Majandus: mikro- ja makroökonoomika (0)

Q: Kuid mille järgi firma valib kui palju ja milliseid kaupu pakkuda?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandus: mikro- ja makroökonoomika

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuid mille järgi firma valib kui palju ja milliseid kaupu pakkuda?

Mikro - ja makroökonoomika mõisted ning koht majandusteaduses. Hüviste ja turu mõiste. Nõudlus , pakkumine ja selle muutused. Turutasakaalu kujunemine. Elastsus ja selle mõju turu tasakaalule.
Mikroökonoomika on majandusteaduse osa, mis uurib ettevõtete ja tarbijate käitumist turgudel (näiteks tööjõuturg ja kaubaturg ). Mikroökonoomikas lähtutakse üksikust majandussubjektist. See teeb eeldatavasti hulgaliselt majandusotsustusi ( majapidamine tarbimise ja säästmise, ettevõte tootmise ja investeerimise vallas). Mikroökonoomika kirjeldab nii neid otsustusi kui ka nende tulemusena kujunenud sündmuste ja protsesside kogumit.
Makroökonoomika uurib majanduse kui terviku käitumist. Riigi majanduseelu mõjutavad üksikute majandussubjektide (ettevõtete, tarbijate ja valitsuse) miljonid individuaalsed tegevused ning makroökonoomika keskendub kogu nende individuaalsete tegevuste uurimisele. Avatud majanduse puhul võetakse arvesse ka välissektori mõju, mis avaldub eelkõige väliskaubanduse ja -investeeringute riigi maksebilansis.
Ta baseerub mikroökonoomika teooria põhjalikul tundmisel, mis kujutab endast kogu majandusteaduse alust.
Hüvised ( goods ) on üldmõiste , mille alla kuuluvad kaubad (commodities) ja teenused ( services ). Kaubad on materiaalsed (kombatavad) hüvised (nt leib, auto, korter jne) ja teenused on mittemateriaalsed (mittekombatavad) hüvised (nt bussi - või taksosõit, juukselõikus, massaaž jne). Hüviste valmistamist nimetatakse tootmiseks. Paneme siinkohal tähele, et majandusteooria raames kuulub tootmise mõiste alla ka teenuste osutamine. Turumajanduslikus süsteemis toimub hüviste vahetamine reeglina turul ( market ). Seepärast nimetatakse mikroökonoomikat sageli ka turutasandi käsitluseks. Kesksed küsimused mikroökonoomikas on nõudluse ja pakkumise ning turutasakaalu kujunemine ning nende muutused.
Igal turul kujuneb tasakaal nõudluse ja pakkumise tulemusena. Nõudlus ( demand : D) on seos hüvise hinna ja koguse vahel, mida mingi ajaperioodi jooksul selle hinna juures soovitakse ja ollakse valmis ostma. Hüviseid kasutatakse tarbimiseks ja hüviste nõudlejaid on seega tarbijad (consumers). (Üldjuhul soovitakse kõrgema hinna korral osta vähem ja madalama hinna korral rohkem. Seda nimetatakse nõudlusseaduseks.)
Pakkumine ( supply : S) on seos hüvise hinna ja koguse vahel, mida selle hinna juures soovitakse ja ollakse suutelised müüma. Põhimõtteliselt kuulub pakkumise alla nii olemasolevate asjade äramüümine kui ka nende müügi eesmärgil juurdetootmine ( production ).

Pakkumise mõjurid: hüvise tootmistehnoloogia, kasutatud ressursside (sisendite) hinnad, hüvisega seotud teiste hüviste hinnad, pakkujate arv turul, muutused müüjate hinnaootuses jne: põhjustavad pakkumise muutuse (pakkumiskõvera nihke).
NB! Pakkumise muutus (pakkumiskõvera nihe ) ja pakutava koguse muutus (liikumine piki pakkumiskõverat).

Nõudluse muutus väljendub nõudluskõvera nihkena.

NB! Nõudluse muutus ei ole sama, mis nõutava koguse muutus. Nõutava koguse muutus tähendab liikumist piki nõudluskõverat. See on tingitud pakkumise muutusest (pakkumiskõvera nihkest).

Turu tasakaal (market equilibrium) on seisund, kus hüvise nõudlus võrdub selle hüvise pakkumisega: ehk ollakse valmis nii ostma kui müüma sama kogus.
Elastsus:

Nõudluse hinnaelastsus näitab nõutava koguse suhtelist muutust hinna suhtelise muutuse suhtes
Pakkumise hinnaelastsus näitab pakutava koguse suhtelist muutust hinna suhtelise muutuse suhtes

PS on olemas sissetuleku elastsus, kaupade ristelastsus

Nõudluse ja pakkumise elastsusest, ja nende omavahelistest kombinatsioonidest, sõltub, kuidas muutub turu tasakaal erinevate nõudluse või pakkumise muutudes .

Majapidamisteooria: majapidamine kui tarbimisüksus. Tarbija eelarve ja tarbimiskomplekti kujunemine. Piir- ja kogukasulikkus.
Tarbimisühikuks on mikroökonoomikas majapidamine. Majapidamist vaadeldakse ühtse subjektina, st majapidamise sisekonflikte mikroökonoomikas ei vaadelda. See lubab meil selle aine raames samastada majapidamise tarbijaga ning käsitleda majapidamise tarbimisvalikute tegemist tarbija valikutena.
Kuidas majapidamine e tarbija otsustab, milliseid kaupu millises koguses osta. Üheks piiriks on kahtlemata tema eelarve (budget), st milline on tema kasutada oleva raha koguhulk vaadeldaval ajaperioodil. Kuid eelarve ei ole kindlasti mitte ainsaks piiriks. Ei kuluta me ju enamasti kogu oma raha mingi ühe kauba või teenuse peale, vaid moodustame erinevatest hüvistest (igal eelarveperioodil) mingi komplekti.
Iga täiendava tarbitava ühikuga kaasnevat kasulikkust nimetatakse piirkasulikkuseks ( marginal utility)
Kogukasulikkus (ehk TU, ing k total utility) – koguheaolu või nauding , mida tarbija saab tarbitavast kaubast , kaupadest, teatud tegevustest.

Firmateooria : firma kui tootmisüksus. Püsi- ja muutuvkulud , keskmiste kulude ja piirkulu mõiste. Firma tulud ja nende sõltuvus turutüübist. Kasumi kujunemine. Piirkasumi ja kogukasumi mõiste. Turu tüübid ja optimaalse tootmismahu kujunemine erinevate turutüüpide korral.
Tootmise üksuseks majandusteoorias on firma e ettevõte. Sarnaselt majapidamisele vaadeldakse firmat ühtse üksusena, mis kasutab ja organiseerib tootmistegureid, et toota ja müüa erinevaid hüviseid1. Kuid mille järgi firma valib, kui palju ja milliseid kaupu pakkuda? Nii nagu tarbija eesmärgiks on oma kasulikkuse maksimeerimine, on firma eesmärgiks oma kasumi maksimeerimine.
Püsikulu (FC) on kulu, mille suurus ei muutu, kui firma muudab oma tootmismahtu.
Muutuvkulu (VC) on kulu, mille suurus firma tootmismahu muutudes muutub.
Keskmine püsikulu ( average fixed cost , AFC) on seega püsikulu toodanguühiku kohta ehk püsikulu(de) ja toodangu mahu jagatis. Seega, mida suurem on tootmise maht, seda väiksem on keskmine püsikulu.
Piirkulu (marginal cost, MC) on iga täiendava toodetava ühikuga kaasnev täiendav kulu.
Kasumi kujunemisel on seega samavõrd oluline firma tulude pool. Tulu saab firma hüvise müügist. Tulud sõltuvad nõudlusest ja sellest, kui palju firmal on selle nõudluse rahuldamisel konkurente, ehk milline on selle turu struktuur, kus firma oma toodetud hüvist müüb.
Turutüüpide sõltuvus firma tulust on igal tüübil erinev.
Kasum on tulude ja kulude vahe.
Firma kujundab oma tootmismahu selliselt , et tema kasum vaadeldaval ajaperioodil oleks maksimaalne. Kuna kasum on tulude ja kulude vahe, sõltub kasumi suurus seega tuludest ja kuludest .
Piirkasum - ettevõtte tulude ja muutuvkulude vahe kalkulatoorsed kulud (ka: arvestuslikud kulud) -kulud, mida konkreetses ettevõttes ei teki, kuid mis igas sarnases ettevõttes tavaliselt peaks tekkima . Kuna kasum on maksimaalne tootmismahu korral, kus piirtulu ja piirkulu on võrdsed, on see täieliku konkurentsi tingimustes firma tootmise maht.
Kogukasum - müügitulu , millest on maha arvatud kogukulud (realiseeritud toodete ja tegevuskulud ).
VAATA FAILIST
Majandusteoorias tuntakse nelja turustruktuuri : polüpol(täielik konkurents ), monopol , oligopol, ja monopolistlik konkurents.
See, et ettevõtte e firma optimaalne (kasumit maksimeeriv ) tootmismaht on punktis, kus piirtulu ja piirkulu on võrdsed, kehtib kõigi turutüüpide korral.
Monopol ja tootmismaht: (Kasumit maksimeeriv tootmismaht firma jaoks on punkt, kus piirtulu ja piirkulu on võrdsed.) Tootmise maht selles punktis võimaldab küsida kõrgemat hinda. Seda vahet nimetatakse monopoolseks kasumiks.
Seejuures ei suuda ükski neist üksinda turuhinda mõjutada. Nii ostjad kui müüjad on hinnavõtjad.
Erinevus monopoli ja täieliku konkurentsi e polüpoli vahel ongi selles, et monopol saab mõjutada turuhinda: mida rohkem toodab, seda odavam on hind, ja seetõttu langeb firma piirtulu tootmismahu kasvades rohkem kui hind (õppematerjalide all exceli tabelis toodud näide). Hinna ja piirtulu vahest tulebki monopoolne kasum.
See, et ükski firma üksinda ei suuda turuhinda mõjutada, kehtib täieliku konkurentsi e polüpoli kohta: seetõttu on firma mistahes tootmismahu korral turuhind (e firma jaoks toodanguühiku müügihind) ühesugune, ja seetõttu on ka piirtulu iga tootmismahu korral ühesugune. Kuna piirkulu on reeglina alates teatud tootmismahust kasvav, on optimaalne tootmismaht punktis, kus piirkulu kasvab sama suureks kui piirtulu e müügihind.

Valitsuse roll majanduse mikrotasandil: turgude toime tagamine ja turu tulemuste korrigeerimine.
Riigi ülesandeks on püüda turuhäirete esinemist takistada või neid kõrvaldada. Seega majanduses on riigi üheks väga tähtsaks funktsiooniks konkurentsi tagamine ja monopolide tegevuse reguleerimine.

konkreetsete turgude toime tagamist: kui need ei toimi piisavalt hästi;
turu tulemuste korrigeerimist: kui turulahendit, st turulnõudluse- ja –pakkumise tulemusena kujunevat hinda ja kogust ei peeta mingil põhjusel otstarbekaks.

Turutõrked

välismõjud ja avalikud hüvised;
infoprobleemid;
kohandumisprobleemid.

Riik saab siin lahenduseks pakkuda eelkõige järgmisi meetmeid:

infokohustus müüjatele pakutava kauba olulisemate parameetrite suhtes;
garantiikohustus sõltumatult vigade tekkimise põhjustest;
tooteinfo pakkumine või tellimine riigi enda poolt;
miinimumstandardite ja tegevuslubade kehtestamine.

Majanduse koguprodukt , selle liigid (sisemajanduse koguprodukt ja rahvamajanduse koguprodukt) ja komponendid. Rahvamajanduse ringkäik. Koguprodukti arvutamise viisid: kulutuste ja sissetulekute lähenemisviis. Reaalne ja nominaalne koguprodukt. Koguprodukti deflaator .
Sisemajanduse koguprodukt (SKP) mõõdab mingi ajavahemiku jooksul kindlates teritoriaalsetes piirdes toodetud hüvitiste väärtust.
Rahvamajanduse koduprodukt(RKP) mõõdab antud riigi majandusliku tegevuse tulemusi. Rahvuslik koguprodukt (RKP) mõõdab antud riigi kodanike ja ettevõtete majanduslike tegevuse tulemusi, vaatamata sellele, kus tootmine aset leiab.
Ringkäik: on tulude ja kulude fundamentaalne makroökonoomiline mudel, mis tähistab vahendite liikumisteed majapidamiste, ettevõtete ja avaliku sektori vahel ühes suunas, ja ressursside ning kaupade ja teenuste liikumist vastupidises suunas.
SKT arvutamiseks on kolm viisi, mis vigade puudumisel annaksid sama tulemuse:

tulumeetodil: SKP = sissetulekud (sh palk, rent, intress, kasum)+ amortisatsioon (ehk kulutused põhivahendite remondiks) + kaudsed maksud (toote hinna sees)

kulumeetodil: SKP = C ( eratarbimine )+ I (koguinvesteeringud)+ G (valitsuse kulud)+ NE ( netoeksport )

Reaalne koguprodukt: kui SKP väärtus muutub, teaksime, kas see muutus oli põhjustatud hindade muutustest või reaalse toodangu muutustest. Reaalne SKP arvutatakse SKP väärtuse jagamisel SKP deflaatoriga. SKP deflaator on kogutoodangu hinnataseme indeks või SKP komponentide kaalutud keskmine hind.
Nominaalne SKP: (SKP jooksvates hindades) väljendab toodetud kaupade ja teenuste hinda antud aasta.
SKP komponentideks kulutuste lähenemisviisi korral on:

Tarbimiskulutused (C): kõik kodumajapidamiste poolt tehtud kulutused hüvistele, mis on aasta jooksul toodetud.
Investeerimiskulutused2 (I): kulutused tootmisvahenditele (nt tootmishooned, seadmed jne), elamutele ja varudesse. Varud tähendavad siin nii ettevõtete omatoodangu ja tootmissisendite varusid.
Avaliku sektori kulutused (G): summa, mille eest avalik sektor ostab ressursse või hüviseid. Avaliku sektori kulutuste hulka ei arvestata üldjuhul tulusiirdeid3. Küll aga arvestatakse avaliku sektori kulutuste hulka enamasti ka avaliku sektori poolt tehtud investeeringud4.
Netoeksport (X - M): näitab ekspordi (X) ja impordi (M) vahet. Ekspordina lähevad arvesse välismaiste residentide kulutused meie vaadeldava riigi residentide toodetud hüvistele ja ressurssidele. Impordina lähevad arvesse meie vaadeldava riigi residentide poolt tehtud kulutused välismaiste residentide poolt toodetud hüvistele ja ressurssidele. Import arvestatakse maha seetõttu, et kulutusi importkaupadele ja teenustele arvestatakse kas tarbimiskulutuste, investeerimiskulutuste või avaliku sektori kulutuste all.

Kui liidame kõik komponendid kokku, saame kogukulutused (E).
Seega:
SKP = E = C + I + G + (X-M)
Sissetulekute lähenemisviisi korral kasutatakse SKP komponentidena tootmisprotsessis loodud sissetulekuid, milledeks on:

palgad : tasu tööjõu eest;
rent: tasu tootmistegurite kasutamise eest;
intressid : tasu raha kasutamise eest;
kasum: ettevõtte omanike tulu;
amortisatsioon: summa, mille võrra seadmed ja masinad vananedes oma väärtust kaotavad:
kaudsed5 maksud : lisatakse SKP koostisesse, kuna (erinevalt otsestest maksudest), ei kuulu nad ühegi eelnimetatud komponendi koosseisu.

Koguprodukti deflaator, mis kirjeldab põhjalikumalt riigi majanduses toimuvat hinnataseme muutumist.

Kogukulutused majanduses ja selle komponendid. Tarbimine ning tarbimise piirkalduvus. Säästmine ning säästmise piirkalduvus. Investeerimise mõiste. Sisemajanduse koguprodukti (SKP) tasakaal.
Kogukulutused: on SKP komponentide summa(tarbimine, investeeringud , avaliku sektori kulutused ja NETO ekspert).
Tarbimine on kaupade ja teenuste kasutamine oma vajaduste rahuldamiseks.
Tarbimise piirkalduvus on tarbimiskulutuste muudu ja kasutatava tulu muudu suhe.
Säästmine on kasutatav tuluosa, mida ei kulutata tarbimiseks.
Säästmise piirkalduvus on säästmise muudu ja kasutatava tulu muudu suhe.
Investeerimine on uue kapitali tootmis- ja akumuleerimisprotsess(kogumine).
Sisemajanduse koguprodukti tasakaal on kogutoodangu tase, mille korral kogunõudlus (plaanitud kulutused) võrduvad kogupakkumisega (tegelik kogutoodang).

Majanduse täishõivetase. Languslõhe ja inflatsioonilõhe. Multiplikaatori mõiste ja erinevat liiki multiplikaatorid. Kogunõudluse ja kogupakkumise mõiste.
Majanduse täishõivetase: Kogutoodangu täishõivetase (majanduse täishõivetase) on tootmismaht, mida ühiskond võiks toota, kui ta suudaks kõiki oma ressursse täielikult ja efektiivselt kasutada. Suurus, mille võrra kogukulutused on allpool kogutoodangu täishõivetaset, nimetatakse languslõheks.
Vastupidine situatsioon tekib, kui majanduses soovitakse kulutada rohkem, kui majanduse täishõive tasemel toota suudetakse (st üle kogutoodangu täishõive taseme). Kuna reaalne kogutoodang ei saa üle täishõive taseme suureneda , tekib hinnataseme tõus e inflatsioon .
Languslõhe: suurus, mille võrra kogukulutused on lühiajaliselt allpool kogutoodangu täishõivetaset.
Inflatsioonilõhe: kogus, mille võrra kogunõudlus ületab täishõive kogutoodangu taset.
Multiplikaator : on kordaja, mis näitab mitu korda rahvuslik kogutulu muutub, kui muutub mõni SKP autonoomsetest(sõltumatu) komponentidest. SKP multiplikaator on selle tulemus, et osa kulutusi on üheaegselt nii SKP funktsiooniks kui ka koostiseks.
Multiplikaatorite liigid:
Kulumultiplikaator: kogutulu algne suurenemine on põhjustatud mingite kulutuste suurenemisest.
Investeeringute multiplikaator: algne muutus on põhjustatud investeerimiskulutuste muutusest.
Maksumultiplikaator: algne muutus on põhjustatud avaliku sektori kulutuste suurenemisest (mis omakorda oli tingitud maksude suurenemisest).
Ekspordimultiplikaator: algne muutus on tingitud ekspordi mahu suurenemisest.
Kogunõudlus: on reaalne RKT(rahvamajanduse kogutoodang), mida tarbijad, ettevõtted, avalik sektor ja välismaised ostjad soovivad ja suudavad osta igal hinna tasemel. Kogunõudluse komponendid on planeeritud tarbimis-, investeerimis -, ja avaliku sektori kulutused ning NETO eksport.
Kogupakkumine : on reaalne RKT, mida firmad tahavad ja suudavad toota ning müügiks pakkuda igal antul hinnatasemel.

Valitsuse roll majanduse makrotasandil: fiskaalpoliitika ning monetaarpoliitika . Fiskaalpoliitika mõju majandusele. Avaliku sektori kulutuste finantseerimise meetodid.
Fiskaalpoliitika abil püüab riik toetada majanduse arengut ning vähendada tööpuudust. Peamisteks vahendideks on eelarvelised kulutused ja maksud.
Monetaarpoliitika: eesmärk on raha stabiilsuse tagamine. Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust ja inflatsioonimäära kontrollitavust.
Finantseerimis meetodid: kui valitsus otsustab suurendada oma kulutusi, võib ta need finantseerida ühel viisil kolmest: 1) maksustamine – maksed võivad olla nii otsesed ( tulumaks ) kui ka kaudsed ( käibemaks ) 2) raha emissioon – kui riik emideerib(käibele laskma ) raha, et finantseerida oma kulutusi, suurendab ta raha pakkumist. See toob kaasa inflatsiooni. 3) Defitsiidiga finantseerimine – põhjustab riigi võla kasvu, kuna avalik sektor kulutab kaupadele ja teenustele rohkem kui ta makse on kogunud.

Raha mõiste ja funktsioonid. Intress. Kommertspankade süsteem ja raha multiplikaator. Monetaarpoliitika e rahapoliitika mõju majandusele.
Raha on likviidne (sularahastatav) finantsvara , mida aksepteeritakse kui vahetusvahendit kaupade ja teenuste ostmisel. Funktsioonid: 1) vahetusvahend 2) väärtusmõõt 3) maksevahend 4) akumulatsioonivahend. (kuhjamine/kogumine)
Kommertspankade süsteem: Kommertspankade peamiseks majanduslikuks funktsiooniks on hoiuste (deposiitide) vastuvõtmine ja laenude andmine. Kommertspangad tegutsevad kasumi saamiseks. Kasum tekib väljalaenatud raha intressi (panga tulu) ja hoiusele võetud laenu intressi (panga kulu) vahest. Siin tuleb aga arvestada asjaoluga, et kuigi pangad soovivad saada nii palju kasumit kui võimalik, laenates raha välja niipalju kui võimalik, peavad nad teiselt poolt olema võimelised nõudmise korral hoiustajatele nende raha välja maksma. Ükski pank ei ole suuteline kogu hoiustatud raha korraga välja maksma ja panga tegevus põhineb arvestusel, et kõik hoiustajad kunagi korraga oma raha välja võtta ei soovi. Pangad hoiavad mingi osa deposiitidest reservis, ülejäänu aga laenavad välja. Väljalaenatud rahast omakorda mingi osa hoiustatakse uuesti pangas, millest osa jätab pank reservi, osa aga laenab omakorda uuesti välja. Nii võib kokku hoiustatud ja välja laenatud raha hulk võrreldes algse rahasummaga võrreldes mitmekordistuda. Seda nimetatakse raha multiplikaatoriks.
Riigi rahapoliitika ehk monetaarpoliitika kolm põhilist vahendit on:

diskontomäär;
kohustuslik reservinõue;
avaturu operatsioonid .

Intress on lisamakse, mida laenuvõtjad maksavad laenuandjatele ja mille võrra tagasimakstav rahasumma on suurem esialgsest laenusummast.
Raha multiplikaator: on deposiitide( hoius ) laienemine jagatud sularaha reserviga, mida pangad hoiavad. Ta võrdub avaldisega 1/r seni, kuni pangad ei otsusta hoida lisareserve.
Monetaarpoliitika e rahapoliitika mõju majandusele: Rahapoliitika ülekandemehhanism sisaldab kanaleid , mille kaudu rahapoliitilised otsused mõjutavad majandust tervikuna , aga eelkõige hinnataset.

Tööpuuduse ja inflatsiooni omavaheline seos: Phillipsi kõver. Inflatsiooni tekkepõhjused.
Tööpuuduse ja inflatsiooni omavaheline seos: Phillipsi kõver väljendab graafiliselt inflatsiooni ja töötuse vahelist seost. Phillipsi kõver kirjadab inflatsiooni ja töötuse vahelist seost. Kui valitsus püüab raha- ja fiskaalpoliitika abil tööpuudust vähendada, suurendab ta sellega paratamatult ka inflatsiooni. Inflatsioonist tingitud reaalpalga vähenemine vähendab aga omakorda tööhõive määra, kuna osa inimesi otsustab reaalpalga vähenemise tõttu mitte töötada.
Inflatsiooni tekkepõhjused: Liigse paberraha käibele laskmine - riigi eelarvet ei suudeta tasakaalustada, kulud ületavad tunduvalt tulusid. Selleks tuleks suurendada makse, mis on aga tülikas. Kergem on lasta käibele uut raha. Psühholoogiline tegur- inflatsiooni ootus ehk usalduse puudumine vääringu stabiilsuse vastu. Sotsiaalsete rühmade vaheline võitlus oma majanduslike huvide, eelkõige palga tõstmise, eest.
Inflatsioon on siis kui üldine hinnatase tõuseb.

Maksebilanss ja selle koostisosad. Valuutakurss ja selle liigid (ujuv ja fikseeritud). Valuutakursi mõju riikidevahelisele kaubavahetusele.
Maksebilanss: riigi aruanne kõikidest tehingutest tema residentide ja teiste riikide residentite vahel. Tavaliselt sisaldab maksebilanss kolm kontot: jooksevkonto , kapitali-ja finantskonto ning reservkonto.
Valuutakurss: hind, mida ollakse nõus maksma ühe riigi rahaühiku eest teise riigi rahas e. valuutas. Valuutakurss peegeldab oma emiteerijariigi majanduslikke näitajaid (n. tootmise ja kaubanduse areng, intressimäärad, majanduse reguleeritus). Vabalt ujuv valuutakurss tähendab, et riik ei sekku valuuta väärtuse kujunemisse. Turg e. nõudmise ja pakkumise suhe viib valuutakursi sellisele tasemele , mis on tegelikkusele vastav. Fikseeritud valuutakurss tähendab, et kurss on seotud mõne teise valuuta või kindla väärismetalli kogusega. Fikseeritud valuutakurssi kasutatakse ebastabiilsetes majandustingimustes raha usaldusväärsuse tagamiseks.
Valuutakursi mõju riikidevahelisele kaubavahetusele: kui ühes riigis raha valuutakurss langeb, nt Venemaa, siis nende majandusele mõjub see väga halvasti, sest kõik ostavad palju ja odava hinna eest.
Üleüldiselt on riikides erinevad valuutakursid ja seega osad (riigid/inimesed) saavad sellest kaubavahetust kasu, kuid osad jäävad miinustesse.
1
2 Siin kasutatakse vahel ka mõistet: erainvesteerimiskulutused, kuna avaliku sektori poolt tehtud investeerimiskulutusi siia üldujuhul ei arvestata.
3 Tulusiirded on maksed, mida avalik sektor teeb ilma selle eest ressursse või hüviseid vastu saamata: need lähevad arvesse nende kulutuste hulka, mida teevad neid tulusiirdeid saanud subjektid . Levinuimaks tulusiireteks on sotsiaaltoetused : lähevad arvesse tarbimiskulutustena (C), või investeeringutena (I), olenevalt sellest, mida toetust saanud subjekt selle rahaga teeb.
4 Sel juhul on muidugi oluline, et neid ei arvestataks investeeringute (I) komponendi all, sest muidu arvestataks topelt.
5 Maksud jagunevad otsesteks maksudeks (tulumaks, omandimaksud) ja kaudseteks maksudeks (käibemaks, aktsiisimaks). Kuna otseste maksude puhul langevad maksu maksja ja maksu kandja kokku, on need arvestatud vastavate komponentide sees: tulumaks palga, omandimaks rendi jne sees.

.DOC Laadi alla originaalfail 8 lk · .doc · 29 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-04-23 Kuupäev, millal dokument üles laeti

29 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

tumbo Õppematerjali autor

Majapidamisteooria makroökonoomika tarbimisüksus Tarbija eelarve tarbimiskomplekti kujunemine kogukasulikkus piirkasulikkus

Sarnased õppematerjalid

doc

Majandusteooria alused

1. Mikroökonoomika Uurib individuaalset valikut ja seda mõjutavaid majandusjõude,/ kauba ja rahavooge üksikute kaupade lõikes. 2. Makroökonoomika Uurib majandust (kauba- ja rahavoogudega tervikuna) tervikuna selliste agregaatnäitajate abil nagu koguhõive, töötusemäär, sisemajanduse koguprodukt , inflatsioonimäär. 3. Hüvised On üldmõiste, mille alla kuuluvad kaubad (commodities) ja teenused (services). 4. Turg On mehhanism, mille kaudu ostjad ja müüjad omavahel suhtlevad ning hüviseid ning tootmistegureid vastastikku vahetavad.

Majandusteooria alused

doc

Mikro- ja makroökonoomika põhimõisted

Mikro- ja makroökonoomika põhimõisted Mikroökonoomika - uurib individuaalset valikut ja seda mõjutavaid majandusjõude. Makroökonoomika - uurib majandust tervikuna selliste agregaatnäitajate abil nagu koguhõive, töötusemäär, sisemajanduse koguprodukt, inflatsioonimäär jne. Baseerub kogu majandusteaduse aluseks oleva mikroökonoomika teooria põhjalikul tundmisel. Mikro- ja makroökonoomika uurib, kuidas ühiskond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks. Inimeste vajadused on piiramatud, samas kui kättesaadavad ressurssid on piiratud. Kättesaadavate ressursside kasutamist inimvajaduste rahuldamiseks tarvilike hüviste tootmiseks nim majandustegevuseks. (Käegakatsutavad hüvised (riietusesemed, raamatud) nim kaupadeks; mittekombatavaid hüviseid aga teenusteks (tervishoid, juukselõikus)). Tootmine hüviste valmistamine

Majandusteaduse alused

docx

Nimetu

Mikro-ja makroökonoomika · Mikro ja makroökonoomika põhimõisted (7-14) Mikro-ja makroökonoomika uurib, kuidas inimkond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks. Inimeste vajadused on piiramatud, ressurssid piiratud. Majandustegevus kättesaadavate ressursside kasutamine inimvajaduste rahuldamiseks tarvilike hüviste tootmiseks.(teenused ja kaubad) Tootmine on hüviste valmistamine. Tarbimine on nende kaupade ja teenuste kasutamine. Tootlikud ressursid ehk tootmistegurid vahendid, mida kasutatakse hüviste valmistamiseks. · Maa loodusressursid

Kategoriseerimata

pdf

TTÜ MIKRO JA MAKROÖKONOOMIKA

MIKRO- JA MAKROÖKONOOMIKA (TET 3070) Õppeaine eesmärk: Aine õppimise eesmärgiks on mikro- ja makroökonoomika põhimõistete ja seaduspärasuste tundmaõppimine; majandusnähtuste vaheliste seoste analüüsimine nii indiviidi, firma, tootmisharu ja üksikturu majanduskäitumise kui ka kogu rahvamajanduse uurimise teel. Kursus õpetab majanduslikku mõtlemist ja saadud teadmisi majanduse

Astronoomia

doc

Mikro- ja makroökonoomika eksamiks kordamine

1. Põhimõisted Majandustegevus - kättesaadavate ressursside kasutamine inimvajaduste rahuldamiseks tarvilike hüviste tootmiseks. Ressursid ehk tootmistegurid kõik vahendid, mida kasutatakse hüviste valmistamiseks (maa, kapital, töö). Investeerimine uue kapitali tootmis- ja akumuleerimisprotsess. Alternatiivkulu teiste hüviste hulk, mida oleks saanud valmistada nendesamade ressurssidega (parimast alternatiivist loobumise hind). Tootmisvõimaluste kõver (PPC) - näitab kahe hüvise eri kombinatsioone, mida võiks majanduses toota kättesaadavate ressursside ja tehnoloogia samaks jäämise korral. Käsumajandus riik jaotab ressursse ja toodangut tsentraalse planeerimise mehhanismi kaudu. Turumajandus ressursse jaotavad eraisikud, riik sätestab omandiõiguse ja kaitseb seda. Segamajandus ressusrsse jaotavad riik, traditsioonid ja turg käsikäes. Ceteris paribus (muudel võrdsetel tingimustel) eeldatakse, et kõik teised muutujad v.a uuritav muut

Micro_macro ökonoomika

doc

Eksamikonspekt loenguslaidide põhjal (M. Randveer)

Mikro ja makroökonoomika põhimõisted 1. Piiratud ressursid ja tootmistegurid 2. mikro ja makroökonoomika sisu 3. majandusmudelid ja majandusteoreetilise analüüsi vahendid Mikro ja makroökonoomika uurib, kuidas inimesed otsustavad kasutada ühiskonna piiratud ressursse, et rahuldada oma piiramatuid vajadusi. Majanduse põhiprobleem on vastuolu piiratud ressursside ja ja piiramatute vajaduste vahel. Majandustegevus kujutab endast kättesaadavate ressursside kasutamist inimeste vajaduste rahuldamiseks tarvilike hüviste tootmiseks. Hüvised on koondnimetus, mis tähistab nii kaupu(raamatud, kasukad), kui teenuseid (tervishoid, keemiline puhastus). Tootmine ja tarbimine:

Kategoriseerimata

doc

Mikro- ja makroökonoomika põhjalik konspekt

Mikro-, Makroäkonoomikia eksamikonspekt Pt 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 9, 10, 11, 12, 15 PT 1 Alternatiivkulu: on see tulu mis jääb saamata, kuna ressursse ei kasutatud paremini. Ceteris paribus võrdsetel tingimustel Hüvised kaubad ja tenused Tootmistegurid · Maa · Kapial · Töö Kasvavate alternatiivkulude seadus ühe üvise saamiseks tuleb loobuda teise hüvise kogusest Majandusmudel - lihtsustatud vorm maandusandmete võrdluseks Majandusteooria Majanduse funktsioneerimst sletavate seaduste kogum Makro -uurib majandust tervikuna Mikro uurib eraliseisvate majadusüksuste tegude tagajärgi Normatiivne nii nagu võiks olla Positivistlik majandusteadus nii nagu on Ressursid = tootmistegurid Tootmisvõimalste kõver näitab kahe hüvise kombinatsioone, mida majandus võib toota eeldusel et kasutatakse kõiki saadaolevaid tehnoloogiaid Kompositsiooni viga tulemusi ühele grupile üldistata

Micro_macro ökonoomika

doc

Mikro- ja makroökonoomika konspekt

Mikro-, Makroäkonoomikia eksamikonspekt Pt 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 9, 8, 10, 11, 12, 15 PT 1 Mikro uurib individuaalset valikut ja seda mõjutavaid majandusjõude Makro uurib majandust tervikuna Alternatiivkulu: parimast alternatiivist loobumise hind Ceteris paribus muudel võrdsetel tingimustel Tootmistegurid · Maa · Kapial · Töö Ressursid = tootmistegurid Hüvised = kaubad ja tenused Normatiivne majandusteadus nii nagu võiks olla Positivistlik majandusteadus nii nagu on Tootmisvõimalste kõver näitab kahe hüvise kombinatsioone, mida majandus võib toota eeldusel et kasutatakse kõiki saadaolevaid tehnoloogiaid (X ja Y) Kasvavate alternatiivkulude seadus ühe hüvise saamiseks tuleb loobuda teise hüvise kogusest Traditsiooniline majandus majandustegevust juhivad tavad ja kombed Käsumajandus majandus, kus riik jaotab ressursse Turumajandus resursse jaotavad eraisikud, riik s

Matemaatika

Rohkem sarnaseid