FONEETIKA EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED (0)

FONEETIKA EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED
1) Mis on keel, kõne?
Keel on häälduslikel üksustel rajanev märgisüsteem, mida kasutatakse
suhtlemiseks
Keelel on kaks olemisvormi:
1. keel kui süsteem, mis eksisteerib ajus märkide ja reeglite kogumina
2. keel kui protsess, st keel ilmneb kõnetegevuse kaudu
Keele esmane avaldumisvorm on suuline kõne
Kõne on keele kui märgisüsteemi kasutamine rääkimisel (suuline kõne), kirjutamisel (kirjalik kõne), mõtlemisel(sisekõne)
• Kõnevõime on sünnipärane
• Kõneoskus ei ole kaasasündinud, vaid omandatakse suhtluses teiste inimestega
2. Millistest etappidest koosneb kõneakt?
1. Mõte
2. Keeleline vorm
3. Närvisignaalid
4. Häälduselundite tegevus
5. Õhuosakeste võnkumine
6. Kõrva tegevus
7. Närvisignaalid
8. Keeleline vorm
9. Mõte
Kõneakt
• Rääkimise ajal aktiveerub ~ 100 lihast
• Kopsudest tulev õhuvool tekitab häälekurdudest allpool ülerõhu; häälekurrud eemalduvad teineteisest ja õhuvool pääseb neelu -, suu- ja ninaõõnde; häälekurdudest allpool tekkinud alarõhk suleb häälekurrud - nii toimub üks häälekurdude võnge
• Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine ( fonatsioon )
3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia ?
Foneetika – e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist .
Fonoloogia – õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad)
Fonoloogia põhiüksus on foneem . Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena
4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti)
Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis.
Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi.
Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme.
5. Millised on foneetika rakendusalad?
• Retoorika e kõnekunst
• Lavakõneõpetus
• Võõrkeeleõpetus
• Logopeedia
• Lauluõpetus (hääleseade)
• Kohtufoneetika
• Foniaatria (häälehäireid uuriv arstiteaduse haru)
Foneetika rakendusaladkõnetehnoloogias
• Kõne automaatne äratundmine
• Kõnesüntees
• Kõneleja automaatne tuvastus
• Abivahendid kõnepuuetega inimestele
• Abivahendid pimedatele
• Tehismuusika
6. Nimeta inimese kõneorganid, kuulmisorganid.
Kõneorganid:
Kõnetrakt: kõva suulagi, pehme suulagi, ninaõõs, huuled, suuõõs, kõripealis, keeleluu, keel,
Kõri: kilpkõhr, häälekurrud, sõrmuskõhr,
Kopsud : hingetoru, rinnak , söögitoru, diafragma
Kuulmisorganid:

7. Mis eristab vokaale konsonantidest?
Vastupidiselt konsonantidele on vokaal häälik, mille artikuleerimisel
pääseb õhk vabalt ja takistuseta pidevalt
välja suust või suust ja ninast
8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist).
Vokaale saab kirjeldada kolme artikulatoorse mõõtmega (keele ja huulte asendiga):
1. keele kõrgus
2. keele ees-tagapoolsus
3. huulte ümardatus
9. Mis on diftong , millised vokaalid võivad olla diftongi esikomponendiks, millised järelkomponendiks?
• Diftong e kaksiktäishäälik on ühte silpikuuluva kahe kvaliteedilt erineva vokaalfoneemi järjend
nt lau-lud, mäed, õu-nad, päev, prae-gu
• Hääldamisel on oluline diftongi mõlemad osised välja hääldada
nt köetakse, öeldakse, päevitama
• Diftongi esikomponendiks võivad olla kõik vokaalid (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü)
nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel,käima, köis, süit
• Diftongi järelkomponendiks võivad olla ainult i, e, a, o, u
nt lai, soe, vead, teod, au
• Eesti kirjakeele omasõnades, kodunenud laensõnades esineb 26 diftongi:
ei, äi, öi, üi, õi, ai, oi, ui, äe, öe, õe, ae, oe, ea, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao, iu, äu, õu, au, ou
• Ainult võõrsõnades esineb 10 diftongi:
ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu
10. Rühmitage konsonandid moodustusviisi järgi.
Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus ( sulg või ahtus), ja õhuvool ei pääse vabalt välja või väljub õhk nina kaudu; või üle keele külgede
Moodustusviisi järgi jagatakse konsonandidvastavalt sellele, kui vabalt õhuvool pääseb
hääldamisel kõnetraktist välja:
1. frikatiivid e hõõrdhäälikud, mille moodustamisel ahtuses tekib kahin, õhk pääseb vaid vaevaliselt läbi: /v, s, h, f, š/
2. klusiilid e sulghäälikud, õhuvoolu läbipääs on täielikult suletud: /p, t, k, g, b, d/
3. nasaalid e ninahäälikud, mille hääldamisel on suus õhuvoolu katkestav sulg, õhk pääseb välja ninaõõne kaudu: /m, n/
4. lateraalid e külghäälikud, mille moodustamisel õhuvool pääseb külgedelt: /l/
5. tremulant e värihäälik, moodustamisel vahelduvad õhuvoolu kinnine ja lahtine faas, mida põhjustab keeletipu vibreerimine: /r/ (üks
väring või mitu)
6. poolvokaalid (nim ka poolkonsonantideks),keele ja huulte asend sarnaneb vokaalidele, kuid silbi moodustamisel käitub konsonandina: /j, v/
11. Mis on koartikulatsioon ja millised on selle ilmingud?
Koartikulatsioon e kaasahääldus
• Inimkõnes ei ole häälikud isoleeritud, vaid on pideva kõnevoolu ja häälikujärjendi osad
• Õpetus koartikulatsioonist – foneetika haru, mille ülesandeks on selgitada, kuidas häälikud kõnes üksteist mõjutavad
Kitsamas mõttes tähistab koartikulatsioon kõnevoolus järjestikuste häälikute moodustamise osalist samaaegsust
• Koartikuleerimine on kõne ökonoomse esituse võimalus
Järgneva hääliku mõju eelneva hääliku hääldusele nim regressiivseks koartikulatsiooniks nt kuu, keel
• Eelneva hääliku mõju järgneva hääliku hääldusele nim progressiivseks koartikulatsiooniks nt järjendid kana+ka
Koartikulatsiooni e kaasahääldust võimaldab häälduselundeid või nende osi liigutavate lihaste eraldi juhitavus
• Hääldamisest võtab osa umbes 100 lihast
• Artikulaatorite koordineeritud tegevusest ja lihaste erinevast massist tingitud liigutuste inertsist osutub võimalikuks häälikute koartikulatsioon
Koartikulatsiooni tähtsaimad ilmingud on:
assimilatsioon, dissimilatsioon ,
siirdehäälikud, metatees
• Assimilatsiooniks nimetatakse nähtust, kus üks häälik lähendab teise hääliku laadi oma laadile nt hääldage sõnu: ese ja usu ja jälgige
huulte asendit
Mis on assimilatsiooni põhjus?
Püüe hääldada võimalikult ökonoomselt, tendents väiksema pingutuse poole
Assimilatsioonitüübid
• Häälduskoha-assimilatsioon
• Moodustusviisi-assimilatsioon
• Helilisusassimilatsioon
• Huulassimilatsioon
• Nasaalassimilatsioon
• Dissimilatsioon on sõnas kahe lähestikku asetseva samasuguse või sarnase hääliku erisuguseks muutumine (näiteks koridor ~ kalidor, )
• Siirdehäälikud - kahe konsonandi vahele võidakse hääldada üks lisa vokaal või consonant nt Hiiumaalt pärit võib hääldada lehm _ lehem
• Metatees – häälikute v häälikuühendite kohavahetus sõnas või sõnaühendis
nt praegu _ paergu
12. Mis on palatalisatsioon (tooge näiteid)?
Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon e peenendus nt kas (küsisõna), kas_s
• Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi
nt palk ( omastav palga) ja pal_k (omastav palgi).
Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l’, n’, s’, t’
Eesti keele õigekirjas ei tähistata palatalisatsiooni, sõnastikus tähistataksent pal’k, kas’k
13. Missugused on kõne prosoodilised tunnused?
Inimkõne ladusaks voolamiseks ei piisa kõne jaotumisest silpideks
• Sõnu on kergem hääldada ja tajuda, kui need on rütmiliselt liigendatud
• Rütmilisuse tagamiseks vahelduvad kõnevoolus rõhulised ja rõhuta silbid
• Kõne prosoodilised (e suprasegmentaalsed) tunnused on rõhk, põhitoon, kestus (NB! Suprasegmentaalsed tunnused on häälikutest suuremate kõneüksuste (silp,
sõna, lause) tunnused)
14. Kirjeldage silbi ehitust (tooge näiteid)?
Silp on sõna foneetilis- fonoloogiline üksus, mille aluseks on konsonantide ja vokaalide vaheldumine
Foneetiliselt on silp ühest või mitmest häälikust koosnev kõnelõik, millele vastab üks õhurõhuimpulss
• Eesti keele silpide määramise põhireegel
(ortograafiliselt) on, et silbi piir asub iga CVjärjendi
ees
va-ba-du-se-ga
Eesti ortograafia eripärast tingitult on sõnasisesed p, t, k vokaalide vahel kaksikkonsonandid (geminaadid), mis jagunevad kahte silpi – silbipiir läheb ortograafias ühe tähega kirjutatud
kaksikkonsonandi seest, seal on tegelikult kaks klusiili:
õ(p)-pe(t)-ta(t)-ti, kõi(k)-ki
Silbi ehitus
• Eesti keeles on igas silbis kas lühike või pikk vokaal või diftong, mis moodustab silbi tuuma
• Silbi teised koostisosad on silbi algus ja lõpp, milleks on konsonandid või konsonantühendid
• Eesti keeles algab sõnasisene silp tavaliselt ühe konsonandiga sa-ge-li
• Eesti keeles silbi algus ja lõpp võivad kapuududa
• Lõputa silpe nim lahtisteks ma-ga-ma
• Konsonandiga lõppevaid silpe nim kinnisteks ar-mas-tus
• Silbid on lühikesed kui neil puudub silbilõpp
• Silbid on pikad kui neil on lõpus pikk vokaal, diftong või konsonant maa-lid, lai-ad, tor-kas
• Lahtised silbid võivad olla kas lühikesed või pikad, kuid kinnised silbid on alati pikad
15. Mis on rõhk? Nimetage kolme erineva rõhulisusega silpe, tooge näiteid.
Rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus, mis avaldub sõna teatud silpide hääldamisel
• Eesti keeles eristatakse kolme erineva rõhulisuse astmega silpe: pearõhuline, kaasrõhuline ja rõhuta silbid
• Eesti keeles on pearõhk tavaliselt esimesel silbil (v.a võõrsõnad, hüüdsõnad, nt du-ell,, bioloogia, or-kes-ter; Ohoo! Ahaa! Hurraa!)
• Kaasrõhk asub tavaliselt paaritutel silpidel (kolmandal ja viiendal silbil) kir-ju-ta-da
16. Kirjeldage eesti vältesüsteemi (I, II, III välde koos näidetega).
Kõnetakt ja välde on tihedalt seotud _ igal kõnetaktil on oma välde
• Välteid tähistatakse lühenditega: I, II, III välde või Q1, Q2, Q3 (rahvusvaheline
lühend)
• Ühesilbilised kõnetaktid on alati III vältes
• Kahe- ja kolmesilbilised taktid võivad olla I, II ja III vältes
Välted on kahesilbilised taktisuurused prosoodilised üksused, mille distinktiivsed kestusmallid põhinevad taktisiseste naaberhäälikute kestussuhete erinevatel kombinatsioonidel
• Vältehaare on takti rõhulise ja rõhuta silbi järjend
• Sõna alguskonsonant ei osale vältevastanduses
• Välde eristab sõnu ja sama sõna erinevaid muutevorme: sada, saada; ko-li (Q1), koo-li (Q2), koo-li (Q3)
17. Mis on lauseintonatsioon?
Põhitooni muutust kõnes tajume kõnemeloodiana (helikõrguse liikumine
kõneüksuses, nt lauses )
• Pikema kõneperioodi puhul on tegemist lauseintonatsiooniga (ka tekstiintonatsiooniga),
üksiku sõna puhul sõnaintonatsiooniga
• Lauseintonatsioonil on peamiseks ülesandeks
osutada jätkuvusele, lausetüübile, rääkija
suhtumisele
18. Millest sõltub inimkõne häälekõrgus (põhitoon)?
Kõne põhitoon (F0) tekib häälekurdude võnkumise tulemusena
• Põhitooni tajume helikõrgusena
• Põhitooni muutust kõnes tajume kõnemeloodiana (helikõrguse liikumine kõneüksuses, nt lauses)
Kõne põhitoon sõltub:
a) õhuvoolu tugevusest (mida tugevam on õhuvool, seda kõrgem on F0),
b) häälekurdude omadustest (pikkus, mass, pinguldatus), nt mida pikemad , paksemad ja lõdvemad on häälekurrud, seda madalam on hääl; mida õhemad ja pingestumad on häälekurrud, seda kõrgem on hääl
19. Milleks on vajalik transkribeerimine ? Nimetage kasutatavad transkriptsiooni variandid.
Transkriptsioon on suulise kõne võimalikult täpne ülesmärkimise süsteem
• Foneetilises transkriptsioonis kasutatakse erinevaid märke, millega saab tähistada nt rõhku, häälikupikkust, helilisust, väldet,
palatalisatsiooni, sõnade kokkuhääldust lauses jne
• Transkribeeritud sõnad pannakse nurksulgudesse [ ]
Erinevad transkriptsioonisüsteemid:
– Ortograafiline transkriptsioon – õigekiri
– Fonoloogiline transkriptsioon – kõne fonoloogiliselt täpse ülesmärkimise süsteem
– Foneetiline transkriptsioon – kõne foneetiliselt täpse ülesmärkimise süsteem
• IPA – International Phonetic Alphabet – rahvusvaheline foneetiline tähestik
• SUT – soome-ugri transkriptsioon
• SAMPA – Speech Assessment Methods Phonetic Alphabet - arvutile kohandatud lihtsustatud foneemne transkriptsioon
20. Mis on kõnetakt? Nimeta kolme liiki kõnetakte (näited).
Rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega moodustab kõnetakti
lah-ku-ma
Eesti keeles on kolme liiki kõnetakte:
ühesilbilised (maa, kass , sai)
kahesilbilised (e-du, koo-li, pe-sa)
kolmesilbilised (sõ-bra-le, ka-va-ler)
Kui sõna on pikem (st nelja- või enamasilbiline), siis koosneb mitmest kõnetaktist
(vas-tas)-(ti-ku-ne)
9