Sisuanalüüs mõistekaart (0)

Sissejuhatus sotsioloogiasse
1. Loeng - Sotsioloogia mõiste ja seos teiste sotsiaalteadustega (ptk 1)
   Sotsioloogia mõiste
   Sotsioloogia on eesti keeles kõige lihtsamalt öeldes ühiskonnateadus.
     Mõiste autor on Prantsuse  filosoof   Auguste  Comte   (1798 – 1857), keda peetakse ka sotsioloogia kui
teaduse rajajaks. Mõiste tuleb kahest sõnast  socius  (ladina keeles: kaaslane, kaaslus, seltskond) ja  logos
(kreeka keeles: õpetus, teadmine). Kokku seega: õpetus inimeste seltskonnast või koosolemisest.
   Sotsioloogia koht sotsiaalteaduste süsteemis
      Selleks   et   paremini   mõista   seda,   millega   sotsioloogia   tegeleb,   on   hea   võrrelda   teda   teiste
sotsiaalteadustega. Nagu järgnevast näha, ei ole sotsiaalteaduste vahel väga rangeid  piire , aga rõhuasetused
on kohati siiski erinevad. 
   Sotsioloogia ja  psühholoogia
      Traditsiooniline    eristus    nende   vahel:   Psühholoogia   –   uurib    üksikindiviidi    lahus   tema   sotsiaalsest
keskkonnast. Sotsioloogia – uurib üksikindiviidi seoses tema sotsiaalse keskkonnaga või paljusid indiviide
korraga.   Sotsioloogia   ja   psühholoogia   vahelisel   üleminekualal   asub  sotsiaalpsühholoogia,   mis   kuulub
võrdselt nii psühholoogia kui sotsioloogia alla.
   Sotsioloogia ja  majandusteadus
    Traditsiooniline eristus nende vahel: Majandusteadus uurib majanduslikke nähtusi (majanduslike hüvede
vahetus,   tootmine,   rahandus   jms.).   Sotsioloogia   uurib   teisi   sotsiaalseid   nähtusi.   Tegelikult   uurib   ka
sotsioloogia palju nn. majanduslikke nähtusi. Spetsiaalselt tegeleb sellega majandussotsioloogia.
   Teine võimalik eristus: Majandusteadus eeldab, et inimene on individualist, egoist ja püüab pidevalt oma
kasumit maksimeerida. Sotsioloogid eeldavad pigem, et inimene on sotsiaalne ja sõbralik.
   Sotsioloogia ja  õigusteadus
     Traditsiooniline eristus nende vahel: Õigusteadus uurib õigust, seadusi. Sotsioloogia teisi sotsiaalseid
nähtusi. Tegelikult uurivad ka sotsioloogid (eriti õigussotsioloogid) tihti õiguslikku valdkonda.
   Teine võimalik eristus: õigusteadlased analüüsivad ja kritiseerivad õigusnormide sisu (näiteks analüüsivad
kas kaks seadust on omavahel sisuliselt  vastuolus ). Sotsioloogid enamasti õigusnormide sisuga ei tegele.
   Sotsioloogia ja  ajalooteadus
    Traditsiooniline eristus nende vahel: Ajalooteadus uurib minevikus toimunut. Sotsioloogia aga olevikus
toimuvat.   Tegelikult   uurivad   ka   sotsioloogid   (eriti  ajaloolise   sotsioloogia  esindajad)   tihti   üsna   kauges
minevikus toimunud sündmusi ja ajaloolased väga hiljuti toimunud sündmusi.
     Teine   võimalik   eristus:  Ajaloolase   ülesanne   on   enamasti    mingite    konkreetsete   inimestega   toimunud
konkreetsete sündmuste täpne kirjeldamine.  Sotsioloog  püüab aga teha rohkem üldistusi. Ajaloolased sellise
eristusega muidugi nõus ei ole väites, et ka ajaloolased teevad üldistusi.
   Sotsioloogia ja kultuuriantropoloogia
     Traditsiooniline  eristus nende vahel:   Antropoloog  (etnograaf, etnoloog) uurib “võõraid”,  mitte-lääne,
traditsionaalseid kultuure. Sotsioloog uurib modernseid kultuure. Tegelikult püüavad mõlema  distsipliini
esindajad vähemalt oma teooriates hõlmata kõiki kultuure, nii traditsionaalseid kui modernseid. Samuti on
viimasel ajal antropoloogide hulgas saanud populaarseks modernsete kultuuride  uurimine .
     Teine võimalik eristus: Antropoloogid püüavad anda  uuritavate  inimeste  kommete  ja käitumise täpset
kirjeldust. Sotsioloogid on rohkem huvitatud nende põhjuste väljaselgitamisest.
1
Sissejuhatus sotsioloogiasse
      Mõned   autorid   on   jõudnud   järeldusele,   et   sotsioloogiat   ei   saa   teistest   sotsiaalteadustest   eristada
uurimisobjekti järgi; seetõttu tuleb seda teha uurimismeetodi või  teoreetilise  lähenemisviisi järgi.
     Wilhelm   Wundt  (1832   –   1920):   sotsioloogial   pole   eraldi   uurimisvaldkonda,   mida   ükski   teine
sotsiaalteadus   juba   ei   uuriks;   seepärast   peab   sotsioloogia   tegelema   sotsiaalteaduste   filosoofiliste   ja
metodoloogiliste alustega.
     Georg   Simmel  (1858   –   1918):   sotsioloogial   pole   uurimisvaldkonda,   mis   sisuliselt   erineks   teiste
sotsiaalteaduste omadest; seepärast peab sotsioloogia  uurima  sotsiaalsete nähtuste vormilist külge, näiteks
sotsiaalsete suhete üldisi vorme.
    Sotsioloogiline kujutlusvõime
     Charles Wright Mills  (1959): sotsioloogiline kujutlusvõime (sociological imagination) on oskus näha
inimeste elu, konkreetseid tegusid ja probleeme, laiemas sotsiaalses kontekstis. Selline oskus tuleb kasuks
nii tavainimesele kui sotsiaalteadlasele.
2. Loeng - Sotsioloogia kui teadus(ptk 1,2)
   Mis on teadus?
      Teaduse   “ametlik”   definitsioon   –   teadus   on   eriline   reaalsuse   tunnetamise   ja   mõtestamise   vorm.
Samamoodi   on   ka    kunst ,    religioon    ja   igapäevane   mõtlemine   (argiteadvus)   spetsiifilised   reaalsuse
tunnetamise ja mõtestamise vormid, mis kõik erinevad teineteisest mingite tunnuste poolest.
   Teadusliku mõtlemise iseärasused võrreldes  argi -mõtlemisega.
   Argiteadmine sisaldab enamasti mitmeid selliseid arvamusi, mis on teineteisele loogiliselt vasturääkivad,
mille tõesust pole võimalik kontrollida ja mille päritolu on ebaselge .
   Teaduslik teadmine on
loogiliselt  kooskõlaline , ei sisalda loogilisi vastuolusid (ühe teooria piires)
kontrollitav, selle tõesust on võimalik kindlaks teha
selle päritolu on selge, on teada kuidas see on saadud.
   Äsja nimetatud tunnused on pigem ideaalsed reeglid, mille poole teadlane peaks püüdlema, kui  tegelikku
teadust iseloomustavad tunnused.
     Teaduse  institutsionaalne  definitsioon  – teadus on see mida antud ühiskonnas teaduseks nimetatakse.
Ehk  teisisõnu : teadus on institutsioon .
     Institutsioon  on sotsiaalse elu  valdkond , mis on paljude inimeste poolt aktsepteeritud ja mis omistab
osadele inimestele teatud rollid, millega kaasneb kohustus täita selle institutsiooni reegleid. Seega: enamus
meie ühiskonna liikmeid teavad üldjoontes mis teadus on, teatud spetsiifilisele inimgrupile  omistatakse  aga
“teadlase” roll ja need inimesed peavad täitma teaduse reegleid (milledest ühed olulisemad on ülalpool
nimetatud teadusliku mõtlemise tunnused).
     Samasuguse definitsiooni võib anda ka kunstile, religioonile, perekonnale jne. Teadus on institutsioon
mille   staatus   on   uusajal   Euroopalikus   kultuuriruumis   kasvanud,   sellepärast   ongi    kooliharidus    eelkõige
teaduse-keskne; religiooni staatus on pigem langenud. 
   Teaduse põhikomponendid
1. Empiiria,   empiiriline   uurimistöö   –   uute   andmete   kogumine   uurimisobjekti   kohta   ja   nende
analüüsimine. Ütleb kuidas asjad tegelikult on.
2
Sissejuhatus sotsioloogiasse
2. Teooria – uute ideede loomine, olemasolevate ideede analüüs ja süstematiseerimine. Ütleb kuidas
asjad peaksid loogiliselt võttes olema.
Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit
seost   reaalsusega   ning   ilma   teooriata   ei   oskaks  me   andmeid   interpreteerida.  Aga   siiski   kaldub   enamus
sotsiolooge tegelema ainult ühe või teise komponendiga (empiirikud ja teoreetikud).
   
   Teaduse eesmärgid
1. Kirjeldamine. Kõige primitiivsem teaduse eesmärk on uuritava ainese adekvaatne kirjeldamine. See võib
toimuda loomulikus keeles või spetsiifilise teaduskeele (näiteks statistika) abil.
2. Seletamine.   Teadusfilosoofid   on   palju   vaielnud   selle   üle,   mida   teaduslik   seletus   tähendab.   Kõige
üldisemalt öeldes tähendab teaduslik seletamine nähtuse põhjuste väljaselgitamist.
3. Ennustamine. Uuritava nähtuse edaspidise käitumise kohta järelduste tegemine.
4. Mõjutamine.   Protsesside   mõjutamine   ja   kontrollimine   lähtudes   teaduslikust   teadmisest   eesmärgiga
(mõnede) inimeste elu paremaks teha.
     Iga järgnev ülalmainitud teaduse eesmärkidest on keerulisem kui eelmised ja eeldab enamasti kõikide
eelnevate eesmärkide täidetust. Kuigi mõnikord on võimalik näiteks protsessi käiku ette ennustada ka ilma,
et me seda seletada suudaksime. 
   Loodusteadus ja sotsiaalteadus
     Palju on räägitud sellest, et  sotsiaalteadused  erinevad mitmes olulises punktis loodusteadustest (nagu
füüsika). Peamised erinevused on:
loodusteadlase  uurimisobjekt  (nt.  aatom ) pole teadlik sellest, et teda uuritakse; sotsiaalteadlase objekt
(inimene) aga on ja võib seetõttu oma tegevust sihilikult muuta;
loodusteadlased uurimisobjekt erineb kvalitatiivselt uurijast endast, sotsiaalteadlase objekt on aga
üldjoontes    samasugune    nagu   uurija   ise,   mistõttu   sotsiaalteadlast   võivad   segama   hakata   tema
argiteadmised objekti kohta.
   Peamised  teoreetilised  probleemid  sotsioloogias
     Igal  teadusel  on omad suured teoreetilised probleemid, millega kõik selle teaduse  tegijad   suuremal  või
vähemal määral tegelevad. Neid probleeme on mugav esitada vastandustena,  vastand -mõistete paaridena,
millede vahelt uurija peab tegema valiku. Allpool nimetatud probleemidest on paljud  omased  kõikidele
sotsiaalteadustele, mitte ainult sotsioloogiale. Samuti pole järgnev nimekiri lõplik.
1. Milline on teadlase roll? Positiivne vs  normatiivne   lähenemine .
Positiivne   (positivistlik)   lähenemine   –   sotsioloog   ei   tohi   uuritavate   inimeste   ellu   sekkuda,   peab   olema
passiivne kõrvalseisja, ütlema kuidas asjad tegelikult on.
Normatiivne lähenemine – sotsioloog peab üritama ühiskonda paremaks muuta, seda vajadusel kritiseerima,
ütlema kuidas asjad peavad olema.
2. Millisel tasandil ühiskonda uurida?  Mikro - vs makrosotsioloogia
Mikrosotsioloogia – sotsioloog peab uurima inimeste vahetut suhtlemist ja seda kuidas nad maailma näevad.
Makrosotsioloogia  – peab  uurima  suure-maastaabilisi  nähtusi nagu  riigid,   organisatsioonid ,  ühiskonnad,
tsivilisatsioonid.
3. Kas makro- sotsioloogilised  nähtused on olemas?  Holism  vs  individualism .
Holism – sellised nähtused nagu grupp, organisatsioon,  kollektiiv , riik küll sisaldavad inimesi, aga on siiski
midagi  enamat  kui ainult inimesed. Tervik on suurem kui osade summa.
Individualism   –   makro-sotsioloogilised   nähtused   on   abstraktsioonid,   nad   pole   midagi   enamat   kui
inimindiviidide, inimtegude ja arvamuste summa.
4. Kas inimene on aktiivne või passiivne? Tegevus vs struktuur
3
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Tegevusteoreetiline lähenemine – inimene on oma valikutes üldiselt vaba, teab mida ta teeb ja juhib ise enda
tegevust
Strukturaalne lähenemine – inimese valikuid ja tegevust juhivad tema poolt kontrollimatud sotsiaalsed jõud
(nagu sotsiaalne struktuur).
5. Milline on inimloomus?  Geenid  vs kasvatus ( nature  vs nurture)
Geneetiline lähenemine – inimese olulisemad omadused on talle kaasa sündinud, kasvatus neid omadusi ei
muuda
Kultuuriline lähenemine – inimesele on kaasa sündinud ainult kõige üldisemad bioloogilised omadused,
kõik konkreetsemad omadused on kasvatuse käigus omandatud
6. Milline on inimloomus 2? Mõistus vs tunded
Ratsionalism,    ratsionaalse    valiku   teooria,    neoklassikaline    majandusteadus   –   inimene   on   mõistuspärane
olend , kes mõtleb oma kasu peale ja valib alati sellise käitumise, mis talle kõige suuremat kasu toob
Romantism,  psühhoanalüüs , sotsioloogia – inimene pole kuigi mõistuspärane, samuti ei huvita teda alati
omakasu, tihti käitub ta üsna altruistlikult 
7. Kuidas tuleb inimest uurida? Seletamine vs mõistmine.
Loodusteadused,    seletav    lähenemine   –   sotsioloog   peab   inimest   uurima   nagu   loodusteadlane   oma
uurimisobjekti, st. seletama inimkäitumist ainult väliste põhjuste abil.
Vaimuteadused, mõistev lähenemine – kuna uuritav inimene omab arvamust maailma kohta, siis peab uurija
kõigepealt  uuritavat (tema maailmanägemist) mõistma ja sellest lähtudes tema käitumist seletama.
8. Kas aeg on ühiskonna uurimisel oluline? Sünkroonia vs diakroonia.
Sünkrooniline lähenemine – ühiskonda tuleb uurida sellisena nagu ta on praegusel ajahetkel, muutumised
võib lihtsuse huvides tähelepanuta jätta.
Diakrooniline lähenemine – ühiskonda tuleb uurida tema arengus, selleks et seletada, miks on ühiskond
praegu selline nagu ta on, tuleb vaadata kuidas ta on selliseks saanud.
9. Mis hoiab ühiskonda koos? Konsensus vs konflikt.
Konsensus ja koostöö – ühiskonnaliikmete seas valitseb kõige olulisemate küsimuste (põhiväärtuste) osas
üksmeel, see tagab stabiilsuse ja ühiskonna püsimise.
Konflikt ja vägivald – ühiskond sisaldab omavahel  konfliktis  olevaid gruppe; stabiilsuse tagab see, et võimul
olev grupp hoiab teisi oma kontrolli all.
10. Kuidas ühiskond areneb?  Evolutsiooniline  vs  revolutsiooniline  areng.
Evolutsiooniline arenguteooria – ühiskond areneb ühtlaselt ilma järskude üleminekuteta.
Revolutsiooniline   arenguteooria   –   ühiskonna   arengus   esineb   radikaalsete   muutuste    perioode    kõrvuti
suhteliselt muutumatute aegadega.
   Sotsioloogilised paradigmad
    Teadusfilosoof  Thomas  Kuhn on raamatus “Teaduslike revolutsioonide struktuur” (1962) kirjutanud, et
teadus koosneb omavahel võistlevatest paradigmadest.  Paradigma  on grupi teadlaste arusaam sellest, milline
on nende poolt uuritav maailm ja kuidas tuleks seda maailma uurida. Tavaliselt on üks paradigma  teaduses
mingi perioodi jooksul domineeriv. Kui üks domineeriv paradigma vahetub  teisega , siis toimub teaduslik
revolutsioon .   Revolutsioonide   vahelisel   ajal   tegelevad   teadlased   konkreetsete   uurimisprobleemidega,
revolutsiooni ajal aga pööratakse rohkem tähelepanu fundamentaalsetele teoreetilistele probleemidele (nagu
ülalpool nimetatud 10 probleemi).
   Sotsioloogias on traditsiooniks välja tuua kolm paradigma.
4
Sissejuhatus sotsioloogiasse
1.  Funktsionalistlik    paradigma.   Eeldab   et   ühiskond   on   isereguleeruv   süsteem,   mille   peamiseks
eesmärgiks on enesesäilitamine ja mis püüdleb tasakaalu poole. Ühiskond on seega nagu elav organism.
Erinevad ühiskonna osad (valitsusaparaat, sõjavägi jne.) on vajalikud ühiskonna säilimiseks. 
Uurida   tuleb   seda,   kuidas,   milliste   vahenditega,   säilitatakse   sotsiaalset   tasakaalu;   kuidas   erinevad
institutsioonid  aitavad kaasa sotsiaalse korra säilimisele.
2. Konflikti-paradigma.   Eeldab   et   ühiskond   koosneb   omavahel   konfliktis   olevatest   gruppidest,   kes
omavad  erineval  määral võimu ja ressursse ning kes võitlevad võimu ja ressursside pärast.
Tuleb uurida seda, kelle käes on võim ja  ressursid ; kuidas võimul olijad oma positsiooni kaitsevad ja kuidas
teised seda endale haarata üritavad.
3. Interaktsionistlik paradigma. Eeldab et ühiskond eksisteerib eelkõige inimeste ettekujutustes ja nende
omavahelises   suhtlemises.   Ühiskondlikud   protsessid   on   inimeste   poolt   loodud   ja   ei   eksisteeri   lahus
inimestest.
Tuleb uurida inimeste vahetut suhtlemist, seda kuidas inimesed ühiskondlikest
3. Loeng - Sotsioloogia meetodid(ptk 2)
Teaduslike uurimuste liigid:
empiiriline uurimus: selle käigus kogutakse uurimisobjekti kohta uusi andmeid ja analüüsitakse neid;
mõnikord ei koguta andmeid ise, vaid analüüsitakse kellegi teise poolt varem kogutud andmeid, ka
sellisel juhul on tegemist empiirilise uurimusega;
teoreetiline uurimus: selle käigus luuakse uusi ideid ja analüüsitakse olemasolevaid ideid;
ülevaateuurimus: vaheaste empiirilise ja teoreetilise uurimuse vahel, mingil teemal tehtud empiiriliste
uurimuste   tulemuste   analüüsimine.  Metaanalüüs  (meta- analysis )   –   ülevaateuurimuse   kõige   rangem
vorm, varasemate empiiriliste uurimuste statistiline analüüs.
   Kuna teoreetiline ja ülevaateuurimus on vähem  standardiseeritud  ja raskemini etappidesse jaotatavad, siis
käib järgnev jutt eelkõige empiirilise uurimise kohta.
   Empiirilise uurimise etapid
     Võib välja tuua järgmised etapid – probleemi püstitamine, hüpoteesi püstitamine, andmete kogumine,
andmete analüüs ja järelduste tegemine. Selline on empiirilise uurimuse käik ideaalis, tegelik uurimine ei käi
alati just sellises  järjestuses .
1. Probleemi püstitamine. Teaduslik probleem on uurija arvamus selle kohta, mida tasub uurida, mida
pole siiamaani piisavalt uuritud, mida teised uurijad on halvasti uurinud jne. Probleem on uurimuse
lähtekohaks.
Muutujad  (variables)  – nähtused mida uurija kavatseb oma uurimuses mõõta, näiteks uuritavate inimeste
tunnused (vanus, kaal,  haridus , sissetulek) või uuritavate riikide tunnused (rahvaarv, keskmine sissetulek).
Muutujad võivad omada erinevaid väärtusi, st. nad pole kõikidel inimestel sama väärtusega (nagu kaal) või
pole samal inimesel kogu aeg sama väärtusega (nagu vanus).  Muutuja  vastandiks on  konstandid, mis on
kõikide inimeste või ühiskondade jaoks kogu aeg sama väärtusega (nagu Maa gravitatsioon) ja mida pole
seega sotsioloogilise uurimuse käigus mõtet mõõta.
Muutujate tüübid:
1) sõltumatu muutuja (independent variable) – muutuja mis uurija hüpoteesi järgi mõjutab mingit
teist uuritavat muutujat, aga pole ise  ühegi  uuritava muutuja poolt mõjutatud;
2) sõltuv muutuja (dependent variable) – muutuja mis on uurija hüpoteesi järgi mingi teise uuritava
muutuja poolt mõjutatud, aga ise ühtegi teist uuritavat muutujat ei mõjuta.
SÕLTUMATU MUUTUJA                              SÕLTUV MUUTUJA
5
Sissejuhatus sotsioloogiasse
2. Hüpoteesi püstitamine.  Hüpotees  on uurija oletus selle kohta, kuidas tema arvates asjad maailmas on;
hüpotees konkretiseerib uurimisprobleemi. Tihti väljendab hüpotees sõltumatu ja sõltuva muutuja seost.
Näiteks  hüpotees:  inimese   haridus  (sõltumatu  muutuja)  omab   positiivset   mõju  inimese  sissetulekule
(sõltuv muutuja). Teadusliku uurimuse eesmärgiks on  hüpoteesi  testimine   – selgitamine kas hüpotees
vastab tõele või mitte.
3. Andmete kogumine. 
Selleks et hüpoteesi testida, tuleb uuritava nähtuse kohta andmeid koguda. Sotsioloogias esineb küll tihti
sellist   olukorda,  kus  uurija ei   kogu andmeid   isiklikult,   vaid  kasutab  kellegi   teise  poolt  varem  kogutud
andmeid. Näiteks on olemas mitmeid avalikult kättesaadavaid andmestikke (nagu Euroopa Sotsiaaluuring),
mida sotsioloogid tihti kasutavad, kuigi nad ise neid andmeid ei ole kogunud.
Peamised sotsiaalteaduslikud andmekogumise meetodid:
1) Küsitlus ( survey )
a) ankeetküsitlus –  samade  küsimuste ( ankeedi  e. küsimustiku) esitamine suurele hulgale inimestele
(respondentidele); ankeedi küsimused on tavaliselt suletud –  vastusevariandid  on ette antud; ühe
inimese kohta saadav info on küllaltki pealiskaudne, kuid küsitletud inimesi on palju;
b)  intervjuu    –   suurema   hulga   ja   põhjalikumate   küsimuste   esitamine   väiksemale   hulgale
respondentidele; küsimused on tihti avatud – vastusevariante pole ette antud; ühe inimese kohta
saadav info on põhjalikum, kuid küsitletud inimesi on kokku vähem.
Igat  küsitlust saab iseloomustada järgmiste tunnuste abil:
populatsioon e.  üldkogum   on see inimeste hulk kelle kohta uurija tahab informatsiooni saada (näiteks
Eesti  rahvastik );
valim   (sample) on see osa populatsioonist, keda reaalselt küsitletakse (mingi osa Eesti rahvastikust);
enamasti eeldatakse, et valimi pealt saadud tulemused kehtivad kogu populatsiooni kohta;
valimi representatiivsus e. esinduslikkus  näitab kui hästi valim üldkogumit esindab; kõige tavalisem
moodus    esindusliku   valimi   saamiseks   on  juhuvalim  –   selline   valim   kuhu   uuritavad   inimesed   on
populatsioonist juhuslikult valitud (valim on juhuslik kui kõikidel populatsiooni liikmetel on võrdne
tõenäosus   valimisse   sattuda);   valimi   representatiivsust   mõjutab   ka  valimi   suurus   e.   maht  (tavaliselt
tähistatakse  tähega  N) – inimeste arv valimis, mida rohkem inimesi valim sisaldab, seda esinduslikum ta
on.
2)  Vaatlus
a) Osalusvaatlus   (participant   observation)  –   uurija  osaleb   uuritavate   inimeste    igapäevases    elus.
Kõige levinum osalusvaatluse tüüp on  etnograafia, mille raames uurija elab teatud aja mingis
võõras kultuuris ja püüab anda põhjaliku ülevaate selle erinevatest aspektidest;
b) Mitte-osalusvaatlus   –   uurija   üritab   vaadeldavate   jaoks   nähtamatuks   jääda   (näiteks   inimeste
jälgimine tänaval).
3)  Eksperiment    –   hüpoteesi   testimine   tingimustes,   mis   on   täielikult   uurija   kontrolli   all,   enamasti
laboratooriumis.   Uurija   manipuleerib   sõltumatut   muutujat,   et   näha   kuidas   see   manipuleerimine
mõjutab   sõltuvat   muutujat   (ühegi   teise   meetodi   puhul   ei   manipuleeri   uurija   ise   muutujaid).
Sotsioloogias seda meetodit eriti palju ei kasutata.
4) Dokumentide analüüs – inimtegevuse produktide uurimine.  Produktid võivad olla:
kirjalikud (ajaleheartiklid, ajaloo-kroonikad, ilukirjandusteosed, isiklikud kirjad);
pildilised (maalid, fotod)
materiaalsed ( tööriistad , tarbeesemed, prügi).
Andmete tüübid
Sotsioloogia jaoks on oluline eristada kahte tüüpi andmeid (see eristus kehtib eelkõige küsitluse andmete
kohta):
1. L
  äbilõikelised ( c ross-sectional ) andmed – iga uuritava inimese kohta kogutakse andmeid vaid korra;
fikseeritakse milline on inimene ühel ajahetkel.
2. L
  ongitudinaalsed ( l ongitudinal ) e. pikilõikelised  andmed  – iga inimese  kohta kogutakse andmeid
erinevatel ajahetkedel, st. iga inimest uuritakse korduvalt.
6
Sissejuhatus sotsioloogiasse
4. Andmete analüüs.
    Kui andmed on kogutud, tuleb neid analüüsida.
Andmeanalüüsi meetodid:
1) Kvantitatiivne analüüs – andmeid analüüsitakse statistiliselt, tulemused esitatakse arvude keeles.
Mõned statistilise analüüsi meetodid:
Korrelatsioonanalüüs.   Korrelatsioonikoefitsent   e.   lihtsalt   korrelatsioon   näitab   kahe   muutuja   (näiteks
inimese   hariduse   ja   sissetuleku)   vahelise   seose   tugevust.   Korrelatsioonikoefitsendi   suurus   võib   olla
vahemikus –1 kuni +1. Positiivne (nullist suurem) korrelatsioon tähendab, et ühe muutuja väärtuste
kasvades kasvavad ka teise muutuja väärtused (näiteks, neil kellel on parem haridus on ka kõrgem
sissetulek). Negatiivne korrelatsioon tähendab, et ühe muutuja väärtuse kasvades teise muutuja väärtused
langevad (neil kellel on parem haridus on väiksem sissetulek). Kui korrelatsioon kahe muutuja vahel on
null, siis ühe muutuja väärtuste muutudes teise muutuja väärtused ei muutu, st. muutujate vahel puudub
seos (haridustase ei ole seotud sissetulekuga).
Regressioonanalüüs. See meetod analüüsib, nagu korrelatsioongi, muutujate vahelisi  seoseid , aga tihti
uuritakse regressiooniga rohkem kui kahe muutuja seoseid. Täpsemalt, mitme sõltumatu muutuja mõju
ühele sõltuvale muutujale.  
Kontentanalüüs. Tekstianalüüsi meetod, mille raames loetakse kokku tekstides esinevaid kindlat sorti
sõnu,  lauseid ,   lõike  jms.  ja tehakse   sellest   järeldusi  teksti  autori  hoiakute  kohta  sellesse,  millest  ta
kirjutab. 
2) Kvalitatiivne analüüs – andmeid analüüsitakse vähem rangete mitte-matemaatiliste meetodite abil.
Kvalitatiivseid   meetodeid   süüdistatakse   tihti   subjektiivsuses,   kuna   nende   meetoditega   saadud
tulemused sõltuvad kriitikute arvates uurija suvast.
Mõned kvalitatiivsed meetodid:
Diskursuseanalüüs . Meetod teksti (diskursuse) peidetud tähenduse väljaselgitamiseks, nö. ridade vahelt
lugemiseks.
Semiootiline analüüs. Tekstide, piltide jms. tõlgendamine.
5. Järelduste tegemine. Kõige lõpuks peab uurija oma tulemustest ka mingid üldisemad järeldused tegema;
ütlema milline on tema tulemuste üldisem tähendus teaduse jaoks, milline võiks olla nende rakenduslik
väärtus ja mida peaks tulevikus uurima.
4. Loeng - Sotsioloogia ajalugu – klassikaline sotsioloogia(ptk 1)
   Sotsioloogia ajaloos võib eristada kolme perioodi:
Eelajalugu – enne sotsioloogia mõiste tekkimist
Klassikaline sotsioloogia – 19. sajandi keskelt kuni 20. sajandi esimesed dekaadid.
Tänapäeva sotsioloogia – alates u. 1920ndatest  aastatest
     Kui oleks vaja nimetada kolm sotsioloogiat kõige enam mõjutanud  autorit , siis oleks nendeks ilmselt
(kronoloogilises järjestuses) Karl  Marx ,  Emile   Durkheim  ja Max  Weber . Lisaks neile käsitletakse järgnevalt
veel kolme olulist klassikut: August Comte, Herbert  Spencer  ja Vilfredo Pareto.
Auguste Comte (1798 – 1857)
   Sotsioloogia mõiste autor. Lisaks sellele kasutas ka mõistet “sotsiaalne füüsika”.
7
Sissejuhatus sotsioloogiasse
    Positivism
   Comte peetakse positivismi rajajaks. Positivism on filosoofia vool, mille järgi omavad mõtet ainult sellised
teadmised,   mis   on   ammutatud   kogemusest   ja   mille   tõesust   saab   kogemuse   baasil   kontrollida.   Ülimaks
teadmiste ammutamise meetodiks teadus. Abstraktne filosofeerimine on mõttetu.
   Ühiskonna arengustaadiumid
   Inimühiskond (täpsemalt: ühiskonnas domineeriv mõtteviis) on läbinud kolm staadiumi:
1. Teoloogiline  staadium  (aegade   algusest  – u.  1300 a.)  – maailma   mõisteti   üleloomulike   jõudude
(jumal) kaudu.
2. Metafüüsiline staadium (1300 – 1800) – maailma mõtestati abstraktsete ideede (headus, õiglus ) abil.
3. Positiivne staadium (1800 – aegade lõpuni) – maailma mõistetakse teaduslikult. 
   Teaduste  hierarhia
      Selle   alusel   kui   kiiresti   on   jõutud   positiivsesse   staadiumisse   võib    teadused    järjestada   järgnevalt:
astronoomia, füüsika, keemia, bioloogia, sotsioloogia 
Herbert Spencer (1820 – 1903)
   Evolutsionism
      19.   saj   teisel   poolel   sai   väga   populaarseks   evolutsiooni   idee.   Spencer   oli   19.   saj   üks   tuntumaid
evolutsiooniteoreetikuid. 
       Evolutsioon    on   kogu   maailmas   toimuv   universaalne   protsess.   Evolutsioon   toimub   kolmel   peamisel
tasandil:
anorgaaniline evolutsioon
orgaaniline evolutsioon
sotsiaalne evolutsioon
Evolutsiooni peamised seaduspärad on:
kasv (laienemine, paljunemine)
diferentseerumine  (terviku osadeks jaotumine ja keerulisemaks muutumine)
   Militaarne ja industriaalne  ühiskond
    Inimühiskonna  arengus võib täheldada trendi, milles militaarne ühiskonnatüüp asendub industriaalsega. 
Militaarne ühiskond on sõjakas, riik on tsentraliseeritud ja ei võimalda inimestele palju vabadusi,
inimese juures väärtustatakse patriotismi, kuulekust.
Industriaalne   ühiskond   on   rahumeelne,   detsentraliseeritud,   inimeste   tegutsemisvabadus   on   suur,
inimese juures hinnatakse iseseisvust, ettevõtlikkust.
   Sotsiaaldarvimism
     Spencer uskus, et Darwini loodusliku valiku teooria kehtib ka inimühiskonnas. Seda väljendab lause
“survival of the fittest” – tugevamate ellujäämine. Seega tugevamad inimesed (ja ühiskonnad) tõrjuvad aja
jooksul välja nõrgemad.
   See on loomulik protsess ja riik ei tohi seda takistada.
   Sotsiaalne organism
   Ühiskond on mitmes mõttes nagu organism: inimindiviid ühiskonna jaoks =  rakk  organismi jaoks, grupp =
kude,   teed   ja   ehitised   =   skelett,   hüvede   jaotus   =   vereringe,   käsklused   ja    regulatsioon    =   närvisüsteem,
majandus = toitumine. 
     Aga siiski on nende vahel ka olulised erinevused: organismi kõik osad on allutatud terviku huvidele,
ühiskonna   puhul   on   aga   tervik   (ühiskond)   allutatud   osade   (inimeste)   huvidele;   organismis   on   teadvus
lokaliseeritud ühte ossa (ajju), ühiskonnas on see aga erinevate inimeste peades laiali
8
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Karl Marx (1818 – 1883)
    Peateosed : Saksa ideoloogia (1846), Kommunistliku partei manifest (1848),  Kapital  (I  köide  – 1867, II ja
III   köide   ilmusid   postuumselt   1885   ja   1894),  Majandusteaduslikud   ja   filosoofilised   käsikirjad  (ilmus
postuumselt 1932).
   Materialistlik  ühiskonnateooria
     Marx oli  materialist , kuna väitis, et inimese materiaalne tegevus elatusvahendite (toidu, peavarju jms)
hankimise  nimel määrab ära selle, mida inimene mõtleb, millest unistab jne. 
   Ühiskonna võib jagada kaheks sfääriks – baasiks ja pealisehituseks.
Ühiskonna baas on majandus. Majanduse all võib silmas pidada tootmist e. elatusvahendite hankimist,
mis on kõikidest inimtegevuse vormidest kõige varasem ja olulisem. Seetõttu on majandus ka kõige
olulisem osa ühiskonnast, määrates ära kõikide teiste ühiskonna sfääride tunnused.

Pealisehituse all peetakse silmas selliseid nähtusi nagu seadused,  riigikord , religioon, kunst jne. Need on
mõjutatud baasi poolt, aga baasi mõjutavad nad minimaalselt.
   Baas koosneb kahest  komponendist  – tootmisvahenditest ja tootmissuhetest.
Tootmisvahendid  – tootvad inimesed ja tootmiseks kasutatavad tööriistad, maa, teadmised ja kapital.

Tootmissuhted – kuna inimesed ei saa endale ihuüksi elatusvahendeid toota, siis peavad nad selle jaoks
astuma teatud tootmissuhetesse. Tootmissuhted määravad ära tööjaotuse ja saadava  produkti  jagunemise
inimeste vahel.
Tootmisvahendid ja –suhted moodustavad kokku tootmisviisi .
    Klassid
   Igat inimest võib iseloomustada selle alusel, milline on tema suhe tootmisvahenditega, st. kas ja milliseid
tootmisvahendeid  ta omab. Tootmisvahendite omamise alusel jagunevad inimesed klassidesse. 
     Kapitalistlikus ühiskonnas on näiteks kaks klassi – kapitalistid (need kes omavad maad, tööriistu ja
kapitali) ja töölised (need kes omavad ainult iseenda tööjõudu). Tootmisprotsessis müüvad töölised oma
tööjõudu kapitalistile ja  kapitalist  maksab neile selle eest nii vähe kui võimalik. See osa tööliste poolt tehtud
tööst, mille eest kapitalist neile ei maksa on  lisaväärtus  ja moodustab kapitalisti kasumi. Seega kapitalist
ekspluateerib töölist.
   Võõrandumine
    Inimese olulisim omadus on võime teha mitmekülgset tööd. Kapitalismi tingimustes ei saa tööline seda
omadust  rakendada,  kuna töölise töö vabrikus on ühekülgne ja tema  jaoks vastumeelne.  Tööline  seega
võõrandub oma tööst (ta ei kontrolli seda) ja töö produktist (tema poolt loodud  produkt  on tema jaoks täiesti
võõras).
   Ühiskonna areng
     Ajalugu kujutab endast tootmisviiside vaheldumist.  Marxi  põhjal võib eristada  viit  ühiskonnatüüpi e.
tootmisviisi e. formatsiooni, mis peaksid vahelduma allpool toodud järgnevuses:
ürgühiskond (klassideta ühiskond, primitiivne  kommunism );
orjanduslik ühiskond (orjapidajate ja orjade klass);
feodalism (feodaalide ja talupoegade klass);
kapitalism (kapitalistide ja tööliste klass);
kommunism (klassideta ühiskond, arenenud kommunism).
     Tootmisvahendid  arenevad ühtlaselt tõusvas joones seoses inimeste  arvu kasvuga ja tööriistade ning
teadmiste täiustumisega. Tootmissuhted arenevad aga ebaühtlaselt, kuna valitsev klass ei taha  loobuda  oma
privileegidest ja püüab seega arengut takistada. Seetõttu jääb tootmissuhete areng tootmisvahendite arengust
maha ja lõpuks toimub üleminek  ühelt  ühiskonnatüübilt teisele revolutsiooni teel, mille käigus asendatakse
varasemad tootmissuhted uutega.
9
Sissejuhatus sotsioloogiasse
   Klassivõitlus
     Ühiskonna arengu mootoriks on klassivõitlus. Valitsev ja mittevalitsev klass on alati konfliktis, kuna
nendel on vastandlikud klassihuvid - allasurutud klassi huvides on valitsev klass  kukutada , valitseva klassi
huvides on olemasolevate tootmissuhete säilitamine.
   Klassi liikmed ei ole oma huvidest alati teadlikud:
klass an sich  (klass  iseendas ), inimesed kes ei mõista oma klassihuve;
klass  für  sich (klass iseenda jaoks), inimesed kes mõistavad millisesse klassi nad kuuluvad ja millised on
nende klassihuvid.
      Kui    töölisklass    saab   oma   huvidest   teadlikuks   (st.   kui   tekib  klassiteadvus),   siis   toimub   sotsialistlik
revolutsioon ja üleminek kommunismile. 
    Valitsev klass kaitseb oma positsioone nii otseste vahenditega, mis ei lase allasurutud  klassil  oma huve
realiseerida   (seadused,   politsei,    armee )   kui   ka   kaudsete   vahenditega,   mis   hoiavad   ära   klassiteadvuse
tekkimise   allasurutud   klassil   (selleks   luuakse  ideoloogia  –   ideede   kogum   mis   õigustab   valitseva   kassi
võimu).
   
Emile Durkheim (1858 – 1917)
   Peateosed:  Tööjaotus  (1893), Sotsioloogia meetodid ( 1895 ), Enesetapp (1897), Religiooni elementaarsed
vormid (1912).
   Sotsiaalsed faktid
   Sotsioloogia uurimisobjektiks on sotsiaalsed faktid. Samamoodi nagu füüsikalised faktid on ka sotsiaalsed
faktid   (näiteks   elanike   arv   riigis,   riigikord,   religioon,   majanduslik   arengutase,   keel,   kombed   jne)
üksikindiviidist sõltumatud nähtused – nad pole ühegi konkreetse inimese poolt loodud, vaid on pigem
paljude   inimeste   ühislooming;   samas   suruvad   nad   ennast   üksikindiviidile   peale,   mõjutavad   indiviidi
käitumist viimase tahtest sõltumatult. Sotsioloogia ei pea seega uurima üksikindiviidi ja tema tegevust, vaid
paljude inimeste tegevuses sündivaid fakte.
   Sotsiaalsed faktid võib jagada:
sotsiaalne morfoloogia: ühiskonna materiaalne substants (elanike arv ja paiknemine, teed ja ehitised,
tehnoloogia  jne.).
institutsioonid: seadused, majanduselu, poliitika jne.
kollektiivsed kujutelmad: ühiskonna subjektiivne  poolus  (keel, kunst, religioon,  müüdid  jne.).
   Kollektiivne teadvus – moodustub individuaalsete teadvuste baasil, aga on neist siiski sõltumatu. Inimeste
teadvused peegeldavad osaliselt kollektiivse teadvuse sisu.
   Tööjaotus
   Primitiivset ühiskonda hoiab koos  mehaaniline   solidaarsus  – inimesed on sarnased, tegelevad kõik samade
tegevustega, üksikindiviidi tähtsus on väike;  õigusnormid  on repressiivsed, karistavad.
    Modernset ühiskonda hoiab koos orgaaniline solidaarsus – inimesed on erinevad ja tegelevad erinevate
tegevustega,  üksikindiviidi  tähtsus  on suur;  nende vahel  on tööjaotus, nad sõltuvad  teiste  poolt  loodud
produktidest.
    Tööjaotus tekib ja süveneb ajaloo jooksul, kuna seoses inimeste arvu ja asustustiheduse kasvuga ei saa
kõik tegeleda sama asjaga ilma, et sotsiaalne kord laiali laguneks. Ühiskonna säilimise huvides hakkavad
inimesed seega  spetsialiseeruma .
   Religioon
   Inimelu võib jagada kaheks sfääriks:
igapäevane, profaanne  sfäär ; see millega inimesed suurema osa ajast tegelevad, mis on nende jaoks
tavaline (näiteks töö);
10
Sissejuhatus sotsioloogiasse
püha, sakraalne sfäär; sellised nähtused ja tegevused, mis on inimeste jaoks erilised, millesse suhtutakse
austusega. Religioossed ideed ja toimingud kuuluvad sellesse sfääri. 
   Religioossete ideede allikaks on tegelikult ühiskond. Inimesed on juba aegade algusest peale tunnetanud,
et on olemas mingi kõrgem jõud, mis nende tegevust juhib ja mis ei sõltu nende tahtest. Inimesed  arvavad , et
selleks seletamatuks jõuks on jumal, aga tegelikult on selleks kollektiivne teadvus.
     Ühiskonnas domineeriv religioon peaks kuidagi kajastama seda ühiskonda kus ta on tekkinud. Näiteks
ühiskonnas kus inimeste vahel valitseb suur ebavõrdsus, on ka üleloomulike olendite suhted ebavõrdsed.
   Modernses ühiskonnas traditsioonilise religiooni tähtsus langeb. See ei tähenda, et religioon kaob, vaid et
see omandab uue näo – seoses süveneva tööjaotusega ja inimeste vaheliste erinevuste suurenemisega ei
suuda “jumala religioon” enam ühiskonda koos hoida ja selle asemele peab tulema “inimese religioon”,
selline religioon kus austatakse inimest, tema individuaalsust ja vabadust.
   Enesetapud
      Durkheim’i   uurimust   enesetapu   sotsiaalsete   põhjuste   kohta   peetakse   tihti   esimeseks   empiiriliseks
sotsioloogiliseks uurimuseks. Selle  teosega  püüdis Durkheim tõestada, et ka selline isiklik tegu nagu enda
tapmine võib sõltuda ühiskonnast. Ta leidis, et sutsiidide arv ühes ühiskonnas on aja jooksul väga stabiilne,
see ei kõigu sõltuvalt majanduslikust arengust või poliitilistest muutustest; samuti ei sõltu enesetappude arv
elanike   (vaimsest)   tervisest.   Durkheim   järeldas,   et   suitsiidide   tase   riigis   sõltub   ühiskonna   moraalsest
kliimast, mille üheks näitajaks on valitsev religioon – protestantlikes riikides on enesetappe rohkem kui
katoliiklikes, kuna viimastest on tugevamad religioossed kogukonnad ja inimestel on väiksem risk oma
muredega üksi jääda.
   Enesetappude liigid lähtudes nende põhjustest:
1. Egoistlikud – sotsiaalsete suhete puudumise, teistest inimestest võõrandumise tagajärjel toimuv  suitsiid .
2. Altruistlikud – liiga tugevate sotsiaalsete suhete tagajärjel toimuv suitsiid, inimene ohverdab end teiste
nimel.
3. Anoomilised – radikaalsete sotsiaalsete muutuste ajal toimuv suitsiid, sotsiaalsed normid on liiga nõrgad.
Anoomia – normitus, olukord kus ei kehti mingeid norme ja seadusi.
4. Fatalistlikud – inimene allub tugevale sotsiaalsele survele, sotsiaalsed normid on liiga tugevad.
Max Weber (1864 – 1920)
     Peateosed:   Protestantlik  eetika ja kapitalismi vaim  (1905),  Ühiskond ja majandus  (ilmus postuumselt
1922).
   Mõistmine
   Mitmete Saksa filosoofide eeskujul väitis Weber, et sotsiaalteadused ei saa läheneda oma uurimisobjektile
nii nagu loodusteadused. Kui  viimased  uurivad ainult objektide (näiteks aatomite, molekulide) käitumise
väliseid  põhjusi, siis need teadused  mis  uurivad  inimest,  peavad  arvestama,  et  nende uurimisobjekt  on
eriline,   kuna   omab   teadvust,   mõtteid,   tundeid   jms.   Seetõttu   peab   sotsiaalteadlane   oma   uurimisobjekti
mõistma (saksa k.  verstehen), tema käitumise motiividest aru saama ja alles seejärel käitumise põhjused
välja tooma.
   Ideaaltüübid
    Kuna  reaalsus  on väga keeruline ja mitmekesine, siis peab igasugune teadus, sealhulgas ka sotsioloogia,
tegelikkust lihtsustama, reaalse maailma mitmekesisusest abstrahheeruma. Seega peab teadlane looma oma
uurimisobjekti ideaaltüübi e. puhta tüübi e. lihtsustatud mudeli, mis võtab kokku kõik selle objekti olulised
omadused   ja   jätab   kõrvale   kõik   mitteolulise.   Siis   saab   reaalselt   eksisteerivaid   objekte   võrrelda   nende
ideaaltüübiga. 
   Sotsiaalne tegevus
   Erinevalt Durkheimist  arvas  Weber, et sotsioloogia peab uurima eelkõige indiviidide tegevust.
11
Sissejuhatus sotsioloogiasse
    Tegevus on selline käitumuslik akt, millele seda sooritav indiviid omistab subjektiivse mõtte. Sotsiaalne
tegevus on selline tegevus, mille subjektiivne mõte  arvestab teiste inimestega.
   Sotsiaalse tegevuse ideaaltüübid:
1. Sihiratsionaalne tegevus – tegevus mille eesmärgiks on võimalikult väikese vaevaga saavutada soovitud
eesmärk.
2. Väärtusratsionaalne tegevus – tegevus mille eesmärgiks on täita teatavaid reegleid, teatavat kohust.
3. Traditsionaalne tegevus – tegevus mis lähtub sissejuurdunud harjumusest.
4. Afektiivne tegevus – tegevus mis toimub emotsioonide mõjul.
   Domineerimise tüübid
   On olemas kolm poliitilise võimu e. domineerimise ideaaltüüpi:
1.  Legaalne   domineerimine  – töötajad täidavad ülemuse käsku, sest seadus näeb nii ette.
2. Traditsionaalne domineerimine – teenrid täidavad härra käsku, sest nii on alati olnud.
3. Karismaatiline domineerimine – jüngrid täidavad juhi käsku, sest viimasel on erilised omadused.
   Kapitalismi tekkimine
       Weberi    kõige   kuulsam   töö,   “Protestantlik   eetika   ja   kapitalismi   vaim”,   käsitles   kapitalistliku
majandussüsteemi teket. Erinevalt Marxist arvas ta, et religioon mõjutab olulisel määral majanduse arengut.
Kapitalism tekkis suures osas tänu kalvinismile (üks protestantliku religiooni vorm). 
   Kalvinistlik õpetus ütleb, et Jumal on juba enne inimese sündi otsustanud, kas konkreetne inimene läheb
peale surma paradiisi või põrgusse ja et inimesel endal pole mingit võimalust Jumala otsust muuta ega isegi
seda teada saada. Olles mures oma saatuse pärast, püüab inimene iseendale tõestada, et ta on äravalitud ja
elab seetõttu väga korralikku elu, teeb usinalt tööd, on kokkuhoidlik ja kasvatab oma varandust. Selline
ellusuhtumine   on   aluseks   kapitalistlikule   kasumi   saamisele   orienteeritud   väärtuste   süsteemile.   Kasumi
saamise eesmärk ei olnud seejuures mitte mugav elu, vaid Jumala poolt ette  näidatud  kohuse täitmine.
Seetõttu   ei   kulutanud   protestandid   kogutud   varandust   kohe   ära,   vaid   investeerisid   selle,   tänu   millele
majandus arenes.
Vilfredo Pareto (1848 – 1923)
   Loogiline ja mitteloogiline käitumine
   Inimkäitumise võib jagada:
loogiline ( ratsionaalne ) käitumine, selline mille puhul  tegutseja  poolt valitud vahendid vastavad tegevuse
eesmärgile;
mitteloogiline (ebaratsionaalne) käitumine, vahendid ei vasta eesmärgile.
   Suurem osa inimkäitumisest on mitteloogiline ja seda peabki sotsioloogia uurima.
   Jäägid 
     Mitteloogiline käitumine tuleneb jääkidest. Jäägid on põhimõtteliselt instinktid, mis inimese tegevust
mõjutavad.
   Olulisemad jäägid inimeses:
kombinatsioonide jääk:  loovus , kalduvus  arutlemisele, kombineerimisele, manipuleerimisele;
agregaatide püsivus: hirm muudatuste ees, agressiivsus.
   Inimesed annavad oma mitteloogilisele käitumisele mitmesuguseid põhjendusi, näiteks  viitavad  autoriteedi
eeskujule   või   traditsioonile.   Need   põhjendused   on   enamasti   valed,   kuna   ei   vasta   käitumise   tegelikele
põhjustele (jääkidele). 
12
Sissejuhatus sotsioloogiasse
   Eliidiringlus
   Erinevates inimestes domineerivad erinevad jäägid. Poliitikuid saab neis domineeriva jäägi alusel jagada:
emarebased: kannavad endas eelkõige kombinatsioonide jääki
isalõvid: kannavad endas eelkõige agregaatide püsivust.
      Need   poliitikute   tüübid   vahelduvad   ühiskonna   eliidis   perioodiliselt.   Emarebaste   valitsemise   aeg   on
majanduskasvu, uuenduste aga ka moraalse allakäigu aeg. Kuna emarebased ei suuda rakendada jõudu,
haaravad võimu isalõvid, kes kehtestavad “kõva käe” poliitika. Isalõvide valitsemise ajal hakkab majandus
alla   käima,   mistõttu   tekib   uuesti   vajadus   emarebaste   järele   eliidis   ning   viimased   hakkavad   taas   eliiti
imbuma. 
5. Loeng – Sotsioloogia ajalugu - tänapäeva sotsioloogia teooria(ptk 1)
      Kindlat   piiri   klassikalise   ja   tänapäeva   sotsioloogia   vahel   muidugi   pole.   Kaks   tunnust   mille   poolest
tänapäeva   sotsioloogia   erineb   klassikalisest   on:   empiiriliste   uuringute   osatähtsuse   kasv   (teoreetilistega
võrreldes) ja USA osatähtsuse kasv (Euroopaga võrreldes).
      Nagu  varem    öeldud    eristatakse   tänapäeva   sotsioloogias   kolme   peamist   paradigma   –   funktsionalism ,
konfliktiparadigma ja  interaktsionism . Järgnev ülevaade lähtub nende kolme paradigma eristusest.
Funktsionalism
      Funktsionalistliku   paradigma   all   käsitletakse   järgnevalt   kolme   teoreetilist   voolu   –   Briti
sotsiaalantropoloogia, Ameerika funktsionalistlik sotsioloogia ja Prantsuse  strukturalism . Need  voolud  on
küllaltki erinevad ja nende paigutamine ühe paradigma alla on suur lihtsustus.
      Neid   kolme   voolu   ühendab   see,   et   nad   kõik   lähtuvad   mingil   määral   Emile   Durkheimist.   Briti
sotsiaalantropoloogia ja Ameerika funktsionalism on mõjutatud eelkõige  Durkheimi  tööjaotuse analüüsist;
Prantsuse strukturalism aga eelkõige Durkheimi religiooni analüüsist. 
   Briti sotsiaalantropoloogia
   Peamine Briti sotsiaalteaduslik koolkond 20. saj. esimesel poolel.
   Bronislav Malinowski (1884-1942)
      Koolkonna   rajaja.   Sai   tuntuks   etnograafiliste   uuringutega   Trobriandi   saartel   Vaikses   Ookeanis   I
maailmasõja ajal.
   Bioloogiline funktsionalism. Inimestel on mitmesugused bioloogilised vajadused. Ühiskonna ülesanne on
neid vajadusi rahuldada. Iga sotsiaalne institutsioon rahuldab seega teatud inimese bioloogilist vajadust:
Inimese vajadus                     Vajadust rahuldav institutsioon
Söömine
Toidu varumine
Paljunemine
Abielu, perekond
Kaitstus
Sõjavägi
Kasvamine
Haridus, kool
…
    Alfred  Reginald Radcliffe-Brown (1881-1955)
     Sotsiaalne   funktsionalism.   Institutsioonide   eesmärgiks   ei   ole   mitte   inimeste   vajaduste,   vaid   pigem
ühiskonna   enda   vajaduste   rahuldamine.   Ühiskonna   peamine   vajadus   on   stabiilsuse   tagamine   (st.
enesesäilitamine).   Seega   iga   institutsioon   (nagu   perekond,   kool,   sõjavägi,   valitsus,   teadus   jne.)   aitab
13
Sissejuhatus sotsioloogiasse
kuidagimoodi  kaasa sotsiaalse  stabiilsuse  säilitamisele.   Funktsionaalse   analüüsi  eesmärgiks  on selgitada
institutsiooni   roll   ühiskonna   kui   terviku   funktsioneerimises.   Just   selline   sotsiaalne   funktsionalism   sai
peamiseks funktsionaalse analüüsi vormiks.
   Ameerika funktsionalistlik sotsioloogia
      Oli   USA-s   domineerivaks   1940ndaist   –   1970ndateni.   Mõnikord   kasutatakse   ka   nimetust   struktuur-
funktsionalism.
    Talcott  Parsons ( 1902 -1979)
   USA  funktsionalismi  juhtfiguur.
     Suur teooria  (grand theory) – Parsonsi arvates oleks sotsiaalteadustele vaja ühte üldist teooriat (suurt
teooriat), mis ühendaks kõiki sotsiaalteadusi. Parsons üritaski sellist teooriat luua.
      Tegevusteooria   –   alguses   pidas   Parsons   suure   teooria   kõige   olulisemaks    elemendiks    inimtegevust;
tegevusteooria   (teooria   mis   uurib   inimtegevusega   seotud   probleeme)   pidi   seega   olema   suure   teooria
alustalaks.
Inimtegevuse tunnused on:
tegevus omab eesmärki
toimub   mingis   situatsioonis.   Situatsiooni   võib   jagada:   vahendid   (tegutseja   poolt   kontrollitav
situatsiooni osa) ja keskkond (tegutseja poolt kontrollimatu)
ja on reguleeritud sotsiaalsete normide poolt.
Viimast pidas Parsons tegevuse juures kõige tähtsamaks elemendiks.
     Sotsiaalse   korra   probleem  (problem   of    order )   –   miks   eksisteerib   ühiskonnas   kord   ja   mitte   kaos?   -
Sellepärast, et erinevate tegutsejate teod on reguleeritud ühiste sotsiaalsete normide poolt.
      Süsteemiteooria  – hiljem loobus Parsons tegevuse analüüsist ja liikus aina enam sotsiaalse süsteemi (e.
ühiskonna) kui terviku analüüsi poole. Suure ühiskonnateooria keskmeks sai seega süsteemiteooria (teooria
mis uurib kõikide süsteemide, sh. ka ühiskonna, käitumist). Kolm kõige üldisemat süsteemi on:
(a) sotsiaalne süsteem;
(b) kultuurisüsteem;
(c)  psühholoogiline  süsteem e. isiksus.
   Robert K Merton ( 1910 -2003)
    Keskastme  teooriad (theories of  middle range) – kritiseeris suure teooria ideed, arvas et selle loomiseks
pole  aeg  veel   küps.  Selle  asemel   tuleb  luua  vähem  abstraktseid  keskastme    teooriaid ,   mis  keskenduvad
mingile konkreetsele valdkonnale (näiteks religioonile, urbaniseerumisele, poliitikale jne)
     Funktsionaalne analüüs – selle eesmärgiks on uurida, kuidas erinevad sotsiaalse süsteemi (ühiskonna)
elemendid aitavad kaasa ühiskonna kui terviku säilimisele. Iga süsteemi element omab mingeid funktsioone
(kasulikke tagajärgi süsteemi kui terviku jaoks) ja  düsfunktsioone  (kahjulikke tagajärgi süsteemi jaoks).
Näiteks  televisioon   aitab kaasa info levikule (funktsioon), aga soodustab võib olla ka vägivalla  levikut
(düsfunktsioon). Funktsioonid ja düsfunktsioonid võivad omakorda olla:
(a) manifestsed (avalikud) – inimeste poolt planeeritud (kooliharidus edastab noortele vajalikke teadmisi ja
kooliharidus ongi loodud selle mõttega, et ta seda teeks);
(b) latentsed   (varjatud)  –  inimeste   poolt   planeerimata   (koolis  käimine   vähendab   noorte   omapäi   tänaval
hulkumist, mis on ka hea, kuigi koole ei ole otseselt selle jaoks loodud).
   Prantsuse strukturalism
   Strukturalism sai 1960ndatel Prantsusmaa domineerivaks intellektuaalseks vooluks, asendades enne seda
domineerinud eksistentsialismi. Kui  eksistentsialism  oli küllaltki anti-sotsioloogiline, siis strukturalism oli
palju sotsioloogia-sõbralikum.
   Claude Levi- Strauss  (1908-2009)
   Üks 20. sajandi mõjukamaid sotsiaalteadlasi. 
14
Sissejuhatus sotsioloogiasse
     Levi-Straussi  eesmärgiks   on  inimese   mõtlemise   üldiste   seaduspärade  uurimine.   Selleks  analüüsib   ta
kultuurilisi   nähtusi   (nagu   sotsiaalse   käitumise   reeglid,   müüdid,   religioossed   uskumused   jne.),   mis   on
inimmõistuse produktid ja seega väljendavad mõtlemise seaduspärasusi. Müüdid, reeglid jms. väljendavad
inimmõistuse olemust paremini kui inimeste tegelik käitumine, kuna viimane sõltub veel mitmetest muudest
mõjuteguritest   peale   mõistuse   enda.   Samuti    arvab    Levi-Strauss,   et   inimmõistus   avaldub   selgemalt
primitiivses ühiskonnas kui lääne ühiskonnas, kuna viimane on liiga keeruline ja sisaldab palju segavaid
asjaolusid.
     Binaarsed opositsioonid. Inimmõtlemise üheks universaalseks omaduseks on binaarsete opositsioonide
kasutamine  – st. nähtuste vastandamine (mees vs naine, kultuur vs loodus, toores vs küpse, söödav vs
mittesöödav, oma vs võõras, jne.).   Sellistes vastandustes kajastuvad inimeksistentsi üldised probleemid.
Müüdid, kunstiteosed jms. on üles ehitatud sellistele vastandustele.
   Juri  Lotman  (1922-1993) – Vene strukturalism. Tartu semiootika koolkonna juhtfiguur.
   Lotman tegeles peamisele kirjanduslike tekstide analüüsiga. Aga põhimõtteliselt arvas ta, et kultuuri võib
tervikuna vaadelda kui suurt teksti. 
Konfliktiparadigma
   Kõik konfliktiparadigma esindajad on mõjutatud Karl Marxist.
   Kolm Marxi ideed, millest on välja kasvanud erinevad sotsioloogilised voolud:
materialism : majandus on teiste sotsiaalsete nähtuste alus 
klassikonflikt: ühiskond koosneb konfliktsetest gruppidest
kriitiline lähenemine: sotsioloog peab püüdma ühiskonda paremaks muuta 
     Üheks peamiseks  vaidlusteemaks  20. sajandi marksistide  seas on sotsialistlik  revolutsioon  – Kas ja
millistel tingimustel võib see toimuda? Miks see ei toimu kapitalistlikes ühiskondades? 
   Marksism 20. sajandi alguses
   Vladimir Iljitš  Lenin  (1870-1924)
     Töölisklassil ei teki  iseenesest  revolutsioonilist  teadvust  (st. nad ei saa ise aru oma  klassihuvidest).
Haritlased   peavad   neid   aitama,   töölistele   selgeks   tegema,   et   nende   ajalooline   missioon   on   kapitalism
kukutada.
     Imperialism  –   viimane   kapitalismi   arengufaas;   selle   käigus   muutub   riigisisene   ekspluateerimine
riikidevaheliseks, st. lääne kapitalistid ei ekspluateeri enam niivõrd mitte oma riigi töölisi kui arengumaade
töölisklassi.
   Eristas sotsialismi ja kommunismi. Sotsialism –  ühiskonnakorraldus  kus igaühelt võetakse tema võimete
kohaselt ja igaühele antakse tema töö alusel. Kommunism – igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema
vajaduste alusel. Sotsialism on vajalikuks vaheastmeks kommunismi jõudmisel.
      Lenini   poolt   modifitseeritud   Marxi   teooria   sai   sotsialismimaade   ametlikuks   ühiskonnateooriaks
(marksism-leninism).
   Antonio Gramsci (1891-1937)
   Sotsialistlik revolutsioon ei ole ajalooline paratamatus nagu Marx väitis. See saab toimuda ainult siis kui
inimesed teadlikult ajalugu kujundavad.
   Töölisklass ei mõista oma klassihuve kuna nendes on tekitatud väärteadvus, väär arusaam enda huvidest.
   Hegemoonia – korra hoidmise viis, mille käigus tekitatakse  massimeedia  ja haridussüsteemi abiga rõhutud
klassides   arvamus,   et   kõik   on   nii   nagu   peab,   et   ühiskonnakorraldus   on   õiglane   ja   et   teistsugune
ühiskonnakorraldust polegi võimalik.
   Frankfurdi koolkond e. kriitiline teooria 
15
Sissejuhatus sotsioloogiasse
     Max Horkheimer (1895-1973), Herbert  Marcuse  (1898-1978), Theodor  Adorno  (1903-1970), Erich
Fromm  (1900-1980) jt..
   Alustas tegevust Saksamaal enne II maailmasõda, peale Hitleri võimuletulekut emigreeruti USA-sse, seal
saadi populaarseks 1960ndatel uusvasakpoolsete liikumise eesotsas. Kritiseerisid kapitalistlikku ühiskonda. 
      Sotsiaalteaduste    esmaseks    ülesandeks   pole   mitte   tõe   väljaselgitamine,   vaid   inimeste   elu   paremaks
muutmine – emantsipatsioon, inimeste vabastamine. 
   Valgustusajal alguse saanud mõistuspärasuse võidukäik on avaldanud inimesele kahjulikku mõju, kuna see
ratsionaalsus    kaotab   inimese   spontaansuse;   ratsionaalne   uurimine   üritab   kõike   standardiseerida.   Kuna
Mõistus   kaotab   religiooni   jms.   andes   inimesele   enneolematu   vabaduse,   siis   tekib   inimesel   hirm   oma
vabaduse ees ja ta püüab selle eest põgeneda totalitaarsete rezhiimide rüppe.
   Lääne massikultuuri kriitika.  Kommertslik  massikultuur  surub  inimestele peale kapitalistlikuks tootmiseks
vajalikke   väärtusi;   teeb   inimesed   ühetaolisteks   robotiteks,   kellel   puudub   igasugune    individuaalsus .
Kapitalistliku  kultuuritööstuse  toodang on sama standardiseeritud kui tehase tootmisliini toodang.
   Jürgen Habermas (1929-)
   Frankfurdi koolkonna järeltulija. 
   Valgustusajastul alguse saanud ratsionaliseerumine oli alguses positiivne, kuna võimaldas inimestel vabalt
oma   arvamust   avaldada.   See   arvamuseavaldamine   toimus   nn.  avalikus   sfääris,   milleks   olid   salongid,
kohvikud,   vaba    ajakirjandus    jt.   kohad   kus   inimestel   oli   võimalik   sõltumata   oma   sotsiaalsest   päritolust
mõtteid vahetada. Kapitalismi areng aga pidurdas inimese võimet ühiskonda kriitiliselt analüüsida ja ka
võimalusi oma arvamuse avaldamiseks.
     Kapitalistlikus ühiskonnas  domineerib   instrumentaalne ratsionaalsus  (maailma allutamine teaduse abil)
mis tuleks  asendada  kommunikatiivse ratsionaalsusega (inimeste vaheline vaba arutelu). 
    Feminism
   Võib eristada järgmisi feminismi voole
     Liberaalne feminism  – tekkis juba 18. sajandil. Võitleb selle eest, et naised saaksid meestega võrdsed
poliitilised õigused, võrdse võimaluse haridust omandada jne.
     Marksistlik feminism  – naiste rõhumine meeste poolt on omane kapitalistlikule ühiskonnale. Selleks et
mees saaks ametialast tööd teha suletakse naine koduseinte vahele, kus ta on tasuta tööjõuks. 
     Radikaalne feminism – mehed on kogu inimkonna ajaloo jooksul (igat tüüpi ühiskonnas) naisi rõhunud,
neid kontrollida püüdnud. Meie patriarhaalses ühiskonnas toimub naiste allasurumine kõikides elusfäärides. 
    Pierre   Bourdieu  (1930-2002)
   Üks viimaste aastakümnete populaarsemaid sotsiolooge.
   Sotsiaalne väljateooria – ühiskond koosneb väljadest (majanduslik väli, kultuuriline väli, poliitiline väli) e.
sfääridest kus kehtivad oma reeglid. Selleks et olla mingil väljal edukas, tuleb tunda selle välja reegleid. 
     Inimese edukuse ja klassipositsiooni määrab tema poolt omatav kapitali hulk. On olemas  kolme liiki
kapitali:
(a) majanduslik kapital – raha, väärpaberid, kinnisvara;
(b) kultuuriline kapital – haridus, kasvatus;
(c) sotsiaalne kapital – tutvused .
Ühe kapitali puudumist saab kompenseerida teisega.
      Habitus   – inimesele iseloomulike oskuste, harjumuste, uskumuste ja soovide kogum. Habitus on selle
sotsiaalse keskkonna produkt, kus inimene üles kasvab. Sarnases sotsiaalses keskkonnas üles kasvavatel
inimestel   kujuneb   seega   välja   sarnane   habitus.    Habituse    kaudu   toimub   sotsiaalne   reproduktsioon   –
ebavõrdsuse taastootmine põlvkonnast põlvkonda – kuna habituse poolt paika pandud  inimkäitumine  on
selline, mis ei ohusta olemasolevat ühiskonnakorraldust.  
16
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Interaktsionistlik paradigma
   Tundub et sotsioloogid peavad interaktsionistliku paradigma all silmas eelkõige kolme teoreetilist voolu -
sümboliline interaktsionism,  fenomenoloogiline  sotsioloogia ja sotsiaalse  vahetuse  teooria. Lisaks neile võib
selle paradigma all mainida veel kolme voolu, mis on teatud mõttes pärit “väljastpoolt” sotsioloogiat –
psühhoanalüüs, ratsionaalse valiku teooria ja sotsiobioloogia.
   Sümboliline interaktsionism
    Koolkond mis domineeris USA sotsioloogias enne funktsionalismi tulekut. Sellega on tihedalt seotud ka
nn. Chicago  koolkond sotsioloogias.
   Charles Horton Cooley (1864-1929)
     Peegelmina  kontseptsioon  - inimese minapilt kujuneb suheldes teiste inimestega, minapildi kujunemise
protsess koosneb kolmest komponendist:
1. Inimese arvamus selle kohta, kuidas teised inimesed teda näevad.
2. Inimese arvamus selle kohta, kuidas teised nähtusse suhtuvad.
3. Inimese reaktsioon teiste inimeste arvatavasse suhtumisse temasse. 
   Seega see kuidas inimene endasse suhtub sõltub sellest, kuidas ta arvab teisi inimesi endasse suhtuvat.
Primaarne   grupp  –   väikesearvuline,   pikajalise   kestvusega,   koosneb   inimese   lähedastest   sõpradest   ja
sugulastest.
Sekundaarne  grupp – formaalsed tutvused.
   George Herbert Mead (1863-1931) 
   Sümbolilise interaktsionismi juhtfiguur.
   Inimese Mina (Self) koosneb kahest poolusest:
“ I “ – aktiivne poolus, see kes inimese tegevust juhib.
“ Me “ – passiivne poolus, inimese arvamus enda kohta.
   Mina kujuneb suheldes teiste inimestega. Oluliseks osaks mina kujunemise juures on rollide proovimine
(role taking), kaasinimeste rollide mõtteline proovimine.
O
  lulised teised ( s ignificant others ) – konkreetsed isikud kelle arvamust inimene kõige rohkem arvestab, siia
alla kuuluvad inimesed keda ta individuaalselt tunneb.
Ü
  ldistatud teine ( ge
  neralized other ) – kujuteldav abstraktne kõrvaltvaataja, kelle hinnanguga inimene samuti
tegutsemise juures arvestab.
   Lapse arengu juures on olulisel kohal ka omavanustega  mängimine . Laste mängudes võib täheldada kahte
staadiumi:
1. Play (mängimine) – lapsed mängivad koos ja täidavad selle juures erinevaid rolle, aga ei kujuta seda
tehes ette, mida teiste rollide täitjad mõtlevad
2. Game   (mängude   mängimine)   –   iga   mängus   osaleja   suudab   ette   kujutada   kõikide   teiste    osalejate
perspektiivi; iga mängija saaks põhimõtteliselt täita ükskõik millist rolli antud mängu juures.
   Fenomenoloogiline sotsioloogia
   Alfred Schutz (1899-1959)
      Fenomenoloogia   – filosoofiline vool mis uurib seda kuidas inimesed maailma tunnetavad. Schutz tõi
fenomenoloogia filosoofiast sotsioloogiasse.
   Loomulik hoiak – see suhtumine maailma, mille inimesed võtavad omaks igapäevaseid toiminguid tehes.
Selle järgi on maailm inimesest sõltumatult eksisteeriv nähtuste kogum, milles pole vaja kahelda. On olemas
ka   teistsuguseid   hoiakuid   maailma   suhtes   –   teaduslik,   religioosne,   hullumeelne   hoiak   –   mis   kahtlevad
nendes asjades, mille loomulik hoiak kahtluseta omaks võtab.
     Loomulik hoiak maailma suhtes eeldab ka seda, et teised inimesed kellega kokku puututakse saavad
enamikest asjadest samamoodi aru nagu mina; et inimeste vahel on jagatud (ühine) arusaam asjadest. 
   
17
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Peter Berger & Thomas Luckmann
      Teos:   “Reaalsuse   sotsiaalne    konstrueerimine ”   (1966)   –   käsitleb   seda   kuidas   reaalsust   sotsiaalselt
konstrueeritakse. St. inimesed ei tunneta füüsilist ja sotsiaalset maailma nii nagu see tegelikult on, vaid nad
konstrueerivad maailma enda jaoks. See konstrueerimine on sotsiaalne – toimub koos teiste inimestega.  
    Harold  Garfinkel (1917-2011)
     Etnometodoloogia - selle uurimine kuidas inimesed igapäevases elus tegutsevad ja maailma enda jaoks
arusaadavaks   muudavad.   Tegi   spetsiaalseid   “tülinorimise   eksperimente”   selleks   et   näha   mida   inimesed
teevad siis kui puutuvad kokku arusaamatu käitumisega teiste inimeste poolt. Kui inimesed kohtuvad millegi
mõistmatuga, siis üritavad nad selle siduda millegagi, mida nad juba teavad ja selle läbi arusaamatust aru
saada. Üks viis seda teha on näiteks eeldada, et imelikult käituv inimene lihtsalt norib tüli.
   Sotsiaalse vahetuse teooria
     George C Homans  (1910-1989). Inimeste lähisuhted meenutavad majanduslikku kauplemist. Inimene
tahab saada võimalikult palju naudinguid ja kogeda võimalikult vähe kannatusi. Lähisuhetes tahab inimene
teiste inimeste käest saada mitmesuguseid psühholoogilisi hüvesid, mis pakuvad naudinguid – nagu sõprus,
armastus, kiitus, tunnustus jne. – ja nende saamiseks peab teistele inimestele pakkuma seda mida nemad
tahavad. 
   Psühhoanalüüs
   Sigmund  Freud  (1853-1939). Marxi kõrval ilmselt kõige mõjukam sotsiaalteadlane üldse. Freudi panuse
sotsioloogiasse võib jagada kaheks:
1. Freudi üldine psühholoogiline teooria – tema alateadvuse, isiksuse, tungide, inimese arengu jt. käsitlused,
mille mõju sotsioloogiale on olnud väga suur.
2. Freudi spekulatsioonid kultuuri päritolu ja ühiskonna arengu kohta – neid ei võeta tänapäeval  vist  kuigi
tõsiselt.   Kõige   tuntuma   taolise   spekulatsiooni   järgi   on   kultuuri   tekke   aluseks   Oidipuse   konflikt   (poja
alateadlik soov tappa oma isa ja saada ema endale naiseks); kunagi ürgajal leidis selline isatapp tegelikult
aset ja sellest tekkinud süütunde vaigistamiseks hakati austama isa kuju kui jumalust (nii tekkis religioon).
   Ratsionaalse valiku teooria
      Gary    S    Becker   (1930-).   Majandusteaduslikku   lähenemise   rakendamine   teistele   sotsiaalse   elu
valdkondadele peale majanduse (pereelu,  abiellumine , kuritegevus jne). Eeldab et inimesed on  ratsionaalsed
kalkuleerijad, kes püüavad igas olukorras saada maksimaalset kasumit. 
    Ratsionaalse valiku teooria on tänapäeva majandusteaduse nurgakivi ja see  kogub  ka sotsioloogias aina
rohkem poolehoidjaid.
   Sotsiobioloogia
     Edward   O   Wilson  (1929-)   Suur   osa   inimese   sotsiaalsest   käitumisest   on   määratud   geenide   poolt.
Geneetiliselt  määratud  käitumine  on kujunenud inimliigi  evolutsiooni  käigus ja on aidanud kaasa meie
esivanemate   edukale  ellujäämisele   ja  paljunemisele   (st. geenide   edasikandumisele).  Tänapäeva  inimeste
käitumist juhivad need samad geenid. 
     Sotsiobioloogia sai kohe peale tekkimist 1970ndatel suure kriitika osaliseks; seda kritiseeriti rassismis,
seksismis,   determinismis,   parempoolsuses   jms.   Evolutsiooniline   psühholoogia   –   sotsiobioloogia   uuem
nimetus. 
18
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Sotsioloogia kui institutsiooni ajalugu
   Senine  käsitlus  puudutas sotsioloogia teooria ajalugu. Aga oluline on vaadata põgusalt ka sotsioloogia kui
sotsiaalse nähtuse (institutsiooni) ajalugu. Iga teaduse arengu juures on eriti olulised 2 aspekti – selle teaduse
õpetamine  ülikoolides ja sellele teadusele spetsialiseerunud  ajakirjad .
   Sotsioloogia õpetamise algus
1876 esimene sotsioloogia  kursus  - Yale’i Ülikoolis, USA-s, lektor: William Graham Sumner.
1892 esimene sotsioloogia  õppetool  - Chicago Ülikoolis, USA-s.
1894 esimene sotsioloogia õpik - An Introduction to the Study of Sociology (USA-s).
   Esimesed sotsioloogia ajakirjad
Prantsusmaal: Revue Internationale de Sociologie (1893), Annales de l’Institut International de Sociologie
(1895), L’annee Sociologique (1898, Emile Durkheimi juhtimisel). 
USA-s: American  Journal  of Sociology (1895), American Sociological Review (1936).
Saksamaal: Archiv für Sozialwissenschaft und Sozialpolitik (1903, Max Weberi juhtimisel).
Inglismaal: British Journal of Sociology (1951).
6. Loeng – Inimese areng ja sotsiaalne keskkond(ptk 5)
    Sotsialiseerumine  – protsess mille käigus inimene (enamasti laps) õpib reegleid ja rolle, mis on vajalikud
eluks sotsiaalse koosluse liikmena; sotsialiseerumine on kultuuri omandamine, ühiskonna täieõiguslikuks
liikmeks saamine.
     Desotsialiseerimine  –   protsess   mille   käigus   inimene   pannakse   varasema   sotsialiseerumisprotsessi
tulemustest  loobuma , desotsialiseeritav inimene peab omandama mingid uued reeglid ja rollid ning peab
selle jaoks loobuma varasemate reeglite ja rollide täitmisest.
   Resotsialiseerumine – kunagi varem omandatud, kuid vahepeal unustatud rollidesse taas sisseelamine
    Sotsialiseerumise agendid – isikud ja organisatsioonid, kes juhivad inimeste sotsialiseerumist (perekond,
kool, sõbrad, televisioon).
Isiksuse areng
   Sigmund Freud (1856 – 1939)
     Teadvuse  tasandid : (1) teadvus – see millest inimene  parajasti  teadlik on; (2) eelteadvus – see millest
inimene praegusel hetkel teadlik pole, kuid millest ta võib suurema vaevata teadlikuks saada; (3) alateadvus
– selline info mida inimene pole võimeline teadvustama, aga mis tema käitumist ja teadvust siiski kaudsel
moel mõjutab; siin asuvad  muuhulgas  ka teadvusest välja surutud ebameeldivad mälestused jms. Viimastest
on võimalik teadlikuks saada ainult psühhoanalüütiku abiga.
   Isiksuse struktuur:
ID (miski, tema) – kaasasündinud bioloogilised tungid, mida inimene peab rahuldama.
EGO (mina) – see osa inimisiksusest, mis juhib igapäevast tegutsemist.
SUPER-EGO   (ülimina)   –   internaliseeritud   normid   ja   reeglid,   mida   inimene   peab   täitma.
Internaliseerimine on protsess, mille käigus ühiskonna poolt inimesele ette kirjutatud reeglid ja normid
muutuvad osaks inimese isiksusest, mistõttu inimene täidab neid ettekirjutusi vabatahtlikult ja nende
rikkumine  kutsub temas esile süütunde. Kõige esimesed normid, mida laps internaliseerib on vanemate
käsud ja keelud. 
   Freudi üks olulisemaid panuseid inimese arengu uurimisse seisneb  varase  lapsepõlve tähtsuse mõistmises.
Enne teda oli levinud arvamus, et varases lapsepõlves inimesega toimuv ei saa inimese kujunemises suurt
rolli mängida, kuna inimene on veel liiga loll, et toimuvat mõista. Peale Freudi on aga saanud üldlevinuks
19
Sissejuhatus sotsioloogiasse
arvamus, et paljude inimese omaduste ja probleemide juured on lapsepõlves. Isiksuse kujunemine toimub
Freudi arvates varases lapsepõlves.
   Talcott Parsons – peamine internaliseerimise  kontseptsiooni  arendaja sotsioloogias. Ühiskond püsib koos
tänu sellele, et kõik selle liikmed on internaliseerinud ühiskonna põhiväärtused.
   Erik H Erikson (1902 – 1994)
    Inimene areneb ja sotsialiseerub läbi kogu elu, mitte ainult esimese elukümnendi jooksul nagu Freud oli
arvanud. Inimese elukäik seisneb teatavate üldinimlike probleemide lahendamises; kokku on neid probleeme
(ja seega ka arengustaadiume) kaheksa. Iga probleem iseloomustab teatud vanuses inimesi, vanusele vastava
probleemiga seotud küsimused on antud vanuses inimese jaoks kõige olulisemad.
   Inimese arengustaadiumid:
1. usaldus – usaldamatus (0 – 1,5 a vanuses)
2. iseseisvus – häbi (1,5 – 3 a)
3. initsiatiiv – süü (3 – 6 a)
4. töökus – alaväärsus (6 – 12 a)
5.  identiteet  – identiteedi segadus (12 – 18 a)
6. intiimsus – isolatsioon (18 – 24 a)
7. loovus – stagnatsioon (25 – 50 a)
8.  integratsioon  – meeleheide (50 - )
   Vasakul pool on iga staadiumi puhul toodud probleemi positiivne lahendus, paremal pool negatiivne. Kui
eelmine    probleem   on   lahendatud   positiivselt,   siis   suureneb   tõenäosus,   et   ka   järgmine   lahendatakse
positiivselt.
   Elukäigu ( elutee ) uuringud
   Elukäigu uuringud (life course studies) uurivad inimese arengut kogu tema elu jooksul. Uuritakse 
olulisemate   elusündmuste   (kooli   minek,   kooli   lõpetamine,   tööle   minek,   abiellumine,   lapse   sünd,
pensionile jäämine) ajastamist (millises vanuses need sündmused toimuvad) 
nende sündmuste toimumise  järjekorda
mitmesuguste   muutujate   (inimese   isiksuseomadused,   ajalooline   periood)   mõju   elusündmuste
ajastamisele ja järjekorrale
Kultuur ja isiksus
   Margaret Mead (1901 – 1978)
      Tegi   etnograafilisi   uurimusi   Samoa   saartel   Vaikses   Ookeanis   ja   leidis,   et   sealsetel   noortel   ei   esine
teismelise   eas   sellist   mässumeelsust   ja   identiteedi   otsinguid   nagu   lääne   noortel.   Seega   on   murde-ea
probleemid iseloomulikud ainult lääne  kultuurile  ja tulenevad ilmselt sellest, et lääne kultuuris peab selles
vanuses inimene  langetama  suuri  valikuid.  Traditsionaalses  kultuuris  sellist  valikuvabadust  pole  ega ka
sellega kaasnevaid probleeme.
   Seega erinevates kultuurides toimub isiksuse areng erinevalt.
   Kultuuridevahelised võrdlevad ( cross -cultural) uuringud 
     Uuritakse mitmesuguste psühholoogiliste tunnuste avaldumist erinevates kultuurides. Üks viis kultuure
jagada:
1. Individualistlikud   kultuurid   (Euroopa   ja   Põhja-Ameerika)   –   väärtustatakse   inimese   vabadust   ja
iseseisvust.
2. Kollektivistlikud   kultuurid   (Ida- Aasia )   –   väärtustatakse   inimese   grupikuuluvust   ja   kohustuste
täitmist.
20
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Mõtlemise areng
   Jean Piaget (1896 – 1980)
   Lapse mõtlemise areng läbib mitu staadiumi enne kui jõuab täiskasvanuliku loogilise mõtlemiseni.
1. Senso-motoorne staadium (0 – 2 a). Selle perioodi alguses ei mõista lapsed objektide konstantsust (et
objektid ka siis edasi eksisteerivad kui neid näha ei ole).
2. Preoperatsionaalne staadium (2 – 7 a). Selles vanuses laps on egotsentrist – arvab, et teised näevad
maailma   täpselt   samamoodi   nagu   tema.   Lapsel   puudub   nn.  mõistuse   teooria  (theory   of   mind)   –
arusaamine, et teistel inimestel on teadvus ja oma spetsiifiline arusaamine maailmast.
3. Konkreetsete  operatsioonide  staadium (7 – 11 a). Laps suudab mõista ainult reaalselt eksisteerivaid asju
ja seoseid, mitte võimalikke.
4. Formaalsete operatsioonide staadium (11 - ). Loogiline mõtlemine.
   Kultuur ja mõtlemine
   Lev Võgotski (1896 – 1935)
   Uuringud Kesk-Aasia karjakasvatajatega näitasid, et seal ei suuda ka täiskasvanud inimesed Euroopalikus
mõttes loogiliselt mõelda. Sellest võib järeldada, et loogiline mõtlemine on omane vaid lääne kultuuridele,
kuna   seal   on   sellist   mõtlemist   vaja   (eelkõige   koolis).   Traditsionaalses   kultuuris   pole   inimestel   vaja
abstraktset loogilist mõtlemist.
   Seega erinevates kultuurides toimub mõtlemine ja selle areng erinevalt.
  
Loodus, kultuur ja inimese areng
     Nature  ja  nurture  probleem – kumb on inimese arengu määramisel olulisem, kaasasündinud omadused
(nature) või elu jooksul õpitu (nurture)?
   Kaks äärmuslikku vastust sellel küsimusele:
Bioloogiline  determinism  – olulisemad omadused on inimesele geenide poolt kaasa antud
Keskkondlik determinism – inimese omadused sõltuvad peaegu täielikult keskkonnast
   Instinktiteooria
   William McDougall (1871 – 1938)
   Inimkäitumine on määratud kaasasündinud instinktide poolt. Inimestele omaste instinktide hulka kuuluvad
näiteks: vanemlik  hool , uudishimu, toidu otsimine, vastumeelsus, sümpaatia, seltsivus jne.
   Sotsiobioloogia (evolutsiooniline psühholoogia)
    Inimese käitumine sõltub suurel määral meie esivanematel miljonite aastate jooksul evolutsiooni käigus
kujunenud geneetilistest kohastumustest. Need kohastumused  (adaptations) aitasid meie esivanematel ellu
jääda ja järglasi saada ning mõjutavad meie käitumist ka tänapäeval.
      Mõned   inimese   sotsiaalse   käitumise   aspektid,   mis   on   ilmselt   geenide   poolt   mõjutatud   ja   on   seega
kohastumused:
keel: lapsel on kaasasündinud võime sotsiaalses  grupis  üles kasvades omandada selles grupis kõneldav
keel. Seega keele omandamise võime on  kohastumus , mis soodustab ümbritsevate inimestega suhtlemist
ja   seega   ka   ellujäämist.  Kriitiline   periood  –   kui   laps   ei   viibi   teatud   kriitilises   vanuses   keelelises
keskkonnas, siis on tal hiljem palju raskem inimkeelt omandada.
eelistused  vastasugupoole osas: uuringud on näidanud, et kõigis maailma piirkondades panevad mehed
rõhku   naise   noorusele   ja   ilule,   naised   aga   mehe   staatusele   ja   jõukusele.   Need   eelistused   on
kohastumused, mis võimaldavad inimestel kõige väärtuslikumat partnerit leida ja seega edukalt järglasi
saada.
ema ja lapse vaheline seos (attachement): ema ja lapse vaheline kiindumus on ilmselt mõlema poolne
kohastumus, mis soodustab lapse ellujäämist.
21
Sissejuhatus sotsioloogiasse
   Biheiviorism
   B F  Skinner  (1904 – 1990)
   Kogu inimkäitumine on kogemuse teel õpitud. Õppimine toimub nii loomadel kui inimetel järgmiselt: 
(a) indiviid teeb kogu aeg midagi;
(b) mõned teod toovad kaasa meeldiva tagajärje (hüvituse), mõned ebameeldiva (karistuse); 
(c) meeldivaid   tagajärgi   toonud    tegude    edasise   sooritamise   tõenäosus   tõuseb,   ebameeldivaid   tagajärgi
toonud tegude tõenäosus langeb. Tehniliselt väljendudes tähendab see, et tegude tagajärjed kinnitavad e.
sarrustavad (reinforce) inimeste käitumist.
Sellist õppimisprotsessi nimetatakse operantseks tingimiseks ( operant  conditioning).
   John B Watson (1878 – 1958)
   “Andke mulle tosin tervet imikut ja vaba voli neid üles kasvatada, ja ma garanteerin, et ma võin neist teha
ükskõik kelle – arsti, advokaadi, kerjuse või varga – sõltumata nende talendist või päritolust.”
   Albert Bandura – sotsiaalse õppimise teooria
     Vaatlev õppimine (observational learning) - suurem osa uutest oskustest ei ole omandatud mitte enda
kogemuste baasil (nagu Skinner arvas), vaid teisi inimesi jälgides ja jäljendades. Mudel – see inimene kelle
käitumist jäljendadakse
   Kaudne kinnitus – mudeli käitumise positiivsed või negatiivsed tagajärjed kinnitavad vaatleja käitumist, st.
mõjutavad vaatleja edasist käitumist.
 
Käitumisgeneetilised uuringud
    Käitumisgeneetika  (behavioral genetics) –  geneetika  aladistsipliin mis uurib mittelaboratoorsete meetodite
abil geenide ja keskkonna rolli inimkäitumise ja omaduste kujunemisel.
   Inimese geenid võib jagada:
a) universaalsed   geenid   -   sellised   mis   on   kõikidel   inimestel   ühesugused;   eelkõige   kuuluvad   siia
elutähtsate organite tööd reguleerivad geenid; nende geenide mõju inimkäitumisele uurib muuhulgas
ka sotsiobioloogia;
b) varieeruvad geenid - sellised mis on erinevatel inimestel erinevad; siia kuuluvad näiteks pikkust,
kaalu, intelligentsust, isiksuseomadusi mõjutavad geenid; neid uurib käitumisgeneetika.
 
   Käitumisgeneetilised meetodid
     Põhiidee – võrrelda omavahel inimesi, kes erinevad üksteisest sugulusastme või keskkonna sarnasuse
poolest.
1. Ühe munaraku (monosügootsete e. identsete) ja kahe munaraku (disügootsete) kaksikute võrdlemine.
Kuna monosügootsed kaksikud on geneetiliselt identsed, disügootsed aga mitte, siis kui  selgub , et mingi
tunnuse   (näiteks   intelligentsuse)   osas   on   monosügootsed   kaksikud   omavahel   sarnasemad   kui
disügootsed, siis võib järeldada, et see tunnus on geenide poolt mõjutatud.
2. Lahus   kasvanud   monosügootsete   kaksikute   võrdlemine.   Kui   peale   sündi   lahutatud   monosügootsed
kaksikud on mingi tunnuse osas sama sarnased kui koos üles kasvanud monosügooted kaksikud, siis
võib järeldada, et see tunnus on geenide poolt mõjutatud.
3. Adopteeritud laste võrdlemine nende  bioloogiliste  ja kasuvanematega. Kui laps sarnaneb mingi tunnuse
osas rohkem oma bioloogiliste vanematega, kelle juures ta pole üles kasvanud, kui kasuvanematega,
kelle juures ta on üles kasvanud, siis mõjutavad seda tunnust rohkem geenid kui keskkond.
   Need meetodid on näidanud, et näiteks intelligentsus on suurel määral inimesele kaasa sündinud (geenide
poolt määratud). 
   Keskkond mis inimese arengut mõjutab jaguneb:
Jagatud keskkond (shared environment). Need keskkonna elemendid mis on samas peres üles kasvavatel
lastel ühised (näiteks kodune majanduslik olukord).
22
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Mittejagatud keskkond (nonshared environment). Need keskkonna elemendid mis ei ole samas peres üles
kasvavatel lastel ühised (näiteks sõbrad, sünnijärjekord).
     Robert Plomin - uuringud näitavad, et jagatud keskkonna mõju inimese arengule on väike, sest samas
peres üles kasvanud lapsed on peaaegu sama erinevad kui erinevates peredes kasvanud lapsed (kui esimeste
geneetilist sarnasust mitte arvestada). See ei tähenda tingimata, et perekond (lapsevanemad) lapse arengut
üldse ei mõjuta, vaid seda, et iga laps kogeb perekondlikku keskkonda omal moel.
     Judith  Harris  – Lapsevanemad ei oma inimese arengule pikaajalist mõju.  Suhtlemine  eakaaslastega on
lapse normaalse arengu jaoks palju olulisem, kui suhtlemine vanematega.
   Sünnijärjekorra uuringud. Sünnijärjekord (birth order), see mitmenda lapsena ollakse perre sündinud, on
üks oluline mittejagatud keskkonna element,  sest see on samas peres kasvavate laste jaoks erinev (v.a.
mitmikud).  Frank   Sulloway  –   esimesena   perekonda   sündinud   ja   hiljem   sündinud   laste   vahel   on
süstemaatilised erinevused; esimesed lapsed on tavaliselt rangemad, korralikumad; hiljem sündinud lapsed
on mässajad.
7. Loeng – Sotsiaalne interaktsiooni sotsioloogilised käsitlused(ptk 4)
    Selle teema all vaadeldavad teemad kuuluvad sotsiaalpsühholoogia uurimisvaldkonda. Mitmete uurijate
arvates on sotsiaalpsühholoogia jagunenud kaheks vooluks:
1) psühholoogiline sotsiaalpsühholoogia – sotsiaalse käitumise uurimine lähtudes rohkem indiviidist
(uurimisteemad näiteks: hoiakud, sotsiaalne taju)
2) sotsioloogiline sotsiaalpsühholoogia – sotsiaalse käitumise uurimine lähtudes rohkem ühiskonnast
Käesolevas kursuses tegeldakse eelkõige  viimasega .
Igapäevase  tegevuse analüüs
    Sotsiaalteadustes  on levinud kaks lähenemist inimtegevusele
     1. Inimesel on enne tegutsema asumist enam-vähem selge plaan selle kohta, mida ta tahab teha ning
hilisem tegevus järgib neid plaane (suurema või väiksema eduga).
     2. Inimese tegevus lähtub tavaliselt pigem sissejuurdunud harjumustest kui selgest plaanist; inimene ei
mõtle kuigi palju oma igapäevase tegevuse üle; oma tegevuse üle hakatakse mõtlema alles siis kui:
(a) tekib mingi takistus harjumuspärasele tegevusele;
(b) keegi palub inimesel oma käitumist selgitada.
   Alfred Schutz – fenomenoloogiline sotsioloogia
   Loomulik   hoiak  –   suhtumine   maailma,   mis   võtab   paljud   asjad   kahtluseta   omaks;   näiteks:   maailma
eksisteerib minust sõltumatult, teised inimesed omavad üldjoontes minuga sarnaseid taustateadmisi.
   Harold Garfinkel - etnometodoloogia
   Tuleb uurida igapäevast suhtlemist juhtivaid reegleid. Seda võib teha nn. tülinorimise eksperimentide abil,
mille käigus rikutakse mingit reeglit ja vaadatakse kuidas inimesed sellele reageerivad.
Igapäevast suhtlemist juhtivate reeglite tunnused:
need reeglid on vaikivad  (tacit), vaikimisi omaks võetud, neid ei teadvustata enamasti (teadvustatakse
vaid siis kui keegi neid rikub).
kui keegi neid rikub, siis tuleb sellele rikkumisele seletus leida
nende rikkumine ajab inimesed tihti vihale (kuna arvatakse, et rikkuja tahab tüli norida). 
   Vestluseanalüüs (conversational analysis)
   Uuritakse inimeste omavahelisi vestlusi nii nagu need tegelikult toimuvad.
23
Sissejuhatus sotsioloogiasse
     Presuppositsioon  – eeldatud info; see info mida  rääkija  otse välja ei ütle, aga mille kohta ta eeldab, et
kuulaja  seda teab; taustainfo mida kuulaja peab teadma, et öeldut mõista.
   H. P. Grice – vestlust juhivad teatavad reeglid e. maksiimid. Näiteks:
alati tuleb partnerile anda piisaval hulgal infot, mitte liiga vähe ega palju
vestluses tohib mainida  ainult selliseid asju, mis on informatiivsed,  mis annavad uut teavet ja pole
iseenesest mõistetavad. 
Rolliteooria
Staatus – koht, positsioon sotsiaalses süsteemis.
Sotsiaalne süsteem – staatuste kogum; omavahel teatud suhetes olevate inimeste kogum.
Roll – staatusega kaasnev sobilike käitumiste kogum.
Rolliootused – teiste inimeste ootused rolli täitja käitumise suhtes.
Rollikonflikt   –  olukord   kus  üks  inimene  peab   samaaegselt   täitma  kahte  või   enamat   rolli,   mis  esitavad
inimesele konfliktseid nõudmisi (näiteks  töötaja  ja pereema või sõbra ja lapse roll). Üks viimasel ajal palju
uuritud rollikonflikte on töö ja perekonna konflikt ( work -family conflict)
See oli isiksuse sisene rollikonflikt, lisaks on võimalik ka inimeste vaheline rollikonflikt – olukord kus kaks
inimest on omavahel konfliktis kuna täidavad rolle, mis on omavahel konfliktis (näiteks tööandja ja töötaja
roll).
   Erving Goffman – sotsiaalne dramaturgia, rolliteooria kõige äärmuslikum variant
   Inimesed täidavad pidevalt, kogu oma elu, mingeid rolle; sellist aega, kus inimene oleks ilma ühegi rollita,
ei ole; seega pole ka mõtet otsida inimese “tõelist mina”, mis oleks vaba ühiskonna poolt ette antud rollidest.
“Mina” on mulje mida me tahame teistes enda kohta tekitada.
   Inimtegevuse peaeesmärgid: 
1) endast soovitud mulje jätmine; 
2) viisaka  konsensuse  säilitamine.
Eeslava  – “publiku” ees esinemine; selliste inimestega suhtlemine, kellele tahetakse head muljet jätta.
Tagalava – esinemisest puhkamine ja selle jaoks ettevalmistuste tegemine; siin tuntakse end üsna vabalt.
   Suhtumine enda poolt esitatavasse rolli:
1) siiras – inimene samastub rolliga;
2) küüniline – inimene distantseerib end rollist.
Mänguteooria
   
   Mänguteooria (game theory) - inimeste suhetes esinevate tüüpolukordade modelleerimine. Mänguteooria
on  tihedalt  seotud  ratsionaalse   valiku   teooriaga  ja  on  koos  sellega  viimasel   ajal  sotsiaalteadustes   palju
toetajaid leidnud.
Mänguteooria eeldused:
1) on kaks mängijat
2) igal mängijal on valida kahe strateegia – pettuse ja koostöö – vahel;
3) mängijad käituvad ratsionaalselt, maksimeerivad oma kasumit.
   Tuntumad mänguteoreetilised mudelid:
chicken
sugupoolte konflikt
vangidilemma   (prisoner’s   dilemma):   olukord   kus   vastastikune   koostöö   on   mõlemale   osapoolele
kasulikum kui vastastikune petmine, aga kõige kasulikum on ise teist  petta , siis kui teine püüab koostööd
teha ja kõige kahjulikum on ise koostööd üritades petta saada.
24
Sissejuhatus sotsioloogiasse
     Vangidilemma   on   kõige   tuntum   mänguteoreetiline   mudel,   kuna   leitakse,   et   vangidilemma   abil   saab
kirjeldada väga paljusid olukordi sotsiaalses suhtlemises; muuhulgas ka  Hobbes ’i sotsiaalse lepingu  teoorias
käsitletavat.
   Thomas Hobbes. Teos “Leviathan” (1651)  
      Sotsiaalse   lepingu   teooria   -   üks   mõjukamaid   teooriaid   sotsiaalteaduste   ajaloos,   muuhulgas   ka
mänguteooria eelkäija.
     Looduslik seisund  –  kõikide sõda kõikide vastu, iga inimene ajab taga oma kasumit olles selle nimel
valmis   teisi   inimesi   igal   võimalusel   petma;   selline   olukord   eksisteeriks   ühiskonna   puudumisel.   Kuid
inimesed saavad aru, et kõikide sõda kõikide vastu pole neile kasulik.
     Ühiskondlik (sotsiaalne) leping  – implitsiitne kokkulepe mille inimesed just nagu sõlmiksid kui nad
loobuvad vabatahtlikult oma looduslikust seisundist, st. nad  alluvad  sotsiaalsetele normidele selle asemel, et
igas olukorras ainult oma kasu taga ajada. 
   Riik -  organ mis  valvab , et inimesed ikka täidaksid ühiskondlikku lepingut. 
      Hobbes’i   teooria   mänguteoreetiline   interpretatsioon   -   inimene   mängib   ülejäänud   ühiskonnaga
vangidilemmat:
                                                 ÜLEJÄÄNUD ÜHISKOND
                                           Pettus                                    Koostöö
MINA    Pettus            looduslik seisund                     muidusööja
              Koostöö         altruist                                      sotsiaalne leping
   Mõned mänguteoreetilised terminid
      Muidusööja   (free-rider)   –   see   kes   kasutab   teiste   inimeste   poolt   toodetud   hüve,   selle   tootmisse   ise
panustamata. Iga ühiskonnaliikme jaoks oleks kõige kasulikum olla muidusööja.
    Teise astme muidusööja (second order free-rider) – see kes jätab vahele jäänud muidusööja karistamata,
kuna  karistamine  on karistajale  kulukas .
     Ühislaua  tragöödia  (tragedy of commons) – olukord kus inimesed kasutavad ühist ressurssi (näiteks
looduskeskkonda) ja kulutavad selle ära, kuna igaüks loodab, et kõik teised peale tema  loobuvad selle
kasutamisest.
   Sotsiaalse korra probleem (problem of order) 
   Miks esineb ühiskonnas kord ja koostöö?, miks pole kõikide sõda kõikide vastu?, miks inimesed täidavad
sotsiaalset lepingut ja alluvad reeglitele?
   Hobbes – “kõva käsi” (riik) valvab korra järele, karistab lepingu rikkujaid.
   Talcott Parsons – inimesed alluvad sotsiaalsetele normidele kuna nad on need internaliseerinud.
     Sotsiobioloogia  – inimliigi esindajatel on evolutsiooni jooksul kujunenud kaasasündinud vastumeelsus
teiste petmise vastu, kuna selline vastumeelsus on soodustanud inimeste võimet liigikaaslastega koos elada.
     Robert  Axelrod   – koostöö võib tekkida ka ratsionaalsete indiviidide vahel ilma, et oleks vaja eeldada
väliseid jõude (nagu kõva käsi või sotsiaalsed normid). Seda  eeldusel , et mängijad kohtuvad omavahel
korduvalt  ning et nad mõtlevad  kaugemale  kui ainult  praegune hetk. Korduval kohtumisel  (püsisuhtes)
muutub koostöö petmisest kasulikumaks.
      Axelrod   korraldas   erilise   mänguteoreetiliste   strateegiate   turniiri,   kus   erinevad   strateegiad   mängisid
üksteise vastu arvutil. Strateegiate turniiri võitja – tit for tat (“vorst vorsti vastu”).
25
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Sotsiaalsed võrgustikud
   Sotsiaalne võrgustik – inimeste suhete “võrk”; tekib kui joonistada inimesed paberile ja ühendada üksteist
tundvad inimesed joonega.
    Jacob  Moreno (1889-1974) –  sotsiomeetria , teadus sotsialsetest võrgustikest.
   Sotsiomeetriline küsitlus – lastakse kõikidel grupi liikmetel öelda, milline ülejäänud grupi liikmetest talle
kõige rohkem meeldib (või kellega ta tahaks koos töötada, mängida, vestelda vms.). Sedasi saadakse teada,
millist grupiliiget kõige rohkem valitakse ja keda üldse ei valita. 
   Sellise küsitluse tulemusena võib igas grupis välja selgitada 5 sotsiomeetrilist staatust:
1.  Populaarsed  grupiliikmed – need keda hästi  teatakse  ja kellesse hästi suhtutakse.
2. Tõrjutud – need keda teatakse ja kellesse suhtutakse negatiivselt.
3. Unustatud – need keda eriti tähele ei panda.
4. Vastuolulised – need kes paistavad silma, kellesse halvasti ei suhtuta, aga kelle suhtes puudub ka üldine
heakskiit .
5. Keskmised
   Võrgustikuanalüüs ( network  analysis)  
   Erinevalt sotsiomeetriast analüüsib reaalseid suhteid (mitte eelistusi).
   Sotsiaalsete võrgustike omadused:
suhete tugevus inimeste vahel: (1) tugev suhe – lähisugulased, head sõbrad, armastajad; (2) nõrk suhe –
töökaaslased, naabrid.  Mark Granovetter: töökoha otsimisel on nõrkadest suhetest rohkem kasu kui
tugevatest; seda ilmselt seetõttu et lähisõbrad ja sugulased on meiega sarnased ja ei anna meile uut infot.
Homofiilia  – “sarnase armastamine”, inimeste kalduvus sõlmida lähisuhteid (sõprus, abielu) endasarnaste
inimestega.
võrgustiku  tihedus: (1) tihe võrgustik – kõik minu tuttavad on ka omavahel tuttavad; (2) hõre võrgustik –
paljud minu tuttavad ei ole omavahel tuttavad.
Võrgustikuauk – kui kaks minu tuttavat teineteist ei tunne, siis on nende vahel võrgustikus “auk”.  Ronald
Burt: edukamad on sellised ärimehed, kelle ärisuhete võrgustik sisaldab palju auke.
Sild  võrgustikus – suhe mis ühendab kaks inimgruppi, kelle vahel muidu ühtegi ühendavat seost ei olnud.
võrgustiku heterogeensus: kui palju erinevaid inimtüüpe võrgustik sisaldab. 
8. loeng – Kultuur ja ühiskond(ptk 3,11,22)
   Ühiskonna mõiste
     Ühiskond – sotsiaalne  süsteem,  omavahel  seotud elusolendite  kogum.  Ühiskondadest võime  rääkida
paljude loomaliikide puhul; kõige  keerulisemad  ühiskonnad on sotsiaalsetel putukatel ( sipelgad , mesilased)
ja inimestel.
      Igapäevases   kõnepruugis   on   ühiskonna   mõiste   tihti   võrdne   riigiga   (Eesti   riik   =   Eesti   ühiskond);
põhjalikumas  analüüsis  on ühiskond siiski laiem nähtus kui riik (riik on üks ühiskondliku elu  ilminguid ).
   Kultuuri mõiste
kultuur hinnangulises tähenduses: kultuur kui vastand kultuuritusele, barbaarsusele
kultuur laiemas tähenduses: kultuur kui vastand loodusele, looduslikule; kultuur kui see mis on inimese
tehtud
kultuur kitsamas tähenduses: kultuur kui vastand teistele ühiskonna komponentidele, kultuur kui üks
ühiskonna osa
   Loomade kultuur
26
Sissejuhatus sotsioloogiasse
     Loomade kultuurist räägitakse siis, kui ühe liigi erinevad populatsioonid käituvad erinevalt, aga need
erinevused   ei   tulene   otseselt   geneetilistest   erinevustest   ega   ümbritseva   looduskeskkonna   erinevustest.
Näiteks linnulaulu dialektid erinevates piirkondades ja erinevad toiduhankimise viisid šimpansitel.
Kultuur laiemas tähenduses
Ühiskonna tüübid
     Järgnev  tüpoloogia  lähtub eelkõige elatusvahendite hankimise viisist ja kajastab mingil määral tüüpide
ajaloolist järgnevust.
Kütid ja korilased (hunters and gatherers; foragers)
Inimkond on valdava osa oma ajaloost elanud selles ühiskonnatüübis.
Sõltuvus  loodusest. Ise ei kasvatata ei loomi ega taimi; toitu hangitakse küttimise ja korilusega.
Väikesed grupid. Elatakse paarikümne inimeselistes gruppides, aeg-ajalt kogunetakse ka suurematesse
gruppidesse.
Liikuv eluviis. Liigutakse ringi, ühes kohas ei peatuta kaua.
Sooline   tööjaotus.   Mehed   tegelevad   peam.   küttimisega,   mis   on   küllaltki   ebakindel   toidu   hankimise
vahend. Naised korilusega mis on palju kindlam ja annab soojades piirkondades suurema osa toidust
(Arktilistel aladel on küttimine peatähtis).
Eraomandi puudumine ja võrdsus; varandust kantakse kaasas.
Keskse võimuorgani puudumine.
Tehakse suhteliselt vähe tööd (võrreldes keerulisemate ühiskondadega).
Toidu jagamine. Kellel on, see annab teistele.
Ühtekuuluvustunne loodusega.
   Aiaviljelus (horticulturalism)
Ekstensiivne põllundus. Kasvatakse ühes kohas taimi kuni  muld  saab ära kurnatud, siis puhastatakse
endale uus maalapp.
Ühele põllulapile istutatakse erinevaid taimi; taimede eest eriti ei hoolitseta.
Praegu esineb eelkõige troopilistes piirkondades.
   Karjakasvatajad (pastoralism)
Liigutakse karjaga ringi (nomaadid) või karjatatakse ühe koha peal.
Uhked, sõjakad
   Põllumajandus (agriculturalism)
Intensiivne põllundus. Elatakse kogu aeg ühe koha peal ja haritakse sama maalappi.
Tehakse palju tööd; põllumaa eest hoolitsemiseks rajatakse niisutussüsteeme, väetatakse.
Suur ebavõrdsus
Suur asutustihedus.
Spetsialiseerumine , tekivad sotsiaalsed grupid kes ise ei tegele toidu tootmisega.
   Industriaalühiskond (industrial)
Enamus inimesi ei tegele toidu tootmisega
Spetsialiseerumine
Suur asustustihedus
Linnastumine
   Postindustriaalne ühiskond
-
Peamiseks majandussektoriks on teenindus, mitte enam tootmine
27
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Olulisemaks ressursiks on informatsioon, mitte enam tehnoloogia
Kultuuri olemust seletavad teooriad
1. Kultuur on iseseisev nähtus, kultuur ei tulene loodusest
   Emile Dukheim: sotsiaalseid fakte saab seletada vaid teiste sotsiaalsete faktide kaudu
      Alfred   Lewis   Kroeber:   kultuur   on   superorganism   -   tervik   mida   ei   saa   taandada   inimese   ega
looduskeskkonna   omadustele.    Kultuuril    on   oma   sisemine   arenguloogika.   Viimasest   annavad   tunnistust
samaaegsed avastused ja leiutised.
2. Kultuur on looduslikku päritolu
a) Kultuur tuleneb inimese bioloogilisest loomusest
   Bronislav Malinowski: institutsioonid tekivad vastusena inimvajadustele
   Sotsiobioloogia: sotsiaalsete nähtuste üheks allikaks on inimese geneetilised kohastumused.
b) Kultuur tuleneb looduskeskkonnast 
    Marvin Harris, Julian Steward – kultuurimaterialism e. kultuuriökoloogia uurib seda, kuidas erinevad
ühiskonnad kohanevad looduskeskkonnaga, kus nad asuvad. Eelkõige uuritakse traditsionaalseid kultuure.
Eeldatakse   et   kultuurilised   traditsioonid   ja   kombed   peavad   kuidagi   sobituma   ümbritseva
looduskeskkonnaga.
   Geograafiline determinism – ühiskonna olemus sõltub sellest, millises geograafilises piirkonnas ta asub;
riigi võimsus ja poliitika sõltub tema asukohast ja kujust.
   Kuidas läheneda võõrale kultuurile:
etnotsentrism: teist kultuuri hinnatakse oma kultuuri standardite põhjal.
kultuurirelativism: igat kultuuri hinnatakse selle kultuuri enda standardite põhjal.
universalism: kõiki kultuure hinnatakse mingite universaalsete standardite põhjal.
Kultuur kui üks ühiskonna  komponent
   Tihti öeldakse et ühiskond koosneb kolmest komponendist:
1. Majandus – tootmine, äri
2. Poliitika – õigussüsteem, valitsemine, bürokraatia
3. Kultuur (kitsamas tähenduses) – kunst, rahvakultuur, massimeedia,  sport , religioon
   Kultuuri (kitsamas tähenduses) võib omakorda jagada järgmisteks komponentideks:
1. Materiaalne kultuur – tööriistad, olmeesemed, hooned, riided, toit jms.
2. Vaimne kultuur. Seda võib omakorda jagada sellisteks komponentideks:
1)  Sümbolid  e. märgid – objektid mis tähistavad midagi; nt. keel,  diskursus  
2) Sotsiaalsed normid – ettekujutused õigest käitumisest
3) Väärtused – inimeste poolt omaks võetud arusaamad selle kohta, milline käitumine, eluviis on hea,
õiglane, väärtuslik jne.
Kulturoloogia – teadus mis uurib kultuuri kui inimesest ja teistest ühiskonna osadest  iseseisvat  nähtust.
Keel
   Loomulik keel on olulisim sümbolite (märkide) süsteem, millega inimesed kokku puutuvad.
Mõned loomuliku keele omadused:
keele märgid (sõnad) on tähistatava objektiga seotud kokkuleppeliselt (konventsionaalselt): sõna pole
enamasti objektiga millegi poolest “sarnane”, see et näiteks sõna “lill” tähistab just sellist objekti nagu ta
28
Sissejuhatus sotsioloogiasse
tähistab tuleb sellest, et inimesed on nii kokku leppinud, mitte sellest, et sõna “lill” on lillega millegi
poolest sarnane.
keel on generatiivne: lõplikust hulgast sõnadest võib moodustada (genereerida) lõpmatu hulga lauseid.
   Keel ja mõtlemine
   Edward Sapir & Benjamin Lee Worf – lingvistilise relatiivsuse hüpotees.
   Inimese emakeel mõjutab olulisel määral seda, kuidas inimene maailma tajub ja sellest mõtleb. Erinevate
keelte   rääkijad   elavad   erinevates   maailmades.   Näiteks   Hopi   indiaanlaste   keeles   pole   spetsiaalseid
grammatilisi vahendeid mineviku, oleviku ja tuleviku eristamiseks, mistõttu võib oletada, et Hopide arusaam
ajast on hoopis teistsugune kui meil.
   
Diskursus
   Diskursus – viis millestki rääkida, reeglid mis juhivad seda mida mingi asja kohta on tavaks öelda; näiteks
Euroopa Liidu diksursus kujutab endast kõike seda, mida Euroopa Liidu kohta öeldakse ja reegleid mis
juhivad Euroopa  Liidust  rääkimist või kirjutamist.
     Michel   Foucault  –   ajalooline   diskursuseanalüüs.   Uurib   seda,   kuidas   mingite   teemade   kajastamine
tekstides aja jooksul muutub, kuidas ühed arusaamad muutuvad üldlevinuks ja teised kaovad. 
   Teun van Dijk – analüüsib ajakirjanduslikku diskursust, eriti uudiseid.
     Ajalehtede   ja   televisiooni   uudised   on   küll   näiliselt   objektiivsed,   aga   sisaldavad   tegelikult   varjatud
suhtumist    kajastavate   sündmuste  kohta.   See  varjatud  suhtumine  on  tavaliselt  selline,  mis   on  kooskõlas
valitsevate gruppide huvidega, aga kuna seda suhtumist edastatakse meedias varjatult, mitte otsesõnu, siis ei
saa inimesed aru, et nendega manipuleeritakse.
Sotsiaalsed normid
   Mis on sotsiaalne norm? Milline käitumine on normaalne? – sellele küsimusele saab kahel moel vastata:
normaalne   on   antud   ühiskonnas   kõige   enam   levinud   käitumine   (sotsiaalse   normi   mõiste   statistiline
tõlgendamine).
normaalne on õigeks peetud käitumine, selline mis vastab mingile ideaalile, ettekirjutusele (sotsiaalse
normi mõiste preskriptiivne tõlgendamine).
   Mõned probleemid sotsiaalsete normide tõlgendamisel:
Väärkonsensus (false consensus) – inimesed arvavad ekslikult, et teistel on nendega sarnane ettekujutus
õigest käitumisest.
Pluralistlik ignorants (pluralistic ignorance) – inimesed arvavad ekslikult, et teiste inimeste käitumine või
arvamus õige käitumise kohta erineb nende omast.
Väärtused
    Väärtused, väärtushinnangud – arusaamad sellest mis on hea, ilus, õiglane jms. Sarnased väärtused võib
kokku grupeerida väärtuste dimensioonidesse, vastandlike väärtuste paaridesse. Mõned olulised väärtuste
dimensioonid:
Traditsionalism – väärtustatakse traditsioonide järgimist, esivanemate austamist.
Modernism – väärtustatakse iseseisvat mõtlemist, oma peaga otsustamist.
Kollektivism – väärtustatakse kollektiivi kuulumist ja selle heaks töötamist.
Individualism – väärtustatakse individuaalset heaolu ja saavutusi.
Materialism – väärtustatakse materiaalset heaolu, majanduslikku jõukust.
Postmaterialism – väärtustatakse eneseteostust, sõnavabadust, isiksuse arengut.
29
Sissejuhatus sotsioloogiasse
   Ronald Inglehart - inimese väärtuste kujunemine
(a) väärtusi mõjutab eelkõige lapsepõlve keskkond;
(b) väärtustatakse eelkõige seda mida endal ei ole, neid vajadusi, mis endal on rahuldamata; see väide lähtub
Maslow  vajaduste teooriast.
Abraham Maslow – baasiliste vajaduste hierarhia.
bioloogilised vajadused
turvalisuse vajadus
sotsiaalse kuuluvuse vajadus
tunnustatuse vajadus
eneseteostuse vajadus
Iga   järgneva   tasandi   vajaduse   teke   eeldab   üldjuhul   elementaarsemate   vajaduste   rahuldamist,   kuigi
erandjuhul võib inimene keskenduda ka mõne kõrgema vajaduse rahuldamisele enne kui elementaarsem
vajadus on rahuldatud.
Inglehart on oma suures uuringus World  Values  Survey leidnud, et jõukates kapitalismimaades domineerivad
inimeste seas postmaterialistlikud väärtused (ilmselt seetõttu, et seal on inimeste bioloogilised vajadused
kõik rahuldatud ja need ei tundu seetõttu tähtsad); vaesemates riikides on inimesed aga materialistlikumad.
 
Kultuuri vormid
Rahvuskultuur  – kultuur mida jagavad sama keelt kõnelevad inimesed
Massikultuur – laiade masside seas levinud ja/või massimeedia kaudu leviv kultuur
Eliitkultuur e. kõrgkultuur – priviligeeritud vähemuse seas levinud kultuur
Subkultuur  – mingi vähemuse seas levinud kultuur
Kontrakultuur – vastandab end domineerivale kultuurile
Rahvuskultuur
   Johan Gotfried Herder – 18. sajandi filosoof.
Maailma   ajalugu   on   rahvuste   ajalugu,    rahvused    on   ajaloo   tõelised   subjektid.   Rahvused   on   ürdsed
moodustised. Rahvus on inimese üks olulisemaid tunnuseid. Iga rahva keskne tunnus on keel, aga igal  rahval
on ka oma unikaalne rahvavaim.
Rahvuslik ärkamine – protsess mille käigus rahvus saab iseendast teadlikuks ja hakkab püüdlema rahvusriigi
loomise poole. Enne ärkamist eksisteerib rahvus nö. uinunud olekus.
   Benedict Anderson – rahvus on inimeste viis maailmas enda kohta määratleda.
Rahvused   hakkasid   tekkima   u.   16-17   sajandi   paiku.   Enne   seda   tundsid   inimesed   kokkukuuluvustunnet
nendega   kes   olid   nendega   sama   religiooni   või   allusid   samale   valitsejale.   Seoses   trükimeedia   levikuga
hakkasid inimesed kogukonna  tunnet  tundma nende inimeste suhtes, kes lugesid nendega samas keeles. 
Massikultuuri analüüs ja kriitika
   Frankfurdi koolkond (Max Horkheimer, Herbert Marcuse, Theodor Adorno, Erich Fromm jt.).
30
Sissejuhatus sotsioloogiasse
     Kritiseerisid kapitalistlikku ühiskonda lähtudes Marxi võõrandumise kontseptsioonist. Olid 1960ndatel
üliõpilasrahutuste eesotsas.
   Lääne massikultuuri kriitika. Kommertslik massikultuur surub inimestele peale kapitalistlikuks tootmiseks
vajalikke   väärtusi;   teeb   inimesed   ühetaolisteks   robotiteks,   kellel   puudub   igasugune   individuaalsus   ja
kriitiline   mõtlemine.   Kapitalistliku   kultuuritööstuse   toodang   on   sama   standardiseeritud   kui   tehase
tootmisliini toodang.
     Asjastumine (commodification) – tendents vaadelda kõiki nähtusi ja inimsuhteid nende turuväärtusest
lähtuvalt.
     Tarbimisantroploogia  - kritiseerib Frankfurdi koolkonda, uurib inimese  igapäevast  kultuuri tarbimist.
Inimene ei ole massikultuuri passivne ori, vaid oskab sellega aktiivselt manipuleerida.
      Turult   väljunud   (decommodified)    kaubad    –   kaubad   mis   peale   ostmist   inimesele   omaseks   saavad   ja
omandavad seega omaniku jaoks uue tähenduse lisaks oma turuväärtusele.
   Pierre Bourdieu – klass ja maitse.
     Inimese klassipäritolu paneb paika selle milline on tema elustiil ja tema maitse toidu, riietuse, kunsti,
spordi jne osas.
     Habitus  – inimeses elukogemuse käigus kujunev tüüpiliste kalduvuste, oskuste, harjumuste, eelistuste
süsteem.  Samast  klassist pärit inimestel on sarnane habitus.
Subkultuuri ja domineeriva kultuuri suhted
      Akulturatsioon   –   protsess   mille   käigus   subkultuur   (enamasti   mõeldakse   siin   subkultuuri   all   mingit
rahvusvähemust,   näiteks   venelaste   kogukonda   Eestis)   kohaneb   domineeriva   kultuuriga.  Akulturatsiooni
erinevaid viise näitab järgmine tabel:
                                              Subkultuuri suhtumine domineerivasse kultuuri
                                                       positiivne                           negatiivne
Suhtumine      positiivne         INTEGRATSIOON              SEPARATISM
oma
kultuuri          negatiivne        ASSIMILATSIOON        MARGINALISATSIOON
9. loeng – Sotsiaalne ebavõrdsus(ptk 8,9,10)
Sotsiaalne struktuur
   Sotsiaalse struktuuri mõistet kasutatakse sotsioloogia teooriates palju ning tihti väga raskesti mõistetavalt.
Kõige lihtsama definitsiooni järgi on sotsiaalne struktuur erinevatesse kategooriatesse kuuluvate inimeste
(näiteks mehed ja naised, kõrgharidusega ja keskharidusega inimesed) sagedus ühiskonnas.
   Peter M Blau järgi on sotsiaalsel struktuuril kaks  dimensiooni :
1. Sotsiaalne diferentseerumine e. eristumine (horisontaalne dimensioon) – inimeste vahelised erinevused,
mis ei sea osasid inimesi teistega võrreldes paremasse olukorda.
2. Sotsiaalne  stratifikatsioon  e. ebavõrdsus e. kihistumine  (vertikaalne dimensioon) – inimeste vahelised
erinevused   hüvedes   (raha,   staatus),   mis   seavad   osad   inimesed   paremasse   olukorda   kui   teised.
Stratifikatsiooni  ja ebavõrdsuse mõisteid kasutatakse tihti sünonüümidena, kuigi mõnedes käsitlustes on
stratifikatsiooni   (kihistumise)   mõiste   siiski   kitsam   kui   ebavõrdsuse   mõiste   –   stratifikatsioon   on
suhteliselt püsiv, väljakujunenud ja ühiskonnas üldiselt omaks võetud ebavõrdsus.
31
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Ebavõrdsus erinevates ühiskondades
     Üldise arvamuse  järgi olid (ja on) kõige primitiivsemad  ühiskonnad sellised kus praktiliselt  puudus
stratifikatsioon (v.a. mõningane vanuseline ja sooline ebavõrdsus). Keerulisemad ühiskonnad on aga kõik
stratifitseerunud.
   Stratifitseerunud ühiskonnad võib jagada:
     Kasti- ja seisuseühiskond – kõik inimesed jagunevad selgelt eristavatesse kastidesse (või seisustesse),
millesse kuulutakse sünnipäritolu järgi ja mida elu jooksul vahetada ei saa (nt. Indias –  preestrid , sõjamehed,
kaupmehed, talupojad, puutumatud).
     Klassiühiskond – inimesed jagunevad  klassidesse (või  kihtidesse e. straatidesse), millede vahele ei saa
väga selget piiri tõmmata ja mida saab elu jooksul mõningate raskustega vahetada.
Sotsiaalse positsiooni mõõtmine
Mille alusel jaotada inimesi klassidesse (kihtidesse)?
Karl Marx on autor kellega „klassi“ mõistet sotsioloogias eelkõige  seostatakse . Marxi järgi määrab inimese
klassipositsiooni   tema   suhe   tootmisvahenditega   (kapital,   tööriistad,   maa,    tööjõud ),   st.   kas   ta   omab
tootmisvahendeid või mitte. Selle alusel saab kapitalistlikus ühiskonnas eristada kahte klassi:
kapitalistid: omavad tootmisvahendeid (kapitali, maad, tööriistu)
töölised: ei oma tootmisvahendeid (peale enda tööjõu)
Max Weber pidas Marxi lähenemist liiga ühekülgseks, inimesi saab kihtidesse jaotada ka muude tunnuste
alusel peale majanduslike. Kolm olulist stratifitseerumise aluseks olevat tunnust on:
1) majanduslik  jõukus  – tootmisvahendite omamine, sissetulek
2) staatus, prestiiž – kuivõrd teised inimesed antud isikust lugu peavad
3) võim – kas inimene saab tänu positsioonile oma tahet teistele peale suruda
Tänapäeva   sotsioloogilistest   uurimustes   mõõdetakse   inimeste   sotsiaalset   positsiooni   peamiselt   kolme
muutuja   alusel   –   haridus,   amet,   sissetulek.   Need   kolm   näitajat   annavad   kõige   üldisema   pildi   inimese
elatustasemest ja elustiilist; need näitajad panevad suuresti paika ka inimese klassi kuhu ta kuulub.
Klassisüsteemi areng
19. sajandil, Marxi eluajal, võis üldjoontes rääkida järgmistest klassidest
kapitalistid e. kodanlus - suurfirmade  omanikud
väikekodanlased – väikefirmade omanikud
töölised e. proletariaat – füüsilise töö tegijad vabrikutes
talupojad – maarahvas
Kapitalistid   ja   töölised   on   Marxi   järgi   kapitalistliku   ühiskonna   kõige   olulisemad   klassid,   kuna   nende
vaheline vastuolu on ühiskonna edasise arengu alus. Ülejäänud klassid peaksid kõik ajapikku  muutuma
töölisteks, nii et kapitalistliku süsteemi lõppstaadiumis on järgi ainult kaks klassi. 
Tänapäeva arenenud kapitalistlikus ühiskonnas võib laias laastus eristada järgmisi  klasse :
kõrgklass   –   suurfirmade   juhid   ja   omanikud,   maailmakuulsad    kunstnikud ,   tipp- poliitikud ,   tähtsamad
aristokraatide suguvõsad
keskklass  – keskmise suurusega ja väikeste firmade juhid ja omanikud, kõrgharidusega  spetsialistid  e.
professionaalid   (nt.   arst,   advokaat).   Keskklass   elab   jõukalt,   tavaliselt   oma    majas    äärelinnas,   ei   pea
muretsema   homse   toimetuleku   pärast,   kuid   väga   laristada   ka   ei   saa,   omab   tavaliselt   küllaltki
32
Sissejuhatus sotsioloogiasse
konservatiivseid   väärtushinnanguid.   Suurearvulise   keskklassi   tekkimist   lääne   ühiskondades   Marxi
teooria ette ei näinud.
töölisklass – teevad enamasti vähest haridust nõudvat tööd (nt. kaevur, poemüüja). Elutingimused on
enamasti tagasihoidlikumad kui keskklassil, kuid samas palju paremad kui töölistel 19. sajandil.
alamklass – kroonilised  töötud , kodutud, alkohoolikud
Ametite  (töökohtade) klassifitseerimine
     International   Standard   Classification   of   Occupations  (ISCO)   –   rahvusvaheliselt   kasutatav   ametite
klassifikatsiooniskeem,   mis   klassifitseerib   ametid   tööülesannete   iseloomu   ja   nõutava   haridusliku
kvalifikatsiooni   järgi   (st.   sarnaste   tööülesannetega   ja   haridustasemega   ametid   kuuluvad   ühte   rühma).
Kümme peamist ametite rühma – juhid, tippspetsialistid (e. kõrgharidusega spetsialistid või professionaalid),
keskastme spetsialistid, ametnikud, teenindus- ja müügitöötajad, põllumajanduse ja kalanduse oskustöölised,
oskus- ja käsitöölised, seadme- ja masinaoperaatorid, lihttöölised, relvajõud.
   Ametite prestiiži skaalad – lastakse inimestel hinnata, kui kõrge on nende arvates erinevate ametite prestiiž
ühiskonnas. Nii saab iga ameti kohta keskmise prestiiži näitaja. Seega ametid reatatakse paremusjärjestusse
selle alusel, kui prestiižikateks neid peetakse.
   Ametite sotsiaalmajanduslik indeks – ametid reatatakse paremusjärjestusse selle alusel kui kõrge on nendel
ametitel töötavate inimeste keskmine haridus ja sissetulek.
Ebavõrdsuse mõõtmine ühiskonna tasandil
     Ebavõrdsust saab mõõta selle alusel, kui ühtlaselt on sissetulekud antud riigis inimeste ( perekondade )
vahel jaotunud. Seda mõõdab  Lorenzi  kõver:
        Kumulatiivne  %
       sissetulekutest                  A                  B
 
                                          Kumulatiivne % inimestest (peredest)
A – ideaalse  võrdsuse joon, B – Lorenzi kõver, näitab kui kaugel on sissetulekute  tegelik jaotus riigis
ideaalsest võrdusest.
     Gini indeks – arvutatakse Lorenzi kõvera põhjal, näitab sissetulekute jaotumise võrdsust (0 = täielik
võrdsus, kõikide inimeste sissetulekud on samad; 1 või 100 = täielik ebavõrdsus, üks inimene saab kõik riigi
sissetulekud ja teised ei saa midagi)
    Ebavõrdsust saab mõõta ka näiteks selle alusel kui suure % kõikidest sissetulekutest riigis saavad kõige
vaesemad 20% inimestest ja kõige rikkam 20% inimestest.
     Lorenzi kõvera ja Gini indeksi abil ei saa väljendada ainult sissetulekute jaotumist, vaid ka igasuguste
teiste hüvede jaotust (näiteks autod, lapsed, naised, mehed, seks, alkoholitarbimine jne).
Vaesus
     Absoluutne vaesus – inimene elab allpool teatavat minimaalset vajaduste rahuldatuse piiri (vaesuspiiri,
elatusmiinimumi).
    Suhteline vaesus – inimene elab viletsamalt kui tema referentgrupp (need kellega ta end võrdleb). Eesti
Statistikaamet mõistab suhtelise vaesuse all riigi keskmise sissetulekuga võrreldes vaeselt elamist.
33
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Millest sõltub ebavõrdsuse tase riigis?
   Majanduslik areng ja ebavõrdsus
     Arvatakse et riigi majandusliku arengu (nt. sisemajandusliku  koguprodukti  e. SKP) ja riigis valitseva
ebavõrdsuse seos on järgmine:
   sissetulekute
   ebavõrdsus
   riigis
                                      riigi majanduslik arengutase (SKP)
See   on  nn.  Kuznetsi  kõver.  Seega  ebavõrdsus  on  kõige   suurem   keskmise  arengutasemega  riikides  ehk
teisisõnu: vaestes riikides on enamus inimesi vaesed, kui riigi majandus hakkab arenema, siis hakkab ka
ebavõrdsus kasvama  (osade gruppide elu läheb paremaks, teiste  oma  halvemaks)  ja alles peale  teatava
arengutaseme saavutamist hakkab sissetulekute jaotus jälle võrdsustuma.
Funktsionalistlik stratifikatsiooni teooria
Kingsley Davis & Wilfred Moore
-
ühiskond on süsteem, mille eesmärk on enesesäilitamine
ühiskond koosneb sotsiaalsetest positsioonidest
sotsiaalsed positsioonid on ühiskonna säilimise jaoks erineval määral vajalikud
ühiskond koosneb erinevate võimetega inimestest
ühiskonna säilimise jaoks on vaja inimesed positsioonidele paigutada
kõige tähtsamatele positsioonidele tuleb paigutada kõige andekamad inimesed
erinevad positsioonid pakuvad inimestele erineval määral hüvesid (raha, prestiiž)
olulisemad positsioonid pakuvad rohkem hüvesid, mis tekitab inimeste seas konkurentsi olulisematele
positsioonidele pääsemise pärast
positsioonide vaheline ebavõrdsus on seega ühiskonna jaoks kasulik, kuna motiveerib inimesi pingutama
positsiooni omandamise edu sõltub inimese andekusest; seega kõige andekamad inimesed saavad kõige
olulisemad ja paremad positsioonid
need kes jäävad madalamatele positsioonidele tahaksid küll kõrgemale tõusta, kuid on üldjoontes siiski
olemasoleva hüvede jaotusega nõus, kuna igaüks on saanud selle, mille ta on ära teeninud.
Omistatud   staatus  –   selline   staatus   (sotsiaalne   positsioon)   mis   omistatakse   inimesele   tema   päritolu
(vanemate staatuse) alusel.
Omandatud staatus – selline staatus mille inimene ise elu jooksul omandab
Meritokraatia  –   ühiskond   kus   iga   inimese   sotsiaalse   staatuse   määravad   tema   sisemised   võimed   ja
motivatsioon.
   
Konfliktiteoreetiline stratifikatsiooni teooria
Karl Marx, Ralf Dahrendorf, Randall Collins
-
ühiskond koosneb konfliktis olevatest gruppidest
erinevad grupid omavad erineval määral hüvesid ja võimu
need kes omavad rohkem hüvesid, omavad neid tänu sellele, et nad võtavad vaesematel gruppidelt osa
nende hüvedest ära
ebavõrdsus on seega kasulik ainult neile kes omavad ressursse
need kes on võimul, on seal tänu sellele, et nad takistavad jõuga teiste gruppide pääsemist võimu juurde
inimese poolt omatav hüvede ja võimu hulk sõltub eelkõige tema päritolust
halvematel positsioonidel asuvad inimesed pole olukorraga nõus, aga neil on raske midagi olukorra
muutmiseks teha.
34
Sissejuhatus sotsioloogiasse
Sotsiaalne  mobiilsus
(social mobility)
   Inimeste liikumine sotsiaalsete positsioonide (töökohtade) või kihtide vahel.
Ülenev mobiilsus – liikumine vähem prestiižikalt (vähem hüvesid pakkuvalt)  töökohalt  rohkem prestiižikale
(rohkem hüvesid pakkuvale).
Alanev mobiilsus – liikumine rohkem prestiižikalt töökohalt vähem prestiižikale.
Horisontaalne mobiilsus – liikumine uuele positsioonile, mis on sama prestiižikas kui eelmine, st. töökoha
vahetus toimub sama kihi siseselt.
Põlvkonnasisene mobiilsus – inimese elu jooksul toimuvad töökohtade vahetused, võrreldakse inimese uut
töökohta tema enda varasema töökohaga.
Põlvkondade   vaheline   mobiilsus  –   kahe   või   rohkema   põlvkonna   jooksul   toimuvad   töökoha   vahetused,
võrreldakse inimese enda töökohta tema vanemate  omaga ; kui lapsed on täiskasvanuks saades enamasti
teistsugustel positsioonidel kui olid nende vanemad, siis järelikult on ühiskonnas suur põlvkondadevahelise
mobiilsus.
Mobiilsust saab uurida mobiilsustabeli abil
                                                          lapse töökoht täiskasvanueas
                                                         TÖÖLINE        KAPITALIST
isa töökoht    TÖÖLINE                       50%                       20%                70%
                     KAPITALIST                 10%                        20%                30%
                                                             60%                        40%
Ülal kujutatus tabeliga uuritakse põlvkondade vahelist mobiilsust (võrreldakse inimese klassikuuluvust tema
isa omaga). Protsendid  ruutude  sees näitavad kuidas inimesed jagunevad vastavalt sellele milline on nende
enda ja nende isa töökoht. Protsendid ruutudest väljaspool näitavad kui palju oli  kummagi  kassi esindajaid
kokku isade  põlvkonnas (viimane parempoolne tulp) ja laste põlvkonnas (alumine rida).
Strukturaalne mobiilsus – mobiilsus mis tuleneb tööturu struktuuri muutustest – st. sellest, et mingisse kihti
kuuluvaid   töökohti   tuleb   juurde   (või   jääb   vähemaks),   mistõttu   inimesed   sisenevad   sellesse   klassi   (või
väljuvad sellest). Näiteks ülal kujutatud tabelis on laste põlvkonnas kapitalistide klass suurem kui isade
põlvkonnas ja seega on toimunud strukturaalne mobiilsus tööliste klassist kapitalistide klassi.
Suhteline mobiilsus – tööturu struktuuri muutustest sõltumatu mobiilsus. 
Ülal toodud  mobiilsuse  käsitlus rääkis inimeste liikumisest klasside (töökohtade) vahel; tegemist oli seega
klassimobiilsusega. Majandusteaduses räägitakse rohkem sissetulekumobiilsusest – sellest kuidas vanemate
sissetulek mõjutab laste oma.
Inimeste vahelise ebavõrdsuse allikad
Staatuse omandamise ( status  attainment) uuringud - uuritakse tegureid mis mõjutavad inimeste staatuse
omandamist (tööalast ja hariduslikku karjääri ning sissetulekut). Seda tüüpi uuringutele panid aluse  Peter
Blau ja  Otis  Duncan 1967 aastal.
Mõned olulised staatuse omandamist mõjutavad tegurid
sotsiaalne päritolu: selle indikaatoriteks on vanemate töökoht, vanemate haridus, vanemate sissetulek
jms. Uuringud näitavad, et kõrgema staatusega vanemate lastel on enamasti samuti kõrgem haridus,
töökoht ja sissetulek; seega toimub sotsiaalne reproduktsioon e. ebavõrdsuse taastootmine põlvest põlve
– need kelle vanemad olid rikkad on ka ise rikkad.
S
  otsiaalmajanduslik staatus ( s ocioeconomic status, SES ) – termin mida tihti kasutatakse inimese sotsiaalse
päritolu, aga mõnikord ka inimese enda poolt saavutatud positsiooni tähistamiseks.
35
Sissejuhatus sotsioloogiasse
intelligentsus (vaimsed võimed e. IQ). Kõrge intelligentsusega inimesed saavutavad elu jooksul kõrgema
staatuse kui vähem intelligentsed. 
Richard Herrnstein & Charles Murray  “The Bell Curve”  (1994) – USA viimaste  aastakümnete  üks
kurikuulsamaid   raamatuid;   lääne   ühiskondades   toimub   stratifitseerumine   päriliku   IQ   alusel,   kõrgemad
klassid moodustuvad eelkõige intelligentsetest inimestest, vähem intelligentsed langevad vaesusesse.
rass. Mustade  staatus ja võimalus edukas olla on USA-s madalam valgete omast.
rahvus.    Enamikes    riikides   on   domineeriv   rahvusgrupp   ( põhirahvus )   kelle   staatus   on   kõrgem   kui
mittepõhirahvuse esindajate oma. 
sugu. Naised saavad meestest madalamat sissetulekut, kuigi muude tunnuste osas (nagu haridus, töökoha
prestiiž) pole soolised erinevused kuigi selged.
inimkapital .  Gary S Becker  – inimkapital on inimese haridus, teadmised, oskused, kogemused jms.;
kõrgema   inimkapitaliga   isikutel   on   ka   kõrgem   sissetulek.  Haridus  on   vaieldamatult   kõige   olulisem
majandusliku edukuse mõjutaja lääne ühiskondades. Haridus on ka oluline üleneva mobiilsuse kanal –
vahend mille abil saab olla ülenevalt mobiilne.
kultuuriline   kapital.  Pierre   Bourdieu  –   kultuuriline   kapital   on   inimese   üldine    kultuursus    (kombed,
haritus  jms.); kultuuriline kapital soosib inimese edukust antud ühiskonnas.
sotsiaalne kapital. Sotsiaalne kapital on inimese tutvused, tema sotsiaalne võrgustik; kõrge positsiooniga
tuttavad, suur võrgustik jms soosivad inimese karjääriedu.
Ebavõrdsuse tasandid
Staatuse omandamise ja sotsiaalse mobiilsuse uuringutes analüüsitakse eelkõige ebavõrdsust inimeste vahel,
kes elavad samas ühiskonnas, enam-vähem üksteise kõrval. Lisaks sellisele  individuaalsele ebavõrdsusele
võib rääkida ebavõrdsusest veel:
regionaalsel tasandil. Regionaalne ebavõrdsus – riigi erinevate piirkondade  ebaühtlane  areng; arenenud
ja mahajäänud piirkonnad, keskused ja äärealad. 
globaalsel tasandil. Globaalne ebavõrdsus – maailma erinevate piirkondade ebaühtlane areng; arenenud
maad   ja    arengumaad .   Seda   kirjeldab  Immanuel   Wallersteini  maailmasüsteemi   teooria   –   maailma
piirkonnad   võib   jagada   tuumaks   (rikkad   riigid),   poolperifeeriaks   (keskmised   riigid)   ja   perifeeriaks
(vaesed riigid).  
Ebavõrdsuse kumulatiivsus
    Ebavõrdsus on kumulatiivne siis kui üks ebavõrdsust tekitav tegur langeb kokku teise (ja kolmanda ...)
teguriga ; st. inimesed kes on ebasoodsas olukorras ühe näitaja osas (nad on madalat sotsiaalset päritolu), on
ebasoodsas   olukorras   ka   teise   näitaja   osas   (nad   ei   kuulu   põhirahvusesse).   Arvatakse   et   kumulatiivne
ebavõrdsus võib tekitada sotsiaalseid rahutusi.
36