Kuritegude viktimoloogiline analüüs kui preventsiooniline koosseis (0)

73
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
INTERNATIONAL UNIVERSITY AUDENTES
Õigusteaduskond
KURITEGUDE VIKTIMOLOOGILINE ANALÜÜS, KUI PREVENTSIOONILINE KOOSSEIS
Magistritöö
Dmitri
Juhendaja :
Tallinn 2009
SISUKORD
Sissejuhatus...................................................................................................................................3
1. Ohvri isiksuse uurimise vajadus tema kuritegeliku käitumise põhjuste põhjendamiseks.......6
1.1. Kriminaalse viktimoloogia mõiste .…………............…………………………….….....6
1.2. Viktimisatsiooni probleemide uurimise vajalikkus …………..………….…………….12
1.3. Perekonna ja eakaaslaste mõju vägivaldsusele soodumuse arengule ………......….…..14
1.4. Verbaalse ja füüsilise ründe ohver…………......………………...……………….…….27
2. Kuritegeliku käitumise ajendid …………................................................……...………......29
2.1. Ajend kui kuritegeliku käitumise alus …………………………………………….…...29
2.2. Eneseteostuse ajendid ………………….………………………………….…….……..30
2.3. Kättemaksuajend ……………………………………………………………………....41
3. Viktimoloogia võimaluste kasutamine kuritegude orofülaktikas ..............................….…..46
3.1. Viktimoloogilise profülaktika alused …………..………………………………..……..46
3.2. Esmane profülaktika ……………….………………………………………...……..….47
3.3. Sekundaarne profülaktika ……………………….……………………...……………...50
3.4. Individuaalne viktimoloogiline profülaktika rakendatuna erineva viktiimse käitumisega
kannatanutele...............................................................................................................................51
3.5. Õigusliku baasi analüüs...................................................................................................59
Kokkuvõte........... ………………………….....…………….………………………………......62
Kasutatud kirjandus ............…...…………………………………………………....….….........65
Lisad..................…………………..…………………………...………….………...….…..…...70
Lisa 1. Vägistamise liigid.................................................................................................70
Resümee……...............................................................................................................................73
Resume .........................................................................................................................................74
SISSEJUHATUS
Kuriteoennetuse viktimoloogiline suund on erakordselt perspektiivne kuritegevuse vastu võitlemise alaliik , võttes arvesse, et kuritegevus kujutab endast peamisi ühiskonda, selle demokraatlikku ja majanduslikku arengut ohustavaid tegureid XXI sajandil.
Käesoleval ajal, kui kriminoloogia käsutuses on olemas vajalikud materjalid kurjategija isiku ja tema käitumise kohta, säilib endiselt vajadus andmetes nende kohta, kes on langenud vägivalla või varguse ohvriks. Andmed nende isikute kohta, nende isikuomaduste analüüs, taoliste andmete üldistamine koos kurjategija isikuomaduste uurimisega saab aidata paremini määrata profülaktiliste meetmete suunda, eristada inimrühmi, kes enim sageli satuvad ühe või teise ühiskondlikult ohtliku ründe alla, s.t kindlaks teha riskirühmi ja “töötada” nendega.
Kuritegevuse koostisosadeks on inimeste teod, mis on suunatud kogu ühiskonna või selle osa vastu. Kuritegude poolt ühiskonnale tekitatud kahju on otstarbekas vaadelda mitte ainult tekitatud füüsilise või varalise kahju seisukohalt, vaid ka sellise kahju seisukohalt, mis on tekitatud ühiskonna sotsiaalsele struktuurile. Seetõttu käesolevas diplomitöös, autor pidas õigeks tugineda ka sotsioloogilise suuna kirjandusele, kuna kuritegevus ei ole kitsalt kriminaal -õiguslik nähtus, vaid suurel määral on see sotsiaalne nähtus, mis omandab üha rohkem transnatsionaalset iseloomu.
Kiiresti arenev kuritegevus nõuab korrektiivide sisseviimist nii rahvuslikku kui ülemaailmsessekuriteovastase võitluse strateegiasse, mida rõhutati ka kümnendal ÜRO Kuriteoennetuse ja õigusrikkujate kohtlemise kongressil, mis toimus Viinis 10-17 aprillil 2000.a.
Traditsiooniliste kuriteovastaste kriminaalõiguse meetmete ebapiisav efektiivsus sunnib kontsentreerima tähelepanu kuritegude ennetamise küsimustel, sealhulgas efektiivse kuriteoennetuse süsteemi väljatöötamisel.
Teadusilmas on välja öeldud idee kogu õiguskaitsesüsteemi ümberorienteerumisest preventiivsefunktsiooni täitmisele, abinõude kompleksi loomisele, mis on suunatud ühiskonda kaitsma ohufaktorite eest. Seoses sellega valitud uurimisteema on aktuaalne, sest tuleb ju kõrvutikurjategija isiku individuaalsete omaduste analüüsiga vajalikku tähelepanu pöörata kannatanuisikuomaduste ja konkreetse elusituatsiooni uurimisele. Sellest lähtudes pakub meile kahtlemata huvi viktimoloogiline profülaktika – üks kuriteoennetuse suundi, mida ei ole veel mitte ainult täiel määral kasutusse võetud, vaid ka uuritud.
Diplomitöö eesmärk seisneb kuritegeliku käitumise formeerumise mehhanismi olemuse ja selleedasise väljenduse uurimises , viktiimsuse mõju uurimises õigusvastase käitumise väljendusele ja samuti viktimoloogiliste võimaluste uurimises kuritegude preventsioonis.
Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks on vajalik järgmiste ülesannete lahendamine:
1. Anda kaasaegse kriminaalse viktimoloogia määratlus.
2. Uurida kuriteoohvri isiksust ja kirjeldada tema viktiimse käitumise kujunemist.
3. Uurida kuriteo toimepanemist stimuleerivate motivatsioonide liike, samuti analüüsida nende
tekke põhjusi.
4. Määrata kuritegude ennetamise meetmed viktimoloogilisel alusel.
Diplomotöö hüpoteesiks on väide, et kuritegelikkuse ennetamine on palju tulemuslikkum kui kuritegelikkuse resultaadega töötamine. Seoases sellega rõhutatkse vajadust mõjutada mitte ainult isikuid, kes teostavad kuritegusid , kuid ka neid, kes on kuritegude ohvriteks . Kusjuures erilist tähelepanu tuleb pöörata füüsilise vägivalla ohvritele, kes pahatihti on ise agressoriteks ja teostavad raskeid kriminaaltoiminguid.
Diplomitöö struktuur on järgmine: sissejuhatus, kolm peatükki, järeldused. Töö juurde kuuluvad samuti allikate loetelu , lisad, resümee eesti ja inglise keeles. Iga peatükk on jagatud jagudeks, mis avavad peatüki sisu.
Esimeses peatükis esitatakse põhjendused ohvri isiksuse uurimiseks kriminaalses viktimoloogias mõistmaks tema järgnevat viktiimset käitumist, mis võib viia nii viktiimsuse tugevnemisele kui ka kuritegeliku käitumise tekkimisele.
Teises peatükis avatakse ja analüüsitakse kurjategija ühiskondlikult ohtliku tegevuse motivatsioonilist sfääri mõistmaks selle sotsiaalset iseloomu ja sotsiaal-psühholoogilisi karakteristikuid.
Kolmandas peatükis uuritakse viktimoloogiliste võimaluste kasutamist kuritegude profülaktikas.
Diplomitöö lisas on toodud andmed vägistamise liikide kohta.
Diplomitöö kirjutamisel on kasutatud järgmiste kodumaiste autorite töid: Lembit Auväärt, Eduard Raska, Jüri Saar; välisautoritest on kasutatud järgmisi: L.V. Frank, D.V. Rivman, Patterson, Beron R., Richardson D. ja teisi. Töös oli kasutatud Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja Statistikaameti statistikat.
1. OHVRI ISIKSUSE UURIMISE VAJADUS TEMA KURITEGELIKU KÄITUMISE PŌHJUSTE PŌНJENDAMISEKS KRIMINAAL VIKTIMOLOOGIAS
1.1. Kriminaalse viktimoloogia mõiste
Kogu maailmas pööratakse üha suuremat tähelepanu kuritegude ohvritele. On ju paljudel juhtudel kuritegu kurjategija ja ohvri vastastikuse suhte tulemus. Teadust ohvritest nimetatakse „viktimoloogiaks”.1
Kuriteovastase ja – ennetava võitluse teooria ja praktika käsitluses ei ole jutt viktimoloogiast üldises mõttes, mis uurib absoluutselt kõiki ohvreid, vaid selle kriminaalsest suunast , mis uurib ainult neid ohvreid, kes said sellisteks kuriteo toimepanemise tõttu, s.o. kriminaalsest viktimoloogiast. 2
Eestis paraku ei ole see kriminoloogiaharu õiget hoogu sisse saanud. Erialases kirjanduses on käsitletud seda vaid kõrvalprobleemina.3
Ilmselt on ohvrite igakülgne uurimine vajalik, sest paljud kannatanud on sattunud sellesse rolli nende jaoks ohtliku, kuid sunnitud käitumise tõttu. 4
Vaatamata iga aastaga vähenevale registreeritud kuritegude hulgale Eestis, millest räägib allpool esitatud joonisel statistika, on kuriteoohvrite edasise uurimise vajadus teadlaste ja praktikute poolt ilmne, sest kuritegevus kui sotsiaalne nähtus kutsub esile ühiskonna nõudmise efektiivse mõjutuse järele mitte ainult kuritegevust sünnitavatele ja alalhoidvatele põhjuste, kuritegusid sooritanud isikute, vaid ka nende isikute suhtes, kes on saanud kuritegude ohvriteks.
Joonisel 1 kajastab kritegude üldarv 2003-st kuni 2008. aastani.
Joonis 1. Kuritegevus Eestis. Kriminaalpoliitika uuringud.
Allikas: Justiitsministeerium. [ http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=40156/Kuritegevus+Eestis+2008+slaidid+19012009+%28parandatud+4022009%29+%5B%DChilduvusre%BEiim%5D.pdf ]. 27. Märts 2009 a.
Selline ühiskonna nõudmine soodustas iseseisva teadusliku distsipliini – kriminaalse viktimoloogia (ohvriõpetuse) teket.
Kuritegu, ohver ja situatsioon on omavahel niivõrd tihedalt seotud, et moodustavad ühise süsteemi, mis saab eksisteerida ainult kõigi nimetatud komponentide olemasolu korral. Teaduslikud vaated kuriteo põhjuste ja tingimuste analüüsile on oluliselt transformeerunud. 5
On teaduslikult tõestatud, et kuriteo sooritamine on dünaamiline protsess, milles võib toimuda üpris intensiivne vastasmõju kurjategija ja tema ohvri vahel, kusjuures ohvri roll “kriminaalse draama ” käigus võib olla oluline. 6
Tähtis on rõhutada, et vaatamata üksmeele puudumisele rea viktimoloogia oluliste mõistete suhtes, saab kindlalt konstateerida seisukohtade kokkulangemist kuriteoohvri isiksuse ja käitumise uurimise tähtsuse kohta.7
Kriminaalse viktimoloogia kuid distsipliini iseseisvus on põhjustatud spetsiifilise uurimiseseme ja eriliste funktsioonide olemasoluga, nagu ka rakenduslikku laadi ülesannete olemasoluga.
Kriminaalne viktimoloogia areneb aktiivselt. Töötatakse läbi olulise mahuga informatsiooni erinevate kuritegude ohvrite ja asjaolude kohta. Seda mööda kui nende uurimine viib konkreetse isiku ja olukorra viktimoloogilisele spetsiifikale, distsipliini sees kujunevad välja uued suunad.
Mõned neist on alles tekkinud, teised võivad olla liigitatud viktimoloogiliste eriteooriate hulka.
Kaasaegses kriminaalses viktimoloogias on esindatud järgmised alajaotused:
- vägivaldse kuritegevuse viktimoloogia (selle raames – soolise puutumatuse vastu suunatud kuritegude viktimoloogia);
- sõjaväeliste kuritegude viktimoloogia, terrorismi, pantvangide võtmise ja inimröövi viktimoloogia;
- kasusaamise alase kuritegevuse viktimoloogia, kasusaamis -vägivaldse kuritegevuse viktimoloogia;
- majanduskuritegevuse viktimoloogia (selle raames krediidi-pangandussfääri kuritegude viktimoloogia);8
- alaealiste kuritegevuse viktimoloogia (juvenaalne viktimoloogia);
- ettevaatamatusest toime pandud kuritegude viktimoloogia jm.
Erialase kirjanduse analüüs näitab, et kriminaalse viktimoloogia ese on määratletud erinevalt, mõnedes töödes on see määratletud laiemalt, teistes-kitsamalt. L.V. Frank nimetab kriminaalse viktimoloogia objektiks kuriteoohvrite isiksust ja käitumist, nende rolli kuriteo tekkes, kriminoloogilised ja kriminaalset tähtsust omavad suhted ja seosed ohvri ja kurjategija vahel, kannatanule kuritegeliku toimingu käigus tekitatud kahju hüvitamise teed ja viisid. Peale selle ta märgib, et sellel teadusel on olemas «… oma spetsiifiline uurimisese, millega ükski teine distsipliin ei tegele – see on esiteks, kuritegudes kannatanud kui teatud isikute kogum ja nende kujunemise protsess kuriteoohvriteks, teiseks, teatud isikute individuaalne võime saada kannatanuteks, või teisisõnu, nende võimetus vältida kuritegelikku rünnet, vastu seista sellele seal, kus see objektiivselt oli võimalik». 9
Kriminaalse viktimoloogia eseme sügavaks mõistmiseks, selle sisu täpseks määramiseks, ja mis peamine, viktimoloogia suhte määramiseks teiste õigusteadustega, on otstarbekas piiritleda selle teaduse eset selle objektiga.
V. N. Sadovski kirjutab, et «taoliste küsimuste lahendamisel tuleb vaadelda kõike seda, mis saadakse teada uurimisobjekti poolt, sest see on veel teadmata ja seisab vastu teadmistele . Samad asjad, nähtused, protsessid, nende tahud ja suhted, kuna need on juba fikseeritud teatud küljest ühes või teises teadmiste vormis, kuid mida tuleb edasi uurida, on esemeks ». 10
Ülalpool esitatuga seoses meile nähtub, et kriminaalse viktimoloogia objektiks on kuriteoohver.
Kaasaegses juriidilises ja sotsioloogilises kirjanduses pikka aega käisid debatid kuriteo ohvri mõiste määratlemise üle.
Rida autoreid, tuginedes kehtivale kriminaalmenetluse seadustikule ja materiaalõiguse normidele, kinnitasid, et kuriteo ohvriks saab olla ainult füüsiline isik, kellele on kuriteoga tekitatud moraalset, füüsilist või varalist kahju (ohvri kitsas , niinimetatud operatsionaalne määratlus). 11
Kuriteo ohvrit määratletakse samuti kui mistahes isikut (sotsiaalset gruppi, instituuti, kooslust), kellele on teise isiku poolt tekitatud kahju või vigastusi, kes tunnetab end kannatanuna, teatab sellest avalikult, ja järelikult tal on õigus abile riiklike, ühiskondlike või erateenistuste poolt. 12
Taolist kuriteo ohvri mõtestamist põhjendatakse järgmiste argumentidega: "Asutused, korporatsioonid, äriettevõtted ja inimgrupid võivad samuti olla viktimiseeritud ja seaduslikult omandanud ohvri staatuse", - kirjutas E. Viano ühes oma viimastes töödes. 13
Kuriteo ohvri määratlus koosneb struktuurselt järgmistest elementidest: objektist, temaga objektiivselt ja subjektiivselt seotud tekitatud kahju allikast ja kahjust enesest.
Eelnevalt oli välja selgitatud , et kuriteo ohvriks võivad olla nii füüsilised kui juriidilised isikud (sotsiaalsed kooslused), kellele vahetult oli kuriteoga tekitatud kahju, deviandid ohvrita kuritegudes (esmane ohver), samuti esmaste ohvrite pereliikmed, lähedased, sugulased, ülalpeetavad (rikošettohvrid).
Kriminaalse viktimoloogia seisukohalt kuriteo ohvriks tunnistatakse ainult isik, kes on kannatada saanud rahvusliku kriminaalse seadusandlusega keelatud teo (tegevuse või tegevusetuse) tõttu.
Kuriteo ohvri mõiste "piiramine" kriminaalõiguse formaalsete raamidega eristab kriminaalse viktimoloogia eseme. See lubab süveneda kuriteo ohvrite probleemide olemusse.14
Kriminaalse viktimoloogia esemeks on aga nimetatud objekti konkreetsed avaldusvormid. Seetõttu real elementidel, mis moodustavad antud teaduse eseme, on erinev tähendus, teiste sõnadega – ühed neist on esmase tähendusega, teistel on abistav osa.
Kriminaalse viktimoloogia eseme peamiste elementide hulka tuleb lugeda:15
- kuriteos kannatanute isikuomadused ;
- kannatanute käitumuslikud karakteristikud enne kuriteo toimumist , selle toimepanemise ajal ja pärast seda;
- viktiimsus kui kannatanute objektiivsed bio-füsioloogilised ja sotsiaal-psühholoogilised omadused;
- viktimisatsioon kui isiku kuriteoohvriks muutumise protsess;
- viktimogeensed faktorid , s.o põhjused ja tingimused, mis soodustavad kuriteoohvri kujunemist, arvestades tema isikuomadusi ja käitumist;
- suhted ja seos ohvri ja kurjategija vahel;
- viktimoloogiline profülaktika;
- viktiimsuse ja viktimisatsiooni prognoosimine.
Omakorda abistavate ( sekundaarsete ) kriminaalse viktimoloogia elementide hulka tuleb lugeda:
- viktimisatsioon kui kuriteos kannatanute isikute hulga ja kvaliteedi statistiline iseloomustus;
- kuriteoohvrile tekitatud kahju hüvitamise meetodid ja teed.
Kriminaalse viktimoloogia iseseisvus ei ole põhjustatud ainult tema esemest, vaid ka spetsiifilistest funktsioonidest. Meie arvates on tema esmaseks ja peamiseks funktsiooniks ohvri isiksuse ja käitumise uurimine; viktiimsuse, viktimisatsiooni ja viktimogeensete faktorite uurimine, mis võimaldab uue vaatenurga alt vaadelda kuritegevust, selle põhjusi ja kuritegude profülaktikat.
Tulemusena tekib võimalus kvaliteetsemalt ja efektiivsemalt kuritegu avastada ja uurida, ja samuti teha kindlaks kuriteo täit pilti, objektiivselt hinnata kurjategija süüd, arvestades kuriteoohvri isiksuse ja käitumise rolli. 16
Teiseks, mitte vähem tähtsaks kriminaalse viktimoloogia funktsiooniks on hariv funktsioon, kõigepealt on selleks õiguskasvatus. Nagu näitas kirjanduse uurimine ja läbiviidud uurimuse tulemuste analüüs, paljudel kannatanutel on madal õigusalaste teadmiste tase. Enamus neist ei tunne nende elu, tervist, omandit kaitsvaid õigusnorme, need vähesed aga, kes «on midagi kuulnud», ei tea, kuidas ja millal teostada neid praktikas.17
Omakorda ei saa jätta märkimata suhteliselt kõrget õigusalaste teadmiste taset kurjategijatel. Seoses sellega antud funktsioon peab teenima ühiskonna õigusalase harimise huve, teadmiste propageerimist selle kohta, kuidas mitte saada kuriteo ohvriks, eriti kaasaegsetes tingimustes, kui riik ei ole võimeline kaitsma kõiki kodanikke kuritegelike rünnete eest.
Kolmandaks kriminaalse viktimoloogia funktsiooniks tuleb lugeda teoreetilis-harivat, millel on oluline osa juristide , praktiliste töötajate ettevalmistamisel. Kahjuks tuleb konstateerida, et vaatamata suure empiirilise baasi kogumisele kriminaalse viktimoloogia valdkonnas ja suurele huvile selle vastu, on uurimistööde tulemused nii kriminaalse viktimoloogia enda raames kui ka teaduste liitekohtades (kriminaalõiguse, kriminaalprotsessi, kriminalistika , kohtupsühholoogiaja meditsiini, tsiviilõiguse, kriminaaltäiteõiguse ja loomulikult kriminoloogia ala) teada ainult kitsale spetsialistide ringile .
See peegeldub negatiivselt õppeprotsessil, sest paljusid teadmisi tulevased juristid ei saanud ja tulemusena on nende kutsenäitajad madalad. Samal ajal on viktimoloogiliste teadmiste jõud selles, et need suunavad praktikat kasutamata reservidele, mis peituvad profülaktilises töös potentsiaalsete kuriteoohvritega.18
1.2. Viktimisatsiooni probleemide uurimise vajalikkus
Õigusriigi rajamine on mõeldamatu kuritegevuse ohjeldamiseta, pideva ja visa võitluseta tema vastu. Kuid võitlust kuritegevusega ei saa pidada efektiivseks, kui jätta arvestamata kuritegevuse kõiki sotsiaalseid tagajärgi, selle hinda, s.o. konsolideeritud kahju, koormatist, mida kogu ühiskond ja riik kannab võitluses sellega. Selles plaanis väärivad tähelepanu kannatanute, s.o. kuriteoohvrite probleemid, nende osa kuritegude protsessis, nende kaitse kuritegude eest. 19
Kõrvuti ühiskonna ühe osa kriminaliseerumisega toimub ühiskonna teise osa viktimiseerumine, mis tekitab idee inimpopulatsiooni jagunemisest kaheks vastasosaks – ohvriteks ja kurjategijateks.20
Elanikkonna vaesumise, töötuse, kodutuse ja muu puuduse tingimustes, kodanike ja mittekodanike ebapiisava kaitstuse olukorras kuritegevuse eest, hakkab osa elanikkonnast tegema koostööd kurjategijatega, sest ei usalda õiguskaitseorganeid, riiki. Sellised tendentsid algatatakse kuritegelike elementide poolt, mis veel enam pingestab kriminaalset olukorda ühiskonnas.
«Laialt levinud on idee selle kohta, et kuritegevuse vaigistamine on käepärasem ja ühtaegu efektiivsem karmima karistuspoliitika rakendamisel».21 Võib öelda, et Eesti on seda ideed järginud aastaid, kuid on arusaadav, et ainult õiguskaitseorganite tegevusest ja repressiivmeetoditest ei piisa, ammu on aeg humaansemate, efektiivsemate ja odavamate ennetavate meetodite väljatöötamiseks.
21. oktoobril 2003.a. riigikogu võttis vastu valitsuse poolt välja töötatud «Kriminaalpoliitika arengusuunad 2010. aastani».22 Nimetatud otsuses märgitakse, et kuritegude ennetamine on tulemuslikum kui töö nende tagajärgedega. Määratakse kindlaks üldised põhimõtted, pikaajalised
eesmärgid ja nähakse ette ühiskonna julgeoleku suurendamise sotsiaalsed ja olmelised ennetuslikud meetodid. Kujunenud olukorras omandavad suurt tähtsust profülaktika viktimoloogilised aspektid.
Selle jaoks kõrvuti kurjategija isiksuse individuaalsete omaduste uurimisega tuleb osutada vajalikku tähelepanu kannatanu isiksuse ja konkreetse elulise situatsiooni uurimisele. Viimaste tundmine on vajalik seetõttu, et kuritegu on teatud elulise keskkonna ja süüdlase isiku ühiskonnavastaste põhimõtete vastasmõju tulemus. Konkreetses elulises situatsioonis avaldub aga teatud määral nii kannatanu isiksus kui käitumine.
Õiguskaitse praktika tõestab veenvalt seda, et kuritegude geneesises paljudel juhtudel etendavad olulist osa kannatanud ise.
Kannatanu isiksuse uurimine omab olulist tähtsust mitte ainult kuriteo kvalifitseerimiseks, vaid ka kuritegevuse uurimiseks ja ennetamiseks.
Viktimoloogiliste andmete tähtsust on rõhutatud mitmed autorid. Nii näiteks kirjutab V. Minskaja, et kohtupraktika loeb subjekti vastutust kergendavaks asjaoluks kannatanu amoraalset käitumist, mis teatavail asjaoludel käitumist vastutust kergendava asjaoluna, vaid kannatanu mitteõiguspärast käitumist, sidudes seda subjekti tugeva hingelise erutusega. Samas on teada, et tugeva hingelise erutuse tekkimine ei sõltu ainult välistest faktoritest, vaid ka isiku psüühilisest eripärast, tema emotsionaalse ärritatavuse tasemest jne.23
Seetõttu on viktimoloogiline problemaatika tervikuna , ja sealhulgas kuriteoohvrite kaitse, alati äratanud teadlaste huvi kriminaalõiguse, kriminoloogia ja kriminaalprotsessi valdkonnas.24
Samas on viktimisatsiooni probleemid eriti aktuaalsed . Nende õige lahendamine koos teiste ühiskonna ees seisvate sotsiaalsete ülesannetega soodustab efektiivsemat võitlust kuritegevusega.
1.3. Perekonna ja eakaaslaste mõju vägivaldsusele soodumuse arengule
Lapsed ja noorukid langevad sageli kuritegude, julma kohtlemise ja vägivalla ohvriks.
Lapse väärkohtlemine on mistahes käitumine lapse suhtes, mis alandab tema füüsilist ja psüühilist heaolu, seades ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi.25
Rohked uurimused laste ja noorukite psühhiaatria ja psühholoogia valdkonnas tõestavad veenvalt seda, et lapseea psühholoogilised traumad avaldavad tugevat mõju inimese kogu järgnevale elule, tema iseloomu kujunemisele, psüühilisele ja füüsilisele tervisele, ühiskonnas hakkamasaamisele.26
Mitmed autorid märgivad tähtsaid meditsiinilisi, sotsiaalseid ja kriminaalseid aspekte laste julmal kohtlemisel ja neil edaspidi omapärase "vägivalla tsükli" kujunemist, kus agressiivne vanema käitumise mudel antakse edasi põlvest põlve ja on olemas otsene korrelatsioon karistuse karmuse ja agressiivsuse väljenduse vahel.
Kuriteo ohvrid sageli muutuvad ise agressoriteks ja panevad toime raskeid kriminaalseid tegusid kuni tapmisteni välja. Just seetõttu julmuse ja vägivalla probleem laste suhtes on kogu maailmas tunnistatud prioriteetseks, mis on kinnistatud ÜRO lapse õiguste konventsioonis.27
Konventsioon laste õigustest tegi riigile ülesandeks kaitsta lapsi kõikide seksuaalekspluateerimise vormide ja suguliste võrgutuste eest. Nendel eesmärkidel peavad rahvuslik seadusandlus ja rahvusvahelise õiguse aktid tunnistama rahvusvahelise kuriteona selliseid tegusid, nagu lapse kallutamine või sundimine igasuguseks mitteseaduslikuks seksuaalseks tegevuseks; laste kasutamine seksuaalekspluatatsioonis, prostitutsioonis ja teoses ebaseaduslikus seksuaalses praktikas; laste ekspluateerimine pornograafiliste materjalide tegemisel. Nagu näha, Eesti Vabariigis peetakse nendest nõuetest kinni ja nad väljenduvad.
Karistusseadustiku sellekohastes karistusõiguslikes normides:28
- prostitutsioonisüüteod § 175 ja § 176;
- pornograafiasüüteod § 177 ja 178;
- seksuaalsüütegu §179;
- alaealisele vägivalla eksponeerimine § 180;
- alaealise kaasatõmbamine õiguslikult või eetiliselt taunitavale tegevusele § 181, § 182 ja 1821 .
Ning väljaspool 11. peatükki on laste ja alaealiste vastu suunatud kuritegusid käsitletud, kui enamohtlikke kuritegusid ning seal on peetud lapse alaelisust kuritegu raskendavaks asjaoluks. Seda on tehtud 9. ja 12. Peatükkide vastavates paragrahvides.
Prostitutsioonisüüteod on eelkõike seotud alaelise kaitsega , mis peab alaelisele tagam normaalse vaimse ja seksuaalse arengu. Normaalse seksuaalse arengu all mõeldakse alaealise arengut. Mida ei mõjutata eale kohatu seksuaalse elamusega või hoiaku kujunemisega.29
Käesoleval ajal eristatakse mitu olulist viisi laste vägivaldsest kohtlemisest: füüsiline, emotsiooniline vägivald, seksuaalne kuritarvitamine ja hoolimatu suhtumine. 30
Kalduvus vägivallale võib olla terve rea mitmesuguste mõjutuste tulemuseks. Nende hulgas ebapiisav armastus ja hellus ema ja isa poolt, vanemate julmus ja järjekindluse puudumine kasvatusmõjurite teostamisel varajases , last formeerivas eas, pärilikkus ja neuroloogiline baas, stressiseisundite tase ja ka see, millisel määral lapsel õnnestub või ei õnnestu ellu viia oma isiklikke püüdlusi. Emotsionaalset väärkohtlemist on tunduvalt raskem märgata ja ära tunda kui füüsilist ning seksuaalset väärkohtlemist, kuna temaga ei kaasne märgatavaid füüsilisi kahjusi ning pealegi esineb ta tihti koos teiste väärkohtlemise liikidega.31
Vähem olulised ei ole agressiooniga seotud väärtushinnangud, mis on olulised ühiskonna teatud segmendis ja see, kui tihti laps näeb teisi, kes kasutavad asgressiooni oma probleemide lahendamiseks (reaalses elus või/ja kinos ja teleriekraanil), ning kuidas laps on õppinud mõistma sotsiaalset maailma.
Inimene võtab omaks väga palju sotsiaalsest keskkonnast ja teistelt inimestelt vaatluse, kuulamise ja õppimise teel, mis etendab küllaltki olulist osa tema käitumise kujunemisel. Ei ole olemas ühte ja ainsat agressiivsete kalduvuste allikat, nagu ei ole ka ühte teed agressiivse iseloomu arenguks.32
Psüühilise tervise spetsialistid juba ammu vaatlesid perekonda kui “ sepikoda ”, milles luuakse nii individuaalset iseloomu ja mis on ka antisotsiaalsete kalduvuste peamiseks allikaks. 1926.a. läbiviidud 2000 alaealise kurjategija uurimise alusel tõestati, et vanemad avaldasid niivõrd tugevat mõju kurjategijate arengule, et lapsi oleks pidanud halbadest kodudest ära viima. Vähemalt mõnede inimeste jaoks varajane perekondlik kasvatus määrab oluliselt nende tulevased eluteed ja võib isegi mõjutada nende šansse saada õigusrikkujaks. 33
Karmide karistuste osa lapse kasvatamisel.
Vanemad võivad põhjustada kannatusi oma lastele nii ignoreerimise kui halva kohtlemisega. Ei tule imestada, et perekondades, kus laste suhtes on kasutusel jämedad ja karmid karistused, suure tõenäosusega kasvavad agressiivsed ja antisotsiaalsed noorukid.
Kõigepealt võib vaadelda tulemusi, mis saadi Massachusset’i projekti raames teostatud uurimustest Ligi 20% neist isikutest, keda lapseeas koheldi jämedalt või julmalt, olid süüdi mõistetud tõsiste kuritegude eest selleks ajaks, kui nad olid täisikka jõudnud, samal ajal kui analoogiliste kuritegude eest süüdimõistetute osa nende isikute hulgast, keda vanemda armastasid, oli ainult 11%.
Statistika andmed vägivalla kohta Ameerika peredes peegeldavad samuti protsessi, kus vägivald sünnitab vägivalda. Probleemsete perede liikmete poolt antud intervjuud kinnitavad, et mida sagedamini vanemda peksavad oma lapsi, seda sagedamini need lapsed lähevad kallale mitte ainult õdedele ja vendadale, vaid ka oma vanematele.
Äärmiselt agressiivsed noorukid kalduvad tõenäoliselt reageerima eriti agressiivselt, kui neid löövad isa või ema. J. Raid, Oregoni Sotsiaalsete uuringute keskuse psühholoog, tõestas seda perekondlike interaktsioonide statistilise analüüsi tulemustega. Tema poolt uuritud valimis ligikaudu vaid ühel juhul seitsmest normaalsed lapsed reageerisid oma vanemate punitiivsetele toimingutele mõningase agressiivsusega.
Noorukite puhul aga, kellele on omane asotsiaalne käitumine, agressiivse reageerimise tõenäosus oli tunduvalt kõrgem (ligi 35%), ning moodustas üle 50% antisotsiaalsete laste valimis, kelle suhtes nende vanemad kasutasid julmi karistusi. 34
Tähtis on ka see, et probleemsete noorukite agressiivne käitumine mitte ainult ei muutu nende jaoks harjumuspäraseks, vaid ka tasub end ära, s.o. osutub tasustatavaks. Sest reeglina suure tõenäosusega saavad nad seda, mida soovivad. Nende agressioon saab tasustatud , mis viib agressiivsete toimingute kordumisele ja agressiivse käitumise kinnistumisele.
Kuigi praegused seadused on andnud lastele märksa suuremaid õigusi ja vanemate võimu oluliselt piiranud, lubab ühiskond endiselt isadele ja emadele teatud piirides kasutada oma laste suhtes füüsilist mõjutamist Harrise küsitluse kohaselt (Harris Poll ), mis viidi läbi 1988 aasta lõpus, 86% ameeriklasi suhtus heakskiitvalt ihunuhtluse kasutamisse kodus.
Kooliõpetajad oma põhimassis ei vaidlusta samuti taolist «kasvatusvahendit». Alfred Kaduchin’I ja Judith Martin’i andmete kohaselt kaks kolmandikku 1972 aastal Rahvusliku haridusassotsiatsiooni poolt küsitletuid algkooliõpetajaid suhtus positiivselt kehalise karistuse kasutamisse koolis, ja pool kõigist viimases Gellupi küsitluses osalenuist õpetajatest samuti pooldas neile sellisel viisil sõnakuulmatute õpilaste karistamise õiguse andmist. 35
Tänu laialt levinud arvamusele, et füüsiline karistus on lapse käitumise kontrollimise vajalikuks ja efektiivseks meetodiks, paljud vanemad võtavad seda kasutusele kasvõi kord elus nendes situatsioonides , kui nende veendumuse kohaselt laps rikkus täiskasvanute poolt kehtestatud reegleid.
Rohkem kui 2% Ameerika lastest vanuses 15 kuni 17 aastat on saanud vanematelt niivõrd tõsiseid lööke, mis lubab neid lugeda vägivallale allunuteks. See näitaja kasvab 11%-ni, kui sellele lisanduvad olukorrad, kui vanemad lõid oma lapsi mingi esemega, näiteks supikulbiga.
Vanemate agressiivsete toimingute tõttu peksa saab selline laste hulk, et vähemalt ühes valitsuse uurimuses, mis oli pühendatud alaealiste pereliikmete julmale kohtlemisele , füüsilise vägivalla määratlust tuli piirata vaid selliste juhtumitega, mille puhul « trauma või vigastus olid sedavõrd tõsised, et andsid end tunda miinimum 48 tunni jooksul». Sellistes situatsioonides vanemad väga harva usuvad, et lastele füüsiliste vigastuste tekitamine on õigustatud sellega, et nad avalikult ei kuuletunud või panid toime halva teo.36
Kaduchin’i ja Martin’i laste julma kohtlemise juhtumite uurimus (mille tulemustest Wiskonsini osariigi lastekaitse töötajad teatasid võimudele) lubas kindlaks teha, et enamus lapsi, kes olid julma kohtlemise objektiks vanemate poolt, panid eelnevalt toime laiduväärt tegusid. Enamgi veel, peaaegu 21%-s intsidentidest alaealised käitusid ise agressiivselt enne seda, kui neid hakkasid peksma vanemad. Teised nende spetsialistide poolt kogutud andmed annavad veel rohkem informatsiooni sellise käitumisliini kohta.
Kui uurijad hakkasid detailsemalt küsitlema mehi ja naisi, kes olid tunnistanud laste julma kohtlemise fakti, ilmnes , et üle 60% vanematest olid veendunud füüsilise mõjutuse vahendite õigustatuses. Nende täiskasvanute seisukohalt olid lapsed neile avalikult vastu hakanud. Seetõttu vanemad tegid vaid seda, mida pidi tegema. Ilmselt kaitsesid nad sel juhul oma autoriteeti selliste vahenditega, mida lubasid nende keskkonnas kehtivad ühiskondlikud normid.37
Nende tulemuste sisemine tähendus on üsna huvitav. Kuna paljud ameeriklased arvavad , et sõnakuulmatute laste karistamine on normaalne nähtus, ei pea nad end vägivalda kasutatavateks isikuteks sel hetkel, kui löövad last, kes on rikkunud vanemate keeldu.
Enamus neist isegi ei taju vägivallana neid julmi karistusi, mida rakendasid nende vastu lapsepõlves nende endi vanemad. «Vägivald» on selliste inimeste arvates seadusevastane, kuid õigustatud kõrvakiilud ja vopsud kujutavad endast normaalset nähtust. Kuna on ilmne, et halb kohtlemine peab ületama teatud piirid, et seda saaks vaadelda vägivallana, seetõttu saab siin järgida Myrrei Straussi määratlust, kes käsitleb seda mõistet kui nähtust, mis põhjustab füüsilist vigastust või on võimeline seda esile kutsuma.
Nii perekond kui eakaaslased ja veel rida faktoreid teevad oma panuse antisotsiaalsete käitumismallide kujunemisse. Eeldatakse, et eakaaslaste deviantsete gruppide mõju toetab ja isegi võimendab perekonnas saadud õpetuse mõju.38
Perekonnasisene seksuaalvägivald
Enim varjatuks laste julma kohtlemise liigiks on peresisene seksuaalvägivald – intsest, mis tihti viib spetsiifiliste tervisekahjustuste tekkele ja seetõttu on rahvusvahelistes haiguste klassifikatsioonides ja paljude uurijate poolt eristatud iseseisvaks probleemiks. Erialakirjanduses märgitakse, et laiemas tähenduses intsest kujutab endast mitte ainult verepilastuse seksuaalkontakti lähisugulaste vahel39, vaid ka igasugust seksuaalkontakti inimeste vahel, kes on liiga lähedased tavaklassifikatsiooni järgi, ja seetõttu rikuvad eksogaamia tavanorme (kreeka keeles ekso gamos – abielu).40
A. Podgorecki arvates esineb verepilastusi sagedamini isade ja tütarde vahel. S. Weinberg eraldab siin kolme tüüpi isasid:
- isad -introvedid;
- isad-psühhopaadid.
- pedofiiliakalduvustega psühhoseksuaalselt infantiilsed isad.
Sellised mehed kasutavad küllaltki tihti intesti. Nende abikaasad on sageli vahekordade arvu piiranud või vahekordadest üldse loobunud. Samas aga taluvad nad mehe käitumist või teesklevad, et ei tea seda.
B. Slusareyk analüüsis Poolas aastatel 1970-1975 avastanud 310 verepilastise juhtumit. Tema andmetel kestis enamik neist suhetest ühest kuni kolme aastani- Enamik perekondadest olid paljulapselised, esines materiaalseid probleeme ja suurem osa ohvreid oli materiaalses sõltuvuses kurjategijatest. Verepilastuse peamiseks põhjuseks oli alkoholism või alkoholi kuritarvitamine. Kui verepilastusest sündis laps, siis vanemad häbenesid rohkem seda, et laps sündis väljaspool abieu, kui tõsiasja, et laps on sündinud verepilastuslikust vahekorrast.41
K. Kirklandi ja B. Baueri andmetel registreeritakse USA-s igal aastal 36 000 verepilastuse juhtumit. Et teha kindlaksverepilastuse hilisemat mõju naise psüühikale, uuris B. Brooks täiskasvanud naisi, kes lapsena olid langenud verepilastuse ohvriks. Ta tuvastas, et neil naistel esines sagedamini emotsionaalsed häired (hirm, agressioon), masohhistlike tendentse, seksuaal - ja abielulisi probleeme.42
Statistilised andmed laste seksuaalsest ahistamisest erinevates riikides on üsna vastuolulised, kuid nad vapustavad oma mastaabiga: USA ja Suurbritannia 20 kuni 30 % täisealistest naistest ja 10 % meestest olid lapseeas allutatud erinevatele seksuaalsetele rünnetele.43
Tähelepanu köidab suur hulk juhtumeid seksuaalsest vägivallast laste üle Eestis. 2006. aasta jooksul registreeris politsei 131 juhtumit seksuaalvägivallast alaealiste üle, 53 juhtumi korral olid kannatanuteks lapsed vanuses kuini 14 aastat, 7 juhtumi korral mudilased .44
Rosental M. Ja Tilk K. andmetel on seksuaalset väärkohtlemist tunnistatud 70 protsenti küsitletusest lastest.45 Seepärast on oluline lastekaitse seksuaalküsimustes. Seksuaalsuhetes on tähtis enesemääramisõigus, mis tähendab isiku õigust valida endale partner ja ise otsustada, kas, kellega, millal ja mil viisil ta seksuaalvahekorda astub või muid seksuaalseid toiminguid sooritab.46
Piisab Eesti seadusandlike aktide analüüsist, kus on millalgi reglementeeritud abielu ja perekonnaga seotud küsimusi, et veenduda selles, et nende seaduste objektiks on nii hoolitsus tulevaste põlvede tervise eest ja nende kaitse järglastele kahjulike lähisugulus-seksuaalkontaktide eest, kui ka ühiskonnaliikmete seksuaalse enesemääratluse põhimõtete kaitse, samuti nende tulevase elu legitiimsuse tagamine nii perekonna,- üldtsiviil- ja muus plaanis.
Kehtiva Perekonnaseaduse § 4 sätestab ühe peamise abielu sõlmimist takistava tõkkena, et ei ole lubatud abielu sõlmimine otsejoones ülenejate või alanejate sugulaste vahel, vendade ja õdede, poolvendade ja –õdede, lapsendajate ja lapsendatute, samuti sama isiku poolt lapsendatute vahel.
Karistusseadustiku § 144 sätestab suguühenduse keelu alaneja sugulasega ja näeb karistusena ette kuni 5-aastase vangistuse vanema, vanema õigustega isiku või vanavanema poolt lapse või lapselapsega suguühendusse astumise eest.
Statistilised andmed laste suhtes toime pandud seksuaalvägivalla kohta on erinevates riikides üsna vasturääkivad, kuid on tähelepanuväärselt mastaapsed, nii on 20 kuni 30% täisealistest naistest ja 10% meestest USA-s ja Suurbritannias lapsena sattunud erinevate seksuaalsete rünnete alla.
Tuleb märkida suurt hulka laste kallal toime pandud seksuaalvägivalla juhtumeid Eestis. 2006. a. jooksul politsei registreeris 131 seksuaalvägivalla juhtu kuni 18- aastaste alaealiste suhtes, 53 juhul ohvriteks olid kuni 14-aastased lapsed, 7 juhul aga väikelapsed.
Rosental M. Ja Tilk K. Andmetel on seksuaalset väärkohtlemist tunnistatud 70 protsenti küsitletusest lastest.47 Seepärast on oluline lastekaitse seksuaalküsimustes. Seksuaalsuhetes on tähtis enesemääramisõigus, mis tähendab isiku õigust valida endale partner ja ise otsustada, kas, kellega, millal ja mil viisil ta seksuaalvahekorda astub või muid seksuaalseid toiminguid sooritab.48
Karistusõigustikus on sätestatud noorema kui kümneaastase isiku arusaamisvõimetus, mis tähendab, et noorem kui kümneaastane isik loetakse seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude mõttes arusaamisvõimetuks. Alla 10-aastased ei saa seksuaalkuritegude puhul aru toimunu kui kuriteo tähendusest ega suuda anda toimunule vajalikku sotsiaalset hinnangut . Autori arvates peaks olema mõiste puhul „arusaamisvõimetu“ vanuseline piir seksuaalse enesemääramise vastastes süütegudes olema kõrgem, sest ka 10 ja 11-aastane laps ei saa veel aru seksuaalelu ja seksuaalvabaduse mõistest.49
Kasvab selle probleemi eri tahkude analüüsile pühendatud publikatsioonide hulk; seksuaalvägivalla esmaste ja kaugemate tagajärgede raames kirjeldatakse posttraumaatilisi stressiseisundeid, distressi, isiksuse häireid, deviantset seksuaalset ja autodestruktiivset käitumist, alkoholismi, narkomaaniat ja isegi psühhopaatilisi seisundeid.
Psühhogeensete häirete keerukus ja omapära pikaajalise perekonnasisese seksuaalvägivalla – intsesti puhul seieneb selles, et need arenevad mitte peale ühekordset massiivset psüühilist traumat, vaid omapärase seksuaalse trauma prolongeeritud mõju tulemusel, millele lisanduvad mõnikord teised julma ja hoolimatu kohtlemise liigid sugulaste poolt.
Seksuaalse trauma toimemehhanismid sõltuvad sel juhul tema eripärast: massiivsusest (seksuaaltoimingute sagedus ja raskusaste ), ägeda, mittespetsiifilise, šokeeriva või mitteagressiivse traumeerimise ülekaalust, mis viimasel juhul omandab "elus juhtuva situatsiooni" iseloomu ja sellele kaasneb ründaja käitumise imiteerimine lapse poolt. 50
Peale selle, seksuaalsete ekstsesside mitteühemõttelisuse tingib laste vanus, millest alates nad sattusid ründe alla, nende psühhoseksuaalse ja psüühilise arengu tase, samuti nende bioloogiline ja isiksuse psühholoogiline eripära.
Vaatamata paljudele kliiniliselt väljakujunemata vormidele , varajases eas alanud ja kauaaegse intsesti korral, kannatanutel tekivad iseloomulikud teatud dünaamikaga psüühilised häired, mis mahuvad isiksuse omapäraste psühhogeensete ja patokarakteroloogiliste arengute raamidesse. Psühhogeensete arengute aluseks on distress, mis kasvab üle depressiooniks afektiivse kurnatusega, millega käib kaasas isiksuse ja psühhoseksuaalsete häirete kujunemine.
Oluline on ka see fakt, et intsesti korral seksuaalvägivald lähtub lähedastelt inimestelt, kelle vastu lastel on algusest peale olemas usaldus ja kiindumustunne. Esimesedki seksuaalekstsessid hävitavad usu ja tingivad lastel kaitsetuse ja pideva ohu tunde.
Samas väikesed lapsed ei mõista seksuaalsete toimingute spetsiifilist sisu ja ei tunneta neid kui psüühilist traumat. Seetõttu esimesel etapil (psühhogeenne sensibilisatsioon) seksuaalsed ekstsessid põhjustavad afektiivseid šokilähedasi reaktsioone, millele järgnevad asteenilised ja neurootilised ilmingud.
Laste kasvades, psühhoseksuaalse küpsemise käigus koos teadmiste saamisega seksuaalsuhete ja moraalsete ning kõlblusnormide kohta, neil tekib arusaamine intsestist kui ühiskondlikult vastuvõetamatust vormist. Seetõttu teisel (neurootilisel) etapil ligikaudu puberteedieelses eas kannatanutel kujuneb välja afektiivselt küllastunud läbielamuste kompleks , püsiv negatiivne suhtumine kallalekippujasse, tekivad depressiivsed ja isiksuslikud häired, agressiiv-autistlik fantaseerimine.51
Kliiniliste karakteristikute esinemise järgi on sagedasemad asteenilis-depressiivsed seisundid, orgaaniliselt stigmatiseeritud isikutel depressioon on düsfoorilise värvinguga. Valdavalt esineb neurootiline häirete tase, kuid võivad välja areneda ka sügavad depressiivsed seisundid koos rudimentaarsete psühhopaatiliste lisanditega, auto- ja heteroagressiivsete mõtete ja tendentsidega.
Fantaseerimise sündroomi struktuuris on tüüpilised fantaasiad vägivallatsejast vabanemise teemal, kujutatakse ette tema hukkumist õnnetusjuhtumi tagajärjel või isegi enda osalust tema surmas. Isiksuslike struktuuride transformeerumist iseloomustab mosaiiksuse suurenemine koos sensitiivse skisofreenilisuse või eksplosiivsuse ülekaaluga.
Patokarakteroloogilise variandi puhul on tuvastatud igapäevase traumeerimise kombinatsiooni vanematepoolse otseselt sotsiaalselt vastuvõetamatute seksuaalse aktiivsuse vormide kultiveerimisega ja lapsepoolset perekonnas olemasolevate suhete imiteerimist. Sel puhul on tüüpiline ilmsete psühhopaatialaadsete häirete olemasolu, millega kaasneb psühhoseksuaalne düsontogenees varajase ja väärastunud seksuaalsuse kujul. Sellistele lastele on omane seksualiseeritud käitumine ja mängud, millesse nad kaasavad teisi lapsi. Taoline käitumine on sekundaarse viktimisatsiooni näiteks ja soodustab nendevastaste rünnete teostamist juba teiste isikute poolt.52
Noorukieas hakkavad patokarakteroloogilise isiksuse arengu ja moonutatud kõlbeliste ettekujutustega tütarlapsed sageli elama korrapäratut seksuaalelu, kergesti kallutatakse prostitutsiooniga tegelema, võivad ise osa võtta grupiviisilisest seksuaalvägivallast alaealiste suhtes. Pole ammu saladus, et tänapäeval on prostitutsioon tugevasti noorenenud.
Eesti politseile on teada mitmed noorukid, otseses mõttes 10-12-aastased lapsed, kes tülitavad tänavatel mehi seksuaalakti eesmärgiga.
Alaealine tunnistatakse kallutatuks prostitutsioonile kõigil juhtudel, kui teine teovõimeline isik kallutab last või noorukit müüma kolmandatele isikutele oma keha seksuaalteenuste kujul.
Seadus ei anna ammendavat loetelu alaealise prostitutsiooniga tegelemisele kallutamise liikidest ja vormidest . Kallutamine võib seisneda hea teenistuse ja kerge elu lubamises, kuid samas ka mitmesugustes ähvardustes, šantaažis jne. Prostitutsioon kui seksuaalpartnerluse tasulise teenuse pakkumine eeldab seksuaalühte olemasolu53 (Karistusseadustiku, edaspidi KrS § 141 lg 1 definitsioonis), või muud sugukire rahuldamist vormis, mis erineb suguühtest (KrS § 142 lg 1).54
Vägivald naise suhtes lapse nähes
Rääkides perevägivallast eristatakse millegipärast ainult vahetuid konflikti osalisi – meest ja naist. Seejuures ei tohi unustada kolmandat poolt – last, kes on vägivalla tunnistajaks.
Arenenud riikides hulgas esineb perekonnasisese vägivalla ja abikaasade tapmiste kõrgemaid näitajaid Ameerika Ühendriikides.
Perevägivalla ohvriteks saab ligi neli miljonit inimest aastas, kusjuures peamiselt naistele tekitatud vigastuste arvel.55
Vaatamata naiste õigusliku seisundi teatud paranemisele ühiskonnas on seadusliku kaitse järele pöördumine nende jaoks – eriti neile, kes on sattunud perevägivalla alla, raskendatud. Politseis levinud hoiak mitte sekkuda perekonfliktidesse teab korravalvureid selles osas kasutuks.
Taolistel väljakutsetel nad püüavad piirata oma osalust konflikti summutamisega, kuid mitte süüdlase väljaselgitamisega.
Tuleb märkida, et tänapäeval on eesti peredes vägivald omandanud ärevaks tegevad mõõtmed, mida tõestavad regulaarselt massiteabevahendites regulaarselt avaldatavad andmed. Näiteks kinnitab ajakirjanik Agnes Kuus toetudes faktilisele materjalile, et Eestis on vägivalla ohvreid rohkem, kui kohti turvakodudes (nt Tallinna naiste kriisikodu), mis on loodud perevägivalla eest põgenevate naiste päästmiseks. 56 «Noor perevägivalla käes kannatav naine – kirjutab A. Kuus – üritas leida kaitset endale ja lastele naiste kriisikodus. Kuid ükski Tallinna varjupaik ei võtnud teda vastu ülerahvastatuse tõttu». 57
Inimesed muutuvad agressiivseteks, kui tunnevad end abitutena. Lähedased inimesed muutuvad taolisteks erinevaid teid pidi. Võib olla abitu materiaalses või psüühilises mõttes. Suhete agressiivsus ei sõltu päritolust, sotsiaalsest kuuluvusest ega materiaalsest heaolust.
On uuritud vägivallatsenuid mehi ja naisi, kes lihtsalt ei osanud teisiti lahendada konfliktsituatsioone. Selgus, et neid peksti lapsepõlves. 58
Perekonnas, kus võimutseb vägivald, ei suuda tavaliselt kumbki pool adekvaatselt hinnata, kui suurt psüühilist traumat põhjustab asjade seis lapsele. Kuigi vägivald võib olla suunatud üldse mitte lapsele, kannatavad lapsed nii nähtu tõttu kui ka hinges läbielatavate olukorra mõtestamise tagajärgede tõttu. Vanemad seejuures arvavad, et kuna laps otseselt vägivallast ei kannata, siis see teda ka ei puuduta.
Lapsed teavad alati peres toimunud vägivallast. Öösel nad ärkavad tüli kuuldes, kuigi vanemate arvates nad magavad . Lapsed võivad mitte mõista tüli põhjust, kuid emotsionaalsel tasandil saavad nad aru, et toimub midagi halba. Nad näevad ja kuulevad, kuidas isa alandab ema. 59
Paljud püüavad ema kaitsta ja võtta endale vastutuse toimuva eest. Neil on süütunne, jõuetus ja meeltesurutis jätkuva vägivalla tõttu. Lapsed võivad kannatada süütunde tõttu veel ka sellepärast, et kõigele vaatamata armastavad nad edasi vägivalda toimepanevat isa.
Osalus vägivalla tunnistajana võib saada lapse posttraumaatilise stressireaktsiooni põhjuseks. Kui poeg kasvab peres, kus ema pidevalt solvatakse või lüüakse, omandab ta automaatselt, et ema ei vääri mingit austust. Veel üks samm, ja poiss saab aru, et mitte ainult ema ei saa solvate siis, kui talle pähe tuleb, aga ka kõik teised naised ei vääri suuremat austust. Naised ongi selleks, et mehed saaksid peksta ja alandada neid. Kui sellises peres kasvab tütar, omandab ta arusaama, et naine peab olema valmis selleks, et teda hakatakse peksma. Ta harjub mõttega, et mehe vägivald ja julmus on elu lahutamatu osa, ja kui see juhtub ka temaga, siis ta lihtsalt harjub sellega elama. 60
Seega, isad annavad poegadele edasi pimedat enesekindlust ja julmust. Pojad võtavad üle isa käitumismudeli ja järgivad seda oma pereelu seadmisel61, naised aga jätavad tütardele pärandiks lootusetuse tunde ja madala enesehinnangu, pidades end seejuures teise või kolmanda sordi inimesteks.
Poegade poolt emade kallal toime pandud füüsilise või seksuaalse vägivalla juhtude kasvu foonil on veel sagedasem vendade vägivald õdede kallal ja noormeeste vägivald neidude kallal. Olles isa mõju all, ilmutavad mõned poisslapsed julmust vastassoo esindajate suhtes veel varajases eas, teised aga muutuvad talumatult enesekindlateks ja egotsentrilisteks.62
1.4. Verbaalse ja füüsilise ründe ohver
Provokatiivsed ründed ei ole üldsegi harvad : otsene provokatsioon, verbaalne või füüsiline, kutsub sageli esile agressiivse reaktsiooni.63
Provokatsiooni tugev mõju agressiooni aktualiseerimisele leidis formaalse tõestuse reas laboratoorsetes eksperimentides. Näiteks reas uurimustes, mida teostas Taylor oma kolleegidega (Borden, Bowen & Taylor, Dengerink & Bertilson, Dengerink & Myers, Taylor), oli välja selgitatud, et enamus inimesi reageerib provokatsioonile otsustava vasturünnakuga.64
Nendes eksperimentides katsealused võistlesid paarikaupa reaktsiooni kiiruse ülesannete täitmises, ja kaotanu sai karistada elektrilaenguga. Võimalike laengute võimsuse diapasoon oli eelnevalt kummagi mängija poolt määratud, nii et igaüks justkui oleks kontrollinud laengu võimsust, mida pidi saama kaotuse korral tema vastane. Eksperimendi tingimuste kohaselt tõsteti voolu pinget võrgus sujuvalt, millest iga katsealune tegi järelduse, et nimelt tema vastane on valinud järgmise "karistuse" jaoks suurema võimsusega elektrilaengu.
Enamuse katsealuste reaktsioon sellele situatsioonile oli üsna sirgjooneline: vastuseks provokatsioonile nad reeglina suurendasid järgmise elektrilöögi võimsust, pidades kinni põhimõttest "hammas hamba vastu", aga mitte "keera teine põsk ette". Nähtavasti nad püüdsid maksimaalselt võrdsustada agressiooni taset.
Verbaalne provokatsioon on samuti võimeline aktualiseerima agressiivsed toimingud , kasutatakse ju sõnu märksa sagedamini kui rusikaid, jalgu või relva. Teatavasti võivad "tapvad" kommentaarid ja teravad märkused haavata vaata et valusamalt kui otsene füüsiline mõjutus. Kui selliseid kommentaare teeb inimene, kelle arvamust me hindame, või kui nende abiga meid alandatakse teiste inimeste juuresolekul, võib see osutuda äärmiselt ebameeldivaks üleelamiseks.
See, et sellised toimingud kutsuvad sageli esile võimsa vasturünnaku, oli demonstreeritud paljudes laborieksperimentides, milles katsealused, keda solvas teine inimene, olid valmis karistama teda võimsa elektrilaenguga või mingil teisel viisil. Need tulemused seletavad, miks intsidendid, mis algasid irvitustest või solvangute vahetamisest, võivad kiiresti üle kasvada metsikuks kakluseks.
Psühholoog Richard Felson’i uurimuses võib leida näidet selle kohta, kuidas ähvardused ja solvangud kasvavad üle füüsiliseks vägivallaks. Analüüsides politseiaruandeid vägivaldsete kuritegude kohta ja küsitledes paljusid inimesi nende isiklikust kogemusest vägivallaga kokkupuute kohta, Felson selgitas välja tüüpilise mudeli, kuidas konflikt läheb üle füüsilise vägivalla staadiumisse (mõnel juhul tapmine või raskete kehavigastuste tekitamine). Felsoni andmed rõhutavad antud peatüki peamist mõtet: agressioon on vähemalt kahe inimese vastasmõju protsess.65
2. KURITEGELIKU KÄITUMISE AJENDID
2.1. Ajend kui kuritegeliku käitumise alus
Kuritegeliku käitumise aluseks on ühed või teised ajendid. Milliseid sügavaid psühholoogilisi faktoreid peegeldavad need ajendid, milles seisneb nende subjektiivne tähendus? Kuritegude ajenditena esinevad erinevad isiksuse eneseteadvuse "elemendid".
Kuritegude ajendite seas on esikohal isiksuse huvid (materiaalsed, ametialased , isiklikud, sugulas - või eluruumi huvid jne), neile järgnevad tunded (kättemaks, armukadedus , kadedus, vihkamine jm), seejärel tulevad isiksuse vajadused, vaated, veendumused, ideaalid ja harjumused. Huvi võib määratleda kui isiksuse spetsiifilist suhet objekti selle elulise tähenduse ja emotsionaalse veetlevuse tõttu. 66
Karistusseadustik mõnikord eristab isiku huvisid iseseisva kuriteo ajendina. Näiteks kasuahnus ja muud isiklikud huvid on spetsiaalseteks ajenditeks võimu või ametiseisundi kuritarvitamisel.67
Paljudel juhtudel ei ole huvid otseselt nimetatud seaduses kuriteo ajendina. Siia kuuluvad näiteks kasuahnuse huvid varguse toimepanemisel,68 röövimine,69 kelmus 70. Ajendid konkretiseeruvad vajaduses, mis määravadki ajendite suunistuse.
Ühel inimesel ei saa olla lõpmatut hulka vajadusi, kuid motivatsioonisfääri rikkus väljendub nende mitmekesisuses ja vastastikuses täiendamises. Mõjutades üksteist vastastikku, vajadused võimendavad või tugevdavad üksteist, tekitavad vastuolusid, mille tulemuseks võib saada moraalitu või isegi kuritegelik käitumine.
Üksikud teod, seda enam aga inimese käitumine tervikuna, sealhulgas kuritegelik, on suunatud enamasti mitte ühe, vaid mitme ajendiga, mis on omavahel keerulistes hierarhilistes suhetes. Nende hulgas on olemas juhtivad, mis stimuleerivad käitumist, annavad sellele isiksusliku mõtte. Nii ei ole enamikul juhtudel varguste aluseks ainult kasuahnuse ajendid, vaid ka isiksuse enesekehtestamise ajendid prestiižse (referentse) grupi silmis . Peale selle, uuringutega on kindlaks tehtud, just juhtivatel ajenditel on tunnetamatu iseloom. Seetõttu kurjategijad paljudel juhtudel ei suuda anda mõistlikku seletust, miks on nad antud kuriteo toime pannud. 71
Üldistades viimaste aastate uurimusi, võib eristada järgmisi antisotsiaalse tegevuse ajendeid:
- enesekehtestamise (staatuslikud);
- kaitseajendid;
- asendusajendid.
2.2. Eneseteostuse ajendid
Vajadust ennast teostada panna on tähtsaim vajadus, mis stimuleerib inimese käitumise laialdasimat spektrit. See väljendub inimese püüdes teostada end sotsiaalsel, sotsiaal-psühholoogilisel ja individuaalsel tasandil.
Juhtudes olema lapsepõlves deformeerunud psüühikaga ohver, mille põhjuseks võivad olla puudused suhtluses vanematega, ebasoodne sotsiaalne keskkond, inimene püüab ületada oma mittetäisväärtuslikkust, ebakindlust, ta soovib end teostada ja ületada teisi kuritegude toimepanemise teel, sest seaduslikul teel see tal ei õnnestu.
Isiksuse eneseteostus sotsiaalsel tasapinnal tähendab püüdlust sotsiaalse seisundi saavutamise järele, mis on seotud isiksuse tunnustamisega erialase või ühiskondliku tegevuse valdkonnas. See on tavaliselt seotud prestiiži ja autoriteedi, eduka karjääri, materiaalse hüvede kindlustamisega.72
Eneseteostus sotsiaal-psühholoogilisel tasandil on seotud sooviga saavutada isiklikku seisust e. staatust, s.t. tunnustust isiklikult tähtsa ümbruskonnaringi käest, milleks on perekonna, referentsgrupp (sõbrad, eakaaslased, töökaaslased). Kuid see võib olla ka rühm, kellega inimene ei kontakteeru, kuid kuhu soovib sattuda, saada selle liikmeks. Sellisel juhul kuritegu esineb tema taolisse gruppi sisenemise vahendina, tunnustuse saavutamise vahendina. Eespool kirjeldatu on enim iseloomulik noorte jaoks.
Isiksuse eneseteostus individuaalsel tasandil on seotud sooviga saada kõrget hinnangut ja enesehinnangut, tõsta eneseteadvust. Seda saavutatakse selliste tegude sooritamise teel, mis, inimese arvates, soodustavad mingite psühholoogiliste nõrkuste, puudujääkide ületamist ja samal ajal rõhutavad isiksuse tugevaid külgi. 73
Enamjaolt taoline enesekehtestamine toimub tunnetamata. See on iseloomulik, näiteks, riisujatele, nõndanimetatud prestiižsele tüübile, kes soovivad saavutada teatud sotsiaalset taset või säilitada seda iga hinnaga, sealhulgas kuritegelikuga. Sellise taseme kättesaamatuks jäämine, veel enam aga kaotamine, tähendab nende elus katastroofi.
Nimetatud isiksuse «kehtestamise tasandeist» nimelt eneseteostus on tõenäoliselt esmatähtis, stimuleerides tunnustamise janu sotsiaalsel ja sotsiaal-psühholoogilisel tasandil.74
End teostade tunneb inimene ennast üha sõltumatuna, laiendab oma olemuse psühholoogilisi piire , muutub ise muutuste allikaks ümbritsevas maailmas, tehes seda endale ohutumaks. See lubab tal paista vajalikus valguses tema jaoks tähtsa grupi silmis, aga ka ühiskonna silmis. Need põhjused, täiendades teineteist vastastikku, võimaldavad indiviidile sisemist psühholoogilist rahulolu ja ohutuse tunnet .
Pistisevõtjate ja raiskajate hulgas leidub isikuid, kes püüdlevad eneseteostusele nii sotsiaalsel, sotsiaal-psühholoogilisel kui ka individuaalsel tasandil. Varaste , röövlite ja kelmide hulgas leidub sagedamini neid, kes kehtestavad end teisel ja kolmandal tasandil.
Mõnikord kasuahne kuriteo toimepanemine kindlustab inimesele peale seisuslike veel ka mingite sisemiste probleemide lahenduse. Materiaalsete hüvede omandamine annab inimesele kindlustunde, vähendab rahutust oma sotsiaalse määratlematuse pärast, kõrvaldab, tõsi küll, enamasti ajutiselt , kadeduse, isikliku väärtusetuse tunde.75
Eneseteostus vägistamise kaudu
Vägistamist on alati hinnatud üheks kõige raskemaks isikusevastaseks kuriteoks ja seepärast on karistatakse ka tulevikus vägistamise eest rangelt . Teisiti see ei ole mõeldav, kuna seksuaalsuhted mängivad inimese ja ühiskonna elus küllaltki olulist rolli, avaldades mõju ühiskonna kultuuritasemele. Sugutung on üks elu põhiinstinkte. Loomulikult ei karista seksuaaltungi eest, vaid selle tungi raguldamise ühiskonnavastase vormi eest.76
Vägistamist on alati hinnatud üheks kõige raskemaks isiksusevastaseks kuriteoks ja seepärast on karistatud ja karistatakse ka tulevikus vägistamise eest rangelt.
Vägistamine on rünnak inimese ühe põhilise inimõiguse - seksuaalne enesemääramisõiguse vastu. Seksuaalne enesemääramisõigus on isiku õigus vabalt valida kas, kellega, millal ja mil viisil ta seksuaalvahekorda astub. See tuleneb inimeste põhiseaduslikust õigusest isikupuutumatusele77 ja vabale eneseteostusele.78 Vägistamine kahjustab mitte ainult ohvri füüsilist vaid ka vaimset tervist, kuna on kehaline rünne, mis tekitab hirmu, alandust jm negatiivseid emotsioone, kusjuures välistatud ei ole kehavigastuse või psüühikahäire tekkimine.
Enamus vägistamisi pannakse toime poiste ja meeste poolt tüdrukute ja naiste vastu. USA andmetel moodutavad naiste poolt toime pandud vägistamised kuni 5%, meeste poolt toimepandud vägisatmised moodustavad keskmiselt 98%.
Vägistamised võib jagada kaheks vastavalt sellele, kas teo sooritas üksikisik või kahest ja enamast isikust koosnev gupp. Vägistamise liigid on esitatud lisas (lisa 1).
Vägistamine on levinud juhtiv ajend vägivalla toimepanemisel, mida sagedamini teostab mees naise vastu. See ei ole ainult seksuaalvajaduse rahuldamine ja eraomandusliku psühholoogia ilming ning primitiivne suhtumine naisesse, mitte ainult lugupidamatus naise au vastu, kuid kõigepealt enda isiksuse teostamine sellisel värdjalikul ja ühiskondlikult ohtlikul viisil.
Aastast aastasse peaaegu ettemääratult rahvusvaheline kriminaalstatistika märgib seksuaalkuritegusid toimepanevate sarikurjategijate, sealhulgas vägistajate, ilmumist riikides sõltumata nende riikide poliitilisest, majanduslikust ja kultuursest situatsioonist. Nimetatud asjaolu pakub ilmselt teaduslikku huvi. Käesoleva ajani ei olnud sarivägistamised veel komplekssete teadusuuringute objektiks, kuigi need kuriteod on kõrge ühiskonnaohtlikkusega, neid iseloomustab kõrge latentsuse tase, nad põhjustavad negatiivseid füüsilisi ja psüühilisi tagajärgi, mille hulgas fikseeritakse surmajuhtumeid (tapmisi ja suitsiide).
Ilmne on vajadus teha uuringutes ja profülaktilise mõju väljatöötamisel aktsent just sarivägistajatele kui kurjategijatele, kel on iseloomulik eripära, mis eristab neid eri kategooriasse.
Vajalik on igakülgselt teoreetiliselt uurida sarivägistamiste kriminoloogilisi ja kriminaal-õiguslikke karakteristikuid, neid toime panevaid isikuid, samuti taoliste kuritegude ohvreid ja välja töötada selle alusel teaduslikult põhjendatud ettepanekuid ennetavate meetmete täiustamiseks. Sellised meetmed lubaksid õigeaegselt välja selgitada isikuid, kel on kalduvus sarivägistamiste toimepanemiseks, ja mõjutada neid isikuid determineerimaks nende kuritegelikke toiminguid. 79
Sarivägistamiste toimepanemise aluseks on keeruline ajendite kogum, mis on seotud sisemise ebamugavuse ja pinge maandamise, oma enesehinnangu muutmise, sisemise seisuse tõstmise ja eneseteostusega enda silmis naise kallal teostatava vägivalla abil. 80 Suure hulga vägistajate seas on reeglina olemas püsiv asotsiaalne suundumus, mis on välja kujunenud erinevate faktorite negatiivse mõju tõttu, sealhulgas noorukieas tulevase kurjategija kallal teostatud vägivald vanemate või eakaaslaste poolt, ning saadud kesknärvisüsteemi traumad. 81
Eesti Karistusseadustik määratleb vägistamist kui «suguühendust inimesega tema tahte vastaselt vägivalla kasutamisega, või ära kasutades tema seisundit , kui tal puudus võimalus osutada vastupanu ja mõista toimuvat».82
Avades suguühenduse mõistet, nimetatud paragrahvi kommentaari autor Margus Kurm nimetab, et «suguühendus võib olla nii hetero - kui homoseksuaalne, samuti võib kanda soodoma iseloomu». Autori arvates vägivald teostatakse isiku poolt, kes algatab suguühendust kannatanu tahte vastaselt, surudes sellise ühenduse teisele indiviidile peale.
Vägivaldse suguühenduse puhul süüdlane võib olla nii aktiivseks kui ka passiivseks pooleks. «Enamgi veel, - kirjutab Margus Kurm, - süüdlaseks võib olla isik, kes sunnib kannatanut vägivaldseks suguühenduseks loomaga». Eesti teadlased jagavad seisukohta, mille kohaselt vägivald isiksuse kallal väljendub kõigepealt õigusvastases kannatanu organismi ja psüühika mõjutamises tema tahte vastaselt. Nii, Margus Kurm nimetab õigustatult, et vägivalla all kriminaalse õiguse mõttes tuleb mõista füüsilisi ja psüühilisi õigusvastaseid toiminguid, mis vastavad tapmise (KrS § 113), raske tervisekahjustuse tekitamise (KrS § 118), kehalise väärkohtlemise (KrS § 121) või piinamise (KrS § 122) koosseisule. 83
Vägistamine on raskeim , kuid samal ajal ka levinuim kõigist seksuaalse enesemääramise vastastest süütegudest. Erialakirjanduses kirjeldatakse, et paljude riikide kriminaalkohtu praktikas on seksuaalsete rünnete ohvrite kriminaalsituatsioonis käitumise hindamise probleem «raskeim ja enim vaidlusi põhjustavaks». Peamised raskused kontsentreeruvad küsimuse ümber, milline oli kannatanu tahe juhtudel, kui ta objektiivselt olemas olnud võimalustel vältida suguühendusse astumist (puudub jäme vägivald, on olemas võimalus põgeneda, abi kutsuda) ei astu selleks mingeid samme . Enamgi veel, tema toimingud lubavad eeldada tema nõusolekut sugulisele lähedusele.
On välja selgitatud, et vägistamiste puhul, kus ohvrid «soodustasid» kuriteo toimepanemist, on iseloomulikud:
- kurjategija ja ohver olid ühest rassist (enamasti valged);
- kurjategija ja ohver olid omavahel tuttavad;
- ohver oli alkoholi tarvitanud enne kurjategijaga kohtumist või temaga koos;
- ohvri «halb» reputatsioon;
- ohver ja kurjategija elavad ühes rajoonis ;
- ohver ja kurjategija kohtusid ründe päeval seltskonnas (sõprade juures, baaris , peol);
- kuritegu pandi toime suurel kaugusel kurjategija ja ohvri elupaigast;
- kurjategija kasutas mitmesuguseid sunduse vorme, sealhulgas küllalt robustseid;
- ohvri alandamine ja tema mõnitamine;
- ohvri noor iga (15-19 aastat).
«Soodustava» all mõeldakse kannatanu käitumist, «mis võis olla tõlgendatud kurjategija poolt kas ilmse kutsumisega seksuaalvahekorraks, või kui märk sellest, et ohver on kättesaadav, kui ta ilmutab piisavat visadust». 84
Eesti politsei- ja kohtustatistika ei anna veel adekvaatset pilti vägivallast naiste suhtes, kuid vägivalla alased uuringud näitavad, et vägivalda talub aasta jooksul enda kallal iga viies naine, 2/3 naiste vastu suunatud vägivalla juhtudest leiavad aset kodus. Paaride suhtluses aset leidvas vägivallas on naine ohvriks üheksal juhul kümnest.
Tuleb märkida statistika andmeid ajavahemikul 1993-2002, mille kohaselt registreeriti Eesti Vabariigis selle aja jooksul 842 vägistamist, s.t. keskmiselt 84 vägistamisjuhtu aastas. Kõige sagedamini olid vägistamise ohvriteks 15-aastased tütarlapsed.85
Rahvusvahelise Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul moodustavad 15-aastased tütarlapsed ühest kolmandikust kahe kolmandikuni kõigist vägistamiste ohvritest. Need andmed tõestavad taas vajadust uurida hoolikalt kriminaalset viktimoloogiat, ja samuti teha antiviktiimset õpetustööd noorte hulgas. Meditsiinitöötajate ja politsei eksperthinnangud vägistamise riskirühma vanuse kohta on praktiliselt identne, mis on näha allpool esitatud tabelis 1:
Tabel 1. Eri ohvrirühmade risk langeda seksuaalse vägivalla ohvriks. Politsei ja med.töötajate eksperthinnangud.
POLITSEI
MED.TÖÖTAJAD
Noored tüdrukud 16 - 18a
Alaealised, 15a ja nooremad
Alaealised, 15a ja nooremad
Noored tüdrukud 16 – 18a
Vallalised naised, 19 – 21a
Vallalised naised 19 – 21a
Abielus/vabaabielus naised, 22a ja vanemad
Abielus/vabaabielus naised, 22a ja vanemad
Keskealised ja vanemad üksikud naised, üle 40a, lesed
Keskealised ja vanemad, üksikud naised, üle 40a, lesed
Allikas: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut. Tallinna Politseiprefektuuri töötajate küsitlus 2002. Üle-eestiline med. töötajate küsitlus 2003. [ http://www.enut.ee/lisa/Helve%20Kase%20ettekanne(2) .doc]. 27. Märts 200 a.
Allpool esitatud joonise andmetel Eesti asub kindlalt riikide esinelikus vägivaldsete kuritegude suhte osas naiste arvusse, kuid taolistesse näitajatesse tuleb suhtuda ettevaatusega, sest suur osa sellistest kuritegudest lihtsalt ei jõua politseiregistrisse:
Joonisel 2 kajastab vägistamiste arv eri riikides 100 000 naise kohta aastas.
Joonis 2. Vägistamiste statistika Eestis võrdluses teiste riikidega.
Allikas: 2003. aastal läbiviidud uuring „Vägivald ja naiste tervis“. [ http://www.enut.ee/lisa/Helve%20Kase%20ettekanne(2) .doc]. 27. Märts 2009 a.
Erinevatel eksperthinnangutel kuni 90% vägistamise ohvritest ei esita avaldust politseile, kuid enamus neist pöörduvad arstiabi järele. Eestis teostatud uuringud tõestavad, et politseisse pöördub iga kümnes vägistatud naine. Kahjuks nimetatud kuriteoliigil on püsivalt latentne iseloom. 86
Küllaltki suures ei jõua seksuaalkuriteod üldse registrisse. N. Wehner-Davini arvates on Lääne-Euroopa maades vägistamisel massiline iseloom, mis ähvardab ühiskonna turvalisist. Tema hinnangul on Saksa Liitvabariigis igal aastal 70 000 – 140 000 vägistamise juhtumit. Sageli püüab politsei avaldusi mitte vastu võtta, eriti siis, kui vägistajaks on naise oma mees. J. Soutoue-Froule’i arvates 90% vägistamise ohvritest ei esita avaldust, kuid samas pöörduvad paljud neist arstide poole abi saamiseks. Osa avaldatud vägistamisaktidest jääbki avastamata. J. McCary andmetel iga 100 000 naise kohta vägistatakse USA-s - 36, Norra - 1, Inglismaal - 3, Poolas - 7, Jaapanis - 12 ja Türgis - 14 naist. Kuid need andmed ilmselt ei peegelda tegelikku olukorda. Z. Starowiczi arvates on peamisteks põhjusteks, miks ei teata vägistamisest:
- hirm kättemaksu ees – 50%;
- häbi kaaskaste ees – 30%;
- kahtlemine õiguskaitseorganite võimekuses – 10%;
- soovimatus teha läbi arstlik läbivaatus – 5%.87
Seksuaalvägivalla läbielanuile on iseloomulik kartus rääkida sellest lähedastele inimestele, hirm selle ees, et nendega juhtunu tuleb avalikuks. Kahjuks ei ole see hirm alusetu. Teiseks hirmu põhjuseks on kartus rasestuda. Läbielatud seksuaalvägivalla kaugematest tagajärgedest eristuvad psühhosomaatilised haigused, häired seksuaalsuhetes täiseas, alkoholi ja ravimite kuritarvitamine. 88
Andmed vägistaja isiksuset on eelkõige vajalikud selleks, et mõista vägivaldsete seksuaalkuritegude subjektiivseid allikaid . Kurjategija kannab endas kuritegeliku käitumise isiksuslikke põhjusi ehk teisiti öeldes: tema ongi põhjus, mis loob võimaluse võtta kriminaalvastutusele tema, aga mitte keegi teine.
Kes siis ikkagi on vägistaja oma olemuselt ? Kas ta on psühhopaat, kes otsib põnevust naise üle domineerimises ja tolle alandamises vägivaldse rünnaku ja alistamise kaudu? Kas ta on tavaline läbilöögivõimetu ja nõrga enesehinnanguga mees, kes tunneb end halvasti pärast pettumusi tööl või armuelus ning elab oma viha välja võõra inimese peal? Või on taa puberteediealine, kes on võlutud hurmavast ja noorest naisest, samas kui viimane pole seksuaalvahekorrast noorukiga sugugi huvitatud? Või on ta mees, kelle agressiivsus on alkoholijoobes pidurdamatu? Tegelikult on vägistaja kõik eespoolnimetatud kokku – ilmselt teatud kombinatsioon kõigist mainitud inimtüüpidest.89
Erilist huvi pakub ohtlik vägistajate kategooria, kes ründavad ootamatult juhuslikke naisi ja üritavad jõuga lämmatada nende vastupanu. Selliste kurjategijate käitumine meenutab küti käitumist, kes varitseb ja luurab saaki. Paljudel juhtudel on need "kütid" olmes ja tööl positiivselt iseloomustatud, nad on perekonnas hoolitsevad abikaasad ja isad, kuid teiste naiste suhtes tunnevad järsult negatiivseid emotsioone.
Teadlased märgivad, et "sellistel vägistajatel on naise suhtes allutatud, passiivne positsioon, naine domineerib mehe üle ja suunab teda. Neil on reeglina häiritud autoidentifikatsioon mehe rolliga koos tugevasti pingestunud seksuaalvajadusega, seksuaalsuhetel fikseerumisega, mis piirneb ainult suguaktidega väljaspool kõlbelis-psühholoogilist lähedust.
Samuti on kindlaks tehtud, et sellistel isikutel on lapsepõlves olnud võimukas, domineeriv ema ning tahtejõuetu, allasurutud isa. Oma perekonda luues nad taaslõid psühholoogiliselt oma varajast perekonnasituatsiooni, piltlikult öeldes, hõivasid isa koha ja valisid abikaasana naise, kes sarnaneb oma psühholoogiliste joonte ja käitumiste poolest emaga".90
"Kütid" sõltuvad mitte ainult emast ja naisest, vaid naistest üldse, sest suhted nendega rajatakse alateadlikult ema-lapse baasil. Seetõttu vägistamise ajenditena on "küttidel" püüdlus hävitada naiste kui niisuguste psühholoogiline domineerimine üldse, aga mitte konkreetsete isikute; teisest küljest – soov saavutada seksuaalakti kaudu identifitseerimist mehe sugurolliga, kehtestada ennast, saavutada isiksuslik -emotsionaalset autonoomiat.
Kuid naistest psühholoogilist sõltumatust ei õnnestu saavutada ühekordse vägivallaaktiga. Just sel põhjusel isik jätkab ootamatuid ja ägedaid rünnakuid naistele, vahel ka kümneid kordi.
Arvatakse samuti, et püüd vabaneda naise psühholoogilisest diktaadist, mille on lapsepõlves peale surunud ema, on raugaeas naiste vägistamiste paljude juhtude aluseks. Mis puutub kõige ohtlikumatesse kuritegudesse – seksuaalseid sarimõrvu, siis on nende aluseks uurijate arvates järgmised ajendid:
- naiste seksuaalründed, millega kaasnevad erilise julmuse ilmingud, on põhjustatud mitte niivõrd kurjategijate seksuaalvajadustest, kuivõrd vajadusest vabaneda psühholoogilisest sõltuvusest naisest kui sümbolist, abstraktsest kujundist, millel on suur jõud; 91
- sotsiaalne või bioloogiline tõrjumine naise poolt (tegelik või mõeldud) põhjustab isikul kartuse kaotada oma sotsiaalset ja bioloogilist staatust, kohta elus. Vägistades ja tappes kannatanut, s.o. teda täielikult valitsedes, kurjategija näeb end tugeva isiksusena. Seega ilmneb siin eneseteostuse ajend; 92
- noorukitele ja eriti lastele suunatud ründed on tingitud mõtestamata ajenditest, kui leiab aset lapsepõlves saadud vanemate põhjustatud raskete psüühiliselt traumeerivate läbielamiste ja alanduste mahalaadimine ja väljaelamine. Sel juhul lapsest või noorukist ohver on samuti raske lapsepõlve sümbol, kurjategija hävitab seda sümbolit, püüdes niimoodi vabaneda pidevatest piinavatest läbielamistest. Antud juhul ilmneb väljaelamise ajend;
- seksuaalründed lastele ja noorukitele, millega kaasneb nende tapmine, võivad olla tingitud kurjategija võimetusest seksuaalkontaktideks täisealiste naistega, või sellest, et sellised kontaktid ei paku oodatud rahuldust teatud suguelundite ja ealiste defektide tõttu;
- seksuaalse rahulduse ja isegi orgasmi saamine ohvri piinade ja agoonia nähes. See on eriline sadistlik motivatsioon , mille arengu peamiseks põhjuseks nii individuaalsel kui ühiskondlikul tasandil on E. Frommi arvates olukord, kus «laps ei saa positiivseid stiimuleid, kui miski ei ärata teda, kui ta elab kalkuse ja hingelise kurtuse rõõmutus atmosfääris, siis laps sisemiselt "külmub". Pole ju midagi, kus ta saaks oma jälge jätta, pole kedagi, kes vastaks tema küsimusele või isegi kuulaks teda ära. Ja siis tema hinge poeb ahastuse ja täieliku jõuetuse tunne». 93 Olukord sootsiumis väga tihedalt korreleerub olukorraga perekonnas. E. Frommi arvates meenutab sotsiaalne kliima, mis soodustab destruktiivsuse arengut ühiskonnas, paljude kriteeriumide järgi olukorda peredes, mis produtseerib psüühika anomaaliat. 94
Öeldule tuleb lisada, et seksuaalsete tapmiste juhtivaks ajendiks on nekrofiilia – pidurdamatu tung surmale, kõige elava hävitamisele, mille eredaimaks esindajaks oli A. Tšikatilo. «Nekrofiil, - märgib J.M. Antonjan, - see on inimene, kes kaldub kõiki probleeme lahendama ainult vägivalla ja hävingu teel, kellele meeldib piinata ja kannatusi põhjustada, ühe sõnaga see, kes ei suuda elada, muutmata elusat elutuks».
E. Frommi järgi on üheks nekrofiilia põhjuseks (võimalik, et peamiseks põhjuseks) pahaloomuline intsestiaalsus. Tervikuna on see "kõige valulikumaks ja ohtlikumaks kõigist elulistest orientiiridest, milleks on inimene võimeline".95
2.3. Kättemaksuajend
Esmapilgul on kättemaksutoimingute motivatsioon ilmne: õiglus nõuab vastata kurjusele kurjusega, "tasuda", karistada eesmärgiga välistada uusi agressiivseid toiminguid pahategija poolt. 96
Vanemate vastu suunatud vägivald (reeglina poegade poolt) kujutab endast tavaliselt "tasategemist", s.t. saades täiskasvanuks inimene maksab kätte parandamata solvangute eest, mida tekitasid talle isa või ema tema lapse- ja noorukieas. Teisisõnu talitab nendega samamoodi, nagu nemad talitasid temaga. Üks "sugulusmõrvade" eripära on selles, et nendes süüdistatavad harva tunnistavad end süüdi. Nende vastused vastavale küsimusele on küllaltki paradoksaalsed: «Jah, tapsin, kuid ma ei ole süüdi» Tapjad ei pea ennast saabunud tagajärgede tõeliseks või vähemalt ainukeseks allikaks, nad ei saa aru, milles seisneb nende süü ammu nässu läinud suhete taustal. Nad on veendunud, et kannatanud ise, kellega neid sidusid sugulus- või perekonnasidemed, on oma väärade tegudega agressioonipuhangut esile kutsunud. Süüdistatavate psüühiline seisund on raskendatud sellega, et nemad, isegi tundmata end süüdlasena, sageli siiralt kannatavad kaotuse pärast.

Praktiliselt poolele olmeliste motiividega (armukadedus, alkoholism, huligaanitsemine) seotud kuritegudele eelnevad perekonnakonfliktid. Inimesed, kes hukkusid või said kehavigastusi olme- ja perekonnakonfliktides, on kindlalt esikohal kõigis isikuvastastes kuritegudes kannatanute seas ja edestavad kaugelt ohvrite arvu poolest uut tüüpi kuritegudes kannatanuid. Naised ja lapsed moodustavad 70% kõigist perekonnas toimunud raske vägivalla ohvritest. 97

Nii on Perekonnaseaduses kindlaks määratud lapse õiguskaitse alused perevägivalla eest: last vaadeldakse peresuhete iseseisva subjektina, aga mitte kui vanemate võimust sõltuvat subjekti.
Erilist tähelepanu pööratakse sellele, et lapse kasvatusvahendid ei tohi tekitada kahju lapse füüsilisele ja psüühilisele tervisele., tema kõlbelisele arengule. Ei tohi olla hoolimatut, julma, jämedat, inimväärikust alandavat lapse kohtlemist, solvamist ja ekspluateerimist.
Nimetatud seaduse § 54 kohaselt, vanem, kes hoiab kõrvale lapse kasvatamise ja ülalpidamise kohustusest, kuritarvitab vanema õigusi, kohtleb last julmalt, avaldab temale kahjulikku mõju, võib olla kohtu poolt vanema õigustest ilma jäetud. 98
Samas vajavad seadusandlikku reguleerimist järgmised probleemid:
- peresiseste õigusrikkumiste profülaktika;

- perevägivalla ohvrite sotsiaalneс toetus;

- isiku kaitse perevägivalla eest;

- spetsiaalsete sotsiaalsete teenistuste loomine.

Teistel juhtudel agressioon võib olla seotud materiaalsete pretensioonidega vanemate vastu. Kuid ka kasuahne agressiooni korral eelnevad sellele reeglina konfliktid ja vaen. 99
Inimestel on eeldatavasti loomulik, mitte alati tunnetatav ja seejuures enesestmõistetav õiglustunne ja ettekujutus õiglusest, õiglastest isikutevahelistest ja grupisuhetest.
Kui räägitakse kättemaksu ajenditest, tõstatatakse samuti küsimus võrdväärsest vastusest vägivallale, s.t. kättemaksja käitumist reguleerib samuti õiglusenorm. Loomulikult tuleb veel uurida, mismoodi traditsioon, õiglusnorm ja võrdsusnorm kombineeruvad kättemaksu ettevalmistamisel ning oma ja vaenlaste käitumise hindamisel. Nendes protsessides peavad eeldatavalt olulist osa etendama grupitsentrism, etnotsentrism , auto- ja heterostereotüübid ja teised faktorid. Kõike seda tuleb veel uurida seoses kättemaksu kui inimese ja sotsiaalsete gruppide agressiivsuse probleemiga.
Kättemaksu ajenditest uurijad eristavad, kusjuures juba eksperimentaalsete uuringute alusel, vähemalt kaks ajendit:
- enesekaitse ajendi;
- ajendi (soovi) mitte kaotada eneseväärikust.100
Enesekaitse ajend
Kui keegi tekitab meile kahju, kaldume me vastama samaga, et ära hoida tulevikus uue kahju tekitamist. Kui kättemaksuagressioon tõesti hoiab ära vastase teistkordse agressiivse tegevuse, oleme eesmärgi saavutanud. Juhtub ka teisiti, kui me vaid eeldame, et teisel inimesel on kavatsus sooritada meie suhtes kahjutekitavad toimingud, ja meie oma agressiooniga hoiame ära tema agressiooni, oleme jälle sihil: oleme ju ennast osavalt kaitsnud. Tõsi, sel juhul vastasele omistatakse agressiivsed kavatsused, mida tal võis ka mitte olla. Kuid kättemaksu psühholoogiliste aspektide mõistmiseks on tähtis see, et inimene maksab kätte enesekaitse eesmärgil. 101
Kättemaks on kaitseagressioon. Niipea kui inimesed, interpreteerides inimese välimust ja käitumist, tema miimikat ja ekspressiooni üldse, teevad järelduse, et tal on agressiivsed kavatsused, tekib neil psühholoogiline valmidus agressiivseks vastuseks, nõnda nagu rünne oleks tegelikkuses aset leidnud.102
Tegelikus elus on palju juhtumeid, kus inimene sooritab ennetava agressiooni ja tekitab teisele kahju, ja kui tema käest küsitakse sellise toimingu põhjusi, vastab: «Ta tahtis mind tappa ja ma otsustasin temast ette jõuda … »
Inimese agressiivse käitumise õigustused rajanevad kausaalsetel ja teistel motiividel, mistõttu need mehhanismid kombineeruvad ja võivad moodustada püsiva kaitseadaptsiooni kompleksi. Tõepoolest, väga sageli «A» indiviid alustab oma agressiivseid toiminguid «B» indiviidi vastu sellepärast, et «B» käitub ilmselt provotseerivalt, näiteks verbaalse agressiivse ründe kujul. Kuid sellisel juhul kättemaksuagressioon «A» poolt ei ole puhtal kujul preventiivne enesekaitse. Selles võib olla sees tulevase ja intensiivsema «B» agressiooni ennetamine. Sellisel juhul on «A» indiviidi loogika selline: «Annan talle praegu otsustava vastulöögi, et «B» ei saaks üle minna ohtlikumale tegevusele».
«A» reaktsioon osutub ebaproportsionaalselt tugevaks , kui võtta arvesse «B» agressiooni intensiivsuse taset, kuid nähes ette vastase tulevast intensiivsemat agressiooni, «A» ennetab selle esmapilgul ebaadekvaatselt tugeva reaktsiooniga. Tuleb aga arvesse võtta, et «B» verbaalne agressioon võib oma tähenduselt olla kahjulikum füüsilisest ründest.103
Kättemaks kui eneseväärikuse kaitse vahend
Eneseväärikuse kaitse ajend võib etendada olulist osa kättemaksu korraldamisel, ja seda tõestab see, et kui «A» indiviidi solvatakse «B» indiviidi poolt või saab temalt füüsilise löögi teiste inimeste juuresolekul, agressiivse vastuse tõenäosus suureneb. Agressiooni ohver, soovides mitte kaotada eneseväärikust, püüab anda adekvaatset vastust. Vaid sellisel juhul ümbritsevad võivad teda austada. Nii on välja kujunenud mitmetes kaasaegsetes ühiskondades. 104
Selle nähtuse edasisel analüüsil on otstarbekas kasutada eneseteadvuse uuringute tulemusi: on teada, et teiste juuresolekul inimese "mina- kuvand " on selgem, inimene püüab teiste ees välja näha võimalikult hästi, soodsas valguses. Siit tuleneb ka tugevam enesekaitse motivatsioon. Näiteks kui inimese kõrval on tema noor poeg, kelle silmis ta on kangelane, ja kui teda solvatakse, siis isa hakkab kätte maksma otsustavamalt, võrreldes olukorraga, kus ta oleks olnud agressoriga mees mehe vastu.
Antud probleemi ei saa ignoreerida, sest selle uurimine lubab avada inimese sotsiaalse käitumise ja kättemaksu ajendite uusi aspekte. Üldiselt võib nõustuda järeldusega, et « … soov jätta endast soodsa mulje või taastada see on sageli selleks jõuks, mis kehutab kätte maksma vastuseks verbaalsele või füüsilisele ründele».105
Vaadeldav ajend ei vii alati ühesugustele tulemustele, mida märgivadki eksperimentaatorid. Mõnikord inimene maksab kätte ainult teiste juuresolekul. Kuid paljudel teistel juhtudel inimesed püüdlevad kättemaksu poole mistahes tingimustes. Tuleb meeles pidada, et ohver eeldab alati, et keegi võib tema lüüasaamisest teada saada. Seetõttu sotsiaalne faktor alati etendab osa kättemaksva aktiivsuse organiseerimisel ja vastulöögi motivatsioonis. Pealegi on nähtavasti inimesele alateadlikult, konfliktsituatsioonides aga teadlikult mõjusad õigluse ja võrdsuse normid, mis samuti motiveerivad tema käitumist.106
3. VIKTIMOLOOGIA VÕIMALUSTE KASUTAMINE KURITEGUDE PROFÜLAKTIKAS
3.1. Viktimoloogilise profülaktika alused
Viktimoloogiline profülaktika on tähtsamaid kuritegevuse vastase võitluse suundi, kui ennetavad meetmed rakendatakse, piltlikult öeldes, mitte kurjategija, vaid ohvri poolt. See on õiguskaitseorganite, ühiskondlike organisatsioonide, sotsiaalsete instituutide tegevus selliste asjaolude väljaselgitamiseks ja kõrvaldamiseks, mis kujundavad ohvri «süüdivat» käitumist, kriminaalsetesse riskirühmadesse kuuluvate inimeste kindlakstegemine ja nende suhtes profülaktiliste meetmete rakendamine.
Viktimoloogiline profülaktika võib teostuda nii ühiskonna kui terviku või eraldi seisvate sotsiaalsete gruppide suhtes, kui ka konkreetsete isikute suhtes, s.t. profülaktilised jõupingutused erinevad siin oma mõõtkava poolest. 107
Seejuures nimetatud profülaktikat võib teostada üheaegselt nende isikute kindlakstegemisega, kes võivad astuda kuritegelikule teele, ja nende mõjutamisega. Antud asjaolu vajab seda enam rõhutamist, et sageli tulevased ohvrid ringlevad samas pahelises kriminaalses maailmas, kus ka tulevased kurjategijad. Nimelt seetõttu on vajalik kriminaalse ja kriminaalsele lähedase subkultuuri uurimine, kaasa arvatud selle raamides toimuvate sotsiaal-psühholoogiliste ja muude protsesside uurimine. 108
Viktimoloogilise profülaktika abinõud võivad olla jaotatud kahte peamisse gruppi. Esimesse kuuluvad abinõud, mis on suunatud kahju tekitada võivate olukordade kõrvaldamisele. Teise grupi moodustavad potentsiaalse ohvri mõjutamise abinõud, selleks et taastada või aktiviseerida tema sisemisi kaitsevõimalusi. Viktimoloogilise profülaktika meetmete iseloom sõltub sellest, milline on nende isikute eripära, kellele on suunatud vastavad meetmed, võimalike kuritegude toimepanemise aeg, koht ja viisid, kurjategija eeldatavad toimingud jne.
Kuritegevuse mõju ühiskonnale võib olla globaalse iseloomuga ja samal ajal katkematu: uued kuriteod nõuavad uusi materiaalseid kulutusi, põhjustavad kõlbelisuse edasise languse, elanikkonna psühholoogilise seisundi halvenemise jm.
3.2. Esmane profülaktika
Esmane profülaktika seisneb kõigi viktiimsuse ja kannatanute viktiimse käitumise faktorite kompleksses mõjutamises, mis ilmnevad agressoriga vastasmõju käigus ja soodustavad kuritegude toimepanemist (vanuseline, isiksuslik, düsontogeneetiline, psühhopatoloogiline ja situatsiooniline faktor). Eesmärgiks on nimetatud faktorite tähtsuse vähendamine kriminaalse süsteemi funktsioneerimise struktuuris.
Sotsiaal- pedagoogiline aspekt hõlmab laia abinõude ringi, mis on suunatud isiksuse normaalsele ja harmoonilisele arengule, ohutu ja soodsa mikrosotsiaalse keskkonna loomisele. Siia kuulub destruktiivsete perekondade saneerimine , agressiivsete psüühiliste haigete, alkoholismi ja narkomaania profülaktika alaealiste lähimas suhtlusringis, vältimaks laste ja noorukite vastu suunatud õigusvastaseid tegusid, nende julma kohtlemist. Tähtis on õigeaegne lastel soorollide kasvatamine, neile vastassooga suhtlemise ja kõlbeliste põhimõtete õpetamine, käitumise kujundamine, mis oleks ühiskondlikult vastuvõetav ja ohutu erinevates situatsioonides. Oluline osa on elanikkonna teavitamisel enamlevinud kuritegude kohta, mis on seotud inimeste elu ja väärikuse vastu suunatud rünnetega, taoliste kriminaalsete situatsioonide tekkimise asjaoludest, nendest efektiivse väljumise võimalustest, kurjategijate käitumise eripärast jne.
Laste ja noorukitega tuleb lasteasutustes ja koolides läbi viia selgitavaid vestlusi ja psühholoogilisi treeninguid, mis on suunatud nende õpetamisele õigusvastaste toimingute ennetamiseks (näiteks, mitte avada ust tundmatutele isikutele, mitte siseneda nendega lifti, mitte sobitada tutvust, mitte kuulata keelitusi) ja käitumismallide kujunemisele ohtlikes situatsioonides. 109
Võimalike kannatanute esmane enneamine peab suurendama nende informeeritust potentsiaalselt ohtlikust olukorrast ja andma neile võimaluse olla psüühiliselt ja füüiliselt valmis äkkilisteks rünnakuteks.110
Võib oletada, et kannatanute ebaühtluse tõttu, saab seda saavutada teatud rea meetmete abil. Kui viimaste aastate jooksul, pole mingisuguseid eesrindlike programme registreeritud.
Peaaegu kõik riiklikud ja eraasutused Euroopa Liidus avaldavad materjali, mis püüab selgitada, kuidas vältida ohtlike olukordi , näiteks kuidas naised võivad selgeks õppida enesekaitse oskusi kooskõlas psüholoogilise treeninguga. Kuid kuigi need lähenemisviisid olid kasutusel enam kui 10 aastat, ei oma nad piisavat efektiivsuse hinnangut.
Viktimisatsiooni vähendamise programmid seavad oma eesmärgiks ohutu tutvumisringkonna loomise. Nende tulmus on jagatav ja seega ei saa olla täpset seost potentsiaalselt ohtlikest olukordadest suurenenud informeerituse ja tutvumise korral riskantse käitumise vahel.111
Esmase profülaktika meditsiinilis-psühholoogiline aspekt näeb ette psüühiliste häirete ennetamist, õigeaegset avastamist ja ravi nii täiskasvanutel kui ka lastel ja noorukitel. (perinataalse patoloogia profülaktika, psühholoogiliste deviatsioonide varajane diagnostika ja korrektsioon , viktiimset tähendust omada võivate psüühilise ja psühhoseksuaalse arengu häirete, psühhopaatia ja deviantse käitumise diagnostika ja korrektsioon).112
Afektilaadsete, psühhopaatiliste ja sonimishäirete adekvaatne ravimiteraapia koos ratsionaalse psühhoteraapiaga võib soodustada psüühiliste häiretega isikute jaoks sotsiaalset adapteerumist, käitumise normaliseerumist ja riski vähenemist sattuda agressiivsete kuritegude ohvriks.
Ei vaja detailset põhjendamist lastele ja noorukitele suunatud seksuaalsete rünnete ohtlikkus, sest nende suguelundid ja kogu organism tervikuna ei ole veel küpsenud seksuaalelu jaoks. Alaealiste sugulise puutumatuse ja tervise kaitse peegeldub kriminaalseadusandluses rangemate seadustega kui täiskasvanute osas.
Peamine hüve, millele see kaitse on suunatud – see on lapse õigus tema isiksuse normaalsele füüsilisele, soolisele ja psüühilisele arengule. Ründed lapse seksuaalpuutumatusele ohustavad tema sugulist ja füüsilist tervist, kahjustavad tema normaalset kasvatamist , lagundavad hingeelu , moonutavad nende sotsiaalsete suhete iseloomu, mille seas tal tuleb elada.
Need ründed tekitavad lapsele pöördumatut kahju mitte ainult hetkel, kui ta satub võõra räpase sugukihu objektiks, kuid tihti põhjustavad tema isiklikku tragöödiat järgnevatel aastatel, sest varajane ja moonutatud tutvus seksuaaleluga, tihti selle räpase varjuküljega, tekitab ületamatu takistuse tema füüsilise ja intellektuaalse arengu teel.113
Karistusseadustiku § 145 sätestab keelu täiskasvanu suguühendusele lapseealisega, nimetatud paragrahvi koosseisu objektiivseks tunnuseks on spetsiifiline tegu – suguühendus noorema kui neljateistaastase lapseealisega. Süüdlase täisealisus ja kannatanu alla neljateistaastane vanus on erilised isiklikud tunnused, mis on tingimuseks vastutuse saabumiseks nimetatud süülise tegevuse eest Karistusseadustiku üldosa § 24 lõigete 1 ja 2 mõttes.
Subjektiivsed tunnused. Suguühendus lapseealisega on ettekavatsetud toiming. Kavatsus võib selle süüteo korral olla otsene või kaudne. 114
Ülalpool öeldule võib lisada elementaarsete toimingute kirjelduse, mis on suunatud kahju tekitamist võimaldavate situatsioonide kõrvaldamisele:
- hoiatavate meelespeatrükiste valmistamine ja levitamine;115
- elanikkonna teavitamine ja hoiatamine meedia kaudu antud territooriumil toime pandud kuritegudest ja kurjategijate tüüpilistest tegudest;
- kuritegusid ennetavate vahendite/meetmete otsing, näiteks naabrivalve, avaliku korra kaitse turvafirmade või politsei poolt;
- asulate ja ehitiste kaitstuse planeerimine , samuti tehniliste vahendite kasutamine (näiteks roolilukk, signalisatsioon, videovalve jne.), mis raskendab süütegude toimepanemist;116
- elanike praktiline abistamine maja (korteri) tehnilisel ja füüsilisel kaitsmisel võõraste võimaliku sissetungi eest;
- tänavate, majaesiste ja parkide vajalik valgustamine pimedal ajal, politseipatrullide tihendamine kuriteoohtlikemates piirkondades.
3.3. Sekundaarne profülaktika
Sekundaarne profülaktika seisneb vägivalla ohvritele meditsiinilis-psühholoogilise abi osutamises eesmärgiga kõrvaldada neil kuriteo tagajärjel tekkivaid psüühilisi häireid, suitsiidi ja sekundaarse viktimisatsiooni ennetamist. Viimane esineb tihti noorukieas isikutel tänu müüdile vägistamise ohvrite "kättesaadavusest" ja nad võivad sattuda ründe alla korduvalt.
Potentsiaalsele ohvrile suunatud abinõud aktiviseerivad tema sisemisi kaitsevõimalusi. Nendeks võivad olla mitmesugused vestlused , potentsiaalse ohvri käitumiskontroll ja muu. 117
Sellist tööd hakati tegema mõned aastad tagasi ohvriabikeskustes 2003.a. vastu võetud Ohvriabiseaduse alusel, mis reguleerib avalike teenuste osutamist eesmärgiga aidata isikutel, kes sattusid hooletu või julma kohtlemise, füüsilise, psühholoogilise või seksuaalse vägivalla ohvriks, igapäevaeluga toime tulla118. On ju vägistamise või seksuaalse iseloomuga vägivaldsete toimingute ohvrid, samuti röövitud ja pantvangi võetud isikud sageli psühholoogiliselt raskelt traumeeritud. Nad kannatavad raskeid meelelisi üleelamisi, langevad depressiooni, kaotavad austust enda ja ümbritsevate vastu, muutuvad väga haavatuks ja tunnetavad ebaadekvaatselt paljut sellest, millega puutuvad kokku juba peale kuritegu. Seetõttu on taoliste ohvriabikeskuste abi neile vajalik. 119
Paljudes riikides teostatakse alaealiste õigusrikkujate sotsiaalset rehabiliteerimist ohvri ja õigusrikkuja lepitamise programmi raames, milline on samuti tuntud kui koostööprogramm (Victim-Offender Mediation Programs).120 See kujutab endast õigusrikkuja ja ohvri kohtumist silmast silma.
Kogenud programmijuhi abi lubab sellistel kohtunistel olla konstruktiivsed. Õigusrikkuja avastab oma tegude konkreetsed, inimest puudutavad tagajärjed, ta õpib võtma endale vastutuse tehtu eest. Ohvrid (keda kriminaalne õigusmõistmine tavaliselt ignoreerib) saavad võimaluse välja rääkida oma hirmu või viha, mis on vajalik nende hingeelu parandamiseks kuriteo poolt põhjustatud trauma või šoki tagajärgedest.
Õigusrikkujad vastutavad oma teo eest, sõlmides ohvriga lepituslepingu, milles kohustuvad hüvitama kuriteo kahju. Taolised lepingud on suunatud õiglustunde taastamisele; tavaliselt nad sisaldavad kohustuse tasuda rahalist hüvitist ja/või teha ohvri jaoks mingit tööd, osaleda ühiskonnakasulikus töös.121 Kui ohver saab abi õigeaegselt, siis tema seisund ei pruugi halveneda ja ohvri viktiimsus ei suurene.
Käesoleval ajal eksisteerib ligi 300 sellist programmi USA-s ja Kanadas, ligi 500 Inglismaal, Saksamaal, Skandinaaviamaades, Poolas, Tšehhi Vabariigis, Austraalias ja Uus- Meremaal . Sekundaarse profülaktika hulka kuuluvad samuti abinõud, mis kaitsevad võimaliku kuriteoohvri isiklikku julgeolekut, kui teisiti ohtlikku olukorda kõrvaldada ei saa. Sellised meetmed seisnevad teavitamises ja õpetamises, isiklikus turvamises, isiklike kaitsevahendite võimaldamises jne Igal konkreetsel juhul abinõude valik määratakse konkreetset olukorda arvestades.
3.4. Individuaalne viktimoloogiline profülaktika rakendatuna erineva viktiimse käitumisega kannatanutele
Individuaalne viktimoloogiline profülaktika on algusest lõpuni iseseisev töö.
See on meetmete kompleks, mis on suunatud isikute väljaselgitamisele, kes võivad suurima tõenäosusega sattuda kuriteo ohvriks, nende positiivne mõjutamine ja nende ohutuse tagamine.122
Potentsiaalsete ohvrite individuaalne profülaktiline mõjutamine peab arvestama nende psühholoogiat, ajendeid, püüdlusi ning põhinema käitumise analüüsil tervikuna. Individuaalne profülaktika objektiks on alati konkreetne isik , aga mitte grupp, nagu üldprofülaktika puhul.
Seetõttu potentsiaalse kannatanu käitumistüübi klassifitseerimine on aluseks profülaktilise mõjutamise taktiliste skeemide väljatöötamiseks. Praktikas tuleb sageli profülaktilist tööd alustada kogu vajalikku teavet omamata, ja seetõttu on käitumise klassifikatsioon üpris kasulik.
Konkreetsele inimesele suunatud mõjutussüsteemi väljatöötamiseks on vaja omada täielikku ettekujutust temast kui isiksusest. Selline ettekujutus koosneb minimaalselt antud isiku psühholoogilise portree positiivsete ja negatiivsete külgede tundmisest, tema üldise ja spetsiaalse viktiimsuse potentsi hinnangust, s.t. selle tundmist, milline on ühtede või teiste isiklike omaduste negatiivne avaldumine ohtlikes olukordades . Mida laiem on kujuteldavate situatsioonide ring, seda keerulisem on viktiimsuse hinnang.
Lähtudes kannatanute (ohvrite) olulisematest käitumisomadustest tuleb vaadelda individuaalse viktimoloogilise profülaktika meetmeid. 123
Viktimoloogiline profülaktika agressiivsete kannatanute suhtes
Kuigi potentsiaalsete kannatanute agressiivsus võib põhineda kõige erinevamatel ajenditel, võivad nad ise sattuda elu ja tervise vastu suunatud kuritegude ohvriks, kus kahju tekitajatena esinevad isikud, kes seisavad vastu esialgsele agressiivsele käitumisele. Seetõttu kui isik osaleb agressiivsetes toimingutes või agressiivset tüüpi kuritegudes (röövimine, raske avaliku korra rikkumine , vägistamine, solvamine ), ka varavastastes kuritegudes (kelmus, vargus), võib temast saada kannatanu tapmises, kehavigastuse tekitamises jne. Lähtudes sellest profülaktilised abinõud antud juhul langevad paljus kokku meetmetega isikute suhtes, kellelt võib oodata kuriteo toimepanemist. 124
Potentsiaalsete kannatanute ja kurjategijate agressiivsuse vähendamist näeb ette Vabariigi valitsuse määrusega vastu võetud noorte riskirühmadele suunatud projekt. Planeeritakse korrastada alaealiste komisjonide juhtimissüsteemi, parandada sotsiaalsete ja kasvatusmeetodite kättesaadavust, suurendada lastega töötavate spetsialistide hulka
Profülaktika taktikaliste võtete hulgas võivad leida kasutust kõik, alates potentsiaalse kannatanu mõjutamisest mistahes kanalite kaudu, kuni tema isoleerimiseni ja vastutusele võtmiseni välja. Isiku mõjutamine on alati suunatud sellele, et kallutada teda loobuma agressiivsetest kavatsustest ja tegudest. 125
Agressiivselt käituvate isikute suhtes, kui nad kuritarvitavad alkohoolseid jooke , tarbivad narkootikume, kannatavad psüühiliste häirete all, tuleks rakendada sundravi, sest lisaks raviefektile tagaks see nende ajutise isoleerimise.126
Viktimoloogiline profülaktika aktiivsete kannatanute suhtes
Aktiivsete kannatanute suhtes, kellele on omane pöördumine palvega neile kahju tekitamise kohta või on nad ise endale tekitanud kahju, tuleb viktimoloogilise profülaktika meetmed üles ehitada kahel suunal: esiteks, vahetult potentsiaalsele kannatanule, teine suund – potentsiaalsele kahju tekitajale, kui selline on olemas.127
Need suunad on jälgitavad, kui jutt käib selliste kuritegude profülaktikast nagu enesevigastamine, palve alusel või kaastundest tapmine.
Nendes kuritegudes on kahju tekitaja või endale kahju tekitaja tegevus ettekavatsetud, see on suunatud kahju tekitamisele, kuigi kahju iseloom ei vasta alati eeldatavale (soovitule). Samas ka nende kuritegude puhul, kus kannatanu käitumine, mis tekitas talle kahju, oli ettevaatamatu tulemuse suhtes, nagu ka tema palvel tegutsenud isikute käitumise osas, peavad need kaks mõjutussuunda kasutust leidma.
Loomulikult praktikas tuleb siin rääkida abinõude kompleksist, mis on suunatud sellise kuriteo ärahoidmisele, kus algseks momendiks on kannatanu palve või tema enda, kahju tekitamisele suunatud toimingud. Näiteks selliste kuritegude profülaktika nagu auto ärandamine (on võimalik avarii), röövpüük lõhkeaine kasutamisega (võimalikud igasugused õnnetused) jne, hoiab ära kahju tekitamise võimaluse.
Taktikalises plaanis potentsiaalsete kannatanute mõjutamine peab sisaldama hoiatust selle kohta, et on võimalik (või mis veel parem – vältimatu) nii kannatanu enda kui ka tema palvel kahju tekitanud isiku kriminaalvastutusele võtmine.
See hoiatus sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võib olla tehtud vahetus kontaktis potentsiaalse kannatanuga või potentsiaalse kahju tekitajaga. Veenmise mehhanism võib siin mõjuda erinevalt: ainult sellele isikule, kelle poole pöörduti, või tema kaudu kavatsetava kuriteo teisele osalisele. Mõjutamise eesmärgiks on saavutada kuriteo toimepanemisest loobumine. 128
Peale kuriteo potentsiaalsete osaliste mõjutamist tuleb laialdaselt kasutada abinõusid, mis välistavad või raskendavad kuritegeliku kavatsuse elluviimist. Nende abinõude hulgas, mis võivad olla liigitatud kriminaalse situatsiooni likvideerimise vahenditeks, tuleb eristada järelevalvet potentsiaalse kannatanu üle sugulaste, naabrite, töö- ja koolikaaslaste poolt.
Näiteks kui võimalik kuritegu on seotud isiku teatud ametikohaga, mis lubab varastada või omandada relva, lõhkeaineid, mürke, tema vallandamine kergendab tunduvalt kuriteo profülaktikat (vallandamine on mõeldud sõltuvalt asjaoludest nii kannatanu kui kurjategija suhtes).129
Arvesse võttes, et potentsiaalsete kannatanute aktiivne käitumine on tihti seotud sellega, et nad on sattunud keerulistesse asjaoludesse , millest ei näe väljapääsu, tuleb tarvitusele võtta kõiki võimalikke meetmeid selliste asjaolude kõrvaldamiseks. Loomulikult kõige mõjusamat profülaktilist efekti võib saavutada pikaajalise positiivse mõjutamise arvel. See kindlustab isiksuse positiivset arengut, mis aktiivsetele kannatanutele enim iseloomulikemate kuritegude osas on seotud seksuaalse kasvatuse ja kõlbeliste ettekujutuste formeerimisega. 130
Informatsiooni allikateks aktiivsete kannatanute kohta võivad olla raviasutustest saabuvad andmed, sealhulgas onkoloogiahaiglatest, elanike kirjad ja avaldused . 131
Tähtis on ka laialdane õigusalane selgitustöö ettevaatamatute toimingute kahjulike tagajärgede kohta, mis võivad saabuda osaliste jaoks.132
Viktimoloogiline profülaktika passiivsete kannatanute suhtes
Passiivsete kannatanute suhtes viktimoloogilisete meetmete kompleks peab teostuma lähtudes kannatanutest, kes on objektiivselt võimelised osutama kurjategijale vastupanu, ja neile, kes objektiivselt ei ole selleks võimelised.
Passiivselt käituvad kannatanud esinevad sagedamini sellistes kuritegudes nagu mõrv, raske kehavigastuse tekitamine, röövimine, vägistamine.
Kuritegude profülaktika eesmärgiga isikute suhtes, kes objektiivselt ei ole võimelised (stabiilselt või ajutiselt) kurjategijale vastu seisma, on vajalik teostada üldise ja spetsiaalse iseloomuga abinõusid. 133
Kuna paljud kuriteod pannakse toime tänaval ja avalikes kohtades joobnud isikute suhtes, kes on abitus olekus, tuleb politsei jõududega süstemaatiliselt joobnuid üles korjata. Passiivsete kannatanute osas, kelleks on lähikondsete vägivalda ja mõnitamist kannatavad kroonilised haiged ja vanurid, on otstarbekas nende paigutamine hooldekodudesse ja raviasutustesse. Selline meede lubab kõrvaldada ohtlikku kontakti kannatanu ja kahju tekitaja vahel ning võimaldab ajareservi edasise profülaktilise töö organiseerimiseks. 134
Aluste olemasolul võib kasutada passiivse kannatanu julgeoleku tagamist, isoleerides teda, aga mitte kahju tekitajat. Siin on võimalik kriminaalvastutusele võtmine ähvardamise eest, samuti teiste kuritegelike ilmingute eest, mis on kvalifitseeritavad teisiti. 135
Profülaktiline mõjutamine perekondlikes ja korterinaabrite situatsioonides võib olla tagatud ühiskondliku järelevalve organiseerimisega perede ja korterite üle, kus on olemas passiivsed kannatanud. Kui isikute passiivsus on seotud alkoholi või narkootikumide tarbimisega, siis näidustuste olemasolul tuleb sellised isikud paigutada ravile spetsialiseeritud raviasutustesse.
Passiivsete kannatanute suhtes, kes objektiivselt saavad kahju tekitajatele vastupanu osutada, kuid ei tee seda erinevatel põhjustel, näevad profülaktilised abinõud ette, peale nende vahetu kaitse, ka nende isikute aktiviseerimise, neis kurjategijale vastupanu osutamise tarviduse kasvatamise. Siia kuuluvad kasvatuslikud vestlused eesmärgiga kujundada passiivse käitumisega isikutel otsustavust, julgust , mehisust, arusaamist õigusest seaduse kaitsele. 136
Olulise osa passiivsetest kannatanutest moodustavad alaealised. Muidugi ei oleks õige eeldada, et iga alaealine isik on juba selle asjaolu tõttu objektiivselt võimetu kurjategijale vastu hakkama. Palju sõltub siin ründe liigist, situatsioonist, kurjategija ja kannatanu isiksusest. Kuid sagedamini on tegemist siiski objektiivselt vastupanuks võimetute isikutega, või vähemalt, füüsiliselt küll võimekate, kuid olukorra ohtlikkusest, kuhu ollakse sattunud, mitte küllaldaselt aru saadavatega.137
Alaealisi, kes on kannatanud täiskasvanute pereliikmete peksmise ja laostava mõju all, tuleb isoleerida. Seda võib vaadelda profülaktilise vahendina. Sekkumine nooruki saatusesse võib olla seotud tema elutingimuste kardinaalse muutmisega. Teatud juhtudel võib tõstatada küsimust vanemaõiguste äravõtmisest; kui alaealist perekonda jätta ei saa, võib teda paigutada internaati või anda teistele sugulastele.
Raskendavaks momendiks on info saamise keerukus alaealiste vastu ettevalmistatavate või juba teostatud vägistamiste ja kõlvatute tegude kohta. Põhjuseks on kurjategijate loomulik salalikkus, kes ei soovi oma kavatsusi ja seda enam toimepandud kuritegusid avalikustada, samuti ka kannatanute toimunust vaikimine, sest viimased juhinduvad kõige erinevamate motiividega, real juhtudel aga lihtsalt ei suuda endaga toimunut õigesti hinnata.
Kuna paljud alaealiste vastu suunatud kuriteod on seotud noorukite osavõtuga kuritegelikes gruppides, neile täisealiste mahitajate ja kuritegude organiseerijate mõjuga, siis profülaktika viktimoloogiline aspekt seisneb ka abinõudes, mis on suunatud kuritegelike gruppide likvideerimisele ja noorukite isoleerimisele mahitajatest. 138
Viktimoloogilise profülaktika abinõud vastupanuks võimetute alaealiste kannatanute suhtes sisaldavad ka õiguskaitseorganite tegevust, mis on suunatud olukordade kõrvaldamisele, kus on võimalikud lapsemõrvad, sealhulgas vastsündinute tapmised. 139
Kuna alaealiste ohvrite vastu pannakse sageli toime seksuaalkuritegusid, on vajalik abinõude kompleks nimelt nende kuritegude ärahoidmiseks.
On olemas mitmeid võimalusi ettevalmistatavate või süstemaatiliselt toimepandavate seksuaalkuritegude avastamiseks (vägistamised, kõlvatud teod, seksuaalühendus alla 14-aastase lapseealisega), mida politseiorganid sisuliselt ei kasuta.
E. Sorel uurides laineliselt tõusvat vägivalda USA-s tegi ettepaneku seksuaalse kuritegevuse ennetamiseks järgmises: vanemate tervise kontroll, spetsiaalsed õpetavad programmid vanematele, vägivallale kalduvate laste väljaselgitamine varases nooruses (12 eluaastat) ja järgnev kontroll nende üle ja kaasamine rehabilitatsiooni programmidesse, spetsiaalsete „abigruppide“ loomine koolides ja organisatsioonides, riskigrupi väljaselgitamine, lai ühiskonna ja massimeedia kaasamine, heategevuslike ühingute loomine.140
Nii saavad vajaliku informatsiooni allikaks olla alaealiste (eriti väikelaste) arstlikud läbivaatused, kelle kehal võivad olla vigastused või muud jäljed, mis jäid kurjategijate tegevusest kõlvatute tegude, vägistamise ja muu seksuaalset laadi vägivalla tõttu. Tihti medõde või arst läbivaatuse ajal, samuti kasvataja või hooldaja, lihtsalt ei pööra tähelepanu sellistele jälgedele või ei omista neile tähtsust, kuid omades õiget ettekujutust nende jälgede võimalikust päritolust, saaksid nad teatada politseile tähtsaid andmeid.
Kooliõpetajad, tundes reeglina hästi tütarlapsi, kelle käitumine viitab nende ea kohta ebanormaalsele teadlikkusele intiimsetes küsimustes, või vastupidi, salalikkusele ja muserdatusele, kõige vähem vaatlevad neid kui seksuaalkurjategija võimaliku tähelepanu objekti. Selliste meeleliste kõrvalekaldumiste viktimoloogilist külge tuleks esmajoones tähele panna, teavitades sellistest noorukitest õiguskaitseorganeid.141
Igas mõttes keeruline on selliste alaealiste individuaalne mõjutamine, kelle isiksuse negatiivsed omadused teevad võimalikuks vabatahtlikke sidemeid seksuaalkurjategijaga. Kuid ikkagi, selliste alaealiste positiivne mõjutamine, mida teostavad, sõltuvalt asjaoludest, kooli- või politseitöötajad, annab sageli vajaliku tulemuse, korrekteerib alaealiste käitumist vajalikus suunas.
Kõigi Taanis 1966.a. sündinud meeste statistiliste andmete analüüs tõestab seda, et on olemas mitu näitajat, mis mõjutavad meeste võimalusi saada süüdimõistetud vägistajaks. 142
Kuid meeste hulgast, kes näitajate kohaselt (vanemate pikaajaline töötus, kasvasid võõrvanemate perekonnas, psüühilised häired) oleksid suure tõenäosusega võinud saada vägistajaks, vaid väike osa alustab kuritegelikku karjääri, ja veel vähem on neid, kellest saavad seksuaalvägistajad.
Isegi vaatamata sellele, et avastatud riskifaktoreid saab alandada profülaktikaprogrammide abiga, sealhulgas aktiivsemalt toetades võõrvanemate peredes kasvanuid ja psühhiaatriaravi vajavaid, lahtiseks jääb küsimus selle kohta, kuidas ressursisäästlikult välja selgitada neid, kel on suurimad šansid saada kurjategijaks.
Võttes arvesse, et enamus seksuaalkurjategijaid areneb välja noores eas,143 sellele vaatamata Saksamaa kogemus näitab, et meessoost noorukitele adresseeritud profülaktiline töö on kahe otsaga asi. Kui poisslapsi automaatselt vaadelda potentsiaalsete vägistajatena, see võib häirida nende mehe isiksuse arengut ja teisele plaanile taandub see, et needsamad poisid võivad ka ise sattuda julma kohtlemise ohvriks.
Perspektiivsemad on tänapäeval programmid, mis rõhutavad kaastunnet ja sugupoolte individuaalsete piiride eristamise tähtsust. Seni puuduvad selliste programmide efektiivsuse hinnangud .
Samas selliste alaealiste positiivne mõjutamine, mida teostavad, sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest, kooli- või politseitöötajad, ikkagi annab vajaliku tulemuse ja korrekteerib alaealiste käitumist vajalikus suunas.
Unesco ja teised rahvusvahelised otganisatsioonid pööravad suurt tähelepanu laste vastu suunatud kuritegude ärahoidmisele. Unesco eestvedamisel viidi Stockolmis 1996 a. Läbi rahvusvaheline kongress ,144 mis oli pühendatud laste seksuaalse ekspluateerimise vastu. Kongressil oli esindatud 199 riiki.
Kongressi käigus tehti ettepanek keelustada massimeedias seks ja vägivald. Unecko esindajad nõudsid, et isikud, kes vastutavad massimeediasse lastavate programmide eest hävitaksid kõik kõlbusevastased teosed, mis rikuvad laste moraali ja kutsusid ülesse kõiki lastest võtma kriminaalsele vastutusele.
Seega kogu profülaktiliste abinõude kompleksi teostamine alaealiste suhtes seksuaalkuritegude ärahoidmise eesmärgiga on olulise tähtsusega.
Need abinõud, või õigemini, profülaktilise töö suunad, tuleb jagada kahte tinglikku gruppi: väliste võimaluste (potentsiaalsete kannatanute järelevalve ja kaitse) ja sisemiste võimaluste (potentsiaalsete kannatanute kurjategijale vastupanuvõime tõstmine ja isiksuse positiivsete suunistuste formeerumine ) kasutamine. 145
3.5. Õigusliku baasi analüüs
Puudutades Eesti Vabariigi seadusandliku baasi, mis on nii või teisiti seaotud viktimoloogilise ennetamisega, võib õiguslike norme grupeerida järgmisel viisil:
- need, mis puudutavad vajadust väljaselgitada kuriteo põhjusi ja tingimusi, kaasa arvatud kannatanu rolli uurimist kuritegeliku sündmuse mehhanismis;
- need, mis on suunatud kannatanu julgeoleku tagamisele ja neile kuriteoga tekitatud (põhjustatud) kahju hüvitamisele;
- need, mis korraldavad (reglementeerivad) viktimoloogilis profülaktikat.
Esimesse gruppi võib asetada need normid, mis volitavad kompetentsetel organitel kuriteo toimepanemist soodustavate asjaolude väljaselgitamisel, võtma vastu protsessiotsuse asjaolude kõrvaldamisest (näiteks kriminaalmenetluseseadustiku ( KrMS ) kohaselt kuulub see õigus kohtunikule), või mis kohustavad kuritegu soodustavate asjaolude väljaselgitamist.
Esimese gruppi normide näiteid võib leida erinevatest seadusandlikest aktidest. Nii on ohvrite kaitseks pühendatud mõned rahvusvahelised dokumendid : Euroopa konventsioon vägivaldsete kuritegude ohvritele kahju hüvitamisest 24. novembrist 1983.a146, deklaratsioon põhilistest õiguslikest printsiipidest kuriteo ohvrite jaoks ja võimu kuritarvitamise 29. novembrist 1985 147jt.
KrMS määrab üpris üksikasjalikult kannatanu õigusliku staatust, andes talle protsessiõiguse, võimaluse osaleda kuritegelikus jälituses. Peale selle, rida sätteid protsessuaalses seadusandluses on seotud kannatanu julgeoleku tagamisega .
KrMS-as on määratletud, et kannatanu ja tema lähedaste ähvaramise informatsiooni olemasolul, võivad olla vastu võetud turvalisuse meetmed (kannatanuga koos läbiviidud uurimistoimingu protokollis võdakse tema isiklike andmeid mitte mainida, on lubatav kannatanu läbiraakimiste kontroll ja salvestus jt) Normid, mis käsitlevad õigusliku mehhanismi kannatanu julgeoleku tagamiseks, sisalduvad ka jälitustegevuse seaduses.148
Nii siis selgus, et on olemas teatud õiguslik baas viktimoloogilise profülaktika meetmete teostamiseks, kuid normid on hajutatud erinevate allikate vahel, mis raskendab nende kasutamist.
Tuleb korrastada ja täiendada seadusadlust kogu profülaktika sfääris ja ka viktimoloogilises profülaktikas, kaasa aravtud võtma vastu seadusi kuritegude ennetamisest, kriminaal kohtupidamisele kaasa aitavate inimeste õigulikust ja sotsiaalsest kaitsest.
Samas tuleb välja töötada viktimoloogilise profülaktika meetmete süsteemi ja täpselt jaotada kohustusi kompetentsete organite ja ametlike isikute vahel, vastavalt kohustuste realiseerimisele.
KOKKUVÕTE
Õiguskaitseorganite ja kohtute töös tekivad järjest uued küsimused, mille lahendamine nõuab süvendatud teoreetilist põhjendust, soovituste väljatöötamist kuritegude uurimises eriteadmiste tulemuslikumaks kasutamiseks, uurimisele vajalike faktiliste andmete esitamiseks.
Kuritegude madalat avastamist põhjustab mitte ainult kurjategijate teatud meisterlikkus ja nende aktiivne vastasseis uurimisele, kuid paljus ka väheefektiivne kaasaegse teaduse ja tehnika saavutuste kasutamine uurimisprotsessis. Kuritegude edukaks avastamiseks, kiireks ja täielikuks uurimiseks on vaja uusi avastamise, uurimise ja ennetamise meetodeid. Ühe sellise meetodina on eriteadmiste kasutamine seose «kurjategija-ohver» kindlakstegemisel.
Selle probleemi lahendamisel omandab erilist tähtsust viktimoloogia, mis uurib kannatanut, tema isiksuse eripära ja käitumist enne kuritegu, selle toimepanemise ajal ja pärast, tema seoseid ja suhteid kurjategijaga.
Kurjategija isiku kindlakstegemisel on enim informatsiooni võimalik saada kannatanult, ja mitte ainult tema ütlustest, aga ka kriminalistika vahenditega saadud andmetest kannatanu spetsiifilistest, mõnikord mitmekülgsetest seostest kurjategijaga. Samuti on aktuaalsed kannatanute viktiimse käitumise ennetamise küsimused ja kurjategija isiksuse mõjutamine, mis on tähtsad mitte ainult õiguskorra ja seaduslikkuse tugevdamiseks. Kannatanu viktiimne käitumine ja kuritegelik käitumine on teineteisega seotud ja osutavad vastastikust tugevdavat mõju.
On vaja uurida vastasmõju kannatanute viktiimse käitumise tüübi ja õigusvastase käitumise eri tüüpide vahel, selle intensiivsuse ja püsivusega. Aktuaalne on vägivaldsete kuritegude ennetamise teaduslik analüüs viktimoloogilisel alusel. See aktuaalsus on seletatav kõigepealt kuriteoohvrite viktiimse käitumise suure levikuga või ohvrite järgneva agressiivse käitumisega.
Seega antud uurimistöö kokkuvõtteks võib teha järgmised järeldused:
1. Kriminaalne viktimoloogia uurib ainult neid, kes on kuriteo ohvrid. See haru areneb aktiivselt, töötab läbi olulise mahuga informatsiooni erinevate kuritegude ohvrite ja asjaolude kohta.
2. Kuritegevus kui sotsiaalne nähtus tingib ühiskonna nõudmise mõjutada mitte ainult kuritegevust tekitavaid ja alles hoidvaid põhjusi, kuritegusid toime pannud isikuid, vaid ka neid isikuid, kes on kuritegude ohvrid.
3. Isiksuse kuritegeliku käitumise mõistmiseks tuleb teda uurida, avastada tema suhtes väliseid nähtusi ja protsesse, mis on kujundanud tema kriminogeenseid jooni. Kuritegeliku käitumise mõistmine lubab tunduvalt paremini mõista kuritegevuse põhjusi, teha laialdasi sotsiaalseid üldistusi, märgata neid üldsotsiaalseid nähtusi ja protsesse, mis varem ei ole pälvinud piisavat tähelepanu eelkõige erinevaid kuritegusid põhjustavate faktorite ebapiisavast läbiuurimisest.
3.1. Töös on erilist tähelepanu pööratud antisotsiaalsete kalduvuste kujunemise uurimisele lapsepõlves, kusjuures perekonna mõju on väga oluline. Paljud uurimused lapse- ja noorukipsühholoogia ja psühhiaatria valdkonnas annavad veenvat tõestust sellest, et lapseea psühholoogilised traumad mõjutavad tugevasti inimese kogu edasist elu. Vägivalla ohvrid muutuvad tihtipeale ise agressoriteks ja panevad toime raskeid kriminaalseid tegusid kuni tapmiseni välja.
4. Inimese erinevad teod, seda enam käitumine tervikuna, sealhulgas kuritegelik, on suunatud mitte ühe, vaid mitme ajendiga, mis on omavahel keerulistes hierarhilistes suhetes. Nende seas on olemas juhtivad ajendid, mis stimuleerivad käitumist, annavad sellele isiksusliku tähenduse.
4.1. Ühiskondlikult ohtliku tegevuse motivatsioonilise sfääri väljaselgitamine ja analüüs on vajalikud kurjategija asotsiaalse olemuse ja sotsiaal-psühholoogilise loomuse mõistmiseks. See analüüs lubab avada ka kurjategija isikuomaduste sotsiaalset sisu ning kuritegeliku käitumise tüüpi ja determinante , ning kuritegeliku käitumise sotsiaal-psühholoogilise mehhanismi tähtsamaid vahendeid.
5. Kuriteoennetus on tulemuslikum kui töö kuritegude tulemustega, seoses millega kaasaegses ühiskonnas on ilmne kuritegude profülaktika viktimoloogiliste võimaluste uurimise vajalikkus.
5.1. Isiksuse kujunemise ja arengu optimaalsed tingimused, kasvatuslik-profülaktiline mõjutamine on vajalikud profülaktilises mõttes, sest need soodustavad viktimoloogilisel alusel toime pandud kuritegude vähenemist.
5.2. Viktimoloogiline profülaktika on tähtsamaid kuritegevuse vastu võitlemise suundi. See on õiguskaitseorganite, ühiskondlike organisatsioonide ja sotsiaalsete institutsioonide tegevus kuriteoohvri «süülise» käitumise kujundavate asjaolude väljaselgitamiseks ja kujundamiseks, kriminaalse riski gruppidesse kuuluvate inimeste kindlakstegemine ja nende suhtes profülaktikameetmete rakendamine. Seega võib öelda, et sissejuhatuses esitatud ülesanded on lahendatud, eesmärgid saavutatud ja hüpotees saanud oma kinnituse .

KASUTATUD KIRJANDUS

Raamatud ja teadusartiklid
1. Auväärt Lembit. (1997). Õigusseksuoloogia.Tallinn: Ilo, 303 Lk.
2. Baron Robert A., Deborah R. Richardson. (1997). Agression. Sankt Peterburg : Piter, 392 Lk.
3. Beron R., Richardson D. (2001). Aggression. Sankt Peterbur: Питер, 352 Lk.
4. Christoffersen, M. N., Soothill, K., & Francis, B. (2005). Who Is Most at Risk of Becoming a Convicted Rapist? The Likelihood of a Rape Conviction among the 1966 Birth Cohort in Denmark. Journal of Scandinavian Studies in Criminology and Crime Prevention, 6(1), 188 Lk
5. Heiliger, A. (2002). Mädchenarbeit im Gendermainstream. Ein Beitrag zu aktuellen Diskussionen.Muenchen: Beck , 158 Lk.
6. Kadushin Аlfred and Martin Judith. (1981). Child Abuse: an Interactional Event. New York : Columbia University Press, 304 Lk.
7. Kase Helve . (2004). Vaikijate hääled. Tallinn: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, 511 Lk.
8. Kury, Obergfell-Fuchs, & Woessner. (2004). The Scope of Sexual Victimization in Germany . Germany: University of Freiburg, 602 Lk.
10. Kuus Agnes. (2006). «Жертв насилия в Эстонии больше, чем мест в приютах». - Postimees . Tallinn, 24 Lk.
11. Laos Saale . (2000). Vägistamise viktimoloogia ja selle käsitlus kriminaalõiguses. Juridica II 2000: Iuridicum, 112 Lk.
12. Menashem Amir. (1967). Victim Precipitation. Forcible Rape. The journal of Criminal Law. N.Y.: Criminology, and Policescience. lk 93-502.
13. Patterson, Dishion and Bank . (1984). Behavior genetics of aggression in children : review and future directions. Developmental Review, nr 4, lk 593-622.
14. Raska Eduard. (1994). Kuritegevus ja kriminaalpreventsioon Eestis. Tallinn:, Juura , 160 Lk.
15. Raska Eduard. (2002). Kriminoloogia. Tallinn: Juura, 240 Lk.
16. Rosental M., Tilk K. (1999). Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, 130 Lk.
17. Saar Jüri. (2007). Kriminaalpsühholoogia. Tallinn: Juura, 352 Lk.
18. Soo K., Kutsar D. (2004). Seksuaalse väärkohtlemise kogemusedja hoiakud Eesti noorte hulgas. Sotsiaaluuring. Tartu, 100 Lk.
19. Soonets R. (1997). Lapse väärkohtlemise mõiste ja liigid.Tartu: AS Atlex , 105 Lk.
20. Sootak J., Pikamäe P. (2002). Karistusseadustik kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 772 Lk.
21. Sorel Eliot. (1994). Urban Violence in the United States, Journal of the World Association of Social Psychiatry, Vol.1, number 1, lk 8-11.
22. Viano E. (1996). Stereotyping and prejudice : crime victims and the criminal justice system . Scandinavian studies on crime and crime prevention. Oslo , Norway: Scandinavian University Press, 182-203 Lk.
23. Yeater, E. A., Naugle, A. E., O'Donohue, W. T., & Bradley, A. R. (2004). Sexual Assault Prevention With College- Aged Women: A Bibliotherapy Approach. Violence and Victims. USA: Springer publishing GO. Volume 19, Number 5, lk 593-612.
24. Zehr Howard . (1990). Changing Lenses. A New Focus for Crime and Justice, Herald Press, 291 Lk.
25. Лунев В. В. (1997). Преступность XX века. Мировой криминологический анализ. Москва: Норма, 223 Lk.
26. Нагаев В. В. (2006). Сексологическая экспертиза: психолого-сексологические аспекты. М.: Юркнига, 624 Lk.
27. Налчаджян А. (2007). Агрессивность человека. Sankt Peterburg: Питер Пресс, 736 Lk.
28. Ривман Д. В. (1975). Виктимологические факторы и профилактика преступлений. Ленинград: МВД, 152 Lk.
29. Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Sankt Peterburg: Piter, 304 Lk.
Normatiivaktid
30. Deklaratsioon põhilistest õiguslikest printsiipidest kuriteo ohvrite jaoks ja võimu kuritarvitamise. general assamblee resolutsioon, 29. novembrist 1985. - A/RES/40/34.
31. Jälitustegevuse seaduse. RK seadus, 22.02.1994. a. - RT I 1994, 16, 290.
32. Karistusseadustik. RK seadus, 6.06.2001. - RT I 2001, 61, 364.
33. Kriminaalpoliitka arengusuunad aastani 2010. RK seadus, 21. 10. 2003 a. - RT I 2003, 67, 457.
34. Lapse õiguste konventsioon. ÜRO peaasamblee, 20. oktoobril.1989.a. - RTII, 09.05.1996, 16, 56.
35. Ohvriabi seadus, RK seadus, 17. detsembril 2003. a. - RTI, 06.01.2004, 2, 3.
36. Perekonnaseadus, RK seadus, 12. oktoobril. 1994. - RT I 1994, 75, 1326.
37. Põhiseadus, vastu võetud rahvahääletusel, 28. juunil 1992. - RT 1992, 26, 349.
38. Vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise euroopa konventsiooni ratifitseerimise seadus. RK seadus.16. novembril 2005. a. - RTII, 13.12.2005, 32, 109.
39. Министерство здравоохранения ЯАССР. (1981). Отчет Управления здравоохранения и социальной помощи. № 81-30326.
Muud allikad
40. BestReferat.ru – банк рефератов. (2005). Жертвы и социальные последствия преступлений. [ http://www.bestreferat.ru/referat-43277.html ]. 27. Märts 2009 a.

41. Edu-zone. (2008). Нравственное воспитание младших подростков во внеклассной работе. [ http://www.edu-zone.net/show/158102.html ]. 27. Märts 2009 a.

42. ENUT. (2003). vägistamise defenitsioon. [www.enut.ee/lisa/Helve%20Kase%20ettekanne(2).doc]. 16. Märts 2009 a.

43. Freyd Dynamics Lab. (2005). The Problem of Child Sexual Abuse. [ http://dynamic.uoregon.edu/~jjf/articles/response05.ht m]. 7. Märts 2009 a.

44. Helve Kase. (2003). Vägistamine. [ http://www.enut.ee/lisa/Helve%20Kase%20ettekanne(2) .doc]. 27. Märts 2009 a.
45. Justitsministeerium. (2008). Mis on kuritegude ennetamine? [ http://www.kuriteoennetus.ee/8463 ]. 17. Märts 2009 a.
46. Secret Service . (2006). Виктимология. [ http://blackarmy.ru/legal/vict.ht m]. 17. Märts 2009 a.
47. Tallinna Naiste Kriisikodu. (2008). Lapsed perevägivalla tunnistajatena. [ http://www.naisteabi.ee/ru/lapsed_perevagivalla_tunnistajatena.html ]. 7. Märts 2009 a.
48. U.S. Department of Justice, Bureau of Justice Statistics. (1997). Domestic violence statistics. [ http://www.dvrc-or.org/domestic/violence/resources/C61/ ]. 7. Märts 2009 a
49. World Congress against Commercial Sexual Exploitation of Children World. (2002). Congress against CSEC. [ http://www.csecworldcongress.org/en/stockholm/Reports/index.ht m]. 19. Märts 2009 a.
50. Банк рефератов. (2007). Причины и условия преступного поведения. [ http://www.bestreferat.ru/referat-85223.html ]. 16. Märts 2009 a.

51. Ежедневный информационно-развлекательный портал. (2008). Мужчина-ребенок: сын и жестокий отец. [ http://wwwoman.ru/s.php/5055.ht m]. 7. Märts 2009 a.

52. Загадочные преступления прошлого. (2005). Российские убийцы-серийники. [ http://murders.ru/Russian_serial_killer_analitic_prew_2.html ]. 21. Märts 2009 a.
53. Коллекция рефератов Revolution . (2005). Криминалистическая характеристаика и профилактика насильственных преступлений в быту. [ http://revolution.allbest.ru/law/00008991_0.html ]. 26. Märts 2009 a.
54. Коллекция рефератов Revolution. (2007). Половое воспитание детей и подростков. [ http://revolution.allbest.ru/pedagogics/00010357_0.html ]. 24. Märts 2009 a.
55. Криминальная виктимология. (2008). Учебник для вузов. [ http://pravo.eup.ru/Documents/2003-10-06/79B2.asp ]. 3. Märts 2009 a.
56. Объединенная редакция МВД. (2007). Уникальная специфика криминальной виктимологии. [ http://www.ormvd.ru/press/mag/256/260/7681 ]. 7. Märts 2009 a.
57. Планета диссертаций. (2002). Предупреждение серийных изнасилований. [ http://planetadisser.com/see/dis_157188.html ] . 27. Märts 2009 a.
58. Правознавець. (2007). Социобиологическая теория деструктивности. [ http://pravoznavec.com.ua/books/298/22938/31/ ]. 26. Märts 2009 a.
59. Рефераты. (2008). Криминологическое прогнозирование. [ http://5ka.com.ua/38/7990/1.html ]. 3. Märts 2009 a.

60. Российская коллекция рефератов. (2007). Жертвы и социальные последствия преступлений. [ http://www.referats.net/pages/referats/rkr/page.php?id=46480 ]. 7. Märts 2009 a.

61. Русский медицинский сервер. (2007). Психические расстройства и их роль в виктимном поведении детей и подростков. [ http://www.rusmedserv.com/psychsex/teens/psihvikt.ht m]. 7. Märts 2009 a.
62. Русский народный сервер против наркотиков. (2009). Новые возможности социальной реабилитации и профилактики преступности несовершеннолетних. [ http://www.narcom.ru/law/system/8.html#(4) ] 7. Märts 2009 a.
63. Современные метода контрацепции. (2003). Сексуальное насилие (изнасилование) и вопросы контрацепции. [ http://www.obgyn.ru/dayafter/gender.aspx ]. 16. Märts 2009 a.
64. Толковый психоаналитический словарь. (2008). Некрофилия. [ http://www.psychosophia.ru/main.php?level=24&cid=1&simbol=13 ]. 16. Märts 2009 a.
65. Украинский ресурс по безопасности. (2007). Понятие жертвы преступления. [ http://kiev-security.org.ua/box/13/11.shtml#13 ]. 31. Märts 2009 a.
66. Экономико-правовая библиотека. Мотивы преступного поведения. [ http://vuzlib.net/beta3/html/1/12837/12944/ ]. 21. Märts 2009 a.
67. Юридическая психология. (2008). Мотивация преступного поведения. [ http://www.in1.com.ua/book/10113/5146/index.html ]. 16. Märts 2009 a.
LISAD
Lisa 1
Vägistamise liigid
Vihavägistamine:

• motiiv : viha ja põlgus;
  
• rünnaku iseloom: ettekavatsematu, impulsiivne , julm;
  
• rünnakute regulaarsus: ebaregulaarsed, harvad;
  
• kurjategijale iseloomulik: vaenulikkus naiste vastu;
  
• kurjategija seisund: depressivne, vihane, tihti eelnevalt alkoholi tarvitanud;
  
• varasem kuritegevus: võib olla karistatud vägivalla kuritegude eest;
  
• ohver: võib olla pigem juhuslik ettesattuja
  
• vägivalla kasutamise viis: kasutab rohkesti füüsilist jõudu, harvem relva;
  
• vägivallaakti pikkus: lühiajaline;
  
• ohvri füüsiline seisund: kehal selged vägivalla jäljed;
  
• ohvri psüühiline seisund: mõnevõrra nõrgem süü- ja häbitunne
  

Üleolekuvägistamine:

• motiiv: soov kontrollida teist inimest, vajadus tunda võimu;
  
• rünnaku iseloom: ettekavatsetud;
  
• rünnakute regulaarsus: korduvad ja võivad aja möödudes sageneda;
  
• kurjategijale iseloomulik: kahtlemine oma mehelikkuses, jõuetus, ebaõnnestumistunne, vägivaldsed seksuaalfantaasiad mida soovib teadlikult ellu viia;
  
• kurjategija seisund: hirmul, ärevil;
  
• varasem kuritegevus: võib olla karistatud seksuaalkuritegude eest;
  
• ohver: võib olla pigem tuttav;
  
• vägivalla kasutamise viis: ei kasuta ülemäärast füüsilist jõudu, küll aga ähvardusi, käsutab ohvrit ja annab talle korraldusi, võib kasutada ka relva;
  

Lisa 1 järg

• vägivallaakti pikkus: ohvri alandamine võib kesta tunde, et kurjategija saaks nautida oma võimu ja kontrolli;
  
• ohvri füüsiline seisund: kehal ei pruugi olla füüsilise vägivalla märke;
  
• ohvri psüühiline seisund: tugev süütunne kuna allus kurjategija ähvardustele.
  

Sadistlik vägistamine:

• motiiv: sisemise tasakaalu saavutamise vajadus vägivaldsete seksuaalfantaasiate elluviimise läbi;
  
• rünnaku iseloom: ettekavatsetud, rituaalne;
  
• rünnakute regulaarsus: korduvad ja võivad aja möödudes sageneda;
  
• kurjategijale iseloomulik: agresioonist erootilise elamuse saamine, puudub kontroll oma sisemiste jõudude üle, kuritegu vajalik sisemise tasakaalu loomiseks ja ilmneb fantaasiates juba teismelise eas;
  
• kurjategija seisund: äärmiselt erutatud, sundmõtetest haaratud;
  
• varasem kuritegevus: võib olla eelenvalt karistatud vägivalla- või rituaalsete kuritegude eest;
  
• ohver: valitakse enamasti sümboolsete tunnuste alusel;
  
• vägivalla kasutamise viis: ohvri kättesaamiseks võib kasutada relva, ohvri kallal kasutab erinevat vägivalda, iseloomulik orjastamine, piinamine , äärmuslikel juhtudel võib ohvri tappa;
  
• vägivallaakti pikkus: võib olla pikaajaline ja kesta päevi, ohvrit hoitakse vangistuses ;
  
• ohvri füüsiline seisund: kehal ulatuslikud vägivalla jäljed;
  
• ohvri psüühiline seisund: ellujäänud ohvri psüühiline seisund üliraske.
  

Seksuaalse rahulduse vägistamine:

• motiiv: eelkõige seksuaalse rahulduse saamine;
  
• rünnaku iseloom: pigem impulsiivne;
  
• rünnakute regulaarsus: ühekordne või väga harv;
  
• kurjategijale iseloomulik: madal enesekontroll , enesekesksus;
  
• kurjategija seisund: seksuaalselt erutatud;
  

Lisa 1 järg

• varasem kuritegevus: ei ole üldjuhul eelnevalt seksuaalkuritegude eest karistatud;
  
• ohver: üldjuhul eelnevalt tuttav;
  
• vägivalla kasutamise viis: ei kasuta rohkem vägivalda kui hädavajalik, kui naine osutab eeldatust tugevamat vastupanu, võib rünnaku lõpetada;
  

• vägivallaakti pikkus: lühiajaline;
  
• ohvri füüsiline seisund: kehal ei esine erilisi füüsilise vägivalla jälgi;
  
• ohvri psüühiline seisund: tugev süü- ja häbitunne, peab ennast juhtunus süüdlaseks.
  

RESÜMEE
KURITEGUDE VIKTIMOLOOGILINE ANALÜÜS, KUI PREVENTSIOONILINE KOOSSEIS
Kiiresti arenev kuritegevus vajab hädavajaliku korrekteerimist nii riiklikus kui ka maailma strateegias võitluses sellega.
Käesoleval ajal kõige perspektiivsem on kriminaalprevensioonis kuritegevuse ennetamise viktimologiline metood.
Uurides kuritegevuse „mehhanismi” kerkib esiplaanile: isiksus, isiksus ja keskkond, ebasoodsad tingimused isiksuse formeerimisel, suhted „kurjategija – kannatanu”.
Oluline osa tööst on eraldatud tulevase kurjategija isiksuse formeerimisele ebasoodsatel tingimustel lapseeas.
Lapsed ja noorukid, kes said kannatada läbi kuritegevuse, karmi kohtlemise ja vägivalla, tihtipeale muutuvad ise agressoriteks ning sooritavad raskeid kriminaaltoiminguid kuni tapmiseni välja.
Seoses eelmainituga, määras autor oma diplomitöös uurimuse põhieesmärgiks kuritegeliku käitumise formeerimise mehhanismi olemust, selle edasijärgset avaldumine, viktimoloogilise alusega õigusvastane käitumine, viktimoloogiliste võimaluste uurimine kuritegevuse ennetamiseks.
1 Lembit Auväärt. (1997). Õigusseksuoloogia.Tallinn: Ilo, lk 158.
2 Рефераты. (2008). Криминологическое прогнозирование. [ http://5ka.com.ua/38/7990/1.html ]. 3. Märts 2009 a.
3 Lembit Auväärt. (1997). Õigusseksuoloogia.Tallinn: Ilo, lk 158.
4 Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Москва: Питер, lk 3.
5 Объединенная редакция МВД. (2007). Уникальная специфика криминальной виктимологии. [ http://www.ormvd.ru/press/mag/256/260/7681 ]. 7. Märts 2009 a.
6 Raska Eduard. (2002). Kriminoloogia. Tallinn: Juura, lk 183.
7 Объединенная редакция МВД. (2007). Уникальная специфика криминальной виктимологии. [ http://www.ormvd.ru/press/mag/256/260/7681 ]. 7. Märts 2009 a.
8 Криминальная виктимология. (2008). Учебник для вузов. [ http://pravo.eup.ru/Documents/2003-10-06/79B2.asp ]. 3. Märts 2009 a.
9 Криминальная виктимология. (2008). Учебник для вузов. [ http://pravo.eup.ru/Documents/2003-10-06/79B2.asp ]. 3. Märts 2009 a.
10 Объединенная редакция МВД. (2007). Уникальная специфика криминальной виктимологии. [ http://www.ormvd.ru/press/mag/256/260/7681 ]. 7. Märts 2009 a.
11 А. В. Ривман. (1975). Виктимологические факторы и профилактика преступления. Ленинград: ВПУ, lk 8.
12 Viano E. (1996). Stereotyping and prejudice: crime victims and the criminal justice system . Scandinavian studies on crime and crime prevention. Oslo, Norway: Scandinavian University Press, lk 182.
13 Viano E. (1996). Stereotyping and prejudice: crime victims and the criminal justice system . Scandinavian studies on crime and crime prevention. Oslo, Norway: Scandinavian University Press, lk 182.
14 Украинский ресурс по безопасности. (2007). Понятие жертвы преступления. [ http://kiev-security.org.ua/box/13/11.shtml#13 ]. 31. Märts 2009 a.

15 Российская коллекция рефератов. (2007). Жертвы и социальные последствия преступлений.

[ http://www.referats.net/pages/referats/rkr/page.php?id=46480 ]. 7. Märts 2009 a.
16 Eduard Raska. (2002). Kriminoloogia. Tallinn: Juura, lk 186.
17 Объединенная редакция МВД. (2007). Уникальная специфика криминальной виктимологии. [ http://www.ormvd.ru/press/mag/256/260/7681 ]. 7. Märts 2009 a.
18 Объединенная редакция МВД. (2007). Уникальная специфика криминальной виктимологии. [ http://www.ormvd.ru/press/mag/256/260/7681 ]. 7. Märts 2009 a.
19 А. В. Ривман. (1975). Виктимологические факторы и профилактика преступления. Ленинград: ВПУ, lk 106–126.
20 Raska Eduard. (2002). Kriminoloogia. Tallinn:,Juura, lk 188.
21 Raska Eduard. (1994). Kuritegevus ja kriminaalpreventsioon Eestis. Tallinn:,Juura, lk 148.
22 Kriminaalpoliitka arengusuunad aastani 2010. Riigikogu seadus, 21. 10. 2003 a.- RT I 2003, 67, 457.
23 Auväärt Lembit. (1997). Õigusseksuoloogia.Tallinn: Ilo, lk 165.
24 Российская коллекция рефератов. (2007). Психология потерпевшего. [ http://www.referats.net/pages/referats/rkr/page.php?id=12068 ]. 7. Märts 2009 a.
25 Soonets R. (1997). Lapse väärkohtlemise mõiste ja liigid.Tartu: AS Atlex, lk 91.
26 Русский медицинский сервер. (2007). Психические расстройства и их роль в виктимном поведении детей и подростков. [ http://www.rusmedserv.com/psychsex/teens/psihvikt.ht m]. 7. Märts 2009 a.
27 Lapse õiguste konventsioon. ÜRO peaasamblee, 20.10.1989.a.- RTII, 09.05.1996, 16, 56.
28 Бейлинсон П. (2007). Половые преступления. Tallinn: Livret, lk 99.
29 Sootak J., Pikamäe P. (2002). Karistusseadustik kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, lk 390.
30 Soonets R. (1997). Lapse väärkohtlemise mõiste ja liigid.Tartu: AS Atlex, lk 93.
31 Soo K., Kutsar D. (2004). Seksuaalse väärkohtlemise kogemusedja hoiakud Eesti noorte hulgas. Sotsiaaluuring.Tartu, lk 7.
32 Saar Jüri. (2007). Kriminaalpsühholoogia. Tallinn: Juura, lk 197.
33 Русский медицинский сервер. (2007). Психические расстройства и их роль в виктимном поведении детей и подростков. [ http://www.rusmedserv.com/psychsex/teens/psihvikt.ht m]. 7. Märts 2009 a.
34 Patterson, Dishion and Bank. (1984). Behavior genetics of aggression in children: review and future directions. Developmental Review, nr 4, lk 593 – 622.
35 Kadushin Аlfred and Martin Judith. (1981). Research on Child Abuse and Neglect. Results of researchers. lk 188-199.

36 Министерство здравоохранения ЯАССР. (1981). Отчет Управления здравоохранения и социальной помощи. № 81-30326.

37 Аlfred Kadushin and Judith Martin. (1981). Child Abuse: an Interactional Event. New York: Columbia University Press, lk 188-199.
38 Kadushin Аlfred and Judith Martin. (1981). Child Abuse: an Interactional Event. New York: Columbia University Press, lk 188-199.
39 Auväärt Lembit. (1997). Õigusseksuoloogia.Tallinn: Ilo, lk 66.
40 Нагаев В. В. (2006). Сексологическая экспертиза: психолого-сексологические аспекты. М.: Юркнига, lk 327.
41 Auväärt Lembit. (1997). Õigusseksuoloogia.Tallinn: Ilo, lk 67.
42 Sealsamas , lk 69.

43 Freyd Dynamics Lab. (2005). The Problem of Child Sexual Abuse.

[ http://dynamic.uoregon.edu/~jjf/articles/response05.ht m]. 7. Märts 2009 a.
44 Степанов Сергей. (2006). Права человека в Эстонии – популярная тема. –Postimees. Tallinn. lk 8.
45 Rosental M., Tilk K. (1999). Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, lk 67.
46 Laos S. (2000). Vägistamise viktimoloogia ja selle käsitlus kriminaalõiguses. Juridica II 2000: Iuridicum, lk 106-112.
47 Rosental M., Tilk K. (1999). Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, lk 67.
48 Laos S. (2000). Vägistamise viktimoloogia ja selle käsitlus kriminaalõiguses. Juridica II 2000: Iuridicum, lk 106-112.
49 Sootak J., Pikamäe P. (2002). Karistusseadustik kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, lk 300.
50 Гурьева В. А., Гиндикин В. Я. (1980). Юношеские психопатии и алкоголизм. Москва: медицина, lk 9-34.
51 Русский медицинский сервер. (2007). Психические расстройства и их роль в виктимном поведении детей и подростков. [ http://www.rusmedserv.com/psychsex/teens/psihvikt.ht m]. 7. Märts 2009 a.
52 Русский медицинский сервер. (2007). Психические расстройства и их роль в виктимном поведении детей и подростков. [ http://www.rusmedserv.com/psychsex/teens/psihvikt.ht m]. 7. Märts 2009 a.
53 Sootak J., Pikamäe P. (2002). Karistusseadustik kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, lk 390.
54 Бейлинсон П. (2007). Половые преступления. Tallinn: Livret, lk 433-434.
55 U.S. Department of Justice, Bureau of Justice Statistics. (1997). Domestic violence statistics. [ http://www.dvrc-or.org/domestic/violence/resources/C61/ ]. 7. Märts 2009 a.
56 Бейлинсон П. (2007). Половые преступления. Tallinn: Livret, lk 201.
57 Agnes Kuus. (2006). «Жертв насилия в Эстонии больше, чем мест в приютах». -Postimees. Tallinn, lk 12.
58 Helve Kase. (2004). Vaikijate hääled. Tallinn: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, lk 259.
59 Tallinna Naiste Kriisikodu. (2008). Lapsed perevägivalla tunnistajatena. [ http://www.naisteabi.ee/ru/lapsed_perevagivalla_tunnistajatena.html ]. 7. Märts 2009 a.

60 Ежедневный информационно-развлекательный портал. (2008). Мужчина-ребенок: сын и жестокий отец.

[ http://wwwoman.ru/s.php/5055.ht m]. 7. Märts 2009 a.
61 Helve Kase. (2004). Vaikijate hääled. Tallinn: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, lk 268.

62 Ежедневный информационно-развлекательный портал. (2008). Мужчина-ребенок: сын и жестокий отец.

[ http://wwwoman.ru/s.php/5055.ht m]. 7. Märts 2009 a.
63 Beron R., Richardson D. (2001). Aggression. Sankt Peterbur: Питер, lk 136.
64 Sealsamas, lk 137.
65 Beron R., Richardson D. (2001). Aggression. Sankt Peterbur: Питер, lk 137-138.
66 Банк рефератов. (2007). Причины и условия преступного поведения.
[ http://www.bestreferat.ru/referat-85223.html ]. 16. Märts 2009 a.
67 KrS, § 289.
68 Sealsamas, § 199.
69 Sealsamas, § 200.
70 Sealsamas, § 209.
71 Экономико-правовая библиотека. (2007). Мотивация преступного поведения.
[ http://www.vuzlib.net/beta3/html/1/12837/12944/ ]. 16. Märts 2009 a.
72 Правознавець. (2007). Социобиологическая теория деструктивности.
[ http://pravoznavec.com.ua/books/298/22938/31/ ]. 16. Märts 2009 a.
73 Асмолов А. Г. (1990). Психология личности. Москва: МГУ, lk 157.
74 Андреева Г. М. (1999). Социальная психология: Москва: Аспект Пресс, lk 78.
75 Юридическая психология. (2008). Мотивация преступного поведения.
[ http://www.in1.com.ua/book/10113/5146/index.html ]. 16. Märts 2009 a.
76 Lembit Auväärt. (1997). Õigusseksuoloogia.Tallinn: Ilo, lk 140.
77 Põhiseadus, § 20.
78 Sealsamas, § 19.
79 Банк работ. (2008). Предупреждение серийных изнасилований.
[ http://bankrabot.com/work/work_23518.html ]. 16. Märts 2009 a.

80Планета диссертаций. (2002). Предупреждение серийных изнасилований [ http://planetadisser.com/see/dis_157188.html ] . 27. Märts 2009 a.

81 Банк работ. (2008). Предупреждение серийных изнасилований.
[ http://bankrabot.com/work/work_23518.html ]. 16. Märts 2009 a.
82 Бейлинсон П. (2007). Половые преступления. Tallinn: Livret, lk 145.
83 Sealsamas, lk 264.
84 Menashem Amir. (1967). Victim Precipitation. Forcible Rape. The journal of Criminal Law. N.Y.: Criminology, and Policescience, lk 493.
85 ENUT. (2003). vägistamise defenitsioon. [www.enut.ee/lisa/Helve%20Kase%20ettekanne(2).doc]. 16. Märts 2009 a.
86 Helve Kase. (2003). Vägistamine. [ http://www.enut.ee/lisa/Helve%20Kase%20ettekanne(2) .doc]. 27. Märts 2009 a.
87 Auväärt Lembit. (1997). Õigusseksuoloogia.Tallinn: Ilo, lk 141-142.
88 Современные метода контрацепции. (2003). Сексуальное насилие (изнасилование) и вопросы контрацепции. [ http://www.obgyn.ru/dayafter/gender.aspx ]. 16. Märts 2009 a.
89 Auväärt Lembit. (1997). Õigusseksuoloogia.Tallinn: Ilo, lk 150-151.
90 Юридическая психология. (2008). Мотивация преступного поведения. [ http://www.in1.com.ua/book/10113/5146/index.html ]. 16. Märts 2009 a.
91Загадочные преступления прошлого. (2005). Российские убийцы-серийники. [ http://murders.ru/Russian_serial_killer_analitic_prew_2.html ]. 21. Märts 2009 a.
92 Экономико-правовая библиотека. Мотивы преступного поведения. [ http://vuzlib.net/beta3/html/1/12837/12944/ ]. 21. Märts 2009 a.
93 Юридическая психология. (2008). Мотивация преступного поведения. [ http://www.in1.com.ua/book/10113/5146/index.html ]. 16. Märts 2009 a.
94 Правознавець. (2007). Социобиологическая теория деструктивности.
[ http://pravoznavec.com.ua/books/298/22938/31/ ]. 26. Märts 2009 a.
95 Толковый психоаналитический словарь. (2008). Некрофилия. [ http://www.psychosophia.ru/main.php?level=24&cid=1&simbol=13 ]. 16. Märts 2009 a.
96 А. Налчаджян. (2007). Агрессивность человека. Sankt Peterburg: Питер Пресс, lk 576.
97 Коллекция рефератов Revolution. (2005). Криминалистическая характеристаика и профилактика насильственных преступлений в быту. [ http://revolution.allbest.ru/law/00008991_0.html ]. 26. Märts 2009 a.
98 Perekonnaseadus, § 54 lg 1.
99 Коллекция рефератов Revolution. (2006). Криминалистическая характеристика и профилактика насильственных преступлений в быту. [ http://revolution.allbest.ru/law/00008991_0.html ]. 16. Märts 2009 a.
100 Robert A. Baron, Deborah R. Richardson. (1997). Agression. Sankt Peterburg: Piter, lk 139-142.
101 Налчаджян A. (2007). Агрессивность человека. Sankt Peterburg: Питер Пресс, lk 577.
102 Robert A. Baron, Deborah R. Richardson. (1997). Agression. Sankt Peterburg: Piter, lk 140-141.
103 Налчаджян A. (2007). Агрессивность человека. Sankt Peterburg: Питер Пресс, lk 577.
104Sealsamas, lk 578.
105 Robert A. Baron, Deborah R. Richardson. (1997). Agression. Sankt Peterburg: Piter, lk 141.
106 Robert A. Baron, Deborah R. Richardson. (1997). Agression. Sankt Peterburg: Piter, lk 141.

107 Российская коллекция рефератов. (2007). Жертвы и социальные последствия преступлений.

[ http://www.referats.net/pages/referats/rkr/page.php?id=46480 ]. 27. Märts 2009 a.

108 BestReferat.ru – банк рефератов. (2005). Жертвы и социальные последствия преступлений. [ http://www.bestreferat.ru/referat-43277.html ]. 27. Märts 2009 a

109 Русский медицинский сервер. (2007). Психические расстройства и их роль в виктимном поведении детей и подростков. [ http://www.rusmedserv.com/psychsex/teens/psihvikt.ht m]. 7. Märts 2009 a.
110 Kury, Obergfell-Fuchs, & Woessner. (2004). The Scope of Sexual Victimization in Germany. Germany: University of Freiburg, lk 589.
111 Yeater, E. A., Naugle, A. E., O'Donohue, W. T., & Bradley, A. R. (2004). Sexual Assault Prevention With College-Aged Women: A Bibliotherapy Approach. Violence and Victims. USA: Springer publishing GO. Volume 19, Number 5, lk 593.

112 Коллекция рефератов Revolution. (2007). Половое воспитание детей и подростков. [ http://revolution.allbest.ru/pedagogics/00010357_0.html ]. 24. Märts 2009 a.

113 Бейлинсон П. (2007). Половые преступления. Tallinn: Livret, lk 414-415.
114 Sealsamas, lk 416-417.
115 Secret Service. (2006). Виктимология. [ http://blackarmy.ru/legal/vict.ht m]. 17. Märts 2009 a.
116 Justitsministeerium. (2008). Mis on kuritegude ennetamine? [ http://www.kuriteoennetus.ee/8463 ]. 17. Märts 2009 a.
117 Русский медицинский сервер. (2007). Психические расстройства и их роль в виктимном поведении детей и подростков. [ http://www.rusmedserv.com/psychsex/teens/psihvikt.ht m]. 7. Märts 2009 a.
118 Ohvriabi seadus, lg. 3.
119 Ривман Д. В. Криминальная виктимология. СПб., 2002, lk 293.
120 Howard Zehr. Changing Lenses. A New Focus for Crime and Justice, Herald Press, 1990.
121 Русский народный сервер против наркотиков. (2009). Новые возможности социальной реабилитации и профилактики преступности несовершеннолетних. [ http://www.narcom.ru/law/system/8.html#(4) ] 7. Märts 2009 a.
122 Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Sankt Peterburg: Piter, lk 267.
123 Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Sankt Peterburg: Piter, lk 269.
124 Sealsamas, lk 268-289.
125 Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Sankt Peterburg: Piter, lk 269.
126 Sealsamas, lk 271.
127 Sealsamas, lk 271-272.
128 Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Sankt Peterburg: Piter, lk 272.
129 Sealsamas, lk 272-273.

130 Edu-zone. (2008). Нравственное воспитание младших подростков во внеклассной работе.

[ http://www.edu-zone.net/show/158102.html ]. 27. Märts 2009 a.
131 Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Sankt Peterburg: Piter, lk 273.
132 Ривман Д. В. (1975). Виктимологические факторы и профилактика преступлений. Ленинград: МВД, lk 119.
133 Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Sankt Peterburg: Piter, lk 275.
134 Sealsamas, lk 275-276.
135 Karistusseadustik, § 120.
136 Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Sankt Peterburg: Piter, lk 275-276.
137 Sealsamas, lk 276-277.
138 Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Sankt Peterburg: Piter, lk 278.
139 Лунев В. В. (1997). Преступность XX века. Мировой криминологический анализ. Москва: Норма, lk 223.
140 Sorel, E. (1994). Urban Violence in the United States, Journal of the World Association of Social
Psychiatry, Vol.1, number 1, lk 8-11.
141 Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Sankt Peterburg: Piter, lk 279.
142 Christoffersen, M. N., Soothill, K., & Francis, B. (2005). Who Is Most at Risk of Becoming a Convicted Rapist? The Likelihood of a Rape Conviction among the 1966 Birth Cohort in Denmark. Journal of Scandinavian Studies in Criminology and Crime Prevention, 6(1), lk 39-56.
143 Heiliger, A. (2002). Mädchenarbeit im Gendermainstream. Ein Beitrag zu aktuellen Diskussionen. Muenchen: Beck., lk 135.
144World Congress against Commercial Sexual Exploitation of Children World. (2002). Congress against CSEC. [ http://www.csecworldcongress.org/en/stockholm/Reports/index.ht m]. 19. Märts 2009 a.
145 Ривман Д. В. (2002). Криминальная виктимология. Sankt Peterburg: Piter, lk 281-282.
146 Vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise euroopa konventsiooni ratifitseerimise seadus. RK seadus,16. novembril 2005. a. - RTII, 13.12.2005, 32, 109.
147 Deklaratsioon põhilistest õiguslikest printsiipidest kuriteo ohvrite jaoks ja võimu kuritarvitamise. general assamblee resolutsioon, 29. novembrist 1985. - A/RES/40/34
148 Jälitustegevuse seaduse. RK seadus, 22.02.1994. a. - RT I 1994, 16, 290.