"Üldeeleteaduse" Foneetika ja fonoloogia ptk kokkuvõte (0)

FONEETIKA
Foneetika tegeleb kõneloome ja –tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika peamiseks ülesandeks on sellise süsteemi loomine, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maailma keelte häälikulisi ressursse. Foneetilise analüüsiga selgitatakse välja keele häälikuüksused ehk segmendid . Häälikuanalüüsi seisukohalt on tähtis etapp keelesüsteemis oluliste häälikuliste erinevuste ehk häälikueristuste väljaselgitamine. Selle kaudu on võimalik määrata keele foneemid ehk häälikustruktuuri kategooriad.
Foneetiline transkriptsioon
Paljudes keeltes on kirjaviisi seos kõnega nõrk, nt inglise k sõna through kirjakujus on 7 tähte, häälikulises vormis ainult kolm häälikut [θru].
Olulisimaks abivahendiks keele häälikuressursside selgitamisel on foneetiline transkriptsioon, kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Vajalik selleks, et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil.
Rahvusvaheliseks standardiks on kujunenud tähestik IPA (the International Phonetic Association ).
Ligikaudne transkriptsioon – lihtsustatud märkimisviis, ei pöörata tähelepanu väikestele v isikupärastele erinevustele.
Täpne transkriptsioon – püütakse osutada ka detailsematele foneetilistele nüanssidele, kasutatakse rohkesti lisamärke ehk diakriitilisi märke.
Kõneakt
Kõneakti all mõeldakse suulise suhtlusprotsessi põhilisi etappe :
ESIMENE etapp kujutab endast ajutegevust, kõne planeerimist ja sõnumi kodeerimist. Kõnelejal on mõte midagi öelda. Mõistestamine e konseptualiseerimine – sõnumi tähendusesitude kodeerimine keelelisse vormi. Keelendamine – tähendusesituse kodeerimine keelelisse vormi. Esimese kõneetapi lõpptulemuseks on kõneplaan.
TEISES etapis realiseeritakse oletatav kõneplaan lihastele antavate närviimpulssidena. Häälekurdude tegevus ehk fonatsioon .
KOLMANDAS etapis on sõnum füüsikaline signaal. Häälekurdude võnkuine annab mehhaanilise energia, mis tekitab õhurõhumuutusi ja õhuosakesed hakkavad võnkuma. Niimoodi liigub häälelaine akustilise kõnesignaalina õhus kiirusega 330 m/s. Häälekurrud funktsioneerivad hääleallikana.
NELJANDAS etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälekajale võnkuma. Häälelaine jõuab ja kõneleja enda kõrvu, mis teeb võimalikuks tähtsa kõnesignaali kvaliteeti kirjeldava tagasiside.
VIIENDAS etapis sõnum tõlgendatakse ehk dekodeeritakse. Seda kujutatakse sageli kaheosalisena. Kõne tuvastamise all mõeldakse sõnumi häälikulise ehituse peamiste tunnuste identifitseerimist. Sellest hoitakse lahus sõnumi tegelik mõistmine, mille puhul on tegemist foneetilis-fonoloogiliselt tuvastatud signaali tegeliku tõlgendamisega ehk sellele tähenduse andmisega.
Esimene ja teine etapp on sageli kattuvad – kõneleja kavandab enda poolt öeldavat, aga samal ajal juba räägib.
Sõnumi mõistmine on pigem aktiivne loomis - ja rekonstrueerimisprotsess, mis põhineb kõneleja ja vastuvõtja suhtlused ning koostööl. Sõnum ei sisalda tegelikku sisu, vaid osutab sellele, mida kõneleja on mõelnud. See seletab, miks vastuvõtja mõnikord mõistab vaid osaliselt seda, mida kõneleja mõtles, vahel aga ei mõista üldse v saab aru täiesti omamoodi. Sõnumi tähenduse tõlgendamine sõltub infost, mis vastuvõtjal keelesüsteemi kohta on; vastuvõtj kasutab ära ka muid teadmisi. Tänu sellistele taustteadmistele suudab vastuvõtja tõlgendada ka sellist sõnumit, millest on tuvastanud vaid osa.
Häälikute liigitus
- Segmendid
Vokaalid ja konsonandid on kõne segmendid ehk häälikuüksused. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadused, nagu kvantiteet , rõhk, intonatsioon ja rütm. Emakeelt rääkiv inimene suudab eristada ehk segmentida oma esimest keelt. Paljud segmentidena tajutavad üksused on tegelikkuses mitmeosalised. Emakeele hääldamis- ja tõlgendamisharjumused mõjutavad paratamatult seda, kuidas kuuldakse teisi keeli.
* Vokaalid – helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Jagatakse häälduskoha järgi ees- [i, ü, e, ö, ä], kesk- , ja tagavokaalideks [õ, a, o, u]. Kirjelduses mõõtme üldnimetuseks kõrgus; 4 kõrgustaset – kõrge [i, ü, u], keskkõrge [e, õ, o], keskmadal ja madal [a]. Kolmas kirjelduse osa on labiaalsus – huuled on ümardatud labiaalsete vokaalide puhul v ümardamata illabiaalsete vokaalide puhul.
* Diftongid – koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Neid ei saa teineteisest lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Ingl k nt kõrgenduvad (ape) ja madalduvad (shower) diftongid. Eesti k 36 diftongi. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Nt avaus, rodeo, duo.
* Konsonandid – artikulaatoriks on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul . Häälduskohad paiknevad ülemisest huulest piki kõva ja pehmet suulage nelust glotiseni. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule . Tähtsamad hääldusviisid on klusiilid e sulghäälikud [kptgbd], frikatiivid ehk hõõrdhäälikud [f, v, h, s, z], afrikatiivid (klusiilialgulised frikatiivid) [pf, ts], nasaalid e ninahäälikud [m, n], lateraalid e külghäälikud [l], tremulandid e värihäälikud [r] ja poolvokaalid [j, w]. Erinevalt vokaalidest on paljudes keeltes oluliseks konsonantide liigitamise aluseks helilisus. Helilised konsonandid [v, z, m, n, r, l]. Helitud [b, d, g, t, k, p, f, h, s]. Helitud klusiilid on akustiliselt tehelikult vaikus , kuid sulu vallandudes tekib müra. Frikatiive iseloomustab kitsast ahtusest põhjustatud kahin.
- Suprasegmentaalsed omadused
Kõne suprasegmentaalsed ehk prosoodilised (segmentide ülesed ja nendega kattuvad) omadusd on kvantiteet (pikkus), rõhk ja intonatsioon, mis kokku moodustavad prosoodia . Suprasegmentaalsed omadused võivad olla seotud ainult segmentidega, kid üldiselt esinevad need sõnades, fraasides või lausungites. Rõhul ja intonatsioonil on kõigis keeltes oluline ekspressiivne ülesanne.
* Kvantiteet – kõnesignaalis ajaline kestus, kõne vastuvõtul vastab sellele tajutud pikkus. Pikkade ja lühikeste häälikute erinevust võidakse kasutada sõnade tähenduse eristamiseks, nt sada, saada!, saada (da-inf). Kestus on alati kõne tähtsaim avaldumisvorm. Kui kõnetempo tõuseb, siis segmendid lühenevad.
* Rõhk – akustiline vastu mh intensiivsus, kõne tajumisel vastavalt hääle tugevus. Väga oluline rõhu näitaja on intonatsioon. Rõhu mõjuala on tavaliselt silp, mitte häälik. Kinnistunud sõnarõhuga keeltes on pearõhk alati samal silbil. Sellisel juhul on sõnarõhul piiritlev funktsioon. Rõhul on olulisi ülesandeid ka lausungite tasemel. Kõige sagedamini iseloomustab lauset neutraalrõhulisus, tüüpiline mittekontrastiivne rõhk. Üldine tendents keeltes on see, et kõige tugevam rõhk asetub sõnale, mis väljendab uut infot. Lauserõhu liik on ka emfaas ehk tunderõhk.
* Toon ja intonatsioon – sõnade tooni ja intonatsiooni määrab häälekurdude võnkumise sagedus, st fonatsioon. Selle akustiline vaste on põhisagedus e põhitoon,mille kuulmisaistingule vastab helikõrgus. Mõnedes keeltes eristavad intonatsioonierinevused sõnade tähendusi, selliseid keeli nimetatakse toonikeelteks (nt hiina, tai, vietnami keel). Toonikeeles ei sõltu toonide esinemine sõnarõhust, silpide arvust või grammatilistest omadustest. Kui selliseid sõltuvusi esineb, on tegemist tooniaktsendiga. Riigirootsi keeles on kaks tooniaktsenti. Lause tasandil on intonatsioonil mitmeid funktsioone, nii ekspressiivseid kui ka grammatilisi (küsimuslikkuse näitamine). Lisaks saab intonatsiooniga väljendada teksti kohesiooni e sõnade ja lausete kokkukuulumiste (nn tekstiintonatsioon).
- Diakriitilised märgid
IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisimärke, mis osutavad lisaartikulatsioonile, nt vokaani nasaliseerimist, konsonandi palataliseerimist jne.
Foneetiline vaheldus
Foneetilisi vaheldusi ehk variatsioone esineb kõneakti kõigis etappides. Isegi ühe sõna hääldamisel on inimese kõneelundid pidevas liikumises ja seetõttu sulavad häälikud osaliselt üksteisega kokku. Sedanähtust nimetatakse kooshäälduseks ehk koartikulatsiooniks.
Iga hääliku puhul on olemas n-ö ideaalasend, mille poole kõneelundid püüdlevad ning mille keel ja huuled võtavad, kui häälikut hääldatakse aeglaselt ja hoolikalt. Normaalne kõne on aga kiire ja sisaldab palju sarnastumist häälikute (oletatavatel) piiridel, nii et ideaalasendid jäävad enamasti täielikult saavutamata. Kõne on kontiinum, tihti pole sõnas häälikute vahel selgeid piire nagu suulises keeles pole pause sõnade vahel.
Koartikulatsiooni tõttu tekib sarnastumine ehk assimilatsioon , mis tähendab, et häälikud muutuvad osaliselt või täielikult üksteisega sarnaseks.
Sõna hoolikalt hääldatud varianti nimetatakse täisvormiks ehk täishäälduseks – eelkõige üldkeele normide kohast hääldamist.
Üldine foneetiline redutseerimistendents on rõhutute vokaalide tsentraliseerumine. Üldine pideva normaalkõne assimilatsioon on ka helitute häälikute helistumine juhul, kui ümbritsevad häälikud on helilised. Üldine assimilatsioonijuhtum on ka assibilatsioon.
Sellised väljalangemis- ja assimileerumistendentsid on näitedt loomulikest foneetilistest protsessidest, universaalsetest hääldamistendentsidest, mis esinevad väga paljudes keeltes. Nende olemasolu seletatakse universaalse püüdega toota kõnet võimalikult loomulikult, koguni mugavalt.
Üks suulise suhtluse olulisemaid jooni on selle varieeruvuse talumise võime. Kõnesignaal võib redutseruda suures ulatuses, samal ajal, kui sõnumi sisu on endiselt arusaadav. See on vajalik selleks, et loomulik keel oleks efektiivne suhtlusvahend.
FONOLOOGIA
Fonoloogia uurimisobjektiks on keelte häälikusüsteemid. Fonoloogia tähtis osa on häälikute foneetiliste erievuste analüüs. Olulisim mõiste on foneem ehk häälikupere. Foneemide järjestuse analüüsi nimetatakse fonotaktikaks. Foneetika ja fonoloofia vahele ei ole võimalik tõmmata selget piiri.
Häälikud abstraktsioonina
Kõnes on lugematu hulk erinevaid häälikuid. Koartikulatsioon ja teised foneetilised protsessid muudavad häälikuid sarnasemateks. Häälikuid ja häälikustruktuuri peab seepärast vaatlema paljudel abstraktsioonitasanditel. Kõige madalama abstraktsioonitasandi üksused on häälikud ehk foonid.
Foneetiline transkriptsioon sõltub analüüsi eesmärgist – IPA-s kirja pandu võib olla täpne, kuid võib olla ka lihtsustatud.
Fonoloogiline opositsioon ja eri foneemidesse kuulumine
Foneemianalüüsi põhiline meetod on minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra ( kana – kala). Erinevad häälikud on fonoloogilises opositsioonis ja minimaalpaar tõestab, et häälikud on eri foneemid või õigemini eri foneemide esindajad – allofoonid.
Opositsioonis olevad häälikud ja nendevahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Sellised häälikud erinevad üksteisest fonoloogiliselt. Keeltes, kus kasutatakse häälikkirja, märgitakse erinevad foneemid tavaliselt eri tähtedega.
Minimaalpaaride kasutamine keele foneetiliste opositsioonide leidmiseks eeldab sõnade tähenduste tundmist – minim erinevad sõnad peavad olema eritähenduslikud. Foneemid sõltuvad distinktiivsetest häälikuerinevustest.
Täiendav jaotumine ja samasse foneemi kuulumine
Kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine, on häälikud täiendavas jaotumises ehk komplementaarses distributsioonis. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad sama foneemi esindajad ehk allofoonid. Häälikute erinevus on siis keele häälikusüsteemi seisukohalt liiane ehk redundantne. (roŋg – vana).
Lingvistilise hariduseta emakeelne kõneleja ei ole teadlin täiendavas jaotumises olevatest allofoonidest. Keele struktuurireegleid omandades on ta alateadlikult õppinud selliseid häälikuid samastama, kuna nende erinevus on keelesüsteemi seisukohast liiane.
Foneetilise läheduse aste võib vahelduda ja täiendavas jaotumises olevate allofoonide erinevused võivad olla mõnikord päris suured.
Täiendav jaotumine tuleb sageli koartikulatsioonist. Põhjus on kõnemoodustustasandi automaatses prtsessis – assimilatsioonis. Sellega ongi seletatav,miks kõneleja ei ole teadlik automaatsusest tulenevatest allofoonidest. Kui allofoonid on kuuldavalt erinevad, on tegemist märgatavate ehk ekstrinssete allofoonidega. Märkamatute eks intrinssete allofoonide erinevused on tajupiiritagused, nende erinevus pole kuuldav.
Intrinsseid allofoone ei märgita tavaliselt ka fonetilises transkriptsioonis, v.a kõige täpsemates. Ekstrinssed allofoonid kuuluvad rohkem keele normatiivsesse häälikusüsteemi. Neil on kalduvus põhjustada hääldamisvigu, seega interferentsi võõrkeele omandamisel.
Kaht häälikut peetakse ühe ja sama foneemi allofoonideks vad siis, kui nad on foneetiliselt sarnased.
Vaba vaheldus
Kui kaks häälikut esinevad samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis, on nad vabas vahelduses ja kujutavad endast ühe ja sama foneemi allofoone. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid.
Vaheldumine on häälikusüsteemi tasandil vaba vastavalt sellele, kas on olemas eri tähendusega sõnu, mille ainule erinevus seisneks võrreldavates häälikutes. Küsimus on sõnade põhitähenduses. Vabas vahelduses häälikud võivad vahendada ka muud laadi tähendusi, nt rootsi keeles näitab r-i häälduse erinevud inimese päritolu.
Fonoloogilised tunnused
Emakeelne kõneleja on oam keele foneemisegmentidest teadlik või vähemalt võib teda õpetada eristama , missugustest foneemidest tema emakeele sõnad koosnevad. Foneemisegmendid on ka erinevate häälikkirjade aluseks alfabeetilistes kirjaviisides. Segmendid pole siiski jagamatud tervikud, neid saab vaadelda omadustest koosnevatena.
Fonoloogiliste tunnusjoonte teooria on foneetilise põhiliigituse edasiarendus. Selle eesmärgiks on leida universaalsete foneetiliste põhiomaduste võrgustik, mida saaks kasutada mis tahes keele kirjeldamisel. Fonoloogilisi tunnuseid kadutades näidatakse iga foneemi puhul, missugused kasutuselolevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnusjooned on binaarsed, st neil on üldiselt kaks väärtust.selgemad binaarsed tunnused on nt helilisus, nasaalsus, labiaalsus.
Eesti keeles ei ole labiaalseid madalaid vokaale ega illabiaalseid kõrgeid vokaale. Seepärast võibki postuleerida järgmised 2 eesti keele liiasusreeglit:
[- konsonant +madal]  [- labiaalne ]
[-konsonant +taga +kõrge]  [+labiaalne]
Fonoloogiliste tunnuste teine tähtis kasutusala on loomulike klasside väljendamine. Need on häälikusegmentide klassid, mille liikmed on keele teistest häälikutest ühemõtteliselt eristatavad vähemate tunnuste abil kui on vaja klassi üksiksegmentide ammendavaks kirjeldamiseks. (vokaalid, eesvokaalid , klusiilid jne).
Loomulikke klasse võib seega olla erinevatel abstraktsioonitasanditel. Mõned puhtloogiliselt võimalikud rühmad, nt [u, o, ä] või [p, t, s] oleks ebaloomulikud, kuna neid ei saa moodustada mingite foneetiliste tunnustega nii, et samasse rühma ei kuuluks samade tunnuste abil teisi häälikuid.
Mida avatum kõnetrakt, seda sonoorsem ehk kõlavam on moodustatav häälik; kõige sonoorsemad on madalad vokaalid, kõige vähem sonoorsed klusiilid.
Foneemi olemus
Tähendusopositsioon näitab erinevatesse foneemidesse kuulumist, täiendav jaotumine ja vaba vaheldus seevastu samasse foneemi kuulumist. Foneem on suhteliselt abstraktne häälikusüsteemi üksust tähistav üldmõiste, mis realiseerub kõnes varieeruval kujul. Täiendav jaotumine tuleneb üldiselt koartikulatsioonist. Vaba vaheldus esineb kõiges,mida inimene teeb, see võimaldab meil vastavalt olukordadele tegutseda, samas on ka inimestevaheliste erinevuste üks põhjusi.
Foneemide seletamisel on levinud kaks traditsiooni:
* foneemid häälikuperedena – ingl foneetiku Daniel Jonesi järgi on häälikupere, s.o selliste omavahel foneetilises suguluses olevate allofooni(tüüpi)de rühm, mille liikmed ei ole opositsioonis.
Selles raamatus ei võeta seisukohta foneemi kui häälikusüsteemi üksuse olemuse suhtes. Tegelikkuses tuleb keelekirjelduses häälikuperede ehk foneemide märkimiseks mingisugust eeskuju kasutada, milleks on 2 võimalust- esiteks võib kasutada kõige ulatuslikumat distributsiooni omavat, mille kohta kasutatakse nimetust peaallofoon ehk foneeminorm. Teine võimalus on käsitleda foneemi ehituskuju probleemi pelgalt nimetamise küsimusena.
* foneemid funktsionaalsete üksustena – N. S. Trubetzkoy ja tema õpilased on loonud foneemiteooria, mille järgi foneemi määratlemisel tuleb arvesse võtta vaid selle distinktiivne sisu, s.o need fonoloogilised tunnused, mille suhtes see foneem on opositsioonis teiste foneemidega. Tähelepanu keskmes ei ole mitte foneemid kui segmendid, vaid foneemid kui distinktiivtunnuste kimbud. Kui üks tunnus on mingi foneemi seisukohast liiane, ei võeta seda foneemi kvaliteedi määratlemisel arvesse. Allofooniareeglid – näitavad,missugusena foneem konkreetses ümbruses realiseerub. Määratlevad nt eesti keelt emakeelena kõneleva eestlase hääldamisharjumusi.
Fonoloogiliste tunnusjoonte tabelid on foneemide distinktiivse sisu täpsed kajastused . Funktsionaalse määratluse järgi on foneemid distinktiivsete tunnuste kimbud. Foneemi segmendid on aga vahetul tajumisel siiski nii ilmsed, et neid ei saa häälikustruktuuri kirjeldusest täielikult taandada.
Foneemisüsteemid
Keele foneemid moodustavad foneemisüsteemi ehk foneemiinventari. On mitmeid keeletüpoloogiliselt huvitavaid küsimusi, mis seostuvad foneeisüsteemidega (nt kui palju on maailma keeltes foneeme, kas on foneeme, mis on olemas kõigis uuritud keeltes? Jne).
Foneemisüsteemide tõlgendamise ja võrdlemisega käivad kaasas mitmed probleemid. Keelt saab fonemiseerida (keele foneeme määrata) erinevatel abstraktsioonitasemetel ja nii võib saada kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt erinevaid tulemusi. Mida lähemal on fonemiseerimine hääldamisele, seda konkreetsem see on ja seda suurem on oletatavate foneemide hulk.
Nagu igasugune keeletüpoloogia, areneb ka fonoloogiline tüpoloogia põhjalike, sadu keeli hõlmavate võrdluste kaudu, mis toovad esile nii erinevatele keeltele ühiseid omadusi kui ka keelte erijooni. Fonol. tüpoloogia on märgatavalt edasi arenenud tänu Maddiesonile, kelle uurimus toetub UPSIDi nimelisele fonol andmebaasile. Selles on 317 keele foneemisüsteemi andmed. Keelte valik on tehtud väga hoolikalt, nii et maailma (oletatavate) keelkondade igast rühmast oleks võetud parim esindaja. UPSIDi valim on väga hea, kuid pole välistatud võimalus, et maailma tuhandete keelte hulgas on ka väljavalitutest erinevate omadustega keeli.
Kõige vähem foneeme (11) on rotokase keeles (Uus- Guinea ) ja mura keeles (Lõuna-Aafrika). Tähelepanuväärne on see, et neil puuduvad nasaalsed konsonandid. Foneeme on väga vähe ka polüneesia keeltes.
UPSIDi järgi on kõige rohkem foneeme (141 – 95 konsonanti ja 46 vokaali) khoisani keelkonna xũ keeles (Lõuna-Aafrika). Konsonantide rohkus tuleb ingressiivsete imihäälikute süsteemi kasutamisest, imihäälikuid ongi konsonantide hulgas ligi 50. keskmisesse foneemiparadigmasse kuulub 20-37 foneemi.
Mida rohkem on keeles foneeme, seda suurem on konsonantide suhteline osa. Foneemiparadigma optimaalset suurust ei ole olemas.
UPSIDi andmete põhjal tuleb välja mitmeid peaaegu eranditeta implikatiivseid sõltuvusi. Keeles ei esine häälik /k/, kui pole häälikut /t/ ( erandiks havai keel). Keeles pole häälikut /p/, kui pole häälikut /k/.
Ei oleühtki kindlat vokaali v konsonanti, mis esineks kõigis UPSIDi keeltes. Niisiis ei ole segmentide tasandil võimalik välja tuua sajaprotsendilisi universaale, kuigi on mitmeid kvasiuniversaale või universaalseid tendentse.
Fonotaktika
Fonotaktika on foneemide ja foneemijärjendite kombineerimis- ehk seondumispiirangue süsteem. Fonotaktilised piirangud on aktuaalsed just konsonantühendite ja vokaaliühendite osas.
Fonotaktika jälgimisel on võimalik lähtuda kolmest süntagmaatilisest üksusest – silp, morfeem, sõna. Neist olulisim on sõna, st kindlad sõnavormid. Palju on uuritud ka silpide fonotaktikat. Fonotaktika uurimisel tuleks kindlasti eristada oma- jalaensõnu, kuna uued laensõnad kajastavad tihti hoopis lähtekeele fonotaktikat.
Fonotaktilised reeglid puudutavad foneemide looulikke klasse.
Lähipiirangud – kehtivad kõrvuti asuvate segmentide puhul
Kaugpiirangud – kehtivad üksteisest kaugemal asuvate segmentide osas, nt soome keele vokaalharmoonia.
Süsteemsed augud keele foneemide liitmise võimaluste reas – fonotaktilisi piiranguid rikkuvad foneemijärjendid.
Juhuslikud augud – järendid, mis ei riku fonotaktilisi piiranguid, aga mida tegelikus keeles üksustena siiski ei esine,eesti k nt püla, kela.
Fonoloogiline markeeritus
Opositsiooni liikmed eiole tasakaalus, nende keerukusaste on erinev. Labiaalsete vokaalide ü, ö tootmiseks kulub rohkem artikulatoorset pingutust kui illabiaalsete vokaalide i, e tootmiseks. Selline tasakaalu puudumine iseloomustab tegelikult kõiki keele allsüsteeme. Põhilisemat ja lihtsamat opositsiooni nimetatakse markeerimata liikmeks, keerulisemat markeeritud liikmeks.
Opositsiooni liikmete ebasümmeetria kajastub keelekasutuses. Markeerimata liige on lihtsam ja/või optimaalsem kui markeeritud liige. Markeerimatus on seotud loomulikkusega - markeerimata foneemide tootmine on vähem vaeva nõudev kui markeeritud foneemide kasutamine. Fonoloogia haru, mis tegeleb selliste probleemide uurimisega häälikusüsteemide ja fonoloogiliste protsesside analüüsis, nimetatakse loomulikuks fonoloogiaks. Markeerituse põhimõte ei ole siiski mingi alati kehtiv, loodusseaduse sarnane üldistus.
Fonoloogiliste opositsioonide neutraliseerumine
Minimaalpaaritestiga saab näidata, et mingi fonoloogiline opostisioon e vastandus on olemas. Opositsioonid ei pruugi aga kehtida kõigis positsioonides (sõna alguses, sees, lõpus).
Neutraliseerunud – selles positsioonis vastandus ei kehti.
Tunnused, mis on opositsioonid, ei ole neutralisatsioonipositsioonis distinktiivsed.
Neutralisatsioonipositsioonis esindab neutraliseerunud vastandust tavaliselt opositsiooni lihtsam, markeerimata liige.