Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine (0)

Tallinna Ülikool - Geograafia - Globaliseeruv maailm

5 VÄGA HEA

Terminite „globaliseerumine“ ja „ globaalprobleemid “ tekkimine ja kujunemine
Esmakordselt tarvitati sõna 17.sajandi lõpus, protsessi tähenduses inglise keeles 1950.aastate teisel poolel. 68.aasta Rooma Klubi raportitega hakati mõistet rohkem teadvustama ja defineerima kui uut ajastut , millega kaasnevad uut tüüpi probleemid. 80ndatel levis globaliseerumise termin massimeedias, millega tähistati paljudes eri riikides toimivate ettevõtete turgude ühtesulamist. 1990ndatel sai globaliseerumisest trendisõna: seotud Aasia Tiigrite järsu esilekerkimise ka 3.maailma mõiste teisenemisega, samuti II maailma e kommunistliku bloki kokkuvarisemisega, mille kaudu tekkis arvamus, nagu hakkaks nüüd kogu maailm sarnase majandus-ja väärtusruumi poole liikuma. Globaalprobleeme viimasel kümnendil väga ei käsitletud , sest üldine suhtumine ülemaailmastumisesse oli positiivne; suhtumine hakkas uuesti tekkima 21.sajandi alguses seoses nt kaksiktornide rünnakuga. Eestikeelsed üleilmastumine ja ülemaailmastumine tulid käibele 21.sajandi alguses.

Globaliseerumise mõiste erinevad tõlgendused.
Globaliseerumise mõistet kasutatakse eri kontekstides väga erinevalt, see on korraga seisund, nähtus, faas, ideoloogia, diskursus ning eri määratlused näitavad erinevaid väärtuseid ja huvisid, mida globaliseerumisele omistatakse . Üleilmastumise pooldajad (globalistid) käsitlevad seda eelkõige majandusprotsessina, kriitikud kultuurilise protsessina. Jan Aart Scholte tõlgendab globaliseerumist kui uut sotsiaalset geograafiat, mis toob kaasa ülemaailmselt tihenenud sidemed inimeste vahel. Majandusloolased defineerivad seevastu aga kauba-, tööjõu- ja kapitaliturude riikidevahelise ühendamisena. Oluliseks on peetud ka rahvastikukasvu ja uut tüüpi majanduse tekkimist, mis tingib seniste hierarhiate kadumise, rahvusriigi kadumise ja võimude vaheliste lahknevuste kadumise. Globaliseerumise definitsiooni mõjutavat ka selle n-ö liikumapanev jõud: liberalistide arvates on globaliseerumise eelduseks inimeste loomulik tung parema elu poole, hegemoonilise stabiilsuse kontekstis on globaliseerumine domineeriva riigi positsiooni kinnistumine , marksistide arvates kodanluse leiutatud ekspluateerimismeetod ja postmodernistide arvates lääne ratsionaalse süsteemi loomulik laienemine.

Ajalooline ja rahvastikukeskne lähenemine üleilmastumisele.
Seotud demograafilise üleminekuga – üle-eelmisel sajandil dem.ülemineku läbi teinud P-Ameerika ja L-Euroopa asusid esmalt majandusliku heaolu suurenemise teele. Demograafilise ülemineku jooksul muutub ühiskondlik eluhoiak , teisenevad soorollid jms, osadeks on sündivuse ja suremuse langus, rahvastiku vananemine, ränne jne. 19.sajand oli lääne ränderevolutsiooni aeg, sel ajal emigreerusid valged Uude Maailma, maailmasõdade ajal ränne pidurdus, samuti aeglustus pärast sõdu rahvastiku vähenemise ja vananemise tõttu Euroopas, kui samal ajal on rändama hakanud n-ö Kolmas Maailm.

Üleilmastumise algus: erinevad tõlgendused.
Üldiselt peetakse globaliseerumist hiljuti alanud protsessiks ja võimalusi on palju. Näiteks: 1973.a naftašokile järgnenud neoliberaalse majanduspoliitika domineerimise algus, Aasia Tiigrite ülikiire areng 1970-80ndatel, kommunistliku bloki lagunemine , info-ja kommunikatsioonitehnoloogia leiutamise ja kasutamise algus. Ajalooliselt määratletakse varasemalt, vt järgmine punkt.

Üleilmastumise algus ajaloolisest ja rahvastikukesksest vaatepunktist.
Ajalooliselt määratletakse varasemalt, aga siingi erinevustega: maadeavastuste algus 15.sajandi lõpus, majanduslik ja poliitiline moderniseerumine Läänes 18-19 sajandil seoses demograafilise üleminekuga, maailma üldise majanduskasvu kiirenemisega, individualiseerimisega ja traditsioonidest lahtiütlemisega ning tehnoloogia arenguga: sotsiaalsed ja majanduslikud muutused koos. Sellest edasi, v.a maailmasõdade vahelisel ajal, rahvastiku ränne, kapitalide voog jm ainult suurenes (tormiline SKT suurenemine nt).

Üleilmastumise perioodid.
Ühesele arusaamale, et globaliseerumine algas 19.sajandi alguses, peab eelnema seda soodustanud muutuseid ning neid käsitletakse erinevalt. Etappideks on peetud nii küttimist ja korilust, selle üleminekut põllumajandusele, selle omakorda üleminekut tööstusühiskonda ja sealt digitaalühiskonda; Anthony Hopkinsi järgi on kuni 17.sajandini Euroopas kehtivaks peetud ka n-ö arhailist globaliseerumist, kus uut regiooni allutades hakati seal ka emamaa organisatsioone paljundama, ning sellele järgnenud protoglobaliseerumist, millega tulid kaasa arenenumad tehnoloogiad ja institutsioonid . Ka on üleilmastumist vaadeldud rahvusriigi kaudu: 19.sajandil kerkis üleilmastumise kandjaks rahvusriik , teisenemise käigus on rahvusriik alates 20.saj keskpaigast oma tähtsust hakanud kaotama. Robbie Robertsoni teooria kohaselt jaguneb globaliseerumine kolmeks perioodiks : pärast 1500.aastat regionaalkaubanduse globaliseerumine, pärast 1800.aastat industrialiseerimine ja pärast 1945.aastat. Samuti määratlus , kus olulisemateks pidepunktideks on 15.saj lõpp, II ms lõpp ja 1980ndad . 19.sajandi algusesse alguspunkti pannes järgmiselt: I faas 1820-1914, maailmasõdadevaheline deglobaliseerumine, II faas 1945-1973 ja sellele järgnenud neoliberalistlik faas, mis kestab ehk tänaseni; omaette piiritlus oleks võinu olla ka 1989-1990.aastates.

Üleilmastumise eeldused: tehnoloogia ja institutsioonid.
Kuni 15.sajandini oli tehnoloogia areng Euroopas väga vähene, eranditeks Rooma riigi areng kuni 2.sajandini ja lagunemiseni 5.sajandil, samuti Veneetsia laevaarsenali asutamine 12.sajandi alguses. Kõik muud uuendused olid peamiselt üle võetud Aasiast ja Araabiast ning kõrvutades Euroopat nt selleaegse Hiinaga , oli tegu mahajäänud agraarpiirkonnaga. Euroopas hakkas maadeavastustega esmalt tegelema Portugal , kaasates nt juute , sellele eelnesid ka tehnilised-geograafilised täiustused, arendati astronoomiat, konstrueeriti gloobus, erinevaid kaarte jne – teadus, tehnoloogia. Eelkõige areneski Euroopas tehnoloogiliselt esmakõike laevaehitus ja navigatsioon , mis sai maailmakaubanduse arengu eelduseks. Üsna arenenud olid Euroopas ka pangandus ja laenusüsteem, finants-ja maksusüsteemid olid efektiivsemad, riigi-ja erakapitalid olid paremini seotud. Humanistlik teadus, ülikoolide rajamine ja trükikunsti leiutamine .

Maailmaterviku avastamine.
Maailmaterviku stiihiline avastamine toimus juba üsna varakult ja oli tavaliselt materiaalse kasu suhtes motiveeritud: roomlased tundsid Siiditeed Hiinasse, merevaiguteed Baltikumi ja vürtsiteed Indiasse , samas puudusid nt kontaktid maiade kõrgtsivilisatsiooniga L-Ameerikas. Ka rahvastikuränded: sisserändajad Eesti aladele Kesk-Euroopast, Poola aladelt , Siberist; islami levik Araabia poolsaarel ja Vahemere ümbruses; Veneetsia juhtroll Euroopa majanduses aastatel 1000-1500, mil kaubeldi Hiina ja Indiaga Süüria ja Bütsantsi kaudu. Sellele järgnes Portugal, meretee Aasiasse otsimine, kuid murrang saabus Kolumbuse jõudmisega Ameerikasse, millest edasi omandasid hispaanlased ja portugallased suure osa Uuest Maailmast. Geograafilise silmaringi laiendamisele lisaks pakkusid uued alad ka mõistmist teiste kultuuride ja arusaamade kohta, näiteks ei suudetud varem mõista, et Euroopas kehtivad süsteemid, hierarhiad, mõõtühikud jms ei ole kõigile võrdselt arusaadavad, samuti põhjustasid Euroopast viidud haigused ( malaaria , kollapalavik) suured katastroofid ja tühimikud Ameerika põliselanike seas. Samal ajal avastati ka meretee Indiasse, 18.sajandil tõusis juhtriigiks SB, kaardistati Vaikse ookeani saared, avastati Austraalia , hõivati Kanada ja India; v.a Jaapan ja Hiina, oli suurem osa maailmast 19.sajandi alguseks avastatud ja ka jaotatud.

Majandusareng kuni 19. sajandini.
Majandusareng oli kuni 19.sajandini võrdselt võrdlemisi aeglane, aastani 1000 sissetulek inimese kohta praktiliselt ei kasvanud, hiljem suurenes rahvastikukasvu arvelt. Regioonidevahelised erinevused hakkasid kasvama II aastatuhande teisel poolel, suhteliselt kiiresti kasvas Lääne-Euroopa ja lääne siirderiikide majandus, põhjusteks tehnoloogiline edasiminek ja laiem kaubavahetus. Arengut takistas siiski mõnetised piirangud, maksud ja tollid , merkantilistlik majanduspoliitika 17-18.sajandil, samuti kaubanduse risk: kuna laevakaubandus oli seotud riskidega (põhjaminek, pikk aeg, röövimised), sai vedada ainult luksuskaupu või rikkaid inimesi. Majandus arenes ka orjakaubanduse toel. Majandusareng sai toimuda ka panganduse ja valuuta tekkimisel ja edenemisel: panganduse lõid 12.sajandil templirüütlid, 17.sajandi alguses loodi esimene hargmaine ettevõte Hollandi Ühinenud Ida-India kompanii. Üleilmastumist toetav majandusteooria hakkas tekkima 18.saj keskpaigus füsiokraatia näol, kus rõhutati kapitali ja tööjõu vaba liikumise vajadust. Murranguliseks osutusid Adam Smith ideed 1776.aastal, kus väideti, et omakasu ja vajadustele vastav vaba tootmine on majandusedu aluseks, nimetati seda loomuliku vabaduse süsteemiks.
10.Rahvastikuprotsessid traditsioonilistes ühiskondades.
Rahvastikukasv oli enne globaliseerumise algust väga väike, linnarahvastiku osakaal väike, keskmine oodatav eluiga madal ja aja jooksul need hüppeliselt ei suurenenud (nt Rooma riiki iseloomustavad näitajad 2.saj mitte oluliselt väiksemad Euroopast 14-15/17.sajandil). Küll kasvas Euroopas aastatel 1000-1500 rahvastik ülejäänud maailmast kiiremini, aastatel 0-1800 oli rahvaarv maailmas kasvanud 230 miljonilt 1 miljardile, suurima rahvaarvuga maa 1000-1500 oli India, teisel kohal Hiina, kes jõudis aastaks 1820 esikohale. Suurimad linnad olid Tokio, London ja Pariis.

Suuremad migratsioonilained 19. sajandi eel.
Ränne oli traditsioonilistes ühiskondades pigem vähene, oluline oli küll 7-8 mln aafriklase viimine Brasiiliasse ja Kariibi mere basseini maadesse. Vabatahtlikuna mindi Ameerikasse pigem vähe, kuigi peamine sisseränne USAsse ja Kanadasse algas 17.sajandil, minejad peamiselt noored mehed.
12.Intellektuaalne murrang 18. sajandil.
Euroopa intellektuaalses elus toimus 18.sajandil murrang valgustuse näol. See pani aluse inimeste suuremale haritusele, n-ö religioossest fatalismist vabanemisele, arenema hakkasid tehnoloogia, loodus-ja reaalteadused, meditsiin ja filosoofia, mis oli praktiline ja elulähedane ning eitas kiriklikke dogmasid, pakkudes selle asemele universaalset filosoofilist religiooni, mis pidi eri inimestel üksteisele vennalikult läheneda. Esile kerkisid ideed inimeste võrdsusest, vabadusest jne.
13.Rahvastikukasv eri regioonides 19. sajandil.
Rahvastikukasv on seotud demograafilise üleminekuga, s.t, et globaliseerumiseelses ühiskonnas oli sündimus ja suremus mõlemad kõrged ja rahvastikukasv seega aeglane. Esimesena hakkas rahvastik kasvama varase dem.üleminekuga Euroopas ja eurooplaste rände siirderiikides, Aasias ja Aafrikas algas üleminek hiljem ja seega kasv ka hiljem. Oli peamiselt põhjustatud esmalt suremuse langusest ja n-ö Lääne-Euroopa abiellumustüübi levikus, kus abielluti hiljem, jäädi tihedamini vallaliseks ning sealjuures ka ühiskondlikult aktsepteerituks. Sarnane üleminek hakkas Aasias ja Aafrikas toimuma alles 20.saj keskpaigus. Rahvastikuplahvatuse käigus võib kasv tõusta ka üle 3%-i (tav. 0,001%) aastas, sel ajal muutub kiirelt rahvaarvu edetabel ja on suur tõenäosus rahvastevaheliste konfliktide tekkeks.
14.Ränderevolutsioon ja selle põhjused.
Rände suurenemine on üks globaliseerumise eeldusi ja iseloomustajaid, ühtlustab see nii kultuuri kui ka väärtushinnanguid . Sisserände puhul kujuneb sihtriigis välja mingi kooselu vorm, olgu selleks siis rahvaste ühtesulamine e fusioon (Lõuna-Ameerika), liitumine e integratsioon (Eesti pagulased Rootsis) või segregatsioon, kus eri rahvad jäävad eraldatuks (LAU-s seadusjõu tõttu). Põhjused – majanduslik ebavõrdsus, migratsioonivõrgustike olemasolu, ligipääs infole, reisivõimaluste olemasolu, poliitilised põhjused, katastroofid jne. Neoklassikalise teooria kohaselt on peamine rändepõhjus paremate töö-, elu- ja palgatingimuste olemasolu kuskil mujal, neomarksistlik teooria rõhutab hoopis väljarännet kui ebavõrdsuse süvendamist maa ja linna vahel. Demograafilise teooria kohaselt on ränne pikaajaline ajalooline protsess, mis on seotud üldise moderniseerumisega ja et rahvastiku üleminek piiratud olekust (nt maalt) suuremale liikuvusele (linn, teised maad jne) on seotud rahvastikuarengu faasidega.
15.Peamised väljarändevood 19. sajandil.
19.sajandil suurenes ränne mitukümmend korda, peamiseks erinevuseks võrreldes eelnevate aegadega oli rände vabatahtlikumaks muutumine (vs orjandus). Suurim oli väljaränne I MS’ini Suurbritanniast (ja Iirimaalt), suur immigratsiooniriik oli ka Saksamaa. Prantsusmaalt, kus rahvastikuareng oli stabiilsem, rändas välja vähem inimesi. Mindi peamiselt USAsse? Ladina-Ameerika riikidesse, eelkõige Brasiiliasse algas massiline immigratsioon 19.saj lõpul, samal ajal hakkasid P-Ameerikasse emigreeruma Lõuna-Euroopa inimesed, mitte anglosaksi pärit rahvastik nagu varem. Peamiselt suurenes rände (ja sisemise rahv.plahvatuse) tõttu USA ja Ladina-Ameerika. 19.sajandil hakati koloniseerima ka Okeaania riike ja suuremas osas Austraaliat; Aafrika suunas suurenes huvi alates 1880ndatest. Eestlaste seas oli rände tipphetkeks 19.saj keskpaik , kui majandusstruktuur jäi rahvastikuarengule jalgu ning lahenduseks kujunes emigratsioon piirkondadesse, kuhu oli lihtne minna – Vene hõredama asustusega ja viljakamad sisekubermangud.
16.Üleilmastumist soodustavad tehnoloogiline arengud 19. sajandil.
Kõige olulisemad tehnoloogilised arengud, mis globaliseerumist soodustasid, olid transpordi-ja sidevaldkonnas. Parandati kanalite läbilaskvust, teede kvaliteeti, rajati palju uusi. Võimaldasid vedada rohkem kaupa, liikuda kiiremini. Revolutsiooniliseks osutus aurujõu kasutuselevõtt raudteel ja laevanduses , Inglismaal algas raudteeajastu 1820 ja sealt liiguti edasi USAsse, sealt omakorda raudteede rajamisega tervesse maailma (Eestis 1870) – raudtee võimaldas haarata suuri alasid ja elavdada turgu. Arenes ka veetransport, Languedoci kanal (Atlandist Vahemerre), Suessi kanal, Panama kanal. 1880ndatest laevaliinid Inglismaalt USAsse. Aurulaeva tõttu langes kandmise hind ja suurenes maht. Auto kasutuselevõtt – 19.saj lõpp, võimaldas individuaalset liikumist. Õhutransport – vendade Wright’ide lennuk 1903, võimaldas läbida pikki vahemaid veel kiiremini, kuigi sobis väiksema koguse transpordiks .
Uuendused infos ja teabelevikus: telegraafiaparaat 1837 USAs, veidi hiljem Euroopas, ühendas riike ja ka üle ookeani; telefon 19.saj II poolel, kuigi ei muutunud päris pikalt igamehe tarbeesemeks; traadita telegraaf , väärtuslik vahend meresõidul.
17.Põllumajanduse moderniseerimine ja tööstuspööre.
Olid kaks olulisimat muudatust esimesel globaliseerumisperioodil, käivitusid esmalt Euroopas ja lääne siirderiikides, kus rahvas oli uuendustele rohkem avatud. Järk-järgult oldi kaotatud nii pärisorjus kui ka põlisrendisüsteem, mh viidi Inglismaal läbi tarastamisprotsess, mis oli sotsiaalselt valuline, aga tööstusrevolutsiooni soodustav . Algas industrialiseerimine, seoses tööstuses ja põllumajanduses tehtud uuendustega kasvas ka toodangu maht ja sellega teenuste hulk. Edendas järsult globaliseerumist, vajas finantse ja aitas luua erinevaid finantssüsteeme, mis tahes-tahtmata viis ka vabakaubanduse ja konkurentsi olulisemale tekkele. Pani aluse ka glob .majandussüsteemile omastele kiirusele ja reorganiseerimisele, kuna uute vahendite ja võimaluste tekkel tuli enda tegevust ruttu kohandada, muidu oleks turg konkurendile kaotatud. Henry Fordi tootmisliin.
18.Majanduse liberaliseerimine 19. sajandil.
Kaubanduslepingute järk- järguline sõlmimine suurriikide vahel, 1786 .a SB ja Prantsusmaa vahel, kus mõlemad pidid eemaldama mingid kaubandustõkked, et ise ka kasu saada (vein vs sisseveotõkked). Saksamaal tolliliit al 1834.a, üldine majanduslik liberaliseeristrend eesotsas Inglismaaga, nt Oopiumisõjad, millega taodeldi lääneriikidele vabakaubanduslikku tegevust Hiinas, ka üldine Aasia turgude enda nõudmiste kohaselt hoidmine (madalad tollid, eksterritoriaalsed õigused välismaalastele). 1860.a Cobden-Chevalieri leping SB ja Prantsusmaa vahel, tühistati kaubanduskeelud, alandati tollitariife; mõjutas ka teisi Euroopa riike sarnaseid lepinguid tegema.
19. Majanduskasv ja regionaalse ebavõrdsuse süvenemine 19. sajandil.
Seoses 1870ndate majanduskriisiga kerkis taas üles arvamus, et vabakaubandus surub ühtesid riike teiste arvelt alla ja on seega ebavõrdsust soodustav. Põllumajandusuuendused, industrialiseerimine jne arendas majanduslikult hüppeliselt Euroopat ja lääneriike, samas kui käärid lääne ja teiste riikide vahel suurenesid, ca 4x, seda peamiselt järsu tööviljakuse tõusu tõttu läänes. Samas teisenesid ka eri regioonide osakaalud maailmamajanduses, järk-järgult kasvas varase dem.üleminekuga regioonide roll: kui I maailmastumisperioodi algul olid võimsamate majandustega Hiina ja India, siis 20.saj jõudsid SB ja Saksamaa ja USA (eriti hull kasv).
20.Välisinvesteeringud, hargmaised ettevõtted ja globaalsete firmamärkide kujunemine 19. sajandil.
Turumajanduse põhimõte on, et iga riigi viib majanduslikule edule koostöö teiste riikidega ehk kui iga riik toodab seda, milles on ta kõige võimekam, ja siis oma toodangut teiste riikidega vahetab , saades ise midagi kasulikku vastu, on see tulemuslikum kui iseüritamine. Industrialiseerimise käigus toimus järk-järguline spetsialiseerumine ja ekspordi-impordi suurenemine, kuigi ka ebavõrdselt, ehk siis Euroopa andis ikkagi suure osa maailma ekspordist (60%), olid teised piirkonnad tagasihoidlikumad. Välisinvesteeringute uksed avanesid eelkõige ind.revolutsiooni ja koloniseerimistegevuse tõttu, esialgu oli domineerivaks UK ning investeeriti oma või teise riigi valuutaga teise riiki. Investeeringuid toetasid ka väljaränne Euroopast ja keerulisemate finantsinstitutsioonide teke. Peamiselt investeeriti al 1870ndatest aastatest Briti impeeriumi osadesse, USAse ja Ladina-Ameerikasse ( raudteed , Suessi kanal); Eesti kontekstis invest . enne I ms’i ka Tallinnasse, mis oli plaanitud Vene sõjalaevastiku peamiseks tugipunktiks. Uue nähtusena hakkasid ettevõtted rajama tehaseid ka teistesse riikidesse, mitte ainult ei eksportinud oma kaupa, mis sai hargmaiste ettevõtete eelkäijaks: nt USA relvatootja Colt’i tehas SB’s, Saksa Siemens Venemaal, Jaapani Kikkomani toidutööstus USAs. Kujunesid ka globaalsed firmamärgid, nt Heinzi toidud, Campbelli supp al 1880ndatest, Coca - Cola , mis levis kiiresti Inglismaale , Kanadasse, Mehhikosse, Remingtoni kontorivarustus (kirjutusmasinad), Singeri õmblusmasinad: kaasa aitasid uued tehn. nipid , nagu nt külmutamine , konserveerimine, villimine , kui ka ilmselt hea reklaam , kindlus -ja kvaliteeditunde sisendamine tarbijasse.
21.Üleilmne koostöö 19. sajandil.
Töölisparteide ja ametiühingute teke alates 19.saj II pool – Marxi I internatsionaal ja II internatsionaal, mis püüdis tööliste liikumist kordineerida. Koondusid ka naisõiguste eest seisjad – sufražettide liikumine 19.saj keskpaigus, USAs valimisõigus Colorados 1869, Soomes 1906 nt. Üldiselt tegeleti solidaarsusliikumistega, panafrikanismi teke, rassiliste stereotüüpide murdumine jne. Koos rahvusvaheliste lepingutega suurenes ka järk-järgult globaalne õigusruum, ette võeti ühiseid konverentse, kus arvestati paljude osalejate huvidega (Berliini konv). Koostöö laienemine humanitaarküsimustes, ühine tegelemine epideemiatega (koolera), konverentsid jne, Punase Risti liikumine. Koostöö algus sidevaldkonnas, ülemaailmsed institutsioonid, jagatud telegraaf ja postiteenus, globaalsete standardite kehtestamine (nt Greenwichi aeg 1884.a saati). Hakati korraldama rahvusvahelisi suurnäituseid, modernseid olümpiamänge, üritus luua universaalset Esperanto keelt jne. Samas olid ettevõtmised siiski riikidevahelised, mitte ei hõlmanud kogu maailma: välja hakkasid kujunema tugevamad eraldi identiteedid, nt USA vastandumine Euroopa „vana maailma“ vastu.
22.Rassiliste stereotüüpide murenemine .
19.sajandil oli üldlevinud arvamus, et inimesi on võimalik rasside alusel paremuse järjekorda seada. Oli see seotud ka rahvastikuplahvatusega ja n-ö oma rahva eluruumi probleemiga, seega oli loomulik arvata, et oma eluruumi tohib laiendada n-ö madalama rahva ruumi arvelt, samuti et alama rahva ( neegrite ) tööd võib kasutada enda elujärje parandamiseks: seega oli rassismiga mugav USAs toimunut põhjendada. Samuti oli äärmiselt diskrimineeriv suhtumine naistesse, pidades neid mõtlemisvõimetuteks ja seetõttu orjaseisundis olevateks alamateks olenditeks. Seoses valgustuslike ideedega kõigi inimeste võrdsusest ja vabadusest hakkasid stereotüübid aeglaselt murenema, vabaneti n-ö ettemääratusest ja fatalismist ning kujunesid pigem materialistlik-ilmalikud mõtteviisid ( marksism , liberalism ), mis toetasid indiviidi väärtust ja pakkusid eneseteostusvõimalusi ka varem allasurututele.
23. Demokratiseerumine 19. sajandil: selle põhjused.
Demokraatia kui esimene universaalne valitsemisrežiim kujunes välja liberaalse ideoloogia alusel I maailmastumisperioodi ajal. Demokraatia oli omane kõige varasema dem.ülemineku läbi teinud ühiskondadele – USA, Šveits , Prantsusmaa – ja tugines tugevale kodanikkonnale, kes tundsid, et nende elukvaliteet sõltub neist endist. Hiljem lisandusid ka nt Austraalia, Belgia, Kanada, Norra jne. Põhjused peitusid kindlasti ka 19.sajandi suurtes edusammudes, mis jätsid laialdase mulje, et lõpuks on täielikult vabanetud mineviku alaealisusest ja et kättevõidetud tendents arengule haarab lõpuks kogu maailma, sest pakub oma võimalustega inimestele parimat heaolu (mugavus, majanduslikud tarbimisvõimalused, reisimine, söök , rahu, stabiilsus jne) ning ei usutud, et riigid oleks nõus demokraatlikust valitsemisest ja suhtlusest loobuma , sest see oleks kahjulik ja tagasiminekut soodustav kõigile.
24.I maailmasõja-järgne poliitiline korraldus.
I ms järgne Euroopa oli võrreldes sõjaeelse ajaga killustunum, Saksamaa ja Venemaa nõrgestunud ning iseseisvunud oli hulk riike, keda nähti maailmakaubanduse edendamisel takistustena. Edaspidi keskendus iga riik tugeva rahvusliku majanduse loomisele, soovides saavutada sõltumatust teistest; rahvusvahelised organisatsioonid , sh Rahvasteliit , polnud edukas ja puudusid ka rahvusvahelised abiprogrammid. Isolatsioonipoliitikat alustas ka USA, kuigi oleks maailma majandusliidrina võinud rohkem Euroopat aidata, kus tulenes riikide poliitilisest egoismist (nt Saksamaa sõnakas suutmatus reparatsioone tasuda ja teiste riikide üha tugevam nõudmine ) rahanduslik jätkuv ebastabiilsus , probleemid olid inflatsiooniga ja keskklassi ehk demokraatia edasiviija vähenemisega. Üldiselt olla vahetult I ms järel demokraatlike riikide arv suurenenud (Eesti, Soome jne), kuid autokraatlikud tendentsid suurenesid aja jooksul.
25.Suur Majanduskriis maailmastumise tagasilöögina.
Maailmasõjale järgnenud ajal toimus oluline globaalmajanduse struktuuri muutumine. Euroopa oli kriisis , seoses Saksamaa nõrkuse ja NSVL tekkega vähenes Euroopa üldine osalemine maailmakaubanduses ning USA, olles jäänud sõjast puutumata ning rekonstruktsioonilaenudega Euroopasse ja välisinvesteeringutega sai ta kiirelt maailmamajanduses juhtiva rolli. Maailmamajanduse funktsioonid jaotati ära New Yorki ja Londoni vahel. USA, kes järk-järgult laenumakseid vähendas ja ka impordipiiranguid tõstis, sattus põhilaenajarollist loobumisel seega ise kriisi, mis sai 29.aastal alguse New Yorgi aktsiaturu krahhist. Süvenes töötus , ind.riikides kuni 25%, alanesid toidu-ja tarbekaupade hinnad, tootmine vähenes, ekspordiriigid (sh Eesti) kannatasid. Ka taastumine käis eri riikides eri tempoga. Kriis oli ehtne näide maailmastumise tagasilöökidest: ei mindud globaliseerumise teed, vaid vastupidiselt tõsteti uuesti tolle ja takistati väliskaubandust, lootes sisetootmisega vähendada riigi tööpuudust. Samuti oli see otsekui reaktsioon maailmasõjale eelnenud tarbimishullustuse kasvule: aina suuremale nõudlusele vastav hindade kasv ja väärtpaberite ost pidi krahhiga lõppema.
26.Majanduskasv ja väliskaubandus kahe maailmasõja vahel.
Majanduskasv kahe ms’i vahel aeglustus, ühe inimese jõukus kasvas oluliselt vaid lääne siirderiikides, tõustes tunduvalt vähem kõigis teistes piirkondades. Veel suurema tagasimineku tegi aga väliskaubandus ja välisinvesteeringute osakaal, eriti tagasihoidlikud olid just senised glob.majanduse eestvedajad (väliskaubanduse maht tõusis aastatel 1913-50 ca 1%/a ehk sama palju kui enne glob.algust, vs 4%/a glob.ajal). Eriti oluliselt vähenes väliskaubandus majanduskriisi mõjul, varasemast enam hakati eksportima toorainet ja eelkõige naftat, mitte valmistoodangut nagu varem. Palju mõjutas ka USA isolatsioonipoliitika, kes vähendas investeeringuid ja keskendus riigisiseste probleemide lahendamisele, kuid probleemiks osutus pankade kokkuvarisemine , kes enam investeeringutest tulu ei saanud, see omakorda põhjustas töötuslaine ja majandus hakkas paranema alles sõjatellimuste tõttu 40ndal aastal.
27.Tehnika ja globaalsete institutsioonide edenemine kahe maailmasõja vahel.
Tehnoloogiline edenemine kahe ms vahel ei peatunud. Meditsiinis leiutati penitsilliin ja insuliin , transpordis arendati autot ja lennukit, mis individualiseerisid liikumist veelgi, tekkis ka õhupost. Sidetehnika arenes kiiresti, telefoniliinidega ühendati maailma suuremad linnad (kuigi ei jõudnud veel massidesse), ’25.aastal katsetati esmakordselt televisiooni. Väga populaarseks muutus raadio, esimene massülekanne tehti 1930.a Londonis kuningas George V kõnest; arenes ka kino ja helifilm, leiutati algne faksimasin.
Kujunesid institutsioonid, mis said hilisema globaliseerumise kandjateks. Edasi arenesid solidaarsust ja heaolu propageerivad institutsioonid, nt Garvey mustanahaliste elu edendamise assotsiatsioon , Aafrika kogukondade liit; rahutemaatika levitamisega tegeles Gandhi , loodi Laste Päästmisfond humanitaarabi osutamiseks, Interpol ja arenes Rahvasteliit. Äriringkonnad asutasid Maailma Kaubanduskoja, loodi ka teisi rahavoogude liigutamiseks mõeldud assotsiatsioone. Üldiselt peab aga rõhutama, et üleüldine koostöö ja massiteadvus arenes visalt , sest uuesti said juhtivaks rahvussisesed ja territoriaalsed identiteedid, süvenes taaskord rassism ja teised identiteedikonstruktsioonid ei toiminud (nt töölisliikumine).
28.Rahvastikuprotsessid kahe maailmasõja vahel
Lääne-ja Põhja-Euroopa olid I ms lõpuks dem.ülemineku läbinud ja seega kasvas rahvastik neis regioonides vähem kui enne. Rahvastiku kasvu vähenemisele andis tõuke ka sõjakaotused , eriti Venemaal ja Ida-Euroopas, samuti gripiepideemia pärast sõda, põhjustades 50 mln inimese surma. Aasias, Aafrikas ja L-Ameerikas oli rahvastik kiiresti kasvama hakanud, kuid tipp oli veel saabumata. Ränne jäi seega väheseks: kiire rahvaarvu kasvuga riikidest inimesed meelsasti välja ei rännanud, nagu oli juhtunud samas etapis olnud Euroopas, NSVL ’ist polnud võimalik legaalselt välja rännata; samuti kehtestati L-Euroopas ja siirderiikides (diskrimineerivad) immigratsioonipiirangud, nt USAsse ei pääsenud Euroopa juudid ega idaeurooplased, kuna kehtis rahvuslik- rassistlik arvamus, et „Ameerika peab jääma ameeriklastele“. Eestisse rändasid sisse peamiselt tsaariajal Venemaale läinud kohalikud, vähe rännati välja Austraaliasse, NSVL’i ja Ameerikasse.
29.Maailmastumisidee ja -praktika kriis 1930. aastatel.
Majandusideede valdkonnas süvenes kapitalismikriitika ja antiliberaalsed majandusvaated, sooviti kaitsta siseriiklikku majandust, riigistades kaevandusi, raudteesid ja elektrijaamasid, samuti kehtestades väliskaubanduspiiranguid, tolle ja tariife. Sooviti vähendada maade seotust maailmaturuga. Poliitilistes ideoloogiates süvenes demokraatiakriis, tekkisid totalitaarsed ja antiliberaalsed ideoloogiad: fašism ja kommunism . Kommunism oli sügavalt kapitalismikriitiline, kuid toetas ka äärmuslikku globaliseerumist, kujutades maailma ette lõpuks kommunistlikule korrale allutatud ühise ruumina. Maailmarevolutsiooni eelduseks pidi olema aga ühe riigi – NSVL’i – täielik eraldumine ja kommunistlikult täiustumine , mis andis omaette tõuke antiglobaliseerumiseks. Natsionaalsotsialism seevastu rõhutas ühe riigi ja rahva võimu ja üleolekut, mis pidi samuti lõpuks viima ühe rahvuse ja rassi domineerimisele maailmas, kuid nägi praktikas välja ikkagi ühe riigi eraldumisena ja vägivaldse süsteemi sisemise juurutamisena. Mõlemad mõtteviisid vastandusid individualiseerimisele ja võtsid ainest vanadest tugevatest institutsioonidest ja mõtetest ( sümboolika , juhikultus jne). Samuti süvenes ka teistes, demokraatlikes riikides rassism, nt Austraalias oli põliselanikel keelatud avalikes kohtades valgete seas liikuda, sama oli LAUs ja USAs (Klu Klux Klani populaarsus). Kasvas ka mittedemokraatlike riikide arv: 1920-1938 kasvas autoritaarsete süsteemide hulk 41-lt 53-ni.
30.II maailmasõja järgne üleilmastumine USA ideoloogilisel juhtimisel.
II ms järgnenud antiglobaalsetest protsessidest olulisim oli ilmselt Euroopa globaalsete suurriikide murenemine ja globaalse domineerimise lõppemine kolooniate iseseisvumise tõttu ja seda peamiselt vabatahtlikult. Mõjutatud said need eelkõige lääneliitlaste vabaduse ja demokraatia loosungitest. Samuti läks II maailmasõja järel nii majanduslik kui ka globaalpoliitiline juhtroll üle USAle, seda põhjustasid nii tugev majandus kui ka Euroopa kokkutõmbumine, mis andis USAle võimaluse oma meetoditega juhtrolli üle võtta, seda eelkõige kommunismi tõrjumise loosungi all. Seega sai oluliseks kommunismi ja kapitalistliku heaoluühiskonna vastasseis ning süvenes kahe üliriigi vastasseis, kus oli mh oluline oma võimu kehtestamine võimalikult paljudel territooriumitel ja n-ö sõprade ja vaenlaste riikide jaotumisel. Eesmärgiks sai arengumaade omale poolele meelitamine ja seda eelkõige USA poolelt rahakoti abil: uute alade enda poole võitmine oli eluliselt oluline, sest üks kaotus viivat edasi uutele kaotustele. Põhjendati seda nii julgeoleku tagamisega kui ka demokraatia levitamise ülla ideega. Loodi liite, läänes pigem vabatahtlikult, nt Ameerika Riikide Organisatsioon , NATO Kagu-Aasia Lepingu Organisatsioon, lõimumine toimus ka humanitaarvaldkonnas: Amnesty International, Greenpeace jne, mis kõik rõhusid ülemaailmsele ühtsusele.
31.Väike globaliseerumine Euroopas.
Riikidevahelistest vastasseisudest põhjustatud sõjast räsitud Euroopas tekkis idee kujundada ühendusi, mis vähendaksid rahvusriikide suveräänsust . Rahvasteliit ja ÜRO rahvusvahelised, suveräniteete liitvad ühendused . Idee, et vaid riikide tugevamal ühendamisel saab tulevikus Euroopasisese sõja ära hoida, samuti uskumus, et rahvusriik on oma aja ära elanud ja et saavutada maailmas suuremat kõlapinda, on vaja ühendust nii ideede kui ressursside tasandil, sarnaselt USA osariikidele ; rõhutati ka, et suurem turg võimaldab suuremat spetsialiseerumist ja kõrgemat tootmise taset, mis viib parema eluoluni. Lõimumist ja koostööd toetava organisatsioonina loodi 1948.a Euroopa Majanduskoostöö Organisatsioon, 49.aastal Euroopa Nõukogu, mille eesmärk oli esmajoones ühiste väärtushinnangute kujundamine, 51.aastal söe-ja teraseühendus L-Euroopa riikide vahel, mis kaotas piirangud tähtsate toorainetega kauplemisel. 57.aastal loodi Euroopa Majandusühendus , millega nähti ette tollide ja kogusekitsenduste järk-järguline vähendamine, samuti kohustati liikmeid viima läbi sarnast poliitikat transpordis, sotsiaalaladel ja lubama kapitali ja tööjõu vaba liikumist. Ühendus sõlmis suhteid ka endiste kolooniatega ning 72.-73.aastal astusid ühendusse mh Ühendkuningriik , Taani, Iirimaa , Norra.
32. II maailmasõja järgne globaalse majanduse taassünd.
1944. Bretton Woodsi kokkulepped – riigid sidusid oma raha USDga, see omakorda seotud kullaga – eesmärgiks stabiilsed vääringud (USA autoriteet). Loodi Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond, et soodustada Vaba Euroopa ülesehitamist. ’47 moodustati Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe soodustamaks rahvusvahelist kaubandust – 1995. loodud WTO eelkäija. USA huvides seekord ka Euroopa jalule aitamine – Marshalli plaaniga välistati kommunismi laienemine, sõjavõlgade tülid ja soodustati abisaanute omavahelist koostööd. Vääringud konverteeritavaks, dollar kui reaalne valuuta – globaalse kapitalituru taassünd. Organisatsioonid ka II ja III maailmas – ’49 idablokis Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, Araabia naftariikide ja Venezuela ’60. loodud Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon ( OPEC ). Hargmaisete ettevõtete ning rahvusvahelise kaubanduse kiire laienemine, kiirelt lülituvad globaalkaubandusse Euroopa- ja siirderiigid, aga ka Aasia. 60ndatel aktsiaturgude avamine tavakodanikele.
33.Tehnoloogiline edenemine 1945-1973.
Tehnoloogia arendamisele oli külma sõja kontekstis pandud väga suur rõhk. Leiutati raketid ja satelliiditehnoloogia, mille abil kujunes välja ülemaailmne töökindel kommunikatsioonisüsteem. Laiatarbekasutusse tuli televisioon , kujunesid globaalsed meediavõrgustikud, mis olid esialgu küll riigivõimude kontrolli all, olles seega võimelised inimeste meelsust suuresti mõjutama . Tekkis ka parema kvaliteediga ja suuremate võimalustega kaabeltelevisioon. USA kaitseministeeriumi ja teadlaste koostööna leiutati ka esialgne internetivõrk, kuigi tänapäevase arvuti eelkäija loodi juba II ms ajal Suurbritannias. Uuendused transpordis seisnesid eelkõige konteinertranspordi ja reisilennunduse tulekus, suurenes reisijate hulk ja kaupade kogus. Hüppeliselt arenes kosmosetehnika, reisid kuule ja kosmosesse, samuti energiatootmine ja põllumajandustõhusus (suured hüdroelektrijaamad, väetised ), meditsiinis (beebipillid). Lääne uuendustega võrreldes oli NSVL maha jäänud, püüdlused läänele järele jõuda seisnesid eelkõige tuumajõu ja kosmosetehnika arendamises, aga millega tulid kaasa ka kohati suured keskkonnareostused jms.
34.Majanduskasv 1945-1973.
1945.aastast alates toimunud majanduskasvu on peetud teiseks kuldajaks peale 19.sajandit. Maailma majanduskasv oli pidev ja kõrge, majanduskasv läänes oli ca 5%/a, majanduskasvus ühe inimese kohta oli esirinnas Lääne-Euroopa, mille tingis nii madal alguspunkt pärast sõda, tehnoloogilised uuendused kui ka efektiivne majanduspoliitika, eelkõige kiire lõimumine maailmamajandusse. Domineeris keinsinistlik mõtteviis ehk riigi- ja eraettevõtetest koosnev segamajandus : see pidi kaitsma kodanikke suurkorporatsioonide võimu eest ja pakkuma samas sotsiaalseid tagatisi ning võrdseid võimalusi. Enim domineeris see SB’s ja Skandinaavias, vähem võeti omaks Prantsusmaal, Itaalias ja Jaapanis . Peamiselt kasvas majandus aga inimkapitali arvelt, inimeste vanuseline ja arvuline koosseis oli väga soodne ja tööealist rahvast kõige rohkem, samuti oli kõrge inimteadmiste kvaliteet hariduse, kirjaoskuse ja teaduse arendamise tõttu. Maailma mastaabis kasvas hüppeliselt just Aasia riikide, eelkõige Jaapani majandus, SKT kasv oli kuni 8%/a. Eristusid ka riigid Lääne-Aasias, mis said rikkaks naftatööstuse olulisuse tõusu tõttu: AÜE, Saudi Araabia, Kuveit, Omaan , Iraan , Iraak jne. Aeglaseks jäi majanduskasv Hiinas, kuid üldiselt vähenesid maailma riikide SKT’de vahed eelkõige arenguriikide jõukamaks muutumise tõttu.
35.Demograafilise ülemineku maailmastumine.
Pärast II ms jõuti arusaamale, et demograafiline üleminek muutub globaalseks nähtuseks, jõudes lõpuks igasse regiooni, mitte ei kirjelda ainult lääne ühiskonda. Ladina-Ameerikas ning osas Aasias ja Aafrikas toimus järgnevatel kümnenditel rahvastikuplahvatus, mis tingis maailma rahvaarvu hüppelise suurenemise (ca 1,9%/a). Samuti kasvas lääneriikide rahvaarv, seda eelkõige konfliktide ja katastroofide puudumise tõttu. Rahvaarvu kasv arengumaades tekitas omajagu muret arenenud riikides, mille tulemusena hakati propageerima väiksemaid peresid ja rasestumisvastaseid vahendeid, mis saavutasid eesmärgi küll esmalt lääneriikides endis. Tekkis olukord, kus vaestes maades oli rahvastiku üleküllus, lääneriikides aga tööjõupuudus .
36.Migratsiooni taaselavnemine ja suunamuutus II maailmasõja järel.
II ms järel suurenes ränne eelkõige Läände põgenenud idaeurooplaste arvelt, samuti intensiivistus siseränne ja linnastumine ning kujunes välja tänapäevane asustussüsteem, paljud Euroopa suurlinnad olid sel ajal suurima rahvaarvuga ajaloos. Põgenikud idast tõid ka (ajutise) lahenduse tööjõupuuduse probleemile ning beebibuumi, taastetasandit ületav sündimus kestis L-Euroopas 70ndateni, Ida-ja Lõuna-Euroopas 10 a kauem. Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika rahvastik saavutas tänu kasvule suure väljarändepotentsiaali, sisseränne Euroopasse algas juba 1960ndatel ning nõnda oli Lääne-Euroopa muutunud väljarändepiirkonnast sisserändepiirkonnaks.
37.Globaalsete identiteetide edenemine 1945-1973.
Nii kapitalism , kommunism kui ka III maailm olid ideeliselt pühendunud rassilise ja soolise võrdsuse arendamisele, eri leerides vastandati kollektiivse tegutsemise ja vabaduse ning võrdsete võimaluse olulisust, millest peale jäi viimane e kapitalistlik idee. Vähenes klasside olulisus, masstarbimise tõttu tuli peale tarbimisstiili olulisus ja isiklikud materiaalsed valikud , mis ei sõltunud enam klassikultuurist. Vähenes rassism, võeti vastu diskrimineerimisvastaseid seaduseid, samuti rakendati rassismivastase ideoloogia ette holokausti hukkamõistmist. Seoses individualiseerimisega muutus ka sotsiokultuuriline käitumine, arenesid eri subkultuurid ja emantsipatsiooniliikumised (naised, homod, hipid ), toimus seksuaalrevolutsioon ja suurenes üleüldine liberaalsus enda ja teiste idenditeedi suhtes – ühiskond globaliseerus ka ühe riigi piires. Hüppeliselt suurenes ka haritud ja väärikat tööd tegevate inimeste hulk, seda ka teenindussektori laienemise arvelt. Samas ei olnud taoline identiteet omane mitte kõigile riikidele maailmas, vaid nii Aafrikas kui ka Aasias süvenes kohati siiski demokraatia kriis ja ei võetud omaks liberaalseid eluhoiakuid.
38.Rahvastikukasvu ebaühtlus viimasel 40 aastal.
Rahvastikukasv viimasel 40 aastal on toimunud valdavalt Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika rahvaarvu kasvamise arvelt, kus suremus on langenud ja sündivus enam-vähem languses. Rahvastikukasv maailmas üldiselt on siiski aeglustunud ja arvatavasti hakkab 21.saj teisel poolel langema . Lääne-Euroopa rahvaarvu väike kasv on tingitud peamiselt sisserändest, loomulik sündivus väheneb pidevalt, rahvastik vananeb ja seda suure tõenäosusega uue mentaliteedi tõttu, kus perest on olulisemaks saanud indiviidi heaolu ja eneseteostus . Oluliselt erineb sellest nt Aafrika rahvastikustruktuur, kus noorte osakaal ühiskonnas on suur, vanade osakaal see-eest väga väike ja tööealist elanikkonda napib.
39.Rände uus pööre viimasel üleilmastumisperioodil, selle põhjused.
Kolmandat üleilmastumisperioodi iseloomustab rände suurenemine Lääne-Euroopasse ja lääne siirderiikidesse, seda kohaliku tööjõu puudumise ja rahvastiku vananemise tõttu. Lääne-Euroopasse immigreerutakse eelkõige Ida-Euroopast ja Põhja-Aafrikast, Ameerikasse Mehhikost, Indiast , Hiinast, Filipiinidelt jne. Seda toetab ka kohati riikide poliitika: USAs on haritud tööjõu sissetoomiseks loodud green card’i süsteem. Kujunenud on seega suured välissündinute rahvastikurühmad, mis on kaasa toonud hulga uusi probleeme, mh teadmise, et immigrantide teine põlvkond ei ole sugugi lõimumisaltim kui esimene. Välismõjude taustal on muutunud riikide kultuuride ja väärtushinnangute koosseisud, erinevused on aga ohuks heaolule ja rahule, kuna võivad anda põhjust konfliktide tekkeks, suurenevad võõrandumine , kuritegevus ja etniliselt kirjudes piirkondades süveneb umbusaldus . Võõrtööjõu sissetoomine on aga efektiivseim lahendus vananevale ühiskonnale, kuigi arutatud on ka tööea pikendamist ja elustiili muutmise ideid, kuigi need leiavad vastuseisu . Probleeme tekitab immigratsiooni juures ka asjaolu, et vananevad ka immigrandid ning üha uute inimeste äratoomine arengumaadest tekitab sealset seisangut.
40.Rahvusriigi mõju langus.
Üksikisik saab üha enam tegutseda iseseisvalt ega vaja rahusriiki, mis teda vahendaks. Võimsad isikud, nt Bin- Laden , kelle järgijad tegutsevad riigist sõltumatult. Samuti on tugevnenud rahvusvahelised organisatsioonid, näiteks IMF, mis suunab riikide majandusi neile rahalist abi andes sissemaksjariikidele soovitud suunas, ka Eestit 90ndatel, seega manipuleerides rahvusriigi siseasju. Soodsama seisu saavutamiseks maailmaturul liituvad rahvusriigid globaalsete institutsioonidega ning tunnistavad sellega nende organisatsioonide osalist ülimust omaenese seadusandluse suhtes (nt WTO). ÜRO sanktsioonid. Kodanike umbusaldus/ teadmatus ebademokraatlike ja läbipaistmatute riigiüleste organisatsioonide suhtes.
41.Euroopa Liidu kujunemine ja tugevnemine.
Euroopa Liit on riikidevahelisest majandusorganisatsioonist tõusnud riigiüleseks režiimiks. Liit kujunes välja Euroopa Söe- ja Terasekoondise ning Euroopa Ühisturu moodustatud Euroopa Majandusühendusest.Liit loodi 1993 Maastrichti lepinguga, eesmärgiks euroopa turu integreerimine, majanduslik stabiilsus ja vahenduskulude vähendamine. Viimasel globaliseerumisperioodil on Euroopa Majandusühendus/EL tugevalt laienenud , 80ndatel Pürenee psle, 90ndatel Kreekasse ja Põhjamaadesse, 21. saj algul endisesse kommunistlikku blokki. Tähtis on ka riikidevaheline lõimumine – nt rahvusgruppide esinduste asendamine üleliiduliste parteiblokkidega ’79. aastal, ühisraha Euro propageerimine alates ’78ndast ja kasutuselevõtt sajandivahetuse paiku, Schengeni leping algselt 1995 Saksa ja Prantsuse vahel, hiljem laieneb . Liidul oma parlament , valitusus (E Komisjon ), kohus, keskpank , ühisraha, kaitse- ja välispoliitika . Ettekirjutused liikmesriikidele. Mõningad tagasilöögid, nt põhiseaduse tagasilükkamine, takistuseks riikide rahvustunnetus – siiski võimas riikideülene organisatsioon. EL kui väike globaliseerumine.
42.Tehnoloogia edenemine viimastel aastakümnetel .
Transport : Lennumasinate kiiruse, kandevõime , lennukauguse suurenemine 70ndatel tänu reaktiivmootorite täiustumisele. Konteinertransport 70ndatel– konteinermoodulid sobivad nii veoautodele, rongidele, laevadele kui lennukitele. Peamine areng siiski Info- ja Kommunikatsiooni- tehnoloogias (ITK) – kompuutrite ning võrkude tormiline levik ja areng ( 1971 Inteli mikrokiip ). 80ndatel arvutid odavamaks ning massidesse. 80ndatel USAs telefonivõrgud riigilt eraäridele – suurkorporatsioonide võimu algus. Interneti ülikiire levik ning universaliseerumine (pilt, heli, andmed, rahad , äri jne). Mobiiltelefonid (kõned) odavaks, videokõned, internetitelefonid. ITK algselt viljakas pind USA propagandale, hiljem aga ka vastaste koondumine . Globaalne televisioon, nii kaabel - kui satelliit - (satelliitide orbiidile saatmise odavnemine), nt CNNi saated 200 riigis. Tänu ITK arengule ka elektroonilised krediit - ja deebetkaardid; virtuaalsed väärtpaberibörsid aga ebastabiilsuse allikateks. Tugev mõju ka süveneval tarbimisühiskonnal.
43.Neoliberalistlik globaliseerimisideoloogia.
N-lib ideoloogia tõrjub riigi tähendust ning orienteerub üksikisikule, olles vastavuses ühiskonna individualiseerumisega. Idee kohaselt ei tohiks riik piirata resursside, sealhulgas tööjõu liikumist, kuna sellest tuleneb „loomulik“ kasu, vabadus ja rahu. 19. saj propageeris vabakaubandust suure tootmisvõimega Sbr, tappes nönda konkurentsivõimetud kohalikud ettevõtted (nüüd sellest kriitika ka neoliberalismi pihta). Neoliberalistide järgi tähendab globaliseerumine täielikult vaba turu rakendamist kogu maailmas, mis tooks kaasa hindade, kaubanduse, kapitali liberaliseerimise, vabalt liikuva tööjõu, rohelise revolutsiooni põllumajanduses, odava energia ja üldise jõukuse tõusu. Ortodoksne N-lib ideoloogia eeldab, et valitsus ei sekkuks suurkorporatsioonide monopolidesse. N-lib vastandub nii sotsialismile, fašismile kui keinesismile oma riikliku sekkumatuse taotluse poolest. Neoliberalistid näevad praegust globaliseerumist kui positiivset , progressiprotsessi, mis loob töökohti ja tõstab elatustaset kogu maailmas. Globaliseerumise kultuurilist sarnanemist N-lib ei rõhuta, kuid näeb seda pigem positiivsena. Enamik suuri lääneriike on 80ndatest omaks võtnud N-lib poliitika, eestvedajad on Bretton Woodsi organisatsioonid. N-lib’i toetavad eelkõige suurkorporatsioonid ja majandusühendused , seda suunitlust toetavad suured meediakorbid on N-lib’ile loonud „terve mõistuse“ imago. Neoliberalism kannab topeltmoraali – USA ja EL ei ole vabaturgu rakendanud põllumajandussaadustele, kuna sellega võidaksid vähem arenenud maad juhtivate riikide arvelt.
44.Neoliberalistliku poliitika kujunemine Euroopas ja USA-s.
’71 aastal loobus Nixoni administratsioon Bretton Woodsi kokkuleppe kohaselt dollareid kulla eest tagasi ostmast, kuna Vietnami sõda ja väliskoubanduse defitsiit seadsid ohtu USD stabiilsuse – see andis tõuke N-lib poliitika kujunemisele. B-W kullastandardi süsteemi lõppuga algas globaliseerumise III etapile omane ujuvate vahetuskursside ajajärk. ’73 kaotas kullastandardi Jaapan, 79’ Thatcheri Sbr. Interneti levides hakkas kasvama globaalne valuutabörs. ’73. aastal tõstis OPEC järsult naftahindu ning Araabia maad kuulutasid USAle ja Euroopa riikidele naftablokaadi Iisraeli toetamise eest Jom Kippuri sõjas. Lääneriikides tekkis hüperinflatsioonioht. Selle vältimiseks vähendati majanduspoliitikas poliitilist survet, vastutus viidi ministeeriumitelt pankadele. Uue, N-lib poliitika eestvedajateks olid Reagan , Thatcher , IMF ja Maailmapank, toetajateks individualiseerunud ning kasumiahned eurooplased. Reagan rakendas majanduslikku darwinismi – suurkorporatsioonide võim olevat lõppkokkuvõttes kasulik. N-lib poliitikat rakendades inflatsiooni aeglustati so eesmärk täideti, kuid varanduslik ebavõrdsus süvenes tugevalt.
45.Neoliberalismi võidukäik Ladina-Ameerikas, Ida-Euroopas ja Hiinas.
Ladina-Ameerika pmst boikoteeris B-W lepet , pidev inflatsioon . Majandus kasvas välislaenude toel, mida oli dollari inflatsiooni tingimustes kasulik võtta. 80ndate alguses hakkas aga dollari väärtus tõusma – Ladina-Ameerika riikidesse enam laenu ei antud, tõusvad tagasimaksed tingisid kokkuhoiuvajaduse. Samuti valitsesid mitmes riigis sotsiaalsed pinged ja korrumpeerunud valitsused. Tekkinud kriisi kasutasid ära IMF ja Maailmapank, pakkudes riikidele rahalist abi tingimusel, et selle abil ehitatakse üles neoliberaalne majandussüsteem ja -poliitika. Pealesurutud liberaalne poliitika hakkas küll välisinvesteeringuid tõmbama, kuid kohalikes ühiskondades tunnetatakse seda kui võõrast võimu – levinud on sotsialitlikud ja USA-vastased vaated.
Ida-Euroopas oli NL kokkuvarisemise järel majanduse liberaliseerimine väga järsk (endistest kommunistidest said tulihingelised kapitalistid). Nõukogude Liidus lõhkus Gorba käsumajanduse , kuid uut süsteemi ei ehitatud. Jeltsin lõi turumajanduse. Ebaõnnestunud üleminek vabaturumajandusele ja vastuseis kapitalismile põhjendab osaliselt Venemaa demokraatiaprobleeme. Eestit ja Rumeeniat tabas ümberorienteerumine veidi kergemalt, kuid siiski hullemini kui Nõukogude satelliitriike, kus oli osaliselt ka varem vabat turgu harrastatud või selle vastu vähemalt intellektuaalset huvi tuntud.
Hiina viis alates 70ndtest läbi mitmeid reforme, lubades osaliselt eraettevõtluse ja vabakaubanduse ning avades järk-järgult piire turistidele ning lubades kodanikke välismaale. Vaba turg aga süvendab autoritaarses Hiinas jõhkralt materiaalset ebavõrdsust, kuna varem oli riigi poolt haridus jm tagatud, kuid vaba turu tulek ei toonud kaasa kodaniku- ja inimõigusi, mis nt endises idablokis kunagist riiklikku sotsiaalabi asendama asus.
Üldiselt aga Ladina-Ameerika, Hiina ja Kommunistliku Bloki liberaalsele majanduspoliitikale suundumine kiirendas globaliseerumist märgatavalt, 80ndate lõppu - 90ndate algust on pakutud ka globaliseerumise (vahe)etapi piiriks .
46.Maailmakaubanduse ja rahvusvaheliste kapitalivoogude kasv viimastel aastakümnetel.
47.Hargmaiste ettevõtete arvukuse ja mõju kasv.
48.Maailma majanduskasv viimastel aastakümnetel eri regioonides: ebavõrdsuse kasv.
49.Liberaalse demokraatia levik ja globaalne teadvus.
50.Globaalprobleemide olemus.
51.Turvalisusprobleemid.
52.Sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse probleem.
53.Demokraatiaprobleemid.
54.Globaalsete keskkonnaprobleemide olemus.
Globaalne keskkonnaprobleem on inimtegevuse tagajärjel tekkinud laiaulatuslik negatiivne keskkonnamõju . Tavaliselt on sellised keskkonnakahjustused pöördumatud , ulatuslikud nii ajas kui ka ruumis ehk siis süvenevad ja neid on võimatu hinnata traditsiooniliste mõõdupuudega, kuna on kõik olemuslikult väga noored ja äsja tekkinud. Pidevalt paraneb küll inimeste teadmine keskkonna toimisest, kuid vanade tehnoloogiate kasutamise suurendamine või uute kasutuselevõtt tekitab ka probleeme juurde. Probleemide näiteid: kõrbestumine , metsade pindala vähenemine, elurikkuse vähenemine, puhta vee defitsiit jne. Suureneva rahvaarvu suurenevate vajaduste rahuldamiseks loodusvarade ekspluateerimise suurendamine ( kalastamine , fossiilkütuste tarbimine, energia tootmine, põllumaade kurnamine) süvendab probleeme veelgi. Inimeste tekitatud probleemide lahendus võiks seisneda inimestes endis, suurendades nt hariduse andmist, rahu tagamist, vaesuse vähendamist ja teadlikkuse tõstmist, kui ka minevikust hoiatavate näidete toomist, kus suurem osa tsivilisatsioonidele saatuslikuks saanud õnnetustest on toimunud inimeste endi hooletuse tõttu.
55.Keskkonnaõiguse esimesed sammud.
Keskkonnaprobleemide mõtestamine ja nende leevendamiseks regulatsioonide tegemine on keskkonnakaitse ja inimeste heaolu kohalt vaadatuna vajalik, piirkondlikke probleeme on üritatud reguleeride juba antiikmaailmas ja ka Napoleoni ajal, kui 1810.aastal anti välja keskkonnalubade väljastamise menetluse dekreet. Tööstusarengu negatiivsete mõjude tõttu alustati esmalt loodusressursside kasutamise reguleerimisega ehk tooraine tagamisega tööstusele, keskkonna pärast niivõrd mure ei tuntud. Teadlikum lähenemine globaalsetele keskkonnaprobleemidele sai alguse alates II ms’ist, kui ilmnesid probleemid väetis DDT’ga, samuti ilmus 62.aastal raamat „Hääletu kevad“, mis keskkonnaprobleemide võimalikest tulevikumõjudest rääkis ja väga populaarseks sai. Sellele järgnes suur hulk raamatuid ja artikleid, mis keskendusid murele meie planeedi tervise üle, üldiselt teravdusid tähelepanekud ja ühiskonna teadlikkus. 1972.aastal Rooma Klubi avaldatud raport loodusressursside ammendumise kohta andis samuti väga karmi sõnumi, mis hoiatas tsivilisatsiooni taandarengu eest. Alates sellest ajast on otsitud ka alternatiive praegusele käitumisele, kuid mis ometigi inimeste vajadusi rahuldaks. Ajalooliseks tähiseks on saanud aga 72.aastal Stockholmis toimunud keskkonnakonverents, pärast mida hakati vastu võtma keskkonnaalaseid õigusakte ja iga riigi siseselt keskkonna hoidmist kindlaks valdkonnaks muutma . Keskenduti majanduse muutmisele energiasäästlikumaks.
56.Globaalne etapp: säästva arengu kontseptsioon .
Keskkonnakaitse olulisust hakati globaalsel tasandil rõhutama 1980ndatel, pärast osoonikihi õhenemise teadvustamist. 1983.aastal moodustati ÜRO eestvedamisel Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjon ning 87.aastal valminud raportis sõnastati säästva arengu põhimõte: tänane heaolu kasv ei tohi toimuda tulevaste põlvede ja keskkonna arvelt, säästev areng üldiselt on selline, mis rahuldab praeguste inimeste, aga ka meie laste ja keskkonna vajadused. Säästva arengu kontseptsioon kujunes seejärel uueks dogmaks keskkonnakaitse ja maailmaarengu korraldamisel, samas on seda ka kritiseeritud: esiteks polevat võimalik järeltulevate põlvede vajadusi ette ennustada, samuti tähendab praeguse põlvkonna heaolu kestmine ikkagi ju tootmise suurenemist. Teema tekitas ka arutelu lääne ühiskonna väärtushinnangute üle ja eelduse, et majanduskasvu esmaseks pidav maailmakorraldus on sügavalt mehhanistlik ja patriarhaalne , mis üritab põlistada jätkuvalt seniseid süsteeme, mis on keskkonnaprobleemide esimene tekitaja . Samas suunas aga jätkati ning 92.aastal Rio de Janeiros korraldatud konverentsil võeti vastu mh Agenda 21, kllimamuutuste ja mitmekesisuse konventsioon , säästva metsanduse põhimõtted jne; lepiti kokku, et iga riik peab tegema tööd nii iseseisvalt kui ka koostöös teistega , et ülemaailmseid keskkonnaprotsesse reguleerida. Kokkuvõtet tehes selgus, et käegakatsutavaid tulemusi saavutatud ei oldud, ning jätkuvalt on põhiküsimuseks see, miks selgelt sõnastatud ja süvenevad probleemid peavoolu poliitikuid tegudele ikka sunni .
57.Säästliku arengutee probleemid.
Keskkonnaprobleemide üle peetakse väga palju konverentse, arutelusid, kirjutatakse raporteid ja raamatuid, tehakse kokkuleppeid ja peetakse foorumeid, aga käegakatsutavaid tulemusi on pigem vähe. Üks tõenäolisemaid põhjuseid, miks säätlik areng ei toimi, on läänes sajandeid juurutatud mõtteviis, mille kohaselt on ühiskonna ülimaks mõõdupuuks progress ja arengusuutlikkus ning et selle tagamiseks on loodus mõeldud inimese käsutamiseks. Sinna alla kuulub ka kristlik käsitlus , mille kohaselt on inimene kui jumala näo järgi loodud olend kõikvõimas kõigi alamate olendite ja eluvormide üle käsutamaks. Samuti on kritiseeritud inimese loomuomast soovi aina suurema heaolu ja mugavuse järele, kus ollakse iga võimalus varmas omaenda huvides ära kasutama, hoolimata järeltulevatest põlvedest. Samuti peetakse olulisi ressursse nagu puhas vesi, viljakas maa, õhk jne ühisomandiks ja seega peremehetuks, mille eest ei pea vastutama üksinda mitte keegi. Probleemiks on ka asjaolu, et kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ei ole mitmed juhtivad tööstusriigid aktsepteerinud ja ei pea seega ka sellest kinni pidama ; värvikaimaks näiteks USA, kes ei ole jätkuvalt nõus oma töötajaid ja majandust loodusele ohvriks tooma .
58.Ökoloogilise mõõdupuu otsinguil.
Laialdane arvamus, et inimkonna negatiivne mõju bioloogilistele protsessidele 20.sajandil on võimendunud, on tinginud vajaduse neid paremini kaardistada. Suurenenud on ka vajadus mõista inimtegevusest tingitud kiirete muutuste tagajärgi, mistõttu oleks vaja ka n-ö etteennustavaid programme ja süsteeme. Suurimate probleemidena võib praegu nimetada liikide massilist väljasuremist ja asjaolu, et inimeste tarbimine on oluliselt suurem nende enda osakaalust maailma mastaabis. Majanduses kehtivaid mõõdupuid (nt SKT, majanduskasv jne) ei saa aga keskkonnamõjude analüüsimiseks rakendada, sest ühe pügala tõus kokkuleppelisel mõõdupuul võib tingida laiemad ja suuremad muutused ökosüsteemides. Seega oleks vaja leida mingi reaalsetes, inimestele tuntavates väärtustes skaala, mis keskkonnakahjusid kirjeldaks. Üks võimalustest on ökoloogiline jalajälg , mis iseloomustab keskkonna kandevõime ja inimeste ressursikasutuse vahekorda mingil ajahetkel, võttes arvesse inimtegevuse eri aspekte (toidu, toodete ja energia tarbimine ühel territooriumil). Selle analüüsil on selgunud, et inimesed kulutavad ökoloogilisi ressursse keskkonna taastumisvõimest järjest kiiremini ja on mõistetav, et defitsiidi välistamiseks tuleb vähendada kas rahvaarvu või muuta elulaadi. Ökoloogilisest jalajäljest selgub ka, et jalajälje suurus on võrdeline piirkonna inimarenguindeksiga ehk mida arenenum piirkond, seda suurem jalajälg.
59.Keskkondlik lähenemine versus ühiskonnakeskne lähenemine.
Keskkonna pöördumatute probleemide vältimiseks peab mõistma, et inimkonna senine heaolu tõus ei saa senises tempos jätkuda, sest ühiskonna senisel viisil edasiarendamine viib mingil hetkel tsivilisatsiooni allakäiguni. Selleks, et ühiskond enam-vähem valutult püsiks, tuleks esmalt võtta ette järgmised sammud keskkonnaliikumises: maailmamajanduse lahtiühendamine fossiilkütustesõltuvusest, samuti rõhutama üldsotsiaalsel tasandil õiglust ja võrdsust ning kaitsta elurikkust, mis tagab ökosüsteemi toimimise. See kõik tähendab aga inimkonna praeguse elustiili ohverdamist: vähenema peab rahvaarv, alanema elukvaliteet ja kaduma mingid sotsiaalsed konstruktsioonid ja mõtteviisid, mis nt liigtarbimist õhutavad; olulisim on aga keskkonnaprobleemide mõtestamine ja sellega ideaalis kaasnev vabatahtlikkus muutustega kaasa minemiseks. Välja on pakutud ka rohelise diktatuuri ideed, mis on sunniviisiline tarbimise vähendamine uue plaanimajanduse kaudu ning mis arvestab kõigi vajadustega, aga ka jätkusuutlikkusest tulenevaid kitsendusi. Eelpool kirjeldatud heaolu vähendamise plaan ei saa suure tõenäosusega poliitika ja riikide tasandil teoks aga juba seepärast, et ebapopulaarset sõnumit kandvad poliitikud ei osutuks oma ideede elluviimiseks lihtsalt valituks. Üks võimalus oleks ka suuremahuline ja järsk investeering roheliste tehnoloogiate arengusse ja n-ö rohelisse turundusse.
60.Globaalprobleemide ajamõõde.
Globaalprobleemide, eriti keskkondlike puhul, on oluline mõista, et suurem osa neist on ajas süvenevad (puhta vee vähenemine, kõrbestumine, elurikkuse vähenemine vs invasiivsete liikide laiem levik) või siis stabiilselt jäävad (nt tuumajäätmete problemaatika). Viimane on seotud ka suutmatusega ette aimata sadade või tuhandete aastate pärast eksisteerivat olukorda: see, mis meie jaoks tundub praegu loogiline või hästi lahendatud , ei pruugi olla samamoodi enam tuleviku ühiskonnas, kes mõtestab asju teisiti.
61.Neoliberalistliku üleilmastumise alternatiivid.
Esialgse idealistliku globaliseerumisidee kohaselt pidi maailm n-ö valmiskujul nägema välja nagu suur USA või Kanada. Selline pilt pole küll kunagi teoks saanud ja globaliseerumine kui komplekssne nähtus kestab tänaseni. Seda eelkõige neoliberalistlikust suunast vaadatuna, mis on üha enam hakanud ilmutama oma negatiivseid omadusi: probleemiks on ebavõrdsus, finantssüsteem tegelikult haavatavus ja keskkonnaprobleemide süvenemine progressiivsest elusuunitlusest tingituna. Jan Aart Scholte on eristanud peamiselt kolme võimalikku alternatiivi: rejektsionistide arvates tuleks inimkonnal tagasi pöörduda rahvuslikule ja kohalikule elutasandile, kus inimesed saaksid uuesti üles ehitada ühtse, looduslikult tervikliku, turvalise ja iseennast majandava kogukonna ( endised sotsialistid ja kommunistid , usulahud). Teised kaks voolu eelistaks pigem mingit alternatiivset globaliseerumist, mitte tagasipöördumist: reformistid usuvad, et maailma globaliseerunuks jäämine on paratamatus , aga kapitalismi tuleks reformida, mh piirata suurkorporatsioonide tegevust, et suurendada demokraatiat, võrdsust ja vähendada ökoloogilisi kuritegusid , ja selle elluviimiseks näevad nad lahendusena mh globaalset parlamenti ja keskpanka, sest mõõdukat viisi globaalse kapitali käsitsemiseks ei suuda riigid leida. Kultuurile pööravad nad tähelepanu vähe. Kolmanda teooria (transformistlik) kohaselt võimaldab praegune tehnoloogia ehitada üles täiesti uue ühiskonna, kus saaks kapitalismi ja vägivalla asemele pakkuda midagi täiesti uut ja õiglast. On kõige revolutsioonilisem vaatenurk, vastandudes peavoolule ning tarvitades kohati ka vägivalda. Probleemiks on aga, et mitte ükski neist mõtteviisidest ei vasta õhtumaade väärtushinnangutele: transformism leiaks sümpaatiat väikeste friigigruppide seas, reformismi jaoks pole välja kujunenud veel globaalset identiteeti ja rejektsionism eeldaks sügavale ajalukku tagasi pöördumist ning meie ühiskonda praegusel ajal defineerima hakanud väärtuste eiramist.
62.Eesti rahvastikuprotsessid viimasel kahel sajandil.
19.sajandi alguses kehtis Eestis veel traditsiooniline rahvastiku taastetüüp: propageeritud olid pigem varajane ja kindel abiellumine , naine sünnitas tavaliselt 4-7 last, imikusuremus oli suur. Kuid oli üks esimesi piirkondi Euroopas, kus algas demograafiline üleminek – levis läänelik abielutüüp, mis kergitas abiellumisiga ja vähendas laste arvu, samuti kasvas vallaliste arv. Erandlik ka see, et rahvastik elas suures osas veel 19.saj lõpul maal, kuigi oli kirjaoskaja ja ka väljarännupotentsiaalikas, mis on tavaliselt omane linnastunud ühiskondadele. Intensiivne väljaränne 19.saj lõpp/20.saj algus: seoses rahvaarvu kasvuga ränne Vene sisekubermangudesse, Ingerimaale, Pihkvasse, ka Siberisse ja Kaukaasiasse ning Peterburi (suurim eesti elanikkonnaga linn peale Tallinna); 20.saj alguses Uus- Meremaale , Austraaliasse, Brasiiliasse. Pärast I ms’i demograafilise ülemineku tipp läbi saanud, osa rahvast rändas nt Lääne-Euroopasse, samas ränne vähenes ja iive hakkas langema (negatiivne esmakordselt ’29.aastal). Pärast II ms’i oli rahvaarv vähenenud sõjakannatuste tõttu, hävinud olid vähemusrahvused (põlisvenelased, rannarootslased jne), sündivus oli niikuinii väike; rahvaarvu-ja koostist hakkasid mõjutama slaavi päritolu sisserändajad eriti oluliselt ajavahemikus 1950-70, hiljem ka Kaug-Ida päritolu immigrandid: Eesti muutus suure läbirändesaldoga riigiks ja muutus siinsete elanike rahvuslik koosseis, aastal 2000 oli eestlasi Eesti rahvastikust ca 68%. Pärast iseseisvumist on eesti rahvaarv languses, oma osa oli nii Vene sõjaväelaste ja nende perede lahkumisel kui ka praegu süveneval kohalike inimeste töörändel läände (Soomes kalevipojaks), mida ei saa küll endiste mõõdupuude järgi mõõta. Rahvastik jätkuvalt vananeb sarnaselt ülejäänud läänele ning iive on stabiilselt negatiivne. Küsitav on immigrantide sissetoomise vajalikkus, sest kuigi võivad olla ajutine lahendus tööjõuprobleemile, toovad nad kaasa ka probleeme nii siin kui ka nende päris kodumaal.
63.Eesti majandusprotsessid viimasel kahel sajandil.
Euroopa kontekstis on Eestis alati olnud pigem madal majandustase. Mõjutatud on see olnud kehvast kliimast , sõdadest, epideemiatest ja rahvaarvu vähesusest, rahvas elatas end enda tööst ja põllumajandusest. Tsaaririigi kontekstis oli Eesti ala pigem jõukas, 20.saj alguses investeeriti Tallinnasse suuri summasid, rajati metalli-ja laevatööstuseid, aga kuna Vene impeeriumi väliskaubandus oli piiratud, tollid jne ning toodang oli planeeritud enda turule (ekspordiks ca 10%), muutusid Tallinna vabrikud pärast iseseisvumist peaaegu kasutuks, kuna ei vastanud Euroopa nõudlusele. Eesti majanduse suunitlus muutus radikaalselt, edaspidi läks 85% toodangust ekspordiks läände, enim eksporditi põllumajandussaaduseid, mune, võid jne, vähesel määral ka põlevkiviõli ja põlevkivindusega seotud tehnoloogiatest oldi huvitatud mh LAUs. Suuri sissetulekuid tõi ka salajane piiritusevedu Soome. Seoses deglobaliseerumisega 30ndatel pidi majandus võtma suuna jällegi siseturule, Pätsi režiimi ajal oli kaubanduslikku läbikäimist nt Saksamaaga. NSVL ajal suundus tootmine NSVL’i turule, toodeti toiduaineid jne; Eesti NSV oli teistest liiduvabariikidest ca 1,4x rikkam. Iseseisvumisajal liituti kiirelt kapitalistliku läänega, ettevõtlusmaastik on soodne ja välisinvesteeringuid meelitav, ettevõtte tegemine lihtne, edendatakse infotehnoloogilist-teaduslikku äritegevust; levinud on teiste riikide hargmaiste ettevõtete laienemine siia, Swedbank kuulub Rootsile, samuti paljud tootmisettevõtted. Hetkel ekspordib Eesti enim puitu ja elektrimasinaid, suurimad partnerid on Rootsi, Soome, Läti jne.
16

.DOCX Laadi alla originaalfail 16 lk · .docx · 30 allalaadimist

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #1

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #2

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #3

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #4

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #5

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #6

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #7

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #8

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #9

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #10

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #11

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #12

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #13

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #14

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #15

Üleilmastumise ja globaalprobleemide ajalooline kujunemine #16

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-03-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti

30 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

jootekolvike Õppematerjali autor

Nimetatud aine eksamiküsimused ning nende vastused.

MAAILMA ÜHISKONNAGEOGRAAFIA. 10. KLASS Kasutatud materjalid: Ülle Liiberi eksamimaterjalid. 10.kl. ühiskonnageograafia õpik 38. Iseloomusta üldjoontes agraar-, industriaal- ja infoühiskonda; ÜHISKONNA ARENG JA GLOBALISEERUMINE MAAILMAMAJANDUS Kõikide riikide rahvamajandused vaadatuna nende omavahelistes seostes ja suhetes (maailmaturg, finantssuhted, majandusorganisatsioonid) GEOGRAAFILINE TÖÖJAOTUS riigid spetsialiseeruvad sellisele toodangule, mille tootmiseks on kõige paremad eeldused. Eeldused selleks lõi: 1. Veonduse areng 2. Maavarade ebaühtlane jaotus MAAILMAMAJANDUSE GEOGRAAFIA - uurib terve maailma majanduse toimimist ruumis. TOOTMISVIIS ühiskonna eluks ja arenguks vajalike elatusvahendite hankimise viis (tehnoloogia ja vastavad ühiskondlikud suhted) Inimühiskonna arengus võib eristada 3 erinevat etappi: 1. Põllumajandusajastu e.

Geograafia

Rohkem sarnaseid