Bioloogiline psühholoogia (0)

21
Bioloogiline psühholoogia
Neuropsühholoogia ajalugu
Mõned teooriad täiesti absurdsed. Aju kõik osad omavahel seotud. Osa järeldusi ei pruugi olla õiged. Bioloogiline piirang on, kuid pole teada, kust see tuleb. Psüühika mõistlikul viisil osadeks jagamine.
Neuropsühholoogia on teadus mateeria (aju) ja vaimu (käitumise vms) seostest.
Kujunemisprotsess, põhjendada saab erineval viisil. Võrdlus on sihipärane kui uuritakse inimeste vahelisi erinevusi, mitte üksikindiviidi üldistades.
Milleks meile teaduse ajalugu? – Et saaks küsida õigeid küsimusi , kuidas teadmine saabib, kas aktsepteeritakse. (Testi puhul vaja teada, kes kokku pani, kuidas, mis põhjusel , kuidas kasutada, tõlgendada jne).
Mõistame, millised raskused on teaduse teel olnud – ja oskame hinnata, kas oleme neist üle saanud.
Võime avastada sisuliselt põhjendamata seisukohti, mis kaasaja teaduses on lihtsalt olnud „kogu aeg teada“.
Aju tööd me ei tunneta. See on külm ja liikumatu, süga aga liikuv organ, seega kuidas psüühika ajus?
Hing pole kogu aeg ajus olnud: Piiblis ei mainita kordagi sõna „aju“. Juutide meelest paiknes hing südames, mõistus neerudes ning õrnad tunded põites.
Eesti keeles: „hea/ kuldse südamega“, „avatud südamega“, „kätt südamele panna“, „ südametunnistus “, „südant ja neerusid läbi katsuma“.
I Teaduseelsed vaated
Hilispaleoliitikum /Neoliitikum:
Kraniotoomia (trepanatsioon): millegipärast tehti pähe auke. Paljud jäid ka ellu. Luu paraneb , tekib samuti armkude. Milleks augud pähe? Koljusisese rõhu alandamiseks. Silma põhja vaadates saab teada, kas kolju sisene rõhk on tõusnud. Kolju põhimiku auk (ühendus seljaajuga). Rõhu suurenedes surutakse aju nendesse aukudesse.
Ensisheimi kolju; vanim teadaolev (korduv ja õnnestunud) trepanatsioon, ~5100- 4900 EJv. Bölkendorfi kolju; trepanatsioon, ~1940 EJv.
Edwin Smithi kirurgiline papüürus, ~1500 EJv, koopia ~3000-2500 EJv. Esimene teadaolev aju kirjeldus. Juhtum 6 (48st), avatud koljumur.
Euroopa kultuuris eri arvamused hinge asukohast ~2500 aastat tagasi:
Empedokles (490-430 EJv) – hing on südames.
Krotoni Alkmaeon (~500 EJv) – hing on ajus, sest nägemisnärvi (tema terminoloogias „kõõluse“) kahjustamisel jääb pimedaks.
Platon (427-347 EJv) – vaimu paik on peas, kuna pea on ümmargune, mis on parim vorm.
Aristoteles (384-322 EJv) – aju jahutab verd, sest aju pole erutatav, hoopis südames on. + psüühika alljaotused: kujutlus , fantaasia, mõtlemine, mälu, tähelepanu, hinnang.
Emesa Nemesiuse (~390 maj.) Galenosele (129-199) toetuv kambriteooria: mõistuse funktsioonid on seotud ajuvatsakestega. Gregor Reisch kirjeldus (1525) – laubapoolses meeled ja kujutlus, keskel mõtlemine ja otsustamine, taga mälu.
Millisteks allprotsessideks on võimalik psüühikat jagada? – Ei ole lihtne küsimus, head vastust pole.
Meelekogemus filtreeritakse mälestustega.
Vead jäävad teksti sisse, kuna me ise kirjutades ja lugedes teame, mis seal on ja oleme peab.
II Teadus segamini filosoofiaga
Eeldusele põhinedes võib välja tulla hoopis vale asi.
Andreas Vesalius ( 1510 -1564):
Anatoomia alused. „ Võrdlev anatoomia“ – aju vatsakesed ei saa olla vaimu asupaik , kuna loomadel on ajuvatsakeste suurus lähedane inimese omale.
Rene Descartes ( 1596 -1650): Keha kui mehhaaniline masin, milles täiesti eraldatav hing. Hinge asupaigaks käbinääre.
Franz Josef Gall ( 1758 -1828):
Frenoloogia (loengud „kranioskoopiast“, 1976). Eristas 27 „ajukeskust“, millel igaühel oma funktsioon. Teooriat arendas ja täiengas Johann Spurzheim (1776-1832). Nad leidsid ajus kohti, mille funktsiooniks said olla omadused nagu:
*Destruktiivsus: kalduvus tappa.
*Philoprogenitiivsus: hoolitsus järeltulijate eest.
*Adhesiivsus: kalduvus kaaslastesse kiinduda.
*Meelekindlus: kohusetunne , tõearmastus …
*Keel: teadmine tehislikest märkidest – aju eesmise sagara all tagaosas !
Kui ajus on suuremad ja väiksemad piirkonnad, siis see peegeldub ka koljus ja näos. Näiteks Spurzheimi kirjeldus imperaator Caracallast: frenoloogilisest seisukohast on see kõige vääritum võimalik pea, pea on madal ja väike, madalamate omaduste organid domineerivad moraalsete ja religioossete tunnete üle.
Ja selle kõrval stoik Zeno, kellel on kõik suurepärane , heasüdamlikkuse, lahkuse, kindluse, meelekindluse, ettevaatlikkuse ja reflektiivsete omaduste organid on kõik suured, kusjuures animaalsete tunnete omad neile allutatud, pea on külgedelt lamenenud, eriti salalikkuse ja ahnuse piirkondades.
Uuriv empiiriline teadus. Ignoreeriti asju, mida ei teatud/tuntud. See, mis ei sobi, visatakse välja. Empiirika on vajalik, aga mitte piisav.
Lokalisatsionistlike vaadete kõrval kujunesid ka vastupidised, holistlikud vaated.
Marie Jean Pierre Flourens (1794-1867):
„ Holistlik “ vaade – eemaldas peaaju poolkerasid kihtide kaupa ja leidis, et kõrgemad/keerulisemad funktsioonid on seotud aju kui tervikuga .
Järgnevas neuropsühholoogia ajaloos toimus kaks olulist teaduslikust mõtlemises: psüühiliste funktsioonide olemust püüti paremini mõista ning teiselt poolt avastati aju rakuline organisatsiooni tase.
III Teadus
Marc Dax (1770-1837): Käsikiri kõne lateraliseerumisest.
Pierre Paul Broca (1824-1880):
1861 – kaks patsienti „aphemia“ diagnoosiga, mõlemal kahjustus vasaku laubasagara alaosas. Arusaamiseks olulised mõlemad ajupoolkerad. Käelisuse ja kõne lateraalsus pole 1:1 seoses. Arengukontekst – varase epilepsiaga haige, kellel puudusid kõnehäired . Afaasiate eri vormide olemasolu.
Teadvuse areng ei ole kumulatiivne .
Armand Trousseau (1801-1867): termin „aphasia“.
Carl Wernicke (1848-1905): kõnest arusaamine T sin. Sup ( 1874 ) (tempiraarne sinister superior – temporaarne oimu vasak ülemine).
Santiago Ramon y Cajal (1852-1934):
Neuroniteooria üks alusepanijaid, tsütoarhitektoonika, st aju histoloogia , rakulise koostise uurida. Tööriistadeks „mikro“ – skoop , -toom, -foto ja värvimiseks keemia.
Erinevates rakkudes erinevad keemilised ained/ühendid, rakud erinevad keemilisest koostisest.
Purkinje rakk = väike ajus, 125 000- 200 000 närvijätket.
Ühel närvirakul 3000-5000 närvijätket.
Kihtide suhtelised paksused erinevates aju piirkondades erinevad. Erineval viisil värvides saab eristada ka närvikiud ja rakud. Aju koore erinevatel kihtidel erinevad funktsioonid, suhe aju teiste osadega on erinev.
Paul Emil Flechsig (1847-1929):
müoloarhitektoonika ja müelogenees. Kehatundlikkuse, nägemise, kuulmise, haistmise vallad ja F, T ja OT assotsiatsioonikeskused.
Müeliin ilmub ajukoorde kindlas järjekorras, see järjekord vastab funktsioonide arengule.
Korbinian Brodmann (1868-1918): Tsütoarhitektooniline kaart.
Mis erinevused neil piirkondadel on? – erinevad paksused kihtidel.
Evolutsiooniliselt madalamatel loomadel on vähem tsütoarhitektooniliselt eristatavaid piirkondi, nende rakuline diferentseerumine on erinev/madalam.
Järjest enam fikseerusid vastandlikud vaated aju ja käitumise seostele, anti- ja lokalisatsionism.
Lorenz (???): mida rohkem ära lõikad, seda rohkem psüühika sassi läheb.
Karl Kleist (1876-1960): Lokalisatsionistlik funktsioonide paiknemise kaart (1934).
Karl Lashley (1890-1954):
Antilokalisatsionist. Rottide käitumine labürindis seoses erinevate ajukahjustustega.
Kahjustuse koht pole oluline, vaid suurus! Ekvipotentsiaalsuse printsiip: säilinud ajupiirkond saab kahjustatu funktsiooni üle võtta (vaid assotsiatsioonipiirkonnad). Massitoime printsiip: ekvipotentsiaalsus langeb koos aju suurema kahjustusega.
NPS Metodoloogiline jaotus
Kliiniline: Kui ei tea kahjustuse eelset taset, on väga raske interpreteerida kahjustuse järgset taset. Aju ja psüühika suhted arengu käigus muutuvad.
Eksperimentaalne:
Loomkatsed – aju anatoomia erinev. Metakognitsioon ? Teadvus olemas mõlemal. Inimkatsed – Wada test (süst unearterisse, toime pole päris lateraliseeritud ). Kallosotoomia (mõhkkeha läbilõikamine). Ajukoore stimuleerimine (inimene peab olema teadvusel ; magnetväljaga stimulatsioon võib funktsioneerimise välja lülitada – kahjustus).
Arvutistimulatsioonid.
Psühhofüsioloogia :
Elektroentsefalograafia (EEG) – 5 erinevat. Algselt kirjeldas aju struktuuri mõju ajukoorele. Üksikuid neuroneid liiga palju, et eraldi uurida (ajus 16 miljardit).
Kompuutertomograafia (CT) – elusal inimesel ajust piltide tegemine.
Positron emissioontomograafia (PET).
Magnetresonantstomograafia (MRT).
Neuroanatoomia: ka rakutase. See, kuidas omavahel suhestuvad , määravad teatud piirangud.
Ontogeneesi uurimine : individuaalse arengu uurimine. Müeliniseerimine – ilma rakud 100 korda aeglasemad, jääb mulje, et teatud funktsioonid ei osale.
(Paleo) antropoloogia , kultuuride erinevused: kui ei saa aru kultuuri keskkonnast, ei saa aru aju ja psüühika seosest. Individuaalne kogemus. „ Tingimuslik “ kohanemine.
Kõrgem psüühiline funktsioon
KPF (protsess) on keeruline teadvusliku psüühilise tegevuse vorm, mis on: (1) elupuhune , sotsiaalne – psüühiline nähtus, inimkeskkond kompleksne; (2) kõneliselt vahendatud – suvalistel viisidel märkide kombineerimine, kombineerida ja organiseerida mõtteid; (3) tahteline – võimalus valida erinevate käitumisviiside vahel, tahan/ei taha. Keel võimaldab erinevalt väljendada erinevaid asju. Uus tähendus väliselt sarnastele asjadele.
Järelikult KPF ei ole bioloogiliselt kaasa antud ja aju „sisse“ sündinud, vaid keskkonnaga vastasmõjus kujunenud ja keskkonnaga ühtne.
Kuidas KPF-d saavad olla seotud ajuga? – lokalisatsioon – ei sobi, pole seotud ühe osaga ja holism – ei sobi uuringute tulemustega, loeb mass.
Joaquin M. Fuster pakub 2003, toetudes Friedrich Hayek ’ile (1952), „uue paradigma “ – „cognit“ – teadmise representatsioon koores : cognit’i võrgustikuline struktuur koosneb taju ja tegevuse elementaarsetest õppimise ja minevikukogemuse teel omavahel seotud representatsioonidest. Kognit on määratletud tema komponent-sõlmede ja nendevaheliste suhetega . Kognitid on dünaamilised struktuurid , mis muutuvad uue kogemusega.
*Uuesti avastamine justkui lisa kinnitus! (varem sama tulemuse leidnud nii Lev Võgotski (1934), Carl Wernicke (1881).
KPF süsteemse dünaamilise lokalisatsiooni teooria

Süsteemne ehitus – kõik keerulised protsessid on jaotatavad spetsiifilistes suhetes olevateks elementaarseteks komponentideks, st tegemist on „struktuuridega“.
*Näiteks kõnefunktsioon jaotub osadeks: arusaamine ja väljendumine; ja need kumbki omakorda veel osadeks. Kõne tervikuna eeldab kõiki osasid kindlates suhetes.
*Lastel käib lugedes suu kaasa. Mälestused ka liigutusprogrammides. Kõnes väljendumine toetub kõne mõistmisele, vajalik arusaamine. Kõneline artikulatsioon areneb koos kirjaoskusega.

Lokalisatsioon – keerulised protsessid on seotud kogu aju tegevusega , elementaarprotsessid aga erinevate ajupiirkondadega.
*Näiteks kõnest arusaamine on ajus ühes kohas (Wernicke piirkond) ja kõnes väljendumine hoopis teises kohas (Broca piirkond).
*Keskkond alati kõrval.

Dünaamilisus – aju ja psüühika suhe muutub arengu käigus. Väliselt ühe ja sama käitumise aluseks võivad olla erinevalt lokaliseeritud funktsionaalsed süsteemid.
*Näiteks uut tegevust õppides toetume tagasisidele, mida me ei vaja enam oskuse kasvades – ei vaata oma jalgu tantsides. Süvapuutetundlikkus.
*Näiteks dihhootiline test professionaalsetel ja mittemuusikutel on seotud erineva juhtiva ajupoolkeraga. Ühest kõrvast sissetulev jääb paremini meelde. Vasak kõrv – parem aju poolkera (mitte professionaalsed). Muusikutel noodikirja õppimine muudab viisi, kuidas saadakse aru helidest, nootidest jne.
Aju kolm funktsionaalset blokki
Ei saa „üle kolida“ teise blokki, piirkonda.

Aju toonuse ja virguse seisundit reguleeriv blokk . (ülemine parem)

Näide: Jaapanlane ei tahtnud magada , jäi magama, oli kuri, kiskus ripsmed välja -> teepõõsad .

Struktuurid: ajutüvi , subkortikaalsed struktuurid, mediaalne uusaju koor (keskjoone poolne).

Erutumine: sujuv, vastab ärritaja tugevusele.

Tasakaalustatus: erutav – pidurdav RF ; ülenev – alanev RF (*RF – retikulaar formatsioon).

Refleksid mingil määral kontrollitavad ajukoore poolt.

Erutuse tasandit reguleerivad:

a/v protsessid (eriti hüpotaalamus)

Primitiivsed – automaatne (all pool)

Kaasasündinud keeruline instinktiivne käitumine (üleval)

Väliskeskkonna ärritajad

Orienteerumisrefleks – s.o aktivatsiooni tooniline vorm, valmisolek muutusele. RF alaosa – üldine; RF ülaosa – lokaalne ja faasiline. * Toomela karjus – intensiivne auditoorne stiimul.

Uudsusreaktsioon (novelty, novizna) – nucleus caudatus, hippocampus, nägemisküngastik. *Toomela võttis jalatsi ära – konteksti väline – püüab tähelepanu.

Kavatsuste, programmide, plaanide, aktiveeriv mõju. See realiseerub ajukoore RF aktiveeriva mõju vahendusel.

Info vastuvõtu , töötlemise ja säilitamise blokk. (alumine vasak)

Olemasoleva info ümber organiseerimine .

Ootused keskkonnas muutuvad (ootus – mälestus). Ntks esimene kord üllatav, edaspidi enam mitte nii väga.

Struktuurid: Oktsipitaalne (nägemine). Parietaalne (kehatundlikkus). Temporaalne (kuulmine).

Erutumine: „kõik või mitte midagi“.

Modaalspetsiifilisus.

Ajukoore erinevad piirkonnad on erinevate funktsioonidega, mis vastavuses erinevustega tsüto - ja müeloarhitektoonikas. Funktsioonid saab jagada kolme rühma.

Primaarsed väljad – projektsioon, domineerib IV ( aferentne ) koore kiht. 95% modaalspetsiifiline: sensoorsed tunnused.

Sekundaarsed väljad – gnostiline, domineerib II ja III rakukiht , 50% modaalspetsiifiline: asjad.

Tertsiaarsed väljad – TPO, „ tagumine assotsiatiivne kompleks “. Kõrgemad rakukihid . Funktsioon multi - ja supramodaalne: meeleline maailm.

Funktsioonide progresseeruv lateraliseerumine: primaarne -> sekundaarne -> tertsiaarne .

Suurem osa ajukoorest moodustavad tertsiaarsed väljad. Olulised erinevused nii koorekihtide suhtelises paksuses , rakutüüpides ja ühendustes. Müeliini jaotumine ajus osutab, millised ajukoore kihid infot vastu võtavad ning väljutavad: eristuvad lühikesed kortikokortikaalsed teed ning pikad kortikokortikaalsed ja kortikosubkortikaalsed.

Psüühilise tegevuse programmeerimise , regulatsiooni ja kontrolli blokk. (alumine parem)

Struktuur: frontaalsagar.

„Modaalsuseks“ motoorika .

Tsütoarhitektoonilised väljad:

Primaarsed – domineerib väljundfunktsiooniga V rakukiht. Saadab välja jupp haaval programmi, väljundab liigutusi.

Sekundaarsed – II ja III rakukiht, mille funktsiooniks motoorsete programmide loomine.

Tertsiaarsed – nn prefrontaalne ajukoor , domineerivad kõrgemad rakukihid. Ajupiirkond, millel on kõige rohkem lühikesi ja pikki seoseid . Osaleb otsustamises, miks ja millal käitumist vaja, kontrollimehhanism, kõige seoste rikkam ajukoht.
Psüühika – individuaalsel kogemusel suhestumine keskkonnaga.
Psüühika on võimalik vaid 3 bloki koostöös. I – Aju aktivatsioon ; II – Kogemuse seesmine organiseerimine ; III – Tegevuse seesmine organiseerimine.
Kui neuroneid tükk aega ei kasutata, muutuvad need täielikult, ka kasutuks. Peab olema, mida aktiveerida.
Luria teooria on vananenud? – Vale! Luria raamatus tegelikkus kirjas.
Kolb ja Whishaw (1996), Luria „eeldused“: 1) aju töötleb infot seriaalselt; 2) see seriaalne töötlus on hierarhiline ; 3) terviklik taju formeerib tertsiaarne koor.
Tegelikult olevat teada: 1) ajukoore piirkonnad on vastas-seostes; 2) üks-sama piirkond võib osaleda mitmes funktsioonis; 3) taju ei formeeru ühes ajupiirkonnas.
Luria (1973): 1) aju osad on vastasmõjus, igal lülil süsteemis on nii aferentsed kui eferentsed komponendid; 2) üks-sama piirkond osaleb mitmes funktsioonis – nt motoorika osaleb tajus , keeruline esemeline taju eeldab vältimatult silmaliigutusi; 3) igal aju osal on oma roll terviklikus psüühilises protsessis.
Selgitus : 1) aju töötleb infot KA seriaalselt – meelekogemus võtab aega ja tegevus on järjestatud; 2) see seriaalne töötlus on hierarhiline – ikka, eriti arenguliselt – ei saa kogeda asju neid meeletunnustest konstrueerimata; 3) terviklik taju formeerib tertsiaarse koore vältimatul osalemisel – arengus kujunevad järjest keerulisemad aju funktsionaalsed süsteemid, mis hõlmavad assotsiatiivse funktsiooniga piirkondi.
-> kaasaegne NPsy on ikka veel vananenud! – psüühika ei ole ajuS vaid ajuL . Keskkonna aspekt puudu – keskkond on see, mida inimene psüühiliselt kogeb, see, kuidas ta asju mõtestab.
Kõnehäired
Eristame „tsentraalsed“ kõnehäired (e afaasiad ) „perifeersetest“. Perifeersed häired on üldised, tsentraalsed kõnespetsiifilised. Kõnehäire sisaldab nii mõistmist kui väljendamist.
*Vajalik, et psüühika oleks võimalik.
Perifeersed kõnehäired:

Kõneaparaadi kahjustused (lihased, luud )

Närvide kahjustused

Ajukoore primaarsete väljade kahjustus

Motoorsed väljad -> halvatus

Sensoorsed väljad -> anesteesia (võimetus)

*Ajukoore või koore aluste süsteemide kahjustumine.
Tsentraalsed kõnehäired – afaasiad:
Afaasia on lokaalse ajukahjustuse tagajärjel tekkiv kõnehäire. Kui ei ole lokaliseeritav, ei ole psüühiline. I blokk ei anna afaasiaid, kuna selle ülesanne on globaalne, pole psüühika spetsiifiline. Afaasiad jagunevad: Aferentsed (II blokk – kõnest arusaamine, Wernicke) ja eferentsed (III blokk – kõne programmi tegemine, Broca) ning nendes omakorda alaliikideks : II blokk – sekundaarne + erinevad tertsiaarsed väljad; III blokk – sekundaarne + tertsiaarne väli (Broca, kõnelise planeerimise häired).
Iga psüühiline tegevus jaotub vähemalt neljaks alaliigiks.
Aferentsed afaasiad:

Sensoorne : foneemikuulmise ja taju häire. T (temporaalsagara) sekundaarsed väljad (22, 41, 41). kõne spetsiifiline hääliku eristamise häire. Keskne on kõne mõistmise häire.

Literaalsed parafaasiad – ühe hääliku asemel näiteks teine, puudulik alusinformatsioon.

„sõnasalat“ (sekundaarselt) – puudub mõtestatud terviklik üksus.

Dikteeritava kirja häire – mõistmise raskused.

Akustiko-mnestiline: kuulmismälu oluline langus (10-st jääb meelde 2-3 sõna tavalise ~7 asemel). T tertsiaarsed väljad (21, 37).

Verbaalsed parafaasiad – sõnad sassis.

Pikkade lausete mõistmise häire

Sõnaline reministsents (2 tunni järel mälu parem)

Optiko-mnestiline: sõnal puudub visuaalne vaste. TO tertsiaarsed väljad (21 ja 37 alaosad, 20). Vajalik, et luua seos kuuldavate ja nähtavate asjade vahel.

Tihti nime asemel funktsioon

Säilib tegevuste nimetamine

Aferentne- motoorne : kõnesüsteemi kinesteesia häire. TP tertsiaarsed väljad (40). Kaasatakse kogemus rääkimisest.

Literaalsed parafaasiad (vt eelnevalt)

Artikulatoorselt lähedaste häälikute eristamine (eriti kui artikulatoorne aparaat fikseeritud)

Kirjutamise häire

Semantiline afaasia: ruumilise ja kvasiruumilise kõne mõistmine. TP tertsiaarsed väljad (37, 39).

Tee ring risti alla; transitiivsed järeldused; Kolja lõi Petjat, kes sai haiget?

Tihti akalkuulia (arvus väljendatud ruumisuhe)
Eferentsed afaasiad:

Motoorne: kõne motoorse „meloodia“ häire. F sekundaarsed väljad (44, 45).

Kõne arusaamatu, säilib arusaamine

Kõne embolid, perseveratsioonid (eelneva tegevusprogrammi takerdumine, ei jõua järgmisesse)

Raskusastmed: silp – sõna – keeruline sõna

Kokutamine, kui perseveratsiooni näide, kuid pole kahjustus.

Dünaamiline afaasia: verbaalse mõtlemise häire. F tertsiaarsed väljad (9, 10, 46).

Arusaamine ja artikulatsioon normis

Raskusi tegusõnadega – seostatud jutuga (nii suuliselt kui kirjalikult)

Kõne sisult vaene

Voolavuse (fluency) häire
Ajukoore topograafiliselt progresseeruva integratsiooni teooria
Grigori I. Poljakov, „taasavastas“ E. Goldberg
Ajukoore primaarsete väljade funktsioon on kaasasündinud – info vastuvõtt või väljutamine; uudse õppimine eeldab aga paindlikkust, arengu potentsiaali ja mitte fikseeritud funktsiooni. Kuidas saab aju funktsionaalne organisatsioon olla nii universaalne ja samal ajal MITTE kaasasündinud funktsiooniga?

Primaarsete väljade funktsioon on fikseeritud, sekundaarsete vähem, ja tertsiaarsete oma praktiliselt mitte.

Tertsiaarsed väljad seostuvad funktsioonidega väga reeglipäraselt.

Tertsiaarsed väljad jaotuvad reaks väljadeks. „Nende väljade mikrostruktuuri eripärad nagu ka funktsionaalne tähendus, määratakse nende väljade topograafiliste suhetega tuumatsoonidega, mille vahel nad paiknevad.“ – st meeleinfo integreerimisel seotakse III väljas info, mis lähim vastavatele I väljadele.
Mis see tähendab?

• Meil on II bloki primaarsed väljad, P1, T1, O1
  
• Nende piirkondade vahele jäävad sekundaarsed ja tertsiaarsed väljad, mille tulevase funktsiooni määrab see, milliste primaarsete väljade vajel nad paiknevad.
  
• Näiteks P1 – P2 – PO3 – O2 – O1 teljel jaotuvad funktsioonid: taktiilne sensoorne – taktiilsed asjad – taktiilne-nähtav süntees – nägemisasjad – nägemissensoorne.
  
• Telgi on 3: P1-O1; P1-T1; T1-O1 + TPO
  
• Eraldi teljesüsteem on F1-F2-F3, siin 2 telge.
  

Teooriat tuleb täiendada . Praeguses vormis ei vasta see olulisele printsiibile – „Normaalselt toimivas ajus kirjeldatud kolm kooreväljade gruppi koos oma ümberlülitumiste ja seostega üksteise ning koorealuste analüsaatorite instantsidega töötavad keerukalt diferentseerunud tervikus.“
Seepärast lisame teooriasse:

Pikad ühendused II ja III bloki vahel

Pikad ühendused ajusagarate vahel
I II ja III
II III
O T
Miks afaasiad seostuvad ajukoorega just nii?: 1) Sensoorne T2; 2) Akustiko-mnestiline TO3/F; 3) Optiko-mnestiline TO3; 4) Aferentne motoorne TP3; 5) Semantiline TPO3; 6) Eferentne F2; 7) Dünaamiline F3
Aju süvastruktuuride roll psüühilises tegevuses
Kaks rolli: üldine ja spetsiifiline.
Üldine roll – üldise ärkveloleku kindlustamine. Eelkõige RF funktsioon. Tänu tasakaalustatusele (ülenev – alanev; erutav – pidurdav), on võimeline „kaitsma“ aju ülemäärase erutuse eest – näiteks generaliseerunud epilepsiahoo kulgemine : lokaalne erutus -> generaliseerunud erutus -> pidurdus pidurdavate süsteemide erutuse tõttu.
Spetsiifiline roll:

Sissetuleva info esmane töötlus

Info koondumine taalamusse

Orienteerumisreaktsioon (muutusele väliskeskkonnas)

Uudsusreaktsioon (uudsusele mäluga võrreldes)

Info valik käitumise alustamise märguandena (ülalt-alla töötluse realiseerimine )

Ajukoore selektiivne aktiveerimine – „mittespetsiifiliste“ struktuuride kahjustus võib viia spetsiifiliste neuropsühholoogiliste sündroomideni: nt valgeaine piiratud läbilõige.

Kaasasündinud motoorsed „ mustrid “

Motoorsete reaktsioonide vallandamine – basaalganglion pidurdab nii kaasasündinud kui õpitud liigutuste vallandamist.

Liigutuste vallandamine: koor jm sisend aktiveerib sabatuuma (Caudate), mis pidurdab musta substantsi (substantia Nigra, SNr), mistõttu liigutus „ärapidurdub“ -> detailid verte!

Tavaliselt must substants hoiab keskaju nelik -küngastiku toonilises pidurduses.

Sabatuuma aktiveerumisel (vastava sisendi peale) pidurdab musta substantsi -> liigutus.

Basaalganglionil on 2 rolli:

Liigutuste väljutamise pidurdamine ja vastava sisendi saabumisel vallandamine.

Ajukoores loodud liigutusprogrammide aktiivsena hoidmine.

* Häire korral basaalganglioni süsteemis:

Rikutakse liigutuste valikuprotsessi

Häirub õpitud (!) liigutuste sooritamine -> basaalganglion ise pole keeruka funktsiooniga, kuid ta on ajukoore keerukate funktsioonide toetamiseks vältimatult vajalik.

Instinktiivsed, kaasasündinud protsessid – tähelepanu, taju, mälu kaasasündinud vormid.

Somaatika – psüühika ühenduslüli.
Süvastruktuurid moodustavad samasuguseid süsteeme, nagu ajukoore erineva funktsiooniga piirkonnad -> pole olemas ka koorealuseid mälu, emotsioonide, agressiivsuse jne „keskusi“, on vaid struktuurid, mis vastavas funktsioonis on tingimata vajalikud.
Süvastruktuurid ise ei õpi, kuid nende roll võib seostuda kõige keerulisemate psüühilise tegevuse vormidega ajukoorega koostöös.
Ärkveloleku süsteem jaotub kaheks. Terve hulk kaasasündinud närvirakkude hulki, millest oleneb kaasasündinud liigutuste pagas . Ei kanna endas psüühilisi funktsioone, ei ole kesksed õppimiseks.
Frontaalsagara neuropsühholoogia
Erinevad mikrotasandid (anatoomia). F koor jaotub tsütoarhitektoonilisteks aladeks.
Erinevad koorepiirkonnad seostuvad väga spetsiifiliselt koorealuste struktuuridega, nt taalamusega, mis jaotunud tuumadeks, need omakorda seoses eri koorealadega.
Psüühiline akt: tõlgendab valguskiirte abil tulenevat infot piirjoontena.
Taalamuse üldised seosed F- koorega ; individuaalsed erinevused. Taalamuse väljund F- koorde on veelgi spetsiifilisem. F-koore väljund taalamusse on samuti spetsiifiline.
Anatoomilis-funktsionaalne jaotumine:

Väli 4 (motoorne):

Väljundid

Kortikospinaalne ja –bulbaarne (ajutüvi) -> õpitud ja kaasasündinud liigutuste seostamine .

Kahe(!)suunalised seosed post-tsentraalse piirkonnaga -> seos liigutustajuga. Osa motoorsest (väljundist) käsust ka sensoorsesse.

Sisend – väikeaju , basaalganglion, F eespoolne koor -> see väli ei programmeeri, pigem väljutab programmi.

Aktiivne – keha hoidmine lamamis asendist, kaasasündinud funktsioon.

Kolmandikus osas kattuvad.

Väli 6 (premotoorne):

Väljundid

Subkortikaalne ekstrapüramidaalne süsteem -> kaasasündinud liigutused.

Väli 4 -> motoorse programmi realiseerimine.

Sisend – väikeaju, basaalganglion, assotsiatiivne koor -> siin valmib programm.
Spetsiifiliste funktsioonidega sekundaarväljad:

Väljad 44, 45: kõne motoorsed mustrid.

Osa väljast 8 (FEF): silmaliigutused, kallutab pilku kontralateraalsele. Terve programm olemas, käivitada tohib aste-astmelt. (ntks ei tee ukse avamis liigutust enne ukseni jõudmist – muidu jooksed vastu ust).

preFrontaalne: aju kõige seoste rohkem ala, assotsiatiivne nii anatoomialt kui funktsioonilt. Ühenduste osas kõige rikkam.

Orbitaalne koor: limbilise süsteemi osa, seosed emotsioonidega. Silma koopa kohal. Emotsionaalsed protsessid.

Mediaalne koor: jaotub allosadeks:

Väli 4 motoorse piirkonna jätk (jala motoorika)

Supplementary motor area (SMA), väljad 6, 8 – jalaliigutused, kõnemotoorika.

Mediaalse koore sügavamad osad nt cingulus prk. on I funktsionaalse bloki funktsiooniga, seotud väga selektiivse aktivatsiooni ja pidurduse kontrolliga (ACG väljund liigutuskoorde ja seljaajusse; 2 suunalised seosed DL ja orbitaalse F-koorega; sisend taalamusest ja ajutüvest).

Olulisi funktsiooni häireid ei järgne, heal juhul ainult vahetult peale õnnetust, ning see kõik paraneb, taastub .
Neurotransmittersüsteemid:

Norepinefriin: ärkvelolek, autonoomse ja neuroendokriinse süsteemi regulatsioon

Neurofarmokome (ravimeid, nt antidepressandid ) võttes toimub lahunemine, süsteemil ei laste enam integreeruda. Afektiivseid seisundeid saab modelleerida. Subjektiivse kogemuse mõttes oluline. Sünapsid -> neuromediaatorite mõjutamine . Piirkonnad ei kattu kognitiivsete süsteemidega (ei saa mõjutada funktsiooni, mis ei ole kaasasündinud). Psühhofarmakom mõjutab bioloogilisi, mitte psüühilisi funktsioone.

GABA, AcCo, serotoniin jt

Dopamiin : väliste-seesmiste süsteemide relee , enesestimulatsioon
*Väike kahjustus virgatsaine anatoomilises „ keskuses “ võib anda olulisi koorefunktsioneerimise häireid.
*Virgatssüsteemid ei ole kognitsioonispetsiifilised. (F-)koor jaotub virgatsainete paigutuselt väga peenelt, kuid mitte funktsioonispetsiifiliselt. Virgatsainete jaotus ajukoores on lateraliseeritud.
Neuroloogiline uurimine:

Motoorsed funktsioonid – eelkõige halvatus, lihastoonuse muutused, vähem apraksiaid.

Afaasiad.

Ühepoolne tähelepanematus – nt ei näe ruumi osa, mis vasakul (patsutad vasakule õlale, hakkab õlga otsima ).

Frontaalse kontrolli kadumise tunnused (haarde-, imemis - jt refleksid, urineerimis ja roojamishäired jms).
NB! Neuroloogiline uurimine iseloomustab ainult 1/3 aju funktsiooni, mis sobib arstile , kuid mitte ( neuro )psühholoogile.
F-sagara funktsioonid

Neuroloogilised sümptomid

Üldised motoorse käitumise häired

F- orbital -> hüperaktiivsus, rahutus , impulsiivsus, eufooria = pseudopsühhopaatia

F convexa, RF jt -> apaatia , letargia , laiskus, initsiatiivitus = pseudodepressioon

Motoorne püsimatus – võimetus liigutust käigus hoida – vb tähelepanu häire? Programmi ei hoita piisavalt kaua aktiivsena, lõpetatakse poole pealt ära.

Apraksiad – häired võimes läbi viia liigutust säilinud primaarsete motoorsete oskuste ja läbiviidava akti mõistmisega.
*A. Luria järgi:

Kinesteetiline – P2 – „käsi nagu labidas“ – käe asendeid ei saa kontrollida, piisavalt täpselt liigutada. Puudub tagasiside.

Ruumiapraksia e apraktoagnoosia – PO3 – raskused liigutuste ja visuaalse ruumi koordineerimisel (nt riietumisel, voodi tegemisel). Kasutame nägemist rohkem kui mõtleme .

Kineetiline – F2 – „Kineetilise meloodia“ häire, so häire liigutuste kiiruses, sujuvuses, automaatsuses. Elementaarsed motoorsed perseveratsioonid. Häire programmiga. Ühe tegevusprogrammi takerdumine teise programmi. Ei näe vigu (enda tehtud).

Regulatoorne – F3 – häire sihipärases tegevuses, eriti seoses käitumise verbaalse regulatsiooniga. Nt küünal nagu sigaret, dissotsieerumine verbaalsest käsust ei märka vigu oma tegevuses.

Tähelepanu

Ärkveloleku tähelepanu – 1) somnolentne mutism – ei liigu, ei vasta; 2) coma vigil – jälgib, kuid ei reageeri.

Tähelepanu kitsamas mõttes – 1) triiviv tähelepanu – fikseerib hetkeks, kuid „vajub ära“; 2) hulkuv tähelepanu – nt deliirium; 3) teadvusliku, suunatud tähelepanu häire – nt trail making test 1-A-2-B-…

Ebanormaalne teadlikkus

Hoolimatus ehk anosodiaphoria – ükskõik, ei huvita.

Anosognosia 1 – haigusteadmatus – somatoparaphenia, halvatud jäseme mitteomamine – ei saa aru oma tegevusetusest, enda arust oskab ja tegi.

Anosognosia 2 – 1) Antoni sündroom – kortikaalse pimedusega haige arvab, et näeb (sagemini O prk kahjustus); 2) Misoplegia – ei salli haiget poolt.

Isiksus ja emotsioonid

Ajejõu ( drive ) langus – jõud, mis aktiveerib inimese impulsse.

Apaatia või pidurdamatus.

Enesekontrolli langus.

Hüpoteetilised seosed psühhiaatriliste haigustega: sotsiopaatia; elamuste otsimine (sotsiaalsete reeglite ignoreerimine); ekstraversioon (pidurdamatus) / introversioon (apaatia).

Sensoorsed/ tajufunktsioonid – F seotud aktiivse komponendiga tajus, st roll tajus kaudne – organiseerib taju, planeerib, võrdleb (TPO häire on „passiivne“).

Unilateraalne/ühepoolne tähelepanematus (TPO või FEF)

Antoni sündroom (vt ebanormaalne teadlikkus)

Balinti sündroom (tavaliselt PO bilater.) – pilgu fikseerimise häire + optiline ataksia + nägemistähelepanu langus.

Visuaalse otsimise ja skanneerimise häire.

Pilgu inertsus – simultaanagnoosia – Poppelreiteri pildid.

Visuaalruumilised võimed – häire tegevuste järjestamises, planeerimises, eriti uudsetes olukordades . Nt osa eristamine tervikust, joonistamine.

Keel ja kõne

Broca (motoorne eferentne) afaasia

Dünaamiline afaasia

Mutism, hüpo - või afoonia. SMA (kogu motoorse aktiivsuse alustamine?); äge Broca prk kahjustus (diastsiis?).

Düsartria – lõtv, spastiline, ataktiline (väikeaju), hüpokineetiline (parkinsonism), hüperkineesid ( Tourette sündroom).

Mälu – Tähelepanuga seos „unustab meelde tuletada“. Suureneb interferentsi mõju.

Kognitsioon tervikuna

Üks ja sama närvirakk võib osaleda mitmes erinevas funktsioonis.

Kui kõik aktiveeritud ajus (neuronid) – kas siis on inimene teadvusel? – EI.

F-sagara paradoks : teoreetiliselt olulise struktuuri suur kahjustus võib anda väikese kliinilise leiu. Põhjus – häirub ainult uudne ja keeruline. Omandamise ja säilitamise protsessi erinevus KOKKU: F-sagar on seotud eelkõige keerulise planeerimise ja tegevuse kontrolliga, e „eksekutiivsete“ funktsioonidega. Diagnoosimisel tulev arvestada, et paljud testid, eriti intelligentsi mõõtmise patareid , neid funktsioone ei mõõda!
Aju funktsionaalne asümmeetria

Loomadel nõrk – kui esineb, siis on harva populatsioonis ühesuunaline.

Inimese evolutsioonis

Australopithecus (2 milj. aastat tagasi) – tappis saaki parema käega.

Homo habilis (1,4-1,9 milj. a.t.) – Broca prk asümmeetriline (kolju sisepind ). Sisepind peegeldab sagarate jaotust jne – vb said juba kõnelda , kuidas kolju paikneb kaela suhtes, saab hinnata lõualuu kuju järgi jne.

Alampaleoliitikum (50-100 tuhat a.t.) – kasutas tööriistu parema käega.

Ülempaleoliitikum ( 8000 -35000 a.t.) – riided rohkem ühel (paremalt) poolt kulunud.

Asümmeetriad inimesel:

Anatoomilised – Planum temporale dx sin valgeainet; tsütoarhitektoonika modulaarsus dx seostada kaugemal olevate neuronite funktsioonidega jne. Rohkem hallainet – suurem võimalus seostada lähedal olevate neuronitega jne.

Elektrofüsioloogilised

Biokeemilised

Kliinilised – dominantne vs mittedominantne; verbaalne vs visuaal -ruumiline; abstraktne vs konkreetne.

Infotöötlusviisilt – analüüsiv (seriaalne) vs sünteesiv (holistlik).

Poolkerade koostöö:

Kõige keerulisem vaimne tegevus, s.o uue info omandamine ja loomine efektiivsem asümmeetriline funktsiooniga (!) poolkerade koostöös.

Näiteks loovus (uue ja väärtusliku produkti loomine) – olemasoleva info (sin) uudne kombineerimine (dex) järgneva resultaadi sobivuse analüüsi ja hinnanguga (sin). Sisaldab vältimatut, domineerivat analüütilist aspekti (kunstnikel jne).
Parema ajupoolkera funktsionaalse rolli avastamine
1961 a P. J. Vogeli kallosotoomia modifikatsioon epilepsia ravimiseks – võimaldas uurida isoleeritud ajupoolkerade funktsioneerimist. (Algul vähenesid hood, nende sagedus, pikkus.)

Katsete struktuur:

Stiimulite lateraliseeritud esitamine: tahhistoskoopia, dihhootiline test jne. (Ruumi pool keskjoonest vasakul vasakusse ajupoolkerasse jne).

Vastuse lateraliseerimine: vasaku-parema käe-jalaga, verbaalselt-mitteverbaalselt.

„Kimäärsed kujundid“ – ülekantav emotsionaalne aspekt.

Katsete tulemused – aju funktsioonid on lateraliseeritud, paremal poolkeral on oluline roll psüühilises tegevuses. See roll erineb kvalitatiivselt (?? – selle üle vaieldakse) vasakust. Väliselt sarnase ülesande saab lahendada erinevatel viisidel.
Poolkera
Funktsioon
Parem
Vasak
* nuusutamine
Parem sõõre
Vasak sõõre
* kuulmine
V + p kõrv
P + v kõrv
* nägemine
Vasak vaateväli
Parem vaateväli
* motoorika
Mittekõneline
kõneline
* kõne
Assotsiatiivselt omandatud? Harjumuslik?
Juhtiv
* keel
Nimisõnad (1-2 silpi), puudub lause
Juhtiv
* ruumitaju
Kujundlik
Verbaalne aeglane, piiratud
* tähelepanu
Väljapoole
Sissepoole
* töö põhimõte
Holistlik
Analüütiline

Kallosotoomia tagajärjed

Ei muutu isiksus, IQ.

Langeb üldine vaimne potentsiaal (NB! – IQ säilimisega!)

Häirub ajupoolkeradevaheline koostöö, eriti keeruliste [sic!] ja uudsete [sic!] ülesannete sooritamisel. Näiteks uudne kahekäeline tegevus, „võõra käe“ sündroom, objekti identiteedi ülekanne ühest poolkerast teise.

Vasak (keha-, ruumi-) pool iseseisvub kõnelisest juhtimisest: vasakpoolne anoomia , düspraksia (paraneb spontaanselt), düskalkuulia.

„Mitteverbaalsete“ funktsioonide häire: osa-terviku sobitamine, näo soo hindamine, kahe käega block design.

Tähelepanuhäire – eelkõige, kui on vaja tähelepanu rohkem kui ühele stiimulile korraga, sealjuures on häire suurem kui võrdlemine peaks toimuma ühe poolkera piires!

Mäluhäire – pole päris selge, kas ikka on.

Individuaalsed erinevused – tagajärjed varieeruvad ulatuslikult sõltuvuses vanusest, soost, IQ-st, haridustasemest, muu kahjustuse olemasolust, lokalisatsioonist ja suurusest.

„Kalloskeha paradoks“ – suur kahjustus annab väikese häire, kuigi struktuur võiks vähemalt teoreetiliselt, oluline olla. Seletus – häire tekib eelkõige kõige keerukamas inimese vaimses tegevuses – loovuses, mille hindamine, arvestades suurt „normaalset“ varieeruvust on problemaatiline.
Psüühiliste protsesside lokalisatsiooni dünaamika
Arengu käigus (nii lapsest täiskasvanuks kui täiskasvanu õppimisel) muutub psüühilise protsessi funktsionaalne süsteem. Seoses selle muutusega võib erinevatel arengutasanditel olevatel inimestel ühesugune häire tekkida erinevate ajupiirkondade kahjustusest ja ühe ning sama ajupiirkonna kahjustus viia erinevate tagajärgedeni.
Lokalisatsiooni dünaamika evolutsioonis:
Ajupoolkerade absoluutne suurus evolutsioonis pole üheselt seotud vaimse arenguga. Aju on evolutsioonis muutunud ebaühtlaselt, mõned piirkonnad suurenenud ja eristunud rohkem kui teised.
Integreeritud fülogeneesi teooria: evolutsioonis aju maht suureneb ebaühtlaselt. Aju osa suhtelise suuruse määrab morfofunktsionaalne seos. Ebaproportsionaalselt suureks on kasvanud kaks süsteemi: 1) keeruliste kognitiivsete funktsioonidega seotud piirkonnad – neocortex (eelkõige ajukoore tertsiaarsed tsoonid teises aju funktsionaalses blokis), mõhnkeha jt. ; 2) peenmotoorikaga seotud piirkonnad – neocortex (eelkõige kolmas funktsionaalne blokk), basaalganglion, sunstantia nigra jt.
On põhjust arvata, et nende süsteemide arengut kontrollivad erinevad geneetilised mehhanismid (1* Alzheimeri tõbi, Picki tõbi; 2* Parkinsonism, Huntingtoni chorea).
Kokku – ebaühtlane aju evolutsioon osutab, et funktsionaalsed süsteemid ehituvad ümber. Muidu peaks areng olema olnud „modulaarne“, st kvantitatiivne kasv ühtlaselt kõigis funktsioonides.
Kalloskeha evolutsioon ja anatoomia

Evolutsioonis on kalloskega kasvanud ebaproportsionaalselt.

Keskkond ühendab peamiselt sekundaarseid ja tertsiaarseid ajukoore välju . Inimesel ja vana maailma ahvidel puuduvad ühendused primaarsete (nägemis)väljade vahel kogu ontogeneesi ajal; primitiivsematel loomadel, näiteks kassidel , on nad varases ontogeneesis veel olemas.

Keskkonna ühendused on suuremad sümmeetrilise funktsiooniga ajupiirkondade vahel. Siin pole vastuolu progresseeruva lateralisatsiooni ideega, keerulised piirkonnad on alajaotusega sümmeetriline – asümmeetriline funktsioon, primaarsetel väljadel on ainult sümmeetrilise funktsiooniga piirkonnad.

Keskkond ühendab peamiselt (üle 80%) kõrgemaid ajukoore rakukihte (II ja III).

Erinevalt evolutsioonis vähemuutuvatest struktuuridest müeliniseerub keskkond hilja (umbes kümnendaks eluaastaks).
Järelikult – keskkond ühendab keerulisema funktsiooniga piirkondi (1, 2, 4, 5) ja on oluline ajupoolkeradevahelise funktsionaalse asümmeetria väljakujunemisel (3). Sobib integreeritud fülogeneesi teooriaga.
Aju ontogenees
Üsasiseses arengus järgib aju areng üldjoontes fülogeneesi – s.o biogeneetilist reeglit järgiv rekapitulatsioon.
Aju areng:
* Enne 20- rasedusnädalat – organogenees, neuronite tege ja migratsioon .
* 20. – 40. rasedusnädal – neuronite küpsemine, dendriitide ja sünapside areng, osaline neuronite elimineerimine.
Üsasisese kahjustava teguri toime aeg on seotud erinevate tagajärgedega:
* Üks ja sama kahjustav tegur võib erineval ajal viia erineva raskusega kahjustuseni: varane kahjustus seotud tervete struktuuride arengu rikkega, hilisem nende struktuuride osadega.
* Üks ja sama („difuusselt“) kahjustav tegur võib erineval ajal viia erineva lokalisatsiooniga kahjustuseni: kahjustuvad eelkõige hetkel küpsevad ja/või funktsionaalselt aktiivsed piirkonnad.
* Sünniks on enam-vähem küpsed subkortikaalsed struktuurid ja ajukoore primaarsed väljad.
Aju küpseb kolmes dimensioonis:
* Alt -> üles (kaelast üles ja alla). St I -> II -> III blokk.
* Paremalt -> vasakule
* Primaarsed -> sekundaarsed -> tertsiaarsed väljad.
Sünni järel ajukoore paksus muutub oluliselt. Ajukoor müeliniseerub kaua.
Ka aju areng ja küpsemine ontogeneesis ei vasta „modulaarsuse“ ideele, vaid viitab strukturaalsele reorganisatsioonile.
Funktsioonide dünaamilise lokalisatsiooni otsesed tunnused

Eksperimentaalsed

Mitteverbaalse, muusikalise info töötlus nihkub professionaalsetel muusikutel paremalt vasakule (dihhootiline test).

Teises keeles esitatud instruktsioon nihutab verbaalse info töötluse vasakult paremale (dihhootiline test Navajo indiaani lastega).

Algajatel lugejatel võib parem poolkera juhtida lugemist (lateraliseeritud tahhistoskoopiline esitus).

Kirjaoskamatute ja haritud inimeste võrdlevad uuringud: sama ülesande lahendamisega seostub erinevate ajupiirkondade aktiivsus.

Kliinilised I – varase ajukahjustuse tagajärjed

Parema ajupoolkera kahjustus annab lastel palju sagemini kõnehäire kui täiskasvanutel.

Vasaku ajupoolkera kahjustus annab lastel harvemini kõnehäire kui täiskasvanutel.

Frontaalsagara kahjustus täiskasvanul on väiksemate tagajärgedega kui lastel.

Kliinilised II – neuropsühholoogilise rehabilitatsiooni tagajärjed
Täiskasvanute ja laste erinevused ajukahjustuse korral

Ühe ja sama piirkonna kahjustus võib anda erineva tagajärje.

Erineva piirkonna kahjustus võib anda samasuguse tagajärje.
Seaduspärasid:

Ajukahjustuse tagajärjel häirub lastel rohkem funktsionaalse arengu mõttes lähima kõrgemal asuva keskuse (funktsiooni) töö, täiskasvanul – madalama. Planeerimise häire – hajameelsus. Osaline või täielik halvatus (verevarustusehäire). Kaasasündinud reflekside vallandamine uuesti. Võrreldes täiskasvanuga võib sama piirkonna kahjustus lastel anda nii kergemaid kui raskemaid tagajärgi.

Inimese psüühika on tervik, mitte osade summa, samade omadustega tervikuid võib saada erinevatest osadest. Üksiku elementaarfunktsiooni langus ei vii tingimata üldtaseme langusele. Näiteks kurtus pole piisav vaimse alaarengu tekkimiseks. Järelikult ajukahjustus ei ole tingimata „lootusetu“ olukord (õpiraskused jms). (Üks poiss ainult ühe ajupoolkeraga sai ülikooli ja oli ka 5 parima seas, nähtav oli ainult kerge parema käe halvatus – liigutused polnud perfektsed). Õpetamisega saab paremaks, progresseeruvaid saab edasi lükata. Vaimse arengu tulemusel suureneb ülesande erinevate lahendusviiside hulk. Mida rohkem on inimene õppinud , seda erinevam võib tal olla ühe ja sama ülesande lahendamise funktsionaalse süsteemi lokalisatsioon. (erinevad arvutamise strateegiad, mentaalse rotatsiooni ülasended). Kui üks lokalisatsioon saab kahjustada, võivad teised olla piisavad, et funktsiooni käigus hoida (peab erinevaid viise õppima).

Eriliselt inimomaste oskuste areng sõltub otseselt sotsiaalselt edasiantavast kultuuripärandist. Seetõttu lokaliseeruvad sama ülesande lahendamisel funktsionaalsed süsteemid erinevate kultuuritasandiga inimestel erinevalt. Madalama kultuuritasemega inimese funktsionaalsed süsteemid sarnanevad rohkem laste omaga. Sama lokalisatsiooniga kahjustuse tagajärjed sõltuvad kultuurist. *kultuur ei üle midagi konkreetset indiviidi kohta. Kambad , näiteks sotsiaalses suhtumises. Hoiakute, väärtuste teema esiplaanil. Kõik ühtemoodi – ei tähenda, et kultuurist vaba. Kultuur – keeles kodeeritud informatsioon ja kogemused.
Sooliste erinevuste neurpsühholoogilisi aspekte

Individuaalsete erinevuste aluseks on nii sotsiaal-kultuurilised kui bioloogilised tegurid – nende interaktsioon.

Soolistest erinevustest tuuakse välja kolm:

Meestel on paremad matemaatilised ja visuaal-ruumilised võimed.

Naistel on paremad verbaalsed võimed.

Mehed on agressiivsemad.

Vahel osutatakse ka erinevustele sotsiaalselt kõrgelt väärtustatud valdkondades (tuntud kunstnikud , teadlased). Sellisel juhul püütakse tingimata näidata, et erinevuste aluseks on ühiskonna meestekesksus.

Sooliste erinevuste põhjustena käsitletakse õpikutes pigem/ainult sotsiaal-kultuurilisi tegureid. Kusjuures selgitamata, miks sotsiaal-kultuurilised erinevused ise tekkinud on. – taandub ajaloole.
Bioloogilis-neuropsühholoogilised erinevused:

Naistel on ajupoolkeradevaheline funktsionaalne asümmeetria väiksem. See on ühene leid erinevates uuringutes.

Lateraliseeritud ajukahjustuse tagajärgedes (VIQ-PIQ suhe muutub vastavalt kahjustuse lateralisatsioonile).

Tervete inimeste tahhistoskoopilisel uurimisel .

Elektrofüsioloogilisel uurimisel.

Menstruatsioonitsükkel mõjutab (neuropsühholoogiliste) testide sooritamist – naissuguhormoonide aktiivsuse madalseisus on naiste visuaal-ruumiliste ülesannete soorituse tase lähedasem meestele, kuigi ikkagi kehvem.

Geograafia tundmise testis sugu x käelisus interaktsioon: Mdex = Msin > Nsin > Ndex

Visuaalruumiliste ülesannete lahendamisel on kultuurid erinevad, soolised erinevused (M > N) aga mitte.

Soolised psühholoogilised erinevused avalduvad lastel – kuigi vähem. Seostub aju küpsemise ja progresseeruva lateralisatsiooniga, ja mitte tingimata kultuuri-keskkonna mõjuga.

Anatoomiliselt: aju „sugu“ saab eristada kuni 90% täpsusega, hulk erinevusi, meid huvitavaid: meestel suurem aju, ajupoolkerades rohkem valgeainet ja vähem ajukoort, hulk lateraliseeritud erinevusi nii hall- kui valgeaine jaotuses, Corpus Callosumi efektiivsus väiksem, meeste keelepiirkondade valgeaine ühenduvus suurem vasakul (rohkem lateraliseeritud). * kaasasündinud Parkinson, kuid avaldub alles 60selt (pole informatiivne). Rasvumisel ntks muutub randme ümbermõõt suhteliselt vähe.
Miks on mehed üldiselt targemad?
Võimalikud psüühiliste erinevuste põhjused:

Sotsiaalsed: hoiakud, traditsioonilised käitumismustrid jne – jääb seletamata erinevuste seos menstruatsioonitsükliga, avaldumine lastel.

Hormonaalsed mõjud

Menstruatsioonitsükkel

Üsasisene suguhormoonide mõju aju arengule

Anatoomilised: aju on erineva organisatsiooniga.
Uus katse: miks on mehed üldiselt targemad? – Mehed polegi üldiselt targemad!
Nii mehi kui naisi igal soorituse tasemel. Grupierinevuste teooriad toetuvad testide keskmistele. Poisid/mehed on üleesindatud äärmuslikult kõrge soorituse grupis .
Meil on vaja teooriat äärmusliku grupi soolise jaotuvuse kohta, mitte üldist sooerinevuste teooriat. Peame arvestama, et ka igasugused muud leitud soolised erinevused on reeglina sooliselt kattuvate jaotustega ja kindlasti soogrupi sisese suure varieeruvusega. Uuringutes leitud neuropsühholoogilised erinevused võivad osutada teguritele, mis eristavad äärmusrühma mehi mitte ainult naistest vaid ka ülejäänud meestest.
Milline võib olla soolise äärmuse kujunemist toetav mehhanism ? Suguhormoonid (ajus on piirkondi, kus on vastavad retseptorid ja kus pole, sugu eristuv ajus pigem piirkondades, kus ka hormooniretseptorid) + muud tegurid. Ajupoolkerade ja nende ühenduste erinevused. Erinevused ajupoolkerade bioloogilises asümmeetrias. Erinevate infotüütlusmehhanismide konflikt või selle puudumine. „Verbaalsete“ ja „visuaalruumiliste“ funktsioonide interferents või selle puudumine. Üks (kultuuri tõttu verbaalne) saab ülekaalu või arenevad mõlemad. Erinevused loovuses, mis toetub erinevate infotöötlusmehhanismide sünteesile.
Selline asjade käik saab olla aluseks meeste suuremale esindatusele tipp-intellektuaalide seas, mis eristab aga mehi omavahel? Igasugused muud aju ja keskkonna erinevused.
Ajukahjustusest paranemine
Ajukahjustuse tekkimisel sõltub funktsioonihäire raskus paljudest teguritest. Näiteks ühemomentsus – pikaajalisus; närvisüsteemi küpsusaste; kahjustuse lokalisatsioon – mõne piirkonna kahjustus tapab ntks kohe (I blokk); kahjustuse suurus – oleneb asukohast; kahjustuseelne funktsioneerimise tase, varasem kogemus (mida rohkem ennem, seda parem ka pärast); sugu (targem olla mees, sest mees sureb ära, naine elab puuetega); emotsionaalne seisund.
Ajukahjustusest paranemiseks on kaks vastasmõjus mehhanismide gruppi:

Bioloogilised mehhanismid

Kadunud funktsiooni taastumine samas kohas, endisel kujul

Kollateraalne innervatsioon; Läbilõigatud aksonite taastumine; Denervatsiooni hüpersensitiivsus; „Vaiksed“ sünapsid; Dendriitide arborisatsioon; Üsasisese raku „tapmise“ vähenemine.

Pidurduse taandumine

Diastsiis; Ajuturse vähenemine – takistab närviimpulsside ülekannet.
Neid mehhanisme võib mingil määral medikamentidega toetada, kuid see ei aita oluliselt kaasa kaotatud funktsioonihäire vähenemisele, kuna ravimite toimemehhanismid ei ole psüühilise protsessi spetsiifilised .

„Kultuurilised“ mehhanismid, s.o NPs rehabilitatsioon : eripedagoogika

Arenguliselt on aju struktuur ja sotsiaalne keskkond vastastikku kohanenud -> mida suurem kahjustus, seda rohkem sõltub funktsiooni taastumine „ tehis “keskkonnast.

NP rehabilitatsioon toetub säilinud funktsioonidele, et nende vahendusel luua uusi ülesannete lahendamise viise. Lastel tuleb toetuda nii säilinud võimetele kui säilinud potentsiaalile. Potentsiaali on raske hinnata/mõõta aju küpsusetusse tõttu.
Pidurdusprotsessid aju funktsioneerimises
Dünaamika iseloomustab nii arengut fülo- ja ontogeneesis kui ka aju tööd reaalajas.
Pidurduse mõiste ilmus psühholoogiasse ja füsioloogiasse 19.saj algul: inhibitsioon on organi või funktsiooni tegevuse takistamine teise organi või funktsiooni poolt. Sealjuures vastavate funktsioonide elluviimise võime säilib ja võib manifesteeruda niipea kui piirav jõud eemaldatakse.
Pidurduse mõistet on kasutatud väga erinevate nähtuste seletamiseks: füsioloogilised protsessid ajus, reflekside avaldumine, teadvus ja tahe , hüpnoos, ka vaimuhaigused. Seega tuleb alati täpsustada, mis mõttes pidurdusest räägitakse.

Kolm pidurdusele osutavat faktide gruppi

Aju lisakahjustusel võib ajukahjustuse tagajärjel kadunud funktsioon taastuda

Sprague: kassidel ühepoolne OT neocortexi eemaldamine -> täielik kontralateraalne hemianoopia (nn „kortikaalne pimedus“). Nägemine taastub, kui kassil eemaldada koorekahjustusele kontralateraalne colliculus superior. Koorekahjustusele ipsilateraalne colliculus superior vabaneb sel juhul pidurdusest.

Ahvidel on teatud ülesannete sooritamise tase ja ajukoore kahjustuse suurus negatiivses korrelatsioonis. Samasuguseid tulemusi saadud kassidel.

„Korrektiivne neurokirurgia“ – nt Parkinsonismi ravi, hemisferektoomia

Mõni funktsioon võib ajukahjustuse tagajärjel paraneda

Ajukahjustusega ( transitoorne globaalne amneesia ) haige õppis paarisassotsiatsioone (kuulus nimi – ebatavaline tegevus) kiiremini kui terved .

Traumaatilise ajukahjustusega inimesed, lühimälu keskmiselt langenud või „muutuseta“. Kõiki sõnu saab omavahel siduda, seostamatuid pole. Tegelikult „muutuseta“ (mittesõnade meenutamine) testi soorituses TBI grupis 3 rühma: langenud, muutuseta, tõusnud. *Kahjustusega suutsid rohkem meelde jätta, kui terved. Inimesed ignoreerivad irrelevantset sündmust/infot.

Funktsiooni ülenormaalne paranemine on võimalik, kui:

Kahjustus ei ole liiga suur.

Kahjustus on piirkondades, mis otseselt vastava funktsiooniga ei tegele.

On rohkem seotud lihtsamate aju/psüühiliste funktsioonidega (keerulised funktsioonid on süsteemse ehitusega).

Ühtede funktsioonide paranemine on seotud teiste funktsioonide halvenemisega.

Pidurduse kognitiivsed tunnused ja nende seos ajukahjustusega

Lühimälu ülesannete soorituses – nagu igasuguses järjestatud tegevuses – pidurdatakse erinevate mehhanismidega tegevused/informatsioon, mis järjestusse ei kuulu, on juba läbi viidud , on vaja läbi viia hiljem.

Näiteks homogeense interferentsi katse: sonariga (4) -> kordus -> teine rida -> kordus -> millised sõnad olid esimeses reas? -> õiged, valed teisest reast , muud valed, kordused.

Pidurdusprotsessid normaalses vaimses tegevuses

Inhibitsioon on vanusega U-kujulises seoses: tugevneb vanuses 4-25 aastat, oluliselt ei muutu 25-45, seejärel hakkab jälle nõrgenema. Nt vanurite kõrgenenud hajameelsus, häiritud selektiivne tähelepanu, kõrvaliste mõtete pidurdamatus.

Vananemisega seotud inhibitsiooni nõrgenemine on mõjutatav eluviisiga – näiteks füüsilise südame-veresoonkonna koormusega.

Pidurdusprotsessid ja aju struktuurid

Kõige olulisem pidurdav süsteem on III blokk (F sagar).

Hüpoksia , alkoholi intoksikatsioon, otseselt F kahjustus on seotud eelkõige pidurduse häirega.

Planeerimine sisaldav vajalike käitumisprogrammide loomise kõrval ka mittevajalike pidurdamise.

Küpseb suhteliselt hilja (seos vanusega).

Pidurdusprotsesside tugevus lateraliseeritud

Vasak poolkera on tugevam pidurdaja.