Majandusteooria alused (0)

 1. Mikroökonoomika  
Uurib individuaalset valikut ja seda mõjutavaid majandusjõude,/ kauba ja rahavooge
üksikute kaupade lõikes.
2. Makroökonoomika 
Uurib majandust (kauba- ja rahavoogudega tervikuna ) tervikuna selliste agregaatnäitajate abil nagu koguhõive, töötusemäär, sisemajanduse koguprodukt  ,  inflatsioonimäär.
3. Hüvised
On üldmõiste, mille alla kuuluvad kaubad (commodities) ja teenused ( services ).
4. Turg
On mehhanism , mille kaudu ostjad ja müüjad omavahel suhtlevad ning hüviseid ning tootmistegureid vastastikku vahetavad.
Tarbijad püüavad osta nii odavalt kui võimalik ja seega tootjad valmistavad hüvist nii odavalt kui võimalik. 
5. Nõudlus
On seos hüvise hinna ja koguse vahel, mida mingi ajaperioodi jooksul selle hinna juures soovitakse ja ollakse valmis OSTMA
Nõudluse muutus väljendub nõudluskõvera nihkena.

• NB! Nõudluse muutus ei ole sama, mis nõutava koguse muutus
  
• Nõudluse muutus tähendab terve nõudluskõvera nihkumist (või selle kuju muutumist): seda põhjustab mingi nõudluse mõjuri muutus.
  

Nõudluse mõjuriteks on:

• Tarbijate sissetulek:
  
• Teiste hüviste hinnad:
  
  • Asendushüvised e
    
  • Kaashüvised : ühe hüvise hinna tõus vähendab teise hüvise nõudlust (nt autod ja bensiin )
    
• Tarbijate ootused
  
• Tarbijate arv:
  
• Tarbijate maitse ja eelistused
  

6. Pakkumine on seos hüvise hinna ja koguse vahel, mida selle hinna juures soovitakse ja ollakse suutelised MÜÜMA.
Madalam hind toob üldjuhul kaasa nii selle, et tarbijad, kes soovisid seda hüvist osta ka kõrgema hinna korral, on madalama hinna korral valmis ostma rohkem, kui ka selle, et hüvist on valmis ostma ka need tarbijad, kes seda kõrgema hinna korral teha ei soovinud
Pakkumise muutus väljendub pakkumiskõvera nihkena

• NB! Pakkumise muutus ei ole sama, mis pakutava koguse muutus.
  
• Pakkumise muutus tähendab terve pakkumiskõvera nihkumist (või selle kuju muutumist): seda põhjustab mingi pakkumise mõjuri muutus.
  

Pakkumise mõjuriteks on:

• Tehnoloogia tase
  
• Hüvise tootmiseks vajalike ressursside hinnad
  
• Alternatiivsete hüviste hinnad
  
• Tootjate ootused
  
• Tootjate arv
  
• Maksud ja subsiidiumid
  

7. Elastsus
Nõudluse hinnaelastsus näitab nõutava koguse suhtelist muutust hinna suhtelise muutuse suhtes
Pakkumise hinnaelastsus näitab pakutava koguse suhtelist muutust hinna suhtelise muutuse suhtes

• PS on olemas sissetuleku elastsus, kaupade ristelastsus
  

8.Nõudluse ja pakkumise elastsus, ja nende omavahelised kombinatsioonid
kuidas muutub turu tasakaal erinevate nõudluse või pakkumise muutudes .
Hüvise nõudluse hinnaelastsus sõltub:

• Hüvise olulisusest tarbijale;
  

• Asenduskaupade olemasolust;
  

• Hinnamuutusega kohanemise perioodi pikkusest;
  

• Osakaalust tarbija sissetulekus.
  

Pakkumise hinnaelastsuse mõjurid:

• Aeg: pikem aeg võimaldab tootjatel ressursid teiste hüviste tootmiseks ümber paigutada ning seetõttu on pikema ajaperioodi jooksul pakkumine elastsem .
  

• Alternatiivide olemasolu: kas on võimalik ressursse ümber paigutada.
  

9. Turu tasakaal
on seisund, kus hüvise nõudlus võrdub selle hüvise pakkumisega: ehk ollakse valmis nii ostma kui müüma sama kogus.
10. Majapidamine
on majandusüksus, kellel on ühine eelarve ja ühine sissetulek ning ühine otsus hüviste tarbimiseks
10.a Nimelt on majapidamise tarbimisvõimalused piiratud tema sissetulekutega, mis moodustavad majapidamise tarbimiseelarve (tähis — money ) — selle ulatuses on maksimaalselt võimalik tarbida
10b. Tarbimis- ehk hüviste komplektiks nimetatakse konkreetset kombinatsiooni
erinevatest saadaolevatest hüvistest, oluline on nii hüviste koosseis kui ka nende kogus.
11. Kogukasulikkus
koguheaolu või nauding, mida tarbija saab tarbitavast kaubast , kaupadest, teatud tegevustest;
12. piirkasulikkus
Iga täiendava tarbitava ühikuga kaasnevat kasulikkust nimetatakse piirkasulikkuseks Iga kauba või teenuse puhul eraldivõetuna kehtib nö langeva piirkasulikkuse seadus: kuni me omame seda hüvist vähe, väärtustame me seda kõrgemalt, ja omatava (tarbitava) koguse kasvades väärtustame iga järgnevat kogust (ühikut) järjest vähem ja vähem
13. FIRMA KUI TOOTMISÜKSUS
Sarnaselt majapidamisele vaadeldakse firmat ühtse üksusena, mis kasutab ja organiseerib tootmistegureid, et toota ja müüa erinevaid hüviseid

• Põhimõtteliselt samuti kasulikkuse järgi: millise hüvise täiendava ühiku tootmine tagab ressurssidele kõige suurema piirkasulikkuse?
  
• , on firma eesmärgiks oma kasumi maksimeerimine.
  
• Kasum on tulu ja kulu vahe.
  
• Piirkasu on piirtulu ja piirkulu vahe.
  

14. PÜSIKULUD
Püsikulud on kulud, mis ei sõltu tootmise mahust
Keskmine püsikulu seega püsikulu toodanguühiku kohta ehk püsikulu(de) ja toodangu mahu jagatis. Seega, mida suurem on tootmise maht, seda väiksem on keskmine püsikulu.
Püsikulud/toodangu maht
15. MUUTUVKULUD
Kõigi toodetavate ühikute piirkulude summa moodustub firma muutuvkulu
Keskmine muutuvkulu (average variable cost , AVC) on muutuvkulude ja toodangu mahu jagatis.
16. PIIRKULUD (marginal cost, MC)
Piirkulu on iga täiendava toodetava ühikuga kaasnev täiendav kulu.
17. TURUTÜÜBID
Majandusteoorias tuntakse nelja turustruktuuri : polüpol, monopol , oligopol, ja monopoolne konkurents.
18. Firma tulud ja nende sõltuvus turutüübist
Kasumi kujunemisel on seega samavõrd oluline firma tulude pool. Tulu saab firma hüvise müügist. Tulud sõltuvad nõudlusest ja sellest, kui palju firmal on selle nõudluse rahuldamisel konkurente, ehk milline on selle turu struktuur, kus firma oma toodetud hüvist müüb
19. Kasumi kujunemine
Firma kujundab oma tootmismahu selliselt, et tema kasum vaadeldaval ajaperioodil oleks maksimaalne. Kuna kasum on tulude ja kulude vahe, sõltub kasumi suurus seega tuludest ja kuludest .
20. Piirkasumi mõiste
Ettevõtte tulude ja muutuvkulude vahe
21. kogukasumi mõiste
Müügitulu, millest on maha arvatud kogukulud (realiseeritud toodete ja tegevuskulud ).
22. optimaalse tootmismahu kujunemine erinevate turutüüpide korral. Monopoli korral on nõudluskõver ühtlasi turu nõudluskõver , seega kui monopol suurendab tootmiskogust, siis hind langeb.
23. Valitsuse roll majanduse mikrotasandil
Sooviga tarbijat kaitsta, kehtestab hinnapiiriks. Vajadusel reguleerib
26. sisemajanduse koguprodukt ja komponendid
Sisemajanduse koguprodukt (SKP), näitab mingi ajavahemiku jooksul kindlates territoriaalsetes piirides toodetud lõpphüviste turuväärtust. Teisisõnu , SKP kirjeldab majanduse väljundit territoriaalsetes piirides,
27. rahvamajanduse koguprodukt ja komponendid
Rahvamajanduse koguprodukt (RKP, gross national product - GNP) näitab riigi residentide1 poolt toodetud lõpphüviste turuväärtust. RKP aga majanduse väljundit, mis on toodetud selle riigi residentide poolt.
28. Rahvamajanduse ringkäik .
Rahvamajanduse ringkäik on makroökonoomika teooria üks baaskontseptsioone, mis kirjeldab majandussektorite vaheliste kauba- ja rahavoogude liikumist. Ringkäigumudeli peamised elemendid on kodumajapidamised, firmad ja avalik sektor (valitsus). Kodumajapidamised pakuvad ettevõtetele (firmadele) tootmistegureid: tööjõudu, kapitali ja maad (loodusressursse) ning saavad nende eest vastu tasu (palk kui tasu tööjõu eest, renditasu või müügitulu kui tasu kapitali ja loodusressursside eest). Need moodustavad majapidamiste sissetuleku. Ettevõtted muudavad tootmistegurid hüvisteks ning müüvad neid kodumajapidamistele. Hüviste müügist saadav raha moodustab ettevõtete tulu. Nii kodumajapidamised kui ettevõtted maksavad valitusele makse ja saavad valitsuselt tulusiirdeid (toetused, subsiidiumid).
29. kulutuste lähenemisviis ( Koguprodukti arvutamise viisid)
korral kasutatakse SKP komponentidena lõpptoodangu ostmiseks tehtud kulutusi: liidetakse kõik lõpptoodangu ostmiseks tehtud kulutused, lähtudes nende turuväärtusest.
SKP komponentideks kulutuste lähenemisviisi korral on:

• Tarbimiskulutused (C): kõik kodumajapidamiste poolt tehtud kulutused hüvistele, mis on aasta jooksul toodetud.
  
• Investeerimiskulutused2 (I): kulutused tootmisvahenditele (nt tootmishooned, seadmed jne), elamutele ja varudesse. Varud tähendavad siin nii ettevõtete omatoodangu ja tootmissisendite varusid.
  
• Avaliku sektori kulutused (G): summa, mille eest avalik sektor ostab ressursse või hüviseid. Avaliku sektori kulutuste hulka ei arvestata üldjuhul tulusiirdeid3. Küll aga arvestatakse avaliku sektori kulutuste hulka enamasti ka avaliku sektori poolt tehtud investeeringud4.
  
• Netoeksport (X - M): näitab ekspordi (X) ja impordi (M) vahet. Ekspordina lähevad arvesse välismaiste residentide kulutused meie vaadeldava riigi residentide toodetud hüvistele ja ressurssidele. Impordina lähevad arvesse meie vaadeldava riigi residentide poolt tehtud kulutused välismaiste residentide poolt toodetud hüvistele ja ressurssidele. Import arvestatakse maha seetõttu, et kulutusi importkaupadele ja teenustele arvestatakse kas tarbimiskulutuste, investeerimiskulutuste või avaliku sektori kulutuste all.
  

Kui liidame kõik komponendid kokku, saame kogukulutused (E).
Seega:
SKP = E = C + I + G + (X-M)
30. sissetulekute lähenemisviis.
korral kasutatakse SKP komponentidena tootmisprotsessis loodud sissetulekuid, milledeks on:

• palgad: tasu tööjõu eest;
  
• rent: tasu tootmistegurite kasutamise eest;
  
• intressid : tasu raha kasutamise eest;
  
• kasum: ettevõtte omanike tulu;
  
• amortisatsioon: summa, mille võrra seadmed ja masinad vananedes oma väärtust kaotavad:
  
• kaudsed maksud: lisatakse SKP koostisesse, kuna (erinevalt otsestest maksudest), ei kuulu nad ühegi eelnimetatud komponendi koosseisu.
  

31. Reaalne koguprodukt
Reaalne SKP: arvutatakse nominaalse SKP väärtuse jagamisel SKP deflaatoriga.
32. nominaalne koguprodukt.
Nominaalne SKP ehk SKP jooksvates hindades.
33. Koguprodukti deflaator.
kõikide SKP-sse kuuluvate hüviste hinnaindeks .
34. Kogukulutused majanduses ja selle komponendid.

• planeeritud tarbimiskulutused (C);
  
• planeeritud investeerimiskulutused (I);
  
• avaliku sektori planeeritud kulutused (G);
  
• planeeritud netoeksport (X – M).
  

35. Tarbimine ning tarbimise piirkalduvus
Tarbimine koosneb autonoomsest tarbimisest ja tuletatud e indutseeritud tarbimisest. Autonoomne tarbimine on tarbimiskogus, mida tarbitakse igal juhul, sõltumata sissetuleku suurusest . Kui kasutatav tulu suureneb, siis kasvab ka tarbimine
näitab, millise osa igast täiendavast tuluühikust kavatsevad majapidamised kulutada tarbimisele ehk millises seoses on omavahel tulude kasv ja tarbimiskulude kasv
Tarbimise piirkalduvus on tarbimiskulutuste muudu ja kasutatava tulu muudu suhe. Tarbimise piirkalduvuse väärtus on nulli ja ühe vahel, mis tähendab, et kasutatava tulu kasvades tarbimine suureneb, kuid mitte samaväärselt kasutatava tulu kasvuga, vaid vähem. See osa kasutatavast tulust, mida ei kulutata tarbimiseks, kasutatakse säästmiseks: S = Y– C. Ka säästetava raha kogus kasvab seoses kasutatava tulu kasvuga.
36. Säästmine ning säästmise piirkalduvus.
näitab, milline osa igast täiendavast tuluühikust säästetakse ehk millises seoses on omavahel
tulude ja säästude kasv
Säästmise piirkalduvus on säästmise muudu ja kasutatava tulu muudu suhe. Kuna kasutatavat tulu saab kasutada vaid tarbimiseks või säästmiseks, siis tarbimise piirkalduvuse ja säästmise piirkalduvuse summa on alati üks. Nt kui tarbimise piirkalduvus on 0.7, siis säästmise piirkalduvus on 0.3.
37. Investeerimise mõiste. Sisemajanduse koguprodukti (SKP) tasakaal.
Raha investeeringuteks saab tulla säästudest .Planeeritud ehk kavandatud investeerimiskulutused kujutavad endast tootmisvahenditesse ja elamutesse tehtud niisuguste investeeringute summat, mida kodumajapidamised ja on soovinud (tahtnud) teha.
Samas, erinevalt säästudest, ei sõltu planeeritud investeeringute maht aga kasutatavast tulust, vaid muudest teguritest (intressimäärast, kasutadaolevast tehnoloogiast, majanduse tulevikuootustest jne)
Olukorda, kui säästude maht ja planeeritud investeeringute maht on võrdsed, nimetatakse SKP tasakaaluks.
38. Majanduse täishõivetase.
Kogutoodangu täishõivetase (majanduse täishõivetase) on tootmismaht, mida ühiskond võiks
toota, kui ta suudaks kõiki oma ressursse täielikult ja efektiivselt kasutada.
39. Languslõhe
Suurus, mille võrra kogukulutused on allpool kogutoodangu täishõivetaset, nimetatakse languslõheks. Languslõhe tähendab seega, et mingi osa ressursse (nt tootmishooned, tööjõud ) on kasutamata või ebaefektiivselt kasutatud. Sotsiaalses mõttes teravaim languslõhega kaasnev probleem ongi ilmselt kasutamata tööjõu ehk tööpuuduse teke
40. inflatsioonilõhe .
Vastupidine situatsioon tekib, kui majanduses soovitakse kulutada rohkem, kui majanduse täishõive tasemel toota suudetakse (st üle kogutoodangu täishõive taseme). Kuna reaalne kogutoodang ei saa üle täishõive taseme suureneda, tekib hinnataseme tõus e inflatsioon. Suurust, mille võrra kogukulutused ületavad majanduse võimsust, nimetatakse inflatsioonilõheks
41. Multiplikaatori mõiste ja erinevat liiki multiplikaatorid.
Multiplikaator on sisuliselt selle tulemus, et osa kulutusi on üheaegselt nii SKP funktsiooniks kui ka SKP koostisosaks

• Kulumultiplikaator: kogutulu algne suurenemine on põhjustatud mingite kulutuste suurenemisest.
  
• Investeeringute multiplikaator: algne muutus on põhjustatud investeerimiskulutuste muutusest.
  
• Maksumultiplikaator: algne muutus on põhjustatud avaliku sektori kulutuste suurenemisest (mis omakorda oli tingitud maksude suurenemisest).
  
• Ekspordimultiplikaator: algne muutus on tingitud ekspordi mahu suurenemisest.
  

42. Kogunõudluse
on rahvamajanduse reaalne kogutoodang, mida majandussubjektid soovivad ja suudavad osta igal antud hinnatasemel.
43. kogupakkumise mõiste.
rahvamajanduse reaalse kogutoodangu kogus, mida firmad tahavad toota ja müügiks pakkuda igal antud hinnatasemel.
44. Valitsuse roll majanduse makrotasandil
majanduse kogumahu, ressursside hõivetaseme (sh tööhõive taseme) ja hinnataseme reguleerimises. Peamisteks eesmärkideks on siin majanduskasvu soodustamine, majanduse stabiliseerimine, tööpuuduse ning inflatsiooni vähendamine. Kui valitsus kasutab majandustegevuse mõjutamiseks maksude või avaliku sektori kulutuste muutmist, on tegemist fiskaalpoliitikaga e eelarvepoliitikaga.
45. fiskaalpoliitika
Fiskaalpoliitika on valitsuse otsused maksustamisest ja eelarvesse laekunud rahade kulutamisest.
46. monetaarpoliitika .
Riigi rahapoliitika ehk monetaarpoliitika on otsused rahapakkumise muutmise kohta.
47. Fiskaalpoliitika mõju majandusele.
Valitsus saab kasutada fiskaalpoliitikat majanduse laiendamiseks, suurendades avaliku sektori kulutusi, või vähendades makse. Sellisel juhul on tegemist ekspansiivse fiskaalpoliitikaga. Kui aga valitsus kasutab fiskaalpoliitikat majanduse kokkutõmbamiseks, vähendades avaliku sektori kulutusi või suurendades makse, on tegemist kitsendava fiskaalpoliitikaga.
48. Avaliku sektori kulutuste finantseerimise meetodid.
Avaliku sektori kulutuste finantseerimise meetodid:

• Maksustamine. Maksud võivad olla otsesed või kaudsed. Otseste maksude puhul (nt tulumaks) langevad maksumaksja ja maksukandja kokku ehk maksustatakse otse indiviidide ja firmade sissetulekuid.
  
• Kaudsete maksude puhul on maksukandja ja maksumaksja erinevad subjektid. Nt käibemaks ja aktsiisimaks. Maksumaksjaks on firma, kes müüb vastavat hüvist, kuid maksukandjaks e subjektiks, kelle kasutatav tulu selle maksu läbi väheneb, on hüvise ostja (tarbija).
  
• Raha emiteerimine. Reeglina on see antud keskpanga pädevusse ning valituste võimalused seda kasutada on enamasti väga piiratud.
  
• Defitsiidiga finantseerimine e laenamine. Laenata võib põhimõtteliselt nii sise- kui välismaistelt subjektidelt ja nii avalikkuselt (avalik võlakirjaemissioon ) kui konkreetselt subjektilt (nt rahvusvaheliselt valuutafondilt või kommertspangalt). Valitsusepoolne laenamine põhjustab riigivõla.
  

49. Raha mõiste ja funktsioonid.
Raha on vara, mida kaupade ja teenuste ostmisel üldiselt aktsepteeritakse kui vahetusvahendit.
Raha funktsioonid:

• vahetusvahend;
  
• väärtusmõõt ;
  
• maksevahend;
  
• akumulatsioonivahend (vara kogumise ja säilitamise vahend).
  

50. Intress .
Intress on lisamakse, mida laenuvõtjad maksavad laenuandjatele ja mille võrra tagasimakstav rahasumma on suurem esialgsest laenusummast.
51. Kommertspankade süsteem ja raha multiplikaator.
Kommertspankade peamiseks majanduslikuks funktsiooniks on hoiuste (deposiitide) vastuvõtmine ja laenude andmine. Kommertspangad tegutsevad kasumi saamiseks. Kasum tekib väljalaenatud raha intressi (panga tulu) ja hoiusele võetud laenu intressi (panga kulu) vahest. Siin tuleb aga arvestada asjaoluga, et kuigi pangad soovivad saada nii palju kasumit kui võimalik, laenates raha välja niipalju kui võimalik, peavad nad teiselt poolt olema võimelised nõudmise korral hoiustajatele nende raha välja maksma. Ükski pank ei ole suuteline kogu hoiustatud raha korraga välja maksma ja panga tegevus põhineb arvestusel, et kõik hoiustajad kunagi korraga oma raha välja võtta ei soovi.
Pangad hoiavad mingi osa deposiitidest reservis, ülejäänu aga laenavad välja. Väljalaenatud rahast omakorda mingi osa hoiustatakse uuesti pangas, millest osa jätab pank reservi , osa aga laenab omakorda uuesti välja. Nii võib kokku hoiustatud ja välja laenatud raha hulk võrreldes algse rahasummaga võrreldes mitmekordistuda. Seda nimetatakse raha multiplikaatoriks.
52. Monetaarpoliitika e rahapoliitika mõju majandusele.
Riigi rahapoliitika ehk monetaarpoliitika kolm põhilist vahendit on:

• diskontomäär ;
  
• kohustuslik reservinõue;
  
• avaturu operatsioonid .
  

Diskontomäär e pangamäär on intressimäär, mille alusel kommertspangad tasuvad keskpangale laenude eest. Kohustuslik reservinõue on keskpanga poolt kommertspankadele kehtestatud nõue, mis sätestab miinimumi, kui suure osa hoiuste kogusummast peavad kommertspangad reservi jätma. Avaturu operatsioonid tähendavad, et keskpank ostab või müüb varasid avatud turgudel. Sarnaselt fiskaalpoliitikale võib ka monetaarpoliitika olla kas majandust laiendav ( ekspansiivne ) või kitsendav . Ekspansiivne rahapoliitika tähendab diskontomäära alandamist, kohustusliku reservinõude suurendamist ja valitsuse võlakirjade kokkuostmist avatud turgudelt. Kitsendav rahapoliitika tähendab, et keskpank tõstab diskontomäära ja kohustusliku reservi nõuet ning müüb valitsuse võlakirju, vähendades seeläbi rahapakkumist.
53. Tööpuuduse ja inflatsiooni omavaheline seos: Phillipsi kõver
Kui valitsus püüab raha- ja fiskaalpoliitika abil tööpuudust vähendada, suurendab ta sellega paratamatult ka inflatsiooni. Inflatsioonist tingitud reaalpalga vähenemine vähendab aga omakorda tööhõive määra, kuna osa inimesi otsustab reaalpalga vähenemise tõttu mitte töötada.
54. Inflatsiooni tekkepõhjused .
võib laias laastus jaotada nõudluse- ja pakkumisepoolseteks. Esimesest põhjustatud inflatsiooni nimetatakse ka nõudlusinflatsiooniks ja teist kuluinflatsiooniks.
55. Maksebilanss ja selle koostisosad.
on riigi aruanne kõikidest tehingutest tema residentide ja teiste riikide residentide vahel mingi ajaperioodi (tavaliselt aasta) jooksul. Maksebilanss jagatakse tavaliselt kolmeks kontoks: jooksevkonto , kapitali- ja finantskonto, reservide konto.
56. Jooksevkonto koosneb kahest osast: kaubandus- ja mittekaubandusbilansist. Loetleb kõiki maksete voogusid, mis ei puuduta finantsvarade ostu või müüki.
57. Kaubandusbilanss: kajastab materiaalsete kaupade eksporti ja importi . Kui eksport on suurem kui import (netoeksport on positiivne), on kaubandusbilanss ülejäägiga . Kui eksport on väiksem kui import (netoeksport on negatiivne), on kaubandusbilanss defitsiidis. Kaubandusbilansi defitsiit võib tekitada tööpuudust: kuna kulutused kodumaistele kaupadele on väiksemad kui kogunõudlus . Kaubandusbilansi ülejääk võib tekitada inflatsiooni: kodumaiste hüviste nõudlus on suurem. Kui riik ei suuda suurendada oma toodangut kogunõudluse tasemeni, tekib kogunõudluse ülejääk ja seega areneb välja inflatsiooniline situatsioon.
58. Mittekaubandusbilanss: kajastab mittemateriaalsete hüviste ostmist välisriikide residentidelt (nt oma riigi kodanike kulutused reisimisele ja turismile) ja nende müüki välisriikide residentidele.
59. Valuutakurss
on ühe valuuta hind, väljendatuna mõnes teises valuutas.

• ujuv
  

tähendab, et riik ei sekku valuuta väärtuse kujunemisse.

• fikseeritud
  

on määratud vahetuskurss , mille korral riik (riigi keskpank) hoiab oma valuuta väärtust mingi teise valuuta suhtes ühesugusena (kehtestab välisvaluuta suhtes fikseeritud hinna).
60.Valuutakursi mõju riikidevahelisele kaubavahetusele.
Kuna ujuva kursi süsteemile on omane valuutakursside kõikumine vastavalt valuutade nõudluse ja pakkumise muutustele, kaasnevad riigi residentide jaoks seeläbi riskid rahvusvaheliste äritehingute sõlmimisel: müües ressursse või hüviseid välismaale või ostes välismaalt, ei saa olla kindel, milliseks kujuneb hind kodumaises valuutas. See on ka peamine põhjus, miks paljud riigid kasutavad fikseeritud vahetuskursi süsteemi.
Sageli kasutavad riigid ka osaliselt fikseeritud vahetuskursi süsteemi: valuutakurss hoitakse vabana (ujuv kurss ), kuid kui oma valuuta väärtus tõuseb liiga kõrgele või langeb liiga madalale, siis sekkutakse: liiga kõrge kursi korral keskpank paiskab müüki välisvaluuta reservid, seeläbi vahetuskurssi alandades, ning liiga madala kursi korral ostab juurde välisvaluuta reserve, seeläbi kodumaise valuuta kurssi tõstes.
1
2
3
4