Vormistamise juhend (0)

Kinnitatud Loodusteaduste osakonnas oktoobris 2008
Loodusteaduste osakonna bakalaureusetööde koostamise, vormistamise ja kaitsmise juhend Loodusteaduste osakonna bakalaureuseõppekavad lõpevad bakalaureuseöö (edaspidi BT) kaitsmisega. Mistahes lõputöödega, sh BT-ga seonduv on TLÜ Õppekorralduse eeskirjas kajastatud alapunktides 346-378 ja käesolev juhend on selle täiendatud rakendusvariant Loodusteaduste osakonnas. ( http://www.tlu.ee/files/arts/238/OKE_t4f1201665ddccd3a69587f95b5324a90.pdf ).
BT on iseseisev teaduslik-metoodiline uurimistöö. Keskkonnakorralduse ning ainedidaktika vallas tehtav BT võib olla ka arendusliku (projekti) iseloomuga teaduslikel alustel koostatud iseseisev metoodiline töö. Vastavalt õppekavale on BT maht 4 või 6 AP (30-50 lk, kuid mitte üle 60 lk). Kui töö maht ületab 60 lk, tuleb töö vähemolulised osad (näiteks lisad) paigutada tööle lisatavale digitaalsele andmekandjale. BT kirjutatakse eesti keeles, erandiks on juhud kui, õppekavas ei ole sätestatud teisiti.
1. Töö teema valimine ja registreerimine
Üliõpilane valib ja kooskõlastab õppekava juhiga teema oma põhiõppesuuna või kõrvalaine õppesuuna poolt väljapakutute seast lähtudes õppekavas püstitatud eesmärkidest. Üliõpilasel on võimalik teha lõputöö mõnel oma poolt pakutud teemal, mille aktuaalsust, teostatavust ja vastavust põhiõppekavas sätestatud eesmärkidele kontrollib õppekava või õppesuuna juht; sobiv juhendaja või juhendajad leitakse Loodusteaduste osakonnast, mõnest teisest TLÜ akadeemilisest üksusest või väljastpoolt TLÜ-d. Põhiõppesuuna väliste juhendajate pädevust ja kompetentsust hindab õppekava või õppesuuna juht. Nendele teemadele, mida kaasjuhendavad inimesed väljastpoolt põhiõppesuunda või väljastpoolt TLÜ-d, määratakse õppekava juhi poolt põhijuhendaja õppesuuna akadeemiliste töötajate seast. Üliõpilane on kohustatud heakskiidu saanud teema registreerima õppekava juhtiva õppesuuna juures ning koheselt võtma ühendust juhendaja(te)ga. Juhendaja(te) ja juhendatava vahelised erimeelsused, sealhulgas koostöö katkestamise, lahendab vastava õppekava juht või õppekava komisjon .
2. BT-sse köidetakse järgmised osad alljärgnevas järjekorras: · tiitelleht (näidis lisas 1); · sisukord (vt kogu töö näidist lisas 2); · töö sisu (kirjanduse-, uurimisala-, uurimisobjekti- jms ülevaade, materjal ja metoodika, tulemused, arutelu); · kokkuvõte (järeldused); · võõrkeelne kokkuvõte; · kirjanduse loetelu ; · lisad.
2.1. Töö sisu Sisulise osa struktuur sõltub konkreetsest tööst. Sisuline osa koosneb tavapäraselt kolmest põhiosast: 1) uurimisobjekti või -nähtuse iseloomustus; 2) materjal ja metoodika; 3) analüüs ja süntees.
1 Uurimuslikel töödel on põhiosadeks ülevaade probleemi senisest uuritusest, uurimismetoodika, tehtud täiendavad uuringud ning tulemuste analüüs ja süntees, mis peab andma uut informatsiooni. Töö koosneb järgmistest osadest: · sissejuhatus, · uurimisvaldkonna teoreetilise taust (kirjanduses esitatu ülevaade), · uurimismetoodika ning allikmaterjali iseloomustus (sarnaste meetodite ja allikmaterjalide olemasolul ka valiku põhjendus), · tulemused ja nende analüüs.
Rakenduslikel töödel (keskkonnakorralduse erialal) esitatakse lähteülesanne, milles kirjeldatakse probleemi täpsemalt kui sissejuhatuses ja vajaduse korral esitatakse tellija soovid ning eritingimused. Tellija poolt kirjalikult esitatud tingimused ja soovid tuleb paigutada töö lisasse.
Arendusliku iseloomuga tööde puhul: · probleemiseade, · projekteerimine ­ probleemi kavandatava lahenduse teoreetiline põhjendus teaduskirjandusest ja praktilisest kogemusest lähtuvalt; probleemi lahendamise vahendi, nt õppekava, organisatsiooniliste meetmete, õppematerjali (õpik, töövihik, kontrolltööde kogumik, laboratoorsete tööde juhendid, töölehed õppematka juurde) jm väljatöötamine; · hinnang projektile ­ projekti tõhusus (tugevad ja nõrgad küljed, kaasnevad ohud jms); projekti rakendamise võimalused ja tingimused.
Töö sisu peab demonstreerima, et üliõpilane valdab elementaarseid uurimismeetodeid ja on võimeline formuleerima ülesandeid ning neid lahendama .
2.1.1. Sissejuhatus Sissejuhatuses tutvustatakse lühidalt uurimisvaldkonda ja selle aktuaalsust, formuleeritakse töö eesmärgid ja püstitatakse uurimisülesanded ning võimalusel sõnastatakse loodetavad tulemused. Sissejuhatuses püstitatud eesmärgid/küsimused/hüpoteesid täpsustavad pealkirjas esitatut. Tuuakse välja teema valiku põhjendus, iseloomustatakse kasutatud andmeid. Sissejuhatuses üldjuhul ei viidata, viitamine on asjakohane , kui töö põhineb suures osas mingil kindlal väljatöötatud metoodikal või olemasolevatel andmetel. Sissejuhatuses ei pea autor andma ülevaadet töö ülesehitusest.
Töö autor valib, kas juhendajaid ning teisi töö valmimisele oluliselt kaasa aidanud isikuid tänada sissejuhatuses, kokkuvõttes või eraldi lõigus peale kokkuvõtet.
2.1.2. Teoreetiline taust (kirjanduses esitatu ülevaade) Teoreetiline sissejuhatus hõlmab probleemi käsitlust, uurimisala või uuritava objekti kirjeldust vms kirjanduse põhjal. Tekstis peavad olema (korrektselt vormistatud ) viited kõigile kasutatud allikatele (vt punkt 3).
2.1.3. Materjal ja metoodika Peatükk peab sisaldama uuritava objekti, mudeli või katseseadme ja kasutatud uurimis - meetodite kirjeldust. Kirjeldus võib tugineda nii olemasolevate andmetele kui ka täiendavatele uuringutele, mille käigus on kogutud uusi andmeid. Selleks, et oleks võimalik tehtud uuringuid korrata , peavad kirjeldused olema võimalikult täpsed. Üldlevinud uurimismeetodi kasutamise korral võib piirduda selle põgusa tutvustamisega. Sellisel juhul tuleb aga anda vastav viide . Originaalse (sel juhul peab
2 selgitama erinevust senituntud meetoditest ning osutama autori(te)le) või vähemtuntud uurimismeetodi kasutamisel peab töös sisalduma täpne meetodi kirjeldus. Uurimismeetodid esitatakse nende kasutamise järjekorras, kompleksmeetodid koos. Eksperimentaalsete tööde korral tuleb esitada katseseadmete ja andmetöötlusmeetodite täpne kirjeldus ning andmete usaldusväärsuse hinnang. Materjali ja metoodika peatükk on enamasti mõistlik jaotada alapeatükkideks. Nt.: Uurimisobjekti(de) iseloomustus; algandmed ; uurimisala; välitööd; laboratoorsed tööd; andmetöötlus.
2.1.4. Tulemused, andmete analüüs. Esitatakse saadud tulemused ja nende analüüs, vajadusel esitatakse ka tulemustel põhinevaid hüpoteese. Rakendusliku töö puhul esitatakse kontseptsioon ja lahendite kirjeldused. Tulemuste liigendamisel on otstarbekas lähtuda metoodilisest liigendusest. Tulemused tuleb anda teaduskirjanduse jaoks väljakujunenud stiilis (kiretult, lakooniliselt ja täpselt, umbisikuliselt), nende tähendust kommenteerimata. 2.1.4.1. Tabelid ja joonised. Tulemuste ülevaatlikuma esitamise huvides kasutatakse tabeleid, jooniseid, skeeme, fotosid ja arvjooniseid ( graafikud ja kaardid). Kõik töös esinevad graafilised lisandid nummerdatakse (Joonis 1, Joonis 2, jne). Igal joonisel peab olema üheselt mõistetav sisu ja lühendeid, tähiseid, ühikuid vms selgitav allkiri (vt näidiseid lisast 2). Iga töös esineva joonise kohta peab tekstis olema viide ja vajadusel selgitus . Näide: Lindude kehapikkuse ning massi mõõtmise tulemused on esitatud joonisel 1. Või Lindude kehapikkuse ning massi vahel leiti tugev korrelatsioon (joonis 1). Töös esinevad tabelid nummerdatakse (Tabel 1, Tabel 2, jne). Igal tabelil peab olema üheselt mõistetav sisu ja lühendeid, tähiseid, ühikuid vms selgitav pealkiri; tabeli pealkirja lõppu punkti ei panda (vt näidiseid lisast 2). Iga tabeli kohta on töö tekstis viide ja selgitus. Näide: Lindude kehapikkuse ning massi mõõtmise tulemused on esitatud tabelis 1. Või Lindude kehapikkuse ning massi vahel leiti tugev korrelatsioon (tabel 1). Jooniste ja tabelite numeratsioon peab olema pidev ning kogu töös ühtne (joonis 1, joonis 2 ... joonis 10 ...; tabel 1, tabel 2 ... tabel 10 ...;) või algama iga peatüki juures koos peatüki numbriga uuesti (joonis 1.1, joonis 1.2, joonis 2.1 ... joonis 10.3 ...; tabel 1.1, tabel 1.2, tabel 2.1 ... tabel 10.3 ...) Nummerdatud joonised ja tabelid paiknevad tekstis neile viitamise järjekorras. Tabelid koos pealkirjadega ja joonised koos allkirjadega peavad olema üheselt arusaadavad ilma tekstiosa lugemata. Kui tabelid või joonised sisaldava teiste autorite andmeid, tuleb peal- või allkirjas viidata originaali autori(te)le. Mahukad joonised ja tabelid paigutatakse lisadesse (vt. alapeatükk 2.4).
2.1.5. Arutelu Arutletakse tulemuste üle, võrreldakse neid teiste autorite analoogiliste uuringute tulemustega, analüüsitakse nende omavaheliste erinevuste võimalikke põhjusi. Arutletakse võimalike vigade üle. Tulemuste põhjal tehakse üldistusi ja järeldusi ning püstitatakse uusi hüpoteese, mida oleks vaja tulevikus uurida.
2.2. Kokkuvõte Esitatakse lühidalt (1-1,5 lk) olulisemad tulemused. Kokkuvõttes tuuakse vastused uurimisülesannetele ja/või hüpoteesidele ning siit selgub , kas sissejuhatuses püstitatud küsimused leidsid lahenduse. Lahenduse puudumisel tuua esile lahendumatuse põhjused. Hea on, kui kokkuvõttes suudetakse osutada antud valdkonna eriti aktuaalsetele probleemidele. Kokkuvõte peab andma piisava ülevaate tööst ka ilma ülejäänud osasid lugemata.
3 Kokkuvõttes ei püstitata uusi probleeme ja ei viidata kirjandusallikatele. Kokkuvõttes ei tohi olla uusi, eelnevas tekstis esitamata andmeid. Vajadusel võib viidata töös olevatele joonistele ja tabelitele.
2.3. Võõrkeelne kokkuvõte Antakse lühiülevaade kogu tööst: töö pealkiri, eesmärgid, kasutatud meetodid, tulemused. Võõrkeelne kokkuvõte algab uuelt lehelt ja sisaldab töö võõrkeelset pealkirja ja autorit . BT võõrkeelne kokkuvõte võib olla kirjutatud inglise (soovitatav), saksa või vene keeles.
2.4. Lisad Materjalid, mis võivad huvi pakkuda ainult probleemiga põhjalikult tutvuda soovijatele ja mille puudumine töö sisust ei kahjusta selle terviklikkust (algandmed, tabelid, fotod, arvutiprogrammid, graafikud), esitatakse lisadena . Lisadesse paigutatakse ka suured ja mahukad tabelid ning joonised, mis tekstis esitatuna liialt tükeldaksid töö sisu. Lisad nummerdatakse (Lisa 1, Lisa 2 jne) ning varustatakse pealkirjadega (pealkirja nõuded on samad, mis tabelitel vt alapeatükk 2.1.4.1). Igale lisale tuleb töö põhiosas viidata. Lisad on paigaldatud neile viitamise järjekorras. Näide: Nimetatud meetodit kasutades saadud algandmed on esitatud lisas 1. Kui lisad on liialt mahukad (ületades koos töö muude osadega ettenähtud maksimaalmahtu) tuleb need paigutada digitaalsele andmekandjale ja lisada ümbrikuga töö tagumisele sisekaanele.
3. Viitamine, kirjanduse loend Töös peab olema selgesti ära näidatud, millised resultaadid või tekstid kuuluvad töö teostajale ja millised teistele autoritele. Selleks kasutatakse töö tekstis viiteid kirjandusele. Viitamisel ja loendi vormistamisel tuleb juhinduda Eesti Teaduste Akadeemia toimetiste (Proceedings of the Estonian Academy of Sciences ; Estonian Journal of Earth Sciences; Estonian Journal of Ecology; autorijuhendid leiab aadressilt http://www.kirj.ee ) vastava eriala seerias toodud nõuetest. Keskkonnakorralduse õppesuuna töödes on soovitatav juhinduda rahvusvahelise levikuga erialaajakirjade Environmental Management ja Journal of Environmental Management autoritele antud viitamisjuhistest ( http://www.springer.com/environment/environmental +management/journal/267?detailsPage=contentItemPage&CIPageCounter=96804 ja http://www.elsevier.com/wps/find/journaldescription.cws_home/622871/authorinstructions ). Kirjanduse loend peab sisaldama kõiki töös kasutatud allikmaterjale ja kõikidele loendis toodud allikatele tuleb töös viidata. Otstarbekas on eraldi välja tuua trükised, käsikirjalised materjalid, kartograafilised materjalid, arhiivisäilikud, kodulehekülgede aadressid jms.
3.1. Viitamine
Sõltuvalt töö iseloomust kasutatakse kas nimelise viitamise süsteemi (geoökoloogia, bioloogia , keskkonnakorraldus , keemia) või numbrilise viitamise süsteemi (füüsika, keemia).
Viidatakse originaalsele mõttele, faktile või asjaolule. Lausaline otsene mahakirjutamine (näiteks lausete ja lõikude kaupa) on lubatud vaid tsiteeringuna, mis asetatakse jutumärkide vahele ja varustatakse viitega autorile, ilmumisaastale ja leheküljele, millelt tsiteering võetud.
3.1.1. Nimeline viitamine Nimelise viitamise puhul esitatakse tekstisisestes sulgudes autori nimi ja aasta, mis komaga eraldatakse: ... ( Dale , 1998).... Viidatava autori nime ei korrata, kui see selgub tekstist: Dale (1998) väidab, et ...
4 Raamatus Tools to Aid Environmental Decision Making (1998) väidab Dale, et ... Kuni kahe autoriga töö viitamisel esitatakse viites mõlemad autorid: ... on lükatud ümber metoodika ( Kask , Kuusk , 2000) Kask ja Kuusk (2000) leidsid, et... Autorite järjekord viites peab ühtima publikatsioonis antuga. Kui autoreid on rohkem kui kaks, kirjutatakse tekstis: Kask, et al (2000) väitsid, et ...; ... esitatud vastuväited (Kask, et al., 2000). Koondviites eraldatakse publikatsioonid semikooloniga ning paigutatakse varasemad viited ettepoole : Paljud uurijaid (Kuusk, 2001; Kask, 2003; Mänd, 2005) on leidnud, et... Sama autori erinevatele töödele viidates nime ei korrata, tööde ilmumisaastad eraldatakse semikooloniga. Samal aastal ilmunud erinevad publikatsioonid eristatakse aastaarvule väikese tähe lisamisega: (Kask, 2001a; 2001b) või: Kask (2001a; 2001b) väitis, et ... Kui autoritel on sama perekonnanimi ning viidatakse sama aasta publikatsioonile, lisatakse viitesse initsiaalid : (Kask, A., 2000; Kask, O., 2000) Kui originaalpublikatsiooni ei ole võimalik kasutada, tuleb viidata sellele läbi teise publikatsiooni (kaudne viitamine) järgmiselt: Kask (2001; Kuusk 2002 järgi) leidis, et ...; või ... (Newton, 1987; ref. Rattiste, 1996). Kaudsest viitamisest püütakse maksimaalselt hoiduda, kui seda on ikkagi tehtud, siis tuuakse kirjanduse loendis ära kaudselt viidatud allikate täiskirjed koos märkusega, millist otsest allikat on kasutatud ( kaudsed allikad on Kask, 2001 ja Newton, 1987 ning otsesed Kuusk, 2002 ja Rattiste, 1996). Kui viidataval allikal puuduvad üheselt mõistetavad autorid, viidatakse sellele pealkirja maksimaalselt 2-3 esimese sõna ning aastaarvu abil: Pedeli jõgi on 53 km pikk (Eesti jõgede ..., 2001)
3.1.2. Numbriline viitamine Tekstisiseste kandiliste sulgude vahele kirjutatakse kirjandusallika(te) järjekorranumber(id): ... on tõestatud [8] ...; või ... käsitletavat probleemi on uuritud varemgi [2, 4, 10]; või: Kask ja Kuusk [4, 10] on tõestanud ...
3.2. Kirjanduse loetelu
Sõltuvalt töö iseloomust kasutatakse kas tähestikulist bibliokirjete järjekorda (geoökoloogia, bioloogia, keskkonnakorraldus, keemia) või nummerdatud bibliokirjete järjekorda (füüsika, keemia). Nummerdatud loetelus on kirjed viitamise järjekorras. Tähestikulises loetelus on kirjed tähestikulises järjekorras. Kui eriaegsete allikate autor(id) on sama(d), siis nimekirjas asub eespool hilisem publikatsioon, kui sama(de) autori(te) poolt on nimekirjas rohkem kui üks publikatsioon samast aastast, siis nimekirjas pannakse need nimekirja viitamise järjekorras ning aastaarvule lisatakse väiketäht: a, b ... Näiteks: Kask, U. 2001a. ... Kask, U. 2001b ... Kui allikal puuduvad konkreetsed autorid (olemas koostajad või toimetajad ), siis algab kirje pealkirjaga ning ta paigutatakse üldisesse tähestikulisse järjekorda. Artiklid kirillitsas või mõnes muus mitteladina shiftis: kui on võimalik, siis tuleb lisada artikli ametlik pealkiri eesti, inglise, saksa või prantsuse keeles (nt kokkuvõttest või annotatsioonist). Kui ametlik eesti-, inglis -, saksa- või prantsusekeelne pealkiri puudub, siis tuleb raamatu või/ja artikli pealkiri tõlkida või translitereerida eesti või inglise keelde ja kirjutada ajakirja
5 nimi ladina tähtedes. Ladina tähtedes tuleb kirjutada ka kirjastaja ning publitseerimise andmed. Lisada märge originaalkeele kohta: (vene keeles). Shiyatov, S. G. 1986. Dendrochronology of the Upper Timberline in the Urals. Nauka, Moskva (in Russian).
3.2.1. Tähestikulise loetelu bibliokirjed Raamatud: Autor(id). Trükiaasta. Raamatu pealkiri. Kirjastaja, linn.
Lusztig, G. 1993. Introduction to Quantum Groups. Birkhauser, Boston .
Artiklid ajakirjast: Artikli autor(id). Aasta. Artikli pealkiri. Ajakirja pealkiri lühendatult. Köite number, ajakirja number, leheküljenumbrid.
Karofeld, E. 1998. Effects of bombing and regeneration of plant cover in Kõnnu- Suursoo raised bog, North Estonia. Wetl. Ecol. Management, 6, 4, 253-260.
Artiklid kogumikes: Artikli autor(id). Aasta. Artikli pealkiri. In Kogumiku pealkiri (kogumiku toimetaja (d) ed või eds). Lehekülje numbrid . Kirjastaja, linn.
Jones, W. B. 1977. Multiple-point Pade tables. In Pade and Rational Approximation: Theory and Applications (Saff, E. B. & Varga , R. S., eds). pp. 57-65. Academic Press, New York .
Ajalehe artikkel: Artikli autor(id). Aasta. Artikli pealkiri. Ajalehe nimi. Ilmumiskuupäev (ilma aastanumbrita) ja väljaande number (vajadusel). Part , K. 1993. Kommunism loodusteadustes. Rahva Hääl. 15.november. Artiklid intereneti andmebaasides (sidusbaasid, suurte kirjastuste online artiklid, e- ajakirjad ): Artikli autor(id). Aasta. Artikli pealkiri. Ajakirja pealkiri lühendatult. Köite number, ajakirja number, leheküljenumbrid. [viide meediale] sidusandmebaas (kontrollimise kuupäev) .
Karofeld, E. 1998. Effects of bombing and regeneration of plant cover in Kõnnu-Suursoo raised bog, North Estonia. Wetl. Ecol. Manage , 6, 4, 253-260. [Online] Web of Science (19.02.2007)
Karofeld, E., Pajula, R. 2005. Distribution and development of necrotic Sphagnum patches in two Estonian raised bogs. Folia Geobotanica. [e-journal] ( http://www.tlu.ee/~foliageob - foorum/) (19.01.2007)
Muu allikas internetis: Autor(id). Aasta kui võimalik. Pealkiri. [viide meediale] URL aadress (kontrollimise kuupäev): Mets, K. Keemia õpetamisest keskkoolis 20. sajandi lõpus. [WWW] http://www.tlu.ee/keemia/matrejalid/opetamine.html (14.02.2007) Digitaalsel andmekandjal (CD, DVD vms) olev andmebaas: Autor(id). Aasta. Pealkiri. Jätk- või üksikväljaande pealkiri. Köite number, ajakirja number, leheküljenumbrid. [viide meediale] väljaandmise aeg kuu täpsusega (kontrollimise kuupäev) Normak, P., Laanpere, M. 2003. Training teachers to become educational software developers. Journal of Digital Contents, 1, 146 - 150. [CD-ROM] December 2003 (15.02.2005) Elektroonilisi materjale tuleb käsitleda kui tekste . Lisada elektroonilise vahendi spetsifikatsioon (nt CD-ROM, diskett jne.). Kui materjal on saadaval vaid online-versioonis, 6 siis tuleb anda selle täpne veebiaadress ning kuupäev, millal antud materjal on internetist võetud.
3.2.2. Numbrilise loetelu bibliokirjed Raamatud: Autor(id). Raamatu pealkiri. Kirjastaja, linn, trükiaasta. 1. Lusztig, G. Introduction to Quantum Groups. Birkhauser, Boston, 1993. Artiklid ajakirjast: Artikli autor(id). Artikli pealkiri. Ajakirja pealkiri lühendatult. Aasta. Köite number, ajakirja number, leheküljenumbrid. 2. Milnor, J. On the Betti numbers of real algebraic varieties . Proc. Am. Math . Soc., 1964, 15, 275-281. Artiklid kogumikes: Artilkli autor(id). Artikli pealkiri. In Kogumiku pealkiri (toimetaja(d), ed või eds). Kirjastaja, linn, aasta, lehekülje numbrid. 3. Ugi, I., Lohrberger, S. & Karl, R. The Passerini and Ugi reactions. In Comprehensive Organic Chemistry: Selectivity for Synthesis Efficiency ( Trost , B. M. & Heathcock, C. H., eds). Pergamon, Oxford, 1991, 1083-1109.
Artiklid interneti andmebaasides (sidusbaasid, suurte kirjastuste online artiklid, e-ajakirjad): Artikli autor(id). Artikli pealkiri. Ajakirja pealkiri lühendatult. Köite number, ajakirja number, leheküljenumbrid. Aasta. [viide meediale] sidusandmebaas (kontrollimise kuupäev) .
4. Karofeld, E. Effects of bombing and regeneration of plant cover in Kõnnu-Suursoo raised bog, North Estonia. Wetl. Ecol. Manage, 6, 4, 253-260. 1998. [Online] Web of Science (19.02.2007) 5. Karofeld, E., Pajula, R. Distribution and development of necrotic Sphagnum patches in two Estonian raised bogs. Folia Geobotanica. 2005. [e-journal] ( http://www.tlu.ee/~foliageob - foorum/) (19.01.2007) Muu allikas internetis: Autor(id). Pealkiri. Aasta kui võimalik. [viide meediale] URL aadress (kontrollimise kuupäev): 6. Mets, K. Keemia õpetamisest keskkoolis 20. sajandi lõpus. [WWW] http://www.tlu.ee/keemia/matrejalid/opetamine.html (14.02.2007) Digitaalsel andmekandjal (CD, DVD vms) olev andmebaas: Autor(id). Pealkiri. Jätk- või üksikväljaande pealkiri. Köite number, ajakirja number, leheküljenumbrid. Aasta. [viide meediale] välja andmise aeg kuu täpsusega (kontrollimise kuupäev) 7. Normak, P., Laanpere, M. Training teachers to become educational software developers. Journal of Digital Contents, 1, 146 - 150. 2003. [CD-ROM] December 2003 (15.02.2005)
3.2.3. Viitamise ja viidatavate allikate loetelu erijuhud
Käsikirjaliste tööde loetelu esitatakse publitseeritud kirjandusallikatest eraldi (näiteks pealkirja all Kasutatud käsikirjad või Käsikirjalised materjalid). Käsikirjal peab olema näidatud selle tüüp (näiteks diplomitöö) ja töö asukoht (nt TLÜ Bioloogia õppetool). Viitamisel ja bibliokirje koostamisel lähtutakse punktides 3.1, 3.2.1 ja 3.2.2 toodust.
7 Juriidiliste aktide loetelu esitatakse eraldi pealkirjastatud (nt. Juriidilised aktid) nimekirjana. Riigi Teatajas või selle lisades ilmunud akti kirjes esitatakse akti täisnimetus ja selle järel Riigi Teataja andmed. Autoriõiguse seadus. 2000. Riigi Teataja I, 16, 109. Teiste aktide puhul tuleb esitada akti täisnimetus ja akti avalikustamise koht ning aeg. Õigusaktile viidatakse teksti sees õigusakti nime ja aastaarvuga. ... autorina käsitletakse (Autoriõiguse seadus, 2000) ...
Arhivaalide puhul tuuakse ära säiliku täpne pealkiri ja number, arhiivi nimi. Concept -Charte der im Rigischen Gouvernement, Oeselschen Kreise und Ansiküllschen Kirchspiele belegenen, Insel Arro. fond: 3724, nimistu: 5, säilik: 5203. Eesti Ajalooarhiiv . Viitamisel kasutatakse üldjuhul arhiivi nime (lühendina) ja säiliku numbrit: ... Abruka saarel (EAA, f:3724 n:5 s:5203).
Kui töös on kasutatud suulisi andmeid, tuleb anda nende autori kohta informatsioon samal leheküljel andmete esitamise lõpus sulgudes.
Teatmeteostele (nt sõnaraamatud, leksikonid, entsüklopeediad) tekstis üldjuhul ei viidata ja neid ei näidata kasutatud kirjanduse loetelus. Viidatakse vaid selliseid märksõnu, millel on võimalik välja tuua konkreetne autor ning mis sisaldab olulisi fakte. Bibliokirje esitatakse üldises loendis punktides 3.2.1 ja 3.2.2 toodud põhimõtetest lähtuvalt ja kindlasti peab see sisaldama märksõna ja võimalusel autorit.
4. Valemid, võrrandid Töös esinevad valemid on lause osad ja nad paigutatakse igaüks eraldi uuele tühjale reale (vt näidiseid lisas 2). Järjest kirjutatud valemid eraldatakse üksteisest komade või sidesõnadega. Lause lõpus oleva valemi järel on punkt. Kõik töös leiduvad olulised valemid (eriti valemid, millele tekstis viidatakse), nummerdatakse (lähtutakse tabelite ja jooniste nummerdamise põhimõtetest: vt punkti 2.1.4.1 ja näidet lisas 2). Number asub sulgudes lehe paremal äärel vastava valemiga ühel real.
5. Vormistamine BT vormistatakse arvutil valge paberi ( formaat A4) ühele küljele, 30 ­ 34 rida leheküljel. Tiitelleht võetakse lehtede nummerdamisel arvesse, kuid leheküljenumbrit sellel ei trükita. Teksti sriftiks on Times New Roman (või Arial), kirjapunkti suurus on 12, reavaheks 1,5. Alapealkirjad tuleb vormindada kirjapunktiga 14, paragrahvipealkirjad kirjapunktiga 16, peatükkide pealkirjad kirjapunktiga 18 ja üldpealkiri tiitellehel kirjapunktiga 20. Vasaku serva köitmisvaru on 3-3,5 cm, teised servad soovitavalt mitte üle 2 cm. Põhijoonte jämedus on soovitatavalt 1, abijoontel 0,4-0,5 ja mõõtjoontel 0,2 ppt-d.
Kõik alamärkused või selgitused jooniste juures trükkida kirjapunktiga 10, kuid jooniste allkirjad ja tabelite pealkirjad trükitakse kirjapunktiga 12. Lehekülg peab olema joondatud paragrahvi ulatuses mõlemalt poolt.
Kui tekkiv suurim tühik on suurem kui kolm normtühikut, tuleb kasutada poolitamist (soovitatav on nn soft(pehme)-poolitamine: Ctrl +poolituskriips). Ladinakeelsed nimetused ja võõrkeelsed terminid tuleb panna kaldkirja . Terminite juurde tuleb tuua seletused .
8 Töö tiitlis ei tohi sõnu poolitada ja reas ei tohi viimaseks sõnaks olla sidesõna. Tiitellehel ei kasutata lausete või sõnade lõpus punkti ega ilmumiskoha ja ­aasta vahel koma. Sisukorra loetelus ei tooda ära töö osa Sisukord.
Tekst jaotatakse osadeks (1.; 2.; 3.; ...), peatükkideks (1.1.; 1.2.; 1.3.; ...), alapeatükkideks (1.1.1.; 1.1.2.; 1.2.1.; 1.2.2.; ...) ja punktideks. Töö kõrgeim üksus (osa või peatükk) algab uue lehekülje algusest ning selle pealkiri on kirjutatud suurtähtedega. Järgnevate alajaotuste pealkirjad on vaid suure algustähega ja järgnevad vahetult eelnevale tekstile (lehekülje lõppu ei tohi jääda ainult uue allüksuse pealkiri). Pealkirjad ja tekstilõigud eraldatakse täiendava vaba ruumiga.
Üliõpilaste teaduslike tööde keeleks on korrektne ning akadeemiline eesti keel (vajadusel võib olla ka mõni levinud võõrkeel). Töödes ei kasutata slängi, kõne- ja ilukirjanduslikke väljendeid ega otsest kõneviisi. Töö kirjutatakse umbisikulises vormis. Pealkirjades ei kasutata lühendeid. Lühendite esmakasutamisel tekstis tuuakse ära lühendi tähendus. Vähetuntud terminite kasutamisel tuleb anda nende seletused (näiteks lisas); terminitel, millel eesti keeles puuduvad tunnustatud vasted, tuleb tuua (näiteks sulgudes) ka originaalkeelne vorm.
6. Töö kaitsmine ja hindamine BT esitatakse kõvakaanelises köites (liimköites, kahes eksemplaris) lõplikult vormistatuna ning allkirjastatuna autori ja juhendaja poolt õppekava juhile vähemalt kaks nädalat enne kaitsmiseks määratud kuupäeva. Üliõpilane lubatakse instituudi direktori korralduse alusel BT-d kaitsma pärast teoreetilise kursuse läbimist. Õppekava juht lubab BT kaitsmisele, kinnitades seda oma allkirjaga tiitellehel, ja määrab retsensendi . Töö esitatakse õppesuuna poolt retsensendile vähemalt seitse päeva enne kaitsmist. Retsensent saadab oma kirjaliku retsensiooni õppekava juhile hiljemalt kolm tööpäeva enne kaitsmist. Retsensioon sisaldab üldhinnangut nii vormistusele kui ka sisule ning üldisi küsimusi töö sisu kohta, akadeemilise diskusiooni küsimusi retsensioon sisaldama ei pea. Üldnõuded retsensioonile on toodud lisas 3. Dissertant saab retsensiooniga tutvuda kaitsmisele eelneval tööpäeval.
BT esitatakse õppesuuna poolt Loodusteaduste osakonda liimköitesse köidetuna ning digitaalsel kujul PDF formaadis failina üks nädal enne kaitsmist. Tööde õigeaegse esitamise eest vastutab õppekava juht. Hilinenud töid kaitsmisele ei lubata.
BT kaitsmine toimub avalikul koosolekul, kus töö autoril võimaldatakse kuni 10 minuti jooksul tutvustada oma töö põhiseisukohti ja tulemusi, sealjuures peab üheselt selguma tema isiklik panus töösse. Seejärel esitab oma arvamuse töö juhendaja. Peale selle saab sõna retsensent, kes esitab oma arvamuse tööst ning alustab, soovitavalt küsimuste­vastuste vormis, töö autoriga akadeemilist diskussiooni. Peale diskussiooni antakse küsimuste esitamise õigus kaitsmiskomisjonile ja kõigile kohalviibijatele ning töö autor lõpetab kaitsmisprotseduuri lühikese lõppsõnaga.
BT hindamisel arvestab komisjon: · püstitatud eesmärgi lahendamist (sh ülesehituse ja sisu vastavust püstitatud eesmärgile), · teema valdamist, · töö tulemuste vormistamist, · üliõpilase esinemist kaitsmisel (ettekanne, diskussioon).
9 Komisjon teatab töö kaitsmise tulemuse kaitsmisega samal päeval vahetult pärast protokollide vormistamist.
7. Apelleerimine Kui üliõpilane ei nõustu kaitsmisel saadud hindega või kaitsmisprotseduuriga, on tal õigus esitada instituudi direktorile kirjalik protest viie tööpäeva jooksul pärast tulemuste teatavaks tegemist. Direktor moodustab kolmeliikmelise komisjoni, mille koosseisu ei kuulu kaitsmiskomisjoni liikmed. Apellatsioonikomisjon vaatab kaebuse läbi ja teeb otsuse direktorile teatavaks kümne tööpäeva jooksul arvates protesti esitamisest. Direktor teatab otsusest kirjalikult asjaosalistele ja kaitsmiskomisjonile.
8. Juhendi rakendamine Antud BT-de koostamise, vormistamise ja kaitsmise juhend kehtib kõikide Loodusteaduste osakonna õppesuundade poolt kureeritavatel bakalaureuseõppekavadel, kui õppekavas ei ole sätestatud teisiti. Õppesuund võib oma eriala spetsiifikast lähtudes teha enda tarbeks juhendisse parandusi või täiendusi, mille kinnitab osakonna nõukogu. Juhendi rakendamise eest vastutab Loodusteaduste osakonna juhataja.
10 Lisa 1. Tiitellehe vormistamise näidis
TALLINNA ÜLIKOOL Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut Loodusteaduste osakond
Kalev Ilmarine
KESKKONNATINGIMUSTE MÕJU KONNAKULLESTE ARENGULE LINAJÄRVE NÄITEL Magistritöö
Juhendajad: biol dok prof Siim Sõnajalg PhD Valve Hani
Autor: ....................... "...." .......2008. a Juhendaja:.................... "...." .......2008. a Lubatud kaitsmisele "...." .......2008. a Õppekava juht prof J. Kuusk .................................
Tallinn 2008
11 Lisa 2 Näiteid töö mõningatest osadest
sisukorra näidis
SISUKORD
SISSEJUHATUS......................................................................................3
1. MAASTIKE JA MAAKATTE UURIMISEST EESTI VÄIKESAARTEL ............ 5
2. UURIMISALADE LOODUSTINGIMUSED............................................................. 7
2.1. Abruka saar ................................................................................................................. 9 2.2. Vilsandi saar.............................................................................................................. 11 2.3. Uurimisalade valiku põhjendus................................................................................. 13 3. MATERJAL JA METOODIKA ............................................................................... 14
3.1. Maastike uurimisel kasutatavad mõisted ja klassifikatsioonid ................................. 14 3.2. Kartograafiline materjal ja välitööd .......................................................................... 16 3.3. Maastikulise liigestatuse analüüsi meetodid ............................................................. 17 3.3.1. Kuju ja tekstuuri analüüs .................................................................................... 17 3.3.2. Valitud kuju ja tekstuuri analüüsi meetodite põhjendus ..................................... 18 3.3.3. Kasutatud kartograafiliste meetodite usaldusväärsus ........................................ 19 4. TULEMUSED JA ARUTELU................................................................................... 20
4.1. Uuritud saarte pindalalised muutused ....................................................................... 21 4.2. Maastikuline liigestatus............................................................................................. 24 4.3. Maakatte muutused ................................................................................................... 27 4.3.1. Maakatte kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed muutused .......................................... 28 4.3.2. Paigastesisene maakattetüüpide muutus ............................................................ 30 4.3.3. Kuju ja tekstuuri muutused ................................................................................. 33 KOKKUVÕTE.......................................................................................36
KIRJANDUS..........................................................................................38
SUMMARY...........................................................................................42 LISAD ..................................................................................................44
12 joonised
0 25 50 Rammusaar Vaindloo km
Suur-Pakri
Vohilaid
Kumari Kassari Harilaid
Vilsandi
Abruka
Joonis 1. Põhiuurimisalade (punane) ja sarnase metoodika ning täpsusklassiga uuritud väikesaarte (kollane) asukoht.
Joonis 2. Raadiumi kiirgus jaguneb elektriväljas alfa-, beeta- ja gammakiirteks [4].
13 100%
90%
80% ajutine järvik põllumaa 70% õue-aiamaa 60% roostik hõreda taimkattega ala 50% rohumaa 40% rohumaa põõsastega põõsastik 30% raiesmik 20% metsamaa
10%
0% 1850 1900 1960 1990 CORINE
Joonis 3. Abruka saare maakattemuutused 19. sajandi keskelt käesoleva ajani, võrdluseks on CORINE maakattekaardi (Eesti maakate, 1999) andmed.
Joonis 4. Foto Abruka saare põhjaosa rannaniidust, kus on nähtav liigse karjatamise mõju. (autor: Reimo Rivis)
14 tabelid
Tabel 1. Abruka ja Vilsandi maastikumustrit iseloomustavate kuju- ja tekstuuriparameetrite väärtused 20. sajandil (l ­ polügoonis kahte punkti ühendava pikima sirge pikkus; D ­ dominantsuse indeks; T ­ piiride keerukus (kompaktsuse indeks); Fr ­ kuju suhtelisus (proportsioon); I ­ servaindeks; C ­ kokkupuute- (naabrus)indeks)
keskmine pindala
ümbermõõt (km) polügoonide
polügoonide saar ja aasta
keskmine
I (m/ha) D (%) l (m) (ha)
Fr
C T Abruka 1900 18,57 2,08 555,53 86,60 0,53 0,36 39,07 0,41 Abruka 1960 9,25 1,63 474,64 88,47 0,45 0,29 71,89 0,35 Abruka 1990 7,82 1,40 387,91 87,22 0,55 0,30 71,43 0,35 Vilsandi 1900 7,93 1,17 319,46 86,71 0,58 0,39 57,95 0,40 Vilsandi 1960 4,42 1,07 317,22 95,30 0,46 0,31 100,52 0,29 Vilsandi 1990 3,73 1,12 296,26 93,54 0,45 0,32 134,66 0,34 * tumehalliga on tähistatud parameetrite suurimad ning helehalliga väikseimad väärtused
Tabel 2. Erinevate maakattetüüpide keskmine kaugus merest Abruka ja Vilsandi saarel erinevatel aegadel
kaugus merest (m) maakattetüüp Abruka Vilsandi 1900 1960 1990 1900 1960 1990 metsamaa 200 300(600) 230 270 315 250 põõsastik 150(20) 225 170 100(0-270) 270 150 rohumaa põõsastega 115 50(240) 70(50-900) 80(0-600) 250(0-800) 250 rohumaa 20(0) 50(300) 40(0-1000) 0(700) 200(0-600) 0(200-600) hõreda taimkattega ala 0 0(100) 0(50) 0 0(300) 0(60) põllumaa 100(1000) 200(1000) 285 550 525 580 õueaiamaa 400 335 325 500 560 540 ajutine järvik 50 66 120 100 40 30 roostik 0 0(200) 0(180) ­ 0(130) 0(100) * sulgudes on esitatud kauguse kõikumise piirid, tumehalliga on eristatud merest kaugemale jäävad, helehalliga lähemale jäävad, valgega mere vahetusse lähedusse jäävad maakattetüübid
Tabel 3. Katsete andmetele vastavad teoreetilise max väärtused; kui kiirgusallikaks oleks absoluutselt must keha U (V) I (A) T (K) max teoreet. (nm) 5 0,65 2112 1371 6 0,72 2282 1269 7 0,78 2451 1181 8 0,84 2597 1115 9 0,90 2723 1064 10 0,95 2862 1012
15 valemite kasutamine
k (1.7) &x& + x = 0. m Tehes asenduse k (1.8) 02 = , m võime võrrandi (1.7) kirjutada kujul:
&x& + 02 x = 0 . (1.9)
Seega iseloomustab kuulikese liikumist teist järku lineaarne diferentsiaalvõrrand.
16 Lisa 3 Bakalaureusetöö retsenseerimine
Retsensioon bakalaureusetööle koosneb järgmistest osades: · töö pealkiri ja autor; · retsensioon (teema aktuaalsus; sisuline ja vormiline korrektsus ; teksti arusaadavus ning ladusus, üldine hinnang tööle: tööd tehtud piisavalt ja hästi; ...; isiklikku panust töös vähe, töö on nõrk); · retsensendi nimi, kuupäev ja allkiri. Retsensiooni pikkus on 1-2 lehekülge, mis peab andma adekvaatse ülevaate tööst seda hindavale komisjonile. Retsensent ei pea töö iseloomustamiseks koostama statistilist ülevaadet (loetlema peatükke, lehekülgi, jooniseid jms), vaid andma hinnangu töö kvaliteedile (kirjandusallikaid on piisavalt jms) ning autori panusele. Kirjalik retsensiooni võib sisaldada konkreetseid küsimusi või märkusi vormistuse ning stiili kohta. Uurimistööd sisuliselt puudutavaid küsimusi retsensent kirjalikult esitama ei pea, kuid töö üksikasjadesse süvenemist nõudvad küsimused võiksid retsensioonis sisalduda (et säilitada akadeemilise diskussiooni ladusus). Akadeemilise diskussiooni tulemusel peab selguma autoripoolne temaatika valdamine. Kaitsmise lõpus antav retsensendi üldhinnang võib erineda retsensioonis kirjalikult toodust, sellisel juhul peab retsensent oma arvamust põhjendama.
17