Euroopa poliitiline ajalugu 20. sajandil (0)

PERIODISEERING JA ÜHTLUSTAVAD OMADUSED:

• Rooma impeerium kui hilisemate sajandite arusaama alus Euroopa ühisjoonte olemasolust. Ühe riigi raamesse paigutatud suur osa alasid, ühised õigusnormid, liikumine impeeriumi raames (turvaliselt ühise süsteemi alusel, iseenesest mõistetav, mille alusel sarnastuvad ka arusaamad ja vaated), ladina keel ja tähestik, tugev sõjaline jõud kui eri osade rahvaste vaheliste konfliktide lahendaja – tekitas olukorra, mis soodustas majanduskasvu, üldist heaolu paranemist.
  

Matti Klinge „Me oleme roomlased “ e „Romanus sum“ kui julgustus EL’i astumiseks, tuues „Suur-Euroopa“ põhjenduseks Rooma impeeriumi.

• Religioon kui kristluse poliitiline staatus ja selle kaudu võimu teostamine Euroopas. Teoloogiline religioon. Kristluse levimise tänu Rooma impeeriumi ühtsusele (keskused, rahvas, süsteem), ilma selleta suure tõenäosusega judaismi üks alternatiivne haru.
  
• Simon Sebag Montefiore. Ma ei tea, uuri järele. Kristluse poliitiline võidukäik al keiser Constantinusest, 313.a, vajalik võimu kindlustamiseks e kristlus ametlikuks institutsiooniks – edasi kahe paralleelse võimustruktuuri olemasolek (katoliku kirik vs ilmalikud valitsejad , kirik võtab ajas stabiilsuse hoidja rolli) – omane läänekristlusele, Bütsantsis kirik riigile allutatuks.
  
• Valitsejate aeg al rahamajanduse elavnemisest Euroopas (uuri välja, millal); valitsejad ja kirik võitlemas rahaliste vahendite pärast. Seos ka maadeavastustega (võimu perifeersemaks muutumine), kulminatsioon 16-17.saj (17.saj valitsejate kõrghetk, vt barokk jne, tead ju küll).
  
• Poliitiline religioon kui alus L-Euroopas välja kujunevatele poliitilistele ideoloogiatele. Äri ja majandamisega tegelevad üksused, kes tunnevad ennast poliitikast kõrvalejäetutena. Prantsuse revolutsioon , valgustusfilosoofid, kelle kriitika suunatud kiriku vastu (Voltaire), samas mitte antimonarhistlik; ka Montesquie käsitlust võib tõlgendada kui ettepanekuid monarhia arendamiseks , mitte kukutamiseks. Liberalismi esilekerkimine kui põhi konkureerivate ideoloogiate sünni jaoks 19.sajandil. Ajastu poliitiliselt keskne idee. Ajastu lõpus lisanduv rahvuslus .
  
• Radikaliseerumine . Iseloomulik surve varasematele ühiskondlike normidele, soov neid ümber mõtestada ja kõrvale heita. Katsed kujundada poliitikat uute süsteemide järgi. Olukord, kus otsustajaid rohkem kui eales varem.
  
• Privaatsfääri ajastu. II ms järgne aeg. Seniajani poliitilised otsused ja tegevus avaliku sfääri temaatika (kujundamaks riiki ja ühiskonda), nüüdsest kujundas poliitika peamiselt üksikindiviidi elu ( vabadused , õigused, kohustused).
  
• Eelmisi punkte jälgides vaata aja kulgemise muutu! Esimesed punktid võtavad aega sajandeid , viimased aastakümneid.
  
• Periodiseering Euroopa tõusu ja languse järgi: lähtuda Euroopa osast maailmamajanduses ja rahvusvahelistes suhetes.
  - 19.sajand: Euroopa globaalse domineerimise sajand. Algab 16. sajandiga , 19.saj kulminatsioon (1880-1890ndad, imperialismiajastu). Samas esimesed märgid Euroopa tehnoloogilisest allajäämisest USAle ilmnevad juba 1860ndatel (seoses sealse kodusõjaga, mis tingis sõjatehnika arendamist ). 19.saj Euroopa demograafiline plahvatus (rahvastik kahekordistub sajandi jooksul, väljaränne ).
  

• 1913.a kui globaliseerumise kõrgajastu. Isoleeritud rühmituste puudumine, I ms kui tihedatest suhtest tulenenud pingete plahvatus. Samas I ms marginaliseerimine nii Eesti kui NSVL ajaloos.
  
• Al 20.saj pärast I ms – globaalse tähtsuse vähenemine, vt O. Spengler „Õhtumaa allakäik“ 1916. Hoiatus moraalse allakäigu eest; kuna oli arvamusel, et Saksamaa võidab, ehitas teose üles kui juhtnöörid positsiooni taastamiseks. Euroopa käekäigu üle hakkavad otsustama välised poliitilised jõud, võimsus kandub väljapoole. Samas – kas tugevus ainus variant valitsemise kindlustamiseks, variantideks veel majanduslik tugevus, indiviidile keskendumine ; uute, „ pehmete “ väärtuste tähtsustamine.
  
• Avalikkuse struktuuri muutumine. Jürgen Habermasi poolt kasutusele võetud nimetus, kirjeldab poliitika üle aktiivselt arutlevate inimeste muutumist; ideaalse avalikkuse otsing. Teooria, mille kohaselt kuni valitsejate ajastuni oli avalikkuse osakaal ühiskonnas väga väike ( avalikkus kui rahvahulk, kes aktiivselt poliitika üle arutleb ning selle tulemusena uute otsusteni jõuab) ning revolutsioonide eesmärk soov avalikkuse struktuuri muuta. 19.saj lõpp kui ideaalne avalikkus, Lääne-Euroopa elitaarsed lugemis-ja väitlusklubid, mis koosnesid peamiselt jõukatest ühiskonnaliikmetest ja vaimueliidist: arutelude muundumine poliitilisteks otsusteks. 20.saj alguses asendub ideaalne avalikkus massiavalikkusega (arvuliselt suur, kehv ettevalmistus, mõjutatav ja pealiskaudne ). Nii Spengleri kui Habermasi järgi massiühiskond süüdi allakäigus ja radikaliseerumises.
  

EUROOPA MÕISTE:

• Ennekõike Lääne-Euroopas toimunud muutused (Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa), mõistete heterogeensus (nt rahvuslus, parlamentarism) väheste variatsioonidega. Samas eri vaatenurgad nt kommunismi ja kogukondlikkuse (eriti Lõuna-Euroopas) näol, kus käibel on küll mingid poliitilised mõisted, kuid kus praktiline poliitika rakendub läbi muude kategooriate (religioosne, piirkondlik).
  

15.09.14
IDEOLOOGIA MÕISTE ARENG:

• Saab seostada liberalismi kõrgajastuga (18.saj lõpp-19.saj keskpaik ) Euroopas, lib. mõjutused – ideoloogia oli positiivne (ideoloogia võime suunata ühiskonda paremale teele), religiooni asendus.
  
• Mõiste sünd Prantsuse revolutsiooni ajal – Antoine Destutt de Tracy „ideoloogia kui ideede teadus“. Vastandas ideed religioonile ja sidus teadusega /kombatava maailmaga , ühiskonnas toimuv on sarnane looduses toimuvale.
  
• Negatiivne ideoloogiakäsitlus Karl Marxi poolt (liberalismi langus, radikaalsemate ideoloogiate esilekerkimine): ideoloogia kui valitseva klassi põhimõtted ja domineerimisvahendid ( minevikku kaovad nähtused seoses proletariaadi revolutsiooniga tulevikus); kes valitseb tootmisvahendeid, valitseb ideoloogiat ; ideoloogia vastandub teadusele, näeb maailma moonutatult; ideoloogia lõppemine potentsiaalselt vaateid lõhestav, mõned kurvastavad (de Tracy koolkonna jälgijad), mõned rõõmustavad ( proletariaat ?). NB! Hilisemad marksistid vastandusid teatud mõttes Marxile, kinnitades proletariaadi ideoloogia vajalikkust, mitte nagu Marx , kes proletariaati täiesti objektiivseks ideoloogiavabaks nähtuseks pidas.
  
• 20.saj kui suur väljakutse eri ideoloogiate arendamiseks ning kõrvutamiseks; püüded hakkama saada ilma ideoloogiata või leida muid variante ühiskonna toimimise jaoks.
  

KONSERVATISM :

• Käsitletud kui liberalismi vastast, kui liberalismi partnerit, kui liberalismist võrsunud poliitilist ideoloogiat.
  
• Kui liberalismi vastasjõuna, negatiivne kuvand – varauusaegne Euroopa (15.-18.saj), põhitees: kõik jõud, kelle vastu liberalism töötab, on konservatiivsed , vana ja tagurliku esindajad (nt monarhia pooldajad , kirik jm religioossed ringkonnad ). 19.saj konservatism kui see, mille vastu on vasakpoolsed (nt rahvuslus).
  
• Kui liberalismi poliitilise partnerina – üldlevinud parem-vasakskaala kasutamise tulem. 19.sajandi lõpus konservatismi taassünd, järk-järguline areng pärast I ms. Oluline kõrvutada neokonservatismi ja neoliberalismi kui ühe asja eri variatsioone. II ms järgsel ajal konservatiivid ja liberaalid moodustanud koalitsioone ehk oskus koos eksisteerida.
  
• Kui liberalismi edasiareng – Edmund Burke ’i esseed ja mõtisklused 1790.a Prantsuse revolutsioonist , nende järgi Burke kui konservatiivse ideoloogia alusepanija. Keskne sõnum – revolutsioon kui mõttetus, hea poliitika aluseks traditsioonid, pikaajalised protsessid ja mõõdukus (nagu Inglismaal ja seda isegi poliitiliste kataklüsmide ajastul, vt 17.saj kodusõda ). Briti konservatism – demokraatlikud vabadused peavad olema allutatud valitsusele, et mitte takistada majanduse arengut. Konservatism kui radikaalsuse kaotanud liberalism – 19.saj Briti juhtiv liberaalne partei kaotab sajandi lõpuks oma äkilisuse, põhiteesiks saab traditsioonide austamine.
  
• Konservatism Prantsusmaal – pärast revolutsiooni levivad Briti konservatiivide suunad, ent põhivastasteks pole mitte liberaalid, vaid vasakpoolsed. Traditsioonilise konservatiivse suuna väljakujunemine, enesemääratlus kui stabiilsuse hoidja suures radikaliseerumise protsessis.
  
• Muud Euroopa piirkonnad – üldlevinud vasakpoolse poliitilise kultuuri teke, konservatiivid kui parempoolne, ent pigem varjujäänud pool. Ida-Euroopas konservatism kui rahvuslus, muud sarnased jooned L-E’ga puuduvad.
  
• Kesksed mõisted: traditsioon ja aeglased muutused, kiired poliitilised otsused kui radikaalsus; uskumus inimloomuse ebatäiuslikkusest, inimese poliitilise võimetuse tunnistamine; orgaaniline ühiskond, mis jaguneb selgelt valitsejateks ja valitsevateks, mingi ühiskonnagrupp suunab ja juhendab teisi; võim kui positiivne nähtus, stabiilsuse ja ühisuse looja (vt autoritaarne ühiskond kui/kas üldse konservatiivne , üldlevinud arvamuse kohaselt konservatism modernsem ja mitmekülgsem kui ürgne valitsejakeskne maailmanägemus); omandisse suhtub paternaalselt – võimu õigus vajadusel omandisse/majandusse sekkuda, samas kogukonnasiseselt omandi ümberjagamise ja privileegide põhimõtted.
  

SOTSIALISM :

• Teke 19.saj Euroopas ajendatuna soovist saada liberalismist veelgi radikaalsem ideoloogia. Eeldusteks rahvaarvu kahekordistumine (sündimus langeb, ent suremus samuti) seoses tehnilise ja meditsiinilise arenguga (aurujõud, vaktsineerimine jne, näljahädade ja epideemiate mõju vähenemine). Seega ilmneb varasemate ühiskonnakorralduste sobimatus suure rahvaarvu jaoks, seisuste funktsiooni jms kadumine. Enim suureneb hierarhialt madalate inimeste arv, mistõttu levivad pahameeleideed eriti kiiresti. Oluliseks muutuseks samuti oskus kirjutada ja lugeda laiade rahvamasside seas, igaüks pidi omaenda administratiivtoimetustega hakkama saada (rahvast ametnike jaoks liiga palju); massimeedia- ja ajakirjanduse levik.
  
• Ühiskond kui sõbralikult koostoimiv kogukond , kus nõrgemate liikmete eksistents tuleb tugevamatel liikmetel kinni maksta.
  
• Kommunistlikud fantaasiad ( Moore , Campanella jne) vs realism (jakobiinide kommunistlik terrorirežiim pärast SPR’i).
  
• Poliitiliste võimaluste avanemine neile, kes varem juhtimise või majanduse juures olnud ei ole.
  
• Sotsialismi termini esmakasutus 1827.a Inglismaal – hüvede ümberjaotamist toetav ühiskond. 1840ndateks mõiste levinud üle Euroopa.
  
• Kesksed mõisted: tagasipöördumine religiooni juurde ja kogukondlikkus (ei paku jumalat, vaid kristluse kogukondliku päritolu rõhutamine, a la jõukad patroonid ja nende ümber kogunenud vaesemad liikmed, kes ei jaganud vaid usku, vaid ka materiaalset äraolemist); võrdsus (võimalus neil, kel varem ei olnud); vajadused (ajendatud romantilisest minevikku vaatamisest, mil inimese soovid olid mõistlikud; ei soovitud rikka taseme, vaid esmavajaduste rahuldamisel tuginevat võrdsust!).
  
• Teed sotsialismile: evolutsiooniline (Euroopas, järk-järgult ümberkujunemine) vs revolutsiooniline (Venemaa).
  
• Sotsialistlikud parteid: Saksamaa- Sotsialistlik partei – 1875; Inglismaa – Tööpartei – 1900; Itaalia 1892, Venemaa 1898 , Prantsusmaa 1905.
  
• Sotsialism kui moeideoloogia – ajastut enim kirjeldav populaarseim mõttesuund (vs liberalism, mis jäi levikult üsna piiratuks). Levinud 20.saj alguse intellektuaalsetes ringkondades, nähti kui tulevikupoliitikat suunavaks ideoloogiaks . Enim levinud Lääne- ja Põhja-Euroopas, suurimad edupiirkonnad protestantlikud (50% kanti jõudnud valimistulemused).
  
• Poliitiliselt olemuselt „pehme“ – saavad olemasolevas süsteemis hääleõigust (nt parlament ), mistõttu kommunistide tugeva kriitika all (peetakse proletariaadi reetjateks).
  
• Esialgne tähtsaim sihtrühm töölisklass , ent 20.saj sotsiaalset struktuuri iseloomustavad kiired muutused (nt ametnik- ja teenindusvaldkonnas tegutsejate arvu suurenemine), mistõttu võimul püsimine muutub pärast II ms ideoloogiast kui sellisest olulisemaks. Probleemiks ka töölisklassi kiire muutlikkus ja mõjutatavus, vt Mussolini võimuletulek, natsionalistlikud apellatsioonid – ei saa kinnistada sotsialismi külge. Itaalia näide: I ms trauma (majanduslangus, moraalne ebaedu , „kadunud põlvkonna“ temaatika – kahaneb liberaalse võimul oleva partei usaldusväärsus – liberaalid, tunnetades ohtu uute liikumiste – kommunistid , sotsialistid – näol, hakkavad olukorda lahendama vanade meetoditega ehk nt konkureerivate parteide äraostmine – eraldub väike grupp fašiste eesotsas Mussoliniga, kes viib ideoloogia tagasi Rooma-aegadesse, andes lubadusi rahvusliku uhkuse ja korra taastamiseks (NB! Puudus varasem poliitiline taust, seega võisid olla radikaalsed ilma vastutuseta) – tööliskonna seas populaarseks muutumine – 1921. liberaalide ja fašistide valimisliit – vastuseisu algus vasakpoolsete vastu – 1922. fašistide marss Rooma, mille käigus nõutakse valitsuse ümberkujundamist, kuningas nimetab valitsuseks üheparteisüsteemi, teiste parteide keelustamine – jokk !). Asjatundjad on peasüüdlaseks nimetanud massiühiskonna tekke, mille jooksul anti poliitiline otsustusõigus ja hääl neile, kellele selleks mitte mingit õigust ei võinud olla.
  
• Autoritaarsus kui teine moepoliitiline laine sotsialismi kõrval. Moe reaalsuseks muundamise juures oluline „suure alustaja“ olemasolu – kui Saksamaa muutus autoritaarseks, polnud väikeriikidel küsimustki, kas ja kui õige see on.
  

MARKSISM :

• Karl Marx (1818-1883) ja Friedrich Engels (1820- 1895 ).
  
• Võrdsusetemaatika al. SPR’ist, kommunismi areng sealt alates pigem „ ametliku poliitika“ väline. Alates 20.saj kuritegeliku kommunistliku eetika ja korralduse rakendamine ametlikult riigi tasandil (Venemaa), senise salapolitsei asendumine täiesti uue, kuritegelikult meelestatud kontingendiga. Küsimus – kui oluliselt sarnanevad omavahel marksism ja Venemaal viljeletud kuritegelik kommunism?
  
• Marksism kui üks parimaid filosoofilisi mõttelahendusi kapitalistliku ühiskonnakorralduse kritiseerimiseks, ent katastroofiline viis asjade praktikas lahendamiseks.
  
• Kesksed mõisted: tootmisvahendid - ja viis, baas ja pealisehitis, klass ja klassiteadlikkus (prole vs kodanlus ), ideoloogia, materialism , rõhumine, lisaväärtus, võõrandumine.
  
• Hegellik lähenemine – inimkond areneb aste astmelt järjest suurema täiuslikkuse suunas, mingil hetkel toimub ideaalsesse staadiumisse jõudmine (Hegeli kohaselt ülim vaimsus , Marxi kohaselt ülim võrdsus, mis on väidetavalt täitsa okei , noh, nagu tsiviliseeritud ja nii).
  
• Klassivõitlus – seisuste asendamine klassidega, klassivõitlus inimühiskonda edasiviiv jõud, igas staadiumis võtab võimu progressiivseim klass, eelduseks klassipoolne tootmisvahendite omamine ( means of production).
  
• Marksismile omane ideoloogia mõtestamine religioonile sarnaselt.
  
• Euroopas tekkis marksismist mitmeid eri harusid, põhjuseks konkreetsema võimaluse olemasolu: Venemaal arusaam marksismist allikate vähesuse tõttu ühekülgne, Euroopas olemas laiemad tõlgendamisvõimalused.
  
• Strukturalism – Louis Althusser – psühhoanalüüs+marksism
  
• Neomarksism – Max Weber – noore Marxi liberaalsed vaadet
  
• Frankfurdi koolkond – segu moodsast sotsioloogiast, psühhoanalüüsist ja Marxi tekstide kriitikast.
  
• Kultuuriline ja analüütiline marksism, feminism.
  
• Alates 60-80ndatest kommunistlike parteide marginaliseerumine Euroopas, modifikatsiooniks nt erinevad rohelised liikumised jne.
  

RAHVUSLUS:

• Vastandub kohati vasakpoolsetele ideoloogiatele, kes on rahvuslusega vaenujalal (konservatiivide edasiareng); kritiseeriv omakorda liberalismi suhtes (üleilmastumise ja kaubanduse suhtes).
  
• Rahvuslus kui isoleeriv, sissepoole suunatud kitsas ideoloogia, rahvusluse tuum 19.saj II poole imperialismiajastus.
  
• Kaks peamist kontseptsiooni : Prantsuse (rahvus kui riigi kodanike kogum, vastandub despootiale – kõik Prantsusmaal elavad inimesed on prantslased , hoolimata nende keelest, kultuurist, kuulumise ajast jne) ja Saksa (kultuurilis- keeleline rahvuslus, Eesti tüüp).
  
• 19.saj rahvuslus Lääne-Euroopas: Napoleoni sõjad , neist tingitud vajadus leida erinevusi Saksa-Prantsuse vahel – pole küll Saksa riiki, küll on saksa keele ruum, mis omakorda tingis saksa riikide religioossete lõhede ületamise (nii katoliiklased kui protestandid on ühtmoodi sakslased keele tõttu). 1848.a revolutsioonide tõttu rahvuslus asendab liberalismi keskklassi keskse ideoloogiana.
  
• Saksa kui natsionalismi teoreetilise arendamise keskus: Johann G. Herderi järgne mõtlemine, Hegeliga sarnanev vaimsuse käsitlus. Idee kohaselt on rahvad „valmisproduktid“, iga rahvas on vaimu ja olemuse poolest valmis ja erinev, ajas rahvus ei muutu; see võimaldab rahvaid ühiskondlikult täpselt paigutada. Rahvuse ajalugu heroiseerimine, eriti antiik- ja keskaegne pärand ( rahvused õilsamad, tugevamad, moraalsemad kui praegu).
  
• Johann G. Fichte – Herderi õpilane, seob rahva geograafia ja looduslike tingimustega (a la külmemas kliimas elavad rahvad on eetilisemad). Õpetus majanduslikust omajõulisusest e autarkiast – iga rahvas peab end ära majandama vaid enda ressurssidest, teistest rahvastest majanduslikult sõltuda ei tohi.
  
• Wilhelm von Humboldt – etniline natsionalism . Keele tähtsuse rõhutamine, keel determineerib rahvuse vaimu, sama keelt kõnelevad inimesed loovad rahvusriigi .
  

22.09.14
SAKSA POLIITIKA 19.-20. SAJANDIL

• Euroopa poliitika sõlmprobleemiks muutumine algas 16.saj seoses protestantliku kristluse esilekerkimisega. Majandusliku olulisuse tõus juba eelnevalt, transport, Euroopa keskus jne.
  
• Saksa poliitikat algselt lõhestav tegur vahe kahe suure usulahu vahel (vt 30-a sõja lõpp, 1648 jne, suveräänsete riikide algus; seoses religioonivahega muude suurte piirkondade eristumine, nt põhi-ida vs lõuna-lääs; protestantlik Preisimaa vs katoliiklik Austria, Baierimaa jne).
  

SAKSAMAA PÄRAST NAPOLEONI:

• Esimesed kokkupõrked Saksamaa ja Prantsusmaa vahel (19.saj algul), Austria ja Preisimaa lüüasaamine ja okupatsioonivõimu alla langemine . Napoleoni poliitilised ümberkorraldused (vürstiriikide kaotamine, Reini liidu loomine) ja pealesunnitud rahulepinguga nõustumine. Uute poliitiliste ideede levik Saksamaale (seoses SPR’iga).
  
• Liberalismi ja rahvusluse temaatika, ideoloogiline kokkupõrge. Liberalismi suhteline nõrkus (vrd Prantsusmaa ja Inglismaaga; arusaamad õigustest, konstitutsioonist jne). Rahvuslus prantslaslikult antimonarhistlik (rahvus kui kogu vabu kodanikke astumas monarhi despootia vastu). 1848.a Frankfurdi parlament (töötati välja Frankfurdi konstitutsioon e Saksamaa põhiseadus , mida ei võetud kunagi kasutusele) kui liberalismi kõrgpunkt, samas ka märk selle läbikukkumisest. Preisimaa ja Austria antiliberaalsed, rahvuslust hakati nägema kui argumenti lib. vastu ja saksa rahva ühendamise poolt (liberalism ei soosi konkreetse piirkonna/riigi huve, vaid muudab pinnase soodsaks muude jõudude võimulepääsemiseks).
  
• Liberalistlikud näited: 1815.a Saksa Üliõpilaste Liit Jenas; 1814 -20 Lõuna-Saksa konstitutsioonilised monarhiad (Baden); Põhja-Saksamaal Saksimaal ja Hannoveris. Liberalism levis pigem katoliiklikes piirkondades ja Saksa väikeriikides.
  
• Konservatism: levik protestantlikul Preisimaal .
  
• Baieri dilemma: 1848.a revolutsioonide laine (mh Ungari iseseisvumine , Austria-Ungari teke) Austrias ei võimalda haarata Baierit enda mõjuvõimu alla ning poliitiline liidripositsioon katoliiklaste seas jääb saavutamata, katoliiklik leer Baieri ja Austria vahel lõheneb; seetõttu on Preisimaal kergem Saksamaad (enda alla) ühendada.
  
• Saksamaa ühendamise järel keskenduvad katoliiklikud piirkonnad enesekaitsele, mitte liberalismi edasiarendamisele.
  

KEISERLIK SAKSAMAA:

• Wilhelm I – I Saksa keiser. Preisi Hohenzollernite dünastia.
  
• 1871.a I Saksa põhiseadus. 1871-90 riigikantsleriks Otto von Bismarck . Keisri ja riigikantsleri vastasseis.
  
• Wilhelm II – 1888.a. Bismarki ja keisri tüli, kantsleri tagasiastumine ja ametikoha marginaliseerimine, kindrali ametikoha tõstatamine tsiviilvõimu arvelt. Parlamentaarse võimu ( Reichstag ) suhteline nõrkus, puudus otsene poliitiline võim, toimis parteide kokkusaamiskohana. Reichstagist olulisem Bundesrat – seadusandlus ja järelevalve , saksa monarhide koostööorgan, Preisi keisri läbirääkimised teiste esindajatega.
  
• Parteisüsteem: Bismarcki pooldajad vs vastased. Pooldajad: rahvusliberaalid, Saksa Riigipartei ( ettevõtjad ), Saksa Konservatiivne Partei (suurmaaomanikud), Tsentrum (katoliiklik ja suurim). Vastased: Progressiivne Partei, Vabameelne Partei (liberaalid), sotsiaaldemokraadid , vähemusrahvuste parteid.
  
• Keisririik kui: 1. Saksamaa õitsenguaeg (tehnoloogiline ja majanduslik areng, poliitiline moderniseerumine parteide sünniajastu kaudu) 2. Sissejuhatus natsismile ( tendents eelkõige vasakpoolsele radikaliseerumisele, parteipoliitilised struktuurid kui võimalus selleks; keisririik kui konservatiivsuse, sallimatuse ja paremradikaalsuse eeldus) 3. Sonderweg kui Saksamaa erilisuse rõhutamine, semiliberalism. Seos Eesti poliitikaga: keelel ja kultuuril põhinev rahvuslus, konservatiivide ja vasakpoolsete vastasseis, liberaalsete mõjude väiksem osakaal (eriti I ms järgneval ajal).
  

WEIMARI VABARIIK:

• Wilhelm II eksiili, Saksamaa muutumine vabariigiks. 1919.a põhiseadus, konstitutsiooni vastandumine varasemale korraldusele.
  
• Täidesaatva võimu tähtsus: tugeva presidendiinstitutsiooni sisseseadmine võimuvõitluse vältimiseks. Otseselt valitav, õigus nimetada ametisse riigikantsler, kes allub presidendile, ent presidendi surma korral läheb võim üle riigikantslerile (vt Hitler 1933) ja õigus kuulutada riigis välja erakorraline seisukord.
  
• Parlamentaarse institutsiooni e riigipäeva reformimine ja tähtsuse tõstmine (kui Saksa parteide kättemaks keisririigile). Õigus seaduseid tõstatada, blokeerida, avaldada riigikantslerile umbusaldust jne.
  
• Piirkondlike monarhiate kaotamine, liidumaade ehk administratiivüksuste teke. Püüe lämmatada piirkondlikku separatismi, riigi suunitlus unitaarriigi tekkeni ja halvakspanu eri osade autonoomiapüüdluste suhtes (Prantsuse mudel kui tsentraliseerituse etalon).
  
• Rahvahääletus kui uus võimuhoob presidendi jaoks (realiseerumatu, kasutatud vastupidiselt Hitleri poolt võimule tulemise ühe abimeetodina).
  
• Parteisüsteem: parempoolsed Saksa Rahvapartei (lib), Saksa Rahvuslik Rahvapartei (vanad kons.), Tsentrum (katol.), Saksa Demokraatlik Partei (end. Vabad kons), Natsionaalsotsialistlik Töölispartei, Baieri Rahvapartei & vasakpoolsed Sotsiaaldemokraatlik Partei, Kommunistlik Partei (omakorda oponendid ). Weimari vabariik kui parteide ohver.
  

SAKSAMAA LIITVABARIIK (AL 1949):

• Perioodid 1945- 1959 (Saksamaa jagatud II ms võitjate vahel okupatsioonitsoonideks), 1949-1990 (SLV ja SDV) ja 1990 - … (Bundesrepublik).
  
• Preisimaa kui Saksamaa tuumiku ja protestantliku ala hävitamine NSVL poolt II ms’is. Pärast 1949.a koosnes Saksamaa peamiselt katoliiklikest aladest (2/3 territooriumist), tegu harukordselt uuendusliku omadusega .
  
• USA poliitiliste mõjude domineerimine SLV korralduse loomisel.
  
• Saksamaa LV poliitilise süsteemi võrdlus: tugevad parteid ja liidumaad , riigikantsler kui riigivõim juht, presidendi võim sümboolne.
  
• Esialgsed lootused ida ja lääne pool ühendada luhtuvad peagi, edasiminek lääne-Saksa riiklusega. Kantsler Konrad Adenauer, võimul 1949-1963, Kristlikud demokraadid kui tugevam ja üldisem, ka protestantidele mõeldud versioon Weimari-aegsest Zentrumist, konservatiivne; Baieris Kristlik Sotsiaalne Liit, CDU kohalik versioon. Kristlikud demokraadid võimul 49-69, 82-98 ja 2005-… Merkeliga.
  
• Teine valdav partei Sotsiaaldemokraadid (SPD), enim populaarsust kogunud protestantlikes ringkondades; liberaalidest Vaba Demokraatlik Partei (poliitikasse pärast II ms)
  
• Anglosaksi mudeli kohaselt võimu juurde võimalikult väikese arvu parteide ligilaskmine (vrdl Weimari vabariigi aeg), 2 suuremat, 2-3 väiksemat parteid.
  

29.09.14
SUURBRITANNIA :

• Poliitilised süsteemid pikaajalise arengu tulemus, süsteemi kinnitatakse elemendid, mis on ajaproovile vastu pidanud.
  
• Konkreetne põhiseadus puudub, süsteem tugineb pika aja vältel vastu võetud mitmetele dokumentidele. Mitmekihiline dokumendijaotus, varasemad monarhide poolt väljastatud käsud ja privileegid (1215 Magna Carta), siis parlamendidokumendid ( 1679 Habeas Corpus Act, 1689 Bill of Rights ), kohtuotsused (lisaks majandusele mõjutavad ka poliitilisi samme ja otsuseid).
  
• Olulised küsimused – monarhivõim ja selle piiramine, Inglismaa sõltumatus (algselt Prantsusmaast, seejärel eraldamine Rooma paavsti alt, religiooni- ja usuteemad, seda eriti 17.saj, vt seoseid parlamendidokumentidega), poliitiliste parteide kujunemine, peaministri institutsiooni ümber kujunev täidesaatev võim, parteidele konkurentsi pakkumine, tugeva peaministri inst. kujunemine ja võimalus valitseda parteiüleselt ja isikukeskselt.
  
• Parlamendi areng al 14.saj – esimesed parlamendiaktid sellest ajast, erinevad monarhi korraldustest, st esimesed opositsioonilised vaated. Jagunemine kahte kotta (lords and commons).
  17.sajandil kaks parlamendile tuginevat osapoolt, seotud parlamendi jagunemisega kuningavõimu pool ja vastu – viigid (liberaalid, antimonarhistlikud, sõimusõna hobusevargad lol) vs toorid (kuningavõimu pooldajad, konservatiivid).
  
• Monarhiaküsimuste marginaliseerumine pärast Napoleoni sõdu. SPR mõjud vaevutuntavad, samas suurem avatus ajastu uutele nõudmistele (nt koloniseerimise vähenemine, vanade institutsioonide reaalse olulisuse vähenemine ja võimutäiuse vähenemine, uute institutsioonide teke – parteidesüsteem, nende ideoloogiliste erinevuste selgumine, peaministri olulisuse tõus, üleüldine radikaliseerumine nt töölisliikumise näol).
  
• Poliitmaastikul peamiselt kahe suurpartei (konservatiivid vs tööpartei) vastandumine.
  
• Peaministri institutsioon : ajalooliselt olnud tegu kuninga eriesindajaga, monarhi nimel parlamendiga läbirääkija, riigi rahade kontrollimise volitus . Aja jooksul mõlemast osapoolest kaugenemine, muutumine parteidesüsteemi juhatavaks poliitfiguuriks. Peaministriga seonduvad traditsioonid: alati alamkoja valimised võitnud partei juht, Briti valitsuse juht (valitsus hierarhiline , vanema astme ministrid e Cabinet, kes asuvad peaministrile kõige lähemal, ja nooremministrid, kellel peaministriga suhe põgusam).
  

PRANTSUSMAA

• 19.saj poliitika eriline heitlikkus ja radikaliseerumine, on tinginud ka praeguse ühiskondlik-poliitilise ärksuse.
  
• 20.saj kataklüsmilisteks I ja II ms (rõhub eneseteadvusele), 30ndatel vasak-ja parempoolsete jõudude heitlikkus, 1968.a vasakpoolsete meeleolude üleskerkimine.
  
• Tsentraliseerimine kui peamine viis poliitilise stabiilsuse säilitamiseks, allutamine pealinnale ja keskvõimule, tugev ametnikkond – ühise visiooni levitamine jne.
  
• Riigikordade ja konstitutsioonide korduv muutumine 19.sajandi jooksul. Sajandi lõpul 3.vabariik, pärast II ms 1956-58 4.vabariik, praeguseni 5.
  
• Radikaalse vasakpoolsuse ja konservatiivide pidev vastandumine, samas pole partei nii suure poliitilise osatähtsusega ja püsiv kui nt Suurbritannias. Väikeste huvigruppide pidev olemasolu suurte parteide kõrval, sarnane Weimari vabariigi korraldusele – huvigruppide demokraatia. Omane vähemusvalitsuste kaudu valitsemine, parlamendis tihti palju väikeseid parteisid. President marginaalsete volitustega. (3.-4.vabariik) Partei kui tugeva poliitiku taustajõud ja olemuselt isikustatud!
  
• Maailmasõdadele järgnevad Indohiina ja Alžeeria konfliktid.
  
• Charles de Gaulle presidendiks valimise järgselt institutsiooni tugevnemine (1958-1969). 5.vabariigis president kui kaitsepoliitika juht jne, erinevalt varasemast väikesest rollist. De Gaulle’i parteisüsteemi kujundamise ambitsioon (vrd Lääne-Saksamaaga, keskse konservatiivse erakonna tekitamine), partei kui juhi võidu kindlustamise institutsioon.
  
• Parteide vasaktiiva ümberkujunemine: kommunistide tõrjumine sotsialistide poolt (pärast II ms prantsuse kompartei Euroopas suuruselt teine, oluline marginaliseerumine).
  
• Cohabitation – olukord, kus president ja peaminister on vasak-paremskaala eri otstest (nt Mitterand ja Chirac 86-88).
  

ITAALIA

• Lateran’i leping 1929 – Itaalia riigi ja Rooma paavsti vaheliste suhete taastamine, Vatikani eraldamine paavsti riigiks.
  
• 1946.a poliitiliste ümberkorralduste algus võitjavägede okupatsiooni all, monarhia asendamine vabariigi poolt (n-ö II vabariik), kuninga pakkuminek ( referendum ). Kaks suurt poliitilist võimu – katoliku kiriku võim, mille ümber kristlik-demokraatlik partei; kompartei Euroopa suurim. Sotsialistide ja liberaalide taastumine .
  
• Üldise stabiilsuse eelduseks piirkondlikud võimukeskused, kogukonna mõiste jne.
  
• 1948.a põhiseadus – parlamendi positsiooni kindlustamine, vastupidiselt eelnevale tugeva liidri poolt juhitud riigi mainele.
  
• Parlament kahekojaline , mõlemad valitakse rahva poolt, esinduskogu (630) ja senat (315), mõlemal seadusandluse algatamise ja blokeerimise õigus. Valimiskünnis 2%. Itaalia kui paljude tugevate keskuste kooslus, pealinna koonduvad nende esindajad, millel võim valitsuse tegevust blokeerida, olles mõjutatud tugevate taustajõudude poolt. See tekitas olukorra, kus valitsused olid ebastabiilsed, vahetusid kiirelt (kesk eluiga 10 kuud), presidendi põhiülesandeks kriiside lahendamine. Probleemideks mh korruptsioon . Kommunistide tõrjumine valitsusest , ent olemas võimusfäärides (leggine kaudu poliitika mõjutamine) (I vabariik, enne 1993.a)
  
• Al 1992.a reformidest majoritaarne valimissüsteem senati valimiseks. Võimu juurde parteidevälise elemendi valimine, vanad parteid kaotavad toetajaid. Populaarseks muutuvad kohalikud ja ka üldriikliku taustaga valimisliidud, ideoloogiliste piiride ületamine. Poliitika muutumine meelelahutuseks , eriti pärast Berlusconi tegevuse algust. Uute valimisplokkide teke, ka piirkondlik mentaliteet osa meelelahutusest.
  

HISPAANIA

• Francesco Franco (1939-1975), eelnevalt 130 a kodusõdu ja autoritaarseid valitsusi. 39.a vabariikliku valitsuse kukutamine, kuningas Pariisis eksiilis (vrd Itaaliaga, kus kuningas ja diktaator valitsesid koos). Falang-partei.
  
• Hinnangud Franco režiimile erinevad – süüdistatud fašismis ja verisuses, samas arenemine jõukaks tööstusriigiks ja ääremaa staatusest välja jõudmine, liitlassuhe USAga .
  
• Franco surmale järgnevalt välissekkumised riigi siseasjadesse, suurema võimuvõitluse ärahoidmine. Võimule falangi noorema generatsiooni juht Adolfo Suarez, suhete taastamine kuningaga, eksiilist tagasipöördumine, 1977.a kuningaks Juan Carlos I (eksiilis oleva poeg). 1978.a parlamentaarne põhiseadus, sisaldab saksa poliitilise süsteemi elemente. Järgnevad I parlamendivalimised, Suareze demokraatlik tsentristlik liit, algusepanek uuele kesksele konservatiivsele jõule. NB! Konservatiivse partei sidusus kirikuga väiksem kui nt Itaalias. Uutele hingustele vastu falangi vanad olijad, vt Molina 81.a riigipöördekatse – kuninga ja uue generatsiooni vastutöö, tulemuseks viimaste Franco kaasvõitlejate hääbumine ja kuningakoja usaldusväärsuse tõus.
  
• Järgneb sotsialistlik ajastu, saksa sotsialistliku partei mõju. Paremtiivas falangistide järeltulijad, järk-järgult tekib praegune parempoolne põhipartei (Rahvapartei). See-eest puudub korralik liberaalne partei. Parlamendis saksa mudeli eeskujul väikesed koalitsioonid, suurpartei + väike/regionaalne erakond.
  
• Suurima separatismipotentsiaaliga riik Euroopas, 17 autonoomset regiooni ja 2 linna