EESTI PRESIDENDID: NENDE ROLL EESTI AJALOOS (0)

EESTI PRESIDENDID: NENDE ROLL EESTI AJALOOS
Referaat
SISUKORD
Sisukord.............................................................................................................................2
Sissejuhatus.......................................................................................................................3
1.EESTI VABARIIGI PRESIDENT .................................................................................4
1.1.Valimine ja ametiaeg ................................................................................................4
1.2. Presidendi kohustused.............................................................................................4
2. KONSTANTIN PÄTS...................................................................................................5
3. LENNART GEORG MERI...........................................................................................8
4. ARNOLD RÜÜTEL....................................................................................................10
5. TOOMAS HENDRIK ILVES.....................................................................................12
KASUTATUD KIRJANDUS..........................................................................................14
SISSEJUHATUS
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 79 kohaselt valib Vabariigi Presidendi salajasel hääletusel Riigikogu või valimiskogu.
1) Konstantin Päts oli President ajavahemikus 24.04.1938 -17.06.1940
2) Lennart Meri oli pärast lühikest teenistust suursaadikuna Soomes
23.04.1992 - 10.10.1992, valiti Lennart Meri Eesti Vabariigi riigipeaks. Meri vannutati ametisse 6. oktoobril 1992. aastal. 1996. aasta 20. septembril valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks Eesti Vabariigi presidendiks.                                                       
3) Arnold Rüütel valiti 21. septembril 2001. a valijameeste kogu poolt Eesti Vabariigi presidendiks.
4) Toomas Hendrik Ilves valiti 2006 aastal Eesti Vabariigi presidendiks ja alates 2011. aastast jätkab ta sel kohal teist ametiaega, mis saab nüüd 2016 . aastal läbi.
                     
1. EESTI VABARIIGI PRESIDENT
1.1. Valimine ja ametiaeg
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 79 kohaselt valib Vabariigi Presidendi salajasel hääletusel Riigikogu või valimiskogu. Igal Riigikogu liikmel on üks hääl. Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse järgmisel päeval uus hääletusvoor. Enne teist hääletusvooru seatakse üles uued kandidaadid. Kui teises hääletusvoorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse kahe teises voorus enim hääli saanud kandidaadi vahel samal päeval kolmas hääletusvoor. Kui Vabariigi Presidenti ei valita ka kolmandas hääletusvoorus, kutsub Riigikogu esimees ühe kuu jooksul Vabariigi Presidendi valimiseks kokku valimiskogu. Erakorralised valimised saab läbi viia kiiremini kui korralised. Kui korralised valimised toimuvad varemalt 60 ja hiljemalt 10 päeva enne ametis oleva presidendi volituste lõppemist, siis erakorralised valimised tuleb läbi viia 14 päeva jooksul.
Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib olla sünnilt Eesti kodanik, kes on vähemalt 40 aastat vana. Vabariigi President valitakse ametisse viieks aastaks ning üks isik võib olla presidendiks maksimaalselt kaks ametiaega järjest. Vabariigi President peab olema sõltumatu nii ametialaselt kui ka erakonnapoliitiliselt. Ametisseastumisega lõpevad Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites ning ta peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse.
1.2. Presidendi kohustused
Eesti Vabariigi president peab esindama Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises, peab nimetama ja kutsuma tagasi Vabariigi valitsuse ettepanekul Eesti Vabariigi diplomaatilised esindajad ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud diplomaatiliste esindajate volikirjad. Kuulutab välja Riigikogu korralised valimised ja sellega seoses kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu. Presidendi ülesandeks on teha Riigikogu esimehele ettepanekuid erakorralise istungjärgu kokkukutsumiseks. Kuulutab välja seadusi ja algatab põhiseaduse muutmist. Saab määrata peaministrikandidaadi ja sellega seoses nimetada ametisse ja vabastada ametist valitsuse liikmed. Teeb riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimene, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleti ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametissenimetamise – sellega seoses nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi, nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud , nimetab ja vabastab ametist Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna. On Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja saab anda sellega seoses riiklikke autasusid , sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid. President on inimene, kes teeb Riigikogule ettepanekud sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni erakorralise seisukorra väljakuulutamise ja Eesti vastu suunatud agressiooni korral kuulutab välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja. Saab vabastada süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või saab kergendada karistust või siis just algatab õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise.

2. KONSTANTIN PÄTS

Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas maaomaniku Jakob Pätsi (1848–1909) teise lapsena. Tema ema oli Olga Tumanova, kes kasvas üles teda lapsendanud Valga linnapea Razumovski perekonnas. Konstantin Pätsi vennad olid Nikolai, Peeter ja Voldemar Päts ja lisaks kolmele vennale oli üks õde Marianne Pung.
Konstantin Pätsi haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, seejärel Raeküla Nikolai koolis ning Riia Vaimulikus Seminaris. Riia vaimuliku seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Gümnaasiumis. 1894– 1898 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Sellele järgnes aastane teenistus Pihkvas, kust ta lahkus lipniku aukraadiga.
Konstantin oli abielus Helma Wilhelmine Pätsiga, kellega koos sai 2 poega Leo ja Viktor Päts.
1900. aastal asus tööle Tallinnas advokaat Jaan Poska abilisena. 1901–1905 toimetas ja andis välja ajalehte „ Teataja “. 1904 . aasta Tallinna linnavolikogu valimisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste ees. 1905. aastal sai Pätsist Tallinna linnapea abi ja sama aasta sügisel ka linnapea kohusetäitja .
1906. aastal kuulus Konstantin Päts arreteeritavate nimekirja ning pidi Eestist põgenema, sest Rapla sõjakohus mõistis ta mässulise tegevuse ehk korraldas mängukirjade aktsiooni ent ei väljendanud radikaalseid vaateid, piirdus peamiselt omavalitsuste reformi nõudmisega ja selle mässulise tegevuse eest mõisteti ta surma. Peale selle peatus Päts mõnda aega Šveitsis ja 1907 läks Soome, kus Ta sai elada ainult varjunime all ja tegi seal tööd ajalehtedele. Kaks aastat hiljem ehk 1909. aastal tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast 1909 Eestisse naasmist andis ta ennast ise üles ning talle määrati 9-kuuline vangistus Peterburi Krestõ vanglas ehk 1910 –1911. Kui 1911. aastal Päts vabanes, töötas Ta ajalehe „Tallinna Teataja“ toimetajana ning läks tagasi poliitikasse. Ta tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga, mis Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. 1917. aastal oli Tallinna politsei ülem ja siis osales veel Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kus sai kuuluda Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning kus Ta valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast riigipööret oli Päts kuu aega vangis. Kuid peale vangisistumist sai 19. veebruaril 1918 temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist, kuhu ta kuulus ministrite nõukogu esimehe ja siseministrina.
Konstantin Päts arreteeriti taas 11. juunil 1918 selle eest, et Lääne maakonnavalitsusest leiti tema kiri, milles Päts soovitas omavalitsuse laialisaatmise puhul deklareerida, et saksa okupatsioonivõimud ei läheks Eesti saatuse otsustamisel mööda Eesti Maapäevast.
Pärast Saksamaa kokkuvarisemist 1918. aasta novembris naasis Päts Eestisse. Vabadussõja algul, mis toimus 1918. aasta novembrist kuni 1919. aasta maini oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister. Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja I–V Riigikogusse. Jaanuarist 1921. aastal kuni 1922 novembrini oli Konstantin Pätsi esimene valitsus, augustist 1923. aastast kuni märtsini 1924 oli Konstantin Pätsi teine valitsus ja veebruarist 1931 täpselt aasta ehk veebruarini 1932 oli Konstantin Pätsi kolmas valitsus. Peale valitsuse sai Päts novembrist 1932 kuni maini 1933 ja oktoobrist 1933 kuni jaanuarini 1934 olla riigivanem ehk sellega oli Ta Eesti kõige pikaajalisem riigivanem. Ta oli Tallinna Börsikomitee esimees ning sai sellega seoses tegutseda ka Eesti-Vene Kaubandusekojas. Harju Panga pankroti järel nõuti, kui Päts nõudis kahjude hüvitamiseks 700 000 marka , siis taheti isegi tema kohtu alla andmist. Peale selliste probleemide tegutses ta edasi ja võttis osa ka ühiskondlikust tegevusest. 1927.aastal osales ta "Fenno- Ugria " sihtasutuse rajamisel ning oli selle esimees. 1933. aasta 21.oktoobril valiti Päts üleminekuvalitsuse riigivanemaks ja sellega seoses ka 24. jaanuaril peaministriks.
Konstantin Päts korraldas 12. märtsil 1934.aastal koos Johan Laidoneriga vabadussõjalaste võimulesaamise vältimiseks ja oma poliitilise tuleviku kindlustamiseks sõjaväelise riigipöörde, mis halvas parlamentliku riigikorralduse. Niinimetatud kaitseseisukorras valitses Päts 1934–1937. aastal riiki peaministrina riigivanema ülesandeis, seejärel 1937–1938. aastal riigihoidjana ja 1938. aastast kuni Nõukogude Liidu okupatsiooni alguseni Vabariigi Presidendina. Seda perioodi tuntakse Eesti ajaloos "vaikiva ajastu" nime all.
Riigikogu saadeti laiali, poliitilisi vabadusi kärbiti (1935.aastal peatati kõigi parteide tegevus).
Uurijad pole üksmeelel hinnangutes Pätsi tegevusele seoses 1939.aastal Nõukogude Liiduga sõlmitud baaside leppe ning sellele järgnenud Eesti okupeerimisega Nõukogude vägede poolt 17. juunil 1940.aastal levinud on hinnang, mille kohaselt tegi Päts vea, andes järele kõikidele Nõukogude Liidu soovidele ning jättes kasutamata diplomaatilised võimalused Nõukogude Liidu tegevust ja hilisemat okupatsiooni hukka mõista. Harilikult on sellise käitumise tagamaaks peetud soovi vältida relvakonflikti.
Rahvusvahelise õiguse seisukohalt loetakse Konstantin Pätsi tegevust alates 19. juunist (või hiljemalt 21. juunist), mil talle dikteeriti uue Andrei Ždanovi poolt kokku pandud valitsuse koosseis, juriidiliselt õigustühiseks. Sellele käsitlusele põhineb ka Eesti Vabariigi järjepidevuse rahvusvaheline tunnustamine.
21. juunil 1940 andis Päts allkirja Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares -Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada.
Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa majas ja küüditati koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941.aastal oli ta koos perekonnaga Ufaas vabakäiguvang, pärast seda Baškiiria ANSV julgeolekuteenistuse vanglas. Alles 29.aprill 1952 saatis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamine ta sundravile, hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954.aastal peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954-ndal viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu tõttu kiiresti Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. Vaimuhaige Päts ei olnud. Psühhiaatriahaigla oli mugav vahend tülika riigipea kaelast ära saamiseks. Seal ta ka 18. jaanuaril 1956.aastal suri.
Alates 1989. aastast tähistatakse igal aastal perekond Pätsi küüditamise päeva mälestustalitusega Metsakalmistul ja Kloostrimetsas.
22. juunil 1990 leidsid Valdur Timusi ja Henn Latt Konstantin Pätsi haua ja tema säilmed toimetati Buraševo erikalmistult Eestisse, ning maeti sama aasta 21. oktoobril ümber Tallinna Metsakalmistule.
Tahkurannas, tema sünnitalu asukohas on püstitatud Konstantin Pätsi mälestussammas.
3. LENNART GEORG MERI
Lennart Meri sündis 29. märtsil 1929.aastal Tallinnas. Tema isa oli Eesti diplomaat ja hilisem Shakespeare'i tõlkija Georg Meri. Lennart Meri ema oli Alice - Brigitta Engmann , kellel olid eesti-rootsi juured. Kuna Lennart Meri isa oli diplomaat ja viibis pidevalt välislähetustel, pidi ka ka tema poeg lapsepõlve peamiselt välismaal veetma . Ta õppis mitmetes Saksamaa ja Prantsusmaa koolides . Sellest tulenes suurelt osalt ka tema hea keelteoskus . Peale Eesti okupeerimist küüditati ka Georg Meri perekond kui punavõimude jaoks vaenulik element Siberisse. Seal lahutati perekonna pead üle jäänud perest ja viidi kontsentratsioonilaagritesse. Sealt naasesid nad 1946. aastal. Lennart Meri oli vahepeal õppinud mitmetes venekeelsetes koolides, Eestis astus ta aga Tartu Ülikooli. Aastal 1953 lõpetas Lennart Meri Tartu Ülikooli ajaloo eriala cum laude . Kuid ajaloolasena ei lubatud Meril töötada. Ta leidis tööd Vanemuise teatris dramaturgina ning seejärel Eesti Raadios kuuldemängude toimetajana. Enne seda oli ta lühikest aega ka ajalooõpetaja.
Lennart Meri oli abielus kaks korda. Tema esimene abikaasa Regina Meriga olid tal kaks poega Mart ja Kristjan Meri. Meri naine emigeerus 1987. aastal Kanadasse.
Teine abikaasa oli Helle Meri, kellega on tütar Tuule Meri.
Lennart Meri esimene raamat oli "Kobrade ja karakurtide jälgedes", mis jutustas tema ette võetud retkest aastal 1958 Kesk- Aasiasse Tjan-Šani mäestikku ja vanadesse islamikeskustesse Karakumi kõrbes kirjutas Lennart Meri oma esimese raamatu, mille lugejad soojalt vastu võtsid. Juba üliõpilaspõlves oli Meri sunnitud ennast elatama kirjatööst, kuid alles esimese raamatu kaudu leidis Lennart Meri oma kutsumuse. Veerand sajandi vältel käis ta üksi või enda korraldatud ekspeditsioonidega endise Nõukogude Liidu kõige raskemini ligipääsetavates piirkondades, kus teda paelusid väikerahvaste kultuurid, Siberi avastamise ja koloniseerimise ajalugu ning järjest süvenev majanduslik ja ökoloogiline konflikt kohalike vajaduste ja Moskva käsumajanduse vahel. Reisidest sündinud raamatud ja filmid suutsid läbida raudse eesriide, neid on tõlgitud tosinasse keelde. Nõukogude Liidus keelatud film "Linnutee tuuled" (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali. Soome koolides on tema filme ja tekste kasutatud õppematerjalina. 1986 valis Helsingi Ülikool Lennart Meri oma audoktoriks. Juba varem, 1963. aastal oli Lennart Meri võetud vastu Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Kaheksakümnendatel aastatel valis Soome Kirjanike Liit ta oma auliikmeks.
Peale Eesti Vaberiigi taastamist hakkas Lennart Meri aktiivselt osalema Eesti poliitikas. Aastal 1990 sai Lennart Merist Edgar Savisaare Rahvarinde valitsuses välisminister . Ta taastas kontaktid Läänega ning kohtus mitmel korral ka sealsete kõrgete riigitegelaste, sealhulgas ka USA presidendi George H. W. Bushiga. Samuti suutis ta saavutada Eesti Vabariigi järjepidevust hoidnud peakonsuli Ernst Jaaksoni heakskiidu oma valitsuse tegevusele.
Aastal 1992 lahkus Lennart Meri välisministri ametikohalt ja sai lühikeseks ajaks Eesti Vabariigi suursaadikuks Soomes. Sama aasta sügisel kandideeris ta Eesti presidendiks. Ta kaotas esimeses voorus suurelt Arnold Rüütlile, ent pääses teise vooru ning osutus seal valituks. Temast sai esimene demokraatlikult valitud Eesti president. Aastal 1996 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Presidendina tegi ta väga palju ära Eesti tutvustamiseks ning aitas riigis stabiilset demokraatiat kehtestada. Ta sai tuntuks teravmeelsete ütluste ja humoorikate tegudega, mis hiljem talletati raamatus "Meie Lennart".
Aastal 1998 valis Prantsusmaa ajaleht La Vie Lennart Meri aasta eurooplaseks.
Aastal 2001, oma viimasel ametisoleku aastal, jagas president kunagistele poliitvangidele ja küüditatutele üle kogu Eesti Murtud Rukkilille märke.
Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas loenguid ja kõnesid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega. 2001. aastal valiti Lennart Meri Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.
Lennart Meri suri peaaju pahaloomulisest kasvajast põhjustatud ajuturse tõttu 14. märtsil 2006.
4. ARNOLD RÜÜTEL
Ta on sündinud 10. mail 1928. aastal Laimjala vallas Pahavalla külas Saaremaal. Tema vanemad olid õigeusuliste eestlaste Feodor ja Juuli Rüütli perekonnast.
1946-1949. aastatel õppis ta Jäneda põllumajandustehnikumis, kus ta kirjutas avalduse Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu liikmeks kandideerimisel. Pärast põllumajandustehnikumi lõpetamist töötas ta aastatel 1949-1950 Saaremaa TSN Täitevkomitee põllumajandusosakonna vanemagronoomina. 1955-1957 oli Arnold Rüütel Tartu Põllumajanduse Mehhaniseerimise Kooli õpetaja.
Arnold abiellus oma esimese ja ainukese abikaasaga Ingrid Ruusiga 1959. aastal. Neil on kaks tütart , Maris ja Anneli.
1957. aastal sai temast Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi katsebaasi peazootehnik ja seejärel direktor . Aastail 1963-1969 töötas ta Tartu Näidissovhoosi direktorina, lõpetades töö kõrvalt 1964. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomia erialal.
1969. aastal valiti Arnold Rüütel Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektoriks, kus ta lisaks teadusjuhi igapäevaste kohustuste täitmisele tegeles aktiivselt ka teadustööga.
1977. aastast on Arnold Rüütel olnud mitmetel kõrgetel riiklikel ametikohtadel, algul poliitilistes struktuurides, seejärel täitev- ja seadusandlikes võimuorganites. 1983. aastal valiti ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks.
Arnold Rüütlil oli oluline osa Eesti suveräänsusdeklaratsiooni ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel 16. novembril 1988, mis pani sisuliselt aluse NSV Liidu lagunemisele. Arnold Rüütel sai maailmas tuntuks Eesti suveräänsuse kaitsjana konfliktis Moskva keskvõimuga.
1990. aasta märtsis valis Eesti rahvas Arnold Rüütli ülemnõukogu liikmeks ja seejärel valis ülemnõukogu oma esimesel istungil ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimeheks. Rüütli kaastegevusel võttis toonane Eesti kõrgeim legitiimne võim vastu otsuse "Eesti riiklikust staatusest ". Selles deklareeriti NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust Eestis selle kehtestamise momendist alates ja kuulutati välja üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Arnold Rüütel oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees kuni oktoobrikuuni 1992.
12. mail 1990 loodi Arnold Rüütli initsiatiivil Tallinnas Balti Riikide Nõukogu, mis iseseisvusvõitluse seisukohalt etendas olulist osa Balti riikide ühisrinde loomisel. 20. augustil 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest ja juba 17. septembril 1991 võeti Eesti Vabariik vastu ÜRO täieõiguslikuks liikmeks. Eestis veretult kulgenud pingeline võitlus iseseisvuse eest oli kandnud vilja. Arnold Rüütel oli nendel aastatel Eesti riigijuht ja etendas olulist osa rahva ja poliitiliste jõudude koondamisel ühise eesmärgi nimel.
Riigijuhtimisega paralleelselt jätkas Arnold Rüütel teadustööd , kaitstes 1991. aastal põllumajandusdoktori kraadi. Ta on USA Bentley College'i audoktor, Eesti Põllumajandusülikooli emeriitprofessor, Helsingi Ülikooli audoktor, Ukraina Põllumajandusteaduste Akadeemia välisliige, Napoli II ülikooli audoktor, Kasahstani L. N. Gumiljovi nimelise Euraasia Riikliku Ülikooli audoktor ja Ungari Püha Istvani Ülikooli audoktor. Tema sulest on Eestis ja välismaal ilmunud üle saja teadusliku töö. 1991. aastal esines Arnold Rüütel Eesti riigijuhina ÜRO Peaassambleel. 1992 tegi ta ettekande Rio de Janieros ÜRO keskkonnakonverentsil. See konverents pani kogu maailmas aluse loodushoiu uuele etapile.
1991-1992 oli Arnold Rüütel Eesti Vabariigi uut põhiseadust koostanud Põhiseadusliku Assamblee liige, 1992 kandideeris ta Eesti Vabariigi presidendi ametikohale ja kogus 43% rahva häältest. 1995. aastal valiti ta rekordarvu häältega Riigikogu liikmeks, seejärel Riigikogu aseesimeheks. 1994-2000 oli Arnold Rüütel Eesti ühe suurema liikmeskonnaga partei, paremtsentristliku Maarahva Erakonna esimees. 1999. aastast kannab partei nimetust Eestimaa Rahvaliit.
1995 valiti Arnold Rüütel Riigikogu Balti Assamblee delegatsiooni juhiks ja Balti Assamblee Presiidiumi esimeheks vaheaegadega kuni aastani 1999.
Pingelise töö kõrval on Arnold Rüütel tuntud ka avaliku elu tegelasena. Aastail 1981-1988 oli ta loodushoidu ja -kasvatust propageeriva Eesti Looduskaitse Seltsi esimees, 1989-2002 oli ta hariduselu edendava Forseliuse Seltsi esimees. 1993. aastal asutas Arnold Rüütel ühiskondlikel alustel tegutseva Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi, mis on oma eesmärgiks seadnud Eesti peamiste arengufaktorite uurimise. 1993. aastal sai temast ülemaailmse Rohelise Risti Eesti rahvusliku organisatsiooni president. Organisatsioon on eelkõige hea seisnud selle eest, et puhastada Eesti territoorium Nõukogude armee reostusest ja selle tagajärgedest ning hoida Eesti järeltulevatele põlvedele puhta ning loodussõbralikuna. Samast aastast kuni presidendiks valimiseni oli Arnold Rüütel ka liikumise Hoia Eesti Merd esimees. See ühendus on oma hoole alla võtnud Eesti enam kui 3,5 tuhande kilomeetri pikkuse rannajoone korrastamise ning pühendunud väikesadamate taastamisele ja rajamisele.
Arnold Rüütli abikaasa Ingrid Rüütel on humanitaarteaduste doktor , rahvusvaheliselt tuntud folklorist, folklooriassotsiatsiooni Baltica president. Peres on kaks tütart ja kuus lapselast.
Arnold Rüütel valiti 21. septembril 2001 valijameeste kogu poolt Eesti Vabariigi presidendiks. Vabariigi Presidendi ametisse astus Arnold Rüütel 8. oktoobril 2001.
5. TOOMAS HENDRIK ILVES
Praegune Eesti Vabariigi president, on sündinud 26.detsembril 1953. aastal Stockholmis, Rootsi Kuningriigis. Sündis Stockholmis eesti põgenike Endel (1923–1991) ja Irene Ilvese (sündinud 1927) perekonnas. Isa Endel õppis Stockholmi Tehnikaülikoolis inseneriks. Ema Irene töötas Stockholmi kindlustusfirmas ning 1948. aastast õppis Stockholmi Ülikoolis keelt ja kirjandust ning hiljem ka raamatukogundust. Pere kolis Ameerika Ühendriikidesse 1957. aastal. 1962. aastal said nad USA kodanikuks. Ka Toomas Hendrik Ilvesel oli USA kodakondsus 1993. aasta 1. aprillini, mil ta sellest loobus.
Ta kasvas üles Ameerikas ja lõpetas Leonia Keskkooli aastal 1972. Ta valdab inglise, eesti,  hispaania  ja saksa keeli. Kõrgema hariduse omandas Columbia Ülikoolis psühholoogia erialal (1972 1976) ning Pennsylvania Ülikoolis, mille lõpetas magistrikraadiga aastal 1978.
Toomas Hendrik Ilves omandas hariduse Ameerika Ühendriikides: 1976. aastal lõpetas New Yorgis asuva Columbia ülikooli ja 1978. aastal sai Pennsylvania ülikoolis psühholoogia erialal magistrikraadi.
1974–1979 töötas Toomas Hendrik Ilves Columbia Ülikoolis psühholoogiaosakonna assistent -uurijana. 1979–1981 sai temast New Jerseys Avatud Hariduse Keskuse inglise keele õpetaja ja asedirektor. 1981–1982 oli ta Kanadas Vancouveri kirjanduskeskuse direktor. 1984. aastal kolis Ilves Euroopasse, et hakata tööle Saksamaal Münchenis raadios Vaba Euroopa. Esmalt oli ta uurija ja välispoliitika analüütik ning hiljem Eesti toimetuse juhataja. Aastatel 1993–1996 oli Toomas Hendrik Ilves Washingtonis Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides. Sel ajal algatas ta koos haridusminister Jaak Aaviksooga Tiigrihüppe programmi, et kõik Eesti koolid saaksid arvutid ja internetiühenduse. 1996–1998 oli Ilves välisminister. Pärast lühikest aega Põhja-Atlandi Instituudi esimehena 1998. aastal pidas ta kuni 2002. aastani taas välisministri ametit. 2002–2004 oli Ilves riigikogu liige. 2004. aastal valiti ta Euroopa Parlamenti, kus ta täitis väliskomisjoni aseesimehe ülesandeid. Euroopa Parlamendi liikmena algatas ta Läänemere strateegia, millest sai hiljem Euroopa Liidu ametlik regionaalpoliitika valdkond . 2006. aastal valiti Toomas Hendrik Ilves Eesti Vabariigi presidendiks ja alates 2011. aastast jätkab ta sel kohal teist ametiaega. Oma ametiajal on president Ilves määratud Euroopa Liidu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas mitmele kõrgele kohale. 2011.–2012 aastal oli ta ELi e-tervise töörühma esimees ja 2012. aasta novembris sai Euroopa Komisjoni kutsel Euroopa pilvandmetöötluspartnerluse juhtkomitee esimeheks
President Toomas Hendrik Ilves on abiellunud 3 korda. Tema esimese naisega, Ameerika psühholoog Merry Bullockiga, (abielus 1981-2004. aastani) on tal 2 last - poeg Luukas (sündinud 1987), kes praegu õpib Stanfordi Ülikoolis filosoofiat ning tütar Juulia Kristiine (sündinud 1992). Aastal 2004 abiellus ta Evelin Int-Lambotiga, kellega on tal tütar Kadri Keiu (sündinud 2003). Ta lahutas 2015. aastal ja abiellus oma kolmanda naise Ieva Ilvesega 02.01. 2016 .
KASUTATUD KIRJANDUS
https://www.eesti.ee/est/riik/vabariigi_president (Kasutatud 14.03.2016)
https://www.riigiteataja.ee/akt/633949 (Kasutatud 14.03.2016)
https://et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_Päts (Kasutatud 17.03.2016)
http://www.hot.ee/vabadussoda/pats.ht m (Kasutatud 17.03.2016)
http://et.wikipedia.org/wiki/Lennart_Mer i (Kasutatud 19.03.2016)
http://www.raamatukoi.ee/Lennart Meri (Kasutatud 19.03.2016)
http://www.riik.ee/lennartmeri/?id=26208 (Kasutatud 19.03.2016)
https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti-riigipead/4127-lennart-meri/layout-headofstate.html (Kasutatud 19.03.2016)
https://et.wikipedia.org/wiki/Arnold_Rüütel (Kasutatud 25.03.2016)
https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti-riigipead/4126-arnold-rueuetel/layout-headofstate.html (Kasutatud 25.03.2016)
http://et.wikipedia.org/wiki/Toomas_Hendrik_Ilves (Kasutatud 25.03.2016)
http://president.ee/et/vabariigi-president/elulugu/index.html (Kasutatud 25.03.2016)