Euroopa muinaskultuurid I loeng
3.
sept-13
Arheoloogia
mõiste
archaios
– vana,
muistne logos – sõna, kõne,
mõiste, mõistus, käsitlus, teadus
Sõna
„
arheoloogia “ asemel on kasutatud ka sõna „muinasteadus“. Sõna „arheoloogia“ kasutas esmaskordselt
Platon 4. Sajandil
e.Kr. dialoogis „
Hippius “. Platon on sõna tähendust väga
laiahaardeliselt võtnud. Ta hõlmab ajalugu, pärimusi, maateadust
jne. Arheoloogid olid antiikkunsti eksperdid. 19.saj. esimesel poolel
hakati paljudes Euroopa maades huvi tundma rahva ajaloo vastu. Hakati
tegelema arheoloogilise uurimistööga. Kirjalikke
allikaid oli vähe
ja laialdaste rahvaste elu kohta infot oli vähe. Arheoloogia oli
pikka aega ajaloo abiteadus. Arheoloogia uurib peamiselt asju, mis on
ära visatu(katki läinud). Tänapäeval võib öelda, et
viimased 30
aastat on olnud arheoloogia
omaette teadusharu, mis uurib kaugemat
minevikku ainuomaste uurimismeetodite abil. Arheoloogia on üks osa
ajalooteadusest, sest ta uurib inimkonna ajalugu ehk siis inimkonna
esiajalugu ja tal on veidi erinev
uurimismetoodika . Arheoloogia on
ajalooteaduse haru, mis uurib kaevamiste abil muistiseid ja
rekonstrueerib nende põhjal inimühikonna ajalugu.
Arheoloogiline periood algas 2,6miljonit aastat tagas. Ajaloolased hakkavad
uurima ajalugu, kui ilmusid esimesed kirjalikud allikad – 5000 a tagasi.
Viimase 20-30 aastaga on arheoloogid Euroopas kaevanud kõige enam
keskaegseid muistiseid. Samuti uuritakse palju I ja II maailmasõja
aegseid muistiseid, et saada uusi teadmisi, mis kirjanduses ei
kajastu.
Arheoloogia jagunemine perioodide
järgi
Esiaja arheoloogia
Keskaja arheoloogia
Uusaja arheoloogia
Kassikaline arheoloogia (Kreeka- Rooma arheoloogia)
Arheoloogia jagunemine
uurimisvaldkondade järgi
Linnaarheoloogia
Asustusarheoloogia
Majandusarheoloogia
Arhitektuudiarheoloogia
Riigiooniarheoloogia (piibliarheoloogia, kristlik arheoloogia, islamiarheoloogia)
Surmaarheoloogia (haudade uurimine )
Militaararheoloogia
Arheoloogia uurimiskeskkonna
järgi
Allveearheoloogia (sõidukid/hooned, mis on üleujutuste tagajärjel kadunuks jäänud)
Koobastearheoloogia
Aeroarheoloogia (õhuarheoloogia – maapinnalt uurides pole võimalik eristada)
Eksperimentaalarheoloogia
Arheoloogid
korraldavad eksperimente ja teevad katseid. Uuritakse mingete
tegevuste katsetamisega (rauasulatuseksperiment), seeläbi on õpitud
ehitama rauasulatusahju. Soomaagist raua kätte saamiseks tehti ligi
20 aastat katseid. Selle alla käivad ka võitluste/sõdade rekonstrueerimine (muinassõjad -> taaskehastus).
Arheoloogia allikad
Kinnismuistised – mingi objekt looduses, mis on tekkinud inimese tegevuse või inimese paigas elamise tagajärjel. Iseloomulik tunnus on kultuurkiht -> inimese paigal elamise või tegevuse tagajärjel tekkinud mullakiht , mis koosenb ehitus- ja majapidamisjäänustest, söest, tuhast ja sisaldab erinevaid esemeid. Kultuurkihi paksus sõltub inimtegevusest. Tartu linnuse kohal on kultuurkihi paksus osaliselt 4m sügavusel, kuid mõnes kohas Euroopas ulatub see isegi 30m sügavusele (selle tõttu, et seal ehitati majasid toorsavist, mille eluaeg pole eriti suur). Tartu linna päris suur kultuurkiht on tulenenud sellest, et Tartu on mitmetes sõdades praktiliselt hävinud.
Elupaigaga seotud muistised (tänapäeva peopaiku vaadates võib tunduda, et kultuurkiht tekib ühe ööga).
Asulapaigas
Linnused (kindlustatud asulad)omavad enda ümber valle .
Linnad
Erilised: laagripaigad, pelgupaigad, järveasulad (järvesaarel asuv) jne.
Matusepaigad ehk kalmed
Maahaud – maa sisse on maetud
Haudehitis – maa peale maetud, mille ümber on kivikonstruktsioon
Eriline paik – kivikirstkalmed, mida on vahepeal lahti võetud ja uuesti kokku pandud.
Matmisviisid
Laibamatus
Põletusmatus
Mumifitseerimine (külmas, niiskes keskkonnas(turbarabas, soolaukas ->õhuvaene), kuumas kliimas tekkimine, sest sellistes kliimades ei paljune bakterid , kes kõdunemist tekitavad). Tartus on Egiptuse lapsemuumia, mis on ligi 4000aasta vanune. Ülikooli muuseumis Preester Nikolai Tartu Uspenski kirikus. Kõige kuulsam muumia on Moskvas tegutseva Ravim - ja Aromaatsete Taimede Instituudi Lenini muumia.
Majandusliku tegevusega seotud muistised
Tulekivikaevandused
Soolakaevandused
Rauasulatuskohad
Muistsete põldude jäänused jne.
Kultuslikud muistised
Ohvikivid (liukivid – neljapäeva kuupaisteööl, kui naine laseb palja tahumiku peal liugu, siis pidi laste saamine kindel olema), kultusekivid
Pühad puud ja hiied (ohvripuud)
Pühad veekogud (ohvriallikad, silmaallikad, hiieallikad,viinaallikas[7 allikat], õlleallikas [1 allikas], jõed, järved)
Ohvriaiad, ohvrikaevud jne.
Liiklemisega seotud muistised
Irdmuistised – üksikesemed, mida väga sageli leitakse.
Peitleiud - aadred
Acheuli
kultuuris õpiti ka juba pihukirveid teritama . See on homo erectuste
aeg ja 400 000 aastat eKr on märke esimesest tulekasutusest.
Kuidagi ei ole võimalik selgeks teha, kas tuld osati süüdata ise,
või hoidi tuld, mis oli tekkinud loodusjõudude tagajärjel.
Moustier’i
kultuuris on kasutatud Levallois’i tehnikat – tulekivi küljest
löödi ära kettakujuline kild, sellest omakorda löödi veel kilde
servadest ära. Kui võrreldi neandertallaste ja mitteneandertallaste
luustikke, siis avastati, et enamus neist on olnud paremakäelised, kusjuures parema käe lihased on olnud umbes 50% tugevamad, kui
vasaku käe omad. Tänapäevainimestel on ka parem käsi enamasti
tugevam, kuid vaid umbes 10-15%. Neandertallased on tuld kasutanud
rohkem kui homo erectus, sest nad elasid jää ajal ja ilma tuleta
oleks olnud võimatu ellu jääda. Tulel oli ääretult oluline
tähtsus, sest ta andis sooja, teda kasutati toidu valmistamiseks.
Kui kliima oli karmim , siis ellu jäid ainult need inimgrupid, kes
suutsid tuld koguaeg elavana hoida.
kui ise ei osatud veel tuld teha, siis oli vaja piisavalt
küttemateriali.
Kostenki kultuur ja asulad
venemaal
300 000
– 10 000 a eKr on palju sellised asulaid, mille elanikud on tegelenud peamiselt mammutite küttimisega. On saanud kõvasti liha
süüa ja ka on ära kasutanud kõikvõimalikud saadused. Peeter I
lasi kõik eriskummalised asjad enda juurde tuua. Siis ta vaatas neid
ja tal oli pilt täiesti selge
mammuti jäänused olid Makedoonia Aleksandri elevandi jäänused.
Suurimas asulas on 200-300 inimesi. Prantsusmaal on näiteks jahitud
suurel hulgal metshobuseid.
Sungir-hilispaleoliitiline asula
ja kalmistu Vladimiri lähedal Venemaal
Seal
on hilispaleoliitiline kalmistu ja asula. See on ala, kus kunagi elas
soome-ugrirahvas merjalased. Sealt on leitud ühe mehe ja kahe lapse
matus. Sellele mehele on hauda kaasa pandud umbes 5000 mammuti
kihvast valmistatud helmest, need on olnud kinnitatud ta riiete
külge. Helmeste asendite järgi on võmalik selgeks teha ka tema
riietus. Kaks last – 10aastasele poisile on kaasa pandud mammuti
kihvast valmistatud 242cm pikkune oda, 350 hammasripatsit, 7aastasel
tüdrukul 5200 mammutiluust helmest.
Mammutiluust
helmed – ühe helme tegemiseks kulus mitu tundi. Kust said lapsed
nii palju helmeid? Tõenäoliselt on juba hilispaleoliitikumis mingid
märgid sotsiaalsest diferentseerimisest – keegi töötas kellegi
heaks.
Paleoliitilise kunsti leiukohad
Kunstiteoseid
on kahte tüüpi: koopamaalingud ja naise kujud. Kusjuures need on
enamasti tehtud luust , savist või kivist (naisekujud). Kujudel on
väga palju sarnaseid jooni. Neid on hakatud nimetama ka Villendorfi
Veenusteks – tegemist on väga lopsakate vormidega naistega .
Rõhutatu on rindu , kõhtu ja puusi, samas aga käsi, jalgu ja nägu
pole enamasti töödeldud. Sellised kujutised on oma olemuselt paelunud nii arheolooge ja kunstiajaloolasi.
Naistel
oli erilin tähendus – mitte ainult seepärast, et nad tegelesid
ka teatud toiduainete kogumise eest, vaid selle pärast,et nad on elu
edasi kandjad.
Koopamaale on leitud mitmekümnest kohast. Koopamaalid said laiemalt tuntuks 19ndal sajandil (Altamira). Aga siis selle avastaja üritas tõestada,
et need maalid on väga vanad, aga tolleaegsed teadusmehed ei uskunud
seda. Koopamaalid paiknevad tavaliselt kõige kaugemal ja tagumises
sopis ja enamasti pole sinna ka korralikku sissepääsu. Kasutatud on
musta, punast ja valget värvi.
Lascaux koobast hakati kohe turiste sinna laskma ja raha teenima . Inimeste
hingeõhk + bakterid hakkasid tekitama seintele vetikaid, mis õgisid
maalinguid. Kümmekond aastat tagasi pandi uus ventilatsioon ja
pärast seda hakkasid seened ja bakterid väga võimsalt vohama.
Selle koopaga on väga tõsiseid probleeme olnud.
Joonised
on tehtud mingi tõrviku all. Need on koobaste kõige kaugemates
soppides, kuhu päevavalgust ei ulatunud. Kehv valgustus heidab varje , leek liigub ja tänu sellele tekib optiline illusioon , et
sentel olevad loomad ka liiguvad.
Koopamaalingud
on tehtud valdavalt naiste poolt. Paljudel maalidel on kujutatud ka
inimese käsi, mis on naiste omad – sõrmede järgi tehakse
kindlas. Naistel on nimetissõrm ja neljas sõrm (sõrmuse sõrm)
enamvähem ühe pikkused. Samas ei saa aga kindlaks teha, et käejälgi
on teinud sama inimene, kes maalid.
Paleolootikumi lõpu ja mesoliitikumi kultuurid Põhja-Euroopas
Jääajad
Jääaeg
on täiesti normaalne nähtus, praegu elame jääaja vaheajal. Räägitakse küll palju kliima soojenemisest, kuid liigume siiski
pigem jääaja poole. Uus jääaeg on ennustatud uuesti tulema 10 000 aasta pärast. Viimane jääaeg mõjutab meie loodust siia maani .
Siiani toimuvad protsessid, mis on märgid kunagisest jääalast –
voored, künkad, rändrahnud, jõgede ürgorud jm.
Joonis
1 Jääajad
Kui
jääaeg algas, siis muutus kogu Euroopas kliima tunduvalt karmimaks,
suur ala oli kaetud päris jääga (Eesti territooriumil võis jää
paksus olla ligikaugu 1-2 km). Kliimavööndid asusid ka lõunapool,
mäestikute aladel tekkisid ka suured liustikud.
Jääkiht
mõjutas tänapäevast loodust sellega, et kuna jää on raske ja maa
pind oli elastne, siis nüüd maapind tõuseb tasapisi (Loode-Eestis
on maapind tõusnud umbes 70 meetrit ja tõus jätkub tänapäevani,
praegu 3mm iga aasta). Seoses sellega suuremate järvede põhjakallas
tõuseb tunduvalt kiiremin ja vesi langeb lõunapoole. Peipsi järv
on liikunud veidi lõuna poole, sest põhjakallas on kiiremini
tõusnud. Omal ajal mõjutas jääaeg ka inimasustust – inimesed
elasid peamiselt Lõuna-Euroopas.
Jääaegade
perioodilise kordumise kohta pole otsest teooriat välja toodud,
samas aga on toodud välja erinevaid võimalusi (maakera pooluste nihkumine , vulkaanipursked jms).
Varasemal
jääajavaheajal on olnud ka inimasustust. Lääne Soomes asub koobas
Susiluola. See otsustati ära puhastada ja teha turistidele
vaatamisväärsusesks. Kui aga hakati mulda ja setteid välja vedama,
avastati koopa pinnalt kivikilde ja söetükke, mille kohta pakuti
välja, et järkus on seal olnud enne viimast jääaega inimasula
(neandertallaste asula). Need dateeringud, mis tänu nendele setetele
oli võimalik teha, pakuvad isegi 130 – 110 tuhat aastat tagasi.
Eestist pole võimalik taolist koobast leida, sest graniiti meil
pole, meie kruusad ja liivad on tekkinud viimase jääaja tulemusel.
Viimasest
jääajast alates on olnud kliima muutused väga suured. See on
mõjutatud olnud Läänemere kohal olnud veekogust – Balti
jääpaisjärv. Millalgi toimus järsk külmenemine (kestis umbes 500
aastat) – võib-olla on see seotud olnud suure jäämassi
sulamisega, mis võis mõjutada Golfi hoovust. Järkjärgult jää
taandus loode poole ( Skandinaavia ). Pärast Balti jääpaisjärve
toimus Billingeni katastroof
(8213 või 9600 eKr). Meri kadus ära – kui jää sulamine jõudis Billingeni mägede juurde,
siis ta murdis Atlandi ookeanisse välja ja Balti paisjärv voolas
tühjaks. Kujunes Joldia meri, kuna oli ühendus ookeaniga, siis vesi
oli tunduvalt soolasem.
Järkjärgult
hakkasid inimesed liikuma põhjapoole (Hilispaleoliitilised kultuurid
19 000- 9500 eKr). Kui jää taandumine oli lõppenud, siis algas
uus periood – keskne kiviaeg ehk Mesoliitikum .
Madleine
kultuuri kuuluvad paljud koopamaalingud ja tõenäoliselt on selle
kultuuri elanikkond liikunud ka põhjapoole ja sellest kujunenud Hamburgi , Ahrensburgi ja Swidry kultuurid.
Kas
eestimaalased tapsid Euroopa viimased mammutid ?
Aegade jooksul on teateid,
et Eestist on leitud 26 mammuti luud ( kihva /hammast). Samuti on
leitud 2 luud, mis pärinevad karvaselt ninasarvikult. Kõik need on juhuleiud . Kümmenkond aastat tagasi, siis kui süsinikumeetod oli
edasi arenenud ja seda oli võimalik kasutada ka väikese luutüki
dateerimiseks, siis Soome mõned uurijad olid huvitatud kui vanad
need leiud on. Tehti kindlaks, et need luud on (kõige hilisem)
leitud Põltsamaalt ja võib dateerida 9600 eKr. Samal ajal oli
avastatud ka asulakoht Pärnumaal Sindis. Pulli oli 9000 eKr.
Euroopast pole varem leitud nii hiliseks dateeritud mammuti luid nagu
seda oli 9600 eKr. Paar aastat tagasi võtsid Saksa uurijad Läänemere
maade mammutiluud ette, kuna Läti ja Leedu leidu polnud veel
dateeritud, siis võeti ka neist proove. Selgus, et üks Kuramaalt
leitud mammutiluu oli ka päritud umbes 10 500 a eKr. Selleks,
et rääkida siinsete esimeste asukate kui mammutiküttide
tegevusest, peaks kuskilt välja tulema selline leid, kus oleks mitu
mammuti luud koos, kuid praegused leiud on ainult üksikud, mis ei
anna mingit kinnitust. Praegustel andmetel on viimane mammut Siberis
välja surnud 1700 eKr.
Kultuurid mesoliitikumis
Põhja-Euroopa
kultuurid võivad olla kujunenud Swidry kultuuri baasil (Kunda(9000
eKr), Butovo, Veretje ja Suomusjärvi).
Võib
öelda, et Eestis võis tekkida kultuur 11 000-9000 eKr. Kunda
kultuur hõlmab kogu Eesti kesmise kiviaja e mesoliitikumi (9000 –
5000 eKr). Kogu seda aega on nimetatud Kunda kultuuri ajajärguks.
Kunda kultuu oli ka esimene, mis leiti. Tänapäevaks on Kunda
kultuuri asulakohti leitud juba 200, Pulli on kõige varasem ja Kunda
on kõige tuntum.
Joonis
2 Asulapaigad Kunda kultuuris - nelja tuhande aasta asulapiagad.
Sõltuvalt
aastaaegadest muudeti ka oma asupaika. Suuremad asulad olid
loomulikult veekogude ääres. Paraku pole aga tänapäeval nii häid
võimalusi, et saaks kindlaks teha, et mingis kohas elati nii pikka
aega ja teises naa pikka.
Kõige
põhjalikumalt on uuritud Pulli asulakohta, mis leiti 1968 a.
Kunda
Lammasmägi oli väike küngas, mis oli paar meetrit üle veepiiri.
Suur osa leide , mis on Kundas toimunud kaevamistel avastatud, on
osaliselt Lammasmäelt, kus rahvas elas aga huvtavamad leiud on olnud
kunagise järve põhjast (ahingud, harpuunid, nooleotsad).
Kiviaegsetes
asulakohtades on alles enamasti kivihunnikud, kus on tulejäänused
(söetükid jms), teiseks võimaluseks nende kivikuhjatised polnud
ainult enesesoojendamiseks vaid seal sai ka liha küpsetada. Teine
võimalus, et kuumad kivid aeti auku, peale panid mullakiht, sinna
peale liha, jälle väike mullakiht ja sinna peale lõke. Kiviaja
uurijad on arvanud, et kiviajainimesed elasid püstkodades, kuid
märgid viitvad, et elamised on olnud pikliku muna kujulised . Samas
aga pole see ka kindel.
Arheoloogilises
aines domineerivad luust ja sarvest esemed. Muuseas need on kõige
tüüpilisemad Kunda kultuuri esemed. Eesti looduses leidus tulekivi
vähe ja seeõttu seda ei saadud kasutada, seega tehtu harpuune,
nooleotsi ja ahinguid luudest ja sarvedest.
Ajalooõpikutes
tuuakse võrdlusi, et Eesti alal elanud inimesed on kultuuriliselt
maja jäänud (Egiptuses püramiidid, Eestis aga metslased). Kunda
kultuuris olid olemas ka lihvitud „kivi“kirved ( talb ). Kui
vaadata naabermaade kultuure,siis lihvitud kiviriistad ilmuvad alles
neroliitikumis. Kundakultuuris aga on lihvitud riistad olemas juba
mesoliitikumis.
Pullis
kaevates on tulnud välja ka tulekiviesemeid, kuid nad on pisikesed
ja jäävad 4cm piiresse. Pulli asulasse on tulnud tulekivi toonud
lõuna poolt tulnud inimesed.
Pulli
asulas domineerivad kopra ja põdra luud. Sindi-Lodjas aga metssead ja viigerhülged.
Vaimen kultuur Kundas
Vaimse
kultuuri kohta on ettekujutus kasin, teatakse küll 200 asulat , kuid
sellest ajajärgust on leitud ainult kaks matusepaika Kivisaare
(Võrtsjärvest põhjapool) ja Veibri ( Ihaste lähedal). Veibrist on
leitud vaid ühe naise ja ühe lapse matus. Pikka aega peeti
kahtlaseks, kas Kivisaare on ikka mesoliitikumi kalmistu. Kivisaare
puhul võib kõnealla tulla, et Kivisaare võis olla saar Võrtsjärve
keskel.
Lätis
Zvejnieki kalmistu on Kunda kultuuri kõige surem kalmistu (300
matust) Lätist. Seal on väga hästi säilinud nii luustikud kui ka koljud ja nende põhjal on tehtud ka rekonstruktsioone.
Veidi
on ka Eesti territooriumilt Kunda kultuuri kunstipäraseid leide
välja tulnud. Kusjuures peab mainima, et kõigi esemete kuulumine
kunstiteoste hulka pole kindel.
Maailmapildist
Mailmapildist
annavad ettekujutse ka mõningad teised leiud. Kõige paremad on
haualeiud, kaasa pandud üksikud tööriistad ütlevad, et
ettekujutus surmajärgesest elust on täiesti olemas. Huvitavaid
tähelepanekuid on tehtud ka tänapäeval Läänemere maade inimeste
põhjal. Nimelt Läänemeremaad asustati enamvähem üheaegselt ja
ühe rahvastiku poolt. Kõige kummalisem on see, et just see territoorium on see, kus on inimestel nahk kõige heledam ja kus
leidub kõige rohkem blondiine. Lisaks sellele on iseloomulik
heledasilmsus. Blondid tekkisid mitmete mutatsioonide tagajärjel
10 000 aastat tagasi. Ellu jäämine sõltus väha palju
jahisaagist. Kui esialgu oli blondiine vähe, siis ehk hakkasid nad
meestele meeldima ja jahisaak toodi esmajärjekorras blondidele ja
sinisilmsetele. Samas pole võimalik kindlaks teha, kas see ka paika
pidas. On ka tänapäeval uuritud Eurooplaste eelistusi, üle poole
meestest eelistab siiski tumedapäiseid ja punapäiseid.
Joonis
3 Eurooplaste pigmentatsioon
Joonis
4 Eurooplaste silmavärv
Eutoopa vanemate kultuuride etnilise päritolu probleemid
Sageli
on lähtutud tänapäevasest Euroopa situatsiooni. EU on vähemalt
keelkonade poolest väga ühte – 95% inimestest räägib
indo-euroopa keeli. Nende kõrval on olemas ka soome-ugri keeled 23
mijonit kõnelejat. Umbes 1% EU inimestest räägin turgikeeli.
Lisaks sellele on veel üks „müstiline“ keelkond – baskid .
Indoeuroopa rahvaste päritolu
teooria
- Kurgaanide hüpotees – Marija Gimbutas alustab kurgaanidest, mis kuulusid rändkarjakasvatajatele. Umnes 2200 eKr oli ääretult pikk kuiva kliima periood, siis see piirkond ei suutnud neid elanikke ära toita ja siis olevat nad asunud laiali. Tegemist on hüpoteesiga ja kas seda uskuda tasub on ise asi.
- Anatoolia hüpotees – Colin Renfrew
- Balkani hüpotees
- Väike- Aasia hüpotees
- Lõuna- Kaukaasia hüpotees
Soomeugrilaste kujunemine (nn
keelepuu teooria järgi)
Alates
19ndast sajandist üritati tegeleda keelte ja rahvaste kujunemise
probleemidega. Soomeugrirahvad võisid tulla tänapäevastele aladele
kuskilt Siberi piirkonnast . Üldiselt on nii, et 19nendal sajandil
tegelesid rahvaste päritolu uurimisega eelkõige keeleteadlased.
Keeleteadlased kasutasid sel ajal käibel olevaid keeli, võrdlesid
neid, vaatasid nende sugulussuhteid, sest keelt on peetud alati väga
oluliseks iga rahva ja rahvuse tunnuseks. Need kes räägivad ühte
keelt, kuuluvad ka tavaliselt ühe rahva koosseisu. Üritati teha
spekulatiivseid oletusi, et kaks keelt, mis on suhteliselt lähedased,
siis need on hiljem eraldunud. On väga keeruline paika panna aega,
millal võis siis üks keel teisest lahkneda. 19ndal sajandil olid
need võimalused väga kasinad, isegi tänapäeval on keelte
lahknemist keeruline paika panna.
Võib
öelda, et 19ndal sajandil pakkusid ka arheoloogid välja, et see
keel võis olla selle rahva keel. 1920-30ndatel aastatel leidis aset
rahvuslik tõus, siis üritasid ka arheoloogis vähehaaval paika
panna kaugeid esivanemaid ja kultuure. Sel ajal hakati omistama rahvastele väga vanu kultuuri. Sageli olid need lihtsalt hüpoteesid,
mida oli väga raske kinnitada. Fosinna teooria.
Arvati,
et oli mingi piirkond, kust liiguti laiali ja ajapikku lihtsalt
kontakt kadus ja seeläbi tekkisid keeled. Arvati, et mingil hetkel
olid mingi keele kõnelejatel soodsad ajad, nad paljunesid, otsisid
uusi asualasid ja olid seejuures ka väga sõjakad. Seeläbi suutsid
nad edasi liikudes varasemad hõimud ära assimileerida. Ühtteist ka
laenat aga sellegi poolest on need keeled kujunenud ka küllalti
erinevaks. 19ndal sajandil leiti ka, et soomeugrikeeled on tekkinud
kuskil Uuralite lähistel ja seal siis hakatud edasi liikuma mujale.
Kuna 20ndatel -30ndatel aastatel sellega tegeleti ja pandi paika ka
esimesed hüpoteesid. Üldiselt oli nii, et 19- 20ndal sajandil
joonistati keelepuumudeleid. See tähendab seda, et ühe koha peal on
tekkinud mingi keel, sealt on inimesed asunud laiali ja sellest on
tekkinud uued keeled.
Eeestlaste kujunemise teooria 1950. aastatel
Selle
teooriaga tegelesid tolle aja päris juhtivad spetsialistid. Hiljem
on hakatus seda nimetaka ka kiviaegse kolme suure rände teooriaks.
Esimene
arheoloogiline kultuur oli Kunda kultuur, selle asukad jõudsid siis
pärast viimast jääaega. See hõlmas nii Eestit, Lätit, Leedut,
Soomet ja Lääne-Venemaad. Arvati, et Kunda kultuuri esindajad
polnud soomeugrilased – nad olid esimesed hõimud, kes Euroopas
elasid ehk protoeurooplased. Paul Ariste leidis isegi mõningaid
sellised sõnu eesti keeles, millel on sarnasusi mõnede indoeuroopa sõnadele, kuid mis pole tüüpilised indoeuroopa sõnad, seega ta
pakkus välja, et sellised põhimõisted võisid kõlada ka
protoeurooplaste suudes ja hiljem on need sõnad siis laenatud. Need
on üsnagi olulised mõiste näiteks: meri, mägi, oja, mets jt. Kahtlemata on nad tähtsad ja olulised, eriti neile kes elavad
loodused. Lisaks sellele leidis ta ka kalade seas: haug, siig , koha
ja veel: eile, häbi, must. Tänapäeva keeleteadlased sellist
vaimustust ei jaga ja pole nõus, et need olid protoeurooplaste
keelest tulenevad sõnad. Tol ajal arvati, et Kundalased on siia
jõudnud lõuna poole. Hiljem leitud Pulli küla tõestas, et nad on
siia saabunud lõuna poolt, just tulekivi olemasolu tõttu. Kunda
kultuuri ajast on meil paraku aga väga vähe andmeid. Tõsi, Lätis
on üks kalmistu, millest on välja kaevatud üle 300 luustiku, Kunda
kultuuri kalmistu, elanikud olid europiidse rassiga. Mõningatel oli
ka kergeid mongoliidseid jooni.
Tamula
järve kalda pealt leiti ühe naisterahva kolp ja hiljem on välja
tulnud ka jääpuuraots, mis on iseloomulik Kunda kultuurile . Leiti,
et tõenäoliselt kuulus kolp kunagi järve uppunud naisele – naise
vanus on 6000-5000 eKr. Sellest inimesest on tehtud ka
rekonstruktsioon.
Tüüpilise kammkeraamika kultuur
See
on levinud veel laiemal alal kui Kunda kultuur – Loode-Venemaa,
Soome, Eesti, Läti. Volga ja Kama piirkonnas on veel palju kultuure,
millel on kammkeraamika kultuuriga sarnasusi. Võiks öelda, et kui
seda piirkonda vaadata (Põhja-Venemaa ja Läänemere maad), siis
hilisemal ajal pole olnud sel ajal nii sarnaseid kultuure, kui seda
oli tüüpilise kammkeraamika kultuuri ajal.
Nöörkeraamika kultuur
Levib
3000eKr väga laialdasel alal. See territoorium, kus ta on välja
kujunenud, siis seda on kujutatud väga laia alana, kust nad asuvad
veel rohkem laiali. Nad on juba põlluharijad ja karjakasvatajas.
Juba sel ajal seostati neid indoeurooplaste laialiasumistega –
indoeuroopa päritolu hõimud, kes asustavad Põhja-Euroopa. Porbleem
tekib selles, et miks on juba Baltikumis nii suured keeleerinevused.
Eesti ja liivikeel on soomeugri keeles, aga läti ja leedu keel on
indoeuroopa keeled. Seal, kus olid kesisemad maaviljelemisalad, jäid
domineerima soomeugrilased ja seal, kus olid paremad pinnased , seal
seadsid end sisse indoeurooplased .
Kõige
paremini säilinud soomeugrilased on pärit Lapimaalt, kammkeraamika
kultuur jõudis ka Lapimaale. Nad läksid ja jõudsid küllalti
kaugele põhja ja õppisid sealseid loodusressursse kasutama –
õppisid põhjapõtru kasvatama, taimi tundma jne.
Rahvaste etnogeneesi uurimine
alates 1990natest aastatest – interdistsipolinaarne
- Keeleteadlsed
- Arheoloogid
- Geneetikud rahvaste juurdte otsimisel :
- Võrdleva DNA teatud punktis esinevat varieeruvust (meestel uuritakse Y-kromosoome ja naistel mitokondriaalset DNA-d) ja määravad selle põhjla rahvastevahelise sugulusastme.
- Keskmisi mutatsioonikiirusi kasutades arvestavad aega, mil võis toimuda teatud rahvaste lahknemine.
Interdistsiplinaarne
uurimine on muutunud ainuvõimalikuks meetodiks . Lähenemisviisid
kajastuvad väga hästi ka „Eurooplaste juured“ raamatus, mille autoriks on Kalevi Wiik . Selles kajastub väga selgelt uus
lähenebmine Euroopa muinasajale. On arvestatud keeleteadlaste,
geneetikute ja arheoloogide uurimiste andmeid. Kõige suurem
tähelepanu on pööratud soomeugri rahvastele. Ta on koondanud
sellesse raamatusse palju illustreerivat materjali. Selles raamatus
kajastuvad ka väga hästi uuemad-üldisemad seisukohad rahvaste
kujunemisest. Kui varasemal ajal rõhutati rahvastiku rännet –
ümberasumist- siis tänapäeval on leitud, et paljud rahvad võivad
olla tunduvalt kauem ühel paigal. Soomeugrilaste juures on välja tuldud hoopis teistsuguse mudeliga.
Soomeugrilaste uus teooria
Keelepõõsa
teooria (keeleteadlaste termine) – kui jää siit
taandus, siis soomeugrilased asusid laiali (see rahvastik , kes
asustas kogu jääst vabanenud ala). Seda võib kujutada põõsana,
et ühest kohast lähevad kõik harjud korraga laiali ja seejärel
tekivad lahknemised/hargnemised.
Arheoloogid
on hakanud seda nimetama kiviaegseks üheks suureks
rahvastikurändeks. Kunda kultuuri elanikud tulid siia elama ja
jäid siia domineerima. Korinjaki kultuuri ajal olid siin levinud ka
neandertallased, kuid neid oli vähe ja nad elasid vaid mõnedes
piirkondades ja surid õigepea välja. Tol ajal pidi siin olema mingi
Eurooplaste kultuur, kuid seda mis rahva esindajad nad olid, on väga
raske kindlaks teha. 22-20 000 aastat tagasi oli kliima jälle
suhteliselt karm ja sel ajal korinjaki kutluuri pidi laiali asuma.
Neist säilis kaks-kolm piirkonda(refuugium), kus suudeti ellu
jääda kõige karmima kliima ajal. Seejärel hakkas kliima taaskord soojenema ja jääaeg lõppema. Kui jää taandus, siis teatud aja
möödudes hakkasid jääst vabanenud aladel kasvama taimed ja elama
loomad ja nende järel ka inimesed.
Soomeugri
rahvad on kahtlemate Euroopa kõige põlisemad rahvad ja
indoeurooplased on saabunud tunduvalt hiljem. Kultuuride erinevus
sõltub väga palju kohalikust toorainest.
Neoliitikum – neoliitiline revolutsioon . Suurem osa euroopa muinaskultuuride
uurijatest on veendumusel, et levib maaviljelus . Maaviljelus ja
koduloomapidamine andis inimestele regulaarset toitu.
Küttidel-kalastajatel mängid väga suurt rolli õnn – kas saadi
kätte midagi või ei. Maaviljelusest ja koduloomadest elatuv hõim, temal oli olemas olulised toidutagavarad. Kusjuures on tehtud
umbkaudseid arvestusi, et põlluharijatel ja loomapidajatel oli
enamasti tunduvalt rohkem toitu (neil olid toidutagavarad) 50korda
rohkem. Maaviljelus toob kaasa väga suuri muutusi inimeste elus –
need kes hakkavad sellega tegelema, muutuvad paikseks ja jäävad kodude , karjade lähedusse. Rahvaarv kasvab ligi 100 korda suuremaks,
kui seda oli küttide-kalastajate arv. Lisaks sellel on arvatud, et
kuna põlluharjad olid ka nende hõimude seas, kes tegelesid veel
küttimise ja kalastamisega, austatud ja auväärsed. Seetõttu peeti
ka nende keeli väga oluliseks. Mitmelgi puhul võisid need
kütid-kaastajad üle minna hoopis uuele keele, mis oli „edukate“
hõimude keeleks .
Viljelusmajandus ehk
indoeurooplased
Viljelusmajandusega
tegelejad ka rändasid, sest nende arv kasvas. Seda seetõttu, et oli
vaja hankida uusi põllu- ja karjamaid. On arvestatud, et kui
Balkanilt jõutakse Inglismaale , siis see võttis umbed 4000 aastat.
Leviti iga aasta umbes 1km. Geeniuuringute ja arheoloogide
seisukohalt oli viljelusmajandus oli levinud keskeuroopasse (B1 vt kaarti ). Kollasele alale ei levinud viljelusmajandus rahvarändena
vaid kultuurina. Nöörkeraamika kultuur oli seotud
viljelusmajandusega. Samas aga arvati, et nöörkeraamika kultuur on
siia levinud kultuurilaenuan.
On
probleem, miks enamikes nöörkeraamika kultuuri piirkondades
räägitakse praegu indoeuroopa, mitte soomeugri keeli. Arvatakse, et
paljud rahvad võtsid omaks maaviljelejate keele, sest see oli
„eduka“ rahva keel. Lähiajaloost on ka väga häid näiteid,
kuidas on võetud omaks mingi teien keel – Eesti keskaegsetes
linnades võeti näiteks omaks saksa keel.
Kui
vaadata tänapäevarahvaid, siis on palju rahvaid, kes on läinud üle
hoopis teisele keele. Põhjapoolsed soomeugrilased jäid oma keelele
kindlaks. Soomeugri rahvaid jäi rohkem alles kui baskirahvaid. On
arvatud, et indoeuroopa keeltes on ka soomeugri keele mõju.
Kaart
55 näitab, et indoeuroopa keeled on liikunud neljas koridoris .
Skandinaavia koridoris levis germaanikeel ja balti koridoris suutsid
hõlvata ainult Läti- Leetu alad, põhjapool jäi domineerima
soomeugri keel. Slaavirahvad eraldusid indoeuroopa keeltest kõige
hiljem. Slaavistumine toimus tunduvalt aeglasemalt kui teistes
piirkondades. Tänapäeval järkjärgult ilmub igasugu uusi andmeid,
eriti huvitavad on geneetikute uurimistuleused. On avastatud, et
Euroopa meestel on selline haplotüüp, mis on iseloomulik lähis-idas
elanud maaviljelejatele, samas aga on Euroopa naisliini pidi geene,
mis on pärit kohalikelt korilastelt. See vihjab sellele, et naised
võisid eelistada lõunapoolt tulnud viljelusmajandusega tegelenud
mehi, mis ona loomulik, sest nad suutsid ka kindlasti peret paremini
toita. See vihjab sellele, et paljud kultuurinähtused ei levinud
vaid kultuurilaenudega vaid ka rahvastikurännetena.
Pronksiaeg
Pronksesemete
hulgas donimeerivad kirjved. Tõenäoliselt oli neil ka mingi oluline
tähendus
Noorem pronksiaeg
Ilmub
palju uut tüüpi muistiseid. On leitud viis linnust, mille ümber on
olnud kindlused. Kolm neist asuvad Saaremaal ja kaks põhjarannikul.
Iru
Linnapära – rahvapärane nimetus, mis pärineb hilisemast ajast.
Pirita jõe kaudu on ta ühendatud merega. Iru kindlustuse asula
hoone juures on näha, et ehitati juba rõhtpalkhooneid – katus
toetus seintele. Selline elamu peab väga hästi sooja. Pronkskirvega
on võimalik maha raiuda juba jämeidaid puid, seetõttu hakati
ehitama ka selliseid maju. Inimesed on elatist hankinud
maaviljelusega, samuti on leitud ka loomade jäänuseid, kelle huls
valitsevad kitsed ja lambad , kuid on leitud ka veiseid.
Kindlustatud
asulate kõige huvitavam leid on seotud pronksi valuga. Neis asulates
on intensiivselt tegeletud pronksist uute esemete valmisega. On
leitud palju pronksi valuvorme . Tõenäoliselt on pronksivaluks
kasutatud vanu katkisi pronksesemeid, mida on ka sisse ostetud.
Pronksesemete tegemiseks on toodud toorainet Lõuna-Skandinaaviast.
Eliidi
võimu kohta informatsioon puudub. Saaremaa ümbruskonnast pole
leitud väga tihedat pronksiaegset asustust, kuigi juba siis valitses
väga tugev sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus.
Üks
omapärane kindlustatud asula on Kaali järve ääres kraatrivalli
peal.
Kivikirstkalmed
on täiesti uut tüüpi kalmed. Senit unneme Eesti alal ainult
selliseid matusepaiku, kus surnud olid maetud maa sisse.
Kivikirstkalmed aga on maapealsed ehitised – maapealsed
hauakambrid. Nende konstruktsioon : ring ümber, keskel kirst millesse
on sängitatud mitu või üks surnud, seejärel on ringi ja
surnuvaheline ala täidetud kividega. Kivikirstkalmed pole levinud
üle Eesti, pigem Põhja- ja Lääne-Eestis. Laevkalmete puhul on
saadud ilmselt eeskuju skandinaavlastelt ja neid leidub Saaremaal
Sõrves ja Harjumaal Vaos . Pronksiajal on kultuurisidemed muutundu
tunduvalt tihedamaks. Antud matusepaigad pole aga tavalised , neil on
olnud olulisem tähendus.
Hakati
tahuma puid, millest sai ehitada paadi või laevataolist asja.
Skandinaaviast on teada pronksiajast ka kaljujooniseid ja neil esineb
ka pilte laevadest. Seega võib arvata, et siis hakkas Läänemerel
ka laevaliiklus.
Lohukivid – neil on väikesed kuni kümne sentimeedtrise läbimõõduga
lohukesed. Eestis on neid teada juba üle 1750. Neid esineb kõige
rohkem Põhja-Eestis.
Maastikule
hakkavad ilmuma põllukividest kuhjatud hinnikud. Kõige vanemad
muinaspõllud on avastatud Tallinna küljealt Saha loolt.
Peamised
pronksiajal kasvatatud tervailjad olid oder, nisu ja kaer. Antud
viljadest tehti õlut. Pronksiajast on teada, et õlle tegemiseks
kasutati kõige enam otra, siis sellest ajast ongi jäänud
traditsiooniks, et tehakse odraõlut. Õlut tarbiti teatud puhkudel.
Õlle ajalugu on päris palju uuritud ja esimesed kindlad märgid
õlle olemasolust Mesopotaamias ja Egiptused 4000a eKr.
Vajangu
pronksmõõk – kasutatud pulmadel tseremoniaalesemena.
Pronksiaeg
on ääretult uhke ajajärk, kuid parakui kõiki detaile tema kohta
ei tea ja ei tunne.
- Vainim meteoriitrauast ese esineb ühes hauas Samarras (Põhja – Iraak ) – 5000 eKr.
- Üksikuid meteoriitrauast esemeid on leitud Lähis-idas muististes 4.-2. at eKr.
- Praeguseks on Maal avastatud kokku üle 200 meteoriidikraatri või nende rühma.
- Maale langenute seas on raudmeteoriidid (34%), kivimeteoriidid (62%) ja segameteoriidid (4%)
Sihote
Alin’i meteoriit
- Langes 12.02.1946 Venemaale Ida-Siberisse Vladivostokist 500 km põhjapoole Sihote Alin’i mäestiku alale taigas. 30 km pikkune suitsusammas. Killud langesid alae 12x4km
- Koostis: raud 93%, nikkel 5,9%, koobaltit 0,42% fosforit 0,46%.
Raua maaki leidub väga erinevates piirkondades. Eestis esineb soodes ja
järvesed soo- ja järvemaagina. Sellest on võimalik välja taandada
ka täiesti korralikku rauda. Raua taandamisele maagist on vaja väga
kõrget temperatuuri (vähemalt üle 1500 kraadi).
Raua
kasutamise juureson väga olulisel kohal hetiidid , kes õppisid
maagist rauda tootma ümbes 1500 eKr. Nad hoidsid neid saladusi
ainult enda teada. Tutanhamoni hauakambrist on leitud ka kuldesemete
juurest üksikuid raudesemeid – rauaga kaunistati kulda, sest kuld
oli palju tavalisem kui raud.
Hallstatti kultuuri (800-500eKr) valmistatud pronksmõõk sattus ka Eestisse.
Seega oli väga oluline kultuur raua levikul.
Johann
Georg Ramsauer kaevas ühest kalmistust välja 17 aasta jooksul
993 matsut (Hallstati kalmistu).
Kalmistute
lähedusest avastati ka Hallstatti soolakaevandus. Soolakaevandused
andsid ka selle piirkonna ülikutele head tulu, käigud võivad olla
isegi mitmesaja meetri sügavusel. Neid käike on uuritud ka
arheoloogiliselt ja sealt on saadud ka soolavaringu alla jäänud
kaevureid. Hallstatti keskuses on kirik, mida nimetatakse Beinhausiks
(luumajaks), kajastab palju hilisemat kultuuri. Nimelt on ta
mähedevahelises orus, ja selle kiriku riiulitel palju kolpasid.
Inimesed maetakse maha, 15 aasta pärast kaevatakse ta välja ja
hoitakse päikese käes, et luud ära pleegikd. Seejärel pannakse
kolmbad riiulitele (kaunistatakse ära, kirjutataks enimed ja sünni-
ja surma-aastad).
La-Téne kultuur 500 eKr –
ajaarvamise vahetus
Selle
kultuuri nimetus on tulnud ühest järvest veidi kõrgema liiva saare
järgi. Neuenburgi järvest leiti mitu huvitavat mõõka ja odaotsa.
Pärast seda, kui vesi oli uuesti normaalsele tasemele tõusnud, siis
Friedrich Schwab organiseeris allveearheoloogilised kaevamised. Ta
lasi ehitada paadid , millel oli põhjas klaas. On jäänud
mõistatuseks, kuidas mõõgad, odaotsad ja võrgud järvepõhja
sattudis. Hüpoteese on palju. Paljud neist on täiesti kasutamata.
On arvatud, et järve peale on rajatud kaubaladu .
Oppodiumite
kaitserajatiste konsruktsioonis on kasutatud küllaltki palju puitu.
Näiteks on oppodiumite väravate kontrukstioon huvitav – väravad
on viidud sissepoole, et sinna ette jääks mõnekümne meetri
pikkune käik. Selle taga on kaitsjad ja kui siiski tahetakse väravat
rammida, siis pealmise rõdu pealt saab neid kuidagi takitada.
Samuti
on täheldatud primitiivsete rauasulatusahjuse olemasolu.
Mitmepäevase põletamise juures saadi mõnisada gramm rauda. Ainus
võimalus, et üle 1500 kraadist temperatuuri saada, tuli pidevalt
lõõtsaga tuult andma.
Keldid
võtsid kasutusele rõngassärgid ja head kilbid. Ka muud relvad on
väga kvaliteetsel tasemel. Kasvõi kiiver, mille lael on kotka kujutis.
Eesti rauaaeg 500 eKr-1225
- Vanem rauaaeg 500 eKr – 450 pKr
- Eelrooma rauaaeg 500 eKr – 50 pKr– vastab La-Téni kultuurile. Üks osa kivikirstkalmeid, mis on olnud kasutusel eelrooma rauaaja esimesel poolel.
- Rooma rauaaeg 50 – 450
- Keskmine rauaaeg 450 -800
- Rahvasterännuaeg 450-800
- Eelviikingiaeg 600-800
- Noorem rauaaeg 800-1050
Kindlustatud
asjulad jäeti maha eelrooma rauaaaja lõpus. Rooma rauaajal toimuvad
muutused matustes. Kivikirstkalmete kõrvale hakkavad ilmuma
neljakandilised kalmed – tarandkalmed . Nad on sageli seotud
kivikirstkalmetega, mis viitab ülemikekule vanalt uuele
matmistraditsioonile. Matmispaigana on nad olnud kivikirstkalmed
kasutusel 800 – 1000 aastat. Üleminekul rauaajale toimub järks
langus – pronksil ei ole nii suurt väärtus, raud muutus
hinnalsiemaks. Võib arvata, et uus eliit hakkab võimu võtma ja
seetõttu hakkas looma oma matmistraditsiooni. Tekivad suhteliselt
korrapärasemad neljakandilised põllud. Isegi nende suuruses on
märgatud teatud seaduspärasusi. On oletatud, et need põllud võisid
olla maksustatud ja seetõttu olid nad ka kindla suurusega. Taolisi põlde on teada ka Britisaartelt, kus elasid keldid, siis on hakatu
neid nimetama ka keldipõldudeks.
Asulad
- Avaasulad
- Mäepealsed asulad
- Varased ringvallid
- Ringvallid kui pühapaigad? (Kaali, Võhma, Pidula)
- Ringvallid kui linnused? (Massu, Päädla, Lipa)
- Pooringvallid kui
Kaali
järve linnuse asula on väga omapärane. Seal võis elada pere (või
paar). Kui ta oli väga oluline pühakoht, siis võisid seal elada
inimesed, kes vahendasid elavaid inimesi „jumalatega“ning viisid
läbi ohverdusrituaale.
Rooma rauaaja kultuurid
Rooma
rauaaja muistised pärinevad enamasti kalmetest . Baltikum oli Rooma
jaoks tühine põhjamaa, aga millei pärast jõuab siia üksikuid
esemeid Rooma impeeriumi alalt.
Kui
vaadata arheoloogilist materjali, siis torkab silma, et Skandinaavias
on mitmeid Rooma provintsidest pärit importkaupa (eriti, mis on
seotud veini joomisega). Kuna nad üritasid germaanlastega hästi
läbi saada, siis kingiti neile veini ja veinijoomisrituaalide jaoks
vajalikke anumaid. Huvitav on see, et aga Läänemere idakaldal
sellised veinijoomisnõud puuduvad. Rooma rauaajal suhted
Skandinaaviaga katkevad. Kogu kaup, mis tuli, tuli tänapäeva Leedu
ja Läti kaudu. Kogu arheoloogiline materjal näitab seda, et sel
ajal oli Euroopas olnud väga tihedaid kontakte. Ka paljudes teistes
Kesk- ja Põhja-Euroopa maades on Rooma rauaaega väga korralikult
uuritud.
Pompei
See
on üks kahtlemata põnevamaid arheoloogia objekte. Tegemist on
linnaga, mis omal ajal tänu vulkaani purskele säilitas selle
situatsiooni, mis sel momendil seal oli. Pompei on objekt, mida on
arheoloogiliselt väga põhjalikult uuritud. Pompei hukkus 79.
aastal, ta mattus Vesuuvi tuhakihi alla, kusjuures see tuhakiht on
7-9 meetri paksune. Tänu sellele on seal all väga palju säilinud.
Praeguseks on umbes 2/3 sellest linnast välja kaevatud. Linnamüür
on olnud 3 km pikkune. Arheoloogidel on olnud võimalusi täpsustada
isegi seda katastroofi, mis seal aset leidis.
Kui
see vulkaan purskama hakkas, siis keegi ei osanud oodata, mis toimuma
hakkab, sest oli suur kõva mürin ja hakkasid kivid ja tuhk lendama.
Kusjuures tuhapilv kerkis 32km kõrguseni ja siis hakkas laiali
kanduma ja vajuma. Tuhka langes tunnis kuni 15cm jagu. Osa muidugi
põgenesid, aga koos tuhaga hakkas sadama ka kive ning need kes
põgeneda püüdsid, said tõenäoliselt kiviga pihta.
Mõned
hooned on ka nüüd turistidele avatud.
Joonis
5 hoone, mis tegutses bordellina
Pompeid
on nii võrd suures ulatuses lahti kaevatud, aga ükski hoone, mis on
kaua olnud maa sees vajab pidevat hoolitsust ja restaureerimist.
Pompes varises kokku nn gladiaatorite maja 6.11.2010.
Vesuuv
on tegutsev vulkaan, vulkanoloogid eeldavad, et varsti hakkab ta
uuesti purksama. Üldiselt ennustatakse vulkaanipurset ette nädal
aega. Vesuuvi ümbruskonnast evakueeriti 1944ndal aastal 12 000
inimest. Tänapäeval elab seal ala juba 700 000 inimest, keda
reaalselt nädalaga evakueerida pole eriti lihtne.
Eestist leitud esemed
Tartu
lähedalt Kavastust on leitud rooma rauaaegne pronkslamp. On selgunud , et sedatüüpi pronkslampe pole rohkem säilinud kui ainult
üks eksemplar. Selle uurimine veel käib.
Kalmed
Tarandkalmed
6-8m lai ja 8-10m pikk. Iseenesest tarandkalmed hakkasid levima juba
eelrooma rauaajal, kuid sel ajal olid nad väikesed ja
ebakorrapäraselt ehitatud. Kalmetesse on maetut 7-8 kuni
paarkümmend.
Põletusmatus
– lahkunu põletatakse tuleriidal kõigi riiete ja panustega, mis
kaasa pannakse. Põletusmatuse kohta on pakutud välja erinevaid
hüpoteese, miks inimesi põletati. Põletamise puhul peeti silmas
seda, et tõenäoliselt nii võiks surnu hing kehast kergemini vabaneda . Tarandkalmetes dimineerivad peamiselt ehted , tööriistu on
harva, vaid mõni üksik ning samuti puuduvad ka relvad. Selle
põhjuseks võib olla, et Roomlased arvasid, et elu pärast surma on
hästi tore. See kujutab endast mõnusat-lõbusat pidu rohke söögi
ja joogiga , tööd pole vaja teha ja ka sõidida pole vaja.
Tarandkalmeid
on leitud üle Eesti.
Väga
levinud on ka ripatsid ja helmekeed, samuti ka sõrmused ja käevõrud.
Paljud helmetest on läbi käinud ka tuleriidal ning praegu
kuldfooliumiga helmed enam nii ilusti ei sära, kui nad algselt
võisid seda teha. Kaelaripatsid viitavad kõige rohkem tollaegsetele
uskumustele. Rooma rauaajal on toimunud suur muutus – vormid on
tulnud kuskilt mujalt. Domineerima hakkavad geomeetrilised vormid
(ring, romb, nelinurk vahel isegi võib välja lugeda risti kujutist,
on ka ripatseid, mis meenutavad taevakehi -kuud). Sel ajal hakkavad
levima ka sõled. Need võivad olla väliselt väga erinevad. Seda
sõlge nimetatakse „kärbissõleks“. Ketassõled sümboliseerivad
otseselt Päikest.
Parempoolne
sõlg on Rooma rauaajal väga laialt levinud, svastika oli sel ajal
väga levinud. Ta oli 15nda sajandi matuse juures ilusti rinnale
asetatud. Kas võib olla sel ajal ehteid , mida pärandati põlvest
põlve ning pandi 1000 aastat hiljem kellelegi kaasa. Kui seda
lähemalt vaadata,siis tal on peal päris selged põlemisjäljes, mis
näitab, et see on olnud tarandkalmes aga mingil põhjusel on keegi
selle leidnud keskajal ning uuesti sõlena kasutusele võtnud.
Analoogseid
hoburaudsõlgi on leitud Eestist üle 15. Pole sugugi välistanud et
emailehteid on leitud Eestist juba üle 50. Sellest võib järeldada,
et osab meister võis neid teha siin samas. Samas pole need ehted
kunagi aga originaalid, vaid nendel on eelkäijaid naaberkultuurides.
Küllaltki
palju on leitud ka kaelavõrusid, mis on olnud Rooma rauaajal
ääretult tüüpilised ehted. Neid on tulnud välja kalmetest, kuid
ka omaette peitleidudena.
Kaelavõrudel
on pidanud olema mingi eriline tähendus. Nad pole olnud ainult ehted
vaid esemed, mida on kantud teatud rituaalide puhul või mis on omanud mingit teatavat jõudu. Kui omasid kaelavõrusid, siis see
andis sulle mingit võimu ja vähe. Skandinaavaiast on sellest ajast
mõningaid inimesekujuliste jumalate skulptuure, kellel pole riideid seljad , kuid neil on kaelavõrud. Joonis 6 peitleiuna leitud kaelavrõud Mustmättast
Kaali
kraatri ühe valli peal on kindlustatud asula, mille leiuaines on
enamasti pronksiaegne. Seal pole leide palju, võrreldes Asva või
Ridalaga. Seal on mõningaid hilisemaid leide, mis on näiteks Rooma
rauaajast. Sealt on leitud 2 hõbedast kaelavõru ja hõbedast
spiraalkäevõru. Hõbeehted võivad vabalt viidata sellele, et sel
ajal oli Kaali järv tuntud ohverdamiskohana. Kindlustatud asula
territooriumil võisid elada sellised inimesed, kes hoolitsesid
pühakoha eest ja viisid läbi rituaale.
Alulinna
lähedalt leitud peitleid, milles on sadakond eset. Osa neist on
pärit Rooma rauaajast. Sel ajal kui nad leiti, siis keegi seda üles
ei täheldanud, mis kust ja kuidas tuli. Need sattusid arheoloogide
kätte hiljem, kuid asukoht ja omavaheline seos pole teada. See leid
on oluline, sest nad on leitud soiselt alalt kraavi kaevamisel
leitud. Igal perioodil on seal läbi viidud ohverdusrituaale ning
pandud tolle aja kohta väga olulisi asju.
Alulinna
peitledude koha lähedal on üks linnus (Alu linnus). Ta asub soo
saarel ning kirjelduste järgi on tal madal kividest vall . Ta pole
teiste ringvallidega üldse sarnane.
Veekogudesse ja soodesse
ohverdamine
Veekogudesse ohverdamine on väga laialt levinud olnud ka Skandinaavias.
Veekogudesse ohverdati relvu ja tööriistu. Skandinaavia leiud on
väga põnevad, sest lisaks relvadele ja tööristadele on olnud seal
ka levinud inimeste ohverdamine nii vette kui ka soo laukasse.
Taolised soo ja rabaleiud on mumifitseeritud laipade puhul
registreeritud Skandinaavias ja mujal umbes 1000. Nede hulka on
arvestatud ka teated kirjalikest allikatest 17ndal-18ndal sajandil.
Kuna nad on väga hästi säilinud, siis nad on pälvinud ka suurt
tähelepanu. Rabas ladestunud turbasamblast eraldub huumushapet ja
see lagundab baktereid, mis võivad inimese keha lagundada. Kuna
järk-järgult vajub ta ka südavamale, siis tänu sellele sügavates
kihtides on ka hapniku puudus,siis ei saa ka ükski organism neid
laipu järada. Rohkem on neid laipu välja tulnud 20ndate sajandite
teisel poolel ning isegi veel 1950ndatel aastatel. Mumifitseerunud
laibad on säilinud väga hästi ja seetõttu on saanud ka kindlaks
teha nende elu ja surmaga seotud üksikasju. Üldiselt paistab nii,
et nad on tõneäoliselt ohverdatud, sest ei ole usutav , et kõik
need 1000 oleks kuriteoohvid. Neid on kägistatud, kõrisid läbi
lõigatud, mõningatel torkejäljed rinnus , kuid on ka neid keda on
kinni seotud. Küsimus on selles, kas ei võinud olla omal ajal
selline karistus kurjategijale. Neil enamasti mingeid panuseid kaasas
pole. Huvitav on vaadata kirjalikke allikaid. Näiteks Caesar on ära
märkinud, et Keldi jumalatele meeldisid ohvriandidena kurjategija ,
aga kui neid käepärast polnud, siis ohverdati ka süütuid
iniemesi. Vetteohverdamine komme jõuab meiealadeni Lääne poolt.
Tarandkalmete levik
Eesti
on ühtlaselt asustatud tarandkalmete poolt. Ida-Eesti on rohkem ja
Lääne-Eesti vähem. Läti tarandkalmed on üpris sarnased Eesti
tarandkalmetele. Läänemere Soome asustus on levinud Väina jõeni.
Virumaa
on Rooma rauaaja vältel üks tihemini asustatud piirkondi. Lisaks
paistab ta selle poolest silma, et seal on mitmesuguseid sõlgi ja
teisi ehteid leitud, mida mujal pole, aga mille tüübid on esindatud Ida- Preisimaal nt. Tõenäoliselt on virumaalastel korralikud
veesõiduvahendid, millega mandri lähedal liikuda . Võib-olla pole
sugugi võimatu, et Eesti, mida Rooma autorite poolt mainitakse on
eestlased. Üldiselt võib öelda, et enamus ehete lähtevorm tuleb
kuskilt lõuna poolt, kuid kohapeal hakatakse neid järgi tegema ja
nende vorm veidi muutub. Ehtetüüp kodustatakse ära ja tehakse oma
rahvale ja veidi teist moodi. Kohalik käsitöö saavutas sel ajal
väga kõrge taseme. Loomulikult aitas sellele kaasa ka kohalik
rauatootmine.
Viikingite aeg eestis 800-1050
Viikingite
ajal on valitsenud põletusmatused. Surnud maetakse kivikalmetesse.
Saaremaal on mõningad sellised kivikalmed, millel on ka kiviringid
olemas. Üldiselt mingit korralikku konsruktusiooni pole.
Viikingite
ajal juba 10ndal sajandil hakkab tulema ka nö laibamatust.
Laibamatus ilmub kõigepealt Hiiumaalne. Alguses arvati et selline
komme tuleb seoses ristiusulevikuga, aga tõenäoliselt see polnudki peamine mõjutaja.
Alates
9ndast sajandist hakkab üha enam ilmuma hõbemünte. Need on
vermitud enamasti araabiamaades. Esineb mõnigaid igapoolseid müte
ka – india, bütsantsi – aga domineerivad siiski araabia hõbemündid. Neid on Eestis küllaltki arvukalt. Üks selline mõnt
kaalub 2,97grammi. Võrreldes hilisemate hõbemüntidega on nad
võrdlemisi suured ja rasked. Eestis on neid avastatud umbes 5000,
mis on päris suur leid. Eriti kui seda võrrelda mõne lähima
naabermaa, näiteks Läti, Leedu või Soomega , on Eestis neid
tunduvalt rohkem. Miks neid nii palju siin on? Nende eest pidi ju
midagi vastu andma. Hõbemündid olid omal ajal väga väärtuslikud.
Osaliselt käidi Volga keskjooksu alal ja Araabia allikate põhjal
räägitakse, et Läänepoolt tulevad mehed pakuvad kopra nahku .
Eestist
on leitud ka mõned kullast ripatsid. Huvitav on see, et hõbedat
liikus siin küllaltki palju, aga kulda seevastu väga vähe, see
käib ka Skandinaaviamaade kohta. Üks kõige tundum kuldesemete leid
on Norras ja seal on täpselt samasuguseid ripatseid nagu Essu
aardes. Mõlemad leiud on leitud rabast. Viikingite saagadest on
teada, et rabas käidi Odinile ohverdamas.
Hilisrauaaeg (1050-1225) Joonis 7 Tartu linnus
Tartu
linnus on olnud Tartu kõige tähtsam ja olulisem keskus. Ka praegu
kõige tähtsam lipp on Tähetorni tornis. See linnus ei hõlma mitte
kogu seda ala, vaid just tähetorni ala. Muinaslinnus oli muust toomest eraldatud. Tartu linnuse kaevamine on näidanud, et 11nda
sajandi keskel jäeti väga paljud linnused maha ja alles jäid
ainult mõned tähtsamad, mis kindlustati tugevamini või ehitati
uued linnused, mis olid tunduvalt tugevamad kui vanad.
Hilisrauaaegsete
linnuste puhul on väga tavaline, et ehitatakse igasse külge võimas
vall.
Linnuste
kaitserajatised on väga täpselt välja mõeldud. Näiteks enne
väravat on ehitatud mingi kaldtee ning enne väravat on võrdlemisi
järsk käänak, et vaenalsel oleks keerulisem rammpalki värava ette
tuua. Joonis 8 Lõhavere linnuse kaevandite põhiplaan
Lõhavere
linnus on Eesti üks olulisimaid linnuseid. Lõhavere linnuse omanik
oli Lembitu . Väravakäik oli laetud paekividest, lähim paekivi leiukoht aga jääb väga kaugele. Seega on neid spetsiaalselt kohale
veetud. Linnuse suurimast hoonest on välja tulnud ka kaks aaret ,
milles on nii hõbe kui ka pronksehteid.
Selliste
linnuste puhul, mis on omanud võimsaid kaitserajatisi, on veel üks
oluline tegur, mida tuleb arvestada. Ükskõik kui võimas see linnus
ka poleks, on linnusel vaja kaevu . Lõhavere linnusest avastati ka kaev , aga avastati ka väike käik, mis käis valli alt läbi.
Linnuse all jalamilt avastati ka teine kaev. Kohe tekib küsimus, mis
kasu on linnuse kaitsjatel sellest, et kaev on linnuse jalamil? Kui
mõelda, kuidas tol ajal lahingut peeti ja kuidas linnuste piiramine
käis, siis piirajad hoidsid osa aega linnusest piisavalt kaugele
(paarsada meetrit nt), et linnusekaitsjad ei saaks laskerelvi
kasutada ja neile pihtsa lasta. Öösiti oli võimalik ka
salakäikupidi välja minna ja vette tuua.
Lõhavere
linnuse kaitserajatise vall kuhjatud kividest, liivast ja mullast
ning palkidest oli tehtud rajatis, mis hoidis seda kõike koos.
Lõhaveres näitasid kõik märgid ka seda, et muinaslinnuste palgid olid asetatud horisontaalselt.
Matmiskombed
Järkjärglult
hakkas kasvama maahaudadega matuste osakaal. Maahaudades oli panuseid
eriti rikkalikult. Joonis 9 Maahaudade kalmistud
Pealeselle
on olemas ka ümarkääpad, kuid need on suhteliselt haruldased.
Kääpaid on Virumaal ja Kagu-Eestis ning mujal neid pole.
Arheoloogiline materjal näitab, et Virumaa kääpad on kuulunud
vadjalastele. Kagu-Eestis on kääpad sellisel ajal, kus on omal ajal
elanud setud.
Kui
võrrelda viikingite ajaga , siis isegi hilisrauaajast on aardeid leitud mõnevõrra enam, aga koostise poolest on nad hoopis
teistsugused. Nüüd on aaretes Araabia hõbemüntide asemel
Lääne-Euroopa mündid. Ehteid oli viikingite ajal suhteliselt vähe
ja nad olid sisse toodud. Hilisrauaaegsed ehted olid aga suuremas
osas kohalikud. Seega vähemalt 12ndast sajandist on asunud tegutsema
kohalikud hõbesepad. Hõbeehteid on muidugi mitmeseuguseid. Kõige
levinumaks sõletüübiks oli hoburaudsõlg. See muutus täiesti
universaalseks rõivakinnitusvahendiks. Muinasajal on naised alati
kandnud vööl nuga ja see nuga on pandud tavaliselt ka hauda kaasa
hästi uhkes pronks-plekist valmistatud tupes . See komme säilib ka
veel keskajal nii meestel kui naistel. See on olnud Läänemere-Soome
komme, sest Soome naiste rahvarõivaste juures on nuga tänapäevalgi
veel säilinud. Hilisrauaajal on levinud noakujulised kaelaripatsid. Kusjuures sellised ripatsid on levinud just Eesti, Läti, Soome ja Vadja aladel. Viimasel ajal on välja tulnud ka teisi väga
huvitavaid kombeid, mis on ilmsiks saanud tänu uutle
arheoloogilistele leidudele. Leitud tekstiilitükkide juures oli
säilinud villast tekstiili – tegemist oli kinda jäänustega.
19nda sajandi kirjalikes allikates on kirjas, et on olnud komme
surnutele kindad kätte panna, selleks teksti spetsiaalselt valged
kindad.
Muinasajalõpus
esineb ka palju kihvripatseid. Kihvast valmistatud ripatsid on
peamiselt mitssea, karu või hundi omad. Neid on päris aktiivselt
siin kantud. Tulevad ka ristikujulised ripatsid. 13nda sajandi
esimesel kahel kümnenidl on hakatud riste hauda kaasa panema. Sel
ajal tehti siia ka esimesed ristiretked .
Muinasaja
lõpul olid lähivõitluse relvad küllalti heal tasemel. Ei saa
väita, et ristisõdijad oleksid olnud parema relvastusega. Probleem
oli selles, et ristisõdijatel olid uuemad sõjatehnikad. Neil olid
ka paremad sõjapidamisoskused, hobused olid paremini väljaõpetatud.
Suurem osa sõjanuia päid on nukkidega ja need on leitud Pada kalmest.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 22 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-01-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
14 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
alluuu
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid