Pinnased ja muld (0)

I Teema Pinnased ja muld
1)Pinnase jaotuse alused, pinnase liigitus sõelanalüüsi andmete järgi.
Pinnaste liigitus
* Kaljupinnas (lubjakivi, dolomiit , mergel), poolkaljupinnas (liivakivi)
*Jämepurdpinnas (kruus, killustik )
*Peenpurdpinnas (Liivpinnas)
* Savipinnas
*Eripinnas (muda, turvas , järvelubi jne)
* Tehispinnas (täide, prügi)
Jämepurdpinnased on nõrkade osakeste vaheliste seostega ja sisaldavad üle 50% jämepurdu (kive)
Liivpinnas on osakeste vaheliste sidemeteta, jämepurru sisaldus alla 50%, plastsuseta pude pinnas.
Liigitatakse peenosise 6 ebaühtlased pinnased; kui väiksem siis ühtlane pinnas
Sõelanalüüsi andmete kasutamine:
1. Pinnase kirjeldus
2. Veejuhtivuse hindamine, sufosiooniohu hindamine
3. Filtri valik
4. Toru ummistumise hindamine
Näiteks, kui: Siis pinnaseosakesed ei lähe dreenitoru avast (S – pilu laius; D – augu läbimõõt) läbi.
2)Pinnase mehaanilised ja hüdrofüüsikalised omadused (mahumass, poorsus , niiskus, veejuhtivus )
Eritihedus e. tahke faasi tihedus on pinnaseskeleti moodustavate osakeste massi suhe nende osakeste mahtu (pooride mahuta). Eestis tavaliselt 2,6…2,8 gr/cm3, rakendusuuringutes määratakse harva, vajadusel kasutatakse tabelväärtusi. Tihedus e. üldtihedus on loodusliku struktuuri ja veesisaldusega pinnase tahke ja vedela faasi massi suhe pinnase üldmahtu (sagedaim väärtus Eestis 1.8…2.1 g/cm3). Kuivtihedus e. kuivmahumass (skeleti mahukaal) on pinnaseskeletti moodustavate osakeste massi suhe pinnase üldmahtu. Poorsus (n%) on pinnase pooride mahu suhe pinnase üldmahtu. Ehitusgeoloogias kasutatakse sageli poorsustegurit (e), mis näitab pooride ja tahke osa mahu omavahelist suhet. Plastsus on muutumine välisjõu mõjul ilma purustamiseta ja uue kuju säilumine jõu kadumisel. Iseloomulik savipinnastele. Plastsuspiir vastab üleminekule kõvast plastsesse ja voolavuspiir plastsest voolavasse olekusse. Nende vahe kannab plastsusarvu nime. Veesisaldus e. niiskus (w%) pinnases leiduv vabavee osa, mis eraldub kuumutamisel 105deg juures. Praktikas kasutatakse kaalu- ja mahuniiskuse mõisteid. Turbas (orgaanikat sisaldavas pinnases) võib see olla 700%
3)Kuidas vesi liigub pinnases küllastunud kihis ja küllastumata kihis?
Kilevesi (kelmevesi), on vesi, mida molekulaarjõud seovad mullaosakestega üle hügroskoopsusniiskuse. Erinevus hügroskoopsusveest on selles, et kilevett siduvad jõud on tunduvalt väiksemad ja seetõttu kilevesi on mullaosakestega ka nõrgemalt seotud. Kilevesi võib mullas aeglaselt liikuda tüsedamalt kilelt õhemale, mille tõttu kilede paksused ühtlustuvad. Kilevesi on taimedele osaliselt kättesaadav. Kapillaarvesi liigub mulla poorides ja allub pindpinevusjõule. Kui vaba vett on vähe, paikneb ta mullaosakeste kokkupuutekohtades ja on piiratud liikumisvõimega. Sellist kapillaarvett nimetatakse rippuvaks kapillaarveeks e. rippveeks. Kui vett on mullas rohkem, siis rippvee tilgakesed ühinevad ja muutuvad liikumisvõimelisemaks. Kui põhjavesi on lähedal, satub kapillaarvesi viimasega ühendusse. Veehulga suurenemisel mulla poorid täituvad veega ning kapillaarvee liikuvus suureneb. Põhjaveega ühenduses olevat kapillaarvett nimetatakse toetuvaks kapillaarveeks. Tavaliselt tekib rippvesi sademeteveest ja toetuv kapillaarvesi põhjaveest. Kapillaarvesi liigub niiskemast keskkonnast kuivema poole. Mida suurem on niiskuste vahe, seda kiiremini vesi liigub, kusjuures voolu suunas kiirus väheneb. Vertikaalsuunas tõuseb kapillaarvesi kõrguseni, kus kapillaarjõud on tasakaalustatud veesamba raskusega. Mullakihti, mille poorid on täidetud kapillaarveega, nimetatakse kapillaarvöötmeks. Gravitatsioonivesi on raskusjõule alluv vesi mullas. Kapillaarjõud seda vett mullaosakestega enam siduda ei jõua, mistõttu gravitatsioonivesi liigub mullas oma raskuse tõttu allapoole. Gravitatsioonivesi liigub suuremates , nn. mittekapillaarsetes poorides. Kui gravitatsioonivesi jõuab vettpidava kihini, jääb ta sellele peatuma ja täidab kõik mullapoorid. Sellel sügavusel, millest allpool on kõik mullapoorid veega täidetud, on hüdrostaatiline rõhk võrdne atmosfäärirõhuga. Seda atmosfäärirõhu nivood mullas nimetatakse põhjavee pinnaks ja sellest pinnast allapoole jäävat gravitatsioonivett põhjaveeks.
4)Mida iseloomustab filtratsioonimoodul ja millest ta sõltub?
Filtratsioonimoodul oleneb eeskätt pinnase (mulla) lõimisest (pooride hulgast), aga ka vee temperatuurist ja mullas toimuvatest füüsikalistest, keemilistest ja bioloogilistest protsessidest. Mida kobedam ja struktuursem on muld, seda kiiremini vesi mullas liigub.

• keskmine liivsavi 0,2
  
• raske liivsavi 0,1
  
• savi 0,05
  
• peenliiv 1,0
  
• saviliiv 0,6
  
• kerge liivsavi 0,4
  
• turvas (60%) 0,3
  

5)Kuidas liigub kapillaarvesi ja kui suur võib olla kapillaartõus?
Kapillaarvesi liigub niiskemast keskkonnast kuivema poole. Mida suurem on niiskuste vahe, seda kiiremini vesi liigub, kusjuures voolu suunas kiirus väheneb. Vertikaalsuunas tõuseb kapillaarvesi kõrguseni, kus kapillaarjõud on tasakaalustatud veesamba raskusega. Mullakihti, mille poorid on täidetud kapillaarveega, nimetatakse kapillaarvöötmeks. Kapillaarvöötme tüsedus ja vee tõusu kiirus olenevad mulla lõimisest. Peeneteralises pinnases võib kapillaartõusu kõrgus ulatuda 3...4 m-ni, jämedateralises ainult 0,2...0,3 m-ni. Kapillaarvee liikumist mõjutavad ka temperatuur ja mulla niiskus. Mida kõrgem on mulla temperatuur ja niiskus, seda kiiremini vesi liigub. Kuivas mullas takistab õhk kapillaarvee liikumist. Ka mulla struktuur avaldab siin oma mõju. Sõmera struktuuriga mullas on suuremad poorid, seega kapillaarjõud ja ka kapillaartõus on väiksemad kui struktuuritus mullas.
6)Milline on erinevate pinnaste veeloovutustegur, ehk kui palju on nendes vaba vett? Mida sellest saab järeldada?
Mulla veeloovutuseks nimetatakse vee äravalgumist mullast raskusjõu mõjul. Ära valgub see osa veest, mis on mullas üle väliveemahutavuse ehk mida muld ei ole võimeline kapillaarjõududega endas hoidma. Veeloovutust iseloomustab veeloovutustegur, mis näitab, mitu protsenti mulla ruumalast moodustab mullast väljavalgunud vesi, kui muld oli veega küllastunud täieliku veemahutavuseni. Veeloovutusteguri ligikaudseteks väärtusteks on saadud näiteks liival 15...25%, saviliival 10...15%, liisavil 7...10% ja savil 4...7%. Siin toodud väärtused lähevad mõnevõrra lahku tabeli 1.1 andmetest. Näiteks kui võtta savi keskmiseks poorsuseks (ehk täisveemahutavuseks) 55% (vt. tabel 1.1) ja keskmiseks väliveemahutavuseks 80% viimasest, peaks veeloovutustegur olema ülejäänud 20% väliveemahutavusest ehk 11% mulla mahust.
7)Liigniiskuse põhjused
Liigniiskus tekib siis, kui mulla veebilanss on tugevasti positiivne. Liigniiskuse tekkepõhjused on otseselt seotud maa-ala veega toitumise viisiga . Selle põhjal võib eristada järgmisi liigniiskuse põhjusi:
1) kõrge põhjaveeseis,
2) põhjavee väljakiildumine,
3) surveline põhjavesi,
4) pinnavee pealevalgumine,
5) sagedane üleujutus tulvavetega,
6) vee paisutamine veehoidlatega,
7) vett raskesti läbilaskvad mullad.
Sagedasemad liigniiskuse põhjused on kõrge põhjaveeseis, pinnavee pealevalgumine ja vett raskesti läbilaskev muld. Ülalmainitud põhjustel tekkiv liigniiskus võib avalduda kas ainult mullasiseselt või ka maapinnal. Mullasisene liigniiskus on tavaliselt tingitud põhjaveest, maapinnale kogunev vesi aga intensiivsest pinnavee juurdevoolust. Seiskuvat pinnavett võib põhjustada ka vett raskesti läbilaskev muld, mis takistab sademete vee infiltratsiooni. Sel juhul liigniiskuse aste oleneb sademete hulgast ja on tavaliselt ajutise iseloomuga . Liigniiskust võivad põhjustada ka mulla iseärasused. Näiteks nii leet - kui ka gleimullad on väikese veemahutavusega, mis omakorda tingib infiltratsiooni vähenemist ja liigniiskuse teket. Tavaliselt ei põhjusta mulla liigniiskust mitte üks, vaid mitu tegurit. Et liigniiskeid maid otstarbekalt kuivendada, on vaja igal juhul püüda õigesti määrata liigniiskuse põhjus(ed) ja selle järgi valida sobivad kuivendusvõtted.
8)Liigniiskuse tunnused ja pahed.
Liigniiskus esineb siis, kui enamik mullapoore on täidetud veega ning õhk nendest välja tõrjutud. Liigniiskuse tõttu pidurdub taimekasv ning mulla harimine ja saagi koristamine on raskendatud. Enamik Eesti põllumajandus- ja metsamaid asub liigniisketel muldadel ning vajab seetõttu kuivendamist . Liigniiske muld on äratuntav kas väliste või mullaprofiilis avalduvate mullatekkeprotsessi tunnuste järgi.
Välistunnused:

• taimede nõrk kasv
  
• madal saak
  
• niiskuslembesed umbrohud (tulikas, paiseleht , tarnad, varsakabi )
  
• pinnase tumedam värvus
  
• metsas väike juurdekasv
  
• sfagnumsamblad
  
• pinnavesi
  
• kõrge põhjaveetase
  
• pinnase nõrk kandevõime
  

Välistunnused varieeruvad olenevalt aastaajast. Kevadel sulab lumi liigniisketel maadel kauem kui parasniisketel, sest liigniiske mulla suure veesisalduse tõttu kulub tema soojenemiseks rohkem soojust. Seetõttu on küntud maad kevadel kauem tumedad . Lumesulamis- ja vihmavesi jääb liigniiskel mullal kauemaks loikudena maapinnale kui parasniiskel mullal. Suvel on liigniisketel maadel sageli udu. Taimekasv on neil maadel aeglasem. Suvivilja oras on kiduravõitu ja kollakas , talivilja orastes on aga rohkesti tühikuid. Vili jääb üldiselt hõredaks ja selles on rohkesti niiskuslembeseid umbrohte nagu roomav tulikas, paiseleht jt. Liigniisketel rohumaadel on kamaras vähe liblikõielisi, seevastu aga ohtralt niiskuslembeseid rohundeid nagu luhakastevars, tarnad, roomav tulikas jt. Liigniisketel muldadel kasvavas metsas on puude võrad ümmargused, puude juurdekasv on väike. Metsas kasvab rohkesti karusammalt, sfagnumisammalt jt. samblikke.
Mullaprofiilis avaldub liigniiskus mulla mineraalosa gleistumisena ja huumushorisondi toorhuumuslikkuses või gleistumises. Liigniiskuse avaldumisvormid on erinevad ajutiselt ja alaliselt liigniisketel muldadel ning pinna- ja põhjaveest põhjustatud liigniisku korral.
Lühiaegselt liigniiskete muldade ja pinnaveest põhjustatud liigniiskuse korral on huumuskiht tume ja sisaldab rohkem orgaanilist ainet kui parasniisketel muldadel. Huumuskihi alumises osas ja vahetult selle all leidub gleistumisest tingitud roostetäppe ja -laike. Kõrgest põhjaveeseisust tingitud lühiaegse liigniiskuse korral ilmnevad gleistumistunnused (täpid ja laigud) mullaprofiili alumises osas. Kollakaid ja sinakashalle laike esineb kõige rohkem kõdunenud taimejuurte ümbruses. Nende muldade huumushorisont ei erine parasniiskete muldade omast.
Pikaajaliselt liigniisketel muldadel, kui liigniiskus on põhjustatud pinnaveest, on huumuskiht toorhuumuslik, looduslikel aladel võib huumuskihis olla ka turvastumise tunnuseid. Huumushorisondi all paiknevad kihid on tugevasti gleistunud. Seal võib mõnikord tekkida pidev, õhuke, värvuselt sinakashall gleihorisont. Nendele muldadele on iseloomulik gleistumisintensiivsuse vähenemine profiili sügavuse suunas. Kõrgest põhjaveeseisust põhjustatud pikaajalise liigniiskuse korral on huumushorisont toorhuumuslik, kusjuures turvastumise tunnused on nõrgemad kui pinnaveest põhjustatud liigniiskuse korral. Huumuskihi all olevad horisondid on tugevasti gleistunud, gleistumisintensiivsus aga nendel muldadel suureneb profiili sügavuse suunas.
Alaliselt liigniiskete muldade profiili pealmise kihi moodustab tavaliselt turvas. Turvastunud kihi all on pidev gleihorisont. Gleistumise intensiivsuse muutumise järgi on võimalik kindlaks teha, kas liigniiskus on põhjustatud pinna- või põhjaveest. Kui gleistumise intensiivsus suureneb allpool, on tegemist kõrgest põhjaveeseisust tingitud liigniiskusega. Kui liigniiskus on põhjustatud nii pinna- kui ka põhjaveest, ei ole see tunnus nii selgepiiriline. Pahed. Mulla liigniiskusega kaasneb rida pahesid, mis raskendavad liigniiskete muldade harimist ning vähendavad nende alade saagikust ja alandavad saagi kvaliteeti:

• õhupuudus (O2 10...15%), CO2 kuhjumine
  
• vähe aeroobseid baktereid
  
• puudulik seemnete idanemine ja proteiini süntees
  
• madal temperatuur (2...7C) jahedam
  
• lühem vegetatsiooniperiood
  
• raskemalt haritavad (puudulik kandevõime).
  

Liigniiskuse peamine pahe on õhupuudus mullas. Mullas olev liigne vesi täidab mulla poorid ja tõrjub sealt õhu välja. Kuid õhuhapnik on mullas vajalik nii taimejuurte kui ka bakterite elutegevuseks. Liigvesi takistab normaalset õhuvahetust mullas. Taimejuurte poolt eritatav süsihappegaas ei pääse mullast välja ja hapnikurikas õhk ei saa tulla asemele. Seetõttu taimejuured võivad lämbuda, nende läheduses tekivad mürgise toimega orgaanilised happed ( sipelghape jt.). Hapniku puuduse tõttu orgaaniline aine ei lagundu, vaid ladestub mulla pealmises kihis turbana . Kultuurtaimede normaalseks kasvuks on vajalik, et mullaõhk sisaldaks vähemalt 10...15% hapnikku, alla selle taimede juured ei arene normaalselt, väheneb nende tärklisesisaldus ja proteiini süntees. Häiritud on ka taimetoitainete omastamine , mistõttu väheneb seemnete idanevus. Liigniiskes mullas võivad taimed kannatada toitainete puuduse all ka seetõttu, et liigvesi ei lase taimejuurtel tungida küllalt sügavale ning alumistes kihtides olevad toitainete varud jäävad kasutamata. Selleks, et taimed saaksid mullast võimalikult palju toitaineid kätte, on vaja aeroobseid baktereid, mis muudavadki mullas olevad toitainete varud taimedele omastatavateks. Kui mullas on vähe õhku, on ka aeroobsete bakterite elutegevus takistatud. Liigniisked mullad on külmad. Põhjusi selleks on mitu, eelkõige suur aurumine , milleks kulub palju soojust. Liigniiske muld soojeneb kevadel aeglasemalt, sest nii tema soojamahutavus kui ka soojajuhtivus on suuremad kui parasniiskel mullal. Kuiva mulla soojamahutavus (0,15...0,3 cal/cm3) on 2...3 korda väiksem kui märjal mullal (0,7...0,9 cal/cm3). Märja mulla suur soojajuhtivus on põhjustatud õhu ja vee soojajuhtivuse suurest erinevusest. Kui õhu soojajuhtivus on 0,000054 cal/cm3.s, siis veel on see 0,0014 cal/cm3.s ehk ca 26 korda suurem. Selle tõttu on ka märja mulla soojajuhtivus 4...8 korda suurem kui kuival mullal ja suur osa mulla pinnale langevast soojusest juhitakse alumistesse kihtidesse. Kõige selle tulemusena on liigniiske mulla pind päeval 2...7C võrra jahedam kui parasniiskel mullal. Liigniiske muld taheneb ja soojeneb kevadel hiljem, mistõttu sinna saab külvata keskmiselt kuni kaks nädalat hiljem kui parasniiskele mullale. Kahenädalane külvi hilinemine võrreldes optimaalse külviajaga põhjustab aga 40...50%- lisi saagikadusid. Maapinna temperatuuri erinevuse mõõtmist on kasutatud praktikas ka allikalise toitumise korral lisaabinõude sellise piirkonna määramiseks. Liigniisked maad on raskesti haritavad. Nende kandvus on väiksem, eriti kevadiste põllutööde ajal. Ka vihmasel sügisel on nendel maadel saagi koristamine raskendatud. Ebasoodsate kasvutingimuste tõttu on liigniisketel maadel kasvavad taimed kidurad ning haigustele vastuvõtlikud. Kultuurtaimede nõrgema kasvu tõttu on liigniisketel maadel palju umbrohtusid. Liigniisked maad on nii loomadele kui ka inimestele ebatervislikud, põhjustades reumaatilisi ja ka teisi haigusi.
II Teema: suublad ja eesvoolud ( kraavid ja kanalid)
9)Milline on olnud veejuhtmete reguleerimise vajadus ja põhjused?
Reguleerimise vajadus oleneb kasutajast. Veerežiimi muudetakse kas suurendades läbilaskevõimet voolukiiruse suurendamisega või vastupidi vähendades seda. Kuivenduse seisukohalt on vajalik suur läbilaskevõime ja arvutuslikul perioodil madal veetase. Niisutuse seisukohalt on vastupidi vajalik veehaarde juures kõrge veetase ja suur veevaru . Vahel tekib vajadus kaitsta ümbritsevaid alasid üleujutuse eest. Energeetika seisukohalt on vajalik ühtlane äravool ja püsiv veetase. Sarnaseid nõudeid saab tuua ka laevaliikluse, kalanduse, puhkemajanduse, veejuhtme sanitaarseisundi (jõgi heitvee vastuvõtjana) jm kohta. Juba varasel keskajal reguleeriti veekogusid eesmärgiga kasutada veejõudu jahu- ja saeveskites ning tööstuses( vabrikutes ja tehastes). Eestis on olnud üle 700 vesiveski . Põllumajandusmaa juurdesaamiseks alandati 19. sajandi jooksul ja 20. sajandi alguses järvede taset. Järvedele ja nende rannaalade elustiku mitmekesisusele mõjus see halvasti. Madalaks jäänud järveosad hakkasid ka kinni kasvama. Mitmetes Euroopa maades rajati piki jõgesid üleujutusi tõkestavaid tamme. Metsaparvetuse hõlbustamiseks õgvendati ja puhastati Rootsis ja Soomes põhjalikult jõgede sänge. Metsade ja soode kuivendamine on põhjustanud suure taimetoitainete ja organilise aine äravoolu. Ülaltoodust tulenevalt on erinevad reguleerimise meetodid ja viisid. Praktikas on väikejõgede reguleerimisel Eestis olnud peamiseks kriteeriumiks kuivenduse nõuded. Viimasel ajal on muutunud oluliseks ka keskkonnaga seotud probleemid. Veejuhtmete reguleerimine on kapitaalne ja kallis ettevõtmine, olles sageli vastuolus muude majandusharudega (kala-, vähivarud, maastiku-kujundus, veekaitse). Suubla ehk eesvoolu mõiste on muutuv ja mitmeti defineeritav . Käesoleva aine seisukohalt eesvooluna käsitletakse veekogusid kuhu suubuvad kuivendussüsteemidest tulevad veed ning seda vooluveekogude puhul ulatuses, kus veetase otseselt mõjutab süsteemide toimimisvõimet. Ka siin on toimunud mõiste juures muutused. Erinevalt varasemast eesvoolu tähendusest, kus kuivendussüsteemina käsitleti enamasti kogu kuivendusobjekti koos oma põhivõrguga, on tänapäeva mõistes eesvooluks ka endised kogujakraavid ja peakollektorid (Ø > 200 mm), kuhu suubuvad mitmelt kinnisomandilt tulevad veed. Kuivendussüsteemi suublaks on tavaliselt kas vooluveekogu (jõgi, oja, kanal ) või seisuveekogu (meri, järv, veehoidla). Mõnikord on võimalik suublaks kasutada maa-alust veemahutit – karstitühimikku või hästi vettjuhtivat pinnast. Kuid piiravaks teguriks võib siin osutuda põhjavee reostusoht . Väiksema pindalaga kuivendussüsteemidele saab sobiva reljeefi korral suublana kasutada ka looduslikke nõgusid. See tähendab, et kogujakraav lõpeb nõlval. Suubla seisund peab tagama vee ärajuhtimise isevoolselt. Seetõttu peavad olema rahuldatud järgmised tingimused:

• ei teki veepaisutusi kuivendussüsteemides mistahes arvutusperioodil ega kahjusta seejuures
  

teisi majanduslikke kasutusalasid;

• kuivendussüsteemi sissejuhtimisel ei halvene veerežiim kuivendusmassiivist allavoolu
  

jäävatel maadel (järvest puudub äravool, oja säng on väikse ristlõikega);

• on püsiva voolusängiga;
  
• Suublal peab olema küllaldane vee vastuvõtu ja läbilaske võime.
  
• miinimumveeperioodil äravoolu olemasolu
  

Vajaliku veeseisu suublas määrabki veepinna kõrgus temasse suubuvates kraavides. Suubla ei tohi paisutada vett kuivendussüsteemides viimaste kriitilistel tööperioodidel, s.o. külvi- ja koristusaegse keskmise ning vegetatsiooniperioodi maksimaalse vooluhulga vastuvõtmisel. Suubla peab olema võimalikult püsiva voolusängiga. Siis ei ole vaja tema korrashoiuks teha suuri kulutusi. Maa-alune suubla ei tohi reostada põhjavett. Looduslikel suublatel ei ole alati need nõuded täidetud. Madalikul voolavad jõed on soostunud luhaga, kõrge veetaseme ja väikese veeläbilaskevõimega. Madalikujõge iseloomustab meandrite rohkus : sellest tulenevad väike lang ja voolukiirus .
Veejuhtmete reguleerimise põhjused
1. Veejuhe on ummistunud kas taimede, setete, kivide, kändudega vm. Ummistumine vähendab voolusängi ristlõike pindala ja suurendab selle karedust. Selle tulemusena voolukiirus väheneb ja täide veejuhtmes suureneb.
2. Veejuhtme ristlõige on kogu ulatuses väikeste mõõdetega.
3. Veejuhtme ristlõike suurus on muutlik - laiad lõigud vahelduvad kitsastega, sügavad madalatega.
4. Veejuhe on looklev, mistõttu lang ja voolu kiirus on väikesed.
5. Vesikonna äravoolurežiim on ebaühtlane. Selle põhjuseks on vesikonna väike metsasus ja halvasti vett läbilaskvad pinnased.
6. Vee paisutamine hüdrotehniliste ehitistega.
10)Milliste abinõudega on reguleeritud suublaid?
Jõesängide reguleerimine on üks osa kuivendusviisi – üleujutuste reguleerimine erivõtete süsteemist. Jõgede reguleerimise all mõistetakse jõesängi parameetrite muutmist soovitava voolurežiimi saamiseks. Reguleerimise meetodite rakendamine oleneb põhjustest. Abinõude grupid on:
1.suurveevalli kinnipidamine veehoidlatega;
2.vee voolukiiruse suurendamine ja sellega läbilaskevõime parandamine (kareduse vähendamine) puhastamisega