Valgud (0)

Biokeemia   
V A L G U D 
 
Valgud   ( proteiinid )  on  kõige  keerukama  ehitusega  ained  organismis  koosnedes  ühest  või 
mitmest  polüpeptiidahelast  (makromolekulaarsed  orgaanilised  ühendid);   elusaine   tähtsamad 
koostisosad, rakkude põhilised struktuursed osad, nende peamised ehitusmaterjalid.  
Ei tunta ühtki elusrakku, mikroorganismi, taime ega looma, kes ei sisaldaks valke. 
Valgud  on  eluslooduse  tingimatuks  komponendiks.  Kogu  eluslooduse  ammendamatu 
mitmekesisus  tuleneb valkude mitmekesisusest. 
 
 
Valkude sisaldus ja  jaotumine  organismis: 
Inimorganismis on valke umbes 40-46 % kuivkaalust. 
Kudede (organite)  valgusisaldus  on erinev ja sõltub nende funktsioonidest: 
põrn,  kopsud  
82-84 %  
lihased 
79-81 % 
neerud  
69-71 % 
süda, nahk, maks 
56-63% 
närvikude 
44-51 % 
luud , hambad 
18-24 % 
rasvkude  
13-15 % 
vereplasma                                                                   7,5 %                      (s.o.66-87 g / l) 
 
Kudede  valgusisaldus  ei  kõigu  suurtes  piirides.  Suuremad  kõikumised  on   patoloogia  
näitajaks. Kudede/organite valgusisaldus muutub organismi individuaalse arengu jooksul. 
 
V a l k u d e    ü l d t u n n u s e d 
l .   Valgud koosnevad erinevate aminohapete jääkidest ja sellest tuleneb nende 
duaalsus  ning mitmekesisus. 
 
A m i n o h a p e – valgu ehituslik üksus 
aminokarboksüülhaped,  aminorühma  (-NH2)  ja  karboksüülrühma  (-COOH)  sisaldavad 
orgaanilised  happed,   kristalsed ,  värvuseta,  vees  lahustuvad   amfoteersed   ained.  Looduses 
leidub umbes 250 aminohapet, inimorganismis umbes 60.  
Valkudes leidub 20 aminohapet. 
Selle  järgi,  kas  organism  suudab  aminohapet  ise  sünteesida  või  mitte,  jaotatakse 
aminohapped   asendatavateks  ja  asendamatuteks  (  essentsiaalseteks).  Inimorganismi 
jaoks  on  asendamatuid   aminohappeid   8.  Asendamatuid  aminohappeid  peab 
inimorganism  saama toiduga.  
Asendatavate  aminohapete  sisaldumine  toidus  pole  oluline,  sest  neid  võib  organism  ise 
sünteesida.  
Aminohapete  (AH)  koostis,  hulk  ja  järjestus  valgu  polüpeptiidahelas  määravad  antud  valgu 
struktuuri, füüsikalis-keemilised omadused, biofunktsioonid.  
Iga valgu koostises on: 
•  teatud hulk AH-jääke 
•  AH on paigutatud ranges järjestuses  
•  AH on ühendatud peptiidsidemetega üheks ahelaks 
Inimorganismis  leidub  üle  50 000  individuaalse  valgu  (teoreetiliselt  on  20  proteinogeense 
põhiaminohappe baasil võimalik 2,4 x 1018 valgu teke). 
Polüpeptiid - ühend, mis koosneb paljudest (20-50) AH-jääkidest. 
Kokkuleppeliselt nimetatakse valguks polüpeptiidahelat, milles on üle 50 AH-jäägi. 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
1 
Koostanud  M.  Kolga   
 
Biokeemia  
Polümeriseeruda  (lähteaine  molekulide  liitumine  suurteks  makromolekulideks)  võib  erinev 
arv AH, kuid ühes polüpeptiidahelas ei saa olla üle 600 AH.  
Praeguseks  on tuvastatud ligikaudu 1500 valgu AH koostis. Esimesena avastati insuliini AH 
koostis (F. Sanger 1954).  Insuliin  koosneb 51 AH-jäägist. 
 
2.  Valgud on kõrgmolekulaarsed ühendid. 
Kõik  valgud  on  kõrgmolekulaarsed  ühendid,  s.t.  et  nad  on  suure  molekulmassiga  (M). 
Erinevate valkude molekulmasside  erinevused võivad olla suured: 
glükagooni  molekulmass  
4 000 
hemoglobiini          " 
64 500 
fibrinogeeni           " 
341 000 
immunoglobuliini  " 
950 000 
Valgu  molekulis  võib  olla  erinev  arv  polüpeptiidahelaid  ning  need  võivad  olla  identsed  või 
erinevad. Näiteks: RNA-l on üks polüpeptiidahel, insuliinil on 2  erinevat polüpeptiidahelat, 
hemoglobiinil 4 polüpeptiidahelat: kaks α- ja kaks β-ahelat. 
 
3.  Valkude keemiline koostis: 
Valk sisaldab kuivmassi kohta keskmiselt:        süsinikku (C) 
 51-55% 
 
hapnikku (O) 
 21-23 % 
  lämmastikku (N)         15-17%   
                                    vesinikku (H) 
6-7 % 
Mõnedes valkudes on veel  väävlit (S) 0,3-2,5%  ja  fosforit  (P) 0,5-0,7 % 
Lämmastiku sisaldus on valkudes üsna stabiilne - 16 %. 
 
4.  Valkudel on ligandite sidumiseks  spetsiifilised  aktiivalad 
Biofunktsioonide  täitmise   eelduseks   on  vastavate  ligandite  ( biomolekulid ,   ioonid   jne.) 
spetsiifiline sidumine valkude poolt. Ligandite sidumine toimub valkude aktiivala(-de) abil,  
mida nimetatakse aktiivtsentriks või regulatoorseks  tsentriks . 
 
 
 
V a l k u d e   f ü ü s i k a l i s – k e e m i l i s e d    o m a d u s e d 
 
1. Valkude  lahustumine  
Enamik valke on hüdrofiilsed ja kergesti vees lahustuvad. 
Valgud muudavad enda külge seotud ühendid vees lahustuvateks.  
 
2.  Amfoteersus  (happelisus/ aluselisus ) 
Valgud on amfoteersed, s.t. neil on nii  happelised  kui  aluselised  omadused. 
Happelised  AH  annavad  valgule  happelised  omadused,  aluselised  AH  aga  aluselised 
omadused.  
Valgud osalevad organismi sisekeskkonna happe-alus-tasakaalu säilitamises. 
3.   Kolloid -osmootsed omadused 
Rakk  koosneb  tuumast,  tsütoplasmast,  membraanist  ja  rakukestast.  Valkudest  ja   lipiididest  
koosnevad   membraanid   katavad  kogu  tsütoplasmat  rakumembraanina,  mis  reguleerib 
ioonide ja molekulide sisenemist rakku.  
Membraani läbilaskvus sõltub pooride ja membraani läbivate molekulide mõõtmetest. 
Poolläbilaskev  membraan    -  membraan, mis  laseb  läbi ainult ühtesid lahuse komponente 
(näit. lahustit) ega lase läbi teisi, suuremate molekulidega komponente.  
Ainete läbiminekut membraanist võimaldavad:  difusioon ja  osmoos  
•  Difusioon - lahustunud aine molekulide liikumine lahuses madalama kontsentratsiooni 
suunas.  Difusiooni  tingib  põhiliselt  kontsentratsioonierinevus  ning  ta  toimub  kuni  tasakaalu 
saabumiseni, s.t. lahustunud aine molekulide ühtlase jaotumiseni lahuses. 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
2 
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
•  Osmoos  - lahusti liikumine poolläbilaskva membraani kaudu lahusesse, kus lahustunud 
aine kontsentratsioon on suurem. 
Valgud ei läbi biomembraane.  
Kõrge  molekulmassi  tõttu  ei  difundeeru  valgud  läbi  biomembraanide,  kuna 
kolloidosakesed  on suuremad membraani pooridest. See   tingib   osmoosi, s.t. veemolekulide 
difundeerumise  läbi      poolläbilaskva      membraani  valgulahusesse.  See  omakorda  põhjustab 
valgulahuses  hüdrostaatilise  rõhu  tõusu,  mis  takistab  vee  molekulide  edasist  difusiooni 
valgulahusesse. 
Sellist hüdrostaatilist rõhku, mis takistab lahusti difusiooni läbi poolläbilaskva membraani 
suurema rõhu (suurema kontsentratsiooni) suunas nimetatakse osmootseks rõhuks.  
Valkude  poolt  põhjustatud  osmootset  rõhku  nimetatakse  onkootseks  ehk  kolloid-
osmootseks rõhuks. 
Onkootne rõhk on aluseks vee vahetusele vereplasma ja koevedeliku vahel.   
4.  Valkude adsorptsioonivõime 
Valgud  võivad  oma  pinnale  adsorbeerida  mitmesuguseid  aineid  ja  ioone  (vitamiine, 
hormoone,   rasvhappeid ,  bilirubiini,  rauda,  ravimeid  jt.).  Sellega  muutuvad  need 
lahustuvateks või blokeerub nende toksiline toime. 
Valgud transpordivad erinevaid aineid vere vahendusel kudedesse, kus need lülituvad 
metabolismi või tehakse  kahjutuks . 
 
 
V a l k u d e     k l a s s i f i k a t s i o o n   
 
1.  Struktuurne   klassifikatsioon  
Eristab:  lihtvalgud  ehk proteiinid  (koosnevad ainult aminohapete jääkidest) ja  
   liitvalgud  ehk proteiidid (sisaldavad peale aminohapete jääkide ka mittevalgulist     
                                            komponenti ehk prosteetilist rühma; kr.k. prostheto = lisa). 
Lihtvalke jaotatakse valgumolekuli kuju ehk konformatsiooni alusel omakorda -  fibrillaarsed 
ja   globulaarsed .  
 
Liitvalke eristatakse prosteetilise rühma loomuse järgi.  
Liitvalke,  näiteks  lipoproteiine  võib  vaadelda  nii  valgu  ja  lipiidi  kompleksidena  kui  ka  lipiidi  ja  valgu 
kompleksidena, s.t. nad võivad ehituslikult  kuuluda  nii valkude kui lipiidide hulka. Sellepärast nimetatakse neid 
"segamakromolekulideks". 
 
VALGUD 
LIHTVALGUD 
LIITVALGUD 
FIBRILLAARSED 
GLOBULAARSED 
* fosfoproteiinid 
*  kollageenid  
* albumiinid 
* kromoproteiinid 
* elastiinid 
*  globuliinid  
* glükoproteiinid 
* keratiinid 
*  histoonid  
*  lipoproteiinid  
* fibroiinid 
* protamiinid 
* nukleoproteiinid 
* müosiinid 
* prolamiinid, 
* metalloproteiinid 
   gluteliinid 
* liitensüümid 
 
L i h t v a l g u d 
Globulaarsed  valgud  on  kerajas-ellipsoidse  kujuga.  See  on  arvukaim  valkude  rühm,  kuhu 
kuuluvad: 
•  kõik lihtensüümid; 
•  liitvalkude valguline osa; 
•  valgulised hormoonid jne. 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
3 
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
 
Globulaarsete valkude põhirühmad:       
1.  albumiinid        
2.  globuliinid 
 
1.  Albumiinid 
- albumiinid sünteesitakse  maksas , sisaldus  seerumis  35-50 g / l 
- moodustavad verevalkude põhilise osa, hõlmavad rohkem kui poole vereplasma kogu-  
   valgust (70 g / l), 
•  ca 40 % kehas olevatest albumiinidest on  plasmas , ülejäänud osa on rakuvahelises  
            vedelikus (kontsentratsioon on seal väga madal)  
•  poole oma elust, ca 20 päeva, on tsirkulatsioonis 
•  peamine funktsioon - transport 
2.  Globuliinid 
Kõik  vereplasma  valgud,    v.a.    albumiinid,    klassifitseeritakse    kui    globuliinid,    mis  
omakorda jagunevad alfa-l, alfa-2, beeta ja gamma-globuliinid. 
Albumiinide ja globuliinide suhe veres on normaalses terves (mitte haigestunud) organismis 
püsiv suurus 
 
 
2. Päritolu järgne klassifikatsioon 
*  loomsed  
* taimsed 
*  bakteriaalsed  
* viiruste valgud 
 
3. Lokalisatsiooni järgne klassifikatsioon 
-  vereplasmavalgud –  albumiin , globuliinid 
- piimavalgud 
- lihaskoe valgud 
- membraansed valgud 
- tsütoplasmaatilised valgud 
-  ribosomaalsed valgud 
-  rakutuuma valgud 
- lüsosomaaalsed valgud  jne. 
 
4. Funktsionaalne klassifikatsioon 
*   ensüümid -  pepsiin , trüpsiin, amülaas jt. 
*   transportvalgud   -   hemoglobiin ,  müoglobiin,  transferriin,   vereseerumi   albumiin, 
ioonpumbad (Na- pump , Ca-pump) 
* struktuursed valgud - kollageenid, elastiinid, keratiinid, fibroiinid, histoonid 
* kontraktiilsed valgud - müosiin,  aktiin , tropomüosiin, tubuliin 
* regulatoorsed valgud - insuliin, histoonid 
*  retseptorvalgud  - rodopsiin,  kolinoretseptorid , LDL- retseptor  
* kaitsevalgud -  immuunglobuliinid , fibrinogeen,  trombiin  
* toite- ja varuvalgud - piima  kaseiin , ovoalbumiin 
 
 
 
V a l k u d e   b i o f u n k t s i o o n i d   (s.t. roll organismis) 
 
Valgud  etendavad  olulist  osa  kõikides  eluprotsessides:   hingamine ,  liikumine,  seedimine, 
kõrgem närvitegevus, osavõtt ensüümide, hormoonide, antikehade sünteesist. 
 
1.  Ensümaatiline (katalüütiline) funktsioon 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
4 
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
Antud funktsioon väljendub biokeemiliste protsesside katalüüsimises. 
Kõik  seni  tuvastatud  ensüümid  on  oma  ehituselt  valgud.  Organismidest  on  eraldatud  üle 
2500 erineva ensüümi, aga arvatakse, et nende tegelik arv on palju suurem. Üksnes maksas 
arvatakse sisalduvat kuni 2000 ensüümi.  
Tüüpiliste elusrakkude valkude massist moodustavad ensüümid kuni 80 %. 
Ainult  ensüümide  kaastalitusel  saavad  toimuda  toitumine,  organismiomaste  ainete 
biosüntees,  kehaline  töö  jm.  eluprotsessid,  sest  ensüümid  algatavad  ja  hoiavad  käigus 
mis tahes ainevahetusprotsesse.  
 
2.  Regulatoorne  funktsioon  -  ainevahetuse  (metabolismi)   regulatsioon   valguliste 
hormoonide  poolt  ( pankrease   insuliin  reguleerib  süsivesikute  ainevahetuse  kaudu  glükoosi 
taset veres). 
 
3.  Transpordifunktsioon 
3.1. Ainete transport rakkude ja kudede vahel: 
•  plasmaalbumiinid transpordivad:   rasv - ja sapphappeid, vitamiine, mikroelemente, 
kaltsiumit, hormoone, ravimeid. 
•  globuliinid transpordivad: 
kudede vaheline lipiidide transport lipoproteiinide abil; 
rakkude varustamine hapnikuga ja süsihappegaasi eemaldamine hemoglobiini abil; 
müoglobiin transpordib hapnikku lihastes; 
transkortiin transpordib kortikosteroide; 
transferriin transpordib rauda    jne. 
3.2. Transportvalgud transpordivad molekule läbi biomembraanide - liigne naatriumi (Na+) 
kogus pumbatakse rakust välja, samaaegselt tuuakse vajalik kogus  kaaliumi  (K+) rakku – s.o. 
nn. Na-pump. 
 
4.  Struktuurne funktsioon 
Valgud 
on 
rakkude 
põhilisteks 
struktuurseteks 
(ehituslikeks) 
komponentideks; 
biomembraanide  (tubuliin),  tsütoskeleti,  kõõluste,  veresoonte  seinte  (elastiin),  küünte, 
karvade ,  juuste,   sulgede   (keratiinid)  jne  ehituskomponendid  on  valgud.  Kõige  rohkem  on 
ehituslikest valkudest organismis  kollageeni   ja elastiini.  
Viiruste struktuurikomponent on valguline kate ( kapsiid ) 
 
5. Kaitsefunktsioon 
a) aktiivne kaitse 
•  haigusttekitavate      mikroobide      vastu      produtseerib      organism  antikehi,      mis   
pidurdavad  mikroobide tegevust; antikehade aluseks on valgud; 
•  vere pH ja  osmootse  rõhu regulatsioonis osalevad valgud; 
•  ka vere hüübimine on kaitsereaktsioon; paljud hüübimisfaktorid on valgud. 
b) passiivne kaitse – samastub struktuurse funktsiooniga (naha, juuste, küünte valgud jt) 
 
6.  Kontraktsioonifunktsioon - keemilise energia (põhiliselt ATP) kasutamine valkude 
abil lihaskontraktsiooniks ja kontraktsiooni vahetu läbiviimine (lihaskoe valk müosiin) 
 
7.  Retseptoorne funktsioon – retseptorite baasstruktuuriks ja  spetsiifilisuse  aluseks on 
valk (nägemisaistingu  tekkes  osaleb silma võrkkesta  retseptorvalk  rodopsiin) 
 
8.    Varu-  ehk  toitainefunktsioon  -  valkude  kui  varuainete  kasutamine  arenevate  rakkude 
toiduks  (ovoalbumiin,  piima  kaseiin  jt.).  Tsirkuleeriv  valk,  põhiliselt  albumiinid,  on  kudede 
toiteallikas. Albumiinid moodustavad valgu varu, mida organism käsutab nälgides. 
 
9.  Energeetiline funktsioon  -  l g valgu täielikul oksüdatsioonil - lagunemisel süsihappeks 
CO2,  veeks  H2O ja ammoniaagiks NH3  - eraldub energia (4,3  kcal  = 17,5 kJ). 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
5 
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
Toiduvalgud annavad 10-15% päevasest koguenergiast. 
NB! Organism käsutab valkusid energiaallikana ainult siis,  kui  energia põhisubstantsid 
(süsivesikud ja  lipiidid ) on  ammendatud . 
 
 
10. Detoksikatsioonifunktsioon  -  albumiinid seovad funktsionaalsete rühmade (-COOH, -
SH)  abil raskemetalle ja alkaloide, neutraliseerides nende toksilisuse 
 
 
V A L K U D E      M E T A B O L I S M   ehk    AINEVAHETUS  
 
 
V a l k u d e    v a j a d u s 
Valgu allikaks on toit. Normaalne ööpäevas  tarbitav  valkude hulk on 50-100 g.  
Keskmine   valguvajadus   on  0,7-1,0  (1,3)  g  kehakaalu  kilogrammi  kohta.  Mida  noorem  on 
inimene, seda suurem on valguvajadus ( imik 2 – 3 g / 1 kg kehakaalu kohta ööpäevas). 
Valgud katavad 10-15% inimorganismi üldisest energiavajadusest (vajavatest kaloritest).  
Valkude  osa  keha  üldises  energeetilises  metabolismis  on  oluline  nälgimise  või  pikaajalise 
koormuse (nt.  maraton ) korral. Normaalsel elutegevusel ja toitumisel on see mõõdukas.  
Toiduvalgu väärtus sõltub selles leiduvate asendamatute AH-te sisaldusest ja inimorganismile 
sobivast vahekorrast.  
 
Toiduvalgud jagatakse vastavalt asendamatute AH-te sisaldusele nendes: 
t ä i s v ä ä r t u s l i k u d     ja  v ä h e v ä ä r t u s l i k e k s.  
 
Täisväärtuslikud  valgud  sisaldavad  kõiki  asendamatuid  aminohappeid  inimorganismi 
vajadustele vastavates hulkades ja sobivates vahekordades.  
Täisväärtuslikud on loomsed valgud: muna, piima, juustu, liha valgud. 
 
Väheväärtuslikud  valgud  on  sellised,  kus  asendamatutest  AH-st  puudub  1  või  rohkem. 
Sellised on enamus taimseid valke: terade,  kaunviljade , pähklite, seemnete valgud.  
Segatoidus  loomsed ja taimsed valgud täiendavad üksteist. 
 
 
V a l k u d e    s e e d i m i n e 
Valkude  seedimise  bioloogilised põhiülesanded on: 
•  lõhustada valgud imendumisvõimelisteks aminohapeteks 
•  kaotada valkude antigeenne struktuur 
•  kindlustada vabade aminohapete fondi täienemine  
 
Valkude seedimise  kulgemise  üldskeem: 
Suus  valkude seedimist ei toimu. 
Valkude seedimine algab maos soolhappe (HCl) ja seedeensüümide - pepsiinide tõttu.  
Soolhappe biofunktsioonid on: 
*   toiduvalkude denaturatsioon (teeb peptiidsidemed kättesaadavaks seedensüümidele) 
*   osaleb maovalendikus aktiivse  pepsiini  tekkes pepsinogeenist 
*   bakterite hävitamine 
*   sekretiini vallandumise käivitaja ( sekretiin  on pepsinogeeni sünteesi ja sekretsiooni  aktivaator ,      
     pankreasenõre sekretsiooni stimulaator) 
Soolhapet sünteesitakse mao parietaal- ehk katterakkudes. 
Pepsiinid tekivad maonäärmete pearakkudes inaktiivsetest proensüümidest pepsinogeenidest (oluline HCl roll). 
Teatakse 7 erinevat pepsiini isoensüümi. Pepsiinid on happekindlad ensüümid. 
 
Peensool   on  valkude  seedimise  põhikoht,  kus  valgud  lõhustatakse  lõplikult 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
6 
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
imendumisvõimelisteks 
aminohapeteks. 
Peensooles  
toimub 
valkude 
lõhustamine 
pankreasenõre  ja  soolenõre  ensüümide  (proteaaside)  abil.  Peensoole  valendikus 
hüdrolüüsitakse valgud vabadeks aminohapeteks. 
 
Verre  imenduvad  ainult  vabad  aminohapped.  Soolevalendikust  imenduvad  aminohapped 
soolerakkudesse 
kasutades 
selleks 
energiat. 
Soolerakkudest 
kapillaarverre 
läbi 
basolateraalmembraani kõrgendatud difusiooni teel ja passiivselt kandja abil.  
Kapillaarverest  satuvad  aminohapped  portaalverre  ja  võetakse  suures   enamuses  
maksarakkudesse. 5% aminohapetest läheb lümfi.  
Enamik aminohappeid läheb maksas organismi  spetsiifiliste  valkude biosünteesiks. Ülejäänud 
kantakse  verega  organite  ja  kudedeni.  Aminohapete  sisenemine  rakkudesse  on  aktiivne 
protsess, mis vajab jällegi energiat (ATP). 
 
 
A m i n o h a p e t e     f o n d  
 
Ööpäevas lammutab inimorganism umbes 400 g kehavalke. Samapalju ka sünteesitakse, 
et säiliks tasakaal, s.t. valgud uuenevad.  
Kõige kiiremini uuenevad soole limaskesta, maksa, pankrease, neerude ja vereplasma valgud. 
Aeglaselt asenduvad lihaste ja naha valgud.  Valkude uuenemiseks vajalikud AH-d saadakse 
metaboolselt  vabade  AH-te  fondist.  Organismi  kudedes  ja  biovedelikes  olevat  üldist 
vabade  AH-te  hulka  saame  vaadelda  metaboolse  vabade  AH-te  fondina,  s.o.  valgu 
biosünteesiks kättesaadavate AH-te kogumina.  
Metaboolse vabade AH-te fondi täitumine ja kasutamine toimub meie organismis järgmiselt: 
1. toiduvalkude seedimine ja AH imendumine 
2. koevalkude lammutamine (valkude vananemine või kudede kahjustumine) 
3.  seedetrakti  jõudnud seedenõrede koostises olevate ensüümvalkude lammutamine  AH-ks ja  
    nende imendumine 
4.  asendatavate AH-te süntees süsivesikute arvel 
 
 
 
 
N U K L E I I N H A P P E D  
 
Nukleiinhapete  bioloogiline  tähtsus  on  suur.  Nad  on  geneetilise  informatsiooni  kandjaiks  ja 
määravad iga koe ning raku spetsiifilise valgu sünteesi. 
Nukleiinhapped   on  suure  molekulmassiga,  koosnevad  suurest  hulgast  monomeeridest  – 
mononukleotiididest.  Viimaste  koostises  on  lämmastikühendid,  süsivesikud  ja   fosforhape . 
Süsivesikud on  esindatud  pentoosidena –  riboosi  ja desoksüriboosina. Lämmastikühendid on puriinide 
ja  püridiinide   tuletised   (A  -   adeniin ,  G  -  guaniin,  U  -   uratsiil ,  T  -  tümiin,  C  -  tsütosiin). 
Lämmastiühendeid  koos  pentoosiga  nimetatakse  nukleotiidideks  (adenosiin,  guanosiin,  uridiin, 
tümidiin, tsütidiin). 
Organismis  on  kaht  tüüpi  nukleiinhappeid  –  RNA  ( ribonukleiinhape )  ja  DNA 
(desoksüribonukleiinhape),  mis  erinevad  oma  koostiselt,  struktuurilt,  funktsioonilt  ja 
lokalisatsioonilt:   
 
DNA   on kaheahelaline  
koosneb desoksüribonukleotiidijääkidest 
lämmastikalusteks on A, G, C, T 
süsivesikutest esinevad desoksüriboos ja fosforhape 
Asukoht :   rakutuum  – funktsioon : geneetilise informatsiooni säilitamine ja edasiandmine  
„tütar-DNA-dele“ (rakujagunemisel) ja mRNA-le (valgusünteesil) 
 
       mitokondrid  – funktsioon : geneetiline info mitokondrite osade valkude sünteesiks 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
7 
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
DNA lõikudes – geenides – sisalduv info on aluseks valkude sünteesile ning seega organismi 
tunnuste kujunemisele.  
DNA  molekulis  on  miljoneid  aatomeid:  ta  koosneb  kahest  ahelast,  mis  moodustavad 
teineteise  ümber  keerdudes  kaksikheeliksi.  Ahelaid  hoiavad  koos  lämmastikaluste    vahel 
olevad  sidemed.  Lämmastikaluste  täpses  järjestuses  on  talletatud  geneetiline  informatsioon, 
mis on igal inimesel erinev.  Iga  keharakk  sisaldab täieliku komplekti DNA molekule. DNA 
molekul  moodustub koos valkudega niitja struktuuri, mida nimetatakse  kromosoomiks . 
 
RNA  on üheahelaline 
koosneb ribonukleotiididejääkidest 
lämmastikalusteks on A, G, C, U 
süsivesikutest esinevad  riboos  ja fosforhape. 
Funktsioonide alusel eristatakse 3 RNA põhitüüpi: 
mRNA – messinger RNA; informatsiooni RNA – asub raku tsütoplasmas;  funktsiooniks on 
               valgusünteesiks vajaliku geneetilise info ülekanne DNA-lt ribosoomidele 
rRNA – ribosomal RNA; ribosoomi RNA – asub ribosoomides;  on ribosoomide nukleiin-   
              happeline koostisosa, mis osaleb aminohapete lülitumises sünteesitavatesse polü- 
              peptiidahelasse 
tRNA –  transfer  RNA; transpordi RNA – asub raku tsütoplasmas; funktsiooniks on amino- 
              hapete transport ribosoomidele ja osavõtt nende lülitumisest sünteesitavatesse  
              polüpeptiidahelatesse 
RNA kopeerib DNA informatsiooni ja kannab selle tuumast välja ja teda  leidub kõikides raku 
osades. 
 
DNA-diagnostikat  kasutatakse  geneetiliste  haiguste  riski  määramiseks  (nt.  jne.     prenataalne  
DNA- diagnostika ), 
haiguse 
genotüüpsuse 
(homosügootsus, 
heterosügootsus) 
kindlakstegemiseks, haiguse täpse põhjuse kindlakstegemiseks (nt. fenüülketonuuria võib olla 
põhjustatud erinevatest geneetilistest põhjustest), kohtumeditsiinilistes uuringutes .  
 
 
 
E N S Ü Ü M I D  ehk  F E R M E N D I D 
 
Iga organism koosneb suurest hulgast aatomitest ja molekulidest, mis on vastastikustes 
reaktsioonides. Kehatemperatuuril kulgevad need reaktsioonid küllalt kiiresti. Kiirendajateks 
on spetsiifilised bioloogilised katalüsaatorid – biokataüsaatorid – ensüümid. Keemiliselt 
kuuluvad ensüümid valkude hulka. Paljud haigused on põhjustatud ensüümide aktiivsuse 
langusest, aga mingi ensüümi sünteesi häire võib viia isegi organismi hukkumiseni. (Näiteks: 
kui lapsel on puudus ensüümist, mis muudab galaktoosi glükoosiks, siis tekib galaktoseemia – 
galaktoosi mürgistus ja laps sureb esimestel elukuudel.) 
Ensüümide aktiivsuse määramist kudedes, veres ja teistes kehavedelikes kasutatakse kliinikus 
haiguste diagnoosimiseks. Ensüümide puudulikkuse korral saab ensüüme kasutada raviks. 
Ensüümide  kasutamissfäär  on  viimastel  aastatel   laienenud .  Nende  abil  on  võimalik  uurida 
valkude ja nukleiinhapete keerukaid struktuure ning saada mitmeid ravimeid. 
 
N o m e n k l a t u u r 
Ensüümide nimetamise  printsiibid : 
•  ensüümi nimetus tuleneb tema poolt lõhustatava substraadi nimetusest 
•  ensüümile viitab substraadi nimetuse lõpp –aas  ( näiteks  sahharoos   ⇒ sahharaas) 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
8 
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
•  peale  substraadi  nimetuse  märgitakse  ensüümi  nimetuses  enamasti  ära  ka 
katalüüsitava reaktsiooni nimetus/tüüp (näiteks laktaadi dehüdrogenaas tähistab seda, 
et substraadiks on  laktaat  ja toimub selle dehüdrogeenimine) 
•  multiensüümkomplekside  puhul  kasutatakse  lisandit  “ kompleks ”  (  näiteks  püruvaadi 
dehüdrogenaasne kompleks  PyrDH ) 
•  töönimetusena on kasutusel ajaloolised nimetused (pepsiin, trüpsiin,jt) 
Igale  ensüümile  on  rahvusvaheliselt  antud  täpne  süstemaatiline  nimetus  (keerukas, 
informatiivne). 
 
K l a s s i f i k a t s i o o n 
(lähtuvalt inimkehas toimuvatele ensüümreaktsioonidele) 
Katalüüsitavate reaktsioonide alusel jaotuvad 6 klassi : 
1. oksüdoreduktaasid  
redoksreaktsioonid 
2. transferaasid 
 
funktsionaalsete gruppide ülekanne 
3. hüdrolaasid  
 
hüdrolüüsireaktsioonid 
4. lüaasid 
 
 
sideme C-C, C-O, C-N, C-S lõhustumine 
5.  isomeraasid  
 
isomerisatsioonireaktsioonid (molekulisisesed ümberkorraldused) 
6.  ligaasid  
 
 
sünteesireaktsioonid 
 
O m a d u s e d 
Valguliste  biokatalüsaatoritena  on  ensüümidel  nii  valkude  kui  ka  katalüsaatorite 
üldomadused. 
 
Ensüüm kui valk on 
 
-     kõrgmolekulaarne ühend 
-  hüdrofiilne  amfoteerne  polüelektrolüüt 
-  denatureeruv 
-  kristalliseeruv 
 
Ensüüm kui katalüsaator  
-  ei muuda reaktsiooni suunda 
-  katalüüüsib termodünaamiliselt võimalikke reaktsioone 
-  ei muuda liikuva tasakaalu seisundit (kiirendavad selle saabumist) 
-  ei lõhustu reaktsiooni käigus 
-  jne 
 
Valgulisest loomusest tulenevalt on ensüümidel kui biokatalüsaatoritel rida eriomadusi: 
      *   toime kõrgspetsiifilisus     
           määrab suuresti protsesside kulgemise vajalikus suunas ja koordineeritus 
  
-  substraadispetsiifilisus   - ühe kindla substraadi suhtes  
                                                          lipaasid  ⇒  lipiidide lõhustumine 
-  reaktsioonispetsiifilised  - üht kindlat reaktsiooni katalüüsivad   
 
                                                          hüdrolaasid ⇒  hüdrolüüsirreaktsioonid 
*   katalüütilise aktiivsuse reguleeritavus   
           lähtuvalt  hetkevajadusest saab reaktsioonide katalüütilist aktiivsust muuta 
*   termolabiilsus - 
     ülikõrge  molekulaarne  aktiivsus (efektiivsus) füsioloogilises keskkonnas ja madalal    
     temperatuuril  (37° C)   
*   ensüümreaktsioonide kulgemise kiirus ja suund elusorganismides on vastastikku 
     koordineeritud  - aktiveerimine ja  inhibeerimine    
    (ühe ensüümreaktsiooni produkt on teise substraat) 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
9 
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
*  sõltuvus ensüümi ja substraadi kontsentratsioonist  
    reaktsiooni kiirus tõuseb  proportsionaalselt ensüümi sisalduse suurenemisega 
*   iga ensüüm on aktiivne keskkonna teatud pH juures 
*   ensüümide (katalüsaatorite) süntees on geneetilise kontrolli all 
 
K a t a l ü ü s   
keemilise  reaktsiooni  kiiruse  muutmine  (enamasti   kiirenemine )  katalüsaatorite  toimel,  mis 
osalevad selles protsessis, kuid reaktsioonist väljuvad muutumatutena. 
K o e n s ü ü m i d  
on madalamolekulaarsed orgaanilised ühendid, mis on liitensüümis valkosaga tihti 
mittekovalentselt seotud. Paljud koensüümid on vitamiinsed. Seega vitamiini toime 
realiseerub enamasti ja olulisel määral koensüümsuse kaudu. Mitmed ravimpreparaadid on 
vitamiinide koensüümvormid. 
Liitensüümi valkosa määrab ensüümi spetsiifilisuse – millise substraadi muundumist antud 
ensüüm katalüüsib. Liitensüümi koensüümosa osaleb otseselt efektiivse ensüümkatalüüsi 
tagamises.  
 
 
H O R M O O N I D 
 
Üheks ainevahetust reguleerivaks süsteemiks on  hormonaalne  süsteem. 
Hormoonid  on  bioloogiliselt  aktiivsed,  eluliselt  vajalikud  ained,  mis  tekivad  organismis 
väikestes kogustes, kuid on tugeva toimega. Keemiline koostis on hormoonidel erinev. Ühed 
on  valgud  (hüpofüüsi  eessagara  hormoonid),  teised  aminohapete  tuletised  ( adrenaliin ), 
neerupealsete koore ja sugunäärmete hormoonid on steroidse struktuuriga. 
Hormoonid on  rangelt  spetsiifilise toimega. 
Endokriinnäärmete hüpo- või hüperfunktsioonijärgselt sugenevad vastavad haigused. 
Hormoonidega  sarnased  ained  –  koehormoonid  –  on  kohaliku  toimega  ja  neid  ei  sünteesita 
endokriinnäärmetes,  vaid  organismi   tavalistes   rakkudes  (  näiteks  nagu   histamiin ,  reniin, 
gastriin , serotoniin jt.). 
 
T o i m e m e h h a n i s m 
Hormoonide toime avaldub organimi eri tasanditel. Väliskeskkonna muutused või organismi 
enda  ainevahetushäired  stimuleerivad  hüpofüüsis  spetsiifiliste  ainete  teket,  mis  omakorda 
mõjutavad  hüpofüüsi  hormoonide  produktsiooni.  Vere  kaudu  aktiveerivad  viimased 
endokriinnäärmete rakke, mis suurendavad vastavate hormoonide sünteesi. Need hormoonid 
kanduvad  verega organismi teatud elunditeni ja kudedeni. 
Rakulisel  tasandil  reguleerivad  hormoonidrakkude  funktsioneerimist,  mõjustades  nende 
ainevahetust.  Hormoonid  võivad  mõjutada  ensüümide  sünteesi,  neid  aktiveerida  ja  tõsta 
rakumembraanide  läbilaskvust. 
Hormoonide toime: 
1. Soodustavad vaimset, füüsilist ja sugulist arengut 
2. Toetavad reproduktsiooni protsesse (sugurakkude küpsemine,  viljastumine , loote areng) 
3. tagavad organismi kohanemise erinevate tingimustega ( stress , trauma jne.) 
4. aitavad tagada organismi homöostaasi – osamootne rõhk, veresuhkrupeegel, kaltsiumi- ja  
     fosforisisaldus ) 
5. ainevahetuse regulatsioon, energeetilise tasakaalu regulatsioon  
 
 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
10
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
H Ü P O T A A L A M U S E      H O R M O O N I D  
Liberiinid  
Stimuleerivad  hüpofüüsi  vastavate  hormoonide  vabanemist  (riliising-hormoonid;  releasing 
hormone RH) ja nende esindajad: 
CRH – kortikoliberiin; kortikotropiin-riliising  hormoon  
GRH –  somatoliberiin , somatotropiin-riliising hormoon 
GnRH – gonadotropiin-riliising hormoon 
PRH, PRF –  prolaktiin -riliising hormoon/faktor 
TRH – türoliberiin; türeotropiin-riliising hormoon 
 
Statiinid   
Pärsivad  hüpofüüsi  vastavate  hormoonide  vabanemist  (inhibeeriv  hormoon;  inhibiting 
hormone IH) 
GIH,  GHIH   somatostatiin 
GnRIH – gonadotropiini vabanemist inhibeerivm hormoon 
PIF, PRIH – prolaktiini inhibeeriv hormoon 
 
Hüpotaalamuse  mõningaid  teisi  peptiidhormoone  sünteesitakse  inimkehas  ka  mujal 
(neurohumoraalse  regulatsiooni  integreeritus!).  Nende  nimistu  täieneb  pidevalt  ja 
ammendava loetelu andmine pole võimalik. Seetõttu loetletakse vaid neid hormoone, mida on 
uuritud  ka  inimorganismi  tasemel  ja  mille  vastu  on   senini   suurim   sisuline   kliiniline  huvi  –
angiotensiin I ja II, neurotensiin jpt. 
 
 
H Ü P O F Ü Ü S I    H O R M O O N I D 
Hüpofüüs reguleerib paljusid endokriinseid näärmeid, peale selle avaldavad hüpofüüsi 
hormoonid vahetut mõju organismi rakkudele. 
Hüpofüüsil eristatakse ees- ja tagasagarat ning vaheosa, kus produtesseritakse erinevaid 
hormoone.  
 
H ü p o f ü ü s i   e e s s a g a r  / adenohüpofüüs  produtseerib: 
* Somatotroopne hormoon - somatotropiin – STH , GH –  kasvuhormoon ;  
    
 
 
 
tal on ka hüperglükeemiline toime (lagundab glükogeeni) 
* Türeotroopne hormoon – türeotropiin – TTH –  
reguleerib kilpnäärme hormoodide produktsiooni 
* (Adeno-)Kortikotroopne hormoon – (adeno)kortikotropiin –  ACTH  –  
stimuleerib glükokortikoidide teket  
*Gonadotroopsed hormoonid 
-    follitropiin – FSH -  folliikuleid  stimuleeriv hormoonsoodustab naise organismis 
     folliikulite sünteesi, mehel tõstab spermatogeneesi aktiivsust 
   -    lutropiin – LTH -  luteiniseeriv  hormoon  - 
* Prolaktiin – PRL või PROL 
* Türeotroopne hormoon – türeotropiin - TSH  
* β- Lipoproteiin  – β-LPH –  rasvkoes  lipolüüsi põhjustav valguline hormoon 
 
Vaheosa hormoonid 
*  Melanotropiinid – α-MSH,  β-MSH -  melanostimuleerivad hormoonid 
*   Endorfiinid  -  
*  Enkefaliinid 
 
 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
11
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
H ü p o f ü ü s i    t a g a s a g a r   / neurohüpofüüs produtseerib: 
Antidiureetiline hormoon –  (varasem nimetus adiuretiin,  vasopressiin -(nimetus kasutusel  
 
 
 
 
ravimina) – ADH –   sünteesitakse hüpotaalamuses 
Oksütotsiin – sünteesitakse hüpotaalamuses 
 
 
E P I F Ü Ü S I  H O R M O O N I D 
Serotoniin ja  melatoniin  
 
 
K I L P N Ä Ä R M E    H O R M O O N I D 
Kogu organismi joodist  (50 mg) asub 10 – 15 mg kilpnäärmes – joodi depoos. 
Kilnäärmehaiguste diagnostikas kasutatakse radioaktiivset joodi. Kui  jood  neeldub näärmes 
kiiresti, siis on tegemist näärme hüperfunktsiooniga, kui aeglaselt – hüpofunktsiooniga.  
Hormooni türoksiini ehk T4  ja trijoodtüroniin ehk T3  süntees toimub türosiini joodimise teel. 
Kilpnäärme  rakkudes  on  türosiin  seotud  valguga  (joodtüreoglobuliin)  ja  on  inaktiivne. 
Vajadusel  kompleks  laguneb  ja  vabanenud  aktiivne  hormoon  kandub  verega  organite  ja 
kudedeni  toime  avaldamiseks.  Türoksiin  tugevdab  oksüdatsiooniprotsesse,  reguleerib  vee  ja 
rasvade ainevahetust. 
Ööpäevas vajab inimene 1,5 ⋅ 10 -4  . . .  3,0 ⋅10 –4 g joodi, mida ta saab veest ja toidust. Kõige 
rohkem  on  joodi  munades,  kalas,  värskes  juurviljas.  Organism  vabaneb  joodist  neerude  ja 
süljenäärmete abil.  
Kilpnäärme  hüpofunktsioon  (hüpotüreoos)  või  atroofia   noores   eas  viib  kretinismini,  mis 
väljendub  kääbuskasvus,  vaimses  mahajäämuses,  kehaosade  proportsioonide  häirumises. 
Näärme  alatalitlus  täiskasvanuil viib müksödeemi (limaturse) tekkele. Sellele on iseloomulik 
veepeetus,  eriti  näo  ja  kaela  tursumine.  Ka  on  sellele  tõvele  iseloomulik   rasvumine ,  üldine 
nõrkus, inimesed näevad välja vanemad. 
Joodi  puududel  organismis  tekkiv  hüpofunktsioon  järsult  väljendunud  kilpnäärme 
suurenemisega  –  see  on  endeemiline  struuma.    Struumat  täheldatakse  joodivaesetes 
piirkondades (mägirajoonid). Raviks kasutatakse joodi. Ennetamise eesmärgil lisatakse  veele  
ja toiduainetele joodi.  
Kilpnäärme  hüperfunktsioon  (hüpertüreoos)    väljendub   Basedow `tõvena,  mille  põhilised 
kliinilised  sümptomid  on  kõhnumine,  käte  värisemine,  punnsilmsus,  südametegevuse  ja 
psüühika häired. Haigel on tõusnud põhiainevahetus, uriiniga eritub eritub palju lämmastikku 
(kreatiini).  Raviks  pärsitakse  hormooni  hormooni  produktsiooni  joodi  blokeerimisega. 
Mõnikord eemaldatakse operatiivseltosa näärmest. 
 
 
K Õ R V A L K I L P N Ä Ä R M E    H O R M O O N I D 
Parathormoon   PTH  
Kaltsitoniin  
 
 
N E E R U P E A L S E T E      H O R M O O N I D 
Neerupealsetel eristatkse säsi ja koort ning kummaski toodetakse hormoone. 
S  ä  s  i  o  l  l  u  s  e  hormoonid  –    adrenaliin  /   epinefriin   ja  noradrenaliin  /  norepinefriin,  mis 
tekivad türosiinist. 
Adrenaliin  stimuleerib  glükogeeni  lagunemist  maksas,  mis  viib  glükoosisisalduse  tõusule 
veres, soodustab rasvade lagunemist lipaasi aktiviseerumisega. 
Noradrenaliin  soodustab  emaka  lihaskesta  (müomeetriumi)  kontraktsioone,  lõõgastab 
bronhide  ja soolte lihaskesta. 
K o o r o l l u s e  hormoonidel on steroidne olemus ja seepärast nimetatakse neid hormoone 
kortikosteroidideks. Nende keemiliseks eelkäijaks on kolesteriin. Kortikosteroidid jagunevad 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
12
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
2 gruppi: mineralokortikoidid ja glükokortikoidid.  
*    Mineralokortikoidid  mõjutavad  mineraalide  ainevahetust.  Kõige  aktiivsemad  esindajad  – 
aldosteroon   ja  desoksükortikosteroon.  Need  reguleerivad  põhiliselt  vee  ja  mineraalsoolade 
ainevahetust.  Nende  hormoonide  vähenenud   produktsioon   põhjustab  naatriumi  suurenenud 
eritumist uriiniga, vereplasmas aga naatriumisisaldus langeb, tekib hüponatreemia. Naatriumi 
vähenemine  kompenseeritakse  kaaliumi  suurenenud  väljaviimisega  rakust  ja  tema 
kuhjumisega  veres.  Kõige  sellega  kaasneb  neerude  funktsiooni  häire,  atsidoosi  teke  jne. 
Mineralokortikoidide  üleproduktsioon  põhjustab  vastupidise  pildi:  naatriumitaseme  tõusu 
(hüpernatreemia) ja kaaliumi langusega (hüpokaleemia). 
*  Glükokortikoidid mõjutavad süsivesikute ainevahetust. Nende põhiesindajad on  kortisool , 
kortisoon  ja  kortikosteroon.  Nad  stimuleerivad  glükoneogeneesi  (süsivesikute  sünteesi 
mittesüsivesikulistest  komponentidest),  soodustavad  glükogeeni  ladestumist  maksa, 
intensiivistavad 
valkude 
lagunemist 
ja 
lämmastikühendite 
eritumist 
uriiniga. 
Glükokortikoidide vähenenud produktsioon väljendub hüpoglükeemias, lämmastiku eritumise 
vähenemises ja tursete tekkes. 
Neerupealsete  koore  hüperfunktsiooni  korral  tekib  rasvumine,  vere   suhkrusisalduse   tõus, 
häiruub  mineraalide  ainevahetus  jne.  Hüpofunktsioon  põhjustab  pronkstõve  tekke,  mis 
avaldub naha pruunis pigementatsioonis. 
 
 
K Õ H U N Ä Ä R M E    H O R M O O N I D 
Kõhunäärmel on nii välis- kui sisesekretoorne funktsioon. Näärmejuhade kaudu satub soolde 
kõhunäärme  mahl , mis sisaldab palju ensüüme erinevate toitainete seedimiseks. 
Endokriinse näärmena produtseerib kõhunääre kaht hormooni:  i n s u l i i n  INS( toodavad 
Langerhansi saarekeste  α -  rakud )    ja  g l ü k a g o o n  (  β - rakud). 
Insuliinil  on  hüpoglükeemiline  efekt  –  alandab  veres  glükoosisisaldust,  sest  insuliiin 
kergendab glükoosi sissepääsu verest rakkudesse. Insuliin pidurdab ensüüme, mis lagundavad 
glükogeeni, stimuleerib glükogeeni, rasvade ja valkude sünteesi. Insuliin ise  laguneb maksas 
inulinaasi toimel. 
Glükagoon  on  insuliini  antagonist,  kuna  põhjustab  hüperglükeemilist  efekti.  Ta  aktiveerib 
glükogeeni lagundavaid ensüüme ja tõstab veresuhkru taset. 
Kõhunäärmes on veel hormoonid     s o m a t o s t a t i i n     (toodavad pankrease δ-rakud)   
ja      l  i  p  o  k  a  i  i  n  (  reguleerib  rasvade  ainevahetust  –  takistab  rasva  ladestumist  maksa 
fosfolipiidide  sünteesi  intensiivistamisega),  pankreastatiin,  somatostatiin    ja  veel  mõned 
hormoonid.   
 
 
S U G U H O R M O O N I D  
Suguhormoonid  tekivad sugunäärmetes – munasarjades munandites, aga samuti ka kollakehas 
ja  platsentas,  vähesel  hulgal  neerupealsete  koorolluses.  Eristatakse  meessuguhormoone 
(androgeene) ja  naissuguhormoone  (östrogeene). 
Keemiliselt  struktuurilt  on  nad   steroidid .  Neid  sünteesitakse  kolesteriinist,  aga  sünteesi 
vaheproduktiks  on   progesteroon   esineb  nii  munasarjades  kui  munandites.   Androgeenid   on 
östrogeenide sünteesi vaheproduktid, seepärast on nii mehe kui naise organismis samaaegselt 
mõlemaid  hormoone.  Mehe  organismis  on  ülekaalus  androgeenid,  naise  organismis 
östrogeenid. 
Suguhormoonid  tagavad  suguorganite    ja   sekundaarsete   sugutunnuste  arengu,  mõjutavad 
organismi ainevahetust. 
Naissuguhormoonidest  on  kõige  suurema  aktiivsusega  östrogeenid  –  östradiool,  östriool, 
östroon  -toodetakse  munasarjade  folliikukites.  Nad  määravad  menstruaaltsükli,  raseduse  ja 
laktatsiooni,  põhjustavad  spetsiifilised  muutused  emakas  ja   tupes ,  rinnanäärmete  kasvu, 
sekundaarsete sugutunnuste tekke ( karvade kasvu iseärasused, naiseliku kehatüübi jne.), aga 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
13
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
stimuleerivad  ka  rakkude  pooldumist  ja  luustumist.  Folliikuli  küpsedes  soodustavad  emaka 
limaskesta 
proliferatsiooni 
( vohamist ) 
ja 
kolla (s)keha 
säilitamist, 
tugevdavad  
ainevahetuslikke  protsesse.  Folliikuli  küpsedes  tekib  kolla(s)keha,  mis  produtseerib 
progesterooni.  Viimane  kindlustab  viljastatud  munaraku  kinnitumise  emaka  limaskestale  ja 
loote arengu raseduse esimesel poolel. Hiljem produtseerib progesterooni juba  platsenta , mis 
sünteesib ka kooriongonadoptroopset hormooni. 
Meessuguhormoonid   ehk  androgeenid  –  näiteks   testosteroon ,  androsteroon  jt.  -  tekivad 
testistes.  Nad  stimuleerivad  suguorganite  ja  sekundaarsete  sugutunnuste  arengut, 
ainevahetusprotsesse. Meessuguhormoonid tõstavad valkude sünteesi aktiivsust, ariti lihastes, 
mille tulemusena need suurenevad mahult, aktiveerivad luude kasvu. 
Suguhormoonide  lagundamisel  maksas  tekivad  ühendid,  mis   seostatakse   glükuroon-  ja 
väävelhappega ning erituvad neerude, osalt ka naha kaudu. 
 
 
Platsenta hormoonid 
hPL – inimese platsenta laktogeen  (kooriomammotropiin) 
hCG  - inimese kooriongonadotropiin 
ACTH – (vaata hüpofüüs) 
Relaksiin – toodetakse kollakehas 
Inhibiin – folliikulites produtseeritav 
Östrogeenid, progesteroon 
 
Neerude hormoonid 
EPO  - erütropoetiin 
IGF – insuliinisarnased kasvufaktorid 
Kaltsiferool  –  vitamiin  D hormoonvorm 
 
Maksa hormoonid 
IGF - insuliinisarnased kasvufaktorid 
Angiotensiinid – vaata hüpotaalamus 
EPO – erütropoetiin 
Retineenhape  
 
Seedekulgla  limaskesta hormoonid 
Gastriin 
Koletsüstokiniin 
Sekretiin 
Gastrointestinaalne inhibeeriv  peptiid  GIP 
Motiliin 
Histamiin  
Bradükiniin – tekib ka teistes kudedes ja vereplasmas 
STH, ACTH – seedekulgla tasemel kopeerivad vastavate hüpofüüsi hormoonide üldefekte jt.. 
 
Südame hormoonid  
Endoteliinid  
Atrionatriureetiline faktor 
 
Rasvkoe  hormoonid 
Leptiin – adipotsüütides produtseeritav valk 
 
 
 
 
 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
14
Koostanud M. Kolga  
 
Biokeemia  
Inimorganismi metabolismi ja talitluse regulatsioon 
 
1. Süsivesikute metabolismi reguleerijad 
• 
vere glükoosisisaldust langetavad: insuliin, somatostatiin 
• 
vere  glükoosisisaldust  suurendavad  hormoonid:  glükagoon,  epinefriin,  STH, 
glükokortikoidid kortisool) 
 
2. Lipiidide metabolismi reguleerijad 
 
STH,  β- lipokaiin, epinefriin, kortikotropiin, glükokortikoidid, insuliin 
 
3. Aminohapete ja valkude metabolismi reguleerijad 
 
STH, kortikotropiin, glükokortikoidid, kortikotropiin 
 
4. Vee ja mineraalainete metabolismi reguleerijad 
 
adiuretiin (vasopressiin), atrionatriureetiline faktor, mineralokortikoidid, endoteliinid, 
angiotensiinid 
 
5. Kaltsiumi (fosfori) metabolismi reguleerijad 
 
parathormoon, kaltsitoniin 
 
6. Seedekulgla metabolismi reguleerijad 
 
gastriin, sekretiin, koletsüstokiniin, bradükiniin, motiliin, histamiin, serotoniin jpt. 
 
7. Universaalne toime metabolismile 
 
iseloomulik väga lai toimespekter ja toime paljude kudede rakkudele 
kilpnäärme hormoonid – T4 , T3 - reguleerivad SV, V ja L ainevahetust (eriti 
katabolismi)                                                                    
 
neerupealsete hormoonid – dopaniin, epinefriin, norepinefriin 
 
neerude hormoonid- erütropoetiin 
 
epifüüsi hormoonid – melatoniin 
 
8. Sugulist arengut ja reproduktiivfunktsiooni reguleerivad hormoonid 
 
 
östrogeenid, androgeenid, platsenta hormoonid, oksütotsiin 
 
 
 
___________________________________________________________________________ 
 
Kasutatud kirjandus: 
 
M. Zilmer, E.  Karelson , T. Vihalemm, A. Rehema, K. Zilmer. Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad 
                               ülesanded.  Inimorganismi biomolekulid ja  metabolism . Tartu 2010 
M. Zilmer, E. Karelson, T. Vihalemm   Meditsiiniline  biokeemia I (2001)  ja II (1999) osa  Tartu 
M. Zilmer, E. Karelson, T. Vihalemm  A. Rehema, K. Zilmer  Inimorganismi biomolekulid ja metabolism.  Tartu 
2006 
W. Nienstedt jt. Inimese füsioloogia ja anatoomia   Medicina  2001  
A.Raave- Sepp  – Loengumaterjal Tartu Meditsiinikoolis 2004/2005 
J. W.  Baynes, M. H. Dominiszak –  Medical  Biochemistry – 2  edition . Elsevier Mosby – Philadelphia 2005 
 
 
 
 
 
 
 
Tartu Tervishoiu Kõrgkool 
15
Koostanud M. Kolga