tugevnev AV, kui ainsuse omastav on tugevas astmes Pöördsõnad: nõrgenev AV, kui ainsuse oleviku esimene pööre on ma-/da-tegevusnimedega võrreldes nõrgas astmes tugevnev AV, kui võrreldes nendega on tugevas astmes Astmevahelduseks ei loeta: 1. Kahetüvelised esmavältelised nimisõnad + sama tüvestruktuuriga verbid (tuli, tulema) 2. Number-tüüp 3. Kõik ne-sõnad ja s-sõnad 4. Sisseütleva käände geminatsioon 5. Ühesilbilised tüved 6. Supletiivsus jm ebaregulaarsed tüvemuutused 7. Mõned fonotaktilised põhjused (laps-last pole LV, on VV) 8. Ele-liitelised verbid (tegelema)
'kähe'). I-Sm: pikkade madalate vokaalide diftongistumine (ebajärjekindel Jaanis ja Karjas) (poat 'paat', ear 'äär'), j kadu tagavokaalide vahel (koo 'koju', raama 'rajama', ooma `ujuma') Hiiumaa - Palatalisatsioon puudub, umbisikulise tm oleviku tunnus puudub (kutsuda 'kutsutakse', jooda 'juuakse'), kaasaütlev kaasa-sõnaga (lapse kaasas 'lapsega'), rootsi mõjud (krenkima/kränkima 'haige olema'). I-Hm (Käina, Pühalepa): a > o (oostane 'aastane'), geminatsioon kahesilbiliste verbide lihtminevikus (tulle 'tuli', pesse 'pesi'), mitm os-s (kässe 'käsi') ja ains sisseütlevas (lattu). Lä-Hm (Emmaste, Reigi): au > ou (lout 'laut', pouk 'pauk'), svaa h ja helilise konsonandi vahel (vihim 'vihm', lehem 'lehm'). Muhu - õ, geminatsioon (tulli 'tuli', lippe 'libe'), ader-tüübis lõpukadu (nõdr 'nõder', adr 'ader'), pikkade madalate ja keskkõrgete vokaalide diftongistumine Q3-s (ial : eale `hääl :
(koo ’koju’, raama ’rajama’, ooma ‘ujuma’) Sisemine liigendus: Hiiumaa Palatalisatsioon puudub, umbisikulise tm oleviku tunnus puudub (kutsuda ’kutsutakse’, jooda ’juuakse’), kaasaütlev kaasa-sõnaga (lapse kaasas ’lapsega’), rootsi mõjud (krenkima/kränkima ’haige olema’). I-Hm (Käina, Pühalepa): a > o (oostane ’aastane’), geminatsioon kahesilbiliste verbide lihtminevikus (tulle ’tuli’, pesse ’pesi’), mitm os-s (kässe ’käsi’) ja ains sisseütlevas (lattu). Lä-Hm (Emmaste, Reigi): au > ou (lout ’laut’, pouk ’pauk’), švaa h ja helilise konsonandi vahel (vihim ’vihm’, lehem ’lehm’). Sisemine liigendus: Muhu õ, geminatsioon (tulli ’tuli’, lippe ’libe’), ader-tüübis lõpukadu (nõdr ’nõder’, adr ’ader’),
pöörde lõpp võib olla m: annam "anname", nud-partitsiibi tunnus n: kazun "kasvanud", hilise kaasaütleva lõpp võib olla k, -g: samleg "samblaga". · Asesõnades ja mõnedes sagedastes verbivormides esineb esisilbi järel vokaalide vahel n-i kadu. Sellepärast on mina mia ~ mea, sina sia ~ sea, pane pa ja mine me. · Sage häälikuline joon, mis eristab Mulgit teistest eesti murretest ja lähendab liivi keelele, on sulghäälikute geminatsioon (pikk või ülipikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi) nasaalide (ninahäälikute) liikvidate (sulahäälik) järel, nt kenelette "kõnelda, rääkida", parantte "parandada", ütteltti "üteldi". · Konsonantide epenteetilise (hääliku tekkimine sõna sees) palatalisatsiooni tõttu hääldub selge i tüvekonsonantide ette i- ja mõnede e- tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits "laps", näin "ema", äit "isa". Selline
pöörde eitav vorm (ära mine < ärä minnä). (Ilves 2012) Numbrid mulgi keeles: üits (üks), kaits (kaks), kolm (kolm), neli (neli), viis (viis), kuus (kuus), seitse (seitse), katessa (kaheksa), ütessa (üheksa), kümme (kümme), üitstõist (üksteist), kaitsteist (kaksteist), miljun (miljon). (Ilves, 2010) Hääldus: alates kolmandast silbist a ja ä > e, vokaalide kadu rõhututes silpides, pronoomenites esilbi järel n-i kadu, klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel. Morfoloogia: imperatiiv keeldkõnes –da infinitiivi kujuline, sünteetilised vormid minevikulise tingiva kõneviisi puhul, hVn-lõpulised seesütleva käände vormid mõnedes adverbistunud vormides, e-tunnuselised mitmuse vormid. (Pajusalu, Hennoste, Niit jt 2009) Kasutatud allikad: Halliste valla koduleht http://www.halliste.ee/?id=1162 külastatud 12.05.2014 Ilves, Kristi 2012. Mulgi keele ja kultuuri õpe üldhariduskoolides. Magistritöö.
o(jano,tego), valdav i-mitmus(puil), illativ -he,-de(kohtude,kohtuhe), inessiv -n,-h,- hn(jalan,jalah),keskvõrre -mb(suuremb), pöördelõpud puuduvad(tii anni, tii annassi), da- infinitiiv(tuvva, istu), domineerib i-lihtminevik(ma võti, ta elli) Südaeesti ja kirderanniku murderühmade peamised erinevused südaeestis sisekadu, lõpukadu, i-e diftongides, vokaalharmoonia puudub, vältevaheldus esineb, ng:ng:lõng:lõngad, palatalisatsioon, gbd vokaalide vahel(tuba), illatiivis geminatsioon(tuppa). Kirderannikul sisekadu osalt toimumata(kandama,raudane), lõpukadu osalt toimumata(metsa,poika), i säilinud(poig,poika), ä-harmoonia säilinud(tüttär), vältevaheldus puudub(must,mustad), ng:nn:lang:lannad, palatalisatsioon puudub, kpt vokaalide vahel(tupa), geminatsioon puudub(tupa). Südaeestis essiiv puudub, valdav -de mitmus, eitusverb ei pöördu, aga kirderannikul essiiv: nuorena, valdav -i mitmud(oravi, kalo), eitusverb pöördub(en, et, ei, emme).
· Vältevaheldus esineb · ä-harmoonia säilinud: tüttär · ng:ng: lõng:lõngad · Vältevaheldus puudub must: mustad · ng:nn: lang:lannad · Palatalisatsioon · gbd vokaalide vahel: tuba · Palatalisatsioon puudub · Illatiivis geminatsioon: tuppa · Kpt vokaalide vahel: tupa · kl, kr > el, er: nõela, naerab · Geminatsioon puudub: tupa · sse-illatiiv · kl, kr > ul, ur: neul(a), naura · Esinevad je-illatiiv: sotaje ja lõputa illatiiv: · essiiv puudub sütäme
lauses alusena. Isikulisel tegumoel ei ole tunnust. Impersonaal näitab, et tegevus lähtub indefiniitsest elus tegijast – umbisikust –, kes jääb lauses eksplitsiitselt väljendamata. Nt õues kakel/da/kse, kakel/d/i. Tunnusel on mitmeid allomorfe, nt -da (käi/da/ks, saa/da/kse), -ta (teh/ta/ks, karju/ta/kse), -a (käi/a/kse, näh/a/kse, oll/a/kse, surr/a/kse), -d (laul/d/i), -t (haka/t/i, muutu/t/i). Kui tüvi lõpeb d või t-ga, tekib geminatsioon > flektiivne vorm, nt murťa/kse, leiťi. 21. Kõneliigikategooria. Kõneliik on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab öeldisverbiga kirjeldatava situatsiooni jaatust või eitust. Kõneliigikategoorial on kaks liiget: 1) jaatav kõneliik e afirmatiiv; 2) eitav kõneliik e negatiiv. Afirmatiiv väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevussituatsiooni jaatust. Nt Ta tule/b homme. Kuula/ke teda hästi!Tunnust afirmatiivil pole.
Kvantiteedi kompensatsioon esimeses silbis – pikenes esisilbi vokaal, diftong või mingi konsonant. On väidetud, et asepikenduse teel on tekkinud III-vältelised vormid: *metsäδä > metsää >> .metsä. Või vastupidi? Igatahes on eesti keele vältesüsteemi aluseks olnud kõne rütmisüsteemi muutused. 2. Teise silbi vokaali pikenemine: majà, imè. Tekkinud tõenäol. koos vältevaheldusega seotud taktiisokroonia tekkega! 3. Geminatsioon – nähtus, kus üksikkonsonant muutub geminaadiks: *külähän > *külään > *küllä; *tupahan > *tupaan > *tuppa (eL murretes on eriti palju geminatsioone!). 4. Lühikeste geminaatide teke – kui teine silp oli kinnine: *päkkän > Q2 päka, *seppän > Q2 sepa, *tammessa > Q2 tammes, *lillelta > Q2 lillelt 5. Geminaadi muutumine üksikkonsonandiks – toimunud kindlatel tingimustel 1. ja 2. silbi piiril pika esisilbi puhul ja järgsilpides, eriti sufiksites:
III vältes, on astmevahelduseta. Sama kehtib ka analoogilise tüvestruktuuriga verbide puhul, nt tulema, olema, panema, pesema, surema, mis on samuti astmevahelduseta. 2) number-tüüp on astmevahelduseta. Siin näiteks sõnad nagu kuppel : kupli : kuplit (välde ei muutu), samuti totter : totra. 3) Kõik ne- ja s-sõnad, nt teine ja naine, kus on mõned vormid III vältes (teisi, naisi), on astmevahelduseta. 20 4) Sisseütleva käände geminatsioon, kus astme tugevuse seisukohalt võib astme määramata jätta, ei kuulu astmevahelduslike nähtuste hulka, nt muda : mutta, pesa : pessa, tuli : tulle, rivi : rivvi. 5) Ühesilbilised tüved on astmevahelduseta, ehkki nende vormistikus võib olla mõningaid vältemuutusi (nt saama (III v), saanud (II v); jooma (III v), joonud (II v). 6) Supletiivsus jm ebaregulaarsed tüvemuutused, nt minema : lähen, olema : on ja pronoomenitüvedes muutus kes : kelle, see : selle ei kuulu astmevahelduse alla
annaabi.ee 
