Seksuaal vägivald (0)

SEKSUAALVÄGIVALD 
 
 
Vägistamine  on  suguühendus  naisisikuga  vägivalla  või  vägivallaga  ähvardamise  abil  või 
kasutades ära kannatanu abitut  seisundit .  
Seega  saab  vägistamisest  rääkida  vaid  siis,  kui  puudub  naise  nõusolek  antud   tegude  
sooritamiseks. Naine võib nõustuda järgmistes vormides: 
•  Tõeline nõusolek või teadlik osavõtt seksuaalaktist ilma süütundeta; 
•  Impulsiivne  nõusolek  või  seksuaalne  akt,  mis  kiidetakse  heaks  hetkel,  kui   impulss  
ajendab  lähenemisele,  aga  hiljem  tekib   kahetsus    juhtunu   pärast,  alandatuse-  ja 
süütunne; 
•  Passiivne  nõusolek,  kui  naine  ei  soovi   vahekorda   astuda,  kuid  ei  takista  ka  selle 
sooritamist, mida teine pool hindab kui nõusolekut.  
 
Viimasel juhul on kohtupraktikas tekkinud vaidlusi, kas mees oma eesmärkide saavutamiseks 
on  ikka  kasutanud  vägivalda.  Vägistamine  on  tahtlik   kuritegu   ja  sellest  tuleneb,  et  ka 
vägivalla  kasutamine  on  tahtlik  ja  teadlik.  Mees  peab  aru  saama,  et  ta  kasutab  vägivalda 
seksuaalvahekorda  astumiseks.  Kui  aga  naine  käitub  nii,  et  mees  peab  tema  käitumist 
nõusolekuks,  kuigi  tegelikult  ei  ole  naine  nõus,  siis  puudub  subjektiivne  külg  ja  seega  ka 
kuritegu. Tegemist on eksitusega, mille naine on põhjustanud oma käitumisega.  
 
Väga  sageli  kasutatakse  vägistamise  puhul  füüsilist  vägivalda.  Vägivalda  võib  teostada  nii 
keemiliselt,  bioloogiliselt  kui  mehaaniliselt.  Vägistamise  puhul  kasutatakse  sagedamini 
mehaanilist vägivalda. 
Kergemad vormid, mis ei jäta kehale jälgi: 
•  Kasutatakse füüsilist jõudu 
-  Kinni sidumine 
-  Kätega kinni hoidmine 
-  Tema vastupanu füüsiline neutraliseerimine ilma peksmiseta 
•  Mitmesuguseid vahendeid, s.h. relva 
Intensiivsem vägivald, millest tavaliselt jäävad kehale jäljed: 
•   Peksmine  
•  Uimaseks löömine 
•  Kägistamine 
Ohvri vastupanu saab kõrvaldada ka talle alkoholi või narkootikume manustades. 
 
Umbes  1/6  vägistamisi  pannakse  toime  psüühilise  vägivalla  kasutamisega.  Psüühiline 
vägivald  on  ähvardus  kannatanu  hirmutamiseks.  Ähvardatakse  toime  panna  kohe  või 
tulevikus  selliseid   tegusid ,  mis  võivad  kannatanule  kahju  tuua  või  ahistada  tema  õigusi. 
Ähvardus võib olla väljendatud sõnadega või žestidega, aga see võib tuleneda ka konkreetsest 
olukorrast (üksikus kohas ründab grupp mehi üksikut naist).  
Ähvardus  võib  seisneda  ähvarduses  võtta  vabadus,  olla  suunatud  kannatanu  enda  või  tema 
lähedaste vastu.  
 
Umbes  1/7  kannatanutest  on  vägistamise  ajal  abitus  seisundis.  Kannatanu  on  abitus 
seisundis,  kui  ta  ei  saa  aru  temaga  toimuva  tähendusest  või  ta  ei  ole  võimeline  vastupanu 
osutama.  Kui  kannatanu  on  abitus  seisundis,  siis  kurjategijal  ei  ole  vaja  kasutada  vägivalda 
ega  ähvardusi  oma  eesmärgi  saavutamiseks.  Esmapilgul  võib  tunduda,  et   vahekord   oli 
vabatahtlik. Abitu seisund jagatakse: 
 
1 
•  Teadvusetu  seisund  (siia  kuulub  ka   vaimuhaigus ,  kui  kannatanu  ei  saa  aru  oma 
tegudest ega suuda neid juhtida) 
•  Füüsiline abitus (haigus) 
•  Situatsioonist tulenev abitus (grupiline vägistamine üksikus kohas) 
 
Vägistamise liigid: 
•  Verepilastuslik  vägistamine,  kus  psüühiliselt  negatiivsed  tagajärjed  on  eriti 
aktuaalsed, kui kannatanu on alla 12 aasta vana 
•  Grupilised  vägistamised,  kui  ohvrile  ei  tekitata  kehavigastusi  ning  mis  harva 
põhjustavad  raseduse.  Üks  asjaolu  võib  olla  see,  et  mehed  katkestavad  vahekorra, 
sageli seemnepurset ei toimugi. Katkestamise põhjuseks võib olla: 
-  sõprade kiirustamine 
-  situatsioonist  tulenev  psüühiline  pinge,  mis  takistab  seemnepurset,  seda  eriti 
alaealiste puhul 
-  selline kuritegu  sooritatakse  sageli alaealiste poolt, kellel on see esimene kord 
vahekorda  astuda;  neil  puudub  seksuaalne  kogemus  ja  nad  ei  teagi,  millega 
vahekord peaks lõppema.  
•  Individuaalne vägistamine, mis on ettekavatsetud või situatiivne 
•  Ohvri vägistamine kui ta on loomulikus unes. Sageli esitavad sellisel puhul kaebuse 
psüühiliselt haiged naised (nt. unerohtu võtnud naine) 
•  Ohvri vägistamine hüpnoosis või narkootilises unes, alkoholi joobes 
•  Sodomistlik vägistamine, s.o. vägistamine päraku kaudu. 
 
Vägistamisi võib liigitada ka lähtuvalt kuritegude toimepanemise viisist: 
•  Ootamatu  kallaletung  naistele, neidudele ja alaealistele tüdrukutele 
•  Kannatanu veetis eelnevalt vägistajaga aega väikeses grupis, mis lõpuks viis grupilise 
vägistamiseni.  Sellise  kuriteo  panevad  sagedamini  toime   alaealised   ja  noored 
kurjategijad 
•  Vägistamine,  millele  eelnesid  mehe  ja  naise  mõningad  kontaktid  (peamiselt  vaba  aja 
veetmisega seotud),  kusjuures  eelnev tutvus oli küllaltki lühiajaline 
•  Vägistatakse naine, kes on kurjategijaga seotud perekondlike, sugulaslike sidemetega, 
aga samuti ka naabrite ja töökaaslaste vägistamine. 
 
Osa  autoreid  väidab, et vägistamiste arv on linnas suurem kui maal, osa aga väidab, et see on 
võrdne,  mis  on  ka   usutav .  Maal  ilmselt  ei  teatata  vägistamistest,  sest  kõik   tunnevad   kõiki. 
Linnas tungitakse enamasti kallale üksikule võõrale naisele.  
Peamised põhjused, miks vägistamistest ei teatata: 
•  Hirm kättemaksu ees 
•  Häbi kaaslaste ees 
•  Kahtlemine õiguskaitseorganite võimekuses 
•  Soovimatus läbi teha arstlik läbivaatus 
•  Soovimatus vägistamissituatsiooni korduvalt kirjeldada 
 
Vägistamine on rohkem sesoonne kuritegu. Eesti klimaatilistes tingimustes pannakse enamik 
vägistamisi  toime   maist   septembrini  (ilm  soe,  mätas  kuiv,  võimalus  kaua  vabas  looduses 
viibida).  
 
 
2 
Suur osa vägistamisi pannakse toime korterites, isiklikes suvilates või  majades . Võõraid naisi 
vägistatakse  üldkasutatavates  kohtades  õhtusel  või  öisel  ajal.  Just  sellised  kuriteod  lõpevad 
sageli tapmisega või ohvri paljaks riisumisega.  
 
 
VÄGISTAJAD 
 
Seksuaalsete  kallaletungide  sisemised  põhjused  on  seotud   kurjategija   ettekujutusega 
iseendast,  mina-kontseptsioonist,  aga  samuti  vajadusega  saada  maksimaalne   rahuldus   ja 
kinnitus  oma  isiksusele.  Seksuaalse  vägivalla  kasutamisega  lahendab  kurjategija  enda  jaoks 
kõige tähtsamat ülesannet – õigustab enda eksisteerimist just sellisena nagu ta on. Kurjategija 
õigustab  eksisteerimist  just   iseendale ,  tema  olemuses  on  tõusnud   esikohale   seksuaalsfäär. 
Seepärast  on  tal  vaja  leida  tunnustust  selles  sfääris.  Sageli  see  tal  ei  õnnestu.  Küsitlused 
seksuaalsete  rünnakute  eest  süüdi  mõistetud  meeste  seas  näitasid,  et  vähemalt  1/3  neist  oli 
vägistamise ajal probleeme erektsiooniga või esines neil enneaegset või hilist ejakulatsiooni. 
Tavasuhetes  neil  sellist  probleemi  ei  olnud.  Vägistajad  tarvitavad  sageli  alkoholi  –  seetõttu 
võivad seksuaalhäired olla osaliselt tingitud ka alkoholi pärssivast mõjust potentsile.  
 
Kes siis on ikkagi vägistaja oma  olemuselt ? Kas ta on psühhopaat, kes otsib põnevust naise 
üle  domineerimises  ja  tolle  alandamises  vägivaldse  rünnaku  ja  alistamise  kaudu?  Kas  ta  on 
tavaline  läbilöögivõimetu  ja  nõrga   enesehinnanguga   mees,  kes  tunneb  end  halvasti  pärast 
pettumusi  tööl  või  armuelus  ning  elab  oma  viha  välja  võõra  inimese  peal?  Või  on  ta 
puberteediealine,  kes  on  võlutud  hurmavast  ja   noorest   naisest,  samas  kui  viimane  pole 
seksuaalvahekorrast  noorukiga   sugugi   huvitatud?  Või  on  ta  mees,  kelle   agressiivsus   on 
alkoholijoobes  pidurdamatu? Tegelikult on vägistaja kõik  eelpool  nimatatud kokku – ilmselt 
teatud  kombinatsioon  kõigist   mainitud   inimtüüpidest.  Kõigile  vägistajatele  on  ühine 
ebatavaliselt  kõrge  vaenulikkus  naissoo  vastu,  mis  tuleneb  veendumusest,  et  neid  on  naiste 
poolt reedetud.  
 
Erinevate uurijate kirjeldusi vägistajate kohta: 
•  Vägistaja 
iseloomujooned 
psühhoanalüüsi 
seisukohast  
lähtuvalt: 
kastreerimiskompleks, Oidipuse  kompleks , anaalne fikseeritus,  emotsionaalsed  häired, 
sadismijooned, mis viivad agressioonini, hirm autoriteetide ees. Väidab, et vägistajate 
vanemate seas olid domineerivad just emad, kes ei kiitnud heaks enda kui naise rolli 
•  Vägistajad  on  arad,  mitte  kedagi  usaldavad,  sotsiaalselt  kohanematud  ning  sadistlike 
omadustega 
•  Vägistamist  soodustavateks  isiksuslikeks  teguriteks  on   alkoholism ,  sadism, 
huligaansus,  psühhoemotsionaalne   lodevus ;  58%  vägistajatest  on  kuriteo  sooritamise 
ajal purjus 
•  Grupivägistajad  on  suhteliselt  noored  mehed,  neil  on  madal  haridustase  ja  madal 
seksuaalkultuuri  tase,  nende   suguelu   on  korratu,  nad  ei  püsi  kaua  ühel  tööl  ning 
tarvitavad sageli alkoholi 
•  78%  vägistajatest  olid  alla  30  aasta  vanad,  60%  olid  algharidusega,  59%  olid 
alkoholijoobes,  15%-l  oli  diagnoositud  psüühikahäired,  umbes  14%-l  juhtudest  on 
vägistajaks ohvri enda abikaasa 
•  Vägistajatel esineb sageli seksuaalhäireid –  erektsiooni  ja seemnepurske puudulikkus, 
probleemid abielus, kõigi naiste vastu  generaliseerunud  agressiivsus 
 
Paljud  vägistajad  valivad  oma  elukaaslaseks  nende  üle  domineeriva  naise,  kellele  nad 
perekonnas  vastuvaidlematult   alluvad .  See  aga  omakorda  rõhutab  meeste  alaväärsust, 
 
3 
mittevastavust mehe rolli ideaalile. Neil tekib frustratsioon ( hingeline  pingeseisund), mis leiab 
lahenduse agressioonis, mille nad kannavad üle juhuslikult kohatud naisele, naise sümbolile. 
Siit tuleneb, et paljudel juhtudel ei ole vägistamise eesmärgiks mitte sugutungi rahuldamine, 
vaid  naise  kui  sellise  täielik  allutamine  endale,  otsustamine  tema  sugulise  puutumatuse  ja 
sageli ka elu üle.  
 
Vahel  on  seksuaalkuriteod  justkui  eraldatud  vägistaja  muust  suguelust,  mis  aitab  selgitada 
tema  käitumist,  eriti  siis,  kui  ta  elab  koos  naisega.  Naine  iseloomustab  sellist  meest  kui 
pehmet,  heasoovlikku  ja  hoolitsevat.  Ka  vägistaja  ise  suhtub  oma  naisesse  positiivselt  või 
neutraalselt,  naistesse  üldiselt  aga  äärmiselt  negatiivselt.  Võib  oletada,  et  mees  valib  endale 
naise oma ema järgi: mees allub naisele, sõltub temast,  kardab  teda, s.o. naine asendab talle 
ema ja seepärast on tema vastu välistatud igasugune vägivald. Samas tekib mehes protest oma 
passiivse rolli pärast. Sageli on nende seksuaalelu  naistega  äärmiselt korralik, ilma igasuguste 
perverssusteta. Oma  ohvrite  vastu olid vägistajad julmad ja küünilised. Selle üheks põhjuseks 
on õrnuse puudumine lapsepõlves. Ema kohta ütlesid nad sageli: “ Ma olin sõnakuulelik, kuid 
sellest hoolimata ema karistas mind sageli ega ostnud kingitusi, vaid tegi neid vennale”.  
 
Vägistajate psüühika iseärasused: 
•  Impulsiivsus,  oma  tegude  tagajärgede  prognoosimise  võimetus,  sotsiaalsete  normide 
mitteomaksvõtt,  rigiidsus  ja afektiivsus koos halva kohanemisega, desadaptsioon 
•  Oma kahjulikkuse alateadvuslik  tunnetamine , ebakindlus iseenda suhtes 
•  Kaasaelamisvõime  puudumine,  nõrk  eneseteadvus,  seksuaalse   kohanemise   häired  ja 
personifitseerimise puudumine seksuaalse partneri valikul 
•  Püüd eneseteostusele suhetes naistega, nende  tajumine  potentsiaalselt agressiivsetena, 
mahasuruvatena, domineerimisele püüdlevatena.  
 
Ühe  USA  teadlase  arvates  võib  teatud  liiki   pornograafia   mõjutada  mehi  käituma 
seksuaalolukordades  agressiivselt.  Vastavateemalise  uurimuse  tulemusena  leidis  ta,  et 
mõõdukas  erootika  ei  suurenda  seksuaalset argessiivsust, kuid erootika, mis  alandab  naist või 
sisaldab vägivalda nende suhtes või domineerimist nende üle, mõjub negatiivselt. On selge, et 
nn.   hard -core  pornograafia  –  mis  tüüpiliselt  alavääristab  naist  –  paneb  meessoost 
pealtvaatajad  palju  leebemalt  suhtuma  vägistajatesse.  Vägivaldne  pornograafia,  mis  näitab 
alguses naist vastu hakkamas, kuid seejärel vägistamist nautimas, võib tekitada  arusaamise , et 
naistele meeldib, kui neid seksuaalselt rünnatakse.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
OHVRID  
 
Teadust ohvritest nimetatakse viktimoloogiaks.  
 
Ohvrid võib jagada kolmeks: 
 
4 
•  Ohver  kui  omanik.  Kurjategija  eesmärk  on  ohvri  omand:  näiteks  ohvri  keha  selliste 
seksuaalkuritegude korral, mille puhul on seksuaalne  motiiv  määrav. Ohver võib olla 
kurjategijale tuttav või võõras 
•  Ohver  kui  spetsiaalne  ärritusobjekt  või  afektsete  vajaduste  eesmärk.  Sageli 
kurjategija ja ohver tunnevad teineteist ning ohvrit ei ole võimalik asendada. Tegu on 
nn.  kurjategija  –  ohvri  suhtega,  mis  võib  olla  lühike  (näiteks  tüli  kahe 
restoranikülastaja vahel pärast tundidepikkust joomingut, mis lõpeb kehavigastustega), 
kuid  võib  kesta  ka  aastaid,  saadetuna  kestvatest  konfliktidest  ja  tülidest  või  viia 
suhteliselt juhuslikult afektini. Sagedasemad afektid on kättemaks ja viha 
•  Ohver kui sümboolne ärritusobjekt ja  asendav  afekti eesmärk. Nendeks on tavaliselt 
juhuslikud  kurjategijale  tundmatud,  nn.  käepärased  inimesed.  Eesmärk  ei  ole 
seksuaalse  rahuldatuse  saamine,  vaid  domineerimise  ja  naise  üle  võimu  saavutamise 
vajadus.  Konkreetse  kuriteo  ohver  muutub  sümboliks  või  “asendajaks”,  ta  on 
depersonaliseeritud, s.t. temas ei nähta isikut, vaid objekti.  
 
Situatsioonid, milles võib tõenäoliselt vägistamine toimuda: 
•  Tundmatute  inimestega  kergemeelselt  kontaktide  loomine,  nendega  kaasa  minemine 
nende eluruumidesse, koos alkoholi joomine, autostopiga sõitmine 
•  Ettevaatamatu  käitumine  –  naised  liiguvad  üksi  pimedates  üksildastes  kohtades,  kus 
kallaletung on üsna tõenäoline (ka hiline töölt koju tulek) 
•  Joobes olek 
•  Mitteküllaldane  vastupanu  mehe  seksuaalsete  kavatsuste   ilmnemisel ,  kui  naine  ei 
soovi vahekorda astuda – mees võib seda nõusolekuna interpreteerida 
•  On   olukordi ,  kus  kannatanud  ei  aimanud  ja  ka  situatsioon  ei  viidanud  sellele,  et  nad 
võivad  muutuda  seksuaalkuriteo  ohvriks.  Eelkõige  kuuluvad  siia  alaealised  lapsed  ja 
elatanud naised 
•  Ohvri amoraalne käitumine 
 
Kirjanduses  võib  sageli  kohata  diskussioone,  kas  füüsiliselt  keskmine  mees  on  võimeline 
üleüldse  vägistama  füüsiliselt  keskmist  naist.  Kõik  vägistamise  võimaluse  eitajad  lähtuvad 
normaalsest  situatsioonist  ega  arvesta,  et  sageli  tuleb  kallaletung  ohvrile  ootamatult  ning  et 
hirm  võib  paralüseerida  täielikult  kannatanu  vastupanu.  Üks  autor  väidab,  et  83,1% 
kannatanutest  oleks  võinud  vastupanu  osutada  ja  vaid  16,9%-l  puudus  vastupanu  osutamise 
võimalus  täielikult.  Vastupanu  osutad  ainult  70,5%.  Sellest  teeb  ta  järelduse,  et  12,6  % 
kannatanutest vägistati sellepärast, et nad ei osutanud vastupanu. Taolised arutelud sunnivad 
peatuma  sellel,  milliseid  muutusi  põhjustab  äkki  tekkinud  tugev  hingeline  erutus. 
Emotsioonid  põhjustavad muutusi kõikide siseorganite tegevuses. Kõige sagedamini ja kõige 
märgatavamad  muutused  ilmnevad  südame  ja  veresoonte  tegevuses  –  südamelöökide 
kiirenemine   ja  aeglustumine,  ekstrasüstolid,  juussoonte  laienemine  ( punastamine , 
kuumustunne)  või   ahenemine   (kahvatumine).  Rahulolu  korral  täheldatakse  nii  hingamise 
amplituudi  kui  sageduse  suurenemist,  rahulolematuse  korral  muutuvad  hingamisliigutused 
sagedasemaks ja sügavamaks.  Perifeersed  muutused, mis  haaravad  tavaliselt kogu organismi, 
levivad  ka  organismist  väljapoole  ja  väljenduvad  väljendusliigutustena  –  miimika, 
pantomiimika.  
Esmane reageering äkki tekkinud tugevale hingelisele erutusele on eri inimestel erinev – üht 
inimest  haaravad  erutusreaktsioonid,  teist  pidurdusreaktsioonid.  Siit  järeldus,  et  ka 
vägistamise puhul muutub osa kannatanuid passiivseks ning ei suuda end kaitsta ega osutada 
ründajale kõige elementaarsematki vastupanu.  
 
 
5 
Kõige  sagedamini  kasutavad  naised  verbaalsed  vastupanu,  püüdes  kurjategijaga  kontakti 
saavutada  või  tema  mõtteid  mujale  viia.  Meeste  puhul,  kes  näevad   naises   vaid  üldist 
vihkamise objekti, võib aidata see, kui naine räägib endast, et tal on lapsed jms. See muudab 
selle naise mehe jaoks isiksuseks ja ta ei pruugi tahta enam tema vastu vägivalda tarvitada.  
Naised  osutavad  ka  füüsilist  vastupanu.  See,  kui  intensiivne  naise   enesekaitse   on,  sõltub 
suuresti  antud  olukorrast:  kas  mehi  on  üks  või  mitu,  kui  jõhker  kallaletungija  on  ning  kas 
naine julgeb end füüsiliselt kaitsta.  
See,  kui  sageli  õnnestub  naistel  vägistamiskatse  tõrjuda,  ei  ole  teada.  Intervjuud 
kurjategijatega  näitasid,  et  ei  ole  olemas  üht  kindlat  viisi  kallaletungi  peatamiseks. 
Vägivallaakti  võivad  katkestada  pigem   teistsugused    asjaolud   kui  naise  vastupanu,  näiteks 
helistamine, kellegi saabumine või ei õnnestu mehel erektsiooni saada.  
 
Tähelepanekud näitavad, et naised esitavad suhteliselt sageli vägistamise kohta kaebuse siis, 
kui  vägistamist  tegelikult  pole  toimunud.  Valesüüdistust  kasutatakse  muude  probleemide 
lahendamiseks. Valekaebus võib olla tingitud: 
•  Vaenust  mehe  vastu,  kes  pärast  vabatahtlikult  toimunud  vahekorda  käitus  jõhkralt  ja 
taktitult 
•  Kättemaksust mehele, kes keeldus naisega abiellumast 
•  Väljapressimisest 
•  Soovist  sundida  meest endaga abielluma 
•  Kartusest intiimvahekorra teatavakssaamise ees 
•  Vanemad võivad sundida täiskasvanud tütart esitama kaebuse mehe vastu, keda nad ei 
salli,  eeldusel , et neile on teatavaks saanud vabatahtlikult toimunud vahekord 
•  Naisisiku vaimuhaigusest. 
 
 
NÕUSTAMINE 
 
Seksuaalse  vägivalla  ohver  satub  paratamatult  tunnetuslikku  kriisi.  See  tunde-elamuslik 
seisund tekitab hingelise segaduse ja heitumustunde, sest kaob pidepunkt reaalsusega. Kriisist 
haaratu  võib  kaotada  usu  oma  elu  mõttesse  ja  tunda  kibestumist  ning  hirmu,  kuna  ta  ei  ole 
enam  võimeline  oma  elu  ise   juhtima .  Tema   eneseusk   võib  tugevasti  kannatada  saada  ja 
halvimal  juhul  asenduda  enese  alavääristamisega,  mis  väljendub  süütundes  ja 
enesehävituslikus  käitumises.  Kui  kriisiseisundis  inimesel  aidatakse  oma  emotsioone 
väljendada  ning  tal  on  võimalik  piinavaid  mõtteid  ja  tundeid  jagada  kellegagi,  kes  mitte 
üksnes  ei  lohuta  teda,  vaid  on  valmis  ka   kuulama   ja  kuuldusse  süvenema,  on  eeldused 
emotsionaalse tasakaalu saavutamiseks loodud.  
 
See,  kuidas  naine  reageerib  vägistamisele  ja  milline  on  tema  emotsionaalne  seisund  pärast 
vägistamist, võib olla seotud vägistamise viisiga, mida tema peal kasutatakse.  
•  Äkkrünnak, kurjategija ei tunne ohvrit, suusõnalised või relvaga ähvardused 
•  Mees  proovib  naisele  eelnevalt  läheneda,  kurjategija  ja  ohver  tunnevad  teineteist, 
sageli ei vihja miski, et mees võiks seksuaalset vägivalda kasutada 
 
Vägistamise ajal ja vahetult peale seda  valdab  naist tavaliselt hirmutunne ja ta otsib politsei 
poole  pöördudes  eelkõige  kaitset  ja  haiglapersonalilt  hoolitsust.  Pole  oluline  mis  soost 
politseinik või meditsiinitöötaja on, vaid kuidas nad temasse suhtuvad. Osa naisi on hirmu ja 
šoki tõttu seisundis, kus nad ei suuda enda eest seista, teised võivad kriisi esimeses  staadiumis  
olla rahulikud. Kriisi märgiks võib olla  ajataju  häirumine.  
 
6 
Kardetakse   kättemaksu,  rasestumist,  füüsilisi  tüsistusi  või  nakatumist   haigustesse .  Võibolla 
soovitakse  vahetada  elukohta,  telefoni  numbrit.  Kriisist  annavad  märku  ka  kehalised 
sümptomid:  probleemiks  saavad   isutus   ja  painajalikud  unenäod.  Paljud  tunnistavad,  et  on 
muutunud araks ja kahtlustavaks ning et juurdlevad pidevalt selle üle, miks see juhtus. Sageli 
võib naine ennast süüdlasena tunda.  
 
Seksuaalvägivalla  ohvrit  nõustades  võivad  nõustajal  tekkida  teravad  emotsioonid.  Nõustaja 
võib  naise  jutustamist  kuulates  end  ohvriga  samastada  ja  seejärel  end  ebateadlikult  kaitsta. 
Mõned nõuanded: 
•  Nimeta  asju  õigete  nimedega,  aga  mitte  näiteks  “kõik  see  kohutav”  –  võib  tekitada 
naises tunde, nagu oleks ta midagi häbiväärset teinud 
•  Ära  süüdista  –  näiteks  “Miks  ta  siis  tarvitas  alkoholi”.  Mõjub  naisele  süüdistavalt. 
Naine ei ole süüdi – vägivalda ei saa millegagi õigustada 
•  Ära kahtle tema ütlustes, näiteks “Kas sa mäletad ikka õigesti?” 
•  Ära  tähtsusta  ebaolulisi  pisiasju  (“Kas   Toyota   tagaistmele   mahub   ikka  tõesti  3 
inimest?”) 
•  Ära   hoidu   enda  säästmise  eesmärgil  kogu  loo  kohta  küsimast  –  see  on  oluline  osa 
paranemisprotsessis 
•  Ära anna hinnanguid – väldi vastumeelsuse ja vastikustunde väljendamist kirjeldatud 
sündmuste vastu – püüad vältida enda kannatusi, kuid ei aita naist 
•  Nõustajas  võib  tekkida  viha  ja  soov  kurjategijale  kätte  maksta  või  ta  muutub 
vastupidiselt  eelnevale  väga  hoolitsevaks  –  takistab  naisel  oma  emotsioone 
väljendada. Nõustajal soovitatakse need tunded omaks võtta ja need maha suruda 
•  Oska  oma  emotsioonide  eest  vastutada  –  kui  sa  seda  ei  suuda,  võib   abivajaja  
paranemisprotsess pikeneda.  
 
Nõustamise protsess: 
•  Sisenda naisesse turvatunnet, et ta võiks oma emotsioone tundma õppida, vajadusel 
ka nutta 
•  Aita  taastada  enesekindlus  –  vägistamise  ajal  võetakse  temalt  võimalus  ise  oma  elu 
üle  otsustada.  Küsi  naiselt,  milles  ta  kõige  enam  abi  vajab.  See  aitab  naisel  oma 
vajadustes  selgusele  jõuda  ja  neid  enda  jaoks  teadvustada.  Taastab  naise  võime 
iseseisvalt otsustada 
•  Anna hinnang naise sotsiaalsele seisundile – kus ta elab, kas tal on perekond; kellele 
ta tahaks juhtunust rääkida, kellele kindlasti mitte, kas ta saab tööle minna või vajab 
haiguspuhkust?  Need  küsimused  aitavad  naisel  end  “kokku  võtta”,  et  rakendada 
abinõusid enda ümbruskonnast 
•  Tööta  läbi  sündmustekäik  –  koos  naisega  taastatakse  mõtteliselt  vägistamisjuhtumi 
kulg  ja  aidatakse  naisel  mõista  oma  seisundit  ja  emotsioone,  mida  kuritarvitamine 
temas  äratas.  Paranemine  on  alanud  kui  naine  suudab  integreerida  vägistamise  kui 
valuliku,  kuid  aktsepteeritava  episoodi  oma  ellu.  Küsi  –  kuidas  kohtusid,  mis  siis 
juhtus,  millest  rääkisid,  kuidas  toimus  kallaletung,  kuidas  ta  end  kaitses,  kuidas  ta 
tundis end enne vägistamist, selle ajal ja pärast  seda. See aitab ohvril oma käitumist 
mõista. Sageli tabab naisi vägistamise ajal mälukaotus.  Vestlus , milles läbitakse kogu 
sündmusteahel,  aitab  täita  mälulüngad  ja  näha,  mis  on  see,  mida  naine  ei  suuda  ega 
soovi meenutada. Ta saab aru, et tegutses lootuses pääseda ja tegi kõik, et ellu jääda 
•  Alkoholi ja uimastite roll juhtunus – enamasti ütleb naine ise, kas tema või mees oli 
alkoholi  tarvitanud,  kui  ei  ütle,  siis  peab  nõustaja  seda  küsima.  Alkoholil  võib  olla 
tähtis roll 
 
7 
•  Pildi  loomine  kurjategijast  –  koos  nõustajaga  pildi  loomine  kurjategijast  ja  tema 
kavatsustest on naise jaoks ilmselt valuline ja raske ülesanne, kuid vajalik selleks, et 
naisel  kujuneks  terviklik  arusaam  vägistamisest.  Palutakse  kirjeldada,  missugune  oli 
mees  enne  vägistamist,  vägistamise  ajal  ja  peale  seda?  Milliseid  tundeid  võis  naine 
kurjategijas äratada? Kas ta usub, et mees oli tema vägistamist eelnevalt planeerinud? 
Kardab ta mehe kättemaksu politseisse  teatamise  pärast? Et mõista, kas muretsemiseks 
tõepoolest  põhjust  on,  peab  naine  saama  kõik  sellelaadsed  tunded  kellegagi  läbi 
arutada 
•  Mis  oli  naise  jaoks  kõige  ebameeldivam  ja  raskem  –  see  küsimus  kuulub 
läbitöötamisprotsessi  juurde.  Kui  ta  on  sunnitud  järele  mõtlema  ja  ülaltoodud 
küsimusele  vastama,  aitab  see  tal  oma  emotsioone  tundma  õppida  ja  neid  töödelda. 
Tavaliselt küsitakse lõpuks, kas naine usub, et ta oleks võinud antud olukorras teisiti 
käituda.  Selle  küsimuse  eesmärk  on  see,  et  naine  näeks  oma  käitumist  teiste 
sündmuste taustal. Küsimustele vastates analüüsib naine juhtunut ja see aitab tal hoida 
sidet reaalsusega ja orienteeruda ümbritsevas 
•  Iga  naine  reageerib  individuaalselt  juhtunule  –   reaktsioon   ja  paranemine  sõltub  nii 
vägivalla ulatusest, naise elus varem aset leidnud traumadest ja konflikidest, mis tänu 
vägistamisele  aktualiseeruvad,  kui  eluperioodist,  mil  vägistamine  toimub  (näiteks 
peale   lahutust ).  Teadmine,  kuidas  ta  on  varem  teistes  konfliktsituatsioonides 
reageerinud ,  aitab  mõista  tema  käitumist  vägistamise  ajal.  Vanade  konfliktide 
arutamine ei tohiks varjutada hetkel akuutset probleemi 
•  Varjatud  ohvrid  ümbruskonnas  –  nendeks  võivad  olla  nii   partner   kui  teised 
lähedased.  Kuna  nende  reageeringud  mõjutavad  naise  taastumisprotsessi,  tuleks  ka 
nende  inimestega  tegeleda.  Meeste  reaktsioon  võib  olla  mitmesugune  –  viha,  soov 
kättemaksta,  liigne   hoolitsus ,  soovimatus  juhtunust  rääkida,  sulgub  enesesse,  on 
emotsionaalselt ligipääsmatu. Enamik naisi soovivad partnerile juhtunust rääkida, kuid 
kardavad  tema  reaktsiooni.  Kardetakse  eelkõige  sellepärast,  et  ollakse  seksuaalselt 
muutunud  või  et  partner  ei  soovi  nendega  enam  vahekorda  astuda.  Just  seepärast 
proovivadki paljud naistest üsna pea pärast vägistamist seksuaalvahekorda.  Niimoodi  
kontrollitakse ennast ja meest. Ka ohvri vanematel või lastel võib olla raske sündmust 
aktsepteerida ja nad käituvad viisil, mida naisel on raske mõista. Nad võivad proovida 
mõtteid  hajutada,  et  ei  peaks  juhtunule  mõtlema.  Nad  suunavad  naist  tegema  seda, 
mida  soovivad  ümberkaudsed  ja  naine  arvabki,  et  tal  pole  muud  väljapääsu,  kui 
juhtunu  täielikult  unustada.  Seeläbi  pääsevad  lähedased  oma  ebameeldivatest 
emotsioonidest, mida juhtunust  kuulmine  neis tekitas 
•  Nõustamise lõpetamine – nõustamise võiks lõpetada, kui naine orienteerub iseseisvalt 
ümbritsevas  ja  on  valmis  pöörama  oma  elus  uue  lehekülje.  Enamasti  naise 
enesetunnetus  taastub siis, kui ta saab aru, et ta tegutses vägistamise ajal enesekaitsest 
lähtudes.  Ta  ei  küsi  enam  endalt,  miks  teda  vägistati.  Nõustamise  lõpus  küsitakse 
naiselt  tavaliselt,  kuidas  ta  tulevikus  kujutab  ette  oma  suhteid  meestega  ja  kas  ta 
tunneb, et ta otsustab edaspidi oma  seksuaalsuse  üle ise. Nõustamine kestab tavaliselt 
viis nõustamisseanssi. Pikale veninud nõustamine näitab, et me ei usu tema võimesse 
iseendaga  hakkama saada.  
•  Naine võib pöörduda günekoloogi poole läbivaatuseks. Vägistamise puhul tuleb teha 
väga  põhjalik  läbivaatus,  mis  dokumenteeritakse.  Tehakse  ka  sel  juhul,  kui  naine 
praegu ei taha politseile  teatada .  
 
 
LASTE SEKSUAALNE VÄÄRKOHTLEMINE 
 
 
8 
Lapse  seksuaalne  väärkohtlemine  on  igasugune  seksuaalse  sisuga  aktiivsus  lapse  suhtes, 
mis ületab temaga suhtlemise normid.  
Seksuaalse  väärkohtlemise  aktideks   loevad   inglise  teadlased  Swann  ja  Ralston  järgnevaid 
lapsele suunatud tegevusi: 
•  Lapse intiimsete kehaosade hellitamine, suudlemine, katsumine 
•  Teise lapse suguelundite vaatlemisele ahvatlemine 
•  Oma suguelundite demonstreerimine lapsele 
•  Sõrmega suguühte  matkimine  
•   Masturbeerimine  
•  Vaginaalne suguühe lapsega 
•  Suguühe lapsega päraku kaudu 
•  Suguühe lapsega suu kaudu 
 
Seksuaalse  väärkohtlemise  ohvriks  on  tavaliselt  alla  12-aastased  lapsed,  kõige  sagedamini 
vanuses 3-7  eluaastat . Selles eas laps ei mõista veel  toimunut  ning teda on kergem hirmutada, 
ähvardada  või  meelitada  toimunust  mitte  rääkima,  nn  vaikimislepingut  sõlmima.  Samuti 
loodab vääritikohtleja, et selles vanuses ei oska laps toimunut veel sõnaliselt kirjeldada. Kuna 
lastel on sageli fantaasiad  segatud  reaalsusega, on tõenäoline, et lapse  juttu  ei jääda uskuma, 
kui ta peakski juhtunust midagi rääkima. Väärkohtlemise toimepanijaks on kõige sagedamini 
kasuisa  või isa, perekonna meestuttav, sugulane või naaber.  
Üks  seksuaalse  väärkohtlemise  viise  on  intsest  ehk   verepilastus .  Verepilastus  on  suguline 
kontakt isikute vahel, kes oma lähedaste sugulus- või peresidemete tõttu seda toime panna ei 
tohiks. Intsest võib esineda isa ja tütre, ema ja poja, õe ja venna, ema ja tütre ning isa ja poja 
vahel. Kõige sagedamini toimub see lapse kodus ning kõige levinumaks toimipanijaks on isa 
või kasuisa.  
Tahtluse järgi jagatakse lapse seksuaalset väärkohtlemist kaheks: 
•  seksuaalne ärakasutamine 
•  seksuaalne vägivald 
 
Seksuaalne ärakasutamine 
Seksuaalne  ärakasutamine  on  lapse  mittevägivaldne  kasutamine  seksuaalobjektina  oma 
suguiha rahuldamiseks.  
Seksuaalseks  ärakasutamiseks  peetakse  seksuaalse  sisuga  mänge  lapsega,  lapsest 
pornograafiliste  piltide  või   fotode   tegemist,  lapsele  erootiliste  piltide,  videote  näitamist, 
seksuaalsuse  ja  seksuaalkäitumisega  seotud  asjadest  rääkimine  lapsele  mitteeakohasel  viisil 
jne.  
Kuna  vägivald  ärakasutamise  korral  reeglina  puudub,  siis  füüsilisi  märke  toimunu  kohta 
lapselt  leida  ei  saa.  Seksuaalse  ärakasutamise  fakti  on  võimalik  ära  tunda  aga  lapse 
käitumuslike  tunnuste  abil.  Tähelepanu  tuleb  pöörata  lapse  käitumise  muutustele  ja  mõne 
uudse ning iseäraliku joone tekkimisele tema käitumisse.  Kahtluse  korral saab seda selgitada 
ka  spetsiaalsete  diagnostiliste  meetodite  abil.  Näiteks  kasutatakse  selleks  lapse  mängu  ja 
joonistuste analüüsi, anatoomiliselt õigeid nukkusid lapsega vestlemisel jne.  
 
Seksuaalne vägivald 
Seksuaalne vägivald on lapse tahte vastane suguiha rahuldamine lapse peal olukorras, kus 
laps  pole  suuteline  sellest   keelduma   ja  ennast  kaitsma  vaimsete  ja  füüsiliste  jõudude 
ebavõrdsuse tõttu.  
Seksuaalvägivalla  puhul  võib  leida  nii  füüsilisi  märke  toimunust  kui  ka  muutusi  lapse 
käitumises.  
 
9 
Seksuaalvägivalla füüsilisteks sümptomiteks lastel on: 
•  rebitud, määrdunud või  verine  aluspesu 
•   hematoom  (verimuhk) suguelundite piirkonnas 
•   veritsus  suguelundite piirkonnas 
•  hematoomid rindadel, tuharatel, kõhul reitel 
•  kõhuvalu, peavalu 
•  korduvad  kuseteede  põletikud 
•   suguhaigus  
•   rasedus . 
 
Käitumuslikud  tunnused  seksuaalvägivalla  kogemustega  lapse  puhul  on  mitmesugused 
muutused lapse välises käitumises. 
 
Muutused lapse seksuaalsuse väljendumisel: 
•  erakordne huvi seksuaalse sisuga mängude vastu 
•  oma vanuse kohta üllatavalt head teadmised seksuaalelust 
•  võrgutav käitumine vastassugupoole suhtes 
•   ebatavaline   seksuaalne  aktiivsus  –  sage  masturbeerimine,  suguelundite  hõõrumine 
täiskasvanu vastu 
 
Muutused lapse emotsionaalsuses: 
•  enesessetõmbunud 
•  depressiivsus, kurvameelsus 
•   sagedane  mõtlik olek 
•  hüsteeriline käitumine, kerge  enesekontrolli  kaotus 
•  raskused eakaaslastega suhtlemisel, nendega suhtlemise vältimine 
 
 
Muutused lapse enesetajus: 
•  enesehinnangu langus 
•  enesetapumõtted, enesetapukatse 
 
Hirmude avaldumine: 
•  kardab jääda teatud kindla isikuga kahekesi ruumi 
•  kardab  lahti  riietuda,  mille  tõttu  näiteks  võib  kategooriliselt  keelduda 
võimlemistundides osalemast 
•  kardab paaniliselt meditsiinilisel kontrollil pükste äravõtmist 
 
 
LAPSEPÕLVES 
SEKSUAALSE 
VÄÄRKOHTLEMISE 
OHVRIKS 
LANGENUD NAISE NÕUSTAMINE 
 
Siin on ühiseid jooni eelpool toodud nõustamisega. Naiselt võiks küsida: 
•  mis ajendas teda abi  otsima  just nüüd 
•  missugune on tema sotsiaalne olukord 
•  kuidas seksuaalne ärakasutamine toimus? Kes seda tegi? Kui vana naine siis oli? Kui 
kaua see kestis? 
 
10 
•  Kuidas  naine  põhjendab  enda  jaoks  seda,  et  teda  seksuaalselt  ära  kasutati?  Mis 
ajendas meest niimoodi käituma? Missugune ta oli? 
•  Kas naine on toimuvast märku andnud? Kui on, siis kuidas? Rääkis ta kellegagi? Kui 
ta seda tegi, siis kellega? Kui ta seda ei teinud, siis miks? 
•  Kuidas kogeb naine oma seksuaalsust? Tunneb ta füüsilises vahekorras iha ja kirge? 
Kas ta on võimeline orgasmi saama? Kas ta suudab anduda ja vastu võtta?missugused 
on tema suhted meestega? 
•  Kas naisel on kindel partner? Kui on, kas partner  tajub , et naist on kunagi seksuaalselt 
ära  kasutatud?  Kuidas  ta  reageerinud  on?  Juhul,  kui  ta  ei  ea,  siis  miks  ei  ole  naine 
talle sellest rääkinud? 
 
 
 
11