Kommunistliku süsteemi teke ja lagunemine (1)

KT Kommunistliku süsteemi teke ja lagunemine (§ 22, 23, 24, 24a, 28, 28a)
1. Miks, millal ja kus tekkisid sotsialistliku/kommunistliku riigikorraga riigid? Mis iseloomustas kommunistlike riikide riigikorda ja majandusmudelit? Mida kujutasid endast VMN ja VLO?
2. Iseloomusta NSV poliitilist ja majanduslikku arengut Stalini, Hruštšovi ja Brežnevi ajal.
3. Kuidas toimus ENSV valitsemine ja millist poliitikat ajasid Karotamm , Käbin ja Vaino?
4. Milliseid repressioone rakendati eesti rahva suhtes ja kuidas osutati vastupanu?
5. Millised positiivsed ja negatiivsed protsessid toimusid eesti kultuuris? 40ne kiri?
6. Millised muudatused toimusid NSV Liidus pärast M. Gorbatšovi võimuletulekut?
7. Miks ja millal kukutati võimult M. Gorbatšov ja lagunes NSV Liit?
8. Millised olid Idabloki lagunemise põhjused? Kuidas see toimus? Millised olid Idabloki ja NSV Liidu lagunemise üldised tulemused.
1. Pärast II maailmasõda kehtestas NL Punaarmee kontrolli all olevates Euroopa riikides järk-järgult ülemvõimu. Moskva /sõjaväe/julgeolekuorganite kaasabil aidati kommunistid võimule esmalt Ida-Euroopas ( Rumeenia , Bulgaaria , Poola, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia , Albaania , Ungari), hiljem laiendas oma mõju SDVle, Hiinale, Mongooliale, Põhja-Vietnamile, Põhja-Koreale ning Kuubale . Esialgu kutsuti Moskva kontrollitavaid riike rahvademokraatiamaadeks, hiljem sotsialismimaadeks.
1948. aastal konflikt Jugoslaaviaga, kes võttis Marshalli plaani raames abi vastu ja ei kooskõlastanud välispoliitikat Moskvaga . Stalin ei tunnistanud Jugoslaaviat enam kui sotisalistlikku riiki.
Moskava surus liikumised maha ka SDVs, Poolas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias.
1960. aastatel terav vastasseis ka NLi ja Hiina vahel, see kasvas isegi relvastatud piirikonfliktiks. Need riigid, kes jäid Moskvale kuulekaks hakkas Moskva nimetama sotsialistlikuks sõprusühenduseks (NL, Vietnam , Poola, Rumeenia, SDV, Tšehhoslovakkia, Ungari, Kuuba ja Mongoolia).
Moskva laiendas oma mõju ka Aasias ja Aafrikas, kus tekkisid nn sotsialstliku orientatsiooniga riigid, keda NL toetas rahaliselt ja majanduslikult.
NLi võimuga ühtlustati riikide poliitiline elu NLi eeskujul. Ühepartei süsteem – kommunistliku partei kontroll. Mitmes riigis võis vormiliselt olla ka teisi parteisid, aga neil polnud mittemingisugust võimu. Partei juhti kutsuti pea- või esimeseks sekretäriks.
Oluliseks toeks olid julgeolekuorganid, tsensuur ja ulatuslik propaganda.
Enamikus riikides oli valdav osa majandusest riigistatud ja põllumajandus kollektiviseeritud, osades riikides oli siiski ka eraomand (vähesel määral). Majanduselu tugines plaanimajandusele. Pearõhk rasketööstuse arendamisele.
VMN – Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, tekkis vastukaaluks Lääne majandusabile. Organisatsioon pidi aitama Moskva-meelsetel majandusraskustest üle saada.
VLO – Varssavi Lepingu Organisatsioon, 1955. aastal, loodi NATO vastukaaluks. Organisatsiooni sõjajõud allutati ühisele ülemjuhatusele ning poliitlist tegevust koordineeris liikmesriikide kõrgematest partei- ja riigitegelastest moodustatud konsultatiivkomitee.
NL kasutas VLO jõude Moskva-vastaste väljaastumiste mahasurumiseks Ungaris ja Tšehhoslovakkias.
2. Stalin oli nii kommunistliku partei kui ka Nõukogude valitsuse juht, kes tugines kitsale lähikondlaste ringile. NL jäi endiselt ainuparteiliseks totalitaarseks riigiks, kus valitses tsensuur, isikukultus jne. 5. märtsil 1953. aastal Stalin suri.
1953. septembris sai Nikita Hruštšov parteijuhiks. Ta jätkas Beria alustatud vägivallapoliitika pehmendamist. Tema valitsemisaega kutsutakse sulaajaks, toimus pealiskaudne Stalini kuritegude kritiseerimine . Hruštšov lootis, et tõus majanduses jätkub, kuid eksis ning partei juhtkonnas süvenes rahulolematus tema tegevusega.
Ta kõrvaldati võimult.
Leonid Brežnevi valitsusajal loobuti Stalini kritiseerimisest ning karmistati kontrolli ühiskonnas. Ühiskonnaelu kõikides valdkondades valistses seisak ehk stagnatsioon . Tervise halvenemise tõttu koondus võim tema asjatundmatute lähikondlaste kätte ning1980. aastate alguseks ei olnud enam tegemist seisakuga vaid majandusliku, sotsiaalse, poliitilise ja vaimse kriisiga Nõukogude impeeriumis.
3. Nõukogude võim taastati Eestis 1944. aastal Punaarmee abil. Eestimaa kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus neilt saadud juhtnööridest. Algul koosnes valitsus rahvakomissariaatidest ning seejärel ministeeriumidest ja teistest keskasutustest. Kõrgeim võimuorgan oli Eesti NSV Ülemnõukogu ning sel puudus reaalne võim ; kandidaadid olid Moskva poolt heakskiidetud.
Kommunistlik partei koosnes peamiselt juunikommunistidest, Eesti Laskekorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ning muudest NSVLi liikmesriikidest pärit inimestest. Hiljem lisandus järjest rohkem eestlasi. Tollaseid ja ka hilisemaid parteiametnikke iseloomustas madal haritus.
Sõjajärgsetel aastatel juhtis EKPd Nikolai Karotamm. Ta tugines eelkõige juunikommunistidele ja laskurkorpusest tulnud eestlastele, püüdes arvestada liiduvabariigi vajadustega. Moskva aga toetas eelkõige enda saadetud ametnikke. Karotamme ja tema lähikonda süüdistati kodanlikus natsionalismis, vääras poliitikas ja muudes möödalaskmistes. 1950. vabastati Karotamm ametist.
1950-1978 oli EKP juhiks Johannes Käbin. Võimule pääsesid Venemaa eestlased ja muukeelne parteikaader. Käbin oli Moskvale kuulekam, kuid mitte ka liiduvabariigi äärmuslik venestaja.
1978. aastal asendati Käbin üdini Moskva-meelse ja peaaegu umbkeelse Karl Vainoga. Väga aktiivne vene keele kasutamise propaganda.
4. Okupatsioonile osutati nii passiivset kui ka aktiivset vastupanu. Peamiseks vatupanuvormiks oli aktiivne relvavõitlus – metsavendlus. Nende vastu võitlemiseks kasutati sõjaväge, miilitsaüksusi ja julgeolekuorganeid. 1950. aastateks suruti selline tegevus maha. Metsavendade vastupanu nõrgendas oluliselt 1949. aasta suurküüditamine: märtsis saadeti Siberisse üle 20 700 inimese. Ühiskonna vaimuelu allutati valitseva režiimi ettekirjutustele. Propaganda vohamine .
1950. aastatel muutus vastupanuliikumine põrandaaluseks, 1970. aastatel jälle avalikuks – peamiseks võitlusvahendiks avalikud pöördumised ja kirjad võimuorganitele, püüti levitada infot inimõiguste rikkumisest välismaailma.
Võimud jätkasid repressioone vabadusliikumise vastu: aktiivsemad vabadusvõitlejad arreteeriti ning saadeti vangilaagritesse.
5. Nõukogude võim püüdis valikuliselt hävitada eelneveate põlvkondade kultuuripärandit. Nt raamatukogud puhastati. Kultuurielu oli kaheks lõhestatud: välis- ja kodueesti kultuur. Eestisse jäänud haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks, nende aktiivne loometegevus kahanes või katkes täielikult – nad olid sunnitud oma senise loomingu „ümber hindama“ ja taluma repressioone. 1950. aastate teisel poolel vaimne surutis leevenes.
Rahva kultuuriline aktiivsus väljendus eelkõige isetegevusharrastustes. Maal tegutsesid edasi pilli-, rahvatantsu- ja näiteringid ning laulukoorid . Taastati laulupeo traditsioon. 1950. aastate teisel poolel hakkas isetegevusharrastus taanduma professionaalse kõrgkultuuri ees. Laiemat kultuurihuvi soodustasid linnastumine , haridustaseme tõus ja materiaalsete võimaluste avardumine. 1955. alustas saateid ETV ; Põhja-Eestis kättesaadav Soome TV.
Maaelanikkonna linnastumine viis rahvakultuuri ahenemisele ja hääbumisele.
Ühiskonnas aset leidnud tagurlik murrang tekitas haritlaskonnas protesti . 1980. aastal koostati ja saadeti ajakirjandusele „40 kiri“, milles osutati paljudele lahendamata probleemidele.
6. 1985. sai uueks NLKP peasekretäriks M. Gorbatšov. Gorbatšovi esialgne uuenduskava nägi ette riigi majandusliku arengu kiirendamist sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise ehk perestroika teel.
Toimus avalikustamine – salastuse vähenemine ühiskonnas ja sõnavabaduse avardumine. Tsensuurireeglid pehmenesid ja hakati rääkima riigis toimunud õnnetustest jms. Massiteabevhendite mõju kasvas oluliselt. Ühiskond muutus tolerantsemaks. Avalikustamisega kaasnes ka nõukogude poliitilise elu liberaliseerimine ja kontaktide tihenemine muu maailmaga .
NSVLi juhtkond seadis oma eesmärgiks välispoliitikas suhete parandamise lääneriikidega. Nõukogude-Ameerika suhted hakkasid paranema pärast Reykjavikis toimunud Gorbatšovi-Reagani tippkohtumist. 1987. sõlmiti kokkulepe keskmise ja lühimaa tuumarakettide likvideerimiseks. Gorbatšov lõpetas sõja Afganistanis , oma tegevuse lõpetas VLO, Saksamaa ühines ja 1980. aastate lõpuks paranesid ka Nõukogude-Hiina suhted.
Kommunistliku partei juhtroll vähenes. 1988. aastal valiti Gorbatšov Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. 1989. valiti uus kõrgeim riigivõimuorgan – NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress – esimesed mitme kandidaadiga (kuigi mitte läbini demokr .) valimised. Kongress valis Ülemnõukogug, kes valis NLi presidendiks Gorbatšovi. Gorbatšovi lähikondlaste read hakkasid hõrenema ning majandusliku tõusu asemel toimus selle langus.
7. Mitu liiduvabariiki võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni ja püüdles täieliku iseseisvuse poole ; Vene Föderatsioon – eesotsas Boriss Jeltsiniga muutus järjest mõjukamaks ; Gorbatšov lootis luua uut liidulepingut, ¾ hääletanutest toetasid seda, kuid nt Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Moldova boikoteerisid seda rahvahääletust. Päev enne liidulepingu allakirjutamist, 19. augustil 1991., püüdis võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee. Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti, rahvale teatati, et ta on haige ja ei suuda oma kohustusi täita. Venemaa demokr. jõud eesotsas Jeltsiniga astusid aga augustiputši vastu ning poliitiline segadus likvideeriti.
1991. augustis kuulutasid iseseisvuse välja Eesti, Läti, Ukraina ja Valgevene, keeldudes pakutud liidulepingust. 1991. septembris tunnustas NSVLi Riiginõukogu Balti riikide iseseisvust. Gorbatšovi teadmata sõlmisid Venemaa ( Jeltsin ), Valgevene ja Ukraina 8. detsembril 1991. aastal Sõltumatute Riikide Ühenduse, hiljem liitusid sellega veel 8 endist liiduvabariiki. 25. detsembril 1991. loobus Gorbatšov presidendiametist ning päev hiljem kuulutati ametlikult NLi laialisaatmisest.
8. Sisekriisi süvenemisega NLis nõrgenes järk-järgult Moskva kontroll Ida-Euroopa riikide üle. Gorbatšov keelas sekkumise sotsialismileeri riikide siseasjadesse. Majandusliku olukorra halvenedes suurenes sotsialismileeri riikides rahulolematus ning hakkasid tekkima massiliikumised. Valitsevates kommunistlikes parteides tekkisid erimeelsused ja tugevnesid reformimeelsed jõud.
Poolas viisid läbirääkimised opositsioonilise ametiühingukoondisega Solidaarsus 1898. aastal selleni, et peaministriks sai mittekommunist. 1990. aastal valiti presidendiks Solidaarsuse juht Lech Walesa.
Tšehhoslovakkias toimus 1989. sametrevolutsioon ning presidendiks sai Vaclav Havel.
Bulgaarias samuti 1989. revolutsioon .
Rumeenias nõudis Nicolae Ceausecu Moskvalt luba sõjajõukasutamiseks, et lämmatada vabaduspüüdlused Poolas ja mujal. 1989. vallandunud rahvaülestõusu ei suutnud Ceausecu maha suruda, ta arreteeriti, mõisteti kiirustades süüdi ja hukati koos naisega.
Poliitilised muutused teistes riikides ja siseriiklikud vastuolud põhjustasid Ida-Saksamaal ulatusliku massiliikumise. Ungari avas piiri Austriaga, see lihtsustas idasakslaste põgenemist läände. 1989. oktoobris astus Honecker tagasi nin 9. novembril lõhkus rahvamass Berliini müüri. 3. oktoobril 1990. ühendati Saksamaa.
Üleminek käsumajanduselt turumajandusele oli keeruline ning vastuoluline .
Uue poliitika põhijoonteks on uue riigikorra ülesehitamine, demokr. valimissüsteemi juurutamine ning püüd integreeruda Euroopaga.
1992. toimus sametlahutus Tšehhoslovakkia = Tšehhi & Slovakkia .
91/92 lagunes ka Jugoslaavia: iseseisvusid Sloveenia , Horvaatia, Makedoonia , Bosnia ja Hertsegoviina. Rumeenias on paljuski säilinud „värvi vahetanud “ kommunistide võim.