Kommunistlikud riigid (0)

Kommunistlikud riigid
Arenenud tööstusriikide kõrval oli Teine maailm sotsialistlikud riigid, kes moodustasid NSVL juhtimisel raudse eesriidega eraldatud sotsialismileeri. Nende riikide poliitiline elu ja majandus ühtlustati NSLV eeskujul: kogu ühiskond allutati kommunistliku partei kontrollile , valdav osa majandusest riigistati, kehtestati plaanimajandus . Vastukaaluks Läänele loodi mitmesuguseid rahvusvahelisi organisatsioone, nagu Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, Varssavi Pakt.

Sotsialismileeri kujunemine

Pärast II maailmasõda kehtestas NSVL Punaarmee kontrolli all olevates Euroopa riikides järk-järgult oma ülemvõimu. Moskva toel ja sõjaväe ja julgeolekuorganite kaasabil aidati kommunistid väimule kõigepealt Rumeenias , Bulgaarias, Poolas, Tšehhoslovakkias, Jugoslaavia , Albaanias ja Ungaris. Hiljem laiendas NSVL oma mõju Ida-Saksamaale, Hiina Rahvusvabariigile, Mongooliale, Põhja-Vietnamile ja Põhja-Koreale. Fidel Castro võimuletulek 1959 . aastal Kuubal läi Moskvale tugipunkti ka Ameerika külje all. Algul nimetati NSVL kontrolli all olevaid riike rahvademokraatiamaadeks, 1950.aastatel võeti kasutusele sotsialismimaad.

Vastuoluline ,,sõprusühendus”

Kõik sotsialismileeri kuuluvad riigid ei olnud Moskvale kuulekad käsutäitjad. 1948. aastal tekkis Moskval konflikt Jugoslaaviaga , sest Jugoslaavia riigijuht Josip Broz Tito käitus isepäiselt, võttis abi Marshalli plaanilt ja ei kooskõlastanud Moskvaga välispoliitikat. Stalin ei tunnustanud Jugoslaaviat enam kui sotsialistlikku riiki. Alles pärast Stalini surma hakkasid NSVL ja Jugoslaavia suhted paranema.
Saksa Demokraatlikus Vabariigis, Poolas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias ei lepitud samuti Moskva valitsemisega ja loodeti üles ehitada ,,inimnäoga sotsialism ”. Moskva suutis aga need maha suruda ning Ungaris ja Tšehhoslovakkias tähendas see sõjalist sekkumist.
Terav vastasseis kujunes 1960. aastatel välja NSVL ja Hiina vahel, mis kujunes üle relvastatud piirikonfliktiks. Riigid, kes jäid NSVL kuulekaks, hakkas Moskva nimetama sotsialistlikuks sõprusühenduseks, mis koosnes 10. riigist: NSVL, Vietnam, Poola, Rumeenia, Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria, Kuuba ja Mongoolia.

Sotsialistlik orientatsioon

NSVL tahtis laiendada oma mõjuvõimu. 1960.-1970. aastatel tugevneski Moskva kohalolek mitmes Aafrika ja Aasia arenguriigis, kus aidati võimule Moskva-meelsed poliitilised jõud. Moskva kontrolli alla sattusid Lõuna- Jeemen , Kongo, Somaalia , Benin, Etioopia , Mosabiik, Angola , Afganistan jt. Need riigid olid sotsialistliku orientatsiooniga riikidega, mida NSVL toetas rahaliselt ja majanduslikult. Sageli saadeti nendesse riikidesse ka sõjatehnikat ja sõjaväelisi nõuandjaid.

Poliitiline süsteem

Sotsialistlikud riigid erinesid üksteisest oma varasema poliitilese ja majandusliku arengutaseme ja kultuuritausta poolest. NSVL ülemvõimu all aga ühtlustati nende riikide poliitiline elu NVL järgi. Nende poliitiline elu allutati ühe partei -kommunistliku partei- kontrollile. Teised erakonnad mõnes riigis eksisteerisid, kuid neil polnud võimu.Valitsevas kommunistlikus parteis oli äärmiselt tähtis roll partei liidril, keda nimetati kas pea- või esimeseks sekretäriks. Nii oli tegelikult kõigis sotsialismimaades tegemist isikuvõimuga. Partei juht nimetati ametisse kitsa parteiladviku heakskiidul. Ida-Euroopa riikide partei juhid pidid olema kuulekad ka Moskvale. Enamasti jäid nad ametisse surmani. Erandjuhtudel nad tagandati võimult kas parteisisese võimuvõitluse tagajärjel või Moskva nõudel.
Kommunistlik partei kontrolis kogu ühiskonna poliitilist ja vaimuelu. Parteisse vastuvõtmine oli range kontrolli all. Partei oluliseks toeks olid julgeolekuorganid. Lisaks aitas ühiskonda vaos hoida range tsensuur ja ulatuslik propaganda. Rahvas kaasati vormiliselt poliitilisse ellu valimiste kaudu, kuid hääletada sai vaid valitseva partei ühe heakskiidetud kandidaadi poolt.

Sotsialistlik majandusmudel

Sotsialistlike riikide majandus samuti ühtlustati NSVL eeskujul. Enamikus riikides oli valdav osa majandusest riigistatud ja põllumajandus kollektiviseeritud. Osades riikides oli eraomand väikeselt lubatud. Kehtestati plaanimajandus. Tootmine toimus kõrgemalt poolt kinnitatud plaanide alusel. Pearähk pandi rasketööstuse(sh sõjatööstuse) arendamisele. Tarbekaupade tootmine oli teisejärguline. Plaanid olid täitmiseks ja ületamiseks. Plaanimajandus välistas Lääne ühiskonnale omase turumajanduse ning kaota peaaegu täielikult majandusliku erainitsiatiivi.

Majanduslik koostöö

Olulisemaks majandusalase koostöö organisatsiooniks oli Vastastikuse Majandusabi Nõukogu. See tekkis vastukaaluks Lääne majandusabile. Ida-Euroopa riigid loobusid Lääne abist Moskva survel ning moodustasid 1949. aastal VMN-i. Loodud organisatsioon pidi aitama Moskva-meelsetel riikidel majandusraskusetest üle saada ja olema aluseks ulatuslikule majandusalasele koostööle tulevikus.VMN sidus oma liikmesriigid väga tihedalt NSVL majandusega.See omakorda nõrgendas nende riikide majanduslikku iseseisvut ja tugevndas veelgi Moskva ülemvõimu. Sotsialistlik majandusmudel osutus kapitalismiga konkureerides eluvõimetuks ning varises 1980. aastate lõpul kokku.

Varssavi Pakt

1955. aastal moodustasid Ida-Euroopa sotsialistlikud riigid vastukaaluks Lääneriikide NATOle oma sõjalise ja poliitilise liidu: Varssavi Pakti. Asutamislepingus rõhutati kõikide liikmesmaade ühistegevust ja võrdsust, kuid tegelikkuses juhiti Moskvast. Ka enamik juhtivaid ametikohti anti NSVL ohvitseridele. NSVL kasutas Varssavi Pakti liikmeriikide sõjajõude Moskva- vastaste väljaastumiste mahasurumiseks Ungaris ja Tšehhoslovakkias.

Nõukogude Liit

Stalini surm

NSVL oli totalitaarne riik, kus poliitiliseks keskmeks oli Stalini ainuvõim: ta oli nii kommunistliku partei kui ka Nõukogude valitsuse juht. Stalin tugines kitsale lähikondlaste ringile, kuhu kuulusid Lenini aegsed ning Stalini poolt edutatud tegelased. Stalini vananedes tõusid tema lähikondlaste seas päevakorrale küsimus, et kes saab Stalini järglaseks. Võimuvõitluses vahendeid ei valitud. Stalin vananedes muutus üha umbusklikumaks ning tema usaldusisikudena tõusid esile Georgi Malenkov, Lavrenti Beria ja Nikita Hruštšov. Pärast 25 aastat piiramatu võimuga valitsenud Stalin suri 5. märtsil 1953.

Beria uus kurss

Stalin suri, ilma et ta oleks kedagi järglaseks nimetanud. Tema kohale pretendeerisid 1953. aastal Stalini usaldusalused: valitsusjuhiks saanud Malenkov, siseminister Beria ja partei keskkomitee sekretät Hruštšov. Esialgu tegutses kõige aktiivsemalt ja enesekindlamalt Beria. Tema eestvedamisel hakati normaliseerima suhteid Jugoslaavia ja lääneriikidega. Beria arvas, et Saksa DV ei tohiks sotsialismi üles ehitada. Liiduvabariikides hakati edutama kohalikke inimesi. Pehmendati senist vägivallapoliitikat ning vangilaagritest vabastati üle miljoni inimese. Kuna Malenkov ja Hruštšov tundsid ohustatutena, siis nad organiseerisid 1953 aasta juunis Beria-vastase vandenõu. Beria arreteeriti ning mõisteti partei- ja riigivastases tegevuses süüdi- tema kaela veeretati kõik Salini-aegsed kuriteod.Beria hukati 1953. aasta detsembris.

Hruštšovi tõus ja langus

Beria hävitamisest võitis kõige rohkem Hruštšov, kes meeldis inimestele tema lihtsuse, emotsionaalsuse ja hea rahvakontakti pärast. 1953. aastal sai Hruštšov parteijuhiks ning mõne aastaga tõrjus ta Malenkovi võimult. Hruštšov jätkas valitseva režiimi vägivallapoliitika pehmendamist ja tühistas osaliselt piiranguid ühiskonnaelu erinevates valdkondades. 1956. aastal pidas ta Stalini kuritegusid paljastava ettekande, mis oli tähiseks ühiskonnaelu edasisel liberaliseerimisel. Hruštšovi valitsemisaega nimetatakse sulaajaks. Hruštšov liikus oma isikuvõime kehtestamise suunas. 1957. aastal püüdsid sulaaja poliitikaga rahulolematud teda võimult kõrvaldada, kuid edutult. 1958. aastal sai Hruštšov MinistriteNõukogu esimeheks, koondades sellega kogu võimu enda kätte.
Hruštšov lootis, et 1950. aastate majandustõus jätkub ning kõik probleemid lahendatakse, kuid juba 1960. aastatel oli näha, et need lootused on aluselisetud. Samal ajal süvenes partei juhtkonnas rahulolematus ta valitsemisega ning 1964. aastal kõrvaldati Hruštšov võimult vandenõu tulemusel.

Seisakuaja kujunemine

Hruštšovi järglaseks sai parteijuhi kohal Leonid Brežnev. Uus juhtkond tegi mitmeid uuendusi ning muudatusi, kuid loodetud edu jäi saavutamata. Loobuti Stalini kuritegude kritiseerimisest ning karmistati kontrolli ühiskonnas.
1970. aastatel ilmnes järjest selgemalt kehtiva poliitilise režiimi suutmatus normaalselt toimida. Majanduses, poliitikas, vaimuelus valitses seisaks ehk stagnatsioon . NSVL ei suutnud tehnilise progressiga kaasa minna, mis suurendas veelgi mahajäämist lääneriikidest. 1980. aastate alguseks ei olnud enam seisakuga ühiskonnas, vaid kõikehõlmava majandusliku, sotsiaalse, poliitilise ja vaimse kriisiga NSVLis.
Raugastunud Brežnev suri 1982. aastal. Tema järglased Andropov ja Tšernenko olid aga ka vanad ning surid peatselt. Olemasolev süsteem vajas edasiseks püsimiseks reformimist.

Vastupanu režiimile

Sõja lõppedes lootsid inimesed, et valitsev kord muutub inimlikumaks, kuid läks vastupidi. Vägivallapoliitika sai hoogu juurde ning pehmenes alles pärast Stalini surma.Hoolimata surve avaldamisest ei kadunud ühiskonnast siiski vastupanu. 1960. aastate teisel poolel tekkis NSVL teisitimõtlemine ehk dissidentlus , mille eesotsas olid haritlased, kess astusid välja ühiskonna elu karmistamise vastu. Nii koostati ja hakati levitama omaalgatuslikke väljaandeid, mis püüdsid edasi anda nõukogude ühiskonna oludest. Amuti püüti läänemaailma teavitada inimõiguste rikkumisest Nõukogude liidus.
1960. aastate lõpust algas dissidentide organiseerumine ja nende tegevuse koordineerimine . Tuntuimad dissidendid olid kirjanik Aleksandr Solženitsõn ja akadeemik Andrei Sahharov. Võimud kasutasid dissidentide vastu erinevaid meetmeid: töölt vallandamine, arreteerimine, maalt välja saatmine või siis hullumajja panek.
Teisitimõtlejate vastu võitles Riikliku Julgeoleku Komitee(KGB). Dissidentlikus liikumises polnud palju inimesi, kuid neid toetas palju.

Käsumajanduse allakäik

Sõja ajal oli kogu NSVL majanduselu allutatud rinde vajaduste rahuldamiseks.1940. aastate teisel poolel jätkus rasketööstuse eelisarendamine eesmärgiga kindlustada riigi sõjalist võimsust. Sõjaeelne majandustase saavutati 1950. aastate algul, kuid majanduse olukord oli tervikuna pingeline, mida teravndas 1946.-1947. aasta põud ja sellega kaasnenud näljahäda.
Stalini surma järel hakkas Malenkov senist majanduspoliitikat muutma . Ta püüdis arendada kergetööstust. Malenkovi ümberkorraldused panid aluse järgnevate aastate majanduslikule arengule, kuid tema tagandamise järel(1955) hakati eelisarendama taas rasketööstust.
Hruštšovil puudus läbimõeldud majanduse arendamise kava. Tema tegevust iseloomustasid pidevad ümberkorraldused ja kampaaniad. Eriti puudutas see põllumajandust. Hruštšovi ajal majandus tõusis ja siis langes.
1960. aastate teisel poolel ettevõetud ümberkorraldasid soikusid tugevneva käsumajanduse tõttu. NSVL majandusüsteem püsis eelkõige tänu soodsatele välistingimustele. Naftahind tõusis mujal maailmas. Tervikuna oli aga nõukogude majandusmudel end 1980. aastateks ammendanud.

Eesti NSV

Kommunistliku režiimi taastamine Eestis tõi endaga kaasa kogu ühiskonnaelu ümberkorraldamise: lõplikult lammutati senine kodanikuühiskond, talud sunniti ühinema kolhoosideks, kehtestati riiklikule plaanimajandusele tuginev käsumajandus. Tihenesid ka kontaktid välismaailma ja Välis-Eesti kogukonnaga. Tollane Eesti NSV muutus läänestunud piirkonnaks .

Eesti NSV valitsemine

Nõukogude võim taastati Eestis 1944. aastal Punaarmee abil. Taastatud Eesti NSV juhtival kohal oli kommunistlik partei. Eestimaa kommunistlik partei allus täielikult Moskvale. Täidesaatev võim oli Eesti NSV valitsusel ja seadusandlik võim Eesti NSV Ülemnõukogul, millel polnud reaalset võimu ning kuhu valiti kõrgemal poolt heaks kiidetud kandidaadid.
Eesti NSV partei- ja valitsuskaader koosnes sõja järgselt peamiselt juunikommunistidest, Eesti Laskurkorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ja teistest NSVL piirkondadest pärit inimestest. EKP väikearvuline liikmeskond hakkas sõjajärgsetel aastatel kiiresti kasvama.

Eesti NSV kohalikud valitsejad

1944-1950 juhtis EKP-d Nikolai Karotamm , kes oli juunikommunistide juht. Ta pidi muutma Eesti NSV valitsusstruktuurid, majanduse ja elukorralduse analoogseks "vanas" Nõukogude Liidus valitsevaga. Karotamm püüdis arvestada ka liiduvabariigi vajadustega. Kui Stalin plaanis Märtsiküüditamist, siis Karotamm pakkus hoopis välja, et küüditamise asemel hoopis panna kolhoosidesse Kirde-Eestis. See ei meeldinud sugugi Stalinile ja Karotamme süüdistati kodanlikus natsionalismis, vääras kolhoosipoliitika ja muudes möödalaskmistes.
1950- 1978 juhtis EKP-d Johannes Käbin, kes oli Karotammest kuulekam Moskvale, kuid mitte ka äärmuslik venestaja.Käbin ajas mõõdukat laveerimispoliitikat.
1978-1988 juhtis EKP-d üdini Moskva- meelne ja peaaegu umbkeelne Karl Vaino. Tema tulekuga algas uus venestamisaeg . Eriti aktiivseks muutus vene keel kasutamise propaganda, mis saavutas haripunkti 1980. esimesel poolel.

Sõjajärgne vägivald ja metsavendlus

Okupatsioonirežiimile osutati nii passiivset kui ka aktiivset vastupanu. Kui NSVL püüdis igasuguse vastupanu vägivallaga maha suruda, et allutada kogu ühiskond enda kontrollile. Vägivallapoliitikat suunas parteiaparaat ning otseseks elluviiaks julgeolekuorganid.
1944-1953 oli Eestis peamisek vastupanuvormiks uuele võimule aktiivne relvavõitlus- metsavendlus. Loodeti, et lääneriigid soovivad taatada Eesti iseseisvust. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu võitlemiseks sõjaväge, miilitsaüksusi ja julgeolekuorganeid. 1950. aastate esimesel poolel suruti aktiivne relvavõitlus maha. Metsavendade vastpanu nõrgestas oluliselt 1949. aasta suurküüditamine:Eestis küüditati ligikaudu 20 700 inimese.