MaailmPärastTeistMaailmasõda (0)

MAAILM PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA



MAAILM PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA RAHVUSVAHELINE OLUKORD PÄRAST TEISE MAAILMASÕJA LÕPPU. KÜLMA SÕJA ALGUS Kuus aastat ja üks päev kestnus Teine maailmasõda jättis sügava jälje tervele 
20. sajandile. Ohvrite arvu ja purustuste poolest ületas see sõda mitu korda 
Esimese maailmasõja kaotused. Täpseid andmeid ajavahemikul 1939-1945 
hukkunute kohta ei ole, mõnede ajaloolaste arvates sai ainuüksi Euroopas 
surma umbes 60 miljonit inimest, kusjuures kõige suuremaid kaotusi kandis NSV 
Liit ning seda mitte ainult sakslaste ja nende liitlaste käe läbi. Nõukogude Liidu 
juhid aitasid ise sellele kaasa, hävitades oma rahvast hukkamiste, 
surmalaagritesse saatmise ning ka oskamatu sõjalise juhtimisega. Näiteks läksid 
suured väeüksused rindel kindlasse surma ainuüksi sellepärast, et igasugune 
taganemine oli võrdsustatud reetmisega. Kui Esimeses maailmasõjas said surma
peamiselt sõjaväelased, siis Teise maailmasõja ohvritest olid umbes pooled 
tsiviilisikud, kes hukkusid pommirünnakutes, surid nälga või keda hävitati 
plaanipäraselt (nagu näiteks juudid). Rahulepingud sõlmiti Jaltas ja Potsdamis tehtud otsuste põhjal. 1946. aasta 
juulist oktoobrini toimus Pariisis rahukonverents, mis kinnitas lepinguprojektid, 
ning järgmise aasta veebruaris kirjuati need Prantsusmaa pealinnas alla. Nii 
lõpetati amtlikult sõjaseisukord Itaalia, Rumeenia, Bulgaaria, Ungari ja Soomega.
Jaapaniga kehtestati rahu 1951. aasta San Francisco lepinguga (NSV Liit ja 
tema mõju all olevad Poola ning Tšehhoslovakkia ei kirjutanud sellele 
dokumendile alla). Saksamaa koosseisu kuulunud Austria jagasid liitlased 
esialgu NSV Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsooniks. 
1955. aastal Viinis sõlmitud Austria riigilepinguga viidi võõrväed maalt välja ning 
vabariik kohustus jääma alaliselt neutraalseks. Rahulepingut ei sõlmitud 
Saksamaaga, kus nelja võitjariigi okupatsioon kestis 1994. aastani. Selle 
eesmärk oli maa denatsifitseerimine ehk natsionaalsotsialismi väljajuurimine ja 
Saksamaa poliitilise elu ümberkujundamine demokraatlikul alusel. 
Okupatsioonitsoonideks oli jagatud ka Berliin. Sõjajärgse maailmakorralduse lahutamatuks osaks sai Ühinenud Rahvaste 
Organisatsiooni (ÜRO) tegevus. Veel Teise maailmasõja päevil, s.o 1945. 
aasta aprillis-juunis, toimus USA-s San Franciscos konverents, millest võtsid osa 
peaaegu kõik Hitleri-vastase koalitsiooni liikmed. Konverentsi viimasel päeval 
kirjutasid viiskümmend üks riiki alla ÜRO põhikirjale, mis jõustus 24. oktoobril 
1945. Seda päeva tähistatakse ÜRO sünnipäevana.  Üks sõjajärgseid probleeme oli kohtupidamine sõjasüüdlaste üle. Mõni nädal 
pärast Teise maailmasõja lõppu võeti Rahvusvahelises Sõjatribunalis vastutusele
24 natslikku sõjaroimarit. Kohtuprotsess toimus Saksamaal Nürnbergis. 
Sõjatribunal määras surmanuhtluse kaheteistkümnele Saksamaa kõrgele 


riigiametnikule (nende hulgas oli näiteks H. Göring, J. v. Ribbentrop, A. 
Rosenberg, M. Borman). Teised süüalused said pikaajalisi vanglakaristusi. 
Nürnbergi protsessiga algas Euroopa puhastamine natsismist ja fašismist. Teise maailmasõja tulemused muutsid järsult jõudude vahekorda maailmas. 
Suurriikide seast langesid mõneks ajaks välja sõja kaotanud Saksamaa, Itaalia ja
Jaapan. Vähenes ka Prantsusmaa ja Suurbritannia osatähtsus. Seevastu muutus
üliriigiks USA, kes läks majandusliku arengu poolest teistest maadest kaugele 
ette ning haaras lääneriikide seas liidripositsiooni.
Teiseks maailmapoliitikat määravaks jõuks sai Nõukogude Liit, kes kehtestas 
oma ülemvõimu Ida-Euroopas ning suures osas Aasias. Lääne mõju üritati 
idabloki maades piirata nn raudse eesriidega, st eraldades end muust maailmast. USA ja NSV Liit esindasid kahte vastandlikku maailmavaadet – üks Lääne 
demokraatiat ja teine kommunistlikku totalitarismi. Nõukogude Liidu 
ekspansionistlik poliitika Teise maailmasõja päevil ning selle järel, kommunismi 
levik Euroopas ja Aasias tekitasid USA-s ärevust ning sundisid oma positsioone 
tugevdama. Esimeseks sammuks oli nn Trumani doktriin. 1947. aastal esitas 
USA president Harry Truman seisukoha, et Ameerika Ühendriikide välispoliitika 
juhtmõtteks peab olemavabade rahvaste toetamine nii sise-, kui ka välissurve 
vastu, pidades tol hetkel silmas Türgit ja Kreekat, kus püsis kommunistliku 
pöörde oht. Teiseks tähtsaks välispoliitiliseks sammuks oli samal aastal välja 
pakutud Marshalli plaan (tolleaegse riigisekretäri ehk välisministri George 
Marshalli nime järgi). See kava nägi ette Euroopa taastamist ning USA 
ulatuslikku abi sõjas kannatada saanud Euroopa riikidele.
Oma julgeoleku pärast tundsid muret ka teised lääneriigid. See sundis neid 
poliitilisele, majanduslikule ning sõjalisele koostööle. 1949. aastal moodustasid 
10 Euroopa riiki, USA ning Kanada ühise kaitse- ja poliitilise koostöö struktuuri – 
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO).
Berliini blokaadiga algas kommunistliku ja läänemaailma pikaajaline vastasseis, 
mida hakati nimetama külmaks sõjaks, kuna tuumarelvade kasutuselevõtt 
sundis mõlemaid pooli hoiduma otsesest sõjalisest kokkupõrkest. Vastase üle 
võidu saavutamiseks kasutati diplomaatilisi, majanduslikke ning muid meetmeid, 
selhulgas ka piirkondlikke sõjalisi konflikte, milles osalesid kolmandad riigid 
(peamiselt Aasias ja Aafrikas). NATO
NATO aluseks sai 1949. aasta aprillis Washingtonis alla kirjutatud 
Põhja-Atlandi pakt. Asutajaliikmeid oli 12 – USA, Kanada, Suurbritannia,
Prantsusmaa, Belgia, Itaalia, Holland, Luksemburg, Norra, Taani, Island
ja Portugal. Hiljem ühinesid paktiga Kreeka ja Türgi ning Saksamaa 
liitvabariik. 1960. aastail lahkus Prantsusmaa NATO sõjalisest 
struktuurist, kuid jäi tegutsema selle poliitilises organisatsioonis. 
Põhja-Atlandi pakt koosneb 14 artiklist, kuid üheks tähtsamaks nende 
hulgas peetakse viiendat.


„Lepinguosalised on üksmeelel selles, et relvastatud kallaletungi ühele
või mitmele neist, Euroopas või Põhja-Ameerikas, käsitatakse 
kallaletungina kõigile lepinguosalistele, ning lepivad kokku, et kui 
niisugune relvastatud kallaletung aset leiab, siis igaüks neist, 
tulenevalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja 51. artiklis 
tunnustatud õigusest individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, 
osutab kallaletungi osaliseks langenud poolele või pooltele abi, 
rakendades viivitamatult individuaalkorras või kokkuleppel teiste 
lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, kaasa arvatud 
relvajõu kasutamine, et taastada ja toetada julgeolekut Põhja-Atlandi 
piirkonnas.“ RAHVUSVAHELISED SUHTED 1950.-1980. AASTAIL Üle 40 aasta elas maailm külma sõja tingimustes. Kahe suurriigi ja nende liitlaste
vastasseis tungis kõikidesse eluvaldkondadesse, kuid eelkõige ilmnes see 
võidurelvastumises. Kui USA võttis 1945. aastal kasutusele aatompommi, 
nägid Nõukogude liidrid selles enda jaoks otsest ohtu. Stalin andis teadlastele ja 
julgeolekuorganitele käsu luua kiiremas korras oma tuumapomm ning juba 1949. 
aastal toimus selle katsetamine. Kuigi USA ja NSV Liit hoidusid omavahelisest relvastatud konfliktist, tekkisid 
külma sõja aastail mitmel korral kriisid, mis oleksid võinud lõppeda sõjaga. 
Esimesel sõjajärgel aastakümnel oli selliseks kriisiks Korea sõda, mis puhkes 
1950. aastal Põhja- ja Lõuna-Korea vahel. Esialgu tungis kommunistlik Põhja-
Korea armee kaugele lõunasse, kuid siis otsustas ÜRO USA algatusel Lõuna-
Koread sõjaliselt abistada. Ameeriklasi toetasid ka paljud teised riigid ning varsti 
algas lõunapoolsete jõudude vastupealetung. Põhja-Koreale tuli omakorda appi 
Hiina, keda toetasid NSV Liidu sõjaväelased ning hävituslennukid. USA väed 
taganesid ning varsti stabiliseerus rindejoon sõjaeelsel eraldusjoonel. 1953. 
aastal sõlmiti vaherahu. Sõda, milles sai surma ligi 3 miljonit inimest, lõppes 
tulemusteta, olukord Korea poolsaarel jäi samaks, maa oli ka edaspidi jagatud 
kaheks vaenutsevaks riigiks ning mõlemas valitses diktaatorlik režiim.
Lähis-Ida regioon huvitas ka teisi riike. 1952. aastal toimus Egiptuses riigipööre, 
mille tulemusel kukutati monarhia. Uus valitsus eesotsas G. A. Nasseriga 
natsionaliseeris 1956. aastal brittidele kuulunud Suessi kanali. See kutsus esile 
sõja Egiptuse ja Iisraeli vahel, keda toetasid Suurbritannia ja Prantsusmaa. ÜRO
ja eelkõige suurriikide (USA ja NSV Liidu) survel sõjategevus lõpetati. 
Suurbritannia ja Prantsusmaa viisid oma väed Egiptusest välja, mõni kuu hiljem 
tegi seda ka Iisrael, vaherahujoonele paigutati ÜRO jõud.
1953. aasta suvel puhkesid Berliinis, Lepizigis ja teistes Saksa DV linnades 
stiihilised rahva väljaastumised, mille Nõukogude väed maha surusid. See oli 
esimene suurem kriis Ida-Saksa režiimis. Vastupanuaktsioonid jätkusid ka hiljem,
üks levinumaid protestivorme oli idasakslaste põgenemine Läände. Takistamaks 
seda, suleti piir ning 1961. aastal ehitati kurikuulus Berliini müür. Piiri ida poolt 


valvavad sõdurid said käsu tulistada kõiki, kes üritavad põgeneda. Aastate 
jooksul hukkus selle tulemusena hulgaliselt süütuid inimesi. Pärast Stalini surma tekkis siiski lootus, et kahe riigi suhted võivad soojeneda. 
Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov käis koguni USA-s. 1963. aastaks 
kavandatud kahe riigi presidendi kohtumine jäi siiski ära, sest Nõukogude 
õhutõrjeväed olid tulistanud NSV Liidu õhuruumis alla USA luurelennuki. 
Nõukogude-Ameerika suhted teravnesid veelgi seoses 1962. aasta sündmustega
Kuubas. Washington toetas seal võimu haaranud Fidel Castro kommunistliku 
režiimi kukutamist. Castri aga sõlmis Moskvaga salajase kokkuleppe, mille alusel
toodi saareriiki Nõukogude tuumalõhkepeadega varustatud keskmaaraketid. 
USA kuulutas välja Kuuba sõjalise blokaadi. Kahe üliriigi vahel puhkenud 
vastasseis, mida nimetati Kariibi kriisiks, ähvardas lõppeda tuumasõjaga. See 
väljavaade ehmatas nii NSV Liidu kui ka USA liidreid. Pärast mitu päeva kestnud 
läbirääkimisi nõustus Moskva oma raketid Kuubalt ära tooma ja saarel loodud 
baasid likvideerima. Ameeriklased olid omakorda nõus Türgist välja viima 
Nõukogude piiri lähedusse paigutatud raketid ning tunnustama Kuuba 
puutumatust. Kariibi kriis lahenes seega rahumeelselt. Reaalne tuumasõjaoht sundis suurriikide juhte otsima pidevale vastasseisule 
lahendust. 1963. aastal sõlmiti Moskvas tuumakatsetuste keelustamise leping,
millega NSV Liit, USA ja Suurbritannia kohustusid mitte katsetama tuumarelvi 
kolmes keskkonnas – atmosfääris, kosmoses ja vee all, lubatuks jäid aga maa-
alused katsetused. Tuumarelva omavatest riikidest ei ühinenud selle leppega 
Hiina ja Prantsusmaa. Sellest hoolimata tähendas leping maailmale väga palju, 
kuna see oli esimene dokument, mis mingilgi määral piiras tuumariikide 
võidurelvastumist.
1960. aastate lõpul hakati aktiivselt taotlema pingelõdvendust. NSV Liit esines 
mitme algatusega, millel oli paraku põhiliselt propagandistlik iseloom. Nõukogude
vägede sissetung Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal (nn Praha kevad) näitas, et 
tegelikkuses ei ole Moskva oma agressiivsest poliitikast loobunud. USA mainele 
mõjus omakorda negatiivselt edutu ja mõttetu sõda Vietnamis. Suureks 
sammuks võidurelvastumise ohjeldamiseks oli 1968. aastal sõlmitud tuumarelva
leviku tõkestamise leping, millel kirjutas alla 100 riiki. ARENENUD TÖÖSTUSRIIGID 1950. aastate alguseks olid Lääne-Euroopa riigid ja Jaapan saavutanud 
tootmises sõjaeelse taseme ning asusid oma majandust moderniseerima. Kahte 
järgmist aastakümmet iseloomustas majanduse kiire areng. Kasutusele tulid 
sõnapaarid, mis peegeldasid olukorra ebatavalisust – Itaalia ime, Lääne-Saksa 
ime, Jaapani ime.
Sellise edu põhjused peitusid nii nende maade valitsuste poliitikas kui ka 
rahvusvahelistes meetmetes, mis hõlbustasid majanduse taastamist ning 
kaasajastamist. Juba sõja-aastail rakendasid lääneriigid ja ellkõige USA 


abinõusid, et ei korduks rahanduses selline segadus, nagu oli olnud Euroopas 
pärast Esimest maailmasõda. Sõjas kannatanud riikide abistamiseks loodi 
rahvusvahelisi organisatsioone [Rahvusvaheline valuutafond (IMF), 
Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank (IBRD), mis on tuntud ka 
Maailmapanga nime all]. Nende liikmesriigid said laene oma majanduse 
kordaseadmiseks. Tähtis oli ka Marshalli plaani elluviimine, mis tõi Euroopa 
maadele miljardites dollarites USA abi. Tänu kiirele majanduslikule tõusule kujunes 1950.-1960. aastail läänemaades 
heaoluühiskond. Seda iseloomustas kõrge elustandard, mille kindlustasid 
inimeste pidevalt suurenevad sissetulekud ning sotsiaalse turvalisuse kasv. 
Arenes riiklik ja ühiskondlik haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalabi süsteem. 
Kehtestati mitmesugused töötu- ja vaesusetoetused ning pensionid ja 
stipendiumid. Kõik see tagas masstootmise jaoks massilise tarbimise.
Nende aastate majandusedu sümboliks Euroopa maades nagu ka kahe 
maailmasõja vahelisel ajal USA-s sai auto. Uueks nähtuseks sõjajärgses Euroopas sai majanduslik integratsioon, st eri 
riikide majanduspoliitika ühtlustamine ja majanduslik koostöö. Teerajajad olid 
selles Prantsusmaa ja Saksamaa, kes soovisid sel moel vältida tulevikus sõja 
puhkemist Lääne-Euroopas. Kahe riigi eestvedamisel loodi 1951. aastal Euroopa
Söe- ja Teraseühedus, millega liitusid ka Itaalia, Belgia, Luksemburg ja Holland. 
Ühenduse alusel hakkas kujunema tänapäeva Euroopa Liit – Euroopa riike 
ühendav majanduslik ja poliitiline organisatsioon. Hipide liikumine
1960. aastatel tekkis lääneriikides keskklassi hulgast pärit noorte 
hulgas omapärane protestiliikumine, mis kestis 70. aastate 
keskpaigani. Selle tuumaks oli vastuseis Vietnami sõjale ja 
ühiskonnale, mis võis taolisi sõdu ajendada. Noorte sotsiaalsel protestil
oli nii poliitiline kui ka kultuuriline aspekt. Ameerika läänerannikult sai 
alguse hipide ehk lillelaste liikumine, kelle hüüdlauseks oli „Make love, 
not war“, Euroopa ülikoolides leidis aga laiemat kõlapinda nn 
uusvasakpoolsus ja patsifistlik liikumine.
Noorema põlvkonna mässumeelsus oli avaldunud juba ka 1920. 
aastatel ,ent tollal oli see piirdunud vaid isikliku käitumis- ja 
riietumisstiiliga. Selle sümboliteks oli senisest vabama käitumisega 
naised, džinn ja džässmuusika, samas kui 60. aastate kontrakultuuri 
märksõnadeks kujunesid pikad juuksed, narkootikumis ja rock-
muusika.
Hallutsinogeenid (viirastusi tekitavad ained), nagu LSD, marihuaana, 
hašiš ja meskaliin muundasid järsult inimese taju ja tugevdasid  
jõuliselt arusaama, et ühiskondlikud normid ja institutsioonid on 
meelevaldsed, mõttetud ja mädad. Hipid loobusid traditsioonilisest 
perekonnast teiste, vaid armastusel põhinevate koosluste kasuks. 
Inimesed elasid paariviisiliselt või gruppidena (kommuunidena) nii 


kaua koos, kui neil selleks tahtmist oli. Seksuaalsuhetele ei seatud 
piiranguid. Hipid püüdsid elada olevikus, lähtuda oma tunnetest ja end 
mitte millekski sundida. Narkootiliste ainete tarvitamisel saadav justkui
religioosne kogemus suunas paljud noored müstika juurde. Uuriti 
idamaiseid õpetusi, nagu jooga, zen-budism ja hiina Muutuste raamat, 
ning võeti üle nende kergemini mõistetavad osad. Teised jälle 
innustusid läänelikku päritolu sulatarkustest, nagu astroloogia, tarot, 
hiromantia ja maagia.
Hipide liikumine kulmineerus 1969. aasta suvel toimunud Woodstocki 
muusikafestivalil, kus 400 000 noort inimest elasid 3 päeva 
rahumeelselt koos suures telklaagris, nautides muusikat, armastust ja 
alasti ujumist. Üritus leidis rahvusvaeliselt laia kõlapinda ja paljud 
tundsid, et seega on uus eluviis ennast tõestanud. Kuid see illusioon 
purunes 6 kuud hiljem ühel rock-kontserdil Altamontis, kus korra 
hoidmine pidi lasuma mootorratturitest Põrguinglite grupil, ent kus 
puhkes vägivallatsemine ja neli inimest hukkus.
Hipide ebatavaline välimus ja käitumine tekitas vanemates 
põlvkondades pahameelt ja hirmu. Põrandaaalune narkootikumide 
tarbimine tõi noored politsei huviorbiiti. LSD tarvitamisest põhjustatud 
enesetapud ja heroiini kasutamisest saadud raskekujuline sõltuvus 
purustasid lootuse, et prühhedeelsed rohud võivad inimteadvuse 
vabastada. See kõik viis kunagi nii lootusrikkalt alanud liikumise 
hääbumisele.
Ent kuigi liikumise seatud sihid jäid saavutamata, põhjustas see siiski 
lääne ühiskonnas mitmeid olulisi muutusi. Siit sai alguse üldsuse 
tugevdatud huvi ökoloogia vastu, ühiskondlike ja soorollide vabam 
käsitlus ning suurem vaimne avatus ja tolerantsus. Thatcherism
1970. aastate lõpul tekkis arenenud tööstusmaades nähtus, mida võik 
nimetada parempoolseks laineks. USA-s, Jaapanis, Suurbritannias ja 
teistes läänemaaima suurriikides tulid võimule konservatiivsed jõud, 
kes võtsid kursi riigiettevõtete erastamisele ning sotsiaalkulutuste 
vähendamisele. Lääne-Euroopas oli sellise suuna rajajaks tolleaegne 
Briti valitsusjuht Margaret Thatcher, kelle nime järgi hakati taolist 
majanduspoliitikat nimetama thatcherismiks.
1979. aastal peaministriks saanud M. Thatcheri valitsuskava nägi ette 
ranget rahanduspoliitikat, vaba ettevõtluse igakülgset toetamist, 
sealhulgas maksuprotsendi võrdsustamist (suure sissetulekuga 
inimestele tähendas see maksude vähendamist), aga ka 
ametiühingute õiguste kärpimist. Thatcheri poliitika tagas 
Suurbritanniale majandusliku tõusu, kuid samas suurenes tööpuudus, 
eriti maa põhjapiirkondades. Hoolimata sellest saavutasid 
konservatiivid võidu nii 1983., 1987. kui ka 1992. aasta 
parlamendivalimistel, M. Thatcher aga pidas Briti peaministri ametit 
1990. aastani (kauem kui ükski teine sel sajandil). Pärast valitsusjuhi 


kohast loobumist asutas ta konservatiivse majanduspoliitika 
propageerimiseks omanimelise fondi.
Thatcherism levis erinevatel kujudel ka teistesse Lääne-Euroopa 
maadesse. 1983. aastal tulid konservatiivsed jõud võimule Saksamaa 
Liitvabariigis. Prantsuse parlamendis olid enamuses samuti 
parempoolsed jõud, kuigi president F. Mitterand kuulus sotsialistide 
hulka. 1990. aastate esimesel poolel said Prantsusmaa parempoolsed 
endale ka presidendi tooli. AMEERIKA ÜHENDRIIGID USA väljus Teisest maailmasõjast maailma võimsaima riigina nii majanduslikus 
kui ka sõjalises mõttes. Ameerika Ühendriigid tootsid üle poole läänemaailma 
tööstustoodangust. Maaima erinevates regioonides oli USA-l üle 500 
sõjaväebaasi, tema laevastik valitses merel. Kuni 1949. aastani olid 
ameeriklased aatomirelva ainuomanikud. Harry Truman, kes sai riigi 
presidendiks pärast F. D. Roosevelti surma 1945. aasta aprillis, kuulutas, et USA
võtab endale läänemaailma liidri positsiooni. See tähendas lõplikku loobumist 
neutraliteedi- ja isolatsioonipoliitikast.
Kommunismi leviku tõkestamiseks kuulutas Washington välja pidurduspoliitika,
mille üheks olulisemaks sammuks oli nn Trumani doktriini teostamine. USA 
abistas riike, kus valitses kommunistliku pöörde oht, samas toetati 
kommunismivastast liikumist NSV Liidus ja sotsialismileeri maades. 1954. aastal jagunes Vietnam, nagu varem Korea, kaheks riigiks: NSV Liidu ja 
Hiina toetusel moodustatud Põhja-Vietnamiks ning USA ja Prantsusmaa mõju all 
olevaks Lõuna-Vietnamiks. Ka Vietnamis tekkisid poolte vahel teravad vastuolud.
1950. aastate lõpul hakkasid Lõuna-Vietnami valitsuse vastu võitlema džunglites 
pesitsevad sisesalgad (vietkongid ehk Vietnami kommunistid), keda toetas 
Põhja-Vietnami juhtkond. Valitsusvastased rühmitused ühendati Lõuna-Vietnami 
Rahvuslikuks Vabastusrindeks, mille mõju levis üsna kiiresti riigi 
maapiirkondadesse. USA suhtumist sündmustesse väljendas president D. 
Eisenhoweri „doominoteooria“, mille järgi kas või ühe Indo-Hiina ala kaotamine
tooks kaasa ka teistest selle regiooni aladest ilmajäämise, nagu üks kukkuv 
doominokivike haarab kaasa kõik ülejäänud. Seepärast toetasid ameeriklased 
järjest enam Lõuna-Vietnami valitsust. 1960. aastate algul saatis USA sinna appi 
sõjanõunikke ning aastakümne keskpaiku alustasid Ameerika pommitajad 
rünnakuid Põhja-Vietnamis. Et purustada sisside varustusteid, pommitasid USA 
lennukid ka Laose ja Kambodža alasid. Varsti maabusid Lõuna-Vietnamis 
esimesed Ameerika dessantväed. Põhja-Vietnamile osutas abi NSV Liit, tarnides 
relvi ning õpetades vietnamlasi neid käsitsema. Nõukogude sõjaväelased 
osalesid ka otseselt sõjategevuses.
Pärast sõjakoleduste näitamist televisioonis hakkasid ameeriklased protestima 
sõjas osalemise vastu. Kõige teravamalt reageerisid üliõpilased, kes korraldasid 


Washingtonis suuri meeleavaldusi ja keeldusid demonstratiivselt 
sõjaväeteenistusest.
Avalikkuse survel oli USA valitsus sunnitud alustama rahuläbirääkimisi. 1960. 
aastate lõpul esitas USA tolleaegne president R. Nixon kava Ameerika vägede 
järk-järguliseks väljatoomiseks Vietnamist, kuid vastase alade pommitamist siiski 
jätkati. 1973. aastal kirjutati Pariisis alla sõja lõpetamise kokkuleppele. Pärast 
USA vägede lõplikku lahkumist algas kommunistlike jõudude pealetung ning 
kahe aasta pärast Lõuna-Vietnami valitsus kukutati. Vietnami osad liideti ühtseks
riigiks, mis sai nimeks Vietnami Sotsialistlik Vabariik. Kommunistlik režiim 
kehtestati ka Kambodžas ning Laoses.
Ameeriklastele oli Vietnami sõda suur pettumus ning tekitas paljudele seal 
võidelnutele hingelise kriisi, mis jäi püsima aastateks (seda nimetati Vietnami 
sündroomiks). Riik kaotas umbes 56 000 meest surnutena ning haavata sai 
rohkem kui 300 000 inimest. Kommunismi üritati pidurdada mitte ainult väljaspool USA-d, vaid ka riigis endas. 
1940. aastate lõpul algas USA-s vasakpoolsete vastu suunatud rünnak, mis 
piiras paraku ka demokraatlikke vabadusi. Selle musternäidiseks oli 1950. 
aastate algul makartism ehk USA senaatori J. R. McCarthy algatatud 
kommunstide- ja juutidevastane poliitika, mis muutis tagakiusatavaks mitte ainult 
vasakäärmuslased, vaid ka paljud liberaalsed ühiskonnategelased. Üsna pea 
mõistsid aga ameeriklased, et makartism ei kaitse, vaid ohustab demokraatiat. 
1954. aastal mõistis USA Senat McCarthy tegevuse hukka.
Kuid see ei olnud Ameerika demokraatliku arengu ainus takistus. Üheks 
vanimaks probleemiks oli mustanahaliste olukord. Kuigi neegrid vabastati 
orjusest juba 19. sajandi kodusõja ajal, jätkus nende diskrimineerimine (õiguste 
ahistamine) ka pärast Teist maailmasõda, eriti lõunaosariikides. Sageli piirasid 
osariigid mustanahaliste valimisõigusi, nende lapsed ei saanud õppida valgete 
lastega samades koolides ning ka töökoha hankimisel ja töötingimuste poolest oli
mustanahalise elanikkonna olukord kehvem kui valgete oma.
Murranguliseks osutusid 1960. aastad, mil USA seaduseandjad töötasid välja 
seadused, mis parandasid tunduvalt neegrite elu. Selliste muudatuste taga seisis
ka tugev neegriliikumine, mis võitles afroameeriklaste õiguste eest. Üks 
liikumise väljapaistvaid juhte oli pastor Martin Luther King, kes uskus, et 
neegrid  võiksid muuta ühiskonda ja selle seadusi vägivalda kasutamata. Tänu 
tema oskusele innustada ja juhtida sadu tuhandeid inimesi kogus inimõiguslaste 
liikumine USA-s palju poolehoidjaid ja saavutas edu. Martin Luther King mõrvati 
1968. aasta aprillis. 
Praegu on USA-s rassiline võrdsus seadustega tagatud, kuid tegelikus elis tuleb 
siiski ette probleeme. SAKSA LIITVABARIIK Lääne-Euroopa arenguprotsesse pärast Teist maailmasõda peegeldas eredalt 
Saksamaa Liitvabariigi majanduslik ja poliitiline tõus. Sõjakatastroofi üle elanud 


maa muutus mõne aastakümnega üheks Euroopa ja kogu maailma juhtivaks 
riigiks, kus oli tugev demokraatlik kord, võimas majandus ning eeskujulik 
sotsiaalkindlustuse süsteem. Sama ei saa väita Ida-Saksamaa kohta, kus üle 40 
aasta valitses Moskva-meelne kommunistlik režiim. Pärast Saksamaa kapituleerumist 1945. aasta mais jagasid võitjad endise 
Kolmanda riigi territooriumi neljaks okupatsioonitsooniks. Kolme läänepoolset 
tsooni juhtisid USA, Suurbritannia või Prantsuse sõjaväeadministratsioon, ida-
tsoonis aga võimutses Nõukogude sõjaväeline juhtkond. Okupeeritud alade 
üldjuhtimine läks üle kontrollnõukogule, kuhu kuulusid kõigi nelja poole 
esindajad. Võitjate Saksamaa-poliitika eesmärgiks oli militarismi ja natsismi 
väljajuurimine ning maa demokratiseerimine. Saksamaa LV välispoliitilist kurssi 1950.-1960. aastail iseloomustas tihe 
koostöö USA ja teiste lääneriikidega. K. Adenauer (Saksa Liitvabariigi kantsler)
ei nõustunud Stalini ettepanekuga rajada kahest Saksa riigist üks neutraalne riik. 
Saksa LV astus NATO-sse ja muutus selle tähtsaimaks liikmeks Euroopas.
Suhetes Ida-Euroopaga säilisid aga pinged. Üheks pingeallikaks oli Saksa DV. 
Umbes 15 aasta jooksul lähtus Lääne-Saksa välispoliitika nn Hallsteini 
doktriinist, mille järgi Saksa LV on ainus Saksa riik ning saksa rahva esindaja. 
Diplomaatilisi suhteid sõlmiti ning hoiti üksnes riikidega, kel ei olnud sidemeid 
SDV-ga (ainsaks erandiks oli NSV Liit). Pidevalt meenutas sakslastele nende 
maa jaotust aga kurikuulus Berliini müür ida- ja läänesektorite vahel.
1960. aastate lõpul hakkasid võimule tulnud sotsiaaldemokraadid läbi viima nn 
uut idapoliitikat. Kõige suurema panuse andis selles liidukantsler Willy Brandt. 
Sõlmiti lepingud suhete normaliseerimiseks Poola, Tšehhoslovakkia, NSV Liidu 
ning ka Saksa DV-ga. Saksamaa ühendamise ideest siiski ei loobutud, see mõte 
teostus umbes kaks aastakümmet hiljem seoses kommunistliku süsteemi 
lagunemisega. 1989. aastal lammutati Berliini müür ning samal aastal alanud 
Saksamaa taasühinemise läbirääkimised lõppesid sellega, et ühinemise kiitsid 
heaks nii Teise maailmasõja võitnud riikide kui ka mõlema Saksa riigi juhid. 
Alates 3. oktoobrist 1990 on Euroopas taas ainult üks Saksa riik – Saksa 
Liitvabariik. TEINE MAAILM – KOMMUNISTLIKUD RIIGID Teise maailmasõja lõppedes kehtestas Nõukogude Liit Punaarmee kontrolli all 
olevates Euroopa riikides järk-järgult oma ülemvõimu. Moskva toel ning sõjaväe 
ja julgeolekuorganite kaasabil aidati kommunistid võimule esmalt Ida-Euroopa 
riikides: Rumeenias, Bulgaarias, Poolas, Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias, 
Albaanias ja Ungaris. Hiljem laiendas Nõukogude Liit oma mõju Ida-Saksamaale 
(Saksa Demokraatlikule Vabariigile), Hiina Rahvavabariigile, Mongooliale, Põhja-
Vietnamile ning Põhja-Koreale. 1959. aastal, kui Kuubas tuli võimule Fidel 
Castro, sai Moskva tugipunkti ka Ameerika mandril. Esialgu nimetati Moskva 
kontrolli all olevaid riike rahvademokraatiamaadeks, 1950. aastatel võeti 


kasutusele nimetus sotsialismimaad. Koos Nõukogude Liiduga moodustasid 
need riigid sotsialismileeri. Sotsialistlikud riigid erinesid üksteisest oma poliitilise ja majandusliku arengu ja 
kultuuritausta poolest. Nõukogude ülemvõimu all aga ühtlustati nende riikide 
poliitika Nõukogude Liidu eeskujul. Sotsialistlike riikide poliitiline elu oli allutatud 
ühe erakonna – kommunistliku partei – kontrollile. Mitmes riigis (Saksa DV, 
Poola) eksisteerisid vormiliselt ka teised erakonnad, kuid nende osatähtsus riigi 
poliitilise elu juhtimisel oli tagasihoidlik. Valitsevas kommunistlikus parteis (eri 
riikides nimetati seda erinevalt) oli äärmiselt tähtis roll partei liidril, keda nimetati 
kas pea- või esimeseks sekretäriks.
Kommunistlik partei kontrollis kogu ühiskonna poliitilist ja vaimuelu, tuginedes 
eelkõige parteiaparaadi ametnikkonna – nomenklatuurile. Parteisse 
vastuvõtmine oli range kontrolli all. Partei oluliseks toeks kõikides riikides olid ka 
julgeolekuorganid. Lisaks aitas ühiskonda vaos hoida range tsensuur ja 
ulatuslik propaganda. Rahvas kaasati vormiliselt poliitilisse ellu valimiste kaudu. 
Tegemist oli aga standardvalimistega, kus osales ainult üks valitseva partei poolt 
heakskiidetud kandidaat. Selline sotsialistlik demokraatia oli üksnes väline, see 
varjas valitseva partei ülemvõimu. Poliitilise elu kõrval ühtlustati Nõukogude Liidu eeskujul suures osas ka 
sotsialistlike riikide majandus. Enamikus riikides oli valdav osa majandusest 
riigistatud ja põllumajandus kollektiviseeritud. Mõnes riigis oli siiski ka 
eraomand vähesel määral lubatud.
Sotsialistlik majanduselu tugines rangele paanimajandusele. Tootmine toimus 
erinevates ametkondades mitu korda kooskõlastatud ja valitseva partei poolt 
kinnitatud plaanide alusel. Pearõhk pandi rasketööstuse (sh sõjatööstuse) 
arendamisele. Tarbekaupade tootmine ehk elanikkonna igapäevaste vajaduste 
rahuldamine oli teisejärguline. Plaanid olid täitmiseks ja ületamiseks. 
Plaanimajandus välistas Lääne ühiskonnale omase turumajanduse ning kaotas 
peaaegu täielikult majandusliku erainitsiatiivi. Nõukogude Liidu eestvedaimisel moodustasid sotsialistlikud riigid mitmesuguseid
rahvusvahelisi organisatsioone. Olulisem majandusalase koostöö organisatsioon 
oli Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN), mis tekkis vastukaaluks Lääne 
majandusabile, mida Ameerika Ühendriigid pakkusid sõjajärgsetel aastatel 
Euroopale Marshalli plaaniga. 1949. aasta jaanuaris loodud VMN pidi aitama 
Moskva-meelsetel riikidel ületada majandusraskusi ja koordineerida nende 
majandusalast koostööd. 1955. aastal moodustasid Ida-Euroopa sotsialistlikud riigid vastukaaluks 
lääneriikide sõjalisele organisatsioonile – Põhja-Atlandi Lepingu 
Organisatsioonile (NATO) – oma sõjalis-poliitilise liidu – Varssavi Lepingu 
Organisatsiooni (VLO) ehk Varssavi pakt. Organisatsiooni sõjajõud allutati 
ühisele ülemjuhatusele ning poliitilist tegevust koordineeris liikmesriikide 
kõrgematest partei- ja riigitegelastest moodustatud konsultatiivkomitee. 


Asutamislepingus rõhutati kõikide liikmesmaade ühistegevust ja võrdsust, kuid 
tegelikkuses juhiti sõjalist ja poliitilist koostööd Moskvast. Ka enamik juhtivaid 
ametikohti anti Nõukogude ohvitseridele. Varssavi paktiga seadustati Nõukogude
vägede viibimine Ida-Euroopa riikides. Nõukogude Liit kasutas Varssavi pakti 
liikmesriikide sõjajõude Moskvavastaste väljaastumiste mahasurumiseks 1956. 
aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias. NÕUKOGUDE LIIT Võidukas sõda ei muutnud Nõukogude Liidu poliitilist korda. Nõukogude 
impeerium jäi endiselt totalitaarseks riigiks, kus poliitilise elu keskmeks oli Stalini 
ainuvõim: ta oli nii kommunistliku partei kui ka Nõukogude valitsuse juht. Oma 
võimu teostamisel tugines Stalin kitsale lähikondlaste ringile. Stalini vananedes 
tõusis tema lähikondlaste hulgas järjest teravamalt päevakorrale suure juhi 
järglase küsimus. See tõi endaga kaasa terava võimuvõitluse, mille käigus 
vahendeid ei valitud. Sageli viis võimuvõitlus ka poliitiliste vastaste hävitamiseni. 
Vananev ja raskelt haige Stalin muutus ise järjest umbusklikumaks. Ta kavatses 
ühiskonnas läbi viia uue suure puhastuse sõjaeelsete aastate eeskujul. Õnneks 
see siiski ei teostunud, sest 5. märstsil 1953. aastal Stalin suri. Nõukogude Liitu 
25 aastat piiramatu võimuga valitsenud diktaatori surmaga lõppes üks ajastu. Stalin suri, ilma et oleks endale järglast nimetanud. Tema kohale pretendeerisid 
1953. aasta kevadel suure juhi kolm endist lähikondlast: valitsussekretär Georgi 
Malenkov, siseminister Lavarenti Beria ja partei keskkomitee sekretär Nikita 
Hruštšov. Esialgu tegutses kõige aktiivsemalt ja enesekindlamalt Beria, keda 
toetas ka valitsusjuht Malenkov. Beria mõjukuse suurenemine hakkas ohustama 
tema kaaslaste võimupositsioone. 1953. aasta juunis organiseeriti Malenkovi ja 
Hruštšovi juhtimisel Beria-vastane vandenõu. Beria arreteeriti ning mõisteti 
süüdi partei- ja riigivastases tegevuses – tema kaela veeretati kõik Stalini-aja 
kuriteod. Nii püüdsid teised Stalini lähukondlased end süüst vabastada. Beria 
hukati koos kaaslastega 1953. aasta detsembris. Beria süüdimõistmisega ei lakanud võimuvõitlus Nõukogude Liid võimuladvikus. 
Beria hävitamisest võitis kõige rohkem Hruštšov, keda otseselt ei seostatud 
Stalini-aegsete repressioonidega. Inimestele meeldis tema lihtsus, 
emotsionaalsus ja hea kontakt rahvaga. 1953. aasta septembris sai Hruštšov 
parteijuhiks ning mõne aasta jooksul suutis ta võimult tõrjuda ka oma peamise 
konkurendi – valitsusjuht Malenkovi, kes 1955. aastal asendati N. Bulganiga.
Hruštšov jätkas vägivallapoliitika leevendamist ja tühistas osaliselt piiranguid 
ühiskonnaelu erinevates valdkondades. Nii on hakatud Hruštšovi valitsemisaega 
nimetama sulaajaks. Hruštšov ise liikus aga oma isikuvõimu kehtestamise 
suunas. 1957. aastal püüdsid Hruštšovi poliitikagarahulolematud kaaslased teda 
võimult kõrvaldada. Hruštšov suutis end kaitsta ja tema vastu välja astunud 
„parteivastase grupi“ võimult tõrjuda. 1958. aastal sai Hruštšov Ministrite 
Nõukogu esimeheks, koondades sel viisil kogu võimutäiuse enda kätte.


Enesekindel ja end eksimatuks pidav Hruštšov lubas, et „nõukogude inimeste 
praegune põlvkond hakkab elama kommunismis“. Ta lootis, et 1950. aastate 
keskel alanud majanduslik tõus jätkub ning kõik probleemid lahendatakse. Kuid 
juba 1960. aastate algul sai selgeks, et need lootused on alusetud. Samal ajal 
süvenes partei juhtkonnas (ja ühiskonnas laiemalt) rahulolematus Hruštšovi 
tegevusega. 1964. aasta oktoobris organiseerisid Hruštšovi vastased vandenõu 
ja kõrvaldasid ta võimult. Hruštšovist sai üleliidulise tähtsusega pensionär. Ta 
suri 1971. aastal. Hruštšovi järglaseks parteijuhi kohal sai Leonid Brežnev ning Ministrite Nõukogu
esimeheks nimetati Aleksei Kossõgin. Partei juhtkond püüdis esialgu läbi viia 
mitmeid uuendusi ja ümberkorraldusi, kuid loodetud edu jäi saavutamata. Aja 
jooksul tugevnesid Nõukogude Liidus tagurlikud poliitilised jõud, eriti pärast 1968.
aasta Tšehhoslovakkia sündmusi. Loobuti Stalini kuritegude kritiseerimisest ning 
karmistati kontrolli ühiskonnas. Avalikult suurt juhti siiski õigeks ei mõistetud.
1970. aastatel ilmneb järjest selgemalt kehtiva poliitilise režiimi mandumine ning 
suutmatus normaalselt toimida. Ühiskonnaelu kõigis valdkondades – 
majanduses, poliitikas, vaimuelus – valitses seisak ehk stagnatsioon. 
Nõukogude Liit ei suutnud tehnilise protsessiga kaasa minna, see suurendas 
veelgi mahajäämust lääneriikidest.
Raugastunud Brežnev suri 1982. aastal, kuid vanurite võim (gerontograatia) 
jätkus. Brežnevi järglane – Juri Andropov – oli samuti raskesti haige ja suri 
1984. aasta algul. Pikka aega KGB juhina töötanud Andropov mõistis mingil 
määral sügavas kriisis oleva nõukogude süsteemi ümberkorraldamise vajadust. 
Tema järglane Konstantin Tšerneko aga ei suutnud ega püüdnudki enam 
midagi teha. Tema aastane ilmetu valitsemisaeg näitas selgelt, et olemasolev 
süsteem vajas püsimajäämiseks reformimist. Sõja lõppetes lootsid inimesed, et valitsev režiim muutub inimlikumaks. Kuid 
tegelikkus osutus hoopis vastupidiseks. Võimude vägivallapoliitika sai 
sõjajärgsetel aastatel hoogu juurde ja pehmenes alles pärast Stalini surma. 
Hoolimata repressioonidest ei lakanud siiski vastupanu. 1960. aastate teisel 
poolel tekkis nõukogude ühiskonnas vastuseks tagurluse pealetungile 
teisitimõtlemine ehk dissidentlus.
1960. aastate lõpul algas dissidentide organiseerumine ja nende tegevuse 
koordineerimine. Nõukogude teisitimõtlejate liidriteks said kirjanik Aleksandr 
Solžentsõn ja Andrei Sahharov. Võimud pidasid teisitimõtlejaid ühiskonna rahu
rikkujateks ja püüdsid nende tegevust vägivallaga tõkestada. Dissidentide vastu 
kasutati repressiivmeetmeid: töölt vallandamine, arreteerimine, maalt 
väljasaatmine. Samuti püüdsid teisitimõtlejaid vaimselt sandistada, pannes täiesti
terved inimesed psühhiaatrilisele sundravile.
Repressioone teisitimõtlejate vastu teostas Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB).
Selle ametkonna aktiivse tegevuse tulemusena suudeti enamik teisitimõtlejaid 
1980. aastate alguseks vangistada.


KRIISID IDA-EUROOPAS PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA Moskva poliitika Ida-Euroopas. 1950. aastateks oli Moskva võim Ida-Euroopa 
riikides kindlustunud. Nõukogude Liidu peamiseks eesmärgiks oli ka edaspidi 
nendes riikides oma mõju säilitada ja veelgi tugevdada. Selleks oli vaja idabloki 
riigid lõplikult sovietiseerida ehk nõukogustada. Nõukogude huvide kõige 
kindlamad kaitsjad idabloki riikides olid Nõukogude väed. Vägede kohalolek pidi
tagama sotsialistliku korra püsimise Moskva sõltlasriikides ning võimaldama 
vajaduse korral edukalt rünnata lääneriike.  Berliini ülestõus 1953. aastal. 1949. aasta oktoobris hakati Saksa 
Demokraatlikus Vabariigis kiirendatud korras juurutama stalinlikku 
sotsialismimudelit. Sellega kaasnes elanike elatustaseme langus, ideoloogiline ja
poliitiline surve ning töödistsipliini karmistamine. Idasakslased vastasid sellele 
Läände pagemisega. Eriti teravaks muutus Saksa DV sisepoliitiline olukord 1953.
aasta algul. Ainuüksi 1953. aasta märtsis põgenes läände 50 000 idasakslast. 
Pärast Stalini surma aga muutus Moskva suhtumine sotsialismi ülesehitamisse 
Saksa DV-s. Juuni algul Moskvasse kutsutud Saksa DV juhtidele anti teada, et 
tuleb lõpetada sotsialismi ülesehitamine kiirendatud korras. Moskva uute 
suuniste teatavaks tegemine põhjustas Saksa DV võimuladvikus poliitilise kriisi. 
Selle taustal küpses rahvaülestõus, mille otseseks ajendiks sai ehitustööliste 
töönormide järjekordne tõstmine. 16. juunil puhkes Berliinis ehitustööliste streik, 
mis peagi laienes ka linnadesse. Majanduslike nõudmistega alanud 
väljaastumine kasvas üle ka poliitiliseks vastuhakuks. Kuid juba 17. juuni õhtuks 
surusid Nõukogude tankid ülestõusu maha. Massiline pagemine Ida-Saksamaalt 
jätkus ka järgnevatel aastatel. Pagemise tõkestamiseks ehitasid kommunistid 
1961. aastal kahe Saksamaa vahelisele piirile Berliinis betoonist müüri. Ungari ülestõus. Teises maailmasõjas Saksamaa liitlasena sõdinud Ungari jäi 
sõja lõppedes Nõukogude Liidu ülemvõimu alla. Järk-järgult likvideeriti seal 
mitmeparteisüsteem ja kogu võim koondus kommunistide kätte. 1953. sai Ungari 
peaministriks Imre Nagy, kes hakkas Stalini surma järel kommunistlikku režiimi 
leevendama. Kuid juba 1955. aastal kukutasid tagurlased ta võimult. See 
süvendas Ungari valitsevas ladvikus reformimeelsete ja tagurlike jõudude 
vastuolusid. 1956. aasta oktoobris puhkes Budapestis üliõpilaste meeleavaldus, 
millel nõuti demokraatliku riigikorra taastamist. Võimud saatsid meeleavaldajate 
vastu sõjaväe. Demonstrantide tulistamise järel kasvas meeleavaldus üle 
valitseva režiimi vastaseks relvastatud ülestõusuks, mis laienes kiiresti üle terve 
riigi. Osa sõjaväest tuli ülestõusnude poole üle. Nagy moodustas koos Jànos 
Kàdàriga koalitsioonivalitsuse ning maailmale anti teada, et Ungari lahkub 
Varssavi paktist. ÜRO poole pöörduti palvega tunnustada Ungarit neutraalse 
riigina. Kuid novembri algul saadeti Ungarisse VLO riikide väed, mis surusid 
ülestõusu veriselt maha. Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa jätsid Ungari 
abipalved tähelepanuta. Uueks valistusjuhiks sai Moskvaga kokkuleppele läinud 


J. Kàdàr, kes püsis võimul kuni 1988. aastani. Nagy mõisteti süüdi ja hukati 
1958. aastal. Kàdàr kehtestas Ungaris Moskva-meelse režiimi, mis arvestas 
siiski ka kohalikke eripärasid. Ungarist sai sotsialismileeri üks arenenumaid riike. Poola kriisid. Punaarmee sissetungi järel pandi Lublinis ametisse kommunistlik 
valitsus, mis asendas Londonis asuva pagulasvalitsuse. Aastatel 1944-1956 
juhtis Poolat Moskva-meelne ja oma isikuvõimu nautiv Bolesław Bierut. Tema 
eestvedamisel rajati Poolas sotsialismi aluseid. Bieruti surma järel 1956. aasta 
märtsis tõusis päevakorrale uue liidri valimine. 1956. aasta oktoobris Moskva 
poolt ametisse pandud Władysłav Gomułka tegi tagasihoidlikke reforme, kuid 
edutult. Majandusliku olukorra halvenemine ja hinnatõus (eriti toiduainete) 
vallandasid 1970. aastal Poolas rahutused. Uus Poola liider Edward Gierek 
püüdis majandust kaasajastada, kuid see ei andnud loodetud tulemusi. 
Elukalliduse tõus põhjustas Poolas 1980. aastal uue rahutuse laine. Keskseks 
valitseva režiimi vastaseks jõuks kujunes ametiühingukoondis Solidaarsus 
eesotsas Lech Wałęsaga. Solidaarsus muutus omamoodi alternatiivseks 
võimuorganiks. Sisekriisi lahendamiseks kehtestas uus valitsusjuht kindral 
Wojciech Jaruzelski, 1981. aastal Poolas sõjaseisukorra. Nii tõkestati Varssavi 
pakti vägede sisseviimine Poolasse. Riigi sisepoliitiline olukord jäi aga ka 
järgnevaltel aastatel pingeliseks. Praha kevad. Kommunistliku režiimi kehtestamisele Tšehhoslovakkias eelnes 
terav sisevõitlus. 1948. aastal toimus kommunistlik riigipööre: võimult kõrvaldati 
president Eduard Beneš, Tšehhoslovakkia kuulutati rahvademokraatlikuka 
vabariigiks ning võeti kurss sotsialistliku ühiskonna ülesehitamisele, mis kestis 
1950. aastate lõpuni. 1960. aastal võeti kasutusele riigi uus nimi – 
Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik. 1968. aastal sai partei juhiks Alexander 
Dubček. Rahva hulgas populaarne Dubček püüdis hakata valitsevat režiimi 
ümber kujundama nn inimnäolise sotsialismi põhimõtetel. Samal ajal muutus 
ühiskond (eelkõige haritlaskond) radikaalsemaks: nõuti poliitiliste vabaduste 
kehtestamist ja suhete katkestamist VLO-ga. Seda perioodi hakati nimetama 
Praha kevadeks. Brežnevi doktriin. Moskva ei näinud olukorras muud väljapääsu kui kasvava 
vastupanu kahasurumine sõjaväe abil. 21. augustil 1968. aastal saadeti 
Tšehhoslovakkiasse Varssavi pakti väed ning lämmatati kevadel alanud 
liberaliseerimisprotsess. 1969. aasta mais sai uueks parteiliidriks Gustav Husàk.
Tšehhoslovakkias viidi läbi põhjalik puhastus partei- ja riigiaparaadis. Nõukogude
Liit teatas pärast Praha kevade lämmatamist, et sotsialistlikel riikidel on piiratud 
suveräänsus, st et Moskval on alati õigus ja kohustus sekkuda (ka sõjaliselt), kui 
sotsialismi põhimõtted on ohus. Sellist põhimõtete kogumit – doktriini – hakati 
tollase Nõukogude Liidu liidri järgi nimetama Brežnevi doktriiniks.


BALTI RIIGID NSV LIIDU KOOSSEISUS Balti riikide püüded taastada 1944. aastal riiklik iseseisvus luhtusid. Lääneriigid ei
takistanud Moskva tegevust, aga samas ka ei tunnustanud juriidiliselt Nõukogude
vallutuspoliitikat Baltikumis. Kolme suurriigi (NSVL, USA, Inglismaa) kohtumisel 
Potsdamis 1945. aastal tunnistati vaikimisi kolme Balti riigi lülitamist Nõukogude 
impeeriumi koosseisu, lubades Moskval neid riike ka rahvusvahelisel areenil 
esindada. Moskva nõudel ei arutatud Nürnbergi protsessil avalikult 1939. aasta
Molotovi-Ribbentropi pakti.
USA valitsus avaldas 1946. aasta juunis eraldi memorandumid, milles tunnistati
Eesti, Läti ja Leedu liitmine NSVL-ga ebaseaduslikuks- Paljud riigid – eelkõige 
Rootsi ja Soome – aga ajasid Balti küsimuses Moskva-meelset poliitikat. Uue Nõukogude okupatsiooni algusaastatel muudeti kolme Balti riigi piire. 1944. 
aastal eraldati Eesti territooriumist Narva jõe tagune ala ja enamik 
Petserimaast (koos Petseri linnaga) ning liideti Leningradi ja Pihkva oblastiga. 
Need alad oli Eesti saanud Tartu rahuga (1920) ning seal elasid valdavalt 
venelased. Senine Petseri maakond kaotati ja Eestile jäänud alad liideti 
Võrumaaga. Piiriõgvendustega kaotas Eesti üle 5% ja Läti 1,8% oma 
territooriumist. Väiksemaid piiriõgvendusi tehti Eestis ja Lätis veel 1953. aastal. 
Seevastu Leefu territoorium suurenes 16,7%: Leeduga liideti Saksamaale 
kuulunud Klaipėda ala. Nõukogude võimu taastamise järel säilis Baltikumis esialgu endine haldusjaotus: 
liiduvabariikide territoorium jagunes valdadeks ja maakondadeks. Kuid uue 
võimu haldusüksusena loodi valdades veel külanõukogud. 1950. aastal vallad 
kaotati ja külanõukogud muudeti ainukesteks esmatasandi haldusüksusteks. 
Sama aasta sügisel viidi läbi ka rajoneerimine, mille käigus likvideeriti 
maakonnad ka nende asemele moodustati maarajoonid. Lisaks eksisteerisid 
Baltikumis lühikest aega (1952-1953) ka oblastid. Eesti ja Läti olid jagatud 3 
ning Leedu 4 oblastiks. Rajoonide arv muutus hiljemgi ja stabiliseerus 1960. 
aastate keskel, mil Eestis oli 15, Lätis 26 ja Leedus44 rajooni. Rajoneerimisega 
kaotati senine ajalooliselt väljakujunenud haldusjaotus ja ühtlustati see 
Nõukogude Liidu administratiivjaotusega. Sovetiseeritud haldusjaotus ei 
arvestanud kohalikku eropära ning soodustad Nõukogude bürokraatia vohamist. Nõukogude liiduvabariikide poliitilist elu juhiti Moskvast kohalike kommunistlike
parteide kaudu. Kohalikke võimustruktuure kontrollisid omakorda 
julgeolekuorganid. Liiduvabariikides olid sõjajärgsetel aastatel 
võtmepositsioonidel juunikommunistid – need, kes olid aktiivselt osalenud 
1940. aasta juunipöördes. Enamasti olid nad eestlased, lätlased või leedulased, 
kes olid sündinud oma isamaal ning elanud seal enne 1940. aastat. Liiduvabariigi
juhtimisel täitsid nad Moskva juhtnööre, kuid püüdsid siiski mingil viisil arvestada 
ka kohalikke olusid ja vajadusi. Selline poliitika aga oli Moskvale vastuvõetamatu.


1940. aastate lõpust hakkasid kohalikus võimuladvikus esile kerkima Venemaa 
eestlased ja lätlased. Juunikommunistid kõrvaldati aja jooksul võimult. Eestis 
toimus see 1950. aastal, mil N. Karotamm kõrvaldati võimult ja asendati J. 
Käbiniga. Sõja järel oli kõigi kolme Balti riigi majanduslik olukord raske. Olukorra muutsid 
veelgi keerulisemaks nõukogude võimu ümberkorraldused, mille eesmärk oli 
põllumajanduse üleviimine suurtootmisele ja ühismajandite – kolhooside ja 
sovhooside – loomine. Kokkuvõtlikult nimetatakse seda protsessi 
kollektiviseerimiseks ehk kolhoseerimiseks. Massiline sundkolhoseerimine 
algas 1947. aasta kevadel Moskvas vastuvõetud sellekohase otsuse alusel ja 
viidi lõpule 1952. aastal. Sundkolhoseerimist kiirendasid võimude repressioonid, 
eriti aastatel 1948-1951 läbiviidud massiküüditamised. Kolhoseerimine likvideeris
ajalooliselt väljakujunenud talumajapidamised, kiirendades maaelanikkonna 
siirdumist linnadesse ja hävitas loomupärase elukorralduse. Kolhoosikord sai 
jalad alla alles 1960. aastatel, mil paranes majanduslik olukord maal. 
Maaelanikkonnal võimaldati rohkem tegelda individuaalmajapidamisega: 
pidada piiratud arvul loomi ja harida väikest maalappi. Suurmajandite toodang 
läks aga eelkõige Nõukogude Liidu teistesse piirkondadesse. Iseseisvuse taastamise katsed Saksa vägede lahkumise järel luhtusid kõigis 
kolmes Balti riigis. Nõukogude okupatsiooni taastamine aga kutsus esile 
ulatusliku relvastatud vastupanuliikumise – metsavendluse. Kõige 
organiseeritum ja ulatuslikum oli relvavõitlus nõukogude võimu vastu Leedus. 
Eestis ja Lätis tegutsesid metsavennad väiksemate salkadena ja sageli üksikult.
Vastupanu okupatsioonile aga jätkus teistes votmides: esialgu mitmesuguste 
põrandaaaluste noorteorganisatsioonide ning hiljem juba demokraatlike 
liikumiste ja avaliku vastupanu kaudu. 1970. aastatel tegid Eesti, Läti ja Leedu 
vastupanuliikumine tihedat koostööd, mis ilmnes eelkõige ühistes pöördumistes 
maailma avalikkuse ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole. 1979. aastal 
koostasid Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejad avaliku kirja (mis on tuntud Balti 
apelli nime all) paljude riikide valitsusjuhtidele ja ÜRO peasekretärile. Selles 
nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti lisaprotokollide avalikustamist ja pakti 
tagajärgede likvideerimist – Balti riikide iseseisvuse taastamist. Kuid 1980. 
aastate alguseks oli vastupanuliikumine repressioonide abil sisuliselt 
likvideeritud: aktiivsed vastupanuliikumises osalejad olid juba kas vangistuses või
maalt välja saadetud. EESTI NSV Nõukogude võim taastati Eestis 1944. aastal Punaarmee abil. Taastatud Eesti 
NSV võimustruktuur sarnanes Nõukogude Liidu omaga – juhtiv koht oli 
kommunistlikul parteil. Eestimaa Kommunistlik partei (EKP) allus täielikult 
Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest. Keskvõimu ja 
EKP tahet täitev Eesti NSV valitsus koosnes kuni 1946. aastani 


rahvakomissariaatidest ning seejärel ministeeriumidest ja teistest keskasutustest.
Liiduvabariigi kõrgemal seadusandlikul võimuorganil – Eesti NSV 
Ülemnõukogul ja presiidiumil – ei olnud reaalset võimu. Ülemnõukogusse valiti
kõrgemal pool heakskiidetud kandidaadid standardvalimiste teel.
Eesti NSV partei- ja valitsuskaader koosnes sõja järel peamiselt 
juunikommunistidest, Eesti Laskurkorpuse eestlastest, Venemaa eestlastest ning
muulastest. EKP liikmeskonna moodustasid parteifunktsionäärid ning kohalike ja 
riigiorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel juhtis EKP-d Nikolai Karotamm. Ta oli Eestis sündinud, 
kuid 1920. aastatel Nõukogude Liitu lahkunud kommunist. 1940. aastal tuli ta 
Eestisse uut võimu üles ehitama. Karotammest sai üks EKP juhttegelasi. 1944. 
aastal nimetati ta ametlikult EKP esimeseks sekretäriks. Eesti NSV valitsemisel 
tugines ta eelkõige juunikommunistidele ja laskurkorpuse eestlastele, püüdes 
oma tegevuses arvestada ka liiduvabariigi vajadustega. Moskva aga toetas 
eelkõige enda poolt saadetud kaadrit. Karotamme ja tema lähikondlasi süüdistati 
kodanlikus natsionalismis, vääras kolhoosipoliitikas ja muudes möödalaskmistes.
1950. aastal toimunud EKP VIII pleenumil vabastati Karotamm ametist ja tema 
asemele pandi Johannes (Ivan) Käbin.
Käbin oli sajandi algul Eestis sündinud, kuid juba tsaariajal koos perekonnaga 
Venemaale välja rännanud. Ka tema suunati 1940. aastal Eestisse. 1950. aasta 
oli oluliseks murranguks Eesti NSV sisepoliitilises elus: võimule pääsesid 
Venemaa eesltased ja venekeelne parteikaader. Käbin jäi EKP juhiks kuni 1978. 
aastani. Ta oli Karotammest kuulekam Moskva suuniste täitja, kuid ometi mitte 
äärmuslik venestaja. Käbin tegi oma valitsemisajal mõõdukat laveerimispoliitikat, 
püüdes olla parasjagu Moskvameelne ning samas arvestada ka Eesti NSV 
eripära. 1978. aastal asendati Käbin üdini Moskva-meelse ja peaaegu 
umbkeelse Karl Vainoga. Tema võimuletulekuga algas Eesti NSV-s uus 
venestusaeg. Eriti aktiivseks muutus vene keele propaganda, mis saavutas 
haripunkti 1980. aastate esimesel poolel.  Aastatel 1944-1953 oli Eestis peamiseks vastupanuvormiks aktiivne relvavõitlus 
– metsavendlus. Metsavennad tegutsesid üle kogu Eesti, aktiivsemalt siiski 
Pärnu-, Viru- ja Võrumaal. Samal ajal oodati ja loodeti alusetult, et lääneriigid 
soovivad taastada Eesti iseseisvust ning tõkestada Nõukogude Liidu ülemvõimu 
tugevnemist Ida-Euroopas. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu 
võitlemiseks sõjaväge, miilitsaüksusi ja julgeolekuorganeid. Selline „sõda pärast 
sõda“ oli mõlemale poolele ohvriterohke. 
Metsavendade vastupanu nõrgestas oluliselt 1949. aasta suurküüditamine: ööl 
vastu 26. märtsi alanud operatsiooniga saadeti Eestist Siberisse üle 20 700 
inimese. Eestist küüditati ligikaudu 2,5% kodumaal elavatest eestlastest. 1950. 
aastate esimesel poolel suruti aktiivne relvavõitlus maha. Otsesele füüsilisele 
vägivallale lisandus sõjajärgsetel aastatel veel vaimne vägivald: ühiskonna 
vaimuelu allutati valitseva režiimi ettekirjutustele. Sellega kaasnes omakorda 
punapropaganda vohamine.


1950. aastatel asendus metsavendade relvavõitlus põrandaaluste 
noorterühmadega, mille kandepind oli väike, ning hiljem eripalgeliste 
demokraatlike liikumistega. 1970. aastatel muutus vastupanuliikumine uuesti 
avalikuks, peamiseks võitlusvahendiks kehtiva režiimi vastu said avalikud 
pöördumised ja kirjad võimuorganitele. Samuti püüti välja selgitada, 
dokumenteerida ja avalikustada kõik inimõiguste rikkumised ning levitada seda 
informatsiooni välismaal. Tekkisid kontaktid Läti ja Leedu vabadusvõitlejatega 
ning ka pagulusorganisatsioonidega.
Võimud aga jätkasid repressioone vabadusliikumise vastu. Viimase 
vabadusvõitlejana saadeti 1984. aastal erirežiimiga vangilaagrisse Enn Tarto. 
Sellega oli avalik vastupanuliikumine võimude poolt repressioonidega maha 
surutud. Nõukogude Liit oli muust maailmast raudse eesriidega eraldatud. Seetõttu oli ka 
Eesti NSV-s raske saada tõepärast informatsiooni maailmas toimuva kohta. 
Peamiseks informatsiooniallikaks olid sõjajärgsetel aastatel välisraadiojaamad: 
eelkõige Ameerika Hääl, mille keskus oli New Yorgis, ning Euroopas tegutsevad 
Vaba Euroopa ja Vabadusraadio. Välisraadiojaamad edastasid ilma tsensuurita 
teavet maailmas toimuvast ning vahendasid uudiseid, kommentaare, analüüse ja
reportaaže sündmustest Nõukogude Liidus ja Eesti NSV-s. Välisraadiojaamade 
saated aitasid säilitada vaimset opositsiooni valitseva režiimi vastu.
1950. aastatel alanud sulaajal hakkasid tasapisi taastuma otsekontaktid muu 
maailmaga. Tihenesid Eesti NSV teadlaste ja nende välismaa kolleegide 
sidemed. Eestis leidis kõlapinda 1960. aastate noorsooliikumine, rockmuusika 
(ansambel The Beatles), hipide liikumine ja moodsad teadusharud ning 
kunstivoolud. Oluliseks aknaks Läände oli eestlastele Soome. Põhja-Eestis oli 
võimalik vaadata Soome televisiooni saateid. 1965. aastal avati Tallinn-Helsingi 
laevaliin, mis tõi Eestisse hulgaliselt välisturiste. Eelkõige turistide vahendusel 
jõudsid Eestisse ka Lääne tarbimiskultuur ja tarbeesemed. Tollane Eesti NSV 
muutus enamiku Nõukogude Liidu liiduvabariikide jaoks omamoodi läänestunud 
piirkonnaks. Nõukogulikku majanduspoliitikat iseloomustas tööstuse sunniviisiline 
eelisarendamine (industraliseerimine), põllumajanduse sundkollektiviseerimine 
(kolhoseerimine) ning jäiga riikliku plaanimajanduse juurutamine enamikul 
elualadel. Nõukoguliku majanduspoliitika tagajärjel suretati täielikult välja 
erasektor nii tööstuses kui ka põllumajanduses. Tööstuses muutusid valitsevaks 
suurettevõtted ning põllumajanduses maa sundvõõrandamise järel ühismajandid 
– kolhoosid ja sovhoosid. Eesti NSV-s juurdus plaanimajandusele tuginev 
käsumajandus.
Käsumajandusega kaasnes massiline võõrtööliste sissevool teistest 
liiduvabariikidest. Sisseränne kahandas aja jooksul oluliselt eestlaste osatähtsust
elanikkonnas. Industraliseerimine ja üleminek kolhoosikorrale soodustasid 
linnastumist. 1953. aastal elas üle poole liiduvabariigi elanikkonnast linnades. 
Mõned Eestimaa piirkonnad – eelkõige Virumaa idaosa suured tööstuslinnad – 
muutusid venekeelseks ja tühjenesid eestlastest.


EESTI NSV KULTUURIELU PÕHIJOONI Eesti NSV oli eraldatud läänemaailma vaimsest arengust ja suundumustest. 
Selline infosulg tingis omakorda orienteerituse vene kultuurile. Lisaks püüdis 
nõukogude võim valikuliselt hävitada eelmiste põlvkondade kultuuripärandit. 
Sellele lisandus tervet ühiskonda hõlmav punapropaganda, mis pidi aitama 
allutada kogu vaimusfääri valitseva režiimi kontrollile. Eestisse jäänud haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks, selle tagajärjel 
nende aktiivne loometegevus kahanes või katkes täielikult. Poliitiline umbusk 
haritlaste suhtes kulmineerus EKP VIII pleenumil (1950) ja sellele järgnenud 
aastatel. 1950. aastate teisel poolel vaimne surutis ühiskonnas leevenes ja see 
võimaldas vanema põlvkonna haritlastel oma loometöö juurde tagasi pöörduda. 
Algas eesti kultuuri osaline taastumine, milles järjest olulisemat osa etendas 
haritlaste uus põlvkond. Sõda ja sellele järgnenud vaimse surutise aastad andsid ränga tagasilöögi 
eelkõige kõrgkultuurile. Seevastu rahva kultuuriline aktiivsus jäi püsima ja 
väljendus eelkõige isetegevusharrastuses. Maal tegutsesid edasi pilli-, 
rahvatantsu- ja näitemänguringid ning laulukoorid. Taastus ka laulupidude 
traditsioon ning suursündmuseks kujunes 1947. aasta üldlaulupidu. Hoolimata 
punalippude lehvimisest muutusid laulupeod Nõukogude ajal omanäolisteks 
rahvusliku varjundiga massiüritusteks.
1950. aastate teisel poolel hakkas isetegevusharrastus taanduma 
professionaalse kultuuri ees. Järjest kasvas massiteabevahendite osatähtsus
kultuurilevitamises. 1955. aastal alustasid saateid Eesti Televisioon, 1970. 
aastate algul mindi üle värvitelevisioonile. Suurenes ka Eesti Raadio saadete 
maht. Eesti NSV-s kehtis algul 7-klassiline ja alates 1959. aastast 8-klassiline 
kohustuslik kooliharidus. 1970. aastatel mindi üle kohustuslikule 
keskharidusele, mille võis omandada kas üldhariduslikus keskkoolis või 
kutsekoolis.
Kõrgkoolides kehtestati senise ainesüsteemi asemel kursuste süsteem. See 
kitsendas üliõpilaste iseseivust ja valikuvabadust. Ülikooli lõpetamiseks tuli läbida
kohustuslikud kursused ning üliõpilase valikuvabadus oli minimaalne. Nõukogude võim tunnistas vormiliselt usutunnistuse vabadust. Kuid 
igapäevaelus tehti usklikele ja kogudustele kõikvõimalikke takistusi. Kiriku 
hooned riigistati ja nende kasutamise eest tuli kogudusel üüri maksta. Tartu 
ülikoolis kaotati usuteaduskond.
Ametliku ateistliku propaganda eesmärgiks oli kujundada inimestes vaenulikku 
või siis vähemalt ükskõikset suhtumist kirikusse ja religiooni. Selle 
saavutamiseks elavdati ateistlikku selgitustööd ning püüti juurutada kiriklike 
tavade asemel ilmalikke tavasid.


1960. aastate optimism ühiskonna vaimuelus asendus järgmisel kümnendil 
sotsiaalse pessimismi ja ükskõiksusega. Ühiskonnas aset leidnud tagurlikku 
murrangut näitasid kultuurielu ideoloogilise juhtimise süvenemine, kakskeelsuse 
ülistamine ja tsensuuriolude karmistumine. See tekitas protesti haritlaskonna 
erinevates ringkondades. Selle tunnistuseks on 1980. aastal kirjanduses ilmunud
„40 kiri“, milles osundati paljudele lahendamata probleemidele. Katkend „40 kirjast“
Avalik kiri Eesti NSV-st
Eestlaste ebakindlust oma tuleviku suhtes on põhjustanud järgmised 
asjaolud:
-eesti elanikkonna osatähtsuse kiire vähenemine, eriti Tallinnas, kus 
eestlased on muutumas vähemusrahvaks;
-eesti keele kasutamise piiramine asjaajamises, olmes, teaduses ja 
mujal. Seda tendentsi iseloomustavad näiteks eesti keelt ja kirjandust 
käsitlevate väitekirjade kohustuslik esitamine vene keeles, Eesti NSV 
40. aastapäevale pühendatud piduliku koosoleku läbiviimine vene 
keeles;
-eestikeelse ajakirjanduse ja paljude raamatute, eriti rahvuskultuurile 
oluliste teoste muutmine raskesti kättesaadavaks, rahvuslike teaduste 
arengu ilmne pidurdatus;
-ülepingutatud ja oskamatu propagandakampaania vene keele 
õpetamiseks koolides ja lasteaedades, ajalooõpetuses esinev 
venelaste osa eriline rõhutamise teiste rahvaste arvel;
-tööstuse ekstensiivse arengu üleforsseerimine üleliiduliste 
ministeeriumide poolt, pööramata küllaldast tähelepanu sellega 
kaasnevale ökoloogilise tasakaalu rikkumisele;
-kakskeelsuse propageerimine ühepoolselt eestlaste hulgas, millele ei 
vasta midagi samaväärset muulaste seas – see süvendab eestlastes 
tunnet, et nende emakeelde suhtutakse kui teisejärgulisse [-];
-juhtivatele ja rahvuskultuuri probleemidega tegevatele 
ametikohtadele inimeste määramine, kellel ei ole piisavalt teadmisi 
eesti kultuurist ega huvi selle vastu. NÕUKOGUDE LIIDU LAGUNEMINE 1985. aasta märtsis sai NLKP uueks peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. 
Gorbatšovi esialgne uuenduskava nägi ette riigi majandusliku arengu 
kiirendamist. See pidi toimuma sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja 
ümberkorraldamise ehk perestroika teel. Algas ka riigi juhtkonna uuenemine nii 
kommunistliku partei juhtkonnas – Poliitbüroos – kui ka valitsusringkondades. Majandusuuenduste kõrval tõusis alates 1986. aastast päevakorrale uus 
märksõna – glasnost (avalikustamine). See tähendas salastuse vähendamist ja 


sõnavabaduse avardumist. Avalikustamisega kaasnes ka poliitilise elu 
liberaliseerimine ja kontaktide tihenemine muu maailmaga. Üheks avalikustamise
eestvedajaks oli pikka aega  välismaal diplomaatilisel tööl viibinud Aleksander 
Jakovlev, kellest sai Gorbatšovi lähikondlane. Jakovlev püüdis läänemaailma 
demokraatia kogemusi sobitada nõukogude ühiskonda. Gorbatšovi võimuletulekuga muutus ka Nõukogude Liidu välispoliitiline kurss. 
Välisministriks sai Eduard Ševardnadze. NSV uuenev juhtkond seadis oma 
eesmärgiks suhete parandamise lääneriikidega.
Nõukogude-Ameerika suhted hakkasid paranema pärast Gorbatšovi ja president 
Reagani tippkohtumist, mis toimus 1986. aastal Reykjavíkis. Nõukogude 
välispoliitika muutus  paindlikumaks ning tõi kaasa olulisi muutusi 
rahvusvahelistes suhetes. Moskva terav vastasseis lääneriikidega kadus. 1987. 
aastal sõlmiti Washingtonis kokkulepe keskmise ja lühimaa tuumarakettide 
likvideerimisest. Gorbatšov lõpetas sõja Afganistanis ja viis 1989. aastal 
Nõukogude väed riigist välja. Moskva vähendas kontrolli ka Ida-Euroopas ning 
hakkas sealt vägesid välja viima. Moskva „vabade käte“ ja mittesekkumise 
poliitika viis aastatel 1989-1990 kommunistlike režiimide kokkuvarisemiseni 
idabloki maades. Oma tegevuse lõpetad Varssavi Lepingu Organisatsioon ning 
Moskva heakskiidul sai võimalikuks Saksamaa ühinemine. 1980. aastate lõpul 
paranesid ka Nõukogude-Hiina suhted. Nõukogude Liidus otsustati kehtestada presidentaalne valitsemissüsteem. 
1988. aastal valiti Gorbatšov Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 
esimeheks – riigipeaks, kel olid senisest hoopis suuremad volitused riigiasjade 
juhtimisel.1989. aasta märtsis valiti uus kõrgeim riigivõimuorgan – Nõukogude 
Liidu Rahvasaadikute Kongress. Need olid esimesed mitme kandidaadiga 
(kuid mitte veel täielikult demokraatlikud) valimised pärast 1917. aastat. 
Kongress valis delegaatide hulgast Ülemnõukogu, kes valis Nõukogude Liidu 
presidendiks Gorbatšovi. Samal ajal, 1989. aasta kevadel, valiti otsestel 
valimistel kohalikud võimuorganid – nõukogud. Ühiskonnas tekkisid 
mitmesugused poliitilised liikumised, millest hiljem kasvasid välja poliitilised 
parteid (erakonnad). Poliitilise elu demokratiseerimine oli teravalt tõstatanud rahvuste 
ensemääramise küsimuse. Mitmed liiduvabariigid eesotsas Eestiga võtsid vastu 
suveräänsusdeklaratsiooni ja püüdlesid täieliku iseseisvuse poole. 1990. 
aastal kuulutas iseseisvuse välja Leedu. Järjest mõjukamaks muutus NSV Liidu 
suurim liiduvabariik Vene Föderatsioon eesotsas Boriss Jeltsiniga. Ilmselgeks 
sai tõsiasi, et senine riilik ühendus – Nõukogude Liit – oli oma aja ära elanud. 
Selle asemele hakkas kujunema liiduvabariikide uus majanduslik ja poliitiline 
ühendus, see pidi tuginema kõikide liiduvabariikide poolt heakskiidetud 
liidulepingule. Gorbatšov nägi liidulepingus endise suurriigi kooshoidmise 
vahendit. Läbirääkimisi liidulepingu sõlmimiseks alustati juba 1990. aastal. 1991. 
aasta märtsis korraldatud rahvahääletusel pooldas ¾ suurriigi säilimist. Eesti, 
Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Moldova boikoteerisid seda rahvahääletust. 


Gorbatšovi eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Vanameelsed aga 
püüdsid seda takistada. Päev enne liidulepingu allkirjastamist – 19. augustil 
1991. aatstal – püüdis võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee 
(RESK). President Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti, rahvale aga teatati, et ta
on haigestunud ega suuda oma ametiülesandeid täita. Teda pidi asendama 
RESK-i esimees, senine Nõukogude Liidu asepresident Janajev. Venemaa 
demokraatlikud jõud eesotsas Jeltsiniga astusid aga otsustavalt riigipöördekatse 
– augustiputši – vastu välja ja mõne päevaga suudeti poliitiline segadus riigis 
likvideerida.  Riigipöördekatse läbikukkumine kiirendas oluliselt Nõukogude Liidu lagunemist. 
Lisaks Eestile ja Lätile kuulutasid 1991. aasta augustis iseseisvuse välja ka 
Ukraina ja Valgevene, keeldudes Gorbatšovi pakutud liidulepingust. 1991. aasta 
septembris tunnustas NSVL-i Riiginõukogu Balti riikide iseseisvust. Initsiatiiv läks
Vene Föderatsoiooni presidendile B. Jeltsinile. Tema eestvedamisel ja tollase 
Nõukogude Liidu presidendi Gorbatšovi teadmata sõlmisid Venemaa, Valgevene 
ja Ukraina 8. detsembril 1991. aastal Minskis omavahelise liidulepingu, 
moodustades Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ). Paari nädala möödudes, 
21. detsembril, liitusid sellega veel 8 liiduvabariiki. See viis Nõukogude Liidu 
lõpliku lagunemiseni: 25. detsembril 1991. aastal loobus Gorbatšov 
presidendiametist. Järgmisel päeval teatas kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan
– ülemnõukogu – ametlikult Nõukogude Liidu laialisaatmisest. Jeltsin võttis 
Gorbatšovilt üle „tuumanupu“. Nõukogude Liidu õigusjärglaseks rahvusvahelistes
organisatsioonides sai Vene Föderatsioon. IDABLOKI LAGUNEMINE Nõukogude Liidu „vabade käte“ poliitika viis kommunistlike režiimide 
kokkuvarisemiseni Ida-Euroopas. Kommunistlike režiimide kokkuvarisemisel olid 
nii välised kui ka sisemised põhjused. Kõige olulisemaks väliseks teguriks oli Nõukogude Liidu mõju taandumine Ida-
Euroopast. See oli omakorda tingitud Nõukogude Liidu sisemisest arengust ja 
välispoliitiliste põhimõtete muutumisest. Sisekriisi süvenemisega Nõukogude 
Liidus nõrgenes järk-järgult ka Moskva kontroll Ida-Euroopa riikide üle. 
Gorbatšov loobus Brežnevi doktriinist ega pidanud enam vajalikuks sekkumist 
sotsialismileeri riikide siseasjadesse. 1990. aastate algul lakkas eksisteerimast 
ka Varssavi Lepingu Organisatsioon. 1990. aastate keskpaigaks olid 
Nõukogude väed kõigist Ida-Euroopa riikidest välja viidud. Samas oli ka Ida-Euroopa sotsialismimudel end sisemiselt ammendanud. 
Majanduse allakäik tõi kaasa elatustaseme languse.
Majandusliku olukorra halvenedes suurenes sotsialismileeri riikides 
rahulolematus ning hakkasid tekkima massiliikumised. Jäiga ideoloogilise 
surve puudumine kiirendas ühiskonnas poliitilise opositsiooni kujunemist. Lisaks 


tõusid esile ka liidrid, keda rahvas toetas. Ka valitsevates kommunistlikes 
parteides tekkisid erimeelsused ja tugevnesid reformimeelsed jõud. Enamikus Moskva kontrolli all olevates maades toimus kommunistlike režiimide 
kokkuvarisemine rahulikul teel. Ida-Saksamaa oli üks sotsialismileeri olulisemaid tugipunkte ja külma sõja ning 
Euroopa lõhestatuse sümbol Berliini müür. Saksa DV vanameelne juhtkond 
eesotsas Erich Honeckeriga ei läinud kaasa Ida-Euroopa 
uuenemisprotsessidega ja püüdis valitsevat režiimi kindlustada. Kuid poliitilised 
muutused teistes riikides ning siseriiklikud vastuolud vallandasid ka Ida-
Saksamaal 1989. aasta sügisel ulatusliku massiliikumise. Saksa DV sisepoliitilist 
arengut mõjutas ka Ungari valitsuse 1989. aasta septembri otsus avada Austria 
piir, sest see lihtsustas idasakslaste põgenemist Läände.
1989. aasta oktoobris astus Honecker tagasi ning 9. novembril lõhkus rahvamass
Berliini müüri. See omakorda vallandas ulatuslikud poliitilised protsessid ja 
päevakorrale tõusis hiljuti veel mõeldamatu küsimus – kahe Saksamaa 
ühinemine. Kuid ühinemine ei olnud üksnes sakslaste siseasi, vaid selle pidid 
heaks kiitma ka senised okupatsioonivõimud – Teise maailmasõja võitjariigid. 
Nõukogude Liit nõustus ühinenud Saksamaa jäämisega NATO liikmeks. 
Ühinemisläbirääkimised algasid 1990. aasta veebruaris ning lõppesid 3. oktoobril
poliitilise ühinemisega. Kahe Saksamaa tegelik ühendamine on kulgenud kiiresti, 
kuid mitte probleemideta. EESTI VABARIIGI TAASISESEISVUMINE 1985. aastal Gorbatšovi võimuletulekuga alanud perestroika ei leidnud Eestis 
ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord Eesti NSV-s hakkas muutuma alles 
1986. aasta lõpul, mil avalikustati Moskva keskametkondade kava rajada 
Eestisse uus fosforiidikaevandus. Rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu ning 
sundis protestiga ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma (nn 
fosforiidikampaania). 1987. aasta augustis loodi esimene poliitiline ühendus – 
Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) -, et 
avalikustada 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed 
Baltimaadele. Sel eesmärgil korraldati MRP-AEG eestvedamisel 23. augustil 
1987 Tallinnas Hirvepargis poliitiline meeleavaldus. 1987. aasta lõpul loodi esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev 
massiorganisatsioon – Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). Järgmisel aastal aga 
moodustati esimese poliitilise erakonnana Eesti Rahvusliku Sõltumatuse 
Partei (ERSP). Mõlemad organisatsioonid pöörasid suurt tähelepanu eestlastele 
oluliste ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele, korraldades Tartu rahu ja 
vabariigi aastapäeva tähistamist.
1988. aasta aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum, millega 
lülitusid ühiskonna uuenemisprotsessi haritlased. Pleenumil pöörati suurt 


tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale ning avaldati rahulolematust tollase Eesti 
NSV juhtkonna tegevuse üle. Pleenumi nõudmisi toetas lai avalikkus. Aprilli 
keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa rahvarinne perestroika toetuseks
(Rahvarinne – RR).   
Lühikese ajaga kujunes Rahvarinne kõige massilisemaks rahvaliikumiseks. 1988.
aasta aprillis toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse 
ette sinimustvalge rahvuslipp. Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. 
Parteijuhi K. Vaino ja tema lähikondlaste vastu tekkis vastuseis ka 
kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. 
aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas 
võitu 17. juunil Tallinna lauluväljakul toimunud massimeelevaldusega, mis 
kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale, et too seisaks Moskvas Eesti huvide
eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule 
rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati Rahvarinde eestvedamisel 
lauluväljakul järjekordne massiüritus „Eestimaa laul“, millest võttis osa ligi 
300 000 inimest. Sellel üritusel kõlas laia avalikkuse ees ka üleskutse 
omariikluse taastamiseks. Jätkus rahva ajaloomälu taastamine. Selles etendas 
olulist osa tsensuuri kammitsatest vabanev ajakirjandus ja televisioon, kes aitasid
rahvani tuua minevikusündmuste tõepärasemat käsitlust. 1988. aasta lõpuks oli Eesti poliitilisel maastikul välja kujunenud kolm 
arvestatavat suunda. Rahvuslike jõudude (ERSP, EMS) kandvaks ideeks oli 
omariikluse taastamine, mida aga impeeriumimeelsed jõud täielikult välistasid. 
Nende arvates pidi kõik jääma muutumatuks. Kolmanda suuna moodustasid 
Rahvarinne ja EKP rahvuskommunistlik osa. Nemad pooldasid liidulepingut, 
millega loodeti saavutada Eestile suuremat iseotsustamisõigust ja konföderaadi 
staatust Nõukogude Liidu koosseisus. Moskvas aga ei tahetud tollal 
liidulepingust midagi kuulda. Esmatähtsaks peeti impeeriumi säilitamist ning püüti
sel eesmärgil muuta ka kegtivat üleliidulist põhiseadust.
16. novembril 1988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu 
suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati Eesti NSV seaduste ülimlikkus 
üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes. Nõukogude Liidu keskvõimu ja 
liiduvabariigi suhete aluseks pidi saama liiduleping. Nii oli esimest korda 
nõukogude võimu tingimustes tõstatatud Eesti riikluse küsimus.
Suhetes keskvõimuga muutus järjest olulisemaks Molotovi-Ribbentropi paktile 
õigusliku hinnangu andmine. Moskvale surve avaldamiseks korraldasid Baltikumi
rahvarinded 23. augustlik 1989. aastal enneolematu protestiaktsiooni: moodustati
katkematu inimkett Tallinnast Vilniuseni. Balti kett (660 km, 2 miljonit inimest) 
aitas teadvustada Baltikumi probleeme rahvusvahelisel areenil. 1989. aasta lõpul
tunnistati Moskvas lõpuks 1939. aasta salaprotokollide olemasolu ning mõisteti 
need õigus-tühiseks. 1989. aasta jaanuaris võeti vastu keeleseadus, millega eesti keelele anti 
riigikeele staatus. Mõne aja möödudes kuulutati 24. veebruar iseseisvuspäevaks.


Taastatud iseseisvuspäeval pandi alus kodanike komiteede liikumisele, mille 
eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. 
Eesmärgi saavutamiseks kutsuti üles kõiki Eesti Vabariigi kodanikke end 
registreerima, et valida hiljem esindusorgan – Eesti Kongress. Eesti Kongressi 
esimene istung toimus 1990. aasta märtsis. Seal kinnitati tegevuskava, mis nägi 
ette läbirääkimiste alustamist lääneriikide ja Nõukogude Liiduga, et lõpetada 
okupatsioon ning taastada omariiklus. Kongressi liikmetest valiti Eesti Komitee, 
mille esimeheks sai Tunne Kelam. 1990. aasta kevadel lõhenes EKP kaheks (rahvakommunistid ja 
empeeriumimeelsed), kaotades lõplikult senise juhtrolli ühiskonnas. 1990. aasta 
märtsis toimusid esimesed demokraatlikud valimised Eesti NSV 
Ülemnõukogusse. Valimistel osalesid kõik olulisemad poliitilised jõud. 
Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel, kes oli juba 1983. aastast olnud 
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Ametist lahkus senine valitsus 
eesotsas Indrek Toomega. Uueks valitsusjuhiks kinnitati Edgar Savisaar. 30. 
märtsil 1990. aastal võttis ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest. 
Sellega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse 
taastamisega. Sama aasta mais taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti 
NSV sümbolite (hümn, lipp, vapp) kasutamine. Eesti Vabariigis pidid kehtima 
üksnes vabariigi enda seadused. Kuid loodetud tegusat koostööd Eesti Komitee, 
Ülemnõukogu ja valitsuse vahel siiski ei kujunenud. 
Moskva ei loobunud oma eesmärkidest ning püüdis impeeriumi kooshoidmiseks 
korraldada referendumit. 1991. aasta märtsis toimus kolmes Balti riigis ennetav 
referendum, kus elanikkonna enamus pooldas iseseisvuse taastamist. Eestis 
toetas iseseisvumist ka ligikaudu 1/3 muulastest. Referendumi tulemused 
välistasid liidulepingu, keskvõimuga läbirääkimiste eesmärgiks sai olla vaid 
iseseisvuse taastamine. Eesti eripäraks oli see, et ametlikust majanduspoliitikast sõltumatult hakati välja 
töötama Isemajandava Eesti (IME) majandusprogrammi. IME aluseks oli 1987. 
aasta septembris ajakirjanduses avaldatud nelja mehe (S. Kallas, T. Made, E. 
Savisaar, M. Titma) ettepanek kogu Eesti viimisest täielikult isemajandamisele. 
IME kaugemaks sihiks oli Eesti eraldamine üleliidulisest majanduskompleksist, 
üleminek turumajandusele ning oma eelarve ja rahasüsteem. Ka IME leidis 
ühiskonnas laialdase heakskiidu ning pani aluse ulatuslikule majandus-
reformide kava koostamisele. Järk-järgult tunnustas isemajandamise 
põhimõtteid ja tollane Eesti NSV, osaliselt ka Moskva. Mitmeid IME põhimõtted 
viidi ellu. Perestroikapoliitika oli 1991. aastaks end ammendanud. See ei täitnud oma 
eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku 
ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemisele. 
1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi 
väikerahavstele võimaluse omariikluse taastamiseks. Erinevate poliitiliste 
jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu 


„Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest“. Peagi tunnustasid Eesti iseseisvust 
teised riigid. 6. septembril 1991. aastal tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust ka 
Nõukogude Liidu Riiginõukogu. Septembri keskel võeti Eesti Vabariik koos teiste 
Balti riikidega ÜRO liikmeks. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui 
iseseisev ja suveräänne riik. 

Document Outline

• RAHVUSVAHELINE OLUKORD PÄRAST TEISE MAAILMASÕJA LÕPPU. KÜLMA SÕJA ALGUS
• RAHVUSVAHELISED SUHTED 1950.-1980. AASTAIL
• ARENENUD TÖÖSTUSRIIGID
• AMEERIKA ÜHENDRIIGID
• SAKSA LIITVABARIIK
• TEINE MAAILM – KOMMUNISTLIKUD RIIGID
• NÕUKOGUDE LIIT
• KRIISID IDA-EUROOPAS PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA
• BALTI RIIGID NSV LIIDU KOOSSEISUS
• EESTI NSV
• EESTI NSV KULTUURIELU PÕHIJOONI
• NÕUKOGUDE LIIDU LAGUNEMINE
• IDABLOKI LAGUNEMINE
• EESTI VABARIIGI TAASISESEISVUMINE