KORDAMISKUSIMUSED BIOKEEMIAST (0)

Kordamisküsimused Biokeemia osaeksamiks.
Organismi elementaarkoostis on organismi ehituse ja talitluse alus.
Elavas organismis on umbes 70-90 elementi, millest hädavajalikud on 27.
Elavates organismides on 6 keemilist elementi, mida kutsutakse põhibioelementideks, need on C ehk süsinik, O ehk hapnik, N ehk lämmastik, S ehk väävel, P ehk fosfor , H ehk vesinik . Need elemendid moodustavad 96-98% elusorganismide elementaarkoostisest.
Inimorganismi põhibioelemendid:
O ehk hapnik moodustab 62% põhibioelementide koguhulgast. Hapniku kasutab keha biomolekulide lõhustamiseks, mis võimaldab kasutada nende energiat.
C ehk süsinik moodustab 25% põhibioelementide koguhulgast ja on elava keskne bioelement . Süsinik on orgaaniliste molekulide põhiskeleti aluseks. Suudab moodustada kuni 4 stabiilset sidet teiste aatomite molekulidega või süsiniku aatomitega.
H ehk vesinik moodustab 10% põhibioelementide koguhulgast. Vesinik võimaldab vesiniksidemete tekke, mis omakorda võimaldab biomolekulide kõrgemate struktuuritasemete tekke. Vesiniksidemed kindlustavad biopolümeeride ( valgud , nukleiinhapped , polüoosid) kõrgemat järku struktuuride stabiilsuse.
N ehk lämmastik moodustab 2% põhibioelementide koguhulgast. Lämmastikku esineb peamiselt aminohapetes ja nukleotiidides/nukleiinhapetes, täiendab süsinikuskeletti ja muudab polaarsust molekulides.
S ehk väävel moodustab vähem kui 2% põhibioelementide koguhulgast. Väävlit leidub aminohapetes, hepariini koostises, koensüüm A-s jm. Rohkesti sisaldub väävlit lihastes, nahas, küünte ja juuste valkudes. Tähtsus immuunsüsteemi stimuleerija; vajalik kasvuhormooni sünteesil ja luukoe ehituses, osaleb kehavõõraste ühendite kahjutukstegemisel maksas .
P ehk fosfor moodustab vähem kui 2% põhibioelementide koguhulgast. Fosfor on üks osa orgaanilistest ühenditest, mis osalevad keemilise energia salvestamisel ja ülekandel toimuvates reaktsioonides, näiteks ühendite ATP (lämmastikualused, adeniin , suhkur, riboos , 3 fosfaatrühma) ja ADP (lämmastikualused, adeniin, suhkur, riboos, 2 fosfaatrühma) loomisel.
Biofunktsioone ioonidena täitvad bioelemendid :
Ca2+ ehk kaltsium on levinuim mineraalaine inimorganismis, tasandab südame rütmi, vähendab unetust; normaliseerib kesknärvisüsteemi ja lihaste ärrituvust; vajalik neerude normaalseks funktsioneerimiseks; madaldab vererõhku ja vere kolesteroolitaset; on aktiveerijaks vere hüübimissüsteemis; kindlustab veresoonte seinte normaalse läbilaskvuse ja vere osmootse rõhu.
Na+ ehk naatrium tagab keha biovedelike keemilise koostise stabiliseerumise,
normaalse veevahetuse, happe-leelistasakaalu säilimise; vererõhu normaliseerimise; süsivesikute aja aminohapete imendumise. Raku talituse käigus rakku sattuv liigne Na viiakse rakust välja, liigne kaalium viiakse samaaegselt rakku – teostab NA- PUMP .
K+ ehk kaalium tagab kehavedelike keemilise koostise stabiilsuse; normaalse veevahetuse; vererõhu normaliseerimise; lihasmassi suurenemise ja lihaste talitluse; süsivesikute aja aminohapete imendumise; happe-leelistasakaalu säilimise; glükoosist glükogeeni sünteesimise. Raku talituse käigus rakku sattuv liigne Na viiakse rakust välja, liigne kaalium viiakse samaaegselt rakku – teostab NA-PUMP.
Mg2+ ehk magneesium Osaleb luukoe tekkes ,nukleiinhapete ja valkude sünteesis. Stabiliseerib biomembraane ja moduleerib ioonpumpade, kanalite ja kandjate tööd. Vajalik närvitalitluse ja lihaskoe tegevuse normaalseks funktsioneerimiseks, reguleerib ka südamelihase tööd.
Cl- ehk kloor - koostöös naatriumi ja kaaliumiga tagatakse organismi osmoregulatsioon, happe-leelistasakaal, mitmete biomolekulide imendumine , vedelike liikumine verest rakku ja vastupidi, rakkude normaalne membraanipotentsiaal.
Elektrolüütide all mõistetakse soolasid, happeid ja aluseid, mis vesilahuses suuremal või vähemal määral dissotseeruvad vabadeks ioonideks - anioonideks ja katioonideks. Keemiliselt on enamus organismis leiduvatest vees lahustuvatest ainetest elektrolüüdid, kuna nad kõik dissotseeruvad suuremal või vähemal määral. Elektrolüüdid – viivad oma funktsioone läbi ioonilises olekus, laguneb vesilahuses ioonideks.
Essentsiaalsed mikrobioelemendid:
Fluor /F on vajalik hammaste arenguks, kaitseb hambaemaili, suurendab organismi kiiritustaluvust, oluline vereloomes.
Nikkel /Ni on mitmete ensüümide kofaktor, osaleb vereloomes.

Räni/Si on luude, kõhrede, kõõluste (kollageen+ elastiin kompleks ) ja veresoonteseinte komponent .
Kindlapiiriliste biofunktsioonideta elemendid (millised need on enam-vähem ja mis se tähendab et on kindlapiiriliste funktsioonideta)
Al, Ag, Ba, Be, Bi, Br, Cd, Li, Pb, Rb, Sr
Nad osalevad paljudes vastavalt vaja minevates funktsioonides, nad on kindlapiiriliste biofunktsioonideta elemendid.
Vesi elusorganismis (palju on ja milleks vaja, kas võib olla ka ülearu).
Kõikide biosüsteemide eksisteerimine vajab vett
Meestel kehas vett 60%, naistel 50%, imikutel 75%
VAJA Raku tasandil:

• Rakkude stabiilse sisekeskkonna looja
  
• Tsütoplasma põhiaine
  
• Raku siserõhu tekitaja
  
• Termoregulaator (suur soojusmahtuvus ja hea soojusjuht )
  

Organismi tasandil:

• Termoregulaator (higi)
  
• Transportija ( veri , lümf)
  
• Hüdrostaatilise skeleti moodustaja
  
• Kaitsefunktsiooniga (pisarad, liigesvõie)
  
• Keskkond (loote areng, limakeskkond viljastumisel; laiemalt ainevahetusreakts. toimumise keskkond ja osaleja)
  

Liiga palju vett võib olla kahjulik, kuid enamasti tekib siiski vedelikupuudus.
2. Süsivesikute/Sahhariidide biokeemia.
Monosahhariidid - looduslikud süsivesikud on värvitud, veeslahustuvad, reeglina magusamaitselised kristallilised ühendid, nt glükoos, fruktoos .
Glükoos (viinamrajasuhkur) on taimede ja loomade põhiline süsivesik. Ta ei ole kõige magusam suhkur. Kuulub disahhariidide koostisesse. Inimese organismis on glükoos põhiliseks energiaallikaks ja paljude teiste süsivesikute aluseks ( laktoos , sahharoos , tärklis, glükogeen). Vabas olekus reguleerib ta vere osmootset rõhku.
Fruktoos  (puuviljasuhkur) on kõige magusam suhkur. Fruktoosi leidub ohtralt puuviljades, suhkrupeedis ja mees. Fruktoos imendub soolestikust kaks korda aeglasemalt kui glükoos. Teda kasutatakse magusainena diabeedi korral, kuna ta ei tõsta veresuhkru taset.
Oligosahhariidid - on madalmolekulaarsed orgaanilised ühendid, mis organismides on valdavalt moodustunud 2-3 monosahhariidi ühinemisel. Sinna kuuluvad ka disahhariidid - sahharoos, maltoos .
Sahharoos (tavaline lauasuhkur , peedisuhkur) - on valdavalt taimne süsivesik, mida on rohkesti suhkruroos ja suhkrupeedis. Koosneb glükoosi ja fruktoosi jäägist. On oluline toiduaine ja magustaja. Sahharoosi sünteesitakse paljudes taimedes. Loomorganism ei omasta sahharoosi: see lammutatakse seedetraktis ensüüm sahharaasi toimel ja vabanenud glükoos ja fruktoos imenduvad.
Laktoos (piimasuhkur) - on loomne disahhariid. Koosneb glükoosist ja galaktoosist. On piima peamine süsivesik. Sisaldus rinnapiimas 6-8 %, lehmapiimas 3,8-5 %.
Maltoos ( linnasesuhkur ) - on tüüpiline taimne süsivesik, mis moodustub tärklise hüdrolüüsil seemnete idanemisprotsessis. Teatud kogus maltoosi tekib ka glükogeeni (loomne polüoos) lõhustumise vaheproduktina. Maltoos koosneb kahest glükoosi jäägist. Tärklisest eraldub maltoos sülje α-amülaasi toimel. Ensüüm maltaas hüdrolüüsib maltoosi.
Polüsahhariidid - On kõrgmolekulaarsed süsivesikud, koosnevad suurest hulgast omavahel ühinenud monosahhariidide jääkidest, nt tselluloos , tärklis, kitiin .
Tärklis - taimede polüsahhariid, koosneb glükoosijääkidest. Ei lahustu külmas vees, kuumas vees tekib kolloidne lahus - kliister . On ülekaalukalt meie toidu peamine süsivesik. Süües tärkliserikkaid produkte, toimub inimese seedetraktis selle biopolümeeri ensümaatiline hüdrolüüs, mis annab rohkesti glükoosi.
Kõige tärkliserikkamad on kartuli, bataadi ja kassaava mugulad ning teraviljade terad .
Tselluloos - eluslooduse enim levinud biopolümeer olles taimede rakukesta põhikomponent. Aktiveerib mao ja soolestiku motoorikat, seedemahlade eritumist ja loob täiskõhu tunde. Ei lõhustu, organism ei omasta.
Sahhariidide biofunktsioonid:

Energeetiline - põhiline energiaallikas

Plastiline ehk ehituslik. Kõikides kudedes ja organites on süsivesikuid. Nad on rakukestades, rakkude sisemuses.

Reserv(varu)materjal. Nad on paljude organismide energeetiline varuaine (tärklis, inuliin, sahharoos - taimedes; glükogeen - kõrgemais loomades ). Glükogeen on maksas ja lihastes.

Kaitsefunktsioon – nt sekreet kaitseb õõnesorganeid (söögitoru, soolestik, bronhid ) mehhaaniliste vigastuste ja haigustekitajate sissetungi eest.

Reguleeriv funktsioon.

Spetsiifiline funktsioon.

Toitefunktsioon - laktoos
Monosahhariidid. D- ja L- isomeerid , α- ja β- isomeerid (niipalju võiks teada, et nad on olemas ja kumb on organismis olulisem)
Sahhariidide seedimine ja metabolism
Suus algab tärklise ja glükogeeni hüdrolüüs süljes sisalduva α-amülaasi toimel. Et maos pole süsivesikuid seedivaid ensüüme, siis jätkub maos tärklise ja glükogeeni seedimine niikaua kuni inaktiveerub sülje ensüüm maosoolhappe ja pepsiinide toimel.
Glükogenolüüs – glükogeeni lagundamine ehk veresuhkru tootmine
Glükoneogenees – glükogeeni tootmine piimhappest, glütseroolist, aminohapetest
Glükogenees - glükogeeni süntees glükoosist
Aeroobne glükolüüs (saab toota 38 ATP) anaeroobne glükolüüs (saab toota 2 ATP)
3. Lipiidide biokeemia.
Lipiidid on ained, mis ei lahustu vees, kuid lahustuvad orgaanilistes lahustites ( eeter , bensool, bensiin , kloroform jt.), neid leidub organismi kõikides kudedes. Lipiidid on väga erineva struktuuriga orgaaniliste biomolekulide, enamasti estrilise ehitusega vees mittelahustuvate, looduslike ühendite rühm, mis koosneb alkoholidest ja rasvhappejääkidest. Jagunevad kaheks: tsütoplasmaatiline ja varurasv.
Lihtlipiidid (triglütseriidid ja vahad) koosnevad baasalkoholist ja rasvhappejääkidest. Esinevad toidurasvas; neid sünteesitakse maksas ja rasvkoes, nt triglütseriidid ja vahad.
Liitlipiidid - rasvhapete estrid , mis sisaldavad peale baasalkoholi ja rasvhappejääkide ka teisi rühmi (fosforhappejääki, süsivesikulist komponenti, lämmastikalust). Näiteks: sfingolipiidid ja glütserofosfolipiidid.
Kolesteriidid – olemas on Kolesterool ja selle ühendi estrid ei ole kahjulikud ega toksilised. Tegemist on kõigile päris-tuumsetele rakkudele tüüpilise ühendiga.
Lipiidide biofunktsioonid:

Energeetiline funktsioon (täidavad varulipiidid, peamiselt triglütseriidid

Varuaine funktsioon (talletavad organismiks varuks rasva)

Struktuurne funktsioon (rakumembraani struktuurne komponet)

Kaitsefunktsioon (termoregulatsioon)

Transpordifunktsioon (Vere lipoproteiinid on kolesterooli, vabade rasvhapete ja rasvlahustuvate vitamiinide transportija)

Lahusti
Lipiidide seedimine ja metabolism: Lipiidide seedimine toimub peensooles, aitab sapphape. Selleks on vaja vastavaid ensüüme ja emulgaatoreid, mis lõhustavad need glütserooliks ja rasvhapeteks. Seedunud toidumassi viibimisel peensoole keskmises osas imenduvad toidurasvadest tekkinud glütserool ja rasvhapped .
Lipiidide imendumine:
1. Veeslahustuvad komponendid – glütserool, fosforhape , lämmastikalused, vabad rasvhapped alla 10 C-aatomiga - saavad imenduda vabalt.
2. Veeslahustumatud komponendid – monoglütseriidid, kolesterool, vabad rasvhapped üle 10 C-aatomiga - vajavad imendumiseks sapphappeid.
4. Aminohapete, peptiidide ja valkude biokeemia.
Aminohapped sisaldavad amino- (NH2) ja karboksüülrühma (-COOH), reageerivad nii hapete kui alustega.
Jagunevad:
Proteinogeenseteks - eluks vajalikud 20 aminohapet, millest on ehitatud valgud. Nt: alaniin, glütsiin.
Aproteinogeenseteks
Lisaks jagunevad veel:
Asendatavateks - sisaldumine toidus pole oluline, sest neid võib organism ise sünteesida.
Asendamatuteks - inimorganism peab saama toiduga, aminohapped, mida inimese organism ise kas üldse ei tooda või toodab vähesel määral, nii et nende omastamine toidust on möödapääsmatult vajalik. Nt lüsiin, leutsiin.
Peptiidside - tekib aminohapete vahel, moodustuvad peptiidid ja valgud ning seedimisel/ainevahetuses jälle lagundatakse/hüdrolüüsitakse.
Peptiidid koosnevad aminohapetest. Liigitatakse: oligopeptiidid, polüpeptiidid, valgud.
Valgud koosnevad aminohappejääkidest. Valgud jagunevad lihtvalkudeks (proteiinid), liitvalkudeks (sisaldab nukeliinhappeid, süsivesikuid, lipiide ), täisväärtuslikeks valkudeks (sisaldab kõiki asendamatuid aminohappeid inimorganismile vajalikus koguses ja omavahelises suhtes) ja väheväärtuslikeks valkudeks (asendamatutest aminohapetest on puudu 1 või mitu).
Valkude struktuuritasemed – osata selgitada.
Primaarstruktuur - valgu ruumiline struktuur ehk konformatsioon . Valkude primaarstruktuur on molekulaaraluseks: a) valkude spetsiifilisusele/mitmekesisusele, b) kõrgete struktuuritasemete kujunemisele, c) molekulaarhaiguste patogeneesile.
Sekundaarstruktuur - vesiniksidemete abil formeerunud ruumiline struktuur, jaotub α-heeliks ja β-struktuur.
Tertsiaarstruktuur - kogu valgu kolmemõõtmeline struktuur, moodustunud sekundaarstruktuuridest, gloobulid (kerajad) ja fibrillid (kiudjad).
Kvaternaarstruktuur - Subühikutest koosnev (SU). Subühikud omavad tertsiaarstruktuuri.
Valkude denaturatsioon : kõrgemate struktuuritasemete lõhkumine madalamateks, seda põhjustab temperatuur, vibratsioon , ultraheli kiirgus.
Valkude koagulatsioon : kalgendumine, kolloidsüsteemi osakeste liitumine.
Aminohapete, peptiidide ja valkude funktsioonid ja tähtsus.
Ensümaatiline / biokatalüütiline -   Ensüümid kindlustavad kõikide biokeemiliste reaktsioonide toimumise vajaliku kiirusega. Ainult ensüümide kaastalitusel saavad toimuda toitumine, organismiomaste ainete biosüntees, kehaline töö jm. eluprotsessid, sest ensüümid algatavad ja hoiavad käigus mis tahes ainevahetusprotsesse.  
Bioregulatoorne -  Selle all peetakse silmas ainevahetuse ja metabolismi reguleerimist valguliste hormoonide poolt, nt insuliin ja glükagoeen, mis kontrollivad süsivesikute ainevahetust.
Transpordifunktsioon - valkudega seostunud ainete transport biovedelikes.
Kaitsefunktsioon - a) aktiivne kaitse haigusttekitavate mikroobide vastu, b) passiivne kaitse – samastub struktuurse funktsiooniga (naha, juuste, küünte valgud jt)
Kontraktsioonifunktsioon -  See tähendab keemilise energia muundamist vastavate valkude abil mehhaaniliseks. Näiteks lihaskoe aktiin , müosiin, mikrotorukeste ja -filamentide valgud.
Retseptoorne - Retseptorite koostis ja toime rajaneb valkudel
Varufunktsioon - Valkude kui varuainete kasutamine arenevate rakkude toiduks. Albumiinid moodustavad valgu varu, mida organism kasutab nälgides.
Energeetiline funktsioon - 1 grammi valgu täielikul lõhustumisel CO2 ja H2O moodustumiseni vabaneb umbes 4,3 kcal energiat. Organism kasutab valkusid energiaallikana ainult siis, kui energia põhisubstantsid (süsivesikud ja lipiidid) on ammendatud .
Kahjustustamise funktsioon - albumiinid, näiteks munavalge- ja piimavalgud , seovad vastavate rühmade abil raskmetalle ja alkaloide, mistõttu neid kasutatakse nende mürkide neutraliseerimiseks maos.
Ehituslik funktsioon. - Valgud on rakkude põhilisteks struktuurseteks/ehituslikeks komponentideks.
Geeniregulatoorne funktsioon - valgulised faktorid osalevad transkriptsiooni alustamises ja lõpetamises, kontrollivad selle täpsust ja sagedust.
Aminohapete/peptiidide/valkude seedimine: Suus valkude seedimist ei toimu. Valkude seedimine algab maos soolhappe (HCl) ja seedeensüümide  pepsiinide tõttu. Peensool on valkude seedimise põhikoht, kus valgud lõhustatakse lõplikult imendumisvõimelisteks aminohapeteks. Peensoole valendikus hüdrolüüsitakse valgud vabadeks aminohapeteks.
5. Ensüümid on biokatalüsaatorid ja valgulise ehitusega, keemiliselt kuuluvad ensüümid valkude hulka. Ensüüm on väga spetsiifiline, iga ensüüm tahab oma kompleksi, mõni teeb ühte reaktsiooni aint ühes kohas. Koosnevad aminohappejääkidest.
Koensüümid/kofaktorid – madalmolekulaarsed orgaanilised ühendid, mis koos ensüümide valguosaga osalevad ensüümi katalüüsis moodustades toimivaid ensüüme. Need on liitensüümi osas, enamasti on aktiivtsentri koostises, vitamiinist pärit või ise vitamiin , nt. B5, B3.
Ensüümkatalüüsi olemus - Biokatalüüs ehk ensüümkatalüüs on spetsiaalsete proteiinide – ensüümide kasutamine keemilises reaktsioonis. Substraatlik aine läheb ensüümi juurde, sobib aktiivtsentrisse, ensüüm muudab ta teiseb aineks ehk muundatatakse ära, kui ei sobi tuleb välja. Reaktsiooni kiirus tõuseb proportsionaalselt ensüümi sisalduse suurenemisega. Ensüümkatalüüs on vajalik vitamiinide koeensüümiks saamiseks
6. Nukleiinhapete biokeemia.
Nukleiinhapped on biopolümeerid, mille  monomeerid  on  nukleotiidid . Nukleotiidid koosnevad lämmastikalusest, suhkrust ja fosforhappejäägist.
TUNNUS
DNA molekul
RNA molekul
monomeeri nimetus
desoksüribonukleotiid
ribonukleotiid
monomeeri ehitus:
a)lämmastikualus
b) sahhariid
c)happejääk

adeniin
guaniin
tsütosiin
tümiin
b) desoksüriboos
c) fosfaatrühm

adeniin
guaniin
tsütosiin
uratsiil
b) riboos
c) fosfaatrühm
nukleotiidi nimetus
adenosiinfosfaat
guanosiinfosfaat
tsütidiinfosfaat
tümidiinfosfaat
adenosiinfosfaat
guanosiinfosfaat
tsütidiinfosfaat
uridiinfosfaat
molekul või kuju
kaheaheline, biheeliks
üheahelaline (osaline pöördumine ahela eri osade vahel)
komplementaarsus
A=T, C=G
A=U, C=G
põhiline ülesanne
päriliku info säilitamine ja ülekanne
päriliku info realiseerimine
RNA erinevad tüübid ja ülesanded organismis:
mRNA - informatsiooni RNA, toob geneetilise koodi ribosoomi, ja selle alusel saab hakata sünteesima valku ribosoomil
tRNA - võtab kaasa ribosoomile aminohappejäägid
rRNA - on ribosoomi koostises ja aitab seda valku sünteesida
Komplementaarsusprintsiip on kahe paralleelse ahela täpne sobivus .
DNA struktuuritasemed:
Primaarstruktuur - Nukleotiidide dAMP, dGMP, dCMP ja dTMP järjestus (on leitud ka nende metüülderivaate)
Sekundaarstruktuur - Kahest antiparalleelsest DNA polünukleotiidahelast komplementaarsuse alusel moodustunud kaksikspiraal (kaksikheeliks)
Jaguneb:
–A-struktuur (dehüdratiseerivate agentidega kristalliseeritud B-struktuur)
–B-struktuur (paremale pöördunud, klassikaline)
–Z-struktuur (vasemale pöördunud)
Tertsiaarstruktuur - Histoonide, di- ja polüamiinide, RNA ja mitthistoonsete valkude abil kokku pakitud DNA
RNA struktuuritasemed:
Primaarstruktuur -
-RNA ribonukleotiidide järjestus
-Sünteesitakse DNA-lt komplementaarsuse alusel, seega peegeldab DNA teatud lõigu -nukleotiidide järjestus.
Sekundaarstruktuur - RNA ühe ahela komplementaarne paardumine , kokkukäändumine
Tertsiaarstruktuur - • Sekundaarstruktuuride kokkukäändumine • Vesiniksidemed, hüdrofoobsed vastasmõjud • tRNA-l spetsiifiline ruumikujund • rRNA-l kerajas • mRNA-l niidirulli moodi
Replikatsioon , transkriptsioon ja translatsioon
Replikatsioon - paljundamine, DNA ahela süntees teise alusel ehk päriliku materjali paljundamine
Transkriptsioon - ärakiri, kirjutatakse maha, RNA süntees, kirjutatakse RNA DNA pealt maha EHK RNA kirjutamine DNA alusel
Translatsioon - ehk tõlkimine, valgusüntees ribosoomis
Milliseid nukleotiidse ehitusega olulisi aineid veel organismis on ehk kus on veel nukleotiidid olulised? (tooge näide: ATP, GTP, NADH, FADH jne)
Olulised on ainevahetuses (NADH ja FADH)
7. Vitamiinid ja koensüümid.
Vitamiinid on asendamatud mikrotoitained . Vitamiinid on ensüümide kofaktorid, tagavad organismi arengu, on osa immuunsüsteemist, ülesandeks ka side- ja tugikoe arengu parandamine. Vitamiine saab nii loomsest kui taimsest toidust, paljusi vitamiine ei suuda keha ise toota, kuid saab sünteesida.
Provitamiinid ehk eelvitamiinid on looduslike vitamiinide algvormid ehk organism suudab selle sünteesida vitamiiniks. Näiteks A-vitamiini eelvitamiiniks on alfa ja beeta karoteen .
Vitamiinid jagunevad:
1. Rasvlahustuvad: KADEQ
2. Vesilahustuvad: BC
Vitameer on sarnase struktuuriga ühend või üksik vitamiin, mis omab vitamiini bioaktiivsust või mis muudetakse ainevahtuse käigus vitamiiniks
Vitamiinide defitsiit – põhjused ja tagajärjed ( avitaminoos , hüpovitaminoos).
- hüpovitaminoos: ühe/mitme vitamiini ajutine puudus, sümptomiteks väga üldised häired nt väsimus
- avitaminoos: ühe/mitme vitamiini täielik puudus, tagajärjeks pöördumatud kliinilised kahjustused, mis võivad lõppeda surmaga
Põhjused: ühekülgne toitumine, maksa ja soolestikuhaigused, suureneneud vajadus (nt rasedus ), antibiootikumide kuur , toksilised ained, keskkond (nt pole eestis piisavalt päiksevalgust)
VITAMIIN A
A-vitamiini saab loomset päritolu allikatest retinoolina, kuid organism on võimeline ka taimset päritolu toiduainetes leiduva β– karoteeni muutma organismis A-vitamiiniks. 
A-vitamiini on vaja nägemisprotsessiks, paljude organismi rakkude kasvuks ja arenguks, limaskestade normaalseks arenguks (siit tuleneb tema oluline kaitse infektsioonide vastu), antioksüdantseks regulatsiooniks, organismi viljastusvõime tagamiseks. Toiduga ei ole võimalik saada toksilises koguses A-vitamiini. arimateks A-vitamiini allikateks on maks, piimatooted (juust, või), muna. Karotenoide leidub enim kollastes ja oranžides, aga ka mõnedes rohelistes puu- ja köögiviljades ning marjades (kibuvitsamarjad porgand , lehtkapsas, spinat , kõrvits, brokoli , lehtsalat, paprika , apelsin, papaia , hurmaa) ning maguskartulis.
Norm päevan annus 700-900 mcg.
Homeöostaas - stabiilse keskkonna tagamine rakkude ja kudede ning organsüsteemide talitluseks .
Näiteks: insuliin: toodetakse kõhunäärmes, vastutab glükoosi sisalduse reguleerimise eest veres
9. Metabolism ehk ainevahetus on termin, mida kasutatakse kõigi keemiliste reaktsioonide kirjeldamiseks, mis on seotud rakkude  ja organismi säilitamisega. - keemiliste muutuste kogum, mis on organismi elutegevuse aluseks.
Metaboolne rada - üksikreaktsioonide rada, milles lähtesubstraat muundub lõpp-produktiks.
Metaboolne võrgustik: metabolism käib mööda metaboolsete radade. On olemas nii põhirajad (Krebsi tsükkel) kui ka spetsiifilised rajad . Selles osalevad tavaliselt mitmed ensüümid, igaüks katalüüsib kindlat reaktsiooni, mille produkt on järgmise substraadiks. Ühelt rajalt on võimalik minna teisele, koordineeritud, on võimalik ka samaaegselt teha.
Anabolism (ehitab, tahab energiat), katabolism (lagundamine, annab energiat)
Makroergilised ühendid on ajutised energia salvestajad/ülekandjad, olulisim energia salvestaja on ATP.
GLÜKOLÜÜS Glükoosi lõhustamisega sobitab organism glükoosis oleva energia endale sobivasse vormi (ATP, NADPH ) ja toodab vajalikke metaboliite. Glükoosi oksüdatiivne lõhustumine on glükolüüs. Sõltuvalt tingimustest on glükoosi oksüdatiivne lõhustumine aga osaline või lõplik: Osaline lõhustumine toimub hapniku defitsiidi tingimustes (intensiivselt töötavas lihasrakus) ja see on anaeroobne glükolüüs. Lõplik lõhustumine (glükoosist tekivad CO2 ja vesi) toimub aeroobsetes tingimustes - aeroobne glükolüüs.
Ensüümid, mis katalüüsivad anaeroobset glükolüüsi: Heksoosi kinaas , fosfoglükoosi isomeraas , fosfofruktoosi kinaas, püruvaadi kinaas.
Aeroobne glükolüüs on on glükoosi täielik lõhustumine hapniku olemasolul , mis koosneb kõigist glükolüüsi reaktsioonidest, tsitraaditsüklist (TCA) ja hingamisahela reaktsioonidest. Aeroobse glükoosi käigus tekib CoA. Atsetüül-CoA mängib olulist rolli ka rasvhapete ja kolesterooli sünteesis ning lõhustamises.
Ensüümid on hädavajalikud, et rakkudes läbiviidavad metaboolsed reaktsioonid toimuksid piisava kiirusega toetamaks elu toimimist. Ensüümid on kõrgmolekulaarsed bioloogilised katalüsaatorid, mis kiirendavad keemiliste reaktsioonide toimumist. Paljud haigused on põhjustatud ensüümide aktiivsuse langusest.
Vitamiinid mikrokogustes igapäevaselt vajalikud enamiku organismide pea kõikide füsioloogiliste protsesside toimimiseks. Mitmed vitamiinid osalevad teatavate kudede ja elundite struktuuri kujundamisel.
Hormoonid on bioloogiliselt aktiivsed endogeensed ained, mida sünteesib KNS (reguleerib ka nende toimet), eluliselt vajalikud ained, mis tekivad organismis väikestes kogustes , kuid on tugeva toimega. Keemiline koostis on hormoonidel erinev. Hormoonid hoiavad organismis tasakaalu teatud piiride seas - homeöostaas, reguleerivad ensüümide hulka, adrenaliin ohukorras, veresuhkru kontroll.
Tsitraaditsükkel on organismi keskne metaboolne rada, milles sulanduvad süsivesikute, lipiidide, aminohapete jt. metabolismirajad. oluline tsentraalne tsükkel nii biomolekulide katabolismis kui ka anabolismis. Tsitraaditsüklisse võivad kataboolitavad ühendid siseneda ükskõik millises etapis, seega võib selle abil lagundada kõiki ühendeid, mis annavad tsitraaditsükli võtmeühendeid. 38 mooli
ATP-d ühe mooli Glükoosi kohta.