kohta. Selgus, et Alhaani ei kärbitud, nagu lubati, vaid temalt lõigati ära kogu kõdisti ja häbememokad. Käskijanna püüdis teha rõõmsat nägu ning tänas sellegipoolest Sultanat, et ta püüdis kuidagi aidata. Üsna pea lahkuti Kairost ning õhtul jõuti juba Lõuna-Prantsusmaale. Villaõuel tervitas neid Sultana õed Nura, Sara ja Tahani. Kuid Sultana rõõm osutus üürikeseks, kui talle teatati, et tema õde Reema viidi haiglasse. Sultanale ei tahetud kuidagi öelda, mis juhtus. Kui printsess sai viimaks teada, et Reema abikaasa peksis ta läbi ning vägistas ta sealt, kust isegi abikaasad ei tohi naisi puudutada. Sultana sattus raevu ning nõudis karistust, aga midagi polnud teha, sest see oli Reema ja tema abikaasa vaheline asi. Siiski leiti, et kõige õigem on lennata Ar-Riyadi oma õe juurde. Abikaasad jäid lastega Monte Carlosse. 12. Kodus Õdesid võttis lennujaamas vastu vend Ali
1. Ühildumine laiend on põhisõnaga samas vormis suurele metsale. 2. Sõltumine laiendi vormi määrab tegusõna lekskaalne tähendus lahkuma linnast. Prediaktsioon on aluse ja öeldise vahel valitsev vastastikune alistusseos mina söön. LAUSE SÕNAJÄRG Jaatavas väitlauses on öeldiverb lause moodustajate seas tavaliselt teisel kohal. Lause algul paikneb teema ehk see, mille kohta midagi teatakse. Lause lõpul paikneb uut, kõige olulisemat infot edastav osa(reema). Seda nim. teema, reema liigenduseks. Võrdle: Ema kastis lilli terve hommiku. Lilli kastis ema terve hommiku. Terve hommiku kastis ema lilli. Lause lõpus on verb siis, kui : 1. On eituslause: Tavaliselt ma putru ei söö. 2. On küsilause: Mida te täna rääkisite? 3. Hüüdlause: Ma sulle alles näitan! Lause algul on verb siis, kui: 1. Üldküsilauses: Oled sa täna minuga? 2. Hüüdlauses: Küll sa oled tubli! 3. Käsklauses: Katsu sa täna laisk olla! SIDENDID
Mõttekriipsu(de)ga eraldatakse 1) loetelulisand:Kuused, kased ja männid need on minu kõige armsamad puud. 2) rõhutatud lisand:Pille tõeline daam meeldib kõigile. Sõnajärg on sõnade ja fraaside järjekord lauses.Sõnade ja fraaside asend lauses ei olene kuigi palju sellest, mis lauseliikmena sõna või fraas esineb. Selles mõttes on eesti sõnajärg suhteliselt vaba. Sõnajärg näitab eesti keeles pigem seda, mis on lause teema (mille kohta midagi öeldakse) ja mis on reema (mida millegi kohta öeldakse). Teema paikneb lause algul, lause lõpus on aga reema, mis edastab kõige olulisemat ja kõige uuemat infot. Nt lauses Mercedes jäi seisma Savisaare maja ette on teema Mercedes, lauses Savisaare maja ette jäi seisma Mercedes aga Savisaare maja ette. Rindlause-algab: kuigi;ehkki/ehk küll;olgugi et;vaatamata sellele,et;sellest hoolimata,et.*kasutatakse koolonit(:),kui osa lausest selgitab eelneva osalausega väljendatud mõtet.(nt
Ütlus, mis hiljem realiseeritakse, sõltub juba selle programmeerimisest. Intents sõltub tegevuse motiividest ja piirab võimalikke valikuid, sest motiivist sõltub ütluse eesmärk. Teiseks sõltub kõnesoov situatsiooni mõtestamisest: tajudest ja mälukogemustest. Motiivist ja situatsiooni mõtestamisest tuleneb mõte-gestalt, mis hiljem argneb ütluseks, selleks peab vastu võtma otsuse kõnelemiseks. ¤ Mõttesüntaks: mõttegestaldi hargnemine, teema ja reema; sisemised sõnad ja kujutlused. Mõttesüntaksil algab mõtte-gestaldi hargnemine, Inimene otsustab mis on tema ütluse teemaks (TEEMA ehk TOPIC) ja mida ta kavatseb selle teema kohta öelda (REEMA ehk COMMENT). Mõttesüntaksist hakkab pihta mõtte täpsustumine,see on osa millest paljudel lastel hakkavad raskused.Sõltub kognitiivsest arengust:ei saa öelda rohkem kui on mälus või suheldes märkab. Mõttesüntaksi(mõtteprogrammis opereeritakse sisemiste
· Kavatsuse realiseerimine: - kasutatav keel ja keele valdamine - kõnestiilide valdamine ja sotsiaalsete rollide mõistmine - emotsionaalne seisund - individuaalsus - situatsioon ja eelnev kontekst 1- Mõtte täpsustumise etapp ehk mõttesüntaks ehk mõtteprogramm ehk psühholingvistiline · Mõte= teave, mida tahan teistele edasi öelda: mõtte hargnemine · Tulevase ütluse sisu: propositsioonide(abstraktne infoühik, veel täpsemad infoühikud reema kohta) hierarhia. Propositsioon on aluseks baaslausele. · Propositsioon- abstraktne infoühik, koosneb predikaadist ja argumendist · TEEMA- teadaolev, topic (räägin koerast, kelle olemasolust teine teab) REEMA uus info, comment (koer on haigeks jäänud, seda teine ei tea) · Sõltub kognitiivsest arengust, ei saa öelda rohkem, kui on mälus või suheldes märkab · Opereeritakse sisemiste sõnadega (Võgotski) (keeleüksus iseenda jaoks), skeemide ja
vormi ei lähe ja ei muutu. Tegusõna nõuab teatud vormis täiendit nt 'mõtlen sinust'. Nimisõna puhul nt 'lugupidamine vanemate vastu' o Eraldi morfeem (nt possessivsufiks) et üks sõna jääb samaks, teine muutub nt poisi raamat, poisi raamatut, poisi raamatusse jne. · Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed(lauseliikmed, teema-reema(uus informatsioon) suhted jne) 06.11.12 Sõnajärje tüpoloogia: liigitatakse vastavalt sõna järjekorra reeglitele SOV 45% Poiss telekat vaatab. SVO 42% Poiss vaaab telekat. VSO 9% VOS 3% OVS 1% OSV ? Süntaktilisi teooriaid/lähenemisi 1. Generativism seotud Noam Chomsky rajatud koolkonnaga. Teoses ,,Süntaktilised struktuurid" esitati
Ühildumine e kongruents. Nt omadussõna ja peasõna sarnased ,,kollas/te/le kardina/te/le. Välja arvatud ninataga käänded. Iskuühildumine ,,Ma laulan, raamatud lebavad". Rektsioon sõltumine. Üks põhisõna määrab teise sõna kategooria. Põhi eeldab, et temast sõltuv sõna esineb mingis kindlas vormis või teatud süntktilises struktuuris. Eraldi morfeem nt possessiivsufiks. Paljudes keeltes puudub. (?) 3) Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema suhted jne). Sõnajärjetüpoloogia S (subjekt a alus), O (objekt e sihitis), V (verb e öeldis). Maailma keeltest 45% SOV, 42% SVO. Eesti keel SVO keel. (?) Sõnaliigid fraasid: Nimisõna e substantiiv (asjade ja nähtuste nimetused) substantiivifraas e noomenifraas = NP Omadussõna e adjektiiv = AP (nt omadussõnafraas ,,väga ilus" Tegusõna e verb (sh infiniviivid ja partitsiibid) = VP. Tegusõnafraas võib lauses tükkideks minna. Määrsõna e adverb (Millal? Kuidas? Kus? jne)
Ühildumine e kongruents. Nt omadussõna ja peasõna sarnased ,,kollas/te/le kardina/te/le. Välja arvatud ninataga käänded. Iskuühildumine ,,Ma laulan, raamatud lebavad". Rektsioon sõltumine. Üks põhisõna määrab teise sõna kategooria. Põhi eeldab, et temast sõltuv sõna esineb mingis kindlas vormis või teatud süntktilises struktuuris. Eraldi morfeem nt possessiivsufiks. Paljudes keeltes puudub. (?) 3) Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema suhted jne). Sõnajärjetüpoloogia S (subjekt a alus), O (objekt e sihitis), V (verb e öeldis). Maailma keeltest 45% SOV, 42% SVO. Eesti keel SVO keel. (?) Sõnaliigid fraasid: Nimisõna e substantiiv (asjade ja nähtuste nimetused) substantiivifraas e noomenifraas = NP Omadussõna e adjektiiv = AP (nt omadussõnafraas ,,väga ilus" Tegusõna e verb (sh infiniviivid ja partitsiibid) = VP. Tegusõnafraas võib lauses tükkideks minna. Määrsõna e adverb (Millal? Kuidas? Kus? jne)
Neid pole aga keeles sees, vaid need on kultuurivalikud. Kirjalik tekst pole suulise kõne tuletis, vaid on jagamatu tervik, kus kirjutatusel ja kirjalikul kultuuril on oma tähendus. Tekst erineb sündmusest, mida see kirjeldab. Teksti peab olema võimalik vaadata eraldi teksti ja reaalsusena. Tekst nimetab asju, jagab asjad teadaolevateks ja uuteks, väljendab suhtumist – seda kõik teeb ainult tekst, sest maailmas pole tegelikult teema-reema jaotust, hukkamõistu või ebakindlust jne. Analüütik vaatleb, mida tekst räägib keelevälisest maailmast, mille tagaplaanile jääb see, kuidas/mis vahenditega tekst seda esitab, missugune roll või sotsiaalne asend on sellel suhtluses. Eri teksti liikidel on eri sotsiokultuurilised eesmärgid, mida tuleb mõistete abil selgitada ja analüüsida. Lingvisti ülesanne on uurida kasutatud väljendusvahendeid ja nende kaudu tekkivad tähendusi.
osaline (vm.) Grammatiline subjekt, muu: allatiiv, adessiiv, partitiiv. Lausesiseste viiteseoste lähtepunkt: Mees vaatab oma lilli, Talle meeldib luuletusi lugeda. Tegevusobjekt semantiliselt tavaliselt patsient, grammatiliselt objekt (Kass vaatab kuud). Pragmaatilisi funktsioone. Teema (lausega edastatava teate lähteosa: Mees lõhub puid, Talle meeldib lugeda, Tal on raamat, Raamat vedeleb põrandal). Infostruktuur: teema reema, fookus, tuntud tundmatu. MOODUSTAJATE SÜNTAKTILISED FUNKTSIOONID: LAUSELIIKMED Öeldis e. grammatiline predikaat finiitne verbivorm, nt Poiss jookseb, Lapsed kirjutavad kirjandit. Alus e. grammatiline subjekt nimisõna(fraas) nominatiivis või partitiivis (küsimus kes? mis? keda? mida?), väljendab tegijat või olijat, nimetavas käändes alus ühildab endaga öeldisverbi. Nt. Lapsed kirjutavad kirjandit, Metsas on puravikke.
Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). •FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid erinevad ja siis öeldakse mis tingimustel nad erinevad. Foneemiteooria mõjutas ajaloolist keeleteadust: eraldiseisvate häälikute muutuste asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. •MARKEERITUSE TEOORIA (teema vs reema). •Prosoodiliste fonoloogiliste nähtuste (pikkus, rõhk, intonatsioon) distinktiivsete tunnuste kirjeldamine. •Praha strukturalistid tegelesid paljude muude keeleteaduse aladega (nt stilistika, Jakobsoni vene käänete analüüs). Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). • Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga
Ühildumine e kongruents. Nt omadussõna ja peasõna sarnased „kollas/te/le kardina/te/le. Välja arvatud ninataga käänded. Iskuühildumine „Ma laulan, raamatud lebavad“. Rektsioon – sõltumine. Üks põhisõna määrab teise sõna kategooria. Põhi eeldab, et temast sõltuv sõna esineb mingis kindlas vormis või teatud süntktilises struktuuris. Eraldi morfeem – nt possessiivsufiks. Paljudes keeltes puudub. (?) * Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema suhted jne). Sõnajärjetüpoloogia – S (subjekt a alus), O (objekt e sihitis), V (verb e öeldis). Maailma keeltest 45% SOV, 42% SVO. Eesti keel SVO keel. (?) Sõnaliigid: * Nimisõna e substantiiv (asjade ja nähtuste nimetused) – substantiivifraas e noomenifraas = NP * Omadussõna e adjektiiv = AP (nt omadussõnafraas „väga ilus“) * Tegusõna e verb (sh infiniviivid ja partitsiibid) = VP. Tegusõnafraas võib lauses tükkideks minna. * Määrsõna e adverb (Millal? Kuidas? Kus? jne)
Asendus– See on Lutsu parim teos. Kevade on tema parim teos. Lisamine– Kas Kevade on Lutsu parim teos? Kõrvaldamine– Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb -->Poiss tahtis õppida lugema. “Valentsiteooria”ehk sõltuvusgrammatika Verb+aktandid(subjekt, objekt, ...) +sirkumstandid(aeg, koht, viis) Näide kolmevalentsest verbist: eraldama– kes? - keda? - kellest? Lause aktuaalne (temaatiline) liigendus, lause infostruktuur teema(vana info) – reema(uus info) Kognitiivne konstrukt sioonigrammatikapüüab konstrukt sioone selgitada inimese tunnetuse kaudu. Kognitiivses konstruktsioonigrammatikas pööratakse põhitähelepanu keelekirjelduse psühholoogilisele usutavusele. Põhitermin, konstruktsioon, on lihtsustatultöeldes vormi ja tähenduse kooslus, mille komponendid ei ole reaalses keeles teineteisest lahutatavad. Näiteks võib tuua konstruktsiooni, mis koosneb alalütlevas käändes tegijast, modaalsest
Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid). · FONEEMITEOORIA. Foneemid on distinktiivsete tunnustena kirjeldatavad. Häälikud on kõne osad. Foneemid on keele osad. Esmalt eristatakse tunnuseid, mille poolest foneemid erinevad ja siis öeldakse mis tingimustel nad erinevad. Foneemiteooria mõjutas ajaloolist keeleteadust: eraldiseisvate häälikute muutuste asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. · MARKEERITUSE TEOORIA (teema vs reema). · Prosoodiliste fonoloogiliste nähtuste (pikkus, rõhk, intonatsioon) distinktiivsete tunnuste kirjeldamine. · Praha strukturalistid tegelesid paljude muude keeleteaduse aladega (nt stilistika, Jakobsoni vene käänete analüüs). Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). · Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga
Lause formaalne struktuur lähtub Aristotelese loogikast, võimalikud on erinevad reeglid. Süntaksi vahendid on sõnade järjekord ja loogiline rõhk. (Traditsiooniline lauseõpetus vaatleb, aga ei uuri põhjusi.) Aktuaalne süntaks on efektiivne terviku analüüsimisel, kuna igas järgnevas lauses esinevad eelmise elemendid. Iga ütlus eksisteerib ja funktsioneerib mingis kontekstis, seotud kõne realisatsiooniga ja sellega, mis juba öeldud. Igas lauses esinevad Teema (vana, juba antud) ja Reema (uus, fookus, sõltub tugevalt kontekstist) - need on aktuaalsed funktsionaalsed alused ja öeldised. (Absurdikirjandus nt on üles ehitatud aktuaalse süntaksi eiramisele, esineb ainult reema.) AMEERIKA STRUKTURALISM Nimetatakse mõnikord ka distributiivseks lingvistikaks. Väga kuiv ja asjalik. Sellel voolul on kaks allikat - Saussure ja kohalik traditsioon, mille oluliseks osaks olid Boasi ideed. F
Lause formaalne struktuur lähtub Aristotelese loogikast, võimalikud on erinevad reeglid. Süntaksi vahendid on sõnade järjekord ja loogiline rõhk. (Traditsiooniline lauseõpetus vaatleb, aga ei uuri põhjusi.) Aktuaalne süntaks on efektiivne terviku analüüsimisel, kuna igas järgnevas lauses esinevad eelmise elemendid. Iga ütlus eksisteerib ja funktsioneerib mingis kontekstis, seotud kõne realisatsiooniga ja sellega, mis juba öeldud. Igas lauses esinevad Teema (vana, juba antud) ja Reema (uus, fookus, sõltub tugevalt kontekstist) - need on aktuaalsed funktsionaalsed alused ja öeldised. (Absurdikirjandus nt on üles ehitatud aktuaalse süntaksi eiramisele, esineb ainult reema.) AMEERIKA STRUKTURALISM Nimetatakse mõnikord ka distributiivseks lingvistikaks. Väga kuiv ja asjalik. Sellel voolul on kaks allikat - Saussure ja kohalik traditsioon, mille oluliseks osaks olid Boasi ideed. F
Igal ühel on meil ,,Individuaalne keel". Igal ühel oma sõnavara, sõnatähendused erinevad, suur osa on küll ühiist, aga alati on midagi individuaalset. Et ka õpetaja juttu mõistab inimene veidi erinevalt. Praha koolkond: Rõhutas, et keel pole lihtaslt abrtsarkne märgisteem, vaid suhtlemise vahend! See, mida kasutame, sõltub funktsioonist/kasutuseemärgist. Funktisoon on pm üldistatud eesmärk. Teema- reema vahekord: millest/keelest mida ma räägin. Oluline asi on see, et hankida uut teavet. Nt: mari läks metsa, seal korjas ta seeni (uus teave). (tava. soovitatakse uus teave panna lauselõppu, siis jääb paremini meelde). Fonoloogia uurib foneeme, mis moodustavad (sama) rühma, mille abil tunneme midagi ära või eristame. Foneem on üldistus, millele peame vastava grafeemi tähe ulatuses valima. Et kuigi kirjutame a-d eriviisil, siis a on ikka A.
Eesti keeles on 2-taktiline (-jalaline) traditsioon. Rõhk on mõne silbi (sõnarõhk) või sõna (lauserõhk) intensiivsem hääldus. Rõhu ülesanded: 1) kõne liigendamine sõnadeks ja kõnetaktideks 2) pikkades silpides II ja III välte võimaldamine. Pearõhk sõnaalgulises silbis. Järgsilbid kaasrõhulised (nende ees kerge teha pausi) või rõhuta (pausi tegemine nende ees ebaloomulik). Lauserõhk on vajalik: 1) võimendus e. emfaas 2) uus ja vana teave e. reema (suurema rõhuga) ja teema 3) moodustajastruktuur (erinev tähendus sõltuvalt sellest, milline liitsõna osa rõhutatud on: tunnitöötasu). Eesti keele silbitamisreeglid: 1) konsonantide vaheline üksik vokaal kuulub järgmisse silpi: ka-la 2) kui vokaalide vahel on kõrvuti mitu konsonanti, kuulub järgmisse silpi vaid üks neist: kind- lam 3) pikk vokaal v. diftong kuulub reeglina ühte silpi: lau-lud
foneemist kui langue'i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga. Hästi on tuntud ka Jakobsoni vene käänete analüüs. Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm. Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. Euroopas ilmus mitmeid puhtsünkroonilisi keeleteaduse põhiteoseid, näit Jespersen Language, Hjelmslev, Bühler Sprachtheorie. Tekkis ka filosoofide ja loogikute huvi keele vastu. 7. Keelelise relatiivsuse teooria tekkimine 20. sajandi I poolel (Boas, Sapir, Whorf). Taust: 19. sajandil alustati uurimisreise kaugete maade ja kultuuride juurde
· saab õpetada ainet, mitte lapsi (inimesi); · sundus ja hirm on õppimise peamised atribuudid; · kõik lapsed on ühesugused. Õpetamine ja õppimine kui kommunikatiivne akt Suhelda saavad subjektid; teised kohtlevad üksteist. Siin käsitleme kommunikatsiooni, ent elus toimib kommunikatsiooni ja interaktsiooni ühtsus. VAIMSUS ÄRATUNDMIE VAIMUSTUS KOGEMUS VASTUVÕTT, E REEMA OMAKSVÕTT, USK E SEONDAMINE, ÕPI- SIHT S ÕPETAJA TEKST USKUMINE, LOOTUS M LANE VEENDUMINE, Ä TÄHENDUS KASUTAMINE ARMAS- R RÕÕMUSTA- TUS TEEMA VALDAMINE K MINE Mis raskendab õppimist?
sihitisliku lause agent on markeeritud, patsient on markeerimata. Mittesihitislike lausete ainus osaleja on markeerimata. Skemaatiliselt P=S; A Süntaktilised seosed 1) rinnastav 2)alistav. Morfoloogiliselt väljenduvad seosed: ühildumine e kongruents: klassi-, definiitsus-, isikuühildumine(objekti ja subjektiühildumine); rektsioon. Sõnajärje kaudu väljendatavad seosed(lauseliikmed, teema-reema suhted). Enim levinud SOV(alus sihitis verb). Süntaktilisi teooriaid: 1) generatiivne süntaks, transformatsioonid keelt esitatagu rangelt defineerivate feeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõik antud keele grammatiliselt (õiged) laused. Süntaktiline süvastruktuur: markeerimata tuumlause (nt lapsed laulsid aulas), millest tehakse markeeritud, ühtekuuluvad pindlaused- kas lapsed laulsid aulas? Lapsed ei laulnud aulas. Aulas laulsid lapsed. Lapsed laulsid aulas vä
osa kokku. Nt omadussõna ja peasõna sarnased „kollas/te/le kardina/te/le. Välja arvatud ninataga käänded. Iskuühildumine „Ma laulan, raamatud lebavad“. Rektsioon – sõltumine. Üks põhisõna määrab teise sõna kategooria. Põhi eeldab, et temast sõltuv sõna esineb mingis kindlas vormis või teatud süntktilises struktuuris. 3) Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema suhted jne). Eriti isoleerivates keeltes, kus pole käändeid, siis ei saa ühildumist olla. Sõnajärjetüpoloogia – (mõeldakse lihtlause sõnade järjekorda) S (subjekt a alus), O (objekt e sihitis), V (verb e öeldis). Maailma keeltest 45% SOV, 42% SVO. Eesti keel SVO keel. (?) Sõnaliigid à fraasid: Nimisõna e substantiiv (asjade ja nähtuste nimetused) – substantiivifraas e noomenifraas = NP
tegevus(seisund). Kahesõnalause perioodil on iseloomulik,et laps väljendab kolmest komponendist ütluses ainult kahte. Semantilise süntaksi eelduseks on verbaliseeritava situatsiooni liigendamine.Mõtte väljendamise peamiseks vahendiks on sõnajärg, grammatiline vormistus on piiratud. Sõnajärje valikul avaldub mõttesüntaksi mõju, kõneleja jaoks olulisem info paigutatakse harilikult ütluse algusesse. Ütluses avaldub nii teema kui reema, mis tähendab, et laps hakkab arvestama kuulajat, kellele on vaja öelda, millest jutt käib. Semantiline süntaks on eelduseks keelesüntaksi omandamisele. Pindstruktuuri süntaksi omandamine algab kolmandal eluaastal,eriti aktiivne periood on lapse kolmas-neljas eluaasta. lapsel tuleb omandada keelevahendid(sõnad ja nende vormid ning lausemallid) ning muuteoperatsioonid, mis võimaldavad semantilise süntaksi tasandilt jõuda pindstruktuurini. Muuteoperatsioonide omandamise alletapid:
kõneleja jaoks kas kogu situatsiooni või osa sellest, on vahelüliks üleminekul kavatsuselt väliskõnele. Kõneloome skeem Ahhutina järgi ↓ : Esitatud skeemi järgi eelneb ütluse loomele kitsamas mõttes kõneintents (soov, kavatsus). Järgneb mõtte-geštaldi esialgne hargnemine — mõttesüntaksi etapp. Kõneleja fikseerib iseenda jaoks, millest ta hakkab rääkima (määrab kõneainese ehk topikaliseerib ütluse), ning kujutab üldises plaanis ette ka reema (millest sel teemal kõnelda). Kolmandal etapil (semantiline süntaks) ütlus hargneb edasi ning kõneleja määrab iseenda jaoks tulevase ütluse semantilise sisu süvakäänete näol. Järgneb pindstruktuuri lause moodustamine ning lõpuks kõneliigutuste programmeerimine. Nagu varem märgitud, võib kõneleja osa operatsioone sooritada mitmel tasandil üheaegselt. Samal ajal jagunevad iga tasandi operatsioonid kahte rühma: planeerimine-kombineerimine ja üksuste valik
ainsuses või mitmuses) rektsioon üks sõna nõuab teise sõna vormi, aga ise seda kategooriat ei kanna. Ühel verbil võib olla erinevaid tektsioone (nt mõtleb millest? Mida?) eraldi morfeem nt possessiivsufiks, pole oluline *Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed. Sõnajärje puhul võib otsustada lauseliikmete üle. teema vana info (esitatakse üldjuhul lause alguses); reema uus info (esitatakse lause lõpus) Sõnajärje tüpoloogia: võetakse transitiivne lause ja vaadatakse aluse, öeldise, sihitise järjekorda. Eesti keel on SVO-keel. SVO, kus S alus; V tegevus; O sihitis SVO Ema silitab jänest SOV Ema jänest silitab VSO vaatab tüdruk televiisorit VOS OVS OSV Universaalsed tendentsid: VO; PREP; NG; NA OV; PSP; GN; AN Nimisõna on tavaliselt enne tegusõna. Eesti keel ei järgi universaalset tendentsi, ta võita ühe
(subj,obj,verb) 9. Süntaktilisi teooriaid: valentsiteooria, aktuaalne liigendus, käändegrammatika, konstruktsioonigrammatika. Valentsteooria e sõltuvusgrammatika tuumaks on tegusõna. Verbikeskne lauseehitus. Verb seob endaga aktandid e tegijad: subjekt, objekt. Sirkumstandid on aeg, koht ja viis. Aktuaalne /temaatiline/ liigendus lause infrastruktuur. Tuntud info asendatakse uue infoga, mis lisatakse lausega (teema-reema) Käändegrammatika e rollid (tegeleb lause tähendusega): · agent elus tegija, kes mingit tegevust teeb, tavaliselt on alus; · instrument vahend, millega tehakse midagi; · koht koha väljendus; · tulemus · kogeja e patsient kellele tegevus on suunatud; · komitatiiv kellega koos midagi tehakse; · allikas kust kuhu; Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it
ESSÕNA LAIEND: Ma ei saa elada ilma vana autota. TAGASÕNA LAIEND: Vana auto kõrval oli kolahunnik. LAIEND: Fiat, vana auto, hakkab lagunema. Süntaktilised seosed. Tasandiseosed: 1) rinnastav 2) alistav (väljenduvad näiteks sidesõnades) Morfoloogiliselt väljenduvad sosed: Ühildumine ehk kongurents: klassi-, definiitsus-, isikuühildumine (subjekti ja objektiühildumine); rektsioon Eraldi morfeem (näit possessiivsufiks) Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema suhted jne) Sõnajärje tüpoloogia: SOV-45% SVO - 42% VSO -9% VOS- 3% OVS-1% Muid parameetreid: PREP/POST; NG/GN; NA/AN; Universaalsed tendentsid: VO;PREP; NG; NA; OV;PSP;G;AN http://wals.info/feature/87 -AN Sõnajärg Agenti ja patsienti ( või alus ja sihitist) võidakse sihitislikus lauses eristada ka nende vastastikuse järjestuse alusel. Sõnajärg on eriti oluline neis keeltes, kus : Agenti ja patsienti aitab eristada ühildumine - verbile lisandub marker, mis märgib, kumb
kui 1. silp on III vältes, on kaasrõhk 2. silbil (osalt sisekaolised sõnad): matmine, matmata, ohtlik; kontsert Kaasrõhk on järgsilpide vältesüsteemi toimimise eeldus on morfoloogiliselt seotud, nt võõrsõnades, tuletusliidetes, nt (st)ik-, kond-, elm-, nna-liide Ülejäänud juhtudel on pikemates sõnades kaasrõhk morfoloogiliselt sidumata, nt vankri-tele ~ vankrite-le; osa-vamale, osava-male 45. Milleks on vajalik lauserõhk? Rõhutatakse tavaliselt olulist ja uut infot Uus (reema) ja vana (teema) info: Poisil on uued saapad. Lapsed mängivad peitust. Tüdruk otsib kadunud palli. > Tüdrukul oli pall. Eesti keeles on rõhk lauses lõpuosas: Jaan loeb raamatut. Kontrast lauserõhk tuuakse tavalisest asendist mujale. Siis on tegemist esiletõsterõhuga: Jaan loeb raamatut. Jaan loeb raamatut. Tunderõhk e emfaatiline rõhk: Temast poleks ma seda oodanud Moodustajastruktuur liitsõnades, nt tunnitöötasu, taskukellakett 46
- Asendus See on Lutsu parim teos. Kevade on tema parim teos - Lisamine Kas Kevade on Lutsu parim teos? - Kõrvaldamine Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb -> Poiss tahtis õppida lugema Valentsiteooria e sõltuvusgrammatika - Verb + aktandid (subjekt, objekt, ...) + sirkumstandid (aeg, koht, viis) - Näide kolmevalentsest verbist: eraldama kes? keda? kellest? Lause aktuaalne (temaatiline) liigendus, lause infostruktuur - Teema (vana info) reema (uus info) Käändegrammatika (semantilised rollid) (Fillmore jt) - Agent (kes?), patsient (keda?), kogeja (kellel?), benefaktiiv (kellele?), allikas (kust?), temporaal (kuna?), instument (millega?), komitatiiv (kellega?), lokatiiv (kus?), põhjus (miks?), ... Konstruktsioonigrammatika (Goldberg 1995) Konstruktsioonigrammatika on kognitiivse keeleteaduse haru. Konstruktsioonigrammatika peamiseks uurimisobjektiks on lihtlausete konstruktsioonid, eeskätt sellised, kus lause
predikatiiv NP või AP / Määrus ehk adverbiaal AdvP või PP / Täiend ehk atribuut AP 69. Süntaktilised seosed I. Tasandiseosed: 1) rinnastav; 2) alistav (väljenduvad näiteks sidesõnades) II. Morfoloogiliselt väljenduvad seosed: 1) ühildumine ehk kongruents: klassi-, definiitsus-, isikuühildumine (subjekti ja objektiühildumine); 2) rektsioon; 3) eraldi morfeem (nt possessiivsufiks) III. Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema suhted jne) 70. Süntaksi teooriaid: generatiivse grammatika/süntaks, valentsiteooria e sõltuvusgrammatika, käändegrammatika (semantilised rollid), konstruktsioonigrammatika Generativismi põhiteesid: Noam Chomsky, 1957 Syntactic structures, 1965 Aspects of the Theory of Syntax 1)Keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõik antud keele grammatilised (õiged) laused.2)Süva- ja pindstruktuur3)Süntaksipuud4)Süntaktilised
ettekujutus foneemist kui langue'i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga. Hästi on tuntud ka Jakobsoni vene käänete analüüs. Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm. Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. Euroopas ilmus mitmeid puhtsünkroonilisi keeleteaduse põhiteoseid, näit Jespersen Language, Hjelmslev, Bühler Sprachtheorie. Tekkis ka filosoofide ja loogikute huvi keele vastu. 7. Keelelise relatiivsuse teooria tekkimine 20. sajandi I poolel (Boas, Sapir, Whorf). Taust: 19. sajandil alustati uurimisreise kaugete maade ja kultuuride juurde
(grammatiline) subjekt, (c) sihitis ehk (grammatiline) objekt, (d) öeldistäide ehk predikatiiv, (e) määrus ehk adverbiaal, (f) täiend ehk atribuut. Süntaktilised seosed: rinnastus- ja alistusseos; kordus = süntaktiline parallelism 21. Süntaktilised teooriad: aktuaalne liigendus - Aktuaalne /temaatiline/ liigendus lause infrastruktuur. Tuntud info asendatakse uue infoga, mis lisatakse lausega (teema-reema) 22. Süntaktilised teooriad: generatiivne grammatika- Generatiivse grammatika eesmärk on anda kõigi lausete kirjeldus, mis on kõigis loomulikes keeltes realiseeritud või võimalikud (seotud kõneleva subjekti loovusega). See on niisiis lausetasandi (fraasiline), mida võib rakendada universaalselt. Selle eesmärk on määratleda süntaktilised, semantilised ja fonoloogilised universaalid
.. loogiline operaator, signaal, Eco arvates alati mingil hüüatus, viitav asesõna. Suunab määral konventsionaalne tähelepanu objektile. Sümbol: nimisõna, jutustus, Keelav liiklusmärk, rist, raamat, seadus, institutsioon. tinglik joonistus... Kokkuleppeline. MÄRK PEIRCE ECO näide Suhtes Reema: propositsionaalne Igasugune visuaalne märk kui interpre-tanti funktsioon. Samuti termin mingi väljendi termin suhtes ütlusesse ja argumenti (arutlus) Kaks visuaalset märki, mis on omavahel teatud viisil seotud. Dicisignum: ütlus. Täidetud reema. Määratlus. Keeruline visuaalne süntagma,
Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed. 65. Süntaksi teooriaid: generatiivse süntaks, valentsiteooria e sõltuvusgrammatika, käändegrammatika (semantilised rollid), konstruktsioonigrammatika Valentsteooria e sõltuvusgrammatika tuumaks on tegusõna. Verbikeskne lauseehitus. Verb seob endaga aktandid e tegijad: subjekt, objekt. Sirkumstandid on aeg, koht ja viis. Aktuaalne /temaatiline/ liigendus lause infrastruktuur. Tuntud info asendatakse uue infoga, mis lisatakse lausega (teema-reema) Käändegrammatika e rollid (tegeleb lause tähendusega): · agent elus tegija, kes mingit tegevust teeb, tavaliselt on alus; · instrument vahend, millega tehakse midagi; · koht koha väljendus; · tulemus · kogeja e patsient kellele tegevus on suunatud; · komitatiiv kellega koos midagi tehakse; · allikas kust kuhu; · benefaktiiv kasusaaja.
muna õpetab kana; isa armastab ema; hullunud kana peksab isa (see, mis vormis on verb, ei anna meile mingit infot). Süntaktilised seosed I. Tasandiseosed: 1) rinnastav; 2) alistav (väljenduvad näiteks sidesõnades) II. Morfoloogiliselt väljenduvad seosed: 1) ühildumine ehk kongruents: klassi-, definiitsus-, isikuühildumine (subjekti ja objektiühildumine); 2) rektsioon; 3) eraldi morfeem (nt possessiivsufiks) III. Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema (tuntud ja tundmatu sõnajärg) suhted jne) Sõnajärje tüpoloogia SOV 45% SVO 42% VSO 9% VOS 3% OVS 1% Teadaolevalt ei esine keelt, kus on sõnajärg: OSV. Muid parameetreid: PREP/POST eessõnu või tagasõnu. Eesti keeles on tavalisemad tagasõnad. NG/GN NA/AN
langue’i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. • Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). • Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga (vrdl ka Roman Jakobsoni hilisemaid töid). Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm. • Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. • Euroopas ilmus mitmeid puhtsünkroonilisi keeleteaduse põhiteoseid, näit Jespersen" Language", Hjelmslev, "Bühler Sprachtheorie". (võrdle: tänapäeval ei kirjuta keegi raamatut "Keel" vaid "sissejuhatus keeleteadusesse") • Tekkis ka filosoofide ja loogikute huvi keele vastu.
tulemusel areneb keelevaist – laps põhimõtteliselt eristab (tunneb ära) teksti teistest ük- sustest ja märkab moonutusi, kuid ta ei teadvusta, mis tunnuste alusel selline äratundmine toimub. Karlep (2003) peab oluliseks, et teksti tunnuste teadvustamiseks õpitakse teksti äratundmist (eristamine teistest keeleüksustest, nagu sõna, lause), sidusa ja tervikliku teksti eristamist mittetäielikust tekstist, teema-reema seoste märkamist (Kellest? Millest? Mida räägitakse?), samaviiteliste sõnade kasutamist. Ka käesoleva töö metoodika koostamisel arvestatakse teadlikkuse põhimõttega, st lapsele teadvustatakse tekstiloo- meks vajalikke oskusi, et ta saaks neid teadlikult oma jutustustes kasutada. Vorobjova (1988, 2006) on rõhutanud siduskõne arendamisel kasutatavate teksti- de mõttelist ja keelelist sidusust väljendavate tunnuste olulisust Sellest lähtuvalt on käes-
sidususega hõlmab 5 tegevust. Samuti on 5 tegevust tööks lausemallidega. Kokkuvõtteks, järeltööks on ette nähtud 2 tegevust. Kokku 21 tegevust. Õpetamine algab sidusa ja tervikliku teksti äratundmise oskuse kujundamisega. Karlep (2003) peab oluliseks, et teksti tunnuste teadvustamiseks õpitakse teksti äratundmist (eristamine teistest keeleüksustest, nagu sõna, lause), sidusa ja tervikliku teksti eristamine mittetäielikust tekstist, teema-reema seoste märkamine (kellest? millest? mida räägitakse?), samaviiteliste sõnade kasutamist. Et lapsel tekiks ettekujutus sidusast ja terviklikust tekstist ning oskus neid ka ise koostada, luuakse lapsele korrektsed tekstinäidised. Sisu analüüsi ja pildiseeriate järjestamist nõudvas osas on aluseks Traumanni (2009) ja Swansoni jt (2005) uurimustööd. Kujundatakse oskust järjestada pildiseeriat, järgides tekstigrammatikat
annaabi.ee 
