Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Tööde vormistamise juhend (3)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mida oodatakse esseelt?
  • Mille jaoks nad on?
  • Kuidas on nad võimalikud?
  • Kuidas teha või Milleks teha?
  • Mis on missugune on?
  • Mispärast on milleks on?
  • Mida teha kuidas teha?
  • Mille nimel teha?
  • Mis on missugune on?
  • Mispärast ja mille jaoks?
  • Mille olulisemad elemendid on uue seisundi mis?
  • Mida uuritakse mis on uurimuse probleem?
  • Kuidas probleemi uuritakse ja lahendatakse missugused on uurimismeetodid?
  • Missugused on uurimistulemused või probleemi lahendused?
  • Missugune on selle teema uudsus tema teaduslik ja rakenduslik tähendus?
  • Missugused on minu ajalised ja materiaalsed võimalused teema käsitlemiseks?
  • Kes võiks olla juhendaja?
  • Missugused on uurimuse alaprobleemid ja küsimused millele otsin vastust?
  • Miks väärib probleem uurimist ja lahendamist?
  • Kuidas kajastub probleem seni ilmunud kirjanduses?
  • Missugusest uurimuslikust paradigmast lähtun?
  • Mil viisil saan uurimusega uusi teadmisi?
  • Kuidas saan oma uurimistulemusi tõestada?
  • Mis on minu uurimuse mõte milleks on ta mõeldud?
  • Missugustest teooriatest lähtun?
  • Missuguse on uurimuse võtmemõisted kas suudan neid määratleda?
  • Missugused hüpoteesid tulevad arvesse?
  • Mis laadi uurimismaterjali tuleb korjata?
  • Kes on need isikud keda tahan uurida?
  • Missugune meetod sobib kõige paremini?
  • Missugused valikud võivad veel arvesse tulla?
  • Kuidas ma põhjendan oma meetodi valikut ?
  • Mida oodatakse esseelt?
  • Mis on väitekirja probleem?
  • Kuidas uuritakse probleemi?
  • Missugused on uurimuse tulemused või probleemi lahendused?
  • Missugune on nende tulemuste teoreetiline ja praktiline tähendus?

Lõik failist


TALLINNA ÜLIKOOL
KASVATUSTEADUSTE INSTITUUT




MATERJALE
ÜLIÕPILASTE KASVATUSTEADUSLIKE TÖÖDE KOOSTAMISEKS , VORMISTAMISEKS JA KAITSMISEKS




TPÜ KIRJASTUS
TALLINN
2004
SISUKORD
SAATEKS 4
I. TÖÖ KAVANDAMINE 5
1. Eesmärgid 5
2. Kasvatusteaduslike tööde iseloomustus 6
3. Kasvatusteaduslike tööde liigid 8
3.1. Kasvatusteaduslikud uurimused 8
3.1.1. Teoreetiline uurimus 8
3.1.2. Empiiriline uurimus 8
3.1.3. Arendusuurimus 10
4. Uurimuse kavandamine 11
4.1. Teema valik ja uurimiskava koostamine 11
4.2. Uurimuse kavandamise kesksed küsimused 12
Probleem ja probleemiseade 12
Meetodid 13
4.4. Soovitusi uurimuse kavandamiseks 14
II TÖÖ KOOSTAMINE 16
1.1. Töödele esitatavad sisulised nõuded 16
Uudsus ja aktuaalsus 16
Objektiivsus 16
Tõestatavus 16
Süsteemsus 16
Selgus 16
Kriitilisus 16
Selektiivsus 17
1.2. Töödele esitatavad eetilised nõuded 17
1.3. Üliõpilastööde hindamise kriteeriumid 17
2. Üliõpilaste arvestus- ja eksamitööd 18
2.1. Referaat 18
2.2. Essee 18
Eesmärk 19
Mida oodatakse esseelt? 19
2.3. Õpimapp ehk portfoolio 20
Eesmärk 20
Õpimapi koostamine 20
3 Seminari -, diplomi - ja bakalaureusetöö 21
3.1. Eesmärgid 21
3.2. Nõuded seminari-, diplomi- ja bakalaureusetööle 22
4. Väitekirjad 23
4.1. Magistritöö 23
4.2. Doktoritöö 25
2.2.1.Väitekirjana ilmunud iseseisev uurimistöö koosneb järgmistest osadest: 25
4.2.2.Artikliväitekiri sisaldab: 25
III TÖÖ VORMISTAMINE 27
1. Vormistatud töö koostisosad 27
Tiitelleht 27
Annotatsioonid 27
Sisukord 27
Lühendid 28
Töö sisu 28
Sissejuhatus 28
Kokkuvõte 28
Allikad 29
Lisad 29
Autori märkused 29
2. Keel ja stiil 29
3. Lehekülje kujundus 30
4. Pealkirjad ja sisukord 30
5. Tekstisisene informatsioon 31
5.1. Lühendid 31
5.2. Loetelud 31
5.3. Arvud 32
5.4. Valemid 32
5.5. Tabelid 32
5.6. Illustratsioonid 33
5.7. Viitamine 33
6. Allikad 35
6.1. Trükised 35
6.1.1. Tervikteosed 35
6.1.2. Artiklid 36
6.1.3. Muud trükised 37
6.2. Elektroonilised allikad 38
6.3. Audio -visuaalsed allikad 39
IV TÖÖDE KAITSMINE 40
1. Seminari-, diplomi-, bakalaureuse - ja magistritööde (kuni 20 ainepunkti) kaitsmine ja hindamine 40
2. Magistritöö (40 ainepunkti) kaitsmine ja hindamine 42
Eelkaitsmine 42
Kaitsmine 42
3. Doktoritöö kaitsmine 44
3.1. Doktoritöö kaitsmisele lubamine 44
Doktorikraadi taotleja 44
Doktoritöö eelnev hindamine 44
Kraaditaotleja poolt esitatav materjal 45
3.2. Ettevalmistus doktoritöö kaitsmiseks 45
3.3. Doktoritöö kaitsmine 46
Kaitsmisprotseduur 46
3.4. Doktorikraadi omistamine 47
3.5. Doktorikraadi vaidlustamine ja kaebuste esitamine 47
ALLIKAD 48
Kasvatusteaduste teaduskond 2
Faculty of Educational Sciences 3
  • SAATEKS


    Käesolev metoodiline juhend on parandatud ja täiendatud väljaanne 2001. a. ilmunud
    juhendi esimesest trükist "Tallinna Pedagoogikaülikooli kasvatusteaduslike üliõpilastööde koostamise ja vormistamise juhend". Algselt eelkõige kasvatusteaduste eriala üliõpilaste jaoks koostatud juhend on mõeldud abivahendiks kõikidele TPÜ üliõpilastele, kelle õppekavades on ette nähtud uurimusliku või arendusliku iseloomuga kasvatusteaduslik seminari-, diplomi-, bakalaureuse-, magistri - või doktoritöö, samuti neid töid juhendavatele õppejõududele taoliste tööde kavanda-misel, koostamisel, vormistamisel kaitsmisel. Ettenähtud vormistusnõudeid tuleb üliõpilastel arvestada ka referaatide ja esseede kirjutamisel .
    Kasvatusteadused (Educational Scienses, die Erziehungswissenschaften) kuuluvad teaduste klassifikatsioonis sotsiaalteaduste ( Social Scienses, die Sozialwissenschaften) hulka ja järgivad uurimistöö koostamisel ja vormistamisel neile omast traditsiooni. Vajadus taolise materjali järele johtub eelkõige kasvatusteaduste eriala spetsiifikast. Tänapäevane kasvatusteaduste süsteem haarab endasse suure hulga erinevaid kasvatusteaduslikke ja pedagoogilisi distsipliine, alates üldkasvatusteadusest, andragoogikast ja eripedagoogikast ning lõpetades ainedidaktikatega, lisaks kasvatusfilosoofilise sisuga uurimused. Kõiki neid distsipliine ühendab kasvatusteadusliku probleemi nägemine. Kasvatusteadustele on omane ka paradigmaatiline ja kontseptuaalne mitmekesisus , kasvatusteaduslik uurimistöö võib olla nii uurimusliku kui arendusliku iseloomuga. Seetõttu kerkib tihti küsimus, kas antud töö on kasvatusteaduslik. Käesolev juhend peab silmas mõlemat aspekti ja on mõeldud üliõpilastele abivahendiks kasvatusteadusliku uurimistöö igal etapil kavandamisest kaitsmiseni.
    Järgnevas esitatud materjal jaguneb sisult nelja valdkonda: esimeses osas käsitletakse üliõpilaste kasvatusteaduslike tööde kavandamist, teises osas nende tööde koostamist, kolmandas tööde vormistamist ja neljandas osas tööde kaitsmist.

    Jüri Orn
    Meeli Pandis
  • I. TÖÖ KAVANDAMINE


    Esimeseks ja väga oluliseks etapiks üliõpilase kasvatusteadusliku töö valmimisel on selle mõtteline kavandamine. Mida põhjalikumalt on tööga seonduvate ülesannete täitmine eelnevalt läbi mõeldud, seda kindlam saab olla õnnestunud tulemuses. Töö kavandamise tähtsust näitab seegi, et alates bakalaureusetöödest on tulevase töö kava esitamine üliõpilasele kohustuslik. Bakalaureusetöö puhul annab see õiguse töö kirjutamiseks, väitekirjade kavad ja nende kaitsmine eksamikomisjoni ees on aga määravaks üliõpilaste vastuvõtul magistri- või doktoriõppesse.
    Juhendi järgnevas osas antakse kõigepealt kasvatusteadusliku töö üldiseloomustus, sest kasvatusteaduste süsteem ise, eelkõige aga kasvatusteaduste uurimisainestik on praeguseks kujunenud sedavõrd mitmekesiseks ja tihti ka raskesti piiritletavaks, et mingid selgitused orienteerumiseks on ilmselt vajalikud. Tutvustatakse ka kasvatusteaduslike tööde erinevaid liike ja nendele töödele omast loogikat. Osa lõpus selgitatakse, missugune peab olema töö kava ja antakse soovitused selle koostamiseks.
  • 1. Eesmärgid


    Üliõpilaste teadustööl on kõrgkoolide õppekavades alati olnud oluline koht. Formaalsest küljest tähistab üliõpilase poolt kirjutatud ja kaitstud töö ühe taseme saavutamist kõrghariduses. Seega on üliõpilase teadustöö formaalseks eesmärgiks akadeemilise kraadi või diplomi saamine, mis tähistab teaduslikku või kutsealast kvalifikatsiooni ja on samas eelduseks õpingute jätkamiseks kõrgemal tasemel. Osa üliõpilastöödest, nagu referaadid ja esseed , on arvestus- või eksamitöödena kasutusel mitmete aineprogrammide täitmisel.
    Sisulisest küljest võib üliõpilastööde eesmärgid jagada kaheks. Üliõpilastöödega luuakse:
    1. teaduse või arendustegevuse seisukohalt uus teadmine,
    2. võimalused üliõpilaste professionaalseks arenguks.
    Professionaalse arengu seisukohalt on ülimalt tähtis argiteadvusliku teadvuse kujunemine professionaalseks, mis väljendub a) tegevusalase e instrumentaalse , b) sotsiaalse ja c) refleksiivse kompetentsuse kasvus .
    Seega on kasvatusteaduslike üliõpilastööde formaalseks eesmärgiks kvalifikatsiooni ja sisuliseks eesmärgiks kompetentsuse tõstmine, millele lisandub teadusloome. Samas sõltub ühe või teise eesmärgi tähendus üliõpilastöö tasemest. Kui referaatide, esseede ja seminaritööga taotletakse eelkõige üliõpilase teadusliku mõtteviisi arenemist, siis magistri- ja doktoritöö kirjutatakse eelkõige teaduse arendamise eesmärgil.

  • 2. Kasvatusteaduslike tööde iseloomustus


    Viimastel aastakümnetel on kasvatusteadustes toimunud sedavõrd suured muutused, et üha raskem on määratleda seda, mis on kasvatusteaduslik. Kasvatusteadustele omase distsiplinaarse, paradigmaatilise ja kontseptuaalse mitmekesisuse tõttu on üliõpilastele üha raskem vastata ühele väga olulisele küsimusele - "Kas minu töö teema ja probleem on kasvatusteaduslik?" Küsimus ise jaguneb kaheks:
  • Kas minu töö on lähtub kasvatuse ideest, so kas töö on kasvatusteaduslik?
  • Kas minu töö vastab teaduslikkuse kriteeriumidele, so kas töö on kasvatusteaduslik?
    Formaalseks orientiiriks esimesele küsimusele vastamisel on tänapäevane kasvatusteaduste süsteem, mis on esindatud väga erinevate kasvatusteaduslikeks või pedagoogilisteks nimetatavate distsipliinidena ja mida kajastavad osaliselt ka TPÜ kasvatusteaduste õppekavad. Kui üliõpilastöö teema kuulub oma sisult ühte nendest valdkondadest, siis peakski ta olema kasvatusteaduslik, vähemalt esialgsel määratlemisel. Esimesele küsimusele vastates võib probleeme tekkida nn interdistsiplinaarsetes valdkondades. Kas praegu olulist tähendust omavad õppimisega seotud teemad kuuluvad psühholoogiasse või kasvatusteadustesse, see sõltub juba sellest, kuidas määratletakse kasvatusteaduslikku sisulisest.
    Sisuliselt määrab töö kuulumise kasvatusteaduslike hulka tema ainestik. Mõistagi käsitleb see mingeid probleeme kasvatustegelikkuse nähtuste ja protsesside ääretust mitmekesisusest ja on määratud esmajoones kasvatusteaduslike probleemide eripärast ja nende probleemide lahendamisviisidest. Kui psühholoog uurib õppimise olemust ja kulgu , siis kasvatusteadlane küsib, kas on põhjust ja võimalust teha midagi selleks, et õppimine oleks tõhusam. Üldistatult võiks väita, et kus psühholoogi või sotsioloogi uurimus nähtuste või protsesside kirjeldamise ja seletamisega lõpeb, sealt kasvatus-teaduslikule uurimusele omane probleemiseade ja lahenduste otsimine alles algab. Kasvatusteaduslik probleemiseade kujuneb tunnetatud vastuolust tegelikkuses oleva ja soovitud võimalikkuse vahel ja väljendub kui küsimine soovitud võimaliku järele selleks, et inimene ja tema areng ja selleks arenguks kujunenud kasvatustegelikkus saaks paremaks. Selline küsimine võimaliku parema järele on igasuguse kasvatusteadusliku uurimuse intentsioon. Kasvatusteaduliku uurimuse oluline eripära seisneb ka selles, et ta pakub võimaliku parema saavutamiseks pedagoogilised ja andragoogilised lahendused.
    Seega saab kasvatusteadustes eristada ühelt poolt need teadused , mis on käsitatavad kui teadused kasvatusest ja teisalt teadused, mis on kasvatuse jaoks. Esimestes nendest, nagu (üld) kasvatusteadus (Educational Sciense, die Erziehungswissen-schaft), kasvatusfilosoofia (Educational Philosophy , die Erziehungsphilosophie), pedagoogika ja kasvatuse ajalugu ( History of Education, Geschichte der Pädagogik und Erziehung) ning võrdlev kasvatusteadus ( Comparative Educational Sciense, Vergleichende Erziehungswissenshaft) küsivad uurijad : "Mis on kasvatus ja haridus ?; Mille jaoks nad on?; Kuidas on nad võimalikud?; Kuidas on võimalik neid teaduslikul tasemel uurida?". Nendele teadustele tuginevad nn rakenduslikud kasvatusteadused, milleks on erinevad pedagoogikad, andragoogika ja eripedagoogika . Nendes teadustes otsitakse vastust küsimustele, nagu: "Mida teha?; Kuidas teha? või Milleks teha?". Vastused sellistele küsimustele on mõeldud rakendamiseks kasvatuspraktikas.
    Teisena tõuseb üles küsimus sellest, kas valitud lähenemisviis on kasvatusteaduslik. Kuigi allpool on esitatud teaduslikkuse kriteeriumid, siis tuleb arvestada, et arusaam sellest, mis on kasvatusteadustes teaduslik, ei olegi nii üheselt mõistetav. Esimeseks võimalikuks ja arvestatavaks asjaoluks on uute käsituste ilmumine seni üldlevinud klassikalise, nn loodusteaduliku teaduskäsituse kõrvale. Seepärast võib tänases kasvatusteaduses kõrvuti positivistlikule empiirilis-analüütilisele paradigmale leida traditsioonilisest teaduskäsitusest erinevat tõlgendavat lähenemisviisi, mis koos kvalitatiivsete uurimismeetoditega tähistab nn fenomenoloogilis- hermeneutilist paradigmat. Oluline koht kasvatusteaduslikus uurimistöös kuulub ka kriitilis -emansipatoorsele paradigmale. Seega oleks ennatlik teaduslikkuse üle otsustamisel lähtuda ainult tavapärastest teaduslikkuse kriteeriumidest. Mõõtmine kui loodusteadusliku tunnetuse olulisemaid erisusi ei ole sellisena kasvatusteadustele alati kohandatav. Seepärast lisandub kirjeldamisele, seletamisele ja prognoosimisele kui teadusliku tunnetuse põhifunktsioonidele sotsiaalteadustes veel mõistmine ja tõlgendamine. See tähendab ka, et lisaks kvantitatiivsetele meetoditele kasutatakse kasvatusteadustes üha rohkem ka kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Üha rohkem leiab aga praegustes uurimustes kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite kombineeritud kasutamist, näiteks triangulatsioon .
    Üliõpilase jaoks on oluline seegi, et kõrvuti traditsiooniliste empiiriliste ja teoreetiliste uurimustega on hakatud akadeemilise kraadi taotlemisel arvestama arendusliku iseloomuga töid, nendega saab kaitsta bakalaureusekraadi, senise magistriõppe kutsekraadi ning uute (3+2) õppekavade magistrikraadi, samuti doktorikraadi. Need on mitmesugused arendusuurimused, mille loogika erineb oluliselt tavapärasest uurimistöö omast, mis on sisuldasa pedagoogilised või andragoogilised ja praktika jaoks väga vajalikud. Selliste tööde eesmärgid, teostus ja loogika lähtuvad vajadusest luua vahendeid, mille abil saab lahendada praktika jaoks olulisi probleeme. Seega on nende tööde põhifunktsiooniks midagi luua, midagi projekteerida. Sedalaadi üliõpilastööd on sobivad nendele üliõpilastele, kellel juba on olemas praktiline kogemus mingis hariduselu valdkonnas. Üksikasjalikumalt kirjeldatakse arendus-uurimustega seonduvat juhendi punktis 1.4.
    Seega järgivad ka kasvatusteadused üha süvenevat arusaama, mille järgi klassikaline teaduskäsitus ei ole ainukene, mille kriteeriumide järgi saab otsustada töö teaduslikkuse üle. See, mida klassikaline teaduskäsitus on lugenud uurimuse puuduseks, ohuks objektiivsuse nõudele, on kasvatusteadustele paratamatu ja olemuslik . Seda seepärast, et kasvatusteadulik töö, ka empiiriline uurimus:
    • on paratamatult seotud väärtustega, kuivõrd kasvatuse idee ise on olemuslikult väärtuseline ja on väärtuste väljendaja;
    • kannab endas alati mingeid uurijale omaseid implitsiitseid teooriaid ;
    • oma kompleksse iseloomu tõttu saab arvestada ainult tõenäosuslike tulemustega;
    • mõjutab uurimustes osalevaid isikuid märkimisväärselt, mistõttu tuleb arvestada uurimuse kõlbelisi ,psühholoogilisi ja pedagoogilisi tagajärgi.
    Kasvatusteaduslikud uurimused ja arendusprojektid, mille objektiks on kõige üldi-semana kasvatustegelikkus oma ajalises ja ruumilises olemises, küsivad nii või teisiti mis on?, missugune on?, mispärast on?, milleks on?, mida teha?, kuidas teha?, mille jaoks teha?, mille nimel teha?. Igale taolisele küsimusele vastamine tähendab mingi kasvatusteadusliku ülesande täitmist.
  • 3. Kasvatusteaduslike tööde liigid


    Üliõpilaste kasvatusteaduslike töödena käsitletakse käesolevas juhendis
    • õppeotstarbelisi kasvatusteadusliku sisuga arvestus-ja eksamitöid ;
    • kasvatusteaduslikke uurimusi, mille kaitsmisega saab taotleda soovitud akadeemilist kraadi.
    Kõikide nende tööde koostamise juhised on esitatud juhendi järgmises osas.
  • 3.1. Kasvatusteaduslikud uurimused


    Üliõpilastöödest on kõige olulisemad kasvatusteadulikud uurimused. Kuigi uurimistöö tundmine ja kogemus kuulub olulise osana kasvatusteaduslikku haridusse, saab määravaks ikkagi selliste uurimuste teaduslik väärtus.
    Kui selle juhendi esimeses trükis esitati kasvatusteaduslikena teoreetilised ja empiirilised uurimused ja arendusprojektid jäid ebamäärasesse staatusesse, siis juhendi käesolevas variandis käsitletakse kasvatusteaduslike uurimustena:
    • teoreetilisi uurimusi ( Theoretical Research, die teoretische Forschung),
    • empiirilisi uurimusi (Empirical Research, die empirische Forschung) ja
    • arendusuurimusi (Desing Research, die design Forschung).

    Taoline täpsustus ei ole formaalne , vaid on sisulist laadi . Kui kasvatusteaduslike uurimuste intentsioon väljendub alati kui küsimine võimaliku parema järele. Teoreetilised ja empiirilised uurimused annavad selleks esilekerkinud kasvatusteaduslike probleemide lahendamise näol uue teadmise, arendusuurimused aga praktiliste probleemide lahendused, mis on ka uus teadmine.
    Seminari-, diplomi-, ja bakalaureusetöödena on eelistatavad empiirilised uurimused, teoreetilised tööd tulevad arvesse magistri- või doktoritöö tasemel, arendusuurimused eeldavad aga praktilist kogemust.
  • 3.1.1. Teoreetiline uurimus


    Teoreetilise uurimuse eesmärk on olemasolevate uuringute alusel välja töötada uudne lähenemine uurimisprobleemile, kriitiliselt analüüsida erinevaid teooriaid ja ühe eeliseid võrreldes teistega . Teoreetilises analüüsis kontrollib autor teooria konsistentsust, st kas esineb vasturääkivusi teoorias endas või teooria ja empiiriliste uuringute tulemuste vahel. Empiirilist materjali esitatakse ainult vajaduse korral teoreetilise lähenemise selgitamiseks. On oluline, et töö autor tooks tekstis selgesti välja, milles seisneb temapoolne originaalne panus uute teadmiste otsingul, kasutamisel , süstematiseerimisel ja hindamisel.
    Teoreetilisteks uurimusteks võivad olla üliõpilaste seminari- ja lõputööd, väitekirjad , nendeks on tegelikult ka referaadid ja esseed.
  • 3.1.2. Empiiriline uurimus


    Valdav osa üliõpilaste kasvatusteaduslikest uurimustest on empiirilised uurimused, mis omakorda võivad olla oma positivistliku või tõlgendava lähenemisviisi tõttu

    Tõsi, mahukamates uurimustes, nagu väitekirjad, kohtab üha sagedamini kvantitatiivse ja kvalitatiivse lähenemisviisi ühitamist.
    Empiirilises uurimuses leitakse vastused teoreetiliselt põhjendatud uurimis -küsimustele empiirilise uuringuga. Empiirilises uuringus kasutatakse kasvatustegelikkuse uurimiseks kvantitatiivseid või kvalitatiivseid empiirilise uurimise meetodeid , mille valik sõltub uurimuse eesmärgist ja uurimisainest .
    Empiiriliste uurimuste ülesandeks on:
    • kirjeldada (kasvatustegelikkuse, selle nähtuste ja selles toimuva fikseerimine);
    • seletada (põhjuslike seoste tuvastamine ja avamine, nende tähenduse ja toimemehhanismide äraseletamine);
    • mõista ja tõlgendada ;
    • prognoosida (millegi kulgemise suuna ja viisi ettenägemine).

    Need teadusele omased üldised funktsioonid omandavad kasvatusteaduslikus uurimuses viimase eripärast, esmajoones aga lähtekohaks olevast paradigmast sõltuvalt spetsiifilised jooned, mis avalduvad uurimuse loogikas ja uurimisviisis. Ja ikkagi tuleb endale selgeks teha, kas tahetakse oma uurimusega midagi kirjeldada, seletada, mõista ja tõlgendada või hoopis prognoosida.
    Ei maksa alahinnata ainult kirjeldamisele pühendatud uurimust. Teatud teemade osas on see äärmiselt vajalik. Samas tuleb endale aru anda, et empiirilise uurimuse tavaline loogika ei ole siin mõttekas. Probleemi asemel võib siin rääkida uurimuse ülesannetest, mis lähtuvad vastuse leidmisest kirjeldamisega seonduvatele küsimustele mis on?, missugune on?, kuidas on?. Kuigi kirjeldavates uurimuses juhindutakse paratamatult mingitest oletustest, ei ole siin mõttekas rääkida hüpoteesidest, sest taolised oletused ei vasta hüpoteesi kriteeriumidele ja funktsioonidele. Oluline on, et kirjeldamisega seotud küsimustele vastamiseks valitakse selleks sobivad küsitlus- või vaatlusmeetodid.
    Klassikalises teaduskäsituses on teaduse põhiülesandeks seletamine, et sellele tuginedes teha prognoos. Kõige tähtsam on põhjuslike seoste tuvastamine, vastuse leidmine küsimustele mispärast? ja mille jaoks?. Nendele küsimustele leitakse vastused uurimustega, milles põhjuslikud seosed püütakse kindlaks teha sõltumatute ja sõltuvate muutujate omavaheliste seoste uurimise kaudu. Uurimismeetoditest sobib selleks kõige paremini pedagoogiline eksperiment , mis üliõpilastööna on mõeldav eelkõige magistri- ja doktoritöö tasemel. Samas on teada, et selline käsitlusviisi asemel on juba pikka aega kasutatud hermeneutilist lähenemisviisi, mis seab seletamise asemel uurimistöö keskmesse mõistmise ja tõlgendamise ja nendega seonduvate kvalitatiivsete meetodite kasutamise.
    Kui varem tugines teaduslik prognoos seletamisele, siis tänapäeval on sotsiaal-teadustes tuleviku prognoosimiseks teistsuguseid meetodeid, mida on hakatud kasutama ka kasvatusteadustes.
    Empiirilise uurimuse loogika võib üldjoontes toetuda järgmistele väidetele:
    • empiiriline uurimus viiakse läbi mingi teadusliku probleemi lahendamiseks;
    • probleem on lahendust nõudev küsimus;
    • probleemi võimalik lahendus tugineb teaduslikul oletusel ehk hüpoteesil;
    • et kontrollida püstitatud hüpoteesi kehtivust viiakse läbi empiiriline uuring, milleks koostatakse uurimisküsimustele ja uuritavate jaoks kohane metoodika ja protseduur ;
    • empiirilise uuringuga saadud tulemusi analüüsitakse püstitatud hüpoteesist või uurimisülesannetest lähtudes;
    • analüüsitakse uurimistulemuste praktikasse rakendamine võimalusi;
    • analüüsi tulemustest tuletatakse uued probleemid ja hüpoteesid.
  • 3.1.3. Arendusuurimus


    Arendusuurimused on laias maailmas sotsiaalteaduste erinevates valdkondades tänapäevaks saavutanud üha kasvava tunnustuse. Põhjuseks on eelkõige asjaolu, et arendusuurimused tegelevad erinevate eluvaldkondade praktiliste probleemide lahendamisega, kusjuures arendusuurimuse tulemuseks on praktiline lahendus. Sellisena on arendusuurimus rakendusuurimus, mis kasvab välja mingist praktikas siin ja nüüd esinevast probleemist ja saadud lahendus on rakendatav konkreetseid kasutajaid arvestades.
    Arendusuurimus erineb teoreetilisest või empiirilisest kasvatusteaduslikust uurimusest oma eesmärgiseade, läbiviimise loogika ja tulemuste iseloomu ning kasutamisviisi poolest. Kui üliõpilastöö on arendusliku iseloomuga, siis on ta oma sisult ja vormilt projekt, mille olulisemad elemendid on uue seisundi (mis?, mida?) ja selle saavutamise vahendite ja tingimuste (kuidas?) projekteerimine ja saadud tulemuse hindamine. Mõistagi tugineb projekteerimine olemasolevatele uurimis-tulemustele, nii nagu uurimuslikes töödes esitatakse järeldustena võimalikud praktilised rakendused .
    Arendusprojekt lähtub mingist vastuolust, vajakajäämisest, vajadusest tänapäeva kasvatustegelikkuses midagi muuta või parandada. Sellise projekti puhul hinnatakse probleemi elulisust ja aktuaalsust, situatsioonianalüüsi põhjalikkust, lahendite uudsust ja rakendatavust.
    Projekt sisaldab järgmisi osi:
  • Probleemi seade
  • Sissejuhatus probleemi, milles antakse probleemi või vastuolu lühike üldiseloomustus, olukorra muutmise eesmärk, kavandatavate lahenduste ja käsitletava ainese piiritlemine.
  • Probleemi olemus, muutmist vajava olukorra ning selle kujunemise analüüs empiirilise materjali, dokumentide, teaduskirjanduse ja muude allikate põhjal.
  • Projekteerimine.
  • Kavandatava lahenduse teoreetiline põhjendus teaduskirjandusest ja praktilistest kogemustest lähtuvalt.
  • Probleemi lahendamise variandid, ettepanekud ja vahendid (näiteks õppekava, õpik, organisatsioonilised või administratiivsed meetmed jms).
  • Hinnang projektile.
  • Projekti tõhususe hindamine:
    a)uurimuse tulemuste näol,
    b) hinnang teiste poolt,
    c) enesehinnang .
  • Projekti rakendamise võimalused ja tingimused.
    Kokkuvõte
  • 4. Uurimuse kavandamine


    Uurimistöö kavandamine realiseeritakse uurimiskava koostamise kaudu. On mõistetav, et tegelikus uurimistöös võib mõndagi muutuda, kuid samas on äärmiselt oluline, et ettenähtud kasvatusteaduslik töö oleks juba algselt keskendunud teatud küsimustele vastamisele, seega millegi üle otsustamisele valikute tegemiste kaudu.
  • 4.1. Teema valik ja uurimiskava koostamine


    Uurimisteema valikul tuleks lähtuda teema aktuaalsusest, käimasolevatest projektidest, kirjanduse ja allikmaterjalide kättesaadavusest, isiklikust huvist, ja juhendamise võimalikkusest. Teema leidmisele aitab kaasa teaduskonna õppejõudude poolt esitatud teemade nimekiri, mis pannakse välja üldiseks tutvumiseks teaduskonna infostendile ja teaduskonna koduleheküljele internetis iga aasta 15. septembriks. Õppejõudude pakutavad teemad on soovitav raamistik, mitte lõplik loend . Inspiratsiooni tasub koguda ka loengutest, üliõpilastele ettenähtud seminaridest, aktuaalsetest probleemidest ühiskonnas, internetist. Olles huvipakkuva teema (valdkonna) määratlenud ja saavutanud kokkuleppe õppejõuga juhendamise osas, koostab üliõpilane uurimiskava.
    Uurimiskava koostatakse vabas vormis, pikkusega vähemalt 2 lehekülge. Uurimiskavas on keskseteks küsimused sellest, mida tahetakse uurida ja kuidas kavatsetakse seda teha. Üliõpilase poolt allkirjastatud kava peab sisaldama järgmisi alapunkte:
    • uurimuse teema ja selle valiku põhjendus;
    • lahendamist vajavad uurimisprobleemid ;
    • töö eesmärk ( planeeritav tulem ja väljund);
    • uurimisaine määratlemine (mida uuritakse);
    • hüpotees (kvantitatiivse uurimuse korral);
    • uurimuse meetodid, etapid ja ajakava ;
    • mõned olulised kirjandusallikad;
    • juhendaja nimi ja allkiri .

    Lõputööde (v.a doktoritööde) teemad ja juhendajad kooskõlastab eriala kureeriva õppetooli juhataja ja kinnitab osakonna juhataja kaitsmisele eelneval semestril akadeemilises kalendris kehtestatud tähtajaks. Lõputöö kava esitamise tähtaeg on 15 päeva enne akadeemlises kalendris määratud tähtaaega. Vajadusel antakse kava tagasi paranduste tegemiseks. Kinnitatud teema kehtib ühe aasta.
    Magistritöö esialgne kava tuleb esitada juba magistriõppesse astumisel, selle uurimiskava esitatakse 15 päeva enne akadeemilises kalendris määratud tähtaega akadeemilise osakonnajuhatajale kinnitamiseks.
    Doktoritöö juhendaja ja teema kinnitab akadeemilise osakonna juhataja esildise alusel teaduskonna dekaan esimesel õppesemestril hiljemalt esimeseks oktoobriks. Doktoritöö kava, millel on juhendaja nõusolek, kuulub doktoriõppe eeskirja järgi doktoriõppesse astujalt nõutavate dokumentide hulka. Doktorant esitab esimese semestri jooksul doktoriõpingute läbimise ajakava osakonnajuhatajale kinnitamiseks.
  • 4.2. Uurimuse kavandamise kesksed küsimused


    Igasuguse uurimuse keskseteks küsimusteks on:
  • mida uuritakse, mis on uurimuse probleem?
  • kuidas probleemi uuritakse ja lahendatakse, missugused on uurimismeetodid?
  • missugused on uurimistulemused või probleemi lahendused?
  • mida saab nendest tulemustest järeldada, missugune on tulemuste teoreetiline ja praktiline tähendus?
    Seega on igasuguse uurimuse lähtekohaks probleem, mille lahendamiseks uurimused on mõeldud.
  • Probleem ja probleemiseade Probleem teadvustub uurijale kui tunnetatud vastuolu, mida saab väljendada lahendust nõudva küsimusena. Seega on probleem küsimuse kaudu omamoodi teadmine mitteteadmisest. Sellist olukorda nimetatakse probleemsituatsiooniks. Probleem ja probleemsituatsioon sõnastatakse tavaliselt küsilausetena. Probleemiseade kujuneb püstitamise käigus, milles saab eristada järgmisi samme :
    • probleemi formuleerimine - keskse küsimuse sõnastamine, probleemi aluseks oleva vastuolu sõnastamine, oodatava tulemuse esialgne piiritlemine;
    • probleemi ülesehitamine– probleemi liigendamine küsimusteks ja nende järjestamine, uurimisaine piiritlemine;
    • probleemi põhjendamine (seosed teiste probleemidega, võimalike vastuväidete analüüs);
    • probleemi tähistamine e vajaliku mõisteaparatuuri määratlemine või loomine (tuntud ka operatsionaliseerimisena);
    • probleemi hindamine- probleemi lahendustingimuste ja meetodite analüüs ja hindamine).

    Probleemi võimalik lahendus tugineb teaduslikul oletusel ehk hüpoteesil.
    Hüpoteesi saab iseloomustada järgmiselt:
    • hüpotees on teadaolevatel faktidel ja seadustel rajanev, kuid tõestamata teaduslik oletus;
    • hüpotees sugeneb kui probleemi üks võimalikke lahendusi, temas sisalduv oletus on probleemis püstitatud küsimuse vastus;
    • hüpoteesi näol on tegemist tõepärase, mitte aga tõsikindla teadmisega, oletusega, aga mitte tõega;
    • hüpoteesid võimaldavad fakte loogiliselt organiseerida ja saada uusi teadmisi, mis kaasnevad nii hüpoteeside tõestamise kui kummutamisega;
    • hüpotees peab olema kontrollitav, hea üldistusvõimega ja samas võimalikult lihtne.
    Hüpoteesid liigitatakse:
    • suunavad hüpoteesid- oletused, mis suunavad mingi seose olemasolu tõestamisele;
    • null-hüpoteesid- oletused seose puudumisest;
    • tööhüpoteesid- oletused, mis väljendavad uurija ootusi probleemi lahenduste kohta.
    Hüpoteesi kasutamine peab olema põhjendatud. Hüpoteeside püstitamine on vajalik kui:
    • empiirilises uurimuses tahetakse midagi seletada või võrrelda,
    • kui kasutatakse selleks kvantitatiivseid meetodeid.
    • Hüpoteese ei püstitata tavaliselt:
    • kirjeldavates ja kaardistavates uurimustes,
    • kvalitatiivsete meetoditega läbiviidavates uurimustes.
    Hüpoteese ei kasutata arendusprojektides, kaasaarvatult pedagoogilistes projektides.
  • Meetodid Käesolev juhend ei taha asendada uurimismeetodite õpetust, mis õppekavades on esindatud erinevaid nimetusi kandvate õppeainetena. Küll aga tahetakse juhtida lugeja tähelepanu sellele, et töö kavandamisel tuleks juba eelnevalt endale selgeks teha, mil viisil on võimalik probleeme uurida ja kuidas uurimistulemusi analüüsida.
    Kuivõrd teaduslikkuse üheks olulisemaks tunnuseks on uue teadmise saamise spetsiifiline viis e meetod, siis on oluline, et meetodi valik ja väljatöötamine oleks igati põhjendatud. Tuleb lähtuda teadmisest, et ei ole olemas häid ega halbu meetodeid, on nende meetodite õige või väär kasutamine. Määravaks on, et valitud meetodid vastaksid töös püstitatud probleemide uurimisele ja lahendamisele. Võib juhtuda, et üliõpilasele satub kätte mingi huvitav või hetkel moesolev meetod, mida tahaks oma uurimuses kasutada. Sellisel juhul tuleb endale aru anda, missugustele küsimustele saab selle meetodiga vastuseid saada ja kas need küsimused on olulised.
    Igasuguse empiirilise uurimuse eesmärgiks on saada empiirilise uuringuga vastus probleemiseades esitatud teoreetilistele ja praktilistele küsimustele. Tulemuste analüüsis on määrav, kuivõrd vastavad kasutatavad andmetöötluse meetodid vastust vajavatele küsimustele. Ka arvuti saab ülesandeid lahendada ainult esitatud küsimustele vastavalt. Seega saab oluliseks üliõpilastöö seisukohalt statistilise andmetöötluse meetodite valdamine . Tulemuste juures tõuseb teise olulise momendina esile nende tõlgendamine. On mõistetav, et siin ei saa lähtuda argiteadvusele omasest tõlgendusest, uurimistulemuste tõlgendus saab ikka tugineda juba probleemiseades väljendatud paradigmale ja teooriale.
  • 4.4. Soovitusi uurimuse kavandamiseks


    Kokkuvõtvalt võib üliõpilastöö kavandamisel toetuda järgmistele soovitustele. Need on esitatud küsimustena, millele vastamisega töö kavandaja peaks arvestama. On mõistetav, et uurimuse kavandamisel ei ole võimalik kõikidele nendele küsimustele koheselt vastata, kuid samas on oluline teada, et uurimise käigus tuleb neile vastus leida. Järgnevas esitatavad küsimused annavad mõttelised orientiirid ja raamistiku uurimuse kavandamisele ja saadavad sellistena uurijat kogu uurimistöö vältel.
    1. Teema valikul:
    • Kas see teema huvitab mind?
    • Kas teema kuulub kasvatusteadustesse?
    • Missugune on selle teema uudsus, tema teaduslik ja rakenduslik tähendus?
    • Kas teemakohast teaduslikku materjali on piisavalt?
    • Missugused on minu ajalised ja materiaalsed võimalused teema käsitlemiseks?
    • Kas selle teemaga tegelemine arendab mind?
    • Kas selle teemaga tegelemine võimaldab mul näidata oma teadmisi ja oskusi?
    • Kes võiks olla juhendaja?

    Üldine soovitus: teema sõnastus olgu lühike ja uurimisainet arusaadavalt väljendav!
    2. Probleemi valikul :
    • Missuguse on need vastuolud ja küsimused, millele otsin vastust, kuivõrd selgesti näen ma oma uurimuse põhiprobleemi?
    • Missugused on uurimuse alaprobleemid ja küsimused, millele otsin vastust?
    • Miks väärib probleem uurimist ja lahendamist?
    • Kuidas kajastub probleem seni ilmunud kirjanduses?
    • Mida ma pean tegema selleks, et esitada probleem võimalikult selgesti ja mõistetavalt?

    Üldistavalt: probleem on uurimuses keskne mõtteline konstrukt, mis määrab töö eesmärgi, aine, ülesanded , meetodid jms.
    3. Metodoloogia valikul:
    • Missugune on minu käsitus uurimisainest (näit. käsitus kasvatusest, haridusest või õppimisest) ?
    • Missugusest uurimuslikust paradigmast lähtun?
    • Mil viisil saan uurimusega uusi teadmisi?
    • Kuidas saan oma uurimistulemusi tõestada?
    • Mis on minu uurimuse mõte, milleks on ta mõeldud?

    Üldistatult: keskne küsimus on , missugusest uurimuslikust paradigmast lähtuda või kasutada kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetodeid kombineeritult?
    4. Teooriate valikul:
    • Missugustest teooriatest lähtun?
    • Missuguse on uurimuse võtmemõisted, kas suudan neid määratleda?
    • Kas määratlen mõisteid teoreetiliselt või operatsionaliseeritult?
    • Kas püstitan hüpoteese?
    • Missugused hüpoteesid tulevad arvesse?

    Üldistatult: kõige raskem on lahti saada argiteadvuslikest arusaamadest ja endastmõistetavustest.
    5. Meetodite valikul:
    • Mis laadi uurimismaterjali tuleb korjata?
    • Kes on need isikud, keda tahan uurida?
    • Missugune meetod sobib kõige paremini?
    • Missugused valikud võivad veel arvesse tulla?
    • Kuidas ma põhjendan oma meetodi valikut ?

    Üldistavalt: ei ole häid ega halbu meetodeid, on vaid nende kasutamisel ilmnev uurija asjatundlikkuse määr!
  • II TÖÖ KOOSTAMINE


    Juhendi selles osas käsitletakse kõikide nende üliõpilastööde koostamist, mis on ette nähtud erinevate õppekavade või aineprogrammidega ja mida saab pidada kasvatusteaduslikuks. Käsitluse keskmes on erinevat liiki kasvatusteaduslikele töödele esitatavad nõuded. Tööde koostamine toimub õppejõu juhendamisel.
    1. Üliõpilastöödele esitatavad nõuded
  • 1.1. Töödele esitatavad sisulised nõuded


    Teadustöödele, sealhulgas ka üliõpilastöödele kehtivad üldtunnustatud kriteeriumid: uudsus ja aktuaalsus, objektiivsus, tõestatavus, tulemuste kontrollitavus, täpsus, süsteemsus, selgus, kriitilisus, selektiivsus, minimaalsus.
  • Uudsus ja aktuaalsus Teadustöö tähtsaimaks peetav kriteerium tähendab, et iga töö peab sisaldama midagi uut ja esmakordset, mida varasemates töödes pole esitatud.
  • Objektiivsus Autor peab käsitletavasse teemasse suhtuma võimalikult erapooletult, tegema järeldusi vastavalt kogutud andmestikule ja mitte laskma end mõjutada üldlevinud arusaamadest, kui need pole kooskõlas saadud tulemustega.
  • Tõestatavus Kõik esitatud väited peavad olema argumenteeritud ja toetuma faktidele. Subjektiivseid arvamusi ei saa esitada teaduslike väidetena.
  • Süsteemsus Teaduslikuks saab pidada ainult niisugust käsitlust, milles eri väited ja argumendid on ühendatud üheks vastuoludeta tervikuks e süsteemiks.
  • Selgus Töö tuleb üles ehitada ja kirja panna nii, et sisu oleks üheselt arusaadav. Kõik vajalikud mõisted tuleb defineerida ja kasutada neid alati samas tähenduses. Tuleb hoiduda uute terminite väljamõtlemisest seal, kus need on juba olemas.
    Selgus tähendab ka ülesehituse otstarbekust (nii lihtsalt kui võimalk), arutluse loogilisust ja ratsionaalsust, sõnastuse täpsust ja selgust.
  • Kriitilisus Olemasolevaid seisukohi tuleb vaadelda kriitiliselt. Nende hulgas võib olla meelevaldseid järeldusi, tõestamata ja puudulikult tõestatud väiteid, oletusi, mida pakutakse tõe pähe jne Ka enda seisukohtade suhtes peab olema kriitiline. (“Mulle tundub”, “ma arvan” ei ole teaduslikud argumendid).
  • Selektiivsus Selektiivsus tähendab nõuet valida valdkonnaga seotud erinevate probleemide, andmete, meetodite seast niisugused, mis viivad kõige lühemat teed pidi tulemuseni või mis kõige paremini aitavad kaasa selle tulemuseni jõudmisele.
  • 1.2. Töödele esitatavad eetilised nõuded


    Teaduslikus uurimistöös tuleb järgida uurimuste vastavust eetikanõuetele.
    Järgnevalt on ära toodud mõned olulisemad reeglid, mis otseselt puudutavad ka üliõpilastöid:
    • Lubamatu on teiste autorite andmete, tekstide ja tsitaatide kasutamine algallikale viitamata. Plagieeritud töid ei võeta kaitsmisele või kui plagieerimine avastatakse pärast kaitsmist, siis kaitsmise tulemus tühistatakse, üliõpilase nimi avalikusta-takse.
    • Mõne teise uuringu raames kogutud andmete kasutamisel/analüüsimisel oma töös peab olema luba andmete valdajalt/kaasautori(te)lt (ka juhul, kui töö autor ise osales uurimisgrupis või andmete kogumisel).
    • Kuna uuringu mõju on temas osalevatele isikutele paratamatu, siis tuleb tagada, et see ei põhjustaks osalejatele kahju sh. füüsilist, vaimset, kõlbelist, materiaalset.
    • Uuringus osalemine peab olema vabatahtlik, igal uuritaval on õigus uuringus mitte osaleda või katkestada osalemine selles igal uuringu etapil.
    • Uuritavate isikute anonüümsus peab olema tagatud. Uuritavate isikute personaalsete andmete, fotode, videosalvestuste, joonistuste jm. materjali avaldamiseks peab olema vastava isiku nõusolek.
    • Mitme autoriga artikli puhul, mis oluliselt toetub üliõpilase seminari- või lõputööle, nimetatakse üliõpilast üldjuhul esimese autorina.

  • 1.3. Üliõpilastööde hindamise kriteeriumid


    Hindamisel lähtutakse järgmistest kriteeriumidest:
    • uuritava probleemi uudsus ja aktuaalsus, tema teoreetiline ja praktiline tähendus ning probleemiseade põhjendatus;
    • sisu vastavus teemale ja pealkirjale, püstitatud eesmärkidele ning ülesannetele;
    • autori omapoolne intellektuaalne panus;
    • töö ülesehituse terviklikkus ja selle osade omavaheline seotus, ülesehituse loogilisus ja liigenduse otstarbekus;
    • teemale vastava kirjanduse ja teoreetiliste käsitluste tundmine, materjali läbitöötatus ja selle süstemaatiline, selge ja loogiline esitus;
    • kasutatud meetodite valiku põhjendatus ja valdamine;
    • andmete esinduslikkus ja kontrollitavus, andmeanalüüsi kvaliteet;
    • töö vormistuslik külg ;
    • töö keeleline (grammatiline, ortograafiline ja terminoloogiline ) tase;
    • töö maht (kas töö pikkus on sisuliselt õigustatud, kas töö vastab nõutavale töötundide mahule);
    • argumentatsiooni veenvus, järelduste ja ettepanekute põhjendatus;
    • töös kirjeldatud seisukohtade esitamine ja argumenteerimine ning küsimustele vastamine avaliku kaitsmise käigus;
    • töös käsitletava illustratiivsus.
  • 2. Üliõpilaste arvestus- ja eksamitööd


    Üliõpilastel tuleb õpingute ajal kirjutada peale seminari-, lõpu- või magistritööde veel aineprogrammidega ette nähtud referaate ja esseesid, koostada õppemappe. Alljärgnevas esitatakse juhiseid nende kirjutamiseks ja koostamiseks. Nende tööde vormistamisel tuleb järgida nõudeid, mis on esitatud käesoleva juhendi viimases osas "Üliõpilastööde vormistamine".
  • 2.1. Referaat


    Referaat on suuliselt või kirjalikult esitatav lühikokkuvõte mingitest teostest, artiklitest või uurimustest. Referaadi kirjutamisel saavad määravaks õppejõu taotlused ja sisu puudutavad nõudmised. Referaatide eesmärkide ja sisu järgi võib neid mitmeti liigitada. Tuntumad liigid neist on järgmised.
    Ümberjutustav referaat kujutab endast omasõnalist ja kokkuvõtlikku loetud teksti(de) esitamist . Referaadi hindamise aluseks on kasutatud tekstide sisu adekvaatne edasiandmine, selge vahe oma seisukohtade ja refereeritava teksti vahel, refereerimisele esitatavate nõuete täpne järgimine. Taolise referaadi pikkuse määrab õppejõud, kuid reeglina ei tohi see olla vähem kui 3 lehekülge trükitud teksti.
    Kompresseeritud ehk kokkusurutud tekst on referaadi liik, milles säilitatakse originaaltekst, kuid see on edasi antud kokkusurutult. Sellised referaadid tulevad arvesse eelkõige võõrkeelsete tekstide lühendatud tõlgetena. Hinnatakse üliõpilase oskust esitada kokkusurutud tekstis kõige olulisem originaaltekstist ja tõlke puhul selle sisulist ja keelelist vastavust originaaltekstile.
    Kontseptuaalne referaat on üliõpilastööna kõige sobivam , sest selle kirjutamine eeldab refereeritava teksti sisu ja põhiidee mõistmist ja adekvaatset edasiandmist. Kui on tegemist tekstidega, mis pärinevad erinevatelt autoritelt, kes võivad kasutada erinevaid mõisteid, siis tuleb refereerimisel leida neid tekste ühendav metakeel. Hinnatakse üliõpilase oskust analüüsida erinevaid tekste , tuua välja neid ühendav või eristav põhiidee ja kui vaja, esitada see omas mõistetesüsteemis. Oluline on referaadi loogiline ülesehitus. See tagatakse referaadile selge ja täpse eesmärgi püstitamisega.
  • 2.2. Essee


    Essee on mingi teoreetilise või praktilise probleemi käsitlemiseks esitatud küsimuste loogiline, argumenteeritud , selgepiiriline ja soovitatavalt uudne püstitus ja/või põhjendatud vastuste otsimine ja lahenduste leidmine nendele küsimustele. Erinevalt referaadist avaneb essees selle autori isiklik arusaamine ja suhtumine käsitletavasse ainesse . Essee on referaadist nii sisult, mõttearenduselt kui keelelt ja stiililt märksa nõudlikum vorm.
    Kuigi juhtub, et vahel nimetatakse esseeks täiesti suvalist teksti, väärivad seda nimetust ainult need kirjutised , mis järgivad oma mõttearenduses ja ülesehituses aegade jooksul väljakujunenud taotlusi ja reegleid. Esseedeks nimetatavate kirjutiste sisuline ja vormiline mitmekesisus seab üliõpilase küsimuse ette, missuguste nõuetega ta peab kasvatusteadusliku essee kirjutamisel arvestama.
    Kasvatusteaduslik essee arvestustööna on üliõpilase poolt kirjutatud lühiuurimus mingist kasvatusteaduste ainevalda kuuluvast probleemist, milles tuginetakse loetud tekstidele, loengutel käsitletule või isiklikule kogemusele.

  • Eesmärk Essee kirjutamine on tõhus vahend üliõpilaste ainealase teadlikkuse ning teadusliku mõtte- ja väljendusviisi arenemiseks. Hindamiseks esitatud essee põhjal saab hinnata aine valdamist üliõpilase poolt, tema teadustöö kirjutamiseks vajalikke teadmisi, oskusi ja võimeid.
    Essee kirjutamine eeldab, et üliõpilane:
    • valdab käsitletavat ainestikku,
    • oskab analüüsida ja hinnata erinevaid arusaamu ja seisukohti,
    • omab oma arvamust või seisukohta käsitletavates küsimustes,
    • oskab oma seisukohti põhjendatult ja loogiliselt esitada,
    • valdab esseele omaseid retoorilisi võtteid, on oma väljendusviisis isikupärane.

  • Mida oodatakse esseelt? Kasvatustegelikkus oma ajalises ja ruumilises esindatuses ja käsitlused temast erinevate kasvatusteaduslike ja pedagoogiliste distsipliinide, teooriate ja kontseptsioonide näol pakub essee kirjutamiseks väga rikkalikku materjali. Oma ideede ja seisukohtade esitamisel ja põhjendamisel saab toetuda uurimustele ning isiklikult või teiste poolt argielus kogetule. Sellises materjali külluses orienteerumiseks on oluline arvestada järgmist.
    Tuleks leida kandev idee, millele rajaneb essee mõttearendus. Essee lähtub mingist probleemist, mille konkreetne väljendus on esitatud küsimustena. On oluline, et essees käsitletav ainestik oleks teemakohane ja käsitlus keskendunud probleemile.
    Paraku on nii, et kasvatusteaduslikele kirjutistele on tihti omane korrata tekstist teksti arusaamu, seisukohti ja väiteid, mis on muutunud endastmõistetavusteks. Endastmõistetavatele arusaamadele ja seisukohtadele on samas iseloomulik, et nendest rääkijal või kirjutajal tegelikult puudub isiksuslik suhe räägitavasse. Nende asjaolude tõttu on endastmõistetavused samas ka kõige ebakindlamad. Kindluse saavad nad siis kui võib väita, et mingid seisukohad on rääkija seisukohad, kui on tekkinud isiksuslik suhe räägitavasse. Seetõttu on oluline, et essee kirjutaja ei korda teiste poolt kirjapandut, suhtub kasutatavatesse tekstidesse kriitiliselt. See aga tähendab küsimisi ja diskussiooni.
    Essees on olulisel kohal argumendid ja argumenteerimine. Seal kasutatavad argumente peavad toetuma viited teistele teadustekstidele või muudele materjalidele.
    Essees peaks väljenduma autori probleeminägemise, esitusviisi ja keelekasutuse isikupära.
    Esseed võivad olla kirjutaja taotlustelt või õppejõu poolt esitatavatelt nõuetelt nii sisult kui teostuselt mõneti erinevad. Nii võib essee olla:
    • autori isikupärast vaatenurka esitav tekst, milles on kesksel kohal kirjutaja nägemus käsiteldavast ainest ja mis ei eelda uurimusliku materjali kasutamist;
    • vabas vormis teaduslikku laadi mõttearendus kasvatusteaduslikul teemal, milles on kesksel kohal arutlus mingi probleemi üle, arutluse loogika, püüd poolt ja vastuargumentidele tuginedes midagi tõestada, allikatele viitamine sõltub nõuetest;
    • vastus essees püstitatud küsimusele või küsimustele, mis esitatakse argumentidena ja mis toetub teadustekstides esitatud käsitustele või uurimistulemustele.

  • 2.3. Õpimapp ehk portfoolio


    Potfoolio on tema koostaja tegevust iseloomustav ülevaatlik näitematerjalide mapp , mida kasutatakse kujutavas kunstis, arhitektuuris ja modellinduses tehtu tutvustamiseks. Viimastel aegadel on porfoolio leidnud üha suuremat rakendust õppetöös, eelkõige kutsealases koolituses.
  • Eesmärk Õpimapi kasvav populaarsus johtub tema kasutamise mitmekesistest võimalustest ja eelkõige sellest, et õpimapp vahendina ja tema koostamine meetodina vastab kõige paremini kaasaegsetele käsitustele õppimisest ja arengust, õppijast ja õpetajast, õpi- ja arengukeskkonnast.
    Õpimapi koostamine on protsess, milles kogutakse materjale, valitakse, reflekteeritakse ja hinnatakse kogutud ainestikku, analüüsitakse ja reflekteeritakse oma õppimist ja arengut suhetes mineviku, oleviku ja tulevikuga ning esitatakse oma töö tulemus õpimapiks vormistatuna hindamiseks. Õpimapi koostamisega seotud taotlused võivad seega olla mitmesugused, kuid keskseks võib pidada ennastjuhtiva õppija arenemist, mis saab teoks tegevusuuringute ja kogemustest õppimise kaudu.
  • Õpimapi koostamine Õpimapp on üliõpilase õppimise päevik, mis sisaldab õpingute käigus kogutud ja koostatud õppematerjale, mida õppija ise on mingi aine õppimisel pidanud oluliseks ja tähtsaks, milles ta on analüüsinud ja hinnanud ennast kui õppijat nii õppe- kui kutsetöös.
    Õpimapist saab õpivahend kui õppija:
    • on endale selgeks teinud, milleks talle seda mappi vaja on;
    • mõtleb läbi ja kavandab mapi koostamise;
    • tegeleb selle koostamisega järjekindlalt ja süstemaatiliselt;
    • analüüsib ja hindab ennast kui õppijat ja õpetajat.

    Õpimapp kasvatusteaduste erinevatest ainetest on õppija poolt iseendale loodud õpivahend, milles saab:
    • analüüsida ja kommenteerida loengute ja seminaride materjale;
    • täiendada seda iseseisvalt loetuga;
    • otsida ja leida seoseid teiste sotsiaal- ja kasvatusteaduslike ainetega;
    • tõsta ja käsitada meie kasvatustegelikkuse probleeme, tuginedes koolipraktikale, ajakirjandusest loetule ning igapäevastele tähelepanekutele ja otsida neile lahendusi;
    • avaldada oma arvamusi ja hinnanguid loengutel ja seminaridel kuuldu ja loetu kohta;
    • analüüsida ennast õppijana või õpetajana, jälgida oma arengut;
    • esitada oma õpingute kroonika.

    Õpimapp võib sisaldada:
    • loengute ja artiklite tekste ning nende analüüse ja kommentaare;
    • loengute kavu;
    • sündmuste kirjeldusi, arvamusi, hinnanguid aga ka probleeme ja nende võimalikke lahendusi;
    • oma tegevuste analüüsi;
    • skeeme , tabeleid ja illustratsioone;
    • tööde näidiseid, vaatlustulemusi jms.

    Õpimapp koostatakse individuaalse või rühmatööna. Õpimapp algab sissejuhatusega, milles avatakse mapi koostamise konkreetne eesmärk, materjali valiku ja esitamise põhimõtted, rühmatöö puhul ka rühma liikmete omavaheline tööjaotus. Et mapi sisu saaks ülevaatlikum, tuleks õppemapp varustada sisukorraga, milleks peavad leheküljed olema nummerdatud. Õpimapi materjal paigutatakse tavaliselt kiirköitjasse. Õpimapi võib kokkuleppel õppejõuga esitada ka elektroonilisel kujul (kas CD-ROMi, DVD või veebilehtedena).
    Õpimapi hindamise aluseks on:
    • mappi koondatud materjali sisuline kuuluvus õpitavasse ainesse ja selle tähendus;
    • valitud materjali aktuaalsus, teaduslik ja praktiline tähendus;
    • valitud materjali põhjendatus, ammendavus ja süsteemsus;
    • teoreetilise ja praktilise materjali vahekord;
    • mapis esitatud materjali analüüsi , hinnangute ja kommentaaride sisu;
    • mappi paigutatud materjali esitamise põhimõtted ja loogika;
    • tehtud eneseanalüüs;
    • mapi vormistus.

  • 3 Seminari-, diplomi- ja bakalaureusetöö


    Lõputöö (diplomi- või bakalaureusetöö) on üliõpilase iseseisvalt tehtud uurimustöö, mis annab võimaluse süvendatult tutvuda kasvatusteaduste eri valdkondade ja lähenemistega, katsetada uurimismeetodeid, arendada uuringute läbiviimise oskusi.
  • 3.1. Eesmärgid


    Kasvatusteaduslikud lõputööd võimaldavad üliõpilastel:
    • uurida põhjalikumalt mingit aktuaalset kasvatusteaduslikku probleemi;
    • õppida otsima , analüüsima, refereerima ja hindama erialaseid tekste;
    • saada kasvatusteaduslike uurimismeetodite rakendamise kogemusi;
    • arendada iseseisvaid uurimistöö oskusi;
    • võimaldada oma seisukohtade esitamist ja arutelu;
    • õppida vormistama teaduslikku tööd.

  • 3.2. Nõuded seminari-, diplomi- ja bakalaureusetööle


    Lõputöö on käsitletava probleemi/nähtuse terviklik empiiriline või teoreetiline uurimus.
    Vastavat kogemust omavad üliõpilased võivad oma lõputööna esitada ka mingi praktilise probleemi lahendamiseks väljatöötatud pedagoogilise projekti.
    Pedagoogika õppekava bakalaureusetööks on kasvatusteaduslik referatiivne töö koos võimaliku uurimusmetoodka loomise ja selle põhjendamisega.
    Lõputöö pikkus ilma allikate loetelu ja lisadeta on orienteeruvalt:
    4- 5 ainepunktise töö korral 20- 30 lehekülge trükiteksti (1lk= 2250 trükimärki);
    10– 15 ainepunktise töö korral 30- 50 lehekülge (kaasa arvatud tiitelleht, sisukord, kokkuvõte).
    Kõigi tööde, eriti teoreetiliste uurimuste puhul peab autor tekstis määratlema, milles seisneb temapoolne originaalne panus uute teadmiste otsingul, kasutamisel, süstematiseerimisel, hindamisel.
    Uurimistöö sisu peab adekvaatselt vastama töö pealkirjale. Vältida tuleks teemasid, mille käsitlemiseks üliõpilasel puuduvad võimalused ja /või mis on nii ulatuslikud , et eeldavad suurte töögruppide tegevust, monograafiate kirjutamist vms. Üliõpilastöödena on soovitatavad empiirilise sisuga uuringud.
    Töö stiil ja vormistus peab olema ühtne kogu töö ulatuses.
    Lõputöö hindamisel arvestatakse:
    • tõstatatud uurimisküsimuste (idee, kontseptsiooni , probleemi, uurimisülesannete) aktuaalsust ja uudsust;
    • ülesannete püstituse selgust ja põhjendatust;
    • autori poolt esitatud materjali originaalsust,
    • teostatud analüüsi põhjalikkust ja ammendavust.

    Empiirilise uuringu puhul:
    • uurimuse ülesehituse terviklikkust ja loogikat;
    • kasutatud meetodi(te) valikut – vastavust tänapäeva tasemele ja seatud eesmärkidele, võimet kontrollida hüpoteese ning saada rahuldava valiidsuse ja reliaablusega tulemusi;
    • valimi representatiivsust –uuritud isikute vastavust kontingendile, kellele on üldistatud/laiendatud uuringu tulemusi;
    • uurimistulemuste analüüsioskust;
    • uurimuse prognoosivat väärtust, uurimistulemuste rakendusvõimalusi.

    Teoreetilise uuringu puhul
    • teoreetilise käsitluse uudsust;
    • teoreetiliste seisukohtade esitamise põhjendatust ja analüüsi põhjalikkust.

    Seminari-või lõputööl on üks autor. See ei välista sama lähtematerjali kasutamist erinevate autorite poolt.
  • 4. Väitekirjad


    Väitekiri ehk dissertatsioon on teadus- või kutsekraadi saamiseks kirjutatud uurimusliku või arendusliku sisuga töö, mida kraadi taotleja peab avalikult kaitsma. Magistri- või doktoritöö ja selle kaitsmine peab andma seda hindavale komisjonile kinnitust, et dissertant väärib vastavat kraadi. Nii on see olnud läbi aegade. Seetõttu on nõuded väitekirjade sisule ja ülesehitusele traditsioonidest kantuna ka erinevates maades üsna ühesugused.
    Väitekiri on mingit aktuaalset probleemi tõstatav ja lahendav teaduslik töö, mis peab uurimusena või arendusprojektina vastama järgmistele põhiküsimustele:
    • mis on väitekirja probleem?
    • kuidas uuritakse probleemi?
    • missugused on uurimuse tulemused või probleemi lahendused?
    • missugune on nende tulemuste teoreetiline ja praktiline tähendus?

    Nendele küsimustele vastamine määrab ka väitekirja aegade jooksul väljakujunenud ülesehituse, mis on rahvusvaheliselt tuntud kui IMRaD formaat ( Introduction , Methods, Results and Discussion). Samasugune on ka teadusartikli standardformaat. Seega võib väita, et mingi uurimuse esitamine väitekirjana või teadusartiklis allub üsna selgele ja teaduslikule mõtteviisile omasele loogikale. Samas tuleb aga arvestada, et nii kõrgkoolidel kui teadusajakirjade toimetustel on tavaliselt ka omapoolsed spetsiifilised nõuded nendele töödele.
    Kasvatusteaduste valdkonnas võib väitekirjaks olla:
    • köidetult esitatud või trükis ilmunud iseseisev uurimis- või arendustöö originaaltekst ;
    • trükis ilmunud temaatiliselt piiritletud teadusartiklite seeria koos kokkuvõtliku analüütilise ülevaatega- artikliväitekiri;
    • trükis ilmunud monograafia või monograafiana esitatav väitekiri koos analüütilise ülevaatega;
    • juba ilmunud või väitekirjas esitatav õppe- või arenduskava, õpik või muu õppevahend (film, tarkvara jms) koos selle loomisele aluseks olnud kontseptsiooni ja selle realiseerimise käiku kirjeldava ja seletava projektiga.

  • 4.1. Magistritöö


    Magistriõpe on akadeemilise koolituse teine aste, mis eeldab vastava eriala bakalaureusekraadi või sellel vastavat haridustaset. Magistriõppe kestus on 1- 2 aastat, mahuga 10- 40 ainepunkti ning see koosneb magistriõpingutest ja magistritöö kirjutamisest ja kaitsmisest.
    Magistriõppe eesmärk on õppijatele võimaluste loomine kasvatusteadusliku ja pedagoogilise süvahariduse omandamise ja magistritöö kirjutamisega tõsta oma teaduslikku või kutsealast kvalifikatsiooni ning omandada magistrikraad.
    Praeguses magistriõppes on samaaegselt kasutamisel nii vanad (4+2) kui uued (3+2) õppekavad, mis esitavad magistritööle ka erinevad sisulisi ja formaalseid nõudeid.
    Seni veel kehtivas vanas õppekavas käsitatakse magistritöö kaitsmisega saadud magistrikraadi kui akadeemilist kraadi, milles eristatakse teaduskraade ja kutsekraade. Uutes õppekavades tähistab magistridiplom akadeemilise koolituse taset.
    Teaduskraad on ülikooli poolt antav teadusmagistri akadeemiline kraad , millega tõendatakse teadusalase kvalifikatsiooni saavutamist. Kasvatusteaduste erialal on teaduskraad kasvatusteaduste magistri kraad, mille saamiseks tuleb üliõpilasel läbida eriala õppekava ja kaitsta teadusmagistritöö kasvatusteadustest.
    Kutsekraad on kutsemagistri akadeemiline kraad, mille ülikool annab ja millega tõendatakse kutsealase kvalifikatsiooni saavutamist. TPÜ kasvatusteaduste erialal on kutsekraad pedagoogikamagistri kraad, mille saamiseks tuleb läbida vastav õppekava ja kaitsta kutsemagistritöö.
    Kasvatusteaduste erialal on vanas õppekavas (4+2) nii teadus- kui kutsemagistritöö maht 40 ainepunkti. Uutes õppekavades (3+2) ja avatud õppekavaga magistriõppes on magistritöö maht 10- 20 ainepunkti.
    Magistritööna kasvatusteaduste magistri kraadi taotlemiseks võib esitada:
    • köidetult esitatud uurimuse originaalteksti;
    • teadusväljaannetes ilmunud temaatiliselt piiritletud erialaste artiklite kogumi või monograafia koos analüütilise ülevaatega vastavate publikatsioonide või monograafia kohta.

    Magistritöö sisuks on mingi teadusliku probleemi püstitus ja lahendamine kasvatusteaduste valdkonnast. Seejuures järgitakse magistritöös uurimistööle omast loogikat, teaduslikkuse kriteeriume ja eetilisi nõudeid, mida on kirjeldatud juhendi esimeses osas.
    Väitekirjana esitatud magistritöö maksimaalseks pikkuseks:
    40 ainepunktise töö korral 80- 100 lehekülge (1 lk= 2250 trükimärki) põhiteksti, mille hulka ei ole arvestatud kasutatud kirjanduse loetelu ega lisasid;
    20 ainepunktise töö korral 40- 60 lehekülge trükiteksti;
    10 ainepunktise töö korral 30- 50 lehekülge trükiteksti.
    Kui magistrikraadi taotletakse ilmunud publikatsioonide põhjal, siis on nende sisu avava ülevaate pikkus vähemalt 25 lehekülge.
    Kui projekt on mõeldud valminud õppekava, õpiku jms kirjeldamiseks ja seletamiseks ning selle koostamisele aluseks olnud kontseptsioon esitamiseks , on tema pikkus vähemalt 20 lk trükiteksti.
    Pedagoogika magistritöö, millega saab taotleda kutsekraadi, on arendusuurimus, mille eesmärgiks on praktiliste lahenduste ja nende rakendusvõimaluste leidmine mingite praktika jaoks oluliste probleemide lahendamiseks. Selline arendusuurimus on arendusliku sisuga projekt, mis esitatakse kaitsmiseks kui
    • arendustööd kirjeldav terviklik ja magistritööna vormistatud originaaltekst;
    • trükis ilmunud või magistritööks koostatud õppe- või arenduskava, õpik või muu õppevahend (film, tarkvara jms) koos nende loomisele aluseks olnud kontseptsiooni ja selle realiseerimise käiku kirjeldava ja seletava projektiga.

    Arendusprojekt lähtub mingist vastuolust, vajakajäämisest, vajadusest tänapäeva kasvatustegelikkuses midagi muuta või parandada. Sellise arendusuurimuse puhul hinnatakse probleemi elulisust ja aktuaalsust, situatsioonianalüüsi põhjalikkust, lahendite uudsust ja rakendatavust.
  • 4.2. Doktoritöö


    Järgnevas toetutakse TPÜ kasvatusteaduste doktorinõukogu tööjuhendile, mis on koostatud TPÜ doktoriõpingute ja doktorikraadi kaitsmise eeskirja põhjal ning TPÜ kasvatusteaduste doktoriõppe eeskirjale.
    Doktoriõpingute mahuks kasvatusteaduste erialal on 160 ainepunkti, millest on doktoritöö kirjutamiseks ette nähtud 120 ainepunkti.
    Doktoritööna võib kasvatusteaduste erialal kaitsmiseks esitada:
    • väitekirjana vormistatud ja ilmunud iseseisva uurimistöö;
    • artikliväitekirja, milleks on temaatiliselt piiritletud teaduspublikatsioonide seeria koos analüütilise ülevaatega publikatsioonidest;
    • monograafia koos analüütilise ülevaatega monograafiast.
  • 2.2.1.Väitekirjana ilmunud iseseisev uurimistöö koosneb järgmistest osadest:


    • vormikohane tiitelleht ning tiitlipööre (sinna märgitakse doktorinõukogu otsus, juhendaja, oponendid , kaitsmise aeg ja koht);
    • sisukord;
    • autori publikatsioonid, milles on avaldatud doktoritöö põhitulemused;
    • eessõna, milles antakse lühiülevaade tööst (1-2 lehekülge);
    • sissejuhatus, milles selgitatakse uuritava probleemi olemust, töö eesmärki ja ülesandeid;
    • uurimuslik osa, saadud tulemused, nende analüüs ja järeldused;
    • kokkuvõte töö põhitulemustest ning ülevaade lahendamata jäänud probleemidest ning võimalikest edasistest suundadest antud probleemide uurimisel;
    • doktoritöös kasutatud allikate loetelu;
    • eestikeelse töö võõrkeelne või võõrkeelse töö eestikeelne resümee doktoritöö põhitulemustest;
    • CV (eesti ja inglise keelses).

  • 4.2.2.Artikliväitekiri sisaldab:


    • kaitsmisele esitatud teadusartikleid (ühtlustatud formaadis );
    • analüütilist ülevaadet, mille maht on vähemalt 40 lehekülge ja mis koosneb samadest osadest, mis on ette nähtud tavalisele väitekirjale ja kirjeldatud juhendi eelmises lõigus;
    • vajadusel lisad.

    Artikliväitekirja esitatud teadusartiklid peavad olema publitseeritud või publitseerimiseks vastu võetud eelretsenseeritavates rahvusvahelise levikuga väljaannetes. Artikli publit-seerimiseks vastuvõtmist tõendab ajakirja toimetuse kirjalik teatis.
    4.2.3. Monograafia
    Monograafia on iseseisva väljaandena avaldatud teaduslik uurimus.
    Monograafiale lisatakse analüütiline ülevaade, mida on kirjeldatud eelmises lõigus.
    Kõik doktoritööd, välja arvatud varem publitseeritud ja kaitsmiseks esitatud monograafia ning analüütilised ülevaated publitseeritakse ülikooli doktoriväitekirjade seerias vähemalt sajas eksemplaris.
  • III TÖÖ VORMISTAMINE


    Teadustööde vormistamise suhtes kehtivad üsna ranged ettekirjutused, mida tuleb järgida ka ükskõik missuguse tasemega üliõpilastööde vormistamisel. Tavaliselt järgivad vormistamise nõuded rahvusvaheliselt tunnustatud standardeid. Kasvatus-teadused järgivad sotsiaalteadustes väljakujunenud ettekirjutusi.
  • Vormistatud töö koostisosad


    Kaitsmiseks esitatav töö koosneb järgmistes osadest:
    • tiitelleht,
    • eesti- ja võõrkeelne annotatsioon ,
    • sisukord,
    • lühendid (vajadusel),
    • töö sisu:
    • sissejuhatus,
    • töö põhiosa,
    • kokkuvõte,
    • allikad,
    • lisad.

  • Tiitelleht Tiitelleht on töö esimene lehekülg, mis kajastab teatud formaalset ja töö sisuga seotud informatsiooni ( vt lisa 1). Tiitellehe tähtsaimaks osaks on pealkiri, mis peaks selgelt ja tuumakalt kajastama töö sisu.
    • Õppeasutuse (keskel, suurtähtedega), teaduskonna ja osakonna nimetus (väiketähtedega)
    • Autori ees- ja perekonnanimi (pealkirja kohal keskel, väiketähtedega, va esitähed)
    • Töö pealkiri (keskel, suurtähtedega)
    • Töö üldnimetus (pealkirja all keskel: seminari-, diplomi-, bakalaureuse- või magistritöö)
    • Töö juhendaja andmed (paremal servas : teaduslik kraad lühendatult, ees- ja perekonnanimi). Kui tööl on mitu juhendajat ja/või konsultanti, siis kirjutatakse nende andmed esimese juhendaja andmete alla. Kui juhendaja/ konsultant on väljapoolt kõrgkooli, tuuakse nime ees ära ka töökoht ja amet).
    • Töö tegemise koht ja aasta (all keskel).

  • Annotatsioonid Esitatakse kaks annotatsiooni, eesti- ja võõrkeelne, milles tuuakse ära tabeli kujul töö teostamise koht, pealkiri, referaat, võtmesõnad, töö säilituskoht, koostaja allkiri ja juhendaja märge kaitsmisele lubamise kohta ( vt lisa 2). Võõrkeelne annotatsioon võib olla kirjutatud inglise, saksa või prantsuse keeles. Referaadis esitatakse kokkuvõtvalt töö probleem, eesmärk ja ülesanded ning probleemi lahenduse kirjeldused koos olulisemate tulemustega.
  • Sisukord Esitatakse uurimistöö üksikute osade loetelu koos nende alguslehekülje numbritega töös.
  • Lühendid Töös kasutatud vähetuntud lühendite ja sümbolite loetelu koos selgitustega. Tähestikulises järjestuses. Tuuakse eraldi välja vaid juhul, kui töös esinevate vähetuntud lühendite rohkus (üle kahekümne) võib muuta töö raskesti jälgitavaks ja mõistetavaks.
  • Töö sisu Töö sisus eristuvad sissejuhatav, põhi- ja kokkuvõttev osa.
  • Sissejuhatus Sissejuhatuses peaksid kajastuma teema ja probleemi aktuaalsus ning valiku põhjendus, töö eesmärk, hüpotees, ülesanded, meetodid, töö perspektiiv . Sissejuhatuse pikkus on maksimaalselt kolm lehekülge.
    Töö põhiosa ülesehitus sõltub sellest, kas on tegemist empiirilise uurimuse, teoreetilise töö või pedagoogilise projektiga. Lähtuda tuleks juhendi esimeses osas kirjeldatud teadustöö loogikast. Seda järgides võib väita, et igasuguses teadustöös on mõtteliselt eristatavad:
    • teadusliku tunnetuse lähtekohaks olev probleem,
    • probleemi lahendamise viis,
    • probleemi lahendamise tulemused.
    Töö põhiosa loogilisel liigendamisel võibki sellest lähtuda. Empiirilise uurimuse puhul saaksime järgmise töö põhiosa struktuuri.
    1. Probleemiseade
  • Sissejuhatus probleemi
  • Töö eesmärk
  • Uurimuse aine ja hüpotees
  • Uurimuse ülesanded.
    2. Uurimuse metoodika
  • Valimi moodustamine ja kirjeldus
  • Meetodi(te) valik ja kirjeldus
  • Uurimisprotseduuri kirjeldus
  • Andmetöötlusmeetodite kirjeldus
    3. Uurimistulemused ja nende analüüs.
    Uurimistulemused esitatakse loogiliselt struktureeritud kujul. Algandmed ja töötluse vahetulemused võib esitada töö lisas , kui selleks on vajadus.
    Analüüsile järgneb arutelu või diskussioon , mis seostab andmeanalüüsi tulemusi töö teoreetiliste seisukohtadega. Hinnatakse hüpoteesi paikapidavust, võrreldakse saadud tulemusi teiste uurimustega. Esitatakse töö teoreetilised ja praktilised rakendusvõimalused. Arutelus peaks väljenduma autori kriitiline hoiak tehtusse. Arutelus esitatakse ka võimalikud uued uurimisprobleemid ja hüpoteesid.Kokkuvõte
  • Kokkuvõte Kajastab uurimusest tulenevaid olulisemaid tulemusi, järeldusi ja ettepanekuid , soovitavalt lühiteesidena. Kokkuvõttes ei soovitata esitada arvandmeid ja tabeleid. Kokkuvõttes võib teha ka ettepanekuid ja pakkuda lahendusi olukorra muutmiseks uuritavas valdkonnas, soovitusi teema uurimise jätkamiseks, anda hinnangu kasutatud metoodikale.
  • Allikad Esitatakse loetelu kõigist töös viidatud materjalidest. Allikate loetelu ei arvata töö mahu sisse.
  • Lisad Lisades esitatakse abimaterjalid ja andmed, mis on vajalikud töös käsitletud seisukohtade kinnitamiseks, illustreerimiseks, kuid oma mahu või sisu poolest häiriksid töö jälgitavust tekstis esitades (näiteks: küsimustikud, suuremahulised tabelid vms). Lisad numereeritakse ja pealkirjastatakse (läbiva suurtähtedega). Iga lisa alustatakse uuelt lehelt.
    Lisade funktsiooniks on töö sisu täiendada ja aidata paremini mõista. Lisa peab seostuma töö sisulise struktuuriga. Lisasid ei arvata töö mahu sisse.
  • Autori märkused Võivad sisaldada töös mittekajastatud, kuid lugejale olulist informatsiooni; uurimisega seotud asjaolusid; viidet sellele, et antud uurimus on osa suuremast projektist; tänuavaldusi inimestele, asutustele, kes töö valmimisele erineval moel kaasa aitasid jms. Autori märkused võib paigutada sissejuhatusse eraldi lõiguna või töö lõppu iseseisva alajaotusena
    Teoreetilise töö puhul asendatakse empiiriline osa teema arendusest lähtuvate alajaotustega, millele järgneb arutelu.
  • 2. Keel ja stiil


    Töö kirjutatakse eesti keeles. Lisatakse võõrkeelne annotatsioon tööst. Töö võib kirjutada ka võõrkeeles, sel juhul lisatakse eestikeelne annotatsioon.
    Valida tuleb selline väljenduslaad, mis tuleneb käsitletava aine sisust ja vastab sel alal kujunenud sõnastusele ja mõistete struktuurile. Esitus on põhiolemuselt mitteemotsionaalne. Töös avaldatavad seisukohad ei tohi olla mitmetähenduslikud. Juhul kui võõrkeelsele terminile ei leita adekvaatset eestikeelset vastet, on soovitav eestikeelse vaste järel sulgudes esitada võõrkeelne termin.
    Kõneviis ja -vorm olgu ühtlane kogu töö ulatuses. Soovitav on olevikuline või minevikuline umbisikuline vorm (“töös käsitletakse…”; “töös on käsitletud…”). Kui soovitakse esile tuua isiklikku seisukohta, kasutatakse mina-vormi. Samuti sobib mina-vorm pedagoogiliste projektide kirjeldustesse. Kolmanda isiku kasutamist tekstis (“uurija tegi…”) soovitatakse vältida.
    Kirjutamisel peetakse silmas järgmisi nõudeid:
    • korrektne ja loogiline keelekasutus.
    • üldtunnustatud terminoloogia ja lühendite kasutamine.
    • paljusõnalisuse, sõnakorduste ja võõrsõnadega liialdamise vältimine.
    • kõne- või konspektistiili, liigse lakoonilisuse vältimine.
    • slängi ja üliemotsionaalsete väljendite vältimine.

  • 3. Lehekülje kujundus


    Töö vormistamisel kasutatakse valget paberit formaadiga A4 (210 x 297 mm) vertikaalse (portrait) asetusega. Tekst trükitakse lehe ühele küljele reavahega 1,5. Trükikiri: Times New Roman , tähesuurus 12 punkti. Lehe servadest jäetakse 2,54 cm ülalt, alt ja paremalt; lehe vasakust servast 3 cm. Tekst kujundatakse nii, et ka lehekülje parempoolne serv jääb sirge. Tekstilõigud eraldatakse tühja reavahega.
    Kõik leheküljed alates tiitellehest kuni lisadeni saavad leheküljenumbri. Numeratsioon paigutatakse lehekülje alla keskele . Tiitellehele ja sisukorrale leheküljenumbrit ei kirjutata .
    Lehekülgede (va tiitelleht) paremasse ülaserva võib kirjutada töö või vastava peatüki pealkirja (võib olla lühendatud kujul).
    Lisad nummerdatakse eraldi (kui neid on rohkem kui üks) araabia numbritega (lisa 1, lisa 2 jne) ja pealkirjastatakse. Lisa pealkiri kirjutatakse läbiva suurtähega.
  • 4. Pealkirjad ja sisukord


    Töö liigendatakse peatükkideks ja alapeatükkideks, mis pealkirjastatakse. Pealkirjad peavad olema lühikesed, lakoonilised ja vastama töö sisule.
    Kõikide peatükkide, sissejuhatuse, kokkuvõtte, allikate loetelu ja lisade pealkirjad kirjutatakse läbivalt suurte tähtedega. Alajaotuse, alapunktide pealkirjad kirjutatakse väiketähtedega (v.a. suur algustäht). Peatükkide ja teiste alljaotuste pealkirjade järele punkti ei panda. Sõnu pealkirjades ei poolitata. Lühendite kasutamine ei ole soovitav. Pealkiri paigutatakse lehe vasakusse serva. Kõiki peatükke ja töö iseseisvaid struktuuriüksusi (sisukord, sissejuhatus, kokkuvõte, allikate loetelu jne.) alustatakse töös uuelt lehelt. Kui pealkirjaga samale leheküljele mahub ainult üks rida järgnevat teksti, tuleks alustada uuelt lehelt. Peatüki pealkirja ja sellele eelneva ja järgneva teksti vahele jäetakse kaks tühja rida. Alapealkirja ja eelneva ning järgneva teksti vahele jäetakse üks tühi rida.
    Töö põhiosa (peatükid ja nende alljaotused) nummerdatakse, soovitavalt hierarhilise numeratsiooniga maksimaalselt viiel erineval tasandil araabia numbritega (peatükk 1, alapeatükk 1.1, selle allosa 1.1.1 jne.).
    Sisukorras esitatakse kõik töö peatükid ja alajaotused täpses vastavuses nende töös esinemise järjekorrale ja sõnastusele alguslehekülgede numbritega. Pealkirjade hierarhiline liigendus esitatakse sisukorras astmelisena (Lisa 3):
    1.
    1.1.
    1.1.1.
    1.1.2.
    1.2.
    2.
    Sisukorras loetletakse, kuid ei nummerdata sissejuhatust, kokkuvõtet, allikate loetelu, registreid, lisa.
  • 5. Tekstisisene informatsioon


  • 5.1. Lühendid


    Töös tuleks kasutada võimalikult vähe ja soovitavalt üldtuntud lühendeid (nr, lk, a jms). Kui tööd läbib mitmest sõnast koosnev kategooria, siis võib luua uue lühendi, mille sisu avatakse esmakordsel tekstis esinemisel. Lühendi peab defineerima täieliku kirjapildi kaudu (näiteks: Eesti Raamatu Aasta (ERA)). Üldlevinud lühendite kasutamisel (ÜRO, USA) ei ole vaja esitada täielikku kirjapilti.
    Üldtuntud lühendeis, meetermõõdustiku lühendeis ning riikide, ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide suurtähelistes lühendites ei ole punkt vajalik. Kui lühend langeb kokku mõne eestikeelse sõnaga, siis on soovitatav panna lühendisse sõnavahet märkiv punkt (e.m.a.- enne meie ajaarvamist).
    Üle paarikümne vähetuntud termini, lühendi või sümboli korral töös soovitatakse koostada lühendite ja tähiste loetelu. Viimane esitatakse koos vastavate selgitustega eraldi alajaotusena (tavaliselt pärast sisukorda). Selles paigutatakse tähised tähestikulises järjekorras vasakpoolsesse veergu , paremal esitatakse nende selgitused.
  • 5.2. Loetelud


    Loetelu punktid tähistatakse kas araabia numbrite või väiketähtedega, mille järel on ümarsulg või märgistega (mõttekriipsud, tärnid, punktid vms).
    Loetelus kasutatakse nummerdamist, kui tahetakse rõhutada loetelu osade järjestust või kui tekstis soovitakse mõnele neist viidata. Muudel juhtudel on soovitav kasutada märgiseid (*, - ,  ).
    Igasugusele loetelule peab lisama kommentaari või hinnangu.
    Loetelu paigutus ja kirjavahemärkide kasutamine oleneb loetelu punktis olevate sõnade hulgast.
    Kui loetelu koosneb üksikutest sõnadest või sõnaühenditest, siis kirjutatakse loetelu punktid üksteise järele ja eraldatakse komaga . Näiteks:
    1) ,2) ,3) . või a) ,b) ,c) .
    Kui loetelus on pikemad sõnaühendid või laused, milles esineb koma , sulud jms, siis kirjutatakse loetelu punktid üksteise alla eraldi ridadena semikooloniga eraldatult:
    __________ ;
    __________ ;
    __________ .
    Kui loetelu mingis osas on kaks või enam lauset, siis pannakse järjekorranumbri järele sulu asemel punkt ja loetelu iga osa lõppu samuti punkt:
    _______________ .______________ .
    _________ . _______________ .
    Kui mõni loetelu sisaldab omakorda loetelu, siis üldisema loetelu osad nummerdatakse ja all-loetelu osad tähistatakse väiketähtedega.
  • 5.3. Arvud


    Ühekohalised arvud kirjutatakse tekstis sõnadega. Suuremad arvud ja murrud kirjutatakse numbritega. Järgarvu järele pannakse punkt. Protsentide esitamisel on soovitav piirduda ühe kuni kahe komakohaga.
  • 5.4. Valemid


    Valemid esitatakse omaette real soovitavalt lehe keskele paigutatuna. Kõigi töös esitatud valemite ja matemaatiliste avaldiste saamist tuleb selgitada. Kirjandusest võetud valemite selgitus piirdub viitega allikale. Kasutatavate tähistuste seletused paigutatakse valemite järele, kusjuures igas uues valemis selgitatakse ainult esmakordselt esinevaid tähiseid.
    Kui töös on mitu valemit, nummerdatakse nad üldnumeratsiooniga (valem 2) või peatükkide lõikes (valem 1.3 – kus üks tähistab peatüki-, kolm valemi järjekorranumbrit). Valemi number kirjutatakse ümarsulgudes all valemist paremal. Viidates tekstis valemile, paigutatakse selle numeratsioon sulgudesse.
  • 5.5. Tabelid


    Tabeleid kasutatakse arvuliste andmete ja oluliste tekstiosade ülevaatlikuks ja kompaktseks esitamiseks. Tabelid pealkirjastatakse ja nummerdatakse.
    Tabeli kohale lehe vasakusse serva kirjutatakse üldnimetus – Tabel -, millele järgneb tabeli number. Lühendit nr. ja punkti numbri järel ei kasutata. Tabelid nummerdatakse araabia numbritega läbiva numeratsiooniga kogu töö ulatuses või iga peatüki ulatuses eraldi. Näit. Tabel 10 või Tabel 3.4, mis tähistab kolmanda peatüki neljandat tabelit. Kui töös on ainult üks tabel, siis seda ei nummerdata.
    Tabeli number paigutatakse tabeli kohale vasakule. Tabeli numbrilisest tähisest ühe rea võrra allapoole kirjutatakse tabeli pealkiri, mis peab olema võimalikult lakooniline kuid sisu ammendav .
    Tabelis esitatud andmed tuleb siduda töö tekstiga . Selleks võib kasutada otsest suunamist (Järgneva tabeli andmed iseloomustavad….) või kaudset viitamist. Viimase puhul pannakse lause lõppu sulgudesse tabeli number (Tabel 3.4).
    Soovitav on paigutada tabel ühele leheküljele. Kui tabel jätkub järgmisel leheküljel, on soovitav esitada uuesti veergude nimed või veerud numereerida. Suuremad ja töötlemata arvmaterjali sisaldavad tabelid paigutatakse töö lisasse.
  • 5.6. Illustratsioonid


    Töödes kasutatakse sõnalise osa visualiseerimiseks mitmesugust illustreerivat materjali graafikute, diagrammide, arvjooniste, skeemide, jooniste , fotode jne. kujul.
    Illustratsioonid tähistatakse üldnimetusega –Joonis-, millele järgneb järjekorranumber. Araabia numbrites numeratsioon võib olla läbiv töö ulatuses, kui jooniseid on vähe (kuni kümme) või peatükkide lõikes. Näiteks Joonis 3.5 – kus kolm tähistab peatüki-, viis joonise järjekorranumbrit. Numeratsioon esitatakse illustratsiooni all. Sellele järgneb samal real illustratsiooni sisu avav lakooniline allkiri.
    Illustratsioon peab sisuliselt ja viite kaudu olema seostatud tekstiga. Viitamisel esitatakse ümarsulgudes illustratsiooni number (Joonis 3.5).
    Suuremahuline illustratiivne pildi- või joonismaterjal paigutatakse töö lisasse.
  • 5.7. Viitamine


    Töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, arvandmed, valemid jms tuleb varustada viidetega . Kõik töö lõpus loetelus esitatud allikad peavad töös olema viidatud.
    Üldtuntud seisukohtadele ei viidata (nt: Kiskjad söövad liha)
    Teiste autorite seisukohti või uurimusandmeid esitatakse tekstis kas tsitaatidena või refereeringutena.
    Tsitaat peab kõigis oma osades vastama originaaltekstile ja esitatakse jutumärkides. Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke. Kui viidatakse lausele, tuuakse viide ära enne lauselõpupunkti. Kui tsiteeritav seisukoht on liiga pikk või kõik samas lauses esitatu ei ole oluline käesoleva töö seisukohalt, võib tsitaati lühendada. Tsitaadis lause algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Tsitaadis ei ole lubatud liita üheks lauseks mitmest kohast võetud lausekatkendeid. Iga eraldi seisev lauseosa tuleb varustada omaette jutumärkidega ja viitega originaalile.
    Viites esitatakse allikmaterjali autori perekonnanimi, töö ilmumise aasta ja viidatud materjali paiknemise lehekülg (leheküljed). Nt: “Kükametsa elanikest 25 % on kiskjad ja 75 % taimetoidulised ” (Jänes 2000:18).
    Kui allikmaterjali autor on asutus või organisatsioon ( autoreid ei ole välja toodud nimeliselt), siis käsitletakse asutust või organisatsiooni autorina. Nt: (Kükametsa Loomakaitse Ühing 2000:14)
    Kui allikmaterjalis pole toodud töö autorit , esitatakse ümarsulus enne aastaarvu allika pealkiri või pikema pealkirja puhul selle esimene sõna või sõnaühend lisades kolm punkti (…). Nt: (Loomariigi…1999:10)
    Refereering kujutab endast teise autori või allika sisu konspekteerivat või kommenteerivat esitust (oma sõnadega). Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma , missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid.
    Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud seisukohti võrreldakse teiste autorite omaga alustatakse viidet sulgudes lühendiga vrd. Nt: (vrd Johnson -Laird & Wason 1977).
    Soovitav on märkida leheküljenumber ( numbrid ), eriti kui tegemist on faktide, arvandmete, definitsioonide, loetelude või muu otseselt viidatava autori originaalse panusega seostuva infoga . Nt: Kükametsa elanikest veerand on kiskjad ja kolmveerand toituvad taimedest (Jänes 2000:18).
    Kui allikal on kaks autorit, tuleb nende mõlema perekonnanimed viites esitada eraldades nad märgiga &. Nt: Kükametsa elanikest veerand on kiskjad (Jänes & Karu 1999:24-26).
    Kui autoreid on kolm kuni viis, esitatakse esimesel viitamisel kõikide autorite perekonnanimed. Edasistel viitamistel esitatakse esimesena märgitud autori nimi jt. Nt: Kükametsas on palju elanikke (Jänes jt 2000).
    Refereeriva tekstilõigu sisesel viitamisel, kus on tekstis esitatud allika autor, esitatakse sulgudes allika ilmumisaasta. Nt: J. Jänese andmeil on enamus Kükametsa elanikest taimetoitlased (2000).
    Kui refereerivas tekstis on tekstisiseselt esitatud nii autor kui ka ilmumisaasta, pole eraldi viitamine vajalik. Nt: Juhan Jänese artikkel aastast 2000 pakub kiskjate ja taimetoitlaste vahekorraks Kükametsas 1:3.
    Kui allikale tuleb viidata samal leheküljel palju kordi, on soovitav pärast esimest viitamist kasutada väljendit samas koos leheküljenumbri äratoomisega (samas:22).
    Enam kui ühte allikat sisaldava refereeringu puhul tuuakse kõik allikad viites välja.
    • Sama autori puhul esitatakse tööde ilmumisaastad kronoloogilises järjestuses. Nt: (Jänes 1999, 2000).
    • Sama autori samal aastal ilmunud tööd tähistatakse aastaarvu järgselt väiketähega. Nt: (Jänes 2000a, 2000b).

    Erinevad autorid järjestatakse tähestikuliselt ja eraldatakse semikooloniga. Nt:
    (Jänes 2000; Karu 1999).
    Taastamatu materjali (allikad, mida pole võimalik teistel näha/kuulda – isiklikud kirjad, vestlused jms) puhul tuuakse autori seisukohad ära tekstis kuid mitte allikmaterjalide loetelus. Taastamatule materjalile viitamist tuleb võimalusel vältida. Tekstisisesel viitamisel on sel puhul vaja ära tuua lisaks info esitamise viis ja aeg. Nt: (Jänes telefoniintervjuu 18. mai 2000).
    Erandjuhul, kui autori seisukohad on põhjapanevad ja/või esmaesitatud, kuid originaalne allikmaterjal ei ole kättesaadav, võib viidata läbi teise allika. Nt: Nagu J. Jänes ütles 1970. aastal: “Kõik loomad on võrdsed” (viidatud Karu 1999).
    Sel juhul tuleb allikate loetelus ära tuua teisese allika (Karu 1999) andmed.
    Läbi teise allika viitamist tuleb võimalusel vältida.
  • 6. Allikad


    Allikate loetelu sisaldab ainult töös kasutatud ja viidatud allikaid. Kõik töös viidatud allikad peab välja tooma allikate loetelus. Loetelu vormistamise üldiseks aluseks on Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni juhend (Publication manual …1995).
    Iga kirje esimene rida algab ilma taandreata, järgmised taandrealt.
    Allika kirje koostatakse põhimõttel: Autor (aasta). Pealkiri. Lisainfo .
    Kirje koostatakse viidatava allika keeles. Allikad esitatakse autorite tähestikulises järjekorras ilma järjekorranumbrita. Kui allika autor on asutus või organisatsioon järjestatakse allikas tähestikuliselt vastavalt selle nimetusele. Allikate puhul, kus pole näidatud autorit, paigutatakse see loetellu tähestikulises järjekorras vastavalt pealkirjale.
    Kui loetelu sisaldab mitte-ladinatähestikulisi allikaid, tuuakse esmalt ära ladinatähestikulised allikad, seejärel teistes tähestikes teosed originaaltranskriptsioonis. Muutähestikulised allikad võib esitada ka translitereerituna ladina tähestikku. Sellisel juhul paiknevad nad vastavalt transliteratsioonile tähestikulises järjekorras ning kirje lõpus on märge originaali keele kohta. Nt: (vene keeles).
    Kui loetelus on mitu tööd ühelt autorilt, järjestatakse need ilmumisaja alusel alustades varasemast. Kui autorilt on samal aastal mitu tööd, siis järjestatakse need pealkirja esitähe alusel ja lisatakse nii tekstisiseses viites kui allikate loetelus aastaarvule järjekorda tähistav väiketäht . Nt:1999a, 1999b.
  • 6.1. Trükised


  • 6.1.1. Tervikteosed


    Tervikteoste (raamatute, lõputööde, brošüüride jms) puhul esitatakse järgmised andmed:
    Autor(id) (ilmumisaasta). Pealkiri. Trükikordusandmed. Ilmumiskoht: Kirjastus.
    Autori perekonnanimi (nimed) esitatakse koos initsiaalidega.
    Ilmumisaasta esitatakse sulgudes, sulu järel punkt. Ilmumisaasta puudumise korral asendatakse see lühendiga s.a. (sine anno ).
    Pealkiri esitatakse kaldkirjas (italic), alapealkirjad eraldatakse põhipealkirjast kooloniga .
    Väljaande number antakse sulgudes, vajadusel koos iseloomustusega (3., parand .tr.) (esimese trüki puhul pole vajalik).
    Kui raamat on korraga mitmes kohas välja antud, siis märgitakse esimesena nimetatu.
    Kirjastus eraldatakse ilmumiskohast kooloniga. Kirjastuse nimes ei kasutata lühendeid ega jutumärke.
    Lehekülgede arvu märkimine raamatute puhul ei ole vajalik.
    Kera, S. (1989). Õpilaste tegevus isiksuse kujundajana. Tallinn: Valgus.
    Lõputööde puhul (diplomi-, bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööd) lisatakse nurksulgudes töö liik. Nt: Kuusk , R. (1996). Luule olemuse tõlgendamise võimalusi. [Magistritöö].Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjanduse õppetool.
    Brošüüride, buklettide jms puhul lisatakse nurksulgudes väljaande liik. Nt: Harju Maavalitsuse Haridusosakond. (1994). Lapse mõttemaa. Minialmanahh. [Brošüür]. Tallinn: AS Infotrükk
    Raamatute puhul, kus tiitellehel pole märgitud autoreid, asetatakse ilmumisaasta pealkirja järele, seejärel väljaandmiskoht ja kirjastus. Nt: Vabakasvatus . (1992). Tallinn: Eesti Õppekirjanduse Keskus.
    Autorita raamatu puhul kirjutatakse koostaja või toimetaja nimi eestikeelsetes töödes üldiselt pealkirja ja ilmumisaasta järele koos lühendiga koost . või toim. Nt: Mis on koolilapsel muret? (1997). Toim. Mehilane , L. Tartu: Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinik.
    Inglisekeelses kirjanduses asetatakse koostaja(te)/toimetaja(te) nimi/nimed autori positsioonile koos sulgudes järgneva märkega (Ed.) või (Eds.), saksa keeles (Hrsg). Nt: Stanton, D. C. (Ed.). (1987). The female autograph: Theory and practice of autobiography. Chicago : University of Chicago Press.
  • 6.1.2. Artiklid


    Artikli kirje koosneb kahest põhiosast: andmetest artikli ja andmetest väljaande kohta, milles artikkel on avaldatud.
    Artiklid kogumikus:
    Artikli autor. Ilmumisaasta sulgudes. Artikli pealkiri. Lühend sõnast “raamatus” (Rmt. või ingliskeelsete teeoste puhul In) kogumiku autor(id) või toimetaja, sulgudes märkega Toim.; ingliskeelsetel Ed./Eds.; saksakeelsetel Hrsg.. Kogumiku pealkiri kaldkirjas. Trükikordusandmed. Ilmumiskoht: Kirjastus., Artikli leheküljed kogumikus. Nt: Paats , M., Tiko, A. (1999). Lääne-Virumaa koolinoored ja huvitegevus. Rmt. Tulva, T. (Koost.). Teaduselt praktikale: Uurimusi ja arutlusi sotsiaaltöö teemadel. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 11-20.
    Artiklid ajakirjas:
    Artikli autor. Ilmumisaasta sulgudes. Artikli pealkiri. Ajakirja või jätkväljaande
    Nimetus kaldkirjas. Väljaande number kaldkirjas, artikli leheküljed. Nt: Kukk, K. (1997). Arvuti kui haigus. Arvutimaailm. 3, 24-25
    Artiklid ajalehes:
    Artikli autor. Ilmumisaasta, kuupäev sulgudes. Artikli pealkiri. Ajalehe nimetus
    kaldkirjas. Lehekülg(küljed) mahukate lehtede puhul. Nt: Talts, L. (1997, mai 28). Barbie kui lapse kasvataja. Maaleht ., 16-17.
    Autorita artikli puhul on artikli pealkiri autori positsioonil. Nt: New exam for the doctor of future. (1989, March 15). The New York Times. B-10
    Kui artiklil puudub nii autor kui ka pealkiri (lühisõnum, repliik jms), paigutatakse autori positsioonile sulgudesse sisu avav lause. Nt: (J. Aaviku kõne Soome Emakeele Seltsis ). (1906, november 29). Postimees .
    Artiklid teatmeteoses:
    Artikli nimetus. Ilmumisaasta. Teose nimetus kaldkirjas. Köide. Ilmumiskoht. Lehekülg (-küljed). Nt: Eesti. (1933). Eesti entsüklopeedia. 2. kd. Tartu. 521-671.
    Normatiivmaterjalid (õigusaktid):
    Akti nimetus. Vastuvõtmise aeg ja allikas, milles akt on ametlikult avaldatud. Nt: Perekonnaseadus (1994). Riigi Teataja I. 75, 1326.
  • 6.1.3. Muud trükised


    Arhiivimaterjalid:
    Arhiivi nimetuse lühend, fondi (f), nimistu (n), säiliku (s), lehekülje(l) number kui säilik mitmel leheküljeline.
    Kirjanduse loetelus:
    Diplom Kaitseliidule. (1935). ERA, f. 1962, n. 1, s. 270.
    Auaadress K.Pätsile. (1924). ERA, f. 1278 , n. 1, s. 274.
    Wiiralt , E. (1917). Paarike tänaval. EKM G 13836.
    Wiiralt, E. (1946a). E.Wiiralti kiri Pariisist N.Poomile Stockholmi, 16.
    oktoober 1946. EKM arhiiv.
    Wiiralt, E. (1946b). E.Wiiralti kiri Pariisist N.Poomile Stockholmi, 6.
    november 1946. EKM arhiiv.
    Wiralt A. (1867). A.Wiralti sünni registreerimine. SMPO arhiiv, f. 23, s.
    644. EELK Järva-Peetri koguduse 1867. a. sünnimeetrika kanne nr. 184.
    Tekstis
    (Diplom Kaitseliidule 1935).
    (Auaadress K.Pätsile 1924).
    (Wiiralt 1917).
    (Wiiralt 1946a).
    (Wiiralt 1946b).
    (Wiralt 1867).
    "EKM" tähistatakse, kui allikas asub Eesti Kunstimuuseumi ekspositsioonis.
    "EKM arhiiv" tähistatakse, kui allikas ei asu Eesti Kunstimuuseumi
    ekspositsioonis. "EKM G" tähistatakse, kui allikas asub Eesti Kunstimuuseumi
    graafikafondis.
    Kirjanduse loetelu lõpus esitatakse lühendid
    Lühendid
    EAA - Eesti Ajalooarhiiv
    EKM - Eesti Kunstimuuseum
    ERA - Eesti Riigiarhiiv
    Kaardid:
    Eesti topograafiline üheverstaline kaart 1:42 000. (1894-1896). Sankt -Peterburg,
    lehed 3-45, 4-46, 5-44, 5-45, 6-44, 7-43, 7-44, 8-44, 8-46. (Kaardimapp Eesti TA Raamatukogus).
    Kirjad:
    F. Puksoo kiri A. Sibulale 22. aprill 1925. Säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis .
    Käsikirjad:
    Genss, J. (1948). Eesti Kunsti materjale. Kunstnike leksikon . Tallinn:
    käsikirjad. Rahvusraamatukogus.
    Raunam, O. (1980-1990). Eesti tarbegraafika I. Eessõna. Finantsgraafika.
    Tallinn: käsikirjad. S.Raunami valduses.
    Publitseerimisel olevad artiklid:
    Zuckerman, M., Kieffer, S. C. (in press). Race differences in face-ism: Does facial
    prominence imply dominance? Journal of Personality and Social Psychology.
  • 6.2. Elektroonilised allikad


    Interneti materjalide puhul alustatakse sama informatsiooniga nagu paberkandjatel: autori nimi, ilmumise aasta, pealkiri. Ilmumisaja puudumise korral asendatakse see lühendiga s.a. (sine anno).
    Lisatakse nurksulgudes kuupäev, millise seisuga materjale kasutati ja eraldi real Interneti aadress. Kui sama materjal on olemas ka trükitud kujul, siis tuleb sellele viidata.
    Elektroonilisele kirjavahetusele viidatakse kui personaalsele kommunikatsioonile ainult tekstis ja seda ei kajastata allikate loetelus.
    Terviktööd:
    Kirch, A. (1997). Mitte-eestlaste integratsioon : kas kogu Eesti Ühiskonna ülesanne?
    [2000, aprill 21].
    http://www.integratsioon.ee/est/artiklid_1.html
    Tööde osad:
    Children with Special Needs . (7. Chapter). (1999).The White Paper [2000,
    oktoober 28].
    http://www.irgolv.ie/educ/Ready%20%to%Learn/07/Main.html
    Ajakirjad :
    Vendla, E. (2000). Õpetajaid kimbutab stress . Haridus nr 4. [2000, oktoober 28].
    http://haridus.opleht.ee/arhiiv/2000/haridus4/index.html
    Ajalehed:
    Kruusmaa, M. (1999, juuli 12). Kirjaklambrimees aitab. Luup nr. 14. [2000, juuli 24].
    http://www.postimees.ee/luup/99/14/teadusl.sht m
    Listisõnumid:
    Tamm, R. (2000, september 30). Õpetajal on probleeme. Õpetajate lehe
    Diskussioonilist. [2000, september 2].E-mail: opleht@ lists .ut.ee
  • 6.3. Audio-visuaalsed allikad


    Filmid:
    Jamnes, P. ( Projektijuht ). (2000) Käitumine töölevõtu intervjuul [Film]. AMI
    Holdt, D. (Producer), & Ehlers, E. (Director). (1997). River at High Summer: The St.
    Lawrence [Film]. ( Available from Merganser Films, Inc., 61 Woodland Street, Room 134, Hartford, CT 06105).
    Kassetid:
    Rebane, T. (Režisöör). Jõulujutud. VAT muinasjutt [Kassett]. Tallinn: Eesti Raadio.
    CD-d:
    Agu, M. ( Produtsent ). (1997). Kodused tantsud [CD]. Tallinn: Eesti Raadio.
    Arvutiprogrammid:
    Estonia. (1998). Microsoft Encarta 98 Encyclopedia [CD ROM]. Microsoft
    Corporation.
  • IV TÖÖDE KAITSMINE


  • 1. Seminari-, diplomi-, bakalaureuse- ja magistritööde (kuni 20 ainepunkti) kaitsmine ja hindamine


    Kõik bakalaureuse- ja diplomitööd kuuluvad avalikule kaitsmisele kaitsmiskomisjoni ees. Lõputööde kaitsmine või lõpueksamite sooritamine toimub sügis- ja kevadsemestri lõpus akadeemilise kalendriga määratud ajal. Lõputöö kaitsmisele lubamise eelduseks on kogu eelneva õppekava täitmine.
    Üliõpilane lubatakse lõputöö kaitsmisele dekaani korraldusega, mis vormistatakse kaks nädalat enne kaitsmiskuupäeva ja edastatakse õppeosakonda ning akadeemilisse osakonda . Dekaani korraldus vormistatakse osakonna poolt esitatud nimekirja ja õppekava täitmise alusel.
    Lõputööde (v.a doktoritööde) kaitsmiskomisjonid moodustatakse üheks õppeaastaks. Komisjoni kuulub vähemalt kolm liiget, sh komisjoni esimees, kes on reeglina doktorikraadiga või sellele vastava kvalifikatsiooniga. Kaitsmiskomisjoni koosseisud kinnitab diplomi- ja bakalaureuseõppes teaduskonna dekaan, magistriõppes dekaani esildise alusel akadeemiline prorektor. Komisjonil on õigus ise määrata oma töökorraldus. Lõputööde kaitsmine on avalik ja toimub osakonna poolt välja kuulutatud ajal ja kohas. Kaitsmisel peavad üldjuhul osalema üliõpilase juhendaja ja retsensent.
    Üliõpilane registreerib lõputöö kaitsmiseks vähemalt üks kuu enne kaitsmise kuupäeva õppetoolis. Üliõpilane esitab kahes eksemplaris lõputöö akadeemilisse osakonda vähemalt kaks nädalat enne kaitsmist koos juhendaja allkirjaga tiitellehel, mis tõendab lõputöö kaitsmisele lubamist.
    Vähemalt üks eksemplar lõputööst peab olema kõvaköites. Teistel eksemplaridel on lubatud köide, millele ei saa lehti lisada ega ära võtta. Koos tööga tuleb esitada disketil töö eesti- ja võõrkeelne annotatsioon (Lisa 2).
    Paberkandjal esitatud annotatsioonis peab olema koostaja allkiri ja juhendaja nõusolek kaitsmisele lubamise kohta.
    Töö registreeritakse ja antakse retsensendile läbivaatamiseks. Akadeemilise allüksuse juhataja määrab lõputööle (v.a doktoritöö) ühe retsensendi , kellel peab olema taotletava kraadiga vähemalt samaväärne akadeemiline kraad. Kirjalik retsensioon (vähemalt üks lehekülg) peab laekuma osakonda/õppetooli vähemalt kolm tööpäeva enne kaitsmist. Üliõpilasel on õigus eelnevalt tutvuda oma lõputöö retsensiooniga vähemalt 1 tööpäev enne kaitsmist.
    Töö kaitsmine toimub suulise ettekandena, mida on soovitav illustreerida näitliku abimaterjaliga (stendiettekanne, multimeedia , audiovisuaalsed jm vahendid)Esituse abivahendite vajadus tuleb teatada osakonda koos kirjaliku töö esitamisega.
    Ettekandeks on aega 10 minutit.
    Töö kaitsmine algab esitleja pöördumisega komisjoni ja kuulajate poole, millele järgneb:
    1. töö sisuline tutvustus;
  • retsensiooni esitamine;
  • autori vastus retsensioonile;
  • diskussioon (küsimused komisjoni liikmetelt ja kuulajatelt, autori vastused);
  • juhendaja arvamus;
  • autori lõppsõna.
    Seminari-või lõputööd on hindelised.
    Lõputööde hindamisel lähtutakse kriteeriumidest, mis on ära toodud juhendi esimese osa punktis 1.
    Kaitsmiskomisjon on otsustusvõimeline kui kaitsmisel viibib vähemalt 2/3 selle liikmetest (sh esimees). Lõputöö (v.a doktoritöö) ja lõpueksami tulemusi hindab komisjon sõnaliselt “suurepärane”, “väga hea”, “hea”, “rahuldav”, “kasin” ja täheliselt “A – E”; negatiivne tulemus on “puudulik” (F). Lõplikuks tulemuseks kujuneb komisjoni liikmete hinnangute keskmine, kusjuures ümmardamisel on määravaks esimehe hääl.
    Lõputöö kaitsmise tulemused tehakse teatavaks samal päeval.
    Lõputöö kaitsmisest loobumine mõjuva põhjuseta võrdsustatakse hindega puudulik (F). Mõjuval põhjusel mitteilmunud üliõpilase kohta tehakse protokolli märge mitteilmunud (MI). Mõjuvaks põhjuseks on haigus, õnnetusjuhtum. Kui kolme tööpäeva jooksul üliõpilane ei esita arstitõendit, märge mitteilmunud tühistatakse ja protokolli kantakse negatiivne tulemus. Mõjuval põhjusel mitteilmunud üliõpilasel on õigus kaitsta lõputöö lõpueksam komisjoni esimehe poolt määratud päeval eksamisessiooni jooksul. Negatiivse tulemuse korral on lõputöö korduskaitsmine või lõpueksami kordussooritamine võimalik järgmisel semestril akadeemilises kalendris määratud ajal.
    Lõputööd on võimalik uuesti kaitsta üks kord. Lõputöö korduskaitsmiseks nõuab komisjon olemasoleva töö täiendamist või uue teema valimist.
    Kaitsmiskomisjon võib tõestatud diskrediteeriva teabe ilmnemisel (plagiaat, võltsitud andmete esitamine jne) muuta oma otsust kolme tööpäeva jooksul alates lõputöö kaitsmise päevast. Muudetud otsusele lisatakse tõendavad materjalid, mis olid otsuse muutmise aluseks. Tõendatud plagiaadi korral kaotab üliõpilane õiguse olemasoleva lõputöö korduskaitsmiseks. Ülikooli lõpetamiseks peab ta koostama lõputöö uuel teemal.
    Kui üliõpilane ei nõustu kaitsmisel saadud hindega või kaitsmisprotseduuriga, on tal õigus esitada dekaanile kirjalik protest kolme tööpäeva jooksul pärast tulemuste teatavaks tegemist. Dekaan moodustab kolmeliikmelise komisjoni, kes vaatab kaebuse läbi ja teeb otsuse dekaanile teatavaks kümne tööpäeva jooksul arvates protesti esitamisest. Dekaan teatab otsusest kirjalikult asjaosalistele ja kaitsmiskomisjonile.
    Ülikooli lõpetajale antakse pärast õppekava täitmist ja lõputöö kaitsmist diplom koos akadeemilise õiendiga vastava akadeemilise kraadi omistamise kohta ja/või õppekava täitmise kohta. Diplomite ja akadeemiliste õiendite statuut ja väljaandmise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega “Diplomi ja akadeemilise õiendi statuut ja vormid”.
    Enne 2002/2003 õppeaastat bakalaureuseõppesse asutunutel lõpeb bakalaureuseõpe bakalaureusetöö kaitsmisega ja vastavalt õppekavale kas baccalaureus artium kraadi saamisega.
    Diplom kiitusega (cum laude ) antakse välja diplomiõppe, bakalaureuseõppe, bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe või magistriõppe õppekava täies mahus läbinule, kes täitis järgmised tingimused:
    • sooritas kõik eksamid /arvestused hinnetele “A”, “B” ja “C”;
    • kaitses lõputöö ja/või sooritas bakalaureuseeksami hindele “A”;
    • keskmine hinne õpingute vältel oli 4,60 või kõrgem (enne 24.03.99 saadud hinnete alusel “4,75” või kõrgem), kusjuures arvestatakse kõikide eksamite, hindeliste arvestuste, praktikate ja lõputöö/lõpueksami hindeid.

  • 2. Magistritöö (40 ainepunkti) kaitsmine ja hindamine


    Magistritööd kaitstakse kasvatusteaduste ja pedagoogika magistritööde kaitsmisnõukogu ees, mille põhikoosseisu kuulub vähemalt 5 liiget ja millele vajadusel (näit ainedidaktiliste tööde puhul) lisatakse kuni 3 lisaliiget.
  • Eelkaitsmine Magistritöö kaitsmisele eelneb akadeemilise osakonna poolt korraldatud magistritöö eelkaitsmine, milleks
    • magistrant esitab valminud väitekirja kaks eksemplari pehmes köites;
    • osakonna või õppetooli juhataja määrab juhendaja ettepanekul retsensendi vastava eriala spetsialistide seast;
    • moodustab vähemalt kolmeliikmelise eelkaitsmise komisjoni;
    • määrab eelkaitsmise aja ja koha.

    Eelkaitsmise protseduur on sama, mis põhikaitsmisel. Kaitsmisprotseduur lõpeb otsuse vastuvõtmisega magistritöö kaitsmisele lubamise kohta, mis vormistatakse protokollina ja esitatakse magistritööde kaitsmisnõukogule. Kui väitekirjas esineb olulisi puudusi on kaitsmiskomisjonil õigus nõuda uut eelkaitsmist.
  • Kaitsmine Kraaditaotleja peab esitama kaitsmisnõukogule järgmised dokumendid :
    • avaldus magistritöö läbivaatamiseks ja kaitsmiseks (avalduses peab olema märgitud, millist kraadi taotletakse);
    • magistritöö vähemalt kolmes eksemplaris, millest vähemalt üks peab olema kõvaköites;
    • magistritöö eesti- ja võõrkeelne annotatsioon disketil (vt lisa 2);
    • elulugu ( curriculum vitae);
    • tunnistus õpingute ja kutsepraktika läbimise kohta;
    • vajadusel tunnistus(ed) kutsekraadi saamiseks tarvilike litsentseeritud oskuste kohta;
    • eelkaitsmise põhjal õppetooli (osakonna) poolt antud soovitus töö kaitsmisele esitamiseks;
    • juhendaja(te) kirjalik iseloomustus kraaditaotleja ja tema poolt esitatud töö kohta.
    Peale kaitsmiseks vajalike dokumentide vastuvõtmist peab kaitsmisnõukogu ühe kuu jooksul kindlaks määrama magistritöö kaitsmise kuupäeva, koha ja retsensendid ning vajaduse korral kaitsmisnõukogu lisaliikmed. Kaitsmisnõukogu kuulutab kaitsmise välja ning esitab magistritöö ülikooli raamatukogule vähemalt kuu enne kaitsmist.
    Kaitsmisnõukogu annab magistritöö retsenseerida vähemalt ühele erialal tunnustatud akadeemilise kraadiga spetsialistile, kes ei kuulu magistritöö juhendajaga samasse õppetooli. Retsensioonid peavad laekuma kaitsmisnõukogule hiljemalt 7 päeva enne kaitsmist. Vähemalt ühe positiivse retsensiooni korral lubatakse töö kaitsmisele.
    Magistrikraadi võivad taotleda ka kõrgharidusega isikud ilma magistriprogrammi läbimata, kui neil on heatasemelisi avaldatud töid või märkimisväärseid saavutusi teadus- ja arendustegevuses ja kui nad sooritavad edukalt eriala koondeksami. Vastava taotluse lahendab kaitsmisnõukogu.
    Kaitsmisnõukogul on õigus lubada kaitsmisele kraaditaotlejaid, kes on sooritanud nõutava mahu ja tasemega magistriõpingud väljaspool Tallinna Pedagoogikaülikooli.
    Magistrikraad kaitstakse TPÜ kasvatusteaduste ja pedagoogika kaitsmisnõukogu ees avaliku diskussioonina kraadi taotleja ja retsensendi vahel. Nõukogu on otsuspädev kui selle istungil osaleb vähemalt 2/3 kõigist nõukogu püsi- ja lisaliikmeist ning vähemalt üks retsensent. Kaitsmine toimub vastavalt kaitsmisnõukogu poolt kinnitatud korrale.
    Kaitsmisprotseduuri põhietapid on:
    • kaitsmisele esitatud dokumentide tutvustamine;
    • kraaditaotleja ettekanne (15 minutit);
    • akadeemiline diskussioon kraaditaotleja ja retsensentide/oponentide vahel;
    • ülddiskussioon (küsimusi võivad esitada ja oma arvamust avaldada kõik kohalviibijad);
    • otsuse vastuvõtmine.

    Kraadi omistamise ja tööle hinnangu andmise üle otsustab kaitsmisnõukogu kinnisel istungil, millel osalevad ka retsensendid. Magistritöö hindamise aluseks on kriteeriumid, mis on ära toodud juhendi esimeses osas. Magistritööd hinnatakse järgmiselt:
    • kiitusega- cum laude;
    • parimalt nõuetele vastav - optime approbatur;
    • nõuetele vastav - approbatur;
    • nõuetele mittevastav - non sufficit.

    Kraaditaotlejale omistatakse magistrikraad, kui kaitsmisnõukogu poolt antav hinnang on vähemalt “nõuetele vastav”. Hinnangu “nõuetele mittevastav” saamisel võib kraaditaotleja esitada täiendatud ja ümbertöötatud töö nõukogu poolt fikseeritud ajavahemiku järel uueks kaitsmiseks.
    Magistrikraad omistatakse vastavalt õppekavas ettenähtud nimetusele.
    Magistri teaduskraadi nimetuseks on kasvatusteadustes magister artium (MA), millele lisatakse sulgudes “kasvatusteadused”. Magistri kutsekraadi nimetuseks on pedagoogikamagister.
    Kaitsmisnõukogul ei ole õigust asendada teaduskraadi kutsekraadiga ega vastupidi.
    Kaitsmiskomisjon võib tõestatud diskrediteeriva teabe ilmnemisel (plagiaat, võltsitud andmete esitamine jne) muuta oma otsust kolme tööpäeva jooksul alates lõputöö kaitsmise päevast. Muudetud otsusele lisatakse tõendavad materjalid, mis olid otsuse muutmise aluseks. Tõendatud plagiaadi korral kaotab üliõpilane õiguse olemasoleva lõputöö korduskaitsmiseks.
    Kui üliõpilane ei nõustu kaitsmisel saadud hindega või kaitsmisprotseduuriga, on tal õigus esitada dekaanile kirjalik protest kolme tööpäeva jooksul pärast tulemuste teatavaks tegemist. Dekaan moodustab kolmeliikmelise komisjoni, kes vaatab kaebuse läbi ja teeb otsuse dekaanile teatavaks kümne tööpäeva jooksul arvates protesti esitamisest. Dekaan teatab otsusest kirjalikult asjaosalistele ja kaitsmiskomisjonile.
    Magistritöö üks eksemplar kuulub säilitamisele ülikooli raamatukogus.
  • 3. Doktoritöö kaitsmine


  • 3.1. Doktoritöö kaitsmisele lubamine


  • Doktorikraadi taotleja Doktoritöö kaitsmisele lubamine eeldab, et doktorikraadi taotleja omab magistrikraadi või sellele vastavat haridustaset.
    Doktorikraadi taotleja peab reeglina olema läbinud doktoriõpingud. Juhul, kui doktoriõpingud ei ole läbitud TPÜ-s, otsustab doktorinõukogu, kas mõnes teises ülikoolis eelnevalt sooritatud doktoriõpingud vastavad oma sisult ning tasemelt TPÜ kasvatusteaduste erialal kehtestatud nõuetele.
  • Doktoritöö eelnev hindamine Doktorikraadi taotleja esitab TPÜ Kasvatusteaduste doktorikooli juhataja nimele avalduse koos doktoritöö käsikirjaga selle eelretsenseerimiseks.
    Hiljemalt kahe nädala jooksul peale doktoritöö käsikirja esitamist leiab doktorikooli juhataja väitekirjale vähemalt ühe eelretsensendi. Väitekirja eelretsensent peab omama doktori - või kandidaadikraadi. Soovitav on määrata väitekirjale kaks eelretsensenti, kellest vähemalt üks on väljastpoolt TPÜ-d. Eelretsensendiks ei saa olla kraaditaotleja väitekirja juhendaja/ konsultant. Enne eelretsensentide valikut antakse kraaditaotlejale võimalus avaldada oma arvamust võimalike kandidaatide kohta
    Väitekirja käsikirja eelretsenseerimiseks on aega kuni neli nädalat.
    Doktoritöö eelkaitsmine korraldatakse Kasvatusteaduste doktorikooli poolt koostöös akadeemilise osakonna juhatajaga akadeemilises osakonnas või uurimisrühmas. Eelkaitsmist juhatab doktorikooli poolt volitatud isik. Eelkaitsmisel järgitakse tavapärast akadeemilist kaitsmisprotseduuri.
    Eelkaitsmisel annavad retsensendid hinnangu väitekirja vastavuse kohta doktoritöödele esitatavatele nõuetele, teevad vajalikke ettepanekuid doktoritöö parandamiseks. Eelkaitsmise protokoll koos eelretsensentide kirjalike hinnangutega esitatakse akadeemilisele osakonnale, et see saaks anda soovituse doktorinõukogule töö kaitsmisele lubamise kohta.
  • Kraaditaotleja poolt esitatav materjal Pärast eelkaitsmist ja akadeemiliselt osakonnalt saadud soovitust tuleb kraaditaotlejal esitada doktorinõukogule järgnevad dokumendid:
    • kirjalik avaldus doktoritöö läbivaatamiseks ja kaitsmisele lubamiseks koos juhendaja kinnitusega kaitsmisele lubamise kohta;
    • nõuetele vastav doktoritöö käsikiri kolmes eksemplaris koos analüütilise üle-vaatega, mis on vastavalt eesti- või võõrkeelne;
    • väitekirja teemal ilmunud publikatsioonide koopiad;
    • Curriculum Vitae ;
    • eelkaitsmise protokoll koos retsensentide kirjalike eelretsensioonidega;
    • osakonna/ uurimisrühma soovitus doktoritöö kaitsmisele lubamise kohta;
    • dekaani korraldus õppekava täitmise ja üliõpilase kaitsmisele lubamise kohta.

    Doktorinõukogu peab kahe kuu jooksul alates väitekirja esitamisest vastu võtma ühe kolmest otsusest:
    • doktoritöö vastab nõuetele ning selle võib esitada kaitsmisele;
    • doktoritöö võib esitada kaitsmisele peale paranduste ja täienduste sisseviimist;
    • doktoritöö ei vasta esitatavatele nõuetele ning seda ei lubata kaitsmisele.

    Väitekirja kaitsmisele lubamise otsustab doktorinõukogu hääletamise teel, arvestades eelretsensentide hinnanguid. Kui poolt- ja vastuhääli on võrdselt, langetatakse otsus kraaditaotleja kasuks.
  • 3.2. Ettevalmistus doktoritöö kaitsmiseks


    Kui doktorinõukogu on lubanud väitekirja kaitsmisele, määratakse nõukogu otsusega doktoritööle kaks oponenti , kellest üks on väljastpoolt ülikooli. Oponentidel peab olema doktori- või kandidaadikraad. Oponendiks ei saa olla kraaditaotleja juhendaja/ konsultant. Kraaditaotlejale antakse võimalus avaldada oma arvamust oponentide valiku kohta.
    Doktorinõukogu samal koosolekul määratakse kindlaks väitekirja avaliku kaitsmise aeg ja koht ning vajaduse korral ka nõukogu lisaliikmed. Vajadusel võib doktorinõukogu esimees anda oma volitused avaliku kaitsmise juhtimiseks mõnele teisele kaitsmisnõukogu liikmele.
    Kaitsmisel kasutatava keele määrab doktorinõukogu esimees peale kraaditaotleja ja oponentide arvamuste ärakuulamist. Kasutada võib kas eesti keelt või keelt, milles on kirjutatud väitekiri.
    Oponentide retsensioonid, mis sisaldavad hinnangulise ülevaate väitekirja sisust ja annavad üldhinnangu tööle, peavad doktorinõukogule ja kraaditaotlejale laekuma hiljemalt 7 päeva enne avaliku kaitsmise toimumist. Vähemalt ühe positiivse retsensiooni korral lubatakse töö kaitsmisele.
    Doktorikraadi taotleja esitab vähemalt kaks nädalat enne avalikku kaitsmist KDK juhatajale publitseeritud väitekirja viisteist eksemplari koos informatsioonilehega, mis jaotuvad järgnevalt:
    • kolm eksemplari ülikooli raamatukogu lugemissaali;
    • kaksteist eksemplari ülikooli kasvatusteaduste doktorinõukogule ja doktorikoolile.

    Väitekirja informatsioonileht sisaldab lisaks väitekirja lühikokkuvõttele järgmiseid andmeid: väitekirja autor, pealkiri, juhendaja/ konsultant, oponendid, kaitsmise aeg ja koht.
  • 3.3. Doktoritöö kaitsmine


    Väitekirja kaitsmine toimub doktorinõukogu koosolekul akadeemilise väitluse vormis. Kaitsmine saab toimuda vaid siis, kui kohal on vähemalt üks oponent ja 2/3 doktorinõukogu liikmetest.
    Kaitsmiskoosolekut juhib doktorinõukogu esimees või tema poolt volitatud nõukogu liige. Koosoleku juhatajal on kohustus võimaldada kõigil avaliku kaitsmisistungil osalejatel väljendada oma seisukohta akadeemilise tava piires.
  • Kaitsmisprotseduur Avaliku kaitsmisprotseduuri kestus on kuni viis tundi ja see kulgeb järgnevalt:
    • doktorinõukogu esimees avab koosoleku, tutvustab nõukogu ja kaitsmise korda;
    • doktorinõukogu sekretär tutvustab kraaditaotlejat ja tema poolt esitatud materjale;
    • kraaditaotleja kannab ette väitekirja põhiseisukohad (lectio praecursoriansa), milleks on ette nähtud kuni 30 minutit;
    • küsimuste esitamine kraaditaotlejale tema ettekande kohta;
    • oponendid esitavad hinnangulised ülevaated väitekirja sisust ning annavad üldhinnangu tööle varemesitatud kirjalike retsensioonide põhjal;
    • järgneb oponentide väitlus kraaditaotlejaga küsimustes, mida ei olnud esitatud retsensioonides ja mis algab teoreetilist tausta ja uurimistöös kasutatavat metodoloogiat käsitlevate üldisemate küsimustega ning läheb seejärel üle spetsiifilisematele probleemidele; diskussiooni lõpul annavad oponendid lõpphinnangu nii väitekirjale kui selle kaitsmise edukusele;
    • avatakse üldarutelu, mille käigus võivad küsimusi esitada ja arvamust avaldada doktorinõukogu liikmed ja teised kohalviibijad;
    • doktoritöö juhendaja esitab arvamuse kraaditaotleja kohta;
    • kraaditaotleja saab õiguse lõppsõnaks;
    • väitekirja ja selle kaitsmise hindamine toimub doktorinõukogu kinnisel istungil;
    • otsuse teatamine.

    Otsus doktorikraadi omistamise või mitteomistamise kohta võetakse vastu doktorinõukogu kinnisel istungil. Otsustamine toimub salajase hääletamise teel. Koosolek on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt 2/3 doktorinõukogu liikmetest. Kõik kohal olevad nõukogu otsustusõiguslikud liikmed on kohustatud hääletamisel osalema. Kui doktorinõukogu liige on ka kaitstava doktoritöö juhendaja, siis ta hääletamisest osa ei võta. Otsuse vastuvõtmiseks on vajalik, et seda toetaksid salajasel hääletamisel vähemalt pooled istungist osavõtnud doktorinõukogu liikmetest. Kui poolt- ja vastuhääli on võrdselt, langetatakse otsus doktorandi kasuks.
    Doktoritöö taset hinnatakse järgnevalt:
    • nõuetele vastav (approbatur);
    • nõuetele mittevastav (non sufficit).

    Doktoritöö on võimalik kaitsmiselt tagasi võtta kuni hääletamise väljakuulutamiseni.
  • 3.4. Doktorikraadi omistamine


    Doktorikraad omistatakse taotlejale juhul, kui doktorinõukogu poolt antav hinnang on "nõuetele vastav". Hinnangu "nõuetele mittevastav" puhul on kraaditaotlejal õigus esitada uus töö mitte varem kui poole aasta möödumisel kaitsmise päevast.
    Doktori teaduskraadi nimetuseks kasvatusteadustes on doctor philosophiae (PhD), millele lisatakse vastava eriala nimetus.
    Doktoridiplomid koos akadeemilise õiendiga antakse kätte kord aastas toimuval promotsiooniaktusel.
  • 3.5. Doktorikraadi vaidlustamine ja kaebuste esitamine


    Doktorinõukogu võib tõestatud diskrediteeriva teabe ilmnemisel ( plagiaat, võltsitud andmete esitamine) muuta oma otsust 30 päeva jooksul alates doktoritöö kaitsmise kuupäevast.
    Kirjalikke kaebusi väitekirjale esitatavate nõuete ja kaitsmiseeskirjade rikkumise kohta võivad esitada kraaditaotleja, juhendaja, oponendid ja doktorinõukogu liikmed 30 päeva jooksul alates kaitsmiskoosoleku toimumisest TPÜ teadus- ja arendusprorektorile. Kaebuse vaatab läbi teaduskonna nõukogu 30 päeva jooksul ning teatab otsuse kirjalikult nii kaebuse esitajale, teadus- ja arendusprorektorile kui doktorinõukogule.
  • ALLIKAD


    American Psychological Association (September 5, 2000). Electronic Reference
    Formats Reccommended by the American Psychological Association. [3. jaanuar 2004]. http://www.apa.org/journals/webref.html
    Hirsijärvi, S., Remes, P., Emes, P., Sajavaata, P. (1997). Tutki ja kirjoita. Helsinki : Kirjayhtyma OY.
    Kõverjalg, A. (1999). Üliõpilastööde koostamise metoodika. Tallinn: Eesti Riigikaitse Akadeemia.
    Metsämuuronen, J. (2002). Tutkimuksen tekemisen perusteet ihmistieteissa. Helsinki: International Methelp KY.
    Niglas, K. (2004). The Combined Use of Qualitative and Quantative Methods Educational Research. Tallinn Pedagoogikaülikool. Sotsiaalteaduste dissertatsioonid, 8. [Doktoritöö] Tallinn: TPÜ Kirjastus.
    Publication Manual of the American Psychological Association (4th ed.). (1995).
    Washington, DC: American Psychological Association.
    Roomets, S. (2000). Üliõpilastööd ja nende vormistamine. Tallinn
    TPÜ psühholoogiaosakonna seminari- ja lõputööde vormistamise, esitamise ja
    kaitsmise juhend (1999). Tallinn.
    Õunapuu, L. (2000). Üliõpilaste kirjalikud tööd. Metoodiline juhend diplomi-,
    kursusetöö, referaadi, essee koostamiseks ja vormistamiseks. Viljandi: Viljandi Kultuurikolledž.

    Lisa 1 TIITELLEHE NÄIDIS
    TALLINNA ÜLIKOOL
    Kasvatusteaduste teaduskond
    Eripedagoogika õppetool


    Juhan Jänes
    TAIMETOITLASTE INTEGRATSIOON KÜKAMETSAS
    Bakalaureusetöö




    Juhendaja: dots. Karl Karu

    Tallinn 2007
    Tallinna Ülikool
    Teaduskond
  • Kasvatusteaduste teaduskond

    Õppetool
    Töö pealkiri
    Teadusvaldkond
    Taotletav kraad
    Haridusteaduse bakalaureus
    Haridusteaduse magister (...)
    Kuu ja aasta
    Lehekülgede arv:
    Allikad:
    Lisad:
    Referaat
    Võtmesõnad:
    Keywords:
    Töö autor: allkiri:
    Kaitsmisele lubatud:
    Juhendaja: allkiri:
    Tallinn University
    Faculty
  • Faculty of Educational Sciences

    Chair
    Title
    Science field
    Applied degree
    Bachelor of Arts in Education
    Master of Arts in Education (...)
    Month and year
    Number of pages:
    Sources :
    Additions:
    Abstract
    Keywords:
    Author: Signature:
    Allowed to defend:
    Supervisor: Signature:
    Lisa 3 JUHISED ANNOTATSIOONI TÄITMISEKS
  • Teaduskond. Magistritööde (4+2 süsteemi) puhul tulevad arvesse ka teised TLÜ teaduskonnad peale kasvatusteaduste teaduskonna.
  • Õppetool.
    Algõpetuse õppetool Chair of Primary Education
    Andragoogika õppetool Chair of Adult Education
    Eelkoolipedagogika õppetool Chair of Pre- School Education
    Eri- ja Sotsiaalpedagoogika õppetool Chair of Special and Social Pedagogy
    Kasvatusteaduse õppetool Chair of Educational Science
    Koolipedagoogika õppetool Chair of School Pedagogy
    Kutsepedagoogika õppetool Chair of Vocational Pedagogy
    Kui magistritöö (4+2) on
  • Vasakule Paremale
    Tööde vormistamise juhend #1 Tööde vormistamise juhend #2 Tööde vormistamise juhend #3 Tööde vormistamise juhend #4 Tööde vormistamise juhend #5 Tööde vormistamise juhend #6 Tööde vormistamise juhend #7 Tööde vormistamise juhend #8 Tööde vormistamise juhend #9 Tööde vormistamise juhend #10 Tööde vormistamise juhend #11 Tööde vormistamise juhend #12 Tööde vormistamise juhend #13 Tööde vormistamise juhend #14 Tööde vormistamise juhend #15 Tööde vormistamise juhend #16 Tööde vormistamise juhend #17 Tööde vormistamise juhend #18 Tööde vormistamise juhend #19 Tööde vormistamise juhend #20 Tööde vormistamise juhend #21 Tööde vormistamise juhend #22 Tööde vormistamise juhend #23 Tööde vormistamise juhend #24 Tööde vormistamise juhend #25 Tööde vormistamise juhend #26 Tööde vormistamise juhend #27 Tööde vormistamise juhend #28 Tööde vormistamise juhend #29 Tööde vormistamise juhend #30 Tööde vormistamise juhend #31 Tööde vormistamise juhend #32 Tööde vormistamise juhend #33 Tööde vormistamise juhend #34 Tööde vormistamise juhend #35 Tööde vormistamise juhend #36 Tööde vormistamise juhend #37 Tööde vormistamise juhend #38 Tööde vormistamise juhend #39 Tööde vormistamise juhend #40 Tööde vormistamise juhend #41 Tööde vormistamise juhend #42 Tööde vormistamise juhend #43 Tööde vormistamise juhend #44 Tööde vormistamise juhend #45 Tööde vormistamise juhend #46 Tööde vormistamise juhend #47 Tööde vormistamise juhend #48 Tööde vormistamise juhend #49 Tööde vormistamise juhend #50 Tööde vormistamise juhend #51 Tööde vormistamise juhend #52
    Punktid 5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
    Leheküljed ~ 52 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2008-12-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 419 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Triinu Pääsik Õppematerjali autor
    Kuidas viidata, refereerida jne


    "MATERJALE
    ÜLIÕPILASTE KASVATUSTEADUSLIKE TÖÖDE KOOSTAMISEKS, VORMISTAMISEKS JA KAITSMISEKS"

    Sarnased õppematerjalid

    thumbnail
    56
    pdf

    Lõputöö koostamise ja vormistamise juhend

    TALLINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUMI LÕPUTÖÖDE KOOSTAMISE JA VORMISTAMISE JUHEND SISUKORD SISSEJUHATUS ........................................................................................................................ 3 1. LÕPUTÖÖ KOOSTAMISE JA ESITAMISE KORD ........................................................... 3 1.1. Uurimistöö ....................................................................................................................... 3 1.2. Praktiline töö ...............................................................................

    Ainetöö
    thumbnail
    76
    doc

    Üliõpilastööde koostamine ja vormistamine

    Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ÜLIÕPILASTÖÖDE KOOSTAMINE JA VORMISTAMINE Metoodiline juhend 2005/2006 Tallinn 2005 2 Koostajad: Ulvi Jõgi, Tiina Juhansoo Keeletoimetajad: Helgi Ummus, Helju Remmel, Tiina Müürsepp, Siret Piirsalu Vormindaja: Riina Orumaa Konsultandid: Marika Asberg, Riina Orumaa, Karin Lilienberg, Ülle Ernits, Elina Reva, Tiina Klettenberg ­ Sepp, Lilian Ruuben, Mare Tupits, Ulvi Kõrgemaa, Silja Mets, Kristi Voll, Vootele Tamme, Reine Kadastik, Reet Tammes Väljaandja: Tallinna Tervishoiu Kõrgkool

    Eesti keel
    thumbnail
    68
    pdf

    ÕPILASUURIMUSE JA PRAKTILISE TÖÖ KOOSTAMISE JA VORMISTAMISE JUHEND

    Tartu Emajõe Kool ÕPILASUURIMUSE JA PRAKTILISE TÖÖ KOOSTAMISE JA VORMISTAMISE JUHEND Tartu 2015 Sisukord SISSEJUHATUS................................................................................................................................ 4 1. UURIMUSTÖÖ KOOSTAMINE .............................................................................................. 5 1.1. Uurimustöö olemus ................................................................................................................. 5 1.2

    Eesti keel
    thumbnail
    16
    doc

    REFERAADI KOOSTAMISE JUHEND

    TALLINNA ÜLIKOOL Rakvere Kolledz Õpetajakoolituse osakond REFERAADI KOOSTAMISE JUHEND Koostaja: Lehte Tuuling Õpetajakoolituse osakonna juhataja Rakvere 2010 MIS ON REFERAAT? Referaat on: kellegi teise seisukohtade esitamine, sisukokkuvõtte või ülevaade mingist tööst (töödest); kirjalike materjalide läbitöötamise tulemusena koostatud kirjalik kokkuvõte, mis väljendab teiste mõtteid. Referaadis on oluline info kogumine, selle üldistamine, ka korrektne kirjalik

    Kirjandus
    thumbnail
    17
    pdf

    Vormistamise juhend

    Kinnitatud Loodusteaduste osakonnas oktoobris 2008 Loodusteaduste osakonna bakalaureusetööde koostamise, vormistamise ja kaitsmise juhend Loodusteaduste osakonna bakalaureuseõppekavad lõpevad bakalaureuseöö (edaspidi BT) kaitsmisega. Mistahes lõputöödega, sh BT-ga seonduv on TLÜ Õppekorralduse eeskirjas kajastatud alapunktides 346-378 ja käesolev juhend on selle täiendatud rakendusvariant Loodusteaduste osakonnas. (http://www.tlu.ee/files/arts/238/OKE_t4f1201665ddccd3a69587f95b5324a90.pdf). BT on iseseisev teaduslik-metoodiline uurimistöö. Keskkonnakorralduse ning ainedidaktika vallas tehtav BT võib olla ka arendusliku (projekti) iseloomuga teaduslikel alustel koostatud iseseisev metoodiline töö. Vastavalt õppekavale on BT maht 4 või 6 AP (30-50 lk, kuid mitte üle 60 lk)

    Tööde vormistamine
    thumbnail
    27
    doc

    Uurimistöö vormistamine

    · teoreetiline taust (kokkuvõte seni uuritud materjalist antud teema kohta); · erinevate uurimismeetodite kasutamine; · uurimistulemuste analüüs ja järeldused. 7.-9. klasside ja 10.-11. klasside eksamitöö võib olla ka referaat, mis on kokkuvõtlik teaduslik ülevaade mingist probleemist või teemast. Uurimistöö on pikaajaline protsess. Üht teemat on võimalik uurida või edasi arendada mitu aastat. Uurimistöö kirjutamise ja vormistamise juhend on õpilasele abiks töö teema valimisest kuni lõpliku viimistluse ja vormistuseni ning annab võimaluse objektiivse hinnangu andmiseks töödele. 2 I. Uurimistöö kirjutamine Uurimistöö mõiste ja etapid Uurimistöö on teaduslik töö, mille eesmärgiks on anda õpilasele kogemus tööks teaduskirjandusega, andmete kogumise erinevate meetoditega, teaduskeele kasutamiseks ning

    Uurimistöö
    thumbnail
    41
    doc

    Uurimistöö kirjutamise juhend

    Tallinna Järveotsa Gümnaasium TALLINNA JÄRVEOTSA GÜMNAASIUMI UURIMISTÖÖDE KOOSTAMISE JA VORMISTAMISE JUHEND Koostanud: Chris-Evelin Luik Tallinn 2009 Sisukord SISSEJUHATUS..................................................................................................................... 3 1.MÕISTED, KASULIKUD ALLIKAD....................................................................................... 4 2.UURIMISTÖÖ EESMÄRGID...............................................................

    Eesti keel
    thumbnail
    63
    doc

    Lõputööde vormistamine

    EESTI MAAÜLIKOOL Tehnikainstituut Viljo Viljasoo, Triinu Nõu, Mariko Pedaja ÜLIÕPILASTÖÖDE KOOSTAMISE JA VORMISTAMISE JUHEND The Guide for Composing and Presentation of Undergraduate Works Tartu 2008 ABSTRACT Viljo Viljasoo, Triinu Nõu, Mariko Pedaja. The Guide for Composing and Presentation of Undergraduate Works. Tartu, 2008. Methodology Guide. 29 pages, with Appendices 51 pages, 4 figures. Format A4. In Estonian language. UNDERGRADUATE WORK, DRAWING UP, GUIDE, PRESENTATION

    Riskianalüüs




    Kommentaarid (3)

    marel4 profiilipilt
    marel4: Super! Selline töö kokku panna!!!
    18:10 24-10-2010
    tasuja86 profiilipilt
    tasuja86: Okei värk!
    12:02 10-09-2009
    deodorajosephamaria profiilipilt
    18:16 25-04-2009



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun