Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Euroopa Liidu alused (0)

Ühiskond - Ühiskond
5 VÄGA HEA
Punktid
EUROOPA LIIDU ALUSED JA INSTITUTSIOONID
Loengukonspekt Euroakadeemia rakenduskõrgharidusõppele
(autor Juhan Värk, PhD)

I loengupaar

-----------------
Sissejuhatus ainesse . Euroopa Ühenduse ja Euroopa Liidu teke. Euroopa Liit kui seadusandlik ühendus. Euroopa Liidu õigusaktid.
  • mail 2004. aastal sai Eestist Euroopa Liidu täieõiguslik liige. Seega jõudis Eestile juriidiliselt lõpule palju aastaid väldanud integreerumisprotsess riigiülesesse ühtsesse Euroopasse. Tolle kõiki eestimaalasi puudutava sündmuse puhul on loomulikult oluline teada ka selle riigiülese ning tänaseks 27 Euroopa riiki hõlmava poliitilis-majandusliku ühenduse teket, arenguid, põhilisi toimemehanisme ja institutsioone ning vastavaid õiguslikke aluseid. Kõike seda käsitlebki õppeaine nimega “Euroopa Liidu alused ja institutsioonid”. Aastatega on samas Euroopa Liit nii geograafiliselt laienenud kui institutsionaalselt edasi arenenud. Suurte raskustega jõuti 2009. aastal ratifitseerida nn Lissaboni leping, mis on sammuks kogu Euroopa Liitu haarava põhiseaduse poole. Paraku pole veel kõik Euroopa Liidu (EL) liikmesriigid täis otsustavust minna üle ühtsele välis- ja julgeolekupoliitikale. Ent toimunugi eeldab Maastrichti kolme samba süsteemist loobumist ja uutele tööpõhimõtetele üleminekut. Seda aga ikka veel konföderatiivse riikide ühenduse raames. 2008. aastal puhkenud globaalne finants - majanduskriis jättis rasked järelmid ka Euroopa Liidu liikmesriikide majandustesse. Eesti ja paljud teised liikmesriigid elasid läbi masu-perioodi ning hakkavad tasahilju sellest nüüd välja tulema . Eurotsooni mitmed riigid (eriti Kreeka, Küpros, Hispaania, Sloveenia ja Portugal ) aga sattusid sel ajal sügavasse võlakriisi, kust väljatulek võtab parimal juhul pikki aastaid, ning sedagi nii kasinusmeetmete kui innovaatiliste meetmete oskusliku rakendamise korral. Sellega seoses on suure küsimärgi all ka Euroopa ühisraha euro pikemaks ajaks püsima jäämine. Viimase puhul eeldab Euroopa Keskpank lähiajal nii eelarveliidu kui pangandusliidu loomist, mis omakorda eeldab aluslepingute tuntavat muutmist . Seega tänane Euroopa Liit on suurte muutuste lävel.
    Euroopa Ühenduse teke ja sellele eelnenud katsed.
    Esimesed katsed luua ühendatud Euroopat ilmnesid juba 20. sajandi algul, mil mitmed humanistlik-patsifistlikud rühmitused Euroopas käisid välja idee luua Euroopa Ühendriigid. Taoline moodustis pidi paljuski hakkama jäljendama USA-d. Paraku ei leidnud see idee aga Euroopas loodetud laialdast kõlapinda. Pigem kujunes otse vastupidine olukord. Mitmed Euroopa tuntud tipppoliitikud, nende hulgas ka Vladimir Uljanov - Lenin , arvustasid teravalt seda Ameerika Ühendriikidelt laenatud ideed. Üpris tabavalt märkis asja kohta V.I.Lenin, et Euroopas üha enam pead tõstev totalitarism ei võimalda 20.sajandi algupoolel seda ühendriikide ideed Euroopas realiseerida. Taolise väite õigsust kinnitas peagi puhkenud I Maailmasõda. Ka 20-ndad ja 30-ndad aastad ei andnud Euroopale sellist võimalust, sest mitmeid arvestatavaid Euroopa riike juhtisid siis sellised diktaatorid nagu Hitler , Stalin, Mussolini , Franko, Salazar jt. Viimaste tegevusest kasvas välja hoopis II Maailmasõda. Selle enneolematu tapamasinaga kaasnenud määratud ohvrid ning kannatused sünnitasid Itaalia föderalisti Altiero Spinelli ja prantsuse funktsionalisti Jean Monnet`i peades aga idee luua ühine riikidevaheliste vastuoludeta Euroopa. Taolisele sümbiooslikule funktsionaal-föderalistlikule lähenemisviisile oligi määratud saada tõukejõuks Euroopa integratsioonile.
    Nagu teada, föderalistlik mõtteviis eeldab, et kohalikud, piirkondlikud , rahvusriikide ja nendeülesed Euroopa võimud peaksid kõik koos töötama ning üksteist täiendama. Samas funktsionalistlik lähenemisviis jällegi eeldab võimu järk-järgulist üleminekut rahvus-riiklikult tasandilt Euroopa Ühenduse tasandile . Tänaseks päevaks ongi need lähenemisviisid ühte sulanud Euroopas tõdemusega, et rahvus-riiklike ning piirkondlike valitsusvõimudega peavad kaasnema vastavad sõltumatud,demokraatlikud üleeuroopalised institutsioonid. Viimaste pädevuses on valdkonnad, kus ühistegevus on mõjusam üksikute riikide poolt eraldi ette võetud sammudest. Põhilised sellised valdkonnad on ühtne turg , valuutapoliitika, majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus, ühine välis- ja julgeolekupoliitika . Esimeseks reaalseks tulemiks sellisel arenguteel oli Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (European Coal and Steel Community) loomine 1952.aastal Luxembourgis riiklik-monopolistliku organisatsioonina. Märkus: vastav eelprotokoll kirjutati alla juba 1951. aastal. Viimase tekitamisel võeti aluseks 1950.aasta Pariisi kokkulepped. Siit edasi aga arenes Euroopa integratsioon mitmete etappide kaupa erinevais vormides. Olulisim sündmus viimaste hulgas oli Lääne-Euroopa tööstuslikult arenenud riikide kinnise rühmitise – nn Euroopa Ühisturu moodustamine 1957.aastal Roomas sõlmitud vastava kokkuleppe alusel. 1958.aastal alustas see rühmitus 12 liikmesriigiga praktilist tööd Euroopa Majandusühenduse (European Economic Community) (eesti keeles lühidalt EMÜ) nime all. Rühmituse peakorter loodi Brüsselisse. Vastavalt Ühisturu Rooma kokkuleppeile hakati järk-järgult kaotama liikmesriikide vahelisi tollimakse ja kaubavahetuse kvootkitsendusi. Kehtestati ka EMÜ-riikide väliste maadega kauplemiseks ühtsed tollitariifid ja ühtne kaubanduspoliitika . Tähsaim oli aga asjaolu, et tagati EMÜ maade vaheline inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Samas hakati ühtlustama EMÜ riikide vahel seadusandlust, rajati Euroopa Sotsiaalfond ja asutati Euroopa Investeerimispank ning hakati hoogustama koostööd arengumaadega. EMÜ lõppeesmärgiks aga kuulutati Euroopa poliitiline integratsioon. Paraku tuleb veel tänagi tõdeda, et see ülesanne on vaid osaliselt täidetud, kuna kriisid EMÜ riikide majanduses, poliitilised vapustused ja äge omavaheline konkurentsivõitlus pole seda lihtsalt võimaldanud. Ent sellele vaatamata õnnestus EMÜ-l sõlmida mõne aastaga ulatuslikud koostöösidemed ÜRO, EFTA , Araabia Liiga, Lome Konventsiooni maadega, Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO-ga ja paljude teiste suurte rahvusvaheliste organisatsioonidega. See tegi EMÜ-st maailma ühe mõjukaima organisatsiooni.
    Pea samal ajal EMÜ loomisega alustati kiireid organisatsioonilisi töid Euroopa Aatomienergiaühenduse moodustamiseks. See sai lõpuks teoks 1958.aastal Brüsselis 12 liikmesriigi osavõtul. Tolle energiaühenduse nimeks sai EURATOM . Toda nime ei tohiks aga ära segada 1954.aastal Londonis moodustatud aatomienergiaühendusega, mille peakorter asub praegu Oslos ja mis tegeleb üksnes aatomielektrijaamade probleemidega.
    Euroopa integratsiooniprotsessi oluliseks tähiseks sai 1967.aasta, mil liideti kokku nii Söe- ja Teraseühendus, Ühisturg kui ka EURATOM. Neil ühendustel sai olema ühine nõukogu ja komisjon ning toda liidetud ühenduste kogumit hakati nimetama Euroopa Ühenduseks. Samas jäid seda Ühendust hõlmava kolme organisatsiooni aluslepingud eraldi edasi eksisteerima . See tähendab, et neid ei liidetud kokku ühiseks Euroopa Ühenduse lepinguks. Ühtlasi aga tekkis mõjuvõimas juriidiline ühendus Euroopa Ühendus, millest on tänaseks saanud mõjuvõimas riigiülene organisatsioon Euroopa Liidu nime all.

    Euroopa Liidu teke


    Euroopa Liidu sünnipäevaks loetakse 1. novembrit 1993.aastal, mil jõustati nn Maastrichti leping ja mis kujundas Euroopa Ühenduse ümber tänaseks Euroopa Liiduks (European Union) (eestikeelne lühend EL). Sellest hetkest alustas Euroopa Liit ka aktiivset koostöölepingute sõlmimist teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu EFTA, UNIDO jt. Samas hakkas EL värbama endale assotseerunud liikmeid-riike. 1994.aastal said EL-i assotseerunud liikme staatuse Poola ja Ungari, 1995.aastal aga Tšehhi, Slovakkia, Bulgaaria , Rumeenia ja ka Eesti. Kui EL-i moodustumise alguses oli EL-i täisliikmeid liikmesriike 12, siis 1995.aastaga kasvas see arv 15-le ( lisandusid Austria, Rootsi ja Soome). Kõigi EL-iga assotseerunud liikmesriikide lõppeesmärgiks oli aga täisliikmeks saamine. See oli võimalik aga Maastrichti lepingu nõuete ja nn Koopenhaageni kriteeriumite kõrvalekaldumatu täitmisega. Kõik see õnnestuski teoks teha veel 10 riigil (sealhulgas ka Eestil, Lätil ja Leedul ) 1.maiks 2004. Niisiis oli tolle daatumiga EL-is juba 25 täisliiget-liikmesriiki. Kõnealuse liitumislainega EL-i tulnud riigid kohustusid ühtlasi astuma esimesel võimalusel ka ühisesse valuutaliitu, st valmistuma euro-rahale üleminekule ja rahvuslikust valuutast loobumisele. Kuigi viimast nägi põhimõtteliselt ette ka juba Maastrichti leping sellega ühinenud riikidele, leidsid nii mõnedki neist nagu Rootsi, Taani ja Suurbritannia , et ei loobu veel niipea oma rahvusliku valuuta kasutamisest. Euroopa Liidu arengule on andnud tõukeid mitmedki lepingud . Ent tähtsaim neist on siiski Maastrichti leping. Viimane annab kõigile EL-i territooriumil elavaile isikuile õiguse taotleda Euroopa Liidu kodakondsust. Samuti näeb see leping ette, et EL baseerub kohustavail lepingutel, milledest iga EL-i täisliige-riik peab kinni pidama . Vaidlusi, mis tekivad Euroopa Komisjoni ja EL-i maade vahel, lahendab Euroopa Kohus. Maastrichti leping kinnistas ka EL-i institutsioonide staatuse, kusjuures põhiinstitutsioonideks said Euroopa Komisjon , Euroopa Liidu Nõukogu, Europarlament, Kontrollikoda ja Euroopa Kohus. Hiljem lisandus sellele veel Euroopa Keskpank. Maastrichti leping sätestas, et EL-i riikide ja EL-i institutsioonide vahel valitsevad õiguslikud printsiibid . Nende printsiipide valgusel loovutavad EL-i riigid sujuvalt ja vabatahtlikult osa oma suveräänsusest EL-i institutsioonidele, et oleks võimalik edukalt realiseerida Euroopa Liidu Nõukogu (ka EL-i Ministrite Nõukogu) otsuseid, direktiive , määrusi ja soovitusi .
    EL-i edu ja atraktiivsus põhineb kolmel faktoril :
  • majanduslikul alusel, mis suurendab vastastikkust sõltuvust ja solidaarsust.
  • õigusriikluse printsiibil, mis määratleb selgelt EL-i institutsioonide ülesanded ja kompetentsi .
  • demokraatlikul otsustusprotsessil, mida iseloomustavad kompromissid ning konsensus.

    Euroopa Liit kui seadusandlik ühendus


    Euroopa Liidu õiguskorraldust on paljud eksperdid pidanud sarnaseks omaaegse Briti Impeeriumi common law süsteemile, kuna EL-i kohtupraktikal on Liidu õigusallikana väga keskne roll. Euroopa Kohtu tehtud õiguslike lahendite tähtsust on raske üle hinnata. Selle najal on tänaseks üles ehitatud kontinentaaleuroopa õigussüsteem. Tänase EL-i kehtiva seadusandluse maht on umbes 90000 trükilehekülge ja see suureneb aasta-aastalt. Seega on EL-i õiguslik regulatsioon suuremahuline, mis eeldab tõhusat poliitilist koordinatsiooni, harmoniseerimisvaba liberaliseerimist ja mitmeid koostööprojekte õigusloome vallas. Mahuliselt on suurim osa EL-i õigusloomet haaranud ühtne agraarpoliitika ja tolliliitu puudutavad õigusaktid. Palju mahukaid tehnilisi direktiive on välja antud isegi valdkondades mis on üsna põhjalikult reguleeritud liikmesriikide rahvusparlamentide poolt kinnitatud seadustega. EL-i liikmesriikides kehtivad EL-i normatiivaktide kõrval ka siseriiklikud seadused. Seega kujutab EL-i seadusandlus endast alati teatud sissetungi ehk interventsiooni liikmesriikide siseriiklikku õiguskorda.Sellest aspektist lähtudes saab EL-i seadusandluse jagada 3 kategooriasse: 1) unifitseerivad õigusaktid 2) harmoniseerivad õigusaktid 3) koordineerivad õigusaktid. Vaatleme neid akte veidi lähemalt.
  • unifitseerimine (unification) siin asendatakse pea täielikult teatud tegevustikud siseriiklikus seadusandluses EL-i pakutud regulatsioonidega. Eriti sagedased on unifitseerivad dokumendid ühtses agraar - ja konkurentsipoliitikas. Unifitseerivate dokumentide peamiseks vormiks on määrus.
  • harmoniseerimine (harmonization) siin EL-i seadusandlusega ühtlustatakse siseriiklikku seadusandlust viimast sealjuures asendamata. Harmoniseerivate dokumentide peamiseks vormiks on direktiiv . Seadusandluse harmoniseerimine võib olla täielik või minimaalne. Täielikku harmoniseerimist kasutatakse tavaliselt siseturu regulatsiooni dokumentides . Minimaalharmoniseerimist kasutatakse nn sotsiaalse dumpingu takistamiseks (eriti konkurentsitingimuste moondumise takistamiseks) tagamaks kõigile võrdse minimaalkaitse. Minimaalharmoniseerimist kasutatakse ohtralt ka keskkonnakaitse vallas, tarbijakaitses, tööõiguses ja soolise võrdõiguslikkuse regulatsioonides.
  • koordineerimine (co-ordination) siin on kõne all õigusaktid, milledega koordineeritakse (kooskõlastatakse) EL-i riikide siseriiklikku seadusandlust või valitsuskorraldust viimaste sisu sealjuures ühtlustamata. Tähtsaim valdkond siin on sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamine määruse 1408/71 valgusel.

    Euroopa Liidu õigusaktid


    Euroopa Liit kannab eneses mõningaid föderaalriigile omaseid jooni eristudes suurtest organisatsioonidest oma üliriiklusega. EL-i keskne element on EL-i seadusandlik võim. Sellest tulenevalt omab EL õigust anda välja seadusandlikke akte oma tegevorganite kaudu, millised on kohustuslikud nii riigile tervikuna kui ka tema organisatsioonidele, ettevõtetele ja üksikkodanikele. Need õigusaktid, mis võeti vastu lihthäälteenamusega, on üldreeglina kohustuslikud ka seal EL-i riikides, kus nende vastu hääletati. Et EL pole suveräänne riik, võib ta tegutseda ainult neis sfäärides, kus talle suveräänsus delegeeriti. Seega siis ainult asutamislepingutega antud õigustes. Asutamislepinguid (nüüdses kõnepruugis rahvusvahelisest ajakirjandusest ka aluslepingud) nimetatakse ka EL-i primaarseteks õigusaktideks. Asutamislepinguist tuletatud õigusakte nagu määruseid, otsuseid ja direktiive aga nimetatakse sekundaarseiks õigusaktideks. Sekundaarsete õigusaktide tüübid ja nende kasutuse soovitavad valdkonnad on hästi ära määritletud Rooma lepingu vastavate artiklitega. Samas on EL-is valdkondi, mida ei reguleerita EL-i üldiste seadusandlike aktidega vaid hoopis liikmesriikide vahel sõlmitavate konventsioonidega, mida sätestab Rooma lepingu 220.artikkel. Selliste konventsioonide tüüpalaks on EL-i õigus- ja sisepoliitika alane koostöö.
    Rooma lepingu 189.artikkel rõhutab, et EL-i põhiline õigusakti tüüp on määrus. Määrusi ei tohi liikmesriigid võtta oma õigussüsteemi osaks ega tohi neid ka kanda oma siseriiklikku õigusaktide kogusse. Määrused on kohustuslikud täies ulatuses, st neil on nn direct effect. Sageli tuleb siseriiklike aktidega määrata ära vastutava organi määruste täitmise kindlustamiseks ja nende mittetäitmise eest karistamiseks. Sellist organit nimetatakse EL-is competent authority ( kompetentne ametkond).
    Märkus: Eestis on selliseks organiks EV Justiitsministeerium .
    Rooma lepingu 189.artikli 3. punkti kohaselt on sekundaarõigusakti kohustuslikuks vormiks ka direktiiv. Selline õigusakti vorm ei kirjuta EL-i riikidele ette kohustusi otseselt ega sunni neid ka sõna-sõnalt täitma. Küll aga sunnivad nad teatud viisil muutma siseriiklikke õigusakte. Otsene kohustuslik mõju on direktiivil ainult eraõiguslikes vaidlustes, mitte aga riiklikul tasandil. Seega on direktiiv kaudselt kohustava akti vorm. Direktiivi kasutatakse enamasti harmoniseerimisvahendina ( vastand määrusele, mis on õigusruumi ühtlustamisvahend ).
    Sekundaarõigusakti kohustuslikuks vormiks on ka otsus, mis on omamoodi hübriidvorm määrusest ja direktiivist. Teatud osa dokumendist kohustab otseselt, teatud osa aga kaudselt.
    Rooma lepingu artikkel 189 punkt 5. näeb ette ka sekundaarõigusaktide soovitavad vormid, ehk siis mittekohustavate õigusaktide vormid. Nendeks on arvamus, soovitus, resolutsioon, teade, kommünükee, märgukiri. Need seadusaktid lubavad seadusandluse leebet ja ebamäärast regulatsiooni ehk nn soft law tõlgendust. Suurt rakendust on need seadusandliku akti vormid leidnud konkurentsipoliitikas. Rusikareegliks on aga see, et seal kus on vaja teostada ühtset EL-i poliitikat, läheb käiku määrus või otsus. Kui on aga vaja midagi harmoniseerida (eriti siseturu alal), läheb reeglina käiku direktiivi vorm.

    II loengupaar (aine “Euroopa Liidu alused ja institutsioonid”, autor J.Värk, PhD)

    -----------------
    Euroopa Liidu seadusloomemenetlus. Euroopa Liidu õigusaktide tekstitehniline struktuur.
    Euroopa Liidu kõik õigusaktid on oma põhiolemuselt Rooma lepingu ja teiste asutamislepingute sätete kehtestamise täpsemad normid. Euroopa Liidu (EL) õigusaktid sünnivad protsessis, milles põimuvad 2 teatud mõttes teineteist välistavat seisukohta : 1) eesmärgi ratsionaalne ettevalmistamine 2) vastuolulisi rahvuslikke ja institutsionaalseid huve kajastav läbirääkimiskultuur. Selline põimumine on EL raames tunduvalt ulatuslikum kui rahvusriikide seadusloomes .
    EL seadusloomemenetluses on ulatuslikeim osa etendada Euroopa Komisjonil (EK). EK ettevalmistustöös on töömeetodid analoogilised siseriikliku seadusloomega, kus võetakse arvesse ka erinevate ühiskondlike ja poliitiliste organisatsioonide majanduslikke ja poliitilisi huve. Kui aga EK-s valminud seaduseelnõu läheb Euroopa Liidu Nõukokku või Europarlamenti, jäetakse EK-d mõjutanud poliitilised ning majanduslikud faktorid asja arutlusest kõrvale. See aga näitab kujukalt, et Europarlamendis ei ole seadusandluse alane töö mitte omavahel konkureerivate poliitiliste jõudude programmidel baseeruv töö (nagu see on rahvusparlamentides), vaid see on kui poolpoliitilise ametnikevalitsuse poolt ettevalmistatud seaduseelnõu vaagimise ja heakskiidu või tagasilükkamise protsess. Samas on EK-l alati õigus oma ettepanekuid EL Nõukogust või Europarlamendist tagasi võtta. Kui aga EK seaduseelnõusid või toorikettepanekuid liialt tihti hakatakse tagasi lükkama, annab see Europarlamendile aluse tegutsev EK oma täiskoosseisus laiali saata ja lasta sinna valida uus koosseis. Seetõttu peab EK tegutsev koosseis valdavalt isegi kõhnat kompromissi Europarlamendiga paremaks kui oma seaduseelnõu sealt tagasivõtmist enese initsiatiivil. Taolise olukorra praktiliseks resultaadiks on EL-i poolt välja antud arvukad seadusaktid, kus puudub seadustehniline tasakaalustatus . Sellistes dokumentides on osa küsimusi reguleeritud äärmiselt kasuistlikult, teine osa küsimusi on aga sisuliselt reguleerimata, mida varjab udune juriidiline formuleering.
    EL-i õigusloome lähtekohaks on tõsiasi, et EK-l on seaduse algatuse tegemiseks (seaduseelnõu käivitamiseks) monopoolne õigus. Reeglina teeb EL Nõukogu oma otsuseid vaid EK ettepanekute või soovituste põhjal. Samas pole Europarlamendil seadusandliku algatuse õigust nagu seda on rahvusparlamentidel. Erandiks on vaid Europarlamendi kodukorda ja valimisi puudutavad seadusaktid. Teatud küsimustes on seadusandliku algatuse õigus ka EL Nõukogul, mida reguleerib Rooma lepingu 152. artikkel. Euroopa Ühenduse (EÜ) tingimustes polnud seadusandliku initsiatiivi õigust Europarlamendi sarnaselt ka EÜ liikmesriikidel . Maastrichti leping, mis lõi juriidiliselt Euroopa Liidu, andis sellise õiguse ka EL-i liikmesriikidele. Tõsi küll, seda vaid Maastrichti lepinguga määratud II ja III samba valdkondades.
    Vaatamata sellele, et EK-l on seadusandlikus initsiatiivis monopoolne seisund, ei kasuta EK oma algatuse tegemise õigust poliitilises vaakumis . Seda õigust suunavad Euroopa Liidu tippnõupidamiste (nn EL Nõukogu tippžürii, kus osalevad liikmesriikide riigi- ja valitsusjuhid ) poolt kinnitatud poliitilised otsused, samuti Europarlamendi ja erinevate ühiskondlike huvigruppide ettepanekud.
    EK seadusalgatuse tegemise monopoolse positsiooni garantiiks on see, et EL Nõukogu võib EK ettepanekust kõrvale kalduda vaid üksmeelse otsusega. Samas võib EK enne lõpliku otsuse tegemist igal hetkel oma ettepanekut muuta või seda tagasi võtta EL Nõukogust. Ka otsustab EK iseseisvalt, kuidas EL-i uued õigusaktid ette valmistatakse : kas nad tehakse valmis EK ametliku töö vormis või palkab EK selle töö tegemiseks kõrvalisi nn lepingulisi eksperte ja konsultante. Viimasel ajal ongi kujunenud EK-s olukord, kus seadusloome protsessis kasutatakse abiks töörühmi, mis koosnevad eri liikmesriikide ekspertidest. Sellised eksperdid samas ei esinda oma riigi valitsusi vaid nende ülesandeks on seadusloomesse viia sisse oma riigi eripärast tulenevaid erisoove ja eritingimusi. Juba kehtivate EL-i õigusaktide muutmise ettevalmistus toimub reeglina EL-i alalistes ekspertkomiteedes. Kui EL-i Nõukogu delegeerib seadusandluse muudatuste täpsemat kehtestamist puudutava õiguse EK-le, asutatakse tavaliselt liikmesriikide ekspertidest koosnev komitee, kelle ülesandeks on EK võimupiirkonna kasutamise täpne kontrollimine. Mõnes valdkonnas tegutsevad sellised ekspertkomiteed ka EK töörühmadena, kus valmistatakse ette uusi õigusakte puudutavaid ettepanekuid.
    Enne kui EK-s algab eelnõu koostamine, määrab EK juhtkond EK peadirektoraadi, kes teeb vastava seadusprojekti (eelnõu) põhimemorandumi. EK ekspertrühm koostab selle memorandumi baasil esialgse ettepaneku, mis reeglina on EK sisene dokument ehk nn SEC-dokument. Üsna tihti lisatakse SEC-dokumendile vastavate EL-i liikmesriikide instantside ja huvigruppide hinnangud . Siit hakkab edasi hargnema EK töö selle dokumendiga vastavas EK peadirektoraadis, mille tulemusena sünnib uus EK peadirektoraadis heaks kiidetud ja EL Nõukogule esitatav õigusakti eelnõu, mis avaldatakse EL-i ametliku väljaande õigusaktide C-seerias nn COM-dokumendina. Lisaks COM-dokumendile esitatakse EL Nõukogule ka selle dokumendi juurde kuuluv seletuskiri (explanatory memorandum). Kui seletuskiri osutub väga mahukaks, avaldatakse see reeglina EL-i liikmesriikides eraldi väljaandena ehk nn rohelise raamatuna. Kui COM-dokument on esitatud EL Nõukogule, moodustatakse seal liikmesriikide ametiisikuist töörühm, kes aitab seda eelnõud edasi menetleda. Tekkivad lahkarvamused klaaritakse reeglina COREPER -is (EL-i riikide Brüsselisse EL-i juurde akrediteeritud suursaadikute nõukogu) või EL-i Nõukogus ministrite tasandil. Maastrichti lepingu kohaselt võib õigusakti vastu võtta mitmes variandis. Peamiselt on siiski kasutatud varianti , kus EL Nõukogu võtab õigusakti vastu (jõustab) alles peale seda, kui on ära kuulatud Europarlamendi ja Majandus-Sotsiaalkomitee hinnangud sellele aktile. Sellist varianti nimetatakse consultation procedure variandiks. Hilisemail aegadel on hakanud levima ka otsustusvariant, kus asja nn eeljõustab esmalt omal vastutusel EL Nõukogu ja saadab selle nn järeljõustamiseks Europarlamenti. Kui viimasel EL Nõukogu otsusele vastuväiteid ei ole, ongi seadusakt lõplikult jõustatud. Kui aga EL Nõukogul ja Europarlamendil on seaduseelnõu suhtes kardinaalselt erinevad seisukohad ja üksmeelt pole võimalik saavutada, saadetakse eelnõu nn lepituskomiteesse. Kui siis viimane leiab lepitava lahenduse, saadetakse vastav lahendus Europarlamenti ja EL Nõukokku kooskõlastamiseks. Kui aga lepituslahendust Europarlament või EL Nõukogu ei aktsepteeri, lükatakse vastav seaduseelnõu lõplikult tagasi ning EK peab selle väljatöötamisega alustama otsast peale.
    Vastu võetud EL-i seadusaktide täitmise üle võivad liikmesriigid panna kontrolli nii EK-le kui ka EL Nõukogu poolt moodustatud liikmesriikide ametnikest koosnevale kontrollkomiteele.

    Euroopa Liidu õigusaktide tekstitehniline struktuur


    Vastavalt Rooma lepingu 190. artiklile peab EL-i õigusakti pealkiri ära näitama õigusakti välja andva organi nime, õigusakti tüübi, välja andmise kuupäeva, õigusakti järjekorranumbri ja tema nimetuse. Õigusakti eessõnas peavad olema viited väljaandmise aluseks olevaile Rooma lepingu sätteile ning õigusaktiga seonduvaile hinnanguile vastavate alamärkuste abil. Õigusakti sissejuhatavas osas (preambulas) peab olema ära toodud õigusakti kehtestamise alus. Sissejuhatavas osas peavad leiduma üldist laadi viited EL-i seadusandluspoliitika tegevusprogrammidele, asutamislepingu sätete sisule ja õigusakti eesmärkidele.
    Õigusakti tekst peab olema liigendatud peatükkideks ja artikliteks. Tavaliselt toimub liigendamine järgnevalt: 1) kohaldamisala ja formuleering 2) materiaalsed sätted 3) korraldus- ja kohaldamissätted 4) üldised lõppsätted (implementeerimissätted, jõustamise aeg, adressaatsätted jne.).
    Pikkades õigusaktides tuleb peatükid grupeerida alapeatükkideks või osadeks ( inglise k. parts). Direktiivides tuleb detailsed sätted nagu tabelid, loetelud , klassifikatsioonid jne. Avaldada õigusakti lisadena , mis mahuliselt võivad küündida sadadesse lehekülgedesse. EL-i seadusandluse sõnastuses valitsevad EL-i kahe suurima liikmesriigi Prantsusmaa ja Saksamaa traditsioonid. Seal on prantsuse haldusõiguse üldised põhimõtted ja sõnastusviis ning saksa õigusteaduse abstraktsus ja süsteemiühtsuse rõhutamine. Viimasel ajal hakkab sõnastuse stilistikasse tungima ka inglise kasuism ning paljusõnalisus.
    III loengupaar ( aine “Eurooopa Liidu alused ja institutsioonid”, autor J.Värk, PhD)
    -------------------
    Euroopa Liidu õigusaktide suhe siseriiklikusse seadusloomesse. Euroopa Liidu õigusaktide tõlke eriküsimused.
    Juhul, kui Euroopa Liidu (EL) seadusandlus kohustab rahvuslikku seadusloomet juriidilisest aspektist, saab selle mõju jagada kaheks põhikohustuseks : 1) Juhul, kui EL-i seadusandlust kohaldatakse muutmatul kujul (näiteks EL-i määruste kaudu), on rahvusliku seadusloome ettevalmistustöö ülesandeks eelkõige hoolitseda siseriikliku seadusandluse mugandamise eest EL-i seadusandlusega. See tähendab, et EL-i sätetega vastuolus olevad siseriiklikud sätted tuleb tühistada või nende kohaldamisruumi piirata kuni EL-i sätetega vastavuse saavutamiseni. Tüüpiliseks näiteks on siin siseriiklike kodakondsusvalikupiirangute tühistamine. Siseriikliku seadusandluse mugandamine lubab eeldada ka lihtsalt rahvusliku seadusandluse täiendamist mõne lisasättega. 2) Juhul, kui EL-i seadusandlust ei saa kohaldada muutmata kujul, on siseriikliku seaduslooja (rahvusparlamendi) ülesandeks EL-i sätete rakendamine ehk nende sisu siseriiklikku seadusandlusesse kandmine. Taoline transponeerimiskohustus puudutab ka niisuguseid EL-i direktiivide sätteid, millel võib põhimõtteliselt olla otsene õigusmõju.
    Rooma lepingu 189. artikli kohaselt on direktiivide ellurakendamine rahvuslikus seadusandluses vahendite ja vormide osas põhimõtteliselt teostatav siseriikliku seaduslooja (rahvusparlamendi) äranägemisel. Siit tulenevalt võib siseriikliku normatiivakti koostamisel kasutada kas direktiivi valguskoopiat või lihtsalt viidata EL-i ametliku väljaande sellele numbrile, milles direktiiv on avaldatud. Juhul, kui EL-i direktiivi sisuga ei seondu liikmesriigis märkimisväärseid õiguslikke, ühiskondlikke või poliitilisi seisukohti, on arukas direktiiv lülitada muutmata kujul siseriiklikusse seadusandlusesse. Eriti puudutab see vana lähenemisviisiga tehnilisi direktiive. Viimaste puhul oleks otstarbekas vastav EL-i tehnilise iseloomuga seadusandluse sisseviimine siseriiklikusse seadusandlusesse seadusest madalamal regulatsioonitasandil, näiteks valitsuse määruste tasandil. Nii oleks tehnilisi nõudeid ja norme tunduvalt lihtsam muuta. Mitmetel juhtudel on aga EL-i seadusesätteid väga raske pookida siseriikliku seadusandluse tüvesse. Eriti puudutab see traditsioonilisi õigusalasid nagu ettevõtlus, lepinguõigus ja kohustusõigus. Õnneks on seadusandluse ühtlustamine EL-is väga harva nii intensiivne, et sellele kaasneks siseriikliku seaduse asendamine valdavas või täies ulatuses uue EL-i seadusandlusel baseeruva seadusandlusega. Valdav on ikkagi olukord, kus teatud detailide osas lisatakse siseriiklikusse seadusandlusesse integratsiooninormidel põhinevaid lisasid. Õiguslikult nõudlike EL-i seadusandlike aktide üleviimisel siseriiklikusse seadusandlusesse tuleb aga otsida sellised mõisted ja sõnastusviis, mis oleksid kohaldatavad EL-i kõigi liikmesriikide rahvuslikes seadusandlustes. See nõuab omakorda aga, et välditaks mingi ühe-kahe riigi rahvuslikku süstemaatikat ja terminoloogiat. Kui aga asjade seletamisel teadaolevad terminid ei haaku kõigi tänase 27 EL-i liikmesriigi seadustikuga, võib kasutusele võtta uusi nn EL-i õigusalaseid termineid või kasutada legaalmääratlusi, st sätteid, kus nimetatakse otse need rahvuslikud valdkonnad, milles EL-i õigusakte kohaldatakse.
    Üheks EL-i seadusandlusele iseloomulikuks jooneks on kasuismi ja pädevuse vaheline tasakaalutus. EL-i õigusaktid võivad olla ebaselge sõnastusega juba seetõttu, et nende ettevalmistajate vahel on puudunud piisav ühtne poliitiline tahe . Taolist konstruktiivset ebatäpsust EL-i õigusaktides (nn constructive ambiguity ) peetakse EL Ministrite Nõukogu otsustamiskultuuri loomulikuks osaks, mis avaldub ka selles, et väga ebaselge sõnastusega õigusakti juurde lisab EL Ministrite Nõukogu ka oma liikmete avaldused või eriarvamused , kust on selgelt näha erimeelsused dokumendi sisu osas. Üsna sageli leiab EL Ministrite Nõukogu aga, et tema liikmete eriarvamuste ärafikseerimise asemel tuleb vaidlusalused lõigud EL-i õigusaktis ületada uduste terminite ja formuleeringutega, millede taha on kõik EL-i liikmesriigid nõus pugema . Nii sünnib EL-i seadusloome kollektiivselt tehtud praak . Samas on taolisi auklikke ja uduseid akte väga raske, kui isegi mitte võimatu, kohaldada rahvuslikku seadusandlusesse. Eksisteerib loomulikult ka tehnilise loomuga EL-i õigusakte, mis on samuti praktiliselt komplitseeritud kohaldamisega rahvuslikku seadusandlusesse. Ent siin on põhjuseks hoopis liigne detailsus ja EL-i seadusakti peensustesse tungimine.
    Nii auklik-uduste sõnastustega kui ka väga detailsete suunistega EL-i õigusaktide puhul tekib EL-i liikmesriikidel suuri küsimusi selles, kui suures ulatuses nad ikkagi peavad EL-i õigusakte säärastes komplitseeritud tingimustes oma rahvuslikku seadusandlusesse kohaldama . Praktika on EL-is näidanud, et neis seaduslõikudes, kus harmoniseerimine eeldab rahvuslikest traditsioonidest loobumist, püütakse selle mõju minimiseerida. On ka tõdetud, et EL-i seadusandluses on vaid erandjuhtudel selliseid süstemaaatilisi seadusandlustervikuid, mida võiks muutmata kujul lülitada siseriiklikku õiguskorda. Üheks selliseks meeldivaks erandjuhuks on riiklikke hankeid puudutav regulatsioon. Samas on mitmeid EL-i sedusandluse keskseid süstemaatilisi tervikuid, milliseid ei saa kuidagi kasutada siseriikliku seadusloome süsteemse lähtekohana. Kujukas näide on siin kaubanduse tehnilisi tõkkeid puudutav seadusandluse osa EL-is (nn technical barriers to trade). Samas tuleb siseriiklikus haldustegevuses hoolitseda selle eest, et EL-i seadusandluse tehnilisi kaubandustõkkeid puudutavaid sätteid ja põhimõtteid kohaldataks järjekindlalt ja koordineeritult. EL-i praktika on olnud integratsiooni soosiv ja seda ka seadusandluse sõnastuses. Selle tulemusel on viimaste aastate vastuvõetud EL-i õigusakte palju kergem ühildada liikmesriikide siseriiklikesse seadusandlustesse, kui seda on 1960-ndate ja 1970-ndate aastate aegu vastu võetud õigusaktide puhul. Siit tuleneb ka soovitus EL-i liikmesriikidele: harmoniseerimisel tuleks kasutada sekundaarseid õigusakte ja neis kasutatavaid termineid ning samas hoiduda varemail aegadel välja antud asutamislepingute ja nende terminoloogiate mõõduvõtust.
    EL-i seadusandlusega kohanemine on kõigile EL-iga ühinenud riikidele valuline protsess. See eeldab võõraste õigusloomemudelite ja võõraste keelte omaks võttu. EL-i õigusaktid osutuvad liikmeiks pürgivaile riikidele sageli kasuistlikeks ja süsteemilt tundmatuiks. Ka on selliste õigusaktide sisu seletamine tihti keeruline rohkete muudatuste ja tõlgendust muutva õiguspraktika tõttu. Võib öelda, et seadusandluse harmoniseerimise abil teostatav majanduslik integratsioon toob endaga kaasa paratamatu normdokumentide arvu kasvu kõikides integratsiooniprotsessis osalevates riikides. Normdokumentide tulv ja kasuism on EL-i integratsiooni paratamatud tagajärjed. Seda protsessi pole suutnud pidurdada ka osa otsustusõiguse delegeerimine standardiorganisatsioonidele. Teisalt on aga Euroopa Majanduspiirkonna leping ja tema täiendused sundinud paljusid EL-i riike tõstma oma seadusandluse tasetkõrgemale nivoole : seda eriti konkurentsi, riigivõimu ja ettevõtluse ning finantsturgude regulatsiooni osas. Nii juhtus Rootsis ja Soomes ning nii tõenäoliselt juhtub ka viimase liitumislaine 10 riigiga.

    Euroopa Liidu õigusaktide tõlke eriküsimused


    See, et EL-i liikmesriikide ametlikud keeled on võrdõiguslikud, leidis kinnitust juba Euroopa Ühenduse esimeses määruses nr.1/1958. Nii antaksegi ka täna kõik EL-i määrused, direktiivid ja otsused välja võrdseina kõigis tänases 27-s liikmesriigis kokku ametlikuna kasutatavas 21-s keeles. Eelnimetatud määrus lisab, et riigile, kelle keel ei ole EL-i ametlik keel, aktualiseerib EL-i seadusandlus kas osalise või täieliku oma keelde tõlkimise vajaduse EL-i teatud õigusakte puudutava harmoniseerimiskohustuse omaksvõtmine; ning seda kas Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisena või siis EL-i täisliikmena. EL-i tegevorganid võtavad tõlkekohustuse uuelt liitujalt-riigilt enesele alles peale vastava riigi ja EL-i vahelise liitumislepingu jõustumist.
    Tõlketöö tähtsust EL-is on raske üle hinnata. Sadade ja tuhandete lehekülgede tõlkimine võtab palju aega ja kvalifitseeritud tööjõudu. Samas peavad tõlked olema täpsed ja stiililt järjekindlad. Liituval riigil on otstarbekas esmalt tõlkida ära EL-i asutamislepingud ning sekundaarõiguse ala põhilised õigusaktid. Nii toimis näiteks ka Eesti. Kuna tõlgitavad dokumendid haaravad EL-is sadu eluvaldkondi, peab tõlketöösse haarama lisaks lingvistidele ja juristidele ka mitmete erialade spetsialiste. Arvestades Soome ja Rootsi kogemust, on ka Eestis tõlketöö jaoks ette valmistatud vastav spetsiaalne arvutisüsteem Õigustõlkekeskuses Tallinnas, milline säilitab kogu seadusloomes ühtse terminoloogia ja stilistika. Vastavad tõlkeprogrammid arvestavad tõsiasja, et edukalt saab kasutada kordustekstilõike. On ju tõsiasi, et EL-i õigusaktide tekstist ligi 60% mahust kordub. Oluline on ka tõlkimise lähtekeele valik. Soomes kasutati selleks prantsuse keelt, sest pikka aega kasutati Euroopa Komisjonis lähtekeelena just seda keelt eelnõude koostamisel. Praegune nn non- France Euroopa Komisjoni juhtkond on aga kallutanud eelised inglise keele kasuks, millele on põhirõhu pannud ka Tallinnas asuv õigustõlkekeskus. Olulisim on tõlkeprotsessis siiski see, et EL-i tarvis tehtavad õigustõlked oleksid võimalikult kontsentreeritud ühte-kahte tõlkekeskusse ja et tõlkeid tehtaks nn kompleksbrigaadis, kus minimaalselt oleks 1 lingvist , 1 jurist ja 1 valdkonnaekspert.
    IV loengupaar (aine “Eurooopa Liidu alused ja institutsioonid”, autor J.Värk, PhD)
    -------------------
    Euroopa Liidu seadusandluse harmoniseerimise tehniline infrastruktuur. Euroopa Liidu õigusaktide harmoniseerimise piirid.
    Siseriikliku seadusandluse vastavusse viimine Euroopa Liidu (EL) seadusandlusega on kujunenud iga EL-iga liitunud riigi seadusloome- ja haldusorganeile keeruliseks ettevõtmiseks. Seda tööd tehes on vastavail ametkondadel nappinud nii ajast, vajalikul tasemel võõrkeeleoskusest kui ka Euroopa Liidu õigust tundvaist spetsialistidest. Siit johtuvalt on saanud optimaalseks väljapääsuks vastavate infosüsteemidega seotud infrastruktuuri loomine ning selle süstemaatiline ärakasutamine. Seadusloome ja tõlketöö seisukohalt on keskseisks abivahendeiks EL-i juriidiline andmebaas CELEX, igal poolaastal ilmuv EL-i seadusandluse alane loendregister “Directory of Community Legislation in Force ” ja Euroopa Liidu ametlik väljaanne “Official Journal ” (“OJ”).
    Lisaks muudele õigusaktidele on CELEX-i andmebaasis EL-i primaar - ja sekundaarõigusaktid ning EL-i õiguspraktika (Euroopa Kohtu lahendid jms.). Iga riik, kes tahab CELEX-iga ühineda, peab sõlmima Euroopa Komisjoniga (EK) vastava lepingu. Lepingu raames on ühtlasi võimalik seaduseloojail kasutada ka CELEX-is olevaid CD-ROM versioone. Samas näitab praktika, et CELEX-i kasutamine otsese on-line ühenduse kujul on kasutajale majanduslikult ebasoodne ja CELEX-i märkkeele raskuste tõttu liiga keeruline.
    Loendregister “Directory” on keskne abivahend siis, kui tahetakse välja selgitada, millised õigusaktid kuuluvad kehtivasse EL-i seadusandlusesse. “Directory”-s on nii analüütiline kui kronoloogiline register . Selle trükise kasutamisel on tähtis teada nn CELEX-i numbreid , millega EL-i õigusaktid on numereeritud. EL-i õigusaktide CELEX- numbrid koosnevad järgmistest osadest :
  • CELEX-i andmebaasi regioonitunnus, mis sekundaarõigusaktide puhul on reeglina 3.
  • Õigusakti väljaandmise aasta kaks viimast numbrit
  • Õigusakti tunnus, mis on määrustel R (inglise keelest “Regulation”), otsustel D (ingl. k. “ Decision ”) ja direktiividel L.
  • Õigusakti number, mida väljendatakse nelja numbriga.
    Eeltoodule vastavalt näiteks 1960.aastal välja antud määruse nr.11 CELEX-number on 360R0011 ja 1987.aastal välja antud direktiivi nr.357 CELEX-number on 387L0357. CELEX- numbrite mugavust ja käepärasust kinnitab seegi fakt, et Euroopa Majanduspiirkonna Lepingu lisades anti lepingusse kuuluvate EL-i õigusaktide tunnused enamasti CELEX-numbrites.
    “Directory” ja CELEX-i andmebaasi puhul tasub olla ettevaatlik ühe asjaolu tõttu. Nimelt on EL-i õigusaktide muudatuste osas registreeritud ainult 25 viimast muudatust . Vanemate direktiivide ja rakendusaktide puhul võib seega esineda kehtivaid muudatusi, mis andmebaasis ei kajastu, kuna õigusakti on muudetud rohkem kui 25 korda.
    CELEX-süsteem on hea vahend EL-i seadusandlust puudutava informatsiooni hankimiseks, kuid selle tüpograafilised omadused ei võimalda EL-i õigusaktide kasutamiskõlbulike väljavõtete printimist. Siit tulenevalt oleks otstarbekas endale muretseda kõik EL-i ametliku väljaande aastakäigud selle ilmumise hetkest alates. Kuna väljaande maht on tohutu, siis tuleks siin reaalselt kõne alla mikrokaardi versioon . Viimane jällegi eeldab seadet , mille abil saab mikrofilmile salvestatud teksti printida normaalsuuruses paberile. See hoiab kokku kümneid meetreid riiulipinda ja võimaldab EL-i õigusaktidega tutvuda sellisel kujul nagu nad avaldati. Taolise CELEX-kartoteegi koostas ka näiteks Soome Justiitsministeeriumi integratsiooniõiguse osakond , kes kasutas kartoteeki seadusandluse harmoniseerimisel ja EL-i õigusaktide tõlkimisel, aga ka EL-i liitumisläbirääkimiste koordineerimise abivahendina. Taolisel kartoteegil on igal EL-i õigusaktil oma elektroonne kaart. Õigusaktid on kartoteegis registreeritud CELEX-numbrite järgi. Iga EL-i õigusakti teabesse registreeritakse esmalt õigusakti väljaandmise andmed ja lehekülgede arv. Kui aga õigusakt sisaldab teiste õigusaktide muudatusi, registreeritakse teabesse viited nende õigusaktide kohta. Samuti registreeritakse õigusakti asukoht “Directory” analüütilises registris.
    Selline kartoteek oleks asjakohane ka tõlketöö tegemisel EL-i õigusaktidest. Sinna kartoteeki saaks kanda nii tõlkija nime ja teised vajalikud andmed tema kohta, aga ka tõlkimise alguse ja lõpetamise aja ja andmed tõlke kontrolli saatmise kohta EK-sse või Euroopa Liidu Nõukogu peasekretärile.
    Seoses EL-i õigusaktide sisseviimisega siseriiklikusse seadusandlusesse koostati Soomes näiteks õigusaktide loend , kus on märgitud vastutav ministeerium või ametkond, kontaktisik, õigusaktile vastav siseriiklik seadusakt ning andmed siseriikliku seadusandluse notifitseerimisest.
    EL-iga peetud liitumisläbirääkimisteks registreeriti Soomes igale õigusaktile ära, millisesse läbirääkimiste etappi see kuulus. Samas jagati õigusaktid nelja rühma nende implementeerimisel tõstatuva riikliku probleemsuse astme järgi (kas õigusakt on riigile probleemideta, vajab tehnilist mugandamist, eeldab eriläbirääkimisi või on tühistamisel EL-i poolt lähiajal) . Kõik see rühmitamisinfo kanti ka iga õigusakti CELEX-kaartile. Taolist registreerimismetoodikat soovitas Soome kasutada ka Eestil liitumisläbirääkimiste ajal.

    Euroopa Liidu õigusaktide harmoniseerimise piirid


    Euroopa Liidu (EL) poliitilise kultuuri osas võib tõdeda liikmesriikide osas järgmisi tendentse :
  • EL-i riigid püüavad EL-i direktiive väliselt hoolega järgida.
  • EL-i direktiive järgitakse korrektselt paraku vaid formaalsel tasandil.
  • Pea iga EL-i riik arvab , et ka teised EL-i riigid järgivad hoolega EL-i direktiive.
    EL-i senine praktika on näidanud, et tema liikmesmaade korrektsus direktiivide ja teiste õigusaktide järgimisel sõltub konkreetse EL-i riigi üldisest õiguskorra tasemest. EL-i riikides, kus seadustest kinnipidamine on au sees, täidetakse ka EL-i seadusakte korrektselt. Kus aga on vastupidine olukord, ei tähenda see mitte põlgust EL-i vastu, vaid näitab pigem ühiskonna üldist moraalitust vastavas EL-i riigis. Samas on mõnes EL-i riigis EL-i seadusaktide implementatsiooni raskused seotud hoopis selle riigi poliitilise süsteemi laiema kriisiga . Raskusi võib kerkida ka liikmesmaa struktuurist tuleneva ebaselgusega tegevvõimu ja vastutuse suhtes. Pealtnäha paradoksaalsena tundub olevat see, et kõige hoolikamalt täidavad EL-i seadusakte need riigid, kes kõige kriitilisemalt suhtuvad eurointegratsiooni, st Taani ja Suurbritannia. Samas on kõige innukamad euroföderalistid just patustajate esireas – näiteks Belgia ja Hollandi. Püüd hoolikalt täita EL-i seadusakte on tingitud praktiliselt kahest põhiasjaolust: 1) Püütakse vältida sattumast Euroopa Kohtusse protsessiosalisena 2) Ollakse huvitatud siseturgude laitmatust funktsioneerimisest.
    EL-i direktiivide mittetäitmisel saab liikmesriikides kaalukeeleks see, milliseid direktiive peavad riigisisesed mõjuringkonnad kõige olulisemaiks. Kui partei A peab tähtsamaiks direktiive X ja Y siis parteile B võivad nendeks olla hoopis direktiivid Y ja Z. Vastavalt mõjuringkondade lõppotsusele ka direktiive täidetakse : mõnesid täielikult, mõnesid osaliselt. Võib siiski eristada kaht gruppi riike direktiividesse suhtumisel.
  • Suurriigid (Prantsusmaa, Saksamaa jt.) – põhiliselt määravad täitmisulatuse ära vastuolude ulatused tööandja-töövõtja ja tootmise ning tarbimise vahel.
  • Väikeriigid (Luksemburg, Eesti, Läti jne.) – nad sõltuvad tugevalt väliskaubandusest ja on väga huvitatud kõigi EL-i direktiivide täpsest täitmisest.
    Sageli piirab EL-i seadusaktide järgimist siseriiklik jagelemine , kus opositsioon süüdistab koalitsiooni EL-i seadusaktide liiga täpses järgimises, millega pärsitavat omamaist seadusandlust ja seega ka rahvuslikke tundeid. Sajanditega sisse juurdunud traditsioonide puhul “täita täpselt seadusi” nii nagu see on vanal heal Inglismaal, suudetakse siiski haritud egoismiga siserrklikust poliitilisest nagelemisest üle saada ja kõiki EL-i seadusakte täpselt täita.
    Märkus : antud käsitluses me ei puudutanud otseselt EL-i määruste täitmist, kuivõrd määruse vorm juba iseenesest kohustab liikmesriike vastavat seadusakti sõna-sõnalt täitma. Euroopa Kohtu karistuspretsedentide ajel neid ka kõigis EL-i riikides rahuldavalt täidetakse. Suhteliselt hästi täidetakse ka EL-i otsuseid, mis annavad liikmesriikidele piisava paendlikkuse nende seadusaktide sisulisel täitmisel (määruse osa täidetakse juba lausa automaatselt punktuaalse täpsusega, direktiivi osa aga sarnaselt EL-i direktiivide täitmisele).
    V loengupaar (aine “Euroopa Liidu alused ja institutsioonid”, autor J.Värk, PhD)
    -----------------
    Euroopa Liiduga liitumise põhiprintsiibid. Euroopa Liiduga liikmesoleku põhiseaduslikud eeldused.
    Euroopa Liiduga (EL) liitumiseks valitsuse kaudu taotluse esitanud riik peab kohe alguses heaks kiitma kehtiva EL-i seadusandluse ja õiguspraltika, st acquis communautaire, kuid ta võib taotleda selles ka üleminekuperioode ja püsivaid erandeid EL-i seadusandlusest. Viimastesse suhtub EL praegusajal küllaltki range eitusega. Samas teeb EL oma seadusandlusesse nn tehnilisi mugandusi (inglise k. technical adaptions), et oleks võimalik EL-i õigusakte edukalt rakendada ka EL-i uutes liikmesriikides. Paradoksaalselt suur osa läbirääkimiste tulemustest kujutabki endast just selliseid tehnilisi mugandusi EL-i seadusandluse lõikudes, mis läbirääkimiste algul olid veel täiesti probleemivabad ja pealtnäha ei vajanudki arutamist.
    Iga uue EL-i pürgiva riigi liitumise üle peetakse formaalseid läbirääkimisi liitumistaotluse esitanud riigi ja EL-is olevate liikmesriikide vahel. Läbirääkimised toimuvad nende riikide ja liituja vahelisel konverentsil . EL-i liikmesriigid valmistavad oma konverentsiprogrammi ette EL-i Nõukogu ettevalmistusorganisatsioonis. Kui liitumistaotluse esitanud riike on mitu, toimuvad konverentsid eraldi iga liituja-riigiga, kuid läbirääkimisi peetakse koordineeritult ja paralleelselt. Sellisel juhul on otsused, mis on langetatud ühe taotleva riigi suhtes, kriteeriumiks ka teistele liituja-riikidele.
    Liitumisläbirääkimisteks koostatakse eelnevalt läbirääkimisprogramm, mis jagatakse temaatiliselt harilikult 30-ks (+-2) temaatiliseks punktiks. Reeglina algab läbirääkimistevoor punktiga “Kaupade vaba liikumine” ja lõpeb punktiga “Muud küsimused”. Nagu praktika näitab, ei kujuta umbes pooled temaatilised punktid EL-ile mingisugust probleemi, sest nendega seonduvad põhiküsimused said praktiliselt lahendatud juba Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu sõlmimise ajal.
    Nii nagu paljude riikide läbirääkimisdelegatsioonid, koosnes ka Soome ja Eeesti läbirääkimisdelegatsioon läbirääkimisdelegatsioonist ja ettevalmistusdelegatsioonist. Eestil oli algselt Tiit Vähi valitsuse poolt kinnitatud ettevalmistusdelegatsioonis 47 inimest ja läbirääkimisdelegatsioonis 14 inimest. Soomes kuulusid läbirääkimisdelegatsiooni välisminister, väliskaubandusminister ja 10 kõrget riigiametnikku mitmest ametkonnast. Soomes aitas ettevalmistusi läbirääkimisteks teha 50 ministeeriumide ja ametkondade alluvuses olevat töörühma ning kõigi ministeeriumide kantslereist moodustatud kõrgema tasandi ametnike töörühm, mis juhtiski eelnevalt nimetatud 50 töörühma tööd. Eestis tehti Soome eeskujul nn Kõrgemate Ametnike Nõukogu (koosnes eri ministeeriumide kantslereist, asekantslereist või osakonnajuhatajatest). See nõukogu omakorda koordineeris ettevalmistustöörühmade tööd Eesti ministeeriumides (välja arvatud EV Kaitseministeerium, kus vastav töörühm puudus EL-i regulatsioonidele vastavalt). Poliitilisel tasandil andsid kõik töörühmad Eestis aru peaministri poolt juhitud ministrite komisjonile, kes omakorda teavitas töö tulemustest parlamendi (Riigikogu) Euroopa Asjade Komisjonile. Selline aruandlussüsteem laenati tegelikult Soome praktikast, kus oli ka Euroasjade valitsuskomisjon peaministri juhtimisel ja 6 ministri osavõtul, kes omakorda andis tööst aru parlamendile (Eduskuntale). Nii nagu Soomega, algasid ka Eestiga praktilised läbirääkimised pärast seda, kui Euroopa Komisjon (EK) oli talle saabunud liitumistaotlusele andnud oma positiivse hinnangu. Liituja-riik peab iga läbirääkimiste vooruks keskse küsimuse (kesksete küsimuste) kohta ette valmistama nn strateegilise dokumendi, kus määritletakse läbirääkimiste eesmärgid ja nende põhjendused. Strateegiliste dokumentide alusel koostab läbirääkimisdelegatsioon ette aga EK-le üle antavad nn positsioondokumendid, kus avaldatakse ja põhjendatakse liituja-riigi seisukohti läbirääkimistel.
    Kui liitumistaotluse esitanud riik ei problematiseeri EL-i seadusandlust, loetakse see heaks kiidetuks ja kõnes oleva riigi territooriumil kohaldatavaks ilma muganduste ja erikorraldusteta EL-i liikmeks saamise esimesest päevast alates.
    Pärast seda kui liitumistaotluse esitanud riik on avaldanud oma eesmärgid, koostab EK dokumendi, mida kutsutakse EL-i positsiooni eelnõuks ( draft EU position paper ). Ja kuigi liituja-riik peab formaalselt läbirääkimisi EL-i riikidega, toimub asja sisuline arutamine ikkagi läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga (EK). Nende läbirääkimiste käigus püüab liituja-riik avaldada oma mõju EK-le, kui see koostab EL-i liikmesriikide antavat ettepanekut EL-i poolsest läbirääkimiste lähtepunktidest. Reeglina on EL-i positsioonprojekt ka liitumisläbirääkimiste lähtealuseks. Seetõttu püüab liituja-riik iga hinna eest suruda omad ettepanekud EK positsiooniprojekti, kuna hiljem on juba palju raskem viia läbirääkimiste dokumentatsiooni sisse liituja-riigi erisoove ja vastavaid muudatusi. Samas on liituja-riigil alust loota sellele, et EL-i lõplik positsioon ei pruugi talle kujuneda halvemaks kui EK poolt esitatud projekt. EK esitatud EL-i positsiooniprojekti arutatakse reeglina liikmesriikide Euroopa Nõukogu töörühmas ning vajaduse korral ka COREPER-is või ministrite tasandil. Nende arutluste tulemuseks on positsioonidokument. Pärast seda etappi arutavad liituja-riik ja EL-i esindajad (tavaliselt eesistujariik, EL-i Nõukogu Peasekretariaat ja EK) lõplikku lahendust, kusjuures EL-i positsioon viiakse arutelu tulemustega vastavusse. Nüüd jääb vaid liituja-riigil kiita see korrigeeritud EL-i positsioondokument heaks valitsuse või vastava ministrite komisjoni tasandil. Ent sellegi dokumendi puhul võib EL veel vajadusel selgitada poliitilisel tasandil saavutatud üksmeele täpset juriidilist sisu ja vajadusel teha positsioondokumenti redaktsioonilisi parandusi liituja-riigi palvel . Kõige selle protsessi lõpptulemuseks on liitumisleping, mis koosneb ainult kolmest artiklist. Viimase lahutamatuks osaks on sadu lehekülgi hõlmav liitumisakt (Act of Accession). Liitumisdokumentide artiklites ja protokollides on ära toodud primaarõiguse tasandit puudutavad läbirääkimistulemused. EL-i sekundaarõigust puudutavad mugandused on koos üleminekukorraldustega ära toodud liitumisdokumendi lisas .

    Euroopa Liidu liikmesoleku põhiseaduslikud eeldused


    Selleks, et suvaline Euroopa riik võiks astuda Euroopa Liidu (EL) liikmeks, peab ta põhiseadus andma võimaluse delegeerida seadusandlik-, eelarve-, täidesaatev- ja kohtuvõim rahvusvahelistele organisatsioonidele. Nii mitmeteski EL-i liikmesriikides on see eeldanud, et enne liitumislepingu jõustumist on põhiseaduses olemas sätted selle kohta, kuidas riigi suveräänsust sisalduvaid volitusi võib üle kanda üliriiklikule organisatsioonile. Juhul, kui põhiseaduses selline volitus puudub, võib liitumistaotluse heakskiitmine tingida taotluse esitanud riigi põhiseaduse muutmise, mis aga võib osutuda poliitiliselt võimatuks ja ajada kogu liitumispürgimuse karile. Seepärast soovitab Euroopa Komisjon EL-iga liitumist eeldavad põhiseaduslikud korraldused teostada juba aegsasti, soovitavalt enne liitumisläbirääkimiste algust. Kuna Eesti liitumise puhul oli üheaegseid liitujaid 10, mis eeldas ka kogu EL-i põhiseaduse ümbervaatamist, siis piirduti liitujaile-riikidele lihtsama variandiga. See eeldas rahvahääletust antud küsimuses. Eestis viidigi 14.septembril 2003.aastal läbi EL-iga liitumise kohane referendum , kus küsiti ka rahvalt luba põhiseadusesse liitumist eeldavad muudatused teha. Et referendumiga hääletati rõhuvalt EL-iga liitumise ja vastavate põhiseadusmuudatuste poolt, siis selles osas Eestile liitumistakistust ette ei tulnud. Soomes oli olukord veelgi lihtsam. Nimelt lubab Soome Konstitutsioon põhiseadusega vastuolus olevad rahvusvahelised lepingud teatud juhtudel parlamendil heaks kiita (näiteks juhul, kui see ei ohusta riigi julgeolekut). Nii laieneski antud juhtum Soomel ka liitumisele EL-iga. Küll on aga asjade selguse nimel Soomes hiljem siiski põhiseadusesse korrektiive tehtud. Nii näiteks on seal nüüd ära öeldud, et EL-i asjad kuuluvad põhiseaduse kohaselt valitsuse pädevusse, mitte aga Presidendi kompetentsi. Antud korrektsioon tulenes asjaolust, et EL-is käsitletavad küsimused on oma sisult enamasti kas majanduslikku või sotsiaalset laadi ja ei ole sugugi välispoliitilised selle sõna traditsioonilises tähenduses.

    Loengukonspekt aines “Euroopa Liidu alused ja institutsioonid”
    (autor Juhan Värk, PhD)
    VI loengupaar
    --------------------------
    Euroopa Liidu institutsioonide teke ja klassifikatsioon. Euroopa Komisjon ja tema suhted teiste Euroopa Liidu institutsioonidega.
    Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ECSC, asus tegutsema 1952), Euroopa Majandusühenduse (EEC, asus tegutsema 1958) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom, 1958) eesmärkide saavutamise ülesanne, millele kaasnesid kõnealuste ühenduste sulandumine Euroopa Ühenduseks ja viimase edasine väljakasvamine Euroopa Liiduks, lasus teatavasti Euroopa ühenduste institutsioonilisel süsteemil, mille tugisammasteks oli rida Euroopa Liidu institutsioone eesotsas Europarlamendi, Euroopa Nõukogu, Euroopa Komisjoni, Euroopa Kohtu ja Audiitorkoguga (tänane Kontrollikoda). Seega on kolmest algul nimetatud ühendusest Euroopa Liiduks (EL) võrsumise protsess lahutamatult seotud Euroopa ühenduste institutsioonidega. Kuni 1967. aasta juulikuuni olid kolmel kõnealusel ühendusel eraldi nõukogud ja täidesaatvad komisjonid . Siis loodi neile ühendustele ühine Euroopa Komisjon ja ühine Euroopa Ministrite Nõukogu (lühendatult Euroopa Nõukogu) ning eraldi tegutsenud nõukogud ja täidesaatvad komisjonid saadeti laiali. Seevastu Europarlament ja Euroopa Kohus olid kõigile kolmele ühendusele ühised juba 1958. aastast alates. 1970-ndail aastail aga alustati Euroopa Ühenduse liikmesmaade valitsusringkondades perspektiivplaani väljatöötamist tulevase Euroopa Liidu tarvis. See nägi ette Ühenduse ühtse välispoliitika ning regionaal- ja sotsiaalpoliitika väljakujundamist, mis omakorda tingisid uute Ühenduse institutsioonide tekke ja olemasolevate institutsioonide reformimise. Ent vaatamata neile suurtele ja ilusatele plaanidele ning ponnistustele neid täita, polnud Euroopa Majandusühendus veel 1980-ndate aastate keskelgi suutnud saavutada ühendatud majanduspiirkonda, sest takistusi oli nii kapitali kui tööjõu vabale ringlusele. Seetõttu koostas Euroopa Komisjon oma presidendi Jaques Delors`i juhtimisel ulatusliku aruande pealkirjaga „Valge Raamat siseturust“, mis näitas realistlikku teed Euroopa Liidu poole ilma sisemiste piirideta majanduspiirkonna loomise, Euroopa tiheda poliitilise koostöö ja Europarlamendi õiguste laiendamise kaudu. Tolle aruande juurde oli lisatud ka rida soovitavaid meetmeid, et jõuda kiirelt ja efektiivselt Euroopa Liiduni. Viimane eeldas ligi 300 uue direktiivi kiiret rakendamist Euroopa Ühenduses. Selline ulatuslik aruanne sai väga hea vastuvõtu osaliseks Euroopa erafirmade poolt, mis omakorda hoogustas juriidilise raamistiku loomist Euroopa poliitilise koostöö süsteemile ning viis välja Euroopa Liidu lepingule allakirjutamiseni 7.veebruaril 1992. aastal Maastrichtis ja selle jõustumisele 1.novembril 1993. aastal. Kõnealune leping nägi omakorda ette mitme uue institutsiooni loomist lähitulevikus, näiteks Euroopa Keskpanga väljakujundamist Euroopa Valuutainstituudist Frankfurdis Maini ääres. Tekkinud Euroopa Liidu tugevdamiseks tehti oluline samm 1997. aastal Amsterdami lepingu allakirjutamisega, mis andis otsustava tõuke mitmete spetsiifiliste EL-i institutsioonide väljavormumiseks tänapäevasele kujule ( Europol , Euromil, Eurostat jne.) ning tõstis otsustavalt Europarlamendi tähtsust otsustusprotsessis . Kõik see tõstis ühtlasi eurointegratsiooniga tegelevate spetsialistide ja teadlaste huvi Euroopa Liidu institutsioonilise süsteemi klassifitseerimise vastu. Paraku tuli kõigil asjast huvitatuil kogeda tõsiasja, et EL-i institutsioonilist süsteemi on väga raske klassifitseerida. Pole ju Euroopa Liit pelgalt taandatav valitsustevaheliseks rahvusvaheliseks organisatsiooniks. Ta on sellest märksa tähelepanuväärsem juriidiline isik, kellel on riigiülene staatus ja omaenda ulatuslikud volitused . Samas pole Euroopa Liit ka tõeline föderatsioon, kellele tähtsates asjades alluksid vastuvaidlematult liikmesriikide parlamendid ja valitsused. Liikmesriigid on EL-ile vaid piiratud ulatuses oma suveräänsust delegeerinud. Niisiis otsustasid EL-i institutsioonide klassifitseerijad selliste juriidiliste keerukuste juures välja minna teatud lihtsustuste peale, võttes arvesse EL-i iga institutsiooni põhikirjaliste funktsioonide ja volituste tähtsust ja ulatust ning viimaste alluvuslikke suhteid, jaotades EL-i institutsioonid 3 suurde rühma : 1) põhiinstitutsioonid, kelledel on väga tähtsad ning laiaulatuslikud funktsioonid ja volitused anda ülesandeid teistele institutsioonidele ning kelledel on oma iseseisev eelarve. Reeglina põhiinstitutsioonid jooksvas töös üksteist ei käsuta vaid nad koordineerivad omavahel otsustusprotsessi töid-tegemisi. 2) abiinstitutsioonid, kelledel on kitsad spetsiifilised põhikirjalised funktsioonid, milledega aitavad põhiinstitutsioone. Reeglina on abiinstitutsioonidel oma iseseisev juhtimisstruktuur ja eelarve. 3) allinstitutsioonid, kes saavad omale jooksvaid ülesandeid üldreeglina ühelt kindlalt põhiinstitutsioonilt, kelle eelarvest kaetakse ka selle allinstitutsiooni funktsioneerimise kulud.
    Käesoleval ajal on Euroopa Liidul 6 põhiinstitutsiooni, millisteks on :
  • Euroopa Komisjon
  • Europarlament
  • Euroopa Kohus
  • Euroopa Keskpank
  • Kontrollikoda (endine Audiitorkogu )
  • Euroopa Liidu Nõukogu, mis koosneb Euroopa Ministrite Nõukogust ja Ülemkogust.
    Märkus: viimasel ajal räägitakse üha kõnekamalt, et Euroopa Ministrite Nõukogu ja Ülemkogu tulevat juba käsitleda eraldi põhiinstitutsioonidena. Seega võime tinglikult rääkida isegi 7-st EL-i põhiinstitutsioonist.
    Abiinstitutsioonidest oleksid kindlasti tuntumad EL-i Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning EL-i Regioonide Komitee. Ent kindlasti on abiinstituudid ka näiteks Europol, Euromil ja Eurostat.
    Tüüpilisteks allinstitutsioonideks on näiteks COREPER, mis töötab Euroopa Liidu Nõukogu alluvuses ja I Astme Kohus, mis töötab Euroopa Kohtu alluvuses.
    Eeltoodud klassifikatsioonist on selgelt näha, et sisuliselt juhivad Euroopa Liitu tema põhiinstitutsioonid, millistele lisaks arvavad nimetatud konteksti nii mitmedki asjatundjad ka Euroopa Investeerimispanga, Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee. Ent ranges klassifikatsioonis jäävad viimased 3 institutsiooni ikkagi vaid EL-i abiinstitutsioonideks, kellede juhtimisfunktsioon EL-is saab olla vaid kaudne. Samas on selge, et nii funktsioonide kui volituste ulatuselt, ent ka personali ja eelarve suuruselt on EL-i kõige võimsamaks institutsiooniks Euroopa Komisjon. Kui aga tutvuda praegu kogu Euroopa Liidus laineid lööva Euroopa Põhiseadusliku Leppe sisuga, milline on rahvahääletustel saanud üllatavad vastuseisud nii Prantsusmaal kui Hollandis, siis leiame tolle leppe tekstist, et kavandamisel on isegi uue suurte volitustega põhiinstitutsiooni loomine, milline kannaks nime Euroopa Liidu Majandus- ja Rahanduskomitee. Paraku ei selgu Põhiseaduslikku Leppe tekstist täpsemalt, millises koosseisus , kus ja millega konkreetselt selline institutsioon tegelema peab. Võib aga olla kindel, et hiljuti 10 + 2 riigi võrra laienenud Euroopa Liidus tekib lähitulevikus veel teisigi uusi institutsioone.
    Euroopa Komisjon ja tema suhted teiste EL-i institutsioonidega.
    Euroopa Komisjon on Euroopa Liidu keskne administratiivne ja poliitiline organ , mille tähtsus tõusis järsult 1980-ndate aastate lõpus seoses läbirääkimiste pidamisega Maailmakaubanduse Organisatsiooni WTO eelkäija GATT-iga ning talle vastutuse panemisega Kesk- ja Ida-Euroopale antavate abiprogrammide TACIS ja PHARE osas. Väga laialdaselt iseloomustatakse Euroopa Komisjoni ka kui Euroopa Liidu mootorit, milline on kõige olulisem EL-i partnerinstitutsioon nii liitujariikidele kui ka EL-iga äsja liitunud maadele. Euroopa Komisjoni peakorter asub Brüsselis. Praegune Komisjon eraldas 18 kuu jooksul (alates Jaanuar 2010.a.) 43-le suurele Euroopa Liidu projektile kokku 2,3 miljardit eurot, millede hulgas on Eesti-Soome projekt “ Estlink -2” (elektrivarustuse projekt) maksumusega üle 100 miljoni euro.
    Euroopa Komisjoni administratiivstruktuur
    -----------------------------------------------------
    Viimase EL-i laienemisprotsessi järgselt, mis teatavasti lõppes valdavas osas 2004.aastal (ja lõplikult 2007.aastal), on uue korra kohaselt igal liikmesriigil üks esindaja Komisjonis. Seega koosneb Komisjon 27 liikmest, keda nimetatakse volinikeks ehk komisjonäärideks. Komisjoni liikmed määratakse ametisse liikmesriikide vahelise ühise otsusega, mis eelnevalt kooskõlastatakse Europarlamendiga. Esmalt määratakse ametisse Komisjoni president ning temaga tuleb seejärel konsulteerida teiste Komisjoni liikmete ametissenimetamise üle, sest Komisjoni president võib mõjuvail asjaoludel ka nõuda mõne kirjas oleva Komisjoni liikme väljavahetamist. Iga Komisjoni liige vastutab ühe või mitme EL-i tegevusvaldkonna eest. Iga Komisjoni liikme alluvuses on 1 või enam Peadirektoraati, mis Komisjoni liikmele usaldatud valdkondadega tegelevad. Samuti on iga Komisjoni liikme alalises käsutuses isiklik nn Kabinet ehk sekretariaat , kes teda aitab ja kuhu kuuluvad ametnikud nii voliniku enda riigist kui ka Komisjoni asukohamaalt. Komisjon võtab oma otsused vastu häälteenamusega. Praegune Komisjon on kinnitatud ametisse aastaiks 2009-2014. Komisjoni presidendiks on Portugalist pärit Jose Manuel Barroso . Tema asetäitjaiks on : 1) Catherine Ashton (vastutab välissuhete eest) , 2) Joaquin Almunia (vastutab konkurentsi eest), 3) Neelie Kroes (vastutab digitaalarengu eest), 4) Siim Kallas (vastutab transpordiküsimuste eest), 5) Antonio Tajani (vastutab tööstuse ja ettevõtluse eest), 6) Maroš Šefovic (vastutab institutsioonide vaheliste suhete eest), 7) Viviane Reding /Luksemburg/ (vastutab Liidu laienemisküsimuste eest) Ülejäänud Komisjoni liikmed kannavad lihtsalt voliniku tiitlit. Antud Komisjon alustas oma tööd Brüsselis 22. novembril 2009. aastal. Nende tööajaks on antud koosseisus 5 aastat. Kuna need volinikud määratakse esindama riigiülemusliku Euroopa Liidu ühiseid huve, ei ole neil lubatud esindada oma riiki. Nad ei tohi nõu küsida üksikuilt valitsustelt või institutsioonidelt ega tohi olla mõjutatud neist. Ka ei tohi nad olla tegevad muudel aladel: seda olenemata asjaoludest, et kas see toimub isikliku kasu saamise eesmärgil või lihtsalt ühiskondliku heategevuse raames. Kõik EL-i liikmesriigid peavad austama Komisjoni liikmete sõltumatust. Lisaks Komisjoni liikmeile ja nende isiklikele sekretariaatidele töötab Euroopa Komisjoni koosseisus veel sekretäride, referentide, ekspertide, tõlkide, valvurite ja muude ametikandjatena üle 20000 töötaja. Kõik need ametikandjad töötavad 26 peadirektoraadis, neile alluvais alldirektoraatides, peasekretariaadis ja eriosakondades nagu juriidiline talitus, täiendõppetalitus ja tõlketalitus. Kõik need ametikandjad on Komisjoni töötajad ning neid ei vali liikmesriigid. Peadirektoraate võib võrrelda riikide ministeeriumidega. Viimaste töö koordineerimise eest vastutab Komisjoni Peasekretariaat. Komisjon võib palgata ajutiste lepingutega oma töörühmadesse mitmesuguste valdkondade eksperte, kes on kas oma maa valitsusest või haldusaparaadist sõltumatud eksperdid. Oma töös on Komisjon moodustanud ka mitmesajast ekspertkomiteest koosneva süsteemi. Taolisi komiteesid võib määrata spetsiifiliste ülesannete täitmiseks.
    Euroopa Komisjoni põhifunktsioonid
    ----------------------------------------------
    Euroopa Komisjonil on 3 põhilist funktsiooni :
  • Seaduste algatamine ja ettevalmistamine , 2) Administratiiv-rakenduslik funktsioon, 3) Järelevalve funktsioon.
    Seaduste algatamise ainuõigus Euroopa Liidus on Komisjonil, kui välja arvata paar erandit seoses Europarlamendiga. Poliitilise koostöö osas välis- ja julgeolekupoliitika alal ning justiits - ja siseasjades jagab Komisjon seda õigust EL-i liikmesriikidega. Enne kui Komisjon langetab seaduseelnõu kohta lõpliku otsuse, peab ta ulatuslikke läbirääkimisi nii ühiskondlike organisatsioonide kui asjast huvitatud liikmesriikidega.
    Admin -rakendusliku funktsiooni täitmisel on Komisjon EL-i täidesaatva organina vastutav : a) EL-i Ministrite Nõukogu otsuste elluviimise eest , b) EL-i Ministrite Nõukogu poolt talle delegeeritud ülesannete elluviimise eest c) EL-i fondide (struktuurifondid, kohesioonifond jne ) administreerimise eest, d) EL-i esindajana mitmesuguste rahvusvaheliste läbirääkimiste eest, e) EL-i eelarveprojekti ettevalmistamise eest, mille peavad heaks kiitma nii EL-i Nõukogu kui Europarlament.
    Järelvalvefunktsiooni raames Komisjon peab kindlustama liikmesriikides EL-i kohustuslike sekundaarõigusaktide elluviimise ja kõigi EL-i seaduste kehtestamise.
    EL-i ja muude riikide vaheliste lepingute raames võib Komisjon mitte-EL-i riigi ka Euroopa Kohtu ette tuua.
    Euroopa Komisjoni suhted teiste EL-i institutsioonidega
    --------------------------------------------------------------------
    Euroopa Komisjon suhtleb väga tihedalt EL-i Nõukogu ja Europarlamendiga, esitades neile heakskiidu saamiseks oma seaduseelnõusid. Komisjon on kaasatud otsustusprotsessi kõikidesse etappidesse. Ta võib igal ajal omi ettepanekuid muuta või ka neid tagasi võtta: seda nii omal initsiatiivil või ka Europarlamendi nõudel. Komisjon suhtleb seaduseelnõude ettevalmistamisel ka paljude EL-i abiinstitutsioonidega , eriti Regioonide Komitee ja Majandus- ja Sotsiaalkomiteega. Kui Komisjon märkab mõne liikmesriigi soovimatust EL-i õigusakte täita, võib ta need riigid kaevata Euroopa Kohtusse. Seda võib ta teha ka mõne liikmesriigi või eraisiku poolt Komisjonile esitatud kaebuse alusel.
    Euroopa Komisjon tuleb reeglina kokku 1 kord nädalas ja 1 kord aastas esitab aruande oma tööst Europarlamendile. Komisjon on kohustatud vastama Europarlamendi saadikute arupärimistele, sest Europarlamendil on õigus umbusaldushääletuse alusel Komisjon laiali saata. Komisjon suhtleb ka Kontrollikojaga, kes vastutab finantskontrolli eest Komisjonis. Samuti peab Komisjon tegema tihedat tööd Euroopa Keskpangaga, jälgides kas eurole üleminekuks valmistuvad riigid jälgivad ja täidavad hoolega nn Maastrichti kriteeriume ning vahetuskursi mehhanismi nõudeid. Kui võrrelda Euroopa Komisjoni tegevust SRÜ ja Balti riikide institutsioonidega, võime viimaste valitsuste näol leida suuri sarnasusjooni Euroopa Komisjoniga. Seega Euroopa Komisjon on üldjoontes justkui EL-i valitsus.
    VII loengupaar aines “Euroopa Liidu alused ja institutsioonid” (J. Värk, PhD)
    ---------------------
    Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu ja Ülemkogu, nende koosseis, põhifunktsioonid, töökorraldus ja suhted Europarlamendiga.
    Praktiliselt kuni sajandivahetuseni vaadeldi EL-i Ministrite Nõukogu ja Ülemkogu ühtses koosluses kui EL-i ühe tähtsa põhiinstitutsiooni kahte selgelt välja strukturiseeritud osa, mis kandis ühist nimetust Euroopa Nõukogu. Ent eelseisev EL-i suur laienemine sundis sellise koosluse kahte osa kujundama juba niiviisi, et tänaseks ollakse harjunud EL-i Ministrite Nõukogu ja Ülemkogu käsitlema kui kahte iseseisvat EL-i põhiinstitutsiooni. Järgnevalt vaatlemegi neid kahte institutsiooni eraldi võetuna.
    Euroopa Ülemkogu
    --------------------------
    Brüsseli tööpraktikas kutsutakse Euroopa Ülemkogu ka „Tippkohtumiseks“, sest vastavalt talle omistatud statuudile koosneb Euroopa Ülemkogu liikmesriikide riigipeadest või valitsusjuhtidest ja Euroopa Komisjoni presidendist, keda abistavad reeglina välisministrid ja üks Euroopa komisjoni asepresidentidest. Euroopa Ülemkogu on vähemalt 2 korda aastas toimuv liikmesriikide tippjuhtide kohtumine, mis sai alguse juba 1974. aastal. Ametliku staatuse sai Ülemkogu siiski alles Ühtse Euroopa Lepinguga 1986. aastal, mille kohaselt aga Euroopa Ülemkogu pole tüüpiline EL-i institutsioon lepingute tähenduses. Tema kui institutsiooni loomist pole Euroopa Ühenduse asutamislepinguis ette nähtud. Ometigi leidsid EL-i tippjuhid selle vajaliku olevat. Lühidalt öeldes on Ülemkogu poliitiline organ. Ta peab leidma igale jooksvale tööaastale prioriteetsed valdkonnad, lahendama madalama taseme (EL-i Ministrite Nõukogu) lahendamata probleemid, koordineerima Brüsseli ja liikmesriikide poliitikaid ning EL-i institutsioonide vahelisi poliitikaid, samuti võtma vastu strateegilisi otsuseid Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas. Ülemkogul on õigus võtta vastu protseduurilisi otsuseid, kutsudes Komisjoni üksmeelele Ülemkoguga või Ministrite Nõukoguga. Ka võtab Ülemkogu vastu suuniseid, milles sisalduvad prioriteedid edasiseks tegevuseks. Ühtlasi annab Ülemkogu välja deklaratsioone, mis reeglina puudutavad rahvusvahelist poliitikat, näiteks Ülemkogu deklaratsioon Venemaa olukorra ja Tsetseenia sõja kohta. Ülemkogu otsused on liikmesriikidele ja EL-i institutsioonidele siduvad , ent nad ei loo iseenesest juriidilisi kohustusi, vaid vajavad konkretiseerimist mõne teise institutsiooni akti poolt. Ülemkogu juhib EL-i eesistujariigi juht, kes nagu eesistujariikki vahetub iga poole aasta järel. Põhiline märk, mis iga eesistujariigi ülemkogust maha jääb, on eesistujariigi kokkuvõte (presidency conclusions). Selles sisalduvad EL-i jaoks hetkel kõige olulisemad teemad, milles riigid suudavad üksmeelele jõuda. Taoline kokkuvõte sünnib alati kõigi liikmesriikide konsensusena. See mõnekümneleheküljeline dokument avalikustatakse pressis ja internetis ning on parim allikas EL-i hetke arengusuunadest. Erinevalt teistest EL-i institutsioonidest toimusid Ülemkogu istungid kuni aastani 2002 reeglina eesistujamaa pealinnas, järgnevail aastail aga vastavalt Nizza tippkohtumise otsusele juba valdavalt Brüsselis. Igal liikmesriigil on õigus ise teha valik, kas tema esindajaks Ülemkogus on riigipea või valitsuse juht ( peaminister ). Eestis näiteks on otsustatud, et riiki esindab Ülemkogus peaminister. Välisministrite kaasamine Ülemkogusse on tingitud asjaolust, et mitmes EL-i liikmesriigis, näiteks Taanis , puudub peaministril igasugune pädevus välispoliitika küsimustes. Komisjoni juhtide kaasamine Ülemkogu töösse aitab aga aitab lähendada Ülemkogu valitsustevahelist olemust EL-i riigiülesele süsteemile. Kuigi reeglina peab Ülemkogu aastas 2 istungit: ühe juunis ja teise detsembris, st eesistumisperioodide lõpus, võib Ülemkogu vajadusel teha ka erakorralisi täiendavaid tippnõupidamisi spetsiifiliste küsimuste arutamiseks. Ülemkogu liikmeil on õigus lühiajaliselt kutsuda saali ka omi eksperte, kes peavad neid keerulistes küsimustes tupikseisudest üle aitama. Reeglina on need eksperdid kas peaministri büroo või välisministeeriumi töötajad. Ka viibivad istungitesaalis tõlgid, tehnik, 2 peasekretariaadi ametnikku ja 3 eesistujariigi esindajat. Kuigi senise reglemendi kohaselt juhib Ülemkogu eesistujariigi liider, muutub olukord varsti seoses Euroopa Liidu presidendi ametikoha sisseseadmisega. Alates 1.detsembrist 2009 on EL-i presidendiks Herman van Rompuy (sünd.31.12.47.a) Hollandist. Tema võttis ka Ülemkogu sisulise juhtimise enda peale. Ülemkogu tööprintsiipides on suuri sarnasusjooni SRÜ riigijuhtide regulaarsete tippnõupidamistega (SRÜ Riiginõukoguga) ja Balti Assamblee peaistungjärkudega, kus osalevad Eesti, Läti ja Leedu riigijuhid. Sisuliselt vähem sarnasusjooni võib leida Ülemkogu ja SRÜ valitsusjuhtide korraliste tippnõupidamiste (SRÜ Peaministrite Nõukogu) vahel.
    EL-i Ministrite Nõukogu
    ---------------------------------
    EL-i Ministrite Nõukogu on väga tähtis element EL-i institutsionaalses struktuuris. See on nii seadusandlik kui täidesaatev. Ministrite Nõukogu koosseis vaheldub olenevalt arutluse all oleva küsimuse iseloomust. Näiteks Üldiste Küsimuste Nõukogu, mis koosneb kõigi liikmesriikide välisministreist, arutab erinevaid küsimusi ning üldiselt koordineerib teiste ministrite kõigi liikmesriikide esindajad. Ministrite nõukogul on 2 peamist rolli : I) roll on olla seaduseelnõude lõppotsustajaks – väljakuulutajaks, väljendades liikmesriikide tahet.
    Ministrite Nõukogu presidendiks on 6 kuu kaupa– ta on peamiseks otsuste ja seaduste ettevalmistamise organiks Euroopa Liidus. Otsuste tegemine toimub sealjuures seadusandliku protseduuri ja konsultatiivse protseduuri kaudu, kusjuures enamasti on vaja otsuste tegemiseks kvalifitseeritud enamust . Ühehäälsuse nõuet rakendatakse suurt poliitilist tähtsust omavates valdkondades nagu kultuur ja maksuküsimused. Igale EL-i riigile antud häälte arv sõltub riigi suurusest .
  • roll – Ministrite Nõukogu on vastutav valitsustevahelise koostöö eest tulenevalt Maastrichti lepingu II ja III samba ülesannetest. Neis valdkondades, st välis- ja julgeolekupoliitikas ning justiits- ja siseriiklikes küsimustes tehakse reeglina otsused ühehäälselt.
    Vastavalt Nizza lepingu protokollile on Eestil hääli Ministrite Nõukogus 4, mis on sama suur kui Küprosel, Sloveenial, Lätil ja Luksemburgil. Samas on 4 suurriiki (Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia) kõik esindatud 29 häälega. Vähim hääli- 3 on Maltal . Kokku on 27 liikmesriigil Ministrite Nõukogus hääli 345. Kuigi EL-i seadusaktid kutsuvad üles otsuseid valdavalt tegema kvalifitseeritud enamushääletusega, st kahe kolmandiku osalevate riikide häältega (mis teeb 258 poolthäält), püüavad osalejad enamasti saavutada ikka konsensust, st ühehäälsust otsuste tegemisel.
    Ja kuigi me räägime antud juhul Ministrite Nõukogu tööst kui nähtavast tööst, teeb tema eest suure töö ära nn nähtamatu tööna EL-i liikmesriikide alaliste esindajate komitee ehk COREPER suursaadikute tasemel, kes resideeruvad Brüsselis. COREPER-i alaliste esindajate asetäitjad reeglina aitavad ette valmistada tehnilist laadi eelnõusid. COREPER-i alalised esindajad ise aitavad otse välisministreid ja ECOFIN-i nõukogu ning aitavad teha eelnõusid väga olulistes küsimustes. Samas on EL-i Min.Nõukogu töös
    leitavad tuntavad sarnasused SRÜ Välisministrite Nõukogu, SRÜ Rahandusministrite Nõukogu ja SRÜ Kaitseministrite Nõukogu tööga, ehkki viimaste istungeil pole korraga mitme valdkonna ministreid.
    VIII loengupaar aines “Euroopa Liidu alused ja institutsioonid” (J.Värk, PhD)
    -------------------
    Euroopa Parlament , tema koosseis, põhifunktsioonid, töökorraldus ja suhted teiste EL-i institutsioonidega.
    Euroopa Parlament on tänaseni ainus otseselt valitav institutsioon Euroopa Liidus ja seda alates 1979. aastast. Enne seda valiti Europarlamendi liikmed Euroopa Ühenduse liikmesriikide parlamentide poolt. Kuidas valimised Europarlamenti praegusel ajal liikmesriikides toimuvad, saavad otsustada liikmesriigid ise. Eestis võttis Riigikogu 2002.aasta 18. detsembril vastu seaduse, et meilt saavad pürgida Europarlamenti erakonnad kuni 12-liikmeliste nimekirjadega ja üksikkandidaadid. Europarlamendi valimistel on kogu Eesti üks ühine valimisringkond ning valida saavad kodanikud 18-st eluaastast alates ja olla sealjuures ka kandideerijad alates 21-st eluaastast. Kandideerimise kautsioniks on valitsuse kehtestatud kuupalga 5 alammäära iga kandideerija kohta. (Riigikokku kandideerimisel on see vaid kuupalga 2 alammäära).

    Otsustusmehhanismid Europarlamendis

    -------------------------------------------------
    Europarlamendil on otsustusprotsessis palju ahtamad võimalused kui rahvusparlamentidel nii EL-is, SRÜ-s kui loomulikult ka Balti riikide parlamentidel, sest erinevalt rahvusparlamentidest pole Europarlamendil õigust oma jõududega ühtki seaduseelnõud välja töötada, kui mitte välja arvata tema enda tööreglementi puudutavad seaduseelnõud. Ta saab vaid talle Euroopa Komisjoni esitatud seaduseelnõusid kiita heaks, teha sinna parandusettepanekuid või lükata esitatud eelnõusid tagasi. Maastrichti leping andis Europarlamendile ka õiguse taotleda Komisjonilt seaduseelnõude algatamist. Europarlament osaleb EL-i päevapoliitikas Nõukogule (keda esindab eesistujariik) ning Komisjonile küsimusi esitades ja igal aastal Komisjoni programmi üle hääletades. Eurosaadikud esitavad Nõukogule ja Komisjonile aastas umbes 4000 järelpärimist. Europarlament võib Maastrichti lepingu alusel luua uurimiskomisjone EL-i kuritarvituste väljaselgitamiseks. Parlament nimetab ametisse ka ombudsmani, kellel on ulatuslikud volitused ülejäänud EL-i institutsioonide kohta esitatud kaebuste uurimiseks ja nõuete esitamiseks ilmnenud puuduste likvideerimiseks. Europarlament võib vajadusel umbusaldada Komisjoni in corpore ja tagasi lükata EL-i aastaeelarve tervikuna. Europarlamendi arvamuse menetluses oleva eelnõu kohta kujundab esmalt välja üks parlamendiliige-raportöör, kes esitab parlamendikomisjonile vajaliku arvamus- raporti . Vastav parlamendikomisjon kas kiidab saadud arvamus- raport heaks või parandab-täiendab seda ja annab siis seisukohavõtuks parlamendi täiskogule. Raportööriks saamisel käib komisjonisisene võitlus- konkurents . Võidab see, kes on aktiivsem ja kompetentsem antud alal. Raportöör või raporti kirjutamisse kaasata väliseid lepingulisi eksperte. Otsustusi teeb Europarlament vastavalt Amsterdami lepinguga (189/B) sätestatud lihtsustatud Kaasotsustamise Menetluse skeemide kohaselt (vaata lisa „Lihtsustatud KAASOTSUSTAMINE“), kus Europarlamendile sekundeerivad Komisjon ja Nõukogu ettenähtud operogramm-tehnoloogiate kohaselt kvalifitseeritud häälteenamusega vaheotsuste/lõppotsuse või absoluutse häälteenamusega vaheotsuste/lõppotsuse kaudu. Keerukaim otsustusmehhanismi variant näeb ette nn Lepituskomitee sekkumise .
    Europarlamendi koosseis ja töökorraldus
    ------------------------------------------------------
    Vastavalt 2000.aasta Nizza lepingule pidanuks laieneva EL-i Europarlamendi liikmete maksimaalarvuks 27 liikmesriigi juures olema 736 saadikut, mis tänaseks on paisunud 754 saadikuni. Ent veel lähiminevikus oli see mitmete bürokraatlike segaduste tõttu kasvanud isegi 786 liikmeni. Olukorra parandamiseks otsustas Lissaboni tippkohtumine taas kärpida liikmeskonda (erandjuhul kuni 750 liikmeni). Kuni 2007.aastani , kus Europarlamendis oli esindatud 25 liikmesmaad ja EL-i liikmeiks polnud veel Bulgaaria ja Rumeenia, oli eurosaadikute arv 686. Ometigi on Nizza leping määranud ära konkreetsed saadikute arvud iga liikmesriigi kohta, sealjuures ka Bulgaariale ja Rumeeniale ajaks, kui nad on saavutanud EL-i liikmelisuse. Eesti saadikukvoodiks on koos Küprose ja Luksemburgiga määratud 6 kohta. Lätil on see 8 ja Leedul 12. Saadikukvoodi suurus igale liikmesriigile määrati põhiliselt iga konkreetse liikmesriigi elanike arvu silmas pidades. (Saksamaal on näiteks 99 saadikukohta). Euroopa Parlament töötab nagu EL-i, SRÜ jt rahvusparlamendidki, komisjonide abil. Iga parlamendiliige kuulub ühte või kahte komisjoni. Komisjonid kogunevad iga 3 nädala tagant. Praeguses Europarlamendis on 20 alalist komisjoni (näiteks Inimõigused, Eelarve, Eelarvekontroll, Kalandus , Naiste õigused, Petitsioonid, Julgeolek ja desarmeerimine jt pealkirjadega komisjonid). Parlamendi plenaaristungid-täiskogud käivad reeglina koos 1 kord kuus vahelduvalt Brüsselis (kus on liikmete isiklikud tööruumid) ja Strassbourgis, aga erandkordadel ka Luxembourgis (kus asub parlamendi sekretariaat). Europarlament koosneb Liidu tasemel ühinenud poliitilistest gruppidest ja töötab pigem poliitilist kui rahvuslikku jaotust arvestades. Europarlamendi liikmed istuvad poliitiliste rühmade kaupa. Suurimad rühmad on end Euroopa Rahvaparteiks ja Euroopa Sotsialistide Parteiks nimetavad poliitilised liidud, kelledele kuulub kokku üle poole Europarlamendi saadikukohtadest. Ülejäänud rühmad koosnevad vaid igaüks mõnekümnest saadikust nagu Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed, Tehniline Fraktsioon, Mitteühinenud Saadikud jt. Europarlamenti juhib sisulise töö osas nn parlamendibüroo, kelle eesotsas on Europarlamendi president ja keda abistavad 12 asepresidenti ning rida kvestoreid (parlamendiametnikku) ning kes vastutab ka Europarlamendi sisemise juhtimise eest. Europarlamendi administratiiv-tehnilist tööd teostab sealne sekretariaat, kus töötab umbes 3500 inimest. Lisaks on igal parlamendisaadikul abiks üks personaalne nõunik. Samas poliitilisi rühmi abistab parlamendis ligi 600 ametnikku. Europarlamendi saadikud valitakse ametisse liikmesriikides korraldatud otseste valimiste protsessis viieks aastaks. Suur osa Europarlamendi tööst tehakse ära selle komisjonides, mis koostavad aruandeid ja kujundavad arvamusi seaduste ettepanekute kohta.
    Europarlamendi põhifunktsioonid
    ----------------------------------------------
    Europarlamendi (EP) põhifunktsioonid saab jagada kolme rühma: 1) seadusandlikud , 2) eelarvelised , 3) järelevalvelised .
    EP seadusandlik roll: seadusandlikus protsessis varieerub EP vastavalt seadusandliku menetluse viiele peamisele menetlusele: vastu võtmine EL-i Nõukogu poolt, konsultatsioonid, koostöö menetlus, kaasotsustamise menetlus, heakskiitmise menetlus.
    EP eelarveline roll: EP-l on eelarve menetlemisel oluline osa sest ta võib täielikult tagasi lükata Komisjoni eelarve projekti ja ta võib teha muudatusi kulutuste real Ühtse Põllumajanduspoliitika osas ja ka muude ühtsete poliitikate osas teha piiratud korrektiive. EP teeb lõpliku otsuse EL-i eelarve vastuvõtmise või tagasilükkamise osas.
    EP järelvalveline roll: EP teostab järelevalvet teiste EL-i institutsioonide üle järgmistel viisidel : a) küsides Komisjonilt ja Nõukogult suulisi ja kirjalikke küsimusi b) EP komisjonide järelpärimiste kaudu ja petitsiooniõigusega (näeb ette Maastrichti leping). EP järelevalve Maastrichti lepingu II ja III samba valdkondades on piiratud ja siin peab ta konsulteerima Nõukoguga.
    Europarlamendi suhted teiste EL-i institutsioonidega
    ---------------------------------------------------------------------
    Need on tihedad kõigi EL-i institutsioonidega vastavalt EP järelevalverollile, eriti aga EL-i Nõukoguga ja Eurooopa Komisjoniga, mis tuleneb EP-le asutamislepingutega omistatud rollidele kaasotsustusprotsessis ja erinevais seaduseelnõude menetlemise variantides. Kui Euroopa Komisjon võib suhetes EP-ga saada teatud juhtudel administratiivselt ohjeldatud-karistatud kuni in corpore Komisjoni laialisaatmiseni välja, siis EL-i Nõukoguga on EP-l võrdsete partnerite survestamata hea koostöö suhted. Ent ka Komisjon püüdleb pingeteta heade koostöösuheteni EP-ga, sest sõltub ju temagi suure aastaeelarve konkreetse mahu kinnitamine EP-st.
    Europarlamenti ei ole võimalik pidada väga sarnaseks ei EL-i ega SRÜ maade rahvusparlamentidega: eelkõige seetõttu, et Europarlamendil on ülikitsas seadusandliku initsiatiivi ulatus (vaid oma sisemise töökorra ja eelarve vastuvõtuprotseduuride osas). Ka pole ta ainus kollektiivne organ (erinevalt rahvusparlamentidest), kes kiidab heaks talle esitatud seaduseelnõu. Erinevalt rahvusparlamentidest ei saa Europarlament ametist tagasi kutsuda nn eurovalitsuse ehk Euroopa Komisjoni liikmeid üksikult vaid saab seda teha ainult in corpore, st terve Komisjoni koosseisu näol. Siiski on Europarlamendil rahvusparlamentidega ka mõningaid sarnasusjooni : nn europarteid istuvad Europarlamendis kui rahvusparlamentide fraktsioonid ühe kooslusena koos poliitilise orientatsiooni tunnuse järgi (erinevate maade sotsiaaaldemokraadid üheskoos, erinevate maade konservatiivid üheskoos jne.). Samuti on Europarlamendi saadikuil saadikupuutumatus ja kindel saadikupalk nagu rahvusparlamentides. Ent kuni 2009.aastani eurosaadikupalkadel eri maadest saadikuil torkasid silma suured erinevused, kuivõrd eurosaadiku palk oli võrdsustatud tema emamaa parlamendiliikme palgaga. Nüüdseks on eurosaadikuil need erinevused kõrvaldatud ja määratud kõigile ühine palk Brüsselist.
    IX loengupaar aines “Euroopa Liidu alused ja institutsioonid” (J.Värk, PhD)
    ---------------------
    Euroopa Kohus ja Kontrollikoda, nende koosseisud, töökorraldus ja põhifunktsioonid.
    Euroopa Kohus (European Court of Justice) on Euroopa Liidu kõrgeim õigusorgan, mille otsused on siduvad nii EL-i liikmesriikidele, ettevõtetele kui ka üksikisikutele. EL-i liikmesriikide valitsused nimetavad igaüks ühe kohtuniku Euroopa Kohtusse töötama 6-ks aastaks. Seega töötab euroliidu kõrgeimas õigusorganis praegusel perioodil 27 kohtunikku. Neid kohtunikke abistavad 9 kohtujuristi-advokaati (advocates general), kelledest 4 on pidevalt ametis 4 suurima EL-i liikmesriigi poolt määratuna (Saksamaalt, Prantsusmaalt, Suurbritanniast ja Itaaliast). Ülejäänud kohtujuristid-advokaadid määratakse teistest liikmesriikidest rotatsiooni korras. Euroopa Kohut ja talle alluvat Esimese Astme Kohut teenindab üheaegselt ligi 1000 administratiiv-tehnilist ametnikku. Euroopa Kohtu kohtunikke võib peale kuueaastase tööperioodi lõppu taas ametisse määrata, kui nende eelnevat tööd peetakse edukaks. Euroopa Kohtu kohtunikud on sõltumatud ja seda ka määrajariigi valitsusest. Neil kohtunikel peab olema oma riigi kõrgeimas kohtuinstantsis töötamiseks vajalik haridus ja oskused ning nad peavad olema tunnustatud ja pädevad juristid . Kohtu täiskoosseis kinnitatakse ametisse EL-i liikmesriikide valitsuste ühise kokkuleppega. Iga 3 aasta järel võib osa kohtunikke välja vahetada – kas siis tervislikel, distsiplinaarseil või pädevuslikel põhjustel. Kõik Euroopa Kohtu kohtunikud valivad endi seast 3-ks aastaks Euroopa kohtu presidendi, keda võib tagasi valida. Pikka aega töötas sellel postil Gil Carlos Rodriguez Iglesias. Ka kohtujuriste-advokaate võib osaliselt iga 3 aasta tagant välja vahetada samadel alustel kui kohtunikke. Kohtujuristid-advokaadid esitavad kohtule suuremate kohtuasjade kohta kirjalikud raportid, kus teevad ettepanekuid antud kohtuasjade võimalike lahendustehnoloogiate ja lahendite kohta. Sageli võivad need raportid olla kuni 100 lehekülge pikad ja nad võivad olla määrava tähtsusega lõpliku kohtulahendi väljakuulutamisel. Kohtuistungid toimuvad reeglina Euroopa kohtu peamajas Luxembourgis Kirchbergi platool. Ametlikult on Euroopa Kohtus kasutusel kõigi 27 liikmesriigi ametlikud riigikeeled, ent kohtu praktiliseks töökeeleks on siiski valdavalt prantsuse keel, millele peale viimast laienemisvooru on hakanud sekundeerima ka inglise keel.
    Euroopa Kohtu põhifunktsioonid
    --------------------------------------------
    Euroopa Kohus tegeleb laias laastus võttes kahesuguste küsimustega :
  • Hagid , kus tema poole pöörduvad liikmesriikide kohtud, et saada selgust EL-i seadusandluses ja kaebealuseks on mingi EL-i institutsioon, peamiselt Euroopa komisjon. Selliste hagide hulk on olnud aga väga väikene, sest pea kõik liikmesriigid on patustanud EL-i seadusandluse täitmisel ja seetõttu lootused kohtus võitu saada on suhteliselt väikesed.
  • Hagid, kus Euroopa Kohtu poole pöördub mingi EL-i institutsioon kaebusega kas ühe või mitme riigi peale. Tavaliselt on siin kaebajaks olnud Euroopa Kohus.
    Euroopa Kohus võib otsustada, kas liikmesriigid järgivad EL-i seadusandlust ning samas trahvida riike, kus seda eiratakse.
    Seni on Euroopa Kohus valdavalt teinud otsuseid, mis hõlbustavad kaupade liikumist EL-i siseturul ja mis takistavad dumpinghindadega kaubavarude ülemääraste koguste hankimist EL-i välistest riikidest või doteeritud kaupade ülemäärast ostmist riiki enne EL-iga lõplikku ühinemist. Viimase puhul on Eesti hädas Euroopa Komisjoni määratud kõrgete suhkrutrahvidega ja asi on antud lahendada Euroopa Kohtusse Eesti Valitsuse poolt.
    Euroopa Kohus võib tööd teha kas täies koosseisus või vähendatud kosseisus, kusjuures oma otsused teeb ta kohalolevate liikmete lihthäälteenamusega.
    Kontrollikoda (endine Audiitorkogu).
    Kontrollikoja eelkäijaks oli Audiitorkogu, mis moodustati 1975.a. Luxembourgi lepinguga. Praktilist tööd alustas Audiitorkogu 25. oktoobril 1977.aastal oma Luxembourgi peakorteris, võttes vastava töö üle Euroopa Ühisturu ja Euratomi Audiitornõukogudelt ning Euroopa Söe- ja Teraseühenduse audiitorilt. Samas hakkas Audiitorkogu abiinstitutsioonina vastutama Euroopa Ühenduse üldeelarve välisrevideerimise eest. Sealjuures jäi siserevideerimine endiselt iga euroinstitutsiooni finantskontrolöri hooleks. Audiitorkogu asutamisega näitasid valitsused ja Euroopa Liidu institutsioonid, eriti aga Europarlament, et nad soovivad eelarvekomisjonis kvalitatiivseid muutusi – eriti pidades silmas Euroopa Ühenduse pidevalt kasvavat eelarvemahtu. Moodustatud Audiitorkogul oli enam poliitilist võimu kui ta eelkäijatel ja see oli juba alaline organ, kellel oli suhteliselt suur personal. Ta võis oma uurimistegevuse laiendada operatsioonidele, mida teostati liikmesriikides ja liikmesriikide poolt Euroopa Komisjoni nimel (näiteks põllumajanduskulutused või tollilõivude kogumine), aga samuti mitteliikmesriikides, kes said Euroopa Ühenduse abi (näiteks Lome konventsiooni kohaselt). Audiitorkogu võis ka teha omi ettepanekuid ja esitada omi finantstähelepanekuid teistele euroinstitutsioonidele ning teha mingi euroinstitutsiooni palvel talle oma finantsalase arvamuse. 1992.aasta Maastrichti leping tegi Audiitorkogust kui abiinstitutsioonist tänase põhiinstitutsiooni Kontrollikoja nime all, laiendades tema kohustuste ringi. Tänane Kontrollikoda (Court of Auditors) auditeerib Euroopa Liitu, st kontrollib Euroopa Liidu maksumaksjate raha kulutamist. Oma kulutustest peavad Kontrollikojale aru andma kõik, kes EL-i raha kulutavad – EL-i institutsioonid, EL-i liikmesriigid ja nende kohalikud omavalitsused , EL-i abisaajad kolmandate maade seisuses. Kontrollikoja tegevust reguleerivad põhiliselt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklid 248-256 ja Maastrichti leping. Selle kohaselt kontrollib Kontrollikoda Euroopa Liidu kõiki sissetulekuid ja väljaminekuid vastavailt raamatupidamiskontodelt, samuti finantshalduse usaldusväärsust. Kontrollikoja audiitorid töötavad nii euroinstitutsioonide ruumes kui ka liikmesriikides vastavais institutsioonides. Võrreldakse nii maksekohustusi kui tegelikke väljamakseid ja seda nii tulude kui kulude poolelt. Kontrollikoda koostab oma töö tulemustest iga eelarveaasta lõpul aruande, mis avaldatakse väljaandes „Euroopa Ühenduste Teataja “. Tänane Kontrollikoda on EL-is sõltumatu staatusega institutsioon ja koosneb 27 liikmest (üks igast liikmesriigist). Need liikmed valitakse isikute hulgast, kes omal kodumaal kuuluvad või on kuulunud auditeerimisasutusse või kes on selle ametikoha jaoks eriti pädevad. Kontrollikoja liikmed nimetab ühehäälselt ametisse EL-i Nõukogu pärast konsulteerimist Europarlamendiga. Kontrollikoja liikmete teenistusaeg on 6 aastat, kusjuures liikmeid võib uueks tööhooajaks tagasi valida. Kontrollikoja liikmed valivad endi keskelt Koja esimehe, kes juhib Koja tööd 3 aastat. Kontrollikoda võtab vastu omi otsuseid reeglina lihthäälteenamusega Koja liikmete poolsete hääletuste alusel. Tänases Kontrollikojas töötab 550 ametnikku. Kontrollikoja arvamusi ja tööaruandeid võib lugeda interneti veergudelt aadressil: www.esc.eu.int ning need pole reeglina salajased. Kontrollikoja kriitilised raportid on näidanud, et EL-i eelarvest kulub igal aastal mitu miljardit eurot mitmesuguste pettuseskeemide kinnimaksmisele. Neist valdav enamik on seotud põllumajandustoetustega. Palju pettusi on avastatud ka Europarlamendi liikmete sõidukulude hüvitamisel, kes on omi sõidupiletikulutusi pahatihti näidanud tunduvalt suurematena kui lennuki äriklassi või raudteerongi luksusvaguni hinnatasemeis üldse esineb. Tänu Kontrollikoja õigeaegsele sekkumisele on paljud sedasorti finantspettused EL-is õigeaegselt avastatud ning sellega suurtes summades kahjud ära hoitud. Esimene eestlasest Kontrollikoja liige on pr. Kersti Kaljulaid, kes on varemalt töötanud ka Peaministri Büroo nõunikuna, ent praegu töötab Kontrollikojas juba teist ametiaega järjest.
    Märkus: Kuna Kontrollikoja ehk täieliku nimetusega Euroopa Kontrollikoja ametlik inglise keelne nimetus on Court of Auditors, siis on viimasel ajal seda euroinstitutsiooni hakatud Eestis kutsuma ka Audiitorkohtuks, ehkki tal puuduvad igasugused tüüpilise kohtu tunnused või funktsioonid. Seetõttu pole Audiitorkohtu nime kasutamine meil ka õigustatud ning see võib asjasse mittepühendunuid vaid eksitada.
    Kontrollikojal on kergeid sarnasusjooni enamiku EL-i riikide (sealhulgas Balti riikide) riigikontrolli talitustega ning suuremate SRÜ riikide (näiteks Vene Föderatsioon) Kontrollikodadega, ent erinevalt Euroopa Kontrollikojast, kes saab asju kaevata otse mitmeisse kohtuinstantsidesse kuni Euroopa Kohtuni välja, võivad need talitused ja kontrollikojad kontrollida üksnes riigi omandis olevaid asutusi -ettevõtteid ja teha vaid admin.-järelevalveorganeile ettepanekuid rikkujate karistamiseks.
    X loengupaar aines “Euroopa Liidu alused ja institutsioonid” (J.Värk, PhD)
    ----------------------
    Euroopa Keskpank, tema teke, juhtimisstruktuur ja põhifunktsioonid. Regioonide Komitee ja Majandus-Sotsiaalkomitee kui EL-i olulised abiinstitutsioonid.
    Euroopa Ühenduse juhtide üha süvenev soov siduda pidevalt tugevneva majandusega rikas Saksamaa veelgi enam Euroopa Ühendusega sundis Euroopa Komisjoni presidenti Jacques Delors`i 1988.aastal komplekteerima ja käivitama töörühma Ühenduse ühisraha kiireks kasutuselevõtuks. Vastav plaan valmis töörühmal 1989. aastal ning sellega asusid kohe tööle valitsustevahelised konverentsid. Tulemiks oli Rooma lepingu lisa, mis nägi ette asutada Euroopa Rahaliit (European Monetary Union), kes korraldaks ühisraha kasutuselevõtu Rahaliidu arenguplaani kolmandas etapis . Juba 1991.aastal vormistas Euroopa Ülemkogu kõik need Euroopa Rahaliidule seadusliku ja institutsioonilise aluse pannud kokkulepped ühiseks dokumendiks, mis võtsid enda alla 91 lehekülge. Kui selle järgi Euroopa Rahaliidu (EMU) loomise esimesel etapil 1990-1993 loodi lõplikult ühtne turg ja kaotati liikmesmaade vahelised valuutatehingute piirangud, siis teine etapp kohustas 1. jaanuaril 1994. aastal Euroopa Rahainstituudi töölehakkamise Frankfurdis Saksamaal, kes pidi 1998. aastaks looma ja käivitama töösse juba Euroopa Keskpanga. Nii ka juhtus ja 1998. aastal alustas tööd Euroopa Keskpank Frankfurdis Euroopa Rahainstituudi hoones . Viimane lõpetas siis ka oma töö, sest tema põhiülesanne – luua EL-i keskpank, oli nüüd täidetud. Vastavalt Maastrichti lepingule on Euroopa Keskpank (European Central Bank ) EL-i üks põhiinstitutsioone. EL-i viimase laienemise hetkel 1. mail 2004. aastal olid Euroopa Keskpanga (EKP) reservid 50 miljardit eurot ja aktsiakapital 4 miljardit eurot. EKP-l on kahetasandiline juhtkond. Esimeseks tasandiks on Keskpanga tegevjuhatus, milline koosneb 6 liikmest:
    President (varem prantsuse pankur J.-M. Trichet, nüüd itaallasest pankur Mario Draghi), asepresident ja 4 juhatuse liiget, kes kõik valitakse ametisse 8-ks aastaks ja vahetatakse välja maade roteerumise kaudu. Teiseks tasandiks on EKP haldusnõukogu ehk Euroopa keskpankade Süsteemi Juhatus, kuhu lisaks EKP tegevjuhtidele kuuluvad liikmesriikide keskpankade presidendid (asendusliikmeina võivad haldusnõukogu tööst osa võtta liikmesriikide keskpankade asepresidendid või nõukogude esimehed). Kui esimene juhtimistasand teostab Keskpanga operatiivset juhtimist, siis haldusnõukogu teise juhtimistasandina teeb Keskpanga arengule pikemaajalisi plaane ja võtab vastu strateegilisi otsuseid.
    Euroopa Keskpanga põhifunktsioonid
    --------------------------------------------------
    Vastavalt Euroopa Keskpanga põhikirjale peab EKP jälgima nn euro rahaliidu Maastricti kriteeriumite alusel sätestatud Stabiilsuspakti nõuete täitmist eurotsooni liikmesriikide poolt ja tegema selgitustööd nende nõuete tingimusteta täitmise vajaduses ka eurotsooniga liitujais-riikides koos Euroopa Komisjoniga. Vastavalt liitumislepingule pidid kõik Euroopa Liiduga liitunud riigid (sealhulgas Eesti) esimesel võimalusel Stabiilsuspakti kohaselt liituma eurotsooniga. See aga nõuab, et liituja-riigi hinnatõus ei tohi ületada 1,5% kolme madalaima hinnatõusuga EL-i riigi aritmeetilisest keskmisest arvestatuna (st umbes 3%-list inflatsioonitaset). Liituja-riigi eelarvedefitsiit peab jääma alla 3 protsendi SKP-st ja valitsuse koguvõlg ei tohi ületada 60 protsenti SKP-d. Samuti peavad pikaajalised intressimäärad olema mitte üle 2% suuremad kui kolme madalaima tasemega liikmesriigi aritmeetiline keskmine ja meie rahvusvaluuta kõikumispiirideks on pluss/ miinus 2,25% paaril euroeelsel aastal.
    Lisaks nende eurotsooniga liitujate kriteeriumite täitmise jälgimisele on EKP põhifunktsioonideks: a) vältida järske hinnatõuse kogu EL-i territooriumil, b) hoida euro vahetuskurssi teiste valuutade suhtes stabiilsena, c) emiteerida tagasiostetavaid võlakirju, c) trükkida juurde uusi pangatähti.
    Regioonide Komitee
    --------------------------
    Regioonide Komitee ( Committee of the Regions ) kui üks põhilisi EL-i abiinstitutsioone moodustati Maastrichti lepingu alusel 1993. aastal. 1994. aasta märtsis pidas see oma esimese istungi, kusjuures osa võttis tollel ajal 222 liiget ja samapalju asendusliikmeid. Kõik nad esindasid kohalikke ja regionaalseid huve. Tegelikult nägigi Maastrichti leping ette, et moodustatav Regioonide Komitee peab tooma kohalikud võimud EL-i tasandile. Hiljem Nizza leping nägi ette ühes EL-i laienemisega ka Regioonide Komitee laiendamise eeldusel , et 27 EL-i liikmesriigi korral töötab Regioonide Komitees 344 liiget ja samapalju on ka asendusliikmeid. Nizza leping andis sellise liikmete arvu juurde ka liikmesriikide kvoodid, mille kohaselt Eestil on Regioonide Komitees 7 esindajat. Arvestades et EL-i suurimal riigil Saksamaal on seal vaid 24 esindajat, näitab see, et võrreldes Europarlamendi ja Euroopa Liidu Nõukoguga on Regioonide Komitees rõhutatult tõstetud väiksemate liikmesriikide tähendust. Eesti esindajate valimist Regioonide Komiteesse korraldab EV Siseministeerium koos Linnade Liidu, Omavalitsusliitude Ühenduse ja Maaomavalitsuste Liiduga. Nemad koos nimetavad esindajad Regioonide Komiteesse oma paremat äranägemist pidi. Ainus piirav eeldus on siin see, et kõik nimetatud isikud peavad olema omavalitsuste volikogude liikmed. Tuleb täheldada, et regioonide esindajad selles euroinstitutsioonis on sõltuvalt liikmesriigi omavalitsuse korraldusest väga erineva kaaluga – alates Saksamaa liidumaade ministritest ja lõpetades Soome või Eesti vallavanematega. Euroopa Komisjon peab igal juhul Regioonide Komiteega konsulteerima, kui kõne all on piirkondlikud huvid – ja seda eriti hariduse, kultuuri, tervise, side ja energeetika ning majanduse ühtlustamise alal. Regioonide Komitee peab aastas 5 plenaaristungit. Muul ajal töötavad Komitee liikmed kaheksas komisjonis ja neljas alamkomisjonis. Komiteel on ka erikomisjon, mis valmistab ette arvamusi EL-i institutsionaalsest reformist. Et Regioonide Komitee teeb tihedat koostööd Majandus- ja Sotsiaalkomiteega, siis on neil ühine administratiiv-tehniline sekretariaat, kus töötab ligi 750 inimest. Regioonide Komitee liikmed nimetab EL-i Nõukogu ametisse 4 aastaks.
    Majandus- ja Sotsiaalkomitee
    ----------------------------------------
    Majandus- ja Sotsiaalkomitee (Economic and Social Committee) on üks kahest tähtsaimast EL-i nõuandvast komiteest, olles ühtlasi üks tähtsamaid EL-i abiinstitutsioone. Ta loodi Rooma lepingu alusel 1957. aastal erinevate majandus- ja sotsiaalsete rühmade huvide esindamiseks. Seetõttu on selle komitee liikmeskonnas nii töölisi, tööandjaid, vabakutselisi, väikeettevõtjaid, keskkonnakaitsjaid, põllumehi, käsitöölisi, kooperaatoreid ja pereorganisatsioonide esindajaid. Brüsselis koguneva Komiteega peavad põhiinstitutsioonid (eriti Euroopa Komisjon ja Europarlamendi komisjonid) enne oluliste otsuste langetamist konsulteerima, kuid Komitee võib ka ise oma arvamust avaldada. Sarnaselt Europarlamendile kasutab see Komitee komisjonide ja raportööride süsteemi. Aastas valmib sellel Komiteel umbes 170 arvamust, milledest olulisemaid kantakse ette plenaaristungitel. Vastavalt Nizza lepingule on 27 liikmesriigi korral Majandus- ja Sotsiaalkomitees tööl 344 liiget ja sealhulgas Eestist 7 liiget. Siit on nähtav Komitee sisemise struktuuri suur sarnasus Regioonide Komiteega. Eestist kuuluvad kõnealuse Komitee koosseisu esindajad Ametiühingute Keskliidust, Teenistujate Ametiliidust ( TALO ), Põllumajandus-kaubanduskojast, Kaubandus-tööstuskojast, Tööandjate Keskliidust, Omavalitsusliitude Ühendusest ja Mittetulundusühingute Sihtasutusest. Komitee liikmed määratakse ametisse 4 aastaks eraisikutena EL-i Nõukogu poolt pärast konsulteerimist Euroopa Komisjoniga. Komitee liikmed on oma töös asukohariigist sõltumatud ja saavad oma ametipalga EL-i Nõukogu poolt määratud suuruses.
    Märkus: käesolev loengukonspekt on struktureeritud eeldusel, et ainekursuse üldmahuks on 24 akadeemilist tundi. 2012/2013 õppeaastast alates on selleks mahuks 22 akadeemilist tundi, mis eeldab kõnealuse aine sisu veidi kontsentreeritumat tutvustamist.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 44 lk · .doc · 14 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Euroopa Liidu alused #1 Euroopa Liidu alused #2 Euroopa Liidu alused #3 Euroopa Liidu alused #4 Euroopa Liidu alused #5 Euroopa Liidu alused #6 Euroopa Liidu alused #7 Euroopa Liidu alused #8 Euroopa Liidu alused #9 Euroopa Liidu alused #10 Euroopa Liidu alused #11 Euroopa Liidu alused #12 Euroopa Liidu alused #13 Euroopa Liidu alused #14 Euroopa Liidu alused #15 Euroopa Liidu alused #16 Euroopa Liidu alused #17 Euroopa Liidu alused #18 Euroopa Liidu alused #19 Euroopa Liidu alused #20 Euroopa Liidu alused #21 Euroopa Liidu alused #22 Euroopa Liidu alused #23 Euroopa Liidu alused #24 Euroopa Liidu alused #25 Euroopa Liidu alused #26 Euroopa Liidu alused #27 Euroopa Liidu alused #28 Euroopa Liidu alused #29 Euroopa Liidu alused #30 Euroopa Liidu alused #31 Euroopa Liidu alused #32 Euroopa Liidu alused #33 Euroopa Liidu alused #34 Euroopa Liidu alused #35 Euroopa Liidu alused #36 Euroopa Liidu alused #37 Euroopa Liidu alused #38 Euroopa Liidu alused #39 Euroopa Liidu alused #40 Euroopa Liidu alused #41 Euroopa Liidu alused #42 Euroopa Liidu alused #43 Euroopa Liidu alused #44
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 44 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-01-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 14 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor 221281 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    õigusakt seadusandlus komisjon õigusaktid institutsioon direktiiv siseriiklik euroopa komisjon celex organisatsioon Euroopa Liit

    Sarnased õppematerjalid

    Euroopa liidu kujunemine
    36
    doc

    Euroopa liidu kujunemine

    I loeng EUROOPA LIIDU AJALOOLINE KUJUNEMINE ehk EUROOPA INTEGRATSIOONI KRONOLOOGIA Sissejuhatus: · Mis asi on Euroopa Liit ­ ühine raha; inimeste vaba liikumine, teenuste vaba liikumine, kaupade vaba liikumine, kapitali vaba liikumine; · Mingi hulk riike on kasvanud üksteisega kokku, see on suur protsess. · Euroopa nõukogu, parlament, kohus, erinevad komiteed jne. · Euroopa Liit on loodud teatud eesmärkide saavutamiseks. On palju plusse ja miinuseid. Väga raske on määratleda, kas on negatiivne või positiivne. · Millal sai alguse EL? Konksuga küsimus. Euroopa liidul pole ühtset sünnidaatumit. Areng on etapiviisile. Sõjajärgne periood. 1952 esimene oluline daatum ­ loodi Söe ja Teraseühendus. Väga tähtis. 9 Mai on Eurooopa päev

    Diplomaatia
    EUROOPA LIIDU PÕHIKURSUS kordamisküsimuste vastused
    28
    doc

    EUROOPA LIIDU PÕHIKURSUS kordamisküsimuste vastused

    EUROOPA LIIDU PÕHIKURSUS KORDAMISKÜSIMUSED KEVAD 2014 NB! Allolevad kordamisküsimused ei vasta üks-üheselt nendele, mis tulevad eksamil, vaid pigem annavad ette need teemad-aspektid, millele tuleks materjali läbitöötamisel eelkõige keskenduda. (1) EUROOPA LIIDU KUJUNEMINE JA LEPINGUD, EL 'IDALAIENEMINE', EESTI INTEGRATSIOON EUROOPA LIITU, EL ÕIGUSLIKUD ALUSED EL AJALOOLINE KUJUNEMINE 1. Peale II maailmasõda Euroopa integratsiooni tinginud peamised faktorid · Poliitilised pinged ja ebastabiilsus; rivaliteet ja vastandlikud huvid; majanduslik madalseis · EL tekkimise eeldused (vajadus) o II maailmasõja järgne majanduslik ülesehitustöö o Vajadus rahu kindlustamiseks ja poliitilise stabiilsuse tagamiseks Euroopas o Nn "Saksamaa küsimus" (vajadus rahumeelseks kaasamiseks, k.a. kommunismivastasesse võitlusse; soov välistada Saksamaa varjatud

    Euroopa liidu põhikursus
    Euroopa Liidu eksami konspekt - õpiväjundite põhine
    46
    docx

    Euroopa Liidu eksami konspekt - õpiväjundite põhine

    EUROOPA LIIDU EKSAM ÕPIVÄLJUNDID 1) OMAB SÜSTEEMSET ÜLEVAADET EUROOPA LIIDU OLEMUSEST, ARENGUST JA TOIMIMISE ÜLDPÕHIMÕTETEST. OLEMUS Euroopa Liitu kuulub 28 liikmesriiki. Euroopa Liit on Maastrichti lepinguga asutatud eraldiseisev rahvusvaheline organisatsioon. • Ainuke tunnus, mille poolest EL sarnaneb teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, on see, et ta loodi rahvusvahelise lepingu tulemusena. • Oma erinevuse tõttu tavalisest rahvusvahelisest organisatsioonist on Euroopa

    Euroopa Liidu üldkursus
    Euroopa Liidu kujunemine ja lepingud-EL-idalaienemine- Eesti integratsioon Euroopa Liitu-EL õiguslikud alused
    17
    docx

    Euroopa Liidu kujunemine ja lepingud, EL „idalaienemine“, Eesti integratsioon Euroopa Liitu, EL õiguslikud alused

    KORDAMISKÜSIMUSED 2013 Tugineb föderalistlikule teooriale, mille kohaselt integratsiooni 1. Euroopa Liidu kujunemine ja lepingud, EL ,,idalaienemine", lõpptulemusena tuleks luua ühtne föderatiivne riik ja kaotada Eesti integratsioon Euroopa Liitu, EL õiguslikud alused rahvuste vahelised piirid. Riikideülesuse põhimõte leiab, et riigid ei suuda iseseisvalt täita kõiki funktsioone, mis on vajalikud 1. Peale II maailmasõda Euroopa integratsiooni tinginud kodanikele avalike hüvede pakkumiseks. Globaliseeruvas peamised faktorid. maailmas on teatud ülesandeid efektiivsem täita riikideükesuse

    Riigiõpetus
    Kordamisküsimused õppeaines EL õiguse alused
    24
    docx

    Kordamisküsimused õppeaines EL õiguse alused

    Kordamisküsimused õppeaines EL õiguse alused Sisukord Kordamisküsimused õppeaines EL õiguse alused..........................................................1 1.Nimeta EL asutajariigid...............................................................................................2 2.Mis on EL integratsiooni põhjused? Kirjelda EL kujunemise lugu............................2 3.Millised lepingud on hetkel kehtivad EL aluslepingud?.............................................3 4.Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjoni, Euroopa Ülemkogu pädevus, ülesanded ja koosseis.......

    Euroopa liidu õigus
    Euroopa Liit
    5
    docx

    Euroopa Liit

    EL ALUSTAJARIIGID- 1951.a. Pariisis kirjutasid Holland, Belgia, Luksenburg, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia alla Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamislepingule. Leping jõustus 1952, sõlmiti 50 aastaks- lõppes 2002, tegemist oli rahulepinguga. EL INTEGRATSIOONI PÕHJUSED/ EL KUJUNEMISE LUGU- 20 saj sündmused ning nende tagajärjed: 1 ja 2 maailmasõda, külm sõda ja Euroopa jägunemine kaheks.; liitlased eri leerides; raudne eesriie (idas kommunistlik ideoloogia, läänes demokraatlik kapitalism); USA huvi, et kommunism ei leviks Lääne- Euroopasse; NSVLi soov säilitada oma poliitiline süsteem; Saksamaa ja Prantsusmaa vastuseis. 9 mai 1950 tegi Prantsusmaa välisminister Robert Schuman teavitas Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ)

    Ühiskond
    Euroopa Liit vastused KORDAMISKÜSIMUSED kevad 2009
    50
    doc

    Euroopa Liit vastused KORDAMISKÜSIMUSED kevad 2009

    KORDAMISKÜSIMUSED kevad 2009 NB! Allolevad kordamisküsimused ei vasta üks-üheselt nendele, mis tulevad eksamil, vaid pigem annavad ette need teemad-aspektid, millele tuleks materjali läbitöötamisel eelkõige keskenduda. (1) Euroopa Liidu kujunemine ja lepingud, EL ’idalaienemine’, Eesti integratsioon Euroopa Liitu, EL õiguslikud alused 1. Peale II maailmasõda Euroopa integratsiooni tinginud peamised faktorid EL tekkimise eeldused (vajadus) * II maailmasõja järgne majanduslik ülesehitustöö * Vajadus rahu kindlustamiseks ja poliitilise stabiilsuse tagamiseks Euroopas * Nn “Saksamaa küsimus” (vajadus rahumeelseks kaasamiseks, k.a. kommunismivastasesse võitlusse; soov välistada Saksamaa varjatud taasrelvastumine) * Vajadus vastu seista NSVL ekspansionismile; kartus kommunismi levimise eest Lääne-Euroopasse

    Ühiskond
    Euroopa Liidu institutsioonid
    35
    ppt

    Euroopa Liidu institutsioonid

    Institutsioonid Euroopa Parlament Euroopa Parlament Euroopa Parlament koosneb 732 saadikust, kes valitud otsestel ja üldistel valimistel esindavad liikmesriikide kodanikke valimisperiood kestab 5 aastat (EÜL art 190 lg 1 ja 3). Parlamendikohtade arv on liikmesriikide vahel vastavalt kahaneva proportsionaalsuse põhimõttele ära jagatud, seejuures ei ole ükski riik esindatud vähem kui 5 liikmega ning ükski rohkem kui 99 liikmega.

    Euroopa liit


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun