Eesti Varauusaeg (0)

Teemaderinge eksamil:



Teemaderinge eksamil: 1) Vana-Liivimaa 16. saj. keskel – sisevõitlused ja suhted naaberriikidega. Liivima konföderatsioon enne 1558. a: Liivimaa ordu- 67 000 km2 Riia piiskopkond- 18 000 km2 Tartu piiskopkond- 9 600 km2 Saare-Lääne piiskopkond- 7 600 km2 Kuramaa piiskopkond- 4 500 km2 (106 700km2) Kuus   erinevat   valdust,   mida   ühendab   maapäev.   Seotus   Saksa-Rooma   keisririigiga.   Kõik Liivimaa maahärrad (piiskopid, ordumeister) nad alluvad Saksa-Rooma keisrile, kes on kõige kõrgem   läänihärra.   Neil   oli   õigus   käia   Saksa-Rooma   riigipäevadel.   Side   Saksa-Rooma keisririigiga on nõrk, sest on olemas tuhandeid muid keisririike ja teisi probleeme, millega tegeleda. Omavahel Liivimaal ollakse pidevalt konfliktis, toimuvad kodusõjad.  Tänu   oma   geograafilisele   asendile   jäi   Baltikum   jätkuvalt   oluliseks   transiidimaaks   Lääne- Euroopa   ning   Venemaa   ja   Leedu   vahel.   Naabruses   tugevnesid   Poola-Leedu   ja   Moskva suurvürstiriik, kes olid huvitatud oma mõju suurendamisest Baltikumis. Huvi Baltikumi vastu kasvas ka Taanis ja Rootsis.  1556-1557-   Koadjuutirosõda   ordu   ja   peapiiskopi   vahel,   mis   andis   tunnistust   jätkuvatest lahkhelidest Liivimaal.  Christoph   von   Mecklenburg-   Riia   peapiiskopi   koadjuutor   (1556-1563).   Koadjuutor   on inimene, kes on vaimulikus hierarhias teine peale peapiiskopit.  Jasper von Münster- maamarssal (1551-1556) Wilhelm   Fürstenberg-   ordumeister   (1556-1559).   Ettevaatlikum   ning   eelistab   pidada läbirääkimisi.   Otsustatakse   maksta   Poola-Leedu   riigile   kahjuraha,   kuid   tegelikult   raha   ei saabu kohale ning keegi ei hakanud nõudma ordult seda raha. Fürstenberg otsustab minna Sigismund II Augusti juurde, kes oli oma vägede juures Leedu-Poola piiri peal ehk Posvolis. 1


Algavad   läbirääkimised,   sõlmitakse   kokkulepe,   kus   peapiiskop   vabastatakse   koos koadjuutoriga ning tunnistatakse mõlemate ameteid. Riia peapiiskopi ala läheb Poola-Leedu kaitse   alla.   14.   septembril   sõlmitakse   liit   ordu   ja   Poola-Leedu   vahel,   mis   on   suunatud Venemaa vastu. Kuid Leedul oli tehtud rahuleping Venemaaga kuni aastani 1562. Liivimaal oli sõlmitud Venemaaga rahuleping 1540. aastal. See liiduleping levis Venemaale ning Ivan IV   võis   kasutada   seda   kui   põhjusena,   miks   rünnata   Liivimaad,   sest   Liivimaa   rikub rahulepingut.   Aga   Venemaal   ettevalmistused   suureks   sõjaks   juba   algasid   enne   seda liidulepingut.  2) Liivimaa-Vene läbirääkimised 1550. aastatel. Vene-Liivimaa sõja põhjused. Liivimaa kõrval oli nüüd suur vürstiriik Moskva. Liivimaa sõlmis Moskva suurvürsti riigiga 1500,   1509,   1531   rahulepinguid,   mis   lõppesid   tähtajalist.   Lepingute   vahel   toimusid vaheläbirääkimised, ähvardamised. 1531. a sõlmitakse järjekordne relvarahu 20’ks aastaks. 1550.   aastal   olukord   muutub   ärevaks,   sest   Tsaar   pole   huvitatud   lepingu   pikendamisest. Toimuvad   läbirääkimised   ja   pikendatakse   aastaks.   Aastal   1551,   Ivan   IV   ähvardas   sõjaga esimest korda Liivimaad. Liivimaa soovib 1554. a maapäevadel, et Liivimaa sõlmib rahu 30’ks aastaks. Tingimused rahulepinguks: Tsaar leiab, et Tartu piiskopkond peab maksma Tsaarile teatud maksu ehk Tartu maksu. Liivimaalased ei tohi enam takistada suhtlust Lääne- Euroopaga. Ei tohtitud teha takistusi kaupadel (Relvastuse liikumine). Ivan IV arvates 13. saj kui   tulid   sakslased   siis   ta   eelkäijad   lubasid   elada   Liivimaal,   kuid   pidid   maksu   maksma Moskvale   ning   maksu   tuleb   taastada.   Liivimaalastel   oli   suur   hirm   1554.   aastal,   teel Moskvasse nähti vene sõjaväelasi liikumas Lääne poole ning neid hakatakse seostama ohuga. 1554, Mihklipäeval pidi kehtestuma rahuleping ning kestma 15 aastat. Leping allkirjastatakse Novgorodis,   Liivimaa   saadikud   kohal   ja   Novgorodi   saadikud,   sest   Tsaar   ei   tahtnud   ise tegeleda nendega, sest ta ei pidanud neid võrdväärseks endaga.  2


Lepingusisu:  Tartumaksu küsimus, kolme aasta jooksul ehk Mihklipäevaks 1557 tuli maks tuua. Maksu tuli koguda Tartu piiskopkonnast, 50 aasta ulatuses tuleb maksta makse. Esialgu polnud   paika   pandud   kui   palju   tuleb   maksta.   Vene   kaupmehed   peavad   saama   Liivimaa linnades   vabalt   kaubelda   kõikide   kaupadega   (Kaup,   mida   ei   tohitud   vahendada   oli   vaha, sõjakaup).   Kui   keiser   ei   ole   keelanud   siis   oskustöölised   võivad   vabalt   tulla   Venemaale. Liivimaa ei tohi ühtegi liitu sõlmida Venemaa vastu. Vene kirikud tuleb Liivimaa linnades taastada ja anda tagasi Vene kaupmeestele.  Kuid peagi unustatakse lubadused ja elatakse rahuliku elu.  Vene-Liivimaa sõja põhjused-  Tartumaksu küsimus saab heaks põhjuseks alustada sõda. 1557. a sügiseks pidi raha olema saadetud, kuid Liivimaa otsustas saata delegatsiooni. Kui Venemaale piiri ületavad siis Venemaal jälle väeosad liiguvad Liivimaa piiri suunas. “Nad olid märganud piiripeale toodud palju relvi, vilja ning läheduses väe asundused ja hobused ning   igalpool   olid   ehitatud   uued   sillad.   Oli   näha,   et   tsaar   otsustas   alustada   sõda.” Liivimaalased märkasid, et Tsaar ei võta neid vabalt vastu (Ei anna Tsaar kätt). Küsimus oli Tartumaksuse summasuurus, ühekordselt tuli anda 45 000 taalrit (ühekordne maks) ja iga aasta maks pidi Liivimaa andma Venemaale 1500 taalrit. Öeldi, et raha hakatakse alles tooma ning seda kasutatakse ära. Tsaar vihastus selle peale. Tartumaksu mitte toomine saab sõja ettekäändeks.   Läbirääkimised   lõpetatakse   ning   liivimaalased   saadetakse   Moskvast   välja. 1558. a 24 jaanuar jõuab ametlik  sõjakuulutus  Liivimaale.  PÕHJUS:  Vene kaupmeestelt võeti   ära   õigeusu   kirikud   Liivimaal.   Liivimaal   takistatakse   venelastel   suhtlemist   Lääne- Euroopaga   ning   Tartu   maksude   mitte   maksmine.   Mainitakse   Liivimaa   ja   Poola   vahelist lepingut.  3


3) Liivimaa sõjasündmused aastatel 1558-1561. Venemaa   oli   hästi   ettevalmistatu   Liivimaa   sõjaks,   tal   olid   relvarahud   teiste   naabritega, Taaniga olid diplomaatilised suhted nad olid liitlased. 1557. a oli Rootsiga sõlmitud relvarahu. Poola-Leeduga oli relvarahu. Sõjavägi oli juba piirile koondatud, logistika ja infrastruktuur oli paika pandud (Teed ja sillad). 22. jaanuar 1558 algab Liivimaa sõda. Kaasaegsed teadlased on pakunud, et üle piiri Moskva riigist tuli 40 000 meest, kuid nii suurt väge tegelikult ei toodud, pigem 8 000 meest. Väe üksused ei koosnenud ainult etnilistest vene vägedest, kaasa võeti ka ida poolseid tatari hõime, kes olid liidu suhetes Moskva riigiga. Üldjuhiks oli Šiq-Ali, Kaani riigi valitseja, kes tuli üle Vene poolele ja teenis Ivan IV. Tullakse, riisutakse, põletatakse, hävitatakse ühelt kindluselt teise kindlusele. Liigutakse läbi Tartu piiskopkonna-> Järvamaa-> Virumaa, 19. veebruaril 1557 lahkutakse Venemaale. Liiguti Venemaa poole suurte rikustega. Teine üksus tegi sama, hävitas ja varastas. Kolmas üksus tegutses lokaalselt, näidati põhiliselt oma jõudu. ~ 300 000 inimest tapetud. Sõja eesmärk oli oma jõu näitamine. Osad kroonikud kirjeldasid   seda   õudsad   sündmust   nii   õudsalt,   et   kujutasid   tatarlasi   kui   kannibalidena. Saksamaal   ilmus   lendleht   Vene-Liivimaa   sõjast.   Ivan   IV   mõistis,   et   Liivimaa   ei   suuda vastupanu osutada, sest kuu aega laastamine ja mõned rünnakud olid juhuslikud. See näitab, et Liivimaal puudub ühtsus.  Narva   langeb   venelaste   kätte.   Tallinnas   tõsiselt   hoiti   silma   peal   Narval,   sest   järgmine sihtpunkt   oleks   olnud   Tallinn.   Öeldakse,   et   Narvast   tulistati   kahuritest   esimesena,   teised ütlevad, et venelased tulistasid esimesena. Linnas tekib paanika. Vaherahu, Linnas algavad läbirääkimised. Tuleb saata saadikud Venemaale, Joachim Krumhusen ja Arnd von Deden saadetakse. Neid valiti, sest nad on kaubelnud Venemaal ja neil on hea vene keele oskus. Deden ja Krumhusen polnud nõus tsaariga, sest nad ei tahtnud, et Narva läheks tsaari võimu alla. Saadikud ei jõudnud veel tagasi aga Narvas oli raske olukord. Venelased kasutasid ära läbirääkimisi, et piirata ümber linna. Narvas toiduvarud olid tühjenemas ja laskemoonasi oli vähe. Aprilli lõpus saabub Viljandi komptuur ehk Gotthard Kettler, kellega tulevad kaasa Riia palgasõdurid (Riia linn oli nad vallandanud). Said piiramise rõngast sisse ning tugevdasid linna   kaitset.   Toimub   üks   kokkupõrge,   sest   soov   võidelda   oli   nii   suur.   Tallinlased   tulid riialastele appi. Langes 17 tallinlast, 10 riialast. Tulemuseks Tallinn otsustas, et ta toob ära palgasõdurid ära Narvast. Narvas puhkeb tulekahju, habemeajaja korteris G. Volkeni. Narvas kivimaju oli vähe, enamus olid puidust. Tulekahju kasutavad venelased ära, hõivavad linna 4


ära.   Linna   elanikud   taganevad   kindlusesse.   Narva   linn   langes   venelastele.   Toimuvad läbirääkimised   ja   oodatakse   abivägesi,   kuid   abivägesi   ei   tulnud.   Otsustatakse   allaanda, sõlmitakse kokkulepe, mille kohaselt tohivad kõik, kes soovivad lahkuda Narvast oma varaga (Kui  palju  jõutakse  kanda). Säilib  evangeelne  usk. Vene garnisoni  sõdureid ülalpidamine Narvas ei pidanud. Säilisid kontaktid Lääne-Euroopaga. Narvalastel oli õigus võta Saksamaalt naisi või saata oma tütreid Saksamaale. Kauplemisõigus oli üle Vene impeeriumi kaubelda. Vene pool ei täida paljusi lubadusi. Pigem on propaganda, et näidata kui hea on elada Vene tsaari   kaitse  tiiva   all.   Kettlerit  ja  Krumhusenit   hakati   süüdistama   reetmises,   tulekahju  oli signaaliks venelastele. J. Krumhusen jäi Narva ning sai rohkem õigusi ja tõusis positsioonilt, enne Narva langemist ta saatis oma perekonna ja vara Tallinnasse.  Ernst   von   Schnellenberg-   Narva   ordufoogt,   pidi   organiseerima   linna   kaitset.   9.   aprillil otsustatakse Venemaaga sõlmida vaherahu.  Joachim Krumhusen- Narva raehärra- Saadeti Venemaale rahurääkimistele. Arnd von Deden- Narva kodanik- Saadeti Venemaale rahurääkimistele.  Gotthard Kettler- Viljandi komptuur. Põhjendas, et miks asjad läksid valesti.  Hermen thor Moelen- Narva kodanik Kirde-Eesti   tugipunkt:   Vask-Narva-   Vene   väed   peale   Narva   piiramise,   piirasid   seda järgmisena. 6. juuni 1558. a läheb Vask-Narva Vene vägede kontrolli alla.  Kagu-Eesti: Mai lõpus, juuni alguses Vene väed on koondunud Pihkvasse (Kõik Narva, Vask- Narva väed). Pjetr Zuiški, Danil Adašev, Andrei Kurbski- Koondasid vägesi Pihkvasse, et rünnata   Tartu   piiskopkonda.   Saksa   ordu   hakkas   koondama   oma   vägesi,   liitub   Tartu piiskopkonnast Herman II oma väega. 500 ratsaväge, pidi liikuma läbi Narva Pihkvasse Vene vägede taha, et rünnata. Kuid otsustatakse jääda ja kaitsta Viru ja Harjumaad. Juuni alguses tulevad Vene väed üle piiri Tartumaale. Piiramine kestab 4 nädalat, Vasseliina piiramine. 30. juuni antakse kindlus üle Venemaale, kuid inimesed said vabalt lahkuda. Tartumaal oli tõlk, Lustfer, kes hakkas iseseisvalt pidama läbirääkimisi Venemaaga (Pole teada, et kas iseseisvalt või Herman II eestvedamisel?). Pärast Vastseliina langemist liigutakse mööda emajõge Tartu suunas, 6 juulil võetakse ära Kastre linnus. 8. juulil on Vene väed Tartus. Tartu oli tol ajal üsna halvasti kindlustatud, 200-300 sõjaväelast, kuid vallide peal ei saanud väga palju mehi korraga toimetada. 11. juulil on Tartu ümber piiratud. Mõned päevad hiljem Tartut hakatakse pommitama. Paljud inimesed on lahkunud Tartust koos perega ja varaga. Valgast Tartusse 5


appi ei tulda, vaid kaitstakse Valgas. Valga ordumeister saadab Tartule kirju, kutsub kaitsele aga   abi   pole   tulemas.   Tartus   hakavad   Pjetr   Zuiškiga   läbirääkimine,   linna   delegatsiooniga liitub   piiskopi   foogt   E.   Krause   (Pärast   linna   langemist   vahetab   poolt   ja   läheb   suurvürsti teenistusse).  P. Zuiški linna langemisel garanteerib usuvabadust, kõik privileegid, mis linnal on olnud ja kes soovib võib lahkuda ja ei pea jääma. Kirikute vara ei tohi konfiskeerida, kirikud ja koolid peavad jääma toimima. Raad kui omavalitsusorgan peab jätkama oma senist tegevust. Gildid jätkavad oma tegevust. Linna sissetulekud ja maksed peavad säilima linnale. Ainuke, mis pidi üle minema Venemaale oli linna kaitse. Peab andma truudust nii linnale kui ka tsaarile. Õigus lahkuda Tartust, et abielluda/õppida välismaal ja alati luba tagasi tulla. Kui kodanikud ei allu siis neid ei tohi ka Venemaale saata, liikumine peab olema vabatahtlik. Maade võõrandamist ei tohi olla. Vene vägesi ei tohi majutada linna majadesse. Sooviti, et Herman II saaks endale eluaegselt kloostri Flankenau, samuti pidi saama ta maid, et ülalpidada ennast ning Tartus peab talle kuuluma üks maja ja muud valdused. Katoliku usu osas ei tohtnud teda piiranguid. P. Zuiški jaoks tõlgiti ära vene keelde kõik nõudmised, võttis need vastu ning lubas esitab need tsaarile kinnitamiseks. 18. juulil sõlmiti kokkulepe, millega Tartu linn anti Vene poolele üle, linn andis linna võtmed. Piiskopite ja toomhärrade hauad olid läbi otsitud. Tartus oli jõukas   kaupmees,   kellelt   konfiskeeriti   18   000   marka.   Kuu   aega   hiljem,   16.   augustil vahistatakse Herman II ja tema kaaskond, kes saadetakse Moskvasse. Ivan IV soovis temaga isiklikult tutvuda. Herman II tagasi ei tule. 1559-1560 Herman II on saatnud Moskvast kirju Tartumaale, ta tegi linna langemise süüdlaseks E. Krause. Vene väed võtavad ära piiskopi tugipunktid: kindlused ja valdused. 6. septembril, kinnitakse Tartu õigused: õiguskorraldus säilib   (Riia   õigusel),   linnahaldus   säilib,   müntimisõigus   (Rahade   ühelküljel   pidi   olema kujutatud   suurvürst   või   Vene   tsaari   kotkas),   omandipuutumatus,   kauplemisõigus   Vene aladega. Tsaar annab Tartu kodanikele vahendamise õiguse (kauba). Tartu linnakodanikud satuvad mitmeid kordi küüditamise ohvriteks. Oktoobris, novembris 1558 saadetakse Tartu meeskodanikud Pihkvasse, hiljem saavad tagasi tulla. Mehi küüditati minema, sest ei tahetud, et Tartu linna tagasi vallutatakse.  Põhja-Eestis   vallutakse   ükshaaval   kindlustatud   tugipunkte,   väiksemad   kohad   on   kõik mahajäetud. Rakvere oli oluline tugipunkt Tallinna jaoks. Rakvere kaitsest ei loobutud aga Rakvere foogt sõlmis kokkulepe, 2 nädalat vaherahu, kasutas selleks, et vedas Rakvere lossi varast ja suurtükkidest tühjaks ja siis pidulikult andis Rakvere venelastele üle.  6


Paide kangelaslik kaitsmine- Vene väed hakkavad piirama 9. augustil. On mainitud seda, et Rakvere garnison oli väike sammuline. Paljud mehed olid Paidest lahkunud ja Paide foogt oli maha jätnud kindluse. Paide kaitseks astus välja Von Den Bogun.  Kristoff von Münhausen- Saare-Lääne piiskopi vennaga, kes oli oma venna teenistuses. Ta oli Läänemaa foogt. Ta oli Taani kuningale läänimees. Lõpuks leppis Tartu kontuuriga kokku ning maksab võlad kinni, mida mehed pole saanud 10 000 marka. Taani kuningas võtab võimu alla, K. Münhausenist saab Taani kuninga esindaja ning Tallinna toompea läheb võimu alla. Üksikud vene väed külastasid Tallinnat aga ei rünnanud.  Vahepeal sõda peatus (Septembri lõpp), infrastruktuur oli kehv ning sügisel sadas palju vihma ja teed olid kehvad. Vene väed ei suutnud enam liikuda. 20 kindlust/linna, mis saadi oma võimu alla  sellel rahuperioodil.  Üleliigsed  vene väed lahkuvad.  Ülejäänud  väed lahkuvad Venemaale. Kettler kasutab ära vene vägede lahkumist ning organiseeritakse vastu sõjaväge alistatud   alade   taastamiseks.   Aeg   möödus   ja   maa   oli   külmunud,   sai   liikuda   mööda   teed. Kettler   oli   kogunud   kokku   7000   palgasõdurit,   200   ratsameest   ja   10   000   talupoegadest jalaväelased, kellega liigutakse Tartu piiskopkonda. Oktoobri viimastel päevadel hõivatakse Rõngu   ja   toimub   Tõravere   lahing.   Vene   vägi   purustatakse.   Kui   jõutakse   Tartusse   siis märgatakse, et linn on oluliselt kindlustatud ja palju on vaeva nähtud ning pole võimalik käigult vallutada. Aasta hiljem kui võetakse selline retk siis ei võetud suurtüki väge kaasa. 1559. a jaanuaris tulevad venelased vastu sõjaväe retkele. Otseselt miagi muud ei võeta ette, vaid riisutakse ja röövitakse ning jõuakse peaaegu Riiani välja. Ida poolsed Vogla rahva pole rahul vene vägedega. Volgamaal hakatakse mässama. Krimm alustab sõjaretke Moskvasse.  Taani saatkond otsustas sõita Moskvasse ning võeti kaasa Liivimaa  relvarahu ettepaneku, ning seda võeti vastu, sest Ivan IV ei suutnud jätkata sõjategevust Liivimaal. Tänu Taanile sõlmitakse   relvarahu   kuueks   kuuks.   1.   mai   -   1.   november.   Venemaa   oli   huvitatud   jama lõpetamisest Idas (Krimm).  7


4) Välisabi otsimine ja Vana-Liivimaa allutamine Rootsile ja Poola-Leedule 1561. a. Välisabi otsimine, otsida abi kuni vallutamisele, mille tulemusel seod uue maahärraga. Või otsida sõjalist/finantsilist abi.  Esialgselt otsitakse sõjalist ja finantsilist abi. Rootsi, Taani, Poola-Leedu jälgivad sündmusi, mis toimuvad Liivimaal. Kuid, kelle poole pöörduda? 1559. aastal, Augburgis, kus peetakse maapäeva. Jõutakse otsuseni, et tuleb abistada Liivimaad ning antakse 100 000 kulda, kuid tegelikult raha liikuma ei hakanud. Saadeti kirju vene tsaarile, kuid nendest abi polnud. 1560. aastal tuli kokku riigi maapäev, räägitakse 300 000 kulda eraldamisest Liivimaale, kuid raha ei saadetud (“Saksa lubadus on väärt kui sõnnik.”).  Tallinnas, Riias ja Tartus tehakse reegel, et külaline ei kauple külalisega. Kerkib edasi kaks kaubanduslinna: Narva ja Iguri (?). Lübeck annab Tallinnale relvad ja püssirohu, kui Lübeck ei loobu venelastega kauplemist, sest miks nad peavad loobuma sellest, et Liivimaa saaks kasumit.   Saadetakse   “piraat”   laevad,   mis   hävitavad   kaubalaevu,   mis   liiguvad   Venemaaga kauplema. Kuigi oli keelatud Venemaale viia relvastust ja sõjalist varustust Keisri käsul, kuid siiski viidi Venemaale, sest see tõi palju kasumit. Loodetud abi Hansa Liidust ei saadud, kuid samas polnud huvitatud, et Venemaa vallutaks ära Liivimaa.  8


Taani abilt saamise huvi oli laiem kui ainult Põhja-Eestimaal. Juuni 1558. a Tartu maapäev- Otsustatakse, et tuleb hakata abi otsida Taanist. Rootsist pole mingit abi tulemas, sest Rootsi kuningas ignoreeris kirju. Taanist on võimalik saada mitmesugust abi. Saadetakse saatkond Kopenhaagenisse.   Põhja-Eestimaa   omanik   ehk   Harju-Viru   rüütelkond,   Tallinna   linna esindajad   ja   ordu   esindajad   ning   liitub   K.   von   Minhausen.   Parem   on   olla   võõra   abiga päästetud saada kui seda jõudu ei jätku, siis tuleb seda teha võõra abiga.  Taani kuningas Christian III (1534-1559)- Läbirääkimiste ajal juba suri. Läbirääkimised nüüd hakavad   toimuma   Taani   kuninga   nõunikega.   Taani   suhtumine   läbirääkimistesse   muutus. Meenutati   ühist   minevikku,   et   Taani   ja   Põhja-Eesti   peaksid   tagasi   tulema   Taani   kuninga võimu alla, kui Taani kuningas tuleb appi siis ei piirdu sõjalise abiga vaid tahab enda võimu alla alasid. Taani kuninga soov oli ulatuslik, ta kõneles ka Järvamaast ja nimetas kaks linna: Tallinn,   Viljandi.   Sõjaline   abi   ei   tule   Venemaa   vastu   võitlema   (Taanil   olid   head diplomaatilised suhted Venemaaga, majanduslikud samuti). Antakse ordule rahalist abi, 20 000 taalrit. Taani riigi nõunikud lubasid, et saatkond arutab ka Liivimaa küsimust tsaariga ja püüab   sõlmida   relvarahu,   sõlmiti   6’ks   kuuks.   1559.   aastal   on   kaks   ordumeistrit,   hiljem kõrvaldatakse Fürstenberg ning jääb Gotthard Kettler ordumeister. Münhausen jäi oma Harju- Viru rüütelkonnaga Kopenhaagenisse.  Võimule Taani tuleb Christian III poeg Frederik II (1559-1588). Johann V (Sääre-Lääne piiskop)- Pakub Taani kuningale Saare-Lääne piiskopkonda müügiks. Müüs maha Saare-Lääne piiskopkonna ja Kuramaa. Kuid Johann V üritas maha müüa enda valdusi 1550. aastal. Novembris sõlmitakse ostu-müügi leping. Nyborgi leping- Mainitakse 30 000 taalrit, mille eest müüakse Saare-Lääne piiskopkond ja Kuramaa Taanile. Taani kuningal oli 19-aastane noorem vend, hertsog Magnus, et tal oleks olemas ka seisuskorrane valitsusala. Avalik osa ja oli salaleping, millest avalikult ei räägitud. Taani kuningas võtab piiskopi ja tema toomkapiitli oma kaitsealla, temast saab uus maahärra. Tal on piiskopi määramise õigus. Johann   V  loobub   piiskopi   kohast,   sellega   seoses   uueks   piiskopiks   saab   Frederik   II   vend hertsog Magnus. 16. aprill 1560, Magnus jõuab Liivimaale 5 laevaga ja hiilgava seltskonnaga. Frederik   II   võtab   Saare-Lääne   piiskopkonna   ja   Kuramaa   ala   laiemalt   kaitseks,   sest   ta   ei tahtnud   oma   venda   jääda   kaitseta.   Kuid   suhtumine   Magnuse   kohta   muutub   täielikult. Magnuse kohta kirjutati solvavaid tekste.  9


6. august   1560-   Sõlmitakse   relvarahu.   Otsustatakse   ühiselt   rünnata   Venemaa   vastu (Taani+Liivimaa). Magnus annab oma mehed ordu teenistusse. Vene pool alustas 1560 suurt sõjategevust, et Vene väed jõuavad üle terve Liivimaa. Magnus põgeneb ära Kuressaarde ja veebruari kuus kasutatakse ära jääteed. Magnus lahkub Kopenhaagenisse. Frederik II määrab omavalitseja. 1561. a tuleb Magnus tagasi piiskopina. Poola-Leedu abi: Liivimaa oli ettevaatlik Poola suhtes, vaadati pigem Taani poole. Sigismund II polnud nõus rikkuma relvarahu Venemaa ja Poola vahel. Poolakad polnud huvitatud Liivimaa küsimuste lahendamisel. Huvitatud olid leedulased.  Märtsis 1559- Toimub läbirääkimiste voor, ordu ja Leedu kantsleri vahel. Leedu kantsleriks oli Mikolai Radziwill. Mikolai oli kalvinist, kergem oli leida ühist kõnekeelt. Kohtuti kuninga endaga,   Vilniuses   ja   Varssavis.   Sõlmitakse   kaitse-protektsiooni   lepingut   ordumeistri Sigismund II vahel. See tähendas, et Sigismund II võttis orduala kaitsealla, hiljem eraldi saab ka   piiskopkonna   ala.   Liivimaa   loovutas   Poola-Leedu   kuningale   10   olulist   kindlust,   1/6 Liivimaast  antakse üle ehk antakse panti. Ordu saab endale käsutuseks 600 000 kulda ja peapiiskopile antakse 10 000 kulda. Kui raha antakse tagasi siis linnused ja alad taastatakse. Sigismund II oli nõudmine, et Fürstenberg tuleb ametist kõrvaldada. Kettler saab Liivimaal ordumeistri   ainuvõimu.   Fürstenbergile   pakuti   suure   linnuse   enda   kontrolli   alla   (Pärnu, Viljandi, Tarvastu) ehk pensionipõlv. Fürstenberg valis endale Viljandi.  Poola sõdurid polnud huvitatud Liivimaa kaitsmisest, nad hakkasid riisuma ja röövima linnu, mida   nad   pidid   kaitsma.   Neid   hakati   võrdlema   Tatarlastega,   pole   vahet   mõlemad   sama metsikud.   Tehti   Liivimaa   maksu,   mida   liivlased   korralikult   maksid,   sest   vaja   oli palgasõdureid.  Rootsi abi: 1559. Vahepeal sureb Gustav I Vasa, saatkonda polnud võimalik  võtta vastu. Uus Rootsi kuningas   Eric   XIV   hakkab   pidama   läbirääkimisi   Tallinnas   olevate   isikutega.   1561.   aasta jaanuaris  pannakse plaan  paika.  Ta  teeb Tallinna  saadikutele  ettepaneku,  et kui Liivimaa 10


alistub siis nad saavad sõjalist abi, varustust, moona, mehi, toitu ja raha. Tallinlased olid nõus sellise   pakkumisega.   Tallinnasse   saabusid   Rootsi   kuninga   esindajad,   K.   Kristersson   (3 esindajad,   saabusid   kolme   laevaga).   Algavad   läbirääkimised.   Tallinn   peab   lahti   ütlema truudusest ordule. Tallinna linna saatkond saadeti ordumeistri Kettleri juurde. Saatkond ei jõudnud   tagasi.   3.   mail   on   kohtumine   Tallinna   raega,   et   oli   vaja   kindlaks   teha,   kas   nad alistuvad või mitte. 4. mail alistuti Rootsile, kuid truuduse vannet ei antud. Mai lõpus saabus Tallinnasse suurem Rootsi laevastik, saabus moona, varustust, raha ja toiduaineid. Alustatkase Toompea piiramist, sest nad ei nõustunud alistuda. 18. mail teatakse Kettlerile, et linn ütleb lahti truudusest. 4. juunil anti truuduse vande Rootsi kuningale (Harju-Viru rüütelkonna ja Järvamaa aadlile antud lubadustekiri 4. juunist 1561). Põhiline asi, mida otsitakse on kaitse (Relvastus, kindluste korrashoid, sõdurid). Oldi huvitatud evangeelsest usust (Liivimaa oli eespool Rootsist). Kõik varasemad privileegid jäid kehtima linnale. Lõppeb orduaeg.  August   1561.   aastal-   Eric   XIV   ratifitseeris   Liivimaa   alistus   lepingut,   kinnitades   kõiki lubadusi. Eric  XIV saab ainult  Tallinna  ja lääne  ümbruse alad,  sest  enamus alast  kuulus Venemaa   impeeriumile   või   olid   ordu   poolt   vallutatud.   Vallutatakse   Vadise   ja   Keila. Süstemaatiliselt   hakatakse   ala   laiendama.   Rootsi   vallutusretked   Liivimaal   ärritasid   Taanit ning Taani isegi tahtis alustada sõda Rootsi vastu. 5) Võitlused Eesti- ja Liivimaal 1560. aastate I poolel. Pärast Taani poolt sõlmitud vaherahu ei toonud ordule loodetud edu, sest Tartu piiramine ebaõnnestus.   9.02.1560   langes   venelaste   kätte   Aluksne.   Püüdes   takistada   Vene   vägede jätkuvat pealetungi, pidas ordu 2.08.1560 Härgmäe lähedal oma viimase välilahingu ning sai vastaselt   hävitavalt   lüüa.   21.08.1560   langes   mässavate   palgasõdurite   poolt   äraantuna venelaste kätte Liivimaa üks tugevaim ordulinnus Viljandi. Endine ordumeister Fürstenberg viidi vangistatuna Moskvasse, kus ta moskvalaste pakutud koostööst keeldus ning 1568 suri. Paide piiramine ebaõnnestus venelastel juba teistkordselt.  Harjus puhkeb suur talurahva mäss 1560. aastal (Teateid Pärnu kandist tomus samuti mäss). Sõjas kõige rohkem said kannatada talupojad. Nad kaotasid kaitse, sest kõik põgenesid oma varaga. Venemaa andis talupoegadele viljaabi. Vene väed võtsid kaasa eesti talupojad, kes põgenesid Venemaale, sest nad tunnevad keelt ja piirkonda. Mäss puhkes, sest kaitsja, kes pidi kaitsma on lahkunud. Vihati sakslasi. Kaitset ei andnud aadel, kuid koormisi nõudis. 11


Pandi mõisi põlema. Talupojad olid organiseeritud mässu ajal, nad valisid ühe sepa enda kuningaks. Nad läksid läbirääkimisi pidama Tallinna raes. Aadlid rikkusid linnaelu, panid piiranguid. Pöörduti, et saada relvalist abi ja toetust. Oktoobri keskel toimub Koluvere lossi piiramine 300 talupoja poolt, seal viibis Kristoff von Münhausen. Kristoff von Münhausen põgenes,   värbas   60   inimest   oma   armeesse   ning   võttis   kohalikud   Lihula   talupojad,   kes marssisid vägede ees. Talupojad, kes vallutasid Koluvere lossi arvasid, et neile on tulemas abiväed, kuid hoopis tuli veresaun neile kohale.  Endine   Tartu   piiskopkond  ja   Virumaa  ning   jupike   Harjumaast   saab  osta  Järvamaast,  mis kuulub   Vene   tsaari   valdustesse.   Põhja-Eesti   jupp   koos   Tallinnaga   kuulusid   Rootsile. Saaremaa ja Hiiumaa kuulub hertsog Magnusele ehk Taanile. Liivlaste vaenlane on Venemaa impeerium, kuid need, keda nad kutsusid abi Rootsi, Poola ja Taani on omavahel konfliktis. 1561. a, augustil uuendati 1557. aasta rahulepingut, kui tuli võimule uus kuningas Rootsis (Sõlmiti rahuleping 20 aastaks Venemaaga).  1564. a Tartu läbirääkimised. Andrei Gurbski (Vene) ja Rootsi diplomaadid lepivad omavahel kokku rahu, kokkulepitakse, mis alad kuuluvad Venemaale ja mis alad Rootsile. Rootsile lubati Tallinn, Pärnu, Paide, Karksi (Tegelikult need alad juba kuulusid Rootsile). Venemaale kuulub Virumaa, Tartu, Narva. 1567. a, Aleksandrovskaja Sloboda (Vene tsaari residents) toimusid läbirääkimised. Kinnitati vastastikused alad Liivimaal. Rootslastele lubati Tallinn, Pärnu, Paide, Haapsalu. Oldi eriti sõbralikud tol aastal, diplomaadid jõid koos, kuid pidustuste juurde kuulus üks nüanss, 1567. aastal nõudis Ivan IV, et Eric XIV annaks ära oma venna abikaasat Poolast. Eric XIV keeldus. Eric XIV oli schizophrenia.  1562. aastal   toimusid   Vene   ja   Taani   diplomaatide   läbirääkimised.   Sooviti,   et   Taani   jääks neutraalseks,   sest   Vene   impeerium   tahtis   sõdida   Poola-Leedu   vastu.   Venemaa   jätkab vallutamist, kuid Poola territooriumi arvelt (Mainitud lepingus). Venemaa ja Poola vahel oli kestev rahuleping, mis pidi kestma kuni 1562. aasta kevadeni. Venemaa vallutab Polovzki (Oluline ala Poolale). Peale seda ei toimu olulisi sõdu ja ei võeta üle suuri alasi. Toimuvad rüüsteretked. Poola otseselt ei sõdinud, sõdis Venemaa vastu Leedu pool. 1564. a puhkevad sisevõitlused,   kus   astub   enne   Vene   opristina,   mis   hakkab   märatsema   ja   hukatakse   palju inimesi. Pole aega, et minna välja ja sõdida. Aleksei Gurbski põgeneb Liivimaalt. Sigismund II Augusti valitsemisaja lõpp oli täis sisekriise. Rootslaste peasihiks on Pärnu vallutamine (Poola võimu all) ning püüdakse saada enda võimu alla Riiat ja Riia piiskopkonda.  12


6) Võitlused Eesti- ja Liivimaal 1560. aastate II poolel. Tallinnasse ja Harju-Viru rüütelkonnale saadeti kirju, et nad alistuksid. Rakvere oli Vene võimu all ning seal toimus koosviibimine. See pidi olema salaja, kuid Tallinn teatas Rootsile ning ta soovis, et nad läheksid. Lubati, et kaubandus hakkab toimuma läbi Tallinna, samad õigused, linn säilitab  autonoomia  ja õigused, tsaar hakkab kaitsma linna.  Tallinn  keeldus pakkumistest. Aprillis 1569. a Krause pidas läbirääkimisi hertsog Magnusega. Magnus saatis septembris   1569   oma   saadikud   Moskvasse   (Jaanuaris   saabusid   tagasi).   Talle   pakuti,   et läänistatakse Liivimaa ja ta oleks Ivan IV vasall, kõik seadused ja õigused jäävad kehtima. 7. jaanuaril   1570   puhkes   mõisameeste   mäss,   eesotsas   oli   Clas   Kursell,   kes   teenis   rootslasi. Mässati, sest pikema aja jooksul ei saadud palka. Vangistati kogu Rootsi administratsioon. Kevadel sõlmiti omavahel rahu ning selle ajaga pidi Rootsi maksma kinni võlad. Clas Kursell alustas kirjavahetust Magnusega, palus endale abiväge (200 meest). Pole teada, kas andis või mitte. Rootsi sõdurid tungisid tagasi linna, said jagu joodud täis mõisameestest ning neid vangistati. Clas Kursell hukati riigireetmise eest.  Hertsog Magnus kroonitakse Liivimaa kuningaks ning ta on Ivan IV vasall, ta andis truuduse vande.   Tsaarile   vajaduseks   pidi   Magnus   andma   käsutusse   1500   jalaväelast   ja   1500 ratsaväelast. Vabastati hulgaliselt liivlasi, kes olid vangistatud. Magnusele anti Venemaalt naine, kes kuulus tsaari perekonda ringkonda. Ta nimi oli Eufimia (Ifimia), kaasavaraks 5 tündrit kulda. Ta suri kiirelt. Teiseks naiseks oli Eufimia õde Maria, pidi 3 aastat ootama, et saada suuremaks (1573. a abiellus 16 aastaselt). Ivan IV sai endale residentsi Põltsamaal. Kui Magnus käis Moskvas siis seal igapäev toimusid pidustused.  Sõlmitakse   relvarahu   kolmeks   aastaks   Venemaa   ja   Poola   vahel,   et   Ivan   IV   saaks  sõdida Rootsi vastu. Sigismund II August nõustus sellega, Poola-Leedus olid sisemised konfliktid ja riik   oli   majanduslikult   kehvas   olukorras.   1570-1595   pikk   vaenus   Vene   ja   Rootsi   vahel. Rootslased toovad resursse Soomest: mehi, toitaineid, varustust, raha, toidumoona. Ivan IV ja Juhan   III   ei   saanud   läbi   omavahel,   vihkasid   üksteist.   Vene   diplomaadid   pekstakse   välja Stockholmist (Soovisid Katariina Velonicat). Ivan IV ei tunnistanud Vasade dünnastiat kui võrdset keisrit. Eric XIV andis peksa diplomaatidele. 1569. aastal Juhan III püüab parandada 13


suhteid ning saadab saatkonna Moskvasse, Rootsi saadikud võetakse vangi ja jäävad kolmeks aastaks Moskvasse. Tingimused vanglas olid viletsad.  Vene-Poola sõda: Viie   endise   Vana-Liivimaa   riigi   alad   olid   nüüd   jagatud   nelja   riigi   vahel.   Ordu   ja peapiiskopkonnad   olid   kapituleerunud  Poolale.  Eesti  alal  jäid  Poola   valdusse   vaid  Pärnu, Paide,   Karksi   ja   Helme   linnused.   Ülejäänud   orduala   Narvast   Viljandini   ning   Tartu piiskopkond   tervikuna   olid   Vene   vägede   käes.   Varem   ordule   kuulunud   Tallinn   lähema ümbruskonnaga oli läinud nüüd Rootsi valdusesse. Saare-Lääne piiskopkond oli Taani võimu all. Taani sõlmis Venemaaga rahu, omavahelist rahu pikendasid ka mõlemad Poola vastased Venemaa ja Rootsi. Sõjategevus Poola ja Venemaa vahel kandus Liivimaalt Valgevene alale, kus venelased said esialgse edu järel rea kaotuste osaliseks. Ivan IV süüdistas selles oma lähikondlasi   reetmises   ning   alustada   riigi   opritšnina   nime   all   tuntud   vägivallapoliitikat. Moskva poolt vallutatud Liivimaa ala asusid valitsema Vene vojevoodid. Vene teenisaadikele annetati hulgaliselt siinseid maavaldusi. Ligi 10 000 kohalikku elanikku, nii linnakodanikke kui talupoegi küüditati Venemaale ning tühjaks jäänud alad asustati venelastega. 1570. aastal  pandi Tartus ametisse õigeusu piiskop.  Põhjamaade   seitsmeaastane   sõda:  Venemaa   kõrvalejäämine   ei   peatanud   sõjategevust Liivimaal. Nii Rootsi kui Poola olid huvitatud oma Liivimaa valduste laiendamisest 1562 langes rootslaste kätte Pärnu ja Paide ning 1563 Karksi ordulinnus. Ainus Eesti linnus Poola kätte   jäi   Helme.   1563   puhkes   Rootsi   ja   Taani   vahel   Põhjamaade   seitsmeaastane   sõda. Puhkenud sõja põhjuseks oli õiguse pärast kasutada riigivapil kolme krooni kujutist. Kuid sõja tegelikud põhjused peitusid vastandlikes kaubandushuvides. Kui Taani ja ta liitlane, mõjukas hansalinn Lüübek olid huvitatud vabast kauplemisest Venemaaga Narva kaudu, siis Rootsi püüdis   Narva   kaubandust   igati   takistada,   sooviga   suunata   Venemaaga   kauplemine   läbi Tallinna. Põhilise sõjajõu moodustasid mõisamehed- e ndised ordu ja piiskoppide sõdalased, kes   otsisid   nüüd   uut   teenistust.   1563   rootlased   vallutasid   Haapsalu   ja   kogu   Saare-Lääne 14


piiskopkonna   mandriosa,   1566   hõivasid   rootslased   Saaremaa   idaosas   ja   Muhus   asunud kunagised   orduvaldused.   Poola   mõisamehed   vallutasid   1565   Pärnu,   Taanlased   said mõisameeste abiga tagasi Lihula. Sõja veriseim lahing toimus Eesti alal 13.02.1567 Läänemaa piiril   Ruunavere   veski   juures,   kus   mõisamehed   said   sügavasse   lumme   takerdunud liikumisvõimetu Rootsi väe üle täieliku võidu. Poola ja Rootsi sõlmisid Stettini rahu (1570). Rootslased andsid Liivimaal hõivatud alad lunaraha eest Saksa keisrile, kes lootis Liivi ordu taaselustada, kuna raha jäi maksmata, ei olnud ka Rootsi valmis midagi loovutama ning sõja tegelikuks   tulemuseks   oli   endise   Saare-Lääne   piiskopkonna   mandriosa   minek   Rootsi valdusesse.  7) Võitlused Eesti- ja Liivimaal 1570. aastatel. Tallinnat   pommitatakse   ning   linn   on   ümberpiiratud.   Kuid   Vene   pool   jääb   nälgima,   nad tühjendasid Tallinna ümberolevad majad ja põllumaad ning polnud enam kohta, kust hankida toitu.   Piiramisrõngas   polnud   täielik,   neil   polnud   sõjaväe   laevastiku   ning   meri   oli   vaba. Tallinn-Soome vahel laevad pidevalt sõitsid ja tõid varustust. Tallinnas puhkeb katk, mis puudutab ka Vene laagreid. 1570ndate aastate septembris ta saatis oma erisaadiku Moskvasse, kuid võeti kinni Novgorodis ja ei lasta edasi (Juhan III oli plaan loobuda oma aladest Eestist), aeg töötas venelaste vastu ning Juhan III kaitses ära Tallinna ning sõlmis vaherahu. Magnusel 15


ebaõnnestub   Tallinnat   piirata   ning   nüüd   Ivan   IV   ei   hakka   täitma   oma   antud   lubadusi Magnusele. Magnus jääb Liivimaale. 1571. a I poolel, valmistatakse uut rünnakut Tallinna alla ilma Magnuseta, kuid Krimmi tatarlased otsustasid rünnata Moskvat. Moskvat põletati maha, Ivan IV põgeneb Moskvast. Paljud vahetasid enda poolt ning läksid tatarlaste poolele teenistusse. Kõik mõisamehed organiseeriti kokku, 18. oktoobril 1571. a- Tartus oli parajasti jumalateenistuspäev, hõivati linn (Sooviti anda Poolale). Paar tundi hiljem vallutati tagasi. 1572- Piiratakse Paide linna, 1573. a Paide langeb. Vene tsaar isiklikult oli Paide all ning juhtis linna piiramist ja siis vallutati linn. Paide kodanike tapeti julmal viisil (Russov kirjutab, et neid keedeti, torgati surnuks jne).  1570ndate II pool on raske periood Poolale. 1572 sureb Sigismund II August lastetult. Riigis olid   erinevad   arusaamad,   kes   peab   olema   järgmine   valitseja.   1573.   aasta   suvel   saadakse nõusolek   Prantsuse   juurtega   mehelt,   kes   annab   nõusoleku,   et   ta   saab   uueks   Poola-Leedu kuningaks. 1573. a veebruaris toimub pidulik kroonimine. Ta ei valitse kauaks, juunis ta põgeneb Prantsusmaale, sest Prantsusmaal troonipärijana ta oli 3. järjekorras. Poolas algab kodusõda, võitlus trooni pärast. Leedukad soosisid, et Ivan IV saaks nende uueks kuningaks. Rootsi kuningas Juhan III avaldas soovi saada uueks Poola kuningaks. Poolal kuulutatakse valitsejaks   kuninganna   Anna   (Aastast   1576),   aga   valitsema   ei   hakka,   sest   talle   leiti seisusekohane mees Istfal Bathory (Transilvaania vürst).  1573-1574,   Venemaal   oli   sisekriis   (Tatarlased,   krimlased   ründasid).   Sõlmiti   Rootsiga relvarahu, kuid Rootsi otsustas katkestada lepingu ning rünnata Venemaad. Rootsi otsustas palgata šoti palgasõdureid. 1573. aasta lõpuks saabuvad Šoti väeüksused Liivimaale, samal ajal on sõlmitud relvarahu Venemaaga. Esialgne plaan oli minna Narva peale, jaanuaris 1574 suur   šotlaste   väeüksus   on   Rakvere   all.   Šotlased   olid   katoliiklased   ning   sakslased   olid luterlased, nad hakkavad omavahel kaklema. Kakluse tulemusel tapetakse ära 1000 šotlast. Rakvere piiramine lõppeb ning sõjakäik ebaõnnestub.  Taanlased ostavad mõisameestelt kindlused (Haapsalu ja Lihula).  1575. aasta jaanuaris ilmuvad Vene väed Tallinna (TALLINNA II PIIRAMINEB) alla ning loovad   laagrid,   aga   jätavad   piiramise   pooleli   ning   minnakse   suuremale   rüüsteretkele. Poolakad kaotasid Pärnu. Veebruaris venelased saavad Padise ja Paide enda kontrolli alla. 1577. jaanuaris saabuvad Vene väed Tallinna alla. Hinnanguliselt 50 000 meest tuli piirama 16


Tallinnat. Vene vägede üheks juhiks oli Ivan Šeremetev. Linn oli piiratud ümber, kuid meri oli piiramatu ning tuli juurde mehi, moona ja varustust ning tagab, et Tallinn ei lange. Ivan Šeremetev  andis Ivan  IV luba,  et  ta parem  sureb kui annab  alla,  sai kuuli.  Kui  esimene piiramine kestis 7 kuud siis II Tallinna piiramine kestis vaid 7 nädalat.  Tallinna kaitseks 1577. aastal võeti teenistusse 400 talupoega, keda juhtis Ivo Šenkenberg (Mustpeade   vennaskonna   liige).   Paljud   talupojad   hakkavad   koonduma   röövsalkadeks (metsistuvad), miks harida põldu kui sügisel ei saa vilja lõigata. Kutsuti Ivo Šenkenbergi Liivimaa Hannibaliks (Talupoegi kutsuti Hannibali rahvaks). Ivon Šenkenberg võttis kinni Vene ohvitseri vahetskaubaks. Ivo šenkeneberg oli oma armeega Rakvere all, ise sai haavata ning venelased võtsid ta vangi ja hukati. Oli veel olemas analoogseid salke.  Kogutakse uut väge Pihkva alla. Ivan IV otsustas lõplikult vallutada Liivimaad. Eesmärgiks vallutada   Lõuna-Liivimaad   (Poola   ala).   1570ndate   lahing   koos   Magnusega,   lepiti   koos vallutada ning jagada territooriumi ära. Ei tegutse koos, vaid paralleelselt. Liivimaal oli teada, et mis tulla võib, keegi ei tahtnud saada tsaari võimu alla. Kui Magnus jõudis armeega linnade alla ning otsustati allaanda ning anda üle Magnusele (Võnnu, Volmari, Kognes). 25. augustil jõudis Kognese alla tsaar, kes nõudis sisselaskmist. Kui ta sai teada, et see piirkond kuulub Magnusele siis tsaar vihastus, sai linnu võimu alla ning kõik, kes olid seotud Magnusega seal linnas tapeti ära. Ivan IV soov oli vallutada Riia, kuid see ebaõnnestub. 31. augustil ilmub tsaar Võnnu alla ning laseb selle vallutada. Kindluse ta ei suutnud vallutada, kindluses istus ka Magnus. Toimuvad läbirääkimised,  Magnus tuli  lossist välja.  6. september  1577 peeti jumalateenistust lossis, peale seda süüdati 300 inimest püssirohul ja nad surid. Magnuse laip oli maetud Piltvere kirikus, 1662. aastal viidi ta Taanisse ja maeti ümber. Vallutus oli lõpule viidud 1577’ks aastaks, peale Tallinna ja Riia kõik oli vallutatud. Venemaa enam   ei   jõudnud   sõdida.   Poola   ja   Rootsi   hakavad   tagasi   vallutama.   Poola   kuningas   Stef Bathory (1577-1586) hakkab tegema vallutusretki Liivimaal.  Poola ja Rootsi diplomaadid soovisid koostööd, kuid see ebaõnnestus.  17


8) Sõjalis-poliitilised   arengud   Eesti   alal   aastatel   1578-1582/83.  Liivi   sõja   lõpp   ja tulemused.  Märtsis   1575   lõppes   Poola   ajaloo   suur   interregnum   Transilvaania   (Ungari)   vürsti   Stefan Batory valimisega uueks Poola kuningaks. Valimistingimuseks oli Stefan Batory abiellumine Sigismund II Augusti õe Annaga, kelle õde Katariina oli Rootsi kuninga Johan III abikaasa. Kälimeestest kuningate valitsuse all paranesid ka Rootsi ja Poola suhted. 21.10.1578 võideti ühiselt venelasi Võnnu all. Et aga poolakad võtsid kõik saadud vangid ja suurtükid endale, oli edasisel koostööl lõpp. Sellegipoolest kujunes Võnnu tagasivallutamine sõja pöördepunktiks. Lisaks mitmele Läti linnusele vallutasid poolakad venelaste käest ka Karksi. Kuningas kandis nüüd sõjategevuse  Venemaale,  seades eesmärgiks  vallutada  Moskva ja dikteerida  seejärel rahutingimused.  1579 vallutati  Polots, 1580 Velikije-Luki, 1581 alustati  Pihkva piiramist. 15.01.1582   Pihkvamaal   Jam   Zapolskis   Venemaa   ja   Poola   vahel   10   aastaks   vaherahu. Venelaste poolt Liivimaal vallutatud linnused läksid Poolale, aga Poola pidi loobuma oma aladest Venemaal ja ei tohtinud pretendeerida. Rootslased alustasid 1579 Narva piiramist, mis halva ettevalmistuse tõttu luhtus. 04.03.1581 rootslased vallutasid Rakvere. Järelvallutasid rootslased   06.09.1581   tormijooksuga   Narva.   Samal   aastal   Rootsi   haaras   ka   kõik   teised tähtsamad  Põhja-Eesti linnused.  Pärast Jam Zapolski vaherahu  sõlmimist  asusid poolakad 1582. aasta algul venelaste kätte jäänud linnuseid üle võtma: Pärnu ja Põltsamaa.10.08.1583 Venemaa ja Rootsi vahel esialgu vaid kolmeks aastaks sõlmitud Pljussa vaherahu jättis Rootsi kätte   nii   Põhja-Eesti   kui   ka   Ingerimaal   vallutatud   linnused.   1590   sõda   jätkus.   Venelased võtsid   tagasi   Koporje   ja   Jaanilinna,   katse   vallutada   veebruaris   1590   ka   Narva   linnus ebaõnnestus.  9) Vene administratsioon (s.h. kirikuelu) vallutatud alal 1558-1582. Valitsemiskeskused ja territoriaalne jaotus:  Vallutatud alal olid valitsemis- ja halduskeskusteks linnad ja olulisemad lossid. Neis asusid võimukandjatena  vojevoodid,  sõjapealikud  ja  djakid.   Vojevoodid   ja   sõjapealikud   olid eelkõige sõjalised ülemjuhatajad, kuid täitsid ka tsiviilülesandeid. Olulisemad valitsemiskeskused olid: Tartu, Narva, Pärnu (Uus-Pärnu) ja Koknes.  18


Keskustes resideerisid korraga mitu  vojevoodi.  Tartus  oli vojevoode erinevatel ajahetkedel 2-6, Kokneses 3-5, Narvas 2-5 ja Pärnus 2-3. Väiksemates linnades ja linnustes resideeris üks kuni kaks sõjalist juhti. Tartu  oli   vallutatud   linnadest   suurim.   Linn   oli   edaspidigi   oluline   Venemaa-kaubanduse keskus ja ta oli silmapaistvalt hästi kindlustatud. Kuid need ei olnud ainsateks põhjusteks Tartu eelistamisel. Käibel oli legend Tartu rajamisest Jaroslav Targa poolt. Tartust sai 1570. a. kiriklik keskus. Territoriaalne jaotus: Moskva   riigis   oli   maa   16.   saj   jagatud   ujezd’ideks   (Väiksemad   ujezdid   nimetati manuslinnadeks).  1) Tartu ujezd- Viljandi, Karksi, Volmari, Trikaten, Erlaa, Adsel ja Aluksne 2) Narva ujezd- 3) Pärnu ujezd- Haapsalu, Lihula, Koluvere ja Padise.  Liivimaa hõivatud alade valitsemine oli Moskvas kolme prikaasi kompetentsis:  1) Teenistuskohtade   prikaas,   mis   tegeles   sõjaliste   küsimuste,   piirialade   valitsemise   ning väejuhtide nimetamise ja tasustamisega 2) Teenismõisate prikaas,  mis korraldas Vene teenistuslastele teenismõisate andmist ning nende valitsemist 3) Linnuste prikaas,  mis tegeles veel ehitustööde, linnuste varustamise ja haldusasjadega. Vallutatud linnu ja losse varustati nii vilja, relvade jms, aga ka teenistuslastega, teiste seas preestrite, puuseppade, seppade jne. Vojevoodide seisund ja ülesanded: Vojevoodi ametissemääramine toimus tsaari ja Teenistuskohtade prikaasi poolt. See toimus tavaliselt 1. septembril tähtajaga üks aasta. Vojevoodid vahetusid ühel kohal kiiresti, siiski jäid üksikud vojevoodid samale kohale pikemaks ajaks. Vojevoodid allusid otse Moskvale, ja nad said tsaarilt või prikaasidelt korraldusi.  Liivimaal vojevoodid järjestatud võimu järgi: Tartu vojevood, Narva vojevood. Esimesele vojevoodile 19


allusid enamus garnisoni teenistujatest. Teistele vojevoodidele või sõjapealikutele aga kindlad garnisoniüksused.  Vojevoodide ülesanded: 1) Sõjaline- Kohapealne kaitse, kindluste eest hoolitsemine, suurtükiväe ja varustuse eest ja ka väeüksuste juhtimine sõjaväljal.  2) Kohtuniku funktsioon- Tartu 6. septembri 1558 privileegide järgi asehaldur ehk vojevood on saksa elanikkonna õigusinstants. Vojevood pidi jälgima, et ei rikutaks kehtivaid seadusi ja kordasid. Narva vojevoodid pidid lahendama vene kaupmeeste konflikte.  3) Diplomaatiline-   Tartu   esimesel   vojevoodil   oli   õigus   pidada   diplomaatilisi   kõnelusi. Lahendasid õigusküsimusi.  Vojevoodide alluvuses töötasid djakid (e. kantseleiülem), kes tegelesid: 1) Kirjaliku asjaajamise korraldamine 2) Administratsioonis asjaajamine 3) Okupatsioonivägede varustamine ja teenistusmõisate andmine.  4) Õigus- ja finantsküsimused.  Hoolitsevad   Liivimaalt   läbireisivate   saadikute   eest   ja   informeerivad   tsaari   poliitilistest olulistest vahejuhtumitest.  Maade andmine Vene teenistusaadlile: Üheks põhjuseks miks Ivan IV alustas sõda oli talupoegadega asustatud vabade maade nappus Venemaal, polnud maad jagada sealsetele aadlitele.  Vene   okupatsiooniga   lõppes   ordu,   katoliiklike   piiskoppide   ja   nende   vasallide  maaomand. Vallutatud   alad   lülitati   Moskva   maavaldussüsteemi.   Vene   pomešnikud   said   maa   ainult kasutada, mitte pärusvaldusse. 20


Ivan Julm hakkas juba 1558. a. äsjavallutatud maid teenismõisateks andma. See protsess oli sedavõrd   intensiivne,   et   1570.   aastatel   valitses   Liivimaal   juba   maapuudus.   Paljud   tsaari alamad   ei   saanudki   lubatud   tasu   täies   ulatuses   kätte,   kasutatav   maavaldus   koosnes   tihti paljudest laialipillatud tükkidest.  Ortodoksi kiriku rajamine: Üks vahendeid, millega Ivan IV kindlustas Vene ülemvõimu vallutatud Liivimaal, oli õigeusu kirikute ja kloostrite rajamine. Valdavalt rahuldasid need Moskva sõjaväe ja teenisaadlike vajadusi. Kui Ivan IV 11. mail 1558 Narva linna ja lossi vallutas, käskis ta vahetult pärast seda rajada lossi   alale   Kristuse   Ülestõusmise   kiriku   ja   linna   Jumalaema   katedraali   ning   veel   teisigi kirikuid. Juba  juulis  on ordumeister teatanud, et venelased on Narva rajanud viis kirikut. Samas oli tegu väikeste puukirikutega, mida kasutas eelkõige Vene garnison. Üldiselt   ei   olnud   lihtne   Liivimaale   nõutaval   arvul   pappe,   diakoneid,   kirikuteenreid   ja armulaualeiva küpsetajaid saada. Kui   Ivan   IV  1582.   a.   tema   poolt   hõivatud   aladest   loobus,   toodi   vastavalt   Jam   Zapolski relvarahu   tingimustele   papid,   ikoonid   jm.   kiriklik   vara   Pihkvasse.   Tühjaks   jäänud   vene jumalakodade  saatus oli erinev. Mõnikord on need kirikud  võtnud endale  protestandid  ja katoliiklased, osalt kirikud lagunesid või kasutati kütteks, osalt võeti need kasutusse ilmalikel eesmärkidel. Linnad Vene võimu all: Administratiivses  mõttes  oli   Vene  okupatsioonialusel   alal   tähtsaimaks  linnaks  Tartu,  siis majanduslikult olulisim oli 1558. a. vallutatud Narva, kus hakkas õitsema transiitkaubandus.  Pärnu-  1575 venelaste kätte langes, sai  sellest  oluline sõjaline ja administratiivne keskus. Samas kavandas tsaar Pärnust teha väliskaubanduse keskust.  21


Linnaelanikkonna suurusest Vene okupatsiooni ajal teateid ei ole. Küll on pakutud, et Narvas oli 1581. a., kui linna vallutasid rootslased, 5000-7000 inimest. Sellesse kroonik Russowi arvu tuleb suhtuda ülima ettevaatlikkusega. Liivimaa kuningriik:  Moskva hakkas otsima suuremat toetuspinda kohaliku aadli hulgas. Saaremaa valitsemisest kõrvaldatud hertsog Magnusele venelased pakkusid Liivimaa kuninga tiitlit.   1570   juunis   andis   Magnus   Moskva   suurvürstile   ustavusvande.   Magnus   sai   endale Põltsamaa   linnuse,   milleks   sai  kuningriigi  keskus.  1570  toimus   I  Tallinna  piiramine,  kus osales Magnus koos Vene vägedega. Piiramine ebaõnnestus, kuna katk ja nälg jõudis vene vägedesse. Pärast edutut lahingut Magnus pages Saaremaale. Ivan IV andestas Magnusele kinkis talle 1000 talupoega ja andis oma 13-aastase onu tütre talle naiseks.  10) Rootsi-Vene 16. saj. lõpu suhted ja 17. saj. alguse sõjad. 1570. a. suvel puhkenud Vene-Rootsi relvakonflikt Vana-Liivimaa pärandi pärast päädis 10. augustil 1583 Pljussa jõe suudmes sõlmitud relvarahuga. Rootslastele jäid nende vallutused Eesti-   ja   Ingerimaal.   Vähem   kui   aasta   hiljem,  28.   märtsil   1584,   suri   Moskvas   oma   53 eluaastal Ivan IV. Venemaa troonile tõusis uus tsaar Fjodor (1584-1598). Pljussa vaherahu kestis kolm aastat  29. juulini 1586. Siiski pikendati tsaar  Fjodoriga  juba 1585. a. detsembris sõlmitud  teise Pljussa vaherahuga  relvarahu neljaks aastaks ehk kuni 1590 aasta kolmekuningapäevani. Ehkki Rootsil olid ambitsioonid Novgorodile ja Pihkvale ning maale Laadoga järvest Valge mereni,   hoidsid   mõlemad   pooled   vaherahust   kinni.  1580.  aastate   lõpus  sattus   Rootsi siseriiklikult   raskesse   majanduslikku   ja   sisepoliitilisse   olukorda.   Rootsi   finantsid   olid ülihalvas seisukorras; lisaks olid kuningas Johan III-nda ja hertsog Karli suhted pingelised ja kuningas   muutus   aina   enam   sõltuvaks   riiginõukogust.  Rootsi   soovis   teha   läbirääkimisi Poolaga   Tallinnas   ning   ühineda   Venemaa   vastu   sundides   Venemaad   hakata   pidama läbirääkimisi relvarahu pikendamiseks.  Vaherahu lõppedes alustasid venelased jaanuaris 1590 laial rindel uut pealetungi. Väiksemad Vene väeüksused suundusid Soome ja Eestimaale,  kuid peavägede  eesmärgiks oli Narva. 22


Venelased piirasid  Narva  ümber ja pärast 17-päevast piiramist ründasid linnust, kuid löödi tagasi.   Rootsi   vägede   juht   Narva   all,  Karl   Henriksson   Horn,   pidas   vajalikuks   alustada venelastega   läbirääkimisi.  23.   veebruaril  saavutati   kokkulepe,   et   relvarahu   pikendatakse üheks aastaks, kuid Horn pidi venelastele loovutama Jama, Koporje ja Ivangorodi, sisuliselt kogu Ingerimaa. Suvel 1592  algasid läbirääkimised. Venelased nõudsid Eestimaad koos Tallinna, Narva ja Käkisalmi   lääniga.   Rootsi   omakorda   soovis   Ivangorodi   lääni,   Karjala   maakitsust   ning kompensatsiooniks sularaha.  Lõpuks sõlmiti 18. mail 1595 Täyssinä külas püsiv rahu. Kakskümmend viis aastat kestnud ja mitmes mõttes laastav sõda oli sellega läbi. Täyssinä rahuga: 1) Venemaa loobus nõudlustest Eestimaale ja tunnustas Rootsi valdusi Põhja-Eestis;  2) Rootsil tuli loobuda vallutustest Ingerimaal koos Käkisalmi, Ivangorodi, Jami, Koporje ja Nöteborgiga (Pähkinälinna); 3) Rootsi-Vene piiriks kujunes Narva jõgi. Teoreetiliselt ulatus piir Põhja-Jäämereni, ehkki selle kulg oli täpselt fikseerimata; 4)  Rootsi sai Venemaal soodad  kaubandustingimused. Samas läänepoolsete välismaalaste kaubandus Venemaaga pidi toimuma ainult Tallinnas ja Viiburis, kaugemale itta nad sõita ei tohtinud. Vaid Rootsi alamatel  lubati purjetada  Narva, kuid mitte  Ivangorodi. Sellega  oli Rootsi   riik   tulnud   vastu   Tallinna   kaubanduslikele   huvidele.   Kahe   maa   alamad   võisid teineteise  juurde kaubareise  teha. Nii võisid venelased sõita Tallinna,  Viiburi ja Turusse; Rootsi alamad aga olulisematesse Venemaa linnadesse. Pärast Täyssinä rahu tuli Rootsi ja Venemaa poliitilises suhtluses langus. Tingitud oli see sisemistest   võitlustest   Rootsis  pärast  Johan  III  surma  17.  novembril  1592.  Samuti  1598. aastal tsaar Feodor suri ning troonile tuli Boris Godunov (1598-1605), kes oli Rootsi-vastaselt 23


meelestatud.   Vene   riik   sattus   15   aastaks   “suurte   segaduste   aega”,   mida   iseloomustasid sisevõitlused ja omavahel konkureerivad troonipretendendid.  Uus   diskussioon   hertsogi   ja   tsaari   vahel   toimus  1600.  a.   suvel.  Karl   oli   valmis   Narvat loovutama,   kuid   Venemaa   pidi   astuma   liitu   Rootsiga   Poola   vastu.   Lisaks   pidi   Venemaa loobuma   Käkisalmist,   Nöteborgist   ja   kolmest   kohast   Põhja-Jäämere   ääres.   Samuti   pidi Venemaa väliskaubandus jääma Soome lahte. Kuna Karli positsioonid Eestimaal ja Soomes olid kindlustunud, kadus Narva üle andmise küsimus arutluse alt. Hertsog Karli saatkond tuli otsima kinnitust Täyssinä rahule ja tsaarile kinnitama, et Rootsi alustas Liivimaal 1600. aasta augustis sõda Poola vastu tsaari nõudel. Rootsi diplomaatiline missioon ei olnud edukas, sest Boris Godunov nõudis Eestimaa loovutamist Venemaale. Rahu pikendati ainult aastaks, kuid tegelikult Venemaal polnud jõudu Rootsile vastu seista. 1601- 1603   oli   Venemaal   näljahäda.   1605.   a   aprillis   ootamatult   suri   Boris   Godunov,   võimule kerkisid kaks Vale-Dimitrit, kes toetusid poolakatele ning Venemaa uueks tsaariks kuulutati Vassili Šuiski, kes palus abi Karl IX Poola vastu.  Läbirääkimised  toimusid  Viiburis, mis viisid liidulepingu  sõlmimiseni  Karl IX ja Vassili Šuiski vahel 28. veebruaril 1609.  Viiburi leping:  1) tunnustas Täyssnä rahu kestvust;  2) tsaar loobus nõudeist Eesti- ja Liivimaale; 3) sõlmiti liit Poola vastu: 4) Karl IX kohustus saatma abivägesid esmalt Novgorogi ja seejärel Moskva alla;  5) Tsaar lubas vastutasuks anda Rootsile üle Käkisalmi kindluse ja provintsi.  Rootsi   täitis   viiburi   lepingut   ning   abistas   Venemaad,   kuid   1609.   aastal   kukutati   võimult Vassili Šuiski ja Karl XI leidis, et teda ei seo enam Viiburi leping ja sügisest 1610 alustas ekspansiooni Põhja- ja Loode-Venemaale.  1613. a. alguses valiti Venemaa uueks tsaariks  Mihhail Romanov. Ühinenud Vene väed kontsentreerisid oma jõu Rootsi vastu. Sügisel   1616  alustati   uusi   läbirääkimisi,   mille   tulemusel   sõlmiti  17./27.   veebruaril   1617 Stolbovo külas rahu: 24


1) Ingerimaa koos Käkisalmi lääni ja kõigi seal asuvate kindlustega anti Rootsile. Vallutatud alast loodi juba 1617. a. valitsemisüksus - Ingerimaa kubermang ja Käkisalmi lään; 2)  Gdov   jäi   rootslastele   seniks,   kuni   rahuleping   ratifitseeritakse.   Samas   lahkusid   Rootsi okupatsiooniväed kõikidelt Vene aladelt, s.o Novgorodist, Staraja Russast ja Ladogalt. 3) Rootsi tunnustas Mihhail Romanovit tsaarina; 4)  Venelased omakorda loobusid kõikidest pretensioonidele, mis neil olid olnud Eesti- ja Liivimaa suhtes; 5) Rootsi sai sõjakahjuna 20 000 rubla (= 50. 000 rtlr.); 6) Rootsi loobus oma Põhja-Jäämere ranniku vallutamise mõttest; 7) Kinnitati 1595. a. Täyssinä rahu ning Poola-vastast Viiburi lepingut 2. veebruarist 1609.  Mõlemad pooled teatasid et ei toeta Poolat kui agressorit. Need   olid   Stolbovo   rahu   üldpõhimõtted.   Kuid   sellel   rahul   on   oluline   tähtsus   Eesti   ala poliitilis-majanduslikule arengule. Nimelt: 1) Rootsi ja Venemaa vahel tuleb pea 40 aastaks rahu. Sellega kindlustub idapiir; 2) oluline on, et Venemaa lõigati 20 km laiuse maaribaga täielikult ära Läänemerest. Sellega tekib   Rootsi   emamaa   ja   provintside   vahel   maismaaühendus.   Samas   pakkus   Venemaa äralõigatus   Läänemerest   soodsaid   transiitkaubanduse   võimalusi   Soome   lahe   äärsetele linnadele, eelkõige Tallinnale, Viiburile ja Narvale; Stolbovo rahulepingu põhimõtted lõid eelduse kahe maa vahelisteks normaalseteks suheteks, s.h kaubandussuheteks. Alles 1656. a. 3. juunil puhkeb uus Vene-Rootsi sõda, kui Vene väed ületasid Ingerimaa piiri. 1657. a.   piirduvad   venelased   vallataud   alade   hoidmisega.   Rootslased   tegid   rüüsteretki   üle piiri.  1658.  Linnale   endale   ei   tehtud   midagi,   küll   rüüstati   Virumaal   Vaivara,   Jõhvi,   Lüganuse,   Viru- Nigula kihelkonda. Vene väed jõudsid Kunda jõeni. Teel hävitati mõisad ja külad, kirikud pandi   põlema.   Ainsana   õnnestus   venelastel   hõivata  Vasknarva.   Lisaks   venelaste rüüstetegevusele   saabus 1657  maale   katk,  mis  laastas  maad  1658.  a. jaanuarikülmadeni.   Novembris 1657 vallutasid venelased Aluksne. 25


1657 tungisid ka Poola väed Liivimaale: blokeerisid oktoobris Riiat, vallutasid Võnnu, Rauna ja Volmari; ähvardasid Pärnut. Sügis 1658 vallutasid rootslased kindlused poolakatelt tagasi. Tsaari sõda Poolaga sundis teda otsima kokkulepet Rootsiga. Mais 1658 sõlmiti vaherahu, et alustada läbirääkimisi ja 20. detsembril 1658 sõlmiti Vallisaares vaherahu kolmeks aastaks (20. dets. 1661). Koknese, Aluksne, Koivalinn,  samuti alad Vasknarvast ja Laiuse vahel, Tartu   ja   teised   venelaste   poolt   hõivatud   kohad   jäid   nende   kätte.   Oliwa   rarhu   vabastas rootslased sõjast Poolaga ja sai keskenduda Venemaale.  21. juunil  /  1. juulil 1661  sõlmiti Kärde rahuleping status quo ante bellum vaimus, s.o. taastati sõjaeelne olukord. Samas on Venemaa äralõigatust Läänemerest nimetatud ajalookirjanduses balti barjääriks. 11) Rootsi-Poola sõjaline vastasseis Liivimaal 17. saj. algul. Rahu kestis Liivimaal vähem kui 20 aastat. 1592 sai Rootsi kuningaks Sigismund III (Johan III ja Katariina poeg), kes oli juba 1587 valitud Poola troonile. Suhted Rootsi ja Poola vahel pingestusid. Sigismund oli fanaatiline katoliiklane, Stockholmis hakati taas pidama katoliku jumalateenistusi. Sigismundi enda poolt asemikvalitsejaks nimetatud hertsog Karl kasutas ära seda olukorda. Märtsis 1600 kuulutas Poola seim Eestimaa inkorporeerituks Poolaga. siinne rüütelkond   jäi   aga   Rootsile   ustavaks,   andes   truudusvande   hertsog   Karlile.   Vana-Liivimaa aadelkond eelistas Poolat, nad nägid Poolat kui ühtsuse taastajat.  Augustis 1600 saabus hertsog Karl oma vägedega  Tallinnasse. Rootslasi saatis kiire edu: samal aastal vallutati poolakatelt Tartu ja Pärnu. 1601. aasta alguseks oli kogu Liivimaa (v.a Riia) Rootsi vägede käes. Aastatel  1602-1603 võtsid poolakad  suurhetman  Jan Zamoyski juhtimisel Liivimaa tagasi. Rootslaste kätte jäi Liivimaa alalt üksnes Pärnu. Rootslaste suurim lüüasaamine toimus  Salaspils’i lahingus  17.09.1605- Riia all hävitas vaid 3500 meheline Poola ratsavägi Jan Chodkiewiczi juhtimisel 14 000-mehelise Rootsi armee. Üle 8000 Rootsi sõdalase   jäi   surnuna   lahinguväljale.   Veebruaris   1609   vallutas   Chodkiewicz   öise üllatusrünnakuga   Pärnu.   Kogu   Liivimaa   oli   Poola   võimu   all.   1611-1617   oli   Liivimaal vaherahu,   Poola   ja   Rootsi   sekkusid   Venemaa   sündmustesse.   Venemaa   ja   Rootsi   vahel sõlmitud Stolbovo rahuga läks Rootsile kogu Ingerimaa. Venemaa oli täielikult ära lõigatud Läänemerest.  12) Rootsi-Poola võitlused Liivimaa pärast 1617-1629. 26


Karl IX suri 1611 aastal ning võimule tuli 16/17-aastane Gustav II Adolf. Kuigi seaduse järgi ta peab olema 18-aastane, et olla kuningas aga tema jaoks tehti erand, sest käimas oli Kalmari sõda Taaniga. Kuningas võttis üle sõjapidamise ja abiks anti talle viie-liikmeline valitsus. 1617. aasta Stolbovo rahu vabastas Rootsi armee idas - rahuleping kõrvaldas igasuguse ohu Venemaa  suunalt.  Gustav II Adolf oli  esialgu  rahul saadud  vallutustega  Ingerimaal,  kuid Sigismund   III   nõudis   Rootsi   trooni.   Olukord   oli   Rootsile   soodne,   sest   Poola   sõdis Venemaaga. Nii otsustas Gustav II Adolf jätkata isa poolt alustatud võitlust Liivimaa pärast.  Enne uut sõjakäiku  alustas Gustav II Adolf armee  reorganiseerimisega. Tema sõjaartiklid panid   aluse   moodsale   sõjapidamisele.   Kuningas   kasutas   ära   sisekriisi   Kuramaal,   kus kukutatud hertsog Wilhelm otsis toetust rootslastelt, kindlus anti üle rootslastele. Sõda jätkus, kuigi tagasihoidlikumalt, sest 1618-1620, 1622-1625 sõlmiti vaherahud. Rootslased hõivasid Pärnu 1617. Pärast kuuaega Riia piiramist vallutati ära Riia 1621. Ning 1625. aastal vallutati Tartu.   1626   Valle   lahingus   saavutasid   rootslased   võidu   Kuramaal.   Kumbki   pool   polnud huvitatud   lõpliku   rahu   tegemisest,   sõlmiti   1629.  astal   Rootsi   ja   Poola   vahel   vaid   kuueks aastaks  Altmargi vaherahu. Kogu Eesti mandriala oli Rootsi võimu all. Rootsi valdused Liivimaal ulatusid lõunas Väina ja idas Aiviekste jõeni.  13) Saaremaa Taani riigi koosseisus (1559-1645). Liivi sõja ajal Saare-Lääne piiskopkond jäi esialgu sõjast kõrvale, kuid piiskop Johan V von Münchhausenil oli juba varem mõelnud piiskopiametist loobuda ja ala müüa. Taani kuningas Frederik II otsis oma vennale hertsog Magnusele maad, et ta ei pretendeeriks Taani troonile. 1559. aastal sõlmis Christoph von Münchhausen ja Frederik II-ga lepingu Nyborgis. Leping koosnes kahest osast: 1) Frederik II võttis Saare-Lääne piiskopkonna oma kaitse alla, saades sellega   õiguse   nimetada   piiskopi   ametisse.   Kinnitati   piiskopkonna   seisuste   privileegid, õigused ja vabadused, samuti kohustatud (ratsateenistus, osalus piiskopkonna juhtimisel). 2) Johann V pidi loobuma piiskopi ametist hertsog Magnuse kasuks 30 000 hõbetaalrise hüvitise eest. Kuningas ise jäi Saaremaa protektoriks, mitte Magnus. Riigiõiguslikult Saaremaad Taani riiki ei inkorporeeritud, Saaremaa seisused säilitasid iseseisvuse.  27


Hertsog Magnus saabus Kuressaares aprillis 1560, kaasas 400 palgasõdurit ja 7000 taalrit. 1560 mais valiis Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiteel Magnuse piiskopiks. Piiskopiamet oli fiktiivne, sest ta oli luterlane ja mitte vaimulik, ta ei saanud katoliku piiskopi ametisse kinnitada ega pühitseda. Magnusest sai talle kuuluvate valduste isand. Ametlikult tituleeris ta end   piiskopiks.   Kui   Magnus   lahkus   1561.   a   kevadel   Kopenhaagenisse,   leiti   et   ta   on Saaremaalt lahkumisega oma volitusi ületanud ning nüüdsest ta peab kuuletuma asehaldurile D. Behr. Ilma Frederik II loata ei tohtinud ta oma valdustest kauemaks kui kaheks kuuks lahkuda,   ta   ei   tohtinud   sõdida   ega   sõlmida   liite.   1567.   a   anti   Magnusele   uus   võimalus valitseda   Saaremaad.   Liivi   sõja   käigus   kaotati   omad   valdused   ning   tunnistati   Saaremaa valitsejana  ainult Taani kuningat mitte  Magnust. 1584. a liideti  lõplikult Rootsi Eestimaa hertsogkonnaga.   Kui   Magnus   sekkus   taas   sõjasegadustesse   mandril   ja   alustas   1570.   a koostööd Ivan IV-ga, kes nimetas Magnuse oma vasalliks ja Liivimaa kuningaks, lõpetas Frederik II igasuguse suhtluse vennaga.    Saaremaa tähtsus Taani kuningriigile kui sõjalis-strateegiline, poliitiline ja kommunikatsiooni aspektist oli tühine. Tegemist oli kaugel asuva äärealaga, millega Taani võimud ei tegelenud. Majanduslikult   Saaremaa   ei   toonud   Taanile   tulu.   Peale   Magnuse   lahkumist   Saaremaalt kujundati administratsioon ümber. Keskseks isikuks saare tsiviil- ja sõjalises juhtimises sai asehaldur, kes oli ühtlasi Taani kuninga läänimees. Asehalduri ülesanded: 1) Saaremaa ja Kuressaare   kindluse   hoidmine   Taani   kuninga   võimu   all;   Saare   kaitse   tagamine,   et   oleks piisavalt sõjaväge relvastust ja moona. 2) Välissuhtluses rõhutati tagasihoidlikkust; sooviti hoiduda   konfliktidest   ja   hoida   rahu.   3)   Tuli   tagada,   et   kroonumaa   ja   -mõisad   ei   läheks erakätesse. 4) Kroonu tulude kogumine. 5) Tuli jälgida, et alamate koormised oleks täidetud (maksud,   aadliratsateenistus,   talupoegade   kohustused)   aga   nad   ei   tohi   olla   üle   normi.   6) Järelvalve õigusemõistmise üle. 7) Järelvalve turukordade täitmise üle, kiriku- ja koolielu ning hospidalide töö ja vaestehoolekande korraldamine.  28


Kuressaares   töötas   mitmesuguseid   kuninglikke   ametnikke:   1)   Maakirjutaja,   kes   juhtis kurjutustoa   tööd.   2)   Drost,   kes   pidi   korraldama   kindluse   kaitset,   majanduslikud   ja kohtufunktsioonid   (lossifoogt).   3)   Erakorraline   kuninglik   komisjon   (Saadetud   Taani keskvõimude poolt)- Voli kohut mõista.  Kohtukorraldus:  1) Maakohus-   Koosnes   6’st   maanõunikust,   asehaldurist,   eesistujast   ja   protokollivast maakirjutajast. Maakohtu otsuse peale võis apelleerida Taani kuninglikule ülemkohtule.  2) Lossikohtu- Eesotsas oli asehaldur, liikmeteks oli lossifoogt, 2 bürgermeistrit, 2 raehärrat ja maakirjutaja. Arutas kriminaalasju. Langetatud otsuseid ei olnud võimalik edasi kaevata.  3) Meeskohus- Täidesaatev institutsioon, mis koosnes meeskohtunikest ja 2’st kaasistujast. Kuulas üle tunnistajaid, tegeles piiriküsimuste, läänivaidlustega.  4) Kuressaare raekohus- Koosnes 2’st bürgermeistrist, 6’st raehärrast ja sekretärist. Mõistis kohut   linna   territooriumil   nii   tsiviil-   kui   ka   kriminaalasjus.   Kohtu   otsuseid   sai   edasi apelleerida maakohtusse ja sealt Kopenhaageni.  5) Vakukohus- Talupoegade  jaoks loodud kohus, mida  peeti  riigimõisates  2 korda aastas. Talupojad võisid esitada kaebusi. Kohtumõistjaiks olid asehaldur, maakirjutaja ning talurahva esindajad.  Kirikukorraldus:  Frederik II püüdis katoliiklikud igandid kõrvaldada. Kehtestati 1537. a kirikukorraldus, millega tekkis emamaa ja provintsi vahel kirikuõiguslik side. Kirikuseadus nägi   ette   Superintendendi   institutsioon,   kuid   ilma   konsistooriumita,   tema   ülesandeks   oli kirikute, koolide, hospidalide ja vaestemajade järelvalve ning tuli tal visiteerida kogudusi ja eksamineerida pastoreid. Raske oli leida pädevaid kirikuõpetajaid.  Saaremaa rüütelkond- Saaremaal eri aegadel ja eri võimukandjatelt lääne saanud aadlikud moodustasid iseseisva  Saaremaa  rüütelkonna  alles  Taani  võimuperioodi  algul,  sest Saare- Lääne piiskop ei vajanud palju sõjalisi vasalle. Tema teenistuses olevad ametnikud tegelesid valitsemise ja majandamisega. Kujuneb välja maapäev, mis kutsus kokku asehaldur ja selle kompetents   oli:   1)   Uute   maksude   heakskiitmine   2)   Lahenduste   otsimine   küsimustele. Maapäeva   kõrval   teguses  Maanõukogu,   mille   moodustasid   10   maanõunikku,   keda   valiti maapäeval. Maanõukogu aitas kuninglikku asehaldurit.  29


Kaubandus:  Saaremaa   kaubandusest   on   vähe   teada.   Saaremaa   majandustegevus   tegeles põllumajandusega, sellele tugines terve saare kaubandus. Aastas sõitis Saaremaale keskmiselt 6 laeva, 1629. a neid oli 17. Peamiselt läks vili hollandlaste laevadel Amsterdami. Saaremaa seisukohast oli vaja eksportida elusloomi ja liha, sest nende eest sai esmatarbekaupu: sool ja raud. Toimus vahetuskaubandus. Kuressaar oli ainus legaalne sadama- ja turukoht, kus toimus kauplus.   Kuressaares   oli   käsitöölisi:   rätsepad,   kingsepad,   pagarid,   sepad,   lihunikud,   kuid tsunfte polnud. Käsitöölised on tegelenud ka kaubandusega.  Elanikkond:  1) 1550. a - 17 500 inimest. Elanikkonna ülejääk, toimus väljaränne. 2) 1592, 1617, 1627. a - 12 000 - 14 500. Toimusid rüüstamised, katkud ja nälg.  14) Liivimaa riigiõiguslik suhe Poolaga (1561-1625/29). 31. augustil   1559  sõlmiti   kuningas   Sigismund   II   Augusti   ja   ordumeister   Kettleri   vahel Vilniuses protektsioonileping, mille järgi kuningas võttis ordu enda kaitse alla. Poola-Leedu eesmärk   polnud   kaitsta   Liivimaad,   vaid   lõplikult   allutada   enda   võimu   alla.   Sigismund   II August pidi kiirustama, sest konflikti sekkus Erik XIV.  Orduvasallid olid valmis kuningale alistuma ilma ordumeistrita, kuid tingimusel, et kuningas kinnitab: 1) Augsburgi usutunnistuse, 2) Kõik seadused ja privileegid ning tõotab ametikohad täita   Liivimaa   sakslastega,   3)   Läänivalduste   jätmise   nende   seniste   valdajate   kätte   koos pärandusõigusega mõlemasl iinis.  28. novembril 1561 andsid ordumeister, Riia peapiiskop, orduaadli ja Võnnu ning Valmiera linna esindajad truudusvande Poola kuningale ja Leedu suurvürstile Sigismund II Augustile. Liivi   ordumeistri,   Liivimaa   seisuste   ja   linnade   vahekord   kuningaga   reguleeriti allutamislepinguga – Pacta subjectionis.  30


Pacta subjectionis (alistumisleping): 1) Riigiõiguslikult-   Allutas   kogu   Liivimaa   end   sigismund   II   Augustile.   Loodi   Kuramaa hertsogiriik, mille vasalliks sai G. Kettler.  2) Liivimaa osad põhjapool Väina jõge (Väina-tagune, Üle-Väina Liivimaa) jättis kuningas endale, kuid Kettler pidi oleam selle ala administraator ehk palgaline ametnik.  3) Kõik seni ordu linnad ja kindlused tuli loovutada Sigismund II Augustile.  4) Kõigi   endiste   Liivimaa   alade   ühendamine,   mis   sel   momendil   olid   kas   venelaste   või rootslaste poolt okupeeritud, Tartu piiskopkond ja Põhja-Eesti. Taani alad jäeti välja ja ka Riia jäi iseseisvaks.  1561. a   novembril  sünnib   veel   üks   dokument,   27-punktiline  Privilegium   Sigismundi Augusti  ehk   Sigismund   Augusti   privileegid,   mis   andis   Liivimaa   orduaadlile   nende palvekorjas taotletud seisuslikud privileegid: 1) Augsburgi usutunnistuse vabadus, kirikud pidid säilima, juhul, kui nad olid lagunenud, tuli need üles ehitada; vaimulikkond pidi säilitama küllaldase ülalpidamise, sisse seada koolid ja hospidalid; 2)  läänimõisate   muutmine   alloodideks   (pärusmõis)   piiramatu   omandiõigusega,   s.t läänivalduste jätmise nende seniste valdajate kätte koos pärandusõigusega mõlemas liinis nii otse- kui ka kõrvalliinis, õigus mõisaid vabalt müüa, kinkida ja muul viisil võõrandada; 3)  et   püsima   jääks   saksa   õigus-   ja   haldussüsteem,   selleks   taotleti   indigenaadiõigust   (e. ametikohtade   täitmine   kohaliku   päritolu   inimestega).   Saksa   keel   pidi   olema   provintsi ametlikuks asjaajamiskeeleks. Vaid sõjapiirkonna kindluste ülemad võis kuningas määrata oma suva järgi; 4) rüütelkonna liikmeist tuli luua kõrgeim kohus apellatsiooniinstantsina kogu Liivimaale, mis pidi vältima apelleerimist kuninglikku õuekohtusse; samas oli võimalik apelleerida kuningale ja tema esindajale Liivimaal; 5)  aadli õigus maale  ja talupojale;  mõisal oli õigus talupoegade käsutuses olevale maale, samuti võis ühismaid mõisa alla võtta; 6) pagenud talupoja välja andmine endisele omanikule nii teiste mõisate kui ka linnade poolt (s.o talupoja sunnismaisus); 7) talupoegade ekspluateerimise õigus; 8)  aadli   piiramatu   kohtuvõim   talupoegade   üle,   seda   kuni   surmanuhtluse   määramiseni; apelleerida talupojal ei olnud võimalik; 31


9) tollivaba kauplemise õigus; 10) pidi säilima aadlike ja linnade seisulik omavalitsus ning kohtukorraldus; 11)  elanike   vabastamine   kuueks   aastaks   kõikidest   sõjakoormistest,   mis   andis   lootust rahulikumatele aegadele. Punkte oli veelgi! Alates   28.   novembri   1561   muutus   ka   Sigismund   II   Augusti  titulatuur.   Ta   oli   nüüd   ka Liivimaa  valitseja.  1562 Riias võeti vastu uus truudusvande, mille käigus ordumeister G. Kettler loobus ordust, võttis koos ordurüütlitega orduriided seljast, andis Radziwillile üle ordu risti, kõik dokumendid ja lõpuks lossi ja Riia linna võtmed. Selle järel kuulutas Radziwill kuninga nimel Kettleri Kuramaa hertsogiks ja vürstiks ja Zemgale krahviks.  Kuningas   pidas   üldiselt   kinni  Privilegium   Sigismundi   Augusti’s   lubatust:   läänistused   olid allodiaalõigusega, annetati kohtuvõim, jääb saksa aadli domineerimine, kusjuures maavaldusi on läänistatud ainult sakslastele jms.Kuid 1566. aastal otsustas Sigismund II August muuta Liivimaa   valitsemiskorraldust.   Ta   kõrvaldas   Kettleri   Liivimaa   administraatori   ametist   ja nimetas   tema   asemele   leedulase  Jan   Chodkiewiczi.   Tal   oli   õigus   Liivimaal   ametnikke tagandada   ja   uusi   määrata,   kohut   mõista,   isegi   surmanuhtlust   määrata,   sõjateenistusest kõrvalehoidjatelt   mõisaid   konfiskeerida.   Jan   Chodkiewiczi   nimetmaine   administraatoriks rikkus 1561. a alistumiskokkulepet, mille järgi kõikidesse ametitesse tuli määrata Liivimaa sakslased.  Kokneses 1566. a. toimunud maapäeval nõudis Chodkiewicz Liivimaa seisustelt nõusolekut uniooniks Leeduga.See sai teoks detsembri lõpus 1566. aastal.  Grodnos koostatud Liivimaa ja Leedu unioonidiplomis kinnitas kuningas: 1) taas Liivimaa aadli vabadused ja privileegid, annetades neile lisaks Leedu aadli eesõigused; 2) rõhutatakse ka   ametikohtade   täitmist   sakslastega   ja   Augsburgi   usutunnistust.   Kuid   vaatamata   nende õiguste  kinnitusele,   lisas  Sigismund   II  August  unioonidiplomile   lõpulause,   mille  kohaselt lubas ta  tingimusi täita ainult sel juhul, kui need ei lähe vastuollu tema enda ja Leedu riigi ülimusõigustega. See lause jättis kuningale tulevikuks võimaluse liivimaalaste õigusi piirama hakata.  32


Leedu võimu all olev Liivimaa jagati 4 distrikti: Riia, Turaida, Võnnu ja Daugavpils, mille eesotsas   seati   kohalikust   aadlist  kastellaanid.   Igas   distriktis   loodi   maakohtunikest,   2’st aadlikust   kaasistujat   ja   notarist   koosnev  kohtuorgan  nii   tsiviil   kui   ka   kriminaalasjade arutamiseks. Kõrgeimaks apellatsiooniinstantsiks oli 4’st kastellaanist koosnev kolleegium. Halduskord püsis Liivimaal kuni 1582. aastani.  Jan Chodkiewicz’i ajal hakati müntima hõberaha, kus kasutatakse esimest korda Liivimaa vappi,   millest   kujunebki   Liivimaa   vapp   edaspidi   (Greif   punsel   väljal   mõõgaga   paremas käpas).  1569. aastal toimub oluline muudatus, Poola-Leedu personaalunioon asendub reaaluniooniga ehk Poola ja Leedul on ühine kuningas, seimi ja välispoliitika (Lahutatuks jäävad finantsid, sõjavägi   ja   halduskorraldus).   Nüüdsest   peale   Liivimaa   on   Poola   ja   Leedu   ühisvaldus. Liivimaa halduslik korraldus jäi muutmata. Kuid konkreetseid samme ei suudetud teha, sest toimus Vene vägede pealetung, segadused Poola trooni ümber ja Liivimaa tagasivallutamine. Jam Zapolski  relvarahuga 1582. aastal liideti Liivimaa Poola võimuga. Poola kuningas oli Stefan Bathory. Stefan Batory ei tunnistanud varem Sigismund II Augusti poolt kohalikule aadlile   antud   lubadusi   ning   korraldas   vallutatud   alade   haldamise   Poola   eeskujul,   mis halvendas tunduvalt saksa aadli seisundit.  1582 detsembris  kinnitas Stefan Bathory Poola seimi   korralduse,   mis   määras   ära   Liivimaa   valitsemise   uued   põhialused  Constitutiones Livoniae.   Liivimaa   jagati   kolmeks   presidentkonnaks,   mis   1598.   aastal   nimetati   ümber vojevoodkondadeks keskustega: Võnnu, Tartu ja Pärnu. Presidendid olid eranditult poolakad või leedulased. Kuningas nimetas nad ametisse eluks ajaks. Ülesanne oli maa sõjalise kaitse kindlustamine.   Riigi   kätte   läks   Poola   alal   3/4   kogu   maavaldusest,   mis   jagati   20   suureks haldus- ja maksustuspiirkonnaks -  staarostkonnaks. Eesti alal oli neid 10: Pärnu, Viljandi, 33


Karksi, Tarvastu ja Helme Pärnu presidentkonnas ning Tartu, Põltsamaa, Laiuse, Kirumpää ja Vastseliina   Tartu   presidentkonnas.   Staarostkonnad   jagunesid  riigimõisateks  ehk folvark’ideks. Staarosti ametikoht oli eluaegne ja hästitasuv: 1/3 staarostkonnast laekuvast tulust said staarostid endale. Pooled kohad poolakatele ja pooled kohad leedulastele.  Erakätesse jäi vaid 1/4 kogu Liivimaa  maaomandist.  Kahanes saksa aadli  tähtsus ka maa omavalitsuses. Võnnus koos käiv maapäev jagunes: Poola, Leedu ja Liivimaa kuuriaks. Kahe saadikuga oli iga kuuria esindatud ka suurel Poola seimil. Poola eeskujul valiti aadelkonda etteotsa  maamarssal.   Lisaks   aadlile   olid   maapäeval   esindatud   ka:   Riia,   Tartu,   Pärnu   ja Võnnu.  15)   Läänisuhted,   põllumajanduslik   maavaldus   ja   -kasutus   Liivimaal   Poola võimuperioodil. Poola võimu alla läinud Lõuna-Eesti kuulus koos Läti põhja- ja idaosaga Üleväine-Liivimaa hertsogkonda. Selle valitsemise aluseks sai kuningas Stefan Batory poolt 4.12.1582 kinnitatud Constitutiones  Livoniae.  Stefan Batory  ei tunnustanud  varem  Sigismund II Augusti  poolt kohalikule aadlile antud lubadusi ning korraldas vallutatud alade haldamise Poola eeskujul, mis halvendas tunduvalt siinse saksa aadli seisundit.  Liivimaa   jagati   kolmeks   presidentkonnaks,   mis   1598   nimetati   ümber   vojevoodkondadeks keskustega Võnnus, Tartus ja Pärnus. Presidendid olid eranditult poolakad või leedulased. Kuningas   nimetas   nad   ametisse   eluks   ajaks.   Nende   ülesanne   oli   maa   sõjalise   kaitse kindlustamine.  Riigi   kätte   läks   Poola   alal   3/4   kogu   maavaldusest,   mis   jagati   20   suureks   haldus-   ja maksustuspiirkonnaks - staarostkonnaks. Eesti alale jäi nendest 10: Pärnu, Viljandi, Karksi, Tarvastu   ja   Helme   Pärnu   presidentkonnas   ning   Tartu,   Põltsamaa,   Laiuse,   Kirumpää   ja Vastseliina   Tartu   presidentkonnas.   Staarostkonnad   jagunesid   riigimõisateks  folvark’ideks. 34


Staarosti   ametikoht   oli   eluaegne   ja   hästitasuv:   1/3   staarostkonnast   laeukvast   tulust   said staarostid endale. Pooled kohad määrati poolakatele ja teine pool leedulastele. Erakätesse jäi 1/4 kogu Liivimaa maaomandist. Kõige suuremaks sakslase päritolu maavaldajast Liivimaal oli Jürgen Fahrensbach.  Kahanes saksa aadli tähtsus maa omavalitsuses. Võnnus koos käiv maapäev jagunes aadli päritolu järgi Poola, Leedu ja Liivimaa kuuriaks. Kahe saadikuga oli iga kuuria esindatud ka suurel Poola seimil.  Poola eeskujul valiti aadelkonna  (šlahta)  etteotsa maamarssal. Lisaks aadlile olid maapäeval esindatud ka neli linna: Riia, Tartu, Pärnu ja Võnnu.  16) Poola vastureformatsioon Liivimaal 1582-1629. Koos Poola võimu kehtestamisega taastati Liivimaal katoliku kiriku organisatsioon. Loodud katoliku   piiskopkonna   keskuseks   sai   Võnnu.   Esimesed   piiskopid   olid   poolakad,   1588   sai Võnnu piiskopiks Kuramaalt pärit Otto Schenking, kes jäi sellele kohale pikemaks ajaks. Katoliiklastele anti tagasi luterlaste poolt ära võetud kirikud. Olulist osa rekatoliseerimises etendasid jesuiidid, kelle tegevust soosisid nii Stefan Batory kui Sigismund III. Ordu põhiline eesmärk   oli   katoliku   usu   levitamine   ja   tugevdamine,   eriti   misjonitegevuse,   hariduse   ja kasvatuse kaudu. Nad aitasid tõhusalt kaasa katoliku kiriku uuendamisele ja lõid põhialuse haridusreformideks. Jesuiitide toomist Liivimaale korraldas paavsti legaat Antonio Possevino, kelle arvates oli Liivimaa väga tähtis kogu Põhja-Euroopa tagasivõtmiseks katoliku usule. Possevino rõhutas eriti Tartu tähtsust vastureformatsiooni eelpostina. Siit võis viia katoliku usku Rootsi ja Vene aladele.  Esimesed jesuiidid jõudsid Liivimaale juba 1583. Osa neist jäi Riiga, Austriast ja Baierist pärit   neli   preestrit   ja   kaks   ilmikvenda   saabus   9.03.1583.   Tartusse.   Hiljem   tõusis jesuiidipreestrite arv Tartus üheksani. Enda käsutusse saadi Katariina kiriku ja kloostri Jakobi värava   lähedal,   hiljem   ka   Maarja   kiriku.   Luterlik   raad   üritas   tülisid   jesuiitidega   vältida. Jesuiitidele oli toeks nii riigivõim kui ka nende parem haridus ja võimekus keelte alal, mis aitas linna- ja maarahvaga kiiresti kontakti leida. Tõsiseid vaidlusi põhjustas kalendrireform, kuna luterlased seda ei tunnistanud- Paavst Gregorius XIII kehtestas 1582 uue kalendri, mille järgi 4. oktoobrile järgnes 10 päeva  vahele  jättes  15. oktoober.  Tartus suudeti  suuremaid konflikte vältida ning linnavalitsus jäi kuni 1617. aastani vana juuliuse kalendri juurde. 35


Jesuiitide esialgne optimism haihtus, ei suudetud sakslased katoliku kiriku rüppe tagasi tuua, kuid ainsaks lootuseks jäid eestlased. Luteri usk ei jõudnud eesti talurahva hulgas niivõrd palju levida ning seetõttu puudus ka vajadus eestlasi katoliku usku tagasi pöörata. Pigem tegid jesuiidipreestritele   muret   eestlaste   seas   taas   esile   kerkinud   muinas-   või   ebausu   ilmingud. Ohvripaikadesse   püstitasid   jesuiidid   suured   puuristid,   peletades   sel   teel   eemale   kuradeid. Talurahvale avaldas muljet jesuiitide rahvalähedus ja eesti keele oskus. Vaimulikud sageli käisid külades ja ööbisid talupoegade juures. Eestlased nõudsid, et nad õnnistaksid soola ja vett, kui jesuiit sellest keeldus siis eestlane tõmbus eemale ja hõikas kurat, kurat! Rohi, millel jesuiidipreester oli kõndinud, niideti ja anti loomadele. Jesuiitide tegevust eestlaste hulgas hõlbustas Poola kuninga 1589 kehtestatud põhimõte curius regio, eius religio järgiv keeld jutlustada   riigitalupoegadele   luterlust,   mida   laiendati   ka   linnades   elavale   mittesaksa elanikkonnale. Jesuiidid on avaldanud ka eestikeelseid trükiseid, millest enamik hävis Rootsi ajal. Säilinud on Agenda Parva.  Misjonitööga oli lahutamatult seotud hariduse edendamine. Juba 1583 asutati Tartus jesuiitide gümnaasium.   Seda   poolesaja   õpilasega   ladinakeelset   gümnaasiumit   juhtis   rektor   Thomas Busaeus Hollandist. Enamik õpilasi oli poola päritolu, saksa lapsi ei õpetatud. Gümnaasiumi kõrvale asutasid jesuiidid 1585 Tartus tõlkide seminari, mille peaeesmärk oli ette valmistada preestrikutseks sobivaid kandidaate kohaliku rahva hulgast. Seminar oli määratud eestlaste koolitamiseks, kuid eelistati teisest rahvusest eesti keelt valdavaid õpilasi.  1600-1603,   mil   Tartu   oli   Rootsi   vägede   käes,   jesuiitide   tegevus   peatati.   Vangidena   viidi mõned jesuiidid Rootsi. 1625 lõppes Katoliku ajastu Eestis, kui rootslased vallutasid Tartu.  17) Eesti- ja Liivimaa riigiõiguslik seisund Rootsi riigis. 36


Eesti- ja Liivimaa riigiõiguslik asend Rootsi riigis: Administratiivselt  olid   nii   Eesti-   kui   Liivimaa   kindralkubermangu   seisundis   ja   nad moodustasid koos teiste vallutustega Rootsi riigi  välisprovintsid.  Kuid Eesti oli andnud end vabatahtlikult lepingute teel Rootsi riigi alla ning Liivimaa oli vallutatud ala. Erik XIV sõlmis 1560 ja 1561 kaks lepingut, Harju-Viru rüütelkonnaga ja Tallinna linnaga. Rootsi kuningas lubas nii linnale kui ka rüütelkonnale nende vabaduste, privileegide ja tavade säilimise.  Liivimaal  seisuslikel   omavalitsustel   puudus   provintsielu   juhtimises   kaasarääkimisõigus. Rootsi provintsipoliitikas võib eristada kolme osapoolt: 1) Kuningas- Rootsi kuningad valitsesid titulatuuri järgi Läänemere provintse hertsogitena. Kuningavõim soovis ühendada Läänemere provintsid emamaaga. Erik XIV, Johan III, Karl IX ja Karl X Gustav- Kõik soovisid viia läbi poliitilist intergratsiooni sel teel, et provintside aadliprivileegid tuli sarnastada Rootsi omadega. Karl XI hakkas riigi 1680-ndate aastate algul absolutistlikult   valitsema.   Absolutistlik   valitsemine   vähendas   riigipäeva,   riiginõukogu, seisuslikude   organite   osatähtsust.   Samuti   Karl   XI   kasutab   provintside   seisuste nõrgendamiseks reduktsiooni, millega seisuste majanaduslik võim murti.  2) Riiginõukogu ja Rootsi kõrgaadel-  Soovisid, et provintsid jääks välja Rootsi emamaa poliitilisest struktuuridest. Integreerumise korral oleks kadunud provintside eripära ja kogu seadusandlus oleks olnud ühtne.  Sellega  seoses oleks provintsiaadel  automaatselt  liitunud Rootsi rüütelkonnaga. Rootsi aadel soovis provintsides nautida kohalike laialdasi õigusi ja privileege.  3) Läänemere provintside aadel- Soovisid säilitada oma seisuslikke privileege ja eesõigusi (1561. alistumine). Aadlil mõistsid, et on ühine kuningas, kes kaitseb maad vaenlaste vastu, kuid   õigus   juhtida   ja   kontrollida   provintside   sisemist   korraldust   jäi   kohalike   seisuslike omavalitsusorganite- rüütelkondade ja linnade magistraatide pädevusse.  Läänemere provintsidele suunatud integratsioonipoliitikas võib eristada kolme faasi: 1) I  faas-  1561-1534,   kui   Rootsi  kuningad   püüavad   provintse   inkorporeerida   Rootsi  riigi põhimõttel - võrdsed õigused, võrdsed kohustused. Samal ajal toimuvad sõjad ei võimaldanud integratsioonisuunda   realiseerida.   Gustav   II   Adolf   muutis   oma   seisukohta   enne   surma- Ülemere provintsid peavad olema lahus emamaast.  37


2) II faas- 1634-1680, kui Rootsis domineeris poliitilise jõuna kõrgaadel. 25 aastat oli võimul eeskostvevalitsused, sest Kristiina kui ka kuningas Karl XI olid võimule tulles alaealised. Pikka aega juhtpositsioonil oli kantsler Axel Oxenstierna, kes sõnastas uue provintsipoliitika suuna,   mille   kohaselt   provintse   ei   tulnud   inkorporeerida   võrdse   osana,   vaid   säilima   pidi kohalik eriõigus.  3) III faas-  1680-1710, kuningliku absolutismi ajajärk, mis tõi provintsipoliitikasse pöörde. Karl XI pöördus tagasi Karl IX programmi juurde, mille järgi provintsid ei tulnud mitte ainult inkorporeerida, vaid ka unifitseerida.  18) Eesti-  ja  Liivimaa  haldusjaotus ja  institutsionaalne  ülesehitus (s.h ametnikkond) Rootsi võimuperioodil. 1) Eestimaa kindralkubermang – eesotsas (kindral)kuberner, asukohaga Tallinnas Toompea lossis (rajati 1561); 2) osa Liivimaa kindralkubermangust – ehk Põhja-Liivimaa, eesotsas kindralkuberner, kes resideeris Riia lossis (rajati 1629); 3)  Saaremaa  – eraldi  haldusüksus, algul  eesotsas kuberner,  hiljem  maapealik,  keskusega Kuressaares (rajati 1645); 4) osa  Ingerimaa   kindralkubermangust  –  s.o  Narva,  Alutaguse  ehk Jõhvi  ja  Lüganuse kihelkonnad, eesotsas kindralkuberner asukohaga Narva lossis (rajati 1617). 1584. aastal Pontus De la Gardie heakskiidetud ettepanek rüütelkondade poolt- Ühendada 4 provintsi (Harjumaa, Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa) üheks tervikuks. Sellega moodustus: 1) Aadli omavalitsusorgani  Eestimaa Rüütelkond  ja 2)  Eestimaa hertsogkond. Seejärel jagunes Eestimaa nelja kreisi ehk maakonda.  Eestimaa moodustas ühtse administratiivse terviku asehaldusala, mille valitsemiskeskus asus Tallinnas.   Asehaldusala   eesotsas   oli   Tallinna   asehaldur,   hiljem   hakati   teda   nimetama kindralalasehalduriks. Alates 17. saj hakati asehaldurit nimetama kuberneriks ja aastatel 1673 kindralkuberneriks.  Asehaldusala jagati linnuse- või lossiläänideks ja nende ees olid lääni-asehaldurid.  Eesti   asehaldusala  linnuseläänid:  Harjumaal   Tallinn,   Läänemaal   Haapsalu,   Lihula   ja Koluvere, Järvamaal Paide ning Virumaal Rakvere ja Narva. Kokku oli linnuselääne 7,. 38


Linnuselään   haaras   ainult   riigi   käes   olnud   läänistamata   maid,   ehk   linnuselääni   asehaldur teostas   riiklikus   valduses   olnud   maa-alal   nii   sõjalist-   kui   ka   tsiviilvõimu.   Erakätes   olnud aadlimaavaldusi haldas rüütelkond seisusliku omavalitsusorganina.  Linnuseläänid   jagunesid   omakorda  mõisaläänideks.   Tegemist   olid   kroonu-   ehk riigimõisatega, mille eesotsas oli foogt. Tallinna linnuselään jagunes järgmisteks mõisaläänideks: 1) Tallinna loss, 2) Järveküla, 3) Raasiku, 4) Kiviloo, Jägala ja Kostivere, 5) Kiiu, 6) Lagedi, 7) Viimsi, 8) Harku, 9) Keila, 10) Ruila, 11) Padise.  17.  saj.   II   veerandil   kerkivad   Eestimaa   administratiivses   haldusjaotuses   esile  kreisid  ehk maakonnad. Tulevad: Harju, Viru, Järva ja Läänemaa kreis.  Kreis   jagunes  kihelkondadeks.   Kihelkondadel   valitsemisüksustena   Rootsi   ajal   tähtsust   ei olnud. Neil oma osa kirikliku administratsioonis.  Ametisse seati kihelkonnakomissarid, kes tegelesid läbivate sõjavägede majutamise ja maksude sissenõudmisega.  Liivimaa:  1621. a.   sõjakäigul   saadi   uusi   suuri   alasid   Liivimaal,   tähtsaima   keskusena   Riia.  1621.   a. luuakse  Liivimaa   kubermang.  1622.   a.   alustas   tegevust  kubermanguvalitsuse   kantselei. 1626.   a   jagati   Liivimaa   kolme   asehalduskonda   (kreisi)   -   Riia,   Tartu   ja   Koknes   (Hiljem lisandub   Pärnu).   Igale   sellise   ala   ette   pandi   asehaldur.   Asehalduskondade   ülesandeks   oli kameraalhalduse korraldamine, õigus- ja kohtuala.  1629. a. ühendatakse ka Liivi  ja Ingerimaa kubermangud, moodustus Liivimaa ja Ingerimaa kindralkubermang; ühendus kestis 1642. aastani. 39


Liivimaa kindralkubermangu moodustamisel säilisid Riia, Tartu ja Koknese asehalduskonnad. Liidetud   Ingerimaale   jäid   samuti   kolm   asehalduskonda:   Narva,   Ingeri   ja   Käkisalmi. Asehalduskonnad muutuvad peagi kreisideks ehk maakondadeks. Riigiametnikud: Ametnikkond tuli Eesti- ja Liivimaale tavaliselt Rootsist ja Soomest. Eestimaa  asehaldur,   hilisem  kuberner  ja   veelgi   hilisem  kindralkuberner  oli   kuninga asemik Eestimaal, kohapealne kõrgeim riigivõimu esindaja ja valitseja ning haldusaparaadi juht. Samuti oli ta kõrgeim riikliku õigusvõimu teostaja. 7. jaanuaril 1673 nimetas Karl XI Eestimaa   kuberneri   kindralkuberneriks.   Kindralkuberneri   määras   ametisse   ja   vabastas kuningas ning ta juhindus oma töös kuningalt saadud instruktsioonidest. Samuti tuli tal jälgida seisuste privileege  ja kohalikku tavaõigust.  Kindralkuberneri  volitused  olid esialgu kindla tähtajata, kuid hiljem määrati selleks 3 aastat, mida võidi pikendada. Iga 3 aasta möödudes tuli ilmuda Stockholmi aru andma.  Kindralkubernerile andsid kohapeal nõu  nõunikud, hilisemad assistentnõunikud. Kuberneri ära olles asendas teda  asehaldur. Kuberner valitses  kantselei  kaudu, mida juhtis sekretär koos  oma  ametnikkonnaga.  Keskvõim  ja  kubermanguvalitsus  tegi  vastu  võetud  seadused, määrused ja korraldused teatavaks plakatite kaudu. Osa plakatitest loeti ette kirikukantslist.  Kindralkuberneri ametialased funktsioonid: 1) Kõige olulisemad olid sõjalised ülesanded: Rootsi võimuala laiendamine ja olemasoleva ala kaitsmine. Kõik Eestimaal viibivad väeosad allusid talle. Talt oodati: Eestimaa hoidmist Rootsi   riigi   koosseisus;   kohalike   väeosade   komplekteerimist   nii   rahu   kui   sõja   ajal; aadliratsateenistuse  korraldamist;  vägede  relvastuse  eest hoolitsemine;  vägedele  transpordi korraldamine; kindluste korrashoid. 2) Pidi jälgima oma provintsi poliitilist situatsiooni, huvi tunda naaberriigis toimuva vastu.  3) Tagada sildade ja teede korrashoid. 40


4) Postindus 5) Jälgida sisse ja välja reisivaid inimesi- See toimus passide kaudu, mida kindralkuberner väljastas.  19) Aadliomavalitsus Eesti- ja Liivimaal Rootsi võimuperioodil. Uue territooriumi administreerimisel ja kohtumõistmisel oli Rootsi keskvõimude tähtsaimaks parteriks Harju-Viru rüütelkond, kes juba alustas maa valitsemist 13. sajandil. Põhja-Eesti allutamisest oli Rootsi kuningas Erik XIV huvitatud, seetõttu tegutses kuningas kiirustades, et Tallinn   ja   Harju-Viru   rüütelkond   tunnustaks   Rootsi   ülemvõimu.   Seetõttu   Erik   XIV   oli Eestimaa   aadli   soovide   suhtes   järeleandlik   ja   kinnitas   kohalike   seisuste   privileegid.   Kuid peagi kinnitatud privileegid hakkasid takistama Rootsi võimet läbiviia provintsipoliitikat.  4. juunil 1561  sõlmisid Harju-Viru rüütelkond alistumislepingu Rootsi kuninga Erik XIV esindajatega. Mida Erik XIV lubas Harju-Viru rüütelkonnale: 1) Puhast evangeelset usku. 2) Mõisate valdamisõigust. 3)  Oma  seadusandlust,  lisaks kohtupidamiseõigust, kuid nii, et  meie asehaldur kohtu töös osaleks ja kohut mõistaks. 4)  Kaitsta aadlit teiste võimukandjate nõudmiste eest, silmas peeti Taani ja Saksa-Rooma riiki. 5) Iuurdepääsu riigiametitesse niipea, kui nad on oma truudust tõestanud (indigenaadiõigus). 41


Vastutasuks kohustati aadlikke vajadusel osalema ratsateenistuskohustuse täitmisel.  Esialgu kuninga   ja   tema   uute   alamate   vahelised   suhted   ei   olnud   head.   Mõned   keeldusid vandeandmisest ning hiljem teatati, et kui truudusvannet ei anda võetakse ära mõisad.  1584-  Eestimaa   hertsogkonna   tekke  ja   maa   haldusaparaadi   ülesehitamine.   Eestimaa rüütelkonna tekke. Pontus De la Gardie 1584. a kutsuti ühisele maapäevale. Seal otsustati asehalduri initsiatiivil: 1) Taotleda kuningalt nelja vasallkonna ühendamist üheks korpuseks. 2)   Et   oleks   ühine   pitser.   3)   Laiendada   Harju-Viru   õigusi   ja   omavalitsusliku   ülesehitust Järvamaale ja Läänemaale. 4) Moodustada ühine aadlilipkond.  1584.   aasta   järel   oli  Eestimaa   rüütel-   ja   maiskond  esindatud   kahe   institutsiooni   – Maanõunike kolleegiumi ja Maapäeva – kaudu. Maanõunike   kolleegium  koosnes   12   maanõunikust.  Maanõuniku   amet   oli   eluaegne. Maanõunike  kolleegiumil  oli  ka  kohtu  funktsioon.  Koos asehalduri  (hiljem  kuberneri  või kindralkuberneri) eesistumisel moodustati Eestimaa kõrgeim kohus – Ülemmaakohus, mille kompetents ei ulatunud aga linnadele. Maanõunikud  käsitlesid   end   maa   määratud   juhtidena.  Tekkinud   vakants   maanõunike kolleegiumis   täideti   maapäeval.  Juhtimine   läks   selle   kätte,   kel   oli   kolleegiumis   suurim autoriteet, siit saab alguse rüütelkonna peamehe institutsioon. See amet on Harju-Virumaal jälgitav   alates   orduaja   viimastest   aastatest.  Peamehe  ülesandeks   oli:   1)   Esindada   maa   ja aadelkonna palveid võimukandjate juures, nende kõigi eest vastata ja selgitusi esitada. 2) Juhatada   maapäeva   ning   hoida   sidet   rüütelkonna   ning   maanõunike   kolleegiumi   vahel. Peameest valiti maanõunike seast 3 aastaks.  42


Eestimaa maapäev- Lääniomanike kogu, mida kreiside kaupa eristati ja mida rüütelkonna peamees juhtis. Maapäevast võtsid osa kõik rüütlimõisate omanikud. 17. saj muutus maapäev rüütelkonna omavalitsusorganiks. Maapäevast osavõtt oli kohustuslik igale aadlikust mõisnikule. Puudumist trahviti. Maapäev kutsuti reeglina kokku asehalduri ehk kindralkuberneri poolt maanõunike nõusolekul, reeglina iga 3 aasta järel. Maapäeval otsustati aadlikele pandud maksude üle, aga otsiti ka lahendusi küsimustele, millised kuningas oli rüütelkonnale esitanud. LIIVIMAA:  Vene-Liivimaa   sõja   eel   oli   Vana-Liivimaa   ala   maahärrade   –   Riia   peapiiskopi,   Tartu-, Kuramaa ja Saare-Lääne piiskopi ning ordumeistri – käes.  Poola jagas Liivimaa kolme presidentkonda, iga aadel organiseeriti rüütelkonda. Alles 16. saj lõpukümnenditel moodustub  Liivimaa rüütelkond,  millel on oma peamees. Kuid Liivimaa rüütelkond sõltus Poola kuningast. 1601 mais toimus kokkusaamine Liivimaa rüütelkonna esindajatega Tallinnas, kus hertsog Karl esitas neile ettepaneku ühendada Liivimaa Rootsiga. Ühinemisel pidi hakkama kehtima Rootsi õigus, üle tuli võtta Rootsi kohtukorraldus ja Rootsi talurahvaseadus. Rüütelkonna kohustuseks jäi kirikute, koolide, hospidalide, posti taastamine, korraldamine   ja   ülal   pidamine.   1601.   aasta   mais   Liivimaa   rüütelkond   oli   nõus   ühineda Rootsiga, samuti oldi valmis täitma finants- ja sõjakoormisi. Maa kaitset sooviti organiseerida Põhja-Eesti eeskujul. Sooviti säilitada olemasolevat kohtusüsteemi.  1602. a pidi hertsog Karl taganema lahinguväljalt, sest Poola survestas Rootsit. Rootsi kaotas Liivimaa alad, kuid Rootsi ja Liivimaa aadli vaheline side säilis. Rootsi pooldajad kaotasid mõisad,   lubati   küll   et   töödatakse   restitutsiooni   nimel,   kuid   olid   tühised   lubadused.  1621 Gustav Adolf vallutas Riia ja kinnitas linna privileegid, tema poole pöördus Liivimaa aadel palvega,   et  ta  kinnitaks   aadlite   eelmised  privileegid   ja   täita  hertsog  Karli   lubadust.  Kuid Gustav   Adolf   oli   tagasihoidlik   ning   soovis   privileegidega   tutvuda,   mistõttu   lükkas   nende kinnitamise  edasi. Kuna Liivimaa oli vallutatud  relvajõul, siis tühistati  aadli omandiõigus tema valduses olnud maale. Alguses pidid saama oma mõisad tagasi need aadlikud, kes olid olnud rootsi poolel ja kellelt Poola võttis ära. Poola-meelsete aadlike mõisad läksid riigile. Hiljem   hakati   tagasi   andma   kõike.   Alles  1629  kinnitas   Gustav   Adolf   Liivimaa   aadli 43


varasemad   õigused   ning   Sigismund   Augusti   privileegi   ja   Eestimaa   aadli   privileegide laiendamist ta ei kinnitanud. Aadlil puudusid otsesed kohustused, suurim kohustus oligi ainult ratsateenistus ja maksukohustus.  Peale Gustav Adolfi surma ja Johann Skytte lahkumist Liivimaalt, üritati laiendada oma aadli õigusi ja privileege, kuid asjatult. 1634- Ainsana võimaldati maapäeval valida endale peamees -   maamarssal   -   ja   rüütelkonna   sekretär,   mille   tulemusel  de   facto  tunnustas   Liivimaa rüütelkonda kui korporatsiooni. Provintside ja emamaa lahutamine 1634 tugevdas Liivimaa aadli   seisundit   ja   võimaldas   luua   struktuure,   mis   ei   olnud   kooskõlas   emamaa   õigustega. Püsima jäi rüütelkonna taotlus kaasa rääkida provintsi administratiivsetes, kohtu- ja kiriku asjades. 1637 Riias otsustati sisse seade rüütelkonna kassa ehk maalaegas. Lisaks võeti igalt aadliperelt rüütelkonna töö finantseerimiseks maksu.  5. jaanuaril 1643-  Moodustati  Maanõunike kolleegium, kuhu Võnnu maapäev valis igast kreisist   2   saadikut   ehk   maanõuniku,   ühe   rootslase   ja   ühe   liivimaalase.   1648   suurendati maanõunike arv 6’lt 12’le. Võis osaleda provintsi õiguselus, kuid kohtuvõim puudus.  1647 kinnitas   riigivõim   Liivimaa  maapäevakorra-  Nagu   Eestimaal,   oli   ka   Liivimaa   maapäev kohaliku aadli huvide esindaja keskvõimude ees. Kord aastas kutsuti kokku ja osalemine oli kohustuslik. Liivimaa maapäeva roll oli tagasihoidlikum kui Eestis. Arutati mitmesuguseid valimisi, erakorralisi makse jt küsimusi. Maapäeva eesotsas oli  maamarssal  ehk  peamees, kes ametis oli 3 aastat.  1643- Koostas Liivimaa maaõiguse visandi Engelbrecht von Mengden. Esimesena kinnitas rüütelkonna   vanad   privileegid   täies   ulatuses   kuninganna   Kristiina   1648.   aastal,   kuid privileegid ei tohi olla vastuolus riigi üldkehtivate seadustega. Riigi suhtes oli rüütelkond tähtsusetu ja allasurutud. Liivimaa aadli mõju oma provintsielu juhtimisel ja kohtumõistmisel suurenes.   Liivimaalasi   hakati   võtma   erinevatesse   ametitesse   maakohtudes.   Liivimaa rüütelkonnal puudus Rootsi võimuperioodil martikkel.  Kuningliku korraldusega  26. Jaanuarist 1695 kadus ka maanõunike institutsioon. Maapäev degradeeriti   maksukorralduse   vastuvõtjaks.   Jooksvate   asjade   käsitlemiseks   nimetas 44


kindralkuberner 21 liikmelise komisjoni. Järgmistel aastatel tehti ettevalmistusi, et Liivimaa õiguskorraldus ümber korraldada Rootsi mustrile. 20) Õiguskorraldus Eesti- ja Liivimaal Rootsi võimuperioodil. Kohtuvõim ja seadusandlus: Eestimaal teostasid kohtuvõimu: 1) Kohalik aadliomavalitsus ehk Eestimaa rüütelkond oma kohtusüsteemi kaudu (Ulatub 13. sajandisse);  2) Riik kubermanguvalitsuse ja sellest sõltuvate riiklike kohtute kaudu; 3) Tallinna linn- Sõltumatu Rootsi riigist, linna territooriumile ei ulatu riigi institutsioone.  4) Kirik Aadli seisuslikud kohtud Eestimaal: 1) Vasall- ehk Meeskohus: a) Harju-, b) Viru- ja Järvamaal, c) Läänemaal- Vaidluste kiire lahendamine. Käe pikendus kõrgemate kohtute jaoks. Ülekuulamised, asjade uurimine võidi esitada kõrgemate kohtutele. Tullakse kokku Tallinna toompeale, istungid toimuvad 2 korda aastas. Koosseis on väike:  esimees, 2 assestorit.  Gustav  Adolf  II soovib,  et vasallkohtud esindaksid rohkem riiki ning plaanib teha reforme, et suurendada ringkondade arvu, mille tulemusel oleks 5 kohturingkonda. Kohti täidetakse auametite korras, keegi ei saanud palka.  2)  Alammaakohus-   Tekkis  alles  1617.  aastal.  Moodustati   selleks,  et  kõige   kõrgem  kohtu instituut ehk ülemmaakohus oli ülekoormatud. Alammaakohtu jäid kohtuasjad, mis ulatusid kuni   200   riigi   taalrini   ja   kõik,   mis   ületas   oli   ülemmaakohuse   ülesanne.   Rüütelkond   ise korraldab. On olemas kohtu president. Kaasistujad on vasalli kohtunikud.  3)   Ülemmaakohus   (Rüütlikohus)-   Kõige   kõrgem   kohtu.   Arutatakse   kõige   keerukamaid, kallimaid  (väärtuses) asju. Ametlikult  kuningas on kõrgeim võimukandja  ülemmaakohtus. Moodustavad 12 liiget ehk maanõunike kolleegium, kes arutavad rüütlite igapäeva asju kus nad on maanõunike kolleegium ja kui räägitakse kohtuasjadest siis nad on ülemmaakohus.  45


Ametlikult   oli   õigus   apelleerida   edasi   ülemmaakohtusse.   Võis   pöörduda   Rootsi   kuninga poole. Võis pöörduda Riigi  nõukogu poole. Ametisse seadakse Rootsi Õuekohus, mis on kõrgeim kohus Rootsis.  Adrakohus   ka   Haagikohus-   Politseilised   funktsioonid   ehk   heakorra   tagamine,   pagenud talupoegade   tagaajamine   ja   otsimine,   ehituslikud   ülesanded.   Käepikendus   kõrgemate kohtuvõimudele. Provintsi sisene kohtuvõim.  Mõisakohtud-   Pole   teada   palju   selle   tegevusest.   Koosneb   konkreetse   mõisa   aadlikust. Arutatakse kõiki talupoegadega seotud asju: tsiviil, kriminaal asjad.  Tallinna kohtusüsteem: 1) Alam-   ehk   Fooghtikohus:   arutab   tsiviilasju   (võla   ja   kaubandusasjad,   prahiasjad, pärandusasjad, eestkosteasjad, kinnisvaraülekanded ja rendid) 2) Rae- ehk Ülemkohus: arutab tsiviilasju + kriminaalasju (Solvang, vargused, liiderlikkus, nõidus, vägivald, mõrv jne)- Juhib bürgermeister ja raehärrad.  Ei soositud asjade linnast välja saatmist, taheti kõik lahendada Tallinnas. Rootsi kuningas kartis, et Tallinn tegeleb poliitikaga ning keelustas edasi apelleerimine Lübeckisse.  Lisaks linnas vee oli: vaestekohus, korrakohus, prahikohus.  Riiklikud kohtuorganid Eestimaal: 1) Varasel Rootsi ajal Lossikohud (Tallinnas, Haapsalus, Rakveres ja Narvas) 46


2) Komissarikohus- Tallinna Linnusekohus ja Kuninglik kohus. Kõige kõrgem kohtuorgan provintsis ehk Tallinna Linnusekohus (Eksisteerib kuni Rootsi võimu lõpuni).  Liivimaa kohtusüsteem (Puudub dualism, ainult riiklik kohtukorraldus): 1) Maakohus- Eesti  osas: Tartu ja Pärnu maakohus + Saaremaa  maakohus, arutatakse  nii tsiiviil- kui ka kriminaalasju. Kohtunikud on määratud ametisse riigi poolt. Talupoeg võis kaebata kohtusse oma mõisahärra.  2) Lossikohus-   Riia,   Tartu   ja   Kokness,   kompetents   sama,   mis   maakohtutel,   arutavad tsiviilasju kuni 100 taalri väärtuses, samuti kriminaalasjad, likvideeriti 1636.  3) Tartu   ehk   Liivimaa   Õuekohus-   Arutab   tsiviil-   ja   kriminaalasju,   testamendi-   ja pärandusasju, talupoegade kaebed mõisa vastu. Tegemist on demokraatliku kohtuga- Oma ajast on selgelt ees.  4) Sillakohtud: politseiline järelvalve, hea korra tagamine. Pidi jälgima, et teed ja sillad oleks ehitatud.  Seaduste   kodifitseerimine-  Õigusnormide   sisuline   süstematiseerimine,   et   ühendada   need terviklikuks seaduste koguks (koodeks): Eestimaal: 1)   1546-   “Punane   raamat”   =   Üldine   Harju   ja   Virumaa   vaba   rüütli   ning   maaõigus. Olemasolevate dokumentide ja ürikute ümberkirjutamine üheks raamatuks.  2) 1597- Moritz Brandis’e- Eestimaa hertsogkonna rüütliõigus. 3)   1650-   Philip   von   Krusenstiern   ja   Caspar   Meyer   -   Eestimaa   hertsogkonna   rüütli-   ja maaõiguse. Eesti kuberner käseb vaadata üle Eestimaa seadused, Krusenstiern oli kuberneri teenistuses ja C. Meyer oli P. Krusenstierni sekretär.  Seaduste kodifitseerimine Liivimaal: 47


1) 1599/1600 David Hilchen-  “Livländisches Rüter- und Landrecht”  moodustatud  Rooma õiguse alusel.  2) 1643- Engelbrecht von Mengden- “Corpus juris Livonici” ehk “Londracht des Firstendums Liefland”. Uuesti läbitöödeti Liivimaa seadused ja koguti kõik seadused ühte kogumikku. Tavaõigus, mille peale on elu ülesehitatud, kuid riiklik kinnitus puudub. 3) 1668/1671- Clas Tott- Livländische Landesordnung (Liivimaa maapolitseikorraldus) 21) Rootsi 17. saj. reformid Eesti- ja Liivimaal 17. saj. I poolel. Rootsi võimuperioodi esimesel etapil, s.o allutamisest 17. saj. alguseni, iseloomustas Rootsi kuningaid ja provintsi kõrgemaid võimukandjaid  püüd kärpida kohalike seisuste, eelkõige aadli, privileege ja viia ülemerevalduste seadusandlus kooskõlla Rootsi seadustega. Kõige aktiivsemalt tegeles provintside reformimise ja integreerimisega Rootsi riiki hertsog Karl. Eriti   selgelt   tulevad   hertsog   Karli   reformipüüdlused   esile   tema   1601.   mais   Tallinna maapäevale kogunenud aadlikele ja linnade esindajatele tehtud ettepanekutest, milles on juttu ühe keha liikmetest. Hertsog leidis, et siinsed seisused peaksid astuma Rootsi seisuste hulka, kus mõlemal poolel oleks võrdsed õigused ja kohustused. Sellega seoses pidi ühtlustuma kogu seadusandlus (kohtukorraldus, talurahvaõigus, ratsateenistus, posti- ja küüdikorraldus jne). Isiklike tähelepanekute alusel koostas Gustav II Adolf reformiprojekti, mille ta esitas 1626. a. Eestimaa Maanõunike Kolleegiumile. Ta viibis Eestis.  1629. a. sügisel koos olnud maapäev andis nõusoleku seada sisse väike- ja veskitoll ja mais 1630 väljastas kuningas resolutsiooni, millega: 48


1)  seatigi sisse väike- ja veskitoll, mis olid ette nähtud maakaitsele, kuid kuningas nõustus laekuvaid summasid kasutama rahuajal halduskulutuste katteks;  2) põhjalikum õigusreform jäeti ära, tehti vaid pisitäiendusi;  3)  kirikuelu   ala   langetati   põhimõtteline   otsus   seada   ametisse   superintendent   ja   rajada konsistoorium, kuid kirikukümnis jäi kehtestamata. Rootsi reformid  Liivimaal ei saanud käivituda enne ala lõpliku vallutamist. Kuna Liivimaa vallutati   etapiliselt,   siis   ei   rutatudki   kestvamaid   reforme   ette   valmistama.  Alles  1629.   a. Altmarki   vaherahu  võimaldas   asuda   korraldama   Liivimaa   siseolusid.   Selle   töö   usaldas Gustav II Adolf oma õpetajale  Johan Skyttele, kes määrati  29. novembril 1629  Liivimaa esimeseks   kindralkuberneriks.  Enne   Liivimaale   tulekut   kooskõlastas   Skytte   kavandatavad reformid kuningaga. Kokkuleppe kohaselt oli Liivimaalgi üheks esimeseks sammuks väike- ja veskitolli sisseseadmine. Seejärel tuli revideerida valdusõigused, reorganiseerida kiriku- ja kooliolud   (seada   sisse   kümnis)   ning   luua   posti-   ja   küüdikorraldus.   Lõpuks   tuli   Skyttel põhjalikult reformida kohtu- ja õigusala, näiteks rajada Tartusse õuekohus. 1) 1630.  a., kui Skytte Liivimaale saabus ilmnes siingi aadli ja linnade tugev vastuseis nii väike- ja veskitollile kui ka kirikukümnisele. Seetõttu otsustas Skytte võtta maksu vastavalt adramaade arvule, millist maksu nimetati statsiooniks (ehk majutusmaksuks).  Alates   1630. a. pidi iga haritav adramaa andma statsioonina 3 tündrit rukist, 3 otri, 2 kaeru ja 2 parmast heinu. Aadli korduvate kaebuste peale vähendati 1634. a. statsiooni: 2 tündrit rukist, 2 otri, 1 kaeru ja 1 parmas heinu. Riigile oli statsioon oluline sissetulekuallikas. Riigi sissetulekutes Liivimaalt moodustas statsioon ca 20%, samas tõid tollid sisse üle 50%, mõnel aastal isegi enam kui 60%. 2) Koos   valdusõiguse   revideerimisega   kehtestas   Gustav   II   Adolf   Liivimaa   aadlile   läänide pärimise meesliinis. See otsus oli tõsiseks löögiks aadli seisuslikele õigustele Liivimaal. 3) Statsiooni kõrval nõuti veel ka ratsateenistust, küüdi- ja postirahasid, algselt veel ka nn. palgirahasid. Oli veel terve rida erakorralisi makse. Kõik need maksud lasusid talupoegade õlul. 49


4) Kõige   põhjalikumad   reformid   võttis   J.   Skytte   Liivimaal   ette  kohtukorralduse   ja õigusemõistmise  alal.   Kohtute   all   oli   juttu   hierarhiast:   maakohus   –   lossikohus   –   Tartu õuekohus. Viimane avati pidulikult septembris 1630.  5) Lisaks tegeles Skytte Liivimaa kiriklike oludega. Selles vallas nägi Skytte oma esimeseks ülesandeks võitluse katoliiklusega. 1634. a. konsistoriaal- ja visitatsioonikorraga rajas Skytte Tartusse  ülemkonsistooriumi.   Iga   asehaldusala,   s.o   Tartu,   Koknes   ja   Riia,   said   oma alamkonsistooriumi.  6)  Uuendada soovis Skytte ka  rahvaharidust, kuid midagi erilist siiski korda saata ta ei jõudnud. Samas kutsuti ellu köstrite amet, kes pidid olema pastoritele abiks, samuti õpetama noorsugu palvetama, lugema ja kirjutama. Bengt Oxenstierna- Ingeri- ja Liivimaa kindralkuberner.  Erik Oxenstierna- 1646. a. sai Eestimaa kuberneriks. Süüvimata tema tegevusse lähemalt, on oluline esile tuua, et poeg hakkas provintsis ellu viima oma isa riiklikku poliitikat, näiteks majandustegevuse vallas jne. Kaitstes küll energiliselt riigivõimu huve, ei suutnud ka Erik Oxenstierna murda aadli omavalitsuse võimu Eestimaal. Isa surres 1654. a. tõusis Erik uueks riigikantsleriks.  Axel   Oxenstierna-  Soovis   selgelt   eristada   emamaa   ehk   Rootsi   õigusi provintsist Eestimaa ja Liivimaa.  22) Rootsi 17. saj. reformid Eesti- ja Liivimaal 17. saj. II poolel (s.h reduktsioon). Üheks abinõuks riigi sissetulekute suurendamisel sai läänistatud maade tagasivõtmine ehk reduktsioon. 1680. aastal Rootsi riigipäeval väljakuulutatud suurt reduktsiooni laiendati ka Liivi-   ja   Eestimaale.   Reduktsioonil   oli   ka   poliitiline   tähendus.   1655/1660-1697   kehtestas Rootsis absolutistliku võimu Karl XI, mis nõudis ka meretaguste valduste senisest tihedamat integreerimist. 1681. aastal seati ametisse Liivi- ja Eestimaa reduktsioonikomisjon. Enne tuli viia läbi põhjalik maarevisjon ning vabastada riigile tagastatud mõisate talupojad pärisorjuest. Reduktsioonikomisjon esitas 27.04.1681 Liivimaa maapäevale kuninga propositsioonid, mis rüütelkond   tagasi   lükkas.   Pärast   seda,   kui   1682.   aasta   riigipäev   andis   kõik   volitused 50


reduktsiooni teostamiseks kuningale, oli balti aadlil raskem reduktsioonile vastu seista. 1684. aastal   alustati   reduktsiooniga   Liivimaal,   kus   riik   võttis   esimeses   järjekorras   tagasi   rootsi kõrgaadlile   doneeritud   maavaldused.   1688   jätkati   reduktsiooni   Liivimaa   aadlile   kuulunu mõisates  (Umbes  2/3). Kroonumõisate   osakaal   kasvas 1,2%  83%’ile.   Eestist  saadi  kokku 36%, Saaremaalt 1/4 aladest.  Reduktsiooni   majanduslik   eesmärk   täideti.   Reduktsiooni   tulemusena   suudeti   Eesti-   ja Liivimaa   valitsemiskulud   katta   kohapealsetest   maksudest,   millest   jäi   veel   ülegi   Rootsi riigikassa täiendamiseks.  20.12.1694 saadeti Liivimaa maanõunike kolleegium laiali. Maapäevi edaspidi kutsus kokku kindralkuberner   kuninga   käsul   valitsuse   korralduste   edastamiseks.   Rentnikud   ja pandiomanikud jäeti maapäevalt üldse välja. Osalemisõiguse säilitasid vaid mõisaomanikud, keda pärast reduktsiooni polnud palju. Eestimaal säilis rüütelkond.  23) Põllumajanduslik areng Eesti- ja Liivimaal Rootsi võimuperioodil. 51


1) Rüütlimõisad 2) Kroonumõisad 3) Kirikumõisad ehk pastoraadid.  Mitte asjata ei nimetatud Baltikumi Rootsi viljaaidaks. Peamiseks teraviljakultuurideks olid talirukis ning oder. Vähemal määral kasvatati kaera, hoopis vähe nisu. Saagikuse kasv oli väike: Rootsi ajal saadi rukist keskmiselt 3..4 seemet.  Põhja-Eestis tuli uusi mõisamajapidamisi juurde seoses tühjade maade läänistamisega Rootsi ohvitseridele ja ametnikele. 16/17. saj. vahetusel oli selliseid läänistusi palju.  Liivimaa vallutamise käigus vajas riik mõisatest kõikvõimalikke andameid. Gustav II Adolf ei mõelnud ulatusliku kroonuvalduse loovutamisele, ometi oli 1630. aastaks peaaegu kogu Liivimaa kroonumaavaldus aadlile välja jagatud, millega kadus ka võimalus avaldada mõju talupoegade olukorrale. Esimestel valitsemisaastatel Liivimaal oli Gustav II Adolfile selgelt tähtsamad finantsküsimused kui talurahvaküsimus, ehkki saadi aru, mõisatele peale pandud kontributsioonide ja andamite kasv kandus üle talupoegadele. Koos   mõisate   erakätesse   minekuga   taaskehtestati   sõdade   ajal   nõrgenenud   sunnismaisus. Talupojad olid pärisorjad ja sõltusid mõisnikust.  Talurahva   õiguslik  seisund tõusis  päevakorda  seoses mõisate   tagastamisega,  sest  Karl  XI teatas   kroonumaadel   pärisorjus   kaotada   ning   tegi   ettepaneku   vabastada   pärisorjusest   ka rüütlimõisate   talupojad,   mida   maapäev   lükkas   tagasi.   Kroonumõisad   hõlmasid   5/6   kogu maavaldusest.   Talupoegadele   selgitati,   et   nad   on   nüüd   kuninga   alamad.   Kroonumõisate talupoegade õiguslik seisund määratleti 21.03.1696 avaldatud Liivimaa majandusreglemendis, mille   sätted   laienesid   tegelikult   ka   Eestimaa   kroonumõisatele.  1)  Piirati   mõisarentnike kodukariõigust.  2)  Keelatud   oli   talupoegade   võõrandamine   maast   lahus.  3)  Koormiste fikseerimine   ning   vastavusse   viimine   talu   tegeliku   majandusliku   kandevõimega.  4) Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, samuti kaebeõigus mõisarentniku vastu.  24) Linnad Eesti- ja Liivimaal (s.h. kaubandus, tööstus ja manufaktuurid). 52


Liivi   sõja   alguseks   oli   Eestis   9   linna:   Tallinn,   Tartu,   Viljandi,   Vana-Pärnu,   Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere, Narva. 1563 lisandus Kuressaare ja 1584 (Stefan Batory) Valga. 16. saj lõpuks oli Eestis 10 linnaõigusega asulat (Paide purustati). Täielikud linnaõigused säilitasid   Rootsi   võimu   all   vaid   Tallinn,   Tartu,   Narva   ja   Pärnu.   Haapsalu   ja   Kuressaare läänistati. Teised linnad- Viljandi, Paide, Rakvere ja Valga loeti aleviteks.  Kodanikuõigusi andis 17.-18. saj raad. Kodanikuks saamine eeldas sündimist seaduslikust abielust, luteri usutunnistust, kaubanduse õppimist või käsitöömeistri seisust ning kinnisvara omamist.  Linna   juhtiva   rae   eesotsas   seisis   üks   või   mitu   bürgermeistrit.   Tallinnas   oli   neid   neli. Raehärrade arv sõltus linnasuurusest. Rae liikmed valiti eluks ajaks koopteerimise teel ehk rae enese poolt.  Eesti ala suurimaks linnaks oli nii Rootsi kui Vene ajal enam kui 10 000 elanikuga Tallinn, mis oli  17. sajandil  Stockholmi  ja  Riia  järel  suuruselt  kolmas  linn Rootsi  riigis. Narvas, Pärnus elas Rootsi aja lõpul umbes 3000 elanikku, Tartus vaid 2000.  Kaubandus-  Keskaja   lõpuks   oli   Vana-Liivimaa   omandanud   soodsa   positsiooni   Lääne- Euroopa ja Venemaa kaubanduse vahendamisel. Liivi sõda tõi kaasa kohalike kaupmeeste laostumise.   Siinne   kaubandus   koondus   peaaegu   täielikult   võõramaiste   (Põhja-Saksamaa, Inglismaa) kaupmeeste  kätte.  Tänu soodsale  asendile Vene piiri läheduses edenes 17. saj Narva kaubandus. Peamiseks väljaveoartikliks oli teravili. Rootsi ajal veeti Tallinnast välja kuni   40   000   tonni   vilja   aastat.   Teisteks   eksportkaupadeks   olid   Venemaalt   lina,   kanep, laevaehituskraam, mis suundusid edasi Amsterdami ja Lüübekisse.  Sisseveokaupadeks  jäid endiselt hispaania ja prantsuse sool, metall (raud, vask), soolaheeringad, tubakas. Samuti veeti sisse   vürtse,   veini,   puuvilju,   klaasi,   paberit.   Kaubavahetust   takistasid   sagedased   vilja väljaveokeelud, mis teenisid kahte põhieesmärki: 1) Tagada sõjaväe varustamine soodsate hindadega ning vältida näljahäda teket. 2) Suurendada sissetulekut, kui vilja hind on madal 53


Euroopas.   Piirati   metsakaubandust,   sest   sooviti   säilitada   laevastiku   ehitamiseks   vajalikku puitu. Merekaubandus oli tulus, kuid riskiohtlik ettevõte. Laevahukud olid Eesti rannikuvetes sagedased. Maakaubandus- Maakaubanduses jäid püsima keskajast pärit reglementatsioon ja kauplemispõhimõtted. Kogu maakaubandus koondus linna väikekaupmeeste kätte. Aadlikel oli kaubandusega tegelemine keelatud. Konkurentsi leevendamiseks kehtestati väikelinnades kaupmeeste   arvu   ülempiiri.   Viljandis   ja   Kuressaares   võisid   tegutsed   ainult   6   kaupmeest. Lisaks mõisatele viisid oma kaupa linna müügiks ka talupojad. Olulised kauplemiskohad olid maalaadad. Laadapäevad olid ka linnades. Kõige suurem laat oli saksa laat, mis kestis igal aastal   3   nädalat   pärast   kolmekuningapäeva.   Samuti   talupojad   teenisid   raha salaviinipõletamisest ning Venemaale müümine.  Tööstus-  Mõisate   juures   rajati   telliselöövid,   lubjaahjud,   sae-   ja   vaseveskid.   Valmistati vaskplekki   ning   viinaköökide   katlaid.   Lisaks   ehitusmaterjalidele   toodeti   mõisates   seepi, küünlaid, äädikat, puudrit, tärklist.  Manufaktuurid-  17.   saj   hakati   Eestis   asutama   manufaktuure.   Narvas   rajati   1649   kose veejõudu   kasutav   vase-   ja   saeveski,   Tallinnas   1664   Härjapea   ojale   Eesti   esimene paberimanufaktuur.   Hiiumaal   Kõrgessaare   lähedal   Hütil   tegutses   paarkümmend   aastat klaasimanufaktuur. Püsivamat manufaktuuritööstust Rootsi ajal Eestis veel ei kujune.  25) Kirikuelu Eesti- ja Liivimaal Rootsi võimuperioodil. Liivi sõda ja sellele järgnenud Poola-Rootsi jätkusõda ei võimaldanud pikka aega luteri kiriku tegevusele kindlamat organisatsioonilist alust luua. Saabunud oli ajajärk, mil enam ei olnud katoliku kirikut ja veel ei olnud luteri kirikut. 1582 Tallinna piiskopiks nimetatud Kristian Agricola pidi tegelema kõige pealt sõjas hävinud kirikuhoonete taastamise ja kogudustele sobilike vaimulike otsimisega.  54


Eestimaa vaimulikud: Tallinna superintendent hakkab valitsema tervet Põhja-Eestit ning tema võimu alla lähevad kõik seal paiknevad vaimulikud. Alates 1524. aastast Tallinnas oli luterlus, kuid toompea jäi Rootsi võimu perioodi alguses katoliiklikuks. Peale Poola-Rootsi sõda perioodi olid rasked ajad: kirikud purustatud, vähe vaimulikke, kes jutlusi pidasid. Samuti vaimulike ülalpidamise küsimus, et kas aadel peab maksma kirikuhümnist või mitte. Inimesed metsistusid, sest nad ei saanud hingerahu: paganlikud kombed, ei abiellunud, ei ristinud oma lapsi.  1) Oleviste   kiriku   õpetaja   Johann   Robertus   von   Geldern,   1561   Tallinna   superintendent; piiskop   1569-1572-   Temast   on   vähe   teada   “von   Geldern”   võib   viidata,   kust   ta   on   pärit. Dokumentides kutsutakse teda ordinariuseks ning 1569. aastal temast saab ametlikult piiskop. Tallinna, Saaremaa ja Läänemaa piiskop.   2) Eestimaa esimene luteriusu piiskop Peter Folling (1565)- Määratakse Rootsi võimude poolt kiriku piiskopiks aastal, millal seadi sisse luteriusu piiskopi amet.   3) Piiskop Christian Mikali p. Agricola (1583-1586)- Soome kirja keele looja ja piiblitõlkija poeg.   Pühitsemine   toimus   katoliigi   vormis,   ta   püüdis   Soomes   pöörata   luterluse   tagasi katoliikluse poolele. Juhan III esimene naine tegi temast katoliiklase, teine naine pööras ta tagasi   luterluse   poole,   seetõttu   ei   jõutud   pöörduda   tagasi   katoliikluse   poole.   Agricola tähtsamad   tööd   jäävad   aastasse   1585-   Võtab   vastu   2   olulist   dokumenti   ehk   visitatsiooni programmid, mille eesmärk on Eestis reformatsiooni lõpule viia ning kindlustada selle võit. Üks dokument puudutab kuidas tuleb visitatsioone läbi viia ja teises dokumendis ta püstitab ülesanded enda jaoks, et mida piiskop peab tegema: 1) Ülesehitama hävitatud ja laastatud kirikud.   2)   Vaimulikke   otsimine   ja   ametisse   määramine   (Eraldada   kohalikud   kirikud aadlivõimust).   3)   Usuelu   toimib   luterluse   alusel.   4)   Koolihariduse   andmine   andekatele talulastele (Tallinna toomkool, Haapsalu linnakool). 5) Hospidalide sisseseadmine (Haigete ravimine ja vaeste eest hoolekandmine). 6) Igal kogudusel peab olema juures talupoeg ehk vöörmünder   (Kellalööja   ja   töö   tegija).   7)   Konvendi   sisseseadmine-   Paik,   kus   arutatakse kiriklike asju. 8) Paganluse vastu tegutsemine. 9) Kirikute maksustamine. Hakatakse arutama konsistooriumi sisseseadmist (Konsistoorium- Kõrgeim kiriklik nõukogu). Peale surma kõik enamuselt läheb kaduma ja normid ei hakka enam kehtima. Uutel vaimulikel pole piisavalt teadmisi, keelelised probleemid ehk pole vaimulikke, kes pidavad jutlusi emakeeles.  55


4) Visitaator David Dubberch (1582/1584-1603).  5) Västeräsi piiskop Johannes Rudbeckius, Eestimaal 1627- Peale Rootsi kuninga visitatsiooni ta määras 1627. aastal komisjoni ning piiskopiks määrati Johanness Ruckbeckius. Ta oli väga kuulus mees Rootsis, üks karismaatilisemaid kiriku juhte. Kuid J. Rudbeckius polnud varem kokku puutunud selliste probleemidega nagu Eestimaa kubermangus. Eestimaa rüütelkond tuli Stockholmi ja kaebas kuningale, et kuidas nad võisid sellise mehe määrata piiskopiks. J. Rudbeckiuse eesmärk oli kehtestada Rootsi moodi kirikukorraldus. Kevadel ja suvel ta sõidab mööda maad ringi ja õpib maad tundma. Ta alustas Tallinna toomkirikust (Tallinnasse ei lastud   sisse),   ta   külastas   Harju,   Madise,   Jõele,   Hiiumaa,   Kesk-Eesti,   Järvamaa.   Kutsuti vaimulikke sinoidile, kuid pidid võtma kaasa 4 kohaliku talupoega ja tõestama oma pädevust ja   vaimuliku   haridust   (Tol   ajal   oli   vähe,   kellel   oli   vaimulik   haridus,   enamasti   õpiti   seda kõrvalerialana). Rajas uusi kihelkondi juurde ja kirikuid, et inimesed ei peaks pikka maad sõitma või kõndima, et kuulata pühapäeval jutlust.  6) Eestimaa   piiskop   mag.   Joachim   Jheringius   (Jhering)   (1638-1657)-   Ametisse   määratud Rootsi riigipäeva  poolt ja pühitsetud ametisse Upsalas. Väga ettevõtlik. Mõned muutused kirikus on säilinud tänapäevani. Ta loob ainult vaimulike konsistooriumi. Varem oli olemas sega konsistoorium, kus olid nii vaimulikud kui ilmalikud liikmed, kuid Jhering ei olnud sellega nõus ja lükkas ilmalikud konsistooriumist välja. Konsistooriumi võimu alla kuulusid: vaimulikud, kirikud, kloostrid, koolid, hospidalid. Ametisse määratakse praastid, iga piirkond saab oma praastri, kes peab läbi viima visitatsioone. Jhering läks seetõttu Eesti rüütelkonnaga tülli.   1657   sureb   katku.   Hakatakse   pidama   kontroll   jutlusi-   Kontrollitakse,   kas   vaimulik suudab jutlusi pidada, tunneb 10 käsku ja laule.  Rootsis   võetakse   vastu   1686.   aastal   kirikuseadus   (1689   tõlgitakse   saksa   keelde)-   Eesti rüütelkond hakkab arutama selle kohta, polnud rahul, et kiriku elu läheb Rootsi võimu alla. Vaidlused kestavad 1692. aastani ning absolutistlik kuningas enam ei soovi oota ning 1692. aastal hakkab kirikuseadus kehtima Eestis. Eestil puudub kiriklik iseseisvus. Tallinna linn kaotab ära kirikliku autonoomia, Tallinna konsistoorium liideti kokku konsistooriumiga.  26) Kultuur (haridus, raamatukultuur) Eesti- ja Liivimaal Rootsi võimuperioodil. 56


Raamatud:  17. sajandi alguse eestikeelsed trükised olid vaimuliku sisuga, mõeldud mitte talurahvale   lugemiseks,   vaid   abimaterjaliks   puudulikult   eesti   keelt   oskavatele kirikuõpetajatele. Esimese eesti keele grammatika koostas 1637 Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich   Stahl.     Stahl   sobitas   eesti   keele   saksa   keele   reeglistikuga,   mis   jäi   rahvakeelest kaugele. 1632-1638 avaldas Heinrich Stahl  neljaosalise  Hand- Mis koondas esmakordselt eesti keeles usuõpetuse raudvara: Lutheri väiksese katekismuse, lauluraamatu, evangeeliumid ja epistlid, palved ja tekstid kiriklikeks talitusteks- Kokku üle 1000 lehe paralleeltekstiga saksa keeles. H. Stahl’i “Käsi- ja koduraamatut” trükiti Rootsi ajal 6’l korral, kokku enam kui 20   000   eksemplaris.   1641-1649   ilmus   Stahlilt   kaheosaline  Leyen   Spiegel,   mis   sisaldas jutlusetekste  vastavalt  talviseks  ja suviseks kirikuaasta  pooleks.  Räägitakse  esimest  korda hiidpeletisest Kalevist. 1632 Riias trükiti lõunaeestikeelne manuaal Karula pastori Joachim Rossiniuse tõlkes. Lõunaeesti keele esimese grammatika koos eesti-saksa sõnastikuga avaldas 1648   Urvaste   õpetaja   Johannes   Gutslaff.   1656   ilmus   Piiskop   Jheringu   värsiraamat,   mis sisaldas   200   riimis   ja   värsimõõdus   eestikeelset   kirikulaulu.  1686  ilmus   Riias   esimese eestikeelse piibliväljaandena lõunaeesti keeles Uus Testament- Meie Issanda Jesuse Kristusse Wastne Testament.  Rahvaharidus:  Süstemaatilise   rahvahariduse   korraldamine   tulenes   luteri   usu põhiseisukohtadest. Arusaam, et inimene saab õndsaks usu läbi seadis eesmärgiks ka igale pärisorjast talupojale Piibli lugemise oskuse andmise ning usu põhitõdede kinnitamise. Rootsi aja algusel sõltus hariduse andmine kirikuõpetaja heast tahest. Paremal juhul oli ametis köster, kes talulastele palveid õpetas ja katekismust seletas. Esimene teadaolev eestikeelne aabits ilmus 1641. aastal. Puudusid sobilikud koolmeistrid. 1684 asutati Tartu lähedale õpetajate seminar, mida korraldas Bengt Gottfried Forselius. Seminari õpilasteks võeti Tartumaalt pärit talupoisse. Kolme kuuga õpetati selgeks lugemise, lisaks usuõpetusele ja kirikulaulule õpiti ka rehendamist,   saksa   keelt   ja   raamatuköitmist.   Õpilaste   arv   oli   paarsada,   millest   poolsada 57


tublimat   võisid   asuda   tööle   koolmeistritena.  Forseliuse  järgmiseks   sihiks   sai kihelkonnakoolide tegelik käimapanek. Juba 1686. aasta talvel tegutsesid koolid 11 tollase Tartumaa kihelkonnas. 1686 detsembris käis Forselius Stockholmis kuninga jutul, kaasas kaks õpilast- Ignatsi Jaak ja Pakri Hanso Jürri- kelle teadmistega kuningas jäi rahule. Võim toetas rahvakoolide  loomist.  1687 võttis  Liivimaa  maapäev  võimude  nõudel  vastu otsuse rajada mõisnike kulul igasse kihelkonda talurahvkool ning palgata koolmeister. Rootsi aja lõpuks oli Lõuna-Eesti rahvakoolidega kaetud ning lugemisoskus tähelepandavalt kõrge.  Ülikooli  asutamine   oli   üks   osa   Rootsi   riigivõimu   kindlustamisest   Liivimaal.   Sõdadest laastatud   maal   oli   puudus   riigiametnikest,   pastoritest,   arstidest,   kodu-   ja gümnaasiumiõpetajatest. Tavapärane õppimine Saksamaa ülikoolides oli 30-ne aastase sõja tõttu muutunud võimatuks. Ülikooli asutamise praktilise töö tegi ära Liivimaa kindralkuberner Johan   Skytte,   tema   eestvõttel   rajati   1630   Tartusse   akadeemiline   gümnaasium.   1631  avati gümnaasium ka Tallinnas. Mõlema gümnaasiumi õppekavas olid ladina, kreeka ja heebrea keel, prantsuse keel. Keelte kõrval õpetati vaba kunste: aritmeetikat, geomeetria, loogikat, retoorikat   ja   ajalugu.   J.   Skytte   esitas   palve   muuta   gümnaasium   Tartu   Ülikooliks,   mida kuningas kiitis heaks 30.06.1632. Eesti ega läti talupoegade lapsed rootsiaegsesse ülikooli ei jõudnud. TÜ oli 4 teaduskonda: usu-, õigus-, arsti- ja filosoofiateaduskond. Tartu Ülikooli matrikliraamatusse on kantud 1706 üliõpilast. Magistrikraadini jõudsid Tartus vähemalt 89 üliõpilast ehk veidi üle 5%. Õppetö toimus ladina keeles loengute ja dispuutide vormis. Tartu oli üks esimesi ülikoole, kus tutvustati Newtoni õpetust. Esimene rektor oli Jacob Skytte.  27) Põhjasõja sündmused Eesti alal 1700-1710. Eellugu:  Pärast Türgi-vastase koalitsiooni ebaõnnestumist tõusid Venemaa huvisfääri taas Rootsi valdused Läänemere ääres. 1699. aastal kujunes välja Rootsi-vastane liit, kus keskset rolli   mängis   Poola   kuningaks   valitud   Saksi   kuurvürst   August   II   Tugev,   Taani   kuningas Frederik IV ja Vene tsaar Peeter I. Koalitsiooni eesmärk oli tagasi vallutada alad, mis Rootsi on röövinud oma naabritelt.  Sõjaalgus:  Põhjasõja sündmused Baltikumis algasid Saksi vägede tormijooksuga Riiale ööl vastu 12.02.1700. Rünnaku algus kavandati vastlapidustuste järgsele ööle. Linna käigult võtta siiski  ei   õnnestunud  ning  saksilastel  tuli  asuda   pikaajalisele  ning  üsna  korrapäratule  Riia piiramisele.   Samal   ajal   taanlased   ründasid   Rootsi   valdusi   Põhja-Saksamaal.   Taani   pidi 58


alistuma   Rootsile   ning   sõlmiti   Travendali   rahu.   Teadmata   Taani   alistumisest   kuulutas Venemaa Rootsile sõja. 12.09.1700 jõudsid esimesed venelaste väesalgad Narva alla.  Narva lahing: Narva piiramine Vene vägede poolt kujunes üsna abituks. Viletsad suurtükid lõhkesid   tulistamise   ajal,   tappes   oma   mehi.   Porised   sügisteed   ei   lasknud   moona   juurde vedada.   Püssirohi   oli   otsakorral   ning   sõdurid   näljas.   16.11.1700   Pühajõel   Rootsi   väed kohtusid Boriss Šeremetjevi juhitud venelaste rüüstesalgaga. Kiire lahing lõppes rootslaste võiduga. 30.11.1700 (Gregoriuse) toimus Narva lahing. Juba öösel viidi Rootsi väed udu varjus Vene positsioonide lähedusse. Rootslasi oli 10 500 ja venelasi 24 200. Rootslasi toetas puhkenud lumetorm, mis puhus venelastele otse vastu. Rootslastel õnnestus kolmes kohas Vene kaitseliin läbi murda ning sundida vastased pagema. Välismaalastest ohvitserid andsid end   rootslastele   vangi   kartes   venelaste   kättemaksu.   Kogu   suurtükivägi   langes   rootslaste sõjasaagiks. Surnute ja haavatutena jäi lahinguväljale 1/3 Vene väest. Lisaks hukkusid paljud teel Novgorodi nälja ja külma kätte. Kaotus sundis Peeter I alustama ulatuslike ja äärmuslike reformidega   (nekrutikohustuse   kehtestamine,   kirikukellade   ümbersulatamine suurtükkideks). Sõjaline jõud taasus kiiresti ja suurenes.  Sõjategevus   Eestis   1701-1704.   Tartu   ja   Narva   vallutamine:  1701   kevadel   lahkusid kuningaväed Eestist. Juulis 1701 vabastati saksilaste piiramisrõngast Riia. Sõja raskuspunkt kandus   nüüd   Poola   alale.   Liivimaad   jäi   venelaste   võimalike   kallaetungide   eest   kaitsma suhteliselt väikesearvuline välivägi, mille sõduri tuumiku moodustasid soomlased. 1701. aasta suvel   tungisid   venelased   kolmes   kohas   üle   piiri,   rünnates   04.08.1701   varahommikul üheaegselt Rootsi vahiposte Räpina, Vastse-Kasaritsa ja Rõuge juures. Aasta lõpul järgnes uus   sõjaretk.   29.12.1701   said   kolmekordses   ülekaalus   venelased   Erastvere   mõisa   juures Boriss   Šeremetjevi   juhtimisel   esimese   suurema   võidu   rootslaste   üle.   Baltikumis   kasvatati Rootsi   vägede   arvu   7500   meheni,   kuid   see   jäi   alla   Vene   vägede   suurusele.   18.07.1702 Hummuli mõisa juures toimunud lahingus hävitasid venelased peaaegu kogu Schlippenbachi väliarmee. Vene sõdalasi ei takistanud Eestis enam keegi. 1703. korraldati Ida- ja Lõuna- Eestisse suurem rüüsteretk, mille käigus Rakvere tehti maatasa. Esimese Liivimaa linnusena langes juba 25.08.1702 venelaste kätte Aluksne. 1703. aastal vallutas Venemaa tähtsamad Rootsile   kuulunud   Ingerimaa   linnused.   1704.   aastal   algas   Tartu   ja   Narva   piiramine. 03.05.1704   toimus   Kastre   jõelahingu-   Kus   Peipsile   suunduv   rootslaste   laevastik   purjetas banketijärgses meeleolus täispurjedes lõksu ning kaotas kõik 14 laeva. Tartu piiramine algas 09.06.1704- Pommitamine ei andnud tulemust, Peeter I andis käsu sissetungida,  13.07.1704 59


Tartu kapituleerus. 30.05.1704 alanud Narva teine piiramine venis piirajate kümnekordsele ülekaalule vaatamata. Rootsi mundritesse riietusid venelased, kes hävitasid rootsi väed ära. 09.08.1704 vallutati Narva.  Sõjasundmused   1705-1710:  Põhjasõja   teistel   tandritel   jätkus   rootslaste   edu.   Sõlmitud Altranstädti rahuga sunniti August II Tugev alistuma ning loobuma Poola troonist. Riigireetur Patkul hukati 1707 (Narva piiramine I). Üksi pakkunud Venemaa rahuettepanekud lükkas Rootsi   tagasi.   Rahvast   tühjaks   jäänud   Tartu   lasti   venelaste   poolt   õhku   juulis   1708. Küüditamine   tabas   ka   Aluksne,   Valga   ja   Narva   elanikke.   Rootslaste   sõjaplaan   tungida Venemaale ja vallutada Moskva ei õnnestunud. Kuningavägedele Kuramaalt appi saadetud täiendus   koos   moonavooriga   löödi  Lesnaja   lahingus  puruks.   27.06.1709   tabas   Rootslasi häving Poltaava all. Peeter I andis käsu alustada Riia piiramist. Linna kaitsjaid nõrgestas puhkenud katk, mis levis peagi kogu maa. 04.07.1710 kapituleerus Riia, 12.08.1710 Pärnu, 29.09.1710   Tallinn.  Alistumislepingud   sõlmiti   eraldi   rüütelkonna,   linna   ja   Rootsi garnisoniga.  28) Rahvastiku ja asustuse arengu põhijooni Eesti- ja Liivimaal 16/17. saj. Heldor Palli- Kirjutas  raamatuid   Eesti  rahvastiku  arengu  kohta.  Ta   ei  vaatle   ainult  Eesti näiteid, vaid uurib ka naaberriikide rahvastiku ning toob võrdlusesse.  Alates aastast 1558 rahvastik arenes erinevalt, oli sõdade, haiguste ja tau periood. Kaasaegsed kutsusid neid epideemiaid katkuks. Epideemia puhangud: 1566, 1571, 1577, 1580, 1591.  1600-1625 on sõdade periood, näiteks Rootsi-Poola sõda.  1600-1603 on viljaikaldused, pole midagi süüa ning sellele järgnevad haigused, kus inimesed massiliselt surevad. Rohkem ohvreid kui 1695-1697 aasta näljahädal.  1695-1697- Suur näljahäda, 70 000 - 75 000 surnut.  60


1657- Katk, tõestatud. Informatsioon ohvrite arvust kirikuraamatutest. Tallinn kaotas 75% elanikest.  1710-1711-   Suur-Rootsi   katk,   alguse   saab   Kesk-Euroopast->   Ungari->   Poola->   Rootsi-> Eesti. Lahkuvad Rootsi sõdurid tõid katku. 1710 Helsingi kaotas oma kogu elanikkonna.  Küüditamine: aeti inimesi küladest Venemaale. Teised inimesed Põhja sõja ajal lahkuvad ise oma kodumaalt läbi mere Soome, Rootsi või kuhugi mujale.  1582- Esimene rahulik periood. Põhja-Eesti oli Rootsi võimu all.  Korraldati  revisjone,  et teada kui palju maksumaksjaid on olemas. Aastal 1582 Virumaal 80% taludest olid tühjad, Järvamaal   üle   80%   oli   taludest   tühjad,   Läänemaal   70%   taludest   tühjad,   Harjumaal   50% taludest   tühjad,   Hiiumaa   35%   taludest   tühjad.   Paljud   inimesed   lahkusid   metsa   või   soo saartele,   et   varjata   ennast   ametnike   eest.   Paljud   Soome   talupojad   tulevad   Põhja-Eestisse vabatahtlikult põldu harima, nad polnud pärisorjad.  1634- Korraldus mille järgi ei tohi pärisorjastada soomlasi. Soomlastel oli kohustuslik teenida Rootsi armees, paljud ei tahtnud täita seda kohustust ning lahkusid aladele kuhu võim ei ulatunud. Rootsil tekkisid konfliktid Eestimaa rüütelkonnaga talupoegade küsimusega, Rootsi ütles,   et   Eesti   talupoegadega   käitutakse   inetult.   Ühe   põlvkonnaga   eestlased   ja   soomlased sulanduvad ning sellega soomlased kaotavad oma õigused.  1620ndate II pool: Taastumisperiood: Toimuvad revisjonid, 3/4 asustatud aladest olid kadunud ning 1/4 oli ainult kasutusel. Oli väga palju tagasitulijaid, vaeseid isikuid jne, keda ei arvestatud. Oli väga suur tööjõu puudus, polnud piisavalt inimesi harida põllumaad. Talupojad hakkasid ühest mõisast liikuma teise mõisa, kus olid talle parem keskkond (Tavaliselt liiguti Eestimaalt Liivimaale). Väga paljud talupojad pagesid ning mõisnikud ajasid neid taga.  Rahvastiku taastamine toimub kiirelt: loomulik iive ja mehhaaniline iive (tühjade kohtade täitmine). Aastaks 1650 on tööjõu ülejääk. Kasutusele võetakse uusi maid, et kõik inimesed saaksid   töötada.   1620ndad-1630   soomlaste   sisseränne.   1637   revisjon-   Harjumaal   oli 61


soomlaste   osakaal   rahvastikus   12%.   Eesti   alal   Rootsi   garnisonides   enamasti   teenisid soomlased.   Loodi   militaarkolooniaid,   inimesed   elasid   maa   keskkonnas   ning   olid   olemas soomlaste saared. Ida-Eestis on suur venelaste osakaal, 7,6% rahvastikust. Eestimaal elasid ka lätlased ja leedukad.  Eesti ala rahvastiku suurus 1558-1712: 1) Vene-Liivimaa sõja eel 1558. a - 250 000 - 300 000 2) 1640. a - 120 000 - 140 000 3) 1695. a - 350 000 - 400 000 4) 1697. a - 280 000 - 325 000 5) 1710. a - 350 000 6) 1712. a - 150 000 - 200 000 Võrdlus Soomega: 1) 1200. a - 100 000 2) 1550. a - 250 000 3) 1650. a - 450 000 4) 1695. a - 500 000 Võrdlus Lätiga: 1) 1200. a - 200 000 2) 1550. a - 400 000 3) 1695. a - 465 000 Võrdlus Rootsiga: 1) 1570. a -750 000 2) 1630. a - 900 000 3) 1700. a - 1 369 000 62


63