Eesti Vabariigi presidendid (0)

Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas maaomaniku Jakob Pätsi (1848–1909) teise lapsena. Tema ema oli Olga Tumanova, kes kasvas üles teda lapsendanud Valga linnapea Razumovski perekonnas. Konstantin Pätsi vennad olid Nikolai, Peeter ja Voldemar Päts.
Omas tsaariarmee reservohvitserina Vene impeeriumi personaalset, mittepärandatavat aadliseisust.
Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, seejärel Raeküla Nikolai koolis ning Riia Vaimulikus Seminaris . Riia vaimuliku seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Gümnaasiumis. 1894– 1898 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Sellele järgnes aastane teenistus Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus, kust ta lahkus lipniku aukraadiga.
1900. aastal asus tööle Tallinnas advokaat Jaan Poska abilisena. 1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte „ Teataja “. 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste ees. 1905. aastal sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta sügisel ka linnapea kohusetäitja. Olgugi et ta korraldas märgukirjade aktsiooni, ei väljendanud Päts 1905. aastal radikaalseid vaateid, piirdudes peamiselt omavalitsuste reformi nõudmisega. Sellest hoolimata kuulus ta arreteeritavate nimekirja ning pidi Eestist põgenema (Rapla sõjakohus mõistis ta mässulise tegevuse eest surma). Mõnda aega peatus Päts Šveitsis, kust 1907 siirdus Soome, kus elas varjunime all ning tegi kaastööd ajalehtedele. Samuti valmisid Soomes Ollilas tollal radikaalseid ideid kandvad käsikirjad omavalitsus- ning agraarküsimustes.
1909 tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast 1909 Eestisse naasmist andis ta ennast ise üles ning talle määrati 9-kuuline vangistus Peterburi Krestõ vanglas 1910 –1911. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe „Tallinna Teataja“ toimetajana ning naasis poliitikasse. Ta tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati.
1917 osales ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolševike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist, kuhu ta kuulus ministrite nõukogu esimehe ja siseministrina.
Konstantin Päts arreteeriti 11. juunil 1918 selle eest, et Lääne maakonnavalitsusest leiti tema kiri, milles Päts soovitas omavalitsuse laialisaatmise puhul deklareerida, et saksa okupatsioonivõimud ei läheks Eesti saatuse otsustamisel mööda Eesti Maapäevast. Juunist novembrini 1918 viibis Päts Saksa okupatsioonivõimude vangilaagreis Lätis ja Poolas.
Pärast Saksamaa kokkuvarisemist 1918. aasta novembris naasis Päts Eestisse. Pätsile omistatakse ka valitsuse otsus kommunistidega läbirääkimisi mitte pidada ning Eesti Vabadussõda alustada. Vabadussõja algul oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, pärast Asutavas Kogus opositsioonis, kus hoidis konservatiivset ning isegi ettevaatlikku joont. Muuhulgas oli ta näiteks Landesveeri sõja alustamise vastane.
Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja I–V Riigikogusse. Jaanuarist 1921 novembrini 1922 (Konstantin Pätsi esimene valitsus), augustist 1923 märtsini 1924 (Konstantin Pätsi teine valitsus), veebruarist 1931 veebruarini 1932 (Konstantin Pätsi kolmas valitsus), novembrist 1932 maini 1933 ja oktoobrist 1933 jaanuarini 1934 oli riigivanem (Eesti kõige pikaajalisem riigivanem). Oli 1917–1921 Maaliidu ja 1921–1935 Põllumeeste Kogude üks liidreid.
Päts tegutses ka äris. 1920–21 ja 1925–31 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Kaubandus-Tööstuskojas, Eesti-Vene Kaubandusekojas jm. Harju Panga pankroti järel nõuti isegi tema kohtu alla andmist. Tema majandustegevusest on põhjalikult kirjutanud Jaak Valge ning Magnus Ilmjärv. Viimane on kirjutanud põhjalikult Pätsi ärisidemeist Nõukogude Liiduga. Hiljuti Jaak Valge poolt avaldatud andmetest selgub aga, et Ilmjärve poolt kasutatud allikatest ei selgu midagi, mis tema väiteid tõestaks.
Päts võttis osa ka ühiskondlikust tegevusest. 1927 osales ta " Fenno -Ugria" sihtasutuse rajamisel ning oli selle esimees.
Konstantin Päts korraldas 12. märtsil 1934 koos Johan Laidoneriga vabadussõjalaste võimulesaamise vältimiseks ja oma poliitilise tuleviku kindlustamiseks sõjaväelise riigipöörde, mis halvas parlamentliku riigikorralduse. Niinimetatud kaitseseisukorras valitses Päts 1934–1937 riiki peaministrina riigivanema ülesandeis, seejärel 1937–1938 riigihoidjana ja 1938. aastast kuni Nõukogude Liidu okupatsiooni alguseni Vabariigi Presidendina. Seda perioodi tuntakse Eesti ajaloos "vaikiva ajastu" nime all. Riigikogu saadeti laiali, poliitilisi vabadusi kärbiti (1935 peatati kõigi parteide tegevus), valiti arvukalt uusi kutsealaseid omavalitsusi . Mõned propagandistid (nt. Rein Kordes alias Andrus Roolaht) on väitnud, et Pätsi lähikond kasutas presidendivõimu ära isiklike huvide läbisurumiseks.
Uurijad pole üksmeelel hinnangutes Pätsi tegevusele seoses 1939 Nõukogude Liiduga sõlmitud baaside leppe ning sellele järgnenud Eesti okupeerimisega Nõukogude vägede poolt 17. juunil 1940. Levinud on hinnang, mille kohaselt tegi Päts vea, andes järele kõikidele Nõukogude Liidu soovidele ning jättes kasutamata diplomaatilised võimalused Nõukogude Liidu tegevust ja hilisemat okupatsiooni hukka mõista. Harilikult on sellise käitumise tagamaaks peetud soovi vältida relvakonflikti.
Rahvusvahelise õiguse seisukohalt loetakse Konstantin Pätsi tegevust alates 19. juunist (või hiljemalt 21. juunist), mil talle dikteeriti uue Andrei Ždanovi poolt kokku pandud valitsuse koosseis, juriidiliselt õigustühiseks. Sellele käsitlusele põhineb ka Eesti Vabariigi järjepidevuse rahvusvaheline tunnustamine.
21. juunil 1940 andis Päts allkirja Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares -Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end Vabariigi Presidendiks kuni surmani, eelmises lõigus toodud põhjusel.
Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa majas ja küüditati koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Ufaas vabakäiguvang, pärast seda Baškiiria ANSV julgeolekuteenistuse vanglas. Alles 29.aprill 1952 saatis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamine ta sundravile, hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954 peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18. detsembrist 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu tõttu kiiresti Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. Vaimuhaige Päts ei olnud. Psühhiaatriahaigla oli mugav vahend tülika riigipea kaelast ära saamiseks. Seal ta ka 18. jaanuaril 1956 suri.
Alates 1989. aastast tähistatakse igal aastal perekond Pätsi küüditamise päeva mälestustalitusega Metsakalmistul ja Kloostrimetsas.
22. juunil 1990 leidsid Valdur Timusi ja Henn Latt Konstantin Pätsi haua ja tema säilmed toimetati Buraševo erikalmistult Eestisse, ning maeti sama aasta 21. oktoobril ümber Tallinna Metsakalmistule.
Tahkurannas, tema sünnitalu asukohas on püstitatud Konstantin Pätsi mälestussammas.
Lennart -Georg Meri sündis 29. märts 1929 Tallinnas. Ta oli Eesti kirjanik, produtsent , diplomaat , ja poliitik , Eesti president 1992–2001. Lennart Meri vanemad olid Eesti diplomaat ja hilisem William Shakespeare 'i tõlkija Georg Meri ning Alice -Brigitta Engmann , kellel olid eesti-rootsi juured.
Isa viibis diplomaadiameti tõttu pidevalt välislähetustel, seetõttu pidi ka ka poeg lapsepõlve peamiselt välismaal veetma . Lennart õppis mitmes Saksamaa ja Prantsusmaa koolis. Sellest tulenes ka tema hea keelteoskus .
Pärast Eesti okupeerimist küüditati Georg Meri perekond kui punavõimude jaoks vaenulik element 1941 Siberisse. Sealt naasid nad 1945. aastal. Lennart Meri oli vahepeal õppinud mitmes venekeelses koolis, Eestis astus ta Tartu Ülikooli.
Aastal 1953 lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo eriala cum laude , kuid ajaloolasena ei lubatud tal töötada. Ta leidis tööd "Vanemuises" dramaturgina ning seejärel Eesti Raadios kuuldemängude toimetajana. Enne seda oli ta lühikest aega ajalooõpetaja.
Lennart Meri esimene raamat oli "Kobrade ja karakurtide jälgedes", mis jutustas tema reisist Kesk- Aasiasse 1958. aastal. Aastal 1963 võeti Lennart Meri Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Film "Linnutee tuuled" (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali.
Aastal 1990 sai Lennart Merist Edgar Savisaare valitsuses välisminister. Ta taastas kontaktid Läänega ning kohtus mitmel korral sealsete kõrgete riigitegelaste, sealhulgas ka USA presidendi George H. W. Bushiga. Ta suutis saavutada Eesti Vabariigi peakonsuli Ernst Jaaksoni heakskiidu Eesti valitsuse tegevusele.
Oli Eesti Kongressi liige.
Augustiputši ajal oli Lennart Meri Soomes ning tegutses seal Eesti Vabariigi taastunnustamise nimel.
Aastal 1992 lahkus Lennart Meri välisministri ametikohalt ja sai lühikeseks ajaks Eesti Vabariigi suursaadikuks Soomes. Sama aasta sügisel kandideeris ta Eesti presidendiks. Ta kaotas esimeses voorus suurelt Arnold Rüütlile, ent pääses teise vooru ning osutus seal valituks. Temast sai esimene demokraatlikult valitud Eesti president. Aastal 1996 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Presidendina tegi ta väga palju ära Eesti tutvustamiseks ning aitas riigis stabiilset demokraatiat kehtestada. Ta sai tuntuks teravmeelsete ütluste ja humoorikate tegudega, mis hiljem talletati raamatus "Meie Lennart".
Aastal 1998 valis Prantsusmaa ajaleht La Vie Lennart Meri aasta eurooplaseks.
Aastal 2001, oma viimasel ametisoleku aastal, jagas president kunagistele poliitvangidele ja küüditatutele üle kogu Eesti Murtud Rukkilille märke.
Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas loenguid ja kõnesid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega. 2001. aastal valiti Lennart Meri Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.
Ta valdas saksa, prantsuse, inglise, soome ja vene keelt.
Lennart Meri suri peaaju pahaloomulisest kasvajast põhjustatud ajuturse tõttu 14. märtsil 2006 ja on maetud Metsakalmistule.
Arnold Rüütel on sündinud 10. mail 1928 Saaremaal.
Pärast põllumajandustehnikumi lõpetamist töötas ta aastatel 1949-1950 Saaremaa TSN Täitevkomitee põllumajandusosakonna vanemagronoomina. 1955-1957 oli Arnold Rüütel Tartu Põllumajanduse Mehhaniseerimise Kooli õpetaja.
1957. aastal sai temast Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi katsebaasi peazootehnik ja seejärel direktor . Aastail 1963-1969 töötas ta Tartu Näidissovhoosi direktorina, lõpetades töö kõrvalt 1964. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomia erialal.
1969. aastal valiti Arnold Rüütel Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektoriks, kus ta lisaks teadusjuhi igapäevaste kohustuste täitmisele tegeles aktiivselt ka teadustööga.
1977. aastast on Arnold Rüütel olnud mitmetel kõrgetel riiklikel ametikohtadel, algul poliitilistes struktuurides, seejärel täitev- ja seadusandlikes võimuorganites. 1983. aastal valiti ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks.
Arnold Rüütlil oli oluline osa Eesti suveräänsusdeklaratsiooni ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel 16. novembril 1988, mis pani sisuliselt aluse NSV Liidu lagunemisele. Arnold Rüütel sai maailmas tuntuks Eesti suveräänsuse kaitsjana konfliktis Moskva keskvõimuga.
1990. aasta märtsis valis Eesti rahvas Arnold Rüütli ülemnõukogu liikmeks ja seejärel valis ülemnõukogu oma esimesel istungil ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimeheks. Rüütli kaastegevusel võttis toonane Eesti kõrgeim legitiimne võim vastu otsuse "Eesti riiklikust staatusest ". Selles deklareeriti NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust Eestis selle kehtestamise momendist alates ja kuulutati välja üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Arnold Rüütel oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees kuni oktoobrikuuni 1992.
12. mail 1990 loodi Arnold Rüütli initsiatiivil Tallinnas Balti Riikide Nõukogu, mis iseseisvusvõitluse seisukohalt etendas olulist osa Balti riikide ühisrinde loomisel. 20. augustil 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest ja juba 17. septembril 1991 võeti Eesti Vabariik vastu ÜRO täieõiguslikuks liikmeks. Eestis veretult kulgenud pingeline võitlus iseseisvuse eest oli kandnud vilja. Arnold Rüütel oli nendel aastatel Eesti riigijuht ja etendas olulist osa rahva ja poliitiliste jõudude koondamisel ühise eesmärgi nimel.
Riigijuhtimisega paralleelselt jätkas Arnold Rüütel teadustööd, kaitstes 1991. aastal põllumajandusdoktori kraadi. Ta on USA Bentley College'i audoktor, Eesti Põllumajandusülikooli emeriitprofessor, Helsingi Ülikooli audoktor, Ukraina Põllumajandusteaduste Akadeemia välisliige, Napoli II ülikooli audoktor, Kasahstani L. N. Gumiljovi nimelise Euraasia Riikliku Ülikooli audoktor ja Ungari Püha Istvani Ülikooli audoktor. Tema sulest on Eestis ja välismaal ilmunud üle saja teadusliku töö. 1991. aastal esines Arnold Rüütel Eesti riigijuhina ÜRO Peaassambleel. 1992 tegi ta ettekande Rio de Janieros ÜRO keskkonnakonverentsil. See konverents pani kogu maailmas aluse loodushoiu uuele etapile.
1991-1992 oli Arnold Rüütel Eesti Vabariigi uut põhiseadust koostanud Põhiseadusliku Assamblee liige, 1992 kandideeris ta Eesti Vabariigi presidendi ametikohale ja kogus 43% rahva häältest. 1995. aastal valiti ta rekordarvu häältega Riigikogu liikmeks, seejärel Riigikogu aseesimeheks. 1994-2000 oli Arnold Rüütel Eesti ühe suurema liikmeskonnaga partei, paremtsentristliku Maarahva Erakonna esimees. 1999. aastast kannab partei nimetust Eestimaa Rahvaliit.
1995 valiti Arnold Rüütel Riigikogu Balti Assamblee delegatsiooni juhiks ja Balti Assamblee Presiidiumi esimeheks vaheaegadega kuni aastani 1999.
Pingelise töö kõrval on Arnold Rüütel tuntud ka avaliku elu tegelasena. Aastail 1981-1988 oli ta loodushoidu ja -kasvatust propageeriva Eesti Looduskaitse Seltsi esimees, 1989-2002 oli ta hariduselu edendava Forseliuse Seltsi esimees. 1993. aastal asutas Arnold Rüütel ühiskondlikel alustel tegutseva Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi, mis on oma eesmärgiks seadnud Eesti peamiste arengufaktorite uurimise. 1993. aastal sai temast ülemaailmse Rohelise Risti Eesti rahvusliku organisatsiooni president. Organisatsioon on eelkõige hea seisnud selle eest, et puhastada Eesti territoorium Nõukogude armee reostusest ja selle tagajärgedest ning hoida Eesti järeltulevatele põlvedele puhta ning loodussõbralikuna. Samast aastast kuni presidendiks valimiseni oli Arnold Rüütel ka liikumise Hoia Eesti Merd esimees. See ühendus on oma hoole alla võtnud Eesti enam kui 3,5 tuhande kilomeetri pikkuse rannajoone korrastamise ning pühendunud väikesadamate taastamisele ja rajamisele.
Arnold Rüütli abikaasa Ingrid Rüütel on humanitaarteaduste doktor, rahvusvaheliselt tuntud folklorist, folklooriassotsiatsiooni Baltica president. Peres on kaks tütart ja kuus lapselast.
Arnold Rüütel valiti 21. septembril 2001 valijameeste kogu poolt Eesti Vabariigi presidendiks. Vabariigi Presidendi ametisse astus Arnold Rüütel 8. oktoobril 2001.
Toomas Hendrik Ilves on sündinud 26. detsembril 1953 Stockholmis , Rootsi Kuningriigis.
Haridus :
1976 Columbia Ülikool (USA), BA psühholoogias
1978 Pennsylvania Ülikool (USA), MA psühholoogias
Teenistuskäik :
alates 2006 Eesti Vabariigi president
2004–2006 Euroopa Parlamendi liige
2002–2004 Eesti Vabariigi Riigikogu liige
1999–2002 Eesti Vabariigi välisminister
1998 Põhja-Atlandi Instituudi nõukogu esimees
1996–1998 Eesti Vabariigi välisminister
1993–1996 Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos
1988–1993 Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhataja (Saksamaa)
1984–1988 Raadio Vaba Euroopa uurimisinstituudi analüütik ja uurija (Saksamaa)
1983–1984 Simon Fraseri Ülikooli Eesti kirjanduse ja lingvistika õppejõud - interdistsiplinaarsete uuringute osakond ( Kanada )
1981–1983 Vancouveri Kirjanduskeskuse kunstiadministraator ja direktor (Kanada)
1979–1981 Avatud Hariduse Keskuse asedirektor ja inglise keele õpetaja (New Jersey , USA)
1974–1979 Columbia Ülikooli psühholoogia osakonna assistent -uurija (USA)
Toomas Hendrik Ilves valdab eesti, inglise, saksa ja hispaania keelt.
Ilves on Eesti Vabariigi praegune president. Tema abikaasa on Evelin Ilves.
Konstantin Päts Lennart – Georg Meri
Arnold Rüütel Toomas Hendrik Ilves
Tallinna Väike – Õismäe Gümnaasium
Eesti Vabariigi presidendid
Kädi Päären
9.klass
Tallinn 2010
Sisukord
Sissejuhatus ……………………………………………………………………………..1
Konstantin Päts …………………………………………………………………………2
Lennart Georg Meri …………………………………………………………………….3
Arnold Rüütel …………………………………………………………………………...4
Toomas Hendrik Ilves …………………………………………………………………..5
Sissejuhatus
Eesti president, ametlik nimetus Vabariigi President on Eesti Vabariigi riigipea.
Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt 40 aastat vana. President valitakse ametisse viieks aastaks. Kedagi ei tohi valida Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks. Kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 79 kohaselt valib Vabariigi Presidendi salajasel hääletusel Riigikogu. Igal Riigikogu liikmel on üks hääl. Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse järgmisel päeval uus hääletusvoor. Enne teist hääletusvooru seatakse üles uued kandidaadid. Kui teises hääletusvoorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse kahe teises voorus enim hääli saanud kandidaadi vahel samal päeval kolmas hääletusvoor. Kui Vabariigi Presidenti ei valita ka kolmandas hääletusvoorus, kutsub Riigikogu esimees ühe kuu jooksul Vabariigi Presidendi valimiseks kokku valimiskogu .
Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Iga kohaliku omavalitsuse volikogu valib valimiskogusse vähemalt ühe esindaja, kes peab olema Eesti kodanik. Riigikogu esitab valimiskogule presidendikandidaadiks kaks Riigikogus enim hääli saanud kandidaati . Presidendikandidaadi ülesseadmise õigus on ka vähemalt kahekümne ühel valimiskogu liikmel. Valimiskogu valib Vabariigi Presidendi hääletamisest osa võtnud valimiskogu liikmete häälteenamusega. Kui esimeses voorus ükski kandidaat valituks ei osutu, korraldatakse samal päeval kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletusvoor.
Presidendivalimiste korda täpsustab ning põhiseaduse lüngad täidab Vabariigi Presidendi valimise seadus. See seadus keelab kandidaadiks üles saada isikut, kes on president teist ametiaega järjest.
Vabariigi Presidendi valimise seadus näeb ette ka olukorra, kus valimiskogus ka teises voorus ei suudeta presidenti valida. Sel juhul viiakse läbi presidendi erakorralised valimised. Erakorralised valimised saab läbi viia kiiremini kui korralised. Kui korralised valimised toimuvad varemalt 60 ja hiljemalt 10 päeva enne ametis oleva presidendi volituste lõppemist, siis erakorralised valimised tuleb läbi viia 14 päeva jooksul.
Eesti Vabariigil on olnud neli presidenti.