Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis kandsid mehed enamuses samu käevõrutüüpe kui naised (ainult spiraalkäevõru ja Saaremaa tüüpi käevõru ei esine kunagi meeste haudades). VIIKINGITERELVAD Enamus Eestist leitud viikingiaegsetest relvadest esindavad laialtlevinud rahvusvahelisi relvatüüpe. Siiski on võimalik välja tuua mõningaid eripärasid. Terveid mõõku on Eesti kalmetest harva leitud, enamasti vaid käepideme tükke. Kõik leitud mõõgad esindavad Skandinaavias levinud tüüpe. Kõige sagedamini võib kalmetest leida odaotsi, mille tüübid varieeruvad väga luksuslikest importesemetest kuni lihtsa kodumaise toodanguni. Viske- ja torkeodade otsad esinevad tavaliselt ühes matuses koos. Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid.
Kaasapandavate esemete hulk vähenes, kui on leitud möned rohkete höbeesemete ja relvadega matmispaigad.Hakkasid levima Iiivast kuhjatud kääpad(kääpad sarnanevad kohati kivikalmetega), mille all või sees olid põletusmatused. Aarded ja ohvriannid Keskmisest rauaajast tuntakse nii ehete aardeleide kui ka relvade Vöi tööriistade peitleide. Pronksi kõrval maeti maha ka hõbeaardeid ning esines ka kullatud ja kullast esemeid, mida leiti enamasti põllumaadelt ning kalmetest. Arvatakse, et väärismetall maeti maha sòjaohu korral ning vahel ka ohverdamisel, sest arvati et omanik saab neid kasutada ka surmajärgses elus. Palju on leitud ka odaotsi, mõõga fragmente, võitlusnuge ning tööriistu. Rahutud ajad Linnuste rajamineja relvade arvukus kõneleb rahututest aegadest. Ühelt poolt võisid need olla kohalike ülikute võimuvõitlused. Tollel ajal olid linnused ülikute residentsid ning linnuste kõrval paiknevatesse asulatsesse olid kogunenud käsitöölised
Eestis ja Põhja-Lätis. Pronksiajal ja vanemal rauaajal oli Eestis ja Põhja-Lätis kasutusel kõigepealt kivikirstkalme, mille eeskuju arvatakse olevat Skandinaavias või Soomes. Sõrve poolsaarelt ja Kuramaalt on teada ka laevkalmeid, mille eeskuju oli Skandinaavias. 1. aastatuhande esimesel poolel ilmusid Eestis ja Põhja- Lätis tarandkalmed. 1. aastatuhande teisel poolel levisid Eesti mandriosas korrapäratu ehitusega kivikalmed. Saaremaalt on 11. ja 12. sajandi kalmetest leitud kiviringe. Kivikalmed jäid Eestis kasutusele 12.13. sajandini.
relvadega matmispaigad kalmete erinevused kõnelevad ühiskonna kihistumise süvenemisest levisid liivast kuhjatud kääpad, mille all või sees olid põletusmatused kääpad sarnanevad kohati kivikalmetega Aarded ja ohvriannid: Keskmisest rauaajast tuntakse nii ehete aardeleide kui ka relvade või tööriistade peitleide Pronksi kõrval maeti maha ka hõbeaardeid, esines ka kullatud ja kullast esemeid väärismetalli on leitud enamasti põllumaadelt ning kalmetest arvatakse et väärmsmetall maeti maha sõjaohu korral , vahel ka ohverdamisel arvati et omanik saab neid kasutada ka surmajärgses elus palju on leitud ja odaotsi, mõõga fragmente, võitlusnuge ning tööriistu Rahutud ajad: Linnuste rajamine ja relvade arvukus kõneleb rahututest aegadest ühelt poolt võisid need olla kohalike ülikute võimuvõtlused linnused olid ülikute residentsid linnuste kõrval paiknevatesse asulatsesse olid kogunenud käsitöölised
Kaasapandavate esemete hulk vähenes, kui on leitud mõned rohkete hõbeesemete ja relvadega matmispaigad.Hakkasid levima liivast kuhjatud kääpad(kääpad sarnanevad kohati kivikalmetega), mille all või sees olid põletusmatused. Aarded ja ohvriannid Keskmisest rauaajast tuntakse nii ehete aardeleide kui ka relvade või tööriistade peitleide. Pronksi kõrval maeti maha ka hõbeaardeid ning esines ka kullatud ja kullast esemeid, mida leiti enamasti põllumaadelt ning kalmetest. Arvatakse, et väärismetall maeti maha sõjaohu korral ning vahel ka ohverdamisel, sest arvati et omanik saab neid kasutada ka surmajärgses elus. Palju on leitud ka odaotsi, mõõga fragmente, võitlusnuge ning tööriistu. Rahutud ajad Linnuste rajamine ja relvade arvukus kõneleb rahututest aegadest. Ühelt poolt võisid need olla kohalike ülikute võimuvõitlused. Tollel ajal olid linnused ülikute residentsid ning linnuste
Mõõgatuped tehti enamasti puust või nahast, seetõttu polegi need tänaseni säilinud, küll aga on leitud pronksist ja ka rauast mõõgatupeotsikuid. Pronksist eksemplarid olid kaunistatud ornamentidega. Mõõka kanti vasakul küljel vöö küljes. Eestist pole mõõgavöösid leitud, kuid pronksist ja rauast pandlaid, vöövahelülisid ning vööd kaunistanud naastukesi on leitud. Mõõka on peetud eeskätt pealiku või üliku relvaks, nagu viitavad kalmetest leitud relvad. Muinasaja lõpusajandite leidudes on odaotste ja mõõkade suhe üks kolmele, odaotste kasuks. Mõõk kuulus kindlasti 12.-13. sajandi vahetusel vähemalt ratsasõdalase relvastusse. Üks muinasajal laialt levinud relv oli sõjanuga. Pikkuselt oli see umbes 50-60 cm pikkune, sarnanedes tavalisele noale. Eestis seda relvaliiki ei valmistatud ega kasutatud. Kaitserelvastus Kaitserelvastuses oli kõige olulisem roll kilbil. Vastu sõjakilpe pekstes ja karjudes tekitati sõjakära
viikingiaeg tootmisele; arenes ka oskus rajada efektiivseid erinevad aardeleiud (ehete või tööriistade ning relvade välja kujunenud erinevad väikekülad; põllunduses linnuseid leiud) põldudelt, asulakohtadelt, kalmetest, soodest oli kasutusel ribapõllud (viljakuse põhjal jaotamine)
Sellest ajast on Eesti alal leitud mõõku või nende katkeid vaid neli. Selle eest aga kasutati palju kirveid ja neidki oli väga erinevaid tüüpe: õõskirveid, kaeluskirveid ja kirsaskirved. Kasutati ka nugasisd milleta hakkama ei saadud. Nagu tänapäevalgi kasutame me igapäevaselt nugasid ning ega sel ajal selle kohapealt teistmoodi polnud. Neid kasutati erinevateks protsetuurideks. Kasutusel oli isegi habemenoad, kuna ka selle aja mees hoolitses oma väljanägemise eest. Tarand kalmetest on leitud ka vedrukääre, mis tähendab, et sel ajal kasutati ka lambakääre. Kasutati ovaalseidtuluskive millega tegti inimesele surm vajalikku tuld. Selliseid tuluskive kasutati üle1000 aasta. Eesti aladelt on taoliseid esemeid leitud umbes 100 tükki. RAHUTU AEG 2. sajandi alguses kui Rooma riik oma valdusi hakkas jupp-juppilt kaotama, hakkas ka suur rahvaste rändamine. See osutus täpsemalt massiliseks naaberhõimude sisse rändeks, kuna
Muinasusund kui muistsete eestlaste elu- ja mõtteiviisi peegeldus. Muinasaeg on inimühiskonna kõige kaugem minevik, mis hõlmab aega 9000 a.e.Kr kuni 13.sajandini. Mis on aga muinasusund ning kuidas ja tänu kellele meil on võimalik rohkem teada saada muistsete eestlaste elust? Muinasusundist saame teada: Henriku Liivimaa kroonikast, rahvaluulest, ja ka arheoloogia vahendusel, midagi muutub usundis koguaeg, samuti on see piirkonniti väga erinev. Muinasusundi all mõistame muinasajal valitsenud uskumuste kogumit. Eestlaste usund oli oma põhiolemuselt loodususund e.animism. Loodususund oli seotud metsa ja veekogudega, pühaks peeti kõike seletamatut, müstilist ja aukartust äratavat, palju austamisobjekte ja ka esivanemate austamine oli väga tähtis. Usuti, et elava ja surnu vahele jääb vastatikune suhe. Arvati, et lahkunud esivanemail oli võime midagi muuta. Läti Henrik on "Liivimaa Kroonikas" kirjeldanud eestlaste matuseid: "Pühitsesid suu...
Samas tuleb märkida, et valdavat enamikku arvatavatest kivikirstkalmetest pole kaevatud ning nende ajaline kuuluvus on seetõttu ebaselge. Lisaks rajati varaseid tarandkalmeid, väikeste tarandikega kalmeid ja kangurkalmeid. Seega olid üheaegselt kasutusel mitmed erinevad kalmetüübid, nagu on täheldatav ka mitmetel muudel perioodidel ning maadel. Samas võib üsna kindlalt oletada, et kalmevormidde variantiderikkus ei tähenda erinevat ideoloogiat. Eelrooma rauaaegsetest kalmetest on kõige problemaatilisemad nn varased tarandkalmed, mille kas üheks alaliigiks või lausa eraldi kalmevormiks tuleb pidada väikeste tarandikega kalmeid. Samuti on polemiseeritav eelpoolnimetatud kalmete seos rooma rauaaegsete tarandkalmetega. Kuigi eelrooma rauaaegsed nelinurksete piiretega kalmed "avastati" alles 1970. aastatel (suur osa neist oli küll varem kaevatud, kuid teisiti dateeritud), on nende 14 Tõugu kalmed Põhja-Eestis
Pronksiaja lõpus (9.6. saj. e. Kr.) on hobune muutunud tavaliseks koduloomaks. Asvas ja Ridalas moodustasid hobuseluud ligikaudu 10%, Irus koguni 36% kõigist koduloomaluudest. Hobuseluude küllaltki suur osatähtsus kindlustatud asulate arheozooloogilises materjalis näitab selle liigi kõrget arvukust ning hobuse pidamist ka lihaloomana. Hobuse kasutamisest ratsutamisel annavad tunnistust Asvast ja Irust leitud suitsekangid. Rauaaja alguse muististest on meil vähe luumaterjali. Kalmetest on leitud teiste loomaluude hulgas ka hobuseluude ja hammaste fragmente, kuid ohvriloomana meil hobune ilmselt olulist tähtsust ei omanud. I aastatuhande teise poolde dateeritud muinaslinnustes on hobuseluude osatähtsus veel väga kõrge. II aastatuhande linnustes ja keskaegsetes linnades on hobuseluud nõrgalt esindatud. Seda võiks seostada kristliku tauniva suhtumisega hobuseliha söömisesse. Eesti muinasaegses ühiskonnas ei olnud hobusel sõjaratsuna tähtsust.
Eesti muinasaeg Eestlaste ajalugu on olnud väga kirju ja pikk. Selle uurimiseks kasutakse väga palju meetodeid. Kuigi praeguseks on olemas erinevaid loodusteaduslike dateerimisviise, on Eesti esiajaloo uurimisel seni kasutatud peamiselt nn radiosüsiniku meetodit. Selle aluseks on radiaktiivne süsiniku isotoop, mida tekib väikeses koguses maa atmosfääri ülemistes kihtides. Radisüsiniku abil on võimalik üsna täpselt ära määrata eestlaste kultuuri arengut ja muutusi inimtegevuses. Kiviaja vanim periood on paleoliitikum ehk vanim kiviaeg. Paleoliitikum seondub varasemas osas põhiliselt Aafrikaga. Arvatavasti just seal kujunesid meie eelased. Tol hetkel valitses veel eesti alasi jää. Keskmises paleoliitikumis asustasid Euraasia mandrit neandertallased. Neandertallased kohanesid isegi väga raskete kliimaoludega ja elasid peaaegu kogu jääst vabas Euroopas. Nad oskasid ehitada endale elamuid, ka...
Tekkinud tuhk oli heaks väetiseks. Hiljem tekkisid ka põlispollud. Maad kunti algelise adraga. KESKMINE RAUAAEG (450-850 AD) Rohkesti on teada keskmise rauaaja peitleide - relvade, tööriistade ja ehete (sealhulgas ka väärismetallist) kogumeid. Enamik leide on saadud linnustest ja asulatest, sealhulgas peaaegu täielikult läbi uuritud Rõuge linnuselt ja ulatuslikult kaevatud asulakohalt selle linnuse lähedal. Mõnevõrra on esemeid kalmetest ja peitleidudest ning on ka üksik- ja juhuleide. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, naaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, sarvkamm, jms. Relvadest on saadud odaotsi, nooleotsi, mõõku, võitlusnuge ja kilpide osi (kuplaid, käepidemeid, naaste). Enamik relvadest pärineb Alulinna, Kirimäe ja Rikassaare peitleiust
Kool Keskaja Relvad Referaat Koostaja(d):.................. Juhendaja:............................ koht aasta Sisukord Sissejuhatus.........................................................................3 Keskaegne relvastus............................................................4 Mõõk...................................................................................5 Pistoda...............................................
säilinud raudosade järgi. On teada ka rohkesti drakkareid kujutavaid pilte. Tänapäeval on ettevõtlikud inimesed Skandinaaviamaades ehitanud uuesti mitmeid viikingilaevu ning isegi reisinud nendega päris-viikingiretkede laevateedel. Viikingirelvad Enamus Eestist leitud viikingiaegsetest relvadest esindavad laialtlevinud rahvusvahelisi relvatüüpe. Siiski on võimalik välja tuua mõningaid eripärasid. Terveid mõõku on Eesti kalmetest harva leitud, enamasti vaid käepideme tükke. Kõik leitud mõõgad esindavad Skandinaavias levinud tüüpe. Kõige sagedamini võib kalmetest leida odaotsi, mille tüübid varieeruvad väga luksuslikest importesemetest kuni lihtsa kodumaise toodanguni. Viske- ja torkeodade otsad esinevad tavaliselt ühes matuses koos. Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid. Relvi, eriti mõõka, ülistatakse
asula. Nagu enamikes Eesti linnalistes asulates, on ka Tallinnas kõige levinum ja rohkearvulisem leiuliik keraamika, mille alusel tegidki tollaste kaevamiste juhid oma ajamäärangud. Aastatel 1971-1972 oli Jaan Tammel seoses oma diplomitööga võimalus Toompea ja Raekoja platsi leiumaterjal uuesti teaduslikult läbi töötada. Ta leidis, et käsitsi valmistatud keraamikast oli leiuaines vaid üheksa kildu, mis sarnanesid mujal Eesti ala linnustest ja kalmetest leitud II aastatuhande algussajandite käsitsi valmistatud keraamikaga. Vaadeldud 1952.-1953. aastate kaevamistega lõppeski Tallinnas niinimetatud teaduslikust sihtprogrammist lähtuv akadeemiline uurimissuund. Järgmisel, 1954.aastal lülitusid tallinna vanalinna uurimisse restauraatorid ja on jäänudki tänaseni seda vedama. Nende tegevusel on kindel ehitusarheoloogiline suunitlus: uuritakse mõne ehitise, hoone- või kvartaliosa ajalugu.
Üsna sageli esineb mõõku, mille teramik on pidemeosadest tunduvalt vanem, see tuleneb sellest, et muinasajal oli kombeks surnud sõjamehele tema relvad hauda kaasa panna. Mõõgatuped tehti enamasti puust või nahast, seetõttu polegi need tänaseni säilinud, küll aga on leitud pronksist ja ka rauast mõõgatupeotsikuid. Pronksist eksemplarid olid kaunistatud ornamentidega. Mõõka kanti vasakul küljel vöö küljes. Mõõka on peetud eeskätt pealiku või üliku relvaks, nagu viitavad kalmetest leitud relvad. Muinasaja lõpusajandite leidudes on odaotste ja mõõkade suhe üks kolmele, odaotste kasuks. Mõõk kuulus kindlasti 12.-13. sajandi vahetusel vähemalt ratsasõdalase relvastusse. Mõõgast natukene väiksem versioon on sõjanuga, mis oli munasajal laialt levinud. Pikkuselt oli see umbes 50-60 cm pikkune, sarnanedes tavalisele noale. 7 Antiik ajastu
1000 tonni rauda. Matused Matusekombestik mitmekesistub Kalmed 1/3 matuseid varasematesse kivikalmetesse. Uued kalmed enamasti Lääne- ja Loode-Eestis, põllumaadega seotud kõrgendikel, madalad paekivist kivikuhjatised so kivivarekalmed. Lõuna-Eestis kõrgemad maakivist vared. Saaremaal kiviringkalmed. Hilisrauaaegsetes kivikalmets domineerib põletusmatud, laibamatuseid üksikuid. Maa-alused kalmistus Rohkesti aga ka sellest perioodist laibamatuseid, kalmetest eraldi asuvaid kalmistuid, enamasti 1-2 talu matusepaigad. Kääpad Kirde-Eestis vadjapärased kääpad, sarnased Loode-Venemaa omadega, liivast-kruusast, ka kividest, kuni 1 m kõrged, sageli jalamil kivirinf. Igas kääpas 1 matus, põletamata. Kagu-Eestis samuti hilisrauaaegsed kääpad, ümara plaaniga, umbes 1 m kõrged. Matused erinevad: Lindoras igas kääpas 1 surnu, Sikasalis osaliselt matetud põletusmatustega enne kääpa rajamist, mõnes kääpas ka laibamatus.
· Varased ringvallid o Ringvallid kui pühapaigad? (Kaali, Võhma, Pidula) o Ringvallid kui linnused? (Massu, Päädla, Lipa) o Pooringvallid kui Kaali järve linnuse asula on väga omapärane. Seal võis elada pere (või paar). Kui ta oli väga oluline pühakoht, siis võisid seal elada inimesed, kes vahendasid elavaid inimesi ,,jumalatega"ning viisid läbi ohverdusrituaale. Rooma rauaaja kultuurid Rooma rauaaja muistised pärinevad enamasti kalmetest. Baltikum oli Rooma jaoks tühine põhjamaa, aga millei pärast jõuab siia üksikuid esemeid Rooma impeeriumi alalt. Kui vaadata arheoloogilist materjali, siis torkab silma, et Skandinaavias on mitmeid Rooma provintsidest pärit importkaupa (eriti, mis on seotud veini joomisega). Kuna nad üritasid germaanlastega hästi läbi saada, siis kingiti neile veini ja veinijoomisrituaalide jaoks vajalikke anumaid. Huvitav on see, et aga Läänemere idakaldal sellised veinijoomisnõud puuduvad.
Nad sisaldavad väga palju haruldasi asju, ilusaid ja uhkeid. Nendest haudaadest sai kerge vaevaga ilusaid asju. Saksa uurijad arvasid, et need kalmed olid gootide (germaanihõim) omad ja väitsid, et neil on õigus nendele aladele. Baltisaksa uurijatele pakkusid huvi vaid neis olevad ilusad asjad. Et rohkem infot teada saada, tuleb neid veel kaevata. Klassikalised tarandkalmed on meie kõige uuritumad muistised. Sealt saadud materjal on aga väga ühekülgne, sest kõik on kalmetest saadud. Tarandkalmed on neljakandilised tarandid, mille laius 5-6m ja pikkus 8-10m. Kui üks on täis saand, on teine kõrvale tehtud, need võivad olla mitukümmend meetrit pikad. Surnud on maetud tuhastatult. Seest on kalmed täidetud mullaga ja väikeste kividega, mille vahele on puistatud põlenud luud ja poolpõlenud esemed. Need on kõik seal segamini, ei ole hästi eristatavad. Ei tea, et oleks ühe inimese matusekomplekt koos
psühhootilised elamused, higistamine, nõrkus, valud, iiveldus, südamekloppimine, treemor, krambid Rahustite võõrutusravi: Bensodiasepiinid lühiaegselt pika poolväärtusajaga bensodiasepiinid madala stabiilsuse tagav annus päevaannus mitme annusena vähenda 10-25% kahe nädala kohta une ja meeleolu parandamiseks antidepressandid, neuroleptikumid, üldtoniseerivad vahendid psühholoogiline toetus TUBAKAS *vanimad piibud Põhja-Ameerika noorema kiviaja kalmetest *Euroopasse toodi tubakasemned 1559 *kasvatatakse enam kui 70 riigis *üheaastane rohttaim: Virginia e. Vääristubakas 1-3m / metsik e. Mahortubakas kuni 1m Võib: suitsetada, ninna tõmmata, närida, juua leotist, lisada lehti toidule Sisaldab: nikotiini süsinikoksiidi, ammoniaaki, püridiini metanooli, fenoole, väävelvesinikku, tõrvajääke, 3,4-benspüreeni tubakas: väikesed annused 1)Lühiajaliselt: aeglustab südametegevust, alandab vererõhku, rahustab, lõdvestab, pärsib
need relvad sinna maha pandud. Kõige huvitavamad on sõjanoad, mis pärinevad 10.-11. sajandist ning need on suhteliselt pikad. Neid on kokku 42. Kõige pikem neist on 54,5 cm, kuid enamik on üle 40 cm. Võrreldes üheteraliste mõõkadega on nad siiski lühikesed ning ühelgi mõõgal ei ole sellist paksust. Võitlusnoa teramik on mitmekihiline, tänu millele on teramik elastne ega murdu nii lihtsasti. Võitlusnuge on peamiselt leitud kalmetest, nii et nad on suhteliselt hästi dateeritavad ning suurem osa pärineb just 10.-11. sajandist. Odad Oda on olnud muinaseestlaste jaoks tõenäoliselt kõige tähtsam relv. Kiviaegsete odaotste kohta ei osata öelda, kas neid on kasutatud sõjalisel eesmärgil inimestevaheliste konfliktide lahendamisel või jahipidamise eesmärgil, kuid tõenäoliselt kasutati neid mõlemal puhul.
Seda hakati kaevama juba 1748. praegu on välja kaevatud 2/3 Pompeist. Praegu on leitud varemetest u 2000 inimfiguuri. Kokku võis seal surma saada üle 10 000 inimese, seoses selle purskega lendasid nii kivid kui ka tuhk. Tõenäoliselt purskab vulkaan varsti jälle, praegu elab seal läheduses 700 000 tuhat inimest, hea turism jne. Eestis on sellest ajast üsna vähe leitud, kõigest mõned üksikud leiud. Kavastu rabast leiti pronkslamp. Valdav osa leide on pärit kalmetest. Rooma rauaaegsed tüüpilised tarandkalmed. Tüüpiliselt on maetud sinna põletatud surnud. Kalmed ei pruugi olla ühesuurused, põlenud luude hulka puistatakse põlenud esemeid. On raske kindlaks teha inimeste arvu, kes ühes kalmes on (osa luudest on loomade omad). Ühte kalmesse on maetud tavaliselt mõniteist inimest. Miks aga tehakse uus kalme? Mille järgi võetakse? Leidub ka nt üksiktarandeid. Mida tähendab põletusmatus? Kalmesse ei ole tavaliselt kõiki luid toodud, vaid osa
200–450 laialdaselt ka Kesk- ja Lõuna-Eesti tüsedama muldkattega aladel, mis on raskemini haritavad. Keskmise rauaaja vanem järk ehk nn rahvaste rännuaeg oli põhjalike muutuste 450–600 ajajärk. Sagenes varanduse peitmine maasse. Hõbedast sõlgi, kaela- ja käevõrusid ning isegi U 500–600 üksikuid kuldesemeid tuleb enamasti välja põllumaadelt või asulakohtadest, vahel isegi kalmetest. Pronksehteid, relvi ja tööriistu ohverdati sohu või veekogudesse. Keskmise rauaaja noorem järk ehk nn eelviikingiaeg. Eriti maa ida- ja lõunaosas 600–800 hakati püstitama rohkelt linnuseid. Algas Eesti traditsioonilise küla ja külaühiskonna kujunemine. Mitmedki selleaegsed külad on jäänud pidevalt asustatuks. Viikingiaeg Põhja-Euroopas. Eestlaste elu mõjutasid oluliselt viikingitest sõdalaste ja
Plinius vanem oli sealkandis, kui vulkaan purskas. Jälgis mitu tundi hoolikalt. 15 cm tunnis. Osad arvasid, et mis see väike tuhk ikka teeb ja varjus hoonetesse, kuid 19 tunniga oli linn tuhaga täielikult kaetud. Kavastu pronkslamp Tartu lähedalt - Rooma riigi territooriumilt ja veel mõned üksikud esemed. Kuid enamus esemeid on jõudnud siia Rooma provintsidest, kuid võis olla ka kontakt Rooma endaga. On igast huvitavaid leide, aga need on leitud peamiselt kalmetest. Nende rajajad olid muistsed goodid? Germaani rahvad ei tulnud siia mitte 13. saj mõõga ja tulega, vaid elutsesid siin rahulikult juba varem ja seega on neil õigus sellele alale. Et need uhked kalmed said kuuluda gootidel, sest eurooplaste esivanemaid ei olnud sel ajal üldsegi siin enam ja kui tulid, siis kasutasid luust tööriistu. Surnu on maetud igasse tarandisse sisse, põletatud, seest kaetud väikesemate kividega. Mõned tarbeesemed kaasa. Miks põletati?
(jõe nimed) järgi baltlaste asuala määranud. Dnepri ja Oka vahel 6.-7. sajandil kohati 12.-13. sajandil elanud balti hõime, nimetati ida-balti hõimudeks. Slaavlased põhja poole, balti hõime hakati assimileerima. Ei toimunud väga kiiresti. Balti hõimud võisid seal vahel mitu sajandit oma keeli rääkida. Läänemere põhjapoolne ala hakkab ajapikku baltistuma. Osa balti hõime võis slaavlaste eest ära liikuda tänapäeva Põhja-Läti aladele. Lõuna-Eesti kalmetest baltipäraseid ehtetüüpe. Põhja-Lätis ja Lõuna-Eestis võis palju võitlusi olla, kui hakkaksime rünnakuid tõestama. 7.-8. sajandi linnuseid seostatakse slaavlaste ümberasumisega Pihkvasse ja Novgorodi. Seal levivad kääpad ja osad ulatuvad ka Eesti aladele. Tõenäoliselt idaslaavlased siia siiski nii vara ei jõudnud. Loode- Vene (Pihkva, Novgorod) alale venelased hiljem ja nende arv pole esialgu eriti suur. Kui jõgedele käsitööliste asulad, siis mitmesugust rahvast, sinna võib
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
