EESTI VARAUUSAEG (0)

EESTI VARAUUSAEG (1558-1710)
Varauusaeg-humanismi teke, barokiaeg. Euroopas keskaja lõpuks suured maadeavastused , 1492 ideaalseks. Oluline ka Konstantinoopoli langemine , 1453, samuti ühe perioodi lõpp, üle-euroopalises kontektsis suur tähtsus. Sakslaste jaoks 1517 keskaja lõpp, tõi kaasa revolutsioonilised muudatused, vastanduv varasemale. Rootsis selge vahe keskaja ja uusaja vahel, 1523, kui lüüakse lahti Kalmari unioonist ja asendatakse tänapäevase Rootsi riigiga, Gustav Vasa kuningaks saamine. Eesti ajalugu tuleb vaadata laiemas kontekstis, mitte ainult Eesti ajaloo seisukohast. Kuidas määratleda Eesti ajalugu? – Eesti ala on jaotatud erinevate riikide, pretendentide vahel. Etniline Eesti ala ei jookse mööda tänast riigipiiri. Tuleb lähtuda ka idapoolsetest aladest , Ingeri aladega, piiriproblemaatika
Kalendriküsimus – Juliuse e vana ja Gregoriuse e uus kalender. Rootsi jääb vanale, Poola uuele. 17.saj kontekstist rääkides kalendrivahe 10 päeva, 18.saj 11 päeva, 19.saj 12 päeva, 20.saj 13 päeva. Kuna kuulusime ühe ja teise riigi koosseisu, on ühissündmused. Altmargi relvarahu 1629.aastal, Rootsis 16.september, Poola ja ülejäänud Euroopa ajalookirjandus peab 26.septembrit. 1700.aastal otsustati Rootsis üle minna uuele kalendrile, üleminek pidi toimuma 41 aasta jooksul. Aastal 1700 oli veebruarikuus 29 päeva. Ekperiment kestis ainult 1712 .aastale, siis mindi üleöö tagasi Juliuse kalendri juurde. Narva lahingu kuupäev, 30.november 1700, sel hetkel oli Rootsis 20.november, puhtalt Juliuse kalendri järgi 19.november. Vene kalender arvestas aega maailma loomisest, Kristus sündis vene kalendri järgi 5508.aastal. Sealt hakati aega lugema. Vene allikates peab alati arvestama selle nihkega, et tuleb juurde liita 5508. Venemaal algas uus aasta 1.detsember.
Kohanimed – Eesti kohanimed nagu tänasel päeval. Naaberalade kohta eestipäraselt, teaduslikult ikkagi õigesti, Läti nimed lätipäraselt jne. Ingerimaal kaks vormi, soome- ja rootsipärane.
Rahvastik ja asustus 16.-17. saj.
Suured rahvastikukaotused –sõjad, epideemiad, ikaldused, loodustingimustest tekkinud näljahädad.
1566 , 1570 -71, 1577 , 1580 , 1591 – taudiaastad. 1583. aastast uue sajandi alguseni rahuperiood, 1590- 1595 küll Vene-Rootsi sõda, aga mitte nii suure intensiivsusega. 1558-1583 raske periood rahvastikus. 1600. aastast algav on sisuliselt rahvastiku katastroof, sõjategevus 1600-1625, Altmargi rahu 1629. Lisaks sõjale, 1601- 1603 kestab raske rahvastikukaotuse aeg, kõigepealt suured ikaldused, nälg, epideemilised haigused inimestel ja loomadel, suremus suurem 1602-1603. Eesti ala saab toibuma 1625. aastast. 1625-1700 rahuperiood, siiski mööndus 1656-58, puudutas idapoolset ala. 1657. aastal üle-eestiline katk, väga ränk, linnades ülevaade toimuvast, Tallinnas 1657. aasta katku suri ¾ linnast. See periood 1625 ja edasi on kiire arengu periood, demograafilised protsessid, loomulik iive ja mehhaaniline iive e ränne. Uus katastroof 1695 , vihma-aasta, nälg, 1696-97 suure nälja periood. 1700-1710 Põhjasõda. 1710 suur katk, 1710-11 suur osa Eesti alast sureb välja.
Rahvastik 1582-1583 – olukord pärast sõda. Talurahva seas suremus, küüditamised, pagemised. Katastroof mõneti täheldatav. Rootsi võim viis läbi revisjone, 1582 seisuga Virumaal endistest taludest tühjad 80%, Järvamaal üle 80%, Läänemaal 70%, Harjumaal ca 50%, Hiiumaal 35%. Kas peegeldab ka rahvastiku kadu – tõenäoliselt mitte. Oletame, et pandi kirja talu, aga kui seal olid laostunud inimesed, kes ei pakkunud riigile huvi, siis se pandi kirja kui kadunud. Samuti oli soiseid alasid, kuhu varjuti paremate aegade ootamiseks. Väljaminek naaberaladele, kust tuldi ka tagasi.
Pärast 1582 kiire rahvastiku juurdekasv, loomulik iive, ränne. Rootsi riik soosis mehhaanilist iivet, nt soomlaste toomine Eesti alale . Erik XIV soosis seda esimesena, tema järglane Johan III jätkas sama protsessi.
Soomlased tulid, et vabaneda sõjaväekohustusest, samuti Eesti alale tulles säilitavad oma vabaduse, siinsetel talupoegadel pärisorjus. Rootsi võimud asutavad sõjaväelasi Eesti alale.
Stabiilne areng 17.saj alguseni. Revisjonid näitavad, et alles 1/4. pärast sõdu. Tõmbekeskusteks Soome ja Venemaa.
Altmark 1629, pärast seda positiivse arengu periood 1695.aastani. 17.saj tekib mõnedes kohtades rahvastiku küllus. 1695 ikaldus , 96.aastast nälg-97. Kadusid hinnatakse 70-75 000.
Eesti ala rahvastiku suurus 1558-1712
Vene- Liivimaa sõja eel 1558.a.
250 000 – 300 000
1640. a. paiku
120 000 – 140 000
1695. a. paiku
350 000 – 400 000
1697.a. paiku
280 000 – 325 000
1710. a. paiku
350 000
1712. a. paiku
150 000 – 200 000
Soome:
1200 – 100 000 elanikku
1550 – 250 000 elanikku
1650 – 450 000 elanikku
1695 – 500 000
Läti:
1200 – 200 000
1550 – 400 000
1695 – 465 000
Rootsi:
1570 – 750 000
1630 – 900 000
1700 – 1 369 000
Moskva suurvürstiriik:
16.saj keskel – 6,5 miljonit
16.saj lõpus – 7 miljonit
1646 – 7 miljonit
Poola:
1569 – 8 miljonit
Liivimaa 16. saj. keskel
sisevõitlused ja suhted naaberriikidega
1558-1561 (Vene-Liivimaa sõda), edasi sõjad Liivimaa pärandi pärast
1557 . seised kaks väge vastastikku, Liivimaa-Leedu piirile tulnud Poola väed, mida juhtis Sigismund II August, teiselt poolt oli Fürstenberg ordu vägedega.
Toimus kaks maapäeva, kus jõuti selgusele, et sõjal pole perspektiivi ning jõuti ka ordumeistri vahetusele, Galeni asemel sai ordumeistriks senine koadjuutor Fürstenberg. Leiti, et rahu tuleb osta, summaks 60 000 taalrit, aga Sigismund II rahast loobus. Selge oli, et sõda on kohe-kohe puhkemas, Fürstenberg otsustas minna Sigismundi juurde laagrisse , Posvolisse. 5.sept 1557 sõlmitakse rahukokkulepe. Taastati sõjaeelne olukord. Peapiiskop Wilhelm saab oma ameti tagasi, ordu peab leppima, et kui Wilhelm sureb saab Christoph peapiiskopiks. Riia peapiiskopi ala läheb Poola-Leedu kaitse alla. 14.septembril sõlmitakse uus kokkuleppe, tegemist liiduga Ordu ja Poola-Leedu vahel, suunatud Venemaa vastu. Samas oli Poola-Leedul leping Venemaaga, mis kehtis 1562 .aastani. 1554 .aastal oli sõlmitud rahuleping Liivimaa ja Venemaa vahel ning pidi kehtima 15 aastat.
1554 Rootsi saadikud Liivimaa maapäeval, et minna koos Venemaa vastu. Liivimaalased annavad justkui märku, et nad on nõus, aga mingeid reaalseid samme õhise sõjategevuse suunas ei astuta. Sõja puhkedes Venemaa ja Rootsi vahel, 1555.aastal, lootis Gustav I Vasa, et liivimaalased tulevad temaga kaasa, lõppkokkuvõttes on 1557.aastal sunnitud rootslased leppima rahuga. Ollakse liivimaalaste peale nördinud, et abi ei ole antud. Kui Liivimaa ise hakkas abi Rootsilt paluma, siis jäeti Liivimaa isolatsiooni.
Moskva Suurvürstiriigi suurvürst Ivan III. Kõige jõulisem Moskva riigi koguja, kes ostab, vallutab, lepingutega, perekonnasidemetega liidab maid. Tema poeg Vassili III jätkab isa poliitikat, aga enam pole see nii kiire. Vassili III viis Moskva riigi kogumise lõpuni. Ühel momendil ei ole enam Liivimaa naabriteks sama võrdsed jõuga riigid nagu olid Novgorod ja Pihkva , vaid Liivimaa naabriks saab Venemaa, mille jõuvahekord on kordades suurem. 1492 Ivangorodi rajamine Liivimaa piirile. Novgorodis suleti Hansa kontor ja see tingis, et Vene kaubad saadi kätte Tallinnast, Tartust ja Riiast . Siinsetele linnadele oli see suur õitsenguperiood. Liivimaalased keelavad lääneeurooplaste mineku Venemaale. Seeläbi ei saa Venemaale minna oskustöölised, tagamõtteks oli, et sinna ei saaks minna moodsad ideed, teadlased, käsitöölised jne.
Venemaal mõistetakse, et Liivimaa on barjääriks suhtlemisel Lääne-Euroopaga (Balti barjäär). 1553 Venemaa ja Lääne-Euroopa vahele meretee Põhja-Jäämere kaudu. Raske ja ebamugav, edasi-tagasi retk 2 aastat.
Moskva suurvürstiriigi jaoks probleemiks idas olevad khaaniriigid. Kaasani vallutamine 1552, Astrahani khaaniriigi vallutamine 1556 . Nüüd on Venemaa käed vabad, et hakata läänepoolset poliitikat ajama .
Ivan IV idee Kolmandast Roomast , selle eesotsas pidi olema õigeusu tsaar . On juba kaks Roomat olnud, mis on hukkunud , esimene Rooma oli Lääne-Rooma, teine Rooma oli Bütsantsi riik. Pärand on toodud Moskvasse ja kolmas Rooma on sündinud ja tema ei pea hävima. Hävinud on varem, sest kristlus on vale olnud ja hävinud, aga Moskva on kristliku maailma keskus ja siin seda hoitakse.
Ivan IV ei hinnanud oma isa, eeskujuks pidas vanaisa Ivan III.
Iga teatud aja tagant tuli sõlmida rahuleping, et siis rahus elada. Sõlmiti tähtajalisi rahulepinguid, mida pikendati. 1509, 1521, 1531 – rahulepingud Liivimaa ja Venemaa vahel. 1531 sõlmiti leping tähtajaga 1550. Esialgu teatati liivimaalastele, et ollakse nõus pikendama üheks aastaks, kuni 1551 ning uue rahu sõlmimisel tuleb leppida teatud tingimustega. Tingimusi ei teatatud. Vahepeal midagi ei juhtunud, 1554 saadi uuesti kokku. Toimus see Venemaa-poolsete ähvarduste saatel. Ivan IV nõudis liivimaalastelt takistuste kõrvaldamist, luua kauplemisvabadus ja et välismaalased pääseksid Venemaale. Esialgu Liivimaa ei võtnud tsaari ähvardusi tõsiselt. Jaanuar 1554 otsustati maapäeval saata Venemaale saadikud, eesmärgiga sõlmida rahu 30 aastaks, aga Liivimaa-poolne tingimus, et on teatud rida kaupu, mida Venemaale vedada ei tohi, relvad jne. Samuti leiti, et otsesuhtlus Lääne-Euroopaga venelastel ei ole hea, sest liivimaalased teenisid selle vahendamise pealt. 1554 kevadel jõudsid liivimaalased Moskvasse. Venelased ei võtnud kuulda liivimaalaste nõudmisi, vaid venelased nõuavad, et Tartu piiskop peab tsaarile maksu maksma. Nõutakse otsesuhtlust ja kõikide kaupade vaba liikumist Venemaale ning samuti ei tohi sõlmida ühtegi liitu, mis oleks sõlmitud Venemaa vastu ja samuti tuleb Liivimaa linnades korda seada õigeusu kirikud.
Suure üllatusena tuli maks. Vene pool väitis, et see on maks, mis on ammu juba kokku lepitud, mida tuli Liivimaalt Venemaale maksta. Liivimaa näol on tegemist igipõliste Vene aladega, mis 13.saj alguses anti sakslastele kasutada. Selle eest pidid liivimaalased hakkama maksma iga-aastast maksu, aga mis oli jäänud unarusse . Kui saatkond tagasi jõudis, hakati uurima , kas mingi maks üldse on olemas, mingit lahendust ei leitud, arvati olevat seost sellel, et varasematel sajanditel enne 1554.aastat oli piirialad olnud ühiskasutusel, tnp Värska alad laias laastus, piir ei olnud täpsemalt paika pandud, aga Liivimaa talupojad tulid ka Pihkva maadele, metsmee kogumiseks. Selleks, et Liivimaa talupojad võiksid mett Pihkva vürsti aladelt korjata maksid talupojad mingit maksu. Kas see on selge põhjendus Tartu maksu nõudele on tagantjärgi küsimus. 1554. aastal tuleb esimest korda välja Vene tsaari arusaam, et Liivimaa on tema pärand. Sõlmitakse kokkulepe liivimaalastega 24.juuni 1554, jõustuma pidi mihklipäevast 1554, 29.sept, kehtivusajaga 15 aastat. Lepingut ei sõlminud mitte tsaar, vaid Pihkva vojevood. Ivan IV luges end tsaariks , pidas end kõrgeimaks, Saksa-Rooma keiser oli temaga võrdväärne ainult. Talle ei sobinud mingid Liivimaa ordumeistrid, kes polnud temaga võrdsed, ordumeistritega võrdne tase oli ainult vojevoodidel.
Lepingus oli määratletud:

kolme aasta jooksul tuleb tasuda Tartu maksu, 1 mark inimese kohta, esialgu ka tagasiulatuvalt 50 aasta eest. Raha tuli Moskvasse tuua. Edaspidi tuleb hakata iga-aastaselt tasuma.

Vene kaupmehed pidid saama õiguse Liivimaal suhelda otseselt välismaa kaupmeestega, kõikide kaupadega, v.a soomusrüüd, vaha ja rasv .

kui Saksa-Rooma keiser ei ole keelanud, siis võivad käsitöölised Lääne-Euroopast Venemaale tulla

ei tohi sõlmida ühtegi liitu Venemaa vastu, eelkõige liite oma naabritega (Poola-Leedu, Rootsi)

Vene kirikute tagastamine
leping hakkas kehtima mihklipäevast 1554. Allkirjad olid antud, lepingut pidid tunnistama tsaar ja Liivimaa ordumeistrid ja peapiiskopid ning maahärrad. Vene pool nõudis risti suudlemist. Vene diplomaatia ajaloos on see väga tähtis, sest see on leping Jumalaga, mida ei saa rikkuda. Liivimaale saabus Vene saadik Kelar Terpigorev (varem peeti seda nimeks, nüüd arvatakse, et Kelar ei ole nimi, vaid mingi ametinimetus) viibis Võnnus ja Tartus, kohtus siinsete võimukandjatega. Paneb tähele, et liivimaalased ei taha risti suudelda. Russow viitab , et Terpigorev vihastus ja ähvardas, et ei too teie minu härrale maksu, viin ma ise selle maksu. Rist sai küll suudeldud. Liivimaalased ei hakka siiski maksu koguma. 1556-1557 aastal jõutakse oma sisemistesse probleemidesse, satutakse omavahel vaenu . 1557 Posvoli leping.
Siin minnakse vastuollu Venemaaga sõlmitud rahulepinguga, samas pole ühelt poolt teada, kas Venemaal saadi Posvolist teada, samas Venemaal käivad juba varem ettavalmistused sõja alustamiseks. Pärast Astrahani vallutamist on Venemaal pilgud suunatud juba lääne poole. Samas sõja ettekäändeks saab ikka Tartu maksu küsimus.
A.Adašev juhtis läbirääkimisi, nõudis raha üleandmist. Liivimaalased puiklesid ja soovisid täpsustada rahasummat. Lepiti kokku, et liivimaalased annavad üle 45 000 taalrit ja edasi iga-aastaselt 1500. Venelased soovisid kohe raha saada, liivimaalased ütlesid aga, et nemad tulid alles täpsustama, et neil pole raha kaasas. Tsaar vihastas, liivimaalased lubasid erinevaid lahendusi, anda enda poolelt mõned inimesed panti. Venelased ei nõustunud ja sellega sai vene pool ettekäände sõja alustamiseks. 12.septembril lahkusid liivimaalased, tagasiminek oli raske, venelased takistasid tagasiminekut, ei leitud regesid, oli muid tehnilisi probleeme. Saadikud jõuavad tagasi alles 8.veebruaril. Liivimaa oli seetõttu teadmatuses . Teada on, et saadikutel õnnestus Novgorodist saata kiri Tartusse , et täielikku teadmatust siiski polnud. Venelased saatisid Liivimaale sõjakuulutuse. Jaanuari lõpus jõuab vene poole sõjakuulutusest teatav kiri Liivimaale, allkirjastatud oli see novembris.
16.saj Venemaal maanappus. Teenistuse eest maksti maaga. Tekib tõsine maa-nälg, maad on välja jagatud. Hõivatakse uusi territooriumi ja need kohe jagatakse välja.
Venemaal kehtivad relvarahud naaberriikidega.
22.jaanuar Venemaalt Liivimaale 40 000 meest (arv ebaselge ja erinev). Krahv Ali oli vägede eesotsas. Pihkvamaalt tullakse Tartu piiskopkonda, algab rüüstetegevus. Kuu aja jooksul liigutakse läbi piiskopkonna. Virumaa kaudu liigutakse tagasi Venemaale 19. veebruaril. Põhiline rüüstamine, röövimine, põletamine.
Andrei Kurbski oli vene vägedega kaasas ning kirjutab, et Venemaale tagasi jõudes on kaasa võetud suurel hulgal rikkusi. Teine suund on tänaselt Läti alalt 23.jaanuaril, Aluksne kandist üle tulnud. Samuti röövinud, põletanud ja lahkunud.
Kõige väiksem grupp, ca 300 meest, tuli 25.jaanuaril üle Narva jõe, rüüstas Alutaguse kanti . Peamiselt Jõhvi ja Vaivara kihelkonnad saanud kannatada.
Tegemist esimesel kuul rüüstamisena.
Liivimaalased polnud kokku puutunud khaaniriikide vägedega, kes oli kordades julmemad kui senised vastased. Sõja algusest hakkavad levima teated äärmisest julmusest. Esimesel kuul mingit vastupanu ei osutatud. Ordu teenistuses oli kuni 200 rüütlit. Pigem oli see amet, sõjaliselt nad ei olnud tegevad. Peamiselt tegeleti ala administreerimisega. Ratsateenistuskohuslased – kohustus oli paljuski jäänud ajalooliseks pärandiks, seda ei peetud enam otseselt silmas, kuigi aadlikel oli kohustus maa kasutamise eest sõjalises olukorras läänihärrale appi minna, aga see kohustus, omada relvastust, oli jäänud unarusse.
Palgasõdurite värbamiseks ja ülalpidamiseks raha polnud.
Talupojad ei osanud sõdida, 1507 võeti talupoegadelt relvakandmisõigus ja talupojad ei osanud enam relvi käsitseda. Samuti puudub igasugune juhtimine, strateegilisele küljele pole mõeldud. Foogtid on keeldunud mõnedest lahingukäikudest osalemast, on nõus oma territooriumi eest sõdima, aga kaugemale ei lähe.
Russow viitab parastavalt, et puudub meelekindlus ja julgus vastu hakata, ollakse hirmus .
19.veebruaril annab Ivan IV khaan Ali kaudu teada, et lõpetab sõja kui talle see maks ära tuuakse. Kehtestab ühepoolse relvarahu, mis kestab 23.aprillini. Liivimaal võetakse asi ette, hakatakse 60 000 taalrit otsima . See raha kokku saadi, pakiti Tartu raekojas kastidesse ja hakkas siis see Venemaa poole liikuma. Raha koguti liivimaalastelt, võeti laenu jne. Kõik võttis aega ja märtsi lõpus peeti ka veel Volmaris maapäeva, kus arutati asja ja pandi kokku ka delegatsioon. Alles aprillis saadi alles hakata Moskva poole liikuma. Kui see saatkond aprilli lõpus Moskvasse jõudis, siis polnud enam midagi teha, venelased rahast enam huvitatud polnud. Venelased ei tundnud isegi huvi, kas see raha kaasas on. Liivimaalasi hoitakse seal mai alguseni, siis tuleb vahele 11.mai, Narva vallutamine. Ivan IV puhul sai see otsustavaks .
1.aprillil 1558 hakkas Vene pool Narvat intensiivselt pommitama. Ühelt poolt venelased väitsid, et teevad seda vastutasuks, kuna Narvast oli hakatud Ivangorodi tulistama. Teisalt sakslased väitsid, et nemad pole midagi teinud. Pommitamine oli suhteliselt intensiivne, 9 päeva järjest. Väidetud on vastupidi, et suurt kahju ei tehtud. Räägitakse üksikutest, kes said surma. Linnas tekkis masendus , keegi appi ei tule, kedagi ei huvita, mis Narva all toimub. On teada, et 9.aprilli paiku on otsustatud Narvast saata delegatsioon Venemaale. Delegatsiooni eesmärgiks oli sõlmida separaatne relvarahu, lõpetada tulistamine . See ei tähenda, et oleks soovitud alla anda. Separaatrahu sõlmimiseks oli vaja ordufoogti nõusolek. Valiti välja 2 saadikut, üheks Narva raehärra Krumhusen, teiseks tavaline linnakodanik Deden. On peetud päevikut nende sündmuste kohta. Esialgu saadikud keeldusid, et nemad ei ole nõus Moskvasse minema. Krumhusen oli suurkaupmees, kes pakkus 1000 taalrit, et end välja osta. Teda aga ei vabastatud sellest kohustusest. Teati, et varsti tuleb suur rahu, kui suur delegatsioon Moskvasse jõuab, aga et aega võita ja rahu Narvas enne saada, siis sooviti eraldi delegatsioon saata. On viidatud, et Krumhusen kauples venelastega ja teadis sealseid olusid ning on oletatud, et tsaari vaimuliku poeg, kes oli kaupmees , andis midagi Krumhusenile teada, mis võib Liivimaad ees oodata. Sellest reisist nad ei pääsenud, Moskvasse liikuma nad hakkasid. Tee peal näevad liikumas vägesid, kes liikusid Ivangorodi poole. Ivangorodis näevad nad ülerelvastatust. Moskvasse jõudes oli neil pakkumine, et hakkavad Ivangorodile maksma mingit aastamaksu. Tsaari see ei huvitanud, andis 1.mail Narva kohta armukirja. Krumhusen ja Deden võeti väga hästi Moskvas vastu. Suurt delegatsiooni võeti kehvemini vastu, Narva saadikuid võttis vastu tsaar isiklikult. Sündmused Narvas lähevad omasoodu edasi. Oodatakse abivägesid, aga neid tulemas kusagilt pole. Ordumeister saadab manitsuskirju Narva, et narvakad peavad tublid olema, vastu pidama , alla ei tohi anda.
Teada on, et Viljandi komtuur, G. Kettler tuli orduvägedega Narva alla, 3-4 miili Narvast eemale jäi laagrisse. Aprilli viimastel päevadel. Mai esimesel päeval leiab aset sõjaline kokkupõrge. Orduväed ja linna kaitsjad põrkuvad kokku Ivangorodiga. Lahingus oli mõlemal poolel langenuid. Tallinnast tulnud palgasõdurid lahkusid linnast seepeale. Samuti lahkus ordufoogt, kes võttis ka kaasa 40 ratsanikku. 19.mail puhkeb Narvas hiidtulekahju. Habemeajaja majas puhkes tulekahju, ilmastikuolud olid nii soodsad, et tuli levis kiiresti üle linna. Venelased kasutasid seda ära ja tungivad linna, vallutavad. Linn jäetakse maha, inimesed põgenevad linnusesse. Venelased hõivavad linna. Algavad läbirääkimised kindlusega. Kindluse väravate ees 4 läbirääkimiste vooru, kolmele keeldutakse. Kui tehti kalkulatsioon, siis kui neljas kord tuldi lossiuste alla, siis oldi nõus läbi rääkima. Kettler ei tulnud appi, sest info oli küll temani jõudnud, aga tema mõistis seda kui valehäiret. 12.mail lahkusid kindluses olnud linnast, kaasa võisid võtta niipalju kui jõudsid tassida. Kuhugimaani venelased neid ka saatsid. Paar päeva hiljem jõutakse Tallinnasse.
Armukirjas Narvale oli tsaar väga lahke, tsaari armu osaliseks saab siis kui tulevad Vene riigi koosseisu. Tsaar lubas kõik õigused ja vabadused 16 Narva inimesele, kes olid linna juhtivad tegelased. Linnale lubati säilitada võim majandusasjade ja asjaajamistele. Linna kaitse Vene vägede kätte. Linnale garanteeritakse usuvabadus . Kaubandusvabadus linnale. Õigus abielluda sakslasega. Narvalased võivad anda oma tütreid anda Saksamaale. Liikumisvabaduse võimalused. Tsaar neid lubadusi pidas (propagandistlikul tagamõttel, et ka teised linnad tuleks Vene võimu alla).
Narvalasi hakatakse süüdistama reetmises. Hakati otsima süüdlasi. Reetmise jutt hakkab kõige rohkem levima ordu leeris, põhjuseks see, et ordul oli tarvis leida süüdlane. Ordu ei olnud ise appi läinud, Kettler ei tulnud linna, vallutamise alguses laagrist ei väljutud, linnale appi ei mindud ning päev hiljem pandi asjad kokku ja lahkuti. Kettleril oli vaja end süüst puhtaks pesta. Kettler väitis, et oleks linnale appi läinud, aga tulid kahetised teated. Ühelt poolt, et linnas on tulekahju ja oht vallutusele, teisalt aga, et tulekahju on möödas ja ohtu pole. Tõi mängu Narva raehärra, kes oli saatnud oma teenja, et öelda, et oht on möödas. See sama raehärra oli enne Narva langemist saatnud oma pere ja vara Tallinnasse, justkui oleks midagi ette arvanud/ teadnud . Samas uurimisel tuli välja, et tema oli tol päeval linnas, väravad olid kinni, aga teenja oli väljaspool.
Vene pool sai Narva langemisega indu juurde, edasi hakati Virumaad enda kontrolli alla püüdma. Vasknarva oli järgmine. Mai lõpus jõudsid venelased sinna ning piirasid ümber. Narva langemise märgi all on kaitsjad üsnagi arad, vaikselt hakkab kaitsemeeskond põgenema. Kohaliku foogti sõnul lahkusid kõik peale nende, kellel haigus takistas lahkumast. Kindlusesse oli jäänud ca 30 kaitsjat. 6. juunil 1558 anti Vasknarva kindlus üle. Sisuliselt antakse järjest käest ära tugipunkte.
Kagu-Eestis täpselt sama moodi. Mõlemal pool piiri kogutakse vägesid. Pihkva ja Tartu piiskopkonna piirile on hakanud Vene väed koonduma. Ordu hakkas samuti vägesid koondama, ordu ja Tartu piiskopkonna väed pidid kohtuma Kirumpääl. 1500 ratsanikku ja 1500 jalameest, kohale oli kokku aetud ka talumehi. Mõte oli, et Kirumpäält minnakse ise Pihkvamaale, aga et sõjakäik õnnestuks mõeldi välja, et orduväed kogunevad ka Purtses, Virumaal, et liikuda teispoole Peipsit ja sealt liikuda Pihkva peale. Kogu see sõjakäik jääb ära, Purtsesse kogunes 500 ratsameest ja paarsada jalameest, kokku saades otsustati Venemaale mitte minna, taganeti Rakverre. Kirumpäält ei hakatud samuti liikuma, sest juuni algul tungis Vene vägi ise Tartu piiskopkonda ja hakatakse Vastseliina piirama. Vastseliina piiramine kestab 4 nädalat. Vastseliinas tekivad pinged , üks väepealik Üksküll, kellele hakkasid sõdurid vastu. Vastseliina kindlusesse oli kogunenud ka ümbruskaudset rahvast, kes samuti nõudsid kindluse allaandmist. Üksküllil ei jäänud midagi üle, ühelt poolt mässasid sõdurid, teisel pool kohalik rahvas. 30.juunil annabki kindlus alla. Vastseliina langemine on signaaliks neile, kes olid kogunenud Kirumpääle, et orduväed saadetakse laiali, kogunevad uuesti Valgas . Piiskop Herman II oli laagrist lahkunud juba enne seda.
Tartut kaitses veel üks tugipunkt , Kastre linnus Emajõel, mis tuli ka vallutada, sest nii saab mööda vett linna alla tuua suurtükke ja vägesid. Kastre vallutatakse 6. juulil, sellega on juurdepääs Tartule vaba. 8.juulil hakati linna piirama. On teada, et linnamüüride vahel oli kuni 300 meest. Täielikult oli piiramisrõngas sulgunud 11.juuliks, algas ka linna pommitamine. Linn oli kaitseks ettevalmistatud, püssirohtu, relvi piisas, aga puudu oli tahtest vastu hakata. Tartu linnas elati sisemiste vastuolude õhkkonnas. Usulised pinged, piiskop, kes oli katoliiklik , linna juhtkond ja elanikkod valdavalt evangeelsed luterlased . Linn hakkab süüdistama piiskopi, et tema inimesed vaikselt linnast lahkuvad . Linnast on püütud organiseerida kalleletunge, aga edu ei saavutatud. Vene väejuht Šuiski saadab linna mitmeid teateid, et linnal oleks kasulik alla anda. Hakatakse kasutama argumenti, et vaadake, mis Narvaga juhtus, et vaadake mis õigusi nad said, et nüüd suurvürst heameelega tagaks ka tartlastele need privileegid . Allaandmise vastu oli piiskop. Ideed püüdis ellu viia linna kodanikkond ja raad . Kodanikkond ja raad saatis oma saatkonna Šuiski juurde, et asuda läbirääkimistele. Saatkonnale annab piiskop kaasa ühe foogti, Kruze. Linna tuuakse sõnum, et koostage oma allaandmise tingimused, ma vaatan need üle ja esitan tsaarile, kes need kinnitab. Piiskopilossis ja raekojas peeti nõu, et mida teha, mõlemad koostavad separaatselt allaandmisetingimused. Linalastel oli 34 punkti, mis esitati, esimene ja tähtsaim oli Augsburgi usutunnistus, et elada luteri usu reeglite järgi. Rae omavalitsus . Linnale jääb tema vara. Linna varasemad privileegid. Ainukesena oldi valmis loovutama linna kaitse. Piiskopilt 12 punkti, et edasise elu elab piiskop Kärkna kloostri, samuti pidi tal olema linnas üks maja. Piiskopi surres pidi klooster jääma katolikule kirikule. Toomhärrade suhtes nõuti, et neile jääb ka senine vara. Piiskopi vasallidelt ei tohi maid ja inimesi ära võtta. Piiskopil pidi jääma kohtupidamiseõigus nende inimeste üle, kes olid katoliiklased. Tuuakse välja ka see, et piiskop kirjutas ühe soovi, et teda ei tohi Venemaale saata ja luba, et tohib saata oma saadikud, et mitte ise minna.
Linna soovid ja piiskopi soovid esitati siis Šuiskile, kes tutvus nendega ise ja esitas tsaarile. Teatas, et tema ise kiidab need heaks ja küllap teeb seda ka tsaar. Seda uskuma jäädes annab 18.juulil Tartu end tsaari võimu alla. Toimub pidulik võimu üleandmine. Linn kinkis oma võtmed Šuiskile. Linna hõivasid vene väed ja linna hõivamisega saadi taas endale üks oluline Liivimaa linn. Kogu sõjavarustus langeb venelastele. Saadakse üle 500 suurtüki, suures koguses püssirohtu. Linna võimuvahetuse järel toimub kergemat laadi riisumine. Konfiskeeritakse kirikutest vara, samuti ka eraisikutelt võetud suuremaid summasid raha.
16.augustil sai piiskop Herman II korralduse ilmuda Moskvasse, seda korraldust tal polnud võimalik täitmata jätta. Tsaar teatas, et soovib teda isiklikult tundma õppida. 1563 .aastal sureb ta vangistuses . Orduleeris läks lahti süüdistamine. Venemaal olles polnud Herman II Moskvas, vaid ühes väikeses linnas, kus elas seisusekohaselt. Vahetas ka kirju liivimaalastega, tema kõrvu jõudsid ka süüdistused, et tema oli justkui süüdi, et tema mängis Tartu venelaste kätte. Oma kirjas ta viitas, et initsiatiiv tuli raelt.
Üldiselt Tartus venelased lepingut pidasid. Vähemalt esialgu suhtuti tartlastesse respektiga.
6.septembril õnnestus Tartul saada privileegide kinnitus . Tartlaste tingimustele tehti mõningaid muudatusi. Tsaar lubas luteri usu säilimist (tsaar Ivan IV usuküsimus ei huvitanudki), Tartus jäi kehtima Riia õigus, linna omavalitsus. Linnale jäi müntimisõigus, ainult, et müntide tagaküljel pidi olema tsaarikotkas. Säilis omandiõigus. Kauplemisvabadus.
Küüditamine 1558.aasta lõpus, kui üks osa tartlasi saadetakse välja Venemaale, peamiselt Pihkvamaale. Üheks põhjuseks loeti seda, et 1558. aasta lõpus võttis ordu ette sõjakäigu endistele Tartu piiskopkonna maadele, et Tartu tagasivallutada. Vene pool arvas , et kui Tartus on palju endist rahvast, siis võidakse linna seespoolt kahjustama hakata. Esimesed küüditatud lasti üsna pea tagasi.
1565 veel üks küüditamine ning 1571.
Tartu langemine oli väga suur kaotus. Ordu sisemine võitlus, otsustatakse Fürstenbergi kõrvale ordumeistriks seada ka Kettler. Kettler tahtis saada uueks ordumeistriks, aga esialgu tõstetakse ta ordu koadjuutori kohale.
Venelased jätkavad vallutustegevust, oma võimu alla saadi piiskopi kindlused , Virumaal võetakse kindlustatud punkte. Venelased said endale: Porkuni, Rakvere, Laiuse , Põltsamaa, Toolse . Kaitsma keegi ei hakka, antakse kohad vabatahtlikult venelastele. Ainult Rakvere foogt leppis kokku, et mõtleb kaks nädalat. Venelased, kes olid muude asjadega hõivatud, andsid järele ja lubasid oodata. Foogt tegi linnuse tühjaks, vedas vara Tallinnasse ja pärast seda andis kindluse venelastele üle. Ordu mõistis ta vangi, et vara küll säästis, aga linnuse andis siiski venelastele. Silma paistab Paide, kel oli kaitsetahe ja osutas vastupanu. 9.augustil jõudsid venelased Paide alla, piiramine ei õnnestu. Paide foogt oli jalga lasknud, aga meeskond hakkas Paidet kaitsma. Oldenbockum suutis garnisoni motiveerida venelastele vastu hakkama, venelased lahkuvad Paide alt. Oluline on see, et pärast Paide vallutamist oleks nad läinud Tallinna alla. Üksikud salgad olid jõudnud Tallinna alla, aga see ei suutnud midagi muuta. Paide jääb venelastel enda kätte saamata ja see on tulnud kasuks Tallinnale.
Toompea läks Taani alla. Kui venelased tulid, siis öeldi, et me oleme läinud Taani riigi kaitse alla, nimetati ka Harjumaad, Virumaad, Viljandit ja Pärnut. Mängiti sellele, et Taanil oli Venemaaga head suhted. Taani kuningas, Christian III.
Sügiseks 1558 oli suurem osa idapoolsest osast Eestis oli läinud Vene kontrolli alla. 20 kindlust /linna. Septembris sõjategevus katkeb, venelased viivad oma väed Venemaale, sest tatari hõimud hakkasid Venemaad idast ohustama. Ordu otsustab olukorda ära kasutada ja oktoobris -novembris organiseeritakse sõjakäik Tartu piiskopkonna territooriumile. Eesmärgiks Tartu hõivamine, kuid otseselt Tartut piirama ei asutud. Tartusse olid venelased ehitanud uusi kindlustusi ja tugevdanud linnamüüri. 13.oktoobril hõivatakse Rõngu ja novembri alguses kohtuvad orduväed keskmise suurusega vene väeüksusega Tõravere all, Tõravere lahing 7.november. Orduväed võidavad. Orduväed hakkavad rüüstama.
Venelased alustavad karistusretke Riia peapiiskopkonnas, Põhja-Lätis. Peamiselt tegeletakse riisumise-rüüstamisega, lisaks metsikused. Lahing Tirzas, peapiiskopi väed saavad lüüa. Venelased jõuavad Riia alla, põletavad maha Riia eeslinnad, aga linna piiramist ette ei võeta.
Vaherahu pooleks aastaks.
Liivimaalased pöördusid Saksa-Rooma keisri poole. Riigipäevadel arutati Liivimaa olukorda. Otsustati anda rahalist abi, aga reaalselt seda raha Liivimaal ei nähta. Keiser kehtestas relvastuse saatmise keelu Venemaale. Keiser kirjutas isiklikult tsaarile, et see sõjategevuse lõpetaks. Samuti pöördus keiser oma vasallide poole, nt Hispaania kuningas, kelledel ta lasi kirjutada tsaarile, samuti palus Inglise kuningal kirjutada tsaarile. Mingisugust reaalset abi Liivimaa keisrilt ei saa, kõige tõsisemalt saab võtta relvastuse saatmise keeldu.
Hansaliidus võeti samuti see teema teravalt üles. Hansa elas tegelikult idakaubandusest, aga nüüd oli olukord, kus see võib ära kaduda. 1553 aasta Põhja-Jäämere tee avastamisega näeb Hansa selgelt, et tekib konkureeriv meretee. Alates 1553 aastast hakatakse väga jõuliselt põhjatee vastu sõdima. 1558 aastal ollakse seda meelt , et moskoviidid peavad lõpetama sõja. Arusaam ei jää pikalt kestma, sest vallutatakse kauplemiskohad, Narva, Tartu. Siis hakatakse otsima võimalusi abi andmiseks Liivimaale. Aga 1559 aastal teeb tsaar otsuse ja toob kogu Venemaa väliskaubanduse Narva. Kui varem tuli kaubelda läbi Liivimaa linnade, siis nüüd saab hakata kauplema otse venelastega ning Hansa jaoks on see kasulikum ning enam ei tunta Liivimaale kaasa.
Tallinn hakkab kinni pidama Läänemerel laevu, eriti Lüübeki laevu. Kaup võetakse ära, olgu see keelukaup või mitte. See teeb suhted Hansaga veel keerulisemaks ja igasugune abi sealt jääb ära.
Abi hakatakse otsima ka Taanist . Taani kuningas Christian III tunneb suurt huvi Liivimaa vastu. Taanis ei oldud kunagi unustatud, et üks osa Liivimaast oli kuulunud nende koosseisu. Samas Taani ei tea, mida konkreetselt teha. Ühelt poolt tahetakse seda ala tagasi saada, teisalt ei taheta Ivaniga tülli minna.
Christian III lubab anda 20 000 taalrit ordule, samuti loobub Toompea omamisest ning ei taha lisaks maid. Lubas samuti, et Taani saadikud võtavad Moskvas üles Liivimaa küsimuse, et sõlmida relvarahu. Relvarahu 1559 1.mai-1.november.
Uueks Taani kuningaks saab Frederik II.
1559 veebruaris pandi ordumeistriks Fürstenbergi kõrvale Kettler. Fürstenberg Taani meelne, Kettler Poola.
Taani kuningas võtab Saare-Lääne piiskopkonna ja Kuramaa enda kaitse alla, saab tasuks endale piiskopi nimetamise õiguse iga kord kui koht vabaneb. Salaleping, mis sõlmiti, sätestas, et senine piiskop astub tagasi ja kuningas saab nimetada uueks piiskopiks oma venna, hertsog Magnuse.
Kevadel saabub Magnus Kuresaarde 400 palgasõduri ja muude meestega, majapidamisega jne.
Ostab Tallinna piiskopkonna.
Kettlerist saab Kuramaa ja Zemgallia hertsog.
Liivimaa jagatud erinevate valitsejate vahel.
Riial eristaatus, kuni ollakse valmis allutama Poolale, 1581 .
1563.aastal peapiiskop sureb-pärast seda ei hakatud vaimulikku järglast Poola võimu poolt otsima. Koadjuutor Christoph asub tegutsema iseseisvalt, soovis mängida peapiiskopi ala Rootsi võimudele. 31.oktoober 1563 jõudis vastava kokkuleppeni, millega oleks peapiiskpi ala läinud Rootsi võimu alla, aga Rootsi väed olid kaugel. Poola võimud kõrvaldasid Christophi ja sellega oli asi lahendatud .
1561-1629 – perioodil palju sõdu
1557 Tartus relvarahu Venemaa ja Rootsi vahel. 1564 uuesti tehakse 7 aastane rahu ning tunnustatakse üksteise valdusi. 1567 saadakse kokku tsaari valduses Moskva lähedal. Tallinn, Pärnu, Paide, Haapsalu – määrati Rootsi aladeks, lisaks ka kaubanduslepped. Narva teemat ei puudutata enam lepingutes. Vene pool nõudis rootslastelt, et tuleb anda välja Johan abikaasa Katariina. Ivan leidis, et teda on solvatud, kuna Katariina oli Poola kuninga õde ja Ivan pidi tema naiseks saama.
1561 vallutatakse Padise rootslaste poolt. Suvel 1562 läbirääkimiste teel Pärnu.
Sigismund II Augustil puudusid lapsed. Selge oli, et võimu pärib üks õdede abikaasadest. Katariina või Anna, aga Anna oli inetu. Katariina vastu tundis esmalt huvi Ivan IV, aga samamoodi tundis huvi ka hertsog Magnus. Esile kerkib tõsiseltvõetava kosilasena Soome hertsog Johan, sest ta oli nõus andma Sigismundile suure laenu. Vastu soovis 7 pandilossi Liivimaalt. Tipnes 4.oktoobril 1562, Johani ja Katariina abielu sõlmimine Vilniuses. Paide, Helme , Karksi asusid seitsmest Eesti alal. Krahv Artz , kes oli nõus hakkama 7 lossi komandandiks, hiljem tuli välja, et tegu on petisega, kes tahtis losse venelastele parseldada. Kui Rootsi kuningas Erik sai teada Johani abielust , siis ta vihastas. Erik vihastas, sest Johan oli andnud raha riigile, kellega Erik sõjas on. Erik nõudis abielu tühistamist. Erik saatis Johani naisega vanglasse. Erik oli sunnitud minema sõjaliselt Turusse, vallutama selle.
Paide ja Karksi lossid Rootsile.
Puhkeb Põhjamaade 7-aastane sõda. 1563.aastal puhkeb. Taanlasi ärritas Eestimaa küsimus, et see oli lahendunud neile vastumeelselt. Samuti ei meeldinud neile Pärnu minek Rootsi võimule.
Riigivapid. Rootsil kolm krooni, Taanil kolm lõvi, aga mõlemad pooled võtavad teineteise märgid ka endal kasutusele. Puhkebki selle pärast sõda.
Sügisel liitub rootslaste ja Lüübeklastega ka Taani. Sõda peamiselt tnp-s Lõuna-Rootsis. Väga palju merelahinguid. Liivimaal 1563.aasta augustis õnnestus rootslastel enda valdusse saada Haapsalu. Haapsalu oli tähtis, sest kuulus Magnusele, aga Magnuse toomkapiitel ei olnud Kuressaares, vaid Haapsalus. Rootslased said need nüüd kätte. 1563 Hiiumaa Rootsi valdusse. 1566 aastal rootslased Saaremaale. Saar riisutakse, röövitakse, põletatakse. Lahkutakse ja 1568 uuesti tagasi. 1568- 1573 Maasilinn rootslaste käes, idapoolne osa saarest ja ka Muhu. Rootsis võimuvahetus, kukutatakse nõdrameelne Erik XIV. Uueks võimukandjaks Johan, Johan III nime all. Poliitiised kaartid mängitakse ümber. Johan oli Sigismundi sugulane naise kaudu, Rootsi Poola suhted paranevad. 1568.aastal rahuläbirääkimised Roskildes, sõlmitakse esimene relvarahu, tingimused olid Rootsile nii rängad, et Riiginõukogu keeldub neid ratifitseerimast. Sõda jätkub. Rootsi majanduslik olukord halveneb. 1570 uued läbirääkimised, Stetini rahuleping. Riigipiirid jäid sõjaeelsesse seisukorda.
Narva sõitude vabadus – Narva võib sõita igaüks, kes tahab, aga peal ei tohi olla strateegilisi aineid, et Venemaa saaks kasutada enda tugevdamiseks. Tegelikult mõni aasta hiljem Narva kaubandus peatub, sest sõjakaubaks saab deklareerida peaaegu ükskõik kõike. Rootsi valdused Eestimaal – keiser vahendas läbirääkimisi ning lepiti kokku, et Rootsi Eestimaa valdused lähevad keisri haldusesse ning keiser kompenseerib need Rootsile, ainult Tallinn jäi Rootsile. Idee oli, et pärast seda kui keiser on summa maksnud Rootsile ja territooriumid üle antud, siis keiser annab alad Taanile . Stetini rahu tingimused olid Rootsile väga rasked. Rootsi suudab sellest välja tulla. Stetini rahu jääb täitmata Eestimaa üleandmise poolest, Narva osas ning vapimärkide poolest. Eestimaa jäi üle andmata, sest keiser ei liigutanud raha ning 1573 Johan teatas, et tema enam rohkem raha ei oota, et leping jääb täitmata.
1565 aprillis mängitakse Pärnu linn Poola valdusse, natuke hiljem ka Pärnu loss. Poolakad tegid sellest tugipunkti Rootsi-vastaseks võitluseks. Rootslased proovisid Pärnut tagasi saada mitu korda, aga katsed ebaõnnestumised. Samuti Karksi, mis käib käest kätte, kuni 1573 läheb ta Vene võimu alla. Vastastiku käiakse rüüstamas. Rootslased poolakate võimu alla olevatel aladel, Saaremaal ja ka mujal. Poolaga kokkupuutepunktiks 1565.aastal võtavad Poola teenistuses mõisamehed ette käigu Tallinna alla, Tallinna ei jõuta. 1567 poolakad ja rootslased kohtuvad Ruunavere veski juures lahingus. Rootslastele ebasoodne, maha tuli lumi, mis takistas Rootsi jalaväel liikumist, poolakad olid ratsal. 2000 Rootsi sõdurit tapetakse .
Vene-Rootsi suhted halvenevad 60.aastatel. Probleem, mis oli Ivan IV uue monarhi suhtes ja naise suhtes, lööb lõkkele ning on peamiseks sõja puhkemise põhjuseks. Ivan IV kirjavahetus Johan III-ga: kumbki monarh ei hoidnud kokku värvi, vastastikku sõimati. Hertsog Magnus oli sündmuste käigus kõrvale jäänud, otsis kogu aeg võimalust areenile tulla. Püüdis suurriikide mängu oma meestega tulla. Magnus tahab tagasi tulla suurde poliitikasse ning otsib selleks võimalusi. Hertsog Magnus satub Ivan IV huvisfääri. Ivan IV tahtis teha Liivimaale oma vasallkuningriiki, et legiteerida oma võimu ülejäänud Euroopa silmis. Magnus oli nõus seda juhtima .
Tsaar lubas Magnusele, et tsaar läänistab kogu Liivimaa, evangeelne usk jääb, samad seadused kehtivad, tsaari ees ei ole mingeid maksukohustusi, aga tuli osaleda tsaari sõjateenistuses.
Märtsis 1570 liikus Magnus Moskva poole. 10.juunil jõuab ta Moskvasse. Tsaar võtab ta suurejooneliselt vastu. Juuni teisel poolel on Magnus kroonitud Liivimaa kuningaks. Magnus andis tsaarile truudusvande ning nüüd saab ta teada, mida ta oma kuningriigina saab. Esialgu saab ta Põltsamaa linnuse ja selle lähima ala. Ülejäänud kuningriik pidi tulema tema kätte siis kui ta vallutab Tallinna või Riia. Tsaar ja Magnus on sõlminud kokkuleppe, mis aga pole säilinud. Võime aimata seda, mida Magnus ise kirja pani, kui soovis vasallivandest vabaneda ja kirjutas keisrile. Magnus mainib, et kui vallutab Riia või Tallinna, siis saab ta kogu Liivimaa endale. Liivimaa edasise saatuse asjus pidi tsaar võtma ühendust Saksa-Rooma keisriga. Liivimaa pidi minema Magnusele pärilikus liinis, kui Magnus saab lapse, siis lapsel on õigus olla järglane Liivimaa kuninga positsioonis, kui Magnusel pole lapsi, siis otsitakse järglane Taanist. Liivimaa seos Moskva riigiga pidi olema formaalne , üsna nõrgalt seotud, tsaari positsioon Liivimaa suhtes pidi olema kaitsehärra. Ette nähti väiksemad maksud . Samas pidi liivimaalased andma tsaarile truudusvande. Liivimaa kaupmehed pidid saama vabalt reisida Venemaale ning samal ajal jätkata kaubandussidemeid Lääne-Euroopaga. Magnus pidi ise ülal pidama teatud armeed , 1500 ratsameest ja 1500 jalaväelast. Väidetavalt on lepingus käsitletud ka liivimaa vange, kes olid Venemaale viidud , lepiti, et need vangid tuleb tagasi saata Liivimaale. Allikate järgi on seda tehtud. Liivimaa kuningriigiks saabki Põltsamaa ja sellest saab kuninga residents. Tsaar sidus Magnuse ka perekondlikult. Tsaar andis oma lellepojatütre Magnusele, Eufinia Vladimirovna. 5 tündrit kulda kaasavarana. Eufinia suri ära. Tsaar andis asendusnaiseks Eufinia õe Maria. Suvel 1570 tuleb Magnus uuesti Liivimaale. Tsaar andis talle kaasa armee , kuni 25 000 meest.
Tsaar ja Sigismund II August soovivad sõja lõpetada. Venemaa huviks oli pöörata oma relvad Rootsi vastu ja Sigismund on sattunud oma riigis raskustesse. Tal ei ole võimalik viia sõjavägesid kuhugi kaugemale. 1570.aasta suvel sõlmitakse relvarahu kolmeks aastaks, aga tegelikult pikeneb iseenesest. Suvel 1570 puhkeb Vene-Rootsi sõda. Rootsi ajalookirjandus nimetab seda Pikaks Vaenuks, mis kestab 25 aastat. 1595 aastal sõlmitakse igavene rahu. Peamiselt sõditakse Liivimaal, mõned lahingud ka Soome lõunaosas ja Ingerimaal. 1575 mandri-Eesti vene võimu alla, Tallinn ja Riia vallutamata ning saared.
1569 Rootsi saatkond Moskvasse. Venelased ei lase saatkonda tagasi. Augustis 1570 hakatakse Paidet piirama. Magnus vene vägedega hakkavad piirama Tallinna. Linn piiratakse kohe ümber, Magnus teeb linnale mitu alistamisettepanekut.
Tallinn on mere poolt vaba. Magnus palub Frederikku appi, aga Frederik keerab vennale lõplikult selja. Linnale on mere kaudu varustatus olemas. Piiramine seisab, midagi ei juhtu. Ühel momendil saabub linna alla katk. Katk jõuab ka linna, aga samamoodi lõikab valusalt ka piirajate ridu. 16.märts 1571 panevad venelased laagri kokku, midagi saavutamata. Napilt 30 nädalat toimus piiramine, linn kahju ei saanud, v.a see, et osa linnast sureb katku. Piirajate seas oli olukord raskem, moona oli raske juurde tuua, ümbruskond oli laostatud, midagi polnud võtta ning katku levik oli ka suurem. Ebaõnnestub ka Paide piiramine. Katk on põhjuseks, aga ka omaaegne logistika. Oli kevad, toimus teede lagunemise aeg. Inimene sai veel liikuda, aga raskerelvastust oli nii raske vedada.
Vene väed liikusid tagasi Venemaale, Magnus ei lähe, kartes, et tsaar otsib süüdlase, kes on süüdi ebaõnnestumises ning on paar kuud Põltsamaal. Sealt liigub ta ära Kuressaarde ning jääbki mõneks ajaks sinna.
Teadaolevalt on 1570. aasta sügiseks kavavandud tsaar sõjakäigu. Aga mässama hakkasid idapoolsed tatari võimud, khaanide alamad , Krimmi khaani sõjavägi tungib Venemaale ning jõuavad Moskva alla ja põletavad Moskva maha. Ivanil tuleb minna idapoolsete rahvaste vastu ning Liivimaa sõjakäik jääb mõneks ajaks ära.
Vastastikuseid röövretke võetakse ette pidevalt. 1571.aasta kevadel suurem röövretk, kohe kui venelased Tallinna alt lahkusid, talupojad hakkasid neid kohe jälitama. Peaasjalikult Harjumaa talupojad läksid Vene võimu all olevale alale ning võetakse, mis võtta annab. Russow kirjutab, et kui nad tagasi pöördusid, tungisid neile kallale Vene väed, Moe oja ääres langesid paljud talupojad.
1571.aastal vahetavad tsaari teenistuses Kruze ja Daube poolt, kartes, et tsaar leiab, et nemad on sõjakäigu kaotamises süüdi ning lähevad Poola võimu alla.
21.oktoobril 1571, pühapäeval, jumalateenistuste ajal võeti Tartu linn oma võimu alla. Venelased reageerivad ja mässajad hukatakse. Kruze ja Daube põgenevad. Tartu linn elab üle kaotuse, venelased olid veendunud, et linnaelanikud on ka süüdi, tapetakse ja küüditakse. Taas jätavad venelased ellu kohalikud talupojad.
Kruze ja Daube said Poolas seisusekohast elu elada. Kruzele anti Turaida loss.
Magnus oli läinud Kuressaarde, kus ta oli 1572 .aasta kevadeni, kuni tsaar saadab talle järele inimesed, kes ta Venemaale viidi. Magnus vabastab oma vasallid truudusvandest, ta teab, et enam ta Saaremaale tagasi ei tule. Ametisse pannakse Taani kuningriigi asehaldur .
1572.aasta lõpus asub tsaar uuesti sõjakäigule Liivimaa vastu. Ivan IV ise tuleb vägede juhina Liivimaale. Üsnagi ootamatult tulevad nad Paide alla.
1573.aasta 1.jaanuaril Paide langeb. Tsaar elas Paide all üle oma lähima käskniku surma. Mäo mõisa maadel sai ta surma. Tsaar leiab, et see surm nõuab temalt kättemaksu. (Mäo ristis tema mälestusmärk.) Tsaar vihastas ja märatses Paides . Russow kirjutab, et kõik kes kätte saadi, keedeti, aeti teibasse, nüliti elusalt. Paide lossi tornil olid keldrid, osa Paide kaitsjatest läksid keldritesse varjule, panid talupoegade riided selga ja väitsid, et nad on vangistatud Magnuse poolt, tsaar andis neile armu. Ivani rahuldas Paide all läbielatu, lahkub tagasi Venemaale. Novgordis toimuvad Magnuse ja Maria pulm. Üks osa vene vägedest jääb Liivimaale. Edasi tegutsetakse kahes suunas. Üks osa liigub lõuna poole, teine lääne suunas. Tsaar hakkab oma territooriumi laiendama. 1573.aastal võetakse ära Karksi ning kingitakse noorpaarile. Jõutakse Koluvere alla, mis langeb. Veel mitmeid Kesk-Eesti piirkondadest lähevad vene võimu alla. Pärast seda sõjategevus vaibub. Tuleb uus põhjus, miks Ivan ei saa tegevust jätkata, sest tekkis Kaasanimaal ülestõus. Poola poolt ei ole samuti aktiivset sõjategevust toimunud. Suvel 1572 sureb Sigismund II August. Tulenevalt Poola konstitutsioonist satub riik olukorda, kus riigil pole valitsejat, interreegnumi olukorda. Poola oli valitava kuningaga maa. Sigismundil valitsejat polnud, seega seda keerulisem olukord olu. Pretendendina kerkivad Ivan IV, Johan III. Lõpptulemus on see, et aasta hiljem, 1573 tuleb võitjana välja Henry de Valois. 1574 mais kroonitakse ta Poola kuningaks. Juunis põgeneb ta Poolast, sest Prantsuse kuninga troon jääb vabaks ning ta otsustab saada Prantsuse kuningaks, Henry III. Poolas segadused jätkuvad, nüüd seisab riik kodusõja lävel. Habsburgide meelsed tahavad tulla võimule, teiselt poolt Transilvaania vürst Stefan Batory, ihu poolest ungarlane. Segadused olid nii suured, et riik oli kodusõja lävel. Tehakse “trikk”, et Poola kuningannaks saab Sigismundi õde Anna. Stefan Batory antakse talle meheks, läbi selle saab ta Poola kuningaks. 1576 kevadest saab Stefan Batoryst Poola kuningas.
Rootslased saades teada, et venelased viivad oma väed Liivimaalt välja, võtavad ette vastusõjakäigu. 1573 on plaanitud vägedega Vene alade vastu minekut. 1573 kerkib üles šotlaste teema. Palgaarmee oli mitmepalgeline, Eestimaale jõudis igasuguste rahvaste esindajaid, aga šotlased jätavad siia omapärase jälje, probleemid saavad alguse 1573.aastast. Plaanides suurt sõjakäiku värbas Johan III Šoti kuningalt mehi. Need mehed iseenesest jätavad jälje maha kui nad hakkasid Eestimaale jõudma. Jõuavad Stockholmi ja sealt edasi nad ei saa. Lõpuks mehed siiski Liivimaale jõuavad. 1574.aastal viiakse neid lahinguväljale. Šotlastega seotu leiab aset Rakvere all. Rakvere piiramine venib , olukord ei muutu, on külm talv. Lisaks šotlastele oli sakslasi ja rootslasi, nende vahel tekkisid pinged. Šotlased käisid kohalikke riisumas, tekkis vastuseis talupoegadega. Leiab aset kaklus. Šotlased olid kalvinistid . 15.märtsil lähevad šotlased ja sakslased kaklema, rootslased hoiavad väidetavalt kõrvale. On väidetud, et sakslased korraldasid šotlaste leeris veresauna, hukati kuskil 1500 šotlast. Sakslasi oli toetanud ka ümbruskaudsed talupojad, sest olid kannatanud šotlaste riisumise all. Eestlased olevad hüüdnud: andke neile leili. Seepärast nimetatakse seda Rakvere leiliks. Šotlased lasid siit jalga, osad püüdsid leida varju Rakvere linnuses.
1574.aastal saavad taanlased tagasi suure osa Läänemaast, seal olid mitmed suured kindluspunktid, mis olid mõisnike käest, kes polnud poolakatelt palka saanud ja müüsid need taanlastele.
1575.aastal tulid taaskord venelased Tallinna alla. Linn oli valmistunud piiramiseks. Magnus saatis kirju, et tallinlased annaksid alla. Venelased aga jätsid piiramise peaaegu kohe alguses pooleli , põhjus pole teada. See sama vägi läheb üle jää ja purustatakse Saare- ja Hiiumaa. Saaremaal mindi kuni Sõrveni.
1575.aastal oli Johan III sunnitud sõlmima Venemaaga lühiajalise relvarahu, kaheks aastaks. Suvest alates võtavad venelased üles vallutustegevuse Poola vastu. Langevad olulised Poola võimu all olevad kindlused ja linnad. Esimesena Pärnu. Pärnu garnison lahkus Kihnu saarele, seal sattusid nad Rootsi teenistuses meeste kätte, kes nad paljaks riisusid. Edasi võetakse venelaste poolt ette Taani valdused. Kaotavad lõplikult Läänemaa.
1577. aasta jaanuaris jõuavad venelased taas Tallinna alla. Algab Tallinna teine suur piiramine, 23.jaanuarist 13.märtsini. Kordub kõik see, mis oli kordunud 1570.aastal. Linna ei suudeta piirata täies ulatuses, linna saab tuua moona ja mehi. Suuri kahjusid Tallinnale teha ei saa. Venelaste üheks väejuhiks oli Ivan Šeremetjev, kes oli tsaari soosik. Ta oli lubanud tsaarile, et ta vallutab linna või sureb. Tallinna all ta lahingutegevuses suri. Venelased lõpetasid piiramise ja taaskord oli peapõhjuseks, et saabumas oli kevad, sula, ning ei tahetud rasketehnikat sinna jätta. 1577.aasta kevadega seoses on Russow maininud, et tallinlased läksid vastureaktsioonina Vene aladele röövima, peaasjalikult Virumaale.
16.sajandil ei näe talupojad põhjust maad harida, vaid hakatakse röövima ja riisuma . Kindlustatud tugipunktid olid ära jagatud, mis kellele kuulus. Aga maa kuulus talupoegadele. Talupoegade salgad. Nt Ivo Schenkenberg ja tema salk . Tegemist Tallinna müntmeistri pojaga, kes 1576.aastal linna poolt määratakse talupoegade salga etteotsa , salk oli Tallinna linna teenistuses, pidid pidama linna ümbruses korda ja kontrolli. Tallinna piiramise ajal pidid korjama linna lastud süütepomme kahjutuks tegema. Oskasid käsitleda relvi. Schenkenberg ise oli Mustpeade vennaskonna liige. Oma isikuomaduste poolest oli ta julm. Kaasaegsete poolt hakati teda hüüdma Liivimaa hannibaliks. Tegutses Rakvere, Lihula , Koluvere all. 1578 .aastal jõutakse Tartu alla, rüüstatakse Vene eeslinna, tnp Ujula konsum. Ollakse väga julmad. 1579.aastal tegutseti Rakvere all, satuti venelastega lahingusse, kus vene poolel võidelnud tatarlased võtavad 60 meest vangi ja saadakse kätte ka Ivo Schenkenberg. Talupojad hukati kohe, aga peenemad mehed viidi Pihkvasse, tsaari palge ette ning Ivo pakub välja tsaariga diili teha. Tsaar võttis Ivolt elu. Hukkamine oli toimunud väga sadistlikult. Talupoegade salku, kes maal ringi liikusid, oli rohkem.
1577.aastal pärast Tallinna piiramise ebaõnnestumist otsustab tsaar, et aasta lõpuks tuleb kogu ülejäänud Liivimaa vallutada. Pihkvasse kogutakse väed. Tuleb Magnus ja ka tsaar. Magnus määratakse ühtede vägede eesotsa ning tsaar on oma vägede eesotsas. Lepitakse kokku, et kõik see, mis jääb põhja poole Koiva jõge saab Magnuse osaks ja lõunapoolne osa tsaarile. Kokkuleppe kohaselt oli lepitud, et Võnnu linn läheb Magnusele. 3.augustil 1577 läheb Võnnu vabatahtlikult Magnuse võimu alla. Poolakad olid sel ajal üsna nõrgalt kindluspunktid mehitanud. Linnaelanikel oli selge, et vastu panna ei suudeta ja valisid Magnuse. Paljud sellised linnad lähevad niimoodi Magnuse võimu alla, et pääseda tsaari võimu alla minemast. Siit tuleb konflikt tsaari ja Magnuse vahel, et tsaar leidis, et Magnus võtab rohkem kui talle ette nähtud. Kui tsaar hakkab tegutsema Latgales annavad mitmed linnad end ise Magnuse kätte, et mitte langeda tsaari võimu alla. Pärast Võnnu minekut Magnuse võimu alla teeb kohe seda Valmiera . Tsaar vallutades on väga julm, mis kiirendab linnade soovi Magnuse võimu alla minna. Tsaar vihastas Magnuse peale. Tsaar hakkas Magnuselt neid alasid hõivates ära võtma. Tsaar tuli Võnnu alla, linn langeb, aga kindlus püsib. Tsaar kutsus Magnuse välja, sõimas ta läbi, kuid siis leebus, kuni selle momendini, et nad hakkasid läbirääkima kuni järsku tuli lossist lask, mille peale tsaar vihastas ja lasi lossi vallutada. Lossi varjunud otsustasid, et nemad alla ei anna. Tehakse ühine otsus loss õhku lasta. Lossikirikus peeti jumalateenistust ja 6.septembril pärast ühist armulauda lastakse lossi püssirohutorn õhku. Kaitsjad võtavad sellega endalt elu, mis oli parem võimalus kui lasta seda tsaaril teha. Tsaar liigub edasi, võtab üle Valmiera. Kõik, kes kätte saadakse, hukatakse.
Magnusel leidis, et tal tuleb tsaari teenistusest lahkuda, leiab varjupaika poolakate juures. Ülejäänud elu elab Kuramaal Piltene lossis. 1583 Magnus sureb. Taanlased müüvad Kuramaa poolakatele. Poolakad liidavad selle ülejäänud Kuramaaga ning see läheb Kettleri võimu alla.
1665.aastal Magnuse haud avati ja viidi Roskildesse, kuhu kõik Taani kroonitud pead on maetud .
1578.aastal Stefan Batory võtab Liivimaa vallutamise süstemaatiliselt ette. Kuna Johan III oli talle hõimlane, siis püüab sõlmida Johaniga liitu, aga Johan loobub. Aga see ei tähenda, et nad ei tee koostööd. Üheks koostöö momendiks on 21.oktoober 1578 toimub suurem lahing Võnnu all. Venelased püüavad Võnnut tagasi vallutada, aga see ei õnnestu. Poolakad ja rootslased saavutasid võidu, aga edasisest koostööst midagi välja ei tule. Karksi langeb, Kirumpää. 1579.aastal suundub Batory Venemaale, on Loode-Venemaal väga edukas. 1580.aastal saab Velikije Luki , Ostrovi. 1581.aastal Pihkva all, linna vallutada ei suuda, aga venelastele saab selgeks, et edasi ei ole võimalik sõdida. Detsembris algavad läbirääkimised, Pihkvamaal. Kui delegatsioonid maha istuvad, siis saab kohaks Jam Zapolski . 13.detsember 1581 kuni 15.jaanuar 1582. Läbirääkimisi peetakse väga rasketes tingimustes. Raskuseid kahte liiki, esiteks milles kokku leppida, venelased ei taha midagi ära anda, poolakad ei taha ka midagi loovutada. Teiselt oli majanduslikult väga raske olukord. Pihkvamaa oli rüüstatud ja polnud kohta, kust saada toitu jne. Vene pool on sunnitud loobuma ühest ja teisest. Loobuma nad ei olnud nõus Tartust, kuid lõpuks pidid nad sellest loobuma. Läbirääkimisi vahendas paavsti poolt saadetud Antonio Possevino . Ivan IV ütles, et kui tema saab, mis ta tahab, siis ta on nõus astuma Vatikani rüppe. Possevino soosikuks olid poolakad, Ivan lootis, et tegutseb tema poolel. Kasud olid suuremad siiksi lõpuks Poolal. Sõlmitakse vaherahu 10.aastaks. Tähtsaim punkt, et Ivan IV loobub Liivimaast. Lisaks lepitakse kokku, et 4.märtsiks lahkuvad kõik venelased kindlustest ja lossidest, mis polnud Poola võimu all. Poolakad lahkuvad Vene aladelt. Vahetus pidi toimuma, et keegi midagi kaasa ei võta. Ainuke asi, mis kokku lepitakse, et erand tehakse Tartu osas, kust venelased tohivad kaasa võtta suurtükid ja kiriku vara, eriti peeti silmas ikoone. Poolakad lubasid aidata transpordivahenditega, sest venelased ütlesid, et neil pole vahendeid, millega minema liikuda. Kui rahu oli sõlmitud, tulid poolakad Liivimaale ja ajasid venelased välja Vastseliinast, võetakse üle Tartu, varakevadeks on kogu Liivimaa läinud Poola valdusse. Tartu üleandmisest on kirjutatud. Poola väejuht Jan Zamoyski on kirjeldanud linna ülevõtmist. Kirjutab, et linnas on tunda veel endisaegset Hansa hiilgust, aga kõik on lagastatud. Kirjutab, et venelased jätavad linna maha suure kurbusega, sest paljudel on kalleid mälestusi, naised on nutnud, lõpuks kui lahkusid, siis said kaasa kiriku vara. Tartu on üks kohtadest, kust Vene garnison keeldus lahkumast, kuna saane pole antud. Saanid anti ja nad lahkusid.
Lepingus oli kirjas, et üle läks kogu Liivimaa, aga nii see tegelikult polnud. Üks osa Liivimaast kuulus ju Rootsile.
Kui Poola võttis ette 1577.aastal Liivimaa tagaivallutamise kampaania, siis sama võtsid ette ka rootslased.
Rootslaste jaoks sai eesmärgiks Narva tagasivallutada. Suudetakse eeslinnu vallutada, venelaste tugipunkte hõivata. Kõik, mis jääb 70.aastatesse lõppevad ebaeduga. Pöördeliseks saab 1580.aasta, peamiseks põhjuseks on see, et rootslased määravad oma vägede ette Pontus De la Gardie .
Rootslased Padise all, Padise kloostrist jooksid rootslaste poolele Vene papid , kui rootslased pidid torni vallutama, siis need, kes pidid torni kaitsma, aitasid neid. Langeb Rakvere, Toolse. Toolse hävitatakse rootslaste poolt. Kartes mere sulamist viiakse väed tagasi Soome. Suvel hakkab venelastel suur liikumine, nad on kotti sattunud, ülal Rootsi, all Poola, kardetakse, et see kott võib sulguda, venelased hakkavad põgenema. Rootsis läheb lahti jutt, et venelased jätavad kindlused maha ja võib juhtuda, et annavad need taanlastele tagasi. Sellepeale rootslased suve jooksul võtavad enda valdusse kogu Läänemaa kindlustatud tugipunktid. Pärnut ei suudeta üle võtta. 26.august 1581 jõuab De la Gardie Narva alla. Narva alla anda ei soovi. De la Gardie töötas Narva alla välja uue ründetaktika, tegi jooksukraave, et mehed saaksid linnale ligi. Toimub mitmeid kallaletunge linnale, tormijooks ei õnnestu, alles 6.septembril tormijooksuga Narva vallutatakse. Rootsi vägi oli sedavõrd väge täis, et De la Gardie andis 24h linna riisumiseks. Narva vallutamise ajal tegutsesid eriti julmalt venelased, kes olid Rootsi väes, venelased vallutasid venelastelt Narva kindlust. Terve rida vene-tatari taustaga peresid, kes olid Moskva taustaga, aga nüüd Rootsi teenistuses. Osa tatarlasi olid moslemid , aga läksid luteri usku. Hilisemad Eesti aadlikud . Edasi võetakse ära Ivangorod. 24.november vallutatakse ära Paide. Sellega on Liivimaa Eestimaa osa läinud Rootsi alla.
Kui tuli Jam Zapolski rahu ja kogu Liivimaa oleks pidanud minema Poola alla, siis Rootsi seda ei teinud. Ainult Pärnu ja Põltsamaa jäetakse Poolale. 1583.aastal algavad läbirääkimised Rootsiga. 10.augustil 1583 sõlmitakse Pljussa jõe suudmes 3-aastane relvarahu. Venemaa on sellega suure sõja kaotanud, Rootsil ja Poolal on väga hea varustus , aga Venemaal on kurnatus, kõik mis on, on rakendatud. Oma süü oli ka opritšinal, sest inimesi oli mõõdutundetult hukatud ja tagala ei suuda rinnet toetada. Ivan IV ei soovinud sõda, sest oli kaotanud sõja mõtte, tuleb leida ka inimlik nüanss. Ivan IV ühes raevuhoos tapab oma poja, 1581 aasta novembris. Siis saab aru, mida ta on teinud, pärast seda ta ei näinud põhjust, mille nimel elada ja tegutseda ja tuleb minnalaskmise meeleolu. 1584.aastal ta ka sureb.
Vene administratsioon
Kopeeriti seda, mis oli Venemaal juba olemas. Valitsetakse kindlatest keskustest, 4, Tartu, Narva, Pärnu, Koknes. Seal resideerusid võimukandjad, vojevoodid ja djakid. Kõikidel keskustel oma roll valitsemissüsteemis. Tartus 6 vojevoodi. Narvas kuni 5 vojevoodi korraga ametis. Pärnus maksimaalselt 3. Tegelevad peamiselt kohapealse kindluse ja linnaümbruse piirkonna haldamisega. Linnaümbrus piirkonda kutsutakse ujezdideks. Sõjalisi ettevõtmisi on juhitud Tartust.
Tartus oli kogu Liivimaa keskvangla. Tartust saab 1570.aastal ortodoksi piiskopi linn. Läbi keskaja olid Tartul väga tihedad sidemed Vene kaupmeestega, üks osa linnast oligi venekeelne . Vene tänav. Vene kirik praeguse Botaanikaaia kohal.
Kõikidel vojevoodidel oli otsesuhtlus Moskvaga.
Liivimaa lülitati oma titulatuuri, lisaks Liivimaale lülitas ta ka Suur-Tartu nimetuse, et oli lisaks Liivimaa tsaarile ka Suur-Tartu tsaar.
Kaubanduskeskuseks sai Tartu.
Koknes Tartu kõrval teiseks oluliseks sõjaliseks keskuseks.
Võnnu tuli kolmeks kuuks tsaari võimu alla, Ivan IV on Võnnule väga suurt rolli ette näinud, määranud neli vojevoodi.
Viljandi, Haapsalu, Põltsamaa, Padise, Rakvere. Veel väiksemad asulad: Kirumpää, Koluvere, Tarvastu, Toolse, Laiuse, Lihula.
Venelastel oli teenistuskohtade raamat, kus näidati ära need, kes on Vene riigis midagi saanud või määratud. Sealt tulevad välja need, kes on kuhugi määratud.
Ujzdid. Tartu ujezdi kuulusid väiksemad ujezdid, nt Viljandi, Karksi, terve rida Läti kindlusi.
Moskvas olid kolm prikaasi, mis tegelesid Liivimaa asjadega. Teenistuskohtade prikaas , mis lahendas puhtalt sõjalisi küsimusi, kõike, mis puudutab valitsemist, nimetab ametisse väejuhte ja tegeleb nende tasustamise probleemidega. Teenismõisate prikaas, mis tegeles maade väljajagamisega teenistuslastele. Linnuste prikaas, mis tegeles objektidega, linnuste, kindluste ehitamise, varustamisega. Tekkivad postihoovid. Postijaamasid nimetatakse jam. Jaama tänav.
Oli veel ka väiksemaid prikaase. Saadikute prikaas, mis tnp oleks välisministeerium.
Vojevoodidele hakkavad lisaks sõjalisele võimule tulema tsiviilvõimu ülesanded. Vojevoodid määrati ametisse üheks aastaks, kuni ta pidi kohta vahetama. Aasta hakkas pikenema , on teada mõned, kes on päris pikalt olnud vojevoodid. Tartusse määratud vojevoodid on Bojaaride duuma liikmed. Nii uusaasta kui asjaajamis aasta algab 1.septembril, siis määrati ka uued ametnikud või pikendatakse.
Vojevoodidel kohustus saata raporteid Moskvasse. Kohtupidamisülesanne, apelleerimisvõimalus vojevoodile. Usulised ülesanded, kuni Tartusse rajatakse ortodoksi piiskopkond . Diplomaatiline funktsioon, suhtlus Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel toimub läbi Liivimaa, esile kerkib Narva, sest Vene väliskaubandus liikus seda kaudu. Püütakse hoida häid suhteid venelaste ja välismaalaste vahel, kui kedagi vaja karistada , siis venelasi , välismaalasi säästetakse.
Vojevoodidest madalamal astmel djakid. Sõltuvalt vojevoodide arvust on djakkide arv erinev. Djakid on Vene bürokraadid. Djakid oskavad kirjutada. Djakk tegeleb asjaajamisega. Seisuslikult on nad alamaadlikud. Tartus oli neid kõige rohkem, ühte on nimetatud ka peadjakiks. Väiksemate kohtade puhul teda, et ametis oli vaid üks.
1558.aastast alates hakatakse siin teenistusmõisad välja jagama . Maavaldus jääb tsaari omandusse. Maavaldus oli töötasu, palk. Kui tuleb vajadus minna sõjakäigule, siis tuleb maavaldajal minna. Ka linnakrunte on jaotatud teenistusmaadena. Kui alguses järgiti põhimõtet, et see maa oleks terviklik, siis mida aeg edasi, seda enam hakkas maa olema tükkidena. Teenistusmaid on jaotatud nii venelastele kui tatarlastele, samas ka mõned liivimaalased omandavad teenistusmaid.
Talupoegade isiklikud õigused Vene võimu ajal suurenesid. Liikumisvabadus on suurenenud. Talupoegi on asunud linnadesse.
Õigeusu kirik
Vallutatud linnades hakati kohe rajama õigeusu kirikuid. Narva rajati 5 kirikut. Venelased ei vii läbi usulist propagandat. Kirikud on ette nähtud kohalikele venelastele, paljuski garnisoni kirikud. Samas see ei tähenda, et misjonäre siia ei jõudnud. Kagu-Eestis on teada misjonäre. Misjonärid on Vastseliinas rajatud paar kirikud, Püha Kolmainu ja Kristuse sünnikirik.
Poola võimuperiood
1561 – 1629 (Altmarki vaherahu)
Poola pani tegutsema Rootsi jõudmine Põhja-Eestisse.
Protektsioonilepingud nii ordu kui piiskopiga 1559.
1561.aasta teisel poolel toimuvad läbirääkimised ordu ja peapiisopiga, et ainuke võimalus on allutada end Poola-Leedu riigile. Oktoobrist alates läbirääkimised Vilniuses. Kuningas seadis liivimaalased fakti ette, et otsus tuleb ära teha, lepiti kokku, et liivimaalased allutavad end Poola kuningale ja Leedu suurvürstile, ehk Sigismund II Augustile isiklikult. Riia jäi vabalinnaks, kuni 1582.
Privilegi Sigismuni Augusti – orduaadli palvekirja võtab aluseks.
Indeginaadiõigus. Rootslased seda ei täitnufd.
Liivimaal asjaajamine peab olema saksa keeles.
Apellatsioonikohus Liivimaal, sest ei tahetud apelleerida väljapoole oma maad.
Täielik omandiõigus talupoja üle. Talupoeg pärisori, sunnismaisus.
5.märts 1562 toimub pidulik allutamine. Dateerimine oli küll 28.november Leedu seimis. Dokumentide vormistamine võttis aega. Veelkord anti pidulikult vanne Poola kuningale ja Leedu suurvürstile. Kettlerist saab Kuramaa hertsog ja Zemgallia krahv. Päev hiljem kuulutatakse ta ka Liivimaa administraatoriks.
Kõrgema kohtu loomine jääb venima.
1566. valitsuskorra muutmine. Kettler vallandatakse, uueks Liivimaa administraatoriks saab Chodkiewicz.
1566 Grodnos luuakse unioon, Liivimaa nimes tehakse muudatus, üle väina Liivimaast saab ka hertsogkond. Antakse välja ka Liivimaa ja Leedu uniooni diplom. Augsburgi usutunnistus pidi Liivimaal jääma. Uniooni diplomi viimane lause näeb ette, et neid tingimusi tuleb täita ainult sel juhul, kui need ei lähe vastu kuningliku majesteedi ülimuslikkuse ja Leedu riigi ülimuslikkusega. Toimub Liivimaa jaotamine, moodustatakse 4 distrikti. Riia, Turaida, Võnnu, Daugavpils. Distriktide etteotsa määratakse kastellaanid.
Kasutusele võetakse ka Liivimaa vapp .
Poola-Leedu unioon oli personaalunioon . Aga nüüd taheti moodustada reaaluniooni, mis tähendas institutsioonide ühildamist, sellega personaalne side lõppes. Poola-Leedu ühine riik ühise kuninga, ühise seimi ja ühise välispoliitikaga, aga finantsid jäetakse eraldi. Unioon Leeduga lõpetatakse ja seega Liivimaa allub nii Poolale kui Leedule, ehk on Poola-Leedu ühisvaldus.
Tulevad üsna kardinaalsed muudatused. Liivimaa on võrdselt allutatud Poolale ja Leedule. Muutub valitseja, Stefan Batory. Ta leiab, et Sigismundi privileegid ja muud dokumendid on kehtetud. Liivimaa tuli ka usuliselt ühendada.
4.dets 1582 moodustab uue katoliku piiskopkonna. Keskuseks määratakse Võnnu linn. Uus piiskopkond haarab kogu Liivimaa. Samal päeval kinnitas Batory Liivimaa konstitutsiooni. Augsburgi usutunnistus säilib, aga selle kõrvale tõstatakse ka katoliiklus.
1. maist 1582 kuulutab kuningas uueks Liivimaa administraatoriks Jerzy (Georg) Radziwill. Lisaks administraatorile määrati ka kindralkomissar. 17.saj alguses kaotakse administraatori koht ära, kõrgeimaks ametikandjaks jääb kindralkomissar. Provintsis oli ka maksumeister.
Tekib kolma presidentskond: Pärnu, Tartu, Võnnu. Iga presidentkonna eesotsas president . Igas presidentkonnas kastellaan, kellele allub sõjaline pool. 1598 .aastal nimetatakse presidentkonnad ümber vojevoodkonnad.
Väiksemad administratiivüksused, presidentkondade sees distriktid. 1589 . aastal nimetatakse distriktid ümber staarostkondadeks. Distrikti keskuseks oli linnus.
Aina enam ja enam kerkivad üles poolakad, liivimaalased tõrjutakse kõrvale. Tekib tüli leedukate ja poolakate vahel, leedukad leiavad, et poolakad hakkavad üha enam domineerima. Mitmetel seimidel Leedu saadikud protestivad, tekitatakse teema, et Liivimaa tuleb allutada Leedule.
1587.aastast uus kuningas Sigismund III (Zygmunt). 1589.koostatakse Poola-Leedu seimis uus konstitutsioon . 115 artiklit , 21 puudutavad Liivimaad. Leedukad nõudsid, et nende osa riigis tuleb suurendada. Neid 21 artiklit on hakatud nimetama Ordinatio Livoniae I (prima). Seal oli näidatud, et Liivimaa kuulub mõlemale riigile, rõhutati, et Liivimaa asjades tuleb olla võrdsuse printsiibi juures, kõik Liivimaa otsused peavad saama kinnituse nii Leedu kui Poola poolelt, ühisallkirjad, mõlemalt pitserid .
Pooled staarosti ametitest peavad olema Leedu ja pooled Poola käes. Liivimaalasi ei mainita. Kõik läänistused antakse poolakatele ja leedukatele. Ette oli nähtud 26 staarostkonda Liivimaal, mitte kõiki ei suudetud moodustada. Etnilisele Eesti alale staarostkonda: Helme, Kirumpää, Laiuse, Põltsamaa, Pärnu, Tarvastu, Vastseliina, Viljandi ning pisut hiljem Tartu.
Staarost omakonda jagunes folvarkideks ehk riigimõisateks. Folvark jagunes omakorda vardjaskondadeks.
1/3 staarosti tuludest läks staarostile, 2/3 riigile, üks osa sellest tuli kulutada sõjalisteks kuludeks, ülal pidada kohapeal garnisoni, ja teine osa läks otse riigikassasse. Leedukad protestisid, et nemad ei ole midagi saanud, seega otsustati, et üks aasta lähevad riigikassasse minevad tulud Poola ossa , teine aasta Leedu osasse .
Presidendi nimetas ametisse kuningas. President teostas kohtuvõimu, tagas avaliku korra jne. Presidentkonnas oli ka maakohus , mis tegeles tsiviil- ja kriminaalasjadega.
Moodustataks Liivimaa maapäev, mida kutsuti seimik. Selle pidi kokku kutsuma kuningas. Tegemist on aadlikogunemisega. Ja lisaks aadlile ka igast linnast esindaja, Riia, Tartu, Pärnu, Võnnu. Liivimaa aadel hakkab nõudma endale suuremat võimu, Liivimaalaste esindajaks sai D. Hilchen, oli jurist ja ka aadliseisusest. Varssavis kuninga ja seimi ees pidas ta kõne, kuidas liivimaalased on Poola-Leeduga alati olnud relvavennad, aga nüüd jäetud kõigest ilma.
1598.võetakse vastu Ordinatio Livoniae II ( secunda ). Tuleb vastu liivimaalastele, suurendab nende õigusi. Poola-Leedus mõisteti, et liivimaalased vaatavad meelsasti teisele poole piiri, Eestimaale. Samal ajal Poola ja Rootsi suhted teravnesid, seega poolakad mõistsid et tuleb teha järelandmisi, sest tagalas on plahvatusohtlik vägi.
Sigismund III oli mõlema riigi troonil.
Liivimaalastele luuakse seimis 6 kohta. Kuuest 2 võisid olla liivimaalased, 2 leedukad, 2 poolakad. Deklareeritakse, et Liivimaa ametikohad tuleb 1/3 osas täita liivimaalastega.
Töötakse välja Liivimaa õiguse visand . Põhjalikum arutelu jääb ära sõja puhkemise tõttu Poola-Leedu ja Rootsi vahel.
Rootslased vallutasid lühiajaliselt Liivimaa. Hertsog Karl lubas Liivimaalastele igasuguseid õigusi.
Rootslaste sõjaõnn pöördub. Poolakad saavutavad taas edu ja antakse juba kolmas Liivimaa korraldus välja.
16.september 1629 Altmargi relvarahu rootslaste jaoks, 26.september poolakate jaoks (kalndrivahe).
Pikendatakse seda 1635. 1660 Oliwa rahu.
Kuramaa hertsogkond jäi Poolale, ajalooline Latgale ala.
Linnad:
Venelaste lahkumine linnadest viivitus , aga üsna pea nad lahkusid. Tartusse moodustatakse omaette majandusüksus, Tartu ökonoomia, mis antakse ühe mehe kätte. Linn on elanikest tühi, see võimaldab Poola võimudele hakata siia otsima koloniste. Kuulutati katoliiklikes maades. Tartus viiakse läbi revisjon , et kellele mis vara kuulub. Revisjoni tulemusel saadi 190 sakslast ja 50 poolakat. Kolonistide otsimine toimub ka mujale.
Tartus moodustatakse uuesti raad. Esimesed privileegid Poola riigilt 7.detsember 1582. Linnas taastati Riia õigus, raad sai vanad õigused, raad sai kohtuvõimu õiguse. Raele tulevad majandusülesanded. Linnas valitseb evangeelne usk, aga paralleelselt katoliku usuga.
Poolakad annavad 11.juuni 1584.aastal linnaõigused Valgale. Tegemist militaarlinnaga.
1599.aastast jääb alles üks Pärnu. Vana-Pärnu ei olnud kindlustatud ja oli sõjaolukorras käinud käest-kätte. Vana-Pärnu kaotati ja sinna tohtis jääda vaid kaluriküla, linnaelanikud toodi sealt ära.
P. Skarga – imbub Poolas õukonda, Stefan Batory võimuletulles saab temast kuninga pihiisa ning nõuandja.
Tol ajal palju salakatoliiklasi, selleks, et Rootsi riigis saada õukonda, maavaldusi, oli vaja saada protestandiks, aga oma usulistelt veendumistelt jäi katoliiklaseks. Palju oli Põhjamaades, aga ka Inglismaal.
Liivimaa taaskatoliseerimine. 1558. Riiga jesuiitide komitee. Nähakse ette kolleegiumide rajamine Tartusse ja Narva.
Olomouc’i jesuiitide seminar, idamissiooni tarbeks koolitas vaimulikke. Braniewo seminar, kus hakatakse ka kasvatama vaimulikke misjonitegevuseks. Vilniuses ka, aga seal kasvatati peamiselt Leedu tarbeks vaimulikke.
Antonio Possevino käis välja idee, et kasvatatud vaimulikud tuleb saata Liivimaale, Põhjamaadesse ja Venemaale, kus pidi lahti minema aktiivne misjonitegevus. Õigeusklasi käsitleti kui skismaatikuid. Kui hakatakse Liivimaale rajama kolleegiumie, siis Tartus pidi hakatama alustama misjonitegevust Soome, sest keel on sarnane. Taastada oli vaja Tartu piiskopkond ja Riia peapiiskopkond , aga seda ideed kuulda ei võetud. Sai alguse hoopis Võnnu piiskopkond.
Nõuti, et linna peakirikud tuleb anda katoliiklikeks kirikuteks. Augsburgi usutunnistuse diskrimineerimine . Katoliku kiriku kasutamiseks antakse neile vajalikke hooneid jne. Leitakse 12 jesuiidi preestrit, kes tulevad Liivimaale. Neist 4 Tartusse.
Domitsiil – ühendas jesuiite Tartus, hiljem nimetatakse ümber jesuiitide residentsiks.
Th.Busaeus – üks meestest, kes Tartusse tuli. Oli kaua aega kõige kaalukamaks isikuks, Tartu superioor, rajas 1585 kolleegiumi, sai selle rektoriks. Pärines Madalmaadest. Suutis õppida kiiresti ära eesti keele, hakkas eestlastega suhtlema, oli ka katoliku katekismuse koostajaks. Völcker samuti oli katekismuse koostajaks.
Pärnust kujunes ka teine oluline jesuiitide keskus, aga sinna ei tule kolleegiumi, residentsi, koole .
1583.aasta kevadel rajatatakse jesuiitide gümnaasium. Esialgu 30 õpilast, enamus Poola päritolu. Kuigi loodeti ka kohalike sakslaste lasti õppima saada, siis sakslased hoidsid sellest eemale. Kolmeastmeline gümnaasium, traditsioonilise neljaastmelise asemel. Ta ei ole võrreldav klassikalise gümnaasiumiga. 1585.rajatakse gümnaasiumi juurde vaeste õpilaste maja, mis tegelikult on seminar. Hakatakse nimetama tõlkide seminariks, eesmärgiks kasvatada inimesi, kes oskavad mitmeid keeli, et kasutada misjonil. Eesti, läti, vene, ladina, saksa, leedu, poola, rootsi keeli. Gümnaasiumi jaoks ei olnud eestlased võimelised, sest algharidus puudub, siis seminari said õppima ka eestlased. Tartu seminaristid on käinud retkedel kaasas, seal aidatakse jesuiidi preestrit kõikvõimalikul moel, ollakse tõlgiks, teenijaks, hoitakse korras vaimuliku asju. Aja jooksul pidid saama nad praktilis-teoloogilise hariduse. Vabadel hetkedel tuli lugeda.
Alguses seminaris alustati 7 õpilasega, õpilaste arv kasvab, kuni ületab 20. Osadel nimedel taga ‘ Esto ’, aga mida see tähendab? – kas Eestimaalased, eestlased, päritolu?
Kalendrireformi läbiviimine. Riias puhkesid rahutused, mujal rahumeelselt. Riia oli täiesti luterlik linn ning astus kõikide katoliku kiriku ette panekute vastu. 29.detsembrist 1584 saab ühe hetkega 8.jaanuar 1585. Tartus on raad üsnagi kaval, ametlikus asjaajamises minnakse üle uuele kalendrile, aga suhtluses linnakodanikega jääb vana kalender. Jesuiidid tõstavad kisa , sest üldine elanikkond jäi vana kalendri juurde, aadlikud ei rakendanud, raad, aga see tähendas, et kirikupüha ajal oli kirik tühi, sest rahva jaoks ei olnud kirikupüha, oli teine päev.
Katekismused avaldati Vilniuses, kolm varianti. Eestikeelne – 998 eksemplari, lätikeelne – 1002 , venekeelseid – 1492. Ainult leitud lätikeelne Uppsala ülikooli raamatukogust.
1622-aastal ilmus Braniwos vaimulike talituste käsiraamat, mis sisaldab läti, eesti, poola ja saksa keelseid osasid.
Rootsi valitsemisaeg
Läänemere provintsid – ülemereprovintsid. Ka välisprovintsid, vallutatud provintsid.
1561. Eestimaa kubermang , 1629. Liivimaa kubermang. Saaremaa (algul kuberner , pärast maapealik) 1645. Ingerimaa kubermang 1617.
I periood 1561 kuni 17. saj II veerandini – varane Rootsi aeg.
II periood II veerandi algusest kuni 1710 – hiline Rootsi aeg.
1584. kutsub Pontus de la Gardie kokku maakondade esindajad ja teeb ettepaneku 4 provintsi ühendada üheks tervikuks. Aadlikud on nõus. 20.märts 1584 maapäev vormistab, pärast kaalumist kinnitab kuningas Johan III 25.augustil 1584 otsuse. Eksistentsi lõpetas Harju-Viru rüütelkond, alguse sai Eestimaa rüütelkond, kuhu kuulusid ka Läänemaa ja Järvamaa aadlikud. Alguse saab ka Eestimaa hertsogkond. Eestimaa hertsogkond koosneb 4 maakonnast, Harju, Viru, Järva, Lääne, tol ajal kreis.
Esialgu seisavad asehaldusala eesotsas asehaldur, kes resideerub Tallinnas. Kui alasid hakkab juurde tekkima, lisatakse ametisse uusi asehaldureid. Tallinnas asetsevat asehaldurit, kes juhib teiste tööd, nim peaasehalduriks. 17.saj alguses hakatakse teda nimetama kuberneriks , 1673 hakatakse teda nimetada kindralkuberneriks.
Asehaldusala jagati linnuseläänideks. Põhja-Eestis on neid olnud 7. Linnuseläänid jagunevad mõisaläänideks, mille eesotsas foogtid. Põhiülesanne kohalikelt talupoegadelt maksude kogumine, madalama astme õigusemõistmine, kõikvõimalikud avalik-õiguslikud toimingud . Foogtkonnad ei jää püsima. Rootsi ametnikele hakatakse jagama mõisalääne läänistuseks, see tähendab, et järk-järgult annab riik oma maavaldused erakätesse, protsess kestab 1620.aastateni, kus massiliselt jagatakse linnuselääne erinevatele läänisaajatele, mis tähendab, et nad lähevad erakätesse ja riik sinna enam ei sekku. See tähendab, et võimu teostamine läheb riigilt kohalikele mõisatele, ehk mõisad muutuvad haldusüksustele. See jääb kestma kuni 19.sajandi reformideni.
Kui moodustatakse Liivimaa kubermang, siis hakatakse vaatama, millised alad võiksid sina kuuluda . 1629.aastal otsustatakse piir tõmmata Tartu kreisi järgi. Tallinn-Tartu mnt 100 km post, Tartu-Jõhvi, kus on Rannapungerja jõgi.
Kreisid ei teosta tsiviilvõimu.
17.saj Narva liidetakse Ingerimaaga. 1629.aastaga moodustatakse Liivimaa kindlralkubermang.
Liivimaa esimene kindralkuberner Johan Skytte (1629-1634).
Eestimaa kuberner Erik Oxenstierna (1646- 1652 ).
Kubermanguvalitsuse otsused väljastati plakatitena. Plakateid on säilinud tohutult palju. Plakatid tuli teatavaks teha üle maa, seega tehti neid mitmeid versioone, et saata laiali. Kihelkonnakirikus loeti need ette. Korraldused olid kas rootsi või saksa keeles, mis tähendas, et pastor oli riigivõimu käepikendus ja hakkas selgitama, mis on korralduse mõte. Hilisemal ajal hakatakse plakateid välja andma eesti keeles.
J(G)öran Sperling – Ingerimaa kindralkuberner. Ta ei ole rahul selle ametiga, palunud enda tagasi toomist Stockholmi, 1683 -1691 oli ametis, iga 3 a tagant määrati taas ametisse. Ühelt poolt on jõuline rootsistaja. Saksa, rootsi, soome, vene keel olid olulisel kohal provintsis. Dokumentatsioon näitab, et 1685.aastast alates hakatakse kogu asjaajamises kasutama rootsi keelt. Proovib igal viisil oma provintsi majandusedu elavdada .
Riigikassa oli miinuses , palku ei suudetud maksta, siis anti mõisaid ametnikele palgaolude parandamiseks. Ametnikud on kergesti äraostetavad.
Ametnikud ülekoormatud, hakatakse rajama komisjone. Aga asjad ikka venivad, pidevalt tunda ametnike puudus. Reduktsiooni ajal on see eriti tunda.
Maksud linnas kaubanduselt. Agraarsektorist nõutakse naturaalmaksu, viljas . Proportsioonid anti ette, palju odras, palju nisus, rukkis . Agraarsektorist tuleb raha riigikassasse suhteliselt vähe. Maksustatakse mõisaid, aga talupoja tööpanus on sellel taga. Eestimaal on see tollivili, Liivimaal statsioon.
Linnades olid litsent (kogu summa riigikassasse), portoorium (riik kasseeris KOViga kahasse), aktsiis (erinevad proportsioonid).
Üleriigiline maks – charta sigillata. Maks kirjatoimingute pealt, bürokraatia maksustamine. Asjaajamisega seotud kirjavahetus tembeldatakse, vastavalt kirja mahukusele on summa, mis tuleb riigile maksta, üsnagi suur, ühest öörist mitme riigitaalrini.
Rüütelkonnad.
4, Eesti, Liivi, Saare ja Ingerimaa.
Eestimaa rüütelkond – alguse sai 13.sajandil Taani võimuperioodil. 1259.aastal räägib juba Taani kuningas oma Eestimaa vasallidest. Conrad von Jungingen annab rüütelkonnale armukirja, mille alusel võib pärida mees- ja naisliini pidi viienda sugulusastmeni.
Rootsi kuningas nõudis vannet kirjalikult, kohalikud aga olid harjunud seda tegema suuliselt.
Rüütelkonna institutsioonid :
Maanõunike kolleegium ja Maapäev.
Kolleegium juhtorgan , 12 maanõunikku, amet eluaegne, tasu pole, loeti auametiks. Rüütelkonna peamehe institutsioon, suurima autoriteediga kolleegiumis.
Maapäev – kõik rüütlimõisate omanikud , ka need, kes ei kuulunud rüütelkonda, seega ka mitte-aadlikud. Dokumentides nimetatakse tihti rüütel- ja maiskonnaks. Puududa ei tohi, trahv.
Maapäeva kutsus kokku riigivõimu esindaja. Kokku saadi tavaliselt talvel, sest kevadel ja sügisel teed lagunenud, suvel muudki teha. Jaanuarist tavaliselt hakkasid pihta, aga siis ka vahel igasugused seltsielu, pulmad jne, aga hiljemalt märtsis mindi laiali, et saaks ilusti koju.
Poola võimud hakkavad 16.saj lõpul ise moodustama rüütelkonda.
Õiguskorraldus:
Eestimaal teostasid kohtuvõimu neli institutsiooni: 1) riik, 2) seisuslik kohtuorgan, 3) Tallinna linn, 4) kirik.
Reduktsioon :
1640. aastatest probleemid: riigikassa tühjus, eriti suur probleem kuninganna Kristiina valitsemisajal, hakkas rõhuma kõrgaadlile ja otsima tuge, selleks läänistab veel riigimaid, mis tähendas samas, et nendelt maadelt enam maksu ei laeku. “Mässama” hakkasid mitteaadlikud, kes hakkasid nõudma, et riigis tuleb läbi viia reduktsioon, ehk aadlile antud maad tuleb võtta riigile tagasi. Kuninganna raskes seisus, ühelt poolt vaja aadli tuge, aga samas vaja tulla mitteaadlikele vastu. 1654.aastal kuninganna loobub troonist, asemele tuleb Karl Gustav, aga aadliseisus lahendust ei saa, sest ta on nõus läbi viima reduktsiooni, 1655.aastal kutsub kokku riigipäeva ja seal otsustatakse läbi viia osaline reduktsioon, ehk ¼ maadest , mis olid doneeritud aadlile alates 1632.aastast, tuleb võtta tagasi riigile. Reduktsiooni valmistatakse ette, aga töö jääb pooleli, sest 1655.aastal astub Rootsi riik suurtesse sõdadesse, mida tuntakse ka Väikese põhjasõja nime all. 1661.aastal sõlmitakse Kärdes rahu Venemaaga ja alates sellest on taas võimalik tegeleda siseprobleemidega, aga 1660.aastal Karl Gustav sureb, aga tema alaealine poeg Karl XI ei ole veel suuteline valitsema , valitsema asub eeskostevalitsus, mis koosneb kõrgaadlist ja seega ei ole mõtet reduktsiooniga edasi tegeleda. Alles 1672.aastal kui Karl XI kuulutatakse täisealiseks, siis pole taas võimalik sisereforme algatada, sest Rootsi riik taas kistakse sõdadesse, kuna ta on seotud liiduga Prantsusmaale. Kui riigis taas rahuperiood, 1678.aastast, hakkab kuningas tegelema siseprobleemidega. 1680.aasta riigipäeval otsustatakse läbi viia reduktsioon, kõik läänistatud maad, kunagised riigimõisad, tuleb võtta tagasi, tagasivõetava mõisa aastatulu pidi olema suurem kui 600 hõbetaalrit. Väiksemad mõisad jäävad erakätesse alles. Järgnevad 20 aastat tegeletakse reduktsiooniga. Moodustatakse reduktsiooni komisjon, 1687 .aastas, mis hakkab kogu riigis reduktsiooni juhtima. Eelkõige kannatasid kõrgaadlikud, aga nende hulgas oli ka neid, kes nägid, et see on ainuõige samm. 1680.aastatel Rootsi riigikassa hakkab kasvama, jõutakse plussi ja hakatakse tulu teenima. Põhjasõja eelõhtuks oli Rootsi riigikassa raha täis, rahaliselt oldi valmis, sõjaliselt ja diplomaatiliselt mitte.
Karl XI valitsemise alguses oli riigil 10,5 milj riigitaalrit võlga, aastane sissetulek 4 milj.
Reduktsiooni idee oli 1678.aastal uuesti üles kerkinud , oli see idee jõudnud ka Liivimaalaste teadvusesse. Liivimaa aadlikud võtsid igaks juhuks teekonna Stockholmi, Gustav von Mengden delegatsiooni juht, kohtuti kuningaga Ljungbys, räägiti olukorrast, seal olles olid aadlikud reduktsiooniga nõus, aga soovivad, et kõrgaadlilt tuleks maa tagasi võtta, sest Liivimaal oli suuremad maavaldused Rootsi kõrgaadlile läänistatud. Sooviti ka, et nende maid tagasi ei võetaks ja sooviti ka oma privileegide taaskinnitamist. Kuningas kaarte ei avanud, et reduktsioon on veel ulatuslikum, aga samas on nõus privileege kinnitama . Kui 1680.aasta riigipäev on ära peetud, saab nii Eesti- kui Liivimaa aadelkond teada, et reduktsioon on veel ulatuslikum, kui esimeste juttude põhjal teada oli. Tagasi tuli võtta, piiskoplikud, peapiiskoppide ja ordule kuulunud mõisad, mis olid liikunud riigile ja sealt edasi eramõisateks. Eelkõige tuli reduktseerida kõrgaadli maad, aga ka kohaliku aadli maid. Otsus viiakse 1680.aastal kohe täide, mõisad selgitati kohe välja. Liivimaa aadel piirdub ainult nurinaga, sest näevad, et valdavaks kannatajaks on kõrgaadel. Samas meenutatakse, et kuningas oli kinnitanud privileegid ja eeldatakse, et Liivimaa osas peab kuningas enne tegutsemist aadliga nõu pidama. 1681 .aastal määratakse Läänemere provintsidesse reduktsiooni läbi viima Robert Lichton. Aadel saab aru, et kuninga soovid on tunduvalt laialdasemad ja tegelikult tahab kuningas aadli käest ära võtta ka need mõisad, mis on aadlile antud enne Rootsi võimuperioodi. 1681.aasta aprillis kui Lichton on teinud aadlile selgeks, mis neid ees ootab, koguneb maapäev ja seal asutakse eitavale seisukohale, viidates Ljungby dokumendile ja ka sellele, et neil on riigi ees palju teeneid. Maapäeva kardinaalseim väide oli see, et Mengden väitis, et provints ei saa olla seotud Rootsi riigipäevaga, sest provints on seotud kuninga isikuga. Lichtonit see ei huvitanud, juulis 1681 teatas ta, et reduktsioon tuleb, aga enne seda tuleb läbi viia adramaade revisjon. Samuti teatati aadlile, et talupojad vabastatakse pärisorjusest. Lichton seletas, et mõisaid tulebki vaadata kuninga poolseid kingitusi, ning praegu soovib kuningas kingitused tagasi võtta.
Adramaade revisjon viiakse läbi 1681, 1682, 1684 . Otsused on revisjoni käigus tehtud, 1684.aastal otsustab kuningas reduktsiooni läbi viia, alustatakse Tartu kreisist ja sealt laieneb edasi teistesse Liivimaa kreisidesse. Tegemist on sunniviisilise redutseerimisega, karmikäeliselt.
Eestimaal ollakse ettevaatlikum kuningavõimu osas. Dokumenti valdusõiguste kohta hoiti väga korralikult alles. Oli võimalik kuni 13.saj tõestada valdusõigust. Liivimaalased hoidusid koostööst reduktsiooni komisjoniga, Eestimaalased aga tegid koostööd ja mitmed maanõunikud läksid reduktsiooni komisjoni. Liivimaal redutseeritakse 84% maavaldustest, Eestimaal tänu ettevaatlikkusele ja paindlikkusele 53%, Saaremaal 29% (Saaremaal oli riigi maavaldus väga suur, ligi 50%).
Reduktseeritud mõisatele oli vaja leida mõisnikud, riik tuli vastu, paljudesse mõisatesse said endised omanikud rentnikeks.
1686. Liivimaale uus kindralkuberner Hastfer , kes on jäägitu kuningavõimu toetaja, samas pärit Liivimaalt. Liivimaa aadel tunneb tema vastu viha.
1690. aastal maapäev, püütakse veel maid tagasi saada, saadetakse kaks saadikut Stockholmi. Üks neist Patkul . Tagasi tulles teatab, et reduktsioon on veel lahtine , tuleb luua komisjon, koostada palvekiri. Kuningas võtab palvekirja solvanguna ja laseb kirja koostajad Stockholmi tulla. Peetakse maapäeva kus Hastfer süüdistab neid riigireetmises, majesteedi solvamises. Osad aadlikud võtavad allkirja tagasi. Peamised 4 tegelast peavad ilmuma kuningliku kohtu ette.
1694.aastal algas kohtuprotsess majesteedi solvamise ja majesteedile vastuhakkamise üle. Patkul püüdis esialgu vastuargumente esile tuua. Kui Patkul sai aru, et päästa ei ole midagi, siis ta põgeneb Stockholmist, asub ta Kuramaale, kust edasi Saksi kuninga juurde. Kolm ülejäänud meest mõistetakse surma, aga otsuse elluviimine lükatakse edasi, mis oli tavapärane praktika Rootsis. Samuti ka Patkul tagaselja. Patkul oli põgenenud, seega tema suhtes tuli hukkamine väga julmalt täide viia. 1697.aastal Karl XI suri, siis lastakse nad vabaks. Pärast kohtuotsust saadab kuningas Liivimaa maapäeva laiali ja maamarssal kaotab ameti, 1694.aastal. Liivimaa rüütelkonna liikmed võivad kokku tulla ainult siis kui kindralkuberner neid kaasab. Karistamise laines karistatakse ka Saaremaa rüütelkonda, aga nemad ei olnud tegelikult asjaga üldse seotud, karistati üldises sõiduvees, Saaremaa rüütelkond mõneks ajaks oma eksistentsi samuti kaotab. Ainukesena tuleb olukorrast puhtalt välja, on Eestimaa rüütelkond.
Kui Hastfer sureb, siis Liivimaa aadlikud korraldasid rõõmupeo. Järgmine kindralkuberner oli Dahlberg, kelle ülesandeks oli Liivimaa aadlike ja Rootsi riigi suhete parandamine.
Patkulile pannakse süüks Põhjasõja puhkemine, teada on, et ta õhutas Rootsi-vastase koalitsiooni kujunemist. Astus Saksi kuninga teenistusse ja tema paneb idee Saksi-Poola kuninga pähe, et ta peaks vallutama Liivimaa. Kuna ka Venemaal olid pretensioonid, siis Ingerimaa oleks pidanud minema Venemaale. Patkul oli ka Vene riigi teenistuses, kus andis Peetrile nõu, sealt tagasi Saksimaale. 1705.aastal intriigide tõttu Saksi riigis vangistatakse. Saksidega sõlmisid Rootslased rahu, 1706.aastal antakse Patkul Rootsile välja, kus uuritakse välja, et ta oli Põhjasõja õhutaja, põgenedes oli ta võtnud ka kaasa Riia kindlusega seotud dokumendid. 11.oktoober 1707 Patkul hukatakse äärmiselt julmalt.
Patkulil oli ka sugulasi , kes jäid Rootsi riigile truuks. Nt Eestimaa viimane asekuberner, kelle nimeline Patkuli trepp Toompeal.