3) kontrastiivne ehk võrdlev foneetika 4) ajalooline foneetika ehk häälikulugu 5) normatiivne foneetika ehk ortoeepia 6) eksperimentaalfoneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Foneetikat saab rakendada lavakõne, laulmise, retoorika õpetamisel, logopeedias, juriidilised alad (hääle tuvastamine), muusikaakustikas, keeletehnoloogias. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus, fonoloogia aga keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Allofoonid ühe ja sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt. Vabaallofonid ja positsioonilised allofonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud).
liikumine ajas) logopeedias (kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias, audioloogias kohtufoneetikas (nt kurjategija hääle tuvastamine) muusikaakustikas kõnetehnoloogias (kõne automaatne äratundmine, kõnesüntees, kõneleja automaatne tuvastus, tehismuusika, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele, abivahendid pimedatele) jne. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurimisobjektiks on keelte häälikusüsteemid. Foneemid: häälikuklassi abstraktsioonid. Distinktiivtunnused: sõna tähendust eristavad tunnused vastanduses olevate häälikute vahel. Minimaalpaarid: sõnapaarid, mille liikmed erinevad
· Eksperimentaalfoneetika Foneetika rakendusi: · Lavakõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) · Laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus) · Kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel · Logopeedia (kõnepuuete uurimine ja ravi) · Juriidilised alad (hääle tuvastamine) · Muusikaakustikas · Keeletehnoloogia (abivehendid vaegkuuljatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? · Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. · Foneetika põhiüksus on häälik ehk segment. · Häälikud on kõige väiksemad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused, neil ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Liigitatakse: vokaalid ja konsonandid. · Fonoloogia on keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. · Fonoloogia tähtsaim mõiste on foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus.
1. India keeleteadus India keeleteadus tekkis vajadusest õigesti retsiteerida ja interpreteerida veedasid; keelekasutus standardiseerus, hakati eraldama sõnu, tüvesid ja foneetilisi ühikuid. 6. sajandil eKr jõuti süstemaatilise tähestikuni. Sakatayana väitis, et verbid on primaarsed ning kõik nimisõnad on neist tuletatud. Yaska väitis, et lausete tähendused on esmased, neist tuleneb ka sõnade tähendus; eristas nelja sõnaliiki: nimisõnad, tegusõnad, eeltegusõnad ja partiklid. Olulisim india keeleteadlane Panini (4. saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet; morfosüntaktilised reeglid verbi- ja nimisõnavormide moodustamiseks; sõna lõplik kuju saadakse morfoloogiliste struktuuride ja fonoloogiliste protsesside alusel; semantilised rollid: agent, kogeja, teema, instrument, allikas, suund, transitiivsus). Nyaya suutrate järgi on kolm tähenduse tüüpi: in...
selgitada välja, mis keele õppimisel võiks raske olla, logopeedias (kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias (häälehäireid uuriv teadusharu), audioloogias juriidilised alad (nt hääle tuvastamine, muusikaakustikas, keeletehnoloogias (infotöötlus, kõnetuvastus ja -süntees, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele ja -nägijatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Arvo Eek lk 34-46 foneetika ja fonoloogia mõisted, ka tajutestide liigid. Foneetika ja keeleteaduse (lingvistika) oluline puutepunkt on fonoloogia keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteeme ja seda, missugused häälikulised vastandused keeles eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon.
· Lavaline kõneõpetus (õige diktsioon, õige hingamine) · Laulmise õpetamine · Kõnekunsti õpetamine · Võõrkeeled õpetamine (uus intonatsioon, uued artikulatoorsed harjumused) · Logopeedia, foniaatria, audioloogia · Kohtufoneetika (kurjategija hääle tuvastamine) · Muusikaakustika · Kõnetehnoloogia 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja häälikute käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. · Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus · Allofoon sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt: vabaallofoonid ja positsioonilised allofoonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud).
Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneleja ehk kõnemoodustuse faasid (mõte, keeleline vorm, närvisignaalid, häälduselundite tegevus) ja kuulaja ehk kõnetuvastusfaasid (kõrva tegevus, närvisignaalid, keeleline vorm, mõte) Nende vahele jääb helilaine. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Uurib, millised protsessid toimuvad, kui me kõneleme või kuulame. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Artikulatoorne foneetika kuidas kõnet moodustatakse Akustiline foneetika helilaine Tajufoneetika kuidas kõnet tajutakse Uurimisvaldkonnad üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika, eksperimentaalne foneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Lo...
diftongi järel; j esineb ka mujal kui ii ja i-ga lõppeva diftongi järel. - Frikatiivid v ja f moodustavad e.keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse, kuid neid on fonol.-lt käsitletud ka sama foneemi nõrga ja tugeva allofoonina, mille vastu räägib minimaalpaaride olemasolu: varss-farss. - Palataliseeritud foneemidel /, , , / puuduvad kirjas neile vastavad tähed. Seda, et tegemist on foneemidega, näitavad minimaalpaarid: kott-kot, palk-pak jt. Palataliseeritud konsonandid esinevad sõna sees ja lõpus, alguses mitte. Foneemide üldtunnused: [konsonant], [obstruent], [nasaal]. Vokaalfoneemide fonoloogilised tunnused (distinktiivtunnused): [kõrge], [madal], [tagapoolne], [labiaalne] (ümar). Kaks eesti keele liiasusreeglit: 1) eesti keeles ei ole labiaalseid madalaid vokaale: [-konsonant +madal]-> [-labiaalne] 2) eesti keeles ei ole illabiaalseid kõrgeid tagavokaale: [-konsonant +kõrge +taga]-
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
