ootushorisont, millest lähtuvalt kirjutatakse; nt Twilight on suunatud naiivitaridele, Harry Potter jällegi nt neile, kes massi ei sobitu). 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Tunnus Lüürika Eepika Draama Loo olemasolu - + + Jutustus - + - Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline Väljendusviis Lüüriline Eepiline Dramaatiline 4
hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine. 2. Eepika zanrid(eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt,laast) Keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine. 3. Dramaatika zanre(tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dioloog Kannab konflikt - sisemine ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig, tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine "Meie" kooselu ja probleemid SARNASUSED Ilukirjandus keskendub põhiliikide lüürika, eepika ja dramaatika abil inimese siseilma,
enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine b. Eepika zanrid (eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt, laast) i. keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele ii. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine c. Dramaatika zanre (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) i. Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog ii. Dramaatikat kannab konflikt - sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig, tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine iii. "Meie" kooselu ja probleemid d. Sarnasused i. ilukirjandus keskendub põhiliikide lüürika, eepika ja dramaatika abil
Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehtestamine, ,,mina" avamine, pihtimine. Eepika kui põhiliigi zanrid ( eepos, romaan, novell, jutustus, laast ) keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele. Eepikat huvitab objektiine väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teiste ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika zanre ehk liike (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets, intermeedium, libreto, stsenaarium ) iseloomustab tegevuste vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog dramaatiline. Dramaatikat kannab konflikt sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig; tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine; ,,meie" kooselu ja probleemid. Sarn: keskendutakse inimese siseilma, välisilma e looduse ja ühiskonna ning nende kokkupuute kujutamisele
Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan,
kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kirjanduse tunnused: kunstipärane keelekasutus, fiktsionaalsus, fikseeritus, suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Mida tähendab Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust keelest. Kunst on märgisüsteem. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Kirjandus kasutab erinevaid meediume: tekst võib olla paberkandjal, samas
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust? Kirjanduse uurimise otstarve on : Kirjandust uurides saame täiuslikuma ja kvaliteetsema käsitluse kirjandusest Kirjandus rikastab ja avardab meie elu Arutada kirjanduse üle, anda sellele hinnang, kritiseerida seda ja seletada ka teost lahti (tähendus, vorm, esteetiline väärtus) Mis on zanr? Kuidas on zanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Zanr - on kirjanduse (või mõne teise kunstiliigi) kategooria, mis põhineb teatud stiililiste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil.
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
20. Saj Autonoomiateooriad: rõhutatakse sõnakunsti iseseisvat, reaalsest sõltumatut olemust. Kirjandus on subjektiivse reaalsuse väljendus. Sellest lähtuvad mitmed filosoofilis- teoreetilised suunad: näiteks fenomenoloogia (kirjandus on teadvuse fenomen, millest väljaspool pole midagi); uuskriitika, new criticism (close reading, lähilugemine, teost tuleb lugeda sõltumata välisest, rõhutati keele olulisust, kirjanduslikke võtteid (metafoor, iroonia vms); strukturalism (kirjandust vaadeldakse struktuurina, mis eraldatud ajahetkest) 6. Luuleteksti ja proosateksti erijooned Luule, lüürika, poeesia tähendab värsskõnes ehk seotud kõnes loodud teoseid Värsivorm on seotud emotsiooniga. Emotsionaalse pinge väljendamiseks kasutati rütmilist väljendust. Algselt kuulus kokku muusika ja tantsuga (lüürika vrd kreeka k. lyra) Lüüriline mina vaatepunkt, millest lähtuvalt luuletus on kirjutatud Luule kolm olemuslikku joont:
Lüürika: luule, zanrid: nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks zanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli `minavorm' Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Lüürilise mina vaatepunkt, ei = autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane Dramaatika zanrid: nt. tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Vana-Kreeka t. > dialoog ja koor Tegelased erinevad autorist, nende kõne peegeldab isiksuste erinevusi, autori kohalolu ajutav lavamärkustena, osalt ka mõne tegelase kõne läbi Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog Nn. tüüpstruktuur > ekspositsioon > konflikti areng (komplikatsioon)> kulminatsioon >
Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve?
sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Lüürilise mina vaatepunkt, ei = autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane Dramaatika žanrid: nt. tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Vana-Kreeka t. > dialoog ja koor Tegelased erinevad autorist, nende kõne peegeldab isiksuste erinevusi, autori kohalolu ajutav lavamärkustena, osalt ka mõne tegelase kõne läbi Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog Nn
ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia
teooriaid, mõtestada ja rikastada vaateid, luua kaanoneid. Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Zanr kategoriseerib kirjandust (ka teisi kunstiliike), määrab teatud tunnuste-sarnasuste põhjal, mis kategooriasse teatud teos kuulub. Antiikkultuurist pärit põhižanrid: 1) lüürika(sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka) Tähtsus suurenes romantismiperioodil Luuletaja kogemuse vahendus, Sisemaailma elamused, Subjektiivne, isiklik, Lüüriline luule: üks mulje, idee või
Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa. Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on. 2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses
• Kirjanduskriitika otstarve on kirjanduse üle arutada, kritiseerida, anda hinnang, kuid ka teose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus). Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. • Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine.
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö. ilusasti kirjutatud kirjandus. 2) Ilukirjandus on KEELE ERILINE KASUTUS s.t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK.
Augustinuse aja rooma klassitsismi kajastus Ei ole süstemaatiline käsitlus, vaid hüplikum tekst, mis sisaldab ka erinevaid mõttemänge. - Keskaeg Poeesia teenib Jumala ülistust. Keskaja kirjandus erineb oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud pidama kirjanduseks. Luule on õpitav ja õpetatav; luuletaja ei ole mitte niivõrd geenius kui pigem käsitööline, kellel on teatud eeldused ja kes loob kunsti vastavalt kindlatele reeglitele. Luule nagu ka kunst ei ole eesmärk omaette, vaid seotud teatud funktsiooniga, ta on millegi vahendiks. Poeesia sõltub artes liberales' alla koondatud teadusvaldkondadest. Trivium grammatika, dialektika, retoorika. Quadrivium - geomeetria, aritmeetika, muusika, astronoomia. - Renessanss. Üleminek keskajalt uusaega. (Vida, Robortello, Minturno, Scaliger, Castelvetro, Sidney, Du Bellay, Marco Gitolamo Vida, Julius Caesar Scaligeri ) Dante tema teos on uue kirjanduse kõrgpunkt
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA. Sõnakunstiteos põhineb kujundil. Ilukirjanduslikkus e kunstilisus on kujundliku
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
Kõik (tähtsad) tegelased ei pea omavahel tuttavaks saama, seega on tegemist nagu osaga ühiskonnast. Virginia Wolf ,,Mrs. Dalloway" näiteks. Kuulevad sama kellalööke ja tunnetavad teineteist. Kui varasemas ühiskonnas olid tähtsad hierarhiad, siis rahvusühiskonnas ei oma see niivõrd suurt tähtsust. Rahvuskollektiividel on kõigil kesksed lood enda kohta. Lugu: Me oleme siin Eestimaal olnud juba viimased 10 000 aastat. Vs Me oleme pidevalt uuenev ja dünaamiline maa. Progressi narratiiv. Sealt tuleb ka arengumaade mõiste (nemad lähevad veel kuskile, kus meie juba oleme). Marksistlik narratiiv. Ohvri narratiiv me olene nii erilised, et keegi meid ei mõista, seega me peame kannatama; Parim kaitse on rünnak jne. Ühiste narratiivide loomine nõuab omavahelist kokkulepet, solidaarsust. Olude muutumisel võib muutuda ka lugude tõlgendamine, näiteks Jaan Krossi teosed. Keel Kirjanduslik keelekasutus. Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest
Kirjandust on keeruline üheselt defineerida, kuna see on väga mitmekihiline. Kirjanduse olemus ning väärtustamine sõltuvad eelkõige kultuurist (maailmapildist), traditsioonidest, ajastust ning isiklikest väärtushinnangutest. 8.Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? Sisuliselt samal põhjusel, miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted. Tõlgendada saab mitmest süsteemist lähtudes (nt võrdlev kirjandusteadus, strukturalism, autorist lähtuv tõlgendamine jne); kasutatav meetod sõltub kirjandusliku teksti kontekstist, millal see on kirjutatud ja millal loetakse, autorist, isiklikust hinnangust jne. Kirjandusteadus on küllaltki subjektiivne, ning selle otsuseid/interpretatsioone on raske lõplikult tõestada. 9.Miks on oluline eristada teksti ja autori läkitust? See, mida autor on tegelikult tahtnud tekstiga öelda, ei pruugi vastata sellele, mida lugeja konkreetses ajahetkes tekstist mõistab.
on teose mõtte eksplitseerimine. Toob sisse diskursuse mõiste, mis on poeetika objektiks. Tähelepanu keskmes pole immanentne tekstianalüüs; T. ütleb, et parim immanentne analüüs on tekst ise. Tekst on abstraktse struktuuri realiseerimine. Poeetika tegeleb abstraktse struktuuri, diskursusega. Vastandab story – discourse nagu faabula – süžee (vrd. Chatman: story – plot). Poeetika ülesanne on selgitada välja tekstiloome mehhanismide universaalsed seaduspärad. Geneetiline strukturalism on taotlus luua üldist mudelit, millele alluksid kõik tekstid. (Greimas “Struktuurne semantika”) Üksiktekst on T. jaoks näite staatuses, illustreerib üldisi seaduspärasusi. Poeetika objektiks on kirjanduse diskursus kui lõputut hulka tekste tekitav süsteem. Poeetika on ühelt poolt abstraktne, teisalt seestpoolt lähenemine – otsitakse kirjandusesiseseid mehhanisme; kirjanduse kui sellise omadused. T. tegeleb peamiselt proosaga
loobuvad parafraasi kasutamisest, kirjaniku sõnade ümberütlemisest v. Kirjandusteoses näevad uuskriitikud eelkõige hierarhilist struktuuri, mille kujundajaks on elementide omavahelised suhted. Uuskriitikute põhiliseks metodoloogiliseks lähtekohaks on väide, et teose tervikut tuleb analüüsida tema enese kaudu vi. b) Strukturalism i. Kirjandusteksti vaadatakse autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast c) Poststrukturalism i. Põhiobjektiks on mittestruktuur d) feministlik kriitika e) postkolonialistlik kriitika 7. Mis on ,,kummastus" (uncanny) kirjanduses? 8. Luule värsisüsteemid ja mõõdud · Silbirõhulise luule värsimõõdu ehk meetrumi kujundavad värsijalad (kõnetaktid).
kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega luuakse opositsioon „luule-proosa“ Perminil proosa on vähemalt kaks selget eristuvat tähendust 1) Proosa kui tavaline, argine , mittekunstiline küne; 2) Proosa kui sõnakunsti (ilukirjanduse) liik.
mingisugusesse konteksti. Tähtsam tunnus on tekstianalüüs süvenenud ja täpne lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted, kõlakujundid jne). Uuskriitika pöörab tähelepanu teksti vormile ning käsitleb seda väga rõhutatult kui kunstiteost. o Strukturalism Eristab keelt (langue) ja kõnet (parole). Binaarne opositsioon: kaks teineteist välistavat elementi või mõistet. Nende vahelisest erinevusest tekibki tähendus. Kõige levinumaid binaarseid opositsioone: kultuur loodus, oma võõras, mees naine, hea halb ja nii edasi. Igasugune tähendus ei tule kuskilt mujalt kui mitte elementide omavahelisest erinevusest
Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning luulekeele iseärasused. Draamaanalüüs: põhimõisted. Klassikalise vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. ja modernde teatrikontseptsiooni erinevused. Komöödia, Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus tragoodia, draama. Eepilise teksti analüüsi põhimõisted. Eepos, Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis romaan, novell, jutustus. Positivistlik kirjandusteadus. muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks.” Hermeneutika. Kirjanduse psühholoogilise analüüsimise
Lüürika: sonett, haiku, hümn, pastoraal, ood, ballaad- Peegeldab autori sisemaailma, kogemust, isiklik, tundeline, sageli “mina” vormis Eepika: eepos, romaan, novell, muinasjutt, jutustus, essee, laast- võib olla nii luule kui proosa vormis. Jutustab kangelastest, kes mõjutavad maailma. Keskendunud pigem tegevustele, mitte tunnetele, arenev sündmustik. Kolmandas isikus Dramaatika: draama, tragöödia, komöödia, kuuldemäng- Autori kohalolu lavamärkustena, dialoogid, traagiline, kõne peegeldab isiksuste erinevusi ● Mis on poeetiline keel (A.Merilai ja J.Wainrighti määratlused) ? Kujundilisus, Tähelepanu on vormil Enesele osutav Sisuühtsus ja väljendusühtsus A.Merilai: „Luuletus on stiilselt väljendatud sisu.” ● Milles seisneb kultuuri loolisus ?