Viktimoloogia (0)

Miks me üldse räägime viktimoloogiast. Eelkõige sellepärast et 2/3 naistega juhutuvatest vägivalla juhtumitest toimub nende kodudes ja iga teine nendest lõppeb vigastustega, eelkõige sellepärast et 70% ohvritest pole kunagi kellelegi midagi rääkinud, sellepärast et 70% nendest kes usas 1977 aastal vägivaldsetes kuritegudes süüdi mõisteti kasvasid üled vägivaldses keskkonnas, eelkõige sellepärast et euroopas on ja 5 ja maailmas iga 3 inimene langenud vägivalla ohvriks.
Viktimoloogia on siis õpetus kuritoe ohvrist.
Kuritgun kui sotsiaalne suhe eeldab siis kahe poole olemasolu- nendeks on siis kurjategija ja ohver. Enamasti saab avalikku tähelepanu nendest ükspool-ja selleks on kurjategija . Kui Ohver saab ka tähelepanu aga see ei pruugi olla heas toonis- tihti vaadatakse ohvrit kui nõrka, naiivset inimest ja kurjategijat kui tugevat, kavalt isikut. Enamasti kyll kui väärastunud aga siisiki kedagi kes erineb hallist massist. Taoline suhtumine võib tulla ajaloost. Tuntud on veritasu ehk siis kättemaksmine kirjateh´gijale ohvri või ta lähedaste poolt. See taastas ühiskonna ees ohvri au ja inimväärikuse. Ajaga läks kohtu mõistmine üha enam riigi kätte ja seega ei saanud enam ohver ise enam midagi teha- riik jättis ta ilma võimalustest enda eest seista-võimaluste taastada ühiskonna ees oma au ja väärikus-seega võib oletada, et sealt tuleneb ohvri kui luuseri idee- eriti kysitakse nt petmiste puhul et kuidas inimene sai nii naiivne ja loll olla et ta selle pettuse ohvriks langes.
Sekundaarne viktimatsiooni termin väljendabki yhiskonna hoolimatust kuriteo ohvriks langenud inimeste suhtes. Ebaadekvaatsed reaktsioonid- kiputakse ohvrit haletsema. Sellest tulenevalt võib ohvri seisukord veelgi halveneda- ja taastumine -kui see yldse võimalik on- pikeneda.
Teaduslikku huvi ohvri vastu hakati tundma alles 20 sajandil. Kriminoloogias sai eest vedajaks interaktsionism - see on suund kus kriminaalse kuritegeliku käitumise uurimisel lähtutakse suhetest inimeste vahel. Selles plaanis vaadati Ohvri ja kurjategija omavahelisi suhteid enne kuriteo toimumust ja kuriteo toimumise ajal. Leiti et osade signaalidega ohver lausa kutsub esile kuritegu . – nt Sutherland vaatles ohvri erilist rolli ja leidis et ohvrit saab ka iseloomustada talle eriomaste tunnuste abil mis on ligilähedase kurjategija omadele- ta leidis et 1920ndate aastate USAs oli suurem võimalus langeda kuriteo ohvriks 25-30 aastastel inimestel ja kui vaadelda rassilist erinevust siis mustanahalistel oli ohvriks langemise tõenäosus 100 korda suurem.
Järgnevalt tõi ohvrile suurt tähelepanu saksa kriminoloogi Herbert von Hentig kelle artikkel `tähelepanekud interaktsioonist kurjategija ja ohvri vahel` ning monoloog `kurjategija ja tema ohver` tõstis ohvri veelgi enam kriminoloogia huviorbiiti.
Sealt edasi on viktimoloogia on kahes suunas arenenud,. Algul aastatel vaadeldi ohvrit kui interaktsiooni osapoolena. Otsiti tunnuseid mis iseloomustavad potensiaalset ohvrit
hilisemas plaanis on tulnud esile kuritegevust tõkestav suund- ohvri uuring oli teostatud eesmärgil et tõkestada tulevikus kuritegu.
Esimese laiaulatusliku uuringuna võib lugeda USA 1965 ohvriuuringut. See kogemus ja andmebaas sai aluseks rahvus vahelise kuriteo ohvrite uuringu progammiks mis alates 1972 viis USAs justiits ministeeriumi läbi igaaastaseid kysitlusi. Umbes samal ajal hakkas samalaadne progamm käivituma ka Euroopas. Soomes ja Suur Britannias alustati1980ndel juba regulaarsete kysitlustega. Et saada paremaid tulemsi siis hakati 1989st edendama riikides, kus viktimoloogia puudus, yhtstsete meetodide alusel uuringuid . Eestis 1993, 1995 ja 2000.
Uuringute läbiviimine on andnud tõuke ka paljudele ohvriabiliikumistele. Olulisim mõte on kriminaal preventsioon- kuritegevuse tõkestamine, ära hoidmine , kurjategija mõjutamine , näiteks on mitmetes riikides erinevate liikuiste tulemusena sisse seatud materjaalse kahju hyvitamine olenemata selleks kas kurjategija tabatakse või mitte.
Paljudes riikides on entusiastidest välja kujunenud ohvriabiorganisatsioonid, näiteks Valge Ring Saksamaal, Inglismaal, Shotimaal jt arenenud riikides. Need saavad rahalist abi riigilt, liikmemaksudest, annetustest jne. Selle rahaga moodustatakse fonde, mille protsendid lähevad ohvrite abistamiseks .
Nt Toetamaks kuriteo ohvriks langenud inimesi, loodi 1994. aastal mittetulunduslik organisatsioon Kuriteoohvrite Toetamise Ühing « Ohvriabi » mille eesmärgiks on säilitada või parandada ohvri toimetulekuvõimet.
Laialdaselt prktiseeritakse ka loenguid ja praktikaid . Lisaks õpetatakse lastele väikeset peast ohuallikaid ära tundma ja mis teha siis kui kuleb niinimetatud kommionu. Kursused on ka täiskasvanutele eriti naistele et õpetata neid õigesti käituma ohuolukordades. Pakutakse välja ka erinevaid eluaseme (lukud) ja keskkonna( arhdektuud) kaitseid. Riskigrupidesse paigutavad viktimoloogid yksikult elavad või eraldi teistest kaugel elavad inimesed.
Järgnevalt siis kes on üldse viktimoloogia uurimisaineks. Ehk kes on ohver?
Paljudes kuriteo ohvritel tekivad erinevad füüsilised ja psüühilised reaktsioonid- vägistatud kardavad jääda yksi samma ruumi meesterahvaga või siis tunnevad ebamugavust istumisel , laste väärkohtlemisel laps jooksep kodust ära või ei julgse sinna tagasi minna ja ilmnevad seletamatud sinikad või luumurrud jne.
. Esimene reaktsioon viib inimese psüühilisse shokki mis halvab normaalse tegevusviisi ja ja mõtteviisi. Esimesed soki seisundid mööduvad ööpäeva jooksul ja kui need pole taandunud siis tekib psüühiline trauma . Tavalist elu jööb häirima hirm, süütunne, kurbus , depresiivsus ja kehalised häired. Pessisism tuleviku ees jääb veel pikaks püsima- kuid aastatega läheb kergemaks. Tihtipeale sõltub ka ohvri toetusest ja abist kui kiiresti ohver kuriteost taastuda suudab. Teatud tunnused võivad ohvrit jääda painama pikaks ajaks peale kuritegu- nt peale sissemurdmist ilmneb hirm majast lahkuda, kontrollitakse paaniliselt uksi/aknaid, või ootamatu kallaletungi järel kontrolitakse vahetpidamata oma seljatagust ja ilmneb hirm väljamineku ees sest kardedakse uuesti ohviks langemist. Kuriteo ohver vajab nii emotsionaalset tuge kui informatsiooni abi saamise võimaluste kohta ning juhendamist, kuidas organisatsioonidega suhelda. Kui ta saab õigeaegselt abi, siis ei pruugi tema toimetulek halveneda.
Kuritegu on kriminaal korras karistatav tegevus või tegevusetus. Seega tekib kuritegu kurjategija tegevusest või tegevusetusest. Enamasti langeb kannatanu kurjategija vägivaldsuse ohvriks. Vägivadlsus avaneb mitmetel viisidel .vägivald jaguneb vaimne, füüsiline ja seksuaalne. Ja olen suhteliselt kindel et iga inimene on elus langenud mingit laadi vägivalla ohvriks. Ilanse mehe lollid kommentaarid baaris, tydrukute juustest sikutamine poisikste poolt, õpetajate või vanemate poolne ignoreerimine jne. On vale arvata et ainult psühhopaatilised mehed tõsytavad näiteks oma naise vastu käe- on pakutud välja 3 erinevat vägivalla teooriat.
Bioloogilised jagunevad kromosoomiteooriaks- kus normaalse xy kromosoomi asemel on xyy ja see pidi esinema keskmiselt ighal 700 mehel- see aga ei seleta ära miks umbes iga 5 mees on oma elukaaslase vastu vägivaldslt käitunud ....teiseks teooriaks on aga testorterooni teooria- see põhjendab meeste agresiivsust nende tetosterooni hulgaga veres- see on aga ka suhteliselt kasutu selgitamaks naistevastaseid vägivalla tegusid - kuna nt usas on 100 000 naise kohta 36 vägistatut aga norras vaid 1- seegatestosterooni teooria kohaselt peaksid elama norras ja usas lausa eriliigilised inimesed kuna testosterooni kohaselt on neil vahe kuskil 36 kordne.
Psühholoogilised teooria- psühhopaat ise tunneb et on omandanud sotsiaalsed normid kuigi tegelikult ei mõista ta neid kyllaldaselt ja teatud isikute vastu on ta nõus nendest üle astuma . Psühhopaatidel puudub teatud perioodil täiesti südametunnistus. Patoloogilise isiksuse tyyp moodustab elanikkonnast kuskil 0.05-15 %. Psühhopaatidel on enamasti järgevad omadused: madal intelekti tase, harumatus, kvalifitseerimata töö, võimetus luua ja säilitada kontakte ja perekondlike suhteid, sagedased konfliktid seadustega ja halbade harjumuste säilitamine.
Sotsiaalsed teooriad: õpitud käitumine( yhiskond ooab mehelt mehelikku) , ühiskonnas läbilöömine (edu saavutab tugevam äris aga miks ka mitte siis peres), sugupoolte hierarhia ( mees usub et nause üleasandeks on mehe teenindamine), lapsepõlves kogetu( säilib kaua ja akndub edasi), kokkupuude reaalse vägivallaga ( kogemus et vägivalla abil on võimalik saavutada mida tahad) empaatia kui mehele mitte sobiv(kaasutunne pole mehelik)
Keegi pole kurjategijaks syndinud aga nagu näha nendest teooriatest pea valdav enamus inimestest võib olla agresiivsed- kõik oleneb keskkonnas ja eelkõige inimese enda võimekusest.
Viktimoloogia uuribki erinevusi ohvrite ja kurjategijate vahel- püüdes leida ennetavaid tunnuseid nii ohvrite kui ka kurjategijate seas. Viktimoloogia keskendub kuritöö ennetamisele ja samas ka ohvritele õnnetuse järgse abi andmisele.
Üha kasvav tähelepanu ohvrile on algatanud erinevaid liikumisi ohvrite heaks, on pannud rõhki ennetamisele- loonud igasuguseid koolitusi ja ja ringe kuidas ohuolukorras toime tulla ja on õpetanud lastel vahet tegema heal ja halval-
Kuriteo järgsel tegevusel omab suurt rõhku ohvriabi millest räägib teile lähemalt kati.