Majanduse alused eksam (0)

Arvestuse teemad
1.1

• Majanduse üldteooria mõiste
  

Majandusteaduse teke 17.-18.sajandi Lääne- Euroopas, kus hakati ühiskonna arengut suunavate teguritena nägema selle sisemisi jõude ja seaduspärasusi, mitte enam Jumala tahet. Erinevad koolkonnad:
* klassikaline – esindajad A. Smith majandus tuleb ise endaga toime, ta on isereguleeruv süsteem, pakkumine loob ise enesele vastava nõudluse, kasulikkuse teooria;
* neokeinsistlik – esindaja J.M. Keynes . Tema väitis, et majanduse isekorrigeerivad jõud on nõrgad ja aeglased ning põhiprobleemiks on töötus;
* monetaristlik (Chicago koolkond) – majandus on oma põhiolemuselt stabiilne, valitsuse vahelesegamine teeb tavaliselt rohkem head kui halba, pakkumine on olulisem kui nõudmine;
* uusklassikaline - esindajad A. Marshall ja M. Friedman . Nemad lausa eitavad valitsuse võimet majandust mõjutada, majandus on täiesti isereguleeruv tänu hindade ja palkade paindlikkusele;
* postkeinsistlik – majandus on just ebastabiilne ja isekorrigeerivaid jõude pole olemas, iseeneslik tasakaal ei saabu ka pikema aja jooksul.
Majanduslik mõtlemine on majanduslike probleemide asjalik ja loogiliselt järjekindel lahendamine, mille puhul tuginetakse tegelikust majanduselust saadud kogemustele, arvestatakse valitsevale ühiskonnaelule omaseid tavasid ja põhimõtteid ning kasutatakse olemasolevaid teoreetilisi teadmisi.
Majandus on kogu ühiskonna ja kõigi selle liikmete püsivaks olemasoluks ja arenguks vajalike aineliste eelduste pidev taastootmise süsteem.
Majandustegevus toimub :
- üksikindiviidi,
- ettevõtte,
- majandusharu , piirkonna, regiooni või
- kogu riigi tasandil.
Majanduse üldteooria on õpetus olemasolevate piiratud ressursside võimalikult efektiivsest kasutamisest inimeste kasvavate vajaduste rahuldamiseks.
Majanduse põhiküsimused:
Mida toota? Kuidas toota? Kellele toota? Kuidas tagada tööhõive? Kuidas tagada majandussüsteemi paindlikkus ?

• Piiratud ressursid
  

Kõige üldisemas mõistes tähistatakse sõnaga ressurss kõikmõeldavaid vahendeid ja tagavarasid, mida on võimalik kasutada. Tavaliselt on millegi tootmiseks mõeldud ressursid piiratud. See tähendab, et inimeste piiramatute vajaduste rahuldamiseks ja soovitud hüviste tootmiseks ei jätku selliseid ressursse, mida me saaksime kasutada tasuta. Ressursse, mida kasutatakse kaupade ja teenuste valmistamisel ehk tootmisel, nimetatakse tootmisteguriteks. Ressursid on alati piiratud (nappus) –kunagi ei ole niipalju ressursse, et kõiki soove rahuldada, st. alati tuleb valida piiratud ressursside tingimustes; Tootlike ressursside ehk tootmistegurite hulka kuuluvad: maa, tööjõud, kapital ja ettevõtlikkus.
Maa kui ressursiga seonduvat hinnatakse taastuvuse seisukohalt. Loodusvarad jaotatakse taastuvateks ja taastumatuteks loodusressurssideks. Taastuvaid loodusressursse saab korduvalt kasutada või nad taastuvad mingi aja jooksul. Näiteks mets, vesi, muld . Mittetaastuvad ressursid ei taastu. Näiteks maavarad.
Töö kui ressursi hulka kuuluvad inimeste vaimsed ja füüsilised jõupingutused, mida kasutatakse hüviste valmistamiseks. Tööjõu moodustavad kõik tööealised töötavad ja aktiivselt tööd otsivad inimesed. Tööealise elanikkonna hulka kuulub lisaks tööjõule ka mitteaktiivne rahvastik.
Kapitali kui ressursi hulka kuuluvad kõik varasemas tootmistegevuses loodud tootmisvahendid (hooned, tööriistad ja masinad), mida kasutatakse uute toodete ja teenuste (hüviste) valmistamisel.
Ressursside hulka loetakse ka ettevõtja ja ettevõtlikkus. Just tänu ettevõtlikkusele leiavad kasutamist teised ressursid. Ettevõtlikkus on hoiak, mida iseloomustavad loov ja uuenduslik mõtlemine, riskijulgus ja arukas juhtimine. Ettevõtja on isik, kes tegutseb äris kasu saamiseks ja kannab sellesse ärisse tehtud isiklikke investeeringute kaotamise riske.

• Ressursside võimalikult efektiivne kasutamine
  

alternatiivsete variantide hulgast tuleb valida parim. Piiratud ressursside ja piiramatute vajaduste tingimustes on erinevad majanduses osalejad sunnitud valima välja võimaluse paljudest võimalikest. Igapäevaelus peaksime pidevalt arvestama, kui palju oleksime võitnud või kaotanud, kui oleksime käitunud teisiti. Paljude käitumis- või tegutsemisvõimaluste olemasolu nõuab oskust neid märgata ja hinnata.
Kasulikkuse teooria mõistmiseks võtame kaks eeldust:
1. eeldame, et tarbija käitub ratsionaalselt (ta teab oma vajadusi, oskab neid reastada tähtsuse järjekorras);
2. eeldame, et kaupade kogus on piiratud, st. sissetulekud piiravad seda.
Kasulikkuse teooria järeldused:
I Mida vähem on kaupa ja mida olulisemat vajadust see rahuldab , seda kasulikum see kaup on ja seda suuremat väärtust omab ta tarbija jaoks. N.: joogivesi kõrbes.
II Iga järgnev kaubaühik annab teatud kogusest alates kahanevat kasulikkust. N.: sefiirikoogike – 1. kook – maksimaalne kasulikkus 10punkti;
2.kook – kahaneb, 8 punkti;
3.kook – isu saab täis, 4 punkti;
4.kook – 0 punkti;
5.kook - -2 punkti, so. miinuskasulikkus.
III Inimene kulutab oma sissetulekud selliselt , et tarbitav kaubakombinatsioon annaks talle maksimaalse kasulikkuse.
Olgu meil päevaraha 10 eurot. Me tahaksime selle eest osta süüa, maksta telefoniarve ja minna kinno. Piiratud ressursside tingimustes aga kõike ei saa, järelikult ühe kauba tarbimine tähendab teisest kaubast loobumist ja loobutud kauba kasulikkus peaks olema väiksem meie poolt valitud kauba kasulikkusest. Kasulikkus on aluseks tarbija valiku ja nõudmise seletamisel.
1.3

• Tootmisvõimaluste kõver, selle kujunemine mingi näite põhjal, näita seisundid seespool ja väljaspool kõverat, põhjenda, graafik!
  

Toodetakse leiba ja raamatuid, 4 töötajat
S- maj langus; T- üle võimete ei ole võimalik toota piiratud ressursi tingimustes
Tootmisvõimaluste kõver näitab ühe kauba tootmise taseme juures maksimaalset võimalikku teise kauba tootmise mahtu. Seisundid seespool TVKd on võimalikud, kuid siis jääb osa ressursse (tööjõud ja tooraine ) kasutamata, järelikult pole need efektiivsed. Seisundid väljaspool TVKd pole saavutatavad, kuna sellist tootmismahtu pole meie tehnoloogia ja tööjõudluse juures 4 töötajaga võimalik saavutada.
Tootmisvõimaluste kõveral pole võimalik suurendada ühe kauba tootmist ilma teise kauba tootmise vähendamiseta.

• 3 liiki tootmismahtude kirjeldused: max, potentsiaalne, tegelik
  

1. ühiskonna maksimaalne tootmismaht Qmax – so. ideaalvariant, kus on ärakasutatud kõikvõimalikud ressursid. Kuid see pole saavutatav üheski ühiskonnas, sest:
alati eksisteerib tööpuudus (loomulik tööpuudus),
alati puudub täielik info majanduses toimuva kohta;
2. potentsiaalne tootmismaht Qpot – so. prognoositav, arvestatav tootmismaht, mis kujuneb ühiskonna ressursikadusid arvestades, arvestab tööga hõivatuid
3. tegelik tootmismaht Qteg – see ongi vaadeldaval perioodil toodetav toodangu kogus ja pikaajaliselt peaks ta võrduma potentsiaalse tootmismahuga.
2.1

• Nõudmine, pakkumine.
  

Nõudmine on teatud kauba või teenuse kogus, mida tarbijad soovivad ja suudavad osta erinevate hindadega kindlal ajahetkel.
(Nõudmine on seos toote hinna ja selle koguse vahel, mida tarbijad antud ajaperioodil soovivad ja suudavad osta).
Vaatleme nõutud kaubakoguse ja hinna vahelist seost. Paneme tabelisse kauba koguse ja hinna, mida tarbija on nõus selle koguse eest maksma.
Hind Kogus
10 1
8 2
6 3
4 4
2 5
Nõudmise üldine seadus: kui kõik nõudmist mõjutavad tegurid peale hinna ei muutu, siis hinna suurenedes nõudmine väheneb ja hinna alanedes nõudmine antud kaubale suureneb. St. et toote hinna ja koguse vahel on pöördvõrdeline seos – mida madalam on hind, seda suurem on nõudmine kauba järele.

• Nõudmise kõvera olemust selgitada vabalt valitud kauba puhul
  

Nõudmise kõver langeb reeglina vertikaaltelje suhtes paremale, aga on ka mõningaid erand variante : kui iga järgnev kaubaühik omab suuremat kasulikkust, kui eelmine , on võimalik selline situatsioon, kus hind tõuseb ja kaupa ostetakse üha rohkem (N.: moe või luksuskaup , antiikesemed):
Hind tõuseb, nõudlus ikka tõuseb.
Kui tarbijale ei lähe korda hinnatõus, ta vajab seda kaupa iga hinna juures; laeks on muidugi sissetulekud (N.: ravimid)
NÕUDMIST MÕJUTAVAD TEGURID
tarbija sissetulek;
teiste toodete hinnad;
tarbijate ootused (toote tulevase hinna või oma tulevase sissetuleku suhtes);
tarbijate maitse ja eelistused.

• Pakkumiste kõvera olemust selgitada vabalt valitud kauba puhul
  

Pakkumine on kauba ja teenuse hulk, mida tootjad konkreetse hinna korral soovivad ja suudavad müüa.
​(Pakkumine on seos toote hinna ja koguse vahel, mida tootjad soovivad ja suudavad müüa).
Et joonistada pakkumise kõverat, kanname jällegi tabelisse toote hinna ja tootja poolt pakutava koguse selle hinna juures.
Hind Kogus
10 5
8 4
6 3
4 2
2 1
Pakkumise üldine seadus: kui kõik pakkumist mõjutavad tegurid ei muutu, siis hinna tõustes suureneb pakutav kogus ja hinna alanedes pakutav kogus väheneb. EKSAMIL : St. et toote hinna ja koguse vahel on võrdeline seos – mida kõrgem on hind, seda suurem on pakkumine ja vastupidi.
Erinevalt nõudmise kõverast tõuseb pakkumise kõver reeglina vertikaaltelje suhtes paremale.
PAKKUMIST MÕJUTAVAD TEGURID:
tootmisressursside hinnad;
tehnoloogia tase;
tootjate ootused;
tootjate arv;
maksud .

• Kõverate kujunemine ja põhimõte
  

2.3

• Turu tasakaalu joonis
  

Nõudmine ja pakkumine on kaks turu osapoolt. Kui ostjate ja müüjate soovid kattuvad, saabub turul tasakaal.
Kandes nõudmise ja pakkumise kõverad ühele joonisele, saame turu tasakaalu esitada ka graafiliselt.
Punktis T asubki turu tasakaal. Tasakaaluhind (TH) on hind, mille korral ostjate poolt nõutav ja müüjate poolt pakutav kaubakogus on võrdne. Tasakaalukogus (TK) on selle hinna juures nõutav ja pakutav kogus.

• Ülejääk, puudujääk- miks tekkis (hind tõuseb, langeb)
  

Mitte alati ei kujune nõudmise ja pakkumise koostegevusest turul tasakaal, vaid hoopis üle- või puudujääk.
Turu ülejääk tekib siis, kui turul kehtiva hinna korral pakutav kogus ületab nõutava koguse.
Turu puudujääk tekib siis, kui turul kehtiva hinna korral nõutav kogus ületab pakutava koguse.
Ülejääk surub hinna alla, puudujääk aga peaks aga avaldama survet hinnatõusuks. Kui tasakaal hinnamuutuse tõttu saabub, ei avalda turujõud enam mingit survet hinnale ega kogusele. Kui aga turg on tasakaalust väljas pikemat aega, sekkub tema tegevusse riik kehtestades miinimum- ja maksimumhinna.
Maksimumhind on seadusega kehtestatud kõrgeim hind, mida tootele kehtestada võib (N.: üüri piirmäär).
Miinimumhind on seadusega kehtestatud hind, millest ta allapoole langeda ei tohi (N.: miinimumpalk).
3

• Tarbija käitumine turul
  

Eelarvepiir. Et sissetulekud on alati piiratud, siis inimene peab valima teatud kaubakombinatsioonid, mida ta saab endale lubada (piima + pesupulbri näide).
Eelarve piiri mõjutavad:
tarbija tulude muutumine – tarbija sissetulekute suurenemine või alanemine nihutab eelarve piiri kas paremale või vasakule, muutmata tema kallakut:
hindade muutumine – mõjutab eelarve piiri kallakut.
EELARVE PIIRI TÄHTSUS:
tarbija teadvustab endale erinevate kaupade tähtsuse oma sissetuleku juures;
pikaajalisel kaupade ostmisel saab tarbija leida kokkuhoiu valdkonnad.
Vaatleme joonisel tarbija sissetuleku muutustest tekkivat nõudmise kõvera nihet
Kui tarbijal on rohkem raha, siis ostab ta kas koguseliselt rohkem või maksab sama koguse eest kõrgemat hinda. Kui tal on vähem raha, toimub muutus vastupidises suunas.
Kui tarbija peaks tegema kahe esitatud kauba hulgast mingisuguse valiku, siis SAMASUSKÕVER peegeldab tarbijale võrdväärseid võimalikke kaubavalikuid kasulikkuse aspektist lähtudes.
Punktides A ja B valitud kaubakogused annavad tarbijale võrdväärse kasulikkuse. Liikudes kõveralt S1 kõverale S2, tarbija rahulolu suureneb, kuna tarbitud kaupade kogumäär kasvab. Seega – mida kaugemal teljestiku alguspunktist samasuskõver asetseb, seda kõrgem on tarbija rahulolu tase. St. punkt C on soodsam kui A ja B, kuna saadava kauba kogus on suurem.
Samasuskõverateooria järgi ühe kauba tarbimise suurendamine on võimalik ainult teise kauba ostmise vähendamise arvel.
TARBIJA VALIK
Tarbija kasutab olemasolevaid tulusid suurimat rahulolu tooval viisil
Kogus Y
U S2
S3 kogus X
EP
Tarbija valikut mõjutavad tegurid:

Tulu muutus (suurenemine)
Tarbija tulude (sissetuleku) kasvu puhul nihkub tarbija valik punktist K punkti L. Ka eelarve joon nihkub asendist ST asendisse MN.
EP1 kogus Y
S S1
EP L
K kogus X

Hinna muutus (hind langeb)
Kauba X hinna alanedes tarbija valik nihkub punktist T punkti U. Tarbija kasulikkus (rahulolu) tõuseb, aga seda ainult kauba X puhul. Eelarve piir nihkub asendist AB asendisse AC.
Kogus Y
A
U
T S1
EP S EP1
B C Kogus X
4.

• Ettevõtte käitumine turul
  

Turukeskkond .
Ettevõte (firma) on tootmisüksus, mis kasutades tootmistegureid toodab ja müüb kaupu ja teenuseid.
Tootmistegurid on kõik vahendid (maa, töö ja kapital), mida kasutatakse kaupade valmistamisel ja teenuste osutamisel.
Kõikide majandusotsustuste taustaks on TURUKESKKOND:
INVESTEERIJAD
Paigutavad e/v-sse E/v-d loovad investeerijale
raha, otsivad teid finantsturg tulu; annavad tõest infot
oma jõukuse enda kohta
suurendamiseks
ETTEVÕTTED ( turukonkurents )
Varustab kaupade ja Tarbija valik mõjutab
teenustega ; hind kaubaturg hinda ja selle kaudu
kujuneb N ja P kogu tootmist
tasakaalus
TARBIJAD

• Kulude liigitused (otsene, kaudne, fikseeritud, muutuvad, pikaajalised, lühiajalised)
  

OTSESED KULUD – tegelikud rahalised väljamaksed, N.: tooraine, palgakulu

KAUDSED KULUD – s.o. alternatiivkulu , mis mõõdab seda, mida firma oleks teeninud oma ressursse kasutades parima alternatiivse kasutusviisi korral. N.: kui firma kasutab tootmiseks oma ressursse (maa või hooned), loobub ta sissetulekust , mille ta oleks teeninud selle ressursi rentimisel või müümisel. Seepärast ongi nimi kaudne, et firma ei pea kellelegi rahalisi väljamakseid tegema.
 TOOTMISKULUDE LIIGID
jaotus:
1. PÜSIKULUD (Kp) – teatud tootmistegureid on vaja minimaalsel hulgal, olenemata sellest, kas ettevõte mingit produkti üldse toodab või mitte (see ei sõltu toodetud produkti hulgast). N.: ettevõtte juhi palk, telefoni kuutasu.
2. MUUTUVAD TOOTMISKULUD (Km) – kõik ülejäänud kulud, mille suurus sõltub otseselt tootmismahust. N.: tooraine, tööliste palgad , telefonikõnede tasu jms.
KOGUKULU (KK) = Kp + Km jaotus:

PIKAAJALISED KULUD  - pikaajalise perioodi jooksul jõuab ettevõte oma tootmist täielikult kohandada vastavalt muutunud turu nõuetele. N.: hooned, sisseseaded, laiendamine, ehitamine

LÜHIAJALISED KULUD – lühiajaliselt pole ettevõte suuteline muutma fikseeritud tootmiskulusid, s.t. muutma oma suurust. Lühiajaliselt saab ta muudatusi teha vaid muutuvate kulude raames. N.: uute tööliste palkamine, tooraine ost.
 
TOODANGU KÕVERAD 4.2

• Kogukulu kõver- joonis!
  

KK = Kp + Km
Jooniselt on näha, et kogukulud ei hakka kunagi nullist, sest alati on olemas fikseeritud kulud, mille suurus ei olene tootmismahust.
kulu €
KK
Km Kp
Tootmismaht tk

• Kogutoodangu kõver
  

näitab produkti hulka, mida ettevõte võib toota muutuvate tootmistegurite (N.: tööliste arvu kasv) suurendamise teel teiste tegurite konstantseks jäädes.
1) alguspunkti ja punkti A vahel annab iga järgnev tööline suurt toodangu juurdekasvu
2) punktide A ja B vahel toodangu maht kasvab, kuid mitte enam nii suurelt
3) alates punktist B iga juurdetulev tööline kahandab toodangut.
S.t. seda, et tootmisvahendite arvu samaks jäädes ei jätku teatud töölisest alates enam piisavalt tootmisvahendeid ja töölised hakkavad üksteist segama. Lõppkokkuvõttes kogutoodang väheneb. Kartulipõllu näide!
Toodangu tk
B
A kogutoodang
Tööliste arv

• Ettevõtte kattepunkt - joonis!
  

Ettevõtte kattepunkti leidmiseks kasutame kogukulu kõverat ja kogutulu joont, mis näitab ettevõtte müügikäivet (müügitulu).
Firma optimaalne tootmismaht on punktis Q1, kus ettevõte katab oma lühiajalised tootmiskulud ja hakkab andma kasumit. Seepärast nimetatakse seda punkti KATTEPUNKTIKS.
Enne seda on firma oma olemasoleva tootmismahuga kahjumis.
Tulu ja kulu €
KT
kasum KK
K
kahjum
Q1 Toodang tk
Optim. tootmismaht
K- ettevõtte katepunkt ( break- even point)
5.
Konkurentsipoliitika

• Monopolistlik
  

MONOPOLISTLIK KONKURENTS
Monopolistlik konkurents on turu struktuur, kus palju firmasid müüb diferentseeritud toodangut. Kuna erinevused on aga väikesed, tuleb teistega konkureerida, s.t tegu on konkurentsiga, millel on monopolistlike jooni.
Monopolistliku konkurentsi põhilised iseloomujooned on:
harus on palju üksteisest sõltumatult tegutsevaid firmasid;
diferentseeritud toodang – tooted on küll sarnased, kuid üksteist mitte täielikult asendavad (N.: erinevad seebisordid);
uutel firmadel on kerge harusse siseneda.
Nõudmise kõver pole enam horisontaalne, vaid kergelt langev. See tähendab seda, et üks firma võib oma veidi täiuslikuma kauba eest võtta kõrgemat hinda, kuid liiga kõrge hinna puhul võtab tarbija odavama, sellele lähedase asenduskauba .
N.: praktiliselt sama tarbimisomadusega kauba puhul ollakse valmis rohkem maksma kaubamärgiga toote eest.
Monopolistliku konkurentsi turul kulutab enamik firmasid suuri summasid reklaamile, sest sellega üritatakse oma toodet teisest eristada.

• Oligopol
  

Oligopol on üks enamlevinud struktuure arenenud turumajanduses.
Oligopol on haru, kus on väike arv firmasid, mis on üksteisest vastastikku sõltuvad, s.t ühe firma majanduslik otsus mõjutab teisi firmasid.
Kui konkureeriva haru puhul on kokkulepped võimatud, siis siin osutuvad nad võimalikuks.
Oligopoolse turu dilemma – kas üksteisega konkureerida või sõlmida konkurentsi vältimiseks tootmisalane kokkulepe.
Oletame, et firma A hakkab konkureerima firmaga B. A alandab hinda, selleks et oma positsiooni turul säilitada, teeb seda ka B. Nii läheneks hind nullile , aga tulebki leida kompromiss ja leppida mingi turu osaga.
Kiusatus hinda langetada on muidugi suur ja seetõttu ei pruugi kokkulepped olla alati väga püsivad.
OLIGOPOLI MUDELID:
KARTELL – firmade kokkulepe hinna kujundamiseks ja turu jaotamiseks. Kehtestatakse toodangu ühtne hind ja tootmisharu toodang jaotatakse kartelli kuuluvate firmade vahel.
N.: kohvi, suhkru kartellid, mis on enamus riikides keelatud
​
HINNALIIDER – oligopoolse haru firma, kelle kehtestatud hinna teised omaks võtavad. See on tavaliselt selline, mis maksimeerib tootmisharu kui terviku kasumi.
6.1

• Selgitada RKP ja SKP vahe
  

Põhilised kaks näitajat ühiskonna rikkuse mõõtmisel:
Rahvuslik koguprodukt (RKP) – s.o. antud riigi tootmistegurite poolt teatud perioodi jooksul (tavaliselt 1 aasta) loodud lõpptarbimisega kaupade ja teenuste kogusumma rahalises väljenduses.
Sisemine koguprodukt (SKP) – s.o. antud riigis teatud perioodi jooksul loodud lõpptarbimisega teenuste ja kaupade kogusumma rahalises väljenduses. (VÕIB)
Mis on siis vahe nende kahe vahel?
RKP arvestamisel mõõdetakse ANTUD RIIGI TOOTMISTEGURITE poolt loodud väärtusi, kusjuures pole oluline, kas tegurid asuvad kodu- või välismaal.
SKP korral aga RIIGI territooriumil loodud rikkusi, mis võivad olla ka välismaiste tootmistegurite poolt loodud.
Edaspidises käsitluses nad samastatakse, eeldades, et kodumaiste tegurite poolt välismaal loodud RKP väärtus on võrdne antud riigis välismaiste tegurite poolt loodud SKP-ga.
6.3

• RKP arvestamine lähtudes tuludest
  

Makromajanduse levinuim tulunäitaja on RAHVATULU .
Rahvatulu on ühiskonna majandussubjektide poolt teenitud kogutulu. Tulu saadakse tootmistegureid (töö, maa, kapital) kasutades.
palk – tasu tööjõu teenuse eest ja kasum – ettevõtte omaniku tulu;
rent – tasu maa kasutamise eest;
intressid – intressitulu laenudelt jm. investeeringutelt.
RT = palgad + rendid + laenutulud
Lisaks eelpool loetletud tulukomponentidele sisaldab RKP veel kahte komponenti:
Eelpool nimetatud tulud on inimese jaoks tulud, ettevõtte jaoks aga kulud. Ettevõttel on aga kulusid , mis ei laiene kellelegi tegurituluna.
N.: aktsiisimaks, käibemaks, mis on küll lülitatud tootehinna sisse ja riik saab tulu, aga see tulu ei laiene ühegi ülalmainitud tulunäitaja koostisesse. Neid kulusid nimetatakse kaudseteks maksudeks.
komponent , mis ei lähe ühegi tulunäitaja koostisesse, on amortisatsioon (s.o. summa, mille võrra seadmed ja masinad vananedes oma väärtust kaotavad). Ta on jällegi kaupade ja teenuste väärtuse osa, aga ei laiene kellelegi tuluna.
Seetõttu tuleb need kaks näitajat rahvatulule juurde panna:
RKP = RT + kaudsed maksud + amortisatsioon
6.4

• RKP arvestamine lähtudes kuludest
  

RKP ARVESTAMINE LÄHTUDES KULUDEST
Siin liidetakse RKP leidmiseks kokku kõik kulutused, mis on tehtud lõpptoodangu ostmiseks .
Tarbimiskulutused (T) – majapidamiste poolt tehtud kulutused UUE lõpptoodangu või teenuse hankimiseks. N.: uue auto ost läheb RKP arvestusse, aga kasutatud auto ostmiseks tehtud kulutus ei lähe. Kasutatud auto eest on juba kord makstud ja nüüdne arvestus tähendaks topeltarvestust.
Investeerimiskulutused (I) – ettevõtete kulutused tootmisvahenditele (seadmed, masinad, hooned) ja kaubavarudele.
3) Valitsuse kulutused (V) – avaliku sektori kulud kaupade ja teenuste ostmiseks erasektorilt; kulutused maanteede, politsei, hariduse, sõjaväe jms. ülalpidamiseks (n.o. enamus ümberjaotatud maksed, s.t. riik jaotab oma tulu, mille ta saab maksudest).
4) Puhas eksport (Ep) – et enamus riike on avatud majandusega, tuleb käsitleda ka kulutusi väliskaubandusele – EKSPORTI JA IMPORTI.
Eksport (E) on oma maa kaupade müük välismaale (toob raha sisse).
Import (I) on välismaal toodetud kaupade müük kodumaale (viib raha välja).
Kui lahutame ekspordist kulutused impordile, saame PUHASEKSPORDI:
Ep = E – I
Import arvestatakse maha seepärast, et kulutusi importkaubale arvestatakse juba eelmise kolme juures. Kuna uurime kodumaist toodangut, siis ei arvesta teistes riikides toodetud kaupu ja lahutatakse.
Nüüd saame kuludest lähtuvalt RKP:
RKP = T + I + V + (E - I )= T + I + V + Ep
6.5

• Mida mõõdab ja mida ei mõõda RKP
  

RKP mõõdab:
majandustegevuse ulatust väärtuseliselt.
Eristatakse:
nominaalset RKP-d – aasta jooksul toodetud kaubad ja teenused jooksvates hindades;
reaalset RKP-d – näitab RKP-d püsivates hindades, s.t nominaalne RKP on korrigeeritud baasaasta hinnaindeksiga.
Nominaalne RKP X 100 = RKP DEFLAATOR
Reaalne RKP
Vastus annab meile hinnatõusu ja seda kasutatakse inflatsiooni mõõtmisel.
lõpptoodangut – soovides teada saada majanduse kogu tootmismahtu, tuleb hoiduda korduvarvestustest.
Ühiskonna tootmismahtu kindlal ajavahemikul – tavaliselt 1 aasta.
RKP ühe elaniku kohta, kui jagame loodud RKP antud riigi rahvaarvuga .
RKP ei mõõda:
1) negatiivseid välismõjusid. N.: keskkonna reostus (me ei tea millise „hinnaga“ järjekordne tonn naftat saab toodetud);
2) inimese vaba aja ja tööaja suhet, ei näita ka töötamise efektiivsust. N.: mõnes riigis luuakse lühema tööajaga suuremaid väärtusi kui teises – Jaapan
3) varimajandust – majandustegevust, mida ametlik statistika ei kajasta. N.: kunstnikud , vabakutselised, kes oma sissetulekut ei deklareeri, põllumees, kes müüb otse jms.
4) kaupade ja teenuste summat , mis ei lähe turule. N.: laste kasvatamine , kodused majapidamistööd.
6.6

• Majanduskasvu olemus
  

Majanduskasv on riikide tähtsamaks majanduseesmärgiks. Majanduskasvu taotlemise peapõhjuseks on RAHVASTIKU KASV, s.t kui tootmismaht jääb endiseks, siis iga juurdetulev inimene kahandab meie tarbimist.
Majanduskasvu mõõdetakse SKP põhjal.
Majanduskasv on REAALSE SKP juurdekasv ühe elaniku kohta:
majandus kasvab vaid siis, kui nominaalne SKP kasvab kiiremini kui hinnad;
majanduskasv esineb vaid siis, kui SKP kasvab kiiremini kui elanikkond;
majanduskasv on tootmismahu pikaajaline suurenemine.
Majanduskasv tähendab, et selle riigi tootmisvõimaluste kõver (TVK) nihkub edasi (paremale), s.t selle riigi potentsiaalne tootmismaht suureneb.
7.1

• Kogunõudluse elemendid, joonis
  

​ Kogunõudlus on majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori poolt igal konkreetsel hinnatasandil osta soovitud kogutoodangu hulk.
Kogunõudluse ELEMENDID:
ISIKLIK TARBIMINE (T) – s.o majapidamiste nõudmine e. kulutused kaupadele ja teenustele;
INVESTEERINGUD (I) – s.o ettevõtete nõudlus tootmisvahenditele ja kulutused kaubavarude moodustamiseks;
VALITSUSE KULUTUSED (V) – riiklik tarbimine;
PUHAS EKSPORT (Ep) – rahvusvaheline tarbimine, mis sõltub maa välismajanduslikust aktiivsusest (N.: Jaapan, kes on enamasti orienteeritud ekspordile, moodustab Ep palju suurema osa kogunõudlusest kui suure sisetarbimisega USA-s).
Võttes aluseks need neli kogunõudluse elementi, saame joonistada kogunõudluse kõvera:
Üldine hinnatase
KN
V KN
T I
RKP,SKP
Kogunõudluse tegurid, joonis!
Mida madalam on üldine hinnatase, seda suurem on kogunõudlus ja vastupidi!
Üldine hinnatõus
A`
A A``
KN`
KN`` KN
RKP,SKP
INFLATSIOON – hinnad ja palgad kasvavad. Kuna aga palgatõus katab hinnatõusu, jääb kogus samaks ja nõudmise vähenemist ei toimu. KN kõver nihkub üles ( nihe A-A’).
REAALSED INTRESSIMÄÄRAD- laenuraha kallineb, vähenevad ettevõtete investeeringudja maj. kulutused
RAHA- JA EELARVEPOLIITIKA –
* raha pakkumise kasvades (raha massi suurendamisel) suureneb tarbimine (nii majapidamistel kui ka ettevõtetel). Kõver nihkub paremale (nihe A-A“).
* Maksude alandamine suurendab jällegi ettevõtete ja majapidamiste tulu, seega sama nihe.
OOTUSED – enne, kui valitsus hakkab vähendama raha pakkumist, väheneb majapidamiste tarbimine ja ettevõtete investeeringud. Ootus tulude suhtes muutub pessimistlikuks. Kõver nihkub vasakule.
TULUDE JA HINDADE TASE TEISTES RIIKIDES – kui N.: Euroopas on inflatsioon kõrgem kui Ameerikas, siis muutub Ameerika kaup Ameerikas odavamaks võrreldes Euroopa omaga. Nõudlus importkaubale väheneb (suureneb Ep). Kõver nihkub paremale.
VALITSUSKULUD kui tõusevad, siis KN ka tõuseb
8.

• Kogupakkumine
  

On rahvamajanduse kogutoodangu kogus, mida ettevõtted tahaksid toota ja müügiks pakkuda igal antud hinnatasemel.
 Kogupakkumiskõver seob omavahel rahvamajanduse kogutoodangu koguse ja üldise hinnataseme.

• Lühiajaline kogupakkumine + tasakaal Keynes’i koolkond (leiab, et valitsus peaks sekkuma)
  

Keynes’i põhieelduseks oli, et hinnad ja palgad on jäigad, nad ei muutu (isegi tööpuuduse tingimustes palkade tase ei lange).
Keynes’i KP kõver on horisontaalne, s.t ettevõtted on nõus pakkuma ükskõik millist kaubahulka ühel ja samal hinnatasemel (HINNAD ON FIKSEERITUD);
KN muutus avaldab mõju vaid kogutoodangule, N.: valitsuse kulud kasvavad, kasvab ka KN. See automaatselt suurendab tootmismahtu ja tööhõivet (valitsus peab KN juhtima ja selle läbi majanduskasvu tagama. Lühiajaliselt pole aega oodata, kui turg ise tasakaalustub.
Vastavalt Keynes’i teooriale viibib majandus nn. osalises hõives, allpool pot. tootmismahtu, s.t. alati on saada kõiki tootmistegureid. See ongi põhjuseks, miks suurenenud nõudmine paneb tootjaid rohkem tootma , mitte hindu tõstma.
Üldine hinnatase
Ho Kpl
KN KN1
Qo Q1 RKP Majanduslangusele iseloomulik

• Pikaajaline kogupakkumine + tasakaal (Majandus reguleerib ennast ise, sekkumine pole vajalik)
  

(vaadata üle kokkuvõttev tabel)
Üldine hinnatase
KPp
H1
Ho
KN KN`
RKP
Qpot
Klassikalise koolkonna kogupakkumise käsitlus põhineb kolmel seisukohal:

Pakkumine loob ise vastava nõudmise, liigset pakkumist ei saa eksisteerida

Finantsturg on muutuste mehhanismiks ( maj. sääst->ettevõtte invest .)

Paindlikud palgad ja hinnad tagavad täishõive majanduses

• oletame, et KN suureneb (N.: rahamassi suurendatakse). Kumb suureneb – kas tootmismaht või hinnatase? Kui nõudmine suureneb, suureneb nõudmine ka tootmisteguritele. Et aga pot. tootmismahu tingimustes pole vabu ressursse juurde saada, suurendatakse olemasolevaid – N.: pikendatakse tööpäeva, mis aga toob kaasa hindade ja palkade tõusu.
  

KP = pot. tootmismahuga

• palkade paindlikkuse tõttu saavutatakse alati täishõive; ei raisata kaupu ega tootmistegureid , kõiki toodetakse nii palju kui vaja ja pole tööpuudust.
  

Kui pikk on PIKAAJALINE? Klassikud vastavad, et just nii pikk, et hinnad ja palgad saaksid kohanduda ja tekiks jälle täishõive. Tavaliselt peetakse selleks 10 aastat ja enam.
TEGELIKKUSES toimub midagi nende kahe vahepealset:
tõuseb hind+ tootmismaht!
9. 1

• Raha funktsioonid
  

Raha on likviidne finantsvara , millega saab maksta kaupade ja teenuste eest.
1. Raha kui vahetusvahend – raha kasutatakse kaupade ja teenuste eest maksmiseks. On olemas:

• kaupraha , s.t. vahetusvahendiks on kaup, N.: hobused, pärlid, väärismetall;
  
• sümbolraha – s.o. paber või odav metall , mis valitsuse otsusega on kuulutatud täitma raha funktsiooni, s.o. seaduslik maksevahend, N.: euro, dollar, kroon.
  
• deposiitraha – s.o pankadesse ja nõudehoiustele paigutatud raha.
  

2. Raha kui arvestusühik – kauba väärtust (hinda) väljendatakse rahas ja raha kasutatakse ka arvestuse pidamiseks.
3. Raha kui akumulatsioonivahend – inimene säästab raha (säilitab e. akumuleerib) ja kasutab seda kunagi hiljem. Kuid seda peab tegema nii, et raha oma väärtust ei kaotaks (pannes raha tähtajalisele hoiusele, loob see raha juurde).
9.2

• Raha pakkumine, Raha agregaadid ( selgitus )
  

Rahapakkumine on kogu rahavaru, mis on majanduses saadaval.
Rahapakkumise ametlikuks mõõduks on rahaagregaadid. Eestis kasutatakse järgmisi rahaagregaate:

rahaagregaat Mo – rahabaas.
See on keskpanga poolt emiteeritud ja valitsuse poolt garanteeritud  sularaha , mis võib asuda keskpangas, kommertspankade kassades või ringleb inimeste käes;

rahaagregaat M1 =  Mo + nõudehoiused e. jooksvad arved pankades
 Suhteliselt likviidne rahahulga osa. LIKVIIDSUS on võime muutuda sularahaks, näitab raha kasutamisvõimalust kaupade ostmisel ja maksete eest tasumisel .

rahaagregaat M2D = M1 + tähtajalised ja säästuhoiused.
 Seda rahahulka saab pärisrahaks muuta peale teatud protseduuri.

rahaagregaat M2 = M2D + valuutahoiused .
Iga järgnev rahahulga osa hõlmab eelmist ja on väiksema likviidsusastmega.
Kvaasi - e. näivraha – finantsvara, mis täidab raha kui akumulatsioonivahendi funktsiooni ja mida saab kiiresti konverteerida vahetusvahendiks, kuid ta ise pole vahetusvahend.
N: sellised lühiajalised väärtpaberid nagu riigikassa võlatähed.
Rahaasendajad on finantsvarad, mis täidavad küll vahetusvahendi funktsiooni, kuid pole akumulatsioonivahendiks. N.: krediitkaardid , mis pole tegelikult raha, sest ta pole vara.
10.2

• Töö nõudmise ja pakkumise kõver ja tasakaal, joonis!
  

TÖÖTURG on turu üks liik, kus toimub töö vahetamine palga vastu.
PALK on tasu töö eest.
Töö pakkujaks on tavaline INIMENE.
1) üksikisiku seisukohalt – mida kõrgem on palk, seda rohkem tunde on inimene nõus töötama;
2) kogu tööturu seisukohalt – mida kõrgem on palk, seda rohkem inimesi tahab töötada.
 
 Peale töötundide ja sissetuleku hindab töötaja veel teisigi tegureid töökoha valikul (N.: töökoha prestiižikus, töötingimused, eneseteostuse võimalus jms.).

Töö pakkumise kõver
 
Töö pakkujaks on tavaline INIMENE.
1) üksikisiku seisukohalt – mida kõrgem on palk, seda rohkem tunde on inimene nõus töötama;
2) kogu tööturu seisukohalt – mida kõrgem on palk, seda rohkem inimesi tahab töötada.
 
 
Peale töötundide ja sissetuleku hindab töötaja veel teisigi tegureid töökoha valikul (N.: töökoha prestiižikus, töötingimused, eneseteostuse võimalus jms.).
 

Töö nõudmise kõver ja tasakaal – töö nõudmise kõver näitab tööandjate nõudlust töötajate järele – MIDA KÕRGEMAT PALKA ETTEVÕTE PEAB MAKSMA, SEDA VÄHEM TÖÖTAJAID SOOVIB.
 
Punktis  Q on tasakaal, s.o. tasakaalupalk .
* kui mingil põhjusel on palk alla tasakaalupalka, siis nõudmine ületab pakkumise (olukord CK joonisel) ja tegemist on tööjõupuudusega (lahenduseks sellele oleks palgatõus);
* kui mingil põhjusel on palk kõrgem kui tasakaalupalk, siis pakkumine ületab nõudmise (olukord ST joonisel) ja tegemist on tööpuudusega e. tööjõu ülepakkumisega.  

Tuletatud nõudmine tööturul – nõudmise tööle määrab ära nõudmine kaupadele.
Kui kaubaturul kauba hind tõuseb, siis nõudmine kauba järele väheneb. Pakkuja peab vähendama tootmist, seejuures ei vajata ka enam niipalju töötajaid, s.t. VÄHENEB ka nõudmine töötajate järele.
Palk
Tööpuud. P
b Q
a tööjõupuudus N
Hõive
10.3

• 3 töötuse liiki
  

Töötus on olukord, kus inimesed, kes tahaksid antud palgataseme juures töötada, ei suuda tööd leida, kuid nad otsivad tööd aktiivselt.
Töötusemäär väljendab protsentides töötute arvu suhet kogu tööjõudu.
Tööjõud hõlmavad 16a. ja vanemaid, kes töötavad või on registreeritud töötutena (need kes ei otsi tööd, ei kuulu tööjõu hulka).
töötud
U = ----------------- * 100
tööjõud
Majanduses eksisteerib alati nn. siirdetöötus, mille põhjustab liikumine tööturul ühest töökohast teise.
Töötuse minimaalset taset, mis esineb majanduses siirde- ja struktuurse töötuse tõttu, nimetatakse loomulikuks töötuseks (see võib ulatuda isegi 5-6%-ni).
TÖÖTUSE LIIGID:
hooajaline töötus – tekib töö hooajalise iseloomu tõttu;
struktuurne töötus – a) töötajad on saanud väga kitsa erialase koolituse, mida on raske mujal rakendada;
b) töötajad on oma elukohaga seotud ja ei koli mujale töökoha saamiseks;
c) kvalifitseerimata töölised ei suuda leida soovitud ja pikaajalist tööd;
tsükliline töötus – seda põhjustab äritsükkel. Tsüklilise töötuse määr mõõdab erinevust tegeliku töötuse määra ja loomuliku töötuse määra vahel.
11.1

• Inflatsiooni olemus
  

Inflatsioon on üldise hinnataseme märgatav ja püsiv tõus (tõusma ei pea kõik hinnad vaid keskmine hinnatase). Võrreldakse summeeritud keskmist ostukorvi, võrreldakse 2 erinevat perioodi % alusel

• Inflatsioonimäära tempod
  

Sõltuvalt inflatsioonimäära suurusest võib inflatsioon olla:
mõõdukas – kuni 10% aastas. Seda peetakse isegi normaalseks, sest see soodustab majanduslikku aktiivsust (rahasummade omanikud investeerivad selle);
galopeeriv – kiire tempoga inflatsioon;
hüperinflatsioon – inflatsioonimäär üle 50% kuus!
Inflatsiooni mõõtmiseks kasutatakse kolme erinevat moodust:

• tarbijahinnaindeks – mõõdab kaubaostukorvi hinda teatud baasperioodil võrreldes jooksva ehk vaadeldava perioodiga:
  

 
          Jooksva kuu ostukorvi hind
THI = ------------------------------------ * 100
          Baaskuu ostukorvi hind
 
Kaubaostukorv kujutab endast tüüpilise perekonna valikuid , kuhu kuuluvad põhitoiduained, alkohol , tubakas, riietus, jalatsid, eluase , tervishoid , transport, kulutused vabale ajale.

• tootjahinnaindeks – s.o. hinnaindeks, mis väljendab tootmisressursside eest makstud hinda, k.a. kaubad ja teenused, mida firmad on üksteiselt on ostnud;
  
• SKP deflaator – võrdleb kõigi SKP arvestusse läinud kaupade ja teenuste hindu erinevatel aastatel.  Sisaldab lisaks tarbekaupadele ka kapitalikaupade hindu, valitsuse poolt ostetavate ning eksporditavate kaupade hindu. 
  

Nominaalne SKP
Reaalne SKP * 100 = SKP deflaator (SKP=T+I+V+Exp (E-I))

• 3 erinevat moodust
  

11.3

• Inflatsiooni kulud ja tagajärjed
  

tulude ja vara ümberjaotumine – inflatsioon tekitab nii võitjaid kui kaotajaid:
„-„ KAOTAJAD
Vanad
Laenuandja
Töövõtja
„+“ VÕITJAD
Noored
Laenuvõtja
Tööandja

• ettevõtete lõppotsused muutuvad lühiajalisemaks ja spekulatiivsemaks – mõeldakse ainult homsele kiirele hetketulule;
  
• vähendab maa konkurentsivõimet – kaupade eksport osutub raskeks;
  
• vähendab raha akumulatsioonifunktsiooni – inimesed vähendavad oma rahavarusid ja investeerivad rohkem.
  

Inflatsiooni kulud on suuremad, kui inflatsiooni ei nähtud ette. Kui seda oodati, saab selle vastu end ka paremini kaitsta. Kreeditorid saavad nõuda kõrgemaid intressimäärasid, inimesed saavad muuta oma säästud kinnisvaraks ja töötajad saavad sõlmida inflatsioonimäära suurusest sõltuvaid töölepinguid.
Vastus küsimusele kas inflatsiooni vastu peaks võitlema või mitte, sõltub eelkõige inflatsioonitempost. Kui inflatsioon tõuseb üle majanduse arengut stimuleeriva piiri, siis tuleb teda pidurdada. Majanduse arengut stimuleerivaks inflatsioonitempoks loetakse 2-4%-list aasta keskmist hinnatõusu.
12.1

• Turu puudulikus, valitsuse käitumine selle korral
  

Turu puudulikkuseks nimetatakse turu piiratud funktsioneerimist.

konkurentsi ebatäiuslikkus, s.t. monopoolse tootmise olemasolu (monopolil liiga kõrge hind);

välismõjude olemasolu (n.o. majandustegevusega kaasnevad kõrvalmõjud, N.: looduse saastamine);

ühiskaupade ebapiisav pakkumine turul (n.o. kaubad, mida tarbitakse ühiselt ja jaotatakse ilma turu vahenduseta, N.: tervishoid, kultuur, riigikaitse , politsei).
 
Kuna turusüsteem on puudulik, peetakse vältimatuks valitsusepoolset sekkumist majandusse.
Valitsuse funktsioonid majanduses on:

Seadusliku tausta loomine majandustegevuseks – N.: fikseerib ettevõtete õiguslikud alused, reguleerib tarbijate õigusi, kehtestab standardid ja normid;

majanduse stabiliseerimine , riikliku majanduspoliitika kujundamine – N.: riik astub samme ülemäärase tööpuuduse ja inflatsiooni vältimiseks;

ressursside võimalikult optimaalsema kasutamise tagamine– turg jaotab ressursse sageli ebaefektiivselt või ei taga teatud eluvaldkondade arengut;

ümberjaotusfunktsioon – toetused vähese sissetulekuga inimestele, jaotatakse tulusid rikkamatelt vaesematele;

vaba konkurentsi tagamine – N.: monopolivastased seadused.
12.3

• Riigi eelarve (ülesanne, puudujääk, tasakaal… kuni riigivõlg)
  

Riigi eelarve on bilanss , mille ühel poolel on avaliku sektori kõik tulud ja teisel poolel kulutused. Muutused avaliku sektori kulutustes või maksupoliitikas mõjutavad eelarve tasakaalu:

• kui sissetulekud ja väljaminekud on võrdsed, on eelarve tasakaalus;
  
• kui sissetulekud ületavad väljaminekuid, on eelarve ülejäägiga;
  
• kui väljaminekud ületavad sissetulekuid, siis on eelarve puudujäägiga.
  

 
Kui valitsus otsustab suurendada oma kulutusi, saab ta neid finantseerida kolmel viisil:

• emiteerides raha;
  
• maksustades erasektorit;
  
• laenates raha ( finantseerimine defitsiidiga).
  

 
Kasutades viimast, võib riigil tekkida riigivõlg (s.o. akumuleerunud defitsiitide summa). Riigivõlg võib olla:

sisemine – kui avalik sektor laenab raha kodumaistelt rahaturgudelt;

väline – kui ta teeb seda välismaistelt rahaturgudelt (välisvõlg).
 
Kui suur riigivõlg on probleem? Oluline on see, mis otstarbel võlg on võetud. :
      - kui raha on laenatud tootlikuks investeeringuks, siis on see rohkem vastuvõetav;
                - kui raha on laenatud jooksvateks palgakuludeks või sotsiaalabiks, ei peeta seda heaks otstarbeks.
 
Riigivõlg esindab käesoleva põlvkonna laenu parandamaks oma elustandardit, aga tasumine jäetakse tulevastele põlvedele. Kui raha on kulutatud otstarbekalt  investeerimise eesmärgil, võivad tulevased põlvkonnad isegi sellest kasu saada.
 Oluline on see, kuidas riigivõla suurusele reageerivad rahaturud. Kui rahaturgude reageering näitab, et võlg on liiga suur, kaotab riigi valuuta oma usaldusväärsust ja sellel võivad olla tõsised tagajärjed.