Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Eesti foneetika ja fonoloogia eksami kordamisküsimused (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
Kevad - Vesised teed, sulav lumi, tärkavad lumikellukesed - teebki kevadest kevade

Esitatud küsimused

  • Millistest faasidest koosneb kõneakt?
  • Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel?
  • Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada?
  • Millised on foneetika rakendusalad?
  • Millisesse 3 ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende ülesanded?
  • Missugused on meie hingamiselundid?
  • Millised on hingamise faasid ja liigid?
  • Milline on hingamise osa kõnetegevuses?
  • Missugused on meie fonatsioonielundid?
  • Milline on häälekurdude tegevus kõnelemisel?
  • Missugused on artikulatsioonielundid häälduselundid?
  • Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel?
  • Millised on suuõõne ja keele erinevad osad?
  • Mis eristab vokaale konsonantidest?
  • Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel?
  • Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi?
  • Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada?
  • Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid?
  • Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele?
  • Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi?
  • Kuidas rühmitada konsonante häälduskoha järgi?
  • Kuidas rühmitada häälikuid fonatsiooni helilisuse järgi?
  • Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid?
  • Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus?
  • Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub?
  • Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada?
  • Mis on vokaalharmoonia?
  • Mis on palatalisatsioon?
  • Mis on dissimilatsioon haploloogia ja metatees?
  • Miks tekivad siirdehäälikud?
  • Mis on põhitoon?
  • Mis on resonandid ehk formandid?
  • Mis annab erinevatele täishäälikutele erineva kvaliteedi?
  • Kuidas on omavahel seotud vokaalide akustika ja artikulatsioon?
  • Millised on konsonantide akustilised omadused helilised konsonandid klusiilid frikatiivid?
  • Missuguseid prosoodianähtusi tead?
  • Kuidas võib määratleda silpi?
  • Millistest osadest silp koosneb?
  • Kuidas me kõnet liigendame?
  • Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti?
  • Mis on rõhk ja millised on tema ülesanded?
  • Millised on kolm rõhulisuse astet eesti keeles?
  • Milleks on vajalik lauserõhk?
  • Missugune on kvantiteedi foneetiline ja fonoloogiline külg kestus ja välde?
  • Mis avaldab mõju häälikute kestusele?
  • Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust kestus põhitoon?
  • Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada?
  • Millised on kuulmissüsteemi osad ja missugune on kõrva ehitus?
  • Kuidas me tajume helisageduse ja heliintensiivsuse muutumist?
  • Millistest faasidest koosneb kõneakt?
  • Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine, keelendamine)
  • Sõnumi tootmine (ütleja füsioloogiline, neuraalne tegevus) – artikulatoorne foneetika
  • Sõnum signaalina (hääleline) – akustiline foneetika
  • Sõnumi vastuvõtmine (kuulaja füsioloogiline ja neuraalne tegevus) - tajufoneetika
  • Sõnumi dekodeerimine ( keeleline tõlgendamine, mõtte analüüsimine) – tajufoneetika
  • Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel ? Kõnekommunikatsioon inimeste vahel toimub häälikute abil ning foneetika kui hääldus- ja häälikuõpetus uurib häälikuid ning nende käitumist inimeste kõnes.
  • Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada ?
    Uurimisalad:
    • Artikulatoorne foneetika
    • Akustiline foneetika
    • Auditiivne foneetika

    Uurimisvaldkonnad:
    • Üldfoneetika – kogu kõnemehhanismi uurimine
    • Deskriptiivne ehk kirjeldav foneetika – keele või keelemurde foneetiliste iseärasuste uurimine
    • Kontrastiivne ehk võrdlev foneetika – eri keelte või murrete häälikusüsteemide võrdlus
    • Ajalooline foneetika ehk häälikulugu – häälikusüsteemis toimunud keelemuutuste uurimine ja väljaselgitamine
    • Normatiivne foneetika ehk ortoeepia – erinevate hääldusreeglite väljatöötamine ja määratlemine
    • Eksperimentaalfoneetika – häälikusüsteemide ja häälduse uurimine katselisel meetodil

  • Millised on foneetika rakendusalad?

  • Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid , täiendav jaotumine )? Foneetika uurib häälikuid ja häälikute käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist.
    • Foneem – keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus
    • Allofoon – sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt: vabaallofoonid ja positsioonilised allofoonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud).
    • Distinktiivtunnused – vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi: kila vs küla. Foneetiliste ja fonoloogiliste tunnuste vahel pole distinktiivtunnuste puhul selget vahet – erinevus on üldistustasandis.
    • Minimaalpaar – sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on eri tähendus: väär vs vöör. Minimaalpaarianalüüs – foneemianalüüsi põhimeetod.
    • Täiendav jaotumine – 2 häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teist pole.

    Paralleelne jaotumine – 2 häälikut saavad esineda samas positsioonis ja kontekstis (varu vs valu).
  • Millisesse 3 ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende ülesanded?
    • Hingamiselundid – helide tekitamiseks vajaliku õhuvoolu tagamine
    • Fonatsioonielundid – hääletu õhuvoolu kõrvaga kuuldavaks heliks muutmine
    • Häälduselundid – häälikute moodustamine

  • Missugused on meie hingamiselundid? Hingetoru ehk trahhea , kopsutorud ehk bronhid , 2 kopsu, rindkere , vahelihas.
  • Millised on hingamise faasid ja liigid? Hingamine jaguneb sisse- ja väljahingamise faasiks.
    • Jõudehingamine – ühepikkused hingamisfaasid, vahetatakse 0,5-1l õhku, ~15 korda/min.
    • Kõnehingamine – eri pikkusega hingamisfaasid (sisse kiiresti, välja aeglasemalt), vahetatakse 50% kopsumahust, kujundab kõne rütmi, hääle kõrgust ja valjust

  • Milline on hingamise osa kõnetegevuses? Hingamine on kõne eeltingimus. Hingamiselundid tagavad hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu. Hingamine kujundab kõne rütmi, hääle kõrgust ning hääle valjust.
  • Missugused on meie fonatsioonielundid? Kõri: sõrmuskõhr, kilpkõhr, pilkkõhred, häälekurrud, häälepilu.
  • Milline on häälekurdude tegevus kõnelemisel? Häälekurdude võnkumine tekitab hääle põhisagedust. Võnked annavad energiat, mille abil neelu, suuõõne ja huulte vahelise ava suurust muutes moodustatakse häälikud.
  • Milline on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel?
    • Hingamine – häälekurrud on hingamisel üksteisest eemal ja tõmbuvad kas kokku või lahku.
    • Sissehingamine – paarse tagumise laiendajalihase kokkutõmme tõmbab häälejätked külgede suunas, siis lahutab ja pikendab ja jäigendab häälekurde. Tekib avar 5- nurkne häälepilu.
    • Väljahingamine – pilkkõhred tõmbuvad oma aluselt eemale, moodustavad 3-nurkse häälepilu. Kuna kurrupilu on avatud, ei saa häälekurrud võnkuda.
    • Sosistamine – külgmise ahendajalihase kokkutõmme sulgeb kurrupilu, mille puhul pilkkõhred eemalduvad teineteisest ja tekib kolmnurkne kõhrepilu. Õhuvool ei katke ega paugu (erinevalt normaalkõnest), sest häälekurrud pole kunagi täielikult sulgunud.
    • Helilised häälikud – nagu normaalkõnes: häälekurrud avanevad-sulguvad kiires tempos .
    • Helitud häälikud – nagu hingamisel: samasugune hääletus, häälekurrud on üksteisest eemal ja tõmbuvad kokku-lahku.

  • Missugused on artikulatsioonielundid (häälduselundid)? Pehme suulagi, kõva suulagi, hambasombud, hambad, huuled, keel.
  • Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Suuõõnes toimub häälikute moodustumise lõppfaas.
  • Millised on suuõõne ja keele erinevad osad?
    Suuõõs: Keel:
    • Pehme suulagi * keeletipp
    • Kurgunibu * keelelaba
    • Kõva suulagi * keeleselg
    • Hambasombud * keelepära
    • Hambad * keeleküljed
    • Huuled

  • Mis eristab vokaale konsonantidest?
    • Konsonantide hääldamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus, vokaalide puhul väljub õhk takistusteta.
    • Vokaalid on alati helilised.

  • Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Kõri, huuled, keel, häälepaelad.
  • Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Näited.
    • Huulte järgi – labiaalsed häälikud: ü, ö, o, u
    • Keeletõusu astme järgi – madalad (ä, a), keskkõrged (õ, e) või kõrged (i, u, ü)
    • Keele liikumise järgi – eesvokaalid (i, e, ä) ja tagavokaalid (õ, a)

  • Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Näited. Diftong on 2 teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi . Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: 26 diftongi omasõnades või vanades laenudes, 10 diftongi võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi on ainult ai, ei, ui. Diftong saab olla kas II või III vältes.
    • Tekkimise järgi: algupärased ja hilistekkelised
    • Hääldamise kõrguse suuna järgi: tõusvad (ai, õi, au, äi, oi), langevad (ea, oa, ao) ja kesksuunalised (eo).

  • Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Kõrged vokaalid madalduvad.
  • Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? Konsonandi hääldamisel moodustatakse kõnetrakti ühte kohta kitsus (kas sulg või ahtus). Suus tekitatakse ahtus/sulg, siis moodustatakse sulghäälikud. Sulu tugeva vallandumisega klusiile nimetatakse tugevateks klusiilideks. Sulu nõrgema vallandumisega klusiile aga nõrkadeks.
  • Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Näited.
    Resonandid ehk helilised konsonandid :
    • Nasaalid = ninahäälikud: m, n, n´
    • Liikvidad = sulahäälikud: r, l, l´
    • Poolvokaalid: j, w

    Obstruendid ehk helitud:
    • Klusiilid = sulghäälikud: k, p, t ja neile vastavad leenis- ehk nõrgad klusiilid g, b, d
    • Frikatiivid = hõõrdhäälikud
    • Spirandid = piluhäälikud: v, f, h
    • Sibilandid = sisihäälikud: s, ś, š

  • Kuidas rühmitada konsonante häälduskoha järgi? Näited.
    • Larüngaalid = kõrihäälikud: h
    • Farüngaalid = neeluhäälikud
    • Nasaalid = ninahäälikud: n, m, ń
    • Oraalid = suuhäälikud (uvulaarid, velaarid, palataalid, alveolaarid, dentaalid)

  • Kuidas rühmitada häälikuid fonatsiooni (helilisuse) järgi? Näited.
    • Helilised: m, n, l, l´, r, ń, j, v
    • Helitud: k, p, t, s, h, f, š, t´

  • Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles on 17 konsonantfoneemi.
    Probleemid:
  • Eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus.
  • Saab küll rääkida nõrkadest ja tugevatest konsonantfoneemidest, kuid need on tegelikult nõrgad ainult sõna lõpus või lühikestena helilises ümbruses, nii et nad on pigem tugevate allofoonid.
  • Frikatiivid v ja f moodustavad eesti keeles ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse.
  • Probleem võõrtähtedega š ja ž. Ei esine minimaalpaare, kus vastanduks š ja ž. Š esineb ainult geminaadina. Ž esineb š lühikese helitu allofoonina heliliste häälikute naabruses .
  • Palataliseeritud foneemidele puuduvad kirjas neile vastavad tähed.
  • Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. Häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad järgmise hääliku artikuleerimiseks liikuma.
  • Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Assimiliatsioon on häälikute sarnastumine – häälik muutub laadilt teise lähedaloleva hääliku sarnaseks. Püüdlus on vähesema pingutuse poole. Assimilatsioon on tingitud kõneelundite anatoomiast ning kõneinertsist. Assimilatsioon võib olla sõna sees kui ka sõnapiiril (sa ei ole – sai ole).
  • Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Näited.
    • Suund: progressiivne (onu) ja regressiivne (palju)
    • Aeg: sünkrooniline ehk mingil teatud ajahetkel, diakrooniline ehk ajalooline häälikumuutus
    • Kaugus: lähiassimilatsioon (kõrvuti: nt distsipliin ) ja kaugassimilatsioon (pole kõrvuti)
    • Ulatus: osaline, täielik

  • Mis on vokaalharmoonia? Näited. Vokaalharmoonia on progressiivne kaugassimilatsioon – kui esisilbis on eesvokaal, peavad ka järgsilpides olema eesvokaalid; kui esisilbis on tagavokaal, peavad ka järgsilpides olema tagavokaalid. Nt: värävä (kirde), küsüs (kihnu).
  • Mis on palatalisatsioon ? Näited. Palatalisatsioon on hääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Häälikute t, l, n, s palatalisatsiooni kutsuvad esile i ja j. Palatalisatsiooni esineb hellitussõnades (poisu, kussutama), hoidjakeeles ( notsu , kätu, kõtu), murdekeeles (olenevalt kohast).
  • Mis on dissimilatsioon , haploloogia ja metatees ? Näited.
    • Dissimilatsioon – häälikute eristumine. Üks häälik/silp muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks (keeleajalooliselt laensõnad: alamsaksa Röver – eesti röövel).
    • Haploloogia – dissimilatsiooni kadu, kus jääb hääldamata üks kahest või enamast teineteisele järgnevast sarnasest silbist (inimesesse – inimesse , kasutatakse – kasuta_kse).
    • Metatees – häälikute kohavahetus kas tahtlikult (kellelegi – kellegile, praegu – paergu) või tahtmatult ( tuhksuhkur – suhktuhkur).

  • Miks tekivad siirdehäälikud? Siirdehäälikud ehk lisahäälikud hääldatakse 2 kõrvutiasetseva konsonandi vahele.
    • Švaavokaal tekib, sest enne teise konsonandi hääldamist hääldatakse esimene konsonant lõpuni (leh∂m, vih∂m).
    • Siirdekosonant tekib nasaali ja sellele järgneva konsonandi vahele ( nummer : numri – numbri).

  • Mis on põhitoon? Põhitoon on rõhu füüsikaline omadus, suurema sagedusega põhivõnkumine, st rõhulised silbid ja sõnad on tooni poolest kõrgemad.
  • Mis on resonandid ehk formandid?
    Formant ehk resonantssagedus – kõnetrakti resonantsiõõntes häälikuspektri võimendunud sagedusribad.
    Resonants – süsteemi kaasavõnkumine, kui helisagedus ühtib resoneeriva süsteemi omavõnkesagedusega – võnkeamplituud on siis suurim. Resonaatorite ehk artikulaatorite abil saab sagedusi (ülemtoone) võimendada liitlaines ja muuta heli tämbrit.
    Formant ehk resonantssagedus – kõnetrakti resonant
  • Mis annab erinevatele täishäälikutele erineva kvaliteedi? Kvaliteet on rõhu füüsikaline omadus. Germaani keeltes näitab vokaali kvaliteet rõhulisust – selgesti hääldatud vokaalid esinevad vaid rõhulises positsioonid, rõhuta vokaalid on redutseeritud.
  • Kuidas on omavahel seotud vokaalide akustika ja artikulatsioon? Mida tead eesti keele vokaalide akustilistest omadustest? Vokaalide kvaliteedi määratlemisel on olulised parameetrid huulte asend, keele kõrgus ja keele ees- või tagapoolsus. Vokaalide tuvastamisel on tähtsad 2 alumist formanti, illabiaalsete eesvokaalide ja labiaalsete eesvokaalide eristamisel on tähtis ka madaluselt kolmas formant. Vokaale kujutatakse sageli 2-mõõtmelise diagrammina, mille mõõdeteks on 2 madalama formandi sagedused . Formandikõrgused pole absoluutsed, sest kõnetraktide ja neid moodustavate torude mõõdud on eri vahekorras: lühemates torudes tekib kõrgemaid formante kui pikemates.
  • Millised on konsonantide akustilised omadused (helilised konsonandid, klusiilid, frikatiivid)? Mida tead eesti keele konsonantide akustilistest omadustest?
    • helilised konsonandid: v, m, n, r, l
    • klusiilid: k, p, t, g, b, d – õhuvoolu läbipääs täielikult suletud
    • frikatiivid: f, h, v, s – ahtuses tekib kahin, sisin

  • Missuguseid prosoodianähtusi tead? Rõhk, kvantiteet , kõnemeloodia.
  • Kuidas võib määratleda silpi? Millistest osadest silp koosneb? Näited. Silp on häälikutest koosnev tähtede rida. Silp on hääldusliku pingutuse periood. Silp on häälikute intensiivsuse vaheldumine : silbipiir langeb vähima intensiivsuse kohale. Silp = silbi algus + silbi tuum + silbi lõpp
  • Kuidas me kõnet liigendame? Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti? Kõnetakt on silpide järjend, kus I silp on alati rõhuline, II (või teised) rõhutud. Eesti keele kõnetakt koosneb 1-3 silbist. Silbi ja kõnetaktiga on seotud prosoodianähtused.
  • Mis on rõhk ja millised on tema ülesanded? Rõhk on prosoodianähtus. Rõhu ülesanne on rütmi kujundada, kõnet liigendada, kõneüksusi tervikuks liita, uut infot eristada, sõnapiiri tähistada, sõnade tähendusi eristada.
  • Millised on kolm rõhulisuse astet eesti keeles? Näited.
    • Pearõhk: kõik eestikeelsed sõnad (v.a hüüd-, võõr- ja liitega sõnad)
    • Kaasrõhk (paaritu arv silpidel): ma-ga-ma(t)-ta
    • Rõhuta

  • Milleks on vajalik lauserõhk? Lauses olulise ja uue info välja toomiseks. Eesti keeles on rõhk lause lõpusosas.
  • Missugune on kvantiteedi foneetiline ja fonoloogiline külg (kestus ja välde)? Kvantiteet ehk pikkus jaguneb kestuseks ehk füüsikaliseks kvantiteediks ja välteks ehk lingvistiliseks kvantiteediks. Välde väljendab seda, kuidas mingit keelt emakeelena rääkiv inimene kvantiteeti tajub ; iseloomustab pearõhulist silpi.
  • Mis avaldab mõju häälikute kestusele?
  • hääliku laad : kõrged häälikud on kestuselt lühemad
  • naaberhäälikute mõju (nt vokaal on sulghääliku ees lühem kui nasaali ees)
  • silbi liik (rõhulise silbi häälikud on tavaliselt pikemad )
  • sõna pikkus
  • kõne kiirus: aeglases kõnes on häälikud pikemad kui kiiremas .
  • Mis iseloomustab eesti keele vältehääldust (kestus, põhitoon)? Välteeristuse puhul on olulised 3 faktorit :
  • 2 silbi kestussuhted – järgsilbi vokaali kestus on esisilbi vokaali kestusega pöördvõrdelises seoses
  • põhitooni liikumine: I välte puhul on vokaali esimesel kolmandikul toonikontuuris järsk tõus, järgneb langus ülejäänud sõna jooksul; II välte puhul on tõus 2/3 sõna ulatuses, järgneb langus ülejäänud sõna jooksul; III välte puhul tõuseb põhitoon esimesel kolmandikul, siis langeb järsult.
  • intensiivsuskulg – III välde erineb II-st pingsuse poolest.
  • Missugune on eesti keele vältesüsteem ja kuidas seda on käsitletud fonoloogiliselt (hääliku-, silbi- ja taktivälteteooria)? Välde on tähtis sõnade tähenduse ja sõnavormide eristamises. Välde iseloomustab sõna pearõhulist silpi.
  • Häälikuvälteteooria – välde on seotud häälikukestusega, st igal häälikul on 3 väldet: sada – saada – saada. Probleem: diftongid, konsonantühendid ja välde.
  • Silbivälteteooria – jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Kas jagada välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Probleem: vahet tehakse vaid lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel.
  • Taktivälteteooria – välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välted on leksikaalselt distinktiivsed. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul.
  • Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada?
    Intonatsioon on lausemeloodia, mida mõjutavad grammatiline struktuur, infostruktuur, diskursuse struktuur jne. Intonatsioon näitab kõneleja lingvistilist kompetentsi . Intonatsioon ehk muusikaline rõhk – helikõrguste liikumine sõnas ja lauses . Kõne pole monotoonne , kõneldes heli tõuseb ja langeb. On keeli, kus intonatsioonil pole fonoloogilist ülesannet, kuid teistes keeltes on helikõrguste liikumine sõna ja lause keskne nähtus. Kui I silp on lühike, siis on sõna intonatsioon vähe langev. Kui I silp on pikk, on intonatsioon püsiv. Kui I silp on ülipikk, on intonatsioon tõusev-langev.
    Sõna intonatsiooni kõrval esineb lause intonatsioon. Lause intonatsioonil 3 ülesannet:
  • osutada lause jätkuvusele
  • viidata lausetüübile (küsimus, hüüatus)
  • näidata rääkija suhtumist , emotsioone, kahtlusi jms.
  • Mis on toon? Näited toonikeelte ja tooniaktsendikeelte kohta. Toon on sõnameloodia. Sõnatooni puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse. Toonikeeltes eristab sõnade tähendusi helikõrgus; nt hiina, tai, vietnami, joruba ja mitmed bantu keeled. Tooniaktsendikeeltes sõltub toonide esinemine sõnarõhust, silpide arvust või grammatilistest omadustest: nt rootsi, norra, serbohorvaadi, läti, leedu.
  • Millised on kuulmissüsteemi osad ja missugune on kõrva ehitus?
    Kuulmissüsteem:
    • Perifeerne osa ehk kõrv, mis koondab heli kandvaid õhuvõnkeid ja muudab need närviimpulssideks
    • Vahendav osa ehk kuulmisnärvid, mis kannavad närviimpulsse ajju
    • Ajukoore kuulmisala, mis töötleb temani jõudnud info lõpuni.

    Kõrva ehitus:
    • Väliskõrv: kõrvalest (juhib häälelaine väliskuulmekäiku võimalikult suurelt alalt), väliskuulmekäik (toru, mille lõpus on kuulmekile ), kuulmekile (kannab võnkumise edasi keskkõrva)
    • Keskkõrv: kuulmeluukesed: vasar , alasi, jalus – võimendavad võnkumist ja takistavad väga ulatuslike võnkumiste jõudmist sisekõrva
    • Sisekõrv: tigu (muudab mehaanilise liikumise närvisignaalideks) : ovaalaken, spiraalleste, basilaarmembraan

  • Kuidas me tajume helisageduse ja heliintensiivsuse muutumist?
    Inimkõrva helide tajumisel on kindlad piirangud ja reeglipärasused. Kõrv ei suuda vastu võtta kõiki õhus kulgevaid laineid. Kõrv on ühtede lainete suhtes tundlikum kui teiste suhtes. Inimene tajub häältes 3 mõõdet: toonikõrgus, valjusus , kõla.
    Praktiline osa
  • Häälikute artikulatsiooni kirjeldamine ja ära tundmine definitsiooni järgi
  • Silbitamine ja silbiliikide määramine ( kinnine või lahtine , lühike või pikk)
  • Väldete määramine
  • Transkribeerimine
  • Eesti foneetika ja fonoloogia eksami kordamisküsimused #1 Eesti foneetika ja fonoloogia eksami kordamisküsimused #2 Eesti foneetika ja fonoloogia eksami kordamisküsimused #3 Eesti foneetika ja fonoloogia eksami kordamisküsimused #4 Eesti foneetika ja fonoloogia eksami kordamisküsimused #5 Eesti foneetika ja fonoloogia eksami kordamisküsimused #6
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 108 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Mirell Põlma Õppematerjali autor
    Koostatud kevadsemestril 2011/2012

    Sarnased õppematerjalid

    Eesti foneetika ja fonoloogia kordamisküsimused
    7
    docx

    Eesti foneetika ja fonoloogia kordamisküsimused

    1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhiettapidest, milleks on: 1) sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) 2) sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 3) sõnum signaalina (häälelaine) 4) sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neutraalne tegevus) 5) sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine). 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Harud: 1) artikulatoorne foneetika (häälduelundite tegevus) 2) akustiline foneetika (häälelaine ja häälikuüksuste omadused) 3) auditiivne ehk tajufoneetika (häälikuüksuste kuuldeline eristamine ja tajumine) Valdkonnad: 1) üldfoneetika 2) deskriptiivne eh kirjeldav foneetika

    Eesti foneetika ja fonoloogia
    Foneetika ja fonoloogia kordamisküsimused
    6
    doc

    Foneetika ja fonoloogia kordamisküsimused

    Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? 5 faasi: sõnumi kodeerimine, tootmine, sõnum signaalina, sõnumi vastuvõtmine ja dekodeerimine. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib, mida inimesed teevad kui nad räägivad või kuulavad kõnet. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Artikulatoorne, akustiline ja auditiivne foneetika. 6 liiki: Üldfoneetika, deskriptiivne e kirjeldav, kontrastiivne e võrdlev, ajalooline e häälikulugu, normatiivne e ortoeepia ja eksperimentaalfoneetika. 4. Millised on foneetika rakendusalad? 8 valdkonda: lavalise kõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus, õige hingamine) kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel võõrkeelte õpetamisel (uued artikulatoorsed harjumused, intonatsioon: kõne kõrguse

    Eesti keel
    Foneetika ja fonoloogia
    11
    odt

    Foneetika ja fonoloogia

    Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Esimene etapp on sõnumi kodeerimine, kõnelejal on mõte midagi öelda, mõtestamine ja keelendamine ­ see on lingvistiline tasand. Teises etapis toimub sõnumi tootmine, füsioloogiline tegevus, aktiveerub umbes 100 lihast ­ artikulatoorne foneetika. Kolmas etapp: häälelaine, sõnum levib signaalina ­ akustiline foneetika. Kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma ­ füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine ­ tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine ­ lingvistiline tasand. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline. Foneem on abstraktsioon, st kui me ütleme sõna

    Eesti foneetika ja fonoloogia
    Eesti foneetika ja fonoloogia kordamine
    5
    doc

    Eesti foneetika ja fonoloogia kordamine

    Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneleja ehk kõnemoodustuse faasid (mõte, keeleline vorm, närvisignaalid, häälduselundite tegevus) ja kuulaja ehk kõnetuvastusfaasid (kõrva tegevus, närvisignaalid, keeleline vorm, mõte) Nende vahele jääb helilaine. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Uurib, millised protsessid toimuvad, kui me kõneleme või kuulame. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Artikulatoorne foneetika ­ kuidas kõnet moodustatakse Akustiline foneetika ­ helilaine Tajufoneetika ­ kuidas kõnet tajutakse Uurimisvaldkonnad ­ üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika,

    Eesti foneetika ja fonoloogia
    Eesti foneetika ja fonoloogia kordamisküs -vastused 2011
    19
    doc

    Eesti foneetika ja fonoloogia kordamisküs.-vastused 2011

    Kordamisküsimused "Eesti foneetikas ja fonoloogias" A-, B- ja C-rühmale 1. Millistest faasidest koosneb kõige lihtsam kõneakt? Kõneakt koosneb suhtlusprotsessi põhietappidest, milleks on: 1) Sõnumi kodeerimine (mõte, mõistestamine ja keelendamine) lingvistiline 2) Sõnumi tootmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline artikulatoorne foneetika 3) Sõnum signaalina (häälelaine) akustiline akustiline foneetika 4) Sõnumi vastuvõtmine (füsioloogiline ja neuraalne tegevus) füsioloogiline auditiivne foneetika 5) Sõnumi dekodeerimine (tuvastamine, mõistmine) lingvistiline 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Tuleks keeleliselt öelda, et märkidel/sõnadel on oma sisu, mille tähendus on tihtipeale kokkuleppeline. Lisamaterjal üldkeeleteadus lk 67 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Üldfoneetika

    Eesti foneetika ja fonoloogia
    Foneetika konspekt
    11
    rtf

    Foneetika konspekt

    FONEETIKA KONSPEKT Kõneaktil on 9 faasi, need jagunevad Rääkija faasid e. kõnemoodustus: - mõte - keeleline vorm - närvisignaalid - häälduselundite tegevus e. artikulatoorne foneetika (uurib, kuidas häälikut hääldatakse, missugune kõneorgani asend on aluseks ühele või teisele häälikule) õhuosakeste võnkumine e. helilained e. akustiline foneetika (häälikute materiaalne olemus e. õhuvõngete füüsikaline struktuur, mis häälikut õhus edasi kannavad; häälikute tajumine ­ missugused hääliku akustilised tunnused on tajumise seisukohalt olulisemad ja kuidas mõjuvad naaberhäälikud hääliku äratundmisele, ka tajufoneetika e. pertseptiivne foneetika) Kuulaja faasid e. kõnetuvastus: - kõrva tegevus e. auditiivne foneetika - närvisignaalid - keeleline vorm - mõte.

    Eesti foneetika ja fonoloogia
    FONEETIKA konspekt
    22
    docx

    FONEETIKA konspekt

    Häälikud on vokaalid (täishäälikud) ja konsonandid (kaashäälikud). Pole olemas keelt, kus oleks vaid vokaalid või konsonandid, sest nad esinevad alati koos. Tajume kuulmiselunditega, hääldame kõneelunditega. Häälikutel pole tähendusi. Häälikud ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid on lõpmatu hulk, sest see võib varieeruda (nt olenevalt tujust, keelest või inimesest endast). Võõrkeelt õppides tuleb omandada uued hääldusharjumused. 1. Artikulatoorne foneetika – kõne moodustamine. Erineb häälduskoht, häälduselundi aktiivsus. Häälikupaare eristab helilisus (nt s ja f on helitu, z ja v on heliline), mis näiteks võib ahtusest sõltuda. Häälekurdude võnkumine toimub kõris: helilise puhul toimub kerge surin. 2. Akustiline foneetika – häälikute moodustamisel tekkivad helilained. Pärast hääldust tekib häälelaine, tekib erinev aperioodiline laine. Inimene tajub ahtusest sõltuvalt müra. - Spektrogramm

    Foneetika
    FONEETIKA EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED
    9
    docx

    FONEETIKA EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED

    5. Õhuosakeste võnkumine 6. Kõrva tegevus 7. Närvisignaalid 8. Keeleline vorm 9. Mõte Kõneakt · Rääkimise ajal aktiveerub ~ 100 lihast · Kopsudest tulev õhuvool tekitab häälekurdudest allpool ülerõhu; häälekurrud eemalduvad teineteisest ja õhuvool pääseb neelu-, suu- ja ninaõõnde; häälekurdudest allpool tekkinud alarõhk suleb häälekurrud - nii toimub üks häälekurdude võnge · Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon) 3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia? Foneetika ­ e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia ­ õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4

    Foneetika




    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun