Maailm pärast teist maailmasõda (12)

MAAILM PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA

RAHVUSVAHELINE OLUKORD PÄRAST TEISE MAAILMASÕJA LÕPPU. KÜLMA SÕJA ALGUS

Kuus aastat ja üks päev kestnus Teine maailmasõda jättis sügava jälje tervele 20. sajandile. Ohvrite arvu ja purustuste poolest ületas see sõda mitu korda Esimese maailmasõja kaotused. Täpseid andmeid ajavahemikul 1939-1945 hukkunute kohta ei ole, mõnede ajaloolaste arvates sai ainuüksi Euroopas surma umbes 60 miljonit inimest, kusjuures kõige suuremaid kaotusi kandis NSV Liit ning seda mitte ainult sakslaste ja nende liitlaste käe läbi. Nõukogude Liidu juhid aitasid ise sellele kaasa, hävitades oma rahvast hukkamiste, surmalaagritesse saatmise ning ka oskamatu sõjalise juhtimisega. Näiteks läksid suured väeüksused rindel kindlasse surma ainuüksi sellepärast, et igasugune taganemine oli võrdsustatud reetmisega. Kui Esimeses maailmasõjas said surma peamiselt sõjaväelased, siis Teise maailmasõja ohvritest olid umbes pooled tsiviilisikud, kes hukkusid pommirünnakutes, surid nälga või keda hävitati plaanipäraselt (nagu näiteks juudid ).
Rahulepingud sõlmiti Jaltas ja Potsdamis tehtud otsuste põhjal. 1946. aasta juulist oktoobrini toimus Pariisis rahukonverents, mis kinnitas lepinguprojektid, ning järgmise aasta veebruaris kirjuati need Prantsusmaa pealinnas alla. Nii lõpetati amtlikult sõjaseisukord Itaalia, Rumeenia , Bulgaaria, Ungari ja Soomega. Jaapaniga kehtestati rahu 1951. aasta San Francisco lepinguga (NSV Liit ja tema mõju all olevad Poola ning Tšehhoslovakkia ei kirjutanud sellele dokumendile alla). Saksamaa koosseisu kuulunud Austria jagasid liitlased esialgu NSV Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsooniks. 1955. aastal Viinis sõlmitud Austria riigilepinguga viidi võõrväed maalt välja ning vabariik kohustus jääma alaliselt neutraalseks. Rahulepingut ei sõlmitud Saksamaaga, kus nelja võitjariigi okupatsioon kestis 1994. aastani. Selle eesmärk oli maa denatsifitseerimine ehk natsionaalsotsialismi väljajuurimine ja Saksamaa poliitilise elu ümberkujundamine demokraatlikul alusel. Okupatsioonitsoonideks oli jagatud ka Berliin.
Sõjajärgse maailmakorralduse lahutamatuks osaks sai Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) tegevus. Veel Teise maailmasõja päevil, s.o 1945. aasta aprillis -juunis, toimus USA-s San Franciscos konverents , millest võtsid osa peaaegu kõik Hitleri-vastase koalitsiooni liikmed. Konverentsi viimasel päeval kirjutasid viiskümmend üks riiki alla ÜRO põhikirjale, mis jõustus 24. oktoobril 1945. Seda päeva tähistatakse ÜRO sünnipäevana.
Üks sõjajärgseid probleeme oli kohtupidamine sõjasüüdlaste üle. Mõni nädal pärast Teise maailmasõja lõppu võeti Rahvusvahelises Sõjatribunalis vastutusele 24 natslikku sõjaroimarit. Kohtuprotsess toimus Saksamaal Nürnbergis. Sõjatribunal määras surmanuhtluse kaheteistkümnele Saksamaa kõrgele riigiametnikule (nende hulgas oli näiteks H. Göring, J. v. Ribbentrop, A. Rosenberg, M. Borman ). Teised süüalused said pikaajalisi vanglakaristusi. Nürnbergi protsessiga algas Euroopa puhastamine natsismist ja fašismist.
Teise maailmasõja tulemused muutsid järsult jõudude vahekorda maailmas. Suurriikide seast langesid mõneks ajaks välja sõja kaotanud Saksamaa, Itaalia ja Jaapan. Vähenes ka Prantsusmaa ja Suurbritannia osatähtsus. Seevastu muutus üliriigiks USA, kes läks majandusliku arengu poolest teistest maadest kaugele ette ning haaras lääneriikide seas liidripositsiooni.
Teiseks maailmapoliitikat määravaks jõuks sai Nõukogude Liit, kes kehtestas oma ülemvõimu Ida-Euroopas ning suures osas Aasias. Lääne mõju üritati idabloki maades piirata nn raudse eesriidega, st eraldades end muust maailmast.
USA ja NSV Liit esindasid kahte vastandlikku maailmavaadet – üks Lääne demokraatiat ja teine kommunistlikku totalitarismi. Nõukogude Liidu ekspansionistlik poliitika Teise maailmasõja päevil ning selle järel, kommunismi levik Euroopas ja Aasias tekitasid USA-s ärevust ning sundisid oma positsioone tugevdama. Esimeseks sammuks oli nn Trumani doktriin . 1947. aastal esitas USA president Harry Truman seisukoha, et Ameerika Ühendriikide välispoliitika juhtmõtteks peab olemavabade rahvaste toetamine nii sise-, kui ka välissurve vastu, pidades tol hetkel silmas Türgit ja Kreekat, kus püsis kommunistliku pöörde oht. Teiseks tähtsaks välispoliitiliseks sammuks oli samal aastal välja pakutud Marshalli plaan (tolleaegse riigisekretäri ehk välisministri George Marshalli nime järgi). See kava nägi ette Euroopa taastamist ning USA ulatuslikku abi sõjas kannatada saanud Euroopa riikidele.
Oma julgeoleku pärast tundsid muret ka teised lääneriigid. See sundis neid poliitilisele, majanduslikule ning sõjalisele koostööle. 1949. aastal moodustasid 10 Euroopa riiki, USA ning Kanada ühise kaitse- ja poliitilise koostöö struktuuri – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ( NATO ).
Berliini blokaadiga algas kommunistliku ja läänemaailma pikaajaline vastasseis, mida hakati nimetama külmaks sõjaks, kuna tuumarelvade kasutuselevõtt sundis mõlemaid pooli hoiduma otsesest sõjalisest kokkupõrkest. Vastase üle võidu saavutamiseks kasutati diplomaatilisi, majanduslikke ning muid meetmeid, selhulgas ka piirkondlikke sõjalisi konflikte, milles osalesid kolmandad riigid (peamiselt Aasias ja Aafrikas).
NATO
NATO aluseks sai 1949. aasta aprillis Washingtonis alla kirjutatud Põhja-Atlandi pakt. Asutajaliikmeid oli 12 – USA, Kanada, Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Itaalia, Holland , Luksemburg , Norra, Taani, Island ja Portugal . Hiljem ühinesid paktiga Kreeka ja Türgi ning Saksamaa liitvabariik . 1960. aastail lahkus Prantsusmaa NATO sõjalisest struktuurist, kuid jäi tegutsema selle poliitilises organisatsioonis.
Põhja-Atlandi pakt koosneb 14 artiklist, kuid üheks tähtsamaks nende hulgas peetakse viiendat.
„Lepinguosalised on üksmeelel selles, et relvastatud kallaletungi ühele või mitmele neist, Euroopas või Põhja-Ameerikas, käsitatakse kallaletungina kõigile lepinguosalistele, ning lepivad kokku, et kui niisugune relvastatud kallaletung aset leiab, siis igaüks neist, tulenevalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja 51. artiklis tunnustatud õigusest individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, osutab kallaletungi osaliseks langenud poolele või pooltele abi, rakendades viivitamatult individuaalkorras või kokkuleppel teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, kaasa arvatud relvajõu kasutamine, et taastada ja toetada julgeolekut Põhja-Atlandi piirkonnas.“

RAHVUSVAHELISED SUHTED 1950.-1980. AASTAIL

Üle 40 aasta elas maailm külma sõja tingimustes. Kahe suurriigi ja nende liitlaste vastasseis tungis kõikidesse eluvaldkondadesse, kuid eelkõige ilmnes see võidurelvastumises. Kui USA võttis 1945. aastal kasutusele aatompommi, nägid Nõukogude liidrid selles enda jaoks otsest ohtu. Stalin andis teadlastele ja julgeolekuorganitele käsu luua kiiremas korras oma tuumapomm ning juba 1949. aastal toimus selle katsetamine.
Kuigi USA ja NSV Liit hoidusid omavahelisest relvastatud konfliktist, tekkisid külma sõja aastail mitmel korral kriisid , mis oleksid võinud lõppeda sõjaga. Esimesel sõjajärgel aastakümnel oli selliseks kriisiks Korea sõda, mis puhkes 1950. aastal Põhja- ja Lõuna-Korea vahel. Esialgu tungis kommunistlik Põhja-Korea armee kaugele lõunasse, kuid siis otsustas ÜRO USA algatusel Lõuna- Koread sõjaliselt abistada. Ameeriklasi toetasid ka paljud teised riigid ning varsti algas lõunapoolsete jõudude vastupealetung. Põhja-Koreale tuli omakorda appi Hiina, keda toetasid NSV Liidu sõjaväelased ning hävituslennukid. USA väed taganesid ning varsti stabiliseerus rindejoon sõjaeelsel eraldusjoonel. 1953. aastal sõlmiti vaherahu . Sõda, milles sai surma ligi 3 miljonit inimest, lõppes tulemusteta, olukord Korea poolsaarel jäi samaks, maa oli ka edaspidi jagatud kaheks vaenutsevaks riigiks ning mõlemas valitses diktaatorlik režiim.
Lähis-Ida regioon huvitas ka teisi riike. 1952. aastal toimus Egiptuses riigipööre, mille tulemusel kukutati monarhia . Uus valitsus eesotsas G. A. Nasseriga natsionaliseeris 1956. aastal brittidele kuulunud Suessi kanali. See kutsus esile sõja Egiptuse ja Iisraeli vahel, keda toetasid Suurbritannia ja Prantsusmaa. ÜRO ja eelkõige suurriikide (USA ja NSV Liidu) survel sõjategevus lõpetati. Suurbritannia ja Prantsusmaa viisid oma väed Egiptusest välja, mõni kuu hiljem tegi seda ka Iisrael, vaherahujoonele paigutati ÜRO jõud.
1953. aasta suvel puhkesid Berliinis, Lepizigis ja teistes Saksa DV linnades stiihilised rahva väljaastumised, mille Nõukogude väed maha surusid. See oli esimene suurem kriis Ida-Saksa režiimis. Vastupanuaktsioonid jätkusid ka hiljem, üks levinumaid protestivorme oli idasakslaste põgenemine Läände. Takistamaks seda, suleti piir ning 1961. aastal ehitati kurikuulus Berliini müür. Piiri ida poolt valvavad sõdurid said käsu tulistada kõiki, kes üritavad põgeneda. Aastate jooksul hukkus selle tulemusena hulgaliselt süütuid inimesi.
Pärast Stalini surma tekkis siiski lootus, et kahe riigi suhted võivad soojeneda. Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov käis koguni USA-s. 1963. aastaks kavandatud kahe riigi presidendi kohtumine jäi siiski ära, sest Nõukogude õhutõrjeväed olid tulistanud NSV Liidu õhuruumis alla USA luurelennuki. Nõukogude-Ameerika suhted teravnesid veelgi seoses 1962. aasta sündmustega Kuubas. Washington toetas seal võimu haaranud Fidel Castro kommunistliku režiimi kukutamist. Castri aga sõlmis Moskvaga salajase kokkuleppe, mille alusel toodi saareriiki Nõukogude tuumalõhkepeadega varustatud keskmaaraketid. USA kuulutas välja Kuuba sõjalise blokaadi. Kahe üliriigi vahel puhkenud vastasseis, mida nimetati Kariibi kriisiks, ähvardas lõppeda tuumasõjaga. See väljavaade ehmatas nii NSV Liidu kui ka USA liidreid. Pärast mitu päeva kestnud läbirääkimisi nõustus Moskva oma raketid Kuubalt ära tooma ja saarel loodud baasid likvideerima . Ameeriklased olid omakorda nõus Türgist välja viima Nõukogude piiri lähedusse paigutatud raketid ning tunnustama Kuuba puutumatust. Kariibi kriis lahenes seega rahumeelselt.
Reaalne tuumasõjaoht sundis suurriikide juhte otsima pidevale vastasseisule lahendust . 1963. aastal sõlmiti Moskvas tuumakatsetuste keelustamise leping, millega NSV Liit, USA ja Suurbritannia kohustusid mitte katsetama tuumarelvi kolmes keskkonnas – atmosfääris, kosmoses ja vee all, lubatuks jäid aga maa-alused katsetused. Tuumarelva omavatest riikidest ei ühinenud selle leppega Hiina ja Prantsusmaa. Sellest hoolimata tähendas leping maailmale väga palju, kuna see oli esimene dokument, mis mingilgi määral piiras tuumariikide võidurelvastumist.
1960. aastate lõpul hakati aktiivselt taotlema pingelõdvendust. NSV Liit esines mitme algatusega, millel oli paraku põhiliselt propagandistlik iseloom. Nõukogude vägede sissetung Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal (nn Praha kevad) näitas, et tegelikkuses ei ole Moskva oma agressiivsest poliitikast loobunud . USA mainele mõjus omakorda negatiivselt edutu ja mõttetu sõda Vietnamis. Suureks sammuks võidurelvastumise ohjeldamiseks oli 1968. aastal sõlmitud tuumarelva leviku tõkestamise leping, millel kirjutas alla 100 riiki.

ARENENUD TÖÖSTUSRIIGID

1950. aastate alguseks olid Lääne-Euroopa riigid ja Jaapan saavutanud tootmises sõjaeelse taseme ning asusid oma majandust moderniseerima. Kahte järgmist aastakümmet iseloomustas majanduse kiire areng. Kasutusele tulid sõnapaarid, mis peegeldasid olukorra ebatavalisust – Itaalia ime, Lääne-Saksa ime, Jaapani ime.
Sellise edu põhjused peitusid nii nende maade valitsuste poliitikas kui ka rahvusvahelistes meetmetes, mis hõlbustasid majanduse taastamist ning kaasajastamist. Juba sõja-aastail rakendasid lääneriigid ja ellkõige USA abinõusid, et ei korduks rahanduses selline segadus, nagu oli olnud Euroopas pärast Esimest maailmasõda. Sõjas kannatanud riikide abistamiseks loodi rahvusvahelisi organisatsioone [Rahvusvaheline valuutafond (IMF), Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank (IBRD), mis on tuntud ka Maailmapanga nime all]. Nende liikmesriigid said laene oma majanduse kordaseadmiseks. Tähtis oli ka Marshalli plaani elluviimine , mis tõi Euroopa maadele miljardites dollarites USA abi.
Tänu kiirele majanduslikule tõusule kujunes 1950.-1960. aastail läänemaades heaoluühiskond. Seda iseloomustas kõrge elustandard, mille kindlustasid inimeste pidevalt suurenevad sissetulekud ning sotsiaalse turvalisuse kasv. Arenes riiklik ja ühiskondlik haridus -, tervishoiu- ja sotsiaalabi süsteem. Kehtestati mitmesugused töötu- ja vaesusetoetused ning pensionid ja stipendiumid. Kõik see tagas masstootmise jaoks massilise tarbimise.
Nende aastate majandusedu sümboliks Euroopa maades nagu ka kahe maailmasõja vahelisel ajal USA-s sai auto.
Uueks nähtuseks sõjajärgses Euroopas sai majanduslik integratsioon, st eri riikide majanduspoliitika ühtlustamine ja majanduslik koostöö. Teerajajad olid selles Prantsusmaa ja Saksamaa, kes soovisid sel moel vältida tulevikus sõja puhkemist Lääne-Euroopas. Kahe riigi eestvedamisel loodi 1951. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühedus, millega liitusid ka Itaalia, Belgia, Luksemburg ja Holland. Ühenduse alusel hakkas kujunema tänapäeva Euroopa Liit – Euroopa riike ühendav majanduslik ja poliitiline organisatsioon .
Hipide liikumine
1960. aastatel tekkis lääneriikides keskklassi hulgast pärit noorte hulgas omapärane protestiliikumine, mis kestis 70. aastate keskpaigani. Selle tuumaks oli vastuseis Vietnami sõjale ja ühiskonnale, mis võis taolisi sõdu ajendada. Noorte sotsiaalsel protestil oli nii poliitiline kui ka kultuuriline aspekt. Ameerika läänerannikult sai alguse hipide ehk lillelaste liikumine, kelle hüüdlauseks oli „Make love, not war“, Euroopa ülikoolides leidis aga laiemat kõlapinda nn uusvasakpoolsus ja patsifistlik liikumine.
Noorema põlvkonna mässumeelsus oli avaldunud juba ka 1920. aastatel ,ent tollal oli see piirdunud vaid isikliku käitumis- ja riietumisstiiliga. Selle sümboliteks oli senisest vabama käitumisega naised, džinn ja džässmuusika, samas kui 60. aastate kontrakultuuri märksõnadeks kujunesid pikad juuksed, narkootikumis ja rock- muusika .
Hallutsinogeenid (viirastusi tekitavad ained), nagu LSD, marihuaana , hašiš ja meskaliin muundasid järsult inimese taju ja tugevdasid jõuliselt arusaama, et ühiskondlikud normid ja institutsioonid on meelevaldsed, mõttetud ja mädad. Hipid loobusid traditsioonilisest perekonnast teiste, vaid armastusel põhinevate koosluste kasuks. Inimesed elasid paariviisiliselt või gruppidena (kommuunidena) nii kaua koos, kui neil selleks tahtmist oli. Seksuaalsuhetele ei seatud piiranguid. Hipid püüdsid elada olevikus , lähtuda oma tunnetest ja end mitte millekski sundida . Narkootiliste ainete tarvitamisel saadav justkui religioosne kogemus suunas paljud noored müstika juurde. Uuriti idamaiseid õpetusi, nagu jooga, zen- budism ja hiina Muutuste raamat, ning võeti üle nende kergemini mõistetavad osad. Teised jälle innustusid läänelikku päritolu sulatarkustest, nagu astroloogia, tarot , hiromantia ja maagia .
Hipide liikumine kulmineerus 1969. aasta suvel toimunud Woodstocki muusikafestivalil, kus 400 000 noort inimest elasid 3 päeva rahumeelselt koos suures telklaagris, nautides muusikat, armastust ja alasti ujumist. Üritus leidis rahvusvaeliselt laia kõlapinda ja paljud tundsid, et seega on uus eluviis ennast tõestanud. Kuid see illusioon purunes 6 kuud hiljem ühel rock-kontserdil Altamontis, kus korra hoidmine pidi lasuma mootorratturitest Põrguinglite grupil , ent kus puhkes vägivallatsemine ja neli inimest hukkus.
Hipide ebatavaline välimus ja käitumine tekitas vanemates põlvkondades pahameelt ja hirmu. Põrandaaalune narkootikumide tarbimine tõi noored politsei huviorbiiti. LSD tarvitamisest põhjustatud enesetapud ja heroiini kasutamisest saadud raskekujuline sõltuvus purustasid lootuse, et prühhedeelsed rohud võivad inimteadvuse vabastada. See kõik viis kunagi nii lootusrikkalt alanud liikumise hääbumisele.
Ent kuigi liikumise seatud sihid jäid saavutamata, põhjustas see siiski lääne ühiskonnas mitmeid olulisi muutusi. Siit sai alguse üldsuse tugevdatud huvi ökoloogia vastu, ühiskondlike ja soorollide vabam käsitlus ning suurem vaimne avatus ja tolerantsus .
Thatcherism
1970. aastate lõpul tekkis arenenud tööstusmaades nähtus, mida võik nimetada parempoolseks laineks. USA-s, Jaapanis , Suurbritannias ja teistes läänemaaima suurriikides tulid võimule konservatiivsed jõud, kes võtsid kursi riigiettevõtete erastamisele ning sotsiaalkulutuste vähendamisele. Lääne-Euroopas oli sellise suuna rajajaks tolleaegne Briti valitsusjuht Margaret Thatcher, kelle nime järgi hakati taolist majanduspoliitikat nimetama thatcherismiks.
1979. aastal peaministriks saanud M. Thatcheri valitsuskava nägi ette ranget rahanduspoliitikat, vaba ettevõtluse igakülgset toetamist, sealhulgas maksuprotsendi võrdsustamist (suure sissetulekuga inimestele tähendas see maksude vähendamist), aga ka ametiühingute õiguste kärpimist. Thatcheri poliitika tagas Suurbritanniale majandusliku tõusu, kuid samas suurenes tööpuudus, eriti maa põhjapiirkondades. Hoolimata sellest saavutasid konservatiivid võidu nii 1983., 1987. kui ka 1992. aasta parlamendivalimistel, M. Thatcher aga pidas Briti peaministri ametit 1990. aastani (kauem kui ükski teine sel sajandil). Pärast valitsusjuhi kohast loobumist asutas ta konservatiivse majanduspoliitika propageerimiseks omanimelise fondi.
Thatcherism levis erinevatel kujudel ka teistesse Lääne-Euroopa maadesse. 1983. aastal tulid konservatiivsed jõud võimule Saksamaa Liitvabariigis. Prantsuse parlamendis olid enamuses samuti parempoolsed jõud, kuigi president F. Mitterand kuulus sotsialistide hulka. 1990. aastate esimesel poolel said Prantsusmaa parempoolsed endale ka presidendi tooli.

AMEERIKA ÜHENDRIIGID

USA väljus Teisest maailmasõjast maailma võimsaima riigina nii majanduslikus kui ka sõjalises mõttes. Ameerika Ühendriigid tootsid üle poole läänemaailma tööstustoodangust. Maaima erinevates regioonides oli USA-l üle 500 sõjaväebaasi, tema laevastik valitses merel. Kuni 1949. aastani olid ameeriklased aatomirelva ainuomanikud. Harry Truman, kes sai riigi presidendiks pärast F. D. Roosevelti surma 1945. aasta aprillis, kuulutas, et USA võtab endale läänemaailma liidri positsiooni. See tähendas lõplikku loobumist neutraliteedi- ja isolatsioonipoliitikast.
Kommunismi leviku tõkestamiseks kuulutas Washington välja pidurduspoliitika , mille üheks olulisemaks sammuks oli nn Trumani doktriini teostamine . USA abistas riike, kus valitses kommunistliku pöörde oht, samas toetati kommunismivastast liikumist NSV Liidus ja sotsialismileeri maades.
1954. aastal jagunes Vietnam , nagu varem Korea, kaheks riigiks: NSV Liidu ja Hiina toetusel moodustatud Põhja-Vietnamiks ning USA ja Prantsusmaa mõju all olevaks Lõuna-Vietnamiks. Ka Vietnamis tekkisid poolte vahel teravad vastuolud. 1950. aastate lõpul hakkasid Lõuna-Vietnami valitsuse vastu võitlema džunglites pesitsevad sisesalgad (vietkongid ehk Vietnami kommunistid), keda toetas Põhja-Vietnami juhtkond . Valitsusvastased rühmitused ühendati Lõuna-Vietnami Rahvuslikuks Vabastusrindeks, mille mõju levis üsna kiiresti riigi maapiirkondadesse. USA suhtumist sündmustesse väljendas president D. Eisenhoweri „doominoteooria“, mille järgi kas või ühe Indo-Hiina ala kaotamine tooks kaasa ka teistest selle regiooni aladest ilmajäämise, nagu üks kukkuv doominokivike haarab kaasa kõik ülejäänud. Seepärast toetasid ameeriklased järjest enam Lõuna-Vietnami valitsust. 1960. aastate algul saatis USA sinna appi sõjanõunikke ning aastakümne keskpaiku alustasid Ameerika pommitajad rünnakuid Põhja-Vietnamis. Et purustada sisside varustusteid, pommitasid USA lennukid ka Laose ja Kambodža alasid. Varsti maabusid Lõuna-Vietnamis esimesed Ameerika dessantväed. Põhja-Vietnamile osutas abi NSV Liit, tarnides relvi ning õpetades vietnamlasi neid käsitsema. Nõukogude sõjaväelased osalesid ka otseselt sõjategevuses.
Pärast sõjakoleduste näitamist televisioonis hakkasid ameeriklased protestima sõjas osalemise vastu. Kõige teravamalt reageerisid üliõpilased, kes korraldasid Washingtonis suuri meeleavaldusi ja keeldusid demonstratiivselt sõjaväeteenistusest.
Avalikkuse survel oli USA valitsus sunnitud alustama rahuläbirääkimisi. 1960. aastate lõpul esitas USA tolleaegne president R. Nixon kava Ameerika vägede järk-järguliseks väljatoomiseks Vietnamist, kuid vastase alade pommitamist siiski jätkati. 1973. aastal kirjutati Pariisis alla sõja lõpetamise kokkuleppele. Pärast USA vägede lõplikku lahkumist algas kommunistlike jõudude pealetung ning kahe aasta pärast Lõuna-Vietnami valitsus kukutati. Vietnami osad liideti ühtseks riigiks, mis sai nimeks Vietnami Sotsialistlik Vabariik. Kommunistlik režiim kehtestati ka Kambodžas ning Laoses.
Ameeriklastele oli Vietnami sõda suur pettumus ning tekitas paljudele seal võidelnutele hingelise kriisi, mis jäi püsima aastateks (seda nimetati Vietnami sündroomiks). Riik kaotas umbes 56 000 meest surnutena ning haavata sai rohkem kui 300 000 inimest.
Kommunismi üritati pidurdada mitte ainult väljaspool USA-d, vaid ka riigis endas. 1940. aastate lõpul algas USA-s vasakpoolsete vastu suunatud rünnak, mis piiras paraku ka demokraatlikke vabadusi. Selle musternäidiseks oli 1950. aastate algul makartism ehk USA senaatori J. R. McCarthy algatatud kommunstide- ja juutidevastane poliitika, mis muutis tagakiusatavaks mitte ainult vasakäärmuslased, vaid ka paljud liberaalsed ühiskonnategelased. Üsna pea mõistsid aga ameeriklased, et makartism ei kaitse, vaid ohustab demokraatiat. 1954. aastal mõistis USA Senat McCarthy tegevuse hukka.
Kuid see ei olnud Ameerika demokraatliku arengu ainus takistus. Üheks vanimaks probleemiks oli mustanahaliste olukord. Kuigi neegrid vabastati orjusest juba 19. sajandi kodusõja ajal, jätkus nende diskrimineerimine (õiguste ahistamine) ka pärast Teist maailmasõda, eriti lõunaosariikides. Sageli piirasid osariigid mustanahaliste valimisõigusi, nende lapsed ei saanud õppida valgete lastega samades koolides ning ka töökoha hankimisel ja töötingimuste poolest oli mustanahalise elanikkonna olukord kehvem kui valgete oma.
Murranguliseks osutusid 1960. aastad, mil USA seaduseandjad töötasid välja seadused, mis parandasid tunduvalt neegrite elu. Selliste muudatuste taga seisis ka tugev neegriliikumine, mis võitles afroameeriklaste õiguste eest. Üks liikumise väljapaistvaid juhte oli pastor Martin Luther King , kes uskus, et neegrid võiksid muuta ühiskonda ja selle seadusi vägivalda kasutamata. Tänu tema oskusele innustada ja juhtida sadu tuhandeid inimesi kogus inimõiguslaste liikumine USA-s palju poolehoidjaid ja saavutas edu. Martin Luther King mõrvati 1968. aasta aprillis.
Praegu on USA-s rassiline võrdsus seadustega tagatud, kuid tegelikus elis tuleb siiski ette probleeme.

SAKSA LIITVABARIIK

Lääne-Euroopa arenguprotsesse pärast Teist maailmasõda peegeldas eredalt Saksamaa Liitvabariigi majanduslik ja poliitiline tõus. Sõjakatastroofi üle elanud maa muutus mõne aastakümnega üheks Euroopa ja kogu maailma juhtivaks riigiks, kus oli tugev demokraatlik kord, võimas majandus ning eeskujulik sotsiaalkindlustuse süsteem. Sama ei saa väita Ida-Saksamaa kohta, kus üle 40 aasta valitses Moskva- meelne kommunistlik režiim.
Pärast Saksamaa kapituleerumist 1945. aasta mais jagasid võitjad endise Kolmanda riigi territooriumi neljaks okupatsioonitsooniks. Kolme läänepoolset tsooni juhtisid USA, Suurbritannia või Prantsuse sõjaväeadministratsioon, ida-tsoonis aga võimutses Nõukogude sõjaväeline juhtkond. Okupeeritud alade üldjuhtimine läks üle kontrollnõukogule, kuhu kuulusid kõigi nelja poole esindajad. Võitjate Saksamaa-poliitika eesmärgiks oli militarismi ja natsismi väljajuurimine ning maa demokratiseerimine.
Saksamaa LV välispoliitilist kurssi 1950.-1960. aastail iseloomustas tihe koostöö USA ja teiste lääneriikidega. K. Adenauer (Saksa Liitvabariigi kantsler) ei nõustunud Stalini ettepanekuga rajada kahest Saksa riigist üks neutraalne riik. Saksa LV astus NATO-sse ja muutus selle tähtsaimaks liikmeks Euroopas.
Suhetes Ida-Euroopaga säilisid aga pinged . Üheks pingeallikaks oli Saksa DV. Umbes 15 aasta jooksul lähtus Lääne-Saksa välispoliitika nn Hallsteini doktriinist, mille järgi Saksa LV on ainus Saksa riik ning saksa rahva esindaja. Diplomaatilisi suhteid sõlmiti ning hoiti üksnes riikidega, kel ei olnud sidemeid SDV-ga (ainsaks erandiks oli NSV Liit). Pidevalt meenutas sakslastele nende maa jaotust aga kurikuulus Berliini müür ida- ja läänesektorite vahel.
1960. aastate lõpul hakkasid võimule tulnud sotsiaaldemokraadid läbi viima nn uut idapoliitikat. Kõige suurema panuse andis selles liidukantsler Willy Brandt . Sõlmiti lepingud suhete normaliseerimiseks Poola, Tšehhoslovakkia, NSV Liidu ning ka Saksa DV-ga. Saksamaa ühendamise ideest siiski ei loobutud, see mõte teostus umbes kaks aastakümmet hiljem seoses kommunistliku süsteemi lagunemisega. 1989. aastal lammutati Berliini müür ning samal aastal alanud Saksamaa taasühinemise läbirääkimised lõppesid sellega, et ühinemise kiitsid heaks nii Teise maailmasõja võitnud riikide kui ka mõlema Saksa riigi juhid. Alates 3. oktoobrist 1990 on Euroopas taas ainult üks Saksa riik – Saksa Liitvabariik.

TEINE MAAILM – KOMMUNISTLIKUD RIIGID

Teise maailmasõja lõppedes kehtestas Nõukogude Liit Punaarmee kontrolli all olevates Euroopa riikides järk-järgult oma ülemvõimu. Moskva toel ning sõjaväe ja julgeolekuorganite kaasabil aidati kommunistid võimule esmalt Ida-Euroopa riikides: Rumeenias , Bulgaarias, Poolas, Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias, Albaanias ja Ungaris. Hiljem laiendas Nõukogude Liit oma mõju Ida-Saksamaale (Saksa Demokraatlikule Vabariigile), Hiina Rahvavabariigile, Mongooliale, Põhja-Vietnamile ning Põhja-Koreale. 1959 . aastal, kui Kuubas tuli võimule Fidel Castro, sai Moskva tugipunkti ka Ameerika mandril. Esialgu nimetati Moskva kontrolli all olevaid riike rahvademokraatiamaadeks, 1950. aastatel võeti kasutusele nimetus sotsialismimaad . Koos Nõukogude Liiduga moodustasid need riigid sotsialismileeri.
Sotsialistlikud riigid erinesid üksteisest oma poliitilise ja majandusliku arengu ja kultuuritausta poolest. Nõukogude ülemvõimu all aga ühtlustati nende riikide poliitika Nõukogude Liidu eeskujul. Sotsialistlike riikide poliitiline elu oli allutatud ühe erakonna – kommunistliku partei – kontrollile . Mitmes riigis (Saksa DV, Poola) eksisteerisid vormiliselt ka teised erakonnad , kuid nende osatähtsus riigi poliitilise elu juhtimisel oli tagasihoidlik . Valitsevas kommunistlikus parteis (eri riikides nimetati seda erinevalt) oli äärmiselt tähtis roll partei liidril, keda nimetati kas pea- või esimeseks sekretäriks.
Kommunistlik partei kontrollis kogu ühiskonna poliitilist ja vaimuelu , tuginedes eelkõige parteiaparaadi ametnikkonna – nomenklatuurile. Parteisse vastuvõtmine oli range kontrolli all. Partei oluliseks toeks kõikides riikides olid ka julgeolekuorganid. Lisaks aitas ühiskonda vaos hoida range tsensuur ja ulatuslik propaganda . Rahvas kaasati vormiliselt poliitilisse ellu valimiste kaudu. Tegemist oli aga standardvalimistega, kus osales ainult üks valitseva partei poolt heakskiidetud kandidaat. Selline sotsialistlik demokraatia oli üksnes väline, see varjas valitseva partei ülemvõimu.
Poliitilise elu kõrval ühtlustati Nõukogude Liidu eeskujul suures osas ka sotsialistlike riikide majandus. Enamikus riikides oli valdav osa majandusest riigistatud ja põllumajandus kollektiviseeritud. Mõnes riigis oli siiski ka eraomand vähesel määral lubatud.
Sotsialistlik majanduselu tugines rangele paanimajandusele. Tootmine toimus erinevates ametkondades mitu korda kooskõlastatud ja valitseva partei poolt kinnitatud plaanide alusel. Pearõhk pandi rasketööstuse (sh sõjatööstuse) arendamisele. Tarbekaupade tootmine ehk elanikkonna igapäevaste vajaduste rahuldamine oli teisejärguline. Plaanid olid täitmiseks ja ületamiseks. Plaanimajandus välistas Lääne ühiskonnale omase turumajanduse ning kaotas peaaegu täielikult majandusliku erainitsiatiivi.
Nõukogude Liidu eestvedaimisel moodustasid sotsialistlikud riigid mitmesuguseid rahvusvahelisi organisatsioone. Olulisem majandusalase koostöö organisatsioon oli Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN), mis tekkis vastukaaluks Lääne majandusabile, mida Ameerika Ühendriigid pakkusid sõjajärgsetel aastatel Euroopale Marshalli plaaniga. 1949. aasta jaanuaris loodud VMN pidi aitama Moskva-meelsetel riikidel ületada majandusraskusi ja koordineerida nende majandusalast koostööd.
1955. aastal moodustasid Ida-Euroopa sotsialistlikud riigid vastukaaluks lääneriikide sõjalisele organisatsioonile – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO) – oma sõjalis-poliitilise liidu – Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO) ehk Varssavi pakt. Organisatsiooni sõjajõud allutati ühisele ülemjuhatusele ning poliitilist tegevust koordineeris liikmesriikide kõrgematest partei- ja riigitegelastest moodustatud konsultatiivkomitee. Asutamislepingus rõhutati kõikide liikmesmaade ühistegevust ja võrdsust, kuid tegelikkuses juhiti sõjalist ja poliitilist koostööd Moskvast. Ka enamik juhtivaid ametikohti anti Nõukogude ohvitseridele. Varssavi paktiga seadustati Nõukogude vägede viibimine Ida-Euroopa riikides. Nõukogude Liit kasutas Varssavi pakti liikmesriikide sõjajõude Moskvavastaste väljaastumiste mahasurumiseks 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias.

NÕUKOGUDE LIIT

Võidukas sõda ei muutnud Nõukogude Liidu poliitilist korda. Nõukogude impeerium jäi endiselt totalitaarseks riigiks, kus poliitilise elu keskmeks oli Stalini ainuvõim: ta oli nii kommunistliku partei kui ka Nõukogude valitsuse juht. Oma võimu teostamisel tugines Stalin kitsale lähikondlaste ringile . Stalini vananedes tõusis tema lähikondlaste hulgas järjest teravamalt päevakorrale suure juhi järglase küsimus. See tõi endaga kaasa terava võimuvõitluse, mille käigus vahendeid ei valitud. Sageli viis võimuvõitlus ka poliitiliste vastaste hävitamiseni. Vananev ja raskelt haige Stalin muutus ise järjest umbusklikumaks. Ta kavatses ühiskonnas läbi viia uue suure puhastuse sõjaeelsete aastate eeskujul. Õnneks see siiski ei teostunud, sest 5. märstsil 1953. aastal Stalin suri. Nõukogude Liitu 25 aastat piiramatu võimuga valitsenud diktaatori surmaga lõppes üks ajastu.
Stalin suri, ilma et oleks endale järglast nimetanud. Tema kohale pretendeerisid 1953. aasta kevadel suure juhi kolm endist lähikondlast: valitsussekretär Georgi Malenkov, siseminister Lavarenti Beria ja partei keskkomitee sekretär Nikita Hruštšov. Esialgu tegutses kõige aktiivsemalt ja enesekindlamalt Beria, keda toetas ka valitsusjuht Malenkov. Beria mõjukuse suurenemine hakkas ohustama tema kaaslaste võimupositsioone. 1953. aasta juunis organiseeriti Malenkovi ja Hruštšovi juhtimisel Beria-vastane vandenõu. Beria arreteeriti ning mõisteti süüdi partei- ja riigivastases tegevuses – tema kaela veeretati kõik Stalini-aja kuriteod. Nii püüdsid teised Stalini lähukondlased end süüst vabastada. Beria hukati koos kaaslastega 1953. aasta detsembris.
Beria süüdimõistmisega ei lakanud võimuvõitlus Nõukogude Liid võimuladvikus. Beria hävitamisest võitis kõige rohkem Hruštšov, keda otseselt ei seostatud Stalini-aegsete repressioonidega. Inimestele meeldis tema lihtsus, emotsionaalsus ja hea kontakt rahvaga. 1953. aasta septembris sai Hruštšov parteijuhiks ning mõne aasta jooksul suutis ta võimult tõrjuda ka oma peamise konkurendi – valitsusjuht Malenkovi, kes 1955. aastal asendati N. Bulganiga.
Hruštšov jätkas vägivallapoliitika leevendamist ja tühistas osaliselt piiranguid ühiskonnaelu erinevates valdkondades. Nii on hakatud Hruštšovi valitsemisaega nimetama sulaajaks. Hruštšov ise liikus aga oma isikuvõimu kehtestamise suunas. 1957. aastal püüdsid Hruštšovi poliitikagarahulolematud kaaslased teda võimult kõrvaldada. Hruštšov suutis end kaitsta ja tema vastu välja astunud „parteivastase grupi“ võimult tõrjuda. 1958. aastal sai Hruštšov Ministrite Nõukogu esimeheks, koondades sel viisil kogu võimutäiuse enda kätte.
Enesekindel ja end eksimatuks pidav Hruštšov lubas, et „nõukogude inimeste praegune põlvkond hakkab elama kommunismis“. Ta lootis, et 1950. aastate keskel alanud majanduslik tõus jätkub ning kõik probleemid lahendatakse. Kuid juba 1960. aastate algul sai selgeks, et need lootused on alusetud. Samal ajal süvenes partei juhtkonnas (ja ühiskonnas laiemalt) rahulolematus Hruštšovi tegevusega . 1964. aasta oktoobris organiseerisid Hruštšovi vastased vandenõu ja kõrvaldasid ta võimult. Hruštšovist sai üleliidulise tähtsusega pensionär. Ta suri 1971 . aastal.
Hruštšovi järglaseks parteijuhi kohal sai Leonid Brežnev ning Ministrite Nõukogu esimeheks nimetati Aleksei Kossõgin. Partei juhtkond püüdis esialgu läbi viia mitmeid uuendusi ja ümberkorraldusi, kuid loodetud edu jäi saavutamata. Aja jooksul tugevnesid Nõukogude Liidus tagurlikud poliitilised jõud, eriti pärast 1968. aasta Tšehhoslovakkia sündmusi. Loobuti Stalini kuritegude kritiseerimisest ning karmistati kontrolli ühiskonnas. Avalikult suurt juhti siiski õigeks ei mõistetud.
1970. aastatel ilmneb järjest selgemalt kehtiva poliitilise režiimi mandumine ning suutmatus normaalselt toimida. Ühiskonnaelu kõigis valdkondades – majanduses, poliitikas, vaimuelus – valitses seisak ehk stagnatsioon . Nõukogude Liit ei suutnud tehnilise protsessiga kaasa minna, see suurendas veelgi mahajäämust lääneriikidest.
Raugastunud Brežnev suri 1982. aastal, kuid vanurite võim ( gerontograatia ) jätkus. Brežnevi järglane – Juri Andropov – oli samuti raskesti haige ja suri 1984. aasta algul. Pikka aega KGB juhina töötanud Andropov mõistis mingil määral sügavas kriisis oleva nõukogude süsteemi ümberkorraldamise vajadust. Tema järglane Konstantin Tšerneko aga ei suutnud ega püüdnudki enam midagi teha. Tema aastane ilmetu valitsemisaeg näitas selgelt, et olemasolev süsteem vajas püsimajäämiseks reformimist.
Sõja lõppetes lootsid inimesed, et valitsev režiim muutub inimlikumaks. Kuid tegelikkus osutus hoopis vastupidiseks. Võimude vägivallapoliitika sai sõjajärgsetel aastatel hoogu juurde ja pehmenes alles pärast Stalini surma. Hoolimata repressioonidest ei lakanud siiski vastupanu. 1960. aastate teisel poolel tekkis nõukogude ühiskonnas vastuseks tagurluse pealetungile teisitimõtlemine ehk dissidentlus .
1960. aastate lõpul algas dissidentide organiseerumine ja nende tegevuse koordineerimine. Nõukogude teisitimõtlejate liidriteks said kirjanik Aleksandr Solžentsõn ja Andrei Sahharov. Võimud pidasid teisitimõtlejaid ühiskonna rahu rikkujateks ja püüdsid nende tegevust vägivallaga tõkestada. Dissidentide vastu kasutati repressiivmeetmeid: töölt vallandamine, arreteerimine, maalt väljasaatmine. Samuti püüdsid teisitimõtlejaid vaimselt sandistada, pannes täiesti terved inimesed psühhiaatrilisele sundravile.
Repressioone teisitimõtlejate vastu teostas Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB). Selle ametkonna aktiivse tegevuse tulemusena suudeti enamik teisitimõtlejaid 1980. aastate alguseks vangistada.

KRIISID IDA-EUROOPAS PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA

Moskva poliitika Ida-Euroopas. 1950. aastateks oli Moskva võim Ida-Euroopa riikides kindlustunud. Nõukogude Liidu peamiseks eesmärgiks oli ka edaspidi nendes riikides oma mõju säilitada ja veelgi tugevdada. Selleks oli vaja idabloki riigid lõplikult sovietiseerida ehk nõukogustada. Nõukogude huvide kõige kindlamad kaitsjad idabloki riikides olid Nõukogude väed. Vägede kohalolek pidi tagama sotsialistliku korra püsimise Moskva sõltlasriikides ning võimaldama vajaduse korral edukalt rünnata lääneriike.
Berliini ülestõus 1953. aastal. 1949. aasta oktoobris hakati Saksa Demokraatlikus Vabariigis kiirendatud korras juurutama stalinlikku sotsialismimudelit. Sellega kaasnes elanike elatustaseme langus, ideoloogiline ja poliitiline surve ning töödistsipliini karmistamine. Idasakslased vastasid sellele Läände pagemisega. Eriti teravaks muutus Saksa DV sisepoliitiline olukord 1953. aasta algul. Ainuüksi 1953. aasta märtsis põgenes läände 50 000 idasakslast. Pärast Stalini surma aga muutus Moskva suhtumine sotsialismi ülesehitamisse Saksa DV-s. Juuni algul Moskvasse kutsutud Saksa DV juhtidele anti teada, et tuleb lõpetada sotsialismi ülesehitamine kiirendatud korras. Moskva uute suuniste teatavaks tegemine põhjustas Saksa DV võimuladvikus poliitilise kriisi. Selle taustal küpses rahvaülestõus, mille otseseks ajendiks sai ehitustööliste töönormide järjekordne tõstmine. 16. juunil puhkes Berliinis ehitustööliste streik , mis peagi laienes ka linnadesse. Majanduslike nõudmistega alanud väljaastumine kasvas üle ka poliitiliseks vastuhakuks. Kuid juba 17. juuni õhtuks surusid Nõukogude tankid ülestõusu maha. Massiline pagemine Ida-Saksamaalt jätkus ka järgnevatel aastatel. Pagemise tõkestamiseks ehitasid kommunistid 1961. aastal kahe Saksamaa vahelisele piirile Berliinis betoonist müüri.
Ungari ülestõus. Teises maailmasõjas Saksamaa liitlasena sõdinud Ungari jäi sõja lõppedes Nõukogude Liidu ülemvõimu alla. Järk-järgult likvideeriti seal mitmeparteisüsteem ja kogu võim koondus kommunistide kätte. 1953. sai Ungari peaministriks Imre Nagy , kes hakkas Stalini surma järel kommunistlikku režiimi leevendama. Kuid juba 1955. aastal kukutasid tagurlased ta võimult. See süvendas Ungari valitsevas ladvikus reformimeelsete ja tagurlike jõudude vastuolusid. 1956. aasta oktoobris puhkes Budapestis üliõpilaste meeleavaldus , millel nõuti demokraatliku riigikorra taastamist. Võimud saatsid meeleavaldajate vastu sõjaväe. Demonstrantide tulistamise järel kasvas meeleavaldus üle valitseva režiimi vastaseks relvastatud ülestõusuks, mis laienes kiiresti üle terve riigi. Osa sõjaväest tuli ülestõusnude poole üle. Nagy moodustas koos Jànos Kàdàriga koalitsioonivalitsuse ning maailmale anti teada, et Ungari lahkub Varssavi paktist. ÜRO poole pöörduti palvega tunnustada Ungarit neutraalse riigina. Kuid novembri algul saadeti Ungarisse VLO riikide väed, mis surusid ülestõusu veriselt maha. Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa jätsid Ungari abipalved tähelepanuta. Uueks valistusjuhiks sai Moskvaga kokkuleppele läinud J. Kàdàr, kes püsis võimul kuni 1988. aastani. Nagy mõisteti süüdi ja hukati 1958. aastal. Kàdàr kehtestas Ungaris Moskva-meelse režiimi, mis arvestas siiski ka kohalikke eripärasid. Ungarist sai sotsialismileeri üks arenenumaid riike.
Poola kriisid. Punaarmee sissetungi järel pandi Lublinis ametisse kommunistlik valitsus, mis asendas Londonis asuva pagulasvalitsuse. Aastatel 1944-1956 juhtis Poolat Moskva-meelne ja oma isikuvõimu nautiv Bolesław Bierut. Tema eestvedamisel rajati Poolas sotsialismi aluseid. Bieruti surma järel 1956. aasta märtsis tõusis päevakorrale uue liidri valimine. 1956. aasta oktoobris Moskva poolt ametisse pandud Władysłav Gomułka tegi tagasihoidlikke reforme, kuid edutult. Majandusliku olukorra halvenemine ja hinnatõus (eriti toiduainete) vallandasid 1970. aastal Poolas rahutused . Uus Poola liider Edward Gierek püüdis majandust kaasajastada, kuid see ei andnud loodetud tulemusi. Elukalliduse tõus põhjustas Poolas 1980. aastal uue rahutuse laine. Keskseks valitseva režiimi vastaseks jõuks kujunes ametiühingukoondis Solidaarsus eesotsas Lech Wałęsaga. Solidaarsus muutus omamoodi alternatiivseks võimuorganiks. Sisekriisi lahendamiseks kehtestas uus valitsusjuht kindral Wojciech Jaruzelski, 1981. aastal Poolas sõjaseisukorra. Nii tõkestati Varssavi pakti vägede sisseviimine Poolasse. Riigi sisepoliitiline olukord jäi aga ka järgnevaltel aastatel pingeliseks.
Praha kevad. Kommunistliku režiimi kehtestamisele Tšehhoslovakkias eelnes terav sisevõitlus. 1948. aastal toimus kommunistlik riigipööre: võimult kõrvaldati president Eduard Beneš, Tšehhoslovakkia kuulutati rahvademokraatlikuka vabariigiks ning võeti kurss sotsialistliku ühiskonna ülesehitamisele, mis kestis 1950. aastate lõpuni. 1960. aastal võeti kasutusele riigi uus nimi – Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik. 1968. aastal sai partei juhiks Alexander Dubček. Rahva hulgas populaarne Dubček püüdis hakata valitsevat režiimi ümber kujundama nn inimnäolise sotsialismi põhimõtetel. Samal ajal muutus ühiskond (eelkõige haritlaskond ) radikaalsemaks: nõuti poliitiliste vabaduste kehtestamist ja suhete katkestamist VLO-ga. Seda perioodi hakati nimetama Praha kevadeks.
Brežnevi doktriin. Moskva ei näinud olukorras muud väljapääsu kui kasvava vastupanu kahasurumine sõjaväe abil. 21. augustil 1968. aastal saadeti Tšehhoslovakkiasse Varssavi pakti väed ning lämmatati kevadel alanud liberaliseerimisprotsess. 1969. aasta mais sai uueks parteiliidriks Gustav Husàk. Tšehhoslovakkias viidi läbi põhjalik puhastus partei- ja riigiaparaadis. Nõukogude Liit teatas pärast Praha kevade lämmatamist, et sotsialistlikel riikidel on piiratud suveräänsus, st et Moskval on alati õigus ja kohustus sekkuda (ka sõjaliselt), kui sotsialismi põhimõtted on ohus. Sellist põhimõtete kogumit – doktriini – hakati tollase Nõukogude Liidu liidri järgi nimetama Brežnevi doktriiniks .

BALTI RIIGID NSV LIIDU KOOSSEISUS

Balti riikide püüded taastada 1944. aastal riiklik iseseisvus luhtusid. Lääneriigid ei takistanud Moskva tegevust, aga samas ka ei tunnustanud juriidiliselt Nõukogude vallutuspoliitikat Baltikumis. Kolme suurriigi ( NSVL , USA, Inglismaa) kohtumisel Potsdamis 1945. aastal tunnistati vaikimisi kolme Balti riigi lülitamist Nõukogude impeeriumi koosseisu, lubades Moskval neid riike ka rahvusvahelisel areenil esindada. Moskva nõudel ei arutatud Nürnbergi protsessil avalikult 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti.
USA valitsus avaldas 1946. aasta juunis eraldi memorandumid, milles tunnistati Eesti, Läti ja Leedu liitmine NSVL -ga ebaseaduslikuks- Paljud riigid – eelkõige Rootsi ja Soome – aga ajasid Balti küsimuses Moskva-meelset poliitikat.
Uue Nõukogude okupatsiooni algusaastatel muudeti kolme Balti riigi piire . 1944. aastal eraldati Eesti territooriumist Narva jõe tagune ala ja enamik Petserimaast (koos Petseri linnaga) ning liideti Leningradi ja Pihkva oblastiga. Need alad oli Eesti saanud Tartu rahuga (1920) ning seal elasid valdavalt venelased . Senine Petseri maakond kaotati ja Eestile jäänud alad liideti Võrumaaga. Piiriõgvendustega kaotas Eesti üle 5% ja Läti 1,8% oma territooriumist. Väiksemaid piiriõgvendusi tehti Eestis ja Lätis veel 1953. aastal. Seevastu Leefu territoorium suurenes 16,7%: Leeduga liideti Saksamaale kuulunud Klaipėda ala.
Nõukogude võimu taastamise järel säilis Baltikumis esialgu endine haldusjaotus : liiduvabariikide territoorium jagunes valdadeks ja maakondadeks. Kuid uue võimu haldusüksusena loodi valdades veel külanõukogud. 1950. aastal vallad kaotati ja külanõukogud muudeti ainukesteks esmatasandi haldusüksusteks. Sama aasta sügisel viidi läbi ka rajoneerimine, mille käigus likvideeriti maakonnad ka nende asemele moodustati maarajoonid. Lisaks eksisteerisid Baltikumis lühikest aega (1952-1953) ka oblastid . Eesti ja Läti olid jagatud 3 ning Leedu 4 oblastiks. Rajoonide arv muutus hiljemgi ja stabiliseerus 1960. aastate keskel, mil Eestis oli 15, Lätis 26 ja Leedus44 rajooni . Rajoneerimisega kaotati senine ajalooliselt väljakujunenud haldusjaotus ja ühtlustati see Nõukogude Liidu administratiivjaotusega. Sovetiseeritud haldusjaotus ei arvestanud kohalikku eropära ning soodustad Nõukogude bürokraatia vohamist .
Nõukogude liiduvabariikide poliitilist elu juhiti Moskvast kohalike kommunistlike parteide kaudu. Kohalikke võimustruktuure kontrollisid omakorda julgeolekuorganid. Liiduvabariikides olid sõjajärgsetel aastatel võtmepositsioonidel juunikommunistid – need, kes olid aktiivselt osalenud 1940. aasta juunipöördes. Enamasti olid nad eestlased, lätlased või leedulased , kes olid sündinud oma isamaal ning elanud seal enne 1940. aastat. Liiduvabariigi juhtimisel täitsid nad Moskva juhtnööre, kuid püüdsid siiski mingil viisil arvestada ka kohalikke olusid ja vajadusi. Selline poliitika aga oli Moskvale vastuvõetamatu.
1940. aastate lõpust hakkasid kohalikus võimuladvikus esile kerkima Venemaa eestlased ja lätlased. Juunikommunistid kõrvaldati aja jooksul võimult. Eestis toimus see 1950. aastal, mil N. Karotamm kõrvaldati võimult ja asendati J. Käbiniga.
Sõja järel oli kõigi kolme Balti riigi majanduslik olukord raske. Olukorra muutsid veelgi keerulisemaks nõukogude võimu ümberkorraldused, mille eesmärk oli põllumajanduse üleviimine suurtootmisele ja ühismajandite – kolhooside ja sovhooside – loomine. Kokkuvõtlikult nimetatakse seda protsessi kollektiviseerimiseks ehk kolhoseerimiseks. Massiline sundkolhoseerimine algas 1947. aasta kevadel Moskvas vastuvõetud sellekohase otsuse alusel ja viidi lõpule 1952. aastal. Sundkolhoseerimist kiirendasid võimude repressioonid , eriti aastatel 1948-1951 läbiviidud massiküüditamised. Kolhoseerimine likvideeris ajalooliselt väljakujunenud talumajapidamised, kiirendades maaelanikkonna siirdumist linnadesse ja hävitas loomupärase elukorralduse. Kolhoosikord sai jalad alla alles 1960. aastatel, mil paranes majanduslik olukord maal. Maaelanikkonnal võimaldati rohkem tegelda individuaalmajapidamisega: pidada piiratud arvul loomi ja harida väikest maalappi. Suurmajandite toodang läks aga eelkõige Nõukogude Liidu teistesse piirkondadesse.
Iseseisvuse taastamise katsed Saksa vägede lahkumise järel luhtusid kõigis kolmes Balti riigis. Nõukogude okupatsiooni taastamine aga kutsus esile ulatusliku relvastatud vastupanuliikumise – metsavendluse. Kõige organiseeritum ja ulatuslikum oli relvavõitlus nõukogude võimu vastu Leedus. Eestis ja Lätis tegutsesid metsavennad väiksemate salkadena ja sageli üksikult.
Vastupanu okupatsioonile aga jätkus teistes votmides: esialgu mitmesuguste põrandaaaluste noorteorganisatsioonide ning hiljem juba demokraatlike liikumiste ja avaliku vastupanu kaudu. 1970. aastatel tegid Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikumine tihedat koostööd, mis ilmnes eelkõige ühistes pöördumistes maailma avalikkuse ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole. 1979. aastal koostasid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad avaliku kirja (mis on tuntud Balti apelli nime all) paljude riikide valitsusjuhtidele ja ÜRO peasekretärile. Selles nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti lisaprotokollide avalikustamist ja pakti tagajärgede likvideerimist – Balti riikide iseseisvuse taastamist. Kuid 1980. aastate alguseks oli vastupanuliikumine repressioonide abil sisuliselt likvideeritud: aktiivsed vastupanuliikumises osalejad olid juba kas vangistuses või maalt välja saadetud .

EESTI NSV

Nõukogude võim taastati Eestis 1944. aastal Punaarmee abil. Taastatud Eesti NSV võimustruktuur sarnanes Nõukogude Liidu omaga – juhtiv koht oli kommunistlikul parteil. Eestimaa Kommunistlik partei (EKP) allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest. Keskvõimu ja EKP tahet täitev Eesti NSV valitsus koosnes kuni 1946. aastani rahvakomissariaatidest ning seejärel ministeeriumidest ja teistest keskasutustest. Liiduvabariigi kõrgemal seadusandlikul võimuorganil – Eesti NSV Ülemnõukogul ja presiidiumil – ei olnud reaalset võimu. Ülemnõukogusse valiti kõrgemal pool heakskiidetud kandidaadid standardvalimiste teel.
Eesti NSV partei- ja valitsuskaader koosnes sõja järel peamiselt juunikommunistidest, Eesti Laskurkorpuse eestlastest, Venemaa eestlastest ning muulastest . EKP liikmeskonna moodustasid parteifunktsionäärid ning kohalike ja riigiorganite ametnikud.
Sõjajärgsetel aastatel juhtis EKP-d Nikolai Karotamm. Ta oli Eestis sündinud, kuid 1920. aastatel Nõukogude Liitu lahkunud kommunist . 1940. aastal tuli ta Eestisse uut võimu üles ehitama. Karotammest sai üks EKP juhttegelasi. 1944. aastal nimetati ta ametlikult EKP esimeseks sekretäriks. Eesti NSV valitsemisel tugines ta eelkõige juunikommunistidele ja laskurkorpuse eestlastele, püüdes oma tegevuses arvestada ka liiduvabariigi vajadustega. Moskva aga toetas eelkõige enda poolt saadetud kaadrit. Karotamme ja tema lähikondlasi süüdistati kodanlikus natsionalismis, vääras kolhoosipoliitikas ja muudes möödalaskmistes. 1950. aastal toimunud EKP VIII pleenumil vabastati Karotamm ametist ja tema asemele pandi Johannes (Ivan) Käbin.
Käbin oli sajandi algul Eestis sündinud, kuid juba tsaariajal koos perekonnaga Venemaale välja rännanud. Ka tema suunati 1940. aastal Eestisse. 1950. aasta oli oluliseks murranguks Eesti NSV sisepoliitilises elus: võimule pääsesid Venemaa eesltased ja venekeelne parteikaader. Käbin jäi EKP juhiks kuni 1978. aastani. Ta oli Karotammest kuulekam Moskva suuniste täitja, kuid ometi mitte äärmuslik venestaja. Käbin tegi oma valitsemisajal mõõdukat laveerimispoliitikat, püüdes olla parasjagu Moskvameelne ning samas arvestada ka Eesti NSV eripära. 1978. aastal asendati Käbin üdini Moskva-meelse ja peaaegu umbkeelse Karl Vainoga. Tema võimuletulekuga algas Eesti NSV-s uus venestusaeg. Eriti aktiivseks muutus vene keele propaganda, mis saavutas haripunkti 1980. aastate esimesel poolel.
Aastatel 1944-1953 oli Eestis peamiseks vastupanuvormiks aktiivne relvavõitlus – metsavendlus. Metsavennad tegutsesid üle kogu Eesti, aktiivsemalt siiski Pärnu-, Viru- ja Võrumaal. Samal ajal oodati ja loodeti alusetult, et lääneriigid soovivad taastada Eesti iseseisvust ning tõkestada Nõukogude Liidu ülemvõimu tugevnemist Ida-Euroopas. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu võitlemiseks sõjaväge, miilitsaüksusi ja julgeolekuorganeid. Selline „sõda pärast sõda“ oli mõlemale poolele ohvriterohke.
Metsavendade vastupanu nõrgestas oluliselt 1949. aasta suurküüditamine: ööl vastu 26. märtsi alanud operatsiooniga saadeti Eestist Siberisse üle 20 700 inimese. Eestist küüditati ligikaudu 2,5% kodumaal elavatest eestlastest. 1950. aastate esimesel poolel suruti aktiivne relvavõitlus maha. Otsesele füüsilisele vägivallale lisandus sõjajärgsetel aastatel veel vaimne vägivald: ühiskonna vaimuelu allutati valitseva režiimi ettekirjutustele. Sellega kaasnes omakorda punapropaganda vohamine.
1950. aastatel asendus metsavendade relvavõitlus põrandaaluste noorterühmadega, mille kandepind oli väike, ning hiljem eripalgeliste demokraatlike liikumistega. 1970. aastatel muutus vastupanuliikumine uuesti avalikuks, peamiseks võitlusvahendiks kehtiva režiimi vastu said avalikud pöördumised ja kirjad võimuorganitele. Samuti püüti välja selgitada, dokumenteerida ja avalikustada kõik inimõiguste rikkumised ning levitada seda informatsiooni välismaal. Tekkisid kontaktid Läti ja Leedu vabadusvõitlejatega ning ka pagulusorganisatsioonidega.
Võimud aga jätkasid repressioone vabadusliikumise vastu. Viimase vabadusvõitlejana saadeti 1984. aastal erirežiimiga vangilaagrisse Enn Tarto . Sellega oli avalik vastupanuliikumine võimude poolt repressioonidega maha surutud.
Nõukogude Liit oli muust maailmast raudse eesriidega eraldatud. Seetõttu oli ka Eesti NSV-s raske saada tõepärast informatsiooni maailmas toimuva kohta. Peamiseks informatsiooniallikaks olid sõjajärgsetel aastatel välisraadiojaamad: eelkõige Ameerika Hääl, mille keskus oli New Yorgis , ning Euroopas tegutsevad Vaba Euroopa ja Vabadusraadio. Välisraadiojaamad edastasid ilma tsensuurita teavet maailmas toimuvast ning vahendasid uudiseid, kommentaare, analüüse ja reportaaže sündmustest Nõukogude Liidus ja Eesti NSV-s. Välisraadiojaamade saated aitasid säilitada vaimset opositsiooni valitseva režiimi vastu.
1950. aastatel alanud sulaajal hakkasid tasapisi taastuma otsekontaktid muu maailmaga . Tihenesid Eesti NSV teadlaste ja nende välismaa kolleegide sidemed. Eestis leidis kõlapinda 1960. aastate noorsooliikumine , rockmuusika ( ansambel The Beatles ), hipide liikumine ja moodsad teadusharud ning kunstivoolud . Oluliseks aknaks Läände oli eestlastele Soome. Põhja-Eestis oli võimalik vaadata Soome televisiooni saateid. 1965. aastal avati Tallinn-Helsingi laevaliin , mis tõi Eestisse hulgaliselt välisturiste. Eelkõige turistide vahendusel jõudsid Eestisse ka Lääne tarbimiskultuur ja tarbeesemed. Tollane Eesti NSV muutus enamiku Nõukogude Liidu liiduvabariikide jaoks omamoodi läänestunud piirkonnaks .
Nõukogulikku majanduspoliitikat iseloomustas tööstuse sunniviisiline eelisarendamine (industraliseerimine), põllumajanduse sundkollektiviseerimine (kolhoseerimine) ning jäiga riikliku plaanimajanduse juurutamine enamikul elualadel. Nõukoguliku majanduspoliitika tagajärjel suretati täielikult välja erasektor nii tööstuses kui ka põllumajanduses. Tööstuses muutusid valitsevaks suurettevõtted ning põllumajanduses maa sundvõõrandamise järel ühismajandid – kolhoosid ja sovhoosid . Eesti NSV-s juurdus plaanimajandusele tuginev käsumajandus.
Käsumajandusega kaasnes massiline võõrtööliste sissevool teistest liiduvabariikidest. Sisseränne kahandas aja jooksul oluliselt eestlaste osatähtsust elanikkonnas. Industraliseerimine ja üleminek kolhoosikorrale soodustasid linnastumist. 1953. aastal elas üle poole liiduvabariigi elanikkonnast linnades. Mõned Eestimaa piirkonnad – eelkõige Virumaa idaosa suured tööstuslinnad – muutusid venekeelseks ja tühjenesid eestlastest.

EESTI NSV KULTUURIELU PÕHIJOONI

Eesti NSV oli eraldatud läänemaailma vaimsest arengust ja suundumustest. Selline infosulg tingis omakorda orienteerituse vene kultuurile . Lisaks püüdis nõukogude võim valikuliselt hävitada eelmiste põlvkondade kultuuripärandit. Sellele lisandus tervet ühiskonda hõlmav punapropaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimusfääri valitseva režiimi kontrollile.
Eestisse jäänud haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks, selle tagajärjel nende aktiivne loometegevus kahanes või katkes täielikult. Poliitiline umbusk haritlaste suhtes kulmineerus EKP VIII pleenumil (1950) ja sellele järgnenud aastatel. 1950. aastate teisel poolel vaimne surutis ühiskonnas leevenes ja see võimaldas vanema põlvkonna haritlastel oma loometöö juurde tagasi pöörduda. Algas eesti kultuuri osaline taastumine , milles järjest olulisemat osa etendas haritlaste uus põlvkond.
Sõda ja sellele järgnenud vaimse surutise aastad andsid ränga tagasilöögi eelkõige kõrgkultuurile. Seevastu rahva kultuuriline aktiivsus jäi püsima ja väljendus eelkõige isetegevusharrastuses. Maal tegutsesid edasi pilli-, rahvatantsu- ja näitemänguringid ning laulukoorid. Taastus ka laulupidude traditsioon ning suursündmuseks kujunes 1947. aasta üldlaulupidu. Hoolimata punalippude lehvimisest muutusid laulupeod Nõukogude ajal omanäolisteks rahvusliku varjundiga massiüritusteks.
1950. aastate teisel poolel hakkas isetegevusharrastus taanduma professionaalse kultuuri ees. Järjest kasvas massiteabevahendite osatähtsus kultuurilevitamises. 1955. aastal alustasid saateid Eesti Televisioon , 1970. aastate algul mindi üle värvitelevisioonile. Suurenes ka Eesti Raadio saadete maht.
Eesti NSV-s kehtis algul 7-klassiline ja alates 1959. aastast 8-klassiline kohustuslik kooliharidus . 1970. aastatel mindi üle kohustuslikule keskharidusele, mille võis omandada kas üldhariduslikus keskkoolis või kutsekoolis.
Kõrgkoolides kehtestati senise ainesüsteemi asemel kursuste süsteem. See kitsendas üliõpilaste iseseivust ja valikuvabadust. Ülikooli lõpetamiseks tuli läbida kohustuslikud kursused ning üliõpilase valikuvabadus oli minimaalne.
Nõukogude võim tunnistas vormiliselt usutunnistuse vabadust. Kuid igapäevaelus tehti usklikele ja kogudustele kõikvõimalikke takistusi. Kiriku hooned riigistati ja nende kasutamise eest tuli kogudusel üüri maksta. Tartu ülikoolis kaotati usuteaduskond.
Ametliku ateistliku propaganda eesmärgiks oli kujundada inimestes vaenulikku või siis vähemalt ükskõikset suhtumist kirikusse ja religiooni. Selle saavutamiseks elavdati ateistlikku selgitustööd ning püüti juurutada kiriklike tavade asemel ilmalikke tavasid.
1960. aastate optimism ühiskonna vaimuelus asendus järgmisel kümnendil sotsiaalse pessimismi ja ükskõiksusega. Ühiskonnas aset leidnud tagurlikku murrangut näitasid kultuurielu ideoloogilise juhtimise süvenemine, kakskeelsuse ülistamine ja tsensuuriolude karmistumine. See tekitas protesti haritlaskonna erinevates ringkondades. Selle tunnistuseks on 1980. aastal kirjanduses ilmunud „40 kiri“, milles osundati paljudele lahendamata probleemidele.
Katkend „40 kirjast“
Avalik kiri Eesti NSV-st
[-]
Eestlaste ebakindlust oma tuleviku suhtes on põhjustanud järgmised asjaolud :
-eesti elanikkonna osatähtsuse kiire vähenemine, eriti Tallinnas, kus eestlased on muutumas vähemusrahvaks;
-eesti keele kasutamise piiramine asjaajamises, olmes , teaduses ja mujal. Seda tendentsi iseloomustavad näiteks eesti keelt ja kirjandust käsitlevate väitekirjade kohustuslik esitamine vene keeles, Eesti NSV 40. aastapäevale pühendatud piduliku koosoleku läbiviimine vene keeles;
-eestikeelse ajakirjanduse ja paljude raamatute, eriti rahvuskultuurile oluliste teoste muutmine raskesti kättesaadavaks, rahvuslike teaduste arengu ilmne pidurdatus;
-ülepingutatud ja oskamatu propagandakampaania vene keele õpetamiseks koolides ja lasteaedades, ajalooõpetuses esinev venelaste osa eriline rõhutamise teiste rahvaste arvel;
-tööstuse ekstensiivse arengu üleforsseerimine üleliiduliste ministeeriumide poolt, pööramata küllaldast tähelepanu sellega kaasnevale ökoloogilise tasakaalu rikkumisele;
-kakskeelsuse propageerimine ühepoolselt eestlaste hulgas, millele ei vasta midagi samaväärset muulaste seas – see süvendab eestlastes tunnet , et nende emakeelde suhtutakse kui teisejärgulisse [-];
-juhtivatele ja rahvuskultuuri probleemidega tegevatele ametikohtadele inimeste määramine, kellel ei ole piisavalt teadmisi eesti kultuurist ega huvi selle vastu.

NÕUKOGUDE LIIDU LAGUNEMINE

1985. aasta märtsis sai NLKP uueks peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Gorbatšovi esialgne uuenduskava nägi ette riigi majandusliku arengu kiirendamist. See pidi toimuma sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise ehk perestroika teel. Algas ka riigi juhtkonna uuenemine nii kommunistliku partei juhtkonnas – Poliitbüroos – kui ka valitsusringkondades.
Majandusuuenduste kõrval tõusis alates 1986. aastast päevakorrale uus märksõna – glasnost (avalikustamine). See tähendas salastuse vähendamist ja sõnavabaduse avardumist. Avalikustamisega kaasnes ka poliitilise elu liberaliseerimine ja kontaktide tihenemine muu maailmaga. Üheks avalikustamise eestvedajaks oli pikka aega välismaal diplomaatilisel tööl viibinud Aleksander Jakovlev , kellest sai Gorbatšovi lähikondlane. Jakovlev püüdis läänemaailma demokraatia kogemusi sobitada nõukogude ühiskonda.
Gorbatšovi võimuletulekuga muutus ka Nõukogude Liidu välispoliitiline kurss. Välisministriks sai Eduard Ševardnadze. NSV uuenev juhtkond seadis oma eesmärgiks suhete parandamise lääneriikidega.
Nõukogude-Ameerika suhted hakkasid paranema pärast Gorbatšovi ja president Reagani tippkohtumist, mis toimus 1986. aastal Reykjavíkis. Nõukogude välispoliitika muutus paindlikumaks ning tõi kaasa olulisi muutusi rahvusvahelistes suhetes. Moskva terav vastasseis lääneriikidega kadus . 1987. aastal sõlmiti Washingtonis kokkulepe keskmise ja lühimaa tuumarakettide likvideerimisest. Gorbatšov lõpetas sõja Afganistanis ja viis 1989. aastal Nõukogude väed riigist välja. Moskva vähendas kontrolli ka Ida-Euroopas ning hakkas sealt vägesid välja viima. Moskva „vabade käte“ ja mittesekkumise poliitika viis aastatel 1989-1990 kommunistlike režiimide kokkuvarisemiseni idabloki maades. Oma tegevuse lõpetad Varssavi Lepingu Organisatsioon ning Moskva heakskiidul sai võimalikuks Saksamaa ühinemine. 1980. aastate lõpul paranesid ka Nõukogude-Hiina suhted.
Nõukogude Liidus otsustati kehtestada presidentaalne valitsemissüsteem. 1988. aastal valiti Gorbatšov Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks – riigipeaks, kel olid senisest hoopis suuremad volitused riigiasjade juhtimisel.1989. aasta märtsis valiti uus kõrgeim riigivõimuorgan – Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongress . Need olid esimesed mitme kandidaadiga (kuid mitte veel täielikult demokraatlikud) valimised pärast 1917. aastat. Kongress valis delegaatide hulgast Ülemnõukogu, kes valis Nõukogude Liidu presidendiks Gorbatšovi. Samal ajal, 1989. aasta kevadel, valiti otsestel valimistel kohalikud võimuorganid – nõukogud. Ühiskonnas tekkisid mitmesugused poliitilised liikumised, millest hiljem kasvasid välja poliitilised parteid (erakonnad).
Poliitilise elu demokratiseerimine oli teravalt tõstatanud rahvuste ensemääramise küsimuse. Mitmed liiduvabariigid eesotsas Eestiga võtsid vastu suveräänsusdeklaratsiooni ja püüdlesid täieliku iseseisvuse poole. 1990. aastal kuulutas iseseisvuse välja Leedu. Järjest mõjukamaks muutus NSV Liidu suurim liiduvabariik Vene Föderatsioon eesotsas Boriss Jeltsiniga. Ilmselgeks sai tõsiasi, et senine riilik ühendus – Nõukogude Liit – oli oma aja ära elanud. Selle asemele hakkas kujunema liiduvabariikide uus majanduslik ja poliitiline ühendus, see pidi tuginema kõikide liiduvabariikide poolt heakskiidetud liidulepingule. Gorbatšov nägi liidulepingus endise suurriigi kooshoidmise vahendit. Läbirääkimisi liidulepingu sõlmimiseks alustati juba 1990. aastal. 1991. aasta märtsis korraldatud rahvahääletusel pooldas ¾ suurriigi säilimist. Eesti, Läti, Leedu, Armeenia , Gruusia ja Moldova boikoteerisid seda rahvahääletust.
Gorbatšovi eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Vanameelsed aga püüdsid seda takistada. Päev enne liidulepingu allkirjastamist – 19. augustil 1991. aatstal – püüdis võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK). President Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti, rahvale aga teatati, et ta on haigestunud ega suuda oma ametiülesandeid täita. Teda pidi asendama RESK-i esimees, senine Nõukogude Liidu asepresident Janajev. Venemaa demokraatlikud jõud eesotsas Jeltsiniga astusid aga otsustavalt riigipöördekatse – augustiputši – vastu välja ja mõne päevaga suudeti poliitiline segadus riigis likvideerida.
Riigipöördekatse läbikukkumine kiirendas oluliselt Nõukogude Liidu lagunemist. Lisaks Eestile ja Lätile kuulutasid 1991. aasta augustis iseseisvuse välja ka Ukraina ja Valgevene, keeldudes Gorbatšovi pakutud liidulepingust. 1991. aasta septembris tunnustas NSVL-i Riiginõukogu Balti riikide iseseisvust. Initsiatiiv läks Vene Föderatsoiooni presidendile B. Jeltsinile . Tema eestvedamisel ja tollase Nõukogude Liidu presidendi Gorbatšovi teadmata sõlmisid Venemaa, Valgevene ja Ukraina 8. detsembril 1991. aastal Minskis omavahelise liidulepingu, moodustades Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ). Paari nädala möödudes, 21. detsembril, liitusid sellega veel 8 liiduvabariiki. See viis Nõukogude Liidu lõpliku lagunemiseni: 25. detsembril 1991. aastal loobus Gorbatšov presidendiametist. Järgmisel päeval teatas kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan – ülemnõukogu – ametlikult Nõukogude Liidu laialisaatmisest. Jeltsin võttis Gorbatšovilt üle „tuumanupu“. Nõukogude Liidu õigusjärglaseks rahvusvahelistes organisatsioonides sai Vene Föderatsioon.

IDABLOKI LAGUNEMINE

Nõukogude Liidu „vabade käte“ poliitika viis kommunistlike režiimide kokkuvarisemiseni Ida-Euroopas. Kommunistlike režiimide kokkuvarisemisel olid nii välised kui ka sisemised põhjused.
Kõige olulisemaks väliseks teguriks oli Nõukogude Liidu mõju taandumine Ida-Euroopast. See oli omakorda tingitud Nõukogude Liidu sisemisest arengust ja välispoliitiliste põhimõtete muutumisest. Sisekriisi süvenemisega Nõukogude Liidus nõrgenes järk-järgult ka Moskva kontroll Ida-Euroopa riikide üle. Gorbatšov loobus Brežnevi doktriinist ega pidanud enam vajalikuks sekkumist sotsialismileeri riikide siseasjadesse. 1990. aastate algul lakkas eksisteerimast ka Varssavi Lepingu Organisatsioon. 1990. aastate keskpaigaks olid Nõukogude väed kõigist Ida-Euroopa riikidest välja viidud .
Samas oli ka Ida-Euroopa sotsialismimudel end sisemiselt ammendanud. Majanduse allakäik tõi kaasa elatustaseme languse.
Majandusliku olukorra halvenedes suurenes sotsialismileeri riikides rahulolematus ning hakkasid tekkima massiliikumised. Jäiga ideoloogilise surve puudumine kiirendas ühiskonnas poliitilise opositsiooni kujunemist. Lisaks tõusid esile ka liidrid, keda rahvas toetas. Ka valitsevates kommunistlikes parteides tekkisid erimeelsused ja tugevnesid reformimeelsed jõud.
Enamikus Moskva kontrolli all olevates maades toimus kommunistlike režiimide kokkuvarisemine rahulikul teel.
Ida-Saksamaa oli üks sotsialismileeri olulisemaid tugipunkte ja külma sõja ning Euroopa lõhestatuse sümbol Berliini müür. Saksa DV vanameelne juhtkond eesotsas Erich Honeckeriga ei läinud kaasa Ida-Euroopa uuenemisprotsessidega ja püüdis valitsevat režiimi kindlustada. Kuid poliitilised muutused teistes riikides ning siseriiklikud vastuolud vallandasid ka Ida-Saksamaal 1989. aasta sügisel ulatusliku massiliikumise. Saksa DV sisepoliitilist arengut mõjutas ka Ungari valitsuse 1989. aasta septembri otsus avada Austria piir, sest see lihtsustas idasakslaste põgenemist Läände.
1989. aasta oktoobris astus Honecker tagasi ning 9. novembril lõhkus rahvamass Berliini müüri. See omakorda vallandas ulatuslikud poliitilised protsessid ja päevakorrale tõusis hiljuti veel mõeldamatu küsimus – kahe Saksamaa ühinemine. Kuid ühinemine ei olnud üksnes sakslaste siseasi, vaid selle pidid heaks kiitma ka senised okupatsioonivõimud – Teise maailmasõja võitjariigid. Nõukogude Liit nõustus ühinenud Saksamaa jäämisega NATO liikmeks. Ühinemisläbirääkimised algasid 1990. aasta veebruaris ning lõppesid 3. oktoobril poliitilise ühinemisega. Kahe Saksamaa tegelik ühendamine on kulgenud kiiresti, kuid mitte probleemideta.

EESTI VABARIIGI TAASISESEISVUMINE

1985. aastal Gorbatšovi võimuletulekuga alanud perestroika ei leidnud Eestis ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord Eesti NSV-s hakkas muutuma alles 1986. aasta lõpul, mil avalikustati Moskva keskametkondade kava rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu ning sundis protestiga ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma (nn fosforiidikampaania). 1987. aasta augustis loodi esimene poliitiline ühendus – Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) -, et avalikustada 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. Sel eesmärgil korraldati MRP-AEG eestvedamisel 23. augustil 1987 Tallinnas Hirvepargis poliitiline meeleavaldus.
1987. aasta lõpul loodi esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon – Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). Järgmisel aastal aga moodustati esimese poliitilise erakonnana Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Mõlemad organisatsioonid pöörasid suurt tähelepanu eestlastele oluliste ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele, korraldades Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist.
1988. aasta aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum, millega lülitusid ühiskonna uuenemisprotsessi haritlased. Pleenumil pöörati suurt tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale ning avaldati rahulolematust tollase Eesti NSV juhtkonna tegevuse üle. Pleenumi nõudmisi toetas lai avalikkus . Aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa rahvarinne perestroika toetuseks (Rahvarinne – RR).
Lühikese ajaga kujunes Rahvarinne kõige massilisemaks rahvaliikumiseks. 1988. aasta aprillis toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp .
Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi K. Vaino ja tema lähikondlaste vastu tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil Tallinna lauluväljakul toimunud massimeelevaldusega, mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale, et too seisaks Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati Rahvarinde eestvedamisel lauluväljakul järjekordne massiüritus „Eestimaa laul“, millest võttis osa ligi 300 000 inimest. Sellel üritusel kõlas laia avalikkuse ees ka üleskutse omariikluse taastamiseks. Jätkus rahva ajaloomälu taastamine. Selles etendas olulist osa tsensuuri kammitsatest vabanev ajakirjandus ja televisioon, kes aitasid rahvani tuua minevikusündmuste tõepärasemat käsitlust.
1988. aasta lõpuks oli Eesti poliitilisel maastikul välja kujunenud kolm arvestatavat suunda. Rahvuslike jõudude (ERSP, EMS) kandvaks ideeks oli omariikluse taastamine, mida aga impeeriumimeelsed jõud täielikult välistasid. Nende arvates pidi kõik jääma muutumatuks. Kolmanda suuna moodustasid Rahvarinne ja EKP rahvuskommunistlik osa. Nemad pooldasid liidulepingut, millega loodeti saavutada Eestile suuremat iseotsustamisõigust ja konföderaadi staatust Nõukogude Liidu koosseisus. Moskvas aga ei tahetud tollal liidulepingust midagi kuulda. Esmatähtsaks peeti impeeriumi säilitamist ning püüti sel eesmärgil muuta ka kegtivat üleliidulist põhiseadust.
16. novembril 1988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati Eesti NSV seaduste ülimlikkus üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes. Nõukogude Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi suhete aluseks pidi saama liiduleping. Nii oli esimest korda nõukogude võimu tingimustes tõstatatud Eesti riikluse küsimus.
Suhetes keskvõimuga muutus järjest olulisemaks Molotovi-Ribbentropi paktile õigusliku hinnangu andmine. Moskvale surve avaldamiseks korraldasid Baltikumi rahvarinded 23. augustlik 1989. aastal enneolematu protestiaktsiooni: moodustati katkematu inimkett Tallinnast Vilniuseni. Balti kett (660 km, 2 miljonit inimest) aitas teadvustada Baltikumi probleeme rahvusvahelisel areenil. 1989. aasta lõpul tunnistati Moskvas lõpuks 1939. aasta salaprotokollide olemasolu ning mõisteti need õigus-tühiseks.
1989. aasta jaanuaris võeti vastu keeleseadus, millega eesti keelele anti riigikeele staatus. Mõne aja möödudes kuulutati 24. veebruar iseseisvuspäevaks. Taastatud iseseisvuspäeval pandi alus kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. Eesmärgi saavutamiseks kutsuti üles kõiki Eesti Vabariigi kodanikke end registreerima, et valida hiljem esindusorgan – Eesti Kongress. Eesti Kongressi esimene istung toimus 1990. aasta märtsis. Seal kinnitati tegevuskava, mis nägi ette läbirääkimiste alustamist lääneriikide ja Nõukogude Liiduga, et lõpetada okupatsioon ning taastada omariiklus. Kongressi liikmetest valiti Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam .
1990. aasta kevadel lõhenes EKP kaheks (rahvakommunistid ja empeeriumimeelsed), kaotades lõplikult senise juhtrolli ühiskonnas. 1990. aasta märtsis toimusid esimesed demokraatlikud valimised Eesti NSV Ülemnõukogusse. Valimistel osalesid kõik olulisemad poliitilised jõud. Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel, kes oli juba 1983. aastast olnud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Ametist lahkus senine valitsus eesotsas Indrek Toomega. Uueks valitsusjuhiks kinnitati Edgar Savisaar. 30. märtsil 1990. aastal võttis ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest . Sellega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Sama aasta mais taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti NSV sümbolite (hümn, lipp , vapp ) kasutamine. Eesti Vabariigis pidid kehtima üksnes vabariigi enda seadused. Kuid loodetud tegusat koostööd Eesti Komitee, Ülemnõukogu ja valitsuse vahel siiski ei kujunenud.
Moskva ei loobunud oma eesmärkidest ning püüdis impeeriumi kooshoidmiseks korraldada referendumit. 1991. aasta märtsis toimus kolmes Balti riigis ennetav referendum , kus elanikkonna enamus pooldas iseseisvuse taastamist. Eestis toetas iseseisvumist ka ligikaudu 1/3 muulastest. Referendumi tulemused välistasid liidulepingu, keskvõimuga läbirääkimiste eesmärgiks sai olla vaid iseseisvuse taastamine.
Eesti eripäraks oli see, et ametlikust majanduspoliitikast sõltumatult hakati välja töötama Isemajandava Eesti (IME) majandusprogrammi. IME aluseks oli 1987. aasta septembris ajakirjanduses avaldatud nelja mehe (S. Kallas, T. Made, E. Savisaar, M. Titma ) ettepanek kogu Eesti viimisest täielikult isemajandamisele. IME kaugemaks sihiks oli Eesti eraldamine üleliidulisest majanduskompleksist, üleminek turumajandusele ning oma eelarve ja rahasüsteem. Ka IME leidis ühiskonnas laialdase heakskiidu ning pani aluse ulatuslikule majandus-reformide kava koostamisele. Järk-järgult tunnustas isemajandamise põhimõtteid ja tollane Eesti NSV, osaliselt ka Moskva. Mitmeid IME põhimõtted viidi ellu.
Perestroikapoliitika oli 1991. aastaks end ammendanud. See ei täitnud oma eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemisele. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi väikerahavstele võimaluse omariikluse taastamiseks. Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu „Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest“. Peagi tunnustasid Eesti iseseisvust teised riigid. 6. septembril 1991. aastal tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust ka Nõukogude Liidu Riiginõukogu. Septembri keskel võeti Eesti Vabariik koos teiste Balti riikidega ÜRO liikmeks. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suveräänne riik.