Lennart Meri (2)

Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasium
XX sajandi tuntud inimene
Lennart -Georg Meri
TALLINN 2008
Sisukord
Elulugu................................................................................................................................3
Pildimaterjal.......................................................................................................................10
Kokkuvõte..........................................................................................................................11
Kasutatud allikad...............................................................................................................12
Elulugu
Lennart Meri sündis 29. märtsil 1929. aastal Tallinnas Eesti diplomaadi ja hilisema Shakespeare'i tõlkija Georg Meri perekonnas vanema pojana. Tema ema oli Alice -Brigitta Engmann , kel olid eestirootsi juured. Koos perekonnaga lahkus ta varakult Eestist ning on pidanud üheksa korda kooli ning neli korda keelt vahetama. Kõige soojemalt meenutas ta oma õpinguid Lycée Janson de Sailly's Pariisis, Prantsusmaal. Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt tabas perekonda Tallinnas. Aastal 1941 küüditati perekond koos kümnete tuhandete saatusekaaslastega Eestist, Lätist ja Leedust kui punavõimude jaoks vaenulik element Siberisse. Perekonnapead lahutati perekondadest ja suleti kontsentratsioonilaagritesse, kus vähesed ellu jäid. Kaheteistaastaselt alustas Lennart Meri oma karjääri metsatöölisena. Ta on olnud ka kartulikoorija ja metsaparvetaja. Meride perekond jäi ellu ja jõudis 1946. aastal tagasi Eestisse. Lennart Meri oli vahepeal õppinud mitmes venekeelses koolis. Eestis astus ta Tartu Ülikooli, kus 1953. aastal lõpetas ajaloo eriala cum laude . Nõukogude administratsioon ei lubanud tal ajaloolasena töötada. Lennart Meri leidis tööd Eesti vanimas, Vanemuise teatris dramaturgina ning seejärel Eesti ringhäälingus kuuldemängude produtsendina. Enne seda oli ta lühikest aega ajalooõpetaja.
Aastal 1958 ette võetud retkest Kesk- Aasiasse Tjan-Šani mäestikku ja vanadesse islamikeskustesse Karakumi kõrbes kirjutas Lennart Meri oma esimese raamatu - "Kobrade ja karakurtide jälgedes", mille lugejad soojalt vastu võtsid. Aastal 1963 võeti Lennart Meri Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Film " Linnutee tuuled" (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali.
Aastal 1990 sai Lennart Merist Edgar Savisaare valitsuses välisminister. Ta taastas kontaktid Läänega ning kohtus mitmel korral sealsete kõrgete riigitegelaste, sealhulgas ka USA presidendi George H. W. Bushiga. Ta suutis saavutada Eesti Vabariigi peakonsuli Ernst Jaaksoni heakskiidu Eesti valitsuse tegevusele.
Augustiputši ajal oli Lennart Meri Soomes ning tegutses seal Eesti Vabariigi taastunnustamise nimel.
Aastal 1992 lahkus Lennart Meri välisministri ametikohalt ja sai lühikeseks ajaks Eesti Vabariigi suursaadikuks Soomes. Sama aasta sügisel kandideeris ta Eesti presidendiks. Ta kaotas esimeses voorus suurelt Arnold Rüütlile, ent pääses teise vooru ning osutus seal valituks. Temast sai esimene demokraatlikult valitud Eesti president . Aastal 1996 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Presidendina tegi ta väga palju ära Eesti tutvustamiseks ning aitas riigis stabiilset demokraatiat kehtestada. Ta sai tuntuks teravmeelsete ütluste ja humoorikate tegudega, mis hiljem talletati raamatus "Meie Lennart".
Aastal 1998 valis Prantsusmaa ajaleht La Vie Lennart Mere aasta eurooplaseks.
Aastal 2001, oma viimasel ametisolekuaastal, jagas president kunagistele poliitvangidele ja küüditatutele üle kogu Eesti Murtud Rukkilille märke.
Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas loenguid ja kõnesid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega.
Juba üliõpilaspõlves oli Meri sunnitud ennast elatama kirjatööst, kui nõukogude administratsioon ta isa kolmandat korda arreteeris. Tookord õnnestus Meril koos noorema vennaga, kes oma kooliõpingud katkestas ja taksojuhina tööle asus, ema üleval pidada ja õpingud lõpetada. Kuid alles esimese raamatu kaudu leidis Lennart Meri oma kutsumuse. Veerand sajandi vältel käis ta üksi või enda korraldatud ekspeditsioonidega endise Nõukogude Liidu kõige raskemini ligipääsetavates piirkondades, kus teda paelusid väikerahvaste kultuurid, Siberi avastamise ja koloniseerimise ajalugu ning järjest süvenev majanduslik ja ökoloogiline konflikt kohalike vajaduste ja Moskva käsumajanduse vahel. Reisidest sündinud raamatud ja filmid suutsid läbida raudse eesriide, neid on tõlgitud tosinasse keelde. Nõukogude Liidus keelatud film "Linnutee tuuled" (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali. Soome koolides on tema filme ja tekste kasutatud õppematerjalina. 1986 valis Helsingi Ülikool Lennart Meri oma audoktoriks. Juba varem, 1963. aastal oli Lennart Meri võetud vastu Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Kaheksakümnendatel aastatel valis Soome Kirjanike Liit ta oma auliikmeks.
Reiside vahel tõlkis Lennart Meri Remarque 'i, Graham Greene'i, Vercorsi, Boulle'i ja Solženitsõnit. Meri kirjandus-, filmi- ja tõlkelooming aitas oluliselt säilitada eesti identiteeti totalitaarse venestamise ajal. Kõige tuntumaks sai tema "Hõbevalge", Eesti ja Läänemere ajaloo laiahaardeline rekonstruktsioon, mis kujutas eestlast kui avatud maailma aktiivset tegurit Põhja-Euroopas. Oodanud üle kahekümne aasta nõukogude administratsioonilt luba raudeesriide taha pääsemiseks, kasutas Lennart Meri Soomes avanenud võimalusi sihikindlalt, meenutamaks vabale maailmale Eesti olemasolu. Ta lõi usalduslikke ühendusi poliitikute, ajakirjanike ja okupatsiooni eest põgenenud eestlastega. Ta oli esimene eestlane, kes avaldas ka väljaspool Eestit protesti nõukogude administratsiooni kava vastu kaevandada Eestis fosforiiti, mis oleks kolmandiku Eestist elamiskõlbmatuks teinud. Keskkonnakaitse kasvas Eestis peagi üle laulvaks revolutsiooniks, milles Eesti haritlaskonnal oli juhi osa. Lennart Meri kõne "Kas eestlastel on lootusi" seadis kesksele kohale rahva eksistentsi probleemid ja leidis tugevat vastukaja ka väljaspool Eestit. Lennart Meri siirdumine loometegevuselt poliitikasse läks sujuvalt ja poliitilisi sündmusi ennetavalt. Aastal 1988 asutas ta valitsusvälise Eesti Instituudi kultuurisidemete arendamiseks läänega ja noorte suunamiseks välismaale. Eesti Instituudi varjus rajatud kultuuriesindused Kopenhaagenis, Stockholmis, Londonis, Bonnis, Pariisis ja Helsingis täitsid saatkondade funktsioone ja said ametlikeks suursaatkondadeks 1991. aasta augustis, kui demokraatlik lääs taastas diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga.
Ei Eesti ega ka Lääne silmis olnud sovetlik ja natsistlik okupatsioon katkestanud Eesti Vabariigi kontinuiteeti ega tühistanud ka Eesti rahvusvahelisi kohustusi ja õigusi. Seepärast ei kuulu Eesti ka nn. uute demokraatiate hulka, sest juba 1921. aastal oli Eesti Vabariik aktiivne Rahvasteliidu liige. Diplomaatiliste suhete taastamise aktidele kirjutas Lennart Meri alla juba välisministrina. Sellele kohale nimetas 12. aprillil 1990 rahvarinde liider Edgar Savisaar pärast esimesi mittekommunistlikke valimisi. Enne seda oli Lennart Meri koos kaasautoritega jõudnud avaldada dokumentide kogumiku "1940. Eestis. Dokumente ja materjale" (1989), mis püüdis nõukogude parlamendiliikmetele tulemusteta tõestada, et Eesti okupeerimise ja sovetiseerimise aluseks oli olnud Hitleri ja Stalini vaheline kuritegelik pakt Euroopa jagamiseks kahe totalitaarse režiimi vahel.
Välisministrina pidi Lennart Meri kõigepealt looma välisministeeriumi, tööle kutsuma õppimisvõimelisi noori, kujundama kindla suhtluskanali välisriikidesse ja samas esindama Eestit olulisematel rahvusvahelistel konverentsidel. Ta võttis osa CSCE konverentsidest Kopenhaagenis, New Yorgis , Pariisis, Berliinis, Moskvas ja Helsingis, Läänemere maade Nõukogu asutamiskonverentsist Kopenhaagenis, kohtus korduvalt USA ja Euroopa riigipeade ja välisministritega ning esines esimese Ida-Euroopa külalisena NATO peakorteris Brüsselis. Pärast lühikest teenistust suursaadikuna Soomes (23.04.1992–10.10.1992) valiti Lennart Meri Eesti Vabariigi riigipeaks. Meri vannutati ametisse 6. oktoobril 1992. aastal. 1996. aasta 20. septembril valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks Eesti Vabariigi presidendiks, mil ta juhtis riiki 2001. aastani. Lennart Meri oli oma kirjaniku- ja poliitikutöö kestel valitud Kalevala Seltsi välisliikmeks ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliikmeks, Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia ning Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatusse, Parlamentidevahelisse Antisemitismivastasesse Nõukokku. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Kineastide Liidu ja Eesti PEN-klubi liige, kodukaunistusaasta, keelepuhastusaasta ja Tartu Ülikooli sihtasutuse patroon, Coudenhove -Kalergi Euroopa- auhinna ja Liberaalse Internatsionaali auhinna laureaat, mitmete riikide ordenite kavaler ja valitud detsembris 1998 aasta eurooplaseks. 2001. aastal valiti Lennart Meri Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Ta oli Eesti Vabariigi valitsuse esindaja Euroopa Liidu Tulevikukonvendis 2002-2003.
Lennart Meril oli eluaja jooksul palju ameteid. Nimelt oli ta 1953–1955 Vanemuise teatri kirjandusalajuhataja, Tartu Kunstikooli õppejõud, Eesti Raadio toimetaja 1955-1961, Tallinnfilmi stsenarist (1963-1968) ja produtsent (1968-71, 1986-88), Eesti Kirjanike Liidu välissuhete sekretär 1985-1987, 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis , Eesti Instituudi asutaja ja direktor 1988-1990, Eesti Vabariigi välisminister 1990-1992, Eesti Vabariigi suursaadik Soomes apr.-okt.1992, Eesti Vabariigi President 1992-1996, tagasi valitud 1996 ning Eesti Vabariigi valitsuse esindaja Euroopa Konvendis.
Oma kirjaniku karjääri jooksul avaldas ta raamatuid nagu: 1959 "Kobrade ja karakurtide jälgedes"( reisiraamat Kesk-Aasiast), 1961 "Laevapoisid rohelisel ookeanil "(reisiraamat Siberist ), 1964 "Tulemägede maale"(reisiraamat Kamtšatkast), 1974 "Virmaliste väraval"(reisiraamat Kaug-Põhjast), 1976 "Hõbevalge", 1977 "Lähenevad rannad", 1984 "Hõbevalgem", 1989 kogumik "1940 Eestis. Dokumente ja materjale" (oli kaasautor), 1995 "Tulen maasta, jonka nimi on Viro " (Tulen maalt, mille nimi on Eesti) soome k., 1996 "Presidendikõned" samuti ka Remarque'i, Vercorsi, Greene'i Boulle'i, Sol?otilde;ni tõlkeid eesti keelde; ja filme soome- ugri rahvastest ja kultuurist, 1970 " Veelinnurahvas "
1977 "Linnutee tuuled", 1986 "Kaleva hääled", 1989 "Toorumi pojad" ning 1997 "Šamaan".
Lennart Merile on jagatud autasusid ja tunnustusi: New Yorgi filmifestivali hõbemedal 1977, Helsingi Ülikooli audoktor 1986, Coudenhove-Kalergi Euroopa auhind 1996 (Coudenhove-Kalergi fond), Ida-Lääne Vabaduse auhind 1996 (Ida-Lääne Uuringute Instituut, New York ), Crans Montana Foorumi suur aastaauhind 1997, Krakovi Jagellonia ülikooli hõbemedal 1998, Aasta Eurooplane 1998 (Prantsuse nädalaleht La Vie), Liberaalse Internatsionaali Vabaduse auhind 1999, Lapi Ülikooli audoktor 1999, Saksamaa Pagendatute Liidu kõrgeim aumärk 1999, St. Olafi Ülikooli (USA) audoktor 2000, Turu Ülikooli (Soome) audoktor 2000, Batlineri Instituudi Väikeriikide auhind 2000, Max Schmidheiny Vabaduse auhind 2001 (St. Galleni ülikool, Šveits).
Austadud ekspresident kuulus mitmetesse liitudesse ja ühendustesse. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu liige 1963, Eesti Kinoliidu liige 1966, Kalevala Seltsi (Soome) välisliige 1975, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige 1976, Soome-Ugri Seltsi kirjavahetajaliige 1977, Soome Kirjanike Liidu auliige 1982, Eesti PEN-klubi liige 1989, Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia juhatuse liige 1993, Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatuse liige 1995, Parlamentidevahelise Antisemitismivastase Nõukogu liige 1997 ja Soome Kodukandi Liidu auliige 1999.
Talle on antud aumärkidest ehk ordenitest Jordaania Taassünni ordeni suurpaela ja suurtähe 1993, Taani Elevandi ordeni suurpaela ja suurtähe 1994, Soome Valge Roosi ordeni suurristi ketiga 1995, Rootsi Seeravite (Serafimi) ordeni keti 1995, Mehhiko Asteegi Kotka ordeni 1995, Läti Kolme Tähe ordeni suurristi ketiga 1996, Ungari Vabariigi Teeneteordeni suurristi 1997, Sloveenia Vabariigi Vabaduse Kuldtähe ordeni 1997, Itaalia Vabariigi Teeneteordeni suurristi 1997, Leedu Vabariigi Vytautas Suure ordeni 1997, Poola Vabariigi Valge Kotka ordeni 1998, Islandi Vabariigi Hauka ordeni 1998, Norra Kuningriigi Püha Olafi ordeni suurristi 1998, Kreeka Vabariigi Lunastaja ordeni suurristi 1999, Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni Suurristi erijärgu 2000, Malta Vabariigi Auliidu ordeni keti 2001, Prantsuse Auleegioni Suurristi 2001.
Aastal 1974 pälvis Meri riikliku tunnustuse Juhan Smuuli preemia raamatu "Virmaliste väraval" eest, 1977 – Juhan Smuuli preemia raamatu "Hõbevalge" eest, 1977 – New Yorgi filmifestivali hõbemedal filmi "Linnutee tuuled" eest, 1979 – Eesti NSV teeneline kirjanik, 1982 – Soome Kirjanike Liidu auliige, 1985 – Eesti NSV riiklik preemia raamatute "Hõbevalge" ja "Hõbevalgem" eest, 1986 – Helsingi Ülikooli audoktor, 1989 – Euroopa Teaduste, Kunsti ja Kirjanduse Akadeemia kirjavahetajaliige, 1996 – Coudenhove-Kalergi fondi Euroopa auhind 1996, 1996 – Ida-Lääne Vabaduse auhind, Ida-Lääne Uuringute Instituut, New York, 1998 – Aasta eurooplane (Prantsusmaa nädalaleht La Vie), 1998 – Krakówi Jagiełło Ülikooli hõbemedal, 1999 – Lapi ülikooli audoktor, 1999 – Liberaalse Internatsionaali vabaduse auhind, 1999 – Saksamaa Pagendatute Liidu kõrgeim aumärk, 2000 – Saint Olafi Ülikooli (USA) audoktor, 2000 – Turu Ülikooli audoktor, 2000 – Batlineri Instituudi Väikeriikide auhind, 2001 – Max Schmidheiny Vabaduse auhind (Sankt Galleni ülikool, Šveits).
Mõjukaimaks tööks kirjamehena kujunesid 1976. aastal trükivalgust näinud “Hõbevalge” ja kaheksa aastat hiljem ilmunud “Hõbevalgem”. Nendes teostes ühendas Meri oma oskused ajaloolase, literaadi ja ideoloogina ning sõnastas rahvuslikku identiteeti tugevdavad arusaamad, millele toetus hiljem ka tema poliitiline tegevus. Erk poliitiline närv ilmnes samuti aktiivses tegevuses hõimusilla ehitamisel Soomega ja emakeelde tõlgitud maailmakirjanduse teoste valikus . Laulva revolutsiooni aastatel lülitus Lennart Meri aktiivse kultuuritegelasena poliitilisse tegevusse, andes kaaluka panuse vabanemisperioodi mõttetihedatesse aruteludesse loomingulistes liitudes ja mujal. Tema tolleaegne kõne eestlaste lootusest ja rahva eksistentsiprobleemidest pole oma aktuaalsust kaotanud tänaseni. Lennart Meri valdas saksa, prantsuse, inglise, soome ja vene keelt.
Lennart Meri oli abielus kaks korda. Esimene abikaasa Regina Meri (neiuna Ojavere, sündinud 1932) emigreeris 1987 Kanadasse ning naasis Eestisse 2003. aastal. Nende pojad on Mart Meri (1959) ja Kristjan Meri (1966).
Teine abikaasa Helle Meri (neiuna Pihlak , sündinud 1949) töötas aastani 1992 Tallinna Draamateatris näitlejana. Neil on tütar Tuule Meri (1985). Hindrek-Peeter Meri oli Lennart Meri noorem vend (sündinud 21. märtsil 1934 Berliinis). Lennart Meril oli neli lapselast.
Esimene Eesti taasiseseisvusaja president Lennart Meri suri ajuvähki 14. märtsil 2006 ja on maetud Metsakalmistule, kus tema haud on kaunistatud väärika hauaplaadiga. Suur mustast kivist elegantne plaat on asetatud hauale pikali , selle ülemises otsas on Eesti Vabariigi vapp ja presidendi ametinimetus ning keskel nimi ning sünni- ja surmakuupäevad. Hauaplatsi korrastus- ja ehitustööd algasid eelmise kuu lõpus, kui muruplatsile hauaplaadi alla ehitati väike kivist platsike ja paigaldati hauaplatsini viivale nõlvale graniidist trepiastmed. Hauamonumendi kujundamise ja tegemise tellis ja rahastas riigikantselei, kes lõpliku lahenduse väljatöötamisel lähtus eelkõige presidendi pereliikmete arvamusest, kes soovisid , et hauaplats oleks võimalikult lihtne ja väärikas.
Pildimaterjal
Kokkuvõte
Oma esimese kutsumuse ja laiema avalikkuse tähelepanu leidis Meri reisiraamatutega, mis kajastasid tema retki Kesk-Aasiasse, Kamtšatkale, Siberi taigasse. Sealsete loodusrahvaste kultuur ning selle dramaatilised kontaktid keskkonda ja inimeste meeli reostava realiteediga jäid Meri huvisfääri kogu eluks. Töötamine Tallinnfilmis ning eeskätt rahvusvahelist tähelepanu pälvinud autorifilmid soome-ugri rahvaste kultuurist andsid Lennart Merile võimaluse jõuda oma mõtetega veelgi laiema auditooriumi ette.
Oma isa väärilise pojana asus Lennart Meri esimesel võimalusel tegelema Eesti välissuhtluse arendamisega – algul Eesti Instituudi asutaja ja juhina, hiljem välisministrina, kes rajas meie kaasaegse välisteenistuse. 1992. aastal töötas ta Eesti suursaadikuna Soomes – rahva hulgas, keda ta alati kõrgelt hindas ja armastas.
6. oktoobril 1992 astus Lennart Meri Vabariigi Presidendi ametisse. Valituna tagasi ka 1996. aasta sügisel, pühendas ta oma üheksa aasta pikkuse tegevuse riigipeana eelkõige Eesti staatuse tugevdamisele rahvusvahelisel areenil. Eesti rahvas ja riik jäävad Meri presidendiaastaid 1992 – 2001 mäletama nooruslikult tõtliku ja dünaamilise tiivasirutusajana, mille missioonitundest kantud tööle tugineb järgnev küpsemise ja iseendakssaamise periood. Karismaatilise isiksuse ja osava kõnemehena saavutas Lennart Meri maailmas palju tähelepanu ja tunnustust nii iseendale kui oma isamaale. Tema loojanatuur ja keelteoskus aitasid leevendada raudse eesriide taha jäänud rahvaste suhtes levinud stereotüüpe. Ta oli mitme ülikooli audoktor ja paljude riikide teenetemärgi kavaler ning pälvis mitmeid olulisi auhindu ja aunimetusi nii kodu- kui välismaal. Ta oli ka paljude tänuväärsete ettevõtmiste patroon ja ellukutsuja. Alates 2001. aastast oli ta Eesti Teaduste Akadeemia liige. Lennart Meri mitmekülgne ja laiahaardeline tegevus jääb eredaks leheküljeks Eesti uuemas ajaloos ning väärib kahtluseta edasist tähelepanu ja lahtimõtestamist ka rahvusvahelises kontekstis. Meri oli sädelev ja teravmeelne. Ta oli täisvereline eurooplane, kes erudiidina tundis põhjalikult ümbritsevat aega ja ruumi ning oskas seetõttu mõjutada oma ajastut . See on vastutustunnet ja vaimusuurust eeldav saatusevõimalus, mis saab osaks vaid vähestele.
Kasutatud allikad

http://et.wikipedia.org/wiki/Lennart_Mer i

http://www.riik.ee/lennartmeri/

http://www.riik.ee/lennartmeri/?id=26208

http://www.riik.ee/lennartmeri/?id=26291

http://www.riik.ee/lennartmeri/?id=26209

http://www.epl.ee/uudised/408880

http://www.post.ee/?id=1595&prod_id=124

http://paber.ekspress.ee/fotodb/7B63FFA9A44F4507C2257133004026DA?open&json=1

http://www.riik.ee/lennartmeri/?id=32293&c_tpl=1043
12