Eesti murded Referaat (2)

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium
Eesti murded
Referaat
koostas Maia Kirillova
juhendas õp. Silvi murulauk
September 2011
Sisukord:
1.Sissejuhatus..............................................................................................
2.Eesti murdeuurimine aastatel 1992-2002.................................................
2.1.Asutused,uurimisrühmad,uurijad..........................................................
2.2. Andmekogud ja ainestiku publitseerimine............................................................................................
2.3Uurimused..............................................................................................
3.Praegu teoksil olevad suured murdeprojektid..........................................
4.Eesti murdeuurimise praeguse seisu üldhinnang ja ettepanekud lähitulevikuks...............................................................................................
5.Kokkuvõtte................................................................................................
6.Kirjandus...................................................................................................
Sissejuhatus
Murdeuurimine oli 20. sajandil eesti keeleteaduse keskseid alasid. 1920.–
30. aastatel oli Tartu Ülikooli eesti keele professori Andrus Saareste peamiseks
uurimisalaks eesti murded. Saareste juhendamisel tegid ka paljud selleaegsed
eesti keele üliõpilased väli- ja uurimistöid murretest. Akadeemiline
Emakeele Selts pani tollal oma tegevusega aluse eesti murrete andmekogudele.
Oluline on, et esimese Eesti riigi ajal valitud murdeuurimise teoreetilised
suunad jäid mitmeti valitsevaks ka 20. sajandi teisel poolel. Selle
mõistmine, mis on eesti murded ja mida tähendab eesti murdeuurimine, pärineb
tänapäevalgi suuresti Saareste 1930. aastate töödest (eesti murdeuurimise
ajaloo kohta vt Pajusalu jt 2002, 1.2).
Uuel iseseisvusajal 1990. aastatel on siiski märgata eesti dialektoloogias
murrangut, mis sai õigupoolest alguse juba 1980. aastatel. Murrangu paratamatuks
taganttõukajaks on olnud traditsiooniliste eesti kohamurrete hääbumine.
Tänapäeva Eestis toetub ajalooliste murrete uurimine juba vältimatult
arhiivitööle. Murrete tasandumine eesti kõnekeele piirkondlikeks erijoonteks
või parimal juhul emantsipeerumine uuteks kohalikeks kirjakeelteks,
nagu Võru murde puhul, on toonud kaasa ka vajaduse uuelaadsete uurimismeetodite
järele. Nagu rahvusvahelises lingvistikas, nii ka Eestis on osa
murdeuurimisest lähenenud sotsiolingvistikale, uue teadusalana on esile
kerkinud murdesotsioloogia. Viimastel aastatel on uued allkeeled ehk eesti
keele kohalikud ja sotsiaalsed erikujud pigem tugevdanud oma positsioone
kirjakeele kõrval. Käesolev ülevaade eesti murdeuurimise seisust käsitleb
siiski praeguste eesti allkeelte uurimist ainult riivamisi, jättes selle
sotsiolingvistika uurimisseisu analüüsialaks. Järgnevalt on iseloomustatud
eesti dialektoloogiat eelkõige kui ajalooliste eesti kohamurrete uurimist.
Kuid ajalooliste eesti murrete uurimiseski on toimunud murrang. Peale
uurimisobjekti eespool mainitud vältimatu muutuse on selleks olnud mitmeid
positiivseid eeldusi. Kõigepealt – eesti murrete kirjeldamine on jõudnud
uude seisu. Näiteks hiljaaegu trükist tulnud saarte murdetekstide köitega
jõudis lõpule eesti murrete akadeemiline tekstisari. See, et kõikide eesti murrete kohta on saadaval autentsed tekstid koos põhjalike eessõnadega
murrete häälikuliste ja morfoloogiliste erijoonte kohta, teeb võimalikuks
uued üldistavad käsitlused eesti murrete kohta. Üheks näiteks sellest on läbi
ajaloo esimesed eesti murrete kohta üldist teavet jagavad laserplaat „Eesti
murdeplaat” (Viikberg 2002) ja murrete kõrgkooliõpik (Pajusalu jt 2002).
Elektrooniline andmetöötlus on saanud murrangu teiseks taganttõukajaks.
Eesti murrete uurimist hõlbustavad juba praegu Eesti Keele Instituudis (EKI)
ja Tartu Ülikoolis (TÜ) loodud murdekeelendite otsingu- ja analüüsiprogrammid.
EKI ja TÜ koostöös valmiv eesti murrete elektrooniline korpus
annab täiesti uuelaadse võimaluse kõigile eesti keele uurijatele jälgida hääliku-
ja grammatikanähtusi ka ajaloolistes eesti murretes.
Murdeuurimine Eestis pole enam ainult asi iseendas . See on saamas üha
rohkem osaks eesti keele ajaloo ja praeguste struktuurijoonte üldisest uurimisest.
Võimalus keelendite murde-esinemuste kohta hõlpsamalt andmeid
saada toetab ka sugulaskeelte ja Läänemere keeleareaali tüpoloogilise omapära
uurijate tööd.
Kirjeldatud muutused eesti dialektoloogias ei ole veel jõudnud lõpule.
Mitmed suurprojektid on hetkel pooleli ja vajavad lähematel aastatel lõpuleviimiseks
senisest suuremaid uurija- ja uurimisressursse. Püüan järgnevalt
eesti murrete uurimisseisu iseloomustades sedagi näidata.
Eesti murdeuurimine aastatel 1992-2002
1991. aasta detsembris toimus Emakeele Seltsi murdekonverents, millel arutati
uut olukorda, kuhu eesti murdeuurimine oli jõudnud (vt Meri 1992).
Leiti, et Saareste jt poolt 1920. aastatel algatatud viisil eesti murdeid koguda
ja uurida enam hästi ei saa. Konverentsil tutvustati ka eesti dialektoloogia
uusi suundi, näiteks eesti murrete elektroonilisi andmebaase (Viks 1992),
sotsiolingvistilist murdeuurimist (selle järelkajaks artikkel Org jt 1994),
murde kui kõnekeele uurimist jne. Tekkis mõte saata nagu sõdadevahelisel
ajal taas üliõpilasi Emakeele Seltsi stipendiaatidena murret koguma, nüüd
aga selleks, et fikseerida sotsiodialektoloogia meetodeid kasutades eesti
murrete tegelik olukord 1990. aastatel. Sellest ideest sündis Emakeele Seltsi
ja Tartu Ülikooli ühisprojekt „Eesti murdeainese süvendav kogumine”
(1992–1995). Projekti raames käisid üliõpilased murdeekspeditsioonidel
Lõuna-Eestis ja Kihnus, kus talletasid eri põlvkondade murdelist kõnekeelt,
jälgides süvitsi kõnelejat ja kõneldavat mõjutavaid sotsiaalseid ja situatiivseid
faktoreid. Sellele projektile ei tulnud järge, aga mitmest projektis osalenud
üliõpilasest on saanud noorema põlvkonna keeleteadlased, kes praegu osalevad
eesti murrete elektroonilise korpuse tegemisel jm uutes projektides.
Paraku neist ei ole küll keegi läinud tööle Eesti Keele Instituuti, mis on
praegugi jäänud suurimaks eesti murrete uurimise keskuseks.
Viimasel kümnendil on paljud eesti murdeuurimise suurtööd, nagu eesti
murrete sõnaraamat ja murdetekstide akadeemiline sari, ka elektrooniline
199
murdekorpus, põhinenud eelmistel aastakümnetel kogutul ja kirjeldatul.
Paranenud publitseerimisolud on võimaldanud välja anda lisaks aastakümneid
käsikirjas seisnud uurimusi. Samas on märgatav uurimissuundade mitmekesistumine .
Ka uurimiskeskusi ja -rühmi on tulnud juurde. Juba sissejuhatavalt
võib ütelda, et viimane kümnend on olnud valminud ja avaldatud
tööde poolest eesti murdeuurimises rikkaim läbi aegade. Teiselt poolt on
selle aja jooksul jäänud lahendamata ja võimendunud mitmed eesti dialektoloogia
tulevikku varjutavad probleemid, mis on seotud kõigepealt uurimistöö
põlvkondadevahelise järjepidevuse säilitamisega. Kuid neid on asjakohasem
arutada ülevaate lõpul.
Järgnevalt vaatlen kõigepealt eesti dialektoloogia viimast kümnendit asutuste
ja uurijate lõikes, seejärel käsitlen andmekogusid, ainestiku publitseerimist
ja tähtsamaid uurimusi.
Uurimisrühmad,asutused,uurijad
Aastatel 1992–2002 on eesti murdeid uuritud Eesti Keele Instituudis, Tartu
Ülikoolis, piiratumalt Emakeele Seltsis (ES) ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis
(TPÜ). Kaudsemalt on murretega tegeldud Kirjandusmuuseumis .
1990ndate lõpul on uue asutusena lisandunud Võru Instituut (VI). Eesti
murrete alaseid uurimusi on valminud ka Soomes Helsingi ja Turu ülikoolis
ning Rootsis Uppsala ülikoolis.
Eesti Keele Instituudis ühendati 1999. a murdesektoriga soome-ugri keelte
sektori vähesed jäänused, sektori uueks nimetuseks sai eesti murrete ja
lähisugukeelte sektor. See muudatus ei ole aga tähendanud murdeuurimise
sisulise tähtsuse ja osakaalu vähenemist EKIs.
EKIs on murdeuurijatena praeguseni tööl enamik neist teadlastest, kes
juhtisid murdesektori projekte ka aastal 1992. Sektori teaduslik produktsioon
on olnud erakordselt rikkalik. Peaaegu kõiki EKI praeguseid murdeuurijaid
ühendab kuulumine sõnaraamatu töörühma (Anu Haak, Evi Juhkam,
Varje Lonn, Helmi Neetar, Piret Norvik, Vilja Oja, töörühma juht Jüri
Viikberg). Marja Kallasmaa uurib kohanimesid. Järelkasvu on sektor saanud
rohkem TPÜ lõpetanutest. Neist Kaire Pihelgas ja Taimi Rosenberg on
osalenud Helmi Neetari poolt juhitud Hargla morfoloogia projektis. TÜ lõpetanud
Mari Kendla, kes uurib eesti kalanimetusi, on TPÜ doktorant ( juhendaja
Viikberg). Endised murdesektori juhatajad Mari Must ja Valdek
Pall on jätkuvalt olnud teaduslikult aktiivsed ja avaldanud mitmeid uusi
uurimusi.
EKI murdesektori suuremateks töödeks on olnud „Eesti murrete sõnaraamat”
(aastatel 1994–2002 on sõnaraamatut ilmunud kokku 12 vihikut),
eesti murrete akadeemiline tekstisari (1995–2002 on ilmunud viis köidet),
eelnimetatud Hargla murraku morfoloogia projekt (Pihelgas 2000, Rosenberg
2000), Lääne-Eesti kohanimede projekt (Kallasmaa 1996, 2000a,
2000b), koostöös TÜga eesti murrete elektrooniline andmebaas (vt Lindström
200
jt 2001), koostöös TÜ, Soome ja Karjala teadlastega läänemeresoome keeleatlase
projekt „ Atlas linguarum fennicarum” (ALFE, Helmi Neetar, Vilja
Oja) ja murdeplaatide tegemine (Mari Kendla, Jüri Viikberg).
EKI murdeuurijatest on filosoofiadoktori väitekirja kaitsnud Marja Kallasmaa
Saaremaa kohanimedest (2000) ja Vilja Oja eesti murrete värvinimetustest
(Oja 2001), magistritööd Evi Juhkam eestirootsi ja eesti murrete
kontaktidest (Juhkam 1998), Piret Norvik kirderanniku leksikaalsetest kontaktidest
(Norvik 1998), Mari Kendla Lääne-Eesti kalanimetustest (Kendla
1999). Ka Lembit Vaba doktoritöö eesti ja läti keelesuhetest (Vaba 1997)
sisaldab palju uut eesti murrete kohta.
Tartu Ülikooli murdeuurimises toimus 1990. aastatel järsk põlvkonnavahetus.
1993. a suri TÜ eesti keele kateedri pikaajaline murrete õppejõud
dotsent Aino Valmet. EKI murdesektorist oli 1991. a tulnud TÜsse põhikohaga
tööle Karl Pajusalu, kes oli juba varasematel aastatel õpetanud TÜs
õppeülesandetäitjana murdeaineid ja juhendanud murdepraktikaid. Kuid
1992. a läks ta tööle Soome Turu ülikooli eesti keele lektoriks ja töötas seal
1996. a sügiseni. Valmet, Pajusalu ja TÜ teadur ning sotsiolingvistika õppejõud
Tiit Hennoste olid üheskoos algatanud Emakeele Seltsi ja Tartu Ülikooli
ühisprojekti „Eesti murdeainese süvendav kogumine” (1992–1995;
ESi poolne projekti juht oli teadussekretär Mart Meri), mida järgnevatel
aastatel juhtisid Hennoste ja Pajusalu, kes juhendasid ka mitmeid üliõpilaste
murdetöid. Hennoste ja Pajusalu teaduslike huvide tõttu tõusis siis TÜs
esiplaanile keele dünaamikat ja sotsiolingvistilisi mõjureid jälgiv murdeuurimine.
Samuti EKIst tuli 1993. a TÜsse eesti murrete dotsendiks Ellen Niit , kes
õpetas murdeaineid ja oli üliõpilaste murdetööde põhiliseks juhendajaks TÜ
eesti keele õppetoolis aastatel 1993–1997. Järgnevatel aastatel on TÜs eesti
murrete õpetamist ja uurimist juhtinud Karl Pajusalu. Niit töötas 1997–2002
Turu ülikoolis, aastast 2002 on jällegi TÜ eesti murrete dotsent. Oluliseks
sündmuseks TÜ dialektoloogias on olnud eesti keele ajaloo ja murrete õppetooli
asutamine 1999. a. Aastal 2000 valiti õppetooli professoriks K. Pajusalu.
Peale selle on TÜs eesti murrete ajaloo ja kirderanniku murretega tegelnud
läänemeresoome keelte professor Tiit- Rein Viitso (nt Viitso 1996) ja
emeriitprofessor Paul Alvre (nt Alvre 2000).
Viimasel kümnendil olid TÜ murdeuurimise põhisuundadeks murrete
muutumise ja nivelleerumise uurimine (Pajusalu 1992a, 1992b, 1997, 1999a,
1999b, osaliselt Pajusalu 1996, Pajusalu jt 1999, Grigorjev jt 1997, Velsker
2000, T. Iva 2002), saarte murde häälikujoonte, sõnavara ja kontaktide uurimine
(Sedrik 1994a, 1994b, 1995, 1999, Niit 1997, 2002, Uind 2000), lõunaeesti
foneetika ja fonoloogia (Pajusalu 1998, 2000b, 2001, Pajusalu jt
2000, Parve 1998, 1999, 2000, Teras 1998a, 1998b, 1999, 2001, S. Iva 2000a,
2000b), lõunaeesti morfosüntaks ja sõnavara (Pajusalu, Muiþniece 1997,
Metslang, Pajusalu 2002a, 2002b, S. Iva 2002), ajaloolise Võrumaa kohani201
med (Saar 1998, 1999, 2001, Faster, Saar 2002), murdesüntaks (Lindström
1997a, 1997b, Hennoste 2002), rahvalaulude murdekeel (Niit 1997), eesti
murdeliigenduse ja allkeelte üldküsimused (Pajusalu 1992a, 1999a, Pajusalu
jt 2002, Hennoste 2000). Murrete uurimisel on hakatud rakendama
sotsiolingvistika kvantitatiivse paradigma ja optimaalsusteooria meetodeid
(vt Pajusalu 2002). Suurimaks projektiks on koostöös EKIga loodav eesti
murrete elektrooniline korpus (selles osalevad TÜ poolt Karl Pajusalu, Ellen
Niit, Liina Lindström, Mari-Liis Kalvik, Mari Mets, Pire Teras, Ann
Veismann, Eva Velsker, vt Lindström jt 2001).
Aastatel 1992–2002 on TÜs kaitstud eesti murretest 18 bakalaureusetööd
ja 9 magistritööd (Pajusalu 1992b, Sedrik 1994b, Teras 1998a, Parve
1999, Uind 2000, Velsker 2000, Saar 2001, S. Iva 2002, T. Iva 2002), neist
enamik viiel viimasel aastal. 1996. a kaitses Karl Pajusalu Turu ülikoolis
doktoritööd Karksi murraku verbimorfoloogia varieerumisest (Pajusalu
1996).
Tartu Ülikoolis on peale kasvanud uus murdeuurijate põlvkond. Uutest
murdemagistritest tegeleb enamik praegu doktoritöö kirjutamisega. Kõige
lähemal ajal on valmimas Merike Parve ja Pire Terase doktoritööd lõunaeesti
murrete foneetikast.
Emakeele Seltsil on läbi aastakümnete olnud täita asendamatu roll EKI ja
TÜ murdeuurijaid koondava ja asjaarmastajatest murdekorrespondentide
tegevust koordineeriva asutusena. Päriselt iseseisvaid uurimisprojekte pole
ESil saanud olla, sest seltsis ei ole teadurikohti. Kuid selts on olnud katusorganisatsiooniks
projektidele, mille põhitäitjad on mitme asutuse töötajad.
Viimasel kümnendil on ES olnud eriti aktiivne murdekogumise ja -uurimise
üldsuundade üle peetud arutelude algatajana. ESi murdetegevust on korraldanud
murdetoimkond, mida on juhtinud EKI töötajad Jüri Viikberg (1988–
1994) ja Anu Haak (1993–1996). Murdekorrespondente on juhendanud kogu
vaadeldava perioodi Helju Kaal2.
Eespool on juba kirjutatud ESi 1992. a murdekonverentsist ning ESi ja
TÜ ühisprojektist „Eesti murdeainese süvendav kogumine” (1992–1995).
1997. a toimus järgmine murdekonverents, kus arutati eesti dialektoloogia
uusi töösuundi. Aastast 1996 otsustati loobuda seniste murde- jm keelekogumise
võistluste korraldamisest, kuna nende tulemused olid jäänud väga
nigelaks. Selleks ajaks oli täiesti ilmne, et üks pikk eesti murdeuurimise
etapp on lõppenud. 2001. a taastati keelekogumisvõistlused uute eesmärkidega,
mitte enam ajaloolise murdekeele talletamiseks. Novembris 2001 toimus
ESi õppepäev „Keelekoguja kool”, kus anti nõu ka nüüdismurrete kogujatele.
ESi toimetistena ilmusid vaadeldaval perioodil Gustav Vilbaste „Eesti
taimenimetused” (1993), Hella Keema „Tartumaa saja-aastaste jutud” (1995)
2 Järgnev ülevaade ESi murdetegevusest põhineb Emakeele Seltsi aastaraamatutes 35–
47 ilmunud aastaülevaadetel, mille on kirjutanud ESi teadussekretärid Mart Meri (1992–
1996), Tõnu Tender (1997–2000) ja Asta Õim (2001).
202
ja „Võru keel” (1997), Theodor Saare „Kihnu raamat” (1998). Praegu on
töös väljaanne „Kultuuripeegel murdekeeles” (Võru murdetekstid, koost .
Mari Must ja Eevi Ross ). Seltsi viimaseks suurprojektiks on kõrgkooliõpikukski
mõeldud monograafia „Eesti murded ja kohanimed ” (2002; autorid
Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg, toim.
Tiit Hennoste).
Tallinna Pedagoogikaülikoolis on läinud kümnendil murretega tegeldud
tagasihoidlikult. Seal pole praegu tööl oma murdeuurijaid ega -õppejõude,
viimastel aastatel on murdeid õpetanud EKI vanemteadur Jüri Viikberg. TPÜ
juures on EKI murdeuurijad kaitsnud ka magistritöid (nt Juhkam 1998,
Norvik 1998). TPÜ ja EKI lähedasi kontakte näitab seegi, et TPÜ lõpetajaid
on läinud murdeuurijatena tööle EKIsse. EKI teadur Mari Kendla on praegu
murrete alal TPÜ doktorant. Setu verbimorfoloogiat on uurinud TPÜ õppejõud
Helle Sõrmus (1998). Kaja Toikka magistritöö (2000) käsitleb kirderannikumurde
idaosa murde- ja keelekontakte.
Kirjandusmuuseumis on eesti murrete sõnavara dialektomeetrilise uurimisega
tegelnud akadeemik Arvo Krikmann. Ta on „Väikese murdesõnastiku”
Interneti-versiooni põhjal uurinud statistiliselt kõigi eesti murrete sõnavarasuhteid
ja teinud uurimistulemused kättesaadavaks Internetis (vt ka
Krikmann, Pajusalu 2000).
Võru Instituut (asut. 1995. a) on lisandunud uue eesti dialektoloogia uurimiskeskusena.
Instituudi töökavades on tähtsal kohal ajaloolise Võrumaa
keele- ja kohanimeuuringud, ka murdesotsioloogia. Uurimisprojekte on läbi
viidud koostöös TÜ dialektoloogide ja sotsioloogidega. Kõik VI keeleuurijad
on noored TÜ lõpetanud, enamik neist jätkab veel õpinguid TÜs magistri-
või doktoriõppes. Kohanimede uurimisega tegelevad Mariko Faster ja
Evar Saar (vt Faster, Saar 2002), uue võru kirjakeele struktuuri ja sõnavara
uurivat töörühma juhib Sulev Iva (vt S. Iva 2002), sotsioloogilisi uuringuid
teevad Külli Eichenbaum ja Kadri Koreinik (vt Pajusalu jt 2000b;
Eichenbaum, Pajusalu 2001). VI praegu teoksil olevad suuremad projektid
on „Eesti-võru sõnaraamat” ja „Võru grammatika”. VI toimetiste sarjas ilmunud
kogumikes on avaldatud arvukalt artikleid eesti murretest.
Eesti murdeid on üksikute teadlaste poolt uuritud ka Soome ja Rootsi
ülikoolides.
Helsingi ülikooli soome-ugri keelte osakonnas kaitses Eino Koponen doktoritööd
lõunaeesti sõnavara algupärast (Koponen 1998). Läänemeresoome
keelte emeriitprofessor Seppo Suhonen on uurinud lõunaeesti keelelist kujunemist
(2002), setu morfoloogiat (1997a), leivu keelesaare murde erijooni
(1997b) ja kirderannikumurde suhteid naaberkeeltega (2000).
203
Turu ülikoolis on tegelnud jätkuvalt eesti murretega emeriitprofessor Kalevi
Wiik . Viimastel aastatel on ta avaldanud uurimused lõunaeesti keelelise
algupära käsitlemisest (1998), põhja- ja lõunaeesti murrete piirist (1999b)
ja lõunaeesti murdepiiridest (1999a). Samas ülikoolis töötav Ulla Palomäki
on uurinud võrdlevalt soome ja eesti murrete häälikumuutusi (nt Palomäki
2002). Soome ja üldkeeleteaduse osakond andis välja omaette raamatuna
Mihkel Toomse käsikirjalise suurtöö „Lõuna-Eesti murded” 111 murdekaarti
(Toomse 1998). Ka Karl Pajusalu doktoritöö Mulgi verbimorfoloogia varieerumisest
(1996) on valminud ja kaitstud Turu ülikoolis.
Uppsala ülikooli doktoritööna on valminud Tiina Södermani uurimus kirderannikumurde
leksikaalsetest karakteristikutest (1996).
Praegu teoksil olevad suured murdeprojektid
Eesti murrete sõnaraamat. EKI poolt koostatav ja publitseeritav „Eesti
murrete sõnaraamat” jääb ka lähiaastatel üheks mahukamaks eesti dialektoloogia
suurprojektiks. Peale vajaduse selle sõnaraamatu järele eesti keele
uurimiseks ja arendamiseks üldiselt on töö lõpuleviimisega kiire ka mitme
põhiautori kõrge ea tõttu.
Eesti murrete elektrooniline korpus. TÜ ja EKI koostöös loodav elektrooniline
murdekorpus on eesti murrete võrdleva uurimise edendamise oluline
eeldus. Siiani puuduvad eesti murrete foneetika ja grammatika üldistavad
käsitlused, mille tegemist on takistanud just sobiva andmekogu puudumine.
Kuigi korpuses on juba kõigist eesti murretest kokku ligi 400 000
tekstisõna, on automaatanalüüse võimaldav tekstide märgendamine alles
algusjärgus. Samas ka korpuse kogumaht peaks kasvama vähemalt miljoni
tekstisõnani, et selle põhjal oleks võimalik grammatilisi nähtusi uurida.
Korpuse valmimist on seni toetatud piiratult eri allikatest (Eesti Teadusfond,
programm „Eesti keel ja rahvuskultuur ” jm), tööd on koordineerinud
0,5 kohaga töötav teadur ning konkreetseid tööülesandeid täitnud magistrandid
ja doktorandid. Korpuse edukaks valmimiseks oleks vaja vähemalt
kaht põhikohaga teadurit järgnevaks viieks aastaks ning võimalust palgata
töövõtulepingutega suuremas mahus tehnilise töö tegijaid . Korpuse valmimine
ja uurijatele kasutatavaks tegemine tähendaks kogu eesti murdeuurimise
jõudmist uuele tasemele .
Murdearhiivide tänapäevastamine. Nii EKI kui ka TÜ murdearhiivi fonoteegid
on ebarahuldavas seisus. Lähematel aastatel oleks vaja digiteerida
kõik hea ja rahuldava kvaliteediga murdelindistused. Paberkandjatel olev
ainestik tuleks samuti viia elektroonilisse vormi, et teha uurijatele paremini
kättesaadavaks.
Piirkondlike allkeelte kirjeldamine, murdesotsioloogia. Uue suunana eesti
dialektoloogias on viimastel aastatel tõusnud esile sotsiolingvistiline uurimine,
mis jälgib, kuidas ajaloolised murded on muutunud praegusteks piirkondlikeks
kõnekeelteks. Sellega on seotud ka murdesotsioloogia, mis uurib
kõnelejate suhtumist kohalikku argikeelde ja muid keelehinnanguid. Vastavad
uuringud on olulised eesti ühiskonna keelelise struktuuri täpsemaks kir208
jeldamiseks. Nagu sotsioloogiline uurimistöö üldiselt, on ka paljude inimeste
kõnet ja suhtumisi empiiriliselt analüüsiv sotsiolingvistiline dialektoloogia
kallis ja nõuab senisest rohkem raha. Sellealast tööd peaks toetama
nii EKIs, TÜs kui ka VIs.
Eesti murrete foneetika, grammatika ja sõnavara võrdlevad uuringud.
Kogu eesti keele jaoks on hädavajalikud võrdlevad tüpoloogilised uurimused
eesti murrete foneetika, grammatika ja sõnavara kohta. Need tagavad
täpsema pildi eesti keele ajaloolisest kohast Läänemere keeleareaalis ja võimaldavad
keeleuniversaalide abil esile tuua eesti keele loomuomaseid jooni.
Selliseid uuringuid tehakse praegu foneetika alal põhiliselt TÜs, grammatika
ja sõnavara alal EKIs, lõunaeesti murrete osas ka VIs. Nendegi uuringute
edukaks teostamiseks on vältimatult vaja automaatanalüüse võimaldavat
elektroonilist andmebaasi.
Eesti murdeuurimise praeguse seisu üldhinnang ja ettepanekud lähitulevikuks
Eesti dialektoloogia arengut viimase kümne aasta jooksul võiks kujutada
ühelt poolt väga edukana, teiselt poolt aga kuristiku äärele jõudmisena. Ilmunud
on läbi aegade kõige rohkem uurimusi, alustatud või uude etappi
jõutud mitmete suurprojektidega. Kasutusele on võetud moodsaid teoreetilisi
meetodeid ja juurde on tulnud päris uusi uurimisalasid. Kaitstud on mitmeid
doktori - ja magistritöid. Üliõpilaste ja noorte teadlaste hulgas on murrete
uurimine jälle väärtustunud. Tekkinud on päris uusi uurimisrühmi, nagu
Tartu Ülikoolis eesti murrete foneetika ja fonoloogia uurimisrühm ja Võru
Instituudis lõunaeesti sõnavara ja grammatika uurimisrühm. TÜ eesti keele
ajaloo ja murrete professuuri loomist võib pidada üheks paremaks näiteks
murdeuurimise tähtsuse uuest tõusust.
Siiski annab üha rohkem tunda murdeuurijate keskmise põlvkonna nõrkus.
Eestis on mitmeid vanemasse põlvkonda kuuluvaid ajalooliste murrete
häid asjatundjaid ja juba üsna arvukalt ka murretega tegelevaid noori teadlasi.
Neist esimesed töötavad aga Eesti Keele Instituudis, teised õpivad-töötavad
valdavalt Tartu Ülikoolis. Lähiaastate tähtsaimaks ülesandeks võikski
pidada murdeuurijate eduka põlvkonnavahetuse tagamist EKIs. See aga tähendab
kõigepealt materiaalsete võimaluste loomist noortele tööleasumiseks
Tallinna.
Kindlasti vajavad stabiilselt suurenevaid ressursse arenguks kõik murdeuurijate
töörühmad Eestis. See eeldab eesti murdeuuringute sihipärast rahastamist
nii murdeuuringuteks suunatud sihtfinantseeringute kui ka grantide
jm uurimistoetuste abil. Seda, et meil oleks puudu noortest murdeuurijatest,
enam samal viisil nagu kümme aastat tagasi ütelda ei saa. Põhiprobleem
on ikkagi neile töötingimuste loomises.
Andmekogud ja ainestiku publitseerimine
Eesti murrete suurim andmekogu on Eesti Keele Instituudi murdearhiiv,
millega on ühendatud Emakeele Seltsi kogud . Väiksem murdematerjalide
kogu on Tartu Ülikoolil. EKI kogu koosneb sõnavara sedelkogudest, murdetekstide
kogudest ja helisalvestuste fonoteegist. TÜs on paberkandjal
murdetekste ja helilindistuste kogu. Tulevase uurimistöö jaoks on eriti väärtuslikud
just helisalvestuste kogud. 2001. a lõpu seisuga oli EKI fonoteegis
murrete helisalvestusi üle 2900 tunni, sh kõigist eesti murrakutest. TÜ murdearhiivis
on helilindistusi ligi 1000 tundi. Praegu on pakiliseks ülesandeks
saanud salvestuste ümbervõtmine laserplaatidele, seda ka vanimate , eriti
arhailise murdekeelega helilintide tehnilise kvaliteedi kiire halvenemise
pärast. 1990. aastatel on EKIs digiteeritud u 350 tundi helilinte, TÜs on
ressursside puudumise tõttu see töö alles algusjärgus.
Kuna eesti murded on tänaseks oluliselt tasandunud, on uute murdematerjalide
lisamine vanadele viimasel kümnendil olnud piiratud. Põhitähelepanu
on pööratud varasemate kogude alusel elektrooniliste andmebaaside
loomisele. EKIs on loodud „Väikese murdesõnastiku” Interneti- versioon ,
mis on varustatud ka sõnade levikut ja seoseid uurida võimaldava otsingumootoriga,
tegemisel on morfoloogiline andmebaas. Parimate vanade lindistuste
põhjal koostatakse TÜ ja EKI ühisprojektina eesti murrete elektroonilist
korpust . 2002. aasta oktoobri seisuga hõlmab see korpus 370 000
tekstisõna; esindatud on kõik eesti murded, kokku 30 murrakut. Korpuses
on helilintidelt transkribeeritud tekstid soome-ugri foneetilises transkriptsioonis
ja lihtsustatud süntaktilises transkriptsioonis. Alustatud on morfoloogilise
märgendamisega automaatpäringute võimaldamiseks. Korpuse põhjal
saab uurida nii eesti murrete hääldust kui ka grammatikanähtusi ja sagedast
sõnavara.
Aktiivselt on tegeldud viimasel kümnendil murdeainestiku publitseerimisega.
EKI on andnud välja viie murde köited murdetekstide akadeemilisest
sarjast (Must 1995, Univere 1996, Juhkam, Sepp 2000, Keem, Käsi
2002, Lonn, Niit 2002). Lisaks on ilmunud EKI teadurilt Piret Norvikult
Käsmu rannikumurde tekstide raamat koos laserplaadiga (Norvik 2001).
204
Emakeele Selts andis välja Hella Keema Tartu murde läänerühma vana
murdekeelt tutvustava tekstivalimiku (Keem 1995).
Murdelindistustega laserplaatide väljaandmine on olnud EKI uus tegevussuund.
Välja on antud nii kõiki murdeid esitav plaat (Viikberg koost.
2000) kui ka eraldi plaadid kirderanniku ja Võru murde tekstidega (Kendla
koost. 2001a, 2001b). Jüri Viikbergilt on ilmunud mahukas kõigi eesti murrete
kohta põhjalikku teavet ja näiteid esitav laserketas (Viikberg 2002).
Ka murdesõnaraamatuid võiks pidada peale muu publitseeritud ainestikuks.
EKIs on ilmunud kaks esimest köidet „Eesti murrete sõnaraamatut” ja
kolmas köide on alustanud ilmumist. Plaanis on ka üksikute murrete sõnaraamatud.
Neist esimesena on valminud idamurde sõnastik (Pall 1994). Võru
Instituut on avaldanud suure võru-eesti sõnaraamatu (S. Iva 2002), mis on
mõeldud küll rohkem võru kirjakeele sõnaraamatuks.
Murdelisi tekste on publitseeritud ka mitmetes Kirjandusmuuseumi väljaannetes
ja üksikute piirkondade kultuuri tutvustavates teostes, näiteks Theodor
Saare „Kihnu raamatus” (Saar 1998).
Kokkuvõtte
Eksperimentaalfoneetiliste murdeuuringute keskuseks on 1990. aastate teisest
poolest saanud jällegi Tartu Ülikool. Uuritud on põhjalikumalt lõunaeesti
vokaale (Pajusalu 1998, Pajusalu jt 2000a, Parve 1998, 2000, Teras
1998a, 1998b, 1999, 2001) ja prosoodiat (Pajusalu jt 2001). Teoksil on ka
bakalaureuse- ja magistritöö kirderanniku murrete foneetilistest erijoontest,
uurima on hakatud piirkondlike eesti keele aktsentide foneetilist olemust.
Uusi andmeid eesti murrete foneetika kohta pakub ka Jaan Rossi ja Ilse
Lehiste raamat eesti rahvalaulude temporaalsest struktuurist (2001).
Murrete fonoloogiat on käsitletud EKI murdetekstide akadeemilise sarja
köidete murdetutvustustes (vt raamatute andmeid eespool). Eraldi monograafiana
on ilmunud Salme Nigoli häälikulooline ülevaade Hargla murrakust
(Nigol 1994), keskmurde häälikujooni käsitleb Mari Musta ja Aili Univere
keskmurde raamat (Must, Univere 2002). Üldistavalt on Võru murde
häälikulist eripära vaadelnud Sulev Iva (2000a, 2000b). Karl Pajusalu on
uurinud lõunaeesti hääliku-uuendusi (Pajusalu 1999b). Helmi Neetar on jälginud
tk-ühendit eesti murretes (Neetar 2002b). Murrete fonoloogia teoreetilisemaid
probleeme on käsitletud TÜs valminud foneetilisi mõõtmistulemusi
interpreteerivates artiklites (vt ülal), Merike Parve magistritöös „Võru
vokalismi erijooni” (1999), Pire Terase magistritöös „Võru murde pikkade
ja ülipikkade vokaalide akustikast” (1998a) ning Karl Pajusalu uurimustes
morfofonoloogiliste vahelduste (Pajusalu 1992b, 1995, 1996, 2000b) ja lõunaeesti
hoidjakeele kohta (2001).
Muutemorfoloogia kohta on lisandunud ühe murraku morfoloogiasüsteemi
ülevaateid, nt Võru murde (Keem 1997) ja keskmurde kohta (Must, Uni205
vere 2002). Ühe murde verbide kõik muuttüübid esitab Ülo Toomsalu ülevaade
Setu verbist (1995), Karksi tüübid on toodud Karl Pajusalu doktoritöös,
mis käsitleb verbimoodustuse varieerumist (1996). Võru noomeni - ja
verbitüübid leiame Sulev Iva koostatud „Võru-eesti sõnaraamatu” (2002)
lisast. Murrete tähtsamate morfoloogiliste joonte ülevaated on akadeemiliste
tekstiköidete sissejuhatustes (vt eespool). Lõunaeesti morfoloogilisi uuendusi
esitab Pajusalu 1999b. Kirjutatud on ka artikleid üksiknähtustest, näiteks
komparatiivi tüvemoodustusest (Pajusalu 1995), lõunaeesti nud-kesksõna
(Keevallik, Pajusalu 1995) ja inessiivi dünaamikast (Pajusalu jt 1999,
Velsker 2000), Hargla murraku genitiivist (Rosenberg 2000), Võru nud-kesksõnast
(Pihelgas 2000).
Sõnamoodustust eesti murretes on viimastel aastatel uuritud vähe. Trükist
on ilmunud Inge Käsi artikkel adjektiivisufiksitest Võru murdes (Käsi 2000).
TÜs on valminud bakalaureusetööd viisiadverbidest Vastseliina murrakus
( Saks 1999) ja adverbist Mulgi murdes (Ilves 2000).
Morfosüntaktilistest kategooriatest on käsitletud ainult üksikuid eripärasemaid,
nagu kvotatiivi ja jussiivi (Pajusalu, Muiþniece 1997, Metslang,
Pajusalu 2002a, 2002b).
Süntaksi alal on samuti uurimusi väga vähe. Liina Lindström on uurinud
Võru murde sõnajärge (1997a, 1997b). Tiit Hennoste on äsja kirjutanud
varasemate uurimuste põhjal ülevaate eesti murrete süntaktilistest erijoontest
(Hennoste 2002).
Sõnavarauuringuid on olnud viimasel kümnendil kõige rohkem. Eriti põhjalikult
on murrete sõnavaraga tegelnud EKI murdeuurijad (vt sõnaraamatute
kohta 2.2). Suurtes monograafilistes uurimustes on käsitletud mitmeid
mõistealasid, näiteks Gustav Vilbaste taimenimetusi (1993), Vilja Oja doktoritöös
eesti murrete värvisõnasid (Oja 2001; samal teemal ka Oja 2000
jm) ja Mari Kendla oma magistritöös kalanimetusi (Kendla 1999; samal
teemal ka Kendla 1997). Helmi Neetar on uurinud ilmakaari valmiva läänemeresoome
keelte atlase ainestiku põhjal (Neetar 2000a). Viimastel aastatel
on ilmunud ka suurtööd laensõnadest eesti murretes – Lembit Vabalt läti
laensõnade kohta (1997) ja Mari Mustalt vene laensõnadest (2000). Uppsalas
kaitstud Tiina Södermani doktoritöö käsitleb kirderannikumurde sõnavara
(1996) ja Helsingis kaitstud Eino Koponeni doktoritöö lõuna-eesti sõnade
ajalugu (1998). Tartus kaitstud magistritöödes eritleb Meeli Sedrik
Hiiumaa (Sedrik 1994) ja Katrin Uind Kihnu murdesõnavara (Uind 2000).
Renate Pajusalu doktoritöös on analüüsitud ka lõunaeesti murrete deiktikuid
võrdluses eesti kirjakeele ja naaberkeeltega (Pajusalu 1999; vt ka R. Pajusalu
1998). Elektroonilistel sõnavara andmebaasidel põhinevad uued dialektomeetrilised
uurimused (Krikmann, Pajusalu 2000). Eesti murrete sageda206
semat sõnavara käsitlevad esimesed TÜ ja EKI murdekorpuse põhjal tehtud
uuringud (Lindström jt 2001, Lindström 2001).
Kohanimedest on uuritud rohkem Lääne-Eesti ja Saaremaa kohanimesid,
viimasest ka Marja Kallasmaa doktoritöö (Kallasmaa 1996, 2000a; vt ka
Kallasmaa 2000b), ning ajaloolise Võrumaa kohanimesid, millest Evar Saar
tegi oma magistritöö (Saar 2001) ja on mitmeid teisi uurimusi (nt Päll 1998,
Saar 1998, 1999, Faster, Saar 2002).
Murdekontaktide uurimine on 1980ndate lõpust tõusnud üheks keskseks
teemaks eesti dialektoloogias. Karl Pajusalu doktoritöö (1996) käsitleb Karksi
murrakust lähtudest keele- ja murdekontaktide mõju murdekeele varieerumisele
ja tasandumisele. Eesti ja eestirootsi murdekontakte on käsitlenud
Evi Juhkam magistritöös (1998) ja hiljemgi (Juhkam 2000), kirderannikumurde
suhteid naabermurrete ja -keeltega Piret Norvik oma magistritöös
(1998) ja artiklites (1996, 2000) ning Kaja Toikka magistritöös (2000). Hiiu
murrakute ja soome murrete sõnavarasuhteid jälgib Meeli Sedriku magistritöö
(1994b, artiklid samast 1994a, 1995). Sedrik on jälginud ka Hiiu murrakute
kontakte eestirootsi murrakutega (1999). Paul Alvre on vaadelnud kirderannikumurde
ja vadja keele ühisjooni (Alvre 2000). Eesti-läti keele- ja
murdesuhteid eritleb Lembit Vaba doktoritöö (1997). Murdekontaktide uurimise
esilekerkimist on toetanud ka rahvusvaheline läänemeresoome keeleatlase
projekt. Mitmeid selle raames tehtud uurimusi tutvustab EKI toimetiste
sarjas ilmunud kogumik „ Studia ad geographiam linguarum pertinentia”
(2000).
Murdepiirid ja murrete rühmitamine on tõusnud jälle oluliseks teemaks
eesti dialektoloogias. Selle aluseks on olnud murrete uus uurituse tase, mis
on lubanud teha ka uusi üldistusi. Ühe esimese tõuke eesti murrete rühmituse
edasiseks täpsustamiseks andis oma töödega Tiit-Rein Viitso, kes kirjutas
ranniku- ja kirdemurde eristamise poolest (nt Viitso 1996). Karl Pajusalu
on tegelnud eesti murdeliigenduse üldprobleemidega (1999a) ja üksikasjalikumalt
lõunaeesti murrete rühmitamisega (Pajusalu 1999c, 2000). Lõunaeesti
murdeliigendust on analüüsinud Mihkel Toomse murdekaartide alusel
Kalevi Wiik (1999a), Andrus Saareste tööde põhjal on Wiik uuesti käsitlenud
põhja- ja lõunaeesti murrete piiriala (Wiik 1999b). Lõunaeesti murrete
suhteid käsitleb Wiik ka lõunaeesti sünniteooriaid vaadeldes (Wiik 1998).
Murrete kui regionaalsete allkeelte sotsiolingvistiline kirjeldamine on samuti
kogunud hoogu alles viimasel kümnendil (Pajusalu 1992a, Hennoste
2000).
Murrete nivelleerumise ja murdesotsioloogia uurimine on eesti dialektoloogia
uusim haru (vt Hennoste jt 1999). Juurde on tulnud uusi mitme põlvkonna
keelekasutuse uuringuid (Org jt 1994, Grigorjev jt 1997, Pajusalu jt
1999). Triin Iva magistritöö analüüsib haritlaste praegust võru keelepruuki
207
(T. Iva 2002). Sotsioloogiliste uuringutega on alustatud alles viimastel aastatel,
nendega on tegelnud põhiliselt Võru Instituut. Selgitatud on lõunaeesti
murrete praegust kasutust ja staatust (Eichenbaum 1998, Kasak 1998,
Pajusalu jt 2000b; ülevaate uuematest murdesotsioloogilistest töödest sisaldab
Eichenbaum, Pajusalu 2001). EKIs on tegelnud murdesotsioloogia küsimustega
Jüri Viikberg (nt Viikberg 1997).
Kirjandus
Tekstikogud
Juhkam, Evi, Aldi Sepp 2000. Läänemurde tekstid. Toim. A. Haak. (= Eesti murded
VIII.) Eesti Keele Instituut. Tallinn.
Keem, Hella 1995. Tartumaa saja-aastaste jutud. Valimik murdetekste V. Eesti Teaduste
Akadeemia Emakeele Selts. Tallinn.
Keem, Hella, Inge Käsi 2002. Võru murde tekstid. Toim. A. Sepp. (= Eesti murded VI.)
Eesti Keele Instituut. Tallinn.
Lonn, Varje, Ellen Niit 2002. Saarte murde tekstid. Toim. E. Juhkam. (= Eesti murded
VII.) Eesti Keele Instituut. Tallinn.
Must, Mari 1995. Kirderannikumurde tekstid. Toim. H. Viires. (= Eesti murded V.)
Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn.
Norvik, Piret 2001. Käsmu randlaste jutte. Eesti Keele Instituut. Tallinn. (+ CD)
Univere, Aili 1996. Idamurde tekstid. Toim. V. Pall. (= Eesti murded IV.) Eesti Teaduste
Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn.
Sõnaraamatud
Eesti murrete sõnaraamat, I köide. Koost. A. Haak, E. Juhkam, M. Must, M. Mäger,
H. Neetar, S. Nigol, E. Niit, V. Oja, V. Pall, E. Ross, A. Univere, H. Viires. Toim. H.
Neetar, E. Niit, E. Ross. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1994–1997.
Eesti murrete sõnaraamat, II köide. Koost. A. Haak, E. Juhkam, M. Must, H. Neetar,
S. Nigol, E. Niit, V. Oja, E. Ross, H .Viires. Toim. A. Haak, E. Niit, V. Oja, A. Sepp,
J. Viikberg. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1997–2001.
216
Eesti murrete sõnaraamat, III köide. Koost. A. Haak, E. Juhkam, M. Kendla, V. Lonn,
M. Must, H. Neetar, S. Nigol, E. Niit, P. Norvik, V. Oja, V. Pall, E. Ross, A. Sepp, J.
Viikberg, H. Viires. Toim. A. Haak, E. Juhkam, V. Lonn, H. Neetar, P. Norvik, V.
Oja, J. Viikberg. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 2001–.
Iva, Sulev 2002. Võro-eesti synaraamat. (= Võro Instituudi toimõndusõq 12.) Tarto-
Võro.
Pall, Valdek 1994. Idamurde sõnastik. Eesti Keele Instituut. Tallinn.
Murdeplaadid
Kendla, Mari (koost.) 2001a. Kirderannikumurde palu. CD. Tallinn: Eesti Keele Instituut.
Kendla, Mari (koost.) 2001b. Võru murde palu. CD. Tallinn: Eesti Keele Instituut.
Viikberg, Jüri (koost.) 2000. Eesti murdepalu. CD. Tallinn: Eesti Keele Instituut.
Viikberg, Jüri 2002. Eesti murdeplaat. CD-ROM. Tallinn: Eesti Keele Instituut, Tiigrihüppe
Sihtasutus .