Foneetika konspekt (1)

FONEETIKA KONSPEKT
Kõneaktil on 9 faasi, need jagunevad
Rääkija faasid e. kõnemoodustus:

• mõte
  
• keeleline vorm
  
• närvisignaalid
  
• häälduselundite tegevus e. artikulatoorne foneetika (uurib, kuidas häälikut hääldatakse, missugune kõneorgani asend on aluseks ühele või teisele häälikule)
  

õhuosakeste võnkumine e. helilained e. akustiline foneetika (häälikute materiaalne olemus e. õhuvõngete füüsikaline struktuur, mis häälikut õhus edasi kannavad; häälikute tajumine – missugused hääliku akustilised tunnused on tajumise seisukohalt olulisemad ja kuidas mõjuvad naaberhäälikud hääliku äratundmisele, ka tajufoneetika e. pertseptiivne foneetika)
Kuulaja faasid e. kõnetuvastus:

• kõrva tegevus e. auditiivne foneetika
  
• närvisignaalid
  
• keeleline vorm
  
• mõte.
  

Kõik kolm suurt foneetika alljaotust püüavad selgitada hääldamisliigutuste, akustiliste tunnuste ja taju vahelisi seoseid.
Keeleteaduslik vaatenurk, häälikute funktsionaalne aspekt – häälikute roll tähenduse eristamisel.
Foneetika rakendusalad: võõrkeeleõpe, kõneteraapia (logopeedia), tehiskõne, ...
Foneemid e. häälikupere (häälikusüsteemi funktsionaalne üksus; ühine kõigis häälikuvariantides – tajutakse ühe ja sama funktsionaalse häälikuna). Väikseim keeleüksus, abstraktsioon.
Allofoonid e. eri foneemide esindajad ( foneem /i/ tähistab häälikut [i]).
Minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja mis erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra: pila -pala, muu-suu, kala-kana jt.
Täiendav jaotumine e. komplementaarne distributsioon: kui kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne.
Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ŋ ja n.
Vaba vaheldus : kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles h, mis võib madala tagavokaali järel häälduda kahel viisil (sõna nahk erinev hääldus inimeseti).
Distinktiivtunnuseid e. fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, millised kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnused on binaarsed st neil on reeglina kaks väärtust. Näiteks: helilisus, nasaalsus, labiaalsus, näiteks konsonandid võivad olla [-helilisus] või [+helilisus].
Olulisemad kõneorganid on kopsud , kõri, pehme suulagi, keel ja huuled.
Kõneaparaat – elundid, mida hääldamisel kasutame:

• Hingamiselundid (ülesandeks hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu tagamine)
  
• Fonotatsioonielundid (ülesandeks hääle tekitamine)
  
• Artikulatsioonielundid (ülesandeks hääle kujundamine häälikuteks).
  

Hingamiselundid:

• ninaõõs ( cavum nasi )
  
• hingetoru (trachea)
  
• kopsutorud (bronchi)
  
• kopsud (pulmones).
  

Hingamise faasid:

• sissehingamine (aktiivne tegevus, mille käigus suurendatakse rindkere ja kopsude mahtu, kopsudes tekib alarõhk, mis põhjustab õhuvoolu kopsudesse; sissehingamisest võtavad osa diafragma (laiendab kopse allapoole) ja roietevahelised lihased (laiendavad kopse üles ja kõrvale)
  
• hingamispaus
  
• väljahingamine (passiivne tegevus, mille käigus kopsumaht väheneb ja õhk liigub kopsudest välja lihaste lõdvestamise tulemusena).
  

Hingamise liigid:

• jõudehingamine (kui inimene ei räägi, sisse- ja väljahingamisfaas on ühepikkused)
  
• kõnehingamine (inimene räägib pidevalt, sisse hingatakse kiiresti, välja aeglaselt)
  
• kõhuhingamine
  
• roidehingamine
  
• kontrollitud hingamine
  

Fonotatsioonielundid e. kõri oma elunditega e. alumine hääleallikas:

• kõri (larynx)
  
• kilpkõhred
  
• sõrmuskõhr
  
• pilkkõhred
  
• häälepaelad ( plicae vocalis)+häälepilu.
  

Häälekurdude tegevus kõnelemisel
Häälekurdudel on neli kasutusviisi: liigutamine külgsuunas (häälepilu vastavalt kas laieneb või aheneb), pikendamine ette- või tahapoole, õhendamine (häälekurdude kokkupuutepind tavapärasest õhem) ja pingutamine .
Normaalkõnet iseloomustab Bernoulli efekt e. aerodünaamika seadus: mida kiirem liikumine, seda madalam rõhk, mida aeglasem liikumine, seda kõrgem rõhk.
Häälepaelad surutakse teineteise vastu, kopsudest tulev õhuvool põhjustab sulgunud häälepaeltest allpool ülerõhu, mis surub häälepaelad laiali ning rõhud ülal- ja allpool häälepaelu võrdustuvad. Hetkeks tekib allpool häälepaelu madalam rõhk kui ülal, mis põhjustab imemisefekti ja häälepaelte naasmise esialgsesse asendisse.

• ÜKS VÕNGE
  

Meeshääle kõrgus 80-150 Hz, naishääle kõrgus 150-300 Hz.
Hingamine: pilkkõhred ja häälekurrud paiknevad üksteisest võimalikult kaugel, et õhuvool läbiks häälekurrud ilma takistuseta.
Sosin: häälekurrud ei sulgu kordagi täielikult, nende vahelt läbi liikuvad õhuosakesed hõõrduvad vastu pikkõhrede servi , tekib kahin.
Helitud häälikud: häälekurrud üksteisest kaugel ( sulge ja avanemisi ei saa tekkida) v. häälepilu suletakse hääliku moodustamise ajaks täielikult.
Helilised häälikud: häälepaelad funktsioneerivad nii, nagu normaalkõneski.
Artikulatsioonielundid e. ülemine kõneallikas:

• neeluõõs (pharynx)
  
• ninaõõs (cavum nasi)
  
• suuõõs (cavum oris).
  

Suuõõne osa häälikute moodustamisel:

• pehmel suulael – velaarid
  
• kurgunibul – uvulaarid
  
• kõval suulael – palataalid
  
• hambasompudel – alveolaarid
  
• hammastel – dentaalid
  
• huultel – labiaalid
  
• keelehäälikud – lingvaalid.
  

Suuõõne erinevad osad (kõri poolt huulte poole): kurgunibu ( uvula ), pehme suulagi (velum), kõva suulagi (palatum durum ). Pehme ja kõva suulagi jagunevad taga-, kesk- ja eesosaks. Kõva suulae eesosas on hambasombud e. alveoolid . Suuõõne põhjas on keel. Keelel on neli peamist osa: keeletipp (apex), laba (corona), keeleselg (dorsum), keelepära (radix). Keeleselja võib omakorda jagada kolmeks: esiselg, keskselg, tagaselg.
Vokaalid – häälikud, mille hääldamisel õhuvool / hääl pääseb pidevalt ja takistuseta suu keskelt välja.
Olulisim vokaalide kirjeldamisel on keele ja huulte asend.
Vokaalidiagramm.

• eesvokaalid – keeletõus keele eesosas (i, ü, e, ö, ä)
  
• tagavokaalid – keeletõus keele tagaosas (u, õ, o, a)
  
• keskvokaalid – keeletõus ees- ja tagaosa vahel (õ)
  
• kõrged – keeletõus on kõrge (i, ü, u)
  
• madalad – keeletõus on madal (a, ä)
  
• keskkõrged – vahepealsed (e, o).
  

• labiaalid (huulhäälikud, ümarvokaalid): u, o
  
• illabiaalid (ümardamata): a, ka i, e, ä
  

i – kõrge eesvokaal , illabiaal, primaarne
e – keskkõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne
ä – madal eesvokaal, illabiaal, primaarne
ü – kõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne
ö – keskkõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne
o – keskkõrge tagavokaal , labiaal, primaarne
u – kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne
a – madal tagavokaal, illabiaal, primaarne
õ – keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne.
Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge.
Monoftong – üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi .
Diftong – kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai).
Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u.
Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid).
Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel.
Diftongide liigitus:

• kõrgenevad diftongid (keel libiseb ülespoole, diftongi teine komponent on kõrgem kui esimene: saun, täis, sõi, laev)
  
• madalduvad e. avarduvad diftongid (keel libiseb allapoole, diftongi teine komponent on madalam kui esimene: pea, oa, suo, tüö, tie)
  
• kesksuunalised diftongid (keel liigub vokaaldiagrammi tsentri suunas ehk inglise ə-lõpulised diftongid: ear, poor , air);
  

• esisuunalised diftongid (keele kõrgeim koht liigub hääldamisel ettepoole: uim)
  
• tagasuunalised diftongid (keele kõrgeim koht liigub hääldamisel tahapoole: peo);
  

diftongid, mille hääldamise ajal keel ei liigu e. labiaaldiftongid (söe); üks komponent alati primaar-, teine sekundaarvokaal;
intensiivsuse alusel:

• langevad (kui esimene komponent on energilisemalt hääldatud kui teine, saksa k. Wein )
  
• tõusvad (kui teine komponent on energilisem kui esimene, it.keeles uomo, ieri).
  

Triftong: tower, fire .
Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: /a e i o u õ ä ö ü/.
Fonoloogiline probleem: kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? 3 võimalikku varianti :

lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske );

lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad vfoneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit- Rein Viitso );

Pikad monftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint , Arvo Eek, Ilse Lehiste ).
Lõppseisukoht: foneetiliselt pikad ja ülipikad monoftongid loetakse fonoloogiliselt kahe foneemi järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame- saime ). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides / diftongides kõrgete vokaalide madaldumine (süsi-söe, lugu-loo).
Konsonandid – häälikud, mis ei vasta vokaalide definitsiooni tingimustele; õhuvoolule tekib keele (suu) keskele takistus – sulg või ahtus.
Konsonantide hääldamise seisukohalt on olulised kolm tegurit:

moodustusviis

fonatsioon (heliline või helitu)

häälduskoht.
Konsonantide liigitus hääldusviisi järgi

resonandid – õhuvool ja hääl pääsevad hääldamisel takistuseta välja; jagunevad omakorda
- poolvokaalid (õhk välju suust nagu vokaalidegi puhul): j, w
- liikvidad (õhk väljub suust vokaalidest erinevalt): lateraalid (õhuvool üle keele külgede – l) ja tremulandid (õhuvool on katkendlik – r)
- nasaalid (õhk väljub ainult nina kaudu): m, n

obstruendid – hääldamisel õhuvool katkeb; jagunevad omakorda
- klusiilid (õhuvool katkeb täielikult): p, t, k, b, d, g
- frikatiivid (õhuvool on kohati takistatud): sibilandid (ahtus on nõokujuline – s, f) ja spirandid (ahtus on ühtlane ja lai e. piluahtus – f, v, h)
Konsonantide liigitus häälduskoha järgi

huuled: bilabiaalsed: p, b, m, w

hambad + hambasombud: dentaalsed / alveolaarsed: t, d, z, n, l

pehme suulagi: velaarsed: k, g, ŋ

huuled+hambad: labiodentaalsed: f, v

hambad: dentaalsed

kõva suulagi: palataalsed: j, š

kõri: larüngaalsed: h

hambasombud + keeletipp: alveolaarsed / apikaalsed: r
Häälikute liigitus fonatsiooni järgi

helilised (õhuvool paneb häälepaelad kiires tempos avanema ja sulguma): vokaalid + b, d, g, j, v, m, n, ń, r, l, ľ

helitud (häälepaelad ei avane ega sulgu, vaid on kogu aeg kas lahti või kinni): k, t, ť, p, s, ś, š, h, f.
[ Hindi järgi on g,b,d helitud]
Eesti keeles on 17 konsonantfoneemi: /k, p, t, ť - s, ś, š - h - f - v, j - m, n, ń - r, l, ľ/. Neist š ja f loetakse võõrfoneemideks.
Konsonandid võivad moodustada geminaatkonsonante (silbipiiriga poolitatud topeltkonsonant: kammid , duši) ja konsonantühendeid (2-5 laadilt erinevat konsonanti).
Fonoloogilised probleemid

• Sulghäälikute, f'i ja š ortograafia on erinev teiste konsonantide omast. Sulghäälikute puhul võimaldab ortograafia märkida välteerinevusi täpsemalt kui teiste konsonantide üks täht: kabi-kapi- kappi . B, d, g loetakse tugevate konsonantide nõrkadeks allofoonideks, mis esinevad lühikesena vokaalide vahel või sõna lõpus. Tugevad sulghäälikud on geminaadid, mis kirjutatakse ühekordselt teisevältelistes sõnades ning kahekordselt kolmandavältelistes sõnades v.a.pika vokaali v. diftongi järel (saate, aita).
  

• Š õigekiri on sarnane sulghäälikutega. Ž esineb š lühikese nõrga allofoonina helitute häälikute naabruses. Ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid š ja ž. Š esineb vaid geminaadina (nagu tugevad sulghäälikudki).
  

• Z hääldub [s]-na ja on s-i ühe allofooni tähistaja, ehkki kirjapildis võib leida ka üksikuid näilisi minimaalpaare: sootehnika – zootehnika. S'il on nagu klusiilidelgi lühike nõrk allfoon: isa [iza].
  

• Poolvokaalid j ja w märgivad silbipiiri: w esineb vaid silbi alustajana uu ja u-ga lõppeva diftongi järel; j esineb ka mujal kui ii ja i-ga lõppeva diftongi järel.
  

• Frikatiivid v ja f moodustavad e.keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse, kuid neid on fonol.-lt käsitletud ka sama foneemi nõrga ja tugeva allofoonina, mille vastu räägib minimaalpaaride olemasolu: varss -farss.
  

• Palataliseeritud foneemidel /ť, ś, ń, ľ/ puuduvad kirjas neile vastavad tähed. Seda, et tegemist on foneemidega, näitavad minimaalpaarid : kott -koťt, palk-paľk jt. Palataliseeritud konsonandid esinevad sõna sees ja lõpus, alguses mitte.
  

Foneemide üldtunnused: [ konsonant ], [obstruent], [ nasaal ].
Vokaalfoneemide fonoloogilised tunnused (distinktiivtunnused): [kõrge], [madal], [tagapoolne], [ labiaalne ] (ümar).
Kaks eesti keele liiasusreeglit:

eesti keeles ei ole labiaalseid madalaid vokaale: [-konsonant +madal]-> [-labiaalne]

eesti keeles ei ole illabiaalseid kõrgeid tagavokaale: [-konsonant +kõrge +taga]->[+labiaalne].
Konsonantfoneemide olulisemad fonoloogilised tunnused: [koronaalsus] – keelelabaga moodustatav, [anterioorsus] e. eespoolsus – labiaalsus või dentaal -alveolaarsus, [pidevus] – suus ei ole täielikku sulgu, [lateraalsus] – õhk voolab välja piki keelekülgi, [sisisevus], [helilisus], [larüngaalsus].
Segmentaalfoneemid

• vokaalid: kõik 9
  
• konsonandid: kõik 17
  

Suprasegmentaal- e. prosoodilised foneemid on seotud häälikutest suuremate üksustega
(rõhk) rõhuastmed – pearõhk, kaasrõhk, nõrk rõhk ja
(välde) eriline silbikvantiteet – III välde.
Segmentaalfoneemid ahelduvad sõnavormides üksteise kõrvale ning annavad silpe, millega liituvad prosoodilised foneemid.
Foneemisüsteemi probleemid

• piirifoneemid: kindlalt on olemas silbipiirifoneemid, kas on vaja ka kõnetaktipiiri- ja sõnapiirifoneemi?
  
• Pikkade foneemide olemasolu: morfoloogilise segaduse vältimiseks loetakse pikad vokaalid kahe ühesuguse foneemi järjendiks. Pikad konsonantfoneemid on samadel põhjustel jagatud kaheks osaks (geninaatkonsonant).
  
• Prosoodia : rõhkude ja silbikvantiteedi seos – kas üks nähtus (nn aktsent) või kaks nähtust (rõhk + silbikvantiteet). Häälikuvälte ja silbivälte teooriate ühendamatus.
  

Koartikulatsioon – foneetika osa, mille ülesandeks on selgitada, kuidas häälikud pidevas kõnes üksteist mõjutavad. Koartikulatsiooni tähtsamad ilmingud: assimilatsioon , dissimilatsioon , siirdehäälikud ja metatees.
Assimilatsioon – üks häälik lähendab teise hääliku laadi oma laadile. Püüdlus ökonoomsusele st kaht eri sõna püütakse hääldada võimalikul vähe häälduselundite asendit muutes.
Assimilatsioonitüübid (foneetilise omaduse järgi):

häälduskoha-assimilatsioon – tulen(m) pellolta (n hääldub m-na, kuna järgmine on p)

moodustusviisi-assimilatsioon – vokaalid avardavad kitsust konsonandi hääldamisel

helilisusassimilatsioon – have(f) to (v hääldub tänu t-le helituna)

huulassimilatsioon – ese/usu (huulte asendi s hääldamisel tingib huulte asend naabervokaalide hääldamisel)

nasaalsusassimilatsioon – nasaalidevaheline vokaal hääldub nasaalsena (Niina). Klusiilid võivad muutuda nasaalseks: b-m, d-n. Võib juhtuda ka vastupidi – nasaalne häälik kaotab oraalsete häälikute vahel oma nasaalsuse.
(ulatuse järgi):

täielik – üks häälik muudab teise täielikult enda sarnaseks

osaline assimilatsioon
(suuna järgi):

regressiivne – assimilatsiooni põhjustaja järgneb assimilatsioonile alluvale häälikule

progressiivne – assimilatsiooni põhjustaja eelneb assimilatsioonile alluvale häälikule

kahesuunaline – assimilatsioon toimub eelneva ja järgneva hääliku koosmõjul (vokaalide nasaliseerumine kahe nasaalse konsonandi vahel).
(assimilatsiooni põhjustaja asukoha järgi): lähi- ja kaugassimilatsioon (vokaalharmoonia – vokaali kvaliteedi tingivad vähemalt osaliselt need teised vokaalid, mis asuvad selle vokaali läheduses st kui 1. silbis eesvokaal, siis ka järgnevates, sama tagavokaalide puhul; soome keeles tuossa, talossa, aga tiessä, kynässä).
(kohustuslikkuse järgi): kohustuslik ja fakultatiivne assimilatsioon.
Palatalisatsioon e. peenendatud konsonant. Eristab sõna tähendust, ehkki kirjapilt on sama – samas on selle funktsiooni tähtsus keeles väga väike. Eesti keeles i ja j ees (palka, palki). Palataliseeruvad hammaste, hambasompude ja kõva suulae piirkonna konsonandid: t, d, s, l, n. Peenendus – keel puutub laiemalt kokku kõva suulaega.
Dissimilatsioon – mingi häälik ei salli enda läheduses teist sama või sama tüüpi häälikut st sunnib selle muutuma endast erinevaks: rekrut- nekrut, korter – kortel, koridor -kolidor).
Haploloogia e. dissimilatoorne kadu – dissimilatsiooni tõttu jääb hääldamata üks kahest või enamast üksteisele järgnevast sarnasest silbist (häälikujärjendist): mitte haljalalane, vaid haljalane.
Metatees – keelevääratus, häälikuid hääldatakse teistsuguses järjekorras kui seda võiks eeldada: praegu-paergu.
Siirdehäälikud – kahe kõrvuti asetseva konsonandi vahele hääldatakse (tahtmatult) veel lisahäälik, vokaal või konsonant: leh(e)m.
kal(a)pa: tekib, kui l konsonandina hääldatakse lõpuni (švaa-vokaal) st siirdehäälikud tekivad hääldamise hõlbustamiseks.
Häälelainete akustiline kirjeldamine
Igasugust võnkumist iseloomustab võnkumise sagedus ja amplituud (ulatus). Sagedust mõõdetakse täisvõngete hulgaga sekundis. Amplituudi kirjeldatakse vahemaana tasakaaluasendi ja piiriasendi vahel (maksimaalne amplituud).
Hääle võnkumist võib käsitleda ühelt poolt lihtsustatult, mil jälgitakse vaid ühe üksiku õhuosakese liikumist erinevate häälte tekitamisel. Häälelaine puhul tuleb vaadelda paljusid kõrvutiolevaid õhuosakesi. Häälelaine tervikuna liigub vaid ühes suunas, ehkki selles sisalduvad üksikud õhuosakesed liiguvad edasi-tagasi (nagu pendelgi). Mida kiirem võnkumine, seda kõrgem hääl ja vastupidi. Hääli, mille ajal õhuosakesed liiguvad edasi-tagasi reeglipäraselt, nimetatakse tooniks ja neid tekitanud võnkumisi sinusoidaalseteks võnkumisteks. Kõnes esinev hääl nii lihtne ja reeglipärane ei ole.
Liitvõnkumine tähendab seda, et õhuosakesed liiguvad külll samaaegselt edasi-tagasi, kuid teevad seda erineva kiirusega, nt 100 ja 1000 korda sekundis (sagedus 100Hz ja 1000 Hz). Sellist häält nimetatakse liitheliks. Fourier ' analüüsiga selgitatakse välja, millistest samaaegsetest toonidest liitheli koosneb. Mingil kujul kasutab Fourier' analüüs ka aju erinevaid liithelisid vastu võttes. Liitheli tajutakse erinevate häälikutena ning paljude häälikute vahelised akustilised erinevused põhinevad sellel, et neid väljendavad liithelid koosnevad erinevatest toonidest. Foneetilises analüüsis kasutatakse hääle tugevuse mõõtmise füüsikalise omadusena lisaks amplituudile ka intensiivsust (mõõdetakse detsibellides).
Kõne akustilised kirjeldusviisid:

aja ja sageduse kaudu: horisontaaltelg on aeg, vertikaaltelg sagedus. Lisaks näitab skeem eri klõrgusega võnkumiste amplituudi;

sageduse ja amplituudi kaudu: horisontaaltelg on sagedus, vertikaaltelg amplituud. Spektrogramm – saadavaid kujutisi nimetatakse hääliku spektreiks.
Häälekurdude poolt tekitatavat liitheli nimetatakse kõrihääleks. Normaalne kõrihääl koosneb suurest hulgast sinusoidaalsetest võnkumistest. Toone (peale alumise), millest kõrihääl moodustub, nimetatakse ülemtoonideks. Kõige alumisem toon on põhitoon. Ülemtoonide 2 iseloomulikku omadust:

Toonid on sagedusskaalal üksteisest võrdsel kaugusel. St et esimene ülemtoon on põhitoonist 2x kõrgem, teine 3x kõrgem jne kuni lõpmatuseni.

Toonide amplituudi seaduspärasus – sageduselt madalamad ülemtoonid on tugevamad kui kõrgemad.
Häälepaelte tekitatud hääl ei pääse kunagi oma algupärasel kujul välja. Kõrihäälest saavad häälikud tänu kõnetraktis tekkivale resonantsile. Resonantssagedusi nimetatakse formantideks. Kõne on määratud allika resonantsomadustega. Allikast lähtuv hääl on kõlatu, resonantsidega omandab hääl kõla, mis olenevalt madalusest on tume või kõrgusest hele. Hääle resonantsomadused mõjutavad selle tajumist häälikuna.
Vokaalid: kõige olulisemad on kaks alumist formanti; osade (illabiaalsed ja labiaalsed eesvokaalid) puhul on oluline ja kolmas alumine formant. Vokaalid jagunevad F1 väärtustest lähtuvalt kõrgeteks (i, ü, u), keskkõrgeteks (e, ö, e (õ), o) ja madalateks (ä, a). F2 väärtustest lähtuvalt eesvokaalid (i, ü, e, ö, ä) ja tagavokaalideks (u, o, e (õ), a). Mitmetes keeltes avaldab vokaali kvaliteedile mõju pearõhulise silbi vokaali pikkuse muutumine, eesti keeles muutub eri vältes sõnade vokaalide kvaliteet üsna vähe. Rõhutute silpide vokaalide kvaliteedile avaldab mõju ka sõna välde. Diftongis on esmatähtis esimene liige.
Sonorandid (l, m, n, r) – palataliseeritud ja palataliseerimata konsonantide akustilised iseärasused:

siire vokaalilt palataliseeritud konsonandile on pea 2x pikem kui palataliseerimata konsonandile. Palataliseeritud konsonandile eelneva vokaali lõpuosa on i-line

palataliseeritud konsonantide formantväärtused on madalamad kui palataliseerituil.
Nasaale eristab liikvidatest resoneerumine lisaks suuõõnele ka ninaõõnes. Nasaalide puhul tuleb vaadata rohkem formante kui liikvidate puhul.
Klusiilide moodustamisel 3 faasi: sulu moodustamine, hoidmine ja vallandamine. Klusiilide kvaliteedierinevused tulevad esile nii sulu vallandamise faasi kestuses kui siiretes vokaalile:

k puhul on F2 siire langev, F3 tõusev

p puhul on F2 siirded enamasti tõusvad, langevad o ja u ees

t puhul on F2 siirded enamasti langevad, tõvad i, e, ü ees.
Frikatiividele on iseloomulik nn valge müra (õhu hõõrdumine vastu kõnetrakti seinu). Müra läbib kõnetrakti, resoneerub ning frikatiiv saab akustilise kvaliteedi.
Kõne liigendamine
Silp on kõne loomulik hääldusüksus ja kõige olulisem foneetiline osa. Silbi kohustuslik koostisosa on vokaalne silbituum (silpi peab alati jääma täishäälik), lisaks võib silpi kuuluda konsonantne silbi algus ja samuti konsonantne silbi lõpp. Kui silp lõpeb vokaaliga, siis on silp lahtine, kui konsonandiga, siis kinnine .
Ühesilbiline saab olla vaid kolmandavälteline sõna.
Silbid on lühikesed lahtised (tuumaks lühike vokaal ja puuudb silbilõpp) ning pikad kinnised (silbilõpuga) või lahtised.
Kõne rütmistatakse ja liigendatakse foneetiliselt kõnetaktideks, mille pikkus on 1-3 silpi. Kõnetakt on kõne lõik, mille piires realiseeruvad prosoodilised üksused: rõhk ja välde. Kõnetaktiliigenduse määravad rõhu paigutus ja silbi pikkus. Kõnetakt algab üldiselt rõhulise silbiga, kõnetakti teised silbid on rõhutud. Pearõhk on tavaliselt 1. silbil , kaasrõhk 3., 5. jne silbil, paarisarvulised silbid on reeglina rõhutud. Kõnetaktipiir on enamasti rõhulise silbi ees. Omaette kõnetaktiks saab olla vaid kolmandavälteline silp, mis on tingimata rõhuline. Eesti keeles on 2- taktiline (-jalaline) traditsioon.
Rõhk on mõne silbi (sõnarõhk) või sõna (lauserõhk) intensiivsem hääldus.
Rõhu ülesanded:

kõne liigendamine sõnadeks ja kõnetaktideks

pikkades silpides II ja III välte võimaldamine.
Pearõhk – sõnaalgulises silbis. Järgsilbid kaasrõhulised (nende ees kerge teha pausi) või rõhuta (pausi tegemine nende ees ebaloomulik ).
Lauserõhk on vajalik:

võimendus e. emfaas

uus ja vana teave e. reema (suurema rõhuga) ja teema

moodustajastruktuur (erinev tähendus sõltuvalt sellest, milline liitsõna osa rõhutatud on: tunnitöötasu).
Eesti keele silbitamisreeglid:

konsonantide vaheline üksik vokaal kuulub järgmisse silpi: ka-la

kui vokaalide vahel on kõrvuti mitu konsonanti, kuulub järgmisse silpi vaid üks neist: kind-lam

pikk vokaal v. diftong kuulub reeglina ühte silpi: lau-lud

kolme vokaali järjendist kuulub teise silpi viimane: põu-a-ne

liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: va-na-e-ma

võõrsõnu silbitatakse reeglina nagu omasõnu: dü-na-mo, o-aas

liitvõõrsõnu võib silbitada kaht moodi: nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: te-le- skoop ; te-les-koop.
Prosoodianähtused: kvantiteet, rõhk, intonatsioon , piirinähtused.
Kvantiteedi kestus ehk füüsikaline kvantiteet. Lingvistiline kvantiteet e. välde (väljendab eelkõige seda, kuidas vastavat keelt emakeelena rääkiv inimene hääliku kvantiteeti tajub ). Eesti keeles on välde eriti tähtis sõnade tähenduse ja sõnavormide eristamise seisukohalt (kirjapildi põhjal ei saa II ja III vältel vahet teha).
Häälikute kestusele avaldab mõju:

naaberhäälikute kestus

naaberhäälikute laad

häälikute asend silbis ja sõnas

rõhk

häälikute erikestus ehk loomupärane kestus

järjendi mõju, mille koosseisu häälik kuulub (häälikute kestus pöördvõrdelises seoses sõna pikkusega)

häälikute kestust võidakse kasutada mingi sõna eriliseks rõhutamiseks

kõne tempomuutused.
Eesti keeles 3 tüüpi rõhulised silbid: lühikesed, pikad, ülipikad e. I, II ja III välde.
Foneetilises transkriptsioonis järgitakse rõhuliste silpide üksikhäälikute kestusi märkides 2 põhireeglit:

III vältes olevas silbis esineb tavaliselt pikendusmärk. III vältes monoftonge tähistatakse ülipika vokaali märgiga.

II vältes olevas silbis esineb tavaliselt lühendusmärk. II vältes monoftonge tähistatakse pika vokaali märgiga.
Rõhutute silpide põhireeglid:

III vältes pearõhulisele silbile järgneva silbi vokaal on lühike st lisatakse lühendusmärk

II vältes pearõhulisele silbile järgneva silbi vokaal on tavaline st ei lisata lühendus- ega pikendusmärki

I vältes pearõhulsele silbile järgneva silbi vokaal on poolpikk st lisatakse vastav märk.
Rõhuliste silpide/sõnade füüsikalised aspektid:

suurem intensiivsus

suurema sagedusega põhivõnkumine

pikem kestus

häälikud hääldatakse kvalitatiivselt selgemini.
Eesti keeles on läbi aegade räägitud kolmest erinevast välteteooriast:

häälikuvälteteooria – välde seotud häälikute kestusega st igal häälikul 3 väldet (Veske, Hermann, Ariste ). Välte määramisel aluseks sõna sisehäälikud, mis algavad pearõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees. I välde – sisehäälikuteks lühike vokaal ja konsonant; II ja III välde – pikk diftong, vokaal või konsonantühend;

silbivälteteooria – põhiküsimus, kas käsitleda välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena (kaheste või kolmeste st kas lühike ja pikk või lühike, pikk ja ülipikk). Binaarset käsitlust pooldavad Tauli, Hint, Ehala , Eek, Lehiste. Nende järgi lühike ja pikk silbivälde; pikad silbid erineva tõhususega: kergema või raskema rõhuga. Lühike kerge rõhuga – I välde, pikk kerge rõhuga – II välde, pikk raske rõhuga – III välde. Välde määratakse silbi alguskonsonandile järgneva osa järgi.

Taktivälteteooria – välde on kahe silbi järjendi tunnus. Esimese silbi ja teise silbi vokaali vahel on pöördsõltuvus: mida pikem on esimene silp, seda lühem on teise silbi vokaal ja vastupidi – takti isokroonia st taktid hääldatakse alati enam-vähem ühepikkustena (Lehiste, Wiik ).
Eesti välteproblemaatika põhiküsimused:

kas binaarsed või ternaarsed vastandused?

Kas hääliku- või silbivälted?

Kas rõhk ja välde on üks või erinevad nähtused?

Kas foneemid on lühikesed ja pikad või ainult pikad st, et pikad on kahe ühesuguse foneemi järjendid?
Pakutud on ka nelja välte võimalikkust (Remmel, Viitso), kuid see pole toetust leidnud.
Intonatsioon – kõnes esinev helikõrguste liikumine. Liigitatakse vastavalt sellele, kui pikka kõneperioodi see iseloomustab sõna- ja lauseintonatsiooniks.
Lauseintonatsioon võib osutada:

jätkuvusele – nt fraasi jätkuvus või ka pikemate järjendite jätkuvus või lõpp (teksti-intonatsioon);

lausetüübile – küsi- või väitlause;

rääkija suhtumisele.
Sõnaintonatsioon esineb keeltes, kus on võimalik leida sõnapaare, mis koosnevad täpselt ühesugustest, kuid erineva intonatsiooniga hääldatavatest vokaalide ja konsonantide järjenditest – toonikeeled nt rootsi, norra, hiina keeled.
Tajufoneetika
Kuulmissüsteemi osad: kõrv e. perifeerne osa (ülesandeks õhuvõngete kinnipüüdmine ja muutmine närviimpulssideks), kuulmisnärvid e. vahendav osa (kannab närviimpulsse ajju) ja ajukoore kuulmisala (häälelaine saab keelelise tõlgenduse).
Kõrva ehitus:

väliskõrv (kõrvalest, väliskuulmekäik, mille kinnine ots lõpeb kuulmekilega) Kuulmekile võnkumine kandub edasi keskkõrva

keskkõrv (kuulmeluukeste ahel – haamer, alasi , jalus – kannavad võnkumise edasi sisekõrva) Jalus asub teo ovaalaknas.

sisekõrv (ovaalaken, tigu – kanalid täidetud vedeliku e. perilümfiga, ümaraken – tasakaalustab võnkumist, Corti elund võtab vastu vedeliku võnkumise).
Inimene tajub hääles kolme mõõdet: toonikõrgus, tugevus, kõla.
Kui põhisagedus on üle 1000 Hz, tajub inimene võrdse toonikõrguse muutusena iga selle kahekordistumist – logaritmiline kuulmine .
Kui põhisagedus on alla 1000 Hz, tajutakse põhivõnkumise võrdse suurusega erinevusi võrdsetena – lineaarne kuulmine.
Inimene ei kuule kõrgemaid hääli kui 20 000 Hz. Alla 20 Hz häält ei tajuta pidevana, vaid üksikute paugatustena.
Häält tajutakse seda tugevamini, mida intensiivsem see on. Kõige tundlikum on inimene 1000-5000 Hz häälte suhtes.
Eri kõlaga hääli tajutakse sageli erinevate häälikutena.