Majandus (2)

Q: Kuidas tagada täishõive?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandus

Q: Kuidas tagada majandussüsteemi paindlikkus?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandus

Q: Miks monopole kritiseeritakse?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandus

Q: Mis on siis vahe nende kahe vahel?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandus

Q: MIDA RKP MÕÕDAB MIDA EI MÕÕDA?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandus

Q: Kus on aga tegelik olukord?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandus

Q: Miks KP pot tootmismahuga?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandus

Q: Kui pikk on PIKAAJALINE?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandus

Q: Kui suur riigivõlg on probleem?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandus

Tallinna Tehnikaülikool - Majandus - Micro_macro ökonoomika

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas tagada täishõive?
Kuidas tagada majandussüsteemi paindlikkus?
Miks monopole kritiseeritakse?
Mis on siis vahe nende kahe vahel?
MIDA RKP MÕÕDAB MIDA EI MÕÕDA?
Kus on aga tegelik olukord?
Miks KP pot tootmismahuga?
Kui pikk on PIKAAJALINE?
Kui suur riigivõlg on probleem?

SISSEJUHATUS TURUMAJANDUSE ÜLDTEOORIASSE

MAJANDUSE ÜLDTEOORIA MÕISTE
Majandusteaduse teket on kõige mõistlikum otsida 17.-18.sajandi Lääne-Euroopast. Arenema hakkas nüüdisaegsele sarnane industriaalühiskond ja selle probleemid on praegugi majandusteaduse põhiküsimused. Ka mõtlemine muutus ilmalikuks – st. jumaliku tahte asemel hakati ühiskonna arengut suunavate teguritena nägema selle sisemisi jõude ja seaduspärasusi. Kõigi aegade kuulsaimaks majandusteaduriks peetakse Adam Smithi, kelle loodud invisible hand (nähtamatu käsi) tagab individuaalsetest otsustest sõltumata majandusplaanide koordineerituse.
Turumajanduse üldteooria kujunes iseseisvaks teaduseks 18. sajandi teisel poolel. Ta on läbinud mitmed etapid ja erinevaid seisukohti esindavad erinevad koolkonnad :
* klassikaline – esindajad A. Smith, J. B.Say, C. Menger, H. Gossen. Põhiformuleeringud: nähtamatu käsi (majandus tuleb ise endaga toime, ta on isereguleeruv süsteem), pakkumine loob ise enesele vastava nõudluse, kasulikkuse teooria;
* neokeinsistlik – esindaja J.M. Keynes . Tema väitis, et majanduse isekorrigeerivad jõud on nõrgad ja aeglased ning põhiprobleemiks on töötus;
* monetaristlik (Chicago koolkond) – majandus on oma põhiolemuselt stabiilne, valitsuse vahelesegamine teeb tavaliselt rohkem head kui halba, pakkumine on olulisem kui nõudmine;
* uusklassikaline - esindajad A. Marshall ja M. Friedman . Nemad lausa eitavad valitsuse võimet majandust mõjutada, majandus on täiesti isereguleeruv tänu hindade ja palkade paindlikkusele;
* postkeinsistlik – majandus on just ebastabiilne ja isekorrigeerivaid jõude pole olemas, iseeneslik tasakaal ei saabu ka pikema aja jooksul.
Tänapäeval on raske leida majandusteadlast, kes tunnustaks ühe koolkonna kõiki aspekte ; enamik majandusteadlasi on seotud rohkem kui ühe konkreetse grupiga.
Majanduslik mõtlemine on majanduslike probleemide asjalik ja loogiliselt järjekindel lahendamine, mille puhul tuginetakse tegelikust majanduselust saadud kogemustele , arvestatakse valitsevale ühiskonnaelule omaseid tavasid ja põhimõtteid ning kasutatakse olemasolevaid teoreetilisi teadmisi.
Erinevates maades on majandusteaduse (ökonoomia, majanduse üldteooria) nimetus erinev (inglise keeles economics , saksa keeles wirtschaftswissenschaft, soome keeles taloustiede), kuid aine struktuur on üldjoontes sarnane, mis uurib majanduse olemust ja arenemise seaduspärasusi.
Majandus on kogu ühiskonna ja kõigi selle liikmete püsivaks olemasoluks ja arenguks vajalike aineliste eelduste pidev taastootmise süsteem. Majandus on ülimalt keerukas ja erineval viisil avalduv, mõjutades nii kultuuri, kunsti , poliitikat jt. Majandustegevus toimub :

üksikindiviidi,
ettevõtte,
majandusharu , piirkonna, regiooni või
kogu riigi tasandil.

Majanduse üldteooria on õpetus olemasolevate piiratud ressursside võimalikult efektiivsest kasutamisest inimeste kasvavate vajaduste rahuldamiseks.

ressursid on alati piiratud – st. alati tuleb valida piiratud ressursside tingimustes;
efektiivne kasutamine – alternatiivsete variantide hulgast tuleb valida parim.

1.2 KASULIKKUSE TEOORIA
Üks kaup ühele tarbijale meeldib, aga teist tarbijat jälle absoluutselt ei rahulda. Seepärast on kasulikkus subjektiivne, st. on erinevatel inimestel erinev.
Kasulikkuse teooria mõistmiseks võtame kaks eeldust :

eeldame, et tarbija käitub ratsionaalselt (ta teab oma vajadusi, oskab neid reastada tähtsuse järjekorras);

eeldame, et kaupade kogus on piiratud, st. sissetulekud piiravad seda.
N.: sukkpüksid (ka sokid):
1. külmakaitse,
2. mood,
3. et king jalga ei hõõruks,
4.et raha koguda.
Vastavalt situatsioonile on näiteks toodud kaupade tähtsuse järjekord erinev.
Kasulikkuse teooria järeldused:
I Mida vähem on kaupa ja mida olulisemat vajadust see rahuldab , seda kasulikum see kaup on ja seda suuremat väärtust omab ta tarbija jaoks.
N.: joogivesi kõrbes.
II Iga järgnev kaubaühik annab teatud kogusest alates kahanevat kasulikkust.
N.: sefiirikoogike – 1. kook – maksimaalne kasulikkus 10punkti;
2.kook – kahaneb, 8 punkti;
3.kook – isu saab täis, 4 punkti;
4.kook – 0 punkti;
5.kook - -2 punkti, so. miinuskasulikkus.
III Inimene kulutab oma sissetulekud selliselt , et tarbitav kaubakombinatsioon annaks talle maksimaalse kasulikkuse.
Olgu meil päevaraha 200 EEK-i. Me tahaksime selle eest osta süüa, maksta telefoniarve ja minna kinno. Piiratud ressursside tingimustes aga kõike ei saa, järelikult ühe kauba tarbimine tähendab teisest kaubast loobumist ja loobutud kauba kasulikkus peaks olema väiksem meie poolt valitud kauba kasulikkusest.
Kasulikkus on aluseks tarbija valiku ja nõudmise seletamisel.
1.3 TOOTMISVÕIMALUSTE KÕVER (TVK)
Selleks, et luua teooriaid , konstrueeritakse erinevaid majandusmudeleid, so. erinevate eelduste, hüpoteeside ja seoste kogum. Siin peame kasutama ka ceteris paribus printsiipi , st. kõik teised muutujad välja arvatud uuritav muutuja on konstantsed (ehk muudel võrdsetel tingimustel).
Ressursside piiratus mõjutab valikuvõimalusi kogu ühiskonnas tervikuna . Piiratud on näiteks loodusressursid, tootmisvahendid , kasutatav tehnoloogia .
N.: oletame, et meie ühiskonna ressursid on piiratud. Me toodame ainult leiba ja raamatuid, mille valmistamiseks on 4 töötajat. Kui kõik 4 töötajat valmistavad leiba, ei toodeta ühtegi raamatut ja vastupidi.
Sellest näitest johtuvalt saame joonistada selle ühiskonna tootmisvõimaluste kõvera:
Tootmisvõimaluste kõver näitab ühe kauba tootmise taseme juures maksimaalset võimalikku teise kauba tootmise mahtu.

Seisundid seespool TVK-d on võimalikud, kuid siis jääb osa ressursse (tööjõud ja tooraine ) kasutamata, järelikult pole efektiivsed.
Seisundid väljaspool TVK-d pole saavutatavad, kuna sellist tootmismahtu pole meie tehnoloogia ja tööjõudluse juures nelja töötajaga võimalik saada.

Tootmisvõimaluste kõveral pole võimalik suurendada ühe kauba tootmist ilma teise kauba tootmise vähendamiseta.
Ühiskonnas saab rääkida kolme liiki tootmismahtudest:

ühiskonna maksimaalne tootmismaht – so. ideaalvariant, kus on ärakasutatud kõikvõimalikud ressursid. Kuid see pole saavutatav üheski ühiskonnas, sest:

alati eksisteerib tööpuudus (loomulik tööpuudus),
alati puudub täielik info majanduses toimuva kohta;

potentsiaalne tootmismaht – so. prognoositav, arvestatav tootmismaht, mis kujuneb ühiskonna ressursikadusid arvestades. Siin on ka umbes 6%-line tööpuudus;

tegelik tootmismaht – see ongi vaadeldaval perioodil toodetav toodangu kogus ja pikaajaliselt peaks ta võrduma potentsiaalse tootmismahuga.
Ühiskond on huvitatud oma majanduslike eesmärkide saavutamisest tootmisvõimaluste kõveral. Selliselt toimides otsustab ühiskond majanduse põhiküsimused:

mida toota?

kuidas toota?

kellele toota?
Tänapäeval on lisatud ka algupärasele kolmele küsimusele veel kaks:

kuidas tagada täishõive?

kuidas tagada majandussüsteemi paindlikkus ?

MAJANDUSSÜSTEEMID
Majanduse põhiküsimuste lahendamiseks kasutatakse järgmisi niiöelda puhtaid majandussüsteeme: traditsioonilist (tavamajandust), turumajandust ning plaanimajandust (ehk käsumajandust).
Traditsiooniline ehk tavamajandus on majandussüsteem, mis põhineb:

ühiskondlikel traditsioonidel,
väikestel majandusüksustel (perekond, kodumajapidamine, küla),
algelisel tehnoloogial (ise toodetakse, ise tarbitakse, toode ei lähe turule – ehk naturaalmajandus ),
vähearenenud tööjaotusel (tööjõud on vähe spetsialiseerunud).

Tänapäeval võib sellist majandussüsteemi kohata arengumaades, kuid sedagi mitte ehedal kujul.
Turumajanduse korral:

ressursid jaotatakse majapidamiste ja ettevõtete majanduslike valikute põhjal,
majanduses toimib valikuid ja otsuseid kujundav hinnamehhanism, mis paneb paika ka nõudluse-pakkumise vahekorra turgudel ,
kõikidel majandussubjektidel on täielik valikuvabadus,
enamik ressurssidest kuulub eraomanikele.

Turu reguleerivat toimet illustreerib lihtsustatud vahetuste mudel, kus on tegevad kaks subjekti: majapidamised (üksikisik või pere) ja ettevõtted.
Kaubaturul esinevad majapidamised tarbijana, st. on nõudjad ja ettevõtted on pakkujad. Teguriturul (töö- ja kapitaliturul) on majapidamised pakkujateks ja ettevõtted ostjateks ehk nõudjateks.
Selliselt toimibki majanduses justkui nähtamatu käsi, mis reguleerib mida toota, kuidas toota ja kellele jaotada.
Kui vaadelda reaalset maailma, siis näeme, et mitte kusagil ei eksisteeri turumajandust puhtal kujul.
Käsumajandus ehk plaanimajandus on majandussüsteem, kus kõiki tootmise ja jaotusega seotud otsuseid teeb riigi keskvõim. Iseloomulikud tunnused:

tootmise ja jaotusega seotud otsused teeb üks keskus või majandussubjekt (riigi keskvõim või selleks volitatud asutused),
üksikisikute omandiõigus on piiratud,
piiratud on nii tootjate (N.: kohustuslikud plaaniülesanded) kui
tarbijate vabadused (N.: riiklikult fikseeritud palgad , osade toodete jaotamine tsentraliseeritult).

Tänapäevastest majandussüsteemidest ei esine ilmselt ükski taolises vormis puhtal kujul, pigem saame rääkida segamajandusest, mis sisaldab nii turu- kui ka käsumajanduse elemente ja millele lisanduvad nn. tavamajanduse mõningad jooned. Ükskõik missuguses turumajanduslikus riigis saame rääkida ikkagi vabast turumajandusest, mida riigivõim kaudselt reguleerib.

NÕUDMISE JA PAKKUMISE OLEMUS, HIND

NÕUDMINE JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID
Nõudmine on teatud kauba või teenuse kogus, mida tarbijad soovivad ja suudavad osta erinevate hindadega kindlal ajahetkel.
(Nõudmine on seos toote hinna ja selle koguse vahel, mida tarbijad antud ajaperioodil soovivad ja suudavad osta).
Vaatleme nõutud kaubakoguse ja hinna vahelist seost. Paneme tabelisse kauba koguse ja hinna, mida tarbija on nõus selle koguse eest maksma.
Hind
Kogus
10
1
8
2
6
3
4
4
2
5
Kandes tabelis toodud andmed graafikule, saame nõudmise kõvera:
Nõudmise üldine seadus: kui kõik nõudmist mõjutavad tegurid peale hinna ei muutu, siis hinna suurenedes nõudmine väheneb ja hinna alanedes nõudmine antud kaubale suureneb. St. et toote hinna ja koguse vahel on pöördvõrdeline seos – mida madalam on hind, seda suurem on nõudmine kauba järele.
Nõudmise kõver langeb reeglina vertikaaltelje suhtes paremale, aga on ka mõningaid erandvariante:

kui iga järgnev kaubaühik omab suuremat kasulikkust, kui eelmine , on võimalik selline situatsioon, kus hind tõuseb ja kaupa ostetakse üha rohkem (N.: moe- või luksuskaup , antiikesemed):

kui tarbijale ei lähe korda hinnatõus, ta vajab seda kaupa iga hinna juures; laeks on muidugi sissetulekud (N.: ravimid ):

NÕUDMIST MÕJUTAVAD TEGURID

tarbija sissetulek;

teiste toodete hinnad;

tarbijate ootused (toote tulevase hinna või oma tulevase sissetuleku suhtes);

tarbijate maitse ja eelistused.
Vaatleme joonisel tarbija sissetuleku muutustest tekkivat nõudmise kõvera nihet.
Kui tarbijal on rohkem raha, siis ostab ta kas koguseliselt rohkem või maksab sama koguse eest kõrgemat hinda. Kui tal on vähem raha, toimub muutus vastupidises suunas.

PAKKUMINE JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID
Pakkumine on kauba ja teenuse hulk, mida tootjad konkreetse hinna korral soovivad ja suudavad müüa.
(Pakkumine on seos toote hinna ja koguse vahel, mida tootjad soovivad ja suudavad müüa).
Et joonistada pakkumise kõverat, kanname jällegi tabelisse toote hinna ja tootja poolt pakutava koguse selle hinna juures.
Hind
Kogus
10
5
8
4
6
3
4
2
2
1
Kandes tabeli andmed graafikule, saame joonistada pakkumise kõvera:
Pakkumise üldine seadus: kui kõik pakkumist mõjutavad tegurid ei muutu, siis hinna tõustes suureneb pakutav kogus ja hinna alanedes pakutav kogus väheneb. St. et toote hinna ja koguse vahel on võrdeline seos – mida kõrgem on hind, seda suurem on pakkumine ja vastupidi.
Erinevalt nõudmise kõverast tõuseb pakkumise kõver reeglina vertikaaltelje suhtes paremale.
PAKKUMIST MÕJUTAVAD TEGURID:

tootmisressursside hinnad;

tehnoloogia tase;

tootjate ootused;

tootjate arv;

maksud .
Vaatleme joonisel tootmiskulude muutusest tingitud pakkumiskõvera nihet:

TURU TASAKAAL
Nõudmine ja pakkumine on kaks turu osapoolt. Kui ostjate ja müüjate soovid kattuvad, saabub turul tasakaal.
Kandes nõudmise ja pakkumise kõverad ühele joonisele, saame turu tasakaalu esitada ka graafiliselt.
Punktis T asubki turu tasakaal. Tasakaaluhind (TH) on hind, mille korral ostjate poolt nõutav ja müüjate poolt pakutav kaubakogus on võrdne. Tasakaalukogus (TK) on selle hinna juures nõutav ja pakutav kogus.
Mitte alati ei kujune nõudmise ja pakkumise koostegevusest turul tasakaal, vaid hoopis üle- või puudujääk.
Turu ülejääk tekib siis, kui turul kehtiva hinna korral pakutav kogus ületab nõutava koguse.
Turu puudujääk tekib siis, kui turul kehtiva hinna korral nõutav kogus ületab pakutava koguse.
Ülejääk surub hinna alla, puudujääk aga peaks aga avaldama survet hinnatõusuks. Kui tasakaal hinnamuutuse tõttu saabub, ei avalda turujõud enam mingit survet hinnale ega kogusele. Kui aga turg on tasakaalust väljas pikemat aega, sekkub tema tegevusse riik kehtestades miinimum- ja maksimumhinna.
Maksimumhind on seadusega kehtestatud kõrgeim hind, mida tootele kehtestada võib (N.: üüri piirmäär).
Miinimumhind on seadusega kehtestatud hind, millest ta allapoole langeda ei tohi (N.: miinimumpalk ).

NÕUDMISE HINNAELASTSUS
Lihtsal nõudmise-pakkumise analüüsil saame teha järeldusi hindade ja nõutavate või pakutavate koguste suundade kohta. Arvuliste suuruste kindlakstegemisel peame aga teadma, kui tundlik on nõutav või pakutav kogus neid mõjutava teguri (N.: hinna) suhtes. Seda mõõdetaksegi elastsusega ja elastsuskoefitsiendiga.
Nõudmise hinnaelastsuseks nimetatakse nõutava koguse reageerimistundlikkust kauba hinna muutusele.
Nõudmise hinnaelastsuskoefitsient E:
Nõutava koguse protsentuaalne muutus
E = -----------------------------------------------------
Hinna protsentuaalne muutus
Sõltuvalt elastsuskoefitsiendi suurusest eristatakse kolme liiki nõudmise hinna elastsust:

ÜLEELASTNE EHK ELASTNE NÕUDMINE: hinna muutus on väiksem kui nõutava koguse muutus; E>1; nõudluskõver on laugjas .
Kui vaadelda pakkuja müügitulu (hind * kogus), siis selle elastsuse puhul müügitulud suurenevad peale hinnamuutust.

NORMAAL- EHK ÜHIKUELASTNE NÕUDMINE: hinna muutus võrdub nõutava koguse muutusega; E=1; nõudluskõver on sümmeetriline telgede suhtes. Siin pakkuja müügitulu peale hinnamuutust jääb samaks.
3. ALA- EHK VÄHEELASTNE NÕUDMINE: hinna muutus on suurem kui nõutava koguse muutus; E kui PK – võib tootmist suurendada;
Kui PT

ETTEVÕTTE KATTEPUNKT
Ettevõtte optimaalne tootmismaht on punktis Q1, kus ettevõte katab oma lühiajalised tootmiskulud ja hakkab andma kasumit. Seepärast nimetatakse seda punkti KATTEPUNKTIKS.

ETTEVÕTTE PIKAAJALINE TOOTMISOTSUS
Erinevus lühi- ja pikaajalise tootmisotsuse vahel on see, et lühiajaliselt võib ettevõte kanda kahjumit ja katta vaid osa kulutustest. Pikaajaliselt peab aga ettevõte olema võimeline katma kõiki kulusid ja kahjumit endale lubada ei saa.
Iga lühiperioodi kulukõver näitab firma efektiivsemat suurusvarianti teatud tootmiskoguse valmistamiseks, kus tootmiskulu on minimaalne. Nende järgi valibki firma soovitava pika perioodi tootmiskoguse e. suurusvariandi, mille korral seda kogust saab toota minimaalse kuluga .

KONKURENTSIPOLIITIKA

TURUSTRUKTUURID
Erinevates tootmisharudes on väga erinev hulk ettevõtteid – mõnes on väga palju, teises aga võib-olla üks.
Ostjate ja müüjate arv turul määrab ära turu struktuuri. Neid on neli:

täiuslik konkurents

täiuslik monopol

monopolistlik konkurents

oligopol
Esimesed 2 on turustruktuuri piirjuhtumid, mida tegelikus elus peaaegu ei esine, aga neid käsitletakse selleks, et paremini mõista vahepealseid struktuure.
KILE
TÄIUSLIK väga palju sarnased ei saa hinda
KONKURENTS müüjaid tooted kehtestada ega
mõjutada
MONOPOLISTLIK palju erinevad võimalus natuke
KONKURENTS müüjaid asendavad hinda mõjutada
tooted
OLIGOPOL vähe sarnased või saab mõjutada
müüjaid erinevad tooted hinda
TÄIUSLIK üks asenduskaupa saab ise määrata
MONOPOL müüja pole hinna

TÄIUSLIK KONKURENTS
Täiusliku konkurentsi põhitunnuseks on, et toodangu pakkujatel puudub vähimgi kontroll turuhindade üle ja neid nimetatakse hinnavõtjateks – neile on turuhind etteantus suurus.
Ettevõtte jaoks iseloomustab sellist olukorda horisontaalne nõudmise kõver, s.t. sõltumata kogusest saab ta ikka kehtiva turuhinna.

kui ta üritab saada kõrgemat hinda, ei saaks ta midagi müüa, sest tarbija ostaks mujalt kehtiva turuhinnaga;
kuna on võimalik ükskõik kui palju müüa kehtiva turuhinnaga, pole reaalne, et nõutaks madalamat hinda.

Et see tõesti nii oleks, peavad olema täidetud järgmised tingimused:

tootmisharus peab olema väga palju sõltumatult tegutsevaid ettevõtteid. Igaüks peab omama sedavõrd väikest tootmismahtu, mis ei mõjutaks tuntavalt haru kui terviku tootmismahtu. Sõltumatu seetõttu, et koos tegutsedes oleks neile hinna muutmine jõukohane.

ettevõtted peavad valmistama täiesti ühesugust (homogeenset) toodangut. Ostjal peab olema sama hinna puhul ükskõik, kelle toodangut ta ostab.

nii tarbija kui tootja peavad omama täielikku informatsiooni turultoimuva kohta. Tarbija peab omama teavet hinna ja kvaliteedi osas, tootja tootmisteguri hinna ja tehnoloogia osas. Kui ostja ei tea turuhinda, võib ettevõte ju talle kallimalt müüa!

turul ei eksisteeri mingeid sisenemis- ega väljumisbarjääre, s.t. miski ei takista firmasid turule tulemast ega sealt lahkumast. Tegelikus elus on uue firma turuletulek üsna raskendatud.
Nagu näha, on täiuslik konkurents majandusteaduslikus mõttes täiesti erinev konkurentsist igapäevases tähenduses.
Isegi reklaami ei tehta , sest vastavalt eelpool toodud tingimustele on tarbijal juba olemas täielik informatsioon. On selge, et tegelikkuses pole ükski tootmisharu täielikult konkureeriv, kõige lähemal sellele on põllumajandusliku tootmise harud.

TÄIUSLIK MONOPOL
Täiuslik monopol on täiusliku konkurentsi vastasäärmus.
Monopol on ainuke toodangu pakkuja kogu tootmisharus, s.t firma ja tootmisharu langevad kokku.
Ka monopol eksistentsiks on vajalikud järgmised tingimused:

ainuke tootja ühe riigi piires ei pruugi olla monopolist, kui kodumaisel ainutootjal tuleb konkureerida välismaiste tootjatega;

lähedase asenduskauba tootjate puudumine;

monopolistiks saab lugeda ainukest tootjat ainult siis, kui tal ei tule arvestada isegi potentsiaalsete konkurentidega.
N.: seaduslik luba on antud ainult temale või firma on mingi patendi ainuomanik;
N.: konkurendi sisenemist võib takistada ka mõne tooraine ainuvaldamine.
Täiusliku monopoli puhul on nõudmise kõver vabalt langev, mille korral hinna muutus toob kaasa ka nõutava koguse muutuse. Monopol ongi hinnakujundaja, kes saab ise hinda mõjutada, sest ta toote ainus müüja.
Monopoli peamine puudus on tema ebaefektiivsus – ta toodab väiksemat kogust kõrgema hinnaga võrreldes konkureeriva firmaga. Maksimaalseid kasumeid võimaldab tal saada ikkagi konkurentide puudumine.
Et oma kasumit veelgi suurendada, võib monopoolne firma kasutada hinnadiskriminatsiooni, s.t kehtestab sama toote erinevatele ostjatele erineva hinna, mida need on võimelised maksma.

MONOPOLISTLIK KONKURENTS
Monopolistlik konkurents on turu struktuur, kus palju firmasid müüb diferentseeritud toodangut. Kuna erinevused on aga väikesed, tuleb teistega konkureerida, s.t tegu on konkurentsiga, millel on monopolistlikke jooni.
Monopolistliku konkurentsi põhilised iseloomujooned on:

harus on palju üksteisest sõltumatult tegutsevaid firmasid;

diferentseeritud toodang – tooted on küll sarnased, kuid üksteist mitte täielikult asendavad (N.: erinevad seebisordid);

uutel firmadel on kerge harusse siseneda.
Nõudmise kõver pole enam horisontaalne, vaid kergelt langev. See tähendab seda, et üks firma võib oma veidi täiuslikuma kauba eest võtta kõrgemat hinda, kuid liiga kõrge hinna puhul võtab tarbija odavama, sellele lähedase asenduskauba.
N.: praktiliselt sama tarbimisomadusega kauba puhul ollakse valmis rohkem maksma kaubamärgiga toote eest.
Monopolistliku konkurentsi turul kulutab enamik firmasid suuri summasid reklaamile, sest sellega üritatakse oma toodet teisest eristada.

OLIGOPOL
Oligopol on üks enamlevinud struktuure arenenud turumajanduses.
Oligopol on haru, kus on väike arv firmasid, mis on üksteisest vastastikku sõltuvad, s.t ühe firma majanduslik otsus mõjutab teisi firmasid.
Kui konkureeriva haru puhul on kokkulepped võimatud, siis siin osutuvad nad võimalikuks.
Oligopoolse turu dilemma – kas üksteisega konkureerida või sõlmida konkurentsi vältimiseks tootmisalane kokkulepe.
Oletame, et firma A hakkab konkureerima firmaga B. A alandab hinda, selleks et oma positsiooni turul säilitada, teeb seda ka B. Nii läheneks hind nullile , aga tulebki leida kompromiss ja leppida mingi turu osaga.
Kiusatus hinda langetada on muidugi suur ja seetõttu ei pruugi kokkulepped olla alati väga püsivad.
OLIGOPOLI MUDELID:

KARTELL – firmade kokkulepe hinna kujundamiseks ja turu jaotamiseks. Kehtestatakse toodangu ühtne hind ja tootmisharu toodang jaotatakse kartelli kuuluvate firmade vahel.
N.: kohvi, suhkru kartellid , mis on enamus riikides keelatud

HINNALIIDER – oligopoolse haru firma, kelle kehtestatud hinna teised omaks võtavad. See on tavaliselt selline, mis maksimeerib tootmisharu kui terviku kasumi.

KONKURENTSIPOLIITIKA
Miks monopole kritiseeritakse?

valitsus – liiga kõrge kasum, püüavad maksustada

majandusteadlased – toodetakse vähem, kui ühiskonnale kasulik, kuigi vahendid tootmise laiendamiseks on olemas.
Eramonopolide tegevusse võib riik sekkuda kahel viisil:

valitsus võib nõuda, et monopoolne firma jaguneks väiksemateks sõltumatuteks ettevõteteks, lootes nii tekitada konkurentsi (kasutatakse rohkem USA-s, kust saigi alguse monopolivastane võitlus);

monopoolne firma jäetakse küll lõhkumata, kuid püütakse kontrollida nende käitumist – otsene kontroll hindade ja seeläbi ka kasumi üle (kasutatakse rohkem Euroopas, seda põhjusel, et monopolil on ka üks eelis – TOOTA SUUREMAS MASTAABIS VÄIKSEMATE KESKMISTE KULUTUSTEGA).

RAHVUSLIKU KOGUPRODUKTI MÕÕTMINE, MAJANDUSKASV

ÜHISKONNAS LOODUD VÄÄRTUSTE MÕÕTMINE
Ühiskonna rikkust võib mõõta kolmest aspektist lähtuvalt:

aluseks võetakse kõigis majandusharudes loodud kogutoodang ;

lähtutakse kulutustest, mis tehakse kaupade ja teenuste ostmisel ;

lähtutakse tulust, mis saadakse tootmistegurite (töö, maa, kapital ) eest.
Arvväärtus peab tulema kõigi puhul ühesugune.
Põhilised kaks näitajat ühiskonna rikkuse mõõtmisel:

Rahvuslik koguprodukt (RKP) – s.o. antud riigi tootmistegurite poolt teatud perioodi jooksul (tavaliselt 1 aasta) loodud lõpptarbimisega kaupade ja teenuste kogusumma rahalises väljenduses.
Sisemine koguprodukt (SKP) – s.o. antud riigis teatud perioodi jooksul loodud lõpptarbimisega teenuste ja kaupade kogusumma rahalises väljenduses.

Mis on siis vahe nende kahe vahel?
RKP arvestamisel mõõdetakse ANTUD RIIGI TOOTMISTEGURITE poolt loodud väärtusi, kusjuures pole oluline, kas tegurid asuvad kodu- või välismaal.
SKP korral aga RIIGI territooriumil loodud rikkusi, mis võivad olla ka välismaiste tootmistegurite poolt loodud.
Edaspidises käsitluses nad samastatakse, eeldades, et kodumaiste tegurite poolt välismaal loodud RKP väärtus on võrdne antud riigis välismaiste tegurite poolt loodud SKP-ga.

RKP ARVESTAMINE LÄHTUDES TOODANGUST
Loodud väärtuste kogusumma arvestamisel tuleb vältida korduvarvestust.
Selleks tuleb lõpptoodangu väärtusest lahutada vahetoodangu väärtus (sellist lähenemist nimetatakse lisandunud väärtuse kontseptsiooniks).
Lõpptoodanguks nimetatakse lõpliku kasutaja poolt ostetud valmistoodet.
Vahetoodang on pooleliolev toodang, mida kasutatakse lõpptoodangu valmistamiseks.
RKP arvestamisel kasutatakse ainult LÕPPTOODANGUT.
Tabel kilelt.
Nõukogude perioodil kehtis ka Eestis mitmekordne RKP süsteem, kus ka vaheastmel valmistatud toodang kajastus lõppväärtuses. Näites ongi see 2.5 rahaühikut.

RKP ARVESTAMINE LÄHTUDES TULUDEST
Makromajanduse levinuim tulunäitaja on RAHVATULU . Rahvatulu on ühiskonna majandussubjektide poolt teenitud kogutulu . Tulu saadakse tootmistegureid (töö, maa, kapital) kasutades.

palk – tasu tööjõu teenuse eest;

rent – tasu maa kasutamise eest;

intressid – intressitulu laenudelt jm. investeeringutelt.
RT = palgad + rendid + laenutulud

Eelpool nimetatud tulud on inimese jaoks tulud, ettevõtte jaoks aga kulud. Ettevõttel on aga kulusid, mis ei laiene kellelegi tegurituluna.
N.: aktsiisimaks, käibemaks, mis on küll lülitatud tootehinna sisse ja riik saab tulu, aga see tulu ei laiene ühegi ülalmainitud tulunäitaja koostisesse. Neid kulusid nimetatakse kaudseteks maksudeks .

komponent , mis ei lähe ühegi tulunäitaja koostisesse, on amortisatsioon (s.o. summa, mille võrra seadmed ja masinad vananedes oma väärtust kaotavad ). Ta on jällegi kaupade ja teenuste väärtuse osa, aga ei laiene kellelegi tuluna.
Seetõttu tuleb need kaks näitajat rahvatulule juurde panna:
RKP = RT + kaudsed maksud + amortisatsioon

RKP ARVESTAMINE LÄHTUDES KULUDEST
Siin liidetakse RKP leidmiseks kokku kõik kulutused, mis on tehtud lõpptoodangu ostmiseks .

Tarbimiskulutused (T) – majapidamiste poolt tehtud kulutused UUE lõpptoodangu või teenuse hankimiseks.
N.: uue auto ost läheb RKP arvestusse, aga kasutatud auto ostmiseks tehtud kulutus ei lähe. Kasutatud auto eest on juba kord makstud ja nüüdne arvestus tähendaks topeltarvestust.

Investeeringud (I) – ettevõtete kulutused tootmisvahenditele (seadmed, masinad, hooned) ja kaubavarudele.

Valitsuse kulutused (V) – kulud kaupade ja teenuste ostmiseks; maanteede, politsei, sõjaväe jms. ülalpidamiseks (n.o. enamus ümberjaotatud maksed, s.t. riik jaotab oma tulu, mille ta saab maksudest).

Puhas eksport (Ep) – et enamus riike on avatud majandusega, tuleb käsitleda ka kulutusi väliskaubandusele – EKPORTI JA IMPORTI.
Eksport (E) on oma maa kaupade müük välismaale (toob raha sisse).
Import (I) on välismaal toodetud kaupade müük kodumaale (viib raha välja).
Kui lahutame ekspordist kulutused impordile, saame PUHASEKSPORDI:
Ep = E – I
Import arvestatakse maha seepärast, et kulutusi importkaubale arvestatakse juba eelmise kolme juures. Kuna uurime kodumaist toodangut, siis ei arvesta teistes riikides toodetud kaupu ja lahutatakse.
Nüüd saame kuludest lähtuvalt RKP:
RKP = T + I + V + (E - I )= T + I + V + Ep

MIDA RKP MÕÕDAB; MIDA EI MÕÕDA?
RKP mõõdab:

majandustegevuse ulatust väärtuseliselt.
Eristatakse:

nominaalset RKP-d – aasta jooksul toodetud kaubad ja teenused jooksvates hindades;
reaalset RKP-d – näitab RKP-d püsivates hindades, s.t nominaalne RKP on korrigeeritud baasaasta hinnaindeksiga.

Nomin. RKP/ Reaalne RKP* 100 = RKP DEFLAATOR
Vastus annab meile hinnatõusu ja seda kasutatakse inflatsiooni mõõtmisel.

lõpptoodangut – soovides teada saada majanduse kogu tootmismahtu, tuleb hoiduda korduvarvestustest.

Ühiskonna tootmismahtu kindlal ajavahemikul – tavaliselt 1 aasta.

RKP ühe elaniku kohta, kui jagame loodud RKP antud riigi rahvaarvuga .
RKP ei mõõda:

negatiivseid välismõjusid. N.: keskkonna reostus (me ei tea millise „hinnaga“ järjekordne tonn naftat saab toodetud);

inimese vaba aja ja tööaja suhet, ei näita ka töötamise efektiivsust . N.: mõnes riigis luuakse lühema tööajaga suuremaid väärtusi kui teises – Jaapan

varimajandust – majandustegevust, mida ametlik statistika ei kajasta. N.: kunstnikud , vabakutselised, kes oma sissetulekut ei deklareeri, põllumees, kes müüb otse jms.

kaupade ja teenuste summat , mis ei lähe turule. N.: laste kasvatamine , kodused majapidamistööd.
6.6 MAJANDUSKASV
Majanduskasv on riikide tähtsamaks majanduseesmärgiks. Majanduskasvu taotlemise peapõhjuseks on RAHVASTIKU KASV, s.t kui tootmismaht jääb endiseks, siis iga juurdetulev inimene kahandab meie tarbimist.
Majanduskasv mõõdetakse SKP põhjal.
Majanduskasv on REAALSE SKP juurdekasv ühe elaniku kohta:

majandus kasvab vaid siis, kui nominaalne SKP kasvab kiiremini kui hinnad;
majanduskasv esineb vaid siis, kui SKP kasvab kiiremini kui elanikkond;
majanduskasv on tootmismahu pikaajaline suurenemine.

Majanduskasv tähendab, et suureneb ühiskonna VTP, s.t nihkub edasi majanduse potentsiaalne tootmismaht.

KOGUNÕUDLUS

KOGUNÕUDLUSE ELEMENDID
Kogunõudlus on majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori poolt igal konkreetsel hinnatasandil osta soovitud kogutoodangu hulk.
Kogunõudluse ELEMENDID:

ISIKLIK TARBIMINE (T) – s.o majapidamiste nõudmine e. kulutused kaupadele ja teenustele;

INVESTEERINGUD (I) – s.o ettevõtete nõudlus tootmisvahenditele ja kulutused kaubavarude moodustamiseks;

VALITSUSE KULUTUSED (V) – riiklik tarbimine;

PUHAS EKSPORT (Ep) – rahvusvaheline tarbimine, mis sõltub maa välismajanduslikust aktiivsusest (N.: Jaapan, kes on enamasti orienteeritud ekspordile, moodustab Ep palju suurema osa kogunõudlusest kui suure sisetarbimisega USA-s).
Võttes aluseks need neli kogunõudluse elementi, saame joonistada kogunõudluse kõvera:
Kogunõudluse kõver näitab seost nõutud kaupade ja teenuste hulga ning üldise hinnataseme vahel.
KN kõver nihkub seda enam paremale, mida suuremad on T, I, V ja Ep.
Kogunõudlust mõjutavad tegurid (joonis kilel):

INFLATSIOON – hinnad ja palgad kasvavad. Kuna aga palgatõus katab hinnatõusu, jääb kogus samaks ja nõudmise vähenemist ei toimu. KN kõver nihkub üles ( nihe A-A’).

RAHA- JA EELARVEPOLIITIKA – raha pakkumise kasvades (raha massi suurendamisel) suureneb tarbimine (nii majapidamistel kui ka ettevõtetel). Kõver nihkub paremale (nihe A-A“). Maksude alandamine suurendab jällegi ettevõtete ja majapidamiste tulu, seega sama nihe.

OOTUSED – enne, kui valitsus hakkab vähendama raha pakkumist, väheneb majapidamiste tarbimine ja ettevõtete investeeringud. Ootus tulude suhtes muutub pessimistlikuks. Kõver nihkub vasakule.

TULUDE JA HINDADE TASE TEISTES RIIKIDES – kui N.: Euroopas on inflatsioon kõrgem kui Ameerikas, siis muutub Ameerika kaup Ameerikas odavamaks võrreldes Euroopa omaga. Nõudlus importkaubale väheneb (suureneb Ep). Kõver nihkub paremale.

TARBIMISFUNKTSIOON
Kuna arenenud riikides moodustab majapidamiste tarbimine kogunõudlusest 60-70%, siis peame eeldama:

kogu majandus koosneb majapidamistest ja ettevõtetest, ignoreerime valitsust ja välissektorit;
pole amortisatsiooni ja kaudseid makse, s.t. RKP = RT.

Kõik tulud jagunevad kahte suurde ossa : TARBIMINE JA SÄÄSTMINE. On võimalik, et kogu tulu kas tarbitakse või kogu tulu säästetakse. Kus on aga tegelik olukord?
TARBIMISE ÜLDINE SEADUS – inimesed suurendavad sissetulekute kasvades oma tarbimist, kuid mitte samal suurel määral.
Seda seadust illustreerib tarbimisfunktsioon, mis näitab kui suure osa igast täiendavast tuluühikust tarbitakse.
Joonisel on kasutatud 45˚abijoont. Iga selle joone punktis IKT = tarbimiskuluga, s.t. tarbimine võrdub tuludega.
Tegeliku elu korral see nii ei ole:
1) on olemas autonoomsed kulud (elatusmiinimum);
2) me säästame.
I faas – tarbimisfunktsioon ei saa alata nullist, sest inimene peab elama ka siis, kui tal mingeid tulusid pole. Toimub tarbimine kas säästude või laenude arvel, toimub ülekulutamine e. defitsiitne tarbimine.
II faas – tulutasakaalupunkt e. kattepunkt – siin tarbimine võrdub tuludega, sääste veel pole.
III faas – siin tulud katavad tarbimiskulud ja see tulude ülejääk säästetakse.
Seda, kui palju inimene oma tulude suurenemisel rohkem kulutab, näitab arvuliselt piirtarbimise kalduvus (PTK) – s.o. täiendav tarbimine, mis kaasneb tulude suurenemisel ühe ühiku võrra.
Muutus tarbimises
PTK = -------------------------------
Muutus IKT-s
Kui tarbimiskulud suurenevad 75 ühikut ja tulud 100 ühikut, siis PTK = 75/100= 0.75, s.t igast täiendavast kroonist tarbitakse 0.75 senti, 0.25 säästetakse.

SÄÄSTMISFUNKTSIOON
Sääst on osa, mis jääb tuludest järgi peale tarbimist. Ta on tarbimise peegelpilt . Kuna säästmine on sisuliselt mittetarbimine, siis säästmisfunktsioon ongi tarbimisfunktsiooni peegelpilt.
Säästmisfunktsioon näitab kui suure osa igast täiendavast tuluühikust säästetakse.
Tasandil A toimub ülekulutamine, mis arvuliselt võrdub autonoomse tarbimisega. Sääst on 0 punktis B ja alates sellest punktist hakkame säästma, sääst muutub positiivseks (tasand C).
Kui palju igast täiendavast tuluühikust säästetakse, seda näitab piirsäästmise kalduvus (PSK) – s.o. täiendav sääst, kui tulud suurenevad ühe ühiku võrra.
Muutus säästmises 25
PSK = -------------------------- = ----- = 0.25
Muutus IKT-s 100
0.25 + 0.75 =1 , järelikult PSK + PTK = 1; PSK = 1 – PTK

TEISED TARBIMISFUNKTSIOONI TEOORIAD
Kuna eelpool toodud Keynesi TF teooriat on võimalik rakendada vaid lühiajaliselt, siis tekkis ka rida teisi tarbimisfunktsiooni teooriaid.

PÜSIVA TULU HÜPOTEES – inimene ei orienteeru juhuslikule hetketulule vaid püsivale pidevale tulule
N.: kui üliõpilane teenib suvekuudel palju suuremat raha kui õppekuudel, siis pole tal mõtet luxkorterit üürida, vaid ta peaks säästma, et ka ülejäänud kuudel end hästi tunda.
2) ELUAEGSE TULUTSÜKLI HÜPOTEES – inimesed kasutavad tulud tarbimiseks ja säästudeks selliselt, et saada majanduslik heaolu kogu eluea jooksul. Joonis kilelt.
3) SUHTELISE TULU HÜPOTEES – inimene tarbib selle elanikkonna kihi tarbimistaseme järgi, kuhu arvab end kuuluvat ja tema tarbimist mõjutab tulude kõrval ka eelneva perioodi tarbimistase.

KOGUPAKKUMINE

KOGUPAKKUMISE KÄSITLUSED
Kogupakkumine on reaalse rahvamajanduse kogutoodangu kogus, mida ettevõtted tahavad toota ja müügiks pakkuda igal antud hinnatasemel.
Makromajandusteoorias eristatakse kahte kogupakkumise ja tasakaalu käsitlust:

pikaajaline kogupakkumine ja tasakaal (klassikaline koolkond)
Nende seisukohad:

pakkumine loob ise endale vastava nõudmise ja liigset pakkumist ei saa eksisteerida (kui ettevõte suurendab tootmist, suurenevad majapidamiste tulud);
finantsturg on selleks mehhanismiks , mis muudab majapidamiste säästud ettevõtete investeeringuteks, selle teeb võimalikuks laenuprotsendi paindlikkus (kui muutub pakkumine, muutub laenuprotsent ja I ning S muutuvad nii, et nad on jällegi võrdsed);
paindlikud palgad ja hinnad tagavad täishõive majanduses (igal inimesel on põhimõtteliselt võimalik tööd leida, ainult millist ja millise palga eest; kes ei soovi enda tööd müüa, on vabatahtlik töötu).

TASAKAAL = POT. TOOTMISMAHT

lühiajaline kogupakkumine ja tasakaal (Keynes’i koolkond)
Nende seisukohad:

mitte kogupakkumine ei loo nõudmist, vaid kogunõudmine tingib ettevõtete poolt pakutava toodangu mahu;
palgad, hinnad ega laenuprotsendid pole paindlikud majanduse tasakaaluasendisse viimiseks;
tööpuudus (loe: ressursside alakoormatus) pole mitte vabatahtlik vaid pealesunnitud seisund (täishõive saavutamiseks tuleb palkade alandamise asemel suurendada kogunõudmist valitsuse kulutuste kasvu teel).

allpool
TASAKAAL
Kogupakkumiskõver seob omavahel rahvamajanduse kogutoodangu koguse ja üldise hinnataseme.

PIKAAJALINE KOGUPAKKUMISE KÕVER
Klassikalise koolkonna kogupakkumise käsitlus põhineb kolmel seisukohal:

KP kõver on vertikaalne sirge, s.t. igal hinnatasemel pakutakse ühesugune kogus kaupa;

KP kõver = ühiskonna potentsiaalse tootmismahuga (toodangu kogus, mida toodetakse loomuliku tööpuuduse määraga)Q*;

pikaajaliselt põhjustab KN muutus vaid hindade mitte tootmismahu muutust.
Kommentaar 3-le punktile:

oletame, et KN suureneb (N.: rahamassi suurendatakse). Kumb suureneb – kas tootmismaht või hinnatase ? Kui nõudmine suureneb, suureneb nõudmine ka tootmisteguritele. Et aga pot. tootmismahu tingimustes pole vabu ressursse juurde saada, suurendatakse olemasolevaid – N.: pikendatakse tööpäeva, mis aga toob kaasa hindade ja palkade tõusu.

Kommentaar 2-le punktile – miks KP = pot. tootmismahuga?

palkade paindlikkuse tõttu saavutatakse alati täishõive; ei raisata kaupu ega tootmistegureid , kõiki toodetakse nii palju kui vaja ja pole tööpuudust.

Kui pikk on PIKAAJALINE? Klassikud vastavad, et just nii pikk, et hinnad ja palgad saaksid kohanduda ja tekiks jälle täishõive. Tavaliselt peetakse selleks 10 aastat ja enam.

LÜHIAJALINE KOGUPAKKUMISE KÕVER
Keynes’i põhieelduseks oli, et hinnad ja palgad on jäigad, nad ei muutu (isegi tööpuuduse tingimustes palkade tase ei lange).

Keynes’i KP kõver on horisontaalne, s.t ettevõtted on nõus pakkuma ükskõik millist kaubahulka ühel ja samal hinnatasemel (HINNAD ON FIKSEERITUD);

KN muutus avaldab mõju vaid kogutoodangule, N.: valitsuse kulud kasvavad, kasvab ka KN. See automaatselt suurendab tootmismahtu ja tööhõivet (valitsus peab KN juhtima ja selle läbi majanduskasvu tagama. Lühiajaliselt pole aega oodata, kui turg ise tasakaalustub.
Vastavalt Keynes’i teooriale viibib majandus nn. osalises hõives, allpool pot. tootmismahtu, s.t. alati on saada kõiki tootmistegureid. See ongi põhjuseks, miks suurenenud nõudmine paneb tootjaid rohkem tootma , mitte hindu tõstma.
Tegelikkuses toimub aga turul midagi nende kahe vahepealset – ettevõtted suurendavad tootmist ja tõstavad hindu.

RKP LÕHED
Igal konkreetsel ajahetkel on ühiskonnas teatud hulk TÖÖD, MAAD JA KAPITALI. Kõike seda ära kasutades saavutatakse MAKSIMAALNE KOGUTOODANG ehk toodetakse VTP-l.
Punktis A toodab majandus kaupu täishõive tasakaalus, s.o. pot. tootmismaht.
Kui majandus püüaks toota punktis B, tekiks ressursside puudujääk ja hinnad tõusevad.
Punktis C toodetakse vähem võimalikust, tekib tööpuudus ja tootmisressursi puudujääk.

Negatiivne RKP lõhe – pot. TM

keinsistidel valitsuse kulutuste suurenemine;
klassikutel raha pakkumise kasv.

Positiivne RKP lõhe – pot. TM > tegelik RKP; võib tekkida kahel viisil: KN või KP vähenemisel.
Positiivne RKP lõhe esineb majandusliku languse perioodil – kõrge tööpuudus ja ressursid on alakoormatud.

MAJANDUSTSÜKKEL
Majandustsükliks nimetatakse negatiivsete ja positiivsete RKP lõhede perioodilist üksteisega vaheldumist.
Pot. TM kasvab pidevalt:
- rahvastiku juurdekasv;
- tööviljakuse kasv;
- tehnoloogia tase tõuseb.
RKP asub sellest kord all- kord ülevalpool. Ajaloos pole kaht täiesti ühesugust majandustsüklit.
TSÜKLITE PÕHJUSED:

MAJANDUSVÄLISED TEGURID

Jevonsi päikeseplekkide teooria – päikesele tekivad aeg-ajalt plekid, mis avaldavad mõju kliimale ja põllumajandusele;
Poliitilise tsükli teooria – poliitikute mäng valijatega, enne valimisi tekitatakse tõusu makse alandades, sest neile meeldib tagasi valituks saada;
Sõjad – sõjalised tellimused kindlustavad nii ettevõtted kui töölised tööga (USA asus II MS ajal ülalpool pot. TM);
Tähtsamad tehnoloogilised leiutised – ratas, plastmass , arvutid – need stimuleerivad investeeringuid ja suureneb nõudmine kaupadele;
Muud rahvusvahelised tegurid – N.: riikide lagunemised ( Jugoslaavia ) või ühinemised (Saksamaa). Tekib turgude ümberkorraldus, kogu majanduse struktuur muutub.

Välised annavad tõuke majandussisestele protsessidele.

MAJANDUSSISESED TEGURID

investeeringud – N.: majanduse languse perioodil ettevõtted vähendavad kaubavarusid, tõusuperioodil taastavad;
tuleviku ootused – pessimistlik tulevikuväljavaade vähendab investeeringuid;
raha pakkumine – suurem rahahulk toob kaasa rahvatulu suurenemise, sellega kogu RKP tõusu.

MAJANDUSTSÜKLI PIKKUS - eristatakse lühikest (keskmine pikkus 44 kuud) ja pikka (keskmine pikkus 8 aastat) tsüklit.
Uue tsükli algust loetakse languse algusega tsükli harja ületamisel.
DEPRESSIOON – s.o pikaajaline ja sügav majanduslangus , mille klassikaliseks näiteks on maailmamajanduse seisund 1930.ndatel aastatel. Seda iseloomustavad kõrge tööpuudus, vähene kogutoodang ja investeeringud, pankrottide laine. Enamus riike välju depressioonist alles II MS puhkemisel. Siiani on õnnestunud analoogilist langust vältida (võib-olla tänu Keynes’i teooriale).

RAHA JA PANGANDUS

RAHA OLEMUS
Raha on likviidne finantsvara , millega saab maksta kaupade ja teenuste eest.
Rahana on kasutatud aegade jooksul väga erinevaid esemeid – kivitükke, loomi, karusnahku, metalli. Kaubavahetuse hoogustumisel tekkis vajadus ühesuguse ja väikesemõõtmelise raha järele, kuna bartertehing (kaup kauba vastu) oli kallis ja aeganõudev. Raha kohta öeldakse veel, et raha on justkui majanduse vereringe , mis teenindab majandussüsteemi erinevaid osi.
RAHA FUNKTSIOONID:

Raha kui vahetusvahend – raha kasutatakse kaupade ja teenuste eest maksmiseks. On olemas:

kaupraha , s.t. vahetusvahendiks on kaup, N.: hobused, pärlid, väärismetall;
sümbolraha – s.o. paber või odav metall, mis valitsuse otsusega on kuulutatud täitma raha funktsiooni, s.o. seaduslik maksevahend, N.: euro, dollar, mark, kroon.
deposiitraha – s.o pankadesse ja nõudehoiustele paigutatud raha.

Raha kui arvestusühik – kauba väärtust (hinda) väljendatakse rahas ja raha kasutatakse ka arvestuse pidamiseks.

Raha kui akumulatsioonivahend – inimene säästab raha (säilitab e. akumuleerib) ja kasutab seda kunagi hiljem. Kuid seda peab tegema nii, et raha oma väärtust ei kaotaks (pannes raha tähtajalisele hoiusele, loob see raha juurde).

RAHAPAKKUMINE
Rahapakkumine on kogu rahavaru, mis on majanduses saadaval.
Rahapakkumise ametlikuks mõõduks on rahaagregaadid:

rahaagregaat Mo – rahabaas, s.o. keskpanga poolt emiteeritud sularaha , mis võib asuda keskpangas, kommertspankade kassades või ringleb inimeste käes;

rahaagregaat M1 = Mo + nõudehoiused e. jooksvad arved pankades + tšekid. Suhteliselt likviidne rahahulga osa. LIKVIIDSUS on võime muutuda sularahaks, näitab raha kasutamisvõimalust kaupade ostmisel ja maksete eest tasumisel .

rahaagregaat M2D = M1 + tähtajalised ja säästuhoiused. Seda rahahulka saab pärisrahaks muuta peale teatud protseduuri.

rahaagregaat M2 = M2D + valuutahoiused .
Iga järgnev rahahulga osa hõlmab eelmist ja on väiksema likviidsusastmega.
Kvaasi - e. näivraha – finantsvara, mis täidab raha kui akumulatsioonivahendi funktsiooni ja mida saab kiiresti konventeerida vahetusvahendiks, kuid ta ise pole vahetusvahend. N.: riigikassa võlatähed.
Rahaasendajad on finantsvarad, mis täidavad küll vahetusvahendi funktsiooni, kuid pole akumulatsioonivahendiks. N.: krediitkaardid , mis pole tegelikult raha, sest ta pole vara.

RAHANÕUDLUS
Rahanõudlus on sularaha ja tšekiarvete kogus, mida inimese soovivad hoida.
Kvantitatiivne rahateooria väidab:
M * V = P * Q
kus: M – ringluses oleva raha hulk;
V – raha ringluskiirus e. rahaühiku keskmine kasutuskordade arv teatud ajaperioodil;
P – hinnatase;
Q – kogutoodangu hulk (reaalne SKP).
See võrrand tähendab teisisõnu, et kogukulutused on võrdsed kogutoodanguga.
Alternatiivne teooria, mida nimetatakse ka Keynes’i rahateooriaks, väidab, et rahanõudlus on seotud kolme motiiviga:

tehingumotiiv – soov omada raha, et teha igapäevaseid tehinguid ;
ettevaatusmotiiv – soov omada raha ettenägematuteks juhtumiteks;
spekulatsioonimotiiv – soov omada raha juhuks, kui intressimäär tulevikus peaks tõusma.

PANGANDUS
Sõna pank tuleb itaaliakeelsest sõnast banko, millega tähistati letti või riiulit, kuhu 15.sajandi Itaalia kullassepad asetasid lahterdatuna nende juurde hoiule toodud kulla. Et aga kullassepp andis hoidmist tõendava veksli , avastasid inimesed, et palju mugavam on maksta nendesamade vekslitega, mitte kullaga. Kullassepp märkas, et mitte kogu kulda ei võta vekslite omanikud iga päev välja. Siit avastus – olemasoleva kulla võib ju kellelegi välja laenata ja teenida seejuures protsenditulu. Kullassepp muutus lihtsast „pakihoidjast“ pankuri eelkäijaks – kulla hoidmise eest võttis ta teenustasu ja väljalaenamise eest küsis protsenti.
Pankade liigid:

KESKPANK – s.o. pankade pank, mis ei tee tehinguid ettevõtete ja eraisikutega ja keskpanga eesmärgiks pole kasumi teenimine. Tema põhieesmärgiks on rahapoliitika elluviimine ja finantssüsteemi juhtimine.
Rahapoliitika võib olla :

ekspansiivne – selle ülesandeks on suurendada rahapakkumist ja kogunõudlust (kasutatakse majanduse langusperioodil);

kitsendav – selle ülesandeks on vähendada rahapakkumist ja selle kaudu kogunõudlust (kasutatakse inflatsioonisurve puhul ja kogukulutuste vähendamiseks).
Keskpanga teised funktsioonid:

riigi kulla- ja valuutareservi hoidmine, mis on ringluses oleva raha tagatiseks;
kommertspankade deposiitide hoidmine;
valuuta pakkumine majandusele;
kommertspankade juhtimine;
rahapakkumise ja krediiditingimuste reguleerimine.

Rahapoliitika kolm põhilist vahendit on:

diskontomäär – s.o. intressimäär, mille alusel kommertspangad tasuvad keskpangale laenude eest. Majanduslanguse ajal võib ta seda alandada, et kommertspank saaks rohkem laenu võtta ja tarbijale välja laenata. Tõstmisel ta aga kitsendaks laenuvõtmist ja vähendab raha pakkumist (see omakorda piirab kogunõudmist).

kohustusliku reservi nõue – s.o. kohustuslikult sularahana reservis hoitavate hoiuste protsentuaalne osa. See on kehtestatud selleks, et pangal on võimalus igal hetkel hoiustajale sularaha välja maksta ja et ta seda kõike välja ei laenaks (erinevates riikides on see erinev, N.: Eestis 10%, Suurbritannias 0.45%, Hollandis puudub üldse). Kui keskpank alandab reservimäära, tekivad pankadel lisareservid, mida välja laenata ja rahapakkumine suureneb (seda tehakse langusperioodil). Reservimäära tõstmisel tõmbab ta rahapakkumist kokku (seda teeb ta inflatsiooniperioodil).

avaturu operatsioonid – keskpank ostab või müüb varasid avatud turgudel. Langusperioodil ta ostab valitsuse võlakirju avatud turgudelt, see suurendab rahapakkumist. Inflatsiooniperioodil ta müüb valitsuse võlakirju, et vähendada rahapakkumist ja seeläbi kogukulutusi.

KOMMERTSPANK – s.o. eraisikute ja ettevõtete pank, kes võtavad avalikkuselt vastu rahalisi hoiuseid ja annavad laene ning tema majanduslikuks eesmärgiks on kasum. Panga kasum tekib sellest, et ta võtab väljalaenatavatelt summadelt suuremat protsenti kui hoiustajale maksab.
Täites oma kaht põhilist funktsiooni – RAHA HOIUSTAMINE JA LAENU ANDMINE – peab pank leidma optimaalse tasakaalu väljalaenatava ressursi ja pangas hoitava reservi vahel. Üleliigset laenamist takistataksegi kohustusliku reservinõudega, mida hoitakse sularahana reservis ja sellega suurendatakse hoiustajate usaldust pangasüsteemi suhtes.
Lisaks neile kahele funktsioonile teostab kommertspank ka MAKSETE SOORITAMIST.

TÖÖTURG

TÖÖTURU MÕISTE JA PALK
Majandusteadlased kasutavad mõistet TÖÖÜHIK, mille mõõtmiseks kasutatakse AEGA. Nii saamegi tööaja mõiste, mis on töö suuruse mõõt. Selline käsitlus aga võib jätta väära mulje, sest nagu polekski vahet arsti ja saapapuhastaja töös. Tegelikkuses määravad inimese koha tööturul tema sünnipärane võime ja andekus , millele lisandub haridus ja eriala.
Selleks, et töötada, peavad peale sünnipäraste eelduste olema OSKUSED, TEADMISED ja KOGEMUSED, mis omandatakse teatud eluea jooksul.
Oskusi ja teadmisi, mis võimaldavad inimesel sissetulekut teenida, nimetatakse inimkapitaliks.
Inimkapitali väärtuselise suuruse määravad:

kulutused haridusele, kvalifikatsioonile;
sissetulek, mida inimene teenib oma oskuste ja teadmiste eest.

TÖÖTURG on turu üks liik, kus toimub töö vahetamine palga vastu.
PALK on tasu töö eest.

ajapalk – tasu töö tegemiseks kulutatud aja eest;
tükipalk – tasu tööga loodud toodangu hulga eest;
brutopalk – väljateenitud palk enne maksude maksmist;
netopalk – jääb inimesele peale maksude maksmist;
miinimumpalk – palga alammäär, millest vähem ei tohi ettevõtted töötajale maksta, s.o. riigi sekkumine palgapoliitikasse.

TÖÖ NÕUDMISE JA PAKKUMISE TASAKAAL

Töö pakkumise kõver
Töö pakkujaks on tavaline INIMENE.
1) üksikisiku seisukohalt – mida kõrgem on palk, seda rohkem tunde on inimene nõus töötama;
2) kogu tööturu seisukohalt – mida kõrgem on palk, seda rohkem inimesi tahab töötada.
Peale töötundide ja sissetuleku hindab töötaja veel teisigi tegureid töökoha valikul (N.: töökoha prestiižikus, töötingimused, eneseteostuse võimalus jms.).

Töö nõudmise kõver ja tasakaal – töö nõudmise kõver näitab tööandjate nõudlust töötajate järele – MIDA KÕRGEMAT PALKA ETTEVÕTE PEAB MAKSMA, SEDA VÄHEM TÖÖTAJAID SOOVIB.
Punktis Q on tasakaal, s.o. tasakaalupalk .

kui mingil põhjusel on palk alla tasakaalupalka, siis nõudmine ületab pakkumise (olukord CK joonisel) ja tegemist on tööjõupuudusega (lahenduseks sellele oleks palgatõus);

kui mingil põhjusel on palk kõrgem kui tasakaalupalk, siis pakkumine ületab nõudmise (olukord ST joonisel) ja tegemist on tööpuudusega e. tööjõu ülepakkumisega.

Tuletatud nõudmine tööturul – nõudmise tööle määrab ära nõudmine kaupadele.
Kui kaubaturul kauba hind tõuseb, siis nõudmine kauba järele väheneb. Pakkuja peab vähendama tootmist, seejuures ei vajata ka enam niipalju töötajaid, s.t. VÄHENEB ka nõudmine töötajate järele.

TÖÖPUUDUS e. TÖÖTUS
Töötus on olukord, kus inimesed, kes tahaksid antud palgataseme juures töötada, ei suuda tööd leida, kuid nad otsivad tööd aktiivselt.
Töötusemäär väljendab protsentides töötute arvu suhet kogu tööjõudu.
Tööjõud hõlmavad 16a. ja vanemaid, kes töötavad või on registreeritud töötutena (need kes ei otsi tööd, ei kuulu tööjõu hulka).
töötud
U = ----------------- * 100
tööjõud
Majanduses eksisteerib alati nn. siirdetöötus, mille põhjustab liikumine tööturul ühest töökohast teise.
Töötuse minimaalset taset, mis esineb majanduses siirdetöötuse tõttu, nimetatakse loomulikuks töötuseks (see võib ulatuda isegi 5-6%-ni).
TÖÖTUSE LIIGID:

hooajaline töötus – tekib töö hooajalise iseloomu tõttu;

struktuurne töötus – töötajad on saanud väga kitsa erialase koolituse, mida on raske mujal rakendada; töötajad on oma elukohaga seotud ja ei koli mujale töökoha saamiseks.
Töötuse kulu:

riigi tasandil – töötuse kuluks on SKP vähenemine (tegelik kogutoodang on töötute tõttu väiksem kui potentsiaalne kogutoodang);

üksikisiku tasandil – inimesel väheneb töötuse tõttu isiklik sissetulek.

INFLATSIOON

INFLATSIOONI OLEMUS
Inflatsioon on üldise hinnataseme märgatav ja püsiv tõus (tõusma ei pea kõik hinnad vaid keskmine hinnatase).
Üldise hinnataseme saamiseks võetakse antud riigis teatud kaupade ja teenuste keskmised hinnad, mille summeerimisel saadakse ostukorv . Seejuures arvestatakse iga kauba osakaal kogutarbimises ning niiviisi saadakse erinevate perioodide (kuude, aastate) hinnatasemete võrdlemiseks vajalikud lähteandmed.
Inflatsioonimäär on ühe perioodi üldise hinnataseme protsentuaalne muutus võrreldes teise perioodi hinnatasemega.
Sõltuvalt inflatsioonimäära suurusest võib inflatsioon olla:

mõõdukas – kuni 10% aastas. Seda peetakse isegi normaalseks, sest see soodustab majanduslikku aktiivsust (rahasummade omanikud investeerivad selle);

galopeeriv – kiire tempoga inflatsioon;

hüperinflatsioon – inflatsioonimäär üle 50% kuus!
Inflatsiooni mõõtmiseks kasutatakse kolme erinevat moodust:

tarbijahinnaindeks – mõõdab kaubaostukorvi hinda teatud baasperioodil võrreldes jooksva ehk vaadeldava perioodiga:

Jooksva kuu ostukorvi hind
THI = ------------------------------------ * 100
Baaskuu ostukorvi hind
Kaubaostukorv kujutab endast tüüpilise perekonna valikuid, kuhu kuuluvad põhitoiduained, alkohol , tubakas, riietus, jalatsid, eluase , tervishoid , transport, kulutused vabale ajale.

tootjahinnaindeks – s.o. hinnaindeks, mis väljendab tootmisressursside eest makstud hinda, k.a. kaubad ja teenused, mida firmad on üksteiselt on ostnud;
SKP deflaator – võrdleb kõigi SKP arvestusse läinud kaupade ja teenuste hindu erinevatel aastatel. Sisaldab lisaks tarbekaupadele ka kapitalikaupade hindu, valitsuse poolt ostetavate ning eksporditavate kaupade hindu.

INFLATSIOONI LIIGID

Nõudlusinflatsioon – s.o. kogunõudmise mingi elemendi olulise suurenemise tagajärjel toimunud hinnataseme tõus.
Algselt on majandus tasakaalupunktis T, mis asub potentsiaalses tootmismahus Qpot ., hinnatase on Ho. Ühe kogunõudmise elemendi suurenemisel nihkub KN-kõver asendisse KN’. Selle tulemusel ka hinnatase nihkub asendist Ho asendisse H1. Tootmine nihkub asendist Qpot asendisse Q1. Kuna uus tootmismaht on suurem kui potentsiaalne ja tööpuudust ei eksisteeri, siis hakkab nii palga- kui hinnatase tõusma. Tootmistegurite kallinemine sunnib ettevõtteid alandama tootmismahtu: KP-kõver võib nihkuda asendisse KP’ ja pikaajaline tasakaal saabub uuesti tasandil Qpot (punktis T’’), kuid veelgi kõrgema hinnataseme juures H2.
Nõudlusinflatsiooni võib põhjustada:

fiskaalpoliitika – see suurendab avaliku sektori kulutusi või vähendab makse;
rahapoliitika – see suurendab rahapakkumist ja alandab intressimäära, tekitades sellega investeeringute elavnemise.

Kulu- e. pakkumisinflatsioon – s.o. kogupakkumise järsu vähenemise tulemusel tekkinud hinnatõus (peamiselt tingitud palkade tõusust teguriturul või tootmisressursi hinnatõusust toodanguturul).
Kogupakkumise vähenemise tulemusena nihkub KP-kõver asendisse KP’, mille tagajärjel hinnatase tõuseb (Ho-H1). Kuna tootmismahu tasandil Q1 toodab majandus allpool potentsiaalset tootmismahtu, toob see kaasa ka töötuse. Kui siin suudetakse alandada palgataset, peaks KP nihkuma uuesti asendisse KP.

INFLATSIOONI KULUD e. TAGAJÄRJED

tulude ja vara ümberjaotumine – inflatsioon tekitab nii võitjaid kui kaotajaid:
„-„ KAOTAJAD
„+“ VÕITJAD
Laenuandja
Laenuvõtja
Vanad
Noored
Töövõtja
Tööandja

ettevõtete lõppotsused muutuvad lühiajalisemaks ja spekulatiivsemaks – mõeldakse ainult homsele kiirele hetketulule;

vähendab maa konkurentsivõimet – kaupade eksport osutub raskeks;

vähendab raha akumulatsioonifunktsiooni – inimesed vähendavad oma rahavarusid ja investeerivad rohkem.

INFLATSIOONI HIND
Inflatsiooni hind on hinnataseme tõusust põhjustatud majanduslike disproportsioonide täiendav kulu ühiskonnale ja tema liikmetele .
Sõltuvalt inflatsiooni äraarvamisest majandussubjektide poolt, eristatakse kahte tüüpi inflatsiooni:

ÄRAARVATUD INFLATSIOON - inflatsioon on õigesti prognoositud ja arvessevõetud äritehingute ja palgakokkulepete sõlmimisel;

OOTAMATU INFLATSIOON – selle suhtes majandussubjektid ei oska või ei jõua end kaitsta.
Vastus küsimusele kas inflatsiooni vastu peaks võitlema või mitte, sõltub eelkõige inflatsioonitempost. Kui inflatsioon tõuseb üle majanduse arengut stimuleeriva piiri, siis tuleb teda pidurdada . Majanduse arengut stimuleerivaks inflatsioonitempoks loetakse 2-4%-list aasta keskmist hinnatõusu.

VALITSUSE OSA MAJANDUSES

TURU PUUDULIKKUS, VALITSUSE FUNKTSIOONID MAJANDUSES
Turu puudulikkuseks nimetatakse turu piiratud funktsioneerimist.

konkurentsi ebatäiuslikkus, s.t. monopoolse tootmise olemasolu (monopolil liiga kõrge hind);

välismõjude olemasolu (n.o. majandustegevusega kaasnevad kõrvalmõjud, N.: looduse saastamine);

ühiskaupade ebapiisav pakkumine turul (n.o. kaubad, mida tarbitakse ühiselt ja jaotatakse ilma turu vahenduseta, N.: tervishoid, kultuur, riigikaitse , politsei).
Kuna turusüsteem on puudulik, peetakse vältimatuks valitsusepoolset sekkumist majandusse.
Valitsuse funktsioonid majanduses on:

Seadusliku tausta loomine majandustegevuseks – N.: fikseerib ettevõtete õiguslikud alused, reguleerib tarbijate õigusi, kehtestab standardid ja normid;

majanduse stabiliseerimine , riikliku majanduspoliitika kujundamine – N.: riik astub samme ülemäärase tööpuuduse ja inflatsiooni vältimiseks;

ressursside võimalikult optimaalsema kasutamise tagamine – turg jaotab ressursse sageli ebaefektiivselt või ei taga teatud eluvaldkondade arengut;

ümberjaotusfunktsioon – toetused vähese sissetulekuga inimestele, jaotatakse tulusid rikkamatelt vaesematele;

vaba konkurentsi tagamine – N.: monopolivastased seadused.

VALITSUSE KULUTUSED JA MAKSUD
Valitsuse kulutused võib jagada kahte suurde gruppi:

kulutused väljamaksetena elanikkonnale – need peavad garanteerima teatud sotsiaalse võrdsuse ühiskonnas, N.: pensionid , töötu abiraha jms.

valitsuse ostud e. erasektori toodetud kaupade ja teenuste ostmine riigi poolt – ühelt poolt on valitsuse ostud suunatud ühishüvede finantseerimisele (kulutused haridusele, kultuurile), teiselt poolt esitab riik tellimusi erafirmadele kaupade ja teenuste ostmiseks.
Selleks, et teha kulutusi, on vaja saada tulusid. Riigi tuluallikaks ongi maksud. Kaasaegsel maksusüsteemil on kaks põhilist majandusfunktsiooni:

fiskaalne funktsioon, mis seisneb majanduse arenguks vajalike ressursside kogumises;
reguleeriv funktsioon, mille ülesanne seisneb majandussubjektide käitumise mõjutamises.

Maksusüsteem peab vastama järgmistele printsiipidele:

neutraalsus – kui maks pole kehtestatud konkreetse tegevuse suunamiseks ega selle ärahoidmiseks, peab maks mõjutama vaba turu toimimist võimalikult vähe. N.: kui inimene on oma maja ära värvinud, siis järsku tõstetakse kinnisvaramaksu – selline maksustamine pole neutraalne.

suunatus – maks peab olema millelegi suunatus, N.: vältimaks looduse saastamist, tuleb saastaja maksustada;

lihtsus – maksud peavad olema üheselt tõlgendatavad ja arusaadavad, neist peab olema raske kõrvale hiilida;

maksupettus – ebaseaduslik maksude maksmata jätmine;
maksude vältimine – maksukoormuse vähendamine seaduslike vahenditega (N.: abikaasade ühine tuludeklaratsioon );

võrdsus – maksud peavad kehtima võrdselt kõigile ja rohkem peavad ühishüve kasutamise eest maksma need, kes seda hüve rohkem tarbivad. N.: auto kasutaja maksab aktsiisimaksu, mille arvelt finantseeritakse maanteede korrashoidu;

efektiivsus – pole mõtet kehtestada maksu, mille kogumiseks tehtavad kulutused ületavad maksust laekuva tulu.
MAKSUSTAMISE PÕHITERMINID
Maksu alus on maksu objekt, mille alusel määratakse maksukohustus (N.: üksikisiku tulumaksu korral on selleks inimese sissetulek).
Maksuvaba miinimum on summa, mida ei maksustata ja mis lahutatakse maksu alusest .
Maksukoormus on summa, mida maksukohuslane peab maksudena maksma.
Maksumäär näitab, kui palju maksualusest summast läheb maksudeks.
Maksukohuslane on juriidiline või füüsiline isik, kes peab maksu maksma.
MAKSUDE LIIGITAMINE
Makse liigitatakse:

maksu võtmise viisi järgi:

KAUDSED MAKSUD – need kanduvad esmaselt maksumaksjalt üle teisesele maksumaksjale, N.: aktsiisi- ja käibemaks;
OTSESED MAKSUD – suunatud ettevõttele või inimesele, kes peab seda otseselt maksma oma tulude pealt, N.: tulumaks , sotsiaalmaks.

maksu kehtivuse territooriumi järgi:

RIIKLIKUD MAKSUD kehtivad kogu riigis, kehtestab riik;
KOHALIKUD MAKSUD kehtivad kohaliku omavalitsuse territooriumil, kehtestab kohalik omavalitsus;

maksumäära suuruse järgi:

PROGRESSERUV – maksualuse suurenemisel suureneb ka maksumäär;
PROPORTSIAALNE – maksualuse suurenemisel jääb maksumäär samaks;
REGRESSIIVNE – maksualuse suurenemisel maksumäär väheneb.

RIIGI EELARVE, EEALVE PUUDUJÄÄK, RIIGIVÕLG
Riigi eelarve on bilanss , mille ühel poolel on avaliku sektori kõik tulud ja teisel poolel kulutused. Muutused avaliku sektori kulutustes või maksupoliitikas mõjutavad eelarve tasakaalu:

kui sissetulekud ja väljaminekud on võrdsed, on eelarve tasakaalus;
kui sissetulekud ületavad väljaminekuid, on eelarve ülejäägiga;
kui väljaminekud ületavad sissetulekuid, siis on eelarve puudujäägiga.

Kui valitsus otsustab suurendada oma kulutusi, saab ta neid finantseerida kolmel viisil:

emiteerides raha;
maksustades erasektorit;
laenates raha ( finantseerimine defitsiidiga).

Kasutades viimast, võib riigil tekkida riigivõlg (s.o. akumuleerunud defitsiitide summa).
Kui suur riigivõlg on probleem? Oluline on see, mis otstarbel võlg on võetud. :

kui raha on laenatud tootlikuks investeeringuks, siis on see rohkem vastuvõetav;
kui raha on laenatud jooksvateks palgakuludeks või sotsiaalabiks, ei peeta seda heaks otstarbeks.

Riigivõlg esindab käesoleva põlvkonna laenu parandamaks oma elustandardit, aga tasumine jäetakse tulevastele põlvedele. Kui raha on kulutatud otstarbekalt investeerimise eesmärgil, võivad tulevased põlvkonnad isegi sellest kasu saada.

RAHVUSVAHELINE RAHASÜSTEEM JA MAJANDUS

MAKSEBILANSS
Maksebilanss on riigi aruanne, milles registreeritakse kõik teatud perioodi (tavaliselt aasta) jooksul toimunud kaupade, teenuste ja kapitali rahvusvahelised vood.
Maksebilanss jaotatakse kolmeks kontoks:

jooksevkonto – siin arvestatakse kaupade ja teenuste eksport – import ning intresside ja dividendide liikumine investeeringutelt, mis on tehtud antud riigi residentide poolt välismaal ja teiste riikide residentide poolt antud riigis;

kapitali- ja finantskonto – siin loetletakse kõik need rahavood , mis on seotud finantsvarade ( aktsiad , obligatsioonid) ostu või müügiga;

ametlik reservkonto – siin kajastatakse teiste riikide valuuta kogust, mida riik ametlikult ostab. Reservkonto tehingud erinevad finantskonto tehingutest sellepoolest, et neid teostab keskpank.
Maksebilansi koostamisel kasutatakse kahekordset raamatupidamist:
DEEBETIS kajastuvad tehingud, mille tulemusena liiguvad rahavood riigist välja (N.: import ja välismaiste väärtpaberite ost);
KREEDITIS kajastuvad tehingud, mille tulemusena liiguvad rahavood antud riiki (N.: eksport, intresside ja dividendide saamine ning kodumaiste finantsvahendite ost väliskodanike poolt).
Kui KREEDIT > DEEBET , on riigil tegemist maksebilansi ülejäägiga;
kui DEEBET >KREEDIT, on riigil tegemist maksebilansi puudujäägiga.

VAHETUSKURSS
Välisvaluutaturg on turg, kus ostetakse üht rahvuslikku valuutat teise rahvusliku valuuta eest.
Vahetuskurss on ühe valuuta hind, väljendatuna mõnes teises valuutas.
Vahetuskurss võib olla:

UJUV – so. vahetuskurss, mis on jäetud vabaks ning määratakse nõudluse ja pakkumise vabaturul, ilma finantsinstitutsioonide vahelesegamiseta;

FIKSEERITUD – so. vahetuskurss, mille korral määrab riik oma rahale kindla vahetuskursi (Eestis on fikseeritud vahetuskurss EURO suhtes, Leedus USD suhtes).
Fikseeritud vahetuskursi süsteemis on probleemiks, et vahetuskurss ei pruugi olla tasakaalukursiga võrdne:

kui vahetuskurss on tasakaalukursist kõrgem, on raha üleväärtustatud ning selle korral võib riik oma fikseeritud kurssi devalveerida, s.t. alandada kodumaise valuuta väärtust välisvaluutade suhtes;
kui vahetuskurss on tasakaalukursist madalam, on valuuta alahinnatud ning selle korral võib riik oma fikseeritud kurssi revalveerida, mille tulemusena valuuta väärtus tõuseb teiste vääringute suhtes.

Eesti rahasüsteemi aluseks on valuutakomitee. Vastavalt valuutakomitee põhimõttele on raha pakkumine määratud keskpanga kulla ja valuutareservidega. Vahetuskurss on fikseeritud mingi valuuta suhtes ning maksebilansi ülejäägi (või defitsiidi ) korral rahapakkumine suureneb (või väheneb).

RAHVUSVAHELINE KAUBANDUS
Kaubavahetuse põhjused:

erinevad ressursid – riigi majanduslik tegevus on piiratud ressurssidega, et aga neid piire edasi nihutada, tuuakse puuduvat toorainet sisse;

erinevad eelistused – ressursid võivad olla ühesugused, aga mõnda kaupa eelistatakse ühel maal enam kui teises;

erinev tootlikkus - üks maa spetsialiseerub sellele tootele, mille tootmisel on tema kulutused partneri omast madalamad ja teine maa impordib seda kaupa.
Absoluutse eelisseisundi kohaselt erinevad riigid võivad toota kaupu ja teenuseid erineva efektiivsusega.
Tabel 1. Absoluutne eelis.
Kaubad
Riik A
Riik B
Saapad
3
12
Tekstiil
6
4
Tabelis 1 esitatakse kahe kauba (saapad ja tekstiil) valmistamiseks vajalike töötundide arv riigis A ja B. Tabelit analüüsides ilmneb, et riigis A suudetakse üks ühik saapaid toota väiksema ajakuluga kui riigis B, seega on riigil A saabaste tootmisel ABSOLUUTNE EELISSEISUND. Analoogia põhjal on riigil B absoluutne eelisseisund tekstiili tootmisel.
Nüüd riik spetsialiseerub sellele kaubale, mille valmistamisel tal on absoluutne eelisseisund. Oletame, et riik A loobub ühe ühiku tekstiili valmistamisest ja sellega vabaneb seal 6 tundi tööd. See töötaja suundub saabaste tootmisesse, kus ta annab 2 täiendavat ühikut saapaid. Analoogilisest vähendab riik B oma saapatootmist ühe ühiku võrra, mis vabastab 12 tundi tööd ning sellega suudetakse riigis B toota täiendavalt kolm ühikut tekstiili.
Tabel 2. Tulu absoluutse eelise kasutamisel .
Tulu ühe ühiku kohta
saabaste tootmisel
Tulu ühe ühiku kohta
tekstiili tootmisel
Riigis A
+2
-1
Riigis B
-1
+3
Maailmas kokku
+1
+2
Tabelis 2 on tehtud kokkuvõte antud kaubavahetuse tulemustest kummalegi riigile ja maailmale tervikuna. Selgub , et spetsialiseerumise tulemusena on riigis A saabaste tootmine suurenenud 2 ühiku võrra ja tekstiili tootmine vähenenud 1 ühiku võrra. Riigis B on tekstiili tootmine suurenenud 3 ühiku võrra ja saabaste tootmine vähenenud 1 ühiku võrra. Seega maailmas tervikuna on tänu spetsialiseerumisele saabaste toodang suurenenud ühe ühiku võrra ja tekstiili tootmine kahe ühiku võrra. Seega maailm sai juurde kaupu, ilma et oleks rakendanud rohkem tootmisressursse.
Suhteline eelisseisund – selle teooria järgi peab riik eksportima kaupu, mille tootmises on tal suhteline eelis (s.t. mille tootmises absoluutne eelis on suurim) ja importima kaupu, mille tootmises on tal suhteline mahajäämus (s.t. mille tootmises absoluutne eelis on väikseim).
Tabel 3. Suhteline eelis.
Kaubad
Riik A
Riik B
Saapad
3
12
Tekstiil
6
8
Tabelis 3 on näidatud ühe tooteühiku valmistamiseks vajalikku tööaega. Riik A toodab mõlemat kaupa väiksema ajakuluga kui riik B. Saabaste tootmisel on riigi A edu 400%-line, tekstiili puhul aga ainult 75%-line. Kuna absoluutne eelis on suurim saabaste puhul, siis on tal ka suhteline eelis selle kauba puhul.
43

.DOC Laadi alla originaalfail 43 lk · .doc · 425 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 43 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-04-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti

425 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

trooperdadon Õppematerjali autor

majandus ja mikroökonoomika

majandus mikroökonoomika sissejuhatus majandusse

Sarnased õppematerjalid

docx

Majanduse alused eksam

Arvestuse teemad 1.1 Majanduse üldteooria mõiste Majandusteaduse teke 17.-18.sajandi Lääne- Euroopas, kus hakati ühiskonna arengut suunavate teguritena nägema selle sisemisi jõude ja seaduspärasusi, mitte enam Jumala tahet. Erinevad koolkonnad: * klassikaline esindajad A. Smith majandus tuleb ise endaga toime, ta on isereguleeruv süsteem, pakkumine loob ise enesele vastava nõudluse, kasulikkuse teooria; * neokeinsistlik esindaja J.M. Keynes. Tema väitis, et majanduse isekorrigeerivad jõud on nõrgad ja aeglased ning põhiprobleemiks on töötus; * monetaristlik (Chicago koolkond) majandus on oma põhiolemuselt stabiilne, valitsuse vahelesegamine teeb tavaliselt rohkem head kui halba, pakkumine on olulisem kui nõudmine; * uusklassikaline - esindajad A. Marshall ja M

Majandus

pdf

Majanduse alused eksam

KORDAMISKÜSIMUSED Teema 1 Majanduse üldteooria - on õpetus olemasolevate piiratud ressursside võimalikult efektiivsest kasutamisest inimeste kasvavate vajaduste rahuldamiseks. Tootmisvõimaluste kõvera kujunemine, seisundid see- ja väljaspool TVK-d- ! Tootmisvõimaluste kõver näitab ühe kauba tootmise taseme juures maksimaalset võimalikku teise kauba tootmise mahtu. • Seisundid seespool TVK-d on võimalikud, kuid siis jääb osa ressursse (tööjõud ja tooraine) kasutamata, järelikult pole efektiivsed. • Seisundid väljaspool TVK-d pole saavutatavad, kuna sellist tootmismahtu pole meie tehnoloogia ja tööjõudluse juures nelja töötajaga võimalik saada. Tootmisvõimaluste kõveral pole võimalik suurendada ühe kauba tootmist ilma teise kauba tootmise vähendamiseta. Tootmismahtude liigid - Ühiskonnas saab rääkida kolme liiki tootmismahtudest: 1. ühiskonna maksimaalne tootmismaht – so. ideaalvariant, kus on ärakasutatud kõikvõimalikud ressursid. Kuid se

Majandus (mikro ja makroökonoomika)

doc

Majandus: mikro- ja makroökonoomika

1. Mikro- ja makroökonoomika mõisted ning koht majandusteaduses. Hüviste ja turu mõiste. Nõudlus, pakkumine ja selle muutused. Turutasakaalu kujunemine. Elastsus ja selle mõju turu tasakaalule. Mikroökonoomika on majandusteaduse osa, mis uurib ettevõtete ja tarbijate käitumist turgudel (näiteks tööjõuturg ja kaubaturg). Mikroökonoomikas lähtutakse üksikust majandussubjektist. See teeb eeldatavasti hulgaliselt majandusotsustusi (majapidamine tarbimise ja säästmise, ettevõte tootmise ja investeerimise vallas). Mikroökonoomika kirjeldab nii neid otsustusi kui ka nende tulemusena kujunenud sündmuste ja protsesside kogumit. Makroökonoomika uurib majanduse kui terviku käitumist. Riigi majanduseelu mõjutavad üksikute majandussubjektide (ettevõtete, tarbijate ja valitsuse) miljonid individuaalsed tegevused ning makroökonoomika keskendub kogu nende individuaalsete tegevuste uurimisele. Avatud majanduse puhul võetakse arvesse ka välissektori mõju, mi

Majandusteooria alused

docx

SISSEJUHATUS MAJANDUSTEOORIASSE

ehitavad tootmishooneid jne -- ehk teisisõnu, investeerivad. Investeeringute (I) all mõeldakse kulutusi seadmetele, masinatele, hoonetele (tootmisvahenditele) ning kaubavarudele. Laiemalt võttes peetakse investeerimiseks igasugust kapitali kasvatamist ühiskonnas. Suletud majanduses saab investeerida ainult nii palju, kui säästetakse. Seega, mida rohkem majapidamised raha säästavad ja pangas hoiavad, seda rohkem saab teha investeeringuid ja seda kiiremini areneb terve majandus. Pangas raha hoidmine on oluline sellepärast, et siis saavad ka teised majandussubjektid seda kasutada. Loomulikult võib inimene ka "sukasäärde" raha koguda, aga majanduslikus mõttes ei ole siis tegemist säästmisega, sest see raha ei ole teistele majandussubjektidele kättesaadav. Raha võib paigutada ka väärtpaberitesse, osta näiteks ettevõtete aktsiad. Aktsiate müügist saadud tulu kasutavad ettevõtted jällegi investeeringuteks. Säästud muutuvad

Majandus

docx

MAJANDUSTEOORIA

MAJANDUSTEOORIA Eksam enne jõule v jaanuari alguses (Liivi tn, u 1h arvutis). Economics (N. Greogory Mankw) Kes on pildil ? Adam Smith-Nähtamatu käsi, 18. saj lõpp, Rahvaste rikkuste põhjus, šoti, industaliseerimine Inglismaal. Maj ei pea juhtima, ettevõtete, inimeste ja riigi huvi paneb turumaj tööle. Karl Max-revolutsiooni organiseerija Alfred Marshall- 1 ökonoomia õpiku autor 1870. Sealt tuleb palju termineid, mida me praegu kasutamine. Elas Londoni suurema ajast. John Meynard Kaynes-Inglise majandusteadlane, A. Marshall vastand. Maj isendaga hakkama enam ei saanud (liiga keeruliseks muutus). Milline on riigi sekkumine ? 80ndad majanduse peenhäälestamine. Suur tööpuudus-mida riik peaks tegema ? Suure vabaturumajanduse väiksem regulatsioon. Tekkisid vastuolud. Võtke laenu, tehke investeeringuid, siis hakkab maj käima. Friedrich Hayek- riigi liigne sekkumine, Kaynes ja Hayek enamvähem samal ajal tegutsenud Inglismaal. Heade aegade

Sissejuhatus majandusteooriasse

docx

Majanduse kordamisküsimused vastustega

hüviste valmistamiseks: a) reaalkapital e füüsiline kapital b) inimkapital e inimene koos teadmiste ja oskustega c) finantskapital on vajalik kahe eelneva kapitaliliigi hankimiseks 4) ETTEVÕTLIKUS millegi uue välja töötamine või olemasoleva arendamine 5) INFO võib väljuda ka tootmisprotsessist infona 4. Mikro- ja makroökonoomika erinevus. (Makromajandus tegeleb majandus agregaatnäitajatega) Mikroökonoomika- kodumajapidamised ja ettevõtted Makroökonoomika- riigi ja maailmamajandus uurib SKP, inflatsiooni, töötust e majanduse agregaatnäitajaid Mikroökonoomika uurib spetsiifiliste majandusüksuste (kodumajapidamine, firma, teatav turg või tootmisharu) majanduskäitumist mitmesuguste valikute tegemisel. Ta uurib neid tegureid, mis mõjutavad majanduslikke valikuid; seda, kuidas nende tegurite

Majandus

docx

Mikro- ja makroökonoomika

ühistranspordiga; · Sõitmine jääl: võrreldes piirkulu ja piirtulu sõidavad inimesed halbades ilmastikutingimustes oluliselt ettevaatlikumalt. V Kaubavahetus on kõigile kasulik · Kaubavahetusest tõuseb tulu: majapidamise näide; · Spetsialiseerumine VI Turumehhanism: head ja vead · Plaanimajandus valitsus otsustas kuidas ja mida toota; valitsus organiseeris majanduslikku tegevust eesmärgiga suurendada majanduse heaolu. · Turumajandus majandus kus ressursse jaotatakse läbi ettevõtete ja majapidamiste detsentraliseeritud otsuste kauba- ja teenuse turgudel. · Adam Smith 1776 ja "nähtamatu käsi" · Riigi vahelesekkumise tulemused (maksud, hindade kontroll: rendi piirmäär) VII Riigi roll · Kui "nähtamatu käsi" toimib nii hästi, milleks on vaja riiki?: - Kaitsev roll (politsei ülesanded, autoriõigused nt) - Efektiivsuse suurendamine - Võrdsuse suurendamine · Turutõrked, välismõjud

Majandus

doc

Majandusteooria alused

1. Mikroökonoomika Uurib individuaalset valikut ja seda mõjutavaid majandusjõude,/ kauba ja rahavooge üksikute kaupade lõikes. 2. Makroökonoomika Uurib majandust (kauba- ja rahavoogudega tervikuna) tervikuna selliste agregaatnäitajate abil nagu koguhõive, töötusemäär, sisemajanduse koguprodukt , inflatsioonimäär. 3. Hüvised On üldmõiste, mille alla kuuluvad kaubad (commodities) ja teenused (services). 4. Turg On mehhanism, mille kaudu ostjad ja müüjad omavahel suhtlevad ning hüviseid ning tootmistegureid vastastikku vahetavad. Tarbijad püüavad osta nii odavalt kui võimalik ja seega tootjad valmistavad hüvist nii odavalt kui võimalik. 5. Nõudlus On seos hüvise hinna ja koguse vahel, mida mingi ajaperioodi jooksul selle hinna juures soovitakse ja ollakse valmis OSTMA Nõudluse muutus väljendub nõudluskõvera nihkena. – NB! Nõudluse muutus ei ole sama, mis nõutava koguse muutus – Nõudluse muutus tähendab terve nõudluskõve

Majandusteooria alused

Rohkem sarnaseid