MORFEEMID (vormiõpetus ehk morfoloogia) moodustamisega tegelev vormiõpetuse osa morfoloogiline analüüs on sõnavormidest HÄÄLIKUD (foneetika, fonoloogia) arusaamisega tegelev vormiõpetuse osa (millest koosneb sõnavorm). MUUTUVAD SÕNAD JA MUUTUMATUD SÕNAD Pane õigesse lahtrisse: verbid (tegusõnad), adverbid (määrsõnad), substantiivid (nimisõnad), interjektsioonid (hüüdsõnad), adjektiivid (omadussõnad), konjunktsioonid (sidesõnad), numeraalid (arvsõnad), pronoomenid (asesõnad), adpositsioonid (kaassõnad) Pane õigesse lahtrisse: eile, tegema, mina, üks, maja, tohoh!, ilus, ning, taga Muutuvad sõnad Muutumatud sõnad Verbid (tegusõnad) tegema Adverbid (määrsõnad) eile
7 2.1. Analüüsitavad keelejooned.....................................................................................7 2.2. Varasemad uurimused Eestis..................................................................................9 2.2.1.Slängiuurimine................................................................................................10 2.2.2.Mineviku kesksõna lõppude -nud ja -nd varieerumine..................................10 2.2.3.Lühenenud adverbid.......................................................................................11 2.2.4.Küsipartikkel võ.............................................................................................12 3.ANALÜÜS...................................................................................................................14 3.1. nud/nd-kesksõna...................................................................................................14 3.2. Slängisõnad...
justkui verbid, kuid mida muudetakse nagu noomeneid (ld particeps 'osaline'). Seejärel hakati edasi jaotama noomeneid e käändsõnu. Kõigepealt eraldati substantsi e iseseisvat olendit, eset või nähtust väljendavad substantiivid e nimisõnad (edaspidi objektid). Sõnaliigid II Siis eraldati objektide omadusi tähistavad epiteedid e adjektiivid. Noomenite klassist viidi täielikult välja interjektsioonid ja adverbid. Loogilisi suhteid väljendavad sõnad jagati neljaks: prepositsioonid (e eessõnad), konjuktsioonid (e sidesõnad), pronoomenid (e asesõnad) ja artiklid. Sõnade liigitamisel on kasutatud alati kolme liiki kriteeriume: sõnade muutmist sõnade omatähendust süntaktilist funktsiooni. Need kriteeriumid on oma põhiolemuselt erinevad, kui rõhutada enam ühte või teist, saab mõnevõrra erineva liigituse. Eesti keele
Moeneologismid tekivad teatud ajahetkel, mil neid ka intensiivselt kasutatakse, kuid nad ei leia teed tuumsõnavarasse. Need on nn moesõnad, mida teatud ajal mingis sotsiaalses grupis või ka kogu keeleühiskonnas väga palju kasutatakse, kuid pärast ekspressiivsuse kadu asendatakse need uute moesõnadega. Tänapäeval nt (ehk reklaamikeele mõjul) liialdatakse võimendavate eesliidetega, nt mega-, super-, ekstra-, hüper-; populaarsed on laia tähendussisuga adverbid, nt põhimõtteliselt, oluliselt, suhteliselt, praktiliselt, tegelikult. Ajutised neologismid need on uudissõnad, mis leiavad tee teatud grupi sõnavarasse. Aja jooksul saavad need üldiseks, kaotavad uudsuse ja hakkavad täiendama sõnavara. 7. Monoseemilised ja polüseemilised sõnad. Semeemi moodustavad tähenduskomponendid e semantilised tunnusjooned (semeem=tähendusvariant). Sõnal on olemas põhitähendus e süsteemitähendus, mis jääb invariantseks e muutumatuks
naaber, narr, kelm, laat, selts, krahv, vürst, arst, plaaster, väävel Alamsaksa laenud (3) • kaubandus: hangeldama, kross, pood, rent, taaler, veering, tingima, toll, vaagima, üür, paar, tosin, veerand • aeg: näärid, reede (< ‘suur reede’), tund, vastlad • ajaviide, haridus: kool, kunst, lust, paber, pasun, piip, pookstav, värss, riim, tantsima, trumm, trükkima, veerima • merendus: ankur, kiil, madrus, pootsman, praam • adverbid: just, topelt, väärt Rootsi laenud (13. saj– ...; 16.–17. saj; 105–148 tüve) • eestirootsi ja riigirootsi laenud • riik, ühiskond: kroonu, riik, lään • merendus: hiivama, iil, kuunar, loovima, räim, hauskar, seilama • olme: tasku, tünder, pagar, puldan, käru, mark (raha- ja kaaluühik) • usund: näkk, kratt, tont • kokandus (← kokaraamat 1781): biskviit, filee, kastrul, kompott, kotlet, kreem, grillima, puljong,
Verbi ja substantiivi eristust on peetud universaalseks, aga: Gil (2008; Miestamo 2013 kaudu): riauniindoneesia keeles ei ole verbi ja noomeni ega ühegi muu sõnaliigi eristust; ayam makan võib tähendada: ‘kana sööb, lähme kana sööma, mina söön kana, kanarestoran, kanaroog’ jne. Universaalne on see, et kõigis keeltes jagunevad sõnaliigid avatuteks ja suletuteks. - Avatud on tüüpiliselt verbid, substantiivid ja adjektiivid ja võibolla ka adverbid (nendesse liikidesse on kerge lisada uusi sõnu) - Suletud: konjunktsioonid jm grammatilised sõnad, nt eessõnad (aja jooksul küllalt muutumatud, sisaldavad piiratud arvul sõnu) Hausa keeles (lääne-tšaadi, Nigeeria) on adjektiivide klass suletud, koosneb 12st liikmest Sõnaliikide liigitusalused: • Morfoloogiline – vastavalt sellele, mis kategooriaid sõna kasutab. Nt eesti keeles
suulises jutus nö esimesed valikud (leidub on olemas, põgus juhuslik, paberossi suitsu, mõtleb tahab, peenel häälel peene häälega, pisikesed väikesed). 3. Kõnes on sõnu, mida kirjakeel väldib (no, noh, vat) või keelab, pidades neid argikeelseteks (kudas, nisukene). 4. Nimisõnad ja verbid kirjatekstis peaaegu ei kordu, suuline tekst on kordusi täis. 5. Kõnes on palju enam sõnaliike, mis pole nimisõnad ega verbid: asesõnad, sidesõnad, adverbid jms. 6. Kõnes on mitmed sõnad lühenenud või muul viisil erinevad kirjutatud keele sõnadest (sis=siis, mõtsin=mõtlesin, tndab=tähendab jne). Grammatika 7. Kõnes ja kirjas kasutatakse sarnaseid käände- ja pöördelõppe ja tunnuseid. 8. Mõlemas vormistatakse lauseliikmed samamoodi. Alus on nimetavas käändes, sihitis on nt osastavas käändes (lapsevankrit lükkav ema lapsevankrit lükkav naine), sõna hakkama
· Käänded jagunevad flektiivseteks (N, G, P) ja sufiksilisteks (9) · Käänete hulgas on essiiv, kuid pole komitatiivi ja terminatiivi (nagu soome keeles). Viimased on postpositsioonide hulgas. · Käändevormide moodustuse süstematiseerimise katse Sünatks: · Esimesena esitab: koopula, verbaalne ja nominaalne öeldis, lisand, täis- ja osaalus · Kasutamisest: täis- ja osasihitis, käändevormid, kaassõnad, infinitiivid, partitsiibid, adverbid · Reegleid soome keele eeskujul. Ahrensi grammatika etümoloogiline sõnaloend: · Esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara. Saksa, vene, rootsi laenud. 5. Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887) · Uurimusi ja ülevaateid paljudest soome-ugri keeltest · Peterburis teaduste akadeemia akadeemik · Paul Ariste: üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajaja 19.sajandil Kavandas sarja: 1) Sõnaraamat
välistavad: küsivad Abimäärsõna - Afiksaaladverbid on muutumatud sõnad, mis kuuluvad lauses verbi juurde, moodustades koos verbiga püsiühendi, nn ühendverbi, mis on uus semantiline tervik ja määrab enamasti lausemalli valiku, nt kokku saama, ära minema, üle jääma, peale käima, valmis tegema, läbi lugema, kinni maksma, vastu võtma, alla kukkuma. Sõna saab afiksaaladverbiks liigitada siiski ainult tekstisõna (sõne) tasandil, sest afiksaaladverbid ja tavalised adverbid erinevad üksnes oma iseseisvusastme poolest. Rõhumäärsõna- Rõhumäärsõnad näitavad kõneleja suhtumist, hoiakut kõneldusse, nt ometi, küllap, võib- olla, vaevalt, arvatavasti, ehk, ilmselt. Enamasti toimivad modaaladverbid lauses üldlaiendina, varjundades lausega väljendatava situatsiooni tähendust, ja nende kohta on raske esitada määrsõna sisulist küsimust (= ei ole küsimustatavad). Kaassõna- on muutumatu sõna, mis kuulub käändsõna juurde
vrdl nt poiss on omadega sisse kukkunud (afadv), aga poiss oli minemas sisse (adv). Või teine lause: Ta asus kusagil taga (adv) vs Ta ajab meid taga (afadv). Sagedamini esinevad sellised sõnad siiski afiksaaladverbina ja see põhjendab ka nende omaette sõnaliigiks pidamist. Sõna saab afiksaaladverbiks liigitada siiski ainult tekstisõna 9 (sõne) tasandil, sest afiksaaladverbid ja tavalised adverbid erinevad üksnes oma iseseisvusastme poolest. 12. Kaassõna e adpositsioon - on muutumatu sõna, mis kuulub käändsõna juurde. Kaassõnadel pole iseseisvat leksikaalset tähendust, nad väljendavad vaid sõnadevahelisi seoseid lauses ega ole seetõttu ka iseseisvad lauseliikmed. Kaassõnad jagunevad sõltuvalt paiknemisest käändsõna suhtes pre- ja postpositsioonideks e ees- ja tagasõnadeks. Neid
Lähtekoht on, et osaliste rollid ja identiteedid ja nende suhted on eri teksti liikidesse erinevalt konstrueeritud – žanri konventsioonid. Nt uudis ehitab kirjutaja-lugeja vahele teisiti kui essee või veste. Uudistekst on kirjutatud nii, et kirjutaja on endale konstrueerinud teadja rolli või esineb vahendajana. Interpersonaalsus avaldub selles, kuidas asjadesse suhtutakse (kuidas hoiakuid väljendatakse? Modaalsus, adverbid). Sotsiaalse tegelikkuse loomise juures on oluline analüüsida ka seda, mis eesmärk tekstil ja tähendustel on. Tekstid ei vahenda tegelikkust, vaid loovad seda. Sisuanalüüs ehk tähistusfunktsioonid annavad edasi kirjelduse valdkonnast, mida tekst käsitleb. See toob esile tekstiga edasiantavad situatsioonid, osalised, protsessid, nimetab kõnealused tegelased ja tegevused ja nendevahelised suhted. Sisuanalüüs loob valdkonna ja tähendusvälja.
annaabi.ee 
