Eesti keeles on 3 pööret, igal pöördel nii ainsus kui ka mitmus, seega kokku 6 pöördevormi.: Ainsus Mitmus Ma õpin/A1 Me õpime / M1 Sa õpid/A2 Te õpite /M2 Ta õpib /A3 Nad õpivad/M3 Eitavas kõnes on kõikidel pööretel üks vorm: Mina ei õpi, sina ei õpi , ta ei õpi, me ei õpi, te ei õpi, nemad ei õpi Pöördelõpp näitab ka seda, kes on lauses tegija. Loen- mina Loed- sina Loeb-tema Loeme, lugesime-me Loete, lugesite- te Loevad-nemad
II käände kategooria LÕPP NB ! Üks söna ei saa kunagi olla korraga kahes käändes. Ainult üks käändLÖPP ! III võrdluse kategooria omadussõnal ! -m - im (-em) NB! -ik- ülivõrre -em; võrde aste ma- ei ole alati tegevus tunnus. Saab eraldada liidet. Ainusue nimetavat ei eraldaa!!!! PÖÖRDSÕNA KATEGOORIA I isiku ehk pöörde kategooria pöördelõpp ainsus/mitmus II aeg 4 aega ! Olevik ( ei ole eraldamist, va kse olevikul) Lihtminevik ; si , s, i Täisminevik olema vorm olevikus+ nud kesksõna tunnus. Enneminevik olema vorm minevikus + nud kesksõna tunnus III kõneviisi kategooria 4 erinevat kõneviisi Kindlal kv ei ole tunnust eraldamiseks ! Tingivadl kv kesksöna ks tunnus Käskival kv ge, gu
nõrgas astmes, Laadivaheldusliku sõna nõrgas astmes ei ole sulghäälikut või si (lao, lennata, õie), tugevas astmes on (ladu, lendan, õis) Vältevahelduslik sõna, mida hääldatakse pikemalt ja rõhulisemalt (õppida, kukkuda,kooke), on tugevas astmes. Sõna, mida hääldatakse lühemalt ja vähema intensiivsusega (õpin, kukun, koogi), on nõrgas astmes. NB! Pea meeles, et sõna astmevahelduslikkus on ainult sõna tüve omadus. Sõna lõpp (nt pöördsõnal pöördelõpp, tunnus, ka liide) ei määra, kas sõna on astmevahelduslik või mitte.
· Kujundite küsimus: Sabloonne ehk kulunud kujund (...on langenud ...küüsi) Koomiline või konteksti sobimatu väljend. Originaalitsev või ilutsev Absurdne kujund · Asesõnade probleem: Ebamäärane asesõna (Ta ütles talle...) Ülearune asesõna (See) Ülearune abimäärsõna (Ma lisaksin juurde, et...; ära) I pöördes ütleb isiku pöördelõpp (ma arvan, me teame) · Absolutiseerimine (Miks keegi ei märka suitsevaid korstnaid?) · Kantseliitlik ehk liiga ametlik keelekasutus Liigne nimisõnalisus, eriti liialdamine teonimedega (teostati kontrolli=kontrolliti). Liialdamine v/tav- kesksõna öeldistäitega (Selline ajakirjandus on oma sõnalabasusega pahameelt tekitav selline ajakirjandus tekitab oma sõnalabasusega pahameelt).
ich E wir -EN du EST ihr (E)T er E sie -EN Ich hatte ich hätte Du hattest Du hättest Er hatte er hätte usw. sein war ist gewesen sein WAR gewesen War = Konjunktiv WÄRE kommen kam ist gekommen KAM Konjunktiv KÄME werden wurde ist geworden WURDE Konjunktiv WÜRDE Kui tahetakse väljendada soovi või võimalust olevikus, siis kasutatakse enamike verbide puhul abitegusõna werden KonjunktivII = WÜRDE + pöördelõpp + põhitegusõna ALGVORM lause lõpus! ich würde schnell fahren du würdest es nie sagen er würde...; wir würden...;ihr würdet...;sie würden... Kui tahetakse väljendada soovi või võimalust verbidega HABEN ja SEIN siis würde + Infinitiv varianti EI KASUTATA! Siis tuleb Konjunktiv teha sõnast endast (ehk Präteritum võtta, lisada täpid ja E) ich wäre; du wärest ma oleks, sa oleks...jne ich hätte, du hättest mul oleks, sul oleks...jne
· pöördeline vorm · koosneb 1 v 2 sõnast - õpetan, olen õpetaja · Ei ole öeldised: ma- tegevusnimi: olema, olemast v-kesksõna: tegev,jooksev da-tegevusnimi: lugeda Alus(lauseliikmed) - tegija, olija. Nimetav(kes?mis?) omastav(kelle?mille?) osastav(keda?mida?) Aluse puudumine 1) Umbisikuline tegumood olevik - tehakse ( ei tehta) lihtminevik - tehti täisminevik - on tehtud enneminevik - oli tehtud 2) Pöördelõpp ütleb tegija Oleme koos ( meie ) Saan raha ( mina ) Sihitis - näitab, millele tegevus on sihitud Nõuab sihilist tegusõna. Tegevus: 1) tulemus 2) vaheprodukt Osastavas käänes(keda?mida?) Öeldistäide Kuulub sõna "olema" juurde. Nt: on, oli, oleme, olid jne. ÖT näitab, kes keegi on või missugune ta on. Nt: Getter on õpilane, Stella on unine. Kohamäärus Muutumatud sõnad näitavad tegevuste aega, kohta, viisi ja hulka. Kus?kuhu?kust?
Sõnamoodustus 1) Tuletamine = tüvi + tuletusliide ( -mine, -ja, -kene ) Nt: laulmine, laulja, laulukene 2) Liitmine = tüvi + tüvi Nt: kassikakk, allmaaraudtee 3) Nulltuletus = tüvi + lõpp ( käände-, pöördelõpp ) 4) Tuletamine + liitmine + nulltuletus Nt: mägi-roni-ja-le 5) Lühendamine Nt: autobuss = buss Liitsõna Liitsõna = tüvi + tüvi + jne Nt: kirjutuslaud Mitu : täiendsõna mis täpsustab. Nt: kirjutuslaud (kirjutus- täpsustab lauda) 1 : annab põhiinfot. Nt: kirjutuslaud (laud on põhisõna) Kokku-lahku sõltub verbist ehk tegusõnast 1) Täiendsõna on lühenenud Nt: võõras keel - võõrkeel 2) Täiendsõna on nimetavas käändes Nt: raudne uks - rauduks
pööre, lõpp -n (tee/n, hakka/n); 2) ainsuse 2. pööre, lõpp -d (loe/d, seleta/d); 0 (käi, too); 3) ainsuse 3. pööre, lõpp -b (jaluta/b); 4) mitmuse 1. pööre, lõpp -me (tee/me); -m (teh/ke/m); 5) mitmuse 2. pööre, lõpp -te (käi/te); 0 (käi/ge); 6) mitmuse 3. pööre, lõpp -vad (hakka/vad); -d (käi/si/d). 2. Kõneviisikategooria 1) kindel kõneviis e indikatiiv. Tunnuseta; 2) tingiv kõneviis e konditsionaal, tunnused -ksi (kui järgneb pöördelõpp, käi/ksi/n); -ks (sõnavormi lõpus (tee/ks, satu/ks); 3) käskiv kõneviis e imperatiiv, tunnused -ge (tul/ge), -ke (teh/ke), 0 (too); 4) kaudne kõneviis e kvotatiiv, tunnus -vat (käi/vat, seis/vat); 5) möönev kõneviis e jussiiv, tunnused -gu (ol/gu, vii/gu); -ku (teh/ku, haka/ku). 3. Ajakategooria 1) olevik e preesens. Tänapäeval tunnuseta, olemas ainult ajaloolised tunnused: -b (ainsuse 3. pöörde lõpus), va/d (mitmuse 3
· Pikad kõrged vokaalid madalduvad Q2-s · *eü > ei/öi/öü, keitmä 'köitma', löidse/löudse 'leidsin' · Q3-s pikk ü diftongistunud, nt üidmä 'hüüdma' Morfoloogilised eriojooned · De-sisseütlev, küläde 'külla' · Ne- ja us- sõnade sisseütlevas i · De-lõpulised viisiadverbid · Tugevaastmeline i-mitmus · Nud-kesksõnast tuletatud vormidele liitub pöördelõpp, (oleme) löüdnüme 'oleme leidnud' · Eitavas kõnes samuti pöördelõpud, es tuleva 'nad ei tulnud' · Demontratiivpronoomenites lähedase ja kauge vastandus: sii 'see' ja nii-nee 'need' ning tuu 'too' ja nuu'nood' EKSAMIS Võrrelda kaht murret. Õpikut saab kasutada! Üldised küsimused murdeliigenduste kohta. Kuidas erinevad uurijad on käsitlenud jne. Võru murre Kagu-Eestis. Kõige arhailisem lõunaeesti keelevariant. Vähe kontakte muude murretega.
pööre väljendab ka subjektisiku seost kõneleja ja kuulajaga. Pöördekategoorial on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku liiget e pööret, mis realiseeruvad pöördelõppudena kindla, tingiva ja käskiva kõneviisi jaatavas kõneliigis ja käskiva kõneviisi eitus- ning põhiverbis. 1) ainsuse 1. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on üks ja see on identne kõnelejaga. Nt mina lähe/n, tahaksi/n teh/a. Pöördelõpp (EKG nimetab sedagi tunnuseks) on -n; 2) mitmuse 1. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on kaks või enam ning üks neist on identne kõnelejaga, nt me ela/si/me, ole/me tutvu/nud. Lõpul on kaks allomorfi: -me ela/me), -m (ela/ge/m); 3) ainsuse 2. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on üks ja see on identne kuulajaga, nt sa ole/d te/i/nud; tee suu lahti. Lõpul on kaks allomorfi: -d (ela/d, küsi/d) ja 0 (sa ela; ei ela), mis esineb käskiva
kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka
tüvedes: *ülemä > *ülemi > *üleim > *ülim > *ülin > üli- 23. Eesti keele kõneviiside ajalugu. Kaudse kõneviisi tekkimine - Uuenduse ajendajaks on peetud saksa konjunktiivi. Indikatiiv (kindel kv): – Imperatiiv (käskiv kv) (> jussiiv): -k (oleviku tunnus) Keeldkõne: *elä+k (> *äläq > ära), *el+ket jne + imperatiiv Konditsionaal (tingiv kv) • -ksi, järgneb pöördelõpp (3. pööre lõputa) • Tänapäeval pöördetunnused kadumas • ksi-tunnus eesti, vadja, liivi keeles • nuks-vormid kirjakeelde Oskar Loorits (1923), kasutusele tulid 1960ndatel; analoogseid vorme siiski ka murretes (nt Mulgi rahvalauludes ollus) Kvotatiiv (kaudne kv) • Hiline, kirjakeele vorm on kujunenud oleviku partitsiibi partitiivivormist (vat-tegevusnime kaudu): ta olevat
saj), enne keeleuuendust kasutati pikka ülivõrret: kõige + KOMP. Veel varasem lühikese superlatiivi tunnus on olnud *-ma (see on säilinud tänapäeval nt pronoomenis te/ma). Siiski on ma-tunnuseline superlatiiv häälikumuutuste tagajärjel kadunud, selle jälgi võib näha üksikutes tüvedes: *ülemä > *ülemi > *üleim > *ülim > *ülin > üli-. 23. Eesti keele kõneviiside ajalugu. Konditsionaal • -ksi, järgneb pöördelõpp (3. pööre lõputa) • Tänapäeval pöördetunnused kadumas • ksi-tunnus eesti, vadja, liivi keeles • nuks-vormid tõi kirjakeelde Oskar Loorits (1923), kasutusele tulid 1960ndatel; analoogseid vorme siiski ka murretes (nt Mulgi rahvalauludes ollus) Kvotatiiv • Hiline, kirjakeele vorm on kujunenud oleviku partitsiibi partitiivivormist (vat- tegevusnime kaudu): ta olevat • Murretes esinemus ebaühtlane: v-partitsiip (nom/gen/par) pms eL murretes ( ta
ihr gebt annate seht näete haltet hoiate sie geben annavad sehen näevad halten hoiavad Sie geben annate sehen näete halten hoiate 18 u Lihtminevik Lihtminevikku kasutatakse saksa keeles minevikus toimunud sündmuste kirjeldami seks kirjalikus vormis. Reeglipäraste tegusõnade puhul liidetakse sõna tüvele lihtmineviku tunnus TE ja pöördelõpp. fragen küsima machen tegema sagen ütlema ich fragte küsisin machte tegin sagte ütlesin du fragtest küsisid machtest tegid sagtest ütlesid er/sie fragte küsis machte tegi sagte ütles wir fragten küsisime machten tegime sagten ütleme
tärn eü – ei/öi/öü, nt keitmä ‘köitma’, löidse/lõüdse ‘leidsin’; Q3-s pikk ü diftongistunud, nt üidmä ‘hüüdma’; Morfoloogilised erijooned de-sisseütlev, nt küläde ‘külla’; ne- ja us-sõnade sissetlevas i, nt pahandusi ‘pahuksisse’, tõisi ‘ teise’; de-lõpulised viisiadverbid, nt ennembide ‘varem’, julgede ‘julgesti’; TA i-mitmus, nt tähtiga ‘tähtedega’; nud-kesksõnast tuletatud vormidele liitub pöördelõpp, nt (oleme) löüdnüme ‘oleme leidnud’, (os) saanuti ‘oleksite saanud’, (olevat) kadunuva ‘nad olevat kadunud’; eitavas kõnes samuti pöördelõpud, nt es tuleva ‘nad ei tulnud’, ei saami ‘ me ei saa’; demonstratiivpronoomenites lähedase ja kauge vastandus: sii ‘see’ ja nii – nee ‘need’ ning tuu ‘too’ ja nuu ‘nood’; Tartu murdeala sisemine liigendus Keeleline keskus ajalooliselt Otepää, hiljem Nõo.
Käändsõnadele saame lisada käände lõppe ja püürsõnadele pöörde lõppe. Kui me liidame sõnadele erinevaid lõppe, siis saame sõnadest erikujulisi vorme. Näide: käsi (nimetav) käe (omastav) kätt (osastav) käega (kaasütlev). Iga selline vorm on sõnavorm. Sõnavorm koosneb omakorda sõnatüvest, tunnustest ja lõppudest. Näide: õdedega õde (tüvi) -de (mitmuse tunnus) -ga (kaasütlev), magasime maga (tüvi) -si (lihtmineviku tunnus) -me (pöördelõpp). 10 Lisaks käändelõppudele saab lisada mitmuse tunnust ja omadussõnadele saame lisada keskvõrde tunnuse. Näide: ilusam. Pöördsõnadele saab lisaks pöördelõppudele lisada aega, arvu (ainsus või mitmus), kõneviisi ja tegumoodi tähistavaid tunnuseid. Sõnatüvi võib lauses esineva iseseisvalt küll aga seda ei lõpud ja tunnused.
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend.
asukohale arvestatakse veel nt vastastikust suhtlust, ajalugu, keelte kontakte (vrd nt ka prantsuse keele tekke lugu). Siin on ajalugu tähtsam, kui geograafiline asend. Tugev keelekontakt = grammatika muutub sarnaseks Keelekontakti abil saab selgitada keelte sarnasusi. Muutustel on hierahia: kõik kategooriad ei allu võõrkeelte mõjule ühtselt (eesti keeles sõnajärg) Universaalid Mitteleksikaalne laenamine Seotud morfeemid (käändelõpp, pöördelõpp) Grammatilist sõna võib laenata ainult siis, kui kui sõna sünteks jääb samaks (eessõna jääb eessõnaks). Substraat (mõjuvõimsam keel), adstraat (keel, mis on kontaktis teise keelega, ilma, et oleks madalam või kõrgemal kohal selle keelega, millega kontaktis on) ja superstraat (põliskeeles on mõjuvõimsa keele sugemeid) on kontaktis olevate/olnud keelte liigid. Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidzinkeel (selles on mõlema kontaktis oleva keele
annaabi.ee 
