huulassimilatsioon, palatalisatsioon, velarisatsioon. hääldusviisi a (frikatiivistumine - lihtsalt, nasalisatsioon onu), helilisusassimilatsioon. Assimilatsioon kahe sõna piiril: Sandhi: eesti klusiilide tugevuse muutumine, liesoon: eelmise sõna lõpp läheb järgmise sõna algusesse: hea tööd, elisioon: vokaalide kadu kahe sõna piiril: rehe all- rehal, Kao asukoha järgi sõnas: aferees: alguskadu: kleit-leit, sünkoop e sisekadu: läinud- läind, apokoop: lõpukadu matala madal. 29. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Progressiivne kaugassimilatsioon kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid. Sama ka tagavokaalide puhul (lõunaeesti naine naanõ) 30. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Ehk peenendus. Hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. 31. Mis on dissimilatsioon (lisaks ka haploloogia ja metatees)? Tooge näiteid!
• õ teke (*polvi > *põlvi) (osaline regressiivne kaugassimilatsioon) • *Vh > *Vh (*mehen > *mehen) (kvantiteedi muutus, lühenemine) • Järgsilpides *β, *γ, *δ > Ø (*viskaδan > 1000 *viskaan) (kvaliteedi muutus, konsonandi kadu) Palatalisatsiooni teke (*saani > *saańi) 1300 osaline regressiivne (lähi)assimilatsioon Eesti keele häälikumuutused (2) 1300 • Lõpukadu (*metsästä > *metsäst) häälikukadu: apokoop • Sõna lõpul (*k >) > * > ךØ (*laula > ךlaula) häälikukadu: konsonandi kadu sõna lõpust • Sisekadu (*kastanut > *kastnut) häälikukadu: sünkoop • Järgsilpides *V > V (*viskan > viskan) kvantiteedi muutus, lühenemine 1500 Eesti keele häälikumuutused (3) 1500 • Laadivahelduse teke (*jalγan > *jalan) häälikukadu: konsonandi kadu sõna keskelt • Geminaadi nõrgenemine (*võttan > *võttan)
Tavaline sõnaalgulise konsonantühendite lihtsustamine: *strand >> rand, *gramata >> raamat, murretes klaas >> laas, kleit >> leit; Sõnaalgulise h kadu: (h)omme, (h)irmus. Murdeti on labiaalvokaali eest kadunud v: *vokk > okk. Üksikutes sõnades j: *jutle- > *jütle- > *ütle-. 4 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. 1500 AD Apokoop e lõpukadu: üldkeeleteaduses igasugune häälikukadu sõna lõpust; eesti keeleteaduses sõnalõpulise vokaali kadu: (a) 2-silbilistes pika esisilbiga vormidest, (b) kõigist 3- ja enamasilbilistest vormidest (13.–15. saj): 2 silpi, esisilp pikk: *metsä > mets (vrd mesi – esisilp lühike, i säilinud); 3 silpi: *matala > madal; *laulussa > laulus. Konsonandikaod sõna lõpus: Mõned konsonandid on sõna lõpust väga ulatuslikult kadunud.
Inglise k- s tavaline, nt I am > I'm, I have > I've. Eesti rehe all > rehal. Nt sa ei ole > sai ole, niimoodi et > nimodet, ma ei tea > mai tea seda ei saagi > sedai saagi Assimilatsioon kao assukoha järgi sõnas: Kao asukoha järgi sõnas Aferees e alguskadu (nt Mulgis kleit > leit) Sünkoop e sisekadu, nt läinud > läind, kõndisime > kõndsime, *antanut > andnud, *tüttärenä > tütrena; ka nt inglise medicine > [medsn] Apokoop e lõpukadu. On olnud oluline tp-l nominatiivis ülipikkade ühesilbiliste sõnade kujunemisel (nt *jalka > jalg, *viisi > viis) ja algselt pikemate kui 2-silbil. lühikese ja ka pika esisilbiga sõnade kujunemisel (nt *matala > madal, *laulussa > laulus), kuna sõna lõpus muutub hääldus lõdvemaks. 30. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! 31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Palatalisatsioon e peenendus (muljeerimine)
arenguetapp). Põhinimi – nimi, millest teised on tuletatud, nt Karl, millest on tuletatud Karoline, Charlotte, Lotta, Karla, Kalle. Lähtenimi võib olla ka algnimi (Charles’ist on saanud Charlotte). Arenguvormid – alusnimest tuletatud vormid, nt Augustusest on saanud Augustinus või Augustinianus, Peetrusest Petronella, Annist tuletatud Annika. Esineb regulaarseid lühenemisi – apokoop ehk lõpukadu, nt Johannesest saab Johan. Aferees ehk alguskadu on Üri (Jüri). Sünkoop ehk sisekadu, nt Nikolausist on saanud Niklas. Hüpogorism ehk ebareeglipäraselt tekkinud hüüdnimed. Lihtnimed – ühetüvelised. Anna ja Eliisabeth annavad kokku Anneliis. Liitnimed – kahetüvelised, mitmekordsed nimed. Kahe eraldi nime tüvega kasutatud nimed, mis pole kokku sulatatud, on Anna-Maria, Peeter Paul
annaabi.ee 
