Kriminaalse käitumise vallandaja: keskkond või geneetika (1)

Kuressaare Gümnaasium 
         
 
 
 
 
 
 
 
KRIMINAALSE KÄITUMISE VALLANDAJA 
KESKKOND VÕI  GENEETIKA  
Uurimistöö 
 
 
 
 
 
Koostaja : Johanna  Randmets 
Klass: 10A 
Juhendajad: Sirje Kereme ja Maidu  Varik  
 
 
 
Kuressaare 2013 
Sisukord 
Sissejuhatus ................................................................................................................................ 4 
1. KRIMINAALNE KÄITUMINE ............................................................................................ 6 
1.1 Kriminaalne käitumine ..................................................................................................... 6 
1.2  Kriminaal  .......................................................................................................................... 6 
1.3 Kriminaalne isiksus .......................................................................................................... 6 
1.4 Kurjategija  isiksuse erilisus  .............................................................................................. 7 
1.5  Intelligentsus  ja kriminaalne käitumine ............................................................................ 7 
1.5.1 Kurjategijate vaimne võimekus ................................................................................. 7 
1.5.2 IQ ja kriminaalse käitumise seosed ........................................................................... 8 
1.6 Determinism  vs vabatahe ................................................................................................. 8 
1.7 Kurjategijate diferentseerimine ........................................................................................ 9 
1.8 Kriminaalse käitumise  seletused tänapäeval .................................................................... 9 
1.9 Kriminaalpsühholoogia .................................................................................................. 10 
1.9.1 Kriminaalpsühholoogia kuuluvus ............................................................................ 10 
1.9.2  Füsiognoomika  ........................................................................................................ 11 
1.9.3 Frenoloogia  .............................................................................................................. 12 
1.9.4  Filosoofiline  kriminaalpsühholoogia ....................................................................... 12 
1.9.5 Atavismi teooria ....................................................................................................... 13 
1.9.6 Teaduslik kriminaalpsühholoogia ............................................................................ 15 
2. PÄRILIKKUS  KUI KRIMINAALSE KÄITUMISE KOMPONENT  ................................. 16 
2.1 Geneetika ........................................................................................................................ 16 
2.1.1 Kriminaalse käitumise pärilik komponent ............................................................... 16 
2.1.2 Kriminaali füüsis, kehaehitus  .................................................................................. 18 
2.1.3  Temperament ja kriminaalne käitumine .................................................................. 19 
2.1.4 Genaloogilised uuringud ......................................................................................... 20 
2.1.5 Kriminaalse käitumise üksikgeeni otsingutel .......................................................... 21 
2.1.6 Big  Five ja kriminaalne käitumine .......................................................................... 25 
2.1.7 Pärilikud haigused kui kriminaalse käitumise põhjustajad...................................... 27 
3. KRIMINAALNE KÄITUMINE KUI  OMANDATU  .......................................................... 28 
3.1 Kriminaalse käitumise õppimise teooriad läbi keskkonna ............................................. 28 
3.1.1 Operantne  õppimine läbi keskkonna ....................................................................... 28 
3.1.2 Sotsiaalne õppimine läbi keskkonna........................................................................ 30 
3.1.3 Konstruktivistlik õppimine läbi keskkonna ............................................................. 31 
3.1.4 Humanistlik õppimine läbi keskkonna .................................................................... 31 
3.2 Kriminaalse käitumise suurmõjutajad elukeskkonnas  .................................................... 32 
3.2.1 Majanduslik keskkond kui kriminaalse käitumise eeskuju ..................................... 32 
3.2.2  Inimsuhete  mõju kriminaalse käitumise .................................................................. 33 
3.2.3 Erinevad kommunikatsioonivahendid kui kriminaalse käitumise  mõjutajad  .......... 36 
3.2.4 Erinevate joovet tekitavate keemiliste ainete mõju kriminaalsele käitumisele ....... 44 
3.2.5 Isiku individuaalsed tegurid ning kogemused kui kriminaalse käitumise põhjustajad
 .......................................................................................................................................... 47 
3.2.6 Erinevad haigused kui kriminaalse käitumise põhjustajad ...................................... 47 
4. KÜSITLUS KRIMINAALSE KÄITUMISE MÕJUTAJATE KOHTA NING SELLE 
TEGURITE OMAVAHELINE SUHE ...................................................................................... 49 
4.1 Uuringu iseloomustus ..................................................................................................... 49 
4.2 Küsimuste kokkuvõte ..................................................................................................... 50 
4.3 Uuringu kokkuvõte ......................................................................................................... 73 
Kokkuvõte ................................................................................................................................ 74 
2 
 
Kasutatud materjal .................................................................................................................... 76 
Lisa 1 ........................................................................................................................................ 80 
Lisa 2 Küsitlus .......................................................................................................................... 85 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
3 
 
Sissejuhatus 
Inimesed  on  arvanud    juba  aegade  algusest,  et  osa  indiviididest  meie  kõrval  on  sündinud 
kuritegelikeks, neil on kas kaasasündinud  kalduvus  või nad lihtsalt ongi  nii loodud –  niisiis  
süüdistatakse  geneetikat. Teised  aga  usuvad,  et  inimesed  muutuvad  kriminaalseks  tänu  neid 
mõjutavale  keskkonnale:  kasvatus,  neid  ümbritsevad  inimesed,  erinev  kultuur,  religioossed 
vaated kui ka meedia, mida süüdistatakse veelgi kõige enam just 21. sajandil. Aga mis see siis 
on, mis sunnib inimest nii käituma, kasutama jõudu ning intelligentsust millegi ebaseadusliku, 
kurja  täide  viimiseks  ning  mitte  koondama  antud  oskusi  millegi  hea  rakendamiseks?  Tänu 
oma aktuaalsusele ühiskonnas on teadlased töötanud mitmeid kümneid aastaid selle kallal, et 
jõuda jälile, mis loob kriminaalselt käituva inimese, kas kõik kodust kaasa antud või eluteel 
omandatu,  ning  mis  on  põhiteguriteks  kriminaalse  käitumise  kujunemisel.  Kahjuks  pole 
sellele  argumendile  siiamaani  saadud  korrektset  vastust.  Teadus  on  aga  suutnud  anda  meile 
konkreetse  fakti,  et  ei  ole  olemas  ühte  kindlat  põhjust,  mis  paneks  inimese  vägivaldselt 
käituma. Sealt tulebki uurimistöö eesmärk, leida, mida  arvavad  inimesed, mis see siis ikkagi 
on,  missugune  tegur  annab  esimese   tõuke   kriminaalse  käitumise  suunas  –  keskkond  või 
geneetika.  Antud  uuringuga  on  üritatud  leida  vastust  sellele  küsimusele.  Kui  on  võimalik 
saada vastust sellele kompleksele küsimusele, siis võibolla on võimalik ka leida lahendus ning 
teha korrektset ennetustööd, mis kannaks ka vilja. 
 
Antud töös keskseteks uurimisküsimusteks olid: 
 
  ümbritsev keskkond ja selle suhe kriminaalse käitumisega; 
  pärilikkus ja selle suhe kriminaalsekäitumisega; 
  inimeste arvamus kriminaalse käitumise põhjustajatest ning ennetustöö tegemise 
võimalustest. 
 
Töö eesmärgiks on: 
 
Uurida inimese kriminaalse käitumise vallandajaid. 
Uuringu valimisse kuulusid inimesed vanuses 15 kuni 50+  eluaastat  
4 
 
Töö kuulub kriminaalpsühholoogia valdkonda 
 
Töös on püstitatud järgmised hüpoteesid : 
 
  keskkonna rolli peetakse kriminaalse käitumise kujunemisel olulisemaks; 
  pärilikkuse rolli vägivaldse käitumise vallandjana alahinnatakse; 
  kasvatusmeetodit peetakse iseloomu kujunemisel kõige peamiseks; 
  kriminaalse käitumise reguleerimiseks on võimalik läbi viia ennetustööd. 
Hüpoteeside kontrollimiseks on viidud  läbi küsitlus interneti kaudu Eesti inimeste hulgas 
 
Eesmärkide täitmiseks ja hüpoteeside kontrollimiseks oli vaja lahendada järgmised 
ülesanded: 
 
  läbi töötada teemakohane kirjandus ja ning kasutada saadud teabest olulisemat antud 
töö kirjutamisel ; 
  viia läbi uuring; 
  analüüsida saadud tulemusi ning teha järeldused. 
 
Töö on jaotatud nelja  peatükki :  
 
  esimeses osas tutvutakse kriminaalse käitumisega; 
  teises  peatükis  tuuakse  välja  üks  kriminaalkäitumisevallandajat  ning  uuritakse 
eelsoodumusi; 
  kolmandas  peatükis  tuuakse  välja  teine  kriminaalse  käitumise  vallandaja  ning 
uuritakse eelsoodumusi; 
  neljandas  osas  analüüsitakse  uuringuga  tõestada  üritatud  hüpoteese  uurimisobjektide 
abil. 
5 
 
1. KRIMINAALNE KÄITUMINE 
1.1 Kriminaalne käitumine 
 
Kriminaalne  käitumine  on  kuriteo  toimepanek.   Kuritegu   on  tegu  või  käitumine,  mis  on 
kriminaalseadusega keelatud ja  karistatav . Mõiste hõlmab erinevaid määratlusi: 
 
   kuritegevus kitsamas mõttes, st kuriteod, mis on määratletud riikide 
krimiaalkoodeksis (nt tapmine, vägistamine , teatud salakaubandus); 
  vähemtõsised kuriteod, mis esinevad tegelikult sagedamini (nt vargus, varastatud  
asjade  omamine , vägivallateod, pettus, kelmus); 
   vägivald  eri konstekstides (kool, spordiväljakud, maanteed, koduvägivald  jne); 
   antisotsiaalne  käitumine , mis olemata tingimata kriminaalkuritegu, võib tänu 
kuhjuvatele mõjudele tekitada pinget ja ebaturvalisuse õhkkonna. (Hilborn, 2008, lk 
16-17;241) 
1.2 Kriminaal 
 
Kriminaal  on  isik,  kes  rikub  seadust.  Kriminaal  ehk  kurjategija  tahab  või  suudab,  otsib  või 
korraldab kuritegeliku olukorra või siseneb sellesse. (Hilborn, 2008, lk 30) 
1.3 Kriminaalne isiksus 
 
Kriminaali ehk kurjategija olukorra muudavad teiste indiviide omast erilisemaks haavatav ja 
atraktiivne   kuriteo  objekt,  soodus  keskkond  ning  motiveeritud  ja  suutlike  tõkestajate 
puudmine. Kaudseteks põhjusteks on ka nt sotsiaalsed mõjud. Erinevad motivatsioonid kui ka 
juhuslikkus eristavad kurjategijat seaduskuulekast indiviidist. (Hilbor, 2008, lk 30) 
6 
 
1.4 Kurjategija isiksuse erilisus 
 
Kriminaalse  isiksuse  teooria  autoriteks  on  psühhiaatrid   Samuel   Yochelson  ja  Stanton 
Samenow, kes juhtisid  pikki  aastaid kurjategijate uurimise programmi Saint Elizabethi  haiglas  
Washingtonis.  Autorid  vastandasid  oma  käsitluse  psühholoogilistele  ja  sotsiaalsetele 
kriminaalse  käitumise  käsitlustele.  Tsentraalne   idee  nende   teoorias   oli,  et  kurjategija  lihtsalt 
mõtleb  ja   tajub   maailma  teistmoodi  kui  seaduskuulekas  enamus  ühiskonnas.  See  eriline 
mõtlemise  protsess,  mida  tähistati  terminiga  " mõtlemisvead ",  viibki  kokkuvõttes 
hälbekäitumise  ja  kriminaalse  käitumise  kujunemiseni.  Mõtlemisvigade  maailm  on 
kõikehaarav, millest  religioon , õppimine, töötamine,  seksuaalsus  ja tervisekäitumine on vaid 
mõned  näited,  mille  poolest  kurjategija  erineb  seaduskuulekast  indiviidist.  (Saar,  2007.  lk 
156) 
1.5 Intelligentsus ja kriminaalne käitumine  
 
Tänapäevased  uuringud näitavad, et madalama intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise vahel 
on selge ja stabiilne seos. See tähendab, et kui võtta ühte gruppi kõik kurjategijad ja võrrelda 
seda  mittekurjategijatega,  saaksime  resultaadi,  mille  järgi  kurjategijate  keskmine  üldine 
vaimne võimekus on madalam kui seaduskuulekatel inimestel. Tänapäevased testid näitavad, 
et kui populatsiooni keskmiseks IQ-ks on 100 punkti, siis delinkventide ja mittedelinkventide 
võrdlus annab konservatiivselt hinnates  vaheks  vähemalt 10 punkti esimeste kahjuks.  (Saar., 
2007, lk 89)  
1.5.1 Kurjategijate vaimne võimekus 
 
Umbes  XIX  ja  XX  sajandi  vahetusel  jõudsid  paljud  kurjategijate   uurijad   veendumusele,  et 
vähene  vaimne  võimekus  e  madal  intelligentsus  on  kuritegeliku  käitumise  peamine  põhjus. 
Madalat  intelligentsust  ei  peata  otseseks  kriminaalse  käitumise  põhjuseks,  vaid  pigem 
eelduseks ,  mis  koos  halbade  keskkonnatingimuste  ja  psühhopaatiliste  isiksusejoontega  viib 
kuritegelikule käitumisele. (Saar, 2007, lk 91) 
7 
 
1.5.2 IQ ja kriminaalse käitumise seosed 
 
Oluline tähis diskussioonis kurjategijate intelligentsuse üle on Hirsci ja Hindelangi avaldatud 
artikkel. Nad analüüsisid kokkuvõtvalt kõiki  varasemaid   uuringuid  ja  leidsid , et nende põhjal 
saab järeldada statistilise seose olemasolu intelligentsuse ja kuritegeliku käitumise vahel. IQ 
tunnusena  ennustab  sama  hästi  kriminaalset  käitumist  kui   rass   ja  sotsiaalne  klass  ning 
paremini  kui  perekonna  staatus.  Niisuguste  tunnuste  ja  kuritegeliku  käitumise  seoses 
kahtlevad  aga  väga  vähesed  autorid.  Samal  ajal  on  kurjategijate  hulgas  vähe  väga  madala 
intelligentsusega   persoone  ja  enamiku  IQ  on  vahemikus  80-100.  Vaadeldes   seoseid  
mitteametliku  kuritegeliku käitumise ja IQ vahel, siis ei ole need nii selged. Üheks põhjuseks 
on, et madal IQ ennustab paremini  korduvat  kuritegelikku käitumist kui ühekordset või harva. 
Samuti  on  täheldatud  retsidivistide  madalamat  IQ  taset  kui  ühekordselt  karistatud 
kurjategijail. (Saar, 2007, lk 93) 
1.6 Determinism vs vabatahe 
 
Igasugune sotsiaalne uurimus tõestab paratamatult küsimuse inimese loomusest, tema 
olemusest. Veelgi enam, kõik ühiskonnas olevad sotsiaalsed, poliitilised, majanduslikud 
struktuurid baseeruvad mingitel fundamentaalsetel eeldustel inimese kohta. Näiteks kui 
uskuda , et inimliik on oma olemuselt  vägivaldne ja agressiivne, peab sotsiaalse kontrolli 
tagamiseks kasutama erinevamaid meetodeid kui uskudes, et normaalne inimloomus  on 
sõbralik ja heatahtlik ega ole agressiivne liigikaaslaste suhtes. Või kui näiteks olla veendunud, 
et inimkäitumine on tingitud, kontrollitud eeskätt välistest tingimustest või sisemistest 
dispositsioonidest, siis tulenevad sellest paratamatult erinevad praktilised soovitused 
võrrelduna ettekujutustena, et inimene ise määrab oma käitumist (vaba  tahe ). Väga suur osa 
psühholoogidest ja psühhiaatritest, kes on uurinud kriminaalset käitumist, on olnud 
positsioonil, mille järgi inimesed on põhimõtteliselt loomad ning nende käitumist kontrollivad 
bioloogilised tungid, instinktid ja vajadused. Nõnda on terved koolkonnad  (nt etoloogia) 
uskunud, et uurides loomi, eriti primaate, saab sealt saadud teadmisi olulisel määral ka 
inimkäitumise seletamisel kasutada. Eelkõige C. Darwini  evolutsiooniteoorial on oluline roll 
niisuguse lähenemise põhistamisel ja väljaarendamisel. Inimliik ja teised loomariigid on selle 
järgi üks kontiinum. Elu on arenenud madalamatelt astemetelt, vormides kõrgemate suunas ja 
8 
 
inimliik on üksnes selle tipp. (Saar, 2007, lk 15) 
1.7 Kurjategijate diferentseerimine 
 
 Tänapäevase  arusaama  järgi  on  olemas  otsene  seos  kriminaalse  käitumise  individuaalsete 
erinevuste  ja  kuritegevuse  üldnäitajate  vahel.  Samas  tuleb  kuritegevuse  üldnäidajate 
interpreteerimise  osas  individuaalsete  erinevuste  baasil  olla  väga  ettevaatlik,  näiteks  lugeda 
mingite   individuaalsete  tunnustega  inimesi  aprioorselt  kuritegelikumaks  kui  teisi. 
Sotsioloogiline   kriminoloogia  ei pidanud võimalikuks teha teaduslikult põhjendatud ennustusi 
indiviidide  ohtlikkuse  ja  retsidivismi  osas.  Nüüdisaegses  kriminoloogias  on  individuaalsete 
tunnuste  baasil  kriminaalse  käitumise  kohta  ennustuste,  prognooside  tegemine  saanud 
igapäevaseks.Konkreetse indiviidi kohta tehtud  prognoosid  ei ole aga teaduslikult korrektsed, 
sest  tegeliku lõppresultaadi  määrab ära lugematu hulk  faktoreid. Tänapäevastes käitumis-  ja 
sotsiaalteadustes  räägitakse teist  laadi  nn statistilistest  ehk tõenäosuslikest  seaduspärasustest 
ja  mudelitest.  See  tähendab,  et  nii  inimkäitumist  kui  ka  ühiskonna  arengut  saab  ennustada 
üksnes teatava  tõenäosusega. (Saar, 2007, lk 16) 
1.8 Kriminaalse käitumise seletused tänapäeval 
 
Tänapäeval  nii  enam  üldiselt  ei  arvata,  kui  arvati  30  aastat  tagasi  ja  kriminaalse  käitumise 
kujunemise  domineerivaks  seletuseks  on  saanud  interaktsionalistlik  mudel.  Selle  järgi 
kujuneb  indiviidi  kriminaalne  käitumine  välja  pärilike  omaduste  ja  keskkonnatingimuste 
koosmõjus.  Tänapäevase  arusaama  järgi  on  olemas  otsene  seos  kriminaalse  käitumise 
individuaalsete  erinevuste  ja  kuritegevuse  üldnäitajate  vahel.  Samas  tuleb  kuritegevuse 
üldnäidajate  interpreteerimise  osas  individuaalsete  erinevuste  baasil  olla  väga  ettevaatlik, 
näiteks  lugeda  mingite  individuaalsete  tunnustega  inimesi  aprioorselt  kuritegelikumaks  kui 
teisi.  Sotsioloogiline  kriminoloogia  ei  pidanud  võimalikuks  teha  teaduslikult  põhjendatud 
ennustusi  indiviidide  ohtlikkuse  ja  retsidivismi  osas.  Nüüdisaegses  kriminoloogias  on 
individuaalsete tunnuste baasil kriminaalse käitumise kohta ennustuste, prognooside tegemine 
saanud  igapäevaseks.  Kriminaalse  käitumise  uurimisega  tegeleb  kriminaalpsühholoogia. 
(Saar, 2007, lk 20) 
 
9 
 
1.9 Kriminaalpsühholoogia  
 
Kriminaalpsühholoogia  on  uurimisvaldkond,  mis  uurib  sügavuti  kurjategijate  kriminaalset 
käitumist. Uurimisobjektiks on kriminaalide  mõtteviisi , kavatsused, reaktsioonid ning nende 
teod. Kriminaalpsühholoogia samuti üritab ennetada kriminaalide tulemuslikku käitumist ning 
püüab leida  seletusi  sellisele käitumisele. (Wikipedia, 2013)  
Kriminaalset  käitumist  ja  kurjategijat  on  uuritud  mitme  teadusdistsipliini  vaatevinklist 
lähtuvalt. 
Psühholoogia  
poolt 
lähenedes 
tähendab 
kriminaalpsühholoogia 
rakenduspsühholoogia alla kuuluvat valdkonda, s.o ühte osa õiguspsühholoogiast. Mõnikord 
on  seda   distsipliini   nimetatud  ka  "kriminaalse  kätimise  psühholoogiaks"    või 
"kriminoloogiliseks  psühholoogiaks".     Kohtupsühholoogia   puhul  pannakse  rõhk  vaimsele 
tervise  küsimustele  ja  tegeldakse  kurjategijate   kliinilise   hindamise  ja/või  kohtlemise 
probleemidega.   Teiselt   poolt  vaadatuna  võib  kriminaalse  käitumise  ja  kurjategija  isiksuse 
teaduslik   uurimine   toimuda  krimaalse  käitumise  kurjategija  isiksuse  teaduslik  uurimine 
toimuda  krimonoloogia  ühe   paradigma   –  psühholoogilise  kriminoloogia  –  raames. 
Kuritegevusega  tegelev  kriminoloogia  ehk  teadus,  on  juba  rohkem  kui  sajandivanune,  kuid 
selle teadusdistsipliini aine, uurimisvaldkonna ja meetodite suhtes ei olda  sugugi  üksmeelsed. 
On väidetud, et kriminoloogia ei olegi üks konkreetne teadus, vaid  rokem  interdistsipliinaarne 
uurimis -  ja  rakendusvaldkond,  mis  rajaneb  paljudel  teaduste   saavutuste   kombineerimisel  ja 
kasutamisel .  Kriminoloogia  puhul  on  seetõttu  ka  nenditud,  et  see  on  ikka  veel  tundmatu  ja 
sageli vääralt mõistetav teadus, mis oli kaua aega õigusteaduse ja psühhiaatria  varjus . (Saar, 
2007, lk 11) 
1.9.1 Kriminaalpsühholoogia kuuluvus 
 
Kriminaalpsühholoogia  kuulumist  õigusteaduste  hulka  põhjendab  eelkõige  kuriteo,  see  on 
uurimisobjekti  õiguslik  määratlemine  kriminaalseadusega.  Niisugune  on  ka  tradistiooniline 
arusaam,  mille  järgi  kõik  kuritegevusse  puutuv  ja     juura   on  sama  lahutamatud  nagu  haigus 
arstiteadusest.  Vaadeldes  aga  kuritegevust  sotsiaalsele  keskkonnale  spetsiifilise  nähtusena, 
millel  on  sügavamale  ulatuvad  ja  eelkõige  sotsiaalsed  põhjused  ja  tagajärejed,  saab 
kuritegevusest  sotsioloogia  uurimisvaldkond.  Erinevalt  kuriteoteadusest  on  krimonoloogia 
10 
 
missiooniks mõista kurjategijaid ning juhinduda  teooriatest . (Saar, 2007, lk  11-12) 
Kriminaalpsühholoogia  formeerus  käsikäes  psühholoogia  kui  teaduse  kujunemise  ja 
arenguga.  Psühholoogia  arenguloos  võib  eristada  kolme  erinevat  perioodi  ja  ühtlasi  kuni 
tänapäevani  kestvat  traditsiooni:  eelteaduslikku  psühholoogiat,  filosoofilist  psühholoogiat  ja 
teaduslikku psühholoogiat. ( Bachmann  &  Maruste , 2001, lk 15-17) 
Tänapäeval  jaotatakse  kriminaalpsühholoogia  kolmeks  ning  nendeks  on  filosoofiline 
kriminaalpsühholoogia,  sünnipärane  kurjategija ja teaduslik kriminaalpsühholoogia. Esimesed 
kriminaalide  mõistmise,  püüdmise  eelteaduslikud  psühholoogia  meetodid  olid  enne  kolme 
väljatoodud viisi füsiognoomika ja frenoloogia. 
1.9.2 Füsiognoomika 
 
Füsiognoomika  ehk  teadus,  õpetus  näojoonte  ja  iseloomu  seosest  (Eesti   Entsüklopeedia , 
2013). 
 Idee, et kriminaalsel käitumisel on kindlad seaosed teatavate isikuomaduste, ulatub kaugesse 
ajalukku  ja  niisuguste  omaduste  kindlakstegemise  esimesed  katsed  tehti   ammu   enne 
teadusliku  psühholoogia  sündi.  Ka  "kriminaalsed  näo"  teema  ehk  küsimus  sellest,  kas 
kriminaalsed  kalduvused  peegelduvad  inimese  välimuses,  on  teadlasi  huvitanud   sajandeid . 
Näiteks  näo  teatavate  anatoomiliste  iseärasuste  sidumisest  inimese  sisemise  rikkusega  leiab 
Vanast  Egiptusest,  piiblist,  samuti   Hippokratese   ja  Galenose  antiikaja  meditsiiniliste 
dokriinidest.  Näiteks  5.  sajandil  eKr  süüditas  nägude  lugeja   Sokrates   sellest,  et  tema  näos 
peegeldas brutaalsus. Keskaegses õiguses sisaldus soovitus, mille järgi juhul, "...kui kuriteos 
kahtlustatakse  kahte  inimest,  on  tõenäoliselt  süüdi  inetuma  ja  rohkem  moonutatud  näoga 
kahtustatav". (Saar, 2007, lk 350) 
Kuigi  ka  tänapäeval  jätkatakse  katseid  viia  kokku  inimnäo  isepärasused  ja  psüühilised 
omadused,  mis  võiksid  olla  seotud  kriminaalse  käitumisega,  pole  teaduslike  üldistusteni 
jõutud. Selles valdkonnas saab esile tuua järgmised olulisemad teemad. 
1.  Kas  on  olemas  kindel  seos  kriminaalsete  kalduvuste  ja  näo   tüpoloogia   vahel,  s.o 
objektiivses  mõttes  välimuse  järgi  tuvastatava  kurjategijatüübi  olemasolu  või 
puudumine? 
2.  Kas  sotsiaalsed   müüdid   ja   stereotüübid   mõjutavad  inimese  välimuse  põhjal  antavaid 
11 
 
hinnanguid ja teatava  välimusega  inimeste tajumist kriminaalsetena’ 
3.  Kas  kohtunikud  ja teised kriminaal-justiitsüsteemi töötajad on oma otsustes mõjutatud 
inimese välimusest? 
4.   Kas  mingid  elu  kestel  omandatud  anaoomilised  muutused  ( armid ,näomoonutused) 
suurendavad inimeste nägude tajumist kriminaalsena? (Bachmann, 2003, lk 113-114) 
1.9.3 Frenoloogia  
 
Teiseks  eelteadusliku  etapi   distsipliiniks ,  mille  probleematika  ulatub  tänapäeva,  on  olnud 
frenoloogia ehk teadus kolju väliskuju ja psüühiliste omaduste seostest. Selle loojaks on Franz 
Joseph   Gall   ( 1758 -1828),  kes  tegutses  praktiseeriva  arstina  ja  pidas  frenoloogiateemalisi 
loenguid Viinis. Gall  arvas , et kõik võimed,  anded  ja isiksusomadused on kaasasündinud ning 
lokaliseeruvad  aju  erinevates  piirkondades.  Kolju  kühmukeste  ja  lohukeste   kompimise   järgi 
püüdis ta hinnata inimese psüühilisi omadusi. Aastatel 1810-1819 ei tunnustanud teadus tema 
ideid,  kuid  19.  sajandil  said  need  ideed   populaarsed .  Näiteks  Melbourne   vanglas   kõigi 
hukatud  kurjategijate  peadest  tehti  kipsjäljendid,  et  kasutada  frenoloogilist  meetodit 
kriminaalse  käitumise  paremaks  mõistmiseks.Preagu  on  teada,  et  frenoloogia  eeldused  olid 
ilmselt  lihtsustavad  ning  selle  teaduse  lugu  tõestab  fakti,  et  teaduslikult  põhjendatud 
järeldused  ei  saa  sündida  enne  vastavate  uurimismeetodite  leiutamist.  ( Allik   &   Häidkind   & 
Harro , 2002, lk 66)  
Kuigi  frenoloogia  teooria  tunnistati  hiljem  valeks,  on  Galli   oletus ,  et  isiksus,  mõtted  ja 
emotsioonid   asuvad  ajus,  olnud  psühholoogia  ajaloos  oluline  samm   neuropsühholoogia  
suunas. (Wikipedia, 2013) 
1.9.4 Filosoofiline kriminaalpsühholoogia 
 
Filosoofiliste  kriminaalpsühholoogiat  iseloomustasid  kuni  XX  sajandi  alugseni  järgmise 
momendid: 
1.  kriminaalpsühholoogia oli liigalt seotud psühhopatoloogiaga, st kurjategija käitumises 
nähti  eelkõige  haiguslikke   ilminguid .  Tulemuseks  oli,  et  normaalne,  vaimselt  terve 
kurjategija isiksuse ja psüühika uurimine jäi tagaplaanile; 
12 
 
2.   loodeti  luua  mingit  erilist  kurjategija  psühholoogiat,  nähes  kriminaalses  käitumises 
väga  erilist  käitumist  oma  kindlate  seaduspärasustega.  Tegelikult  peab  kurjategija 
käitumine  olema   seletatav   üldiste  psühholoogiliste  seaduspärasuste  kaudu,  sest 
kurjategija  on  reeglina  samasugugne  vaimselt  normaalne  inimene  kui  teisedki 
inimesed. (Saar, 2007. Lk 40) 
1.9.5 Atavismi teooria 
 
Eraldi  tuleb  nimetada  Cesare  Lombrosot  (1835-1909),  Itaalia  vanglaarsti  ja  Torino  ülikooli 
psühhiaatriaprofessorit,  kes  pani  aluse  kurjategija  isiksuse  süstemaatilisele  uurimisele  ning 
keda  on  sageli  seetõttu  nimetatud  modernse  kriminoloogia  rajajaks.  Tema  peateos 
" Kuritegelik   inimene"  ilmus  1876.  aastal  ning  see  juhatas  sisse  uue  suuna  kurjategijate 
uurimisel   –  krinaalantropoloogia  ( antropoloogia   –  teadus  inimesest).  Tänase  arusaama  järgi 
oli tegemist kriminaalpsühholoogiaga, sest   Lombroso  lähenemise nurgakiviks oli kurjategija 
isiksus.  
Tol ajal uudse teooria juurde jõudmist on Lomboso kirjaldanud vägagi poeetilisel viisil: "Sel 
ajal hakkasin ma  uurima  kurjategijaid Itaalia vangilates ja sain teiste hulgas tuttavaks kuulsa 
teeröövli Vilellaga. See mees oli nii erakordselt osav, et võis, varastatud lammas turjal, ronida 
mööda  järske  mägesid.  Tema   küüniline   jultumus  avaldus  avalikus  hooplemises  oma 
kuritegudega.  Pärast  Vilella  surma  ühel  külmal,  sombusel  novembrihommikul  tema  aju 
uurides  leidsin  sealt  tüüpilisi  muutusi,  mis  on  iseloomulikud  alamatele  loomadele,  eriti 
närilistele... See ei ole üksnes idee, vaid  valgustus . Selle avatud kolba juures  nägin  ma järsku 
kõike nagu ääretut tasandikku leegitseva taeva all ja kurjategija olemus sai mulle selgeks. Ta 
on  atavistlik  olevus,  kelle  isiksuses  reprodutseeruvad  primitiivsete  inimeste  ja  alamate 
loomade julmad instinktid...". (Lombroso, 1972, lk 21-26)  
Lombroso peamine idee oli, et on olemas liik inimesi, sünnipäraseid kurjategijaid, kellel on 
tugev   eelsoodumus   kuritegelikuks  käitumiseks. Tema  arvates  olid  sünnipärased  kurjategijad 
omamoodi  bioloogilised  tagasilöögid  inimese   evolutsioonis ,  kaugete  esivanemate,  metslaste 
omdaduste taaselustumine tänapäeval. Nagu Lombroso  tabavalt  märkis, on paljude metslaste 
tavapärased   toimingud ,  nagu  tapmine,  vägistamine  ja  inimsöömine  alles  inimliigi  ja 
ühiskonna arenedes muutunud kuritegudeks. Seetõttu olevat võimalik niisugustel indiviididel 
leida   kindlaid   füüsilisi  tunnuseid,  stigmasid  ( stigma   –  kr  k  piste,  arm,  märk),  mis  olid 
iseloomulikud primitiivsetele inimese eelastele. 
13 
 
Anatoomiliste  eripäradest  tõi  Lombroso  välja  näiteks  kurjategijate  suhteliselt  väikese  kolba 
mahu (aju suuruse) (kuigi osal kurjategijatel, mõrvaritel, olevat vastupidi suur pea ja aju) ja 
ebasümmeetrilisus,   peaaju   ehitus  meenutavat  sageli  alamate  loomade  aju,  suurem  kolju 
paksus,  röövlitel,  mõrvaritel  ja  süütajatel  olevat  sageli  tugev  kehaehitus,  sõrmed  olevat 
isikuvastasel kurjategijal  lühikesed ja jämedad, varastel pikad ja peenikesed jne. Sünnipärastel 
kurjategijatel  on  sageli  tohutu  suured  lõualuud,  kõrged  põsenukid,   puhmas   kulmukaared, 
hiigelsuured  silmakoopad  ja  suured,  kruusi  kõrva   kujulised   kõrvalestad,  näoosa  suurem 
etteulatuvus koljul, madal ja  kitsas  laup, suhteliselt pikad käed,  tumedam , s.o pigmendirikkam 
nahk.  Füsioloogilisteks  ja  patoloogilisteks  eripäradeks  olid  alanenud  tundlikkus,  mistõttu  on 
nad  võimelised  taluma  suurt  valu,  varakult   tekkivad    kortsud ,  teravam  nägemine, 
värvipimedus ,   kogelemine ,  vasakulaarse  reaktsiooni  (punastamise)  puudumine,  kõõrpilk, 
varaste nöo ja käte liikuvus, ekslevad silmad jne. 
Kurjategijate kõlbelise taseme iseloomustamiseks nimetas Lombroso nende suurt huvi orgiate 
vastu,  julmust,  sadistlikkust,  kergemeelsust,  kättemaksuhimu,  spetsiaalset  argood  (släng  või 
žargoon) ja teisi negatiivseid omadusi. Tätoveerimist interpreteeris kui tunnistust kurjategijate 
tundetusest ja atavistlikust ihast ennast kaunistada. Lombroso väitis: "Me näeme kurjategijas 
metslast,  kuid  samal  ajal  ka  haiget  meest."  Lombroso  arvates  oli  kuritegevus  eelkõige 
bioloogiline  nähtus  ja  oma  peateose  (selle  viimaste  trükkide  maht  ulatus  2000  lk)  esimeses 
peatükis  "Kuritegevus  looma-  ja  taimeriigis"  rääkiski  ta  näiteks  mõnedest   taimedest   ja 
loomadest kui mõrvaritest. 
Iga  kord  pole  Lombroso  kriitika  olnud  õiglane,  eriti  just  tema  hilisemate  vaadete  suhtes. 
Tegelikult  jõudis  Lombroso  välja  ettekujutuseni  kuritegevusest,  mida  põhjustavad  erinevad 
faktorid ,  millest  mõned  on  bioloogilised,  teised  pärit  keskkonnast.  Ja  niisugune  arusaam  on 
kriminoloogias ja kriminaalpsühholoogias ka tänapäeval täiesti aktsepteeritav. 
Summeeritavalt võib õelda, et kriminoloogia on tänaseks Lombroso poolt loodut täiendanud, 
antropomeetrilised  mõõtmised  on  muutunud  süstemaatilisemaks  ja  korrektsemaks,  uuringud 
paremini  läbimõelduks,  andmeid  analüüsitakse  efektsiivsemalt  uuemate  statistiliste 
meetoditega  ja   kontseptsioonid   põhinevad  parematel  bioloogilistel  ja  psühholoogilistel 
teooriatel. Kuid Lombroso alustatud suund, s.o keskenduda kurjategija uurimisele, kasutades 
uuemaid  uurimismeetoteid  ja  rakendades  nüüdaegseid  inimarengut  selgitavaid   teooriaid ,  on 
jäänud põhimõtteliselt samaks. ( Saar, 2007, 42-46) 
14 
 
1.9.6 Teaduslik kriminaalpsühholoogia  
 
Kriminaalpsühholoogia  taassünd  leidis  aset  1960.  aastatel,  mil  hakkas  ilmnema  uus  huvi 
kurjategija  psühholoogia  vastu.  Üks  esimesi  märkimisväärseid  teoseid  oli  Hans  Tochi 
toimetatud 
"Õigus- 
ja 
kriminaalpsühholoogia", 
mis 
ilmus 
1961. 
aastal.  
Kriminaalpsühholoogia  elavnemine  seostub suurel määral ka Hans  Jürgen   Eysencki  nimega, 
kes  esitas  1964.  a.  originaalse  kuritegeliku  käitumise  teooria.  Tema   käsitlus   on 
interaktsionalistlik,  st  selles  loetakse  kuritegeliku  käitumise  puhul  oluliseks  nii  isiksuse 
pärilikke, sh  ajutegevuse  eripäradega seotud omadusi kui ka keskkonnatingimusi. Muidugi ei 
räägita  selles  "sündinud  kurjategijast"  vaid  teatavast  eelsoodumusest,  vastuvõtlikkusest, 
suuremast  riskist  kuritegelikku  käitumist  omandada  ühte  närvisüsteemitüüpide  korral  kui 
teisel  korral.  Kriminaalpsühholoogias  domineeris  veel  pikka  aega  pärast  teadusliku 
psühholoogia sündi  meditsiiniline  mudel, mis oli tihdedalt seotud psühhiaatriaga. 1970. aastal 
toimus  kriminaalpsühholoogiaalaste  publikatsioonide  ja  uuringute   massiline ,  plahvatuslik 
kasv,  mis  on  üheks  küpseks  saanud  teadusdistsipliini  tunnuseks.  Kriminaalide  uurimisel 
keskendutakse  suurest  keskkonna  mõjule  kuigi  arvestatakse  geneetilisi  eripärasid.  (Saar, 
2007, lk 46-48) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
15 
 
2. PÄRILIKKUS KUI KRIMINAALSE KÄITUMISE 
KOMPONENT 
2.1 Geneetika 
 
Geneetika  on  teadus  pärilikkusest,  selle  funktsioonidest  ja  materiaalsetest  alustest,  päriliku 
muutlikkuse  mehhanismidest  ja  seaduspärasustest  rakkudes,  organismides,  perekondades  ja 
populatsioonides (Wikipedia, 2013). 
2.1.1 Kriminaalse käitumise pärilik komponent  
 
Pärilikkuse  ja  kriminaalse  käitumise   vahekord   on  olnud  üks  erutavamaid   teemasid  
kriminaalpsühholoogias ja kriminoloogias. Veel mõni aeg tagasi oli  bioloogiliste  (sh pärilike) 
faktorite mõju kurjategitegelikule käitumisele  käsitlemine   teadlaste  hulgas harvaesinev teema. 
(Sagarin, 1980, lk 8-9)  
Enamikus  kriminoloogia  baastekstides  eitati  kuni  1970.  aastateni  ühetähenduslikult 
bioloogiliste faktorite olulisust ning rõhutati määravatena üksnes keskkonnast pärit  mõjutusi . 
Tänaseks  päevaks  on  olukord  muutunud  ja  paljud  juhtivad  krimonoloogid  usuvad,  et 
kriminaalse  käitumise  ammendav  teooria  peab  kõrvuti  tavapäraste  sotsiaalsete  faktoritega 
võtma arvesse ka bioloogilisi mõjureid (sh pärilikkust). (Farrington, 2002, lk 9-11)  
On  üldteada,  et  mõned  inimeste  grupid  kalduvad  sagedamini   kuritegusid   toime   panema   kui 
teised. Näiteks sooliste erinevuste alusel võib jagada alates esimestest sotsiaalsetest statikatest 
pidada  kuritegevust  eelkõige  meeste  alaks  (naiste  osakaal  vähem  kui  15%).   Samasugune  
olukord  faktiga,  et  kriminaalselt  kõige  aktiivsem  vanusegrupp  on   alaealised   ja  noored 
täiskasvanud.  Kui  nüüd  küsida,  kas  selline  seaduspärasus  on  eelkõige  seotud  n-ö  isiku 
bioloogiliste  staatustega  (meessooga  ja  noorusega)  või  on  valdavalt  tingitud  meeste  ning 
naiste  ja  noorte  ning  vanemaealiste  erinevatest  sotsiaalsetest  rollidest  ühiskonnas,  saab  õige 
vastus  olla  mõistagi,  et  nii  ühest  kui  teisest.  Kriminaalse  käitumise  päriliku  komponendi 
osatähtsuse  käsitlemisel on laialt levinud mitmed ekslikud arusaamad. ( Raine , 1993, lk 48-54)  
Näiteks see,  et  üks  geen võiks olla otseselt kriminaalse käitumise eest  " vastutav ". Reaalselt 
kodeerivad    geenid   proteiine  (valke)  ja  ensüüme,  mis  mõjutab  organismis  toimuvaid 
16 
 
psühhofüsioloogilisi  protsesse,  mis  omakorda  võivad  luua  teatava  individuaalse 
eelsoodumuse  kriminaalseks  käitumiseks.    Kriminaalne  käitumine  on  resulaat,  mis  kujuneb 
välja bioloogiliste  eelduste  keskkonnamõjude koosmõjus. Kriminaalse käitumisel, nagu üldse 
igasugusel  käitumisel,  on  bioloogiline  baas,  mis  ei  tähenda,  et  võiks  rääkida  kuritegevusest 
kui  "bioloogilisest  saatusest"  konkreetsete  indiviidide  korral.  Selle  mõtte  illustreerimiseks 
toome  paralleeli  meditsiini,  kus  tänase  päeva  teadmiste  põhjal  võib  julgelt  väita,  et  kõik 
haigused on  (mingis  mõttes) pärilikud. Osal  inimestel  on ebasoodsatele keskkonnamõjudele 
vastuvõtlikud  ühe  organismi  osad,  funktsioonid,  teistel  teised.  Samasugune  lugu  on  ka 
teatavate isiksuse baasomadustega, mis  seonduvad enam  kriminaalse  käitumisega kui  teised. 
Pärilikkus on populatsiooni tasemel kasutatav tõenäosuslik  kontseptsioon , mis pole taandatav 
indiviidi  tasemel  tehtavateks  ennustusteks.  Näiteks  oletatav  pärilikkuse  koefitsient  0,5 
kriminaalse  käitumise  korral  tähendaks,  et  50%  kriminaalse  käitumise  varieeruvusest  kogu 
populatsioonis  on  seletatav  geneetilisetele  faktorite  mõjuga.  Näitjat  ei  saa  ekstrapoleerida 
konkreetsetele  juhtudele  ja see (h2:0,5) ei tähenda näiteks, et pooled kõigist kuritegudest on 
põhjustatud  pärilikkusest  ja  pooled  keskkonnast.  Samuti  ei  tähenda  niisuguse  suurusega 
konfitsient,  et  100  kurjategijast  50  paneb  oma   tegusid   toime  seoses  geneetiliste  faktorite 
mõjuda. Mõned  indiviidid  on tõesti saanud kurjategijateks tänu geneetilistele eelsoodumusele, 
kuid  tänase  päevani  pole  võimalik  täpselt  kindlaks  teha,kes  on  konkreetselt  niisugused 
indiviidid. Kriminaalne käitumine pole ka paratamatu selle mõttes, et juhul kui kellegi tehakse 
kindlaks  tema  eelsoodumus  kriminaalseks  käitumiseks,  siis  sellest  indiviidist  peab  saama 
kurjategija.  Isegi   spetsiifiliste  geneetiliste defektide puhul  on võimalikud  edukad  keskkonna 
interventsioonid,  mis  kõrvaldavad  geneetilise  defekti  mõju.  Seega  geneetilisted  mõjud  ei 
toimi  mitte  vaakumis,  vaid  kindlas  keskkonnas.  Keskkonna  mõjutuste  kaudu  on  võimalik 
kindlasti  neutraliseerida  ka  neid  geneetiliselt  determineeritud  faktoreid,  mida  võiks 
määratleda kui individuaalset eelsoodumust kriminaalseks käitumiseks. Üks sagedasti esitatud 
seisukohti  kriminaalne  käitumise  geneetilise  komponendi  põhimõtteliseks  eitamiseks  on 
väide, et kuritegevus on sotsiaalselt-poliitiliselt-õiguslikult määratletud  konstruktsioon , mis ei 
saa  olla  individuaalsel  tasandil  pärilik.  Selle  argumendi  nõrkust  saab   illustreerida   väitega 
skisofreeniast,  mis  on  samuti  paljuski  meedikute  loodud  konstruktsioon.  Selle  diagnoosi 
konkreetne  sisu  erineb  muu  hulgas  riigiti  ja  eri  maade  arstid  on  paljudes   skisofreenia  
olemusega  seotud  küsimustes  siiani  eriarvamusel.  Samal  ajal  on  uuringud  näitanud 
skisofreenia olulist pärilikku komponenti. CT uuringutega tuvastati lisaks see, et skisofreenia 
on seotud haiguslike protsessidega aju kindlas piirkonnas (lateraalsete sagarate suurenemine) 
ega ole lihtsalt keskkonnast tingitud funktsionaalne ajutegevuse häire. ( Raine, 1993, lk 131) 
17 
 
Nõnda, eitamata kuritegevust kui paljuski sotsiaalset konstruktsiooni, saab väita, et teatavate 
isiksuseomadustega indiviidide, kellel vastavad omadused on pärilikud, võib olla tugevam või 
väikesem  eelsoodumus  kriminaalse  käitumise  mingitele  vormidele.  Seega  tuleb  enne 
pärilikkuse  teemaga  jätkamist veel kord õhutada, et nüüdisaegses psühholoogias ei ole mitte 
ühtegi   tuntumat   kontseptriooni,  kus  kriminaalse  käitumise  pärilikkusest  räägitakse  n-ö 
jäikdeterministliukus  võtmes . See, mida eri uuringutes on püütud ja püütakse kindlaks teha, 
on teatavad pärilikud eelsoodumused ehk osa indiviidide suurem tõenäosus pärilike faktorite 
mõjul kujuneda kurjategijaks kui teisel. Kas sellised eeludsed tegelikkus realieeruvad, sõltub 
omakorda  keskkonnamõjutustest,  mis  ühel  juhul  niisuguseid  eelsoodumusi  võimendavad  ja 
teisel  juhul  edukalt  neutraliseerivad.  Näiteks   väikelaste   uuringutega  on   näidatud ,  et 
omandamisest  keskkonna  mõjul,  iseloomustab   agressiivsus   lapsi  juba  varases  eas.  Kõige 
kõrgemad  füüsilise  agressiivse  käitumise  näitajad  theti  ühes   uuringus   kindlaks  kolme  aasta 
vanusetel  lastel  ning  mitte  murdeealistel  ja  noorte  täisealiste,  kui  on  kõrged  kriminaalse 
aktiivsuse näitajad. (Tremblay, 2000, lk 19-24)  
Kolme  aasta  vanuselyt  ei  saa  veel  ilmselt  rääkida  sotsialiseerimise  olulistest  mõjudest 
indiviidide  omaduste,  sh  agressiivsusele.  Agressiivsuse  kontrollimise  ja  sotsiaalselt 
aktseptreeritud  esinemise  vormid  omandatakse  alles  hiljem.  Täisealisena  on  destruktiivselt 
agressiivsed need indiviidid, kelle agressiivsuse tase oli juba sünnipäraselt kõrged ning kellel 
puudusid  võimalused  edukaks  sotsialiseerumiseks.  Kuritegevuse  uuringute  kõige  suurem 
väljakutse  seisnebki tulevikus selles, kuidas kriminaalse käitumise seletemisel õnnestub kõige 
paremini intergreerida sotsiaalsed,  psühholoogilised  ja bioloogilised andmed. (Saar, 2007, lk 
60-62) 
2.1.2 Kriminaali füüsis, kehaehitus 
 
Kuritegeliku  käitumise  pärilikkuse  probleemiga  on  otseselt  või   kaudselt    tegelenud   kõik 
uurijad,  kes  püüdnud  kindlaks  teha  kuritegijate  füüsilisi  erisusi  võrrelduna 
üldpopulatsiooniga.  Inimese  kehaehitus  omandatakse  ju  eelkõige  geneetilisel  teel  oma 
vanematelt  (nt  kehapikkuse  puhul  räägitakse  pärilikkuse  koefitsienfist  0,9)  ja  kui  tõestada 
kurjategijate erilise kehaehituse olemasolu, on sellega  viidatud  bioloogilistele eelduste  suurele  
rollile  kuritegelikus  käitumises. Teeraja  selles  vallas  on  loomulikult  Lombroso,  kelle  katsed 
erilise bioloogilise kurjategijatüübi tuvastamisel ei olnud väga edukad. Lombroso alustatud on 
suunal  on  aga  olnud  jätkajaid,  seda  eriti  antropoliigide  hulgas.  Kõige  suurema  valmiga 
18 
 
kurjategijate antropoliigilise uuringu viis läbi Harvardi ülikooli antropoliigiaprofessor  Ernest  
Hooton  (1887-1954),  kes  avaldas  oma  tulemused  raamatus  "Kuritegevus  ja  inimene".  Ta 
võrdles rohkem kui 10 000 meessoost vangi ligi 4000 indiviidiga Ameerika  kümnes  osariigid, 
kasutades  mitutkümnet  tunnust.  Hooton  ise  väitis,  et  uuris  läbi  kõigist  Tolleaegsetest 
Ameerika kurjategijatest 10-12%, s.o  rohkem  kui  iga kümnenda. Ta tuvastas olulisi füüsilisi 
eripärasid kurjategijate ja  seaduskuulekatel indiviididel, samuti leidis eri tüüpi kurjategijatel 
anatoomilisi  isepärasusi.  Hooton  väitis,  et  kurjategijad  olid   kasvult   väiksemad,  nende  kehal 
oli väiksem karvakasv, nende pea- ja rinnaümbermõõtoli väiksem, nende  ninad  olid lühemad 
ja laiemad, laup madalam jms kui kontrollgrupi indiviididel. Samal ajal suhtseliselt suurema 
kavuga  kurjategijad  oli  sagedamini   pannud   toime  raskeid  kuritegusid  kui  lühemat  kasvu 
kurjategijad. Hooton väitis sarnaselt Lombrosoga, et suudab väliste tunnuste järgi kurjategijad 
ära tunda, kuna kuritegevus on ka bioloogiline, mitte üksnes sotsiaalne nähtus. Sisuliselt jäi 
Hooton  Lombrosoga  samale   tasemele   ja  pidas  kurjategijate  põhiliseks  eripärast 
degeneratsiooni. (Saar, 2007. Lk 63-67) 
2.1.3 Temperament ja kriminaalne käitumine 
 
Temperament  on  nende  isiksusomaduste   kompleks ,  mis  iseloomustab  inimese  keskkonnale 
reageerimise  üldiseid  viise,  tendentse  ja  avaldub  kohe  pärast   sündimist ,   muutudes   hiljem 
vähesel määral (Wikipedia, 2013.) 
 Näiteks  juba  väikelapsena  on  mõned  indiviidid  hästi  kohanemisvõimelised   muutuvate  
keskkonnatingimustega, kuid teised näitavad üles ilmseid kohnemisraskusi.Kuigi elu jooksul 
õpitakse  tohutul  hulgal  uusi  viise  teatavates  sitsuatsioonides   toimetulemiseks ,  jääb  üldine 
käitumisjoonis  ehk  temperament  suhteliselt  stabiiliseks.  Temperamendijoontel  on 
tänapäevaste  uuringute  järgi  oluline  geeneetika  kompoment,  mis  tõttu  need  ei  muutu  elu 
kestel  olulisel  määral.  Nüüdisaegsed  temperamendiuuringud  saavad  alguse   Alexander  
Thomase,  Stella  Chessi ja nende kolleegida töödest. Nende  klassikalises  uuringus hinnati 133 
vastsündinut  üheksa  karakteristiku  kaudu  kirjeldamaks  väikelaste  keskkonnale  reageerimise 
viise. Näiteks võis vastsündinu aktiivsuse taset lugeda madalaks (lamas rahulikult,kui vahetati 
mähet) või kõrgetks (siples mähkmeid vahetades), üldist meeleolu negatiivseks ( karjus  pärast 
tema eesti hoolitsemist) või   positiivseks  (naeratas sageli vanematele) ja rahustavust kergeks 
(lõpetas nutmise,kui anti lutt) või raskeks (jätks nutmist, kui anti lutt). Klasteranalüüsiga leiti 
kolm  üldist  omaduste  tüüpi  (temperamenditüüpi):  kerge,  stabiiline  ja  raske,  nence  alla  sai 
19 
 
klassifitseerida  kõik  vastsündinud.  Kõige  suuremat  huvi   pakkusid   nn  raske 
temperamenditüübiga  lapsed.  Need  lapsed  näitasid  järgmisi  omadusi:  intensiivne 
reageerimine  stiimulitele,  domineeriv  negatiivne  meeleolu,  raske   kohanemine    muutustega   ja 
irregulaarne  uni,  näljatunne  ning  teised  kehalised  funktsioonid  ja  nad  moodustasid  kogu 
grupist  umbes  10%.  Jälgides  selle  alagrupi  indiviide  kuni  24.  eluaastani,  leidsid  uurijad,  et 
imikuna tuvastatud omadused oli väga stabiilsed. Näiteks 10-aastaselt oli neil ebaregulaarne 
unerežiim, neil esines kohanemisraskused  kooliga , frustatsioon kutsus neil esile jonnimise ja 
nad  nutsid  sageli   koduste   probleemide   ilmnemisel .  Murdeeas  diagnoositi  kaheteistkümnest 
sellesse  alagruppi   kuulnud   indiviidist  kümnel   käitumishäired .     Impulsiivsus   /  elamuste 
otsimine  /  üliaktsiivne  temperament  on  leidnud  kajastamist  paljudes  kriminaalse  käitumise 
arengut kirjaldavates nüüdisteooriates. Kriminaalse käitumise üks põhilisi isiksuse  defekt   on 
enesekontrolli  puudmine.Veel  üks  temperamendi   tunnusjoon ,  mida   seostatakse   kriminaalse 
käitumisega  on  negatiivne  emotsionaalsus.  Korduvkurjategijad  kogusid  negatiivse 
emotsionaalsuse skaalal  kõrgemaid näitajaid kui  alaealised juhukurjategijad.  ( Saar, 2007, lk 
68-71) 
2.1.4 Genaloogilised uuringud 
 
Idee selle kohta, et kuritegevus leivib ühes  suguvõsas , perekonnas enam kui teises, on väga 
vana.  Kuritegeliku  käitumise  pärilukkuse  probleemidega  on  tegeldud  varastes 
suguvõsaloolistes  (genaloogilistes)  uuringutes,  milles  esimesena  tuleks  nimetada   Richard  
Dugdale ( 1877 ) läbi viidud Jukes'i  suguvõsa   uuringut . Ta tegi kindlaks , et Max ja Ada Jukes'i 
järeltulijate  hulgas  on  ebatavaliselt  palju  kurjategijaid,  prostituute  ja  sotsiaalhoolekande 
kasvandikke. Ta vaatles selle suguvõsa arengut alates 1750. kuni 1870. aastani ja tavastas, et 
709  järglasest  ligi  20%  olid  kurjategijad  ja  üle  40%  sõltusid  vaesuse  tõttu  riigi  toetusest. 
Dugdale  tegi  järelduse,  et  kuritegevuse  kõrged  näitjad  ja   vaesus   selles  suguvõsas  andis 
tunnistust kriminaalsuse ja sotsiaalse kohanemisvõime pärilikkusest. Samasuguse uuringu viis 
läbi ka Hendry H.  Goddard , kes oli New  Jersey  nõrgamõistuslike kooli andmisnistraator ning 
avaldas  aastal  1912  raamatu  "Kallikaki  perekond".  Selles  vaatles  ta  ühe  oma  kooli 
kasvandiku, Deborah Kallikaki päritolu ja leidis selle alguse Ameerika iseseisvusõja ajast, kui 
Martin  Kallikaki  ja  ühe  nõrgamõistusliku  tütarlapse  lühiajalisest   suhtest   sündis 
nõrgamõistuslik  poeg.  Seda  suguvõsaliini  pidi  oligi  pärandunud  põlvest  põlve 
nõrgamõistuslikkus,   alkoholism ,  prostitutsioon  ja  kuritegelik  käitumine.  Pärast  sõjalõppu 
20 
 
abiellus suguvõsa esiisa Martin Kallikak tüdrukuga korralikust perekonnast, kelle järeltulijate 
hulgas  pärandusid  põlvest  põlve  head  isiksusomadused  ning  selles  oli  palju  väljapaistvaid 
isikuid.  Niisugused   resultaadid   ei  pea  aga  ilmtingimata   tõestama ,  et  kuritegevus  pärandub 
ühest  põlvkonnast  teise  geneetiliselt.  Vanemate  eeskuju,  laste  jälgimine  ja   kasvatusstiil   on 
mõistagi erakordselt tähtsad. Lisaks sellele võib kuritegevuse ülekandumisel põlvkonniti olla 
roll  nn  valival  paariminekul,  mille  puhul  indiviidid  kalduvad  leidma  ühis  keelt  ja  saama 
järeltulijaid  endaga  sarnaste  indiviididega.  Niisugune  seaduspärasus,  et  antisotsiaalsed 
indiviidid  kalduvad  leidma  endale  antisotsiaalseid   partnereid ,  suurendab  ilmselt  sotsiaalsete 
mõjude kaudu nende järeltulijatel kriminaalsuse esinemise tõenäosust. ( Saar, 2007, lk 76-77) 
2.1.5 Kriminaalse käitumise üksikgeeni otsingutel 
 
Kriminaalse  käitumise  alases   teaduskirjanduses   käsitletatakse  reeglina  põhjalikult  kunagist 
avastust   vägivaldse  kuritegevuse  ja  XYY-sündroomi  seostest.  Inimese  igas  rakus  on  46 
kromosooni  e 23 kromosoomi paari, milles sisaldub kogu geneetiline informatsioon. Viimane 
kromosoomide  paar  (sugukromisoomid)  määrab  inimese  soo,  kus  juures  naisel  on  nendeks 
alati  kaks  ühesugust  X-kromosooni.  Mehe  sugukromosoomidest  on  alati  üks  samasugune 
nagu naistel (X), kuid teine on erinev – Y. Seega naiste sugukroomid on XX ja meeste omad 
vastavalt  XY.  Mõnikord  esineb  aga  kromosoomi   anomaalia ,  mil  mehel  on  46  kromosoomi 
asemel  47,  st  üks  Y- sugukromosoom   liiast.  Anomaaliat  kutsutakse  XYY-sündroomiks  ja 
sellise  anomaaliaga  indiviide  on  mõnikord  nimetatud  "ülimeesteks".  Sellise  anomaaliaga 
subjektid  on pikka kasvu, tugeva kehaehitusega, vaimselt arengult mahajäänud, agressiivsed 
ja vägivaldsed. Uskumust, et "ülimehed" on vägivaldsemad, ei pidanud vett. XYY-anomaalia 
ei  ole  pärilik  ning  sellel  ei  ole  mingit  pistmist  kriminaalse  käitumisega.  XYY-mehed  on 
enamasti  toime  pannud  varavastaseid  kuritegusid,  mitte  vägivaldseid  ning  see  võib  olla 
seletatav vaimse mahajäämisega. Võib uskuda, et lisaks meessugukromosoomis paiknevatele 
geenidele   on  palju  muid  geene,  millel  võib  olla  seos  kriminaalse  käitumisega,  kuid  sellist 
avastust pole veel tehtud. (Wikipedia, 2013) 
2.1.5.1 Kaksikute uuringud 
 
Teaduslikult  paremal  tasemel  on  pärilikkuse  ja  keskkonnamõjude   vahekorda    käsitletud  
21 
 
kaksikute  uuringutes.  Niisugused  uuringud  baseeruvad  faktil,  et  ühemunarakukaksikud,  kes 
on arenenud ühest viljastatud munarakust, on geneetiliselt identsed. Kahemunarakukaksikud 
on  aga  geneetiliselt  sama  lähedased  kui  teisdki   õed -vennad,  st  kattuvad  geneetiliselt 
keskmiselt  50%  ulatuses.  Kõik  inimesed  on  geneetiliselt  99%  identsed,  kuna  valdava  osa 
geenidest   moodustavad  fikseeritud  ehk  liigitunnuseid  määravad  geenid.  Individuaalsed 
erinevused  kogu  oma  mitmekesisuses  on  seotud  ülejäänud  umbes  ühe  protsendi  geenide 
varieerumisega.  Seega,  kui  õeldakse,  et  õed-vennad  on  50%  geneetiliselt  sarnased,  siis 
puudutab 
 
selline 
väide 
poolt 
nimetatud 
ühestprotsendist. 
Veelgi 
enam, 
kahemunarakukaksikutepaari geneetiline sarnasus ei pea olema ilmtingimata täpselt 50% ning 
see võib konkreetsel juhtumil olla madalam või kõrgel ja tegemist on keskmise näitajaga.  
Esimesena  uuris  kuritegeliku  käitumise  pärilikkust  kaksikute  meetodiga  Müncheni 
keskhaiglas  peaarst  ja  sealse  psühholoogia   instituudi   juhataja  Johannes  Lange,  kes  1929. 
aastal  avaldas  raamatu  "Kuritegu  kui  saatus"  . Ta  leidis  ühemünarakukaksikute  konkordsuse 
kuritegeliku  käitumise  korral  olevat  77%  (10  paari  13-st)  ja  kahemunarakukaksikute  puhul 
12%  (1  paari  17-st).  Lisaks  sellele  tegi  Launge  kindlaks,  et  kõigil  kolmel  
ühemunarakukaksikutel, kellest üksviibis vanglas ja teine mitte (s.o puudus konkordsus), oli 
kurjategijate  phul  tgeemist  raskete  peavigastustega.  Nagu  raamatu  pealkiri  ütleb,  järeldas 
Lange  sellest,  et  pärilikkuse  roll  kuritegeliku  käitumise  puhul  erakordselt  suur.  Lange 
uuringut on kritiseeritud, muu hulgas seatud  kahtluse  alla kaksikute liigi määramise täpsus ja 
viidatud  liiga  väikesele  katseisikute  arvule.  Ameerika   teadlane   David  C.  Rowe  u8uris 
kruitegeliku  käitumise  pärilikkust,  kasutades  self-raport-meetodit,  kus  andmeid  kuritegeliku 
käitumise kohta koguti 168 ühemunarakukaksikute ja samasoolise 97 kahemunarakukaksikute 
paar.  Valimisse  kuulusid  kaksikud,   Ohio   osariigi  koolide  õpilased  8.-12.   klassini ,  kellele 
saadeti  1978.  ja  1980.  õppeaastal   postiga   küsimustikud.  Vastanute  hulk  moodustas  50% 
kõigist  adressaatidest.  Roweleidis,  et  enda  poolt  raporteeritud  delinkventsuse  tase  oli 
monosügootsete  (ühemunarakukaksikute)  kaksikutel  märgatavalt  sarnasem  kui  disügootsetel 
(kahemunarakukaksikute)  kaksikutel.  Rowe  järeldas,  et  geneetiliselt  determineeritud 
kalduvused,  nagu  näiteks  viga,   empaatia   ja  impulsiivsus  tingivad  sageli  õigusvastase 
käitumise. Ka aastatel 1929. ja 1976. aastatel viidi läbi kaksikute uuringute resultaadid, saades  
summaarseks  kuritegeliku  käitumise  kondkordsuseks  ühemunarakukaksikute  korral  69%  ja 
kahemunarakukaksikute  korral  33%.  Uuema  metaanalüüsi  põhjal  tehti  1993,  kasutati  13 
uuringu summaarseid tulemusi ja saadikonkorduseks ühemunarakukaksikute korral 51,5% ja 
kahemunarakukaksikute korral 20,6%. (Raine, 1993, lk 55)  
22 
 
Kokkuvõttes  võib  õelda,  et  kaksikute  uuringud  näitavad  pärilikkuse  suurt  rolli  kuritegeliku 
käitumise  kujunemisel,  samuti  nagu  ka  temperamendi,  intelligentsuse,  skisofreenia, 
depressioonide, neurootiliste häirete ja alkoholismi korral. ( Saar, 2007, lk 78-82) 
2.1.5.2 Adopteerimiste uuringud 
 
Teine   nüüdisaegne   eksperimentaalne  meetod  selgitamaks  pärilikkuse  ja   keskkonnamõju  
vahekordi  kriminaalse  käitumisele,  mis  täiendab  kaksikute  uuringuid,  on  adopteeritud  laste 
uuringud.  Adopteerimise  korral  eraldatakse  laps  pärast  sündi  bioloogilistest  vanematest  ja 
tema  käitumine  ei  saa  olla  mõjutatud   naturaalsete   vanemate  eeskujust.  Väga  sageli  satuvad 
lastekodudesse ja sealt kasuvanemate peredesse kurjategijate lapsed. Eeldades, et kuritegeliku 
käitumise  korral  on  pärilikkus  määrav,  sarnaneb  adopteeritud  lapse  käitumine  rohkem 
veresugulaste  (nt  vanemad,  õed-vennad)   omaga .  Kui  aga  resulaadi  määrab  enam  keskkond, 
peaks  tulemus  olema   vastupidine   ning  sõltuma  eelkõige  kasuvanemate  eeskujust  ja 
kasuperede kasvutingimustest. Esimeste hulka kuuluv adopteerimiste uuring viidi läbi  Taanis , 
kus tehti kindlaks  psühhopaatia  (isiksushäire, indiviidil puudub südametunnistu ja empaatilise 
võime)  esinemine täisealiste adopteeritute bioloogiliste sugulaste hulgas. Schulsinger võrdles 
57 
adopteeritut, 
kellele  ta  diagnoosis  psühhopaatia  sama  suure  adopteeritute 
mittepsühhopaatide  grupiga.  Ta  tuvastas,  et  psühhopaatia  puhul  oli  3,9%  bioloogilistest 
vanematest diagnoositud psühhopaatia. Kontrollgrupi vastav näitaja oli 1,4%. Seni mahukaim 
niisugune  adopteerimiste  uuring  viidi  läbi  Taanis  kõigi  aastatel  1924-1947  väljapoole 
perekonda adopteeritud lastega. Valimisse kuulus 14 427 nii mees- kui naissoostindiviidi koos 
nende  bioloogiliste  ja  kasuvanematega.  Laste  adopteerimine  oli  toimunud  25,3%  juhtudest 
kohe pärast sündi, 50,6% juhtudest esimese  eluaasta  jooksul, 12,8% juhtudest teisel eluaastal 
ja  11,3  pärast  teist  eluaastat.  Kohtutest  koguti  andmed  kokku  65  516  bioloogilise  vanema, 
kasuvanema ja kasulapse kohta. Hiljem lülitati valmist välja need indiviidid, kelle kohta käiv 
mingi  oluline  informatsiooni  oli  puudulik.  4000  meessoost  adopteeritu  kohta  saadi  järgmisi 
tulemused.  Kui  ükski  bioloogilistest  ega  kasuvanematest  ei  olnud  kurjategija,  siis  selliste 
adopteeritute  hulgas  esines  kriminaalset  käitumist  13,5%.  Kui  üksnes  adoptatiivvanemate 
hulgas  esines  kriminaalsust,  siis  kasulaste  vastav  näitaja  oli  14,7%.  Juhul  aga,  kui  üksnes 
bioloogilisetel  vanematel  tuvastati  kriminaalsus,  siis  lastest  20%  fikseeriti  kriminaalsus. 
Kõige  kõrgema  kuritegeliku  käitumise  esinemise  näitajaga  olid  need  adopteeritud  lapsed, 
kelle nii bioloogilised kui ka kasuvanemad olid kriminaalsed. Vastav näitaja oli 24,5%. Lisaks 
23 
 
sellele tuvastati statiliselt oluline positiivne seos bioloogiliste vanemate vangistamiste arvu ja 
bioloogiliste  laste  vangistamise  arvu  vahel.  Mida  enam  oli  bioloogilisel  vanemal  vangistusi, 
seda kõrgem oli tema bioloogilise lapse, kes kasvas kasuperes, vangistamiste arv.  
Kriminaalse  ja  antisotsiaalse  käitumise  küsumuste  selgitamiseks  on  viimastel 
aastakümnendatel  läbi  viidud  hulgaliselt  hästi  disainitud  adopteerimiste  uuringuid.  Taanis, 
Rootsis  ja  USA's  on  kokku  toimunud  15  andmekogumist  adopteeritud  laste  kriminaalse 
käitumise kohta,mille kokkuvõtvad tulemused on järgmised.  
  Peaaegu  kõigis  adopteerimiste  uuringutes  tuvastati  seos  teatava  geneetilise 
eelsoodumuse ja kriminaalse käitumisevahel.  
  Tõendid  geneetilise  eelsoodumus  kohta  on  leidnud  erinevad,  sõltumatud 
uurimisgrupid, mis kujutab endast tugevat argumenti niisuguse seose olemasolu kohta. 
Samuti võib õelda, et pärilikkuse mõju on tuvastatud eri maades, mis lubab tulemusi 
üldistada   laiemalt.  Muidugi  oleks  soovitatav  sarnaste  uuringute  läbiviimine  ka 
lääneriikidest väljaspool, võrdlemaks saadud tulemusi varasematega. 
  Vaadeldud  uuringutest  kolm  olid  piisavalt  suurte  valmidega,  et  eraldi  vaadelda 
varavastaste  ja  vägivaldset  kriminaalse  käitumist.  Nende  tulemustest   ilmnes ,  et  oli 
olemas seos kergete varavastaste kruitegude ja puudus vägivaldsete kuritegude korral. 
Adopteerimiste  uuringute  korral  põrkutakse  väga  teravate  isikuandmete  kaitsmise  ja  eetliste 
probleemidega,  mille  tõttu  uusi  mastaapseid  uuringuid  teadaolevalt  läbi  viidud  ei  ole. 
Adopteerimiste uuringuid on mõned kriminoloogid teravalt kritiseerinud, seades kahtluse alla 
bioloogiliste  faktoreid  arvestava  mõju  kuritegevusele.  Nimetatud  kriitika  näib  aga  olevat 
pigem ideoloogiline ja teaduspoliitiline kui korrektsetele empiirilistele argumentidele tuginev. 
Adopteerimiste puhul tuleb aga kindlasti arvestada seda, et lapsendavad perekonnad käituvad 
selekteerivalt  ja  valivad  lapsi,  kes   tunduvad   neile  olevat  sobilikumad  nende  keskkonda.  See 
tähendab, vanemad, kes suhtuvad tolerantsemalt antisotsiaalsesse käitumisse, valivad endale 
ilmselt  kergemini  selliseid  kasulapsi,  kellel  võib  esineda  antisotsiaalne  käitumine.  Päriliku 
problemaatika  kohta võib üldistavalt õelda, et tuleb teha vahet isiksuse omadusel, millel võib 
olla tugev pärilik komponent (nt agressiivsus), ja selle omaduste avaldumise  vormil , mis võib 
olla  nii  pluss-  kui  miinusmärgiga.  Agressiivsus  vägivaldse  kurjategija  ja   politseiniku   puhul 
tähendab  näiteks  ilmselt  erinevaid  asju.  Samasugugne  lugu  on  ka  niisugustel 
temperamendiomadustel  nagu  näiteks  aktiivususe  kõrge  tase  ja  domineerimispüüd,  mis 
võivad  realiseeruda  paremini  sotsialiseeritud  või  vähesotsialiseeritud  viisil.  Kriminaalse 
24 
 
käitumise bioloogilised alused on saanud tänapäeval aktuaalseks teemaks, mida võib seleteda 
bioteaduste  kiire  arengu  ja  kõrge  resultatsiivsusega  viimastel  aastatel.  Kui  vaadata  asjale 
kuritegevuse  poole  pealt,  võib  rääkida  nn  teaduspoliitilise  pendli  liikumisest  sotsiaalsete 
faktorite  poolelt  psühholoogiliste,  sageli  bioloogiliste  taustaga    faktorite  poole.  Kui  kaugele 
pendel   kaldub ,  näitab  tulevik,  kuidas  juba  preagu  võib  õelda,  et  inimkäitumise  bioloogilise 
tausta  tähtsustamisel on toimunud murrang.  (Saar, 2007, lk 83-87) 
2.1.6 Big Five ja kriminaalne käitumine 
 
"Viie  Suure"  kohta  tehtud  uuringud  näitavad,  et  baasdimensioonid  ei  sõltu  indiviidide  soost 
ega kultuurilisest taustast ning on suurest pärilikud. 
Psühholoogias  mõistetakse  isiksuse  all  tavaliselt  indiviidi  domineerivat  mõtlemisviisi 
( kognitiivne   aspekt),  tundmisviisi  (emotsionaalne  aspekt)  ja  reageerimisviisi  (käitumuslik 
aspekt).  Enamik  isiksuse  uurijaid  seab   esikohale   teatavate  isiksusjoonte  kindlakstegemise  ja 
selle,  kuidas  indiviidid  erinevad  üksteisest  nende  joonte  poolest.  Kuna  isiksusjooni  on  väga 
suur  hulk,  on  püütud  nende  hulka  vähendada,  koondada  paljude  erijoonte  kirjeldused 
väiksemaks  arvuks  isiksuse  baasdimensioonideks.  Sageli  kasutatav  strateegia  stabiilsete 
isiksusejoonte  koondamiseks  on  statistiline  tehnika  –   faktoranalüüs .  Faktoranalüüs  käigus 
analüüsitakse  suurt  hulka  andmeid,   otsides   väiksemat  arvu  neid  ühendavaid  faktoreid. 
Raymond  Cattell oli esimesi, kasutas faktoranalüüsi sadade isiksusejoonete koondamiseks 16 
faktori ehk  dimensiooni  alla. Nende dimensioonide mõõtmiseks kostas ta spetsiaalse isiksuse 
küsimustiku,  mille  eri  versioone  on   psühholoogid   kasutanud  aastakümneid.  Tavaliselt  on 
dimensioonid  bipolaarsed  ja  iga  indiviid   kogub   igas  dimensioonis  kas  kõrgeid  või  madalaid 
väärtusi. Paljude isksuse uurijatele on tunutud aga, et 16 dimensiooni on liiga palju, mistõttu 
on  dimensioonide  arvu  püütud  vähendada.  Näiteks  H.  J.  Eysenck  väitis,  et  kolmest 
dimensioonist   piisab ,  et  kirjeldada  isiksuse  baasstruktuuri  ning  lõi  isiksuse  kolme 
baasdimensiooni   kontseptsiooni .  Isiksuse  baasdimensioonid  Eysencki  järgi  on: 
ekstravertsus / introvertsus ,neurotism  (emotsionaalne  stabiilsus  või  ebastabiilisus)  ja 
psühhotism  (agressiivsus,  impulsiivsus  või   sõbralikkus ,tasakaalukus.  Viimasel  aastakümnel 
on  toimunud  märgatav  arvamuste  ühildumine  selles,  et  kõige  õnnestumaks  tuleks  lugeda 
isiksuse viie faktori mudelit. See tähendab, et enamik isiksusejooni võiksid olla kirjeldatavad 
viie  baasdimensiooni  (Big  Five)  abil.  Nende  isiksuse  baasjoonte  nimetused  töötsasid  välja 
psühholoogid  Paul   Costa   ja  Robert   McCrae   ning  nende   esinemist   hinnatakse  NEO  isiksuse 
25 
 
küsimustiku 
abil. 
Viis 
suurt 
dimensiooni 
koosnevad 
omakorda 
konkreetsematestkomonentidest ehk isiksuse külgedest.’ 
  Neurotism – rahutu, ärrituv ja  vaenulik , impulsiivne ; 
  Ekstravertsus –  seltsiv , positiivse emotsionaalsusega, põnevust  otsiv ; 
   Avatus kogemusele – loov, avarapilguline, intelligentne; 
  Meeldivus –  usaldusväärne ,  altruistlik ( tahtlik  teise heaolu või teise huvide  järgimine  
ilma omapoolset otsest kasu taotlemata), järeleandlik; 
   Kohusetundlikkus  – kompetentne, korrapärane, sisemiselt distsiplineeritud. 
Tänaseks  on  enamik  uuringuid  "Viie  Suure"  osas  viidud  läbi  normaalsete  indiviidide 
valimitega  ja  hälvete  käsitlemine  on  olnud  suhteliselt  komponenti  on  hinnatud  eeskätt 
võrdlusuuringute  metodoloogiat  kasutades  (nt  üliõpilased  vs  vangid).  Üldiselt  on  leitud,  et 
meeldivuse  ja  kohusetundlikkuse  skaaladel  koguvad  antisotsiaalsed  ja  hästi  sotsialiseeritud 
indiviidid  oluliselt  erinevaid  väärtusi.  Antisotsiaalsed  indiviidid  jäävad  nimetatud  skaalade 
osas hästi sotsialiseeritud indiviidest  allapoole.  Enamik uuinguid  on tuvastanud erinevusi ka 
neurotismis  ja  ekstravertsuses,  kuidas  mõned  autorid  ei  ole  nende  dimensioonide  osas 
erinevusi leidnud. Neutotism ja ekstravertsus mängisid juba varem rolli Eysencki kriminaalse 
käitumise  kontseptsioonis.  Avastus  kogemusele  ei  ole  aga  enamasti  kurjategijate  ja 
seaduskuulekate indiviidide puhul eristavaks tunnuseks. Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et lisaks 
intelligentsusele  sisaldab  see   dimensioon   omadusi,  mida  võib  pidada  nutikuseks, 
leidlikkuseks,  milles  kurjategijad  ei  jää  alla  seaduskuulekatele  indiviididele.  Kokkuvõttes 
võib õelda, et "Viie Suure" ja selle konteptsiooni variatsioonide alasedmudelid lubavad teha 
ühe  väga  olulise  järelduse.  Erinevad  käsitlenud   teaduslikud   mudelid  lubavad  teha  ühe  väga 
suure  olulise  järelduse.  Niinimetatud  superomadused  on  isiksuse  normaalsed  küljed,  mis 
iseloomustavad   erineval   määral  iga  inimest.  Kui  kasutada  neid   mudeleid   kirjeldamaks 
kurjategija  isiksust,  langeb  ära  vajadus  tugineda  mingit  laadi  patoloogilistele  omadustele. 
Kurjategija  on  enamasti  psüühiliselt  normaalne  indiviid,  kuid  teatavad  isiskuseomaduste  
kombinatsioonid  teevad  ühe  indiviidi  kergemini  kriminaalsele  käitumisele  kalduvaks  kui 
teised.  Seetõttu  võib  neid  isiksuse  omaduste  kombinatsioone  kohata  kurjategijate  hulgas 
sagedamini kui teisi. Ja selline mõttekäik näitab põhimõtteliselt pööret kriminaalpsühholoogia 
domineerivad paradigmas. (Saar, 2007, lk 161-166) 
26 
 
2.1.7 Pärilikud haigused kui kriminaalse käitumise põhjustajad 
 
Vaimsed  häired  on  seotud   igat   liiki  kuritegude  eest,  eriti  süütamise,  kehalise  ja  vaimse 
vägivallaga . Selliseid seoseid on palju uuritud ning on  tuldud  järeldusele, et üks kriminaalse 
käitumise  põhjustajaid  võib  olla  ka  ka  erinevad  häired,  mis  on  pärilikud  ning  vajavad  ravi. 
Kuid  probleemseks  vastuväiteks  on  fakt,  et  grupp  vaimuhaigustega  inimesi  ei  ole 
vägivaldsemad  kui  ükski  teine  sotsiaalne  grupp.  Võrreldes  protsendiliselt,  ei  mängi 
vaimuhaigusi põdevad inimesed kriminaalse käitumise skaaladel suurt osa. Enamus uuringuid 
on näidanud, et suhe kriminaalne käitumise ja vaimuhaiguste vahel on nõrk. Fakt on see, et 
vaimuhaigusi põdevad inimesed on 2,5-4 korda rohkem ohvrid kui mõnes teises indiviididest 
koosnevad  sotsiaalgrupis.  Vaimselt  haiged  inimesed  on  pikemas  perspektiivis  kõigest  enda 
haiguse ohvrid. (tõlgitud  Violence  and Mental  Illness)  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
27 
 
3. KRIMINAALNE KÄITUMINE KUI OMANDATU 
 
Keskkond ehk  miljöö   on asjade, tingimuste ja suhete süsteem. Keskkond võib hõlmata kogu 
maailma  selle  mitmekesisuses,  kuid  keskkond  võib  olla  ka  näiteks  looduslik  (ökoloogiline, 
bioloogiline),  majanduslik,  sotsiaalne,  kultuuriline,  tehnoloogiline  vms.  (Wikipedia  2013) 
Keskkond on teooria kohaselt üks kriminaalse käitumise suurmõjutajaid. 
3.1 Kriminaalse käitumise õppimise teooriad läbi keskkonna 
 
Õppimine  on  suunatud  tegevus,  mille  tulemusel  leiavad  õppija  käitumises  või  käitumis-
võimelisuses  aset  suhteliselt  püsivad  muutused.   Õppimisteooriad   lähtuvad  eeldusest,  et 
kuritegelikku  käitumist,  nagu  palju  muudki  elus,  inimene  õpib.  Kuritegeliku  käitumise 
õppimist  on  käsitletud  pssühholoogia  mitmetel  erinevatel   viisidel .  Biheiviorismiks 
nimetatakse  mitmesuguseid  vaateid,  mis  taandavad  inimese  ja  muude  loomade  vaimu 
uurimise  nende  käitumise  uurimisele  või  näevad  ette  nende  käitumise   uurimist  
puhtloodusteaduslike  meetoditega.  Rõhutatakse  mõtlemise  väliseid  käitumuslikke   aspekte  
ning  ignoreeritakse  selle  seesmisi  kogemuslikke  ning  sageli  ka  protseduurilisi  aspekte. 
(Wikipedia, 2013) 
3.1.1 Operantne õppimine läbi keskkonna  
 
Kuritegeliku  käitumise  õppimist  on  käsitletud  psühholoogia  suund   biheiviorism ,  mis  sai 
alguse  eelmise  sajandi  teisel  kümnendil  John  Watsoni  (1978-1958)  töödega.  Suunale 
teedrajavaks  loetakse  J.  Watsoni  1913.  aastal  avaldatud   artiklit   "Psühholoogia,  nagu 
biheiviorist seda näeb.“ Muidugi oli ka varem proovitud vastandada teadvuse psühholoogiale 
käitumise psühholoogiat, kuid J.  Watson  oli esimene, kes üritas lõplikult  vabaneda  teadvuse 
kui "musta kasti" uurimisest, sest  uuritavate  isikute teadvus ei saa vahetult jälgida ega mõõta. 
Niisuguse  lähenemise  korral  loetakse  psühholoogia  fundamentaalseks  eesmärgiks  mõista, 
ennetada ja kontrollida käitumist.  Biheivioristlik  psühholoogia oli algselt tugevalt mõjutatud 
Vene  teadlase  I.  Pavlovi  kesknärvisüsteemi  füsioloogia  uuringutest,  seda  eriti  klassikaliste 
tingitud  reflekside  osas.  Biheivioristlik  psühholoogia  eesmärk  on  teha  kindlaks 
seaduspärasused,  mis  valitsevad   stiimulid   (väliskeskkonna)  ja  käitumuslike  reaktsioonide 
28 
 
vahel.  Stiimuliks  nimetatakse  kas  objekti  või  sündmust,  mis  tingib  mingil  viisil  käitumise. 
Tehes  need  kindlaks,  saab  väliste   stiimulite   fikseermisel  mõista,  ennetada  ja  kontrollida  nii 
inimeste  kui  loomade  käitumist.  Seega  biheiviristliku  lähenemise  korral  põhjustavad 
kuritegeliku  käitumise  keskkonna   spetsiifilised   stiimulid  ning  igasuguse  käitumise 
välistamiseks tuleb leida uusi ja paremaid stiimuleid. 
Harvardi ülikooli XX sajandi kõige tuntub biheiviorist oli  Burrhus  Fredric  Skinner . Ta uskus 
samuti,  et  keskkonna-  ehk  eksternaalsed  stiimulid  on  primaarsed  inimese  käitumise 
determinandid.  B.  Skinner  on  nimetatud  situatsionalistiks  ja  reduktsionistiks.  Esimene 
määratlus   tähendab,  et  inimkäitumine  on  tingitud  keskkonna  stiimulitest  ja  sõltumatu 
mõtlemise  ning  vaba  tahe  on  müüdid.  Nii  inimesed  kui  loomad  reageerivad  sarnaselt 
keeruliste   robotitega  keskkonnatingimustele. Redusktionistliku lähenemise korral on kui tahes 
keeruline  käitumine  jagatud  väiksemateks  algühikuteks  –  operatsioonideks,  millest  tuleneb 
oprantne  õppimine.  Käitumise  õppimine  toimub  peamiselt   operatsioonide   omandamise 
tasemel. 
Nüüdisaegne  psühholoogia  aktsepteerib  biheivioristlikku  lähenemist  kuritegelikule 
käitumisele  kui  üht  võimalust.  Ollakse  nõus,  et  stiimul  võib  esile  kutsuda  refleksiivse 
reaktsiooni ja et käitumise tajajärejed müjutavad tulevasi reaktsioone. Ilmselt ei saa aga kogu 
inimkäitumise  keerukust  lahti  mõtestada  lähtudes  vaid  välistest  tingimustest.  Inimene  on 
kõige  muu  kõrval  ikkagi  aktiivne  probleemide  lahendaja,  kes  võtab  küll  vastu  keskkonnast 
signaale, kui enne käitumist neid ka interpreteerib. (Saar, 2007, lk 194-197) 
 
Operantse  õppimise tunnused 
 
  Käitumist põhjustab vajadus reageerida teatud kindlal viisil. 
  Alateadlik soov eelistada  positiivset  ja vältida negatiivset 
   Suutlikkus  õppida oma tegevuse ja käitumise tagajärgedest 
  Tagajärgedeks on kinnitus ehk tasu või karistus   (Palk, Õppimine 2013) 
 
29 
 
3.1.2 Sotsiaalne õppimine läbi keskkonna 
 
Sotsiaalse  õppimise  puhul  pööratakse  põhitähelepani  kognitiivsetele  muutujatele,  mis  on 
internaalsed  (nt  mõtlemine  ja  mälu).  Inimene  omandab  sotsiaalsest  keskkonnast  palju  asju 
teiste inimeste vaatlemisest ja kuulamise ehk sotsiaalse õppimise teel, mistõttu just sellel viisil 
on  määrav  tähendus  käitumise  kujunemisel.  Sotsiaalse  õppimise  teooria  järgi  omandatakse 
agressiivse käitumise nn rudimendid esialgu mudelite järgmise või vahetu kogemuse kaudu. 
Mida rohkem määratleb inimene oma käitumist kui positiivset või kui vähemalt lubatut, seda 
lihtsam (tõenäolisem) on sellise käitumisviisi reaalselt esinemine. Mida rohkem kinnitust saab 
hälbiv  käitumine  "oluliste  teiste"  poolt,  seda  olulisemaks  muutub  niisugune  käitumine 
indiviidi jaoks. (Saar, 2007. Lk 197) 
Kognitiivse    ehk  sotsiaalse  õpiteooria  järgi  on  õppimises   keskne   koht  info  sisemisel 
ümbertöötamisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja 
probleemide  lahendamiseks  tarvilikke  sisemisi  mudeleid.  J.  Bruneri  järgi  tuleb   õppimisel  
lahendada kolm põhiküsimust. Esiteks kuidas uus teadmine omaks võtta. Teises faasis toimub 
teadmiste   transformatsioon ,  mille  käigus  modifitseeritakse  varasemaid  teadmisi  nõnda,  et 
need  sobiksid  uutega  kokku.   Kolmandaks   tehakse  kindlaks,  kas  transformatsioon  sobib  uute 
teadmistega. 
Õppimine  on  inimese  kõigi  psüühiliste  protsesside   koostoime .  Õppija  pole  stiimuleile 
alistuvalt reageerija, vaid info teadlik läbitöötaja. See tähendab, et pole tähtis pole õppimise 
väline juhitavus, vaid  iseõppimine . Oluline on taip, uute teadmiste  hankimine  ja ühendamine 
varasematega, mõistete moodustamine, abstraktne mõtlemine. (Wikipedia, 2013) 
 
Sotsiaalse õppimise tunnused: 
 
  uue käitumise omandamiseks piisab ka selle ühekordsest nägemisest; 
  nähtu jäljendamine ei pea toimuma kohe ,vaid siis kui on sobiv olukord; 
  uus käitumisviis omandatakse ilma välisetasustamisega; 
  uue käitumisviisi rakendamine sõltub oodatavast tagajärjest - karistust püütakse 
vältida. 
30 
 
3.1.3 Konstruktivistlik õppimine läbi keskkonna 
 
Konstruktivistlikud õpiteooriad on edasiarenduseks kognitivistlike õpiteooriate piažeelikest ja 
võgotskilikest  suundadest.  Kuigi  puudub  ühtne  konstruktivistlik  õpiteooria,  siiski  on  nende 
puhul ühine vastandumine biheivioristlikele teooriatele ning arusaam, et õppimine pole mitte 
informatsiooni  pelk  vastuvõtmine  ärritustele  reageerimise  kujul,  vaid  pigem  mõistevõrkude 
konstrueerimine  vastuvõetava informatsiooni  paremaks liigendamiseks. Seejuures  räägitakse 
kohandumisest ehk akommodatsioonist ja hõlvamisest ehk assimilatsioonist. Konstrueerimise 
alusena   tõlgendatakse  kognitivistlike  õpiteooriate   vaimus   kognitiivset   dissonantsi ,  see 
tähendab õppija sisemist aktiivsust välise infoga suhestumisel. 
Radikaalsed    konstruktivistid   arvavad,  et  kogu  meie  arusaam  maailmast  sõltub  meie 
kasutatavast  mõistestikust  ning  on  oma  olemuselt  meie  endi  poolt  konstrueeritud.  Vastavalt 
arusaamale selle konstrueerituse iseloomust on olemas sotsiaalse konstruktivismi ja keelelise 
konstruktivismi eestkõnelejad. 
Konstruktivistlike  õpiteooriate  järgi  on  kasvatusteaduse  vaates  vajalik  kujundada 
õppeprotsess   niimoodi ,  et  rõhutatakse  õpilastes  huvi  tekitamisele  õpitava  vastu,  nende 
sisemisele  motivatsioonile  ja  ei  pakuta  neile  valmisteadmisi,  vaid  soositakse    avastusõpet, 
õppimist läbi praktika ja selle üldistamise teel (n-ö õpipoisi mudel). (Wikipedia, 2013) 
3.1.4 Humanistlik õppimine läbi keskkonna 
 
Humanistlikule  psühholoogiale  iseloomulik  õppimise  tõlgendus  peegeldub  selle 
psühholoogiasuuna  nn  kogemusliku  õppimise   käsituses .  Nagu  humanistidele   kõiges   omane, 
püütakse ka õppimise tõlgendamisel esitada  säärane  avatud mudel, mis oleks vaba mis tahes 
laadi  reduktsionismist.  Nad  väidavad,  et  õppimine  on  uute  kogemuste,  tõlgenduste, 
mõtestamiste, oletuste, prognooside, analüüside, üldistuste katkematu ahel. 
Kogemusliku  õppimise  käsitluse  järgi  on  õpiviisid  isikuti  varieeruvad.  Iga  õppija  toob 
koolitusse oma  ainulaadse  kogemuspagasi  ning  nende kogemused võivad nii teoreetilist  kui 
praktilist õpet oluliselt rikastada. (Wikipedia, 2013) 
31 
 
3.2 Kriminaalse käitumise suurmõjutajad elukeskkonnas 
 
Keskkond on teadagi inimeste elukoht ning inimese kõik omandatu, õpitu on tulnud  erinevate 
õpiteooriate järgi just siit.  
3.2.1 Majanduslik keskkond kui kriminaalse käitumise eeskuju 
 
Majanduslik  keskkond  väljendub  seostes  regiooni-,  riigi-  ja  maailmamajandusega.  
Majandusliku  seisundi  erinevate  allüksuste  ühine  süsteem  on  igasuguse  keskkonna  põhi. 
Majanduslik  keskkond  mõjutab  kriminaalse  käitumise  algust.  Iga  majandus  peab  ülal  oma 
riiki, mitte suutlikkuse korral on riigis kaos , mis on üks põhjuseid, mis loodud segaduse korral 
vallandab  igasuguse  kriminaalse  käitumise.  Kriminaalsus  on  igas  riigis  erinev,  samuti  ka 
majandus.  Üks  parimaid  näiteid  on  erinevate  maailmariikide  võrdlus.  Selgelt  on  näha  suurt 
vahe,  kui  tuua  välja  kaks  maailma  riiki.  Madalates  arenguriikides,  kus  puudub  korralik  riigi 
majanduslik süsteem, puudub ka kord, mis viib kordades suurema kriminaalse käitumiseni kui 
majanduslikult stabiilsetes riikides. Kahjuks võib leida samuti statistiliselt kõrget kriminaalset 
taset  ka  rikastes  riikides,  mis  pole  arengumaad.  Sealsetes  riikides  süüdistatakse  kõrget 
populatsiooni ning mittesuutlikust hoida korda. 
3.2.1.1 Majanduslikult probleemse kogukonna mõju kriminaalsele 
käitumisele 
 
Igas  riigis  ning  selle  allüksustes  on  erinev  kord.  Sõltuvalt  reeglitest  ning  korra  olemasolust  
vastab ka kuritegevuse määr. Kui kindlas kogukonnas on probleeme, siis mõjutab see ka teisi 
ning nii tulenevad erinevad mured. Kuna majanduslik keskkond on keskkonna põhi, algavad 
enamus probleeme just siit. 
 
Kogukonnaga seotud probleemid kui kriminaalse käitumise mõjutaja: 
 
  tavapäraste inimvajaduste  puudumine; 
32 
 
  igasuguse majandusliku ühenduse korralagedus; 
  kõrge kuritegevusega naabruskond; 
  narkootikumide ning tulirelvade kättesaadavus ; 
  reeglite puudumine; 
   tööpuudus ; 
  erinevate tugede puudumine; 
  koolikorra olemasolu (algab  akadeemiline   ebaedu ); 
   napp seotus kogukonnaga ja kogukonna organiseerimatus. 
 
Majanduslik  keskkond  on  kõige  toimiva  alus  ning  sellest  sõltuvad  kõik  muud  keskkonna 
alaliigid . 
3.2.2 Inimsuhete mõju kriminaalse käitumise  
 
Kõnekeeles  on  suhe  ehk  inimsuhe  inimeste  vaheline  vahekord  (Wikipedia,  2013).  Kuna  on 
teooria kohaselt käitumine õpitu, siis annab suure tõuke kriminaalsele käitumisele ka erinevad 
inimsuhted , mis on pidevalt muutlikud. 
3.2.2.1 Perekond kui üks primaarsemaid inimsuhteid 
 
Alates  hetkest,  kui  laps  on  sündinud,  on   lapsevanem   või  seaduslik   eestkostja    silmapaistev  
eeskuju.  Seetõttu  on  selge,  et  erinevate  lastekasvatus  meetmetega  abil  saab  kasvatada 
vastavalt  sellise  iseloomu  nagu  on  soovitud.  Seetõttu   peredes ,  kus  vanemad  kasutavad  tihti 
laste peal vägivaldset karistamisviisi, on tulemus lapse iseloomu vägagi  mõjutav . Samamoodi 
mõjutab  ka  igasugune  kuritarvitamine,  igal  lapsel  tekib  kasvamise-arenemise  jooksul 
maailmapilt , mis annab ettekujutuse asjadest mis on õige ning mis vale. Kui laps on näinud, 
kuidas  lapsevanem  või  eestkostja  satub  pahuksisse  seadusega,  võib  nende  mõttemaailmas 
tekkida  segane  arusaam,  et  see  ongi  normaalne  ning  vastuvõetav.  Kui  perekonna  keskel 
nähakse vägivalda, siis seda suurem on kalduvus kriminaalsele käitumisele. 
33 
 
 
Koduvägivalda pealt näinud lapsed: 
 
  hakkavad 50% suurema tõenäosusega  tarvitama alkoholi ja narkootikume; 
  sooritavad 74% suurema tõenäosusega mõne isikuvastase kuriteo; 
   üritavad  kuus korda sagedamini teha enesetappu,; 
  kui nad on vanemad kui kuueaastased, võivad nad idealiseerida lööjat ning  kaotavad  
respekti löömise ohvri suhtes; 
  võivad teismeliseeas kodust ära  joosta  ja elada haige hinge välja valimatutes 
seksuaalsuhetes. (Milline on perevägivalla mõju lastele 2012)  
 
Perekonnaga seotud mõjud noorte kriminaalsele käitumisele: 
 
  vanemate kriminaalsus; 
  laste julm kohtlemine; 
  toimetulekuprobleemid perekonnas (majanduslikud raskused); 
  vähene vanemate kaasnamine  igapäeva elusse; 
  nõrk lapse-vanemate vaheline  suhtlemine ning pere konfliktid; 
  laste peal kasutatav psüühiline vägivald; 
  laste ning vanemate eraldamine; 
  palju lapselised perekonnad. 
 
3.2.2.2 Muude sugulaste mõju 
 
Sugulaste kui ka õdede- vendade  mõju ja kriminaalset käitumist võib näha kahel viisil. Esiteks 
nähakse  noores  eas vanemaid  sugulasi  kui eeskuju. Seega vanemad õed-vennad ja sugulased, 
34 
 
kes  on  juba  kriminaalmenetlusega  seotud,  võivad   motiveerida   või  julgustada  nooremaid 
kuritegelikule teele. Tihti on  nooremad  läbi kõige kiuste nõrgemad ning nii näevad vanemad 
neid kui objekte, keda ära kasutada.  
Teine viis, kuidas õed-vennad ja teised sugulased võivad mõjutada nooremaid, on idee, et nad 
võivad  vallandada  tunde  noortes,  et  neil  puudub  tähelepanu.  Probleempunktiks  võivad  olla 
peredele , kus on palju lapsi. See tähendab aga suuremat rivaalitsemist ning võivad vabalt viia 
kergemast agressiivsusest kriminaalse käitumiseni. 
Kuid  võib  väita  ka  seda,  et  nooremad  võivad  õppida  õdede-vendade  ja  muude  sugulaste 
vigadest, võib oletada, et nende käitumine võib tegelikult olla hoiatav. 
Õdede ja vendade vaheline rivaalitsemine ei pruugigi olla nii ohutu, kui me vanasti arvasime. 
Missouri   Ülikooli  uurijad  avastasid,  et  teismelised,  kes  kaklesid  oma  vendade  ja  õdedega 
näitasi aasta pärast välja rohkem murelikkust, depressiooni ja/ või enesehinnangu probleeme, 
mis  väljendusid  tulevases  elus  kriminaalse  kätiumisena.  (tõlgitud  Sibling  fights  may   lead   to 
depression, self-esteem issues  – CBS News Michelle  Castillo 2012)  
3.2.2.3 Muu kogukonna inimsuhete mõju 
 
Kogukond  on  enamasti  territoriaalselt  määratletud  inimeste   kooslus ,  keda  ühendavad  veel 
peale  sugulussidemete  näiteks  ajalugu,   ühistegevus ,  ühesugused  väärtused,  eluviis  kui  ka 
ühtne  elupaik  (Wikipedia,  2013).  Suhtetest  õpitakse  erinevat  käitumist,  veel  ühteteks 
suuremateks mõjutajateks on peale väga lähedaste veresugulaste: 
 
  muud (perekonna) tuttavad; 
  sõbrad; 
  koolkond/ lasteaed ; 
  erinevad ühiste huvidega  seotud grupid; 
  kolleegid, töökaaslased ; 
  naabruskonnas elavad inimesed; 
  ühise religioosse vaatega inimesed. 
35 
 
 
Erinevate inimsuhete staatus (olgu see siis  lähedane - kauge , armastav-vihkav) ei mängi suurt 
rolli, igasugune suhe võib olla kaudne ning mõjutab igat indiviidi absoluutselt. 
 
Muu kogukonnaga seotud inimsuhete mõju kriminaalsele käitumisele: 
 
  kurjategelikud eakaaslased, naabruskond; 
  kurjategelike jõukude liikmed; 
  kokkupuuted vägivallaga ning rassilised kui ka seksuaalorientatsiooniga seotud 
eelarvamused; 
  muud tagakiusamised. 
 
3.2.3 Erinevad kommunikatsioonivahendid kui kriminaalse käitumise 
mõjutajad 
 
Meedia  ehk  on  informatsiooni  kandjate  (kommunikatsioonivahendite)  ühine  nimetus. 
Keskkond,  kus  toimub  infoedastus,  info  avaldamine  ja/või  massikommunikatsioon. 
(Wikipedia,  2013)  Läbi  erinevate  infoedastuste  kandub  edasi  igasuguseid  kriminaalse 
käitumise  klippe,  pilte,  animatsioone  jne  ning  mille  abil  omastatakse  arusaam  (eriti  noores 
eas) „ normaalsest “ käitumisest.  Igapäevases  elus oleme me paratamatult meedia mõjuväljas, 
mis võib mitmete kanalite vahendusel meid mõjutada nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. 
Üldiselt  võib  öelda,  et  vägivaldne  käitumine  (eriti  laste  ja  noorte  seas)  on  näidanud 
tõusutendentsi  arenenud  Läänemaailmas  alates  Teise  maailmasõja   lõpust   kuni  tänapäevani. 
Samal ajal on toimunud plahvatuslik  massimeedia   sissetung  erinevatesse eluvaldkondadesse. 
See on  toonud   kaasa dramaatilised muutused seoses laste arenguga, millest  üks tähtsaim on 
visuaalse  meedia  (k.a  vägivaldse  visuaalse  meedia)  imbumine  laste  igapäevaellu. 
(Vägivallaga seotud sündmused massimeedias ja õpilaste lähimas ümbruses Kristi  Kõiv )  
 
 
36 
 
Inimese mõjutamise teooriaid läbi meelelahutuse on erinevaid: 
 
  Esimene teooria on selline, millele tuginedes saab öelda, et  isik õpib ideid, väärtusi, 
emotsioone ja käitumismustreid vaadeldes teisi nende sotsiaalses keskkonnas. Seetõttu 
võib  indiviid  imiteerida  oma  lähiümbruskonna  inimesi  või  hoopis  meediategelasi. 
Teooria  toetuseks  on läbi viidud ka hulgaliselt  eksperimente , mis näitavad, et inimesed 
jäljendavad  telekast  nähtud  vägivaldset  käitumist  ja  seda  eriti  juhul  kui  nähtud 
vägivald  on  olnud  tasustatud.  Ometigi  on  see  fakt  väga  tavaline  ja  ootuspärane 
kõiksugustele superkangelaste multifilmidele, kus omavahel sõdivad ja kaklevad head 
ja   pahad   tegelased.  Pahad  saavad  surma,  head  võidavad.    Isik  ei   pööra   tähelepanu 
sellele, et head  tapsid  pahad ära ja tapmine on halb. Nad lihtsalt võitsid, mis tähendab, 
et  tema jaoks saab selline vägivaldne käitumine aina enam  normaalseks ja teinekord 
isegi ainuvõimalikuks. 
  Teine  teooria,  millel  saab  tugineda  on  informatsiooni  töötluse  teooria,  mis  püüab 
seletada  meedia  pikaajalist  mõju  indiviidile.  Teooria  tugineb  mälus  asuvate  inimese 
jaoks  tuttavate  tegevuste  ehk  rutiinide  (skriptide)  õppimisele.  Lastel  kujunevad 
skriptid  magamaminekurituaalide,  arsti  juures  käimise,  kooliks  valmistumise  jne 
kohta.  Seetõttu  omandab  vägivalda  meedia  vahendusel  või  reaalelus  kogenud  laps 
skriptid,  mis  sisaldavad  agressiivsuse  kasutamist  probleemide  lahendamisel.  Kui 
skriptid  on  kord  juba  omandatud,  siis  on  ajul  neile  käitumist   valides   kerge  ligipääs 
ning  mida  rohkem  agressiivseid  skripte  kasutada,  seda  tugevamaks  ja 
laiaulatuslikumaks need muutuvad. Seetõttu areneb lastel, kes korduvalt ja korduvalt 
meedivägivalda kogevad stabiilne kogum agressiivseid skripte, mis neid sotsiaalsetes 
olukordades juhivad. 
  Veel üks põhjus, miks televägivalla nägemine võib agressiivset käitumist põhjustada 
või   olemasolevat   kinnistada  ja  tugevdada,  on  fakt,  et  see  moonutab  inimese 
maailmataju . Uurimused on kinnitanud, et olenemata inimese  east tajuvad järjepidevad 
televisiooni  jälgijad  maailma  ohtlikuma  paigana  ning  kardavad  rohkem  vägivalla 
ohvriks langeda. Näiteks peavad järjepidevalt uudistesaateid  vaatavad  algkoolilapsed 
mõrva  naaberlinnas  tõenäolisemaks  kui  lapsed,  kes  päevauudiseid  ei  jälgi.  Selline 
tajumoonutus võib aga panna inimest (sh last) ka sotsiaalseid  olukordi  ja teisi inimesi 
enda  ümber  ohtlikumana  ja  agressiivsemana  hindama  ning  vastavalt  oma  tajule 
37 
 
käituma.  See  tähendab,  et  inimene  hindab  tõenäoliselt  olukorda  valesti,  omistab 
teistele negatiivseid mõtteid, tundeid, motiive , mida neil tegelikult ei ole ja kaitseb end 
täiesti mittevajalikel juhtudel. Ehk ta on agressiivne tunduvalt tihemini kui inimesed, 
kes  tajuvad  maailma  adekvaatselt.  (Televägivalla  ja   arvutimängude   mõju 
laste agressiivsusele  Kadri  Pohlak) 
  
3.2.3.1  Televisioon kui kriminaalse käitumise eeskuju 
 
Kui  räägitakse  televisiooni  mõjust,  siis  tavaliselt  piirdutakse  otseste  käitumistagajärgedega. 
Nii  saab  kergesti  tõestada,  et  vägivallasaated  avaldavad  mõju  üksnes  teatud  gruppidele  ja 
põhjustavad  käitumise  muutumist  näiteks  väikestel  või  psüühilise  hälbega  lastel. 
Täiskasvanud,  psüühiliselt  tasakaalukas  inimene  ei   tapa   teist,  kuigi  näeb  seda  telerist 
ühtelugu.  Kui  ta  otsib  endale  käitumismalle,  siis  seda,  mida  ta  näeb,  tema  psüühika  ka 
analüüsib.  Kuna  televisioon  üldlevinud  kodudes,  siis   kahtlemata   mõjutab  ta  ka  lapsi. 
Keskenduksin  just  väga  noores  eas  olevatele  lastele  ning  kuni   nooruki   eani.Tänapäeva 
teabevahendid  kujundavad  kasvava  lapse  maailmavaadet  enam,  kui   kasvatajad   on  valmis 
möönma. Televisioon räägib lastele, missugused nad on ja missugused on teised inimesed, ta 
õpetab,  missugune  on  elu  ja  missugused  väärtused,  seadused  ja  ootused  maailmas 
domineerivad  ning  mida  on  tulevikult  oodata,  sõltumata  sellest,  kas  kasvatajad  tahavad 
televisioonile  seda  rolli  anda  või  mitte.  Televisioonisaateid  võib  kasutada  täpselt  nii,  nagu 
soovitakse, kas positiivsete või negatiivsete käitumismallide kinnistamiseks. Televisioon võib 
aidata  lapse  arengut  juhtida  soovitud  suunas,  kuid  võib  ka  psüühilisele  arengule  kahju 
tekitada. Mõnikord on arutelu selle üle, kuidas televisioon ja video mõjutavad lapse psüühilist 
arengut,  muutunud  peaaegu  mõistusevastaseks.  Unustatakse,  et  mõju  oleneb  üksnes 
programmi sisust. Televisioonist ei räägita kui vahendist, mida võib kasutada soovitud viisil ja 
eesmärgil.  Vägivallasaadetest  räägitakse  nagu  mingist  nuhtlusest,  mis  justkui  ei  allukski 
inimese   kontrollile ,  justnagu  saaks  televisioon  esitada  midagi  muud  kui  seda,  mida  on 
otsustanud  mõned  inimesed.  Televisiooni  kahjulikust  mõjust   rääkimine   on  peaaegu  täiesti 
jätnud  varju  keskustelu  selle  üle,  kuidas  televisiooni  lastekasvatuses  kasutada. 
Kui  räägitakse  televisiooni  mõjust  lapsele,  siis  esitatakse  enam   arvamusi   ja  arusaamu  kui 
olemasolevaid teadmisi selle kohta, kuidas erivanused lapsed ärriteid tajuvad ja analüüsivad. 
Eriti tihti juhtub seda siis, kui käsitletakse agressiivsete televisiooniprogrammide mõju laste 
38 
 
käitumisele. Kuigi selle probleemi kohta on olemas samale lõpptulemusele jõudnud uurimusi 
rohkem kui mitmes muus psühholoogia valdkonnas, usuvad  kasvatajad pigemini seda, mida 
nad uskuda tahavad. (Televisioon kui lapse sotsiaalsuse mõjutaja) 
Uurimused on näidanud, et 94% lastesaadetest sisaldavad vägivalda, kuid lapsed vaatavad ka 
muid  saateid.  Teadlased  on  endiselt  arvamusel,  et  vägivald  mõjutab  lapsi.  Ja  on  täiesti 
ükskõik, kas vägivallal on suur mõju väikesele hulgale lastest või väike mõju suurele hulgale 
lastest. Ikka on selle tagajärjeks agressiivsus ja negatiivne maailmapilt. 
2 -4 aastased lapsed usuvad kõike, mida nad näevad, vanemad lapsed ei usu enam joonis - ja 
multifilme,  realistlikke  filme  usutakse  ikka.  Alles  9  -  11  aastased  lapsed  hakkavad  vahet 
tegema fantastika ja tegeliku elu vahel, väikelastele seda selgeks teha on väga raske.  
Üheski  uurimuses,  olgu  tegu  mis  tahes  psühholoogiakoolkonnaga  või  vaatenurgaga,  ei  ole 
väidetud,  et  televisioonis  esitatud  vägivalla  vaatamine  oleks  lapse  psüühilise  arengu 
seisukohalt  ohutu  või  tähtsusetu.  Üksmeelt  ei  ole  selles,  kui  suurt  ohtu  vägivallaga  seotud 
meelelahutuste  jälgimine  kaasa  toob.  1972.  aasta  mais  tegi  suur  ameerika  uurimisrühm 
ettekande, milles on  öeldud , et nende uuringute põhjal õhutab televisioonis näidatav vägivald 
inimesi agressiivselt käituma. Hiljem uuringutulemuste kohta kommünikee  esitanud  komitee 
nõudis,  et  lisataks  juurde:  tõenäoliselt  muutub  agressiivsus   suuremaks   nendel  noortel,  kes 
juba  varem  on  vägivallaaltid,  ja  et  mõju  sõltub  ka  keskkonnast.  Komitee  kaheteistkümnest 
liikmest viis olid seotud mingi kommertstelevisioonistuudioga. Pärast seda toimunud üldises 
keskustelus  on  parema  meelega   mainitud   kommünikee  lisa  kui   uurimust   ennast. 
Hilisemad   uurimused  on  järjekindlalt  kinnitanud  väidet,  et  vägivallasaated  õhutavad 
agressiivselt käituma.  Uurimusi  üksikasjalikumalt  loetlemata võib  kokku  võttes öelda: palju 
vägivallastseene sisaldavaid sarjafilme vaadanud lapsed käituvad kooliõues oma kaaslastega 
agressiivselt  ning  mitte  ainult  uuringute  tegemise  ajal,  vaid  ka  palju   nädalaid ,  koguni  pool 
aastat  hiljem.  Kui  nad  olid  olnud  agressiivsed  juba  varem,  siis  muutusid  nad  veelgi 
agressiivsemaks. Olgu öeldud, et piisavalt agressiivseks osutus laste varasem lemmiksarifilm 
" Batman ".   
Teleri   vaatamise   ja  agressiivse  käitumise  põhjuse-tagajärje  seoste  kohta  ei  saa  teha 
usaldusväärseid  järeldusi  läbilõikeuuringute  põhjal,  selguse  saamiseks  on  vaja  pikaajalisi 
vaatlusi . 
Ühes  põhjalikus,  vaatluste  alusel  tehtud  uurimuses  on  Lefkowitz  ja  tema  uuringurühm 
väitnud,  et  poisid,  kes  8-aastasena  vaatasid  meelsasti  vägivallafilme,  olid  eakaaslastest 
39 
 
agressiivsemad  nii  uuringute  ajal  kui  ka  kümme  aastat  hiljem.  Lapsepõlveaastail   ilmnenud  
huvi vägivallasaadete vastu ennustas tema  tulevast  agressiivsust kindlamalt kui tema hilisem 
elukord  või  perekonna  sotsiaalmajanduslik  seisund.  Belson  jälgis  viie  aasta  jooksul   poisse , 
kes uurimise alguses olid 12-aastased. Kui kõikide muude agressiivset käitumist põhjustavate 
tegurite mõju oli kontrollitud, siis selgus, et  palju vägivallasaateid vaadanud poisid käitusid 
oma  eakaaslaste  suhtes vägivaldselt, vahel koguni ohtlikult. Niisiis selgus vastu üldisi ootusi, 
et  televisioonisaadete  agressiivsuse  mõju  ei  piirdu  üksnes  väikelastega,  vaid  puudutab 
samavõrd  ka   suuremaid   lapsi  ja  murdeealisi.  Samuti  selgus,  et  keskkond  ei  suuda  nähtud 
agressiivsuse tekitatud mõju neutraliseerida sel määral, kui on tahetud uskuda. 
Uurimuste  juures  on  aga  üllatav  asjaolu,  et  on  leitud,  et  lastele  mõeldud teleprogrammid  on 
mitu  korda  vägivaldsema  sisuga  kui  täiskasvanute  omad.Peaaegu  70%  USA  lastesaadetest 
sisaldavad  füüsilise  vägivalla   akte .  Täpsemalt  näidatakse  lastele  14  vägivalla  akti  tunnis, 
samal ajal aga näeb täiskasvanute programmides vaid 4 vägivaldset käitumisakti tunnis. 
Vägivaldsete   filmide   vaatamisega  muutuvad  agressiivset  käitumist  kontrollivad  aju 
piirkonnad vähem aktiivsemaks, selgus Columbia ülikooli teadlaste läbiviidud uuringust. 
Katsetest selgus, et pärast mitmete tuntud filmidest pärit vägivallastseenide vaatamist muutus 
ebasobivaid ja põhjuseta rünnakuid tagasihoidev ajupiirkond vähem aktiivsemaks. 
Nende  muutuste  tõttu  võib  juhtuda,  et  inimesed  ei  suuda  oma  agressiivset  käitumist 
kontrollida.  Seda  kinnitasid  ka  isiksustestide  tulemused  –  uuringus  osalenutel,  kes  käitusid 
keskmisest agressiivsemalt, oli antud ajupiirkonna tegevus vähem aktiivne. 
Lisaks leidsid Columbia teadlased, et vägivallastseenide  korduva  vaatamise tagajärjel muutus 
aktiivsemaks tegevuste planeerimisega seotud ajupiirkond. 
Kui  uuringus  osalenud  vaatasid  mitte  vägivaldseid,  kuid  sama  kaasakiskuvaid  õudust  või 
liikumist  kujutavaid  stseene,  siis  ajus  sarnaseid  muutusi  ei  toimunud.  (Tähelepanu 
lapsevanemad: vägivaldsete filmide vaatamine vähendab kontrolli käitumise üle 2007)  
Massimeediat  puudutava  teemaderingiga seoses tekib rida  küsimusi : millised on vägivaldsed 
kangelased, kes lapsele  meediast  meelde jäävad? Millised on sündmused, mis lastele meedia 
vahendusel  edastatuna  mällu  sööbivad  kui  vägivaldsed?  Millised  sündmused  meenuvad 
seoses vägivallaga lapse lähimas ümbruses? 
Üleskerkinud küsimustele on püütud vastata rida uurimistöödega. Ühe mahukama uurimistöö  
raames  tehti   Lastekaitse   Liidu  projekt  “Ei   vägivallale ”.  Uurimismeetodina  kasutati   lahtiste  
40 
 
küsimustega  ankeeti  ( koostanud   K.  Kõiv).  Uuritavateks  oli  kokku  1764  põhikooli  õpilast 
(keskmine vanus 13,54 eluaastat) seitsmest  erinevast  koolist. Tulemused on  kantud  joonistele 
(vt lisa Joonis 14,15,16,19,21), et luua  illusioon , kui palju tegelikult sisaldab vägivalda  süütu  
meedia, mida me igapäevaselt kasutame. 
3.2.3.2  Ajakirjad ,ajalehed ja raamatud kui kriminaalse käitumise eeskuju 
 
Täpselt  samamoodi  nagu  televisioon,  imiteerivad  ka  ajakirjad  ja  ajalehed  sama  ebasobiliku 
sisuga  infot,pilte;  nii   paberkandjal   kui  ka  internetis.  Uurimuste  kohaselt  ei  ole  ajakirjad  ega 
ajalehed  nii  laialdased,  et  omaksid  väga  suurt  võimu  inimeste  vägivaldsusele.  Rõhk  on 
sõnadel „väga suurt“. 
Tänapäeval  me  saame  igasugu  informatsiooni  ajakirjade  ning  ajalehtedega.  Pildid,  mida 
näidatakse  läbi  ajakirjade,  ajalehtede,  sisaldavad  tihti  vägivaldset  sisu  (sõja  pildid,   streigid , 
löömis pildid jne). 
Ükski  inimene  ei  tohiks  nõustuda,  et  vägivaldse  või  solvavaid  pilte  tuleks  näidata  avalikus 
meedias  (ilma  ettehoiatamata),  kuna  see  võib  põhjustada,  mõjutada  lapsi,  võib  põhjustada 
igasuguse  vale  arusaama  tegelikust  artikli  sisust.  Tänapäeva  lastel  on  kerge  ligipääs 
igasugustele  uudistele,  loomulikult  ka  läbi  ajakirjade,  ajalehtede,  mis  siis  olgu  kas 
paberkandjal või läbi interneti loetavad. Just tänu igasugusele informatsiooni kättesaadavusele 
on ka ebasobiliku sisuga pildid ja artiklid sama lihtsasti üles leitavad, mis ei ole väga noores 
eas lastele sobilikud. Näiteks, kui  fotol  on isik, kes suunab tulirelva vaenlase vastu, siis võib 
vabalt seda  fotot  vaatav isik sama teha. Lapsed arvavad, et see on  heroiline  ning nad matkivad 
sellist käitumist. See kergitab igasugusel määral (noorte) kuriteo statistikat. (Tõlgitud Use of 
Violent Images)  
Ühe  mahukama  uurimistöö    raames  tehti  Lastekaitse  Liidu  projekt  “Ei  vägivallale”. 
Uurimismeetodina kasutati lahtiste küsimustega ankeeti (koostanud K. Kõiv). Uuritavateks oli 
kokku  1764  põhikooli  õpilast  (keskmine  vanus  13,54  eluaastat)  seitsmest  erinevast  koolist. 
Tulemused  on  kantud  joonistele    (Vt  Lisa  Joonis  17,18,20)  ,et  luua  illusioon,  kui  palju 
tegelikult sisaldab vägivalda süütu meedia, mida me igapäevaselt kasutame. 
3.2.3.3  Internet kui kriminaalse käitumise eeskuju 
 
41 
 
On  leidnud  kinnitust,  et  vägivaldse  käitumise  kutsub  ennekõike  esile  varasem   kokkupuude  
vägivallaga.  Eriti  on  internet  agressiivse  käitumise  ja  vägivalla  õhutaja.  Üle  1000 
teadusuuringu  ja  ülevaate  jõuavad  järeldusele  sellise  riski  olemasolu  kohta.  Paljud 
sidetehnoloogiaga seotud  riskid  puudutavad kõiki, kuid eriti haavatavad on lapsed ja noored; 
mitte  üksnes  oma  nooruse  tõttu,  vaid  ka  sellepärast,  et   uutel   tehnoloogiatel  on  nende  elus 
tunduvalt mõjukam  osa.  Et  lapsed ja  noored saaksid  nautida uute tehnoloogiatega kaasnevat 
ilmset  kasu,  on  kaitse  loomisel  tähtis  võtta  omaks  mitmekülgne   lähenemisviis   kaitsmisele, 
tuues  esile hariduse,  tehnoloogia  tööriistade ja koostöö tähtsust. Eriti internetil on suur mõju. 
Igas  vanuses  inimesed  kasutavad  internetti  suhtlemiseks,  äriasjade  korraldamiseks, 
sotsiaalseks   läbikäimiseks,  kaaslase  leidmiseks,  uurimistööks,   ostude   tegemiseks  ja 
meelelahutuseks  ning maailma tundmaõppimiseks. See on inimesi lähendanud, avanud ukse 
maapiirkondade  jaoks,  toonud  uudised  kiiremini  avalikkuse  ette  ning  ühendanud  spetsialiste 
nii,  et  nende  poolt  avalikkusele  osutatud  üksikteenust  on  väärtustanud  paljude 
inimesteteadmised.  Internetis  nähtavad  vägivalda  õhutavad  pildid,  videod  jne  annavad 
noortele kui ka väikelastele ettekujutuse tegelikkusest ning läbi nende ekraanikujutiste üritab 
isik  ennast  samastada.  Selleks,  et  vähendada  igasugust  interneti  mõjuvalla  langemist 
täielikult,  tuleks  tugevalt  vähendada  selle  osatähtsust  indiviidide  elus  ning  kehtestada 
rangemad piirangud kogu internetis. (Vägivald ja tehnoloogia) 
3.2.3.4  Arvutimängud  kui kriminaalse käitumise eeskuju 
 
Arvutimäng   on  mäng,  mida  mängitakse  arvuti  poolt  simuleeritud  mänguuniversumis,  kus 
mängija ülesanne on täita mingeid eesmärke (Wikipedia, 2013). 
 Arvutimängud täpselt sama moodi nagu iga teine mäng õpetab ning samas ka harib. Kõikide 
positiivsete  külgede  juures  arvutimängudes  on  ka  negatiivseid  ning  mitte  positiivsed  küljed 
tulevad  ebasobilikest  ülesannetest,  mida  tuleb  mängu  lõpetamiseks  täita.  Kõige  enam 
põhjustab vägivaldset käitumist vägivaldsed mängud, kus tuleb elus kui ka mitte elusolendeid 
tappa,  piinata,  lüüa  jne.   Mängides   isiku   vererõhk   tõuseb  ning  süvenevalt  toodab  organism 
adrenaliini,  nagu  reageeriks  isiku   kere   päriselule,  kuid  nii  see  ei  ole.  Jällegi  samastab 
vägivaldseid  mänge  mängiv  indiviid  ennast  päriselus  mängumaailma  tegelastega,  millest 
tuleneb, sünnib vägivaldne käitumine teiste isikute vastu. 
USA  teadurite  värskes  uuringus  leidis  taas  kinnitust,  et  vägivaldsed  arvutimängud 
42 
 
põhjustavad vägivalda ja paranoilist käitumist ka päriselus. Sonya Brady California ülikoolist 
ja  Karen  Matthews  Pittsburghi  ülikoolist  avastasid  ühise  100  18-21  aastast  noormeest 
hõlmanud uurimistöö raames, et noored mehed peavad suurema tõenäosusega teiste inimeste 
suhtumist  enesesse vaenulikuks, kui nad on äsja mänginud vägivaldset  arvutimängu . Sellised 
inimesed  justkui  otsiksid  teiste  suhtumises  endasse  vaenulikke   märke   ja  kurje  kavatsusi, 
selgitas  Brady.  Ajakirjas  Archives  of  Pediatrics  and  Adolescent   Medicine    tutvustatud  
uuringust ilmnes, et eksperimendi käigus vägivaldset arvutimängu mänginud olid peale seda 
keskmisest  enam  valmis   kanepit   suitsetama  ning  alkoholi  tarvitama.  Brady  hinnangul 
soodustavad  sellised  mängud  noortel  inimestel  riskikäitumist,  mille  raames  ei  peeta  pühaks 
enese  ja  teiste  tervist  ning  elu.  Teadurite  hinnangul  peaksid  lapsevanemad  mõistma,  et 
vägivaldsed  arvutimängud  mõjutavad  laste  kätumist  ja  tõekspidamisi  negatiivses  suunas. 
(Vägivaldsed arvutimängud muudavad paranoiliseks)  
Ameeriklaste ja  jaapanlaste   esimesest   pikaajalisest  temaatilisest  koostööuuringust   nähtub ,  et 
vägivaldsete arvuti- ja videomängude  mängimine  suurendab oluliselt noort agressiivsust. 
Tulemused on seda kindlamad, et esimest korda tehti selline uuring eri kultuurikeskkondades.  
Uuring  korraldati   kolmes   rühmas.  Esimeses  oli  181  Jaapani  noort  vanuses  12–15  eluaastat, 
teises 1050  jaapanlast  vanuses 13–18 eluaastat ja kolmandasse rühma kuulus 364 ameeriklast 
vanuses  9–12  aastat.  Noorte  vägivaldsust  ja  agressiivsust  uuritikatse  algushetkel  ja  kolme 
kuni kuue kuu möödudes .  
Kui  vägivaldseid  mänge  mängivaid  noori  võrreldi  eakaaslastega,  kes  neid  ei  harrastanud, 
selgus, et juba selle aja jooksul oli nende käitumine muutunud argessiivsemaks. Mida rohkem 
noor  mängis,  seda  suuremaks  oli  muutunud  ka  agressiivsus.  Teiste  löömine,   tõukamine   või 
muu  füüsiline  ründamine  oli  suurenenud  ja  seda  olenemata  sellest,  milline  oli  nende 
agressiivsuse tase uurigu algushetkel. See seos avastati kõikides rühmades.  
Teadlased  peavad  oluliseks,  et  tulemused  olid  nii   Jaapanis   kui  ka  Ameerikas  ühesugused, 
kuigi  riikide  kultuur  ja  ühiskond  on  väga  erinev.  Nende  arvates  on  vägivaldsete  mängude 
mängimine  inimese  agressiivsemaks  muutumisel  suur  riskitegur.  (Uuring:  vägivaldsed 
arvutimängud muudavad noori agressiivseks 2009)  
 
43 
 
3.2.4 Erinevate joovet tekitavate keemiliste ainete mõju kriminaalsele 
käitumisele 
 
Alkohol   ja  muu  mõnuainete  tarvitamine  ei  ole  vägivalla  põhjus.  Kuid  sellegipoolest  on 
alkohol   seotud  umbes  65-80%  vägivallajuhtumitega.  Mõlemad  probleemid  vajavad  tõsist 
tähelepanu. Isikud, keda on süüdistatud kriminaalkäitumises, kasutavad sageli narkootikume 
või  alkoholi  vabandusena  oma  tegudele,  väites,  et  süüdi  pole  nemad,  vaid  alkohol. 
(Perevägivald ja alkohol)  
3.2.4.1 Alkohol kui kriminaalse käitumise mõjutaja 
 
Alkohol  on  joovet  tekitav  keemiline  aine,  mida  sisaldavad  kõik  alkohoolsed  joogid 
(Wikipedia, 2013). 
Alkoholi  tarbimine  ja  vägivaldne  käitumine  on  omavahel  mitmeti  seotud.  Politseitöötajate 
hinnangul  on  vähemalt  poolte  politseisse  jõudnud  perevägivallajuhtumite   tekkes   oma  osa 
olnud alkoholil. Alkohol võib toimida sotsiaalsete normide lõhkujana, põhjustades kergemini 
sotsiaalselt  aktsepteerimata  käitumist;  alkoholi  tarvitamine  võib  suurendada  möödarääkimis- 
ja tülitsemisvõimalusi partnerite vahel ning mõjutada neid vägivalla teel konflikti  lahendama  
(Allaste ja Võõbus, 2009; Totten 2001). 
 Alkoholi liigtarbimisega kaasneb suure tõenäosusega noorte agressiivne käitumine, alkoholi 
tarbimine  suurendab  ka  avalikus  kohas  alaealiste  toimepandud  vägivallakuritegude  arvu 
(Salla,2010).  
Sõltuvusainete tarvitamisel (nagu ka koolist puudumisel ja õppetööga toimetulekul) on noorte 
probleemkäitumisele oluline mõju (Markina & Saar, 2009). 
 
Alkohol mõjutab käitumist ja mõtlemist: 
 
  isiku   otsustusvõime   langeb,  indiviid  võib  näha  kahekordselt  ja  teda  tabavad 
tasakaaluhäired; 
44 
 
  isik võib käituda ettearvamatult: muutuda agressiivseks, tigedaks või pealetükkivaks; 
  isik  võib  saada  viga  või  koguni  surma,  olgu  siis  kukkudes,  kellegagi  kakeldes  või 
näiteks   purjus   seltskonnaga  autoavariisse   sattudes .  Nii  võib  õnnetusse  ka  teised 
indiviidid sattuda; 
  alkoholi tarbija võib lõhkuda asju või  riideid , kaotada raha või teisi väärtuslikke asju, 
sattuda röövimise või vägistamise ohvriks; 
  võid  purjuspäi  rääkida  ja  teha  asju,  mis  hävitavad  suhted  sulle  oluliste  ja  lähedaste 
inimestega. (ALKOHOL MÕJUTAB)  
3.2.4.2 Narkootilised aineid kui kriminaalse käitumise mõjutajad 
 
Narkootikum   ehk   uimasti   ehk  mõnuaine  on  kesknärvisüsteemi  mõjutav  aine,  mille  peamine 
erisus teistest kesknärvisüsteemi toimivatest ainetest on see, et ta tekitab sõltuvust ehk soovi 
saada uimastit uuesti ja jälle (Wikipedia, 2013). 
Iga kord, kui üritatakse leida ühismääratlust nii keerulisele nähtusele nagu uimastitega seotud 
kuritegevus,  lihtsustatakse  probleemi.  Samas  on  sellist  määratlust  väga  vaja,  et  hinnata 
uimastitega  seotud  kuritegevuse  ulatust,  esinemismudeleid  ja  suundumusi. Välja  on   pakutud  
mitmesuguseid selgitavaid mudeleid  uimastite ja kuritegevuse seose kohta, nt  et  kuritegevus 
viib uimastitarbimiseni, et  uimastid  viivad kuritegevuseni, et uimastid ja kuritegevus esinevad 
koos  või  et  uimastite  tarbimist  ja  kuritegevust  mõjutavad  mitmed  muud  tegurid,  kuid  nende 
põhjus on sama. Praktikas on iga mudel teatud juhtudel õige ja kehtib kindla uimastitarbijatest 
kurjategijate rühma või teatud liiki uimastitega seotud kuritegevuse kohta. Tähtis on meeles 
pidada, et uimastite ja kuritegevuse vaheline seos on  dünaamiline  ja see võib isegi ühe isiku 
puhul  aja  jooksul  muutuda.    Empiiriliste  uurimuste  puhul  on  järjest  rohkem  levinud  ühine 
arusaam  kolmepoolse  kontseptuaalse   raamistiku   kasutamise  kohta,  mille  pakkus  välja  P.  J. 
Goldstein  uimastite  ja  kuritegevuse  vahelise  seose  käsitlemiseks.  Goldsteini  mudeli  järgi 
viivad  uimastid  vägivallani  psühhofarmakoloogilise  mõju,  majanduslik-kompulsiivsete 
põhjuste ja süsteemi avaldatava mõju koostoime kaudu. Kuigi see lähenemisviis ei hõlma ehk 
kõiki  võimalikke  uimastite  ja  kuritegevuse  vahelisi  seoseid,  pakub  see  kasuliku 
kontseptuaalse  raamistiku  uimastitega  seotud  kuritegevuse   analüüsimiseks .  Poliitilisest 
seisukohast   oleks  kasulik  lisada  ka  õiguslik  määratlus,  mille  järgi  kuuluvad  uimastitega 
45 
 
seotud  kuritegevuse  alla  ka  uimastialaste  seaduste  rikkumised.  Selle  tulemusena  saadud 
kontseptuaalset  mudelit,  mis  koosneb  neljast  kuriteokategooriast,  on  käesolevas  tekstis 
kasutatud  uimastitega  seotud  kuritegevuse  mõiste  määratlemise  alusena,  mille  üksikuid 
komponente järgnevalt käsitletaksegi. (Uimastid ja kuritegevus – keeruline kombinatsioon) 
 
  Psühhofarmakoloogilise mõju all  sooritatud  kuriteod 
Psühhofarmakoloogilise  mõju  mudeli  järgi  võib  psühhoaktiivsete  ainete   akuutne   või 
krooniline  tarbimine  põhjustada  agressiivset  või  vägivaldset  käitumist.  Uimastite 
mõjudeks  on   erutus ,   ärritus ,  hirm/paranoia,  enda  üle  kontrolli  kaotamine,  järsud 
meeleolumuutused ,  psüühikahäired , otsustusvõime halvenemine, mis kõik võivad viia 
kuritegudeni. 
  Majanduslik-kompulsiivsed kuriteod 
Sõltuvus   kallist  uimastist  võib  uimastitarbija  kriminaalsele  teele  suunata,  sest  tal  on 
vaja  raha,  et  rahuldada  oma  uimastivajadust.  See  võib  viia  nn  ohvrita  kuritegudeni, 
nagu  uimastite  müük  või  prostitutsioon  (kui  see  on  ebaseaduslik),  või  varavastaste 
kuritegudeni  (nt  poevargus,  rööv,   murdvargus ).  Sellised  kurjategijad  saavad  vahel 
tasuks raha asemel uimasteid.  
  Süsteemi mõjutusel sooritatud kuriteod 
Süsteemi  mõjutusel  sooritatud  kuriteod  on  enamasti  vägivallakuriteod  (nt 
kallaletungid,  mõrvad),  mis  pannakse  toime  ebaseaduslike  uimastiturgude  raames, 
ebaseadusliku uimastilevitamise ning uimastite tarnimise ja tarbimise äri osana . 
  Uimastialaste seaduste rikkumised 
Uimasteid  käsitlevate  seaduste  rikkumiste  alla  võivad   kuuluda   sellised 
õigusrikkumised nagu uimastite tarbimine, omamine, kasvatamine , tootmine, import ja 
kaubandus,  kuid  ka  teised  asjakohased  õigusrikkumised,  nagu  uimastite  toorainete 
ebaseaduslik  tootmine  ja  kaubandus  või   rahapesu .  Narkojoobes  juhtimine  (sõiduki 
juhtimine  uimastite  mõju  all)  kuulub  samuti  sellesse  kategooriasse.  (Uimastid  ja 
kuritegevus – keeruline kombinatsioon) 
46 
 
3.2.5 Isiku individuaalsed tegurid ning kogemused kui kriminaalse 
käitumise põhjustajad 
 
Iga  inimene  on  erinev  ning  ka  igal  indiviidil  on   teistega   võrreldes  hoopis   teistsugused  
kogemused.    Kõik  eelnevalt  toodud  kriminaalse  käitumise    suurmõjutajad  loetakse 
kriminaalse  käitumise  riskigruppi  .  Kogemusi  on  võimatu  kirja  panna  nende  loendamatu 
nimekirja  pärast,  kindlasti  käivad  nende  alla  eelnevalt  välja  toodud  kriminaalse  käitumise 
suurmõjutajad  elukeskkonnas.  Peamisteks  individuaalseteks   teguriteks   loendatakse  järgmisi 
välja toodud tegureid. 
 
Individuaalsed tegurid: 
 
  sugu, vanus ,rass; 
   hüperaktiivsus  ja impulsiivsus; 
  keskmisest madalam IQ (Suurel määral ka pärilik); 
  tervise probleemid; 
  madal enesehinnang ; 
  erinevad maailmavaated kui ka religioon. 
 
3.2.6 Erinevad haigused kui kriminaalse käitumise põhjustajad 
 
Erinevatest  haigustest  langeb  pearõhk  vaimuhaigustele, mis ei ole suures osas pärilikud, vaid 
tekivad elu jooksul. Isikud, kes põevad selliseid haigusi on enda haiguse ohvrid ning tihti ei 
suuda  end  talitseda  ning  tulemuseks  võivad  olla  situatsioonid,  mis  hõlmavad  kriminaalset 
käitumist  ning  sellele   järgnevat   kriminaalkorras  karistust.   Vaimuhaigus   ehk   psüühikahäire  
viitab   teatud  raskuse  ja  eripäraga  hälvete  esinemisele  aju  psüühilistes  funktsioonides,  mis 
põhjustavad subjektiivseid  vaevusi  (nt. hirmutunne) või halvendavad muul viisil kohanemist 
reaalsusega (nt hallutsinatsioonid). Kuigi seisund, millele tänapäeval viidatakse kui vaimsele 
47 
 
haigusele,  on  eksisteerinud  kogu  inimkonna  (jäädvustatud)  ajaloo  vältel,  on  mõisted,  mille 
abil  seda  on  kirjeldatud,  aja  jooksul  varieerunud.  Tänapäeval  kasutatakse   terminite  
psüühikahäire  kõrval  ka  selliseid  termineid  nagu   psühhopatoloogia   ja  hälbiv  käitumine. 
Varasemal ajal on käibinud mõisted nagu hull, kuutõbine võivaimuhaige, maniakk või  arust 
ära.  Kuigi  terminid  on  muutunud,   viitavad   need   suuremal   või  vähemal  määral  sama  tüüpi 
käitumisele.    Kõige  enam  ohustavad  haiget  ning  tema  ümber  olijaid  tema  (haige)  kahjustav 
käitumine  tema  ning  teiste  suhtes.  Vaimuhaiguse  all  oleva  indiviidi  ebarealistlikud  mõtted, 
aistingud   ning  ebakohased  emotsioonid.  Kõige  enam  aga   ettearvamatu   käitumine  millel 
võivad olla tõsised tagajärjed. ( Varased vaimuhaiguste diagnoosid, selgitused ja ravi)  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
48 
 
4. KÜSITLUS KRIMINAALSE KÄITUMISE MÕJUTAJATE 
KOHTA NING SELLE TEGURITE OMAVAHELINE SUHE  
4.1 Uuringu iseloomustus 
 
Küsitlus  eesmärgiks  oli  selgitada,  mida  eestlased  arvavad  kriminaalsest  käitumisest  ning 
sellega  seonduvatest  teguritest.   Uurisin   Eesti  inimeste  arusaamu  ning  üldistasin  neid,  samas 
toon  välja vastanute arvates olevad kriminaalmaailma põhiprobleemid ning ka lühi ülevaate 
küsitletute kuriteo ennetuse planeerimise võimalustest. 
Küsitletud olid vanuses -18 kuni 50+ eluaastat. Küsitlus (vt lisa2) viidi läbi interneti põhiselt 
Google Docs´i kaudu.   
Küsitlust võib näha leheküljelt        
  https://docs.google.com/forms/d/1FXZmeavan728HuzSd6gf_E9aCNJDjR4 -
Y19RRJXKO3E/viewform .  
Vastanutel  oli  võimalus  valida  valikvastuseid  kui  ka  kirjutada  pikemalt  oma  arvamustest.  
Küsimusi  oli  kokku  17,  viimane  neist  andis  võimaluse  ükskõik  mida  lisada.  Kõik  vastuste 
tulemused on parema ülevaate andmiseks esitatud graafikute ja tabelitena. 
Kokku oli vastanuid 177, kellest mehed moodustasid 51% ning naised 49%.  
 
 
 
Joonis 1 Vanuseline koosseis 
 
49 
 
Tabel 1 Küsitletud vanuse ning soo järgi 
Vastanute vanus 
Vastanute koguarv  
Naissoost vastanuid 
Meessoost vastanuid 
-18 
29 
14 
15 
19-30 
27 
20 
7 
   
 
30-40 
94 
41 
53 
   
 
40-50 
15 
6 
9 
50+ 
12 
5 
7 
   
 
Kokku 
177 
86 
91 
 
4.2 Küsimuste kokkuvõte 
1. Mis Te  arvate  kas kriminaalne käituminaalsele käitumisele annab enne tõuke 
geneetika või keskkond? 
 
 
 
 
Joonis 2 Küsitletute arvamus kriminaalkäitumise tekkimisest 
 
Enamus  vastanutest  peab  kriminaalse  käitumise  esimeseks  tõuketeguriks  keskkonda,  üle 
50 
 
kolmveerand inimestest (142) oli valinud küsimuse  vastuseks „keskkond“.  
Ülejäänud inimestest pakkus vastuseks „geneetika“. Geneetikat „süüdistasid“ 14 indiviidi. 
Vastusele oli võimalik vastata ka vastusevariandiga „ other “ (Muu). „Muu“ valisid koguni 21 
isikut,  keda  on  rohkem,  kui  vastanuid,  kes  pakkusid  ’Geneetikat’.  Muu  all  oli  valitud 
põhjusteks mõlemat kriminaalse käitumise (keskkonna ja geneetika) tegurit, põhjendati nii, et 
kriminaalne käitumine on kui suhteline ots ning seda mõjutab mõlemad, nii keskkond kui ka 
geneetika. Üks nooruk põhjendas ennast järgmiselt: „Nii ja naa. Kui keskkond, siis algul võib 
inimene tulla väga normaalsest, rahulikust,  heast  harmoonilisest perest, aga kui suhtleb ikka 
halbade inimestega ja on nõrga  iseloomuga , siis muutubki ise  selliseks . samas aga kui teine 
variant,  et  tõuketeguriks  on  geneetika,  siis  no  kui  ikka  elada  väiksest  peale  inimestega,  kes 
saavutavad  oma  nö  ''edu''  ja  vara  läbi  teiste  inimeste  kahjustamise,  siis  sealt  perest  tulev 
inimene  arvab , et nii ongi õige tee oma tahtmiste  saavutamisele . Ta on sellega harjund. Ja üks 
asi veel.. perekond - on olnud juhuseid, kus mees on väikse poisina kannatanud vägivalla ja 
hoolimatuse all ning selle tõttu saanud ise mingid psüühilised vigatsused jm ja  täiskasvanueas  
on hull naistepeksja ja vägivallatseja.“ „Muu“ alla oligi kirjutatud sõna „mõlemad“ ning selle 
all pakuti põhjenduseks nii keskkonda kui ka geneetikat ning nende suhet. 
 
2.Kas Te usute, et vägivaldne olemus on mingil määral pärilik? 
 
 
 
Joonis 3 Vastanute arvamus vägivaldse olemuse pärilikkusest 
 
Küsimusele, kas vägivaldne olemus on pärilik, vastati järgmiselt. 
51 
 
Ülepoolte  vastanutest  (108)  pakkusid  valikvastuseks  „vähesel  määral“.  Vastanud  toetusid 
pigem keskkonnale, kuid kui nad ei oleks mõelnud geneetika suundumuse peale, oleksid nad 
pakkunud  vastuseks  „kindlasti  mitte“.  Võrreldes  142  inimesega,  kes  pakkusid  enne  esimese 
küsimuse puhul vastuse variandiks kindlasti „keskkond“, siis sellele küsimusele ei pakkunud 
isegi  100  inimest  vastust  „kindlasti  mitte“,  kuid  teoreetiliselt  oleks  see  pidanud  nii  olema, 
isegi siis, kui neil oli võimalik valida ka „muu“ ning toetuda mõlemale mõjutajale. 
Suures  osas  (41)  pakuti ka  „kindlasti“  .  Kõik,  kes  olid  valinud  esimese  küsimuse  vastuseks 
„geneetika“, olid valinud ka selle vastusevariandi. Vastajad toetusid inimese loomusele, mis 
on suuresti seotud geneetikaga.  
Vastusele „kindlasti mitte“ oli samuti vastajaid vähevõitu (17). Küsitletud,  kes olid valinud 
selle  variandi , olid ka eelmisele küsimusele vastanud  variandiga  „keskkond“ ning paar isikut, 
kes olid enne valinud vastuseks „other“. Vastajad usuvad, et inimese vägivaldne olemus ei ole 
pärilik ning on omandatav eluteel. 
„Muu“  valijaid  (11)  kirjeldasid,  et  vägivaldne  olemus  on  nii  pärilik,  kui  ka  keskkonnast 
tingitud. Osa (näiteks refleksid) on väljakujunenud ning need on meil sünnist saadik kaasas, 
kuid ka muud vägivaldsete kui ka mittevägivaldsete (eemaletõrjutus) sündmuste süü, kus saab 
süüdistada omandatut (keskkond). 
 
3. Kas usute, et on olemas sünnipäraseid kriminaale? 
 
 
 
 
Joonis 4 Küsitletute arvamus sünnipärastest kriminaalidest 
52 
 
 
Küsimusele,  kas  usute,  et  on  olemas  sünnipäraseid  kriminaalne  pakkus    vastuse  variandiks 
„ei“  koguni  76  isikut,  kes  olid  100%  kindlad,  et  ei  ole  olemas  sünnipäraseid  kriminaale. 
Vastus   toetub   keskkonnale,  et  inimesed  ei  sünni  kurjategijatena  ning  nad  kasvavad  
„sellisteks“. 
Koguni 59 vastanut kahtlesid ning ei olnud kindlad, niisiis, nad valisid vastuseks „võib-olla“. 
Küsitletute   kahtlus   on  õigustatud  ning  see  vastus  lööb  kõikuma  ka  eelnevad  küsimused. 
Peaküsimusele,  kas  kriminaalset  käitumist  mõjutab  ennem  keskkond  või  geneetika,  ei  osata 
enam nii kindlalt toetuda . 
Jällegi endas täiesti kindlad olevad inimestest pakkusid koguni 39 vastust „jah“, nad usuvad, 
et  on  olemas  sünnipäraseid  kriminaale.  Sünnipärane  peaks  olema  võrreldav  sõnaga 
„geneetika“, millega see nii või naa on seotud. Sõna ’jah’ otsekui võrduks sõnaga ’geneetika’. 
Jällegi  polnud  esimeses  küsimuses  valitud  nii  suurel  määral  vastuseks  geneetikat  kuigi 
geneetika „ toetajaskond “ on kasvanud. 
Vastusele  „muu“  oli   pakkujaid   ainult  3.  Vastust  põhjendati  teadmatusega  ning  sellega,  et 
sellisele  küsimusele  on  vastust  raske  anda.  40-50  aastane  mees  põhjendas  ennast  nii:  „Osa 
inimesi  kindlasti  on  sünnipäraselt   kriminaalid ,  kuid  osa  jällegi  mitte.  Ei saa  inimestele  silte 
kaela riputada ning see kõik on jällegi vahelduv ning suhteline.“ 
 
4.  Kas  usute,  et  füsiognoomika  sisaldab  mingil  määral  tõtt?  (Kurjategija  on  pigem 
välimiselt inetu kui kaunis) 
 
 
 
53 
 
Joonis 5 Vastanute arvamus füsiognoomikast 
 
Vastusele  „see  on  suhteline“  oli  vastanuid  kõige  enam  (112).  Vastuse  põhjal  võib  öelda,  et 
inimesed ei soovi ümberringi olevatele inimestele silte kaela riputada. Samas vangikongides 
ringi vaadates näevad nad väliselt pigem inetuid isikuid, kui kauneid. 
57  isikut  valis  vastuseks  „kohe  kindlasti  mitte“.  Nad  on  kindlad,  et  füsiognoomika  ei  räägi 
tõtt, nad suhtuvad sellesse kriitiliselt, sest ka isik, kes on väliselt pigem kaunis, ei pruugi olla 
puhta südametunnistusega.  
„See on alati nii“ valis vastuseks 6 isikut, nad on veendunud, et kurjategija on pigem inetu kui 
kaunis ning ka usuvad seda. 
„Muu“  pakkus  kõigest  2  isikut.  Isikud  olid  pikemas  perspektiivis  põhjendanud  ennast  nii, 
nagu oleks lühidalt saanud vastata vastusevariandiga „see on suhteline“. 
 
5.  Mis Te arvate, mis mõjutab inimese iseloomu selle kujunemisel kõige rohkem? 
 
 
Joonis  6 Vastanute arvamused inimese iseloomu kujunemise mõjutajate kohta (Oli võimalik 
valida enam kui 1 iseloomu mõjutaja) 
 
54 
 
Tabel  2  Vastanute  arvamused  inimese  iseloomu  kujunemise  mõjutajate  kohta  (Oli  võimalik 
valida enam kui 1 iseloomu mõjutaja) 
 
Iseloomu mõjutajad 
Vastajate arv 
Vastajate protsendiline arv 
Muud sugulased 
12 
3 
Lasteaed, kool, töökoht 
78 
14 
Pärilikkus, geneetika 
50 
11 
Meedia 
33 
9 
Erinevad gängid 
31 
8 
Perekond, kasvatusmeetod 
90 
21 
  
 
Sõbrad 
73 
20 
Eeskujud, iidolid  
55 
11 
Other 
7 
2 
 
 
Inimese iseloomu kujunemise mõjutajateks peeti kõige enam perekonda ning kasvatust, mille 
järgi  tuli  lasteaed,  kool,  töökoht.  Enam  pakutud  vastus  toetub  keskkonnale.  Vastajatest  55 
valisid  mõjutajateks  erinevaid   eeskujusid   ning  iidoleid.  Samas  on  eeskujud  ka  vanemad 
(kasvatus ning  matkimine ). Ülekaalus oli samuti valik vastusevariant „sõbrad“ ning „erinevad 
gängid“, kes mõjutavad meid igapäevaelus. 
33  isikut  valisid  iseloomu  mõjutajateks  ka  meedia,  mida  pakuti  üllatavalt  vähe.  Eriti  21. 
sajandil on meedial vahest isegi suurem mõju indiviidi üle, kui perekonnal. Just oma tähtsuse 
tõttu praegustel ning tulenevatel põlvkondadel. 
Pärilikkust ning geneetikat pakkus 177-st inimesest 50 indiviidi. Vastus on jällegi vastuseoses 
esimese  küsimusega,  kus  pakkus  geneetikat  14  inimest,  kuigi  neil  oli  võimalik  valida  ka 
„muu“. 
Protsendiliselt  pakuti  vähe  valikut  „muud  sugulased“  ning  „muu“.  Muu  alla  pakuti  veel 
keskkonda meie ümber (ehk siis teoreetiliselt kõiki kirjasolnud  valikuid ) ning erinevate joovet 
55 
 
tekitavate ainete  kättesaadavust . 
Vaadates protsenti, siis kindlas ülekaalus on keskkond, pärilikkust pakuti protsendiliselt vähe 
(11%). 
 
6. Kas usute, et massimeedia võib vägivaldsust määrata? 
 
 
 
Joonis 7 Küsitletute arvamus massimeediast ning selle suhtest vägivaldsusega 
 
Kerges  ülekaalus  oli  vastus  „vähesel  määral“  ehk  siis  massimeedia  võib  meie   vägivaldsus  
taset määrata, kuid mõjutajad on suhtelised, sest kõik matkitav ei ole meedia ning meedia ei 
pruugi olla vägivaldne. 
Ühe võrra jäi vastusevariandile „vähesel määral“ alla vastus „kindlasti määrab“, kus koguni 
84  isikut  oli  täiesti  kindlad,  et  massimeedias  nähtav  vägivald  on  õpitav  ning  määrab  meie 
vägivaldsuse taset. 
177-st  küsitletutest  6  oli  täiesti  kindlad,  et  massimeedia  ei  mõjuta  inimese  vägivaldsust,  kas 
siis  meedia  mõju  on  nõrk  või  koguni  oli  pakkujateks  geneetikale  toetuvad  inimesed,  kes 
usuvad, et inimene juba on loodud vägivaldne ning meedia lihtsalt vallandab selle. Samas kui 
meedia  on  vägivalla  vallandaja  (kui  vägivald  on  loomuses),  siis  oleks  pidanud  „ei,  üldse 
mitte“ vastuvariandi valijad toetuma vastusele „kindlasti“. 
„Muu“ valijaid oli kõigest kaks. 19-30-aastane naine kirjutas vastusevariandiks „oleneb“ ning 
põhjendas ennast sellega, et kõik sõltub inimese loomusest ning mõjutatavusest. Samas käib 
56 
 
see geneetika alla. Teine sama vastusevariandi valija põhjendas ennast samamoodi. 
Küsitletutel paluti oma vastust põhjendada. Isikud, kes olid valinud vastuseks kas „kindlasti“ 
kui  ka  „vähesel  määral“  keskendusid  põhjendades  lastele.  Arvatakse,  et  lapsi  on  kergem 
mõjutada ning massimeedial on noorte elus suurem osa. Esimene küsitluse vastanu ütles kõik 
ära. Alla 18-aastane naine ütles, et lapsed õpivad sellest, mida näevad.  
Noor naine põhjendas ennast järgmiselt: „Kui on mingisugused agressiivsed  reklaamid  ning 
siuksed  asjad  siis  lapsed  neid  vaadates  arvavad  et  nii  on  õige  (väikesed  lapsed  vaatavad  ju 
reklaame väga palju), aga samas oleneb vanemate  kasvatusest ka...“ 
Sama  moodi  põhjendas  ennast  30-40-aastane  naine:  „Tänapäeval  lapsed,  kes  istuvad  tunde 
arvuti  taga  vägivaldseid  mänge  mängides  või  vaatavad  neid  jubedaid  animafilme,  mille 
tegelastest  tehakse  poppe  mänguasju  -  need  lapsed  ei  oskagi  enam  suhelda  ega  mängida, 
pidevalt kisavad ja tõuklevad“ 
19-30-aastane  naine  samuti  tugines  lastele  öeldes,  et  vägivalda  õpitakse  laste  ja  noorte  seas. 
Isegi  kui  vaadata  väikelastega  koos  telekast  perefilmi,  siis  reklaamipausi  ajal  näidatakse 
jõhkrat vägivalda, plahvatusi jne. 
Kuni  18-aastane  naine  aga,  kes  oli  valinud  vastusevariandiks  „Vähesel  määral“  põhjendas 
ennast  järgmiselt:  „Oleneb  inimesest.  väiksed  lapsed,  kes  on  harjund  nägema  multikatest 
igasugu võitluseid ja muid relvateemasid, on ise veits vägivaldsemad küll. Mäletan seda oma 
sõbranna   väikse  venna  pealt  -  jooksis  plastikmõõkadega  ringi,  karjus,  et  on  viiging  ja  togis 
oma 
õde. 
Teisalt   inimesed,  kes  on  kas  vanema  ja  küpsema  mõistusega  või  lihtsalt  rahumeelse 
iseloomuga, saavad aru, et meedia on meedia,  film  on film, ning päriselu on päriselu. Seega ta 
kas ei lase end mõjutada või teda lihtsalt ei mõjuta see  kuradi meedia.“ 
Samuti ütles üks vastanutest, et kui lapsele ei selgitata  filmides  toimuvat või vaadatakse mitte 
eakohaseid filme, võib see inimest mõjutada samasugusele käitumisele. 
40-50 aastane naine toetus samuti selle arvamusele ning ütles: „Meediast tuleva tõlgendamisel 
on  määravad  vanemad,  sõbrad,  kasvatus.  Kui  lapsega  väikesest  peale  asju  arutatakse,  sh. 
erinevaid  käitumisi,  erinevaid  olukordi  ja  inimesi,  ning  arutatakse  neid  ühiskonnas 
normaalseks  peetaval  moel,  ei  suuda  meedia  vägivaldsus  kriitilisel  määral  kinnistuda.  Kui 
peres  vägivaldsust  kiidetakse,  õhutatakse  ja  tarvitatakse,  on  meediast  nähtav  kindlasti 
vägivaldsust süvendav tegur.“ 
57 
 
Üle 50-aastane oli samuti päri sellega, et meedia on negatiivne ning mõjutab meid kõige halva 
suunas.  Ta  põhjendas  ennast  järgmiselt:  „Inimesed,  kes  näevad  filmides  oma  eeskujusid  ja 
iidoleid kaklemas tahavad neid jäljendada läbi oma  tegude . Inimestel tekib tahe järgi matkida. 
Harjutakse vägivallaga ning sellega,  et  kangelane tõuseb uuesti ning surma justkui  ei  olegi. 
Kui väikesed lapsed vaatavad vägivaldseid saateid, siis hakkavad nad  arvama , et nii on õige 
käituda  ja  hakkavad  ise  vaastavalt  käituma.  Nõrgemaid  peksma,   narrima   jne. Juba  väikesed 
lapsed vaatavad tulistamist ning tapmist sisaldavaid filme, kust nad saavad eeskuju. Õudused, 
mida  seal  vaadatakse  saavad  tavaliseks  elu  osaks.  Tekib  illusioon,  et  kõik  on  lubatud  ja 
võimalik. Ei anta aru, et see on fiktsioon .“ 
Kõik vastanud, kes olid kindlad, et massimeedia mõjutab meie käitumist vägivaldsuse suunas, 
toetusid erinevatele filmidele, vähem aga ajakirjandusele. Üks vastanutest tugines kuulsatele 
filmidele,  öeldes,  et  näiteks  head  „õppefilmid“  ,  eriti  Eesti  filmiklassika  "Klass"  ning  ka 
Ameerika kuulus film kahest psühhopaadist „Sündinud tapjaks“. Viimases neist süüdistatakse 
meediat ning kõike selles nähtut. 
„Kui noor inimene juba väikesest peale vaatab ainult vägivaldseid filme ja ei midagi muud, 
siis jääb talle mulje, et kõik peabki nii elus olema ning see tundub talle  põnev . Järgmine hetk 
võibki ta juba ise katsetada filmis nähtud.“ Kirjeldas üks küsitletu. „Inimene usub meediat ja 
kui meedia ütleb, et homseks varuge endale relvad, sest läheb sõjaks siis suur osa inimesi seda 
ka  teeks . Võibolla lööks järgmisel  päeval  uksele koputava postiljoni  ka mättasse, sest  "käib 
sõda",“ ütles samuti üle 50 aasta vanune meesterahvas. 
Alla 18 aasta vanune nooruk ütles: “Oleneb, kui vanalt hakatakse vägivaldseid filme vaatama 
või  mänge  mängima.  Kui  sa  oled  juba  u  15+  siis  ei  tohiks   multimeedia   enam  sulle  suuurt 
mõju  avaldada,  sest  sul  arusaam  heast  ja   halvast   on  enam  vähem  välja  kujunenud.  Kuid 
noorematele  lastele  võib  see  päris  laastavalt  mõjuda.“  Vastanu  tugines  jälle  sellele,  et  nõrk 
koht ning kergesti mõjutatavad on pigem lapsed, kui noored. Maailmapilt arenebki noores eas, 
vanaseas  koera  naljalt aga ümber ei õpeta. 
Üks  vastanutest  oli  arvamusel,  et  meedia,  mis  pakub  vägivaldseid  illustratsioone,  ei  mõjuta 
üldse meie käitumist. Ta ütles: „Kas laps, kes ei ole kunagi vägivalda näinud ja kogenud, on 
vägivaldne?“ Lisaks toetas sellist arvamust ka teised inimesed. „Meedia annab halbu mõtteid, 
kuid vägivalla kalduvusteta inimene ei saa sealt hoogu juurde,“ ütles noor  neiu . Lisaks temale 
ütles samas vanuses olev  daam , et inimene saab ikkagi ise otsustada mida ta vaatab ning siis 
peaks ta teadma ka seda mis selle tagajärjed võivad olla. Veel öeldi, et meedial ei ole mingit 
58 
 
võimu inimese üle, kui inimene seda ise ei soovi.  
Samuti  alla  18-aastane  noor  naine  ütles  ,et  süüdistada  massimeediat  ja  mänge  teatud  noorte 
vägivalduses on kindlasti vale. See võib küll mingil määral mõjutada, kuid selle mõjutused on 
siiski  väiksemad  kui  nt  kodu  ja  sõprade  omad.  Vägivaldsed  filmid  vms  võivad  anda  tõuke 
kriminaalsemaks muutumisele, aga ainult juhul, kui eeldused selleks on inimesel juba olemas 
(nt  siis  pere  ja  sõprade  poolt).  Lisaks  toetas  seda  arvamust  ka  üle  19-30-aastane  naine,  kes 
ütles järgmist: “ Kui võtan enda siis pole mulle vägivaldne meedia mind vägivaldseks teinud.“ 
Need inimesed, kes ei süüdista massimeediat vägivaldseks muutumisel, ütlesid järjepidevalt, 
et kui inimesel endal ei ole kalduvust ning mõtlemine on „korras“, siis ei puuduta see meid 
üldse.  Kõige  olulisem  on  inimese  suhtumine.  Öeldi,  et  meedial  ei  ole  võimu  kujundada 
inimest, kui ta seda ise ei soovi. Võib olla saab ta sealt „hoogu“ juurde, kuid see on kaudne. 
Küsitletud,  kes  pakkusid  vastusevariandiks  „kindlasti  mitte“  ilmselgelt  keskendusid  juba 
vanematele inimestele ning mitte lastele. 
 
7. Kas usute, et vägivaldsed video,-arvutimängud võivad vägivaldsust määrata? 
 
 
 
Joonis  8  Vastanute  arvamus  vägivaldsetest  video,-arvutimängudest  ning  selle  suhtest 
vägivaldsusega 
 
Vastust  „Vähesel  määral“  ning  „Kindlasti“  olid  võrdsed.  Küsitletud,  kes  olid  pakkunud 
vastuseks  „Vähesel  määral“  (84),  olid  kindlad,  et  vägivaldsed   videomängud   ning 
59 
 
arvutimängud võivad määrata vägivaldsust. 
Sama  palju  vastanuid  (84)  olid  valinud  valinud  valikvastuseks  „Kindlasti“.  Küsitletud  on 
kindlad, et vägivaldsed mängud võivad mõjutada vägivaldsuse taset. 
Viis isikut olid veendunud, et võikad mängud ei mõjuta neid mängivate isikute vägivaldsust. 
„Muu“ valijaid oli 4, kes põhjendasid ennast sellega, et vägivaldsust täis mängud mõjutavad 
osasid isikuid ning ei pruugi mõjutada kõiki. 
Vastanutel  paluti  ennast  põhjendada.  Samuti,  nagu  massimeedia  puhul,  keskenduti  ka 
mängude puhul lastele, keda jällegi peetakse kergesti mõjutatavateks. 
19-30-aastane  naine  põhjendas  enda  vastust  järgmiselt:  „Nõrgema  vaimuga  inimestel  kaob 
reaalsustaju  ja arusaamine vägivalla tegelikest tagajärgedest, et mis juhtuks reaalses elus kui 
siin  ka  nii  teha.  Samuti  osade  arvutimängudega  väheneb  või  kaob  ära   tabu   inimese  pihta 
tulistada/muud vägivalda kasutada. kui olla seda arvutis väga reaalses mängus juba korduvalt 
teinud, tekib alateadlik tunne, et see on normaalne. Arvan, et inimesel, kes on ülivägivaldseid 
ja  ülirealistlikke  arvutimänge  mänginud,  on  reaalses  elus  lihtsam  sama  vägivallaakti  toime 
panna, kui iniesel, kes pole seda teinud.“ 
Alla  18  aasta  vanune  neiu  ütles,  et  lapsed  võivad  õppida  ju  läbi  hirmsate  ja  vägivaldsete 
arvutimängude. Tänapäeval pole väga tavaks kodu või poe mängimine, vaid varakult ollakse 
juba arvuti taga ja kindlasti sealt ka lapsed midagi halba võivad õppida. 
Seda  sama  vastust  toetas  samuti  sama  vana  neiu,  öeldes,  et  vägivaldseid  videomänge 
mängivad  lapsed  ei  pruugi  enam  tegelikkusel  ja  mängumaailmal  vahet  teha.  Tahetaks  teha 
järgi  seda,  mida  nähti.  Paljud  arvutimängud  koosnevad  ju  ainult  vägivallast,  inimesel  kaob 
piir  ära  reaalse  maailma  ja  virtuaalmaailma  vahel.  Ta  ei  adu  üleminekut.  Nagu  see  tapatöö 
Ameerikas „Batmani“ filmi esilinastusel. 
40-50 aastane mees ütles, et mängud jäävad väikestele lastele külge ja tundub neile  lõbus . Kui 
lapsed  mängivad  sõja  mänge,  võib  see  neis  tekitada  tahtmise  tulistada  jms.  Kui  neile  ei 
selgitata  mängudes  toimuvat  või  mängitakse  mitte  eakohaseid  mänge  võib  see  inimest 
mõjutada  samasugusele  käitumisele.  Oma  tuttavate  laste  pealt  on  kohe  näha,  kes  kui  palju 
arvutis istub ja milliseid mänge mängib. Lapsed matkivad tegelaskujusid. 
Noor  mees,  kes  oli  valinud  vastusevariandiks  „Vähesel  määral“,  ütles  järgmist:  „Osad 
lapsed/noored  võivad  tõesti  šnitti  saada  erinevatest  vägivaldsetest  klippidest,  kuid  usun,  et 
selliseid  juhtumeid  on  vähe.“  Sama  ütles  noor  neiu:  „Peaaegu  kõik  lapsed  mängivad 
60 
 
sõjamänge, kuid vähestest neist saavad kaagid.“ 
19-30-aastane  naine  süüdistas  aga  vaemaid,  öeldes,  et  mängud  määravad  vägivaldsust,  kuid 
selle pärast, et vanematel ei  jätku  aega laste jaoks. Nii pole lastel midagi muud teha kui arvuti 
taga istuda ja mängida. 
Alla 18aasta vanune poiss  ütles, et  mängude puhul  on tegu fantaasiaga,  kes meist ei  tahaks 
ennast  mängus  välja  elada.  On  juhtumeid,  kus  inimene  on   võtnud   relva  ja  läinud  välja 
tulistama  nagu  mängus  -  kõik  nad  on  vaimselt   haigeks    tunnistatud .  Kui  noor  inimene  juba 
väikesest peale mängib ainult vägivaldseid mänge ja ei midagi muud, siis jääb talle mulje, et 
kõik  peabki  nii  elus  olema  ning  see  tundub  talle  põnev.  Järgmine  hetk  võibki  ta  juba  ise 
katsetada mängudes nähtud vms. 
Vastanuid, kes pakkusid, et mängud ei määra vägivaldsust põhjendasid ennast järgmiselt: Üle 
30-aastane  naine  ütles,  et  kindlasti  annab  vägivaldseid  mõttekäike  juurde,  aga  tingimata  ei 
põhjusta vägivaldset käitumist reaalses elus.  
Põhjendusi,  mis  toetasid  pigem  sellele,  et  mängud  mõjutavad  vägivaldsust,  oli  palju. 
Arvatakse, et reaalsustaju kaob, eriti mängida väga pikalt. Üle 40 aastane mees ütles järgmist: 
„Oleneb mis vanuses neid mängima hakata. Selge see, et täiskasvanu saab aru, et inimesel on 
ainult üks elu ja surm on ikkagi traagiline sündmus, aga kui juba maast madalast on harjutud 
tulistama (olgugi et mängult), siis on kuri karjas. Arvutimängud ei ole võrreldavad igasuguste 
puidust püsside ja  muuga , millega vanasti lapsed ringi traageldasid. Arvutimängud mõjuvad 
ikkagi  oluliselt  realistlikumana oma ideaalse  graafikaga.Lasteaialaps mängib  arvutis  mängu, 
kus  põhieesmärgiks  on  võimalikult  palju  vastaseid  tappa.  Lapsele  võib  jääda  mulje,  et  nii 
käibki  ja  nii  tehaksegi.  Reaalsustaju  kaob  kindlasti  ära,  mille  asemele  tekib   virtuaalne   e. 
loodud  maailmapilt.  Seal  ei  tööta  füüsika,   eetika   ega   südametunnistus   enam  inimvaimule 
looduna.“ 
Noor poiss, kes ise  armastab  arvutimänge mängida, ütles, et mängimine kergelt mõjutab, kuid 
kui on suurem võim enda käitumise üle, siis ei peaks probleeme  tekkima . Ta ütles: “Kindlasti 
mõjutab, kuna see muutub igapäevaseks et tulebki niimoodi peksta ja varastada. Ise mängin 
palju arvutimänge. Näiteks olin Skyrimis pikka aega Kajiit ja armastasin varastada, sest et see 
oli  nii  lõbus,  mängisin  seda  nii  palju  et  juba  päris  elus  liikudes  tekkis   refleks   midagi  ära 
pätsata, kuid seda ma ei teinud. Või siis mõned  sõjamängud  mis tekitavad samasugust  tunnet . 
Mängin  ikka  edasi.  Samas  liigse  vägivaldse  sisuga  arvutimängide  mängimine  võib  muuta 
inimese kergemini ärrituvaks  ning see võib põhjustada konflikte. Kui väike laps või lihtsalt 
61 
 
(noor) mõjutatav inimene mängib päevast päeva selliseid mänge, siis see võib jälje ajju jätta 
küll. Tihtilugu alustatakse selliste mängude mängimist lapsepõlves. On oluline, et kõik, mida 
laps näeb,  kogeb , teeb arutataks ja analüüsitaks vanematega läbi. Nii tekib arusaam õigest ja 
valest,  lubatud  ja  lubamatust  käitumisest,  päriselust  ja  fantaasiamaailmast  (filmid,  mängud 
jms). Kui kõik eelnev on inimesel paigas, ei mõjuta/määra ükski mäng isiku vägivaldsust.“ 
177-st inimesest 168 on siiski kindlad, et vägivaldsed mängud mõjutavad meie käitumist, kas 
või kaudselt, et mängija ei saa  arugi . 
8. Kas peaks keelama vägivaldsed arvutimängud ning kehtestama rangemad piirangud 
internetis kui ka muus massimeedias? 
 
 
 
Joonis  9  Küsitletute  arvamus,  kas  peaks  keelama  vägivaldsed  mängud  ning  kehtestama 
rangemad piirangud nii internetis kui ka muus meedias  
 
Üle  poolte  vastanutest  (92)  on  kindlad,  et  võigastele,  vägivaldsetele  mängudele  ning 
massimeedias tuleks kehtestada rangemad piirangud.  
Samas  suur  hulk  inimesi  (64),  koguni  veerand,  on  veendunud,  et  piiranguid  ei  peaks 
kehtestama. 
„Muu“  pakkujaid  (21)  olid  veendunud,  et  piirangud  peaks  panema  peale  pigem  noortele, 
inimestele, keda on kerge mõjutada. Või siis kindlatele mängudele või interneti saitidele, mis 
võivad olla häiriva sisuga. 
18-aastane  naine  ütles,  et  peaks  olema  mingi  vanuseline  piirang,  sest  erinevate  mängude 
62 
 
täiesti ära keelamine oleks väga võimatu. 
40-50-aastane   naisterahvas   ütles,  et   vanusepiirang   võiks  olla  ning  tuleks  teha  suuremat 
teavitustööd. 
Üks  nooruk   lisas ,  et  piirangutega  ei  tohiks  üle  piiri  minna  ning  igale  asjale,  mis  sisaldab 
väikest viisi vägivalda, ei tohiks piirangut peale panna. 
 
9. Milline peaks olema võigaste videomängude vanuseline piirang? 
 
 
 
 
Joonis 10 Vastanute arvamus võigaste (veriste) videomängude vanuselisest piirangust 
 
Võigastele mängudele soovib peale panna ealist piirangut, mis oleks 18+, koguni 82 indiviidi. 
Veerand  isikutest  (50)  arvavad,  et   piiranguks   peaks  olema  16+  ning  13  isikut  arvas,  et 
piiranguks peaks olema 14 eluaastat. 
Ülejäänud 32 vastanut olid pakkunud vastusevariandiks midagi muud. 
Noor mees ütles, et piiranguid polegi vaja, kuna väiksemad saavad need nagunii kätte. Lisaks 
arvatakse, et igasugune keeld ei toimi. Tahte korral saab igaüks ükskõik mille kätte. See on 
täiesti  tõsi,  nagu  näha,  igasugused  narkootilised,  keelatud  ained  (ka  relvad  jne)  on 
kättesaadavad, sõltumatult oma keeludest. 
40-50 aastane naine pakkus välja, et piiranguks peaks olema 21 eluaastat.  
63 
 
Lisaks pakkus vanemas eas daam välja variandi, et üheski eas ei tohiks mängida igasuguseid 
rõvedaid  veriseid  mänge,  mis  võivad  väga  häirivad  olla.  Selle  variandiga  nõustus  mitu 
inimest. 
 
10. Mis Te arvate, kas temperamendil ja agressiivsusel on omavahel seos? 
 
 
 
 
 
Joonis 11 Küsitletute arvamus temperamendi ning agressiivsuse seosest 
 
Temperamendi ning agressiivsuse omavahelist seost nägi koguni kolmveerand vastanutest. 
Nendest 119 isikut arvas, et nende kahe seos on nõrk, kuid on olemas. 
Kolmveerandist 37 indiviidi usub, et seos on täiesti kindlalt olemas. 
18 vastanut on täiesti kindlad, et seos temperamendi ning agressiivsuse vahel puudub. 
177  küsitletutest  3  arvas,  et  nende  kahe  vahekord  on  suhteline,  põhjendati  ennast  sellega,  et 
temperament  võib  olla  osade  inimeste  puhul  positiivne,  kuid  vahest  ka  negatiivsete 
tagajärgedega, mis võivad olla vägivaldsed. 
Küsitletutel paluti ennast põhjendada. 
Noormees   arvas,  et  on  ka  täielikult  tähelepandamatuid  ja  vaikseid  inimesi,  kes  suudavad 
tehtud olukorras toime panna kuriteo. 
Neiu see vastu arvas, et temperamentsed inimesed on potentsiaalselt vägivaldsemad. 
64 
 
„Mingi seos on kindlasti olemas, ise asi, kui palju see mõjutab,“ pakkus välja kuni 18-aastane 
naine. Ta  arvas  veel,  et  energilisema  temperamendiga  inimene  vöib  vahel  ka  agressivsusena 
avalduda, kuid ei pruugi, see sõltub inimesest. 
Kuni  18  aastane  neiu  ütles:  „Nagu  teada,  siis  vene  temperamendiga  inimesel  on  kalduvus 
vägivaldne  olla,  eriti  juues.“  See  on  tõsi,  inimeste  temperament  on  rahvuselt  erinev,  täpselt 
samamoodi nagu iga teine igale rahvusele omane tunnus. 
„Idanaabrid on tunduvalt temperamentsemad, kui eestlased ning ka vägivalda on nende hulgas 
rohkem. Siiski loeb ka kultuuriline taust nt. itaallased , kes on väga temperamentsed, kuid mitte 
nii vägivaldsed..“ pakkus välja 30-40 aastane mees. 
30-40-aastane  naine  ütles  kindlalt,  et  tal  ei  tule  meelde  ühtegi  temperamentset  inimest,  kes 
oleks ka vägivaldne, seevastu vägivallatsejad ei ole temperamentsed. 
Lisaks  arvati  rohkesti,  et   temperamentne   inimene  võib  olla  agressiivsem,  kuid  agressiivne 
inimene ei pruugi tavaelus olla temperamentsem. 
30-40-aastane mees ütles, et temperament võib ka positiivne olla. 
19-30-aastane  naine  ütles  enda  kogemusest,  et  talle  tundub,  et  temperamentsemad  inimesed 
on tihtipeale ka agressiivsemad. Temperamentne ehk inimene kes pigem enne tegutseb ja siis 
mõtleb. Kellel on emotsioonid nii vaimselt kui füüsiliselt kerged tekkima ja väljenduma. Kes 
on  äkiline.  Siis  mina  näen  agressiivse  inimesega  seost.  Temperamentsed  on  keevalisemad 
ning  kalduvad  tihti  agressiivsusele.  Erinevad  temperamenditüübid  käituvad  erinevalt  ja  see 
võib  määrata  ka  nende  agressiivse  käitumise.  Ägedaloomuline  energia  muutub  negatiivseks 
kui seda ei suunata 
Naine,  19-30  aastane,  ütles  kindlalt  välja  oma  arvamuse:  „Kuna  ise  olen  mitte-eestlaslikult 
temperamentne, siis kahjuks olen ka agressiivsem. Kui keegi mind vihale ajab, siis  kõigepealt  
reageerin ja alles hiljem mõtlen. Näiteks kui mees mind välja vihastab, siis olen ka taldrikuid 
loopinud. Samas vanuse lisandudes on  enesekontroll   paranenud  ja kuna ma töötan õpetajana, 
siis pean end pidevalt talitsema.“ 
Eelmise vastanu  totaalne   vastand  on samas eas, vanuses olev  persoon , kes ütles järgmist: “Ma 
olen  ise  vadalavalt  väga  temperemantne  aaga  absoluutselt  mitte  agressiivne. Aga  samas  see 
oleneb väga inimesest ja ma usun, et temperamentsus võib mõjutada ka agressiivsust.“ 
Üle 40-aastane mees ütles: “Temperamendil ja agressiivsusel ei ole seost kuna temperament 
on  inimesel  juba   noorest   peale  aga  agressiivsus  tuleb  aastatega.“  Samas  ei  ole  see  tõsi,  on 
65 
 
tehtud  katseid  imikutega,  ning  juba  selles  eas  olid  erinevad  temperamenditüübid  ning  selle 
suhe agressiivsusega. 
„Mõned  temperamendid  on  loomult  agressiivsemad  ilma,  et  kavatseks  agressivsed  olla.  nt 
üldiselt ekstraverdid mõjuvad intensiivsemalt ehk agressiivsemalt kui introverdid,“ ütles kuni 
18-aastane noor daam. 
19-30-aastane naine ütles, et temperamendi ja agressiivsuse vahel on õrn joon, mida inimene 
saab talitseda oma enda iseloomu ja ellu suhtumisega. Agressiivsus on pigem halb omadus , 
ründav  jms.  Temperamente  on  inimene,  kes  on  tegelikult  lihtsalt  elavaloomuline  vms,  kuid 
kui  õrn  piir  murdub,  võib  tulemus  olla  negatiivne.  Temperamentsed  inimesed  väljendavad 
ennast elavamalt ning tihti liiga elavalt. Inimene kellel juba on antud temperamentne iseloom, 
need  ka  tihti  kipuvad  rohkem  tujutsema  millega  kaasneb  agressiivsus.  Temperamentsemad 
inimesed  võivad  kohati  ärrituda  rohkem  ning  osad  võivad  muutuda  agressiivseks.Tulisus  ja 
erksus toob endaga vahel kaasa agressiivsema käitumise. 
 
11. Mis Te arvate, kas kriminaal on pigem kõrge või madala IQ'ga? 
 
 
Joonis 12 Küsitletute arvamus IQ suurusest ning selle suhtest kriminaalsusega 
 
Küsitletutest koguni pooled (92) on kindlad, et kriminaal on pigem madala IQ ning vaimselt 
mahajäänud kui kõrge IQ-ga isik. 
57  indiviidi  arvas,  et  kriminaalse  käitumisega  seotud  isik  on  pigem  kõrge  IQ  ning  kasutab 
oma „kingitust“ ära halva tegemiseks, olles kindel, et ei jää vahele.  
66 
 
Üle  veerandi  isikutest  (28)  arvas  hoopis  midagi  muud.  Paljud  vastanutest  arvavad,  et  osa 
kriminaale  on  madala    IQ-ga,  kuid  kindlasti  leidub  ka  väga  kõrge  IQ-ga  persoone.  „Muu“ 
vastanud  on  ennast  põhjendades  kindlad,  et  ei  saa  kindlalt  rühmitada  isikuid  lollideks-
tarkadeks ning kriminaalideks-süütuteks. 
 
12.  Kas  Te  teate  mõnda  haigust  (nt  vaimu),  mis  on  otseselt  või  kaudselt  seotud 
kriminaalse käitumisega (agressiivsus,vägivallatsemine)? 
 
 
 
Joonis 13 Vastanute teadlikkus haigustest, mis on seotud kriminaalse käitumisega 
 
Küsitletutest  (177)  140  isikut  ei  ole  tuttavad   ühegi   haigusega,  mis  oleks  kaudselt  seotud 
kriminaalse käitumisega. 
37  vastanut  aga  olid  teadlikud  erinevatest  haigustest  ning  nende  suhetest  kriminaalse 
käitumisega. 
 
13.Kui vastasite eelmisele küsimusele 'Jah', siis kirjeldage, milliseid haigusi 
 
19-30 aastane naine ütles, et on kokkupuutunud  vaimupuudega  inimesega, kes oli agressiivne 
ja vägivaldne. 
Erinevatest  haigustest  pakkusid  inimesed,  kes  olid  teadlikud  erinevatest  haigustest,  mis 
oleksid seotud kriminaalse käitumisega, skisofreeniat. Skisofreenia on psüühikahäire, millele 
on omased häires tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. 
Lisaks pakuti veel haigust nagu  
   bipolaarne   häire.  Bipolaarne  haire  ehk   mania ,  varasem  nimetus  on  maniakaalne 
depressioosne psuhhioos. See on haigus, kus inimene ei suuda oma viha taltsutada; 
67 
 
  lõhestunud isiksuse sündroom ; 
  antisotsiaalne isiksusehäire; 
  erinevad psühhoosid; 
   depressioon ; 
  alkoholism (jt sõltuvushaigused); 
  hüperaktiivsus; 
  XYY kromosoomide kombinatsioon (liigne Y); 
  mõnikord ka vaimne alareng (isik on oma vähesema arusaamisvõime tõttu mõjutustele 
vastuvõtlikum, ei oska igas olukorras eristada, mida tohib ja mida mitte); 
  psühhopaatia/sotsiopaatia; 
  asperger; 
   passiiv -agressiivne häire; 
  OCD ( Ärevushäire ); 
  Sadism. 
 
Kõik  eelnevalt  pakutud  haigused,  mida  vastanud  teadsid,  on  vaid  vähesed  kõikidest 
haigustest, mis on seotud igasuguse kriminaalse käitumisega kas siis otse või kaudselt. 
 
14. Mis Te arvate, mis põhjustab vägivaldse käitumise? Mis sunnib inimest nii käituma? 
Vastanute 
arvamused: 
 
30-40-aastane  naine  ütles,  et  inimest  sunnib  käituma  enda  kogemused  (nt  vägivald  kodus), 
piiride  puudumine,  kasvatamatus   lapseeas ,  soov  ennast  näidata  võimsamana,  soov  saada 
tähelepanu. Halvad sõbrad, soov kuuluda  kampa , pälvida sõprade heaks  kiidu . Liiga varakult 
kokkupuude  ebaeakohase   materjaliga   (nt  vägivaldsed  filmid),  laps  kaotab  reaalsustaju, 
vägivald muutub normaalseks. Vanematepoolne liigne hellitamine - laps ei harju sellega, et ei 
saa kõike, mida soovib. 
Meeste  rahvas  arvab,  et  Vaesus,  soovida  omada  rohkem  materjaalset  vara.  Kättemaksu 
68 
 
teostamine.  Kindlasti  majanduslik  olukord  ning  teised  inimesed.   Keskond ,  ümbritsevad 
inimesed  ja  ühiskondlikust  käitumisnormist  mittehuvitumine.  Majanduslik  seisund  (ehk 
keskkond). Halvematel juhtudel kuulsusejanu (keskkond), risk (nõrk sotsiaalne  ühtekuuluvus  
->  keskkond)  või  kambavaim,  kuskile   kuulumine (keskkond).  Võib-olla  jätsin  midagi 
mainimata. 
Üle 30-aastane naine ütles, et põhjuseks on see, et ei saada iseendaga hakkama. 
Küps naisterahvas pakkus välja, et ego. 
Paljude  pakkumiste  keskel  oli  ka  välja  toodud  hetke  emotsioonid,  mis  tõepoolest   mängivad 
väga suurt rolli. Eriti äkkhetke emotsioonide puhul. 
Noor neiu ütles ka üheks vägivalla tulemuse põhjuseks on tählepanu vajadus. Tema arvates ka 
alaväärsus kompleks. 
Peamiseks  vastuseks  oli  keskkond  ning   väärtushinnangud ,  eeskujud,  võime  ennast 
kontrollida. 
177  inimesest  tõid  ainult  6  indiviidi  välja  alkoholi  ja  narkootikumide  liigpruukimise,  mida 
nad nimetasid põhiliseks käitumise stimulaatoriks. 
Oma isiklikust kogemusest rääkis lähemalt noor neiu, kes ütles järgmist: „Kui keegi rämedalt 
endast  välja  ja  närvi  ajab.  enda  juures  näiteks   tunnen ,  kuidas   veri   koos   lihastele   energiat 
andva  hapniku  ja  glükoosiga  voolab  kätesse  ja  sõrmeotstesse  siis,  kui  isa  ''naine''  mind 
meelega närvi tahab ajada - mõnitab, sõimab, kaagutab vahetpidamata.. no selline verbaalne 
tüli on meil pidevalt. Ja vot siis tunnen küll, et lähen kohe kallale, löön näkku, tirin juustest, 
tõukan  ta  vastu  seina..  aga   hoian   tagasi  end.  Nii,  siis  näiteks  mõnda  noormeest  tõukaks 
vägvaldsusele  kindlasti  see,  kui  ta  näeb,  et  tema  tüdrukuga  käitutakse  maruhalvasti  või  isa 
ajendaks  kallale  minema  see,  kui  näeb,  et  halvasti  käitutakse  ta  tütrega.  Niiet  vägivaldse 
käitumise põhjustajaks on ikka mingid ärritajad kindlasti.“ 
Paljud vastanud tõid välja koolikiusamise, mis on väga  aktuaalne 21. sajandil. 
30-40-aastane  mees  ütles  kohe  ära  käed  tulevad   käiku ,  kui  sõnad  lõppevad..  vägivaldne 
käitumine on puuduliku enesekindluse tagajärg. Lisaks mainis ta kodust kasvatust. „Kodune 
kasvatus, st et kodus ei osata lastega normaalselt käituda, on  lastud  neil üle pea kasvada, st et 
mingeid karistusmehanisme kodus ei kasutata või just see, et karistatakse liialt (ka pisiasjade 
eest). See võib noores suuremat trotsi tekitada. Ja teiseks on kindlasti sõbrad ja keskkond, kus 
kasvatakse.“ 
69 
 
Vastajad  tõid  palju  välja  sõpru  ning  suheteid  erinevate  gäng.  Grupid  sunnivad  peale,  eriti 
olulisel kohal on mingisse gruppi kuulumine teismeliseas, mil areneb iseloom täielikult välja. 
Lisaks  toodi  välja  just  elu  oluliste  vajaduste  puudumine,  mille  alla  käivad  ka  kaitse,  raha, 
tähelepanu – ehk siis kõik mida meil eluks vaja on ning nende asjade puudumine. 
30-aastane  naine  tõi  välja  ainult  2  asja.  Ta  nimetas  esimeseks  vanemate  eeskuju-  „Kui 
vanemad on alkohoolikud ja  peksmine  on kodus tavaline, siis enamasti ei oska ka laps teisiti 
käituda 
- 
selline 
on 
mu 
isiklik 
kogemus 
elus 
olnud. 
Teiseks  on  kasvukeskkond  -  pidev  vaesus.  Tean  inimesi,  kes  on  elanud  suurema  osa  enda 
lapsepõlvest äärmises vaesuses. Kuna ema-isa ei  saanud enda eludegagi hakkama, siis pidid 
lapsed hakkama enda eest võitlema. Enamik neist (ligi 5-6 inimest mu tutvusringkonnast) on 
olnud noorena  pätid  - varastasid, ärandasid autosid, olid vägivaldsed. Vägivaldsed küll selles 
mõttes,  et  enda  eest  nad  pidid  seisma.  Neil  oli  pidev  ohutunne  ja  seega  valmis  iga  hetk 
kellelegi  ka  virutama.  Nüüd   täiskasvanutena   (30-40a)  on  neist  kõigist  saanud  edukad 
inimesed- nad on enda karistused noorena ära kandnud, siis enda elu kardinaalselt muutnud. 
Hetkel on kõigil korralik töökoht, paljudel oma firmad, pered...“ 
Loeti üles veel vajaduste rahuldamata jätmist,  hirme , võimujanu,  häbi , solvumist, teadmatust. 
19-30-aastane  naine  nimetas  üles  ka  empaatiavõimetus.  „Eks  me  kõik  ole  mingil  määral 
häiritud,  kui  teine  inimene  tegutseb  vastupidiselt  meie  visioonile.   Iseasi ,  kas  me  suudame 
rahuneda ja asja objektiivse pilguga vaadata või laseme hoopis rusikad käiku.“ 
Kuni 18-aastane naine nimeta sära ka refleksi. „Näiteks midagi mida on noorest  peast  õpitud. 
Inimene näeb väikese lapsena kuidas isa lööb ema, alateadvusesse tekib hirm ja viha ning see 
pilt  jääb  alles.  Saab  suureks  arvab  et  sama  tegemine  on  õige  kui  ta  alateadvuslikku  hirmu 
tunneb.” 
 
15.  Mida  saaks  Teie  arvates  teha,  et  vähendada-reguleerida  igasugust  kriminaalset 
käitumist? 
Ennetustöö  tegemiseks  pakuti  välja  absoluutseid  kõiki   variante ,  mida  on  proovitud 
kuriteoennetuse planeerimisel. 
Erinevad ennetustöö ideed olid peamiselt järgmised:  
30-40-aastane  naine  ütles:  „Piirata  erinevate  mängude  filmide  kättesaadavust  laste  hulgas 
Koolitada   vanemaid  -  et  lapsi  kasvatataks  (olema  sallivamad,  teistega  arvestama,  seadma 
70 
 
piire ...), ehk ka välistada igasugune koduvägivald. Peale laste õiguste tuleb rääkida ka nende 
kohustustest. Jaburad seadused, reeglid (alates kodus majapidamistööde tegemistest, kodusest 
karistamisest 
jm) 
erikoolid tagasi või mingi muu viis taltsutada koolikiusajaid (kasvõi kohustuslik ühiskondlik 
töö  näiteks  koolimajas,  mille  täitmatajätmine  ei  oleks  võimalus)  -  hetkel  võib  laps 
terroriseerida  koolis  nii  kaasõpilasi  kui  õpetajaid  ning  reaalselt  saab  vaid  alandada 
käitumishinnet ja rääkida - rääkida - rääkida. 
Samas  eas  naisterahvas  pakkus  samuti  välja  ennetustöö,  mida  tuleks  teha  juba  lasteaiast 
alates. Ta ütles: „ Õppeasutused  peavad rohkem tähelepanu  pöörama  probleemsetele lastele ja 
nende  perele.  Kaasata  tuleb  sotsiaaltöötajad,  psühholoogid  ja  noorsoopolitsei. Looks  
kriminaalsetele  inimestele  ühinguid,  kus  nendega  tegeldakse  ja  nende  probleeme 
lahendatakse.” 
19-30-aastane mees pakkus välja, et eemaldada ühiskonnast kuritegevuse allikad. Majanduslik 
ebavõrdsus  on  suurim   tekitaja   -  mõtle  erinevate  kuritegude  peale  ja  vaata  kui  paljud  viivad 
lõpuks  rahani  välja.  Meedia  võiks  reguleerida,  mida  propageeritakse.  Koolireformid, 
väiksemad klassid , rohkem õpetajaid. Kaotada ühiskonnast raha ja pangad  
Tuli  ka  igasuguseid  karistusviise,  mida  väga  paljud  nimetasid.  Kõige  rohkem  käis  läbi  idee 
taastada  surmanuhtlus  ning  seda  avalikult.  Surmanuhtlus  on  inimese   karistamine   tema 
surmamisega.  Seda  loomulikult  kuritegude  puhul,  mis  on  mõistusevastased.  Surmanuhtluse 
juures mainiti ka rangemaid karistusviise ning sunnitööd ja sundravi. Samas on vastuseise, kui 
karistused avalikustatakse, siis õpitakse nähtut (meedia). 
Üle  50-aastane  meesterahvas  pakkus  välja  idee,  et  luua  rohkelt  töökohti. Ta  ütles:  „  Buumi 
ajal tegid ka paljud pätid ehitustöid, see oli lihtsam rahateenimise viis kui kuritegevus.“ 
Seda  sama  ütles  19-30-aastane  mees,  kes  ütles:  „Võimalike  kurjategijate  rakendamine  tööle 
ühiskonna  heaks;  peab  tekitama  tunde,  et  inimene  on  vajalik,  siis  ei  tule  ehk  mõtteid  nii 
käituda.“ 
Vaesusele  pani  rõhku  üle  40-aastane  naine,  kes  ütles  järgmist:  „Rahva  heaolu  taset  tuleb 
tunduvalt parandada. Eesti rahvas on näljas, tige, agressiivne (need, kellega politseil tegemist 
tuleb  teha).  Kriminaaliks  võimalik  tänapäeval  saada  ka  vaesusest.  Ühe  korra  kodutu 
hammustab  poes tüki saia, et mitte nälga surra, teine päev võtab 40 sendise saastavorsti jupi ja 
kolmandal korral 24-sendise kiirnuudlipaki ja ongi kurjategija valmis. Pankurid kõrvaldavad 
muretult   miljoneid -miljardeid.  Olukord  on  hetkel  hirmsam  kui  kunagi  varem  (viimase  20 
71 
 
aasta jooksul). Elu on rahval raske ja ebaõiglane.“ 
40-50-aastane  naine  ütles:  „Eriline  tähelepanu  isikutel,  kellel  on  diagnoositud  isiksushäired. 
Sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine.“ 
Lisaks mainis 30-40-aastane naisterahvas individuaalset lähenemist lapsepõlves. 
Noor  naine   soovitab   karmimad  nõudeid  alkoholi  ja  muudele   narkootiliste   ainete 
kättesaadavusele. Ka relvadele. 
Üle 40-aastane naine ütles, et  mitte õhutada viha erinevate ühiskonna  gruppide vahel,  mitte 
vastandada  erinevusi,  kasvatada  üles  vabal  maal  sündinud  põlvkond,  kus  õpiks  jälle  oma 
kodumaad   armastama  ja  oleks  eneseväärikas,  aga  mitte  ei  peaks  ennast  juba  lootusetult 
kuskile  sahtlisse  kuuluvaks.  Toetada  ühiskonna  põhjakihti  neid  mitte  välja  tõrjudes 
ühiskonnast. Muuta politsei karistusorganist reguleerivaks ja turvalisust tootvaks organiks. 
Üle 50-aastane naine teeks ennetustööd juba lapseeas. Ta ütles: „See (kriminaalne käitumine) 
hakkab  pihta  lapseeas  kodus,  lasteaias  ja  koolis.  Lastele  on  vaja  õpetada  headust,  andmist, 
jagamist  ja  andeksandmist.  Lastele  on  vaja  anda  armastust  ja  hoolimist,  nendega  on  vaja 
pidevalt tegeleda. Head ja armastavad suhted perekonnas on kõige tähtsamad asjad, mida ema 
ja isa saavad anda lapsele.“ 
Soovitati  ka  vähem  vägivalda  meedias.  Rangem   alkoholipoliitika .  Korduvalt  kuritegusid 
toime  pannud  inimesed  tuleks  pikemaks  ajaks  vangi  panna,  kui  seda  praegu  tehakse.  Kõige 
tähtsam  on  muidugi,  et  igal  lapsel  oleks  korralik,  soe  ja  armastav  kodu,  aga  seda  ei  saa 
riiklikul  tasemel garanteerida (v.a. üldine elatustaseme tõus jms. tegurid) 
19-30-aastane  naine  ütles,  et  tuleks  püüüda  vähendada  retsidiivsust  ehk  juba  kord  vangist 
vabanenud inimestele luua mingisugused sotsiaalsed elmaispinnad ja  töökohad  mõneks ajaks, 
et nad ei peaks kohe uuesti pätiks hakkama. 
Kuni 18 aastane neiu ütles, et rahvast peab harima. See on ju ilmselge, et arenguriikides on 
kõrgem kuriteo tase, kui kusagil, kus on olemas korralik pidev haridussüsteem .  
19-30-aastane  naine  ütles,  et  suures  osas  tuleks  seda  (kriminaalsust)  kõike  ennetada,  mitte 
ravida tagajärgi.  
Noor  naine  ütles,  et  kriminaalide  tegusid  rohkem  avalikustada.  Ta  mainis,  et  inimesed 
kardavad avalikku häbi ning püüavad sellest hoiduda. 
 
72 
 
16.  Kui  kogu  ühiskonnast  oleks   eemaldatud   kõik  igasugused  kriminaalsekäitumise 
vallandajad-põhjustajad ning leiduks ikka kriminaale, siis mida Teie süüdistaksite? 
 
Kui  panin  inimesed  situatsiooni,  kus  oleks  kõik  kriminaalse  käitumise  vallandajad-
põhjustajad, siis ei osanud inimesed enam midagi öelda. Enam ei osatud midagi süüdistada, 
nii  pöördusid  inimesed  geneetika  poole.  Pakuti  kaasasündinud  ’geeni’,  kaasasündinud 
eripärasid.  30-40-aastane  naine  ütles  järgmist:  „Ei  süüdistaks  midagi,  sest  arvan,  et  pole 
lihtsalt  võimalik  eemaldada  kõiki  kriminaalsekäitumise  vallandajaid.  Usun,  et 
kriminaalkäitumise võib vallandada ka näiteks lihtsalt igavus ja seda juba ei eemalda.“ 
Noor mees süüdistaks inimese nõrka iseloomu ja oskamatust oma käitumist kontrollida 
Üks  suuremaid  põhjuseid  on  ebavõrdsus  ja  erinevused  inimeste  vahel,  mida  pole  võimalik 
kuidagi  kõrvaldada,  seega  leian,  et  antud  olukord  pole  võimalik.  Üks  inimene  võib  teisele 
nuga  anda ka pelgalt sellepärast, et talle ei meeldi teise silmavärv või kehakuju. 
Tahetakse  rohkem  pinget  ja  draamat.  Arvatakse,  et  eksimine  on  inimlik,  inimene  õpib. 
Inimese olemust süüdistati kõige enam ning hetkeemotsioone, mida tõepoolest pole võimalik 
väljajuurida. 
4.3 Uuringu kokkuvõte 
 
Uuringust selgus, et suurem osa eestlasi usub, et keskkond loob kriminaalid meie ümber ning 
nad  arvavad  veel,  et  geneetikal  ei  ole  seost  meie  käitumisega,  olgu  see  siis  kas  kriminaalne 
või  mitte.  Eestlaste  arvamuse  kohaselt  ei  ole  olemas  sünnipäraseid  kriminaale. 
Uurimisobjektide alusel usuvad küsitletud, et keskkonnas mõjutab meie iseloomu kõige enam 
kasvatusviis ning lähedased (perekond). Veel usutakse, et meedial on liiga suur mõju meie üle 
ning  pikemas  perspektiivis  on  võimalus  seda  vähendada,  kuid  ollakse  sama   kriitilised ,  sest 
nähakse tänapäeval kehtestatud piiranguid ning saadakse aru, et need ei ole piisavalt tugevad.  
Vastanute  arvamuse  kohaselt  on  võimalik  teha  ennetustööd,  et  ära  hoida  kriminaalne 
käitumine meie ühiskonnas ning tõid välja ennetusmeetodeid, mida veel ei rakendata. 
 
 
73 
 
 
 
 
 
 
Kokkuvõte 
 
Uurimistööd   tehes  jõudis  autor  järeldusele,  et  kriminaalne  käitumine  pole  pelgalt  üks 
käitumismall ,  vaid  see  on  keeruliste  tagajärgede   tulemuslik   situatsioon,  mille   mõjutamine  
võtab aega ning see kõik toimub kaudselt. Kriminaal ei sünni üle öö, vaid see on pikk protsess 
ning  seda  mõjutab  nii  keskkond  kui  ka  geneetika.  Tuleb  võtta    arvesse,  et    keskkond  on 
loodud läbi meie ning meie – inimesed oleme geneetika. Kuna keskkond on ümbrus, kus me 
elame,  siis  me  õpime  sellest  järjepidevalt  ning  tajume  seda  igapäev.  Inimene  õpib  kogu  elu 
ning igast situatsioonist, nii samuti on kriminaalne käitumine igapäevaselt meie ümber toimuv 
tegevus  ning  nagu  näha,  mõjutab  see  meid.  Geneetika  tuleb  mängu  siis,  kui  inimesed  meie 
ümber ei oska enam midagi muud süüdistada, pärilikkuse mõju on uuritud vähe, võib-olla on 
selle  põhjuseks  häbitunne  ning   kartus   tulemuste  ees.  Uurimistöösse  süvenedes  tuli  välja,  et 
kriminaalne  käitumine  on  mõlema  teguri,  nii  keskkonna  kui  geneetika,  ühine  tulemus  ning 
mõlemad tõukavad sellele teele, kuid peamiseks vallandajaks on keskkond, mis on meid nii 
välja  treeninud  ning  tulemus  on  meile  geenidesse  sissepressitud  kui   naturaalne  
käitumismuster koos ellujäämise  refleksidega , mida inimene kasutab kui kaasa antut ning elus 
toimetulekuks vajalikku.  
Uurides  teemakohast  kirjandust  ning  eristades  sellest  olulisema  teabe,  sai  autor  teada,  mis 
vallandab kriminaalse käitumise. 
 
Küsitluse analüüsimisel saadi teada järgmist: 
 
  eestlased usuvad, et keskkond mängib suuremat rolli kriminaalse käitumise puhul; 
  küsitletud on umbusklikud igasuguste pseudoteaduste puhul; 
74 
 
  massimeedia ohvritena nähakse kõige rohkem lapsi ning noori; 
  perekonda  ning  sõpruskonda  nähakse  kõige  suurema  mõjutajana  iseloomu 
kujunemisel; 
  vastanud usuvad, et kriminaal on pigem madala IQ-ga; 
  temperamendil ning agressiivsuse vahel nähakse tugevat seost; 
  peaaegu kolmveerand vastanutest ei tea ühtegi haigust, mis oleks seotud kriminaalse 
käitumisega; 
  kriminaalse  käitumise  ’peatamiseks’  nähakse  peamiselt  ebavõrdsuse  kaotamist, 
suuremaid karistusi, surmanuhtlust, sundtööd ning ravi. 
 
Töös püstitatud hüpoteesid said uuringu põhjal kinnitust: 
 
  küsitletute  arvates  mängib  kriminaalse   isikuks   kujunemisel  suuremat  rolli  keskkond 
kui pärilikkus 
  kõige enam mõjutab iseloomu vastanute arvates kasvatus ning lähedased 
  pärilikkus on küsitletute arvates üks teguritest, mis vallandab vägivaldse käitumise 
  vastanute  arvates  on  võimalik  teha  ennetustööd,  et  hoida  ära  igasugune  kriminaalne 
käitumine 
75 
 
Kasutatud materjal 
 
1. K Hilborn. Ülevaade kuriteoennetuse planeerimisest. Tallinn: Justiitsministeerium. 2007. 
233 lk 
2. J. Saar. Kriminaalpsühholoogia. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. 2007. 259 lk 
3. T. Bachmann. Maruste. Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo. 2009. 440 lk 
4. T. Bachmann. Psühhonoomia juriidilises kontekstis: tutvustavad loengud. Tartu: Tartu 
Ülikooli Kirjastus. 2003. 158 lk 
5. J. Allik & R. Häidkind, & J. Harro. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikkoli 
Kirjastus. 2002. 280 lk 
6. C. Lombroso. Introduction. In C. Lombroso – G. Ferrero. Criminal Man, According to the 
Classification of Cesare Lombroso. Montvlair, N.J,: Patterson Smith. 1972. 322 lk 
7. E. Sagarin. Taboos in Criminology. Beverly  Hills , CA: Sage. 1980. 148 lk 
8. D. C. Rowe. Biology and Crime . Los  Angeles , CA:Roxbury Publishing Company. 2002 
.161 lk 
9. A. Raine. The Psyhopathology of Crime: Criminal Behaviour as a Clinical Disorder. New 
York : Academic Press. 1993. 377 lk 
10. R. E. Tremblay. The Origins of Youth Violence.  Canadian Journal of Policy Research 
(ISUMA). 2002. 24 lk 
 
Internetiallikad 
 
1. Frenoloogia [WWW]  http://et.wikipedia.org/wiki/Frenoloogia  (10.03.2012) /Internetis/ 
2. Criminal psychology [WWW]  http://en.wikipedia.org/wiki/Criminal_psychology 
(14.02.2013) /Internetis/ 
3. Geneetika [WWW]  http://et.wikipedia.org/wiki/Geneetika  (12.12.2012) /Internetis/ 
 
76 
 
4. Temperament [WWW]  http://en.wikipedia.org/wiki/Temperament  (25.02.2013) /Internetis/ 
5. XYY  syndrome  [WWW]  http://en.wikipedia.org/wiki/XYY_syndrome  (23.02.2013) ) 
/Internetis/ 
6. Genetics of aggression [WWW]  http://en.wikipedia.org/wiki/Genetics_of_aggression 
(24.02.2013) /Internetis/ 
7. Violence and Mental Illness [WWW]  http://www.cmha.ca/mental_health/violence-and -
mental-illness/ (25.02.2013) /Internetis/ 
8. Keskkond [WWW]  http://et.wikipedia.org/wiki/Keskkond  (13.10.2012) /Internetis/ 
9. Biheiviorism [WWW]  http://et.wikipedia.org/wiki/Biheiviorism  (09.02 2013) /Internetis/ 
10. Õppimine [WWW] 
https://docs.google.com/viewer?a=v&q=cache:GqiVWZP7JugJ:koolipsyh.weebly.com/upload
s/3/6/0/0/3600985/ppimine2.ppt+&hl=et&gl=ee&pid=bl&srcid=ADGEESg28AK0Pmzdlqfc_
cw7BFbiQZSv66WDfUBYOGE9M1oyz-
YLc4aOBDwpPYf0PmIkrigM92tRDIfPDMgLpC7zrAg1vMWpjx8nZjMKQkAY9M1ts8M8
UkZK5bAGHVd1MdSJLEdYQmY-&sig=AHIEtbQmlHU9POC0Kc0O9GjUjjIM4YA80w 
(25.02.2013) /Internetis/ 
11. Õppimine [WWW]  http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95ppimine  (6.02.2013) /Internetis/ 
12. Suhe [WWW]  http://et.wikipedia.org/wiki/Suhe  (7.02 2010) /Internetis/ 
13. Milline on perevägivalla mõju lastele [WWW] 
http://www.naistetugi.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=55&Itemid=63 
(2013.02) /Internetis/ 
14. Castillo, M. Sibling fights may lead to depression, self-esteem issues [WWW] 
http://www.cbsnews.com/8301-204_162-57560303/sibling-fights-may-lead-to-depression -
self-esteem-issues/ (20.12.2012) /Internetis/ 
15. Media [WWW]  http://en.wikipedia.org/wiki/Media  (22.02.2013) /Internetis/ 
16. Keltikangas-Järvinen, L. Agressiivne laps [WWW] 
http://raulpage.org/agressiivne/agress9.html  (2013.02) /Internetis/ 
17. Tähelepanu lapsevanemad: vägivaldsete filmide vaatamine vähendab kontrolli käitumise 
üle [WWW] 
77 
 
http://elukultuur.wordpress.com/2007/12/07/vagivaldsete-filmide-vaatamine-vahendab -
kontrolli-kaitumise-ule/ (2013.02) /Internetis/ 
18. Televägivalla ja arvutimängude mõju laste agressiivsusele [WWW] 
http://kurtnatugi.wordpress.com/2011/03/14/televagivalla-ja-arvutimangude-moju-laste -
agressiivsusele/ (14.03.2012) /Internetis/ 
29. Use of Violent Images [WWW]  http://www.studymode.com/essays/Use-Violent-Images -
131476.html (2008.02) /Internetis/ 
20. Arvutimäng [WWW]  http://et.wikipedia.org/wiki/Arvutim%C3%A4ng  (26.10.2012) 
/Internetis/ 
21. Tihhonov, M. Vägivaldsed arvutimängud muudavad paranoiliseks [WWW] 
http://www.kliinik.ee/koolituskeskus/terviseuudised/aid-11567/V%C3%A4givaldsed -
arvutim %C3%A4ngud-muudavad-paranoiliseks (2013.02) /Internetis/ 
22. Uuring: vägivaldsed arvutimängud muudavad noori agressiivseks [WWW] 
http://elukultuur.wordpress.com/2009/04/23/uuring-vagivaldsed-arvutimangud-muudavad -
noori-agressiivseks/ (2013.02) /Internetis/ 
23. Perevägivald ja alkohol [WWW] 
http://www.naistetugi.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=59&Itemid=67 
https://docs.google.com/viewer?a=v&q=cache:Av9SYUwyV5wJ:www.tlu.ee/~arro/PS%25D
CHHOLOOGIA%2520AJALUGU/Vaimuhaigused.doc+&hl=et&gl=ee&pid=bl&srcid=ADG
EESi4oZvtnVv9cDGc1GT3WOnp5hmMQNwVtRRMB9jTO1y_EMpYIOR2uvjkcT95cXF8
hCeOBbfkhdYfYUd4K3dtwLtWXHr6-pdzf9INRIUvZWtynZq3mjfo6wAIgiO1VB0ls-
uLV9Ri&sig=AHIEtbSsw4DY9qeu0yHaEsEE2Dtj8ioKEg (2013.02) /Internetis/ 
24. Serial Killers: Born or Made? [WWW]  http://voices.yahoo.com/serial-killers-born-made -
2972483.html (31.03.2009)  /Internetis/ 
25. Snyder, F. Killers are Made, Not Born [WWW] 
https://docs.google.com/viewer?a=v&q=cache:exG66ZbjJ8YJ:www.fayesnyder.com/MadeNo
tBorn.pdf+&hl=et&gl=ee&pid=bl&srcid=ADGEESj4Brb4S9923Qwdb3_s0xmPIgTUpJDJD-
z-Mu8Ld3DUFwl56Uar_d_A8caC6tn8qlr-DwjUwtREZ-HdXCQTYCavf91lp5PuMwr-
w_EzATxTpcGPGSjuxo3ctNnjFhQ_DXGG0_g&sig=AHIEtbTGDD779y0FvDeHitcviLVuZf
rWnQ (2013.02) /Internetis/ 
78 
 
26. Dhavale, G. Common Mental Disorders [WWW] 
http://www.buzzle.com/articles/common-mental-disorders.html  (26.09.2011) /Internetis/ 
27. Why the British are free- thinking  and the Chinese  love conformity: It's all in the  genes  
claim scientists [WWW]  http://www.dailymail.co.uk/news/article-2113350/Why -
individualism -free-thinking-genes-British-people.html (12.03.2012) /Internetis/ 
28. Dr June  Kane  Vägivald ja tehnoloogia [WWW]  
https://docs.google.com/viewer?a=v&q=cache:JSZjln6hpnkJ:ec.europa.eu/justice_home/daph
netoolkit/files/ others /booklets/07_daphne_booklet_7_et.pdf+&hl=et&gl=ee&pid=bl&srcid=A
DGEESiWDW4vmRyKcGkQ0sYqZD7QWAt4dsXcd_Q0uZxBhCZEkI8i2U44ikRFiDynobf9
RzY6OvBzxfWHqKSXYK7ZlTqvT7ieuc8PVnCKstlrevll5C7vf8GUj37wnlLaJ8zrXNWGPc
aS&sig=AHIEtbRKVev1VHuUB7Mmfj3CQx9csDnEKw (August 2008) ) /Internetis/ 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
79 
 
Lisa 1 
 
Küsitluses uuriti õpilaste silmade läbi meedias kajastuvate vägivaldsete  illustratsioonide  
olemasolu. Uurimismeetodina kasutati lahtiste küsimustega ankeeti (koostanud K. Kõiv). 
Uuritavateks oli kokku 1764 põhikooli õpilast (keskmine vanus 13,54 eluaastat) seitsmest 
erinevast koolist. 
 
Joonis 14 Õpilastel paluti nimetada vägivaldne filmikangelane 
 
 
 
 
 
 
 
 
80 
 
Joonis 15 Õpilastel paluti nimetada vägivaldne multifilmikangelane 
 
Joonis 16 Õpilastel paluti nimetada vägivaldne filmisündmus 
 
 
81 
 
Joonis 17 Õpilastel paluti nimetada vägivaldne raamatukangelane 
 
 
Joonis 18 Õpilastel paluti nimetada vägivaldne raamatu sündmus 
 
82 
 
Joonis 19 Õpilastel paluti nimetada vägivaldne multifilmi sündmus 
 
Joonis 20 Õpilastel paluti nimetada vägivallaga seotud pilt ajakirjast 
 
 
 
83 
 
Joonis 21 Õpilastel paluti nimetada  reklaam , kus kujutati vägivalda 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
84 
 
Lisa 2 Küsitlus 
 
Tere, 
Koostan küsitluse teema kohta "Kriminaalse käitumise vallandaja: keskkond või 
geneetika" ning mind abistaks tohutult, kui saaksin lisada oma koostatud uurimistöösse 
Teie arvamuse. 
Kui Te ei oska midagi lisada, lihtsalt kirjutage „-“ ning kui valite  „Other“ siis palun 
kirjeldage, mida Teie mõtlete, 
Aitäh ! 
 
* Nõutav ala 
 
 
 
85 
 
 
 
 
86 
 
87 
 
 
 
 
88 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
89 
 
KRIMINAALSE KÄITUMISE VALLANDAJA 
KESKKOND VÕI GENEETIKA 
 
Uurimistöö 
 
Johanna Randmets 
Kuressaare Gümnaasium 
X klass 
Juhendaja : Sirje Kereme 
 
Resümee 
 
 
Kriminaalset käitumist on alati nähtud kui väga huvitavat subjekti ning selle teooriate üle on 
alatihti  väideldud.  Osa  inimesed  usuvad,  et  mõned  indiviididest  meie  kõrval  on  sündinud 
kuritegelikeks, neil on kas kaasasündinud kalduvus või nad lihtsalt ongi  nii loodud – niisiis 
süüdistatakse  teooriat,  milleks  on  geneetikat.  Teised  aga  arvavad,  et  inimesed  muutuvad 
kriminaalseks tänu neid mõjutavale keskkonnale: kasvatus, neid ümbritsevad inimesed, erinev 
kultuur,  religioossed  vaated  kui  ka  kõige  kõrval  meedia.  Seal  tuleb  mängu  teine  teooria, 
milleks on keskkond. 
Autor  leiab,  et  see   kompleksne   ning  aktuaalne  teema  on  väga  paeluv  ning  usub,  et  kui  on 
võimalik anda vastus töö põhiküsimusele, kas kriminaalse käitumise vallandab keskkond või 
geneetika,  siis  oleks  võimalik  teha  ka  kriminaalse  käitumise  ennetustöid,  mis  kannaksid  ka 
vilja. 
See  uurimistöö  süveneb  and  uurib  põhjalikult  kriminaalset  käitumist    ning  selle  mõlemaid 
võimalikke  põhjuseid.  Selles   uurimistöös   keskendutakse  nii  keskkonna  kui  geneetika 
iseloomujoontele  ning  nende  esinemise  suhtele  nii  põhjalikult  kui  võimalik  ning  pikemas 
perspektiivis  on  antud  vastus  kokkuvõttes.  Teises  uurimistöö  osas  on   üldistav   kokkuvõte 
küsimustikust,  mis  esitati  Eestis  elavatele  indiviididele,  et  mõista  lähemalt  kriminaalset 
90 
 
käitumist  meie ümber. Uurimistöös tuleb välja, et kriminaalne käitumine on mõlema teguri, 
nii  keskkonna  kui  geneetika,  ühine  tulemus  ning  mõlemad  tõukavad  sellele  teele,  kuid 
peamiseks vallandajaks on keskkond, mis on meid nii välja treeninud ning tulemus on meile 
geenidesse sissepressitud kui naturaalne käitumismuster koos ellujäämise refleksidega, mida 
inimene kasutab kui kaasa antut ning elus toimetulekuks vajalikku. 
 
Uurides  teemakohast  kirjandust  ning  eristades  sellest  olulisema  teabe,  sai  autor  teada,  mis 
vallandab kriminaalse käitumise.  
 
Uuringu abil kontrolliti hüpoteese, millele saadi tõestust: 
 
  keskkonna rolli peetakse kriminaalse käitumise kujunemisel olulisemaks; 
  pärilikkuse rolli vägivaldse käitumise vallandjana alahinnatakse; 
  kasvatusmeetodit peetakse iseloomu kujunemisel kõige peamiseks;  
  kriminaalse käitumise reguleerimiseks on võimalik läbi viia ennetustööd. 
 
Küsitluse analüüsimisel saadi teada järgmist: 
 
  eestlased usuvad, et keskkond mängib suuremat rolli kriminaalse käitumise puhul; 
  küsitletud on umbusklikud igasuguste pseudoteaduste puhul; 
  massimeedia ohvritena nähakse kõige rohkem lapsi ning noori; 
  perekonda  ning  sõpruskonda  nähakse  kõige  suurema  mõjutajana  iseloomu 
kujunemisel; 
  vastanud usuvad, et kriminaal on pigem madala IQ-ga; 
  temperamendil ning agressiivsuse vahel nähakse tugevat seost; 
  peaaegu kolmveerand vastanutest ei tea ühtegi haigust, mis oleks seotud kriminaalse 
käitumisega; 
91 
 
  kriminaalse  käitumise  ’peatamiseks’  nähakse  peamiselt  ebavõrdsuse  kaotamist, 
suuremaid karistusi, surmanuhtlust, sundtööd ning ravi. 
 
Autorile  oli  töö  kirjutamine  huvitav  väljakutse,  töö  mahukuse  tõttu  kerkis  esile  ohtralt 
küsimuse, probleeme ning ideid, millega sooviks autor edasi tegeleda. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
92 
 
CRIMINAL  BEHAVIOR  
NATURE  VS NURTURE 
 
 
 
 
Research  work  
 
Johanna Randmets 
Kuressaare  Gymnasium  
Grade X 
Supervisor: Sirje Kereme 
 
Resume 
 
 
In the criminological eye  there  are two aspects that may be viewed as defining  causes of 
criminal activity . The theories of  both nature and nurture are very controversial and have been 
long debated.  As  stated there are two different points of view as to the  cause  of criminal 
behavior. Some people believe that individuals are born with genetic traits that make  them  
criminal. This philosophy is referred to as the nature theory.  Others believe in the nurture 
theory which states that criminals are a product of their environment that they are  living  in.  
The  author finds this  subject , that has always been actual, fascinating and believes that there 
could be  given an  answer  to this complex  question, and any kind of criminal behavior could 
be prevented. 
This research indagates and  studies thoroughly criminal behavior and both possible causes of 
it that are believed to be the reason of any kind of possible criminal activity. In this study both 
93 
 
nature’s and nurture’s characteristics and differences  are being unobstructed as scrupulously 
as possible and finally  been compared with each other in the  annotation . In the other section  
of the research work, there’s a summary of questionnaire that was made to understand 
criminal behavior deeper and thoroughly  through   someone  else’s eyes .  
 
As studying the research, the answer to the main question, what causes criminal behavior, got 
answered. It turns out, that criminal behavior isn´s caused only by one  factor , but both, nature 
and nurture push it towards behaving like that. Nature is who we are and nurture is made by 
our view of the world. As the view contains criminal behavior, we  find it as a natural reflex 
and it is just a pattern of behavior that we use to  manage  in this world. 
As the author studied the  books and other  sources , she found needed information and was able  
to work everything throughout. As doing the research work and summarising answers, she got 
affirmation to her first initialized questions  
 
Hypothesis were examined:  
 
  people think that nurture has bigger affect on criminal behavior; 
  people underestimate nature; 
  peole believe that raising methods and growing  environment affects human’s 
personality the most 
  people believe that criminal behavior can be prevented. 
 
As studying the research and summarising answers, the author got new information 
 
  estonias think that nurture has bigger affect on criminal behavior; 
  informants are distrustful about pseudoscience; 
   children are  seen  as media victims the most; 
  people believe that human’s charasteristic is mostly  affected by family and raising 
94 
 
methods; 
  informants believe that criminals are more likely to be with low IQ; 
  people see  strong  connection between aggression and temperament; 
  almost quarter to people didn’t know any  diseases that could be connected with 
criminal behavior; 
  people see possibilities to stop any kind of criminal behavior. 
 
This research was a very interesting  challenge  to the author and  while  doing the research, she 
got  new  questions  and  problems  that  she  would  like  to  work  on.  Among  those  intersting 
problems and questions the possible answers  gave  ideas that could be used and put to use in 
another  research work. 
 
95