Kolmas etapp: häälelaine, sõnum levib signaalina akustiline foneetika. Kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine lingvistiline tasand. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline. Foneem on abstraktsioon, st kui me ütleme sõna tool, siis tegelikult see sõna ei meenuta kuidagi reaalset eset. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Foneetika häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine. Artikulatoorne foneetika kõneorganite tegevus kõneloome protsessis. Häälikute moodustamisel liigub artikulaator ehk aktiivne häälduselund häälduskoha poole. Akustiline foneetika häälelaine ja
· Logopeedia, foniaatria, audioloogia · Kohtufoneetika (kurjategija hääle tuvastamine) · Muusikaakustika · Kõnetehnoloogia 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja häälikute käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. · Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus · Allofoon sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt: vabaallofoonid ja positsioonilised allofoonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). · Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi: kila vs küla. Foneetiliste ja fonoloogiliste tunnuste vahel pole distinktiivtunnuste puhul selget vahet erinevus on
4. Millised on foneetika rakendusalad? Foneetikat saab rakendada lavakõne, laulmise, retoorika õpetamisel, logopeedias, juriidilised alad (hääle tuvastamine), muusikaakustikas, keeletehnoloogias. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus, fonoloogia aga keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Allofoonid ühe ja sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt. Vabaallofonid ja positsioonilised allofonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi, nt kila küla. Minimaalpaarid on sõnapaar, mille liikmed erinevad
Väikseim keeleüksus, abstraktsioon. Allofoonid e. eri foneemide esindajad (foneem /i/ tähistab häälikut [i]). Minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja mis erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra: pila-pala, muu-suu, kala-kana jt. Täiendav jaotumine e. komplementaarne distributsioon: kui kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles
17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgima punkti asukoht: Ees- ja tagapoolsus, keeleselja tõusuaste: kõrgus, huulte asend: labiaalsus. Nt illabiaalne kõrge eesvokaal. 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitada saab komponentide asukoha järgi vokaalikaardil: kõrgenevad (ai, au), madalduvad (ea, oa). Omasõnades: algupärased i või u-ga lõppevad , hilisdiftongid e, o, a -lõpulised. 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? A, e, i, o, u, ä, ü, õ, ö. Võivad moodustada monoftonge ja diftonge. 21
Tajufoneetika kuidas kõnet tajutakse Uurimisvaldkonnad üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika, eksperimentaalne foneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Logopeedia, võõrkeelte omandamine, murrete uurimine, kõnekunst, akustika, kõnetehnoloogia. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid)? Foneem keelesüsteemi väikseim osa, neil ei ole tähendust, aga nende abil võime eristada sõnade tähendust. Realiseeruvad kõnes häälikutena. Foon üks ühik heli jadas Allofoon sarnaste häälikute perekond Minimaalpaar kaks sõna, mis erinevad ühe allofooni poolest ja omavad erinevaid tähendusi (kana-kala) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on tähendusi eristavad.
· Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon) 3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia? Foneetika e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste
Häälikute liigitus - Segmendid Vokaalid ja konsonandid on kõne segmendid ehk häälikuüksused. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadused, nagu kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm. Emakeelt rääkiv inimene suudab eristada ehk segmentida oma esimest keelt. Paljud segmentidena tajutavad üksused on tegelikkuses mitmeosalised. Emakeele hääldamis- ja tõlgendamisharjumused mõjutavad paratamatult seda, kuidas kuuldakse teisi keeli. * Vokaalid helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Jagatakse häälduskoha järgi ees- [i, ü, e, ö, ä], kesk- , ja tagavokaalideks [õ, a, o, u]. Kirjelduses mõõtme üldnimetuseks kõrgus; 4 kõrgustaset kõrge [i, ü, u], keskkõrge [e, õ, o], keskmadal ja madal [a]. Kolmas kirjelduse osa on labiaalsus huuled on ümardatud labiaalsete vokaalide puhul v ümardamata illabiaalsete vokaalide puhul. * Diftongid koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist
Arvo Eek „Eesti keele foneetika I“ Clark & Yallop „An introduction to PHONETICS AND PHONOLOGY. Second edition“ Foneetika ehk hääldus- ja häälikuõpetus Kõne kirjeldamine Häälikute ja nende käitumise uurimine kõnevoolus - Häälikud esinevad tavaliselt koos ja on üksteisega seotud, võivad esineda sõnas eri positsioonides, olla eri pikkustega, omavahel kombineeruda ja üksteist mõjutada. Häälikuüleste nähtuste uurimine: - Rõhk (seotud silbiga, mis kannab rõhku sõna ulatuses või lause kontekstis ka sõnarõhk) - Kvantiteet (häälikupikkus) - Kõnemeloodia ehk intonatsioon (pikema lausungiga seotud, sõna ulatuses võib meloodia
4) poolvokaalid (semivocales) ehk aproksimandid
See jaotus rajaneb kõnetrakti neljal põhiasendil: 1) sulg; 2) sulg koos avatud ninakäiguga; 3) kitsas
läbipääs (ahtus), kus hõõrduva õhuvooluga kaasnevad mürad (
· Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus · Sünonüümia- samatäehnduslik 6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik
KORDAMINE ARVESTUSTÖÖKS TEOORIA 1. mõisted - foneetika: keele häälikuline ehitus (haalikute moodustamine, tajumine) fonoloogia: häälikute käitumine ? palatalisatsioon: peenendamine võõrhäälikud: häälikud, mis esinevad võõrsõnades - f;s;... võõrtähed: esinevad võõrsõnades ( f,s, c,q,z,n,y,x, z) fonotaktika: häälikute kombineerumise reeglistik ( ühes silbis max. 2 täishäälikut; silbi algul tavaliselt 1 kaashäälik; ei esine häälikujärjendit JI ; rõhutus silbis a,e,i,o,u. sünonüüm:samatähenduslik sõna ( kass- kiisu) polüseemia: mitmetähenduslikkus ( ühel sõnal mitu teineteisega tihedalt seotud tähendust : keel - organ, õppeaine, pillikeel )
Eesti keeles on kujunemas aspektipartikkel ära, mille lähtetähendus on kohatähendus "kusagilt ära, mujale". Aspekti väljendama sobib ära hästi hävimist ja lõppemist, seega kujuteldavalt vaateväljalt kadumist väljendavate verbidega (ära kaduma, ära surema, ära kaotama), kuid mitte tekkimist väljendavate verbidega. Kui grammatikaliseerub üksik sõnavorm, nagu partiklistuv imperatiivivorm (kuule, näe, vaata, oota), on peamiseks vorminähtuseks redutseerumine - hääldus lüheneb (kule, vat, ota), häälikuid võib kaduda (vaat, nää). Kaassõnakolmik kätte-käes-käest ei väljenda mitte üksnes inimese valduses, vaid ka mingite välisjõudude mõjualas olemist. Kaassõna tänu tähendus on üldistumas põhjuse tähenduseks, kaugenedes oma leksikaalsest allikast; sellega kaovad kasutuspiirangud: põhjustaja ei pea olema elus ega aktiivne, tagajärg ei pea olema positiivseks hinnatav.
Eesti keele häälikud jagunevad: - täishäälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü) - kaashäälikud - sulghäälikud (K, P, T, G, B, D) - suluta kaashäälikud (H, J, L, M, N, R, V, S, C, F, S, Z, Z, X, Y) Helilisuse järgi jagatakse häälikud: - helilised häälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü, L, M, N, R, V, J) - helitud häälikud (K, P, T, G, B, D, F, H, S, S, Z, Z) Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistuseta välja. Vokaalid erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest. Vokaalide akustilistest omadustest on olulisim nende formantkoostis ehk see, missugustesse häälelaine sagedusribadesse on koondunud kõige rohkem akustilist energiat. Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuõõnes või huultel mingi osaline või täielik takistus
Välde Pikka häälikut saab erinevalt hääldada (klusiilil ka erinev kirjapilt) ostsin sukad, nõelus sukka lill kalla, kalla klaasi. Kolme erinevat häälduspikkust nimetataksegi välteks. Üksikhääliku puhul on võimalik vaadelda kolme pikkust, häälikuühendis mitte laisa laiska ??? NB! Seega on hääliku pikkus kogu sõna iseloomustav prosoodiline nähtus. Välde I välde 1. silp lahtine lühikese vokaaliga, IIIII välte erinevus tuleb kogu sõna hääldusest 1. silp lahtine pika täishäälikuga koo/li, 1. silp kinnine kal/la. Hääldamise kestussuhe Põhitoon = hääle kõrgus II v põhitooni liikumine sama kõrgusega, III v 1. silp järsu tõusuga, lõpp langeb, 2. silp algab sealt madalalt, kuhu 1. silp langes. Võrreldavad: madalaharjalised lained (II v), laulan kõrge + madal laine (III v), laulis Välte määramine
eesosa tagaosa Vokaali trapetsil nähtub, et vokaalid jagunevad suhteliselt sümeetriliselt, st vokaalid ei kuhju trapetsi ühte piirkonda, sest muidu oleks raske eristada neid. Kõige lihtsam skeem on 3 vokaaliga. Näide: eskimo keel (a, e, u), hispaania keelele 5 vokaali (a, e, i, o, u). 3 Kaashäälikud ehk konsonandid on sellised häälikud, mille hääldamisel on õhu väljapääs kopsudest, kas rohkem või vähem takistatud. Takistus moodustub kas huulte või keele abil. Konsonandid võivad olla helilised või helitud (g, b, d, k, p, t, f, s, s, h, z, z). Konsonante on keeles rohkem kui vokaale. Konsonandi hääldamisel võib takistus olla osaline või täielik. Osaline tähendab, et osa õhku pääseb läbi ja täielik tähendab, et õhu vool on täielikult takistatud. Õhuvoolu täieliku sulgemisega
Täielik universaal tähendab, ta kehtib kõikides maailma keeltes. Näiteks on teada, et igas maailma keeles on mingil viisil võimalik väljendada eitust. Enamik universaalne on tendentsid, s.t et nendes esinevad erandid. Tänapäeval otsitakse universaalidest erandeid. Joseph Greenberg sõnastas 45 universaali, millest osa on tänaseks ümber lükatud. Millised on vähimad üksused keeles? Vähimad üksused keeles on häälikud. Kes oli Ferdinand de Saussure ja millega ta tegeles? Ferdinand de Saussure oli strukturalismi rajaja keeleteaduses. Ta kirjeldas vormi ja tähenduse suhet kui tähistajat ja tähistatavat. Kuidas eristada häälikut morfeemist? Mis on kaksikliigendus? Kaksikliigendus on häälikute ja morfeemide eristamine keeles. Häälikud on vähimad üksused keeles, neil ei ole tähendust. Morfeemid koosnevad häälikutest, nad on väiksemad tähendusega keeleüksused. Millised on strukturalismi põhitõed
tähendus ja tähistaja e. sõna ise. Nt:liiklusmärgid. Keelemärgid jagunevad liht ja liitmärkideks. POLÜSEEMIA e. mitmetähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel sõnal on mitu üksteisega tihedalt seotud tähendust (nt.klaas). HOMONÜÜMIA e. samakõlalisus on nähtus, mille puhul kahe või enama samakõlalisesõna tähendused ei ole omavahel seotud(aas, tee). SÜNONÜÜMIA e. samatähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat(koerlane). Häälikud:vokaalid(e. täishäälikud tagavad kõne kõlalisuse: a,e,i,o,u,õ,ä,ö,ü) ja konsonandid [e. kaashäälikud(ahtushäälikud:j,l,m,n,r,v. moodust. Koos vokaalidega helilised häälikud)(helitud ahtushäälikud(s,h,f,s,z,z) ja sulghäälikud)]. amadal tagavokaal. e,ökeskkõrged eesvokaalid. i,ü kõrged eesvokaalid. okeskkõrge tagavokaal. ukõrge tagavokaal. õkeskkõrge tagavokaal. ämadal eesvokaal. Keele häälikusüsteemi uurimisega tegelevad kaks teadusharu:1
Siin on veel palju agasid / kuisid. Niisugused degrammatiseerumise juhtumeid esineb keeltes harva. Sagedamini seisneb leksikaliseerumine mingi morfosüntaktilise konstruktsiooni uueks sisuliseks tervikuks muutumises. Nt meelespea < meeles pea! Harilikult ei annaks leksikalisatsiooni “pööramine” grammatisatsiooniprotsessi kirjeldust. Uuemates käsitlustes ei peeta grammatiseerumist ja leksikaliseerumist vastandnähtusteks. 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? U 1000 AD. Tekkis osalise regressiivse kaugassimilatsiooni kaudu e ja o asemele, et muuta esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga. 5. Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus? Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde- eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse
erandit - analoogiat mille põhjal mood sõnu teiste keeltes olevate alusel. (laenamine) XX sajandil (Baudouin de Courtenay; strukturalism - Saussure; deskriptivism; generativism - Chomsky) 20 saj esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20 saj tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse : kirjandus, majandus, bioloogia. Courtenay oli kuulsaim keeleteadlane Tartus. Võttis kasutusele foneemi mõiste. Tema arvates on f häälik, mis eristab tähenduse ja moodustab keeles terviku. * foneem väikseim keeles esinev üksus, mis eristab tähendusi, kuid ise tähendust ei oma (isad i s a d) Sassure - strukturalismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem (langue) ja selle avaldumist kõnes - kõnelemine (parole) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu)
; Carrera-Sabaté Josefina 2003. Castilian Spanish – Journal of the International Phonetic Association: Volume 33, 255–299 põhjal. Artiklis on vaatluse alla võetud formaalne hispaania keel, mida räägitakse haritud keskealiste inimeste poolt Kesk-Hispaanias. 1. Konsonandid Selle keele sulghäälikud on /p/, /b/, /t/, /d/, /k/ ja /g/. Foneemid /p/ ja /b/ on hääldatud bilabiaalselt ehk kahe huulega, /t/ ning /d/ on dentaalid ehk hammashäälikud ja /k/ ja /g/ velaarid, pehme suulae häälikud (/k/ häälduse alla läheb ka häälik /c/ näiteks sõnas ´kasa casa ‘maja’). Selles keeles on kolm nasaali ehk ninahäälikut: /m/, /n/ ja /ɲ/. Foneemid /m/ ja /n/ on hääldatud vastavalt bilabiaalselt ja alveolaarselt ehk hambasompudes, konsonant /ɲ/ tähistab kirjapildis häälikut /ñ/, näiteks sõnas ´kaɲa caña ‘kepp’ ning on palataal ehk kõva suulae häälik. Hispaania keeles on üks tremulant /r/, mis hääldub hambasompudes ja üks häälik, mis
.................................................................................................................... 17 ORTOGAAFIA Täheortograafia Eesti keeles kirjutatakse suhteliselt häälduspäraselt, rakendatakse häälduspärase põhiprintsiibi kõrval traditsiooni- ja vormiprintsiipi. Hääldusest erinevat kirjutatakse nii üksikhäälikuid kui ka häälikuühendeid. Hääliku pikkuse õigekiri Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest. · Lühike häälik kirjutatakse ühe ( nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid - kasse). ·Erand viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega ·Sulghäälikutel ja f ning s-l on iga pikkuse jaoks oma märkimisviis, vt Sulghäälikute pikkuse õigekiri. Sulghäälikute õigekiri Sulghäälikud e klusiilid (g, b, d, k, p, t) on helitud häälikud ja esinevad nii sõna algul, keskel kui lõpus
Info vahendamine ei ole keelelise suhtluse ainus eesmärk. (vandesõnad - märk emotsionaalsest seisundist; palub - eesmärk saada midagi; tervitamine - äratundmise ja sotsiaalsete suhete kindlustamine) Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistilisi nähtusi mida võib jagada kahte rühma: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning ekstraverbaalne (keelevääline) kommunikatsioon e kehakeel. Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente - häälikud, rõhku, intonatsiooni. Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku jm seisundit. Ilmsed, zestid ja pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ja selle sisusse. Zestid on tihti kultuurisidusad ja konvektsionaalsemad kui ilmed. Zestide sisu ei ole otseselt seoses nende välise vormiga (nt tervitamine erinevates maades, eitus/jaatus pea noogutamise ja raputamisega erinev)
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele
a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa ja Põhja-Tartumaa loodeosa. Päris ühtset murret ei ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. Aluseks eesti kirjakeelele -> palju kirjakeelepäraseid jooni. Tähtsaimad erijooned hilisdiftongid: ea < hää, pia < pää, peastab, jeal ‘hääl’, mua ‘maa’, võeras ‘võõras’; algupäraste diftongide osal. assimilatsioon: poeg < poig, laev, päev, sõitma : sõedab; morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi: a) de-mitmus (jalgadel, majade); b) si-tunnusega mitm os (jalgasi(d)); c) sse-illatiiv (jalasse); d) si-lihtminevik (pidasin); e) da-tunnusega infinitiiv (pidada); f) diftongiline mitm os (vedelaid); pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades): mua ’maa’, jeal ’hääl’, vuasta ’aasta’;
Tähelepanelikuks muutume vaid siis, kui keegi hääldab mõnd häälikut teistmoodi või siis paneb näiteks sõnas rõhu mujale, kui meie seda teeme, või hääldab sõna muus vältes, kui me ise hääldame. Inimene võib oma häälduselunditega moodustada tohutult palju erinevaid häälikuid (ka selliseid, mida tema oma emakeeles ei ole). Emakeelegi häälikute laadi mõjutavad naaberhäälikud või kuulumine rõhulisse või rõhuta silpi, aga ka kõneleja vanus, sugu, kõneorganite anatoomia, tema emotsionaalne seisund. Vaatamata sellisele varieeruvusele, tunneb kuulaja enamasti sõnad ära. Foneetika ehk hääldusõpetus uuribki häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus (häälikud märgitakse nurksulgudesse [ r ]). Sealjuures pööratakse tähelepanu kõne kolmele küljele: 1) artikulatsioon - kõneorganite talitlus kõneüksuste kujundamisel. Siin kasutatakse anatoomia terminoloogiat;
Süsi söe süt+t asi asja süda sõdame südan+t oda oda osa flekstioon-muutub sõna tüvi VV-välte vahetus (2.pauna, 3.pauna) LV-laadi vahetus GV-genitiivi vahetus (kurgi kurki) vokaali vahetus esineb mitmuse osastavas käändes ja võrdlusastmetes. Kass-kassi-kasse i-e kuuske-kuuski e-i tuleb tige peni ja uriseb u-e i-e e-i a-u-i-e A-tüve sõnade puhul tuleb vaadata sõna esisilbivokaali. Kujuvaheldus-juhtum kus sõnatõvel on kaks kuju. Vokaal ja konsonant kuju. AV-liigid VV-vältevaheldus Sõna üks tüvi on teises vältes ja teine kolmandas välted. 2v 3v Nt: paun pauna pauna latt lati latti LV-laadivaheldus sõna ühes küljes esineb kas siis kpt gpt s. Teises tüves puudub v on muud häälikud. Nt:: rada raja rada mägi mäe mäge riidlema riidle riielda GV- geninaadivaheldus ükes küljes gbd v s . teises kpt v ss. Nt: marsi marssi sõbra sõpra VV puhul tugev tüvi on 3. välde ja nõrk 2.
Hääldusvead Kui võõrsõna algab g, b või d-ga, siis tuleb neid häälikuid hääldada helitult. Poolheliliselt häälduvad g, b, d ainult heliliste häälikute vahel. Häälikuühendit hv (kohv, lehv) asemel hääldatakse sageli ekslikult f-ga. Nud-kesksõna tunnuse lühenenult hääldamine (lugend, vaadand) on stiililt kõnekeelne. Sõnaalguline jä esineb vaid sõnades jätkama, jätkuma, jänn ja jändama. Sõnu lüüa, müüa, süüa tuleks hääldada üi. Ainuke häälik, milles võib sõna alguss hääldamata jätta on h. Rõhk. Kõnetakt RÕHK-rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus. Rõhk muudab kõne rütmilisemaks. Rõhulisele silbile järgneb tavaliselt 1-2 rõhutut silpi. KÕNETAKT-see on rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Kõnetakt ÜHESILBILISED KAHESILBILISED KOLMESILBILISED
21. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 22. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri; uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem - on fonoloogia põhiüksus. Foneemivariant e. Allofoon - on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist,
Ablaut on iseloomulik kõigile indo-euroopa keeltele, mitte ainult germaani keeltele. Germaani keelte tugevates verbides esineb. Jaguneb kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks vokaalivahetuseks. Kvalitatiivne vokaalivahetus on siis kui reaalselt täht muutubki nt sõnas sing-sang. Kvantitatiivne vokaalivahetus on siis, kui toimub hääliku pikenemine nt (e-aste) pes-pedis- (o aste) podium- foot (tegu on pikenenud o- astmega). Pikenevad häälikud e ja o. Indo-euroopa keeltes on astmed tavaliselt e-o-0-0 ja germaani keeltes i-a-0-0 (sing-sang-sung, kus sung on 0 aste ja lisatud on u). Ablaut toimub tugevaate tegusõnade puhul ja tugevatel tegusõnadel on 7 klassi ehk pöördkonda. afrikaat – Afrikaat on häälikute kooslus mis on klusiili ja frikatiivi vahel. Selle hulka kuuluvad näiteks paljude germaani keelte „th“ (ð, þ) (the thing), saksa keele pf (Pferd), tz (Zeit)
suprasegmentaalsed omadused, milleks on kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm. Kõnekeele segmentimine võib olla keeruline, sest kõnevoolus sulavad üksteisele järgnevad konsonandid ja vokaalid osaliselt ühte. Lisaks on paljud segmentidena tajutavad üksused tegelikkuses mitmeosalised. Emakeele hääldamis- ning tõlgendamisharjumused mõjutavad seda, kuidas kuuldakse teisi keeli. Need on kuulmiselt põhineva transkriptsiooni peamised puudused. Vokaalid on helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Vokaalid jagatakse häälduskoha ees- ja tagapoolsuse alusel kolme rühma: eesvokaalid (nt i, e), keskvokaalid ja tagavokaalid (nt u, o). Vokaalide puhul on hääldusviis keeleselja kõige kõrgema koha ja sellele lähima suulae koha vaheline kaugus. Vokaalide kirjeldustes on selle mõõtme üldnimetuseks kõrgus (kitsus). Tavaliselt eristatakse nelja kõrgusastet: kõrge (nt i, u), keskkõrge (e, o), keskmadal, madal (nt a).
keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni 3) keeleõppimise võime on pärilik 4) süva- ja pindstruktuuri eristamine. 4) Foneetika ja fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika häälikuid uuriv teadus, häälikuõpetus. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t.
Indeksite motivatsioon on põhjuslik: me järeldame midagi: jäljed liival on märk inimesest, me järeldame, et inimene oli rannas. Järelduslikud märgid on keelemurded. 2) keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus: Vorm ja tähendus on selgelt koos, piirid on kindlad. On kas "kana" või "kala", vahepealset võimalust pole. Märk süsteemis on tervik. Paralingvistilised vahendid on kõnes kuuldavad hääleomadused, mis pole häälikud: toon, intonatsioon jms. Sellist diskreetsust pole, tempo, häälekõrgus muutuvad. Ekstralingvistilised vahendid on keelele lisaks, nt pilk 3) keelesüsteemi duaalsus- kõik imimkeeled on kaheliigilised: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem, kus tähenduseta üksustest pannakse kokku tähenduslikud üksused (sõnad) 4) keelesüsteemi produktiivsus- Keelel ei ole piire; lausete hulk keeles on piiramatu.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
