2) eesti keeles ei ole illabiaalseid kõrgeid tagavokaale: [-konsonant +kõrge +taga]- >[+labiaalne]. Konsonantfoneemide olulisemad fonoloogilised tunnused: [koronaalsus] keelelabaga moodustatav, [anterioorsus] e. eespoolsus labiaalsus või dentaal-alveolaarsus, [pidevus] suus ei ole täielikku sulgu, [lateraalsus] õhk voolab välja piki keelekülgi, [sisisevus], [helilisus], [larüngaalsus]. Segmentaalfoneemid - vokaalid: kõik 9 - konsonandid: kõik 17 Suprasegmentaal- e. prosoodilised foneemid on seotud häälikutest suuremate üksustega (rõhk) rõhuastmed pearõhk, kaasrõhk, nõrk rõhk ja (välde) eriline silbikvantiteet III välde. Segmentaalfoneemid ahelduvad sõnavormides üksteise kõrvale ning annavad silpe, millega liituvad prosoodilised foneemid. Foneemisüsteemi probleemid - piirifoneemid: kindlalt on olemas silbipiirifoneemid, kas on vaja ka kõnetaktipiiri- ja
Arvo Eek lk 34-46 foneetika ja fonoloogia mõisted, ka tajutestide liigid. Foneetika ja keeleteaduse (lingvistika) oluline puutepunkt on fonoloogia keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteeme ja seda, missugused häälikulised vastandused keeles eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks.
· tähendus või tähenduse eristamine Foneemid: akustilis- artikuatoorselt lähedaste ja funktsioonilt samaste häälikute klass (väikseim üksis) me hääldame häälikuid erinevalt ja ta kõlab sarnaselt, kuid mitte ühte moodi, samas ta täidab ühte ja sama rolli a) hääldaja anatoomilised iseärasused b) hääliku positsioon sõnas, naaberhälikud (maas vs moos <- m'i hääldame teistmoodi) koartikulatsioon · häälik vs foneem (foneemivariandid ehk allofoonid) · segmentaalfoneemid (häälikud)versus prosoodilised ehk suprasegmentaalsed foneemid ehk psrosoodilised foneemid/psodeemid (rõhk, välde-eristab tähendust, lauseintonatsioon) KALA, KALLA (lill, häälikud samad, mis KALA), KALLA (tegevus, ikka sama palju häälikuid) · Foneemi teadlikustamine: häälikuanalüüsi (vaimne toiming, sõna häälikulise koostise analüüs, häälikute eraldamine ja tuvastamine, häälikute jrk määramine) protsessis. Selleks
Sõna kirjutamiseks (mudeli koostamiseks) tuleb kõigepealt määrata foneemide järjekord sõnas ja siis valida vastavad tähed. Eesti keel on foneetiline keel. Eesti keel koosneb häälikutest. Grafeem - on kirjapildis häälik / a a A /. Foneem - on häälik kõigi tema tunnustega: hääldades /a/ esineb erinevaid hääldusvarjundeid. Foneemid kindlas järjestuses annavad sõnadele kuju. Sõna on võimalik ära tunda. Segmentaalfoneemid ehk häälikud. Eesti keeles on 26 kvalitatiivselt erinevat segmentaalfoneemi: 9 vokaali – /a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü/ – ja 17 konsonanti – /f, h, j, k, l, l´, m, n, n´, p, r, s, s´, š, t, t´, v/. Loetletutest on /f/ ja /š/ võõrkonsonandid, mis esinevad ainult võõrsõnades. Häälikute pikkusi märgitakse vastavalt kas ühe või kahe tähemärgiga. Üldiselt kehtib seaduspärasus, et lühikest häälikut märgitakse ühekorde tähega ning pikka ja ülipikka
annaabi.ee 
