Eesti foneetika ja fonoloogia kordamisküs.-vastused 2011 (1)
Varia - Need luuletused on nii erilised, et neid ei saa kuidagi kategoriseerida
Esitatud küsimused
- Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt?
- Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel?
- Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada?
- Millised on foneetika rakendusalad?
- Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende osade ülesanded?
- Missugused on meie hingamiselundid?
- Millised on hingamise faasid ja liigid?
- Milline on hingamise osa kõnetegevuses?
- Missugused on meie fonatsioonielundid?
- Milline on häälekurdude tegevus kõnelemisel?
- Mis moodi hääl tekib?
- Missugused on artikulatsioonielundid?
- Mis eristab vokaale konsonantidest?
- Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel?
- Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi?
- Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada?
- Millised on võimalikud variandid?
- Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele?
- Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi?
- Kuidas rühmitada konsonante häälduskoha järgi?
- Kuidas rühmitada häälikuid fonatsiooni helilisuse järgi?
- Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus?
- Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub?
- Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada?
- Mis on vokaalharmoonia?
- Mis on palatalisatsioon?
- Mis on dissimilatsioon haploloogia ja metatees?
- Miks tekivad siirdehäälikud?
- Mis on omane igasugusele võnkumisele sagedus ja amplituud?
- Kuidas võib võnkumisi liigitada liht- ja liitvõnkumised?
- Mis on põhitoon ja ülemtoonid ning resonandid ehk formandid?
- Kuidas on omavahel seotud vokaalide akustika ja artikulatsioon?
- Mida tead eesti keele konsonantide akustilistest omadustest?
- Missuguseid prosoodianähtusi on eesti keeles võimalik kirjeldada?
- Kuidas võib määratleda silpi?
- Millistest osadest silp koosneb?
- Kuidas me kõnet liigendame?
- Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti?
- Mis on rõhk ja millised on tema ülesanded?
- Millised on kolm rõhulisuse astet eesti keeles?
- Milleks on vajalik lauserõhk?
- Mis avaldab mõju häälikute kestusele?
- Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust kestus põhitoon?
- Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada?
- Millised on kuulmissüsteemis osad nende funktsioonid milline on kõrva ehitus?
- Kuidas me tajume helikõrgust ja selle muutumist?
- Kuidas me tajume helivaljust ja selle muutumist?
Kordamisküsimused
“Eesti foneetikas ja fonoloogias” A-, B- ja C-rühmale
Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhietappidest, milleks on:
1)
Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) lingvistiline
2)
Sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline
artikulatoorne foneetika
3)
Sõnum signaalina (häälelaine) akustiline
akustiline
foneetika
4)
Sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neuraalne
tegevus) füsioloogiline
auditiivne foneetika
5)
Sõnumi dekodeerimine ( tuvastamine , mõistmine) lingvistiline
Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel ? Tuleks keeleliselt öelda, et märkidel/sõnadel on oma sisu, mille tähendus on tihtipeale kokkuleppeline.
Lisamaterjal
üldkeeleteadus lk 67
Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada ?
Üldfoneetika
Deskriptiivne e kirjeldav foneetika
Kontrastiivne
e võrdlev foneetika
Ajalooline
foneetika ehk häälikulugu
Normatiivne
foneetika e ortoeepia
Eksperimentaalfoneetika
Millised on foneetika rakendusalad?lavakõne õpetamisel ( diktsioon , õige hingamine )
laulmise
õpetamisel
(häälekurdude teadlik valitsemisoskus), kõnekunsti
ehk retoorika õpetamisel, rakenduslikud suunad on kujunenud
interdistsiplinaarseteks aladeks, nt keeledidaktika – võõrkeelte
õpetamine ja õppimine (uued artikulatoorsed
harjumused, intonatsioon ), kontrastiivne
keeleuurimine – eri keelte struktuuride võrdlemine eesmärgiga
selgitada välja, mis keele õppimisel võiks raske olla, logopeedias
(kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias (häälehäireid uuriv teadusharu ), audioloogias juriidilised
alad (nt hääle
tuvastamine, muusikaakustikas,
keeletehnoloogias (infotöötlus, kõnetuvastus ja -süntees,
sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele ja -nägijatele)
Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial ( foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid , täiendav jaotumine )? Arvo Eek lk 34-46 foneetika ja fonoloogia mõisted, ka tajutestide liigid.
Foneetika
ja keeleteaduse (lingvistika) oluline
puutepunkt on fonoloogia
– keelte häälikusüsteemide tõlgendamine.
Fonoloogia
uurib keelte häälikusüsteeme ja seda, missugused häälikulised
vastandused keeles eristavad tähendusi. Fonoloogia
kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere),
mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem
on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid
( vokaalid ja konsonandid . Iga
foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab
häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid
(rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon)
Foneetika
uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika
põhiüksus on
häälik e segment . Häälikud
on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel
ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid
liigitatakse vokaalideks
ja konsonantideks.
Minimaalpaarianalüüs
– foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar
on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult
vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus: vaar ,
veer, viir , voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad
häälikud on fonoloogilises
opositsioonis,
st nad on eri foneemid. Vastanduses
olevate häälikute vahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Distinktiivtunnus
: [+/- ümarvokaal] kiir
– küür
, kila
– küla
Paralleelne
jaotumine - kaks
häälikut
saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis rahu
– lahu
, varu
– valu
, vaar
– vaal
Täiendav
jaotumine
ehk komplementaarne distributsioon: kahe
häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb
ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine - eesti
k: velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong ;
mujal
esineb alveolaarne nasaal - need kaks häälikut on täiendavas
jaotumises ehk ühe ja sama foneemi allofoonid.
Allofoon
- ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Foneemi
püsivate tunnuste miinimum-komplekt.
Positsioonist,
häälikuümbrusest, kõnelejast jms
tulenevad varieeruvad tunnused.
Vabaallofoonid
Positsioonilised
allofoonid:
ekstrinssed
e märgatavad
intrinssed
ehk märkamatud
Foneetika
uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Häälikud
on meeleliselt tajutavad, kuid neil ei ole iseenesest tähendusi ja
nad ei kuulu keelesüsteemi
Fonoloogia
uurib, missugused häälikulised vastandused on keeles tähendusi
eristavad, ja tõlgendab häälikusüsteemi funktsionaalselt.
Foneemid
on keelesüsteemi väikseimad üksused, mille ülesanne on eristada
tähendusi. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna
(allofoonina).
Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende osade ülesanded? Hingamis – varustab kõneeorganeid õhuga, fonotoorne – moodustab hääle, artikulatoorne kompleks moodustab häälest hääliku.
Missugused on meie hingamiselundid ? Nina, hingetoru e trahhea (trachéa), 2 kopsutoru e bronhi (bronchi), 2 kopsu (pulmónes), rindkere (thorax), vahelihas (diaphragma).
Millised on hingamise faasid ja liigid? Hingamise kaks faasi: sissehingamine (inspiratio) ja väljahingamine (expiratio)(hingamispaus). Hingamise liigid: Jõudehingamine - hingamisfaasid üsna ühepikkused, vahetatakse välja 0,5 liitrit kuni 1 liiter õhku, umbes 15 korda minutis ; Eek: 10–12 sissehingamist
Kõnehingamine
- hingamisfaasid erineva pikkusega, väljahingamisfaas võib kesta
kuni 20 sekundit, kõne rütmi kujundamine, hääle kõrguse ja valjuse muutmine.
Milline on hingamise osa kõnetegevuses? Kõne eeltingimuseks on hingamine. hingamiselundid tagavad hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu. Rääkimise ajal aktiveerub umbes 100 erinevat lihast. Häälikute genereerimiseks vajalik eeltingimus on rõhu muutus õhuvoolu loomiseks (Bernoulli’ efekt). Fonatsioon on hääle tekitamine kõris häälekurdude võnkumisega, mis tekitab põhisageduse (F0). Fonatsioonist sõltub, kas häälikud on helilised või helitud . Helilised häälikud: häälekurrud vibreerivad (vokaalid ja helilised konsonandid). Helitud häälikud: häälekurrud ei vibreeri (nt klusiilid ).
Missugused on meie fonatsioonielundid? Ülesandeks hääle tekitamine. Kõri (larynx ) e alumine hääleallikas oma elunditega
sõrmuskõhr
(cartilago
cricoidea
)
kilpkõhr
(cartilago
thyroidea
)
pilkkõhred
(cartilagines arytaenoideae
)
häälekurrud
( plicae vocalis
)
häälepilu
ehk glotis (glottis
)
kurrupilu
ja kõhrepilu
Milline on häälekurdude tegevus kõnelemisel? Mis moodi hääl tekib? Loetakse, mitu võnget ajaühikus tekib – põhisagedus. Fonatsioon. Võngete normaalsageduse määravad häälekurdude pikkus ja paksus. Pikemad ja paksemad häälekurrud (meestel) võnguvad harvemini kui lühemad ja õhemad häälekurrud (naistel ja lastel). Meeshääle kõrgus on umbes 70– 150 Hz ja naishäälel umbes 150– 300 Hz
Missugune on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? Ülalt alla: kilpkõhre teravik , häälekurrud, pilkkõhre häälejätke.
Missugused on artikulatsioonielundid? Kõrist ülevalpool olevad elundid.Kõnetrakt, artikulaatorid, häälduskohad. Seal kujundatakse hääl häälikuks, resonantsiõõned – suu-, neelu -, ninaõõs. Passiivsed: (hambad, igemed , hambasombud, ninaõõnte seinad, kõva suulagi) või aktiivsed (alalõug, huuled,keel (tipp. Laba, selg), neeluseinad, kõri pealis , häälepaelad).
Kõnetrakt:
Neeluõõs
- neeluhäälikud
e farüngaalid
Ninaõõs
-
ninahäälikud
e nasaalid
Suuõõs
- suuhäälikud
e oraalid
Häälduselundid:
Pehme
suulagi
- pehmesuulaehäälikud
e velaarid
Lõpeb
kurgunibuga - nibuhäälikud
e uvulaarid
Kõva
suulagi - kõvasuulaehäälikud
e palataalid
Hambavall
ehk hambasombud-
somphäälikud
e alveolaarid
Hambad
-
hammashäälikud
e dentaalid
Huuled
-
huulhäälikud
e (bi)labiaalid, huulhammashäälikud e labiodentaalid
Keel – keelehäälikud e lingvaalid: keeletipp
–
apikaalid, keelelaba
– laminaalid, keeleselg
– keeleseljahäälikud e dorsaalid (ees-, kesk- ja
tagakeelehäälikud e pre-, medio - ja postdorsaalid), keelepära
ehk - juur – radikaalid, keeleküljed
– külghäälikud e lateraalid
Kõnetrakt:
neelu-, suu- ja ninaõõs
Artikulaatorid
(aktiivsed häälduselundid):
huuled,
keel
(tipp, laba, selg)
Häälduskohad:
(üla) huul , hambad, hambavall
e -sombud, kõva
suulagi, pehme suulagi, kurgunibu ( uvula ), kõri, häälepilu
(glotis)
Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Ta on resonantsruum, kui ühtib, siis võimendatakse, kui mitte, siis summutatakse. Helilaine filter , oluline huulte ja keelte asend. Vt Wiigi õpikust.
Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Vb küsitakse joonisega elundiosi.
Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (SUT ja IPA)? Soomeugri märkidest näited – märgid, mida tead ja kirjelda, mida tähendab. Vajalik:
häälikute
ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimiseks kõnes
eri
keelte foneetiliseks kirjeldamiseks ühtses raamistikus
Soome- ugri transkriptsioon (SUT)
soome-ugri keeleteadus kasutab Eemil Nestor Setälä häälduskirja
Rahvusvahelise
Foneetikaühingu tähestik (IPA = The
International Phonetic Alphabet )
Häälikud
märgitakse nurksulgudesse [ ]
Lisamärgid
ehk diakriitilised märgid eriti täpse
märkimise jaoks (nt häälikumärgi peal või all)
Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaal – hääl väljub takistusteta keele keskjoonelt, kh – õhuvoolul on kas sulg või ahtus. Õhuvoolu tee eristab.
Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keel, huuled, ette- tahe , kui kõrgele tõuseb.
Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees- ja tagapoolsus
ees
( front ),
kesk (central),
taga ( back )
Keeleselja
tõusuaste (keeleselja kõige kõrgema koha ja sellele
lähima suulae koha vaheline kaugus): kõrgus
IPA:
kõrge ( close ),
keskkõrge (close–mid),
keskmadal (open–mid),
madal (open)
Ameerika
traditsioon: kõrge (high),
keskkõrge (mid),
madal (low)
Huulte
asend: labiaalsus
ümardatud/labiaalsed
(rounded)
ümardamata/illabiaalsed
(unrounded)
Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid!
Vokaalid
moodustavad diftonge (kr di
– ‘kaks’,
phthongos – ‘heli,
häälik’)
kahe
teineteise järel asetseva laadilt erineva vokaali järjend, mis
kuulub ühte silpi .
Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi:
esimeseks
osiseks kõik 9 vokaali
teiseks
5 vokaali: a,
e,
i,
o,
u
(ä-,
ü-, ö-, õ-lõpulised
murretes)
26
diftongi omasõnades või vanemates laensõnades
18
esinevad vältevahelduses, nii Q2-s kui Q3-s
(i-,
e-, u-lõpulised);
need saavad esineda ka 1-silbilistes sõnades
8
tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s:
öe,
öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao
10
diftongi esineb vaid võõrsõnades
(ie,
üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu).
Suurem osa neist kasutusel ka murdekõnes.
Diftongide
hääldus võõrsõnades ei ole stabiliseerunud, nt i-esiosaga
võõrdiftongid, kui pearõhk on järgsilbil, nt pieteet,
bioloogia,
ka kiosk
Dierees
(~ hiaatus )
– sõnas on kahe kõrvutise vokaali vahel silbipiir
Komponentide
asukoha järgi vokaalikaardil
Kõrgenevad
diftongid - teine komponent on kõrgem kui esimene (ai,
au, äi, oi, ae
jne)
Madalduvad
e avarduvad diftongid - teine
komponent on madalam kui esimene (ea,
oa)
Omasõnades
jagunevad diftongid
algupärased
– i-,
u-,
*ü-
(> i-)
-lõpulised
hilisdiftongid
– i-,
e-,
o-,
a-lõpulised
Väljaspool
pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai,
ei,
ui
Nt
aastaid,
tooteid,
raamatuid,
(m.os) kauneimaile
(m.)
Eesti
keeles pole triftonge (3 laadilt erinevat ühte silpi
kuuluvat vokaali)
Kaks
eri täishäälikut samas silbis. Liigitamisel kas omasõnad või
võõrsõnad – erinevad reeglid. Eesti dift, teiseks komponendiks
a, o, i, u, võõrdif vastupidi. Kus dift sõnas, eest – esimeses
silbis või järgsilbis, tõusvad või madalduvad diftongid.
Keeleajalooliselt algupärased, i, u, ü lõpul, hilisdift. Süsi-söe,
tuba-toa
Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? Kuidas on võimalik kirjeldada, kuidas kaks täishäälikut foneetiliselt kirjut . Eesti keele 9 vokaali esineb pearõhulises silbis lühikese või pika monoftongina, nt e – ee , o – oo jne. Järgsilpides omasõnades esineb 5 (lühikest) vokaali: a , e , i , u, o. Kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? Millised on võimalikud variandid? Nt /sama/ – /saama/ – /saa:ma/
Pikad
ja ülipikad monoftongid on kahe foneemi järjendid. Foneetiline
põhjendus: Eri vältes sõnade vokaalid erinevad küll oluliselt
kestuse
poolest,
kuid mitte
kvaliteedi
poolest (vrd inglise ship
‘laev’
–
sheep
‘lammas’)
Lühikeste,
pikkade ja ülipikkade
vokaalide laad (kvaliteet) erineb väga vähe
Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? Konsonant (ld con ‘kaasa’, sonare ‘helisema’) e kaashäälik – häälik, mille hääldamisel moodustatakse kõnetrakti mingisse kohta kitsus (kas sulg või ahtus)
Õhk
võib pääseda ka vabalt voolama kas nina kaudu või ka suu kaudu üle keele külgede
Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Tooge näiteid!Helilised konsonandid - häälekurrud võnguvad: /l l´ r m n ń j v/
Helitud
konsonandid - häälekurrud
ei võngu: /k p t t´ s ś š h f/
Kuidas rühmitada konsonante häälduskoha järgi? Tooge näiteid!Larüngaalid e kõrihäälikud: h
Farüngaalid
e
neeluhäälikud: -
Nasaalid
e ninahäälikud: n,
m,
ń,
ŋ
Oraalid
e
suuhäälikud:
uvulaarid
e
kurgunibuhäälikud:
ρ
(r)
velaarid
e pehmesuulaehäälikud: k,
ŋ
palataalid
e kõvasuulaehäälikud: j,
š
alveolaarid
e somphäälikud: t,
s, l,
n,
r
dentaalid
e hammashäälikud: t,
n
Lingvaalid
e keelehäälikud:
apikaalid
e keeletipuhäälikud: r
predorsaalid
e
eeskeelehäälikud: t,
s,
n
mediodorsaalid
e keskkeelehäälikud: š
postdorsaalid
e tagakeelehäälikud: k,
ŋ
lateraalid
e külghäälikud: l
Labiodentaalid
e huulhammashäälikud: f,
v
Bilabiaalid:
m,
p,
w
Kuidas rühmitada häälikuid fonatsiooni (helilisuse) järgi? Tooge näiteid! Helilised konsonandid - häälekurrud võnguvad: /l l´ r m n ń j v/
Helitud
konsonandid - häälekurrud
ei võngu: /k p t t´ s ś š h f/
Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid?
Eesti
keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide
vastandus.On
võimalik rääkida nõrkadest ja tugevatest konsonantfoneemidest:
nõrgad
/g b d d´ z ź ž/, tugevad
/k p t t´ s ś š/
Nõrgad
vaid teatud tingimusel –
lühikestena helilises ümbruses või sõna lõpus > pigem
tugevate allofoonid
b,
d,
g on tugevate konsonantide nõrgad
allofoonid, nt
kabi
/kapi/,
lugu /luku/,
koda /kota/,
pered /peret/
Tugevad
sulghäälikud on helilises ümbruses geminaadid,
nt
kapi
/ kappi /,
luku
/lukku/,
kota
/kotta/,
saate
/saatte/,
Aita
/aitta/
Võõrtähed
š ja ž - š
õigekiri on samasugune nagu sulghäälikutel
ž
esineb š
lühikese
helitu nõrga allofoonina heliliste häälikute naabruses, nt beež,
dražee,
looži,
sarži
Ei
esine minimaalpaare, kus vastanduksid
š
ja ž
š
esineb (nagu tugevad klusiilidki) vaid geminaadina:
dušid
/tuššit/
geiša
/keišša
Palataliseeritud
foneemidel /ť ś ń ľ/
puuduvad kirjas neile vastavad tähed
Foneemide olemasolu näitavad minimaalpaarid:
/kot:t/
– /koť:t/, /palk:k/ – /paľk:k/,
/kan:n/
– /kań:n/, /kutsu/ – /kuťsu/
Näiteid
vormiliselt
täielikult kokkulangevatest sõnadest, mille tähendust eristab vaid palatalisatsioon
õlgne
(laiaõlgne) – õl'gne (õlgedest)
Laen-
ja võõrsõnade peenendamine on stabiliseerimata, nt blond, fond
: om. fondi.
Frikatiivid
v
ja f
moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi
vastanduse
Mõnikord
käsitletakse neid sama foneemi nõrga
ja tugeva allofoonina
Aga
pigem on siiski põhjendatud nende käsitlus
kahe eraldi foneemina,
nt
varss –
farss
Eesti
keeles ei ole aspireeritud
klusiile (kh,
th,
v.a lausungilõpulises positsioonis).
Mida konsonantühenditest tead, kahe-kolme-nelja- või
viieliikmelised, sõna algul või lõpus. Fonotaktika -
Sõnastruktuuri
reeglistik
, millele peavad alluma kõik keele sõnad.
Moodustades
sõnu viiest häälikust [k
l n a e],
võime saada järgmisi kombinatsioone, nt:
knael,
klena,
nkale,
nleka,
kanel,
kenal, lekan ,
laken,
lenak,
nalek,
aklen,
lanke,
nekla, ankle ,
enlka,
leakn,
naekl jne
Neist
pole peaaegu ühelgi sõnal tähendust
Paremini sobiksid eesti keele süsteemiga:
kanel,
kenal,
lekan,
laken,
lanke,
nakle,
nekla,
aklen
Halvemini
sobiksid:
klena,
lenak,
nalek,
ankle
Üldse
ei sobiks:
nkale,
nleka,
enlka,
leakn,
naekl
V
õõrsõnade kodunemisel ning tsitaatsõnade mugandamisel osalevad fonotaktikareeglid pidevalt
saksa
Schleif
>
eesti lehv
muinasvene
gramata
>
eesti raamat
inglise
rap
>
eesti räpp
Konsonantühendid,
mis algavad b-,
d-
ja g-ga,
ei järgne kunagi lühikesele vokaalile III-vältelistes sõnades, nt
padja ,
kabja,
kõblas,
kobras – II
välde
aga
patja ,
kapja,
kõpla, kopra – III
välde
v
ja j
ei
ole kunagi konsonantühendis esimeseks konsonandiks sõna lõpus,
v
esineb küll konsonantühendi esimese konsonandina vokaalikao
tulemusel (vr,
vl),
nt röövel
:
röövli
h
ei ole kunagi omasõnades
konsonantühendis viimaseks konsonandiks:
nt
puhta, lahke ,
kohmakas,
kõhna, kahvel ,
kahju;
vrd
nt soome karhu
> eesti karu,
aga eL metateetiline vorm kahr ;
võõrsõna
parh ‘ riidesort ’
Reeglina
järgnevad klusiilid nasaalidele, kuid ei eelne neile, v.a nt kn:
nt akna,
võõrs.
akne;
võõrsõnas
nt
tm:
rütm
Järjend
*ji
ei saa olla silbi alguses:
nt
kuri
:
*kurji > kurje,
vari :
*varji > varje
Välditakse
morfoloogiliste vormide puhul ebamugavaid
konsonantühendeid:
leem
: *leemt > leent, lumi : *lumd > lund, laps
: *lapst > last, uks : *ukst > ust
Konsonantide
kombinatoorika seaduspärasused kehtivad hästi
sõna alguses ja lõpus. Keeruline on kirjeldada ühendeid
mitmesilbiliste sõnade sees silbi piiril , kuna
vokaal
võib kaduda muutevormis (tekib uus ühend)
eelnevale
konsonantainesele võivad liituda konsonandiga algavad
tuletussufiksid või grammatilised muutevormid
Viie
konsonandi järgnevusi esineb 4 sõnas: vintsklema,
gangstri,
ongström ‘füüsikas:
süsteemiväline pikkusühik’, postskriptum .
Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus?
Koartikulatsioon
e kaasahääldus e kooshääldus
on nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad
Ühte
häälikut moodustades arvestavad kõneelundid
asendiga, kuhu nad peavad liikuma järgmise hääliku
artikuleerimiseks.
Sõna
hoolikalt hääldatud variant on täisvorm
e täishääldus,
s.t üldkeele normikohane püüdlik hääldus (nt kuuskümmend). Tegelikus kasutuses võimalikud rohkem v vähem redutseerunud
hääldused (kuuskend,
kuskent),
mida soodustavad assimilatsioonid.
Mõjutavad
üksteist, sest ajust tulnud käsk tuleb väga kiirelt, vastujõud on
inertsus, lihased ei allu nii kiiresti korraldustele. Peab olema aeg
kui huuled ja keel valmistavad end järgmise hääliku hääldamiseks.
Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Kõnes väljendub
Assimilatsioon
(ld ad+similare)
e
sarnastumine
– üks häälik muutub laadilt teise hääliku sarnaseks
püüdlus
võimalikult väikese pingutuse poole (ese
–
usu)
tingitud
kõneelundite anatoomiast ja kõneinertsist
Assimilatsiooni ulatus:
täielik
assimilatsioon ( muld – mulla, hind – hinna )
osaline
assimilatsioon (lumi
: lumd
> lund,
mitte
*ludd;
*soon pää > Sompa)
Assimilatsiooni
suund:
progressiivne
assimilatsioon (sks Kraft,
sama,
lauba;
vokaalharmoonia)
regressiivne assimilatsioon (ingl have
to,
sama,
*lumta
> lund)
Assimilatsiooni
kaugus:
lähiassimilatsioon
kaugassimilatsioon
(vokaalharmoonia)
Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid!
Assimilatsiooni
foneetiline omadus:
häälduskohaassimilatsioon
- Kahe hääliku moodustuskohad lähenevad üksteisele
*soon
p
ää > Somp
a
[m]
/
[
ŋ ] / _ /k/
Huulassimilatsioon
(eriti l,
r,
d
saavad labialiseerituse)
olud,
orud,
udu,
usun
Vokaalharmoonia
(progressiivne kaugassimilatsioon)
–
kui esisilbis
esineb eesvokaal , peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid . Sama ka tagavokaalide puhul.
Soome
keel: suoma|lainen
– venä|läinen,
tuoli|lla
– pöydä|llä,
maa|ta
– pää|tä
Lõunaeesti:
haavaq
‘haavad’,
naanõ
‘naine’
latsõkõnõ ‘lapsekene’
–
härmävidäjä ‘ämblik’,
sündümä ‘sündima’,
imäkene ‘emakene’,
kirderanniku:
värävä
‘värav’,
käbü ‘käbi’
idamurre :
näljägä,
pääväd ‘päevad’
Kihnu:
nemäd,
küsüs, venümä
‘venima’,
valgõtõ ‘valgete’
Eesti
kõnekeeles h-häälik
on nõrk, nt vähä,
nähä, lähän
Palataalne vokaalharmoonia:
a
> ä,
u > ü,
o > ö – Räp,
Vas, Se
püttö,
elähtönü;
Lüg,
Jõh, Vai
tütöt,
näkö
Velaarne
vokaalharmoonia:
e
> õ – Khn,
eL
peenendamine
ja Velarisatsioon
e jämenemine – konsonandi
põhimoodustuskohale lisandub teine moodustuskoht keeleselja tagaosa
tõusu tõttu pehme suulae poole. See annab häälikule tumeda,
madala kõla.
Nt
vene l-i
tumedam kõla (л)
Vokaalide
velarisatsioon on palataalse vokaali asendumine velaarsega, nt
Setu küll
[kjuл:л],
kägo
> kjago
hääldusviisiassimilatsioon
- Frikatiivistumine
Klusiili
sulg väheneb ahtuse suunas, s.t t
muutub sibilandiks.
/t/
> [s], Ø / _ s
lihtsalt, distsipliini
Nasalisatsioon
vokaalid
nasaalide vahel nasaleeruvad, sest käik ninaõõnde jääb avatuks:
nt onu, kannan ,
nina,
pani;
Nasaleeriv
mõju võib olla ka b-l,
nt luba,
vaba
Konsonant
nasaalide vahel
/t/
> [n], Ø /
andme,
kandnud
Kõik
eesti vokaalid nasaleeruvad nii nasaalkonsonadi ees kui
ka selle järel. Eesti keeles on vokaalide nasalisatsioon
afonoloogiline koartikulatoorne nähtus.
Helilisusassimilatsioon
- Helilistumine
–
naaberhäälikud
muutuvad heliliste mõjul helilisteks
Helitustumine
–
naaberhäälikud muutuvad helitute mõjul helituks
Assimililatsioon
kahe sõna piiril:
Sandhi –
tekib sõnade kokkupuutekohal. Algselt
tähendas
eelkõige helitu hääliku muutumist heliliseks ja vastupidi. Eesti klusiilide tugevuse muutumine (intensiivsussandhi)
Nt
käekiri,
vanapoiss,
kingsepp,
raudtee,
õunapuu,
jalgsi
Liesoon
– (pr liaison
‘ seostus , side’) eelmise sõna lõpp läheb järgmise sõna algusesse ja tekivad nn foneetilised sõnad
Nt
head
õhtut > hea tõhtut,
head ööd > hea tööd,
mis
on > mis son,
mul on > mul lon
Elisioon –
(ld elīsio
‘väljatõukamine’) vokaalide kadu kahe sõna piiril, s.t sõna
lõpp- või algusvokaali ärajätmine, kui järgnevatest sõnadest
üks lõpeb ja teine algab vokaaliga. Inglise k-s tavaline, nt I
am > I’m,
I have > I’ve.
Eesti rehe
all
> rehal.
Nt
sa
ei
ole > sai ole,
niimoodi
et > nimodet,
ma ei tea > mai tea
seda
ei
saagi > sedai saagi
Assimilatsioon
kao assukoha järgi sõnas:
Kao
asukoha järgi sõnas
Aferees
e alguskadu (nt Mulgis kleit
> leit)
Sünkoop
e sisekadu , nt läinud
> läind,
kõndisime
> kõndsime,
*antanut
> andnud,
*tüttärenä
> tütrena;
ka nt inglise medicine
> [medsΙn]
Apokoop
e lõpukadu. On olnud oluline tp-l nominatiivis ülipikkade
ühesilbiliste sõnade kujunemisel (nt *jalka
> jalg,
*viisi > viis)
ja algselt pikemate kui 2- silbil . lühikese ja ka pika esisilbiga
sõnade kujunemisel (nt *matala
> madal,
*laulussa > laulus),
kuna sõna lõpus muutub hääldus lõdvemaks.
Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid!
Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Palatalisatsioon e peenendus (muljeerimine) – hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael
Eesti
keele palatalisatsioon on fonemaatiline,
s.t
eristab tähendust
Minimaalpaarid
palk
– palga, palgi ; sulg – sulu, sule; kann – kannu, kanni; jutt –
juti, jutu
Palataliseeruvad
t,
l,
n,
s
järgneva
i
ja j-i
mõjul (nali,
padja, koti ,
kassid)
Palatalisatsiooni
esineb tihti
hellitussõnades
(ja hoidekeeles): poisu,
lotu,
kussutama
e-tüvedes,
nt sõl´m,
sõl´g
reas
l-sõnades,
nt
sel´g,
näl´g,
kõnekeeles
kül´m,
tol´a
Sõnatüvi
määrab tuletises peenenduse, nt lus´takas,
püs´takas,
rul´lakas,
sün´dmatu,
kõnek rulluma,
helkur,
kõnnak jt
Sõltub
murdest:
Põhja-Eesti
palatalisatsioonita (Põhja-Eesti rannik ja Hiiumaa )
Lõuna-Eesti
palataliseerunud
Epenteetiline
palatalisatsioon: Mulgis laits
‘laps’,
saartel kaiss
:
kassi, koitt
:
koti, paet :
paadi, koel :
kooli, roes :
roosi
Mis on dissimilatsioon , haploloogia ja metatees ? Tooge näiteid! Dissimilatsioon e eristumine – üks häälik või silp muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks. Kahest kõrvu või lähestikku esinevast samasugusest (peam. r ja r, l ja l) või sarnanevast (nt m ja n) ühe muutumine mingiks teiseks häälikuks. Tavaliselt dissimileeruvad kaks lähestikku olevat häälikut
ld
arbore
> hisp arbol,
it albero
‘puu’
alamsks
Röver
> ee röövel
pr
courrier
> ee kuller
sks
Rekrut
(vn
peкpyт)
>
ee nekrut
koridor
> kalidor/kolidor,
mööbel > nööbel
*hää
> hea
Dissimilatsioon
võib suuna järgi olla progressiivne
(rööver
> röövel)
või
regressiivne (koridor
> kolidor)
Haploloogia
on nähtus, kui sõnast visatakse välja mõni silp, sest kaht
samasugust silpi on halb hääldada.Dissimilatoorne
kadu, kus dissimilatsiooni tõttu jääb
hääldamata
kahe
või enama teineteisele sarnase hääliku järjend või silp
mineraloloogia
> mineraloogia
*para
aegu > praegu,
*tuhandendik
> tuhandik
kirjutatakse
> kirjutakse,
istutatud > istutud (lääne
pool murretes)
lihulalane
> lihulane,
haljalalane > haljalane
Nt.
Haljalalane – haljalane, haapsalulane – haapsallane., raskusesse
– raskusse, inimesse -inimesse, - ühe silbi hääldamata jätmine.
Häälikud
vahetavad sõnas kohad – metatees,Termin
tuleneb kreeka sõnast metathesis
‘ümberpaigutus’.
Häälikute
järjekorra muutumine sõnas
või sõnaühendis
praegu
> paergu,
kellelegi
> kellegile
keeleajaloos,
nt
*rauha > rahu,
*jauha- > jahu,
*laiha > lahja
ilusaimaks
üllatuseks > ilusamaiks
üllatuseks
ld
miraculum
> hisp milagro
‘ime’
ld
parabola
> hisp palabra
(aga it parola)
‘sõna’
keelevääratused:
õrna
aimugi
> *õrma
ainugi
tuhksuhkur
> *suhktuhkur
Pille
ja Külli > Külle ja Pilli
nt
kristiina – kirsti, lehm – lehem (hm häälikuühend on ebamugav,
seetõttu siirdehäälik/parasiithäälik/švaahäälik e seal vahel)
Miks tekivad siirdehäälikud? Putr, sõpr, atr
Lisahäälikud,
mis hääldatakse kahe kõrvuti asetseva
konsonandi vahele
Švaavokaal
(ka svarabhakti) –
kahe kõrvuti oleva konsonandi vaheline vokaal, mis tekib seetõttu,
et enne teise konsonandi hääldamist hääldatakse esimene konsonant
lõpuni
Hiiu
murdes: lehem,
vihem
Võib
aja jooksul areneda tavaliseks vokaaliks:
*põtr
>> põder,
*atr >> ader ,
pihl > pihel ,
*ansambl > ansambel
Siirdekonsonant
nummer :
numri > numbri
rootsi
minnre > mindre
Mis on omane igasugusele võnkumisele (sagedus ja amplituud )?
Kuidas võib võnkumisi liigitada (liht- ja liitvõnkumised)? Amplituud – tugev, väike – tugev, nõrk. Lihtvõnkumine kõne seisukohast hüpotees.
Mis on põhitoon ja ülemtoonid ning resonandid ehk formandid? Furiet analüüs. Põhisagedus, sagedus, ülemtoonid – täisarvkordsed.
Kuidas on võimalik kirjeldada häälelainet sageduse, intensiivsuse (amplituudi) ja aja kaudu (spektrogramm ja spekter )?
Kuidas on omavahel seotud vokaalide akustika ja artikulatsioon ? Mida tead eesti keele vokaalide akustilistest omadustest?
Millised on konsonantide akustilised omadused (helilised konsonandid, klusiilid, frikatiivid)? Mida tead eesti keele konsonantide akustilistest omadustest?
Missuguseid prosoodianähtusi on eesti keeles võimalik kirjeldada?
Kuidas võib määratleda silpi? Millistest osadest silp koosneb? Tooge näide! Kõne kõige väiksem üksus on häälik
Häälikud
moodustavad silpe, nt CV|CV(C), CVV|CV(C),
CVC|CV(C), CVVC|CV(C)
Moodustamise
seisukohalt on silp hääldusliku pingutuse periood
Akustiliselt
võib silpi selgitada intensiivsuse vaheldusena. Silbipiir langeb
vähima intensiivsuse kohale:
Kuulaja
jaoks vahelduvad vähema ja suurema kõlajõuga kohad
Üleminek
vähima kõlajõuga punktist kõlajõu suurenemisele
ongi silbipiir
Silbi
tuum (T)
lühike
või pikk vokaal või diftong
võib
olla ainukeseks silbi koostisosaks
Silbi
algus (A) ja silbi lõpp (L)
konsonant
või konsonantühend
ei
ole kohustuslikud silbi koostisosad
Kuidas me kõnet liigendame? Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti?Kõnetakt ehk jalg - Silbid ühinevad kõnetaktideks.
Kõnetakt
on silpide järjend, kus alati on esimene silp rõhuline, teine (või
teised) rõhutud, s.t rõhud liigendavad kõne kõnetaktideks:
4-s.
sõnad jagunevad pooleks,
pikematel
(5 jne silpi) mitu liigenduse võimalust, nt osa-vamale,
osava- male .
Eesti
keele kõnetakt koosneb 1–3 silbist.
Silbi
ja kõnetaktiga on seotud suprasegmentaalsed
e prosoodianähtused (kreeka prosodia
– juurdelaulmine, laulurõhk)
rõhk
kvantiteet
kõnemeloodia
Kõnetakt
on tegelik hääldamisüksus – hääldamisel kooskõlastatakse
kõneorganite
tegevust kõnetakti piires.
Rõhuliste
ja rõhutute (nõrgarõhuliste) silpide vaheldumine loob kõne
rütmi
(mis on ka nt rahvalaulude rütmi alus). Rahvalaulu värsisüsteem
põhineb kõnetaktide oskuslikul vaheldamisel.
Kolmandavälteline
sõna saab moodustada omaette kõnetakti, nt
suur
pikk poiss.
Lühike lahtine silp ei saa olla omaette kõnetaktiks, talle peab järgnema
rõhuta silp. Seetõttu pole ka esmavältelised sõnad kunagi
1-silbilised. Sama kehtib ka teisevälteliste sõnade kohta, nt
Vaga vesi, sügav põhi
..
Sööge, langud , jooge, langud
..
Kirjapildis
1-vokaalsed ühesilbilised ülilühikesed sõnad (ma,
sa, ta, me, te, nad, mu, su, no, va, ka, ju, ja
jt) ei esine normaalselt kunagi omaette kõnetaktina. Tegelikus
häälduses liituvad nad rõhuta silpidena teiste sõnade ette või
järele.
Kõnetaktiliigendus
(KT) - Liitsõnades
KT
piir langeb kokku liitsõnaosiste piiriga, nt
vaarika|moosiga
pann| koogid
Liitsõnaosiste
piir pole KT piiriks, kui liitsõna polegi
enam “päris” liitsõna, nt
*rätt|sepale
-> rätse| pale ,
Võõrsõnad
KT- liigendus sarnaneb tihti liitsõnaga, nt pann|koogid
– peda|googid, linnu| puurid – tantsu| tuurid – inven|tuurid
Liitsõnade
(LS) ja võõrsõnade (VS) ehituses on sarnasusi :
VS-des võib olla korduvaid osiseid, nt astro| loog ,
psühho|loog, astro| noom .
LS-s
saame osiste asendamisel tähendusega sõnu (maan-,
raud-, kivi-, jalg|tee; puumaja , puupea
jt). VS osiste vahetamine ei ole alati võimalik.
Tuletusliidetega
sõnad
KT
liigendus sarnaneb liitsõnaga
stik -,
mik-, nik-, lik-,
vik- liitega sõnades on esimeses KTs 1-2 silpi, nt maas |tikule,
maas|tikku
jne, kus teine osis muutub nagu TIKK .
Noorema põlvkonna häälduses on esimeses KTs 2 silpi: maasti|kule,
ohtli|kule, ämbli|kule.
Ka
võõrsõnades, kus normi järgi on 1 silp sõnaalgulises kõnetaktis,
s.t
sõnad, kus esisilp on pikk (Q3), nt
kont |serdile,
kont|serti; as|faldile, komp|vekile, porf|fellile.
Noorema
põlvkonna häälduses on esimeses KTs 2 silpi: kontser| dile ,
kotle| tile .
Traditsiooniline
hääldus nõuab järgsilpide vokaalide vahele silbipiiri ja ka
kõnetaktipiiri, nt
seda
muuse|umi uuem hääldus: muuseu|mit
Mis on rõhk ja millised on tema ülesanded? Kestus, intonatsioon, kvaliteet Rõhu mõjuala on tavaliselt silp
Rõhu
abil antakse mõnedele silpidele suurem prominentsus kui
teistele
Rõhu
ülesandeks:
rütmi
kujundamine
kõne
liigendamine
kõneüksuste
tervikuks sidumine
sõnade
tähenduste eristamine ( fonoloogiline ülesanne), nt trak |torist
– trakto| rist ;
föl|je(t)|to|nist
– föl|je(t)|to|nist;
halati - ha|lati;
malaka
– Ma|laka
uue
info eristamine
Sõnapiiri
näitamine seotud rõhuga keeltes – junktuur:
nt kas
sul isa on – kas sul lisa on.
Rõhku
saab iseloomustada järgmiste füüsikaliste ja prosoodiliste omadustega
Intensiivsus
- Rõhuga kaasneb suurem
intensiivsus,
mis tuleb sellest, et kopsudest tulev õhuvool on tugevam rõhuliste
silpide ajal.
Fonoloogilise
e tähendust eristava rõhuga k-tes väljendub rõhk nii valjuse
kui ka kõrguse
abil.
Rõhu
tajukorrelaat on valjus
– rõhulised silbid on valjemad kui rõhutud.
Põhitoon
- 2.
Suurema sagedusega põhivõnkumine e
põhitoon, s.t
rõhulised silbid ja sõnad on tooni
poolest kõrgemad.
Põhjus:
häälekurrud avanevad ja sulguvad kiiremini
sõna rõhulises positsioonis.
Häälekurdude liikumiskiirus omakorda sõltub eeskätt
õhujoa tugevusest nagu ka intensiivsuski.
Kestuse
suurenemine - 3. Rõhuliste silpide ja sõnade häälikud on üldiselt
oma kestuselt
pikemad
kui rõhutute silpide ja sõnade häälikud neis
keeltes,
kus kestus ei erista tähendusi (nt vene keel)
Kvaliteedi
muutumine - 4. Rõhuliste silpide ja sõnade häälikud on üldiselt
oma
kvaliteedilt selgemini
hääldatud kui rõhutute omad.
Nt
hääldatakse klusiilide aspiratsioon tugevamini jne.
Eesti
keel on tsentraliseeriv
keel, s.t pearõhuline silp on oluline
häälikute
kvaliteedi
häälikute
kvantiteedi
tonaalsuse
suhtes
Paljude
segmentaalfoneemide (s.t vokaalide ja diftongide) esinemine
pearõhulises
silbis.
Astmevaheldus – laadi - ja vältevaheldus (3 fonoloogilist väldet) – on välja
kujunenud
tüve rõhulistes esisilpides, s.t pearõhulisel (või sellega
struktuurselt võrdses seotud kaasrõhuga silbis); vältega kaasneb
ka erinev meloodia.
Sufiksiline
astmevaheldus on sõltuv rõhust, s.t astmevahelduslikud liited
saavad
esineda vaid kaasrõhulises silbis; s.t järgsilpide
kvantiteedisuhted sõltuvad silbi rõhulisusest.
Lingvistiliselt relevantse palatalisatsiooni võimalikkus.
Rõhusüsteem tähtsus tänapäeva eesti keeles toimuvate struktuurinihetes ja
arengutendentsides,
nt
rõhu
siirdumine esisilbile võõrsõnades ( tomat ,
kotlet,
taburet),
sõna
leksikaalse kuju muutumine rõhumudeliga seoses, nt sümptoom
– sümptom, kefiir – keefir, oktaav – oktav.
Millised on kolm rõhulisuse astet eesti keeles? Tooge näiteid!Kolm rõhulisuse astet:
pearõhk,
kaasrõhk, rõhutu
Pearõhk
tavaliselt esisilbil (v.a hüüdsõnad, liitega sõnad, võõrsõnad)
nt
o|´hoo,
a|´hoi,
ai|´täh,
kar|´sumdi,
juh|´hei,
en|´näe;
laul|´janna
fo|´nee(t)|ti(k)|ka)
Ühes
sõnas võib mõnikord olla ka mitu pearõhku:
´raud|
´tee,
´ami´dobü´ riin
Kaasrõhk
tavaliselt 3., 5., 7. jne silbil ma|ga|ma(t)|ta,
lõ(p)|pe(t)|ta(t)|ti|gi,
u|la(t)|ta(t)|tak|se
kui
1. silp on III vältes, on kaasrõhk 2. silbil (osalt sisekaolised
sõnad):
matmine,
matmata, ohtlik; kontsert
Kaasrõhk
on
järgsilpide
vältesüsteemi toimimise eeldus
on
morfoloogiliselt seotud, nt
võõrsõnades,
tuletusliidetes,
nt (st)ik-, kond -, elm-,
nna- liide
Ülejäänud
juhtudel on pikemates sõnades kaasrõhk
morfoloogiliselt sidumata, nt
vankri-tele
~
vankrite-le; osa-vamale, osava-male
Milleks on vajalik lauserõhk? Rõhutatakse tavaliselt olulist ja uut infot
Uus
( reema )
ja vana (teema)
info: Poisil on uued saapad .
Lapsed
mängivad peitust.
Tüdruk
otsib kadunud
palli. > Tüdrukul oli pall.
Eesti
keeles on rõhk lauses lõpuosas:
Jaan
loeb raamatut.
Kontrast –
lauserõhk
tuuakse tavalisest asendist mujale.
Siis
on tegemist esiletõsterõhuga:
Jaan
loeb raamatut. Jaan loeb
raamatut.
Tunderõhk
e emfaatiline
rõhk:
Temast
poleks ma seda oodanud
Moodustajastruktuur
liitsõnades,
nt
tunnitöötasu, taskukellakett
Mis avaldab mõju häälikute kestusele? Kvantiteet e pikkus:
kestus
e füüsikaline kvantiteet
välde
e lingvistiline kvantiteet
Häälikute
kestusele avaldavad
mõju
mitmesugused tegurid:
1)
hääliku
enda laad
– omakestus, nt
helitud
k,
p, t,
s
on pikemad kui nende helilised vasted;
madalad
vokaalid pikimad , kõrged lühimad;
2)
naaberhäälikute
laad, nt
inglise vokaalid heliliste kons. ees pikemad, samuti pikemad
frikatiivide kui klusiilide ees
3)
naaberhäälikute
kestused
4)
kuulumine rõhulisse
või
rõhuta
silpi
5)
sõna
pikkus – pikkades
sõnades üksikhäälikud lühimad, aga pikimad lühemates sõnades
6)
kõnetempo
–
kiiretempolise kõne häälikud on lühemad kui aeglase kõne
häälikud
7)
hääliku asukoht
sõnas – nt. 2. silbi vokaal on poolpikk, kui 1. silp on lühike;
kui 1. silp on pikk, on 2. silbi vokaal lühike jms
Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Välteeristuse puhul on olulised kolm faktorit:
kahe
silbi kestussuhted –
järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega
pöördvõrdelises seoses
Q1:
lühike – poolpikk (silpide suhe 0,7)
Q2:
pikk – lühike (silpide suhe 1,5-1,7)
Q3:
ülipikk – vaeglühike (silpide suhe 2-2,5)
põhitooni
liikumine:
I
välte
puhul on täishääliku esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk
tõus, millele järgneb langus kogu ülejäänud sõna jooksul
II
välte
puhul on tõus 2/3 ulatuses ning sellele järgneb langus ülejäänud
sõna jooksul
III
välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul ja langeb siis
järsult
intensiivsuskulg – kolmas
välde erineb teisest pingsuselt
Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Välde väljendab eelkõige seda, kuidas vastavat keelt emakeelena rääkiv inimene kvantiteeti tajub .
Eesti
keeles on välde
eriti tähtis
sõnade
tähenduse ja
sõnavormide
eristamise
seisukohalt.
Traditsiooniliselt
räägitakse eesti keeles kolmest
vältest (rahvusvahelised lühendid Q1, Q2, Q3).
Välde
iseloomustab sõna pearõhulist
silpi
On
kolm erinevat välteteooriat:
häälikuvälteteooria
- Välde
on seotud häälikukestusega,
s.t et igal häälikul on kolm
väldet
sada
– saada – saada
– kolm eri vältes a-d:
/sata/, /sāta/, /sâta/
koda
– kota – kotta
– kolm eri vältes t-d: /kota/, /kotta/, /kottta/
susi – sussi – sussi
– kolm eri vältes s-i: /susi/ /sussi/ /susssi/
Mihkel
Veske „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis“, ( 1879 )
Karl
August Hermanni eesti keele grammatika (1884).
Teooria arendas lõpuni Paul Ariste 1953. aasta „Eesti keele foneetikas“.
Lisaks
jagunevad diftongid ja konsonantühendid kaheks foneemiks vastavalt
sellele, missugune on nende välde (Q2 või Q3)
Probleem:
diftongid ja konsonantühendid ning välde; foneemide hulk
piiritlematu. Kolme väldet ei saa taandada üksikfoneemide
omaduseks.
Silbivälteteooria
- Ferdinand Johann Wiedemanni
„Grammatik der Ehstnischen Sprache“ (1875). Jagab pearõhulised
silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge
rõhuga või raske rõhuga silpideks.
Põhiküsimus:
kas käsitleda välteid binaarsete
või ternaarsete
vastandustena.
Rõhulise
silbi kestuslikud (ja tonaalsed) erinevused on piisavad , et eristada
välteid
omavahel.
Valter Tauli
on käsitlenud välteid binaarse vastandusena: silbitasandi kerge ja
raske (silbi) aktsent (II ja III välde, resp.).
Teisedki
silpide kahese vastanduse pooldajad, nt Mati Hint ,
Martin Ehala,
Arvo Eek, Ilse Lehiste
on leidnud, et eesti keeles on kaks silbiväldet: lühike
ja pikk.
Pikad
silbid on hääldatud erineva tõhususega:
nõrgema
e lauge rõhuga (Q2) või
tugevama
e raske e järsu rõhuga (Q3)
Mõned
keeleteadlased (Mart Remmel ,
Tiit- Rein Viitso)
on osutanud ka nelja välte võimalikkusele eesti keeles. See väide
pole tajukatsetes ega ka akustiliselt kinnitust leidnud.
Probleem:
ainuüksi esimese silbi kohta infot omades tehakse vahe vaid
lühikese
ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel.
Taktivälteteooria
- Peamisteks
esindajateks: Arvo Eek
ja Einar Meister
ning Ilse Lehiste.
Välde
on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline
prosoodiline nähtus. Välted on leksikaalselt distinktiivsed.
Välteeristus
toimub kõnetakti
ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi
tuuma jooksul
hüpotees
– kuulaja võrdleb väldete identifitseerimisel järjestikuste
häälikute
kestusi takti kahe silbi jooksul;
sõnaalguline
konsonant ei kanna vältevastandust, küll võib aga selle kestuse
järgi otsustada kõnetempo üle;
kestuse
mõõtmised on näidanud, et välteid iseloomustab rõhulise ja
rõhuta
silbi teat . kestussuhe.
Välted
on takti samakestuslikkuse
ehk taktiisokroonia
poole püüdlevad üksused, s.t on olemas püüe säilitada taktid vältest sõltumatult võimalikult samakestuslikud.
Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Kõnes esinev helikõrguste muutumine ajas:lausemeloodia e intonatsioon. Häälekurdude võnkumise sagedus, s.t fonatsioon määrab intonatsiooni
Prosoodiliste
tunnuste vastavus
lingvistikas tajus füüsikalised
t.
kvantiteet,
välde kestus,
pikkus aeg (ms)
toon,
intonatsioon (heli)kõrgus põhisagedus
(Fo)
rõhk valjus intensiivsus
(dB)
Akustiline vaste intonatsioonile – põhisagedus
ehk põhitoon (Fo);
kõne
tajumisel - helikõrgus
Seega
intonatsiooni mõõdetavad füüsikalised parameetrid on:
Fo,
intensiivsus, aeg (segmentide kestus)
Intonatsioonil
on ka abstraktsem lingvistilise väljenduse plaan, mis näitab
kõneleja lingvistilist kompetentsi.
Intonatsiooni
mõjutavad (koos) mitmed tegurid, sh:
grammatiline
struktuur
Nt
lausetüüp: inversiooniga küsimus, nt tõusev intonatsioon
küsilausete lõpus inglise
k-s, loetelu jm
informatsioonistruktuur
Nt
uus ja vana informatsioon
diskursuse struktuur (tekstiintonatsioon), teksti sidusus
Nt
kõnevooru hoidmine, vooru lõpetatus
Kõne
liigendamisel ja kõne keelelisel segmentimisel kujuneb
intonatsioonirühm,
mis on sageli põhiüksuseks ning analüüsi lähtekohaks –
kujundab intonatsioonilise terviku
kõneleja
suhtumine/emotsionaalne seisund (ekspressiivne funktsioon)
Nt
üllatus, viha
paralingvistilesd
tunnusjooned, nt kõneleja sotsiaalne tagapõhi vms.
Tekstiintonatsioonile
rakenduvad hingamisega seotud piirangud
eesti
keele intonatsioon - Kõige iseloomulikum intonatsioonimall –
rõhulisele kõrgele
osale järgneb langus madala toonini (H*+L).
Selline intonatsioon esineb nii väit- kui küsilausetes.
Küsimuste
puhul esineb sagedasti toonikontuuris ka nn
“ülesastumise” (^H*+L).
Küsimuste puhul on tendents kasutada kõrgemat
põhitooni.
Eelkõige
spontaanses kõnes kasutatakse nt tagasiside
ootamise märgina või muul eesmärgil fraasi või lause lõpus ka
tõusvat
intonatsiooni
(L*+H%).
Lisaks
on tavalised madalate rõhuliste silpidega mustrid
ja nn “allaastuv”
intonatsioon.
Mis on toon? Tooge näiteid toonikeelte ja tooniaktsendikeelte kohta! Kõnes esinev helikõrguste muutumine ajas:
sõnameloodia
e toon. Sõnatooni
puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse
toonikeeled
ja tooniaktsendikeeled
Toonikeeltes
eristab sõnade tähendusi helikõrgus
hiina
(4 tooni), tai (5 tooni) ja vietnami (6 tooni), joruba ( Nigeeria )
ja mitmed bantu keeled
Toonikeeles
ei sõltu toonide esinemine sõnarõhust, silpide
arvust või grammatilistest tunnustest;
kui
esineb seos nendega, on tegu tooniaktsendiga.
Toneemid
on paralleelsed segmentaalsete foneemidega
Toonikeeli
jagatakse kontuurtooni- ja nivootooni- keelteks
Kontuurtoonikeeles
(contour tone language)
vastanduvad liikuvad toneemid:
Näide
hiina keele (nn mandariini keel; põhineb Põhja-Hiina
murretel) 4 toneemist:
Nivootoonikeeles
(register
tone language)
vastandub piiratud arv nn registreid ehk ühtlase nivooga
toneeme.
Nt
Nigeerias kõneldava kvaa keelerühma keelest
(Igala), kus esineb kõrge, keskkõrge ja madal toon.
Kui
toonide esinemine sõltub sõnarõhust, silpide arvust
või grammatilistest omadustest, siis on tegemist tooniaktsendiga.
Keeli,
kus esineb tooniaktsent, kutsutakse tooniaktsendikeelteks,
nt
rootsi
(akuutaktsent ja graavisaktsent),
norra
(aktsent 1 ja aktsent 2),
serbohorvaadi
(langev ja tõusev),
läti
(püsiv, langev ja murtud)
leedu
keel (langev ja tõusev)
toon
on seotud rõhuliste
silpidega
tooniaktsendi
foneetiline realiseerumine erineb murdeti
Millised on kuulmissüsteemis osad, nende funktsioonid; milline on kõrva ehitus? Kõrva ehitus ja ülesanded. Väliskõrv – info püüdmine, sisekõrv – laine muutmine närviimpulssideks, keskkõrvas – helilaine võnkumine muudetakse vedeliku võnkumiseks
Kuidas me tajume helikõrgust ja selle muutumist?
Kuidas me tajume helivaljust ja selle muutumist?
Tajukatsete metoodikast.
Kõnetaju kategoriaalsus.
1.
Kõrva ehitus ja ülesanded. Väliskõrv – info püüdmine,
sisekõrv – laine muutmine närviimpulssideks, keskkõrvas –
helilaine võnkumine muudetakse vedeliku võnkumiseks
1.
tajukatsete metoodika Eek lk 40-43.
Praktiline
osa
Häälikute artikulatsiooni kirjeldamine.
Häälikute tuvastamine definitsiooni järgi.
Silbitamine ja silbiliikide määramine ( kinnine või lahtine, lühike või pikk silp).
Väldete määramine.
Transkribeerimine .
Kirjandust
Ariste,
Paul
1953. Eesti keele foneetika I–II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Eek,
Arvo
2008. Eesti keele foneetika I. Tallinn: TTÜ Küberneetika Instituut.
Eek,
Arvo, Einar Meister
1994. Eesti keele vokaalide sihtväärtused hääldus- ja tajuruumis.
– Keel ja Kirjandus, nr 7–9.
Hint,
Mati
1998. Häälikutest sõnadeni. Tallinn: Eesti Keele Instituut.
Hint,
Mati 2004.
Eesti keele foneetika ja morfoloogia . Süvaõpik. Viies,
ümbertöötatud trükk. Tallinn: Avita .
Karlsson,
Fred
2002: Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus .
Wiik,
Kalevi
1991: Foneetika alused. Tartu: Tartu Ülikool, Turu Ülikool.
Esisiilbi
täishäälik määrab järgsilbi vokaali- vokaalharmoodia
eessilbi tagavokaal määrab järgsilbi tagavokaali -
Kihnus ,
Võrus, Peipsi ääres on säilinud selline soomesarnane
vokaalharmooniline hääldus.
Häälduskoha
assimilatsioon – kahe hääliku häälduskohad lähenevad, nt.
Nasalisatsioon oma,
kond, kumb
lund
– lumd – häälduskoha
assimilatsioon. M moodustatakse eespoolsemalt kui d, ebamugavuse
pärast käänatakse lund. Osaassimilatsioon.
Esisiilbi
täishäälik määrab järgsilbi vokaali- vokaalharmoodia
eessilbi
tagavokaal määrab järgsilbi tagavokaali -
Kihnus,
Võrus, Peipsi ääres on säilinud selline soomesarnane
vokaalharmooniline hääldus.
Häälduskoha
assimilatsioon – kahe hääliku häälduskohad lähenevad, nt.
Nasalisatsioon oma,
kond, kumb
lund
– lumd – häälduskoha
assimilatsioon. M moodustatakse eespoolsemalt kui d, ebamugavuse
pärast käänatakse lund. Osaassimilatsioon.
1. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Arvo Eek lk 34-46 foneetika ja fonoloogia mõisted, ka tajutestide liigid.
Foneetika ja keeleteaduse (lingvistika) oluline puutepunkt on fonoloogia – keelte häälikusüsteemide tõlgendamine.
Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteeme ja seda, missugused häälikulised vastandused keeles eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon)
Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks.
Minimaalpaarianalüüs – foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises opositsioonis, st nad on eri foneemid. Vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Distinktiivtunnus : [+/- ümarvokaal] kiir – küür , kila – küla
Paralleelne jaotumine - kaks häälikut saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis rahu – lahu , varu – valu , vaar – vaal
Täiendav jaotumine ehk komplementaarne distributsioon: kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine - eesti k: velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal - need kaks häälikut on täiendavas jaotumises ehk ühe ja sama foneemi allofoonid.
Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Foneemi püsivate tunnuste miinimum-komplekt. Positsioonist, häälikuümbrusest, kõnelejast jms tulenevad varieeruvad tunnused.
Vabaallofoonid
Positsioonilised allofoonid:
ekstrinssed e märgatavad
intrinssed ehk märkamatud
Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Häälikud on meeleliselt tajutavad, kuid neil ei ole iseenesest tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi
Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on keeles tähendusi eristavad, ja tõlgendab häälikusüsteemi funktsionaalselt. Foneemid on keelesüsteemi väikseimad üksused, mille ülesanne on eristada tähendusi. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (allofoonina).
2. Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende osade ülesanded? Hingamis – varustab kõneeorganeid õhuga, fonotoorne – moodustab hääle, artikulatoorne kompleks moodustab häälest hääliku.
3. Missugused on meie hingamiselundid? Nina, hingetoru e trahhea (trachéa), 2 kopsutoru e bronhi (bronchi), 2 kopsu (pulmónes), rindkere (thorax), vahelihas (diaphragma).
4. Millised on hingamise faasid ja liigid? Hingamise kaks faasi: sissehingamine (inspiratio) ja väljahingamine (expiratio)(hingamispaus). Hingamise liigid: Jõudehingamine - hingamisfaasid üsna ühepikkused, vahetatakse välja 0,5 liitrit kuni 1 liiter õhku, umbes 15 korda minutis; Eek: 10–12 sissehingamist
Kõnehingamine - hingamisfaasid erineva pikkusega, väljahingamisfaas võib kesta kuni 20 sekundit, kõne rütmi kujundamine, hääle kõrguse ja valjuse muutmine.
5. Milline on hingamise osa kõnetegevuses? Kõne eeltingimuseks on hingamine. hingamiselundid tagavad hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu. Rääkimise ajal aktiveerub umbes 100 erinevat lihast. Häälikute genereerimiseks vajalik eeltingimus on rõhu muutus õhuvoolu loomiseks (Bernoulli’ efekt). Fonatsioon on hääle tekitamine kõris häälekurdude võnkumisega, mis tekitab põhisageduse (F0). Fonatsioonist sõltub, kas häälikud on helilised või helitud. Helilised häälikud: häälekurrud vibreerivad (vokaalid ja helilised konsonandid). Helitud häälikud: häälekurrud ei vibreeri (nt klusiilid).
Sarnased õppematerjalid
![Foneetika ja fonoloogia]()
11
odt
Foneetika ja fonoloogia
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale
1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt?
Esimene etapp on sõnumi kodeerimine, kõnelejal on mõte midagi öelda, mõtestamine ja
keelendamine see on lingvistiline tasand. Teises etapis toimub sõnumi tootmine, füsioloogiline
tegevus, aktiveerub umbes 100 lihast artikulatoorne foneetika. Kolmas etapp: häälelaine, sõnum
levib signaalina akustiline foneetika. Kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja
kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine
tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine
lingvistiline tasand.
2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel?
Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline. Foneem on abstraktsioon, st kui me ütleme sõna
Eesti foneetika ja fonoloogia
![Eesti foneetika ja fonoloogia eksami kordamisküsimused]()
6
doc
Eesti foneetika ja fonoloogia eksami kordamisküsimused
1. Millistest faasidest koosneb kõneakt?
1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine, keelendamine)
2) Sõnumi tootmine (ütleja füsioloogiline, neuraalne tegevus) artikulatoorne foneetika
3) Sõnum signaalina (hääleline) akustiline foneetika
4) Sõnumi vastuvõtmine (kuulaja füsioloogiline ja neuraalne tegevus) - tajufoneetika
5) Sõnumi dekodeerimine (keeleline tõlgendamine, mõtte analüüsimine) tajufoneetika
2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Kõnekommunikatsioon inimeste vahel toimub
häälikute abil ning foneetika kui hääldus- ja häälikuõpetus uurib häälikuid ning nende käitumist inimeste kõnes.
3
![Eesti foneetika ja fonoloogia kordamisküsimused]()
7
docx
Eesti foneetika ja fonoloogia kordamisküsimused
1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi
põhiettapidest, milleks on: 1) sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine)
2) sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 3) sõnum signaalina (häälelaine)
4) sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 5) sõnumi dekodeerimine
(tuvastamine, mõistmine).
2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid
ja nende käitumist kõnevoolus.
3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Harud: 1)
artikulatoorne foneetika (häälduelundite tegevus) 2) akustiline foneetika (häälelaine ja
häälikuüksuste omadused) 3) auditiivne ehk tajufoneetika (häälikuüksuste kuuldeline
eristamine ja tajumine) Valdkonnad: 1) üldfoneetika 2) deskriptiivne eh kirjeldav foneetika
Eesti foneetika ja fonoloogia
![Foneetika konspekt]()
11
rtf
Foneetika konspekt
FONEETIKA KONSPEKT
Kõneaktil on 9 faasi, need jagunevad
Rääkija faasid e. kõnemoodustus:
- mõte
- keeleline vorm
- närvisignaalid
- häälduselundite tegevus e. artikulatoorne foneetika (uurib, kuidas häälikut hääldatakse,
missugune kõneorgani asend on aluseks ühele või teisele häälikule)
õhuosakeste võnkumine e. helilained e. akustiline foneetika (häälikute materiaalne olemus e.
õhuvõngete füüsikaline struktuur, mis häälikut õhus edasi kannavad; häälikute tajumine
missugused hääliku akustilised tunnused on tajumise seisukohalt olulisemad ja kuidas mõjuvad
naaberhäälikud hääliku äratundmisele, ka tajufoneetika e. pertseptiivne foneetika)
Kuulaja faasid e. kõnetuvastus:
- kõrva tegevus e. auditiivne foneetika
- närvisignaalid
- keeleline vorm
- mõte.
Eesti foneetika ja fonoloogia
![Foneetika ja fonoloogia kordamisküsimused]()
6
doc
Foneetika ja fonoloogia kordamisküsimused
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias"
1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? 5 faasi: sõnumi kodeerimine,
tootmine, sõnum signaalina, sõnumi vastuvõtmine ja dekodeerimine.
2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib,
mida inimesed teevad kui nad räägivad või kuulavad kõnet.
3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada?
Artikulatoorne, akustiline ja auditiivne foneetika. 6 liiki: Üldfoneetika, deskriptiivne
e kirjeldav, kontrastiivne e võrdlev, ajalooline e häälikulugu, normatiivne e ortoeepia
ja eksperimentaalfoneetika.
4. Millised on foneetika rakendusalad?
8 valdkonda:
lavalise kõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine)
laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus, õige hingamine)
kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel
võõrkeelte õpetamisel (uued artikulatoorsed harjumused, intonatsioon: kõne kõrguse
![Eesti foneetika ja fonoloogia kordamine]()
5
doc
Eesti foneetika ja fonoloogia kordamine
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias"
1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt?
Kõneleja ehk kõnemoodustuse faasid (mõte, keeleline vorm, närvisignaalid, häälduselundite tegevus) ja kuulaja ehk
kõnetuvastusfaasid (kõrva tegevus, närvisignaalid, keeleline vorm, mõte) Nende vahele jääb helilaine.
2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel?
Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Uurib, millised protsessid toimuvad, kui me kõneleme või kuulame.
3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada?
Artikulatoorne foneetika kuidas kõnet moodustatakse
Akustiline foneetika helilaine
Tajufoneetika kuidas kõnet tajutakse
Uurimisvaldkonnad üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika,
Eesti foneetika ja fonoloogia
![FONEETIKA EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED]()
9
docx
FONEETIKA EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED
5. Õhuosakeste võnkumine
6. Kõrva tegevus
7. Närvisignaalid
8. Keeleline vorm
9. Mõte
Kõneakt
· Rääkimise ajal aktiveerub ~ 100 lihast
· Kopsudest tulev õhuvool tekitab häälekurdudest allpool ülerõhu; häälekurrud
eemalduvad teineteisest ja õhuvool pääseb neelu-, suu- ja ninaõõnde; häälekurdudest
allpool tekkinud alarõhk suleb häälekurrud - nii toimub üks häälekurdude võnge
· Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon)
3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia?
Foneetika e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi -
häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist.
Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb
foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid
omavahel kombineeruvad)
Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e
allofoonidena
4
![Üldeeleteaduse-Foneetika ja fonoloogia ptk kokkuvõte]()
6
doc
"Üldeeleteaduse" Foneetika ja fonoloogia ptk kokkuvõte
FONEETIKA
Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika
peamiseks ülesandeks on sellise süsteemi loomine, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maailma keelte
häälikulisi ressursse. Foneetilise analüüsiga selgitatakse välja keele häälikuüksused ehk segmendid.
Häälikuanalüüsi seisukohalt on tähtis etapp keelesüsteemis oluliste häälikuliste erinevuste ehk
häälikueristuste väljaselgitamine. Selle kaudu on võimalik määrata keele foneemid ehk häälikustruktuuri
kategooriad.
Foneetiline transkriptsioon
Meedia
Kommentaarid (1)
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 19 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-05-26
Kuupäev, millal dokument üles laeti
245 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kadrivi5
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid