Mulgi murre (0)

Kokkuvõte Mulgi murdest
Mulgi murre on tõenäoliselt kujunenud muistse Sakala hõimumurde baasil ja ajaloo jooksul läbi teinud mitmesuguseid muutusi. Geograafilise asendi ning ühiskondlike ja majanduslike põhjuste tõttu on see lõunaeesti läänerühma moodustav murre mõningal määral mõjusid vastu võtnud naaberaladelt. Varasema administratiivse jaotuse järgi on Mulgi ala liidetud Põhja- Eestiga , tema halduslikeks ja majanduslikeks keskusteks olid Viljandi ja Pärnu, ametlikuks asjaajamiseks põhjaeesti kirjakeel. Hoolimata sellest, et Mulgi murde kujunemine on teatud perioodil toimunud lõunaeesti idapoolsetest murretest lahus, on ta säilitanud iseloomulikud lõunaeesti murdejooned.
Mulgi murde piirkonnas on moodustunud kihelkonniti viis eri murrakut, nimelt Halliste , Karksi , Paistu , Tarvastu ja Helme . Need jaotuvad omakorda kahte alarühma: lääne- ja idamulgi murrakud. Mulgi murde omapärased jooned esinevad kõige arvukamalt Mulgi läänemurrakuis (Halliste, Karksi, Paistu). Mulgi idamurrakuis (Tarvastu, Helme) leidub rohkel arvul Tartu murdega ühiseid jooni. Arvamus, et Karksi on Mulgi murde keskne murrak , baseerub arvatavasti faktil, et Karksi murraku leidub enim Mulgi murdele iseloomulikke tunnusjooni.
Lõunaeestilisi jooni on kõige rohkem Helme idaosas, pisut vähem teistes Helme osades ja tunduvalt vähem Tarvastus ja Karksis. Suurima arvu Mulgi murdele omaseid jooni võib leida Karksist ja selle ümbrusest, samuti Hallistest ja Helme lääneosast.
Lõunaeesti murretest on Mulgi murre kõige lähedasem põhjaeesti murretele. Teatud Mulgi murde tunnusjooni võib leida koguni Saaremaalt, samuti Tartu murde lõunagruppidest ja Edela-Eestist.

Mulgi murde peajooni

Mulgi murdejoonte omapära tuleb esile nii sõnavaras, häälduses kui ka uute sõnatuletusmallide ja morfosünaktiliste kategooriate näol, mis osutab iseseisva arengu pikale eale. Kõige silmapaistvam on Mulgi ainulaadne hääldus.

Hääldus

• Mulgi murdele annab erilise kõla muutus a, ä  e,  alates kolmandast silbist, nt ollive “(nad) olid”, küdzättem “küpsetama”, iluzepp “ ilusama (d). See muutus haarab kõiki sõnu ja põhjustabki Mulgi keele nn heleduse. Muutuse äärealadel Tarvastus ja piiratult ka Paistus ilmneb mõnes vormirühmas ka vastupidist järgsilpide muutust e  a, nt obeza “hobuse(d)”, sädema “sädeme(d)”.
  
• A, ä  e,  algpõhjuseks on madalate vokaalide a ja ä redutseerimine (vähendamine, kahandamine) keskvokaalideks  , mis hiljem on sageli asendatud e-ga. See rõhutute silpide muutus on iseloomulik keeltele, kus on tugev tsentraliseeriv (keskkohta koonduv) sõnarõhk koos rõhutute silpide vaeghääldusega, nagu ongi Mulgis. Kõigepealt nõrgalt hääldatud silpides vokaalid lühenevad ja redutseeruvad. Lõpuks võivad aga hoopis kaduda. See viib meid Mulgi häälduse järgmise erijoone juurde.
  
• Mulgi murre on ilmselt kõige kulunum eesti murrete hulgas. Mulgimurrakutes ilmneb eriti palju hilist vokaalide kadu rõhututes silpides, nii on perenaine perenain, parandatakse parants. Vokaalide kadu haarab ka grammatilisi tunnuseid. Nii on lõunamulgis sarnastunud alale - ja alalütlev, küläl tähendab nii “külale” kui “külal”, mitmuse 1. pöörde lõpp võib olla –m: annam “anname”, nud-partitsiibi tunnus –n: kazun “kasvanud”, hilise kaasaütleva lõpp võib olla –k, -g: samleg “samblaga”.
  
• Asesõnades ja mõnedes sagedastes verbivormides esineb esisilbi järel vokaalide vahel n-i kadu. Sellepärast on mina mia ~ mea, sina sia ~ sea, pane pa ja mine me.
  
• Sage häälikuline joon, mis eristab Mulgit teistest eesti murretest ja lähendab liivi keelele, on sulghäälikute geminatsioon (pikk või ülipikk konsonant , mis hääldamisel jaguneb kahte silpi) nasaalide (ninahäälikute) liikvidate (sulahäälik) järel, nt kenelette “kõnelda, rääkida”, parantte “parandada”, ütteltti “üteldi”.
  
• Konsonantide epenteetilise (hääliku tekkimine sõna sees) palatalisatsiooni tõttu hääldub selge i tüvekonsonantide ette i- ja mõnede e- tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides , nt laits “laps”, näin “ema”, äit “isa”. Selline palatalisatsioon ühendab Mulgit Tartu murdega ja erineb Võru palatalisatsioonist. Kui aga tüve i või e on säilinud, ei ole palatalisatsiooni üldse, nt latse “lapse”, nänni “ema(om)”, ätti “isa (om)”.
  

Morfoloogia

• Iidvana taustaga on konstruktsioon , milles käskiv kõneviis keeldkõnes on põhiverbi vormid da-infinitiivi kujulised: ärä minnä “ära mine”, ärä süvvä “ära söö”, ära nartta “ära naera”. Mulgi rahvaluules on nende verbivormide lõpul veel –k, mis viitab algsele moodustusviisile.
  
• Tingiva kõneviisi minevikus on kasutusel sünteetilised vormid, nt ollus “olnuks” ei tullus “ei tulnuks”. Nüüd on need mulgipärased vormid muutunud kirjakeeles üldtuntuks.
  
• Käändsõnades on omapäraseks jooneks h või n- lõpulised seesütleva vormid mõnedes sagedastes määrsõnade vormides, nagu kähen “käes”, ehen ~ ihen “ees”, sehen ~ sihen “sees”, mahan “ maas ”, suhun “ suus ”, pähen “peas”.
  
• Väga omased on mulgi murdele e-tunnuselised tugevaastmelised mitmuse vormid, nagu jalgel “jalgadel” laudest “laudadest”, lehtel “lehtedel”.
  

Sõnamoodustus

Mulgi murdes on produktiivsed (loovad) mitmed mujal vähelevinud sõnatuletusmallid. Nii esineb a-, ä- tüvelistest kahesilbilistest verbidest tuletatud k-liitelisi deverbaale, nt annak “väike and”, nüssäk “lüps”, teštak “pärm”. Ka on Mulgile iseloomulikud ve-sufiksilised omadussõnad mõnede *eta-adjektiivide vastena, nt libeve “libe”, pudeve “pude”, sileve “sile”.
Mulgi murdekeele viis murrakut: Helme, Karksi, Halliste, Paistu ja Tarvastu