Biomeditsiini kordamisküsimuste vastused (2)

BIOMEDITSIIN | DMK0041 KORDAMISKÜSIMUSED | MIHKEL HEINMAA | TTÜ kevad 2010
1. Biomeditsiini mõiste; meditsiini alusteadused ja nende tähendus. Biomeditsiin on teaduste kogum, mis uurib inimese bioloogiat ja haiguste tekke ning raviga seotud bioloogilisi seaduspärasusi. Meditsiini alusteadused: Morfoloogia ­ õpetus organismi, elundi, koe ja raku ehitusest. Füsioloogia ­ on elutegevust ja selle regulatsiooni uuriv teadus. Patoloogia ­ haigusõpetus ehk õpetus haiguslikkusest. Patoloogia käsitleb haiguste puhul esinevaid morfoloogilisi muutusi organite makroskoopilisel, kude ( histo ) ja tsüto (rakkude) tasandil.
2. Inimese ontogenees ; organismi ehitus ja talitus: tasemed ; inimese organsüsteemid. Ontogenees ehk isendi individuaalne areng. Inimese ontogenees jaguneb: (1) sünnieelne e embrüonaalne e üsasisene prenataalsene e antenataalne. (2) sünnijärgne e postembrüonaalne e üsaväline postnataalne arenguperiood . Embrüogenees ­ antenataalne areng. Postnataalne areng ­ vananemine ( lapseiga ; puberteet; reproduktiivne iga; vanadus ). Organismi ehituse ja talituse tasemed: molekulaarne > rakuline > koeline > organid ja organsüsteemid > organism > rahvastik (poulatsioon). Elundkonnad : (1) katteelundkond (nahk, juuksed, karvad , küüned, retseptorid , higinäärmed, rasunäärmed, organismi sisesed epiteliaalsed membraanid ), (2) luustik ehk skelett (luud, liigesed ), (3) lihastik, (4) närvisüsteem ( peaaju , seljaaju, närvid), (5) sisenõristus ehk endokriinsüsteem (hüpofüüs, hüpotaalamus, tüümus, kilpnääre, kõhunääre, neerupealis , munasarjad, testised e. munandid), (6) vereringe ehk kardiovaskulaarne süsteem (süda, veresoonkond ), (7) lümfisüsteem (lümfisõlmed, lümfisooned, põrn, tüümus, mandlid ), (8) hingamissüsteem (nina, neel , kõri, trahhea, bronhid , kopsud ), (9) seedesüsteem (primaarsed organid: suu, neel, söögitoru, magu , peensool, jämesool, pärasool; sekundaarsed organid: hambad, süljenäärmed, keel, maks, sapipõis, kõhunääre), (10) erituselundkond (neerud, kusepõis, kusejuha , kusiti), (11) suguelundkond (mehed: gonaadid (testis e. munand), seemnejuha , kusejuha, lisaorganid: eesnääre; naised: gonaadid (munasarjad), lisaorganid: emakas , munajuha, tupp ).
3. Reaktsiooni norm; homeostaas ja homeostaasi mõjutavad tegurid. Reaktsiooni norm ­ pärilikult määratud ja evolutsiooniliselt kinnistunud tunnuse normaalse muutuse ulatus. Homeostaas ­ stabiilse keskkonna tagamine rakkude ja kudede ning organsüsteemide talituseks. Homeostaasi mõjutavad: kehatemperatuur; happe-leelis tasakaal (vereseerumi pH 7,35-7,45); soolade kontsentratsioon; hapniku kontsentratsioon (PO2 75-100 mmHg); vedeliku kogus.
4. Haiguse mõiste, haiguste jaotus ja haiguste riskifaktorid . Krooniliste haiguste tekkepõhjused. Haiguste diagnoosimise põhiprintsiibid; haiguste prognoos. Haigus on organismi struktuurne või funktsionaalne kõrvalekalle, mis rikub homeostaasi või organismi normaalset funktsioneerimist. Kulu järgi jaotatakse: Üliäge e hüperakuutne (lõpeb mõne päevaga surmaga). Akuutsed e ägedad. Alaägedad. Kroonilised. Haiguste klassifikatsioon (RHK): Nakkus ja parasitaarhaigused ( tuberkuloos , düsenteeria); Kasvajad ; Kroonilised haigused (klassifikatsioon organsüsteemide alusel) (näit. Hingamiselundite haigused); Vigastused, mürgistused; Rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne periood; Kaasasündinud väärarendid, deformatsioonid, kromosomaalsed haigused). Haiguse riskifaktorid: faktorid , mille kaasnemise korral on haiguse kujunemise tõenäosus suurem, kui populatsioonis tavaliselt. Kroonilise haiguse tekkepõhjusi: ägeda haiguse sümptomitevaene kulg; ägeda haiguse mitteadekvaatne ravi; haigustekitaja resistentsus ; algselt kroonilised (enamus polüetioloogilisi haigusi, autoimmuunhaigused, ka osad infektsioonid ). Diagnoosimine - patsiendi vaevus(t)e taga oleva patoloogilise protsessi/häire lokalisatsiooni ja olemuse määramine. Diagnoosimise meetodid: Klassikaline meetod (vaatlus, küsitlus); Äratundmine; Kliinilised algoritmid; Diagnoosihüpoteeside testimine . Diagnoosimise erijuhud : Väljalülitamisdiagnoos (diagnosis per exclusionem); Raviefektil põhinev diagnoos (diagnosis ex iuvantibus); Jälgimise teel tehtud diagnoos (diagnosis ex observatione). Haiguse prognoos (mis on haigustamise tagajärjed): Lähiprognoos. Kaugprognoos. Prognoos elu suhtes (prognosis quad vitam). Prognoos funktsiooni taastumise suhtes (p.quad functionem). Prognoos töövõime osas (p.quad laborem). Prognoos tervistumise osas (p.quad sanationem). Hea prognoos (prognosis bona ). Kahtlane prognoos (prognosis dubia). Halb prognoos (prognosis mala ). Väga halb prognoos (prognosis pessima).
5. Mõisted: sümptom, sündroom. Sümptom ­ haiguse tunnus Sündroom ­ patogeneetiliselt seotud sümptomite kompleks . Ühesugune sündroom võib olla erinevatel haigustel .
6. Sõeluuringud ja näidustused. Sõeluuringute ehk skriiningute eesmärk on haiguse varajane prekliiniline avastamine spetsiaalsete testidega. Sõeluuringud tähendavad suure hulga inimeste perioodilisi läbivaatusi. Et sõelteste tuleks teha paljude ilma kaebusteta või kliinilise leiuta (sõelteste ikka tehakse inimestel, mitte inimestega) inimestega, siis on sõeltesti tulemus esialgne ja selle alusel ei saa inimest kohe haigeks määrata. Sõeluuringud: Haiguseelsed seisundid , Geneetiline monitooring , Geneetiline skriining . ( 1) Rasedatele. Eesmärk: välja selgitada rasedad, kelle oodataval lapsel on suurenenud risk kromosoomihaigusele (eelkõige Downi sündroom) või mõnele arenguhäirele (nt. seljaaju song ). Tegemist ei ole diagnostilise testiga, vaid hinnatakse loote kromosoomihaiguse tõenäosust. (2) Vastsündinutele: Eestis testitakse lapsi kahe haiguse suhtes: kaasasündinud hüpotüreoos ja fenüülketonuuria. (3) Rinnavähk: uuringuid 50-65 aastastele naistele. (4) Emakakaelavähk: emakakaelarakkude muutuste avastamiseks varases staadiumis , ennetamaks emakakelavähi teket. (30-59 aastaseid naised). (5) eesnäärme kasvaja sõeluuringu, (vajalik teha kõigile > 50 a.meestele).
7. Haiguste patogeneesi mõiste. Haiguse patogenees ­ õpetus haiguse arengust, oluline ravi määramisel ka tundmatu etioloogiaga haiguse korral võib haiget aidata patogeneetilise raviga.
8. Rahvatervishoid; epidemioloogia liigid, epidemioloogia harud; mõisted: levimus , haigestumus, suremus. Kumulatiivne haigestumine, määr, standard. Rahvatervishoiu objektiks on rahvastiku tervis ja eesmärgiks rahvastiku tervise parandamine. Tegemist on teadusvaldkonnaga, et hankida teadmisi tervist mõjutavate tegurite kohta ning kasutada seda teadmist tervise kaitseks ja edendamiseks. Epidemioloogia ­ teadus haigusete tekkimise ja leviku seaduspärasustest populatsioonis. Haiguse esinemist kirjeldatakse arvudes. Uurib haiguse esinemise sagedust, levikut ja haigusi põhjustavaid tegureid. Pööratakse tähelepanu rahvastikurühmale mitte üksikisikule. Epidemioloogia liigid. Rutiinne e igapäevane: demograafiliste ja meditsiiniliste andmete kogumine, registrid . ,,Akuutne" epidemioloogia: nakkushaigused, puhangud. Tervishoiupoliitika epidemioloogia: kugutud meditsiiniliste ja sotsiaaldemograafiliste andmete kasutamine tervishoiupoliitika kavandamisel, ravikvaliteet. Akadeemiline epidemioloogia: teadusuuringud meditsiinis, haigete riskifaktorite otsimine. Epidemioloogia harud. Vaatuslik: kirjeldav ja analüütiline. Kirjeldav: (kes, kus, millal) kogub, kontrollib ja analüüsib haigestumisega seotud näitajaid rahvastikus. Analüütiline: (miks) kasutades kirjeldava epidemioloogia tulemusi ja teadmisi biomeditsiinist püstitab ja kontrollib hüpoteese haiguse tekkepõhjuste kohta. Koos laboratoorsete andmetega püstitab hüpoteese haiguse põhjuste kohta. Kavandab, viib läbi ja analüüsib saadud tulemusi haigestumise põhjuste kohta püstitatud hüpoteesi(de) suhtes. Levimus (prevalence) ­ haigusdiagnoosiga isikute hulk rahvastikus kindlal ajahetkel. Haigestumus (incidence) on protsess, mis näitab uute haigusjuhtude tekkimise kiirust rahvastikus Mõõdetakse: 1) absoluutarvuga ­ uute haigusjuhtude arv mingis ajavahemikus . 2) Suhtarvuna - haigestumuskordaja (IR) ­ väljendab haigusjuhtude arvu rahvastikuarvu suhtes mingis ajavahemikus. Suremus ( mortality ) ­ haigusest põhjustatud surmad. Kumulatiivne haigestumus on protsess, mis näitab uute haigusjuhtude kuhjumist rahvastikus. Kumulatiivne haigestumusmäär (CI) ­ mingil ajavahemikul uuritavasse haigusesse haigestunud inimeste proportsioon algselt terves rahvastikus. Määr (rate) väljendab juhte 100 000 elaniku või riskirühma kohta, võimaldab võrrelda erineva suurusega rahvastiku rühmasid, nõuab vanusega standardimist, et eri populatsioone võrrelda. Standard. Enamuse haiguste korral on haigestumus sõltuv vanusest . Vanuse järgi standartimisel arvutatakse haigestumuskordajad, mis esineksid siis, kui kummagi rahvastiku vanusjaotus oleks sama.
9. Epidemioloogilise uuringu kava. ???
10. Rakk , raku struktuurid ; membraanne transport: aktiivne, passiivne; Lahused : isotooniline , hüpertooniline, hüpotooniline. Hüpertooniline lahus on lahus, mille osmootne kontsentratsioon on kõrgem vereplasma omast. Hüpotooniline lahus on lahus, mille osmootne kontsentratsioon on madalam vereplasma omast. Isotooniline lahus on sama osmootse kontsentratsiooniga kui vereplasma.
11. Rakkude ainevahetus , rakkude vahelised liidused , rakuväline aine. Rakkudevahelised liidused. Intertsellulaarsed liidused: A. Tiheliidused (tight junction ) (näit. peensoole epiteel ) takistab vees lahustunud molekulide difundeerumist läbi epiteelirakkude. Takistab membraanvalkude difundeerumist. B. Ankurliidused (anchoring junctions) ühendab rakkude tsütoskelettide elemente; ühendab raku ETM-ga; annab epiteelkoele mehhaanilised omadused (näit naha epiteelkude ). C. Aukliidused (gap-junction) Võimaldavad väikestel molekulidel otse minna ühest rakust teise). Rakuväline aine (ekstratsellulaarne maatriks ETM): kollageen , elastiin, fibronektiin, iaminiin. Sünteesitakse fibroblastide poolt. Spetsiifilised ühenduskompleksid (desmosoomid): ühendused rakkude vahel, molekulide vahetus, rakkude tegevuse koordineerimine. Kollageen on põhiline ETM'i valk. Enamik epiteelkudesid paiknevad tihedalt seotuna õhukesel maatriki kihil , basaalmembraaniks. Rakud kinnituvad selle külge retseptorite abil.
12. Rakutsükkel, rakutsükli faasid , rakutsükli kontroll. Speratogenees ja oogenees . Raku tsükkel on kõrgelt organiseeritud sündmuste jada, mille resultaadiks on rakkude jagunemine ja paljunemine. Raku tsükli käigus replikeerub DNA, tuuma ümbris laguneb, kromosoomid segregeeruvad ja rakud jagunevad. Mitoos: Profaas : Kromatiin kondenseerub aeglaselt kompaktseteks kromosoomideks. Kaob tuumake, sest kondenseerunud kromatiinilt ei toimu enam RNA transkriptsiooni. Lagunevad ka tsütoplasmaatilised mikrotuubulid. Käävniidistiku moodustumine (mitoosiaparaadi peamine komponent ). Käävniiistik on bipolaarne struktuur, mis koosneb mikrotuubulitest ja nendega seotud valkudest. Kääv moodustub alguses tuumaväliselt, lahknevate tsentrosoomide vahele. Metafaasis algab järsku tuumamebraani lagunemisega vesiikuliteks (vesiikulid jäävad nähtavaks kääviniidistiku ümbruses kogu mitoosi ajal). Kääviniidid, mis alguses olid väljaspool tuuma, hõlmavad nüüd ka selle ruumi, kus enne oli tuum. Kromosoomide tsentromeeride külge moodustuvad kinetohoorid, mis seovad enda külge osa mikrotuubulitest - neid nim. nüüd kinetohoorseteks mikrotuubuliteks. Käävi ülejäänud mikrotuubuleid nim. polaarseteks, väljapoole käävi jäävaid mikrotuubuleid aga astraalseteks. Kinetohoorsete mikrotuubulite abil kromosoomid reastatakse ühele tasapinnale kahe pooluse vahel. Anafaasis tütarkromatiidid alustavad liikumist pooluste suunas. Telofaasis kromosoomid liikumine lõppeb. Mikrotuubulid jaotuvad laiali. Raku vastaspoolustele liikunud kromosoomide ümber tekib tuumamembraan . Kromosoomid dekondenseeruvad. Seejärel toimub tsütokinees ja rakk jaguneb pooleks. Lahknevad tütarkromatiidid (kromosoomid) jõuavad poolustele, kinetohoorsed mikrotuubulid kaovad. Tütartuumade ümber moodustub uus tuumaümbris. Kromatiin dekondenseerub, ilmuvad uuesti tuumakesed. Tsütokinees lõpeb kahe uue tütarraku eraldumisega teineteisest. ( aktiinist ja müosiinist moodustub kontraktiilne struktuur aktiini rõngas). Meioosi - rakkude diferentseerumise protsess. Meiootiline rakkude jagunemine esineb k÷ ikidel suguliselt sigivatel organismidel. Meiootiliselt jagunevaid rakke on organismidel vähe, neid nim. ka meiotsüütideks. Kõrgematel organismidel leidub meiootiliselt jagunevaid rakke tavaliselt sugunäärmetes e. Gonaadides. Meioos inimesel: Primordiaalsed idurakud (need, mis on määratud läbima meiootilist jagunemist) diferentseeruvad väga varajases embrüonaaleas. Tekivad rebukotis ja edasi migreeruvad embrüonaalsesse gonaadialgmesse. Kulg embrüonaalses ovaariumis ja testises on erinev. Embrüonaalses ovaariumis toimub idurakkude mitootiline paljunemine, sel ajal nim. neid oogoonideks. Teatud ajal algab oogoonide meiootiline jagunemine- nad alustavad 1. profaasi. Nüüd nim. neid rakke primaarseteks ootsüütideks. Ootsüüdid tekivad inimese embrüonaalses ovaariumis 3-8 lootekuul. Ootsüüdid jäävad pidama 1. profaasi suguküpsuse algusest kuni fertiilse ea lõpuni. Selgroogsete ovaariumis esinevad follikulaarrakud. Follikulaarakud paiknevad kihina ümber ootsüüdi. Follikulaarakud on ühenduses ootsüüdiga aukliiduste abil. Edasine meiootiline jagunemine (ootsüüdi küpsemine) toimub tsükliliselt suguhormoonide toimel. Igas tsüklis alustab küpsemist 3- 30 ootsüüti (inimesel), millest lõplikult küpseb ning ovuleeritakse vaid 1 (harva ka 2). Spermatogenees. Spermatogoonid tekivad samuti primaarsetest idurakkudest. Testistesse migratsioon varases embrüonaaleas. Suguküpsuse saabudes spermatogoonide kiiret mitootilist jagunemet, spermatogoonidest meiootilise jagunemisel tekkinud rakke nim. spermatotsüütideks. Pärast meioosi 2. jagunemist moodustuvad haploidsed spermatiidid, mis edasise diferentseerumise käigus e. spermiogeneesi moodustavad küpseid sperme. Spermatogeneesi erinevus oogeneesist: 1. Spermatogeneesi puhul alustavad pidevalt uued rakud meiootilist jagunemist. Oogeneesi puhul alustavad meioosi kindel hulk rakke ja see toimub juba embrüonaaleas (3-8 kuul). 2. Spermatogeneesi puhul igast meioosi alustanud rakust tekib 4 funktsionaalset haploidset rakku, oogeneesi puhul aga ainult üks. 3. Spermatogeneesi puhul pärast meioosi lõppu järgneb veel keerukas diferentseerumine, mida nim. spermiogeneesiks.
13. Rakkude vaheline kommunikatsioon ja signaali ülekande rajad , retseptorid. Rakkudevaheline kommunikatsioon ja ülekande rajad: valgu kanalid, retseptorid, signaalmolekulid hormoonid, neuraalsed hormoonid. Iga rakk on programmeeritud vastama spetsiifilisele signaalile. Keemilise signaali kandjad: Lõhna ja maitseained (keskkonnast); Neurotransmitterid (osalevad närviimpulsi edasi andmisel nagu atsetüülkoliin, gamma -aminovõihape); Steroidhormoonid ja teised rasvades lahustuvad ühendid ( testosteroon , A & D vitamiinid ); Peptiidid (mõnest kuni 10 aminohappest koosnevad valgud ); Valgulised hormoonid ( insuliin ) ja kasvufaktorid (toimub rakkude kasvamine ja diferentseerumine). Retseptorid. Jaotus asukoha järgi: raku pinna retseptorid ja tsütoplasmaatilised retseptorid. Ligand on aine, mis spetsiifiliselt seondub retseptoriga. Retseptoreid iseloomustab: ligandi spetsiifilisus, ligandiga aktiveeritavus, signaali edasiandmine, suur heterogeensus ­ tagab rakulise vastuse väga mitmesugustes tingimustes ja mitmesuguse vastuse. Proliferatsiooni reguleerivad geenid ja kasvufaktorid.
14. Ioonide tasakaalu regulatsioon , happe-alus tasakaal. Happe ­ alustasakaal. Vesinikioonide aktiivsus kehavedelikes koos seda reguleerivate mehhanismide seisundi ja nende funktsionaalse reserviga. Organismis on reg. mehhanismid (keemilised, füsioloogilised) ,mille ülesandeks on säilitada H-ioonide kontsetnratsiooni teatud kindalal tasemel: intratsellulaarne pH 6.9...7.0; ekstratsellulaarne pH 7.3...7.4. Kliinilises praktikas määratav rakuväline pH. BE ( base excess, ingl.k., leelise liig) ­ happe või aluse kogus millimoolides, mis on vajalik lisada 1 liitrile hapnikuga küllastatud uuritavale verele, et 37ºC ja PCO2 40 mmHg juures oleks pH 7,4. ,,-" BE happe liig e atsidoos; ,,+" BE happe defitsiit e alkaloos . Keemilised happe-leelistasakaalu regulatsiooni mehhanismid: puhversüsteemid (nõrgast happest ja alusest ); Ekstratsellulaarse vedeliku puhvesüsteemid (bikarbonaat- , fosfaat -, valgupuehver); intratsellulaarsed (hemoglobiinipuhver). Füsioloogilised regulatsiooni mehhanismid: seotud kopsude, neerude, vähem mao ja maksa funktsiooniga. Kopsud: kui veres tõuseb süsiappegaasi sisaldus, sunnib hingamiskeskuse erutus hüperventilatsioonile ­ suureneb CO2 väljutamine kuni on saavutatud CO2 normaalne kontsentratsioon veres.
15. Rakkude vigastused, raku surm. Spetsiifiline kahjustus: kahjustava faktori ründepunkt on täpselt määratletav (faktor seostub teatud kindla struktuuriga ensüümi või struktuurse valgu/lipiidi molekulis) Näi. bakterimürk lagundab rakumembraanide fosfolipiide. Mittespetsiifiline e. üldine kahjustus: kujuneb sekundaarsete protsessidena vastusena spetsiifilisele kahjustusele, kahjustavad rakke ühesuguse mehhanismi 2+ kaudu eri rakutüüpidest. Väljendub: 1) kahjustus Ca ülekoormusest; 2) kahjustus vabade radikaalide ülekoormusest; 3) H2O ainevahetuse häirumine; 4) kahjustus atsidoosi toimel 5) mitokondrite kahjustus; 6) raku energiavaegus. Rakkude vigastused:1) taaspöörduvad kahjustused 2) taaspöördumatud kahjustused. Sõltub rakkude metaboolsest seisundist ja kahjustava faktori intensiivsusest. A: Taaspöörduv (e. reversiibelne) väljendub raku funktsionaalsetes ja morfoloogilistes muutustes, mis kahjustava faktori kõrvaldamisel on taaspöörduvad; pöörduv kahjustus: 1) oksüdatiivne fosforüleerimine , 2)ATP hulga , 3) tsütoplasmas H2O hulga ; 4) raku pundumine tingituna ioonide sis./tasakaalu muutumisest. B: Taaspöördumatu e. Irreversiibelne ­ kahjustuse süvenemisel pole rakkudes asetleidvad muutused enam pöörduvad. Rakkudes kujunevad morfoloogilised muutused, mis on iseloomulikud rakusurmale. Raku surm. Apoptoos ­ programmeeritud rakkude surm, mis leiab aset spetsiaalsete rakusiseste surmamehhanismide käivitumise kaudu ning kujutab endast raku geneetiliselt determineeritud eneselikvideerumist. Apoptoos: tuuma ja tsütoplasma kondenseerumine , raku lagunemine apoptootilisteks kehakesteks. Apoptootiliste kehakeste eliminatsioon naaberrakkude fagotsütoosi teel. Nekroos ehk kärbus ­ mitmesuguste kahjustavate tegurite toimel tekkiv rakkude programmeerimata surm. Kudede hävimine elusas organismis, haaratud võivad olla üksikud rakud, elundite osad või terved organismid .
16. Mõisted: atroofia , hüpertoofia, hüperplaasia, metaplaasia, düsplaasia. Atroofia ehk kõhetus- eelnevalt normaalselt välja arenenud elundi või koe mahu vähenemine langenud funktsionaalse aktiivsuse korral. Hüpertroofia ­ elundi või koe mahu suurenemine. organismi koemahu suurenemine, suurenenud funktsionaalse aktiivsuse korral. Hüperplaasia e.liigkasv: rakuhulga suurenemisest tingitud koemahu kasv. Metaplaasia ehk koeteisumus. keskkonna tingimustes vähemvastupidavate rakkude asendumine mingit teist tüüpi rakkudega (vastupidavamate rakkudega). Tekib ebasoodsate välistingimuste korral. Taaspöörduv kvalitatiivne ehituslik muutus kudedes, mille käigus üht tüüpi küpsed rakud (epiteliaaalsed või mesenhümaalsed) asenduvad teist tüüpi küpsete rakkudega. Düsplaasia ­ diferentseerumishäire. Näit. Dysplasia epithelialis - healoomuline epiteeli diferentseerumishäire.
17. Kudede tüübid ja nende funktsioonid. Epiteel e kattekude. Epiteelkude piiritleb organeid, rakud on üksteise lähedal. Katteepiteel: 1. Ühekihiline lameepiteel serooskestade epiteelina (mesoteel), veresoonte epiteeline ( endoteel ), kopsualveoolide epiteeline (alveolotsüütidena) ning ka sisekõrvas endoteelina. 2. Ühekihiline kuupepiteel munasarja pinnal ning silmaläätse pinnal. 3. Ühekihiline silinderepiteel esineb mao, soolte, munajuha ja emaka limaskestas . 4. Mitmekihiline lameepiteel naha pinda (epidermis), silma sarvkesta , suuõõnt, söögitoru, anaalpiirkonda, emassuguorganites tupe limaskesta. 5. mitmerealine rispepiteel hingamisteede, nina, kõrva urgete ja munandimanuse juha epiteel. Tipmistes osades on ripsmed 6. Transitoorne e. siirdeepiteel neeruvaagna, kusejuha, ja kusepõie limaskestas. (rakkude kuju ja kihtide arv vastavalt elundi mahu muutumisele). Näärmeepiteel: produtseerib sekreeti e. nõret ja eemaldab ekskreete. Neuroepiteel. Sidekude. Jaotus: (1) Troofilise ja kaitsefunktsiooniga sidekude ( veri , lümf, rasvkude); (2) Tugi (Toestus) funktsiooniga sidekude (kõhr ja luukude). Veri koosneb rakkudest ja vereplasmast (vereplasma on vees lahustunud verevalgud ). Lümf on läbipaistev värvusetu vedelik, mis viiakse verre lümfisoonte kaudu. Lõmf kõrvaldab kudedest jääkaineid. Rasvkude on varuainete kogumise paik, organismi soojuse hoidja (kehakaalust 10-20%). Luud. Luupainduvus sõltub osseiinist ja kõvadus mineraalainetest. Lihaskude. Lihaskoed on võimelised kontraheeruma. Lihaskiud koosnevad müofibrillidest (müofibrill koosneb aktiinist ja müosiinist (ja titiinist)). Vöötlihaskiud alluvad tahtele, kontraheeruvad kiiresti, kontraktsioonis on lühemat aega, väsivad kiiremini kui südamelihaskiud. Südamelihaskude Iseloomulik samasugune ristivöödilisus kui vöötlihastel. On ühendatud anastomooskiudude (ühendus) varal võrkjaks struktuuriks. Talitlus ei allu tahtele, lihas ei väsi; tööperiood vaheldub puhkefaasiga. Tuumad paiknevad kiudude keskosas, mida piiravad heledamad sarkoplasma alad. Närvikude koosneb a) neuronitest (närviimpulsse juhtivatest närvirakkudest koos jätketega); b) Gliia rakkudest (neuroneid abistavatest neurogliia rakkudest. 18. Organismi immuunsüsteem, immuunsüsteeemi komponendid, funktsioonid. Kaasasündinud & omandatud immuunsus . Humoraalne & sekretoorne immuunsüsteem. Immuunvastus , tolerants, antigeenid , antikehad . Immuunpuudulikkus . Immuunsüsteem: spetsiifilise immuunvastuse käivitumises osalevad elundid, mille funktsioneerivateks rakkudeks on lümfotsüüdid. Immuunsüsteemi funktsioonid. Kaitse patogeenide eest: (1) intratsellulaarne ( viirused , mõned bakterid , parasiidid ), (2) ekstratsellulaarne (enamus bakteritest, seened, parasiidid). Kaasasündinud immuunsus kaitseb peremeesorganismi varases infektsiooni faasis, milles mikroorganismid endotsüteeritakse ja lagundatakse fagotsüteerivate rakkude poolt. Immuunsus mõningate haiguste suhtes (näit. koerte katk). Omandatud immuunsus on antigeen - spetsiifiliste lümfotsüütide vastus antigeenile, mille käigus areneb immunoloogiline mälu. Tekib lisaks kaasasündinud immuunsusele ning annab pikaajalise kaitse haiguste vastu. Humoraalne immuunsus on spetsiifiline immuunsus, mis on vahendatud plasmarakkude poolt toodetud antikehade poolt. Siia kuuluvad ka komplemendi valgud. Rakuline immuunsus on igasugune omandatud immuunsus, mille puhul organismile võõrad struktuurid tuntakse ära ja kõrvaldatakse teatud rakkude poolt (neutrofiilid, makrofaagid, T-lümfotsüüdid). Lümfokiinide sekreteerimise (neid toodavad T- abistaja rakud) teel saavutatud immuunsus. Antikehad ­ vere plasma valgud, mis seostuvad spetsiifiliselt kindlatele molekulidele e. antigeenidele. Igal antikeha molekulil on unikaalne struktuur, mis võimaldab tal seostuda spetsiifilisele antigeenile. Immuunpuudulikkus on immuunsuse häire, mis on tingitud immuunsüsteemi mõne lüli defektist. Kliiniliselt väljendub retsidiveeruvate või püsivate infektsioonidena. Tolerants ­ võime mitte vastata antigeeni toimele. Organismil on tolerants enda antigeenide suhtes. Selle puudumisel võib immuunsüsteem hävitada organismi enda kudesid (autoimmuunhaigused).
19. Vaktsineerimine , vaktsiinid ja vaktsiinide jaotus. vaktsineerimine e kaitsepookimine e immuniseerimine: organismi immuunvastuse sihipärane muutmine. Vaktsineerimisel tekkiv immuunsus: (1) Passiivne (loomulik, kunstlik): Organismi viiakse või satuvad valmis antikehad, organismi endasüsteem ei tooda antikehi. On ajutise iseloomuga, toime ajaliselt piiratud. Antikehi sisaldava seerumi manustamine , annab kiire kuid lühiaegse immuunsuse, Loomulik: emalt lootele ; Kunstlik: immuunseerumi või gammaglobuliini manustamine: Kasutatakse botulismi, maohammustuste, teetanuse vastu (2) Aktiivne (loomulik, kunstlik) immuunsüsteemi ennast indutseeritakse tootma antikehi, kaitsevõime tekib sisseviidud antikeha suhtes (immuunsus kujuneb välja 3-7 päeva jooksul). Antikehade manustamine viib spetsiifilise immuunsuse tekkele (immuunmälu); Loomulik: haiguste läbipõdemisel Kunstlik: vaktsineermine. Vaktsiinid: mikroorganismide, nende koostisosade või produktide suspensioon , mis inimesele manustamisele kutsub esile immuunvastuse, et vältida nakkushaiguste levikut. Vaktsiinid jagunevad: 1. Elusvaktsiinid : valmistatakse nõrgenenud virulentsusega või avirulentsetest mikroorganimsidest, peamiselt viirustest. Põhjustab organimsi nakatumise , kuid ei põhjusta haigust. 2. Inaktiveeritud e surmatud vaktsiinid. 3. Anatoksiin (kuulub inaktiveeritud vaktsiinide hulka): bakterite endotoksiinid, mis on töödeldud keemiliste või füüsikaliste meetoditega, et toksiin on kaotanud oma toksilised omadused, säilitades immunogeensed omadused.
20. Põletik, põletiku kulg, põletiku kliinilised tunnused. Põletiku lõpe, põletiku levik. Põletikuprotsessi morfoloogilised tunnused ja kulg. Põletiku rakulised komponendid ja nende poolt produtseeritud aktiived ained. Ägeda ja kroonilise põletiku erinevused. Põletik on organismi kohalik kaitse- reaktsioon , mille eesmärgiks on piirata ja likvideerida patogeense faktori toime ja tagada kahjustunud kudede paranemine. Põletiku protsesside kulg sõltub organismi seisundist: A. üldistest faktoritest: (1) üldisest vastupanuvõimest (2) immuunsüsteemi seisundist; B. kui ka lokaalsetest faktoritest: (1) kahjustuse lokalisatsioon; (2) haigustekitajate sissepääsuvärat. Põletiku kliinilised tunnused 1) punetus (rubor) = põletikukolde erepunane värvus põletikulise hüpereemia tõttu; eemiast ja ainevahetusprotsesside aktiveerumisest; 3) paistetus ( tumor ) = p/ kolde mahu suurenemine eksudaadi kogunemisest ja sidekoe vohamisest; 4) valu (dolor) = p/kolde valulikkus valuretseptorite ärritusest; 5) häirunud funktsioon (functio laesa) = põletikulise elundi või kehaosa talitluse häirumine; Põletikuprotsessi morfoloogilised tunnused ja kulg: Äge põletik: Koekahjustus > Vaskulaarsed reaktsioonid > Rakulised reaktsioonid > Põletikurakkude aktivatsioon ja fagotsütoos > Organisatsioon > Paranemine e. põletiku lõpe > Põletiku tüsistused. Krooniline põletik erinevalt ägedast põletikust: (1) alteratiivsed muutused (äge koekahjustus) ja kliinilised nähud vähem väljendunud; (2) prevaleerivad proliferatiivsed muutused (angiogenees, sidekoe hulga suurenemine) spetsialiseerunud koe järk- järguline asendumine fibroosse armkoega. Äge põletik: kiire reaktsioon. Iseloomulikud vaskulaarsed muutused, eksudaadi teke, PMN voog . Krooniline põletik: persisteerne reaktsioon monotsüütide/makrofaagide voog, armistumine(remodelleerumine). (põletiku rakulised komponendid: T-lümfotsüüdid (produtseerivad lümfokiine) Põletiku lõpe. Elusorganismidele on omane kaitsekohastuslik võime taastada kudede terviklikkust (reparatsioonivõime); Reparatsioon : 1) regeneratsioon; 2) Organisatsioon. Regeneratsioon: hävinud koe- ja rakuelementide taastekkimine, tänu millele taastatakse organismi koostisosade terviklikkus (+ funktsioon); Organisatsioon: kahjustatud (hävinud) kudede asendumine elusa kiudsidekoega, mille tulemuseks on sidekoelise armi teke; leiab aset tavaliselt: (1) haavade paranemisel; (2) siseelundite põletike paranemisel; (3) nekroosi järgselt elundites/kudedes, mis pole võimelised regenereeruma (närvirakud,kardiomüotsüüdid); (3) võõrkehade ümber. 1. Paranemine (ennistus) soodne lõpevorm. 2. Patoloogiliste seisundite teke: - rohke granulatsioonkoe vohamine; - morfoloogilised muutused funktsioonihäire; - ägeda põletiku üleminek krooniliseks; Põletiku levik. Põletiku levikuteed: a) vahetu levik (per contingentatem); kohevas sidekoes , või parenhüümilt kapslile; b) kanalikulaarne (per continuitatem); õõnsates anatoomilistes struktuurides; c) hematogeenne baktereemia, sepsis , septikopüeemia; d) lümfogeenne ­ lümfadeniit.
21. Hemostaas, hemostaasi põhietapid, hüübimishäired. Hemostaas on inimese organismi vastus veresoone vigastusele ja verejooksule. Väiksemad verejooksud peatuvad minutite jooksul ilma kõrvalise sekkumiseta. Organismist väljavoolanud veri kalgendub ehk hüübib. Teatud ainete lisamisel (nt need, mis seovad Ca2+ ioone) saab vere muuta hüübimatuks. Hemostaasi põhietapid: 1. Trombotsüütide agregatsioon, valge trombi teke. 2. Vasokonstriktsioon. 3. Punase trombi teke, vere hüübimine e. koagulatsioon. 4. Vigastuse sidekoestumine Hüübimishäired. (1) liialt aktiivne hemostaas ­ trombid ja trombembooliad. (2) puudulik hemostaas ­ kergesti tekkivad ja raskesti peatuvad verejooksud ( hemofiilia ).
22. Allergia , allergia eeldus ja kujunemise faktorid. Alllergeenid ja allergeenide jaotus. Allergilised reaktsioonid. Allergia ehk ülitundlikkuse all mõistetakse organismi ebatavalist reageerimist kas mingile välisele või organismis olevale tegurile (ainele). Allergia eeldus: sensibilisatsioon. Kujunemist mõjutavad: a) eksogeensed faktorid: väliskeskkonnamõjud; antigeeni iseloom; antigeeni sissepääsuvärat; b) endogeensed : geneetilised faktorid, HLA-tüüp; hormonaalne staatus. Päritolu põhjal jagunevad allergeenid : väliskeskkonnast pärinevad allergeenid ehk eksoallergeenid ; organismis tekkinud allergeenid ehk endoallergeenid. Eksoallergeend jagunevad omakorda: Mittenakkuslikud elamutolm (Iestad) õietolmud (puud, taimed) karvad, juuksed, kõõm, toiduained, keemilised ained, ravimid. Nakkuslikud: bakterid, viirused, seened
23. Autoimmuunhaigused. Autoimmuunhaigused: Patogeneetiliseks mehhanismiks on immuunreaktsioon organismi enda kudede vastu. Esinemissagedus: 1- 2% populatsioonist. Autoantikehad = keha enda rakustruktuuride/valkude vastased antikehad; - leidub vähesel hulgal seerumis vanematel inimestel; - moodustuvad pärast kudede kahjustust füsioloogiliselt; - moodustuvad patoloogilistes tingimustes. Füsioloogiline immunoloogiline tolerantsus enesesäilitamise võime üks põhialuseid. Autoimmuunsete haiguste kujunemismehhanismid: a) geneetiline soodumus; b) infektsioonide roll. Krooniline & progresseeruv kulg. Immuunreaktsioonil organismi kudedega vabaneb pidevalt autoantigeeni. Autoimmuunprotsessi tekkimine: 1. Teatud komponent, mis ei avaldanud mõju org-i immuunsüsteemile, osutub auto-ag. 2. Häire immuunkompetentses süsteemis ­ kaob tolerantsus oma antigeenide suhtes. Süsteemsed autoimmuunhaigsed: 1. Süsteemne erütematoosne luupus (SLE) *nahk: liblikakujuline erüteem näol, vaskuliit pärisnahas; *liigesed: äge mittedestruktiivne sünoviit; *kopsud: pleuriit, interstitsiaalne fibroos; *süda: perikardiit, endokardiit südameklappidel.
24. Inimese normaalne mikrofloora , mikrofloora kujunemine, jaotus, tähtsus. Probiootikumid . Inimese normaalne mikrofloora. Inimese nahk, enamik limaskesti on asustatud erinevate aeroobsete ja anaeroobsete mikroobide poolt. Normaalne mikrofloora: oluline liigi säilimisel. Mikroorganismide hulk on 10x suurem kui keharakkude hulk. Iga anatoomilises piirkonnas eristatakse: Residentmikrofloora: mikroobid on vastavas keskkonnas juurdunud; Transiitmikrofloora: satuvad antud keskkonda väljaspoolt, jäävad püsima lühikeseks ajaks. Inimese normaalne mikrofloora: Suus , Nahal, Maos, Soolestikus, Eritus - ja suguelundites. Organismi mikrofloora tähtsus: Osaleb seedimisprotsessides (toitainete lõhustamine, sooleperistaltika regulatsioon, seedeensüümide tekke stimuleerimine, seedeensüümide inaktiveerimine), Osaleb ainevahetuses (vitamiinide, aminohapete süntees, sapihapete konversioon ), Stimuleerib organismi immuunsüsteemi, Tagab organismi kolonisatsiooniresistentsuse. Mikrofloora kujunemine. Mikrofloora on geneetiliselt määratud. Sünnitegevusega algab mikrofloora kujunemine. Tervel emal on suguteedes on väga normaalne ning tugevalt võitlevate omadustega mikrofloora. Paar nädalat enne sünnitust tõuseb kasulike bakterite hulk emal: laktobatsille, bifidobaktereid, mitmesugused piimhappelised streptokokid. Sünnitusteid läbides kohtub laps kohe talle väga vajaliku piimhappelist käärimist soodustava mikroflooraga. Probiootikumid e. Eubiootikumid on bioloogiliselt aktiivseid mikroorganisme sisaldavad preparaadid . Avaldavad kasulikku toimet inimese tervisele. Soodustab organismi oma mikrofloora normaalse tasakaalu taastumist. Kasutamine: kui raviviisid on kahjustanud organismi kolonisatsiooniresistentsust. Sagedasemad probiootikumid: sisaldavad piimhapet produtseerivaid baktereid. lactoacillus sp. Bifidobacterium sp. Kasutamine: kõhulahtisus e. diarröa, uroinfektsioonid, onkoloogilistel haigetel immuunsüsteemi tõstmiseks. 25. Infektsioonid, infektsioonide jaotus, nakkushaiguste levik, infektsioonhaiguste dünaamika. Mikroobide virulentsusfaktroid. Antibiootikumid , antibiootikumi profülaktika. Ravimresistentsus. Infektsioon hõlmab kõiki bioloogilisi protsesse, mida põhjustavad mikroorganismid makroorganismi tungides ja seal paljunedes. Mikroorganismide (bakterid, viirused, seened, algloomad) poolt põhjustatud haigused: 1)tõelised nakkushaigused (gripp, difteeria , düsenteeria). Tegemist kindla tekitajaga ja sellele vastava iseloomuliku nakkava haigusega 2) oportunistlikud infektsioonid. Põhjustatud erinevatest mikroorganismidest, tekkinud infektsiooni puhul puudub kindlale tekitajale iseloomulik sümptomatoloogia. Nakkushaiguste levik. Sporaadiline: nakkus üksikjuhtudena. Puhang : nakkus esineb arvukatejuhtudena, mis seotud ühise nakkusallika või levikuteega. Endeemia : nakkuse pikaajaline esinemine teatud territooriumil. Epideemia : nakkushaiguse puhang suuremal territooriumil. Pandeemia:epideemia, mis haarab kontinente. Tekitajate seisukohalt infektsioonide jaotus: Monoinfektsioon, Segainfektsioon, Sekundaarne infektsioon: uus nakkus teise tekitajaga, Reinfektsioon: uus nakkus sama tekitajaga, Superinfektsioon: uus nakkus sama tekitajaga haiguse ajal Retsidiiv: nakkuse taasägenemine paranemiseperioodil. Mikroobide virulentsusfaktorid: (1) Võime kinnituda e. adhereeruda peremehe epiteelrakkudele või neid katvale limale; (2) Kolonisatsioon e. püsimine ja paljunemine organismi sekreetides; (3) Sisekeskkonda tungimine e. invasiooni võime (4) Antifagotsütootiline toime (5) Organismile kahjulike ensüümide ja toksiinide eritus (6) Antibiootikumresistentsuse kujunemine. Infektsioonhaiguse dünaamika. Mikroobi sissetungimine; Inkubatsiooni periood (Mikroobid hakkavad paljunema); Prodromaalperiood (Mittespetsiifilised tervisehäired ja kaebused ); Kliiniline periood (Tekitajale vastav kliiniline pilt); Paranemise periood. Antibiootikumid on elusorganismide (bakterite, seente) poolt produtseeritavad ained, mis surmavad mikroorganisme ja mis pole terapeutilistes doosides organismile kahjulikud. Antibiootikumprofülaktika. Näidustused: (1)Ohtliku infektsioonihaige kontaktsed (difteeria, meningokokk meningiit); (2) Kirurgilise vahelesegamise korral sekundaarsete infektsioonide vältimiseks; (3) Infektsioossete kõhulahtisuste vältimiseks, kui reisitakse ohtlikesse piirkondadesse. Ravimiresistentsus. Loomulik resistentsus: mikroobi liigile omane tunnus, mis on seotud ründepunkti puudumisega või rakuseina läbimatusega teatud antibiootikumidele . Omandatud resistentsus: tegemist mikroobi geneetiliste omaduste muutumisega kas mutatsioonide tulemusel kromosoomis või kombinatiivse muutlikuse teel. Kombinatiivne muutlikkus: põhjuseks teistelt mikroobidelt omandatud plasmiidid või transposoomid (bakteriofaagiga või konjugatsiooniga ülekandunud DNA rõngasmolekuid). Multiresistentsus: mikroobitüve resistentsus 3 või enama erinevasse a/b rühma kuuluva ravimi suhtes.
26. Stress , adaptsiooni sündroom. Stressi vastused: neuroendokriinne regulatsioon. Immuunsüsteemi osa stressi vastuses, stress ja haigused. Stress (ingl.k. pinge) ­ on organismi mittespetsiifiline neurohumoraalne e Neuro -Endokriin-Immuunsüsteemi (NEI) kaitse- kompensatoorne reaktsioon organismi homöostaasi ohustava(te) faktori(te) e. STRESSORI toimele. Stressi käigus tekkivat sümptomite kompleksi nimetakse : Üldiseks Adaptatsiooni Sündroomiks (ÜAS), (General Adaptation Syndrome - GAS). Stress on organismi reaktsioon ärritavatele sündmustele, mis rikuvad organismi tasakaalu; mis panevad proovile organismi toimetuleku; või ületavad organismi toimetuleku võime. Stressi tagajärjed. Stressihaiguste teke. Tugeva stressori toimel võib tekkida: Südame koronaarhaigused, hüpertensioon, oitumishäired, haavandid , diabeet , depressioon , migreen, unehäired, kroonilise väsimuse sündroom, neerupealiste hüpertroofia. Närvisüsteem: Südame frekventsi kiirenemine ja vererõhu tõus; pupillide dilatatsioon ; suu kuivus , higierituse suurenemine; Vere hüübivuse suurenemine. Immuunsüsteem: Vähenenud resistentsus infektsioonide suhtes; Immuunvastuse häired. Endokriinsüsteemi talitlus on selgesti allutatud närvisüsteemile, vastassuunaline regulatsioon on vähem väljendunud. endokriinsüsteem on allutatud närvisüsteemi kontrollile : hüpotalamus ja hüpofüüs kaudu.
27. Organismi kasvamine & areng. Ebrüogeneesi häired, fetaalne surm, sünnitaumad. Orgnismi muutused seoses vananemsega. Looteeas kasvavad enam: pea ja ülakeha (tingitud verevarustuse iseärasuste tõttu). Pärast sündimist alakeha , jäsemed Vastsündinu keskmine pikkus: 50 cm, kaal 3250- 3500 g. Fetaalne surm. Üsasisesed abordid - umbes 12-15% rasedustest lõpeb iseeneslike abortidega, esineb tavaliselt esimesel trimestril. Fetaalsed surmad: Esimesel trimestril: kromosomaalsed muutused. Teisel ja kolmandal trimestril: infektsioonid, diabeet, raseduseelne kaal, platsenta haigused, nabaväädi komplikatsioonid, selgusetud põhjused. Sünnitraumad: sünnitusel vastsündinu traumad . Põhjused: Suur kehakaal ( > 4000 g), Enneaegsus: enne 37 rasedusnädalat sündinud, Ema vaagna düsporportsioon ( kitsas vaagen), Raske sünnitus, Pikk sünnitegevus. Sünnitraumad: Kolju traumad, Närvikahjustused (harvem nt. näonärv), Hematoomid (silmades, pehmetes kudedes), Marrastused, luumurrud . Muutused organismis vananemisel: juuste hõrenemine, lõhna- ja maitsetundlikkuse nõrgenemine, kuulmise ja nägemise nõrgenemine, ajukoorerakkude arvu vähenemine, kopsu- ja südamemahu vähenemine, neerude uriinitootmisvõime vähenemine, luude hõrenemine, seedehäired, lihasjõu vähenemine, naha elastsuse vähenemine, termoregulatsiooni häired. 28. Kasvajad: kasvajate klassifitseermise alused, etioloogilised faktorid. Kasvajarakkude iseloomustus. Kanterogenees. Metastaseerumine. Kasvaja: 1) ebanormaalne, funktsionaalselt kasutu rakulis-koeline moodustis 2) tekib rakkude autonoomse vohamise (prolifereerumise) tagajärjel 3) püsib ja võib areneda edasi ka pärast esilekutsuva (initseeriva) faktori toime lõppemist; 4) kasvaja tekke aluseks on geneetilised muutused ( mutatsioonid ) rakkudes. Kasvajate üldine jaotus: (1) Healoomulised e. beniigsed, reeglina ei muutu pahaloomulisteks. Nimi rakutüübi järgi, millest tekkinud + liide ­oom, Luukoe rakkudest alguse saanud kasvaja: osteoom. (2) Pahaloomulised e. Maliigsed. Epiteliaalne pahaloomuline kasvaja: kartsinoom; Mesenhümaalne pahaloomuline kasvaja: sarkoom . vähitekke põhjused: keemilised kantserogeenid, füüsikalised faktorid (kiirgus), viirused. üldiselt: - 90% maliigsetest kasvajatest tingitud eksogeensetest faktoritest; - 60%-l juhtudest sattub kantserogeen organismi toitumisel; - 30%-l juhtudest tubakasuitsuga. Iatrogeenne kantserogenees: Diagnostika ja ravivõtetest tingitud vähiteke; Ioniseeriv kiirgus: kiiritusravi mittekasvajaliste protsesside; (kaela lümfisõlmede tuberkuloos, tüümuse hüperplaasia). Metastaseeumine e levimine uutesse piirkondadesse.
29. Geenid, geen-keskkonna interaktsioonid . Kromosoomid, karüotüüp. Fenotüüp, genotüüp. Mutatsioonid, mutatsioonide põhjused. Aheldatus ja aheldatuse analüüs. Pärilikud haigused, pärilike haiguste ülekanne ja diagnostika. Geen-keskkonna vahekorra uurimise põhimõtted. Mutatsioonid on muutused geneetilises materjalis . Mutatsioonide põhjused: 1.Organismist põhjustatud: vead replikatsioonil, mitoosil, meioosil 2. Keskkonnast põhjustatud: mutageenid .