Rahvusvahelist foneetilist transkriptsiooni tähistatakse lühendiga IPA. Keele väikseimat hääldusüksust nimetatakse foneemiks. Foneemi tegelikke esinemisvariante eri hääldusolukordades nimetatakse allofoonideks. Eri foneemidega saab muuta tähendust, eri allofoonidega mitte. Foneemi mõiste formuleeris esimesena Jan Baudoin de Courtenay. Foneemide määratlemiseks töötas Nikolai Trubetzkoy väljadistinktiivtunnuste teooria. Kui mõni distinktiivtunnus mingil põhjusel välja lülitub, nimetatakse seda neutraliseerumiseks. Artikulatoorses fonoloogias peetakse häälduse algüksusteks terviklikke hääldusliigutusi. Konsonante liigitatakse kahel alusel: moodustuskoha järgi ja moodustusviisi järgi. Külghäälikuid ehk lateraale iseloomustab õhu väljavool üle keelekülgede. Eesti häälikutest kuulub nende hulka l. Seoses vähese häälduspingega leidub eesti konsonantide hulgas üksainus hõõrdhäälik ehk frikatiiv, milleks on s.
Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises opositsioonis, st nad on eri foneemid. Vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Distinktiivtunnus : [+/- ümarvokaal] kiir küür , kila küla Paralleelne jaotumine - kaks häälikut saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis rahu lahu , varu valu , vaar vaal Täiendav jaotumine ehk komplementaarne distributsioon: kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine - eesti k: velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal - need kaks häälikut on
annaabi.ee 
