Rahvastik (4)

RAHVASTIK
Küttimise ja koriluse ajal rahvaarv suhteliselt stabiilne. Kasvama hakkab u. 8000 e.m.a., kui inimesed jäid paikseks.
Suurima rahvaarvuga riigid: Hiina, India, Usa, Indoneesia jne.
Osatähtsus regioonides: Aasia , Aafrika, Euroopa, Ladina-Ameerika, Põhja-Ameerika.
Riigid erinevad rahvastiku tiheduse ja juurdekasvu poolest.
Juurdekasvu näitajad:

• rahvaarvu kasv protsentides
  
• iive 1000 inimese kohta.
  

Rahvaarvu muutumistegurid:

• Sündimus, suremus , sisse- ja väljaränne.
  

Inimeste arvu piirkondades püütakse mõjutada rahvastikupoliitikaga.
PAIKNEMINE :
Maailma rahvastik paikneb ebaühtlaselt. Enamik inimesi soodsate loodusoludega aladel või arenenud majandusega piirkondades.
Paiknemist mõjutavad tegurid:

• Kliima
  
• Majanduslik olukord
  
• Loomulik iive
  

Minevikus: elatuti peamiselt põlluharimisest ja karjakasvatusest, tihedaim asustus viljakate muldadega tasastel rannikutel või jõeäärsetel alade. Head kaubandus- ja suhtlemisvõimalused.
Kaasajal : tihedamini asustatud alad on jäänud ajalooliselt samaks.
Tihedaim asustus:

• Aasias – Ida- ja Lõuna-Aasia suurte jõgede orgudes ja deltades, Jaava saarel, Jaapani rannikualadel
  
• Lääne-Euroopas – Kagu-Inglismaalt Põhja-Itaaliani
  
• Ameerikas ja Austraalias – rannikualad, saared, sisemaal asustus hõre
  
• Aafrika – rahvastiku tihedus suur P.-Aafrika oaasides , muidu asustus hõre.
  

SÜNDIMUST JA SUREMUST MÕJUTAVAD TEGURID:

• Viljakas eas naiste arv
  
• Naiste vanus laste sünnitamisel
  
• Religioon (mõjutav suhtumist perekonnaplaneerimisse)
  
• Pereplaneerimisvõimaluste olemasolu ja kasutamine (meditsiini areng, kondoomid jms, abordi võimalus)
  
• Kooselu traditsioonid (millal alustatakse, monogaamia , polügaamia jne)
  
• Väärtused
  
• Peapats
  
• Traditsioonid ühiskonnas (laste norm. Arv, suhtumine laste saamisse jne)
  
• Naiste ja meeste seisund ühiskonnas, elukorraldamisvabadus
  
• Majanduslikud võimalused (toit, raha, eluase, riigi politika)
  

Viimastel aastakümnetel ollakse vabamad ühiskondlikest normidest, mistõttu inimeste käitumist on raske ennustada (sündi ja suremust paika panna).
Riikide sündimustaseme võrlemiseks kasutatakse laste arvu näitajat naise kohta.
Sündimus erineva rahvastikuarenguga riikides:

• Rahvastiku arengu traditsioonilises etapis (ausõna, mai tea mis see tähendab):
  

Pereplaneerimisvõtteid enamasti ei kasutata. Enamus inimesi abiellub, naised sageli noorelt. Peredes on palju lapsi, kes aitavad vanemaid majapidamises , laste kasvatamine on odav, sest haridusele ei pöörata erilist tähelepani + lapsed hakkavad varem tööle.

• Kaasaegses ühiskonnas:
  

Palju sõltub perepoliitikast, sellest kui võrdsed on lastega ja lasteta inimeste võimalused. Abiellumine ja laste sünd pole nii seotud, paljud ei abiellu ega sünnita kunagi lapsi. Laste arv peres on väiksem, sest nende eest hoolitsemine on kulukas , samuti pööratakse rohkem tähelepanu haridusele ja laste mitmekülgsele arengule. Viljakus langeb tervistkahjustavate eluviiside ja keskkonna saastatuse tõttu.
Suremus: Suremust suurendavad vaesus , halb tervishoiukorraldus, meditsiini kehv kättesaadavus, ebaterve eluviis, vaesemates riikides sõda, nälg, veepuudus . Eri riikide suremust võrraldakse keskmise eluea alusel.

• Tegurid arenenud riikides: südameveresoonkonna haigused, vähk, õnnetused, vägivald.
  
• Arenguriikides: seal on AIDS väga levinud ( kuid nüüd tegelt juba mujal ka)
  
• Seal, kus vanurite osatähtsus on suurem, on suurem suremuse üldkordaja (ehk surmade arv 1000 elaniku kohta), seal kus rahvastik on lühema keskmise elueaga, on tegemist noorema rahvastikuga ning üldkordaja on väiksem.
  

DEMOGRAAFILINE ÜLEMINEK:
Sündimuse ja suremuse seaduspärasusi kirjeldab demograafilise ülemineku (siirde) teooria, mis väidab, et iga ühiskond siirdub aja jooksul kõrge sündimuse ja suremusega traditsiooniliselt demograafilise käitumise tüübilt madala sündimuse ja suremusega kaasaegsele tüübile.
Näopeks.
See toimub koos industrialiseerumisega ja selle mõjul.
Rahvastiku areng jaotatakse neljaks etapiks:

• Traditsioonline rahvastiku tüübi etapp
  

Omane eelkõige agraarühiskonnale. Kõrge ja muutlik suremus. Surm enamasti haiguste, nälja ja õnnetuste tagajärjel. Sündimus samuti kõrge. Peres palju lapsi. Keskmine eluiga madal (35-30 a.), vähe vanureid. Aeglane rahvastiku kasv.

• Demograailise ülemineku esimene etapp
  

Algas Euroopas 18. Saj. Elutingimuste, toitumise ja arstiabi paranemine. Eluiga pikeneb, sündimus endiselt kõrge, traditsiooniline paljulapseline pere. Madalam suremus, kõrge sündimus – rahvaarvu kiire kasv e. demograafiline plahvatus . Esimeses etapis kasvab laste osatähtsus rahvastikus.

• Demograafilise ülemineku teine etapp
  

Sündimus ja loomulik iive langevad. Rahvaarvu kasv aeglustub. Väheneb väikelaste suremus.

• Kaasaegne rahvastiku tüüp
  

Madal sündimus ja suremus, rahvaarvu aeglane kasv või vähene langemine . Pereplaneerimine. Abielu ja laste sünd pole enam nii tihedalt seotud. Laste osatähtsus rahvastikus väheneb, vanurite oma suureneb, sest keskmine eluiga tõuseb. Seega suremuse üldkordaja suureneb.
Rahvastiku vananemine :
Eesti rahvastikuprognoos näitab, et kui rahvastikuprotsessid jäävad sellisteks nagu praegu, on 25 aasta pärast igast neljast eestlasest 1 üle 60 aasta vana. See muudab oluliselt ühiskonnapilti. Riigi peavad valmistuma (ja teevadki seda) demograafilisteks muutusteks, tõstavad inimeste vastutust pensioniea sissetulekute suhtes, nihutavad pensioniiga edasi. Rahvastiku vananemisel on oodata suuremat arstiabi vajadust, suuremat arstimite tarbimist. Kuna naised elavad kauem kui mehed, siis on tulevikuühiskonnas naistel väga suur tähesus.
Demograafilise siirde kulg:
Algus, kulg ja tempo varieeruvad riigiti. Eri riigid on tänapäeval erinevates rahvastikuarengu etappides. Euroopas algas 18. Saj., P.-Ameerikas ja suuremas osas Euroopas on kaasaegne rahvastikutüüp, rahvaarvu kasv on stabiliseerunud. Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia maad on väljunud demograafilisest plahvatusest ja on teises etapis. Rahvaarv seal kasvab endiselt, kuid vähem kui varem. Aafrika ja teised mahajäänumad maad on demograafilise plahvatuse etapis.
RÄNNE:
Ränne ehk migratsioon on inimeste alalise elukoha vahetus. Välis (teise riiki kolimine )- ja siseränne (teise omavalitsusse kolimine). Sisse- ja väljarände vahet nimetatakse rändeiibeks ehk rändesaldoks.
Sundränne: Põhjusteks: sõjad, relvakonfliktid , poliitiline või usuline tagakiusamine ( JUUDID !), looduskatastroofid, näljahädad, küüditamine, kurjategijate väljaviimine (nt Austraaliasse), poliitilise-rahvuslik genotsiid (Venemaa 30- 40ndad ). Ajaloo suurim sundränne oli neegerorjade vedu Aafrikast Ameerikasse 17. ja 18. Saj. Tänapäeval põgenetakse palju Afganistanist, Pakistanist. Sihtriikideks geograafiliselt lähedased piirkonnad.
Vabatahtlik: enamasti majanduslikel põhjustel

• Push-tegurid (wut?) emigratsioonil (nt halvad majanduslikud olud)
  
• Pull -tegurid immigratsioonil (parem elu)
  

Põhjused:

• Väljarändemaades ülerahvastatus, vaesus, nälg, sotsiaalsed ja vaimsed piirangud
  
• Lootus paremale elule sisserändemaades (kullapalavikud, soov saada uut maad nt USA, Brasiilia, Austraalia, Uus- Meremaa )
  
• Globaliseerumine („ajude“ väljavool – kvalifitseeritud tööjõud läheb udusse)
  

Rahvusvaheline ränne:
Vabatahtlik ränne maailmas on tuntav peamiselt kahe lainena: I Euroopast Ameerikasse 1820-1930, II arengumaadest arenenud riikidesse, algas 20. Saj. II poolel. Lääne-Euroopasse hakkas rändama palju tööjõudu lõunapoolsetest riikides pärast 1960. Aastat. Põhja-Ameerikasse ja Kanadasse suundub kõige rohkem immigrante. Lähis-Ida naftariikides on väga suur võõrtööjõu osakaal, sinna tulevad peamiselt oskusteta töölised geograafiliselt lähedastest piirkondadest.
Riigisisene ränne:
Inimesed liiguvad enamasti samas kultuuriruumis. Arengumaades suundutakse maalt linna (töö- ja haridusvõimaluste otsingud). Arenenud riikides vastupidi, asutakse elama eeslinnadesse või maale puhtamasse keskkonda. Siseränne on peamine linnastumise mõjutaja.
Rände tagajärjed:

• Sihtriikidele
  

Positiivne:
Mitmekesistub tööjõuturg
Odavam tööjõud
Suurenev sündimus, sest migrandid on enamasti noored ettevõtlikud inimesed
Majandusaktiivsuse kasv tarbimise läbi
Negatiivne:
Tööjõupuuduse suurenemine sihtriigi elanike hulgas
Kohanematute sisserändajate läbi kasvab kultuurikonfliktide oht

• Lähteriikidele
  

Positiivne:
Väheneb tööpuudus
Migrantide paranenud tööoskusi saab võib-olla hiljem kodumaal kasutada
Osa mujal teenitud rahast saadetakse kodumaale
Tuuakse sisse uut kultuuri
Negatiivne:
Väheneb tööealiste elanike arv
Lahkuvad põhiliselt osavad, aktiivsed inimesed
Lahkuvad põhiliselt mehed – sooline disproportsioon
RAHVASTIKUPOLIITIKA :
Rahvastikupoliitika on riigi sihiteadlik tegevus rahva arvu, selle demograafilise koosseisu ja paiknemise mõjutamisel. Selle all mõistetakse meetmeid, mis mõjutavad sündimust, suremust ning migratsiooni , regionaalpoliitikat(võrdsete majanduslike vaõimaluste loomist, infrastruktuuri arendamist, tööhõive mõjutamist). Sotsiaalpoliitika osa.
Sündide arvu muutmiseks kasutatatakse: abiellumisvanuse määramist, rasestumisvastaste vahendite ja abordi kättesaadavuse reguleerimist, kooselureegleid, peretoetusi, soodustusi töötamisel, teenuseid. (Peresõbralikud on nt. Põhjamaad) Vähendamiseks tehakse ka trahve (nt. Hiinas, kui on rohkem kui 1 laps + seal kasutatakse ka sundaborte).
Rändpoliitikas on mitmed piirangud või soodustused seoses kodakondsuse, töö-või elamisloa saamisega. Kasutatakse ka kvoote.
ASUSTUSE ARENG, LINNASTUMINE :
Linnastumiseks nimetatakse linnade kasvu ja linnarahvastiku osatähtsuse tõusu rahvastikus. Mõõdetakse osakaalu järgi kogu rahvastikust protsentides.
Eeldused:

• Tööjaotuse areng ja töö tootlikkuse kasv
  
• Tööstuslik revolutsioon
  
• Koloniaalsüsteemi kujunemine (algselt oli tugipunkt , hiljem kasvas linnaks, sest sinna kogunes tööjõuna palju rahvast)
  
• Teenindava majandussektori plahvatuslik areng
  

Arengumaades on linnade kasv kiirem kui arenenud maades.
Linnade määratlemine on igal pool erinev. Enamasti jääb linnalise ja maalise asula piiramine 1500-5000 elaniku vahele. Mõnes riigis peetakse oluliseks ka tööhõivet. Nt loetakse linnaks asulat , kus enamus töötab tööstuses või teeninduses . Aga nt Tšehiis peab olema ka hästi arenenud infrastruktuur (veevärk, kanalistatsioon, apteek , kool, hotel jne) ning asula täidab ka olulise keskuse funktsiooni.
Ajalugu: Esimesed paiksed asulad tekkisid seoses üleminemisega põlluhaimisele. Koos elati kaitseks, üksteise abistamiseks . Tekkisid käsitöölised ja kaupmehed, kes kogunesid kaubanduseks soodsama asendiga kohtadesse . Kujunesid esimesed linnad.
Agraarajastu : esimesed linnad Mesopotaamias, Egiptuses, Indias, Hiinas. Vanimaks linnaks peetakse Jeerikot. Eeldas põllumajandustoodangu müümikseks piisavat ülejääki. (Tähtsamad linnad aastal 1000: Cordoba , Konstantinoopol, Angkor (Kagu-Aasias), Kyoto jt)
Tööstusühiskonnas: linnastumise tormiline kasv. Tehnika rakendamisega tööviljakus tõusis, tööjõu ülejääk ja väljaränne. Samas loodi linnade tööstustes, teenindavas sektoris palju uusi töökohti, mis lõid maaelanikele motivatsiooni linnatulemiseks. Euroopas algas 18. Sajandil. (Võimsaimad linnad 1700 a. seisuga: London, Amsterdam, Lissabon – maailma peamised koloniseerijad)
Eeslinnastumine ehk suburbanisatsioon ehk valglinnastumine : Linnadest kolitakse linnalähedastesse väikestesse asulatesse (nt Rae vald, Viimsi , Tabasalu)
Vastulinnastumine kontraurbanisatsioon : Elanike lahkumine linnadest kaugematesse maapiirkondadesse.
Linnastu ehk aglomeratsioon : grupp lähestikku asuvaid linnu, mis on omavahel majanduslikult ja pendelrändega seotud (nt Kohtla-Järve, New Yorgi linnastu ehk „BIG APPLE “)
Hiidlinnastu ehk megalopolis : kokkukasvanud linnastud (Boswash, Tokaido )
Linna tagamaa (linnaga majanduslikult ja sotsiaalselt seotud ümbruskond) +linnakeskus = linnaregioon.
Linnastumine arengumaades:
Arengumaades toimub väga kiire linnastumine. See kasvab nii loomuliku iibe kui massiivse sisserände tõttu. Linnades toimub industrialiseerumine ja ülelinnastumine.
LINNADE LAIENEMINE JA SISESTRUKTUUR :
Linnad jagunevad sektoriteks, mis kujunevad sõltuvalt maa hinnast ja keskuse kaugusest.
Vanades ühe keskusega linnades on:
Kesklinn ehk ärila
Üleminekupiirkond e Agul – elamud, kontorid , kauplused, teenindusettevõtted
Vana tööstuspiirkond – elamu või kaubanduspiirkond
Odavad elurajoonid
Eliidi elurajoonid
Uuskeskus e. Edge City
Uus tootmise piirkond jne
Väljaspool linnapiiri on eeslinn ja uuslinn.
Põllumajandusajastu linn: avalikud asutused ( kirik , kool), teenindus (turg), tootmine ja elamurajoonid linna kaitsemüüride vahel. Agul kasvas piiridest välja.
Tööstusajastu linn: ärila kasvas laiusesse kui ka kõrgusesse, jõukamad elasid ääre- ja eeslinnades, maalt tulijad elasid agulites. Palju kapitali suunati tööstusajastu lõppedes linnast väljas olevate eramute ehitusse. Kuritegevuse eest põgeneti agulitest eeslinnadesse. Tööstuslinnast kujunes paremate elutingimustega funktsionaalne keskus, mis jagunes sektoriteks.
Infoajastu linn: väheneb tööstustöökohtade osakaal, infosektori tähtsus tõuseb. Vanad agulid asustatakse ja tööstushooned renoveeritakse. Kaob keskklass: elanikkond jaguneb suure sissetulekuga kõrgprofessionaalides ning madalapalgalisteks teenindustöötajateks. Ettevõtted kolivad ummikutega kesklinnades eeslinnadesse, uued töökohad tekivad high-tech teadusparkidesse ja uustööstuspiirkondadesse. Palju infoühiskonna inimesi töötab kodus, tehes kaugtööd, seega osa töökohti paigutub ümber elamurajoonidesse ja vähendab oluliselt transpordi intensiivsust. Noored ja veel mitte nii rikkad elavad kesklinnas, kuni saavutavad kõrgepalgalise karjääripositsiooni, siis kolivad äärelinna.
LINNADE PLANEERIMINE JA KESKKOND:
Linnade planeerimist on mõjutanud palju see, et linnakeskkonda peeti ohtlikuks. Seal elas palju rahvast, oli must levisid nakkushaigused, joogivesi oli reostunud , tuleoht oli suur. Kehtestati tuleohutusreegleid jne.
Segregatsioon – sarnaste sotsiaalsete või majanduslike näitajatega inimeste koondumine teatud piirkondadesse.
Linnakeskkond:
Hoonestus, tänavad ja nende arhitektuur moodustavad linnamaastiku, millel on inimestele ka suur psühholoogiline mõju. Nt pärast Teist maailmasõda levis funktsionalism , sest oli vaja täpselt arvestada linna funktsioone, mahutada palju elanikke.
Praegu levivad ka ökolinnad, mille eesmärk on olla võimalikult keskkonnasõbralik.
Keskkonnaprobleemid:
Keskkonnareostus – reostunud vesi, prügirohkus, vingune õhk, sudu (segu suitsust ja mürgisest udust)