Ajalugu 9. klass (0)

28
Perestroika – nsv liidu majandussüsteemi ümberkorraldamine ja liberaliseerimine
Glasnost – avalikustamispoliitika ja sõnavabaduse avardumine
1985 aasta märtsis sai uueks nlkp peasekretäriks mihhail gorbatsov
Gorbatsovi esialgne uuenduse kava nägi ette riigi majandusliku arengu kiirendamist, see pidi toimuma sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise ehk perestroika teel
1986 aastast tõusis päevakorrale uus märksõna glasnost – avalikustamine
Avalikustamisega kaasnes ka nõukogude poliitilise elu liberaliseerimine ja kontaktide tihenemine muu maailmaga .
Nõukogude-ameerika suhted hakkasid paranema pärast 1986 aastal reykjavikis toimunud gorbatsovi ja president reagani tippkohtumist
1987 aastal sõlmiti washingtonis kokkulepe keskmise ja lühimaa tuumarakettide likvideerimiseks.
Gorbatsov lõpetas sõja afganistanis ja viis sealt 1989 aastal nõukogude väed välja
1989-90 kommunistlike reziimide kokkuvarisemine idabloki maades, oma tegevuse lõpetas varssavi lepingu organisatsioon VLO
1980 aastate lõpuks paranesid ka nõukogude-hiina suhted
1988 valiti gorbatsov nõukogude liidu ülemnõukogu presiidiumi esimeheks – riigipeaks
1989 aasta märtsis valiti uus kõrgeim riigivõimuorgan – nsv liidu rahvasaadikute kongress – need olid esimesed mitme kandidaadiga valimised
Vene föderatsioon – eesotsaas boriss jeltsiniga
Läbirääkimisi liidulepingu sõlmimiseks alustati juba 1990 aastal.
1991 aasta märtsis korraldati rahvahääletus, kus kolmveerand hääletanutest pooldas endise suurriigi sälimist. Eesti läti leedu armeenia gruusia ja moldova boikoteerisid seda rahvahääletust
Päev enne liidulepingu allakirjutamist 19 aug 1991 aastal püüdis võimule tulla riiklik erakorralise seisukorra komitee (RESK) – president gorbatsov suleti krimmis koduaresti – teda pidi asendama Reski esimees Janajev
Venemaa demokraatlikud jõud ees otsas jeltsiniga astusid aga otsustavalt riigipöördekatse – augustiputsi – vastu välja ja mõne päevaga poliitilien segadus riigis likvideeriti.
1991 aug iseseisvusid ukraina , valgevene, eesti, läti
1991 a sept tunnustas nsv liidu riiginõukogu balti riikide iseseisvust
Boriss Jeltsini eestvedamisel ja gorbatsovi teadmata sõlmisid venemaa, valgevene ja ukraina 8 detsembril 1991 a minskis omavahelise liidulepingu, moodustades Sõltumatute Riikide Ühenduse SRÜ – paari nädala pärast liitus sellega veel 8 endist liiduvabariiki
25 dets 1991 aastal loobus gorbatsov presidendi ametist – jeltsin võttis üle
28A
1990 aastate algul lakkas eksisteerimast ka Varssavi Lepingu Organisatsioon VLA
1990 aastate keskpaigaks viidi kõikidest ida euroopa riikidest nõukogude väed välja
1989 aasta algul keelustasid tsehhoslovakkia ja isa-saksamaa lasterõivaste ja osa toiduainete ekspordi teistesse sotsialismileeri riikidesse – nõukogude liit vastas külmikute ja pesumasinate väljaveo keeluga
1989 aasta suvel sai poolas peaministriks mitte kommunist
1990 aastal astus presidendiametist tagasi kindral Jaruzelski ning uueks presidendiks valiti suure häälteenamusega solidaarsuse juht Lech Walesa
1989 aasta sügisel kõrvaldati rahvaliikumiste survel võimult ka tsehhoslovakkia ja bulgaaria vanameelsed liidrid
Tsehhoslovakkias on hakatud seda protsessi nimetama sametrevolutsiooniks, sest kommunistlik partei taandus vägivalda kasutamata. Inimõiguste eest võitleja Vaclac Havel sai presideniks.
1989 aastal nõudis ceausescu moskvalt ja teistel liitlasriikidelt sõjajõu kasutamist, et lämmatada vabaduspüüdlused poolas ja ka teistes riikides. Kuid 1989 a dets vallandunud rahvaülestõusu ei suutnud ceausescu enam maha suruda
29
1985 aastal gorbatsovi võimuletulekuga alanud perestroika ei leidnud eestis esialgu ulatuslikku vastukaja
1987 augustis loodi esimene poliitiline ühendus Molotovi Ribbentropi Pakt Avalikustamise Eesti Grupp MRP-AEG eesmärgiga tuua päevavalgele 1939 aasta hitler -stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed baltimaadele – selleks korraldati MRP-AEG eestvedamisel 23 aug tallinnas hirvepargis poliitiline meeleavaldus
1987 aasta lõpul loodi esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon – eesti muinsuskaitse selts – EMS, järgmisel aastal aga moodustati esimese poliitilise erakonnana Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – ERSP
1988 a aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum, millega ühiskonna uuenemisprotsessi lülitusid haritlased
Aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks – rahvarinne - rr
1988 a aprillis toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp
1988 a suvel moodustasid suurte üleliiduliste tehaste juhid eesti nsv töötajate internatsionaalse liikumise ning sügisel töökollektiivide ühendnõukogu
16 nob 1988 aastal võttis eesti nsv ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati eesti nsv seaduste ülimuslikkus üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes
23 aug 1989 aastal enneolematu protestiaktsioon, moodustati katkematu inimkett tallinnast vilniuseni. Balti kett aitas teadvustada baltikumi probleeme rahvusvahelisel areenil
1989 aasta lõpul tunnistati moskvas lõpuks 1939 aasta salaprotokollide olemasolu ning mõisteti need õigustühiseks
1989 aasta jaanuaris võeti vastu keeleseadus, millega eesti keelele anti riigikeele staatus
Eesti kongress – esindusorgan
1990 kevadel lõhenes EKP kaheks – rahvuskommunistid ja impreeriumimeelsed
1990 aasta märtsis toimusid ka esimesed demokraatlikud valimised eesti nsv ülemnõukogusse
1991 aastaks oli perestroikapoliitika ennast ammendanud
20 aug 1991 võttis ülemnõukogu vastu otsuse eesti riiklikust iseseisvusest, peagi tunnustasid eesti isesseisvust teised riigid, eesti oli taas poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suveräänne riik.
29A
1991 aasta veebruaris -märtsis toimunud referendumitel toetasid balti riikide elanikud kindlalt iseseisvust
19 aug 1991 proovis nõudkogude liidus võimule tulla riiklik erakorralise seisukorra komitee – resk
6sept 1991 tunnustas kolme balti riigi isesseisvust ka nõukogude liidu riiginõukogu
Septembri keskel võeti eesti vabariik koos teiste balti riikidega ühinenud rahvaste organisatsiooni ÜRO
NÕUKOGUDE LIIDU LAGUNEMINE
1985. aastal alanud perestroikapoliitika eesmärk pidi olema nõukogude ühiskonna majanduslikust ja välispoliitilisest ummikust väljaviimine sotsialistlikku ühiskonnakorda säilitades. Seda loodeti saavutada majanduselu ajakohastamise, valitseva režiimi osalise ümberkorraldamise, sõnavabaduse suurendamise ja paindlikuma välispoliitika abil. Moskva välispoliitiline “uut moodi mõtlemine” tõi endaga kaasa külma sõja taandumise ning kommunismi kokkuvarisemise Ida-Euroopas. Siseriiklikult viis perestroika aga ühiskonna sügavasse vastasseisu , mis tipnes tagurlike poliitiliste jõudude võimuhaaramiskatsega 1991. aasta augustis. Riigipöörde läbikukkumine põhjustas omakorda Nõukogude Liidu lagunemise ning andis võimaluse paljudele liiduvabariikidele iseseisvumiseks.
PERESTROIKA ALGUS
1985. aasta märtsis sai uueks NLKP peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Ta tuli võimule Nõukogude Liidu jaoks keerulisel ajal: impeeriumi areng oli viinud riigi sise- ja välispoliitilisse ummikusse. Sellises olukorras mõistsid muudatuste vajadust ka kõige tagurlikumad jõud, kes samuti toetasid Gorbatšovi kandidatuuri. Temast pidi saama partei uus liider, kes riigi kriisist välja viib ja säilitab sotsialistliku ühiskonnakorra. Gorbatšovi esialgne uuendustekava nägi ette riigi majandusliku arengu kiirendamist. See pidi toimuma sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise ehk perestroika teel. Hakati uuendama ka riigi juhtkonda.
AVALIKUSTAMINE
Majandusuuenduste kõrval tõusis alates 1986. aastast päevakorrale uus märksõna – glasnost. See tähendas salastatuse vähendamist ühiskonnas ja sõnavabaduse avardumist. Senised äärmiselt ranged tsensuurireeglid pehmenesid. Nõukogude inimestele hakati rääkima riigis toimunud õnnetustest, katastroofidest, kuritegevuse tõelisest ulatusest. Ajaloosündmusi hakati käsitlema senisest tõepärasemalt. Uutes oludes kasvas järsult massiteabevahendite (eriti ajakirjanduse ja televisiooni) mõju. Ühiskond muutus eriarvamuste suhtes sallivamaks. Avalikustamisega kaasnes ka nõukogude poliitilise elu liberaliseerimine ja kontaktide tihenemine muu maailmaga.
UUTMOODI MÕTLEMINE VÄLISPOLIITIKAS
Gorbatšovi võimuletulekuga muutus Nõukogude Liidu välispoliitiline kurss . NSV Liidu uuenev juhtkond seadis oma eesmärgiks suhete parandamise lääneriikidega. Moskvas mõisteti, et kui suhted Ameerika Ühendriikide ja Euroopa juhtriikidega ei parane, pole võimalik ka siseriiklikke ümberkorraldusi ellu viia. Pealegi ei kannatanud NSV Liidu majandus enam välja pikku aastaid kestnud võidurelvastumist. Seetõttu pakkuski Gorbatšov välja ulatusliku relvastuse vähendamise (desarmeerimise) kava, mida aga Lääs kohe heaks ei kiitnud.
Nõukogude-Ameerika suhted hakkasid paranema pärast 1986. aastal Reykjavíkis toimunud Gorbatšovi ja president Reagani tippkohtumist. Nõukogude välispoliitika muutus paindlikumaks, see tõi kaasa olulisi muudatusi rahvusvahelistes suhetes. Senine Moskva terav vastasseis lääneriikidega kadus . 1987. aastal sõlmiti Washingtonis kokkulepe keskmise ja lühimaa tuumarakettide likvideerimiseks. Gorbatšov lõpetas sõja Afganistanis ja viis sealt 1989. aastal Nõukogude väed välja. Moskva vähendas kontrolli ka Ida-Euroopas ning hakkas sealt vägesid välja viima. Niisugune vabade-käte-poliitika ja mittesekkumispoliitika viis aastatel 1989-1990 kommunistlike režiimide kokkuvarisemiseni idabloki maades. Oma tegevuse lõpetas Varssasi Lepingu Organisatsioon ning Moskva heakskiidul sai võimalikuks Saksamaa ühinemine. 1980. aastate lõpuks paranesid ka Nõukogude-Hiina suhted.
POLIITILISE ELU REFORMIMINE
Perestroikapoliitika ei näinud esialgu ette muudatusi ühiskonna poliitilises elus. Kuid poliitilise surve alt vabanemine hakkas järjest enam murendama ainult kommunistlikule parteile tuginevat poliitilist süsteemi. Muudatused toimusid ka kommunistlikus parteis . Vähenes partei juhtroll riigi poliitilises elus ning paljud tagurlikud partei juhttegelased sunniti ametist lahkuma .
Nõukogude Liidus otsustati kehtestada presidentaalne valitsemissüsteem. 1988. aastal valiti Gorbatšov Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks – riigipeaks, kel olid senisest hoopis suuremad volitused riigiasjade juhtimisel. 1989. aasta märtsis valiti uus kõrgeim riigivõimuorgan – NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress. Need olid esimesed mitme kandidaadiga valimised pärast 1917. aastat. Kongress valis delegaatide hulgast Ülemnõukogu, kes valis Nõukogude Liidu presidendiks Gorbatšovi. Ühiskonnas tekkisid mitmesugused poliitilised liikumised, millest kasvasid hiljem välja poliitilised parteid ( erakonnad ).
Kõik need muudatused ja kommunistliku partei mõju vähenemine ei olnud aga vanameelsetele poliitilistele jõududele vastuvõetavad. Gorbatšov püüdis laveerida reformimeelsete ja vanameelsete jõudude vahel, rõhutada vajadust säilitada sotsialist ja Nõukogude Liidu terviklikkus. Seetõttu lahkusid Gorbatšovi lähikonnast paljud tema senised uuendusmeelsed lähikonlased. Läbi kukkus ka Gorbatšovi majanduspoliitika . Loodetud majanduslikku tõusu asemel süvenes riigis kriis ja langes elanikkonna elatustase.
1991. AASTA AUGUSTISÜNDMUSED
Poliitilise elu demokratiseerimine oli teravalt päevakorrale tõstatanud rahvuste enesemääramise küsimuse. Mitu liiduvabariiki eesotsas Eestiga võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni ja püüdles täielikult iseseisvuse poole. Keskvõim püüdis rahvaste iseseisvumispüüdlusi lämmatada. Mitmel pool kasvasid rahvuskonfliktid veristeks kokkupõrgeteks. Järjest mõjukamaks muutus NSV Liidu suurim liiduvabariik – Vene Föderatsioon – eesotsas Boriss Jeltsiniga. Ilmselgeks sai tõsiasi, et senine riiklik ühendus, Nõukogude Liit, oli oma aja ära elanud. Selle asemel hakkas kujunema uus liiduvabariikide majanduslik ja poliitiline ühendus, mis pidi tuginema kõigi liiduvabariikide poolt heakskiidetud liidulepingule. Gorbatšov nägi liidulepingus endise suurriigi kooshoidmise vahendit. Läbirääkimisi liidulepingu sõlmimiseks alustati juba 1990. aastal. 1991.aasta märtsis korraldati rahvahääletus, kus ¾ hääletanutest pooldas endise suurriigi säilimist. Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Moldova boikoteerisid seda rahvahääletust.
Gorbatšovi eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Vanameelsed aga püüdsid seda takistada. Päev enne liidulepingu allakirjutamist, 19. augustil 1991. aastal, püüdis võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK). President Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti. Rahvale aga teatati, et ta on haigestunud ega suuda oma ametiülesandeid täita. Teda pidi asendama RESK-i esimees, senine Nõukogude Liidu asepresident Janajev. Venemaa demokraatlikud jõud eesotsas Jeltsiniga astusid aga otsustavalt riigipöördekatse – augustiputši – vastu välja ja mõne päevaga poliitiline segadus riigis likvideeriti.
NÕUKOGUDE LIIDU LAGUNEMINE
Riigipöördekatse läbikukkumine kiirendas oluliselt Nõukogude Liidu lagunemist. Lisaks Eestile ja Lätile kuulutasid 1991. aasta augustis iseseisvuse välja ka Ukraina ja Valgevene, keeldudes Gorbatšovi pakutud liidulepingust. 1991. aasta septembris tunnustas NSV Liidu Riiginõukogu Balti riikide iseseisvust. Nüüd tõusis jõuliselt esile Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin. Tema eestvedamisel ja tollase Nõukogude Liidu presidendi Gorbatšovi teadmata sõlmisid Venemaa, Valgevene ja Ukraina 8. detsembril 1991. aastal Minskis omavahelise liidulepingu, moodustades Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ). Paari nädala pärast, 21. detsembril, liitusid sellega veel 8 endist liiduvabariiki. See viis Nõukogude Liidu lõpliku lagunemiseni: 25. detsembril 1991. aastal loobus Gorbatšov presidendiametist. Järgmisel päeval teatas kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan – Ülemnõukogu – ametlikult Nõukogude Liidu laialisaatmisest. Jeltsin võttis Gorbatšovilt üle “tuumanupu”. Nõukogude Liidu õigusjärglaseks rahvusvahelistes organisatsioonides sai Vene Föderatsioon.
1. Kommunistliku süsteemi lagunemise põhjused - majanduses – täielik seisak , kaupade puudus, madal elatustase; poliitikas – sõda Afganistanis mõjus NSVL väga kurnavalt, samuti andis see Läänele mõista, et NSVL on nõrk ja muutis Lääne enesekindlamaks. M. Gorbatšovi tulek võimule. Dissidentide aktiivne tegevus; religioon ( Paavst Johannes Paulus II andis inimestele usku ja jõudu end vabaks võidelda); Solidaarsuse loomine – Poola ametiühingukoondis, kes nõudis endale kõiksugu õigusi ja vabadusi, sisendas inimestesse lootust ja võitlusvaimu
NSV Liidu lagunemine (1991): Perestroika hakkas tasahilju väljuma Gorbatšovi kontrolli alt juba 1987-1988.a.:
* võrreldes NSV Liidu keskvõimudega liikusid paljud liiduvabariigid (eriti Eesti, Läti, Leedu) palju kiiremas tempos
* senine sotsialistliku ühiskonna liberaliseerimispoliitika muutus kiiresti demokratiseerumiseks
* tekkisid alternatiivsed parteid ja poliitilised ühendused, mis olid suunatud Kommunistliku Partei võimumonopoli vastu
* paljudes liiduvabariikides valiti 1990.a. Ülemnõukogud, kes võtsid vastu suveräänsusdeklaratsioone (sisu- kohalikud seadused on NSVL seadustest ülimuslikumad)
* võeti vastu keeleseaduseid
* osa liiduvabariike keeldus alustamast ka läbirääkimisi liidulepingu uuendamiseks
* Eestis, Lätis ja Leedus viidi läbi referendumid iseseisvuse küsimuses
* kasvanud oli ka Vene Föderatsiooni tähtsus (eesotsas otsestel valimistel 1991.a. presidendiks valitud B.Jeltsin)
* üritades pidurdada NSV Liidu lagunemist kasutas valitsus ka relvajõudu (1989.a. Gruusias; 1990.a. Aserbaidžaanis; 1991.a. Lätis ja Leedus)
Kõik see õõnestas NSVL presidendi Gorbatšovi jalgealust juba sedavõrd, et NSVL lagunemine muutus päevade küsimuseks. Riigi kooshoidmiseks üritas Gorbatšov sõlmida liiduvabariikidega liidulepingu, millega nähti ette nende õiguste laiendamine.
Hoidmaks ära liidulepingu sõlmimist, tegid NSV Liidu senisel kujul säilimist toetavad vanameelsed jõud 1991.a. augustis riigipöördekatse (nn.augustiputš), mis kolinal läbi kukkus ning riigi lagunemist veelgi enam kiirendas (näiteks Balti vabariigid said hea võimaluse NSVL-ist lahkumiseks ja läänelt diplomaatilise tunnustuse saamiseks). 1991.a.detsembris kuulutasid alles jäänud liiduvabariigid NSV Liidu laialiläinuks ja Gorbatšov pani presidendi ametikoha maha. NSV Liidu õigusjärglaseks kuulutas ennast B. Jeltsini juhitud Venemaa. Hiljem loodi NSV Liidu riismetest lõtv riikidevaheline ühendus- Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ).
2. USA poliitika mõju NSVL lagunemisele : 1985. a sai partei peasekretäriks Mihhail Gorbatšov, kes soovis muudatusi käsumajanduse ja impeeriumi päästmiseks, uskudes ekslikult kommunistlikesse ideedesse . Soovis parandada suhteid lääneriikidega (veidi paranesid). USA toetas vastupanuliikumisi Kesk-ja Ida-Euroopas (Poola), NSV Liidus ja Afganistanis. USA takistas NSV Liidul gaasijuhtme ehitamist Euroopasse, mis oleks kujunenud oluliseks NSV Liidu sissetulekuallikaks. USA sundis veenda Saudi-Araabiat nafta tootmist suurendama , mille tulemusel nafta hinnad langesid . See mõjus haavatavalt nii NSVL kui mitmele tema marionettrežiimile, viimastel polnud enam raha relvi osta ja NSVL jäi saamata tulu relvamüügist. USA piiras kõrgtehnoloogia eksporti NSVL. USA majandussõda viis NSVL 80ndate keskpaigaks pankrotti. USA alustas võidurelvastumist NSV Liiduga, millega viimane ei suutnud sammu pidada. Tähelepanu pöörati rohkem tehnoloogialeja ja tänu sellele jäi ka sõjavägi unarusse .
3.Muutused teaduses , kultuuris, olmes : teaduse- ja tehnikarevolutsioon, teadus ja tootmine kasvasid kokku. See muutis sotsiaalset struktuuri. Vähenes tööstus- ja põllumajandustööliste arv, suurenes spetsialistide ja teeninduses töötavate inimeste arv. Väikeettevõtluse areng. Majanduses 1970. a tagasilöögid, eriti energia- ja toorainekriis. Nafta hind tõusis, paiskas segi majandussüsteemi. Tööstusriikides vähenes tootmine- tööpuudus, stagnatsioon , inflatsioon e stagflatsioon . Üldine pessimism. Kontrakultuur - eitusel põhinev kultuuriline liikumine. Roheline liikumine. Säästlikkus. Geenitehnoloogia areng. Huvi populaarteadusliku kirjanduse vastu. Avastused antropoloogia vallas. Kujunes poppkultuur ja muusika (ABBA). Teksad , punk, feminism .
4. Uuskonservatiivsed suundumused - Optimismi taastamine ja traditsioonide taasleidmine said nurgakiviks. Kõik see viis kahepooluselise maailmakorralduse lagunemiseni. Konservatiivid kritiseerisid valitsuse liiga suureks kasvanud rolli, mis oli tekitanud inimestes sõltuvuse riiklikest abirahadest ja prgrammidest – inimesed peavad oma elu puudutavaid otsuseid ise tegema. Majanduse aluseks sai monaterism (valitsus saab ja peab majandust mõjutama vaid ringluses oleva rahamassi reguleerimise teel; liialt ei või majandusse sekkuda; võitlus inflatsiooni vastu). Nõudlust tuleb ergutada – alandada maksukoormust (kõrged maksud vähendavad inimeste soovi tööd teha ja teenida). Poliitikas pidi Lääs oma huvide kaitseks aktiivselt välja astuma , kristlik-demokraatlikud poliitikud tõusid suuremate riikide etteotsa . Pooldasid sõjalise võimsuse suurendamist. Ikestatuid rahvaid tuli toetada tegudega, mitte sõnadega (pingelõdvenduse lõpp).
5. Mõisted -
perestroika - ehk uutmine, ühiskonna ümberkujundamine, oli M. Gorbatšovi poolt juunis 1987 välja kuulutatud majandusreformide programm NSV Liidus. Laiemas mõttes mõeldakse perestroika all Gorbatšovi võimule tulekuga 1985. aastal alanud perioodi NSVL ajaloos. Perestroikale oli omane senisest suurem liberaalsus ning vabadus (glasnost), mis varem oli Nõukogude Liidus praktiliselt olematu, samuti eraettevõtluse (kooperatiivid) teatav tekitamine ja kaasamine, mis varem oli olnud pea täiesti keelatud.
Mihhail Sergejevitš Gorbatšov - NSV Liidu viimane riigipea . NLKP KK Poliitbüroo liige, peasekretär, NSVL Ülemnõukogu esimees ja NSV Liidu I president. Eesmärgiks oli käsumajanduse ja impeeriumi päästmine
Glasnost – ehk avalikustamine oli 1985. a Gorbatšovi poolt ellu kutsutud poliitika. Tähendas salastatuse vähendamist sovetlikus ühiskonnas ja kompartei kontrolli kärpimist ametliku ajakirjanduse üle. Tsensuur lõdvenes, kajastama hakati NSV Liidus (sh Balti liiduvabariikides) juhtuvaid negatiivseid nähtusi, nagu katastroofid ja sotsiaalsed konfliktid, kuritegevuse tõeline ulatus, avaldati näotuid tõsiasju oma ajaloost, samuti näidati, kuidas inimesed välismaal tegelikult elavad. Massimeedia tähendus muutus, need polnud enam niivõrd propaganda - kui teabevahendid.
NLKP - Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei oli NSV Liidu ainupartei ja riigi tegeliku võimu kandja.
Boriss Nikolajevitš Jeltsin - Venemaa Föderatsiooni esimene president 1991–1999. Riigipöördekatse vastane. Jeltsin tunnistas Baltimaade iseseisvumist (20.08.1991 Eesti!)
Bush – George H. W. 41. USA president aastatel 1989-1993.
Lahesõda - külma sõja järgne maailma suurim sõjaline konflikt, mille põhjuseks sai Araabias juhtivale positsioonile pürgija Iraagi diktaatori rünnak Kuveidi vastu 1990. a augustis. Iraagi sõjatehnika (aegunud) oli saadud NSV Liidult ja näitas läänele, et kui NSVL kedagi ründaks, siis ta kaotaks.
Naftakriis – 06.10.1973. a ründasid Egiptus ja Süüria Iisraeli, ÜRO peatas sõjategevuse. Araabia naftamaad kehtestasid Iisraeli toetavate riikide vatsu naftaembargo ja tõstsid seejärel nafta hinda neli korda. Tulemuseks oli läänemaailma vapustanud energiakriis .
Helsingi protsess - 1. augustil 1975 kirjutati Helsingis 33 Euroopa riigi ja USA ning Kanada esindajate poolt alla selle lõppaktile. Selle sisu: lepiti kokku edendada majanduslikku, teadus- ja kultuurialast koostööd ning tunnustati Euroopas kehtivaid riigipiire. Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamine. Pingelõdvenduse sümboliks Euroopas
OSCE - Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon asutati 1975 ühiselt NATO ja Nõukogude bloki riikide poolt. Eesmärgid – konfliktide ennetamine, kriiside ohjamine ja abi konfliktijärgsetelee sotsiaalsetele taastustöödele, sh inimõiguste tagamisele.
Reaganoomika -USA presidendi R. Reagani majanduspoliitika. Kärbiti sotsiaaltoetusi ja alandati makse. Tugineti eraalgatuseleja turumajandusele. Algul tööpuudus, seejärel kiire majandustõus. Vähenes inflatsioon, tööpuudus vähenes, elatustase tõusis. Pingelõdvenduse lõpp, NSV Liidu kurnamiseks võidurelvastusprogramm.
Thatcherism – UK peaministri M.Thatcheri poliitiline „stiil“ ja tema poolt loodud programmid . Ta kuulutas välja kokkuhoiupoliitika, kärpis sotsiaaltoetusi ja makse, erastati natsionaliseerituid ettevõtteid (kaevurite streik -> ametiühinguid piiravad seadused). Selle tulemusena inflatsioon vähenes, see tõi väliskapitali, taastus tööstuse konkurentsivõime, vähenes tööpuudus, kõrgtehnoloogiline tootmine ja elatustase tõusis. Parandas UK poliitilist positsiooni maailmas.
Kontrakultuur – eriline, eitusel põhinev kultuuriline liikumine. Otsiti alternatiivi seni tunnustatud ametlikele seisukohtadele kirjanduses, meditsiinis, hariduses jms. (Mitmed akadeemilist meditsiini eitavad teraapiad)
Solidaarsus - Poola ametiühingukoondis. 31.08.1980 kirjutasid valitsuse esindajad ja Walesa alla kokkuleppele, mis tagas õiguse ühineda vabadesse ametiühingutesse. Iseseisvate ametiühingute teke Poolas andis märku nõukogude süsteemi nõrgenemisest, julgustades teisi rahvaid oma õiguste eest võitlema.
Lech Walesa - Solidaarsuse juht, Poola ametiühingutegelane, poliitik ning inimõiguste aktivist ja kaitsja.
Sametrevolutsioon - Tšehhoslovakkias oli 1987. aastast alates toimunud meeleavaldusi, kuid need aeti alati laiali. Berliini müüri langemise järel muutusid väljaastumised sedavõrd ulatuslikuks, et võim oli sunnitud järeleandmisi tegema. Valitsus alustas opositsioonijõududega läbirääkimisi ning peagi moodustati valitsus, mida kontrollis opositsioon.
Võidurelvastumine -1950-80.aastatel oli rahvusvaheliste suhete üheks peamiskes valuküsimuseks võidurelvastumine. Nii NSV Liidus kui ka USA-s kardeti vastase võimalikku sõjalist rünnakut. Samas üritati hoida vastaspoolt pidevas hirmus . Külma sõja aastail täiustati võidu kõiki massihävitusrelvade liike. Võidurelvastumine viis selleni , et tuumalõhkepeade arv ületas mõistlikkuse piiri: olemasolevate pommide ja rakettidega oleks saanud hävitada mitu korda kogu elu Maakeral.
Tähtede sõda - hiiglaslik programm, mille eesmärgiks oli luua USA-le ja tema liitlastele Maa orbiidile paigutatud relvasüsteemide abil kosmiline kaitsekilp, mis oleks muutnud nad strateegiliste ründerelvade jaoks tabamatuks.
Juri Andropov - NSV Liidu poliitik ja KGB pikaaegne juht. 1982. a pärast Brežnevi surma valiti uueks NLKP peasekretäriks. Püüdis stagneeruvat NSV Liitu karmide keeldude-käskudega tugevdada, kuid eriti edukaks tema poliitika ei osutunud.
Konstantin Tšernenko - NSV Liidu juht 1984–1985. Ta oli võimule saades juba vana ja haige ega suutnud riigi tugevdamise heaks midagi ära teha.
Rahvasaadikute Kongress - uus esindusorgan.1988. a juunis toimunud NLKP XIX konverentsil surus Gorbatšov läbi poliitilise reformi kava, mis nägi ette presidentaalse valitsemissüsteemi kehtestamise , mitme kandidaadiga valimised uude esindusorganisse ehk Rahvasaadikute Kongressi.
Václav Havel - tšehhi kirjanik ja poliitik. Tšehhoslovakkia president aastail ja Tšehhi Vabariigi president.
Saksamaa taasühinemise - all mõistetakse protsessi aastatel 1989-1990, mis viis SDV ühendamiseni SLV-ga 3.10.1990. Sellega lõpetati üle neljakümne aasta kestnud Saksamaa lõhestatus. Saksamaa ühtsus muutus võimalikuks pärast Berliini müüri langemist 1989. a. Samuti oli vajalik nelja endise okupatsioonivõimu (1945-1949) nõusolek. Sõlmiti kaks-pluss-neli leping. Rahvusvahelise õiguse järgi ei ühinenud mitte kaks Saksa riiki, vaid taasühendati Saksa rahvas ja selle territooriumid ( liidumaad ehk die Länder) ühise Saksamaa alla. Riigiõiguslikult räägitakse Liitvabariigi põhiseaduse mõjualuse territooriumi laiendamisest, poliitiliselt aga SDV liitmisest SLV-ga
OMON - impeeriumimeelsete jõudude põhiliseks toeks kujunenud miilitsa eriüksus.
Referendum - ehk rahvahääletus on üleüldine (üleriigiline) hääletus seadusandlikus või põhiseaduslikus küsimuses, poliitilise küsimuse esitamine otsesele valijaskonna hääletusele. Referendumil võivad osaleda riigi hääleõigusega kodanikud.
RESK - Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, mille eesotsas seisis NSV Liidu asepresident Gennadi Janajev
SRÜ - Sõltumatute Riikide Ühendus on riikide ühendus, mille moodustasid Valgevene, Venemaa ja Ukraina 08.12.1991. Need riigid deklareerisid, et NSV Liit on sügavas kriisis ning lõpetab oma olemasolu ( saadetakse laiali). SRÜ loodi poliitiliseks, majanduslikuks, humanitaar - ja kultuurialaseks koostööks endiste NSV Liidu liiduvabariikide vahel.
NÕUKOGUDE LIIDU TAANDUMINE
Kõige olulisemaks väliseks teguriks oli Nõukogude Liidu mõju taandumine Ida-Euroopast. Sisekriisi süvenemisega Nõukogude Liidus nõrgenes järk-järgult Moskva kontroll Ida-Euroopa riikide üle. Gorbatšov ei pidanud enam vajalikuks sekkumist sotsialismileeri riikide siseasjadesse. Euroopa parlamendis peetud kõnes teatas Gorbatšov: “Sekkumine siseasjadesse või suvalised katsed piirata riikide suveräänsust, kaasaarvatud sõprade liitlaste oma, on lubamatud”. Gorbatšov heitis mitmele sotsialismileeri riigi liidrile ette, et need ei suuda ühiskonna uuenemisega kaasas käia. Kuid Moskva ei läinud enam sobimatute liidrite väljavahetamise teed. Mittesekkumise põhimõttest pidas Moskva kinni, kuigi Gorbatšovi vanameelsed lähikondlased sellist lähenemist ei pooldanud. Nemad nõudsid korra jaluleseadmist.
1990. aastate algul lakkas eksisteerimast ka Varssavi Lepingu Organisatsioon. 1990. aastate keskpaigaks viidi kõikidest Ida-Euroopa riikidest Nõukogude väed välja.
SOTSIALISMI AMMENDUMINE IDA-EUROOPAS
Samas oli ka Ida-Euroopa sotsialismimudel end sisemiselt ammendanud. Poliitiliste olude leevenedes ja ideoloogilise surve vähenedes ei suutnud kommunistlikud režiimid enam mingil viisil rahuldada ühiskonna vajadusi. Majanduse allakäik tõi kaasa elatustaseme languse. Sotsialistlik jaotussüsteem ja sotsialistlike riikide omavaheline kaubavahetus enam ei toiminud . Puudust tunti kõikidest kaupadest, alates teleritest ja lõpetades tualettpaberiga. 1989. aasta algul keelustasid Tšehhoslovakkia ja Ida-Saksamaa lasterõivaste ja osa toiduainete ekspordi teistesse sotsialismileeri riikidesse. Nõukogude Liit vastas sellele külmikute ja pesumasinate väljaveo keeluga.
Majandusliku olukorra halvenedes suurenes sotsialismileeri riikides rahulolematus ning hakkasid tekkima massiliikumised. Jäiga ideoloogilise surve kadumine kiirendas poliitilise opositsiooni tekkimist. Lisaks tõusid esile juhid, keda rahvas toetas. Ka valitsevates kommunistlikes parteides tekkisid erimeelsused ja tugevnesid reformieelsed jõud.
KUIDAS IDABLOKK LAGUNES ?
Enamikus Moskva kontrolli all olevates maades varises kommunistlik režiim kokku rahulikul teel. Sotsialismileeri riigid olid poliitilisteks muudatusteks erinevalt valmis, see sõltus algul eelkõige nende juhtide uuendusmeelsusest. Enamik idabloki juhte olid vanameelsed ega kiirustanud reformidega.
Moskva perestroikapoliitikaga läksid esimestena kaasa Poola ja Ungari. Poolas viisid läbirääkimised opositsioonilise ametiühingukoondisega Solidaarsus 1989. aasta suvel selleni, et peaministriks sai mittekommunist. 1990. aastal astus presidendiametist tagasi kindral Jaruzelski ning uueks presidendiks valiti suure häälteenamusega Solidaarsuse juht Lech Walesa.
1989. aasta sügisel kõrvaldati rahvaliikumise survel võimult ka Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria vanameelsed liidrid. Tšehhoslovakkias on hakatud seda protsessi nimetama sametrevolutsiooniks, sest kommunistlik partei taandus vägivalda kasutamata. Inimõiguste eest võitleja Vaclav Havel sai presidendiks, kelle eestvedamisel hakati üles ehitama demokraatiat.
Teistmoodi arenesid aga sündmused Rumeenias , kus valitses isepäine diktaator Nicolae Ceausescu. Ta oli pikkade aastatega kujundanud Rumeeniast sotsialismileeri kõige karmima režiimiga riigi. 1989. aastal nõudis Ceausescu Moskvalt ja teistelt liitlasriikidelt sõjajõu kasutamist, et lämmatada vabaduspüüdlused Poolas ja ka teistes riikides. Kuid 1989. aasta detsembris vallandunud rahvaülestõusu ei suutnud Ceausescu enam maha suruda. Vihatud diktaator arreteeriti, mõisteti kiirustades süüdi ja hukati koos võimuka naise Elenaga veel sama aasta lõpus. See oli kõige verisem kommunistliku režiimi taandumine Ida-Euroopas.
BERLIINI MÜÜRI LANGEMINE
Ida-Saksamaa oli sotsialismileeri üks olulisemaid tugipunkte ja Berliini müür külma sõja ning Euroopa lõhestatuse sümbol. Saksa DV vanameelne juhtkond eesotsas Erich Honeckeriga ei läinud kaasa Ida-Euroopa uuenemisprotsessiga ja püüdis valitsevat režiimi kindlustada. Kuid poliitilise muutused teistes riikides ning siseriiklikud vastuolud vallandasid ka Ida-Saksamaal 1989. aasta sügisel ulatusliku massliikumise. Eriti mõjutas Saksa DV sisepoliitilist arengut Ungari valitsuse otsus sama aasta septembris avada piir Austriaga. See lihtsustas idasakslaste pagemist Läände.
1989. aasta oktoobris astus Honecker tagasi ning 9. novembril lõhkus rahvamass Berliini müüri. See omakorda tõi kaasa ulatuslikud poliitilised muudatused ja päevakorrale tõusis hiljuti veel mõeldamatu küsimus – kahe Saksamaa ühinemine. Kuid ühinemine ei olnud üksnes sakslaste endi siseasi, vaid selle pidid heaks kiitma ka senised okupatsioonivõimud – Teise maailmasõja võitjariigid. Nõukogude Liit nõustus ühinenud Saksamaa jäämisega NATO liikmeks. Ühinemisläbirääkimised algasid 1990. aasta veebruaris ning jõudsid lõpule 3. oktoobril poliitilise ühinemisega. Kahe Saksamaa tegelik ühendamine kulges kiiresti, kuid mitte probleemideta.
ÜLEMINEK TURUMAJANDUSELE
Käsumajanduse pärandist vabanemiseks tuli endistel sotsialismileeri riikidel teha suuri jõupingutusi. Kõigepealt oli vaja olukord stabiliseerida: tuli üle saada finantskaosest, pidurdada inflatsiooni ja peatada elatustaseme langus. Samal ajal tuli hakata rajama uut, turumajandusele tuginevat majandusmudelit. See sai toimuda üksnes majanduse liberaliseerimise kaudu, toetades eraomanduse arengut, ettevõtlust ning majanduslikku konkurentsi. Riigi osa majanduses pidi vähenema, ettevõttele anti äritegevuses senisest suurem vabadus. Riiklikke ettevõtteid hakati privatiseerima ehk erastama. Olulist rolli on etendanud ka väliskapitali kaasamine ja turumajandust soosiva seadusandluse väljatöötamine.
Käsumajanduse ümberkujundamine turumajanduseks on olnud siiski riigiti väga erinev ning vastuoluline. See oli pikaajaline ja keeruline protsess, mis andis kohati valusaid tagasilööke. Kõige paremini on turumajandusega kohanenud Tšehhi, Ungari ja Poola. Kuid mitmes riigis ( Rumeenia , Bulgaaria jm.) on see üleminek olnud keeruline ning loodetud majanduslikku tõusu ei ole seni toimunud.
POLIITILISED MUUTUSED
Kommunistlike režiimide kokkuvarisemise järel on Ida-Euroopa riikide poliitiline areng kulgenud erinevalt. Iseloomulikuks jooneks on olnud uue riigikorra ülesehitamine, demokraatliku valimissüsteemi juurutamine ning püüd integreeruda Euroopaga. Mitmel pool on aga esile tulnud piirkondlik eripära, mille põhjuseks on erinev majanduslik arengutase ja poliitilised erimeelsused. Mõnel pool on säilinud ka nn. värvi vahetanud kommunistide mõju. Mitmes riigis (Rumeenia, Bulgaaria) õnnestus kommunistidel võimule jääda ning ümberkorraldusi takistada.
Endise idaploki riikide baasil on tekkinud ka uued riigid. 1992. aasta lõpul toimus nn. sametlahutus, millega loodi senise Tšehhoslovakkia asemele kaks iseseisvat riiki: Tšehhi Vabariik ja Slovakkia . Tšehhi presidendiks sai Vaclav Havel, kelle eestvedamisel on Tšehhi edukalt integreerunud Euroopasse. Slovakkia pole suutnud sellist arengutempot pidada.
Aastatel 1991-1992 lagunes ka endine Jugoslaavia : iseseisvusid Sloveenia , Horvaatia , Makedoonia , Bosnia ja Hertsegoviina. Jugoslaavia koosseisu jäid üksnes Serbia ja Montenegro . 1990. aastal Serbia presidendiks saanud kommunistliku partei juht Slobodan Milosevic hakkas ajama natsionalistlikku poliitikat eesmärgiga rajada Suur-Serbia riik. Selle tagajärjel muutus Balkan plahvatusohtlikuks pingekoldeks.
Rumeenias on paljuski säilinud “värvi vahetanud” kommunistide võim. See on takistanud demokraatlikke ümberkorraldusi. Lisaks ei ole Rumeenia loobunud soovist tagasi saada põhiliselt rumeenlastega asustatud Bessaraabiat, mis kuulub Moldovale.
UUE ÄRKAMISAJA ALGUS
1985. aastal Gorbatšovi võimuletulekuga alanud perestroika ei leidnud Eestis esialgu ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord Eesti NSV-s hakkas muutuma alles 1986. aasta lõpul, kui avalikustati Moskva keskametkondade kava rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu ning sundis protestiga (nn. fosforiidikampaania) ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma.
1987. aasta augustis loodi esimene poliitiline ühendus: Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) eesmärgiga tuua päevavalgele 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. Selleks korraldati MRP-AEG eestvedamisel 23. augustil Tallinna Hirvepargis poliitiline meeleavaldus.
ÜHISKONNA POLITISEERUMINE
Hirvepargi miiting etendas olulist rolli ühiskonna edasisel organiseerumisel ja politiseerumisel. 1987. aasta lõpul loodi esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon – Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). Järgmisel aastal aga moodustati esimese poliitilise erakonnana Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Mõlemad organisatsioonid pöörasid suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele ning korraldasid Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist. Mõlemast tähtpäevast kujunes 1988. aastal ulatuslik massüritus, mida võimud ei suutnud enam takistada.
1988. aasta aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum, millega ühiskonna uuenemisprotsessi lülitusid haritlased. Pleenumil pöörati suurt tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale ning avaldati rahulolematust tollase Eesti NSV juhtkonna tegevuse üle. Pleenumi nõudmisi toetas lai avalikkus . Aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks (Rahvarinne –RR).Lühikese ajaga kujunes Rahvarinne kõige suuremaks rahvaliikumiseks. 1988. aasta aprillis toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp.
LAULEV REVOLUTSIOON
Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massimeeleavaldusega (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati Rahvarinde eestvedamisel Lauluväljakul järjekordne massiüritus “Eestimaa laul”, millest võttis osa ligi 300 000 inimest. Sellel üritusel kõlas laia avalikkuse ees ka üleskutse omariikluse taastamiseks. Jätkus rahva ajaloomälu taastamine. Selles etendas olulist osa tsensuuri kammitsatest vabanev ajakirjandus ja televisioon , kes aitasid rahvani tuua minevikusündmuste tõepärasemat käsitlust.
IMPEERIUMIMEELSETE JÕUDUDE KOONDUMINE
Uuenenud juhtkonnaga EKP püüdis tormiliselt kulgevate sündmustega sammu pidada, asudes toetama vabariigi isemajandamise ideed, rahvuslippu ja eesti kelle kuulutamist riigikeeleks. Kuid ühiskonnaareng oli väljunud juba nende kontrolli alt. EKP tegevus ja ühiskonnas laienev rahvuslik eneseteadvus põhjustasid omakorda impeeriumimeelsete jõudude koondumise. 1988. aasta suvel moodustasid suurte üleliiduliste tehaste juhid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise ( Interliikumine ) ning sügisel Töökollektiivide Ühendnõukogu. Nende organisatsioonide impeeriumi lahutamatuks osaks. Terava kriitika alla võeti koostatavad kelle- ja kodakondsusseadused. Nendel jõududel oli Kremli võimuladviku vanameelsete toetus.
SUVERÄÄNSUSDEKLARATSIOON
1988. aasta lõpuks oli Eesti poliitilisel maastikul välja kujunenud kolm arvestatavat suunda. Rahvuslike jõudude (ERSP, EMS) kandvaks ideeks oli omariikluse taastamine, mida aga impeeriumimeelsed jõud täielikult välistasid. Nende arvates pidi kõik jääma muutumatuks. Kolmanda suuna moodustasid Rahvarinne ja rahvuskommunistlik osa EKP-st. Nemad pooldasid liidulepingut, millega loodeti saavutada Eestile suuremat iseotsustamisõigust ja konföderaadi staatust Nõukogude Liidu koosseisus . Moskvas aga ei tahetud liidulepingust tollal midagi kuulda. Esmatähtsaks peeti impeeriumi säilitamist ning püüti sel eesmärgil muuta ka kehtivat üleliidulist põhiseadust.
16. novembril 988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati Eesti NSV seaduste ülimuslikkus üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes. Nõukogud Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi omavaheliste suhete aluseks pidi saama liiduleping. Nii oli esimest korda nõukogude võimu tingimustes tõstatatud Eesti riikluse küsimus.
Suhetes keskvõimuga muutus järjest olulisemaks Molotovi-Ribbentropi paktile õigusliku hinnangu andmine. Moskvale surve avaldamiseks korraldasid Baltikumi rahvarinded 23. augustil 1989. aastal enneolematu protestiaktsiooni: moodustati katkematu inimkett Tallinnast Vilniuseni. Balti kett (660 km, 2 miljonit inimest) aitas teadvustada Baltikumi probleeme rahvusvajelisel areenil. 1989. aasta lõpul tunnistati Moskvas lõpuks 1939. aasta salaprotokollide olemasolu ning mõisteti need õigustühiseks.
KODANIKE KOMIITEEDE LIIKUMINE
1989. aasta jaanuaris võeti vastu keeleseadus, millega eesti keelele anti riigikeele staatus. Mõne aja möödudes kuulutati 24. veebruar iseseisvuspäevaks. Pika Hermanni tornis heisati sinimustvalge rahvuslipp. Sisepoliitilises elus aga tähistas 1989. aasta erinevate poliitiliste jõudude erimeelsuste süvenemist. Iseloomulikuks jooneks oli rahvuslike jõudude tugevnemine. Taastatud iseseisvuspäeval pandi alus kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. Kõiki Eesti Vabariigi kodanikke kutsuti üles end registreerima , et valida hiljem esindusorgan – Eesti Kongress. Valimised toimusid 1990. aasta veebruaris ning nendel osalesid ka väliseestlased ning 34 000 Eestis elavate teiste rahvuste esindajat. Esialgu kodanike komiteede liikumisse eitavalt suhtunud Rahvarinne ja EKP võtsid samuti valimistest osa. Eesti Kongressi esimene istung toimus 1990. aasta märtsis. Seal kinnitati tegevuskava, mis nägi ette läbirääkimiste alustamist lääneriikide ja Nõukogude Liiduga, et lõpetada okupatsioon ning taastada omariiklus. Kongressi liikmetest valiti Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.
ÜLEMINEKUPERIOOD
1990. aasta kevadel lõhenes EKP kaheks (rahvuskommunistid ja impeeriumimeelsed) ning kaotas lõplikult senise juhtrolli ühiskonnas. 1990. aasta märtsis toimusid ka esimesed demokraatlikud valimised Eesti NSV Ülemnõukogusse. Valimistel osalesid kõik olulisemad poliitilised jõud. Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel, kes oli juba 1983. aastast olnud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Ametist lahkus senine valitsus eesotsas Indrek Toomega (ametis 1988-1990). Uueks valitsusjuhiks kinnitas Ülemnõukogu Edgar Savisaare. 30. märtsil 1990. aastal võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest. Sellega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Sama aasta mais taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti NSV sümbolite (hümn, lipp , vapp ) kasutamine. Eesti Vabariigis pidid kehtima üksnes vabariigi enda seadused. Kuid loodetud tegusat koostööd Eesti Komitee, Ülemnõukogu ja valitsuse vahel siiski ei kujunenud.
Samal ajal tugevnes impeeriumimeelsete jõudude surve. Moskvast ähvardati Eestit majandusblokaadiga ning kohalik Interliikumine organiseeris poliitilisi miitinguid ja streike. Keskvalitsus püüdis kolmele Balti riigile iga hinna eest liidulepingut peale suruda. 1991. aasta jaanuaris kasutati omariikluspüüdluste mahasurumiseks Vilniuses ja Riias sõjaväge ning rünnati mitmeid tsiviilobjekte, oli ka inimohvreid. Eestis suudeti verevalamist vältida.
Moskva ei loobunud oma eesmärkidest ning püüdis impeeriumi kooshoidmiseks korraldada referendumi. 1991. aasta märtsis korraldasid kolme Balti riigi juhid ennetava referendumi, mille tulemiustest selgus, et elanikkonna suurem osa pooldab iseseisvuse taastamist. Eestis toetas iseseisvumist ka ligikaudu ⅓ teiste rahvuste esindajatest. Referendumi tulemused välistasid liidulepingu, keskvõimuga läbirääkimiste eesmärgiks sai olla vaid iseseisvuse taastamine.
IME MAJANDUSPROGRAMM
Gorbatšovi võimuletulek tõi kaasa ka muudatused senises majanduspoliitikas. Kuid põhjalikku murrangut tsentraalses plaanimajanduses siiski ei toimunud. Eestis reformiti majandust üleliiduliste ümberkorralduste raames. Eesti eripäraks oli see, et ametlikust majanduspoliitikast sõltumatult hakati välja töötama Isemajandava Eesti (IME) majandusprogrammi. IME aluseks oli 1987. aasta septembris ajakirjanduses avaldatud nelja mehe (Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar , Mikk Titma ) ettepanek kogu Eesti viimisest täielikule isemajandamisele. IME kaugemaks sihiks oli Eesti eraldamine üleliidulisest majanduskompleksist, üleminek turumajandusele ning oma eelarve ja rahasüsteem. Ka IME leidis ühiskonnas laialdase heakskiidu ning pani aluse ulatuslikule majandusreformide kava koostamisele. Järk-järgult tunnistas isamajandamise põhimõtteid ka tollane Eesti NSV valitsus, osaliselt Moskva. Mitmed IME põhimõtted rakendati ellu.
Kokkuvõttes oli majandusuuenduste eesmärgiks käsumajanduse lammutamine ning erasektorile soodsamate majandustingimuste loomine. Kuid side liidulise majandussüsteemiga takistas põhjalikumate reformide teostamist. Senise majandusmudeli osaline lammutamine põhjustas majandusliku languse, millega kaasnesid hinnatõus ja inflatsioon. Ühiskonnas kasvasid sotsiaalsed pinged , mida süvendasid toidutalongid, ostutšekid, pikad järjekorrad ning väljamaksmata palgad ja pensionid.
ISESEISVUSE TAASTAMINE
Perestroikapoliitika oli 1991. aastaks end ammendanud. See ei täitnud oma eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemiseni. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi väikerahvastele võimaluse omariikluse taastamiseks. Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Peagi tunnistasid Eesti iseseisvust teised riigid. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suveräänne riik.
1991. AASTA JAANUARIKRIIS
1990.-1991. aastavahetusel muutus olukord Baltikumis pinevaks. Selle põhjuseks oli Moskva tugevnev surve ja kohalike impeeriumimeelsete jõudude aktiviseerumine. Balti liiduvabariikides tegutsesid streigikomiteed, loodi tööliste võitlussalku. Eriti aktiivselt aga asusid tegutsema sõjaväe- ja julgeolekuüksused. 1991. aasta jaanuari esimestel päevadel võtsid eriüksuslased enda valdusesse Leedumaa Kommunistliku Partei hoone Vilniuses ja Läti ajakirjandusmaja Riias. Tallinna saadeti dessantväelaste polk. Hoolimata Lääne protestidest (eriti USA), jätkas Moskva Baltikumi vabadusliikumise lämmatamist.
Moskva tagurlike ringkondade kava nägi ette alustada Baltikumi rahustamist Leedust ja lõpetada Eestiga. Sõjaväe- ja julgeolekujuhid olid veendunud, et olukorra “normaliseerimiseks” tuleb sõjaväel hõivata mitmed strateegiliselt tähtsad objektid liiduvabariikide keskustes. Seda tehtigi. 13. jaanuari, pühapäeva varahommikul vallutasid dessantväelased ja KGB erigrupp Alfa Vilniuse teletorni ning raadio- ja televisioonihoone. Moskva- meelne päästekomitee teatas komandanditunni kehtestamisest ning nõudis nõukogude võimu taastamist, uue valitsuse moodustamist ja isegi sõjaseisukorra kehtestamist. Leedulased eirasid neid nõudeid.
18. jaanuaril üritasid interrindlased korraldada streiki Eestis ja nõudsid presidendivõimu sisseseadmist. Toompea kaitseks hakati kokku vedama kivimürakaid. Eestis siiski sündmused verevalamiseni ei arenenud.
Uus verevalamine leidis aset 20. jaanuaril Riias, kus Nõukogude Liidu konstitutsiooni “kaitstes” tapeti viis inimest.
Jaanuarikriisis etendas olulist rolli Vene NFSV toetus Balti riikidele. 13. jaanuari õhtul saabus lennukiga Moskvast Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin. Tallinnas kirjutati alla Balti riikide ja Vene NFSV ühisavaldusele, millega tunnustati teineteise riiklikku suveräänsust ja seaduslikult valitud riigivõimuorganeid ning tauniti igasuguse jõu kasutamist siseprobleemide lahendamisel. Jeltsin pöördus eraldi ka Baltikumis viibivate Vene sõjaväelaste – sõdurite ja ohvitseride – pole ning teata, et relvade kasutamine oma demokraatlikke vabadusi kaitsva tsiviilelanikkonna vastu on ebaseaduslik.
ISESEISVUSREFERENDUM
Pärast Riia sündmusi hakkas olukord Baltikumis tasapisi rahunema. Kremlis lubati Balti liiduvabariikide juhtidele, et erimeelsused lahendatakse poliitilisel teel. Kuid Nõukogude Liidu keskvõim polnud ka pärast jaanuarikriisi kaotanud lootust, et Eesti, Läti ja Leedu kirjutavad liidulepingule alla. Moskva toetas jätkuvalt ka impeeriumimeelseid jõude.
Gorbatšov lootis oma püüdluste elluviimisel rahvahääletusele, kus tuli vastata küsimusele “Kas pooldate Nõukogude Liidu säilitamist?”. Kremlis arvati, et enamikus liiduvabariikides on vastus esitatud küsimusele jaatav, mis seoks ka mässumeelsed liiduvabariigid Nõukogude Liiduga. Eesti ja teised Balti riigid välistasid taolise referendumi läbiviimise ja korraldasid ennetava rahvaküsitluse iseseisvuse küsimuses. 1991. aasta veebruaris-märtsis toimunud referendumitel toetasid Balti riikide elanikud kindlalt iseseisvust: Leedus oli iseseisvuse poolt 90,5%, Lätis 73,7% ja Eestis 77,8% hääletanutest. Referendumil esitatud küsimusele “Kas te tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?”, vastas eitavalt 203 199 inimest (21,4%). Kõige vastalisemad piirkonnad olid Eestis Kirde-Eesti suured tööstuskeskused, kus iseseisvuse pooldajaid oli vähe (Kohtla-Järvel 46,1% ja Narvas 25,5%).
Iseseisvusreferendumi korraldamine ja selle tulemused näitasid maailmale, et Eesti ja teiste Balti riikide elanikkonna enamik soovib iseseisvust. Rahvaküsitluse tulemused välistasid nüüdsest igasugused läbiröökimised keskvõimuga liidulepingu üle mistahes kujul. Läbirääkimiste eesmärk sai olla vaid iseseisvuse taastamine. Senisest jõulisemalt üritasid Balti riigid leida iseseisvumispüüdlustele rahvusvahelist toetust.
GORBATŠOVI KAVAD
Moskvas siiski loodeti impeeriumi koospüsimisele. 18. märtsil toimunud üleliidulisest rahvahääletusest ei võtnud Balti liiduvabariikide kõrval osa ka Gruusia, Armeenia ja Moldova. Referendumi ametlike tulemuste järgi pooldasid Nõukogude Liidu säilitamist 77% hääletanutest. Gorbatšovi eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Pärast pikki vaidlusi Moskva lähedal Nove-Ogarjovas jõudsid Nõukogude Liidu president ja 9 liiduvabariigi juhid kokkuleppele uue liidulepingu sõlmimise põhimõtetes ja ka tähtaegades. Kavas oli sõlmida Suveräänsete Riikide Liit, mis ei kujutanud endast enam mitte föderatsiooni, vaid pigem konföderatsiooni. Uuel liidul pidi olema ühtne majandusruum, sõjavägi, rahasüsteem ning välispiir. Nii loodeti impeeriumi uuendatud kujul säilitada. Gorbatšov kutsus ka Balti riike üles liidulepingule alla kirjutama. Mõistetavalt jäi see üleskutse vastuseta.
Selleks ajaks oli Nõukogude Liidu sisepoliitiline olukord veelgi pingestunud. 1991. aasta juunis oli Vene NFSV presidendiks ülekaalukalt valitud Boriss Jeltsin, kes ametivannet andes lubas kõrvale jätta impeeriumiaegsed traditsioonid. Tema korraldus lõpetada riigiasutustes kommunistliku partei tegevus vallandas NLPK ladvikus pahameeletormi. Üha selgemalt hakkas Vene NFSV end vastandama keskusele – Nõukogude Liidule. Seda vastasseisu võimendas veelgi Gorbatšovi ja Jeltsini isiklik ebasümpaatia.
RIIGIPÖÖRDEKATSE MOSKVAS
Paljud ringkonnad polnud liidulepingu projektiga rahul. Demokraatlikud jõud leidsid , et selline leping saab olla üksnes vahevariandiks enne demokraatlikult valitud Asutava kogu kokkutulekut. Tagurlikud ringkonnad – esijoones NLKP, armee ja julgeolekuorganite ladvik ning sõjatööstuskompleksi juhtfiguurid – kartsid õigustatult, et liidulepingu jõustumisel variseb impeerium kokku, ja püüdsid seda protsessi takistada. Nende eestvedamisel hakati valmistuma riigipöördeks, et Gorbatšov võimult kõrvaldada.
Päev enne liidulepingu allakirjutamist, 19. augustil 1991. aastal, püüdiski Nõukogude Liidus võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK). President Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti. Rahvale aga teatati, et ta on haigestunud ega suuda oma ametiülesandeid täita. Teda pidi asendama RESK-i esimees, senine Nõukogude Liidu asepresident Gennadi Janajev. Riigis kuulutativälja sõjaseisukord, valitud parlamendid saadeti laiali. Riigipöörajatel oli plaanis avada uusi kinnipidamiskohti, lämmatada vabaduspüüded impeeriumi äärealadel ning õiendada arved vene demokraatidega.
Venemaa demokraatlikud jõud eesotsas Jeltsiniga astusid aga otsustavalt augustiputši vastu välja. RESK-i tegevus tunnistati seadusevastaseks, riigipöörajad kuulutati kurjategijateks ning ühtlasi teatas Jeltsin, et Kogu Venemaa territooriumil kehtib Vene NFSV presidendi ja Ülemnõukogu poolt valitud valitsuse võim. Mõne päeva pärast pidid riigipöörajad alla andma.
AUGUSTIPUTŠ JA BALTIKUM
Mitmes liiduvabariigis suhtuti riigipöördesse äraootavalt või koguni poolehoiuga. Balti liiduvabariikides aga asusid kohalikud võimud otsustavalt tegutsema. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsus kuulutasid RESK-i korraldused ebaseaduslikuks.
Riigipöörde esimese päeva hommikul , 19. augustil, teatas Balti Sõjaväeringkonna ülem RESK-i nimel, et nüüdsest teostab tema võimu kolmes Balti liiduvabariigis. Ta nõudis kõigi Nõukogude Liidu põhiseadusega vastuolus olevate seaduste tühistamist, täitevvõimu tegutsemise kooskõlastamist isiklikult temaga ning rahvakogunemiste ja miitingute keelustamist . Eestis paiknevad sõjaväeosad viidi lahinguvalmidusse. Mitmete kohalike garnisonide (Võru, Viljandi, Pärnu) ülemad nõudsid võimu üleandmist. Täiendava sõjajõuna saadeti Eestisse Pihkva õhudessantdiviisi üksused. Tallinna sadamasse saabusid ka mõned sõjalaevad. Moskva pööret toetasid Moskva-meelne EKP, Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu, üleliidulised tehased.
Eesti juhid riigipöörajate käskudele ja korraldustele ei allunud. Elanikkonda kutsuti üles riigipöörajatele vastu töötama. Samas pöörduti maailma parlamentide ja valitsuste poole. 19. augusti õhtul jõudis Eestisse Stockholmist tagasi valitsusjuht Edgar Savisaar. Välisminister Lennart Meri jäi välismaale, Helsingisse, et vajaduse korral jätkata valitsuse tegevust eksiilis.
Moskva riigipöörajate toetajad Eestis võimu haarata ei suutnud. Oma osa oli selles kindlasti ka rahva vastuseisul. Tallinnas asusid tuhanded inimesed tähtsate asutuste ( teletorn , Toopea jm.) kaitsele.
ISESEISVUSE TAASTAMINE
Võimuvaakum Moskvas võimaldas iseseisvuse välja kuulutada. Mitme poliitilise jõu kokkuleppe alusel võttis ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti riiklik iseseisvus oli taastatud. Selleks ajaks oli riigipöördekatse Moskvas läbi kukkunud ning võimuvahekorrad olid otsustavalt muutunud. Balti riikide taasiseseisvumine leidis lühikese ajaga rahvusvahelise tunnustuse. 6. septembril 1991. aastal tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust ja Nõukogude Liidu Riiginõukogu. Septembri keskel võeti Eesti Vabariik koos teiste Balti riikidega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO). Balti riikide jaoks algas uus etapp – edasine integreerumine Euroopa majanduslike, poliitiliste ja sõjaliste struktuuridega.