REFERAADI KOOSTAMISE JUHEND (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Rakvere Kolledž
Õpetajakoolituse osakond
REFERAADI KOOSTAMISE JUHEND
Koostaja : Lehte Tuuling
Õpetajakoolituse osakonna juhataja
Rakvere 2010
Mis on referaat?
Referaat on:

• kellegi teise seisukohtade esitamine, sisukokkuvõtte või ülevaade mingist tööst (töödest);
  
• kirjalike materjalide läbitöötamise tulemusena koostatud kirjalik kokkuvõte, mis väljendab teiste mõtteid.
  

Referaadis on oluline info kogumine, selle üldistamine, ka korrektne kirjalik väljendusoskus ja õige vormistamine. Kui referaat eelneb teatud probleemi süvakäsitlusele, on soovitav esitada järeldused ning omapoolne arvamus. Ülevaatereferaadis ei pruugi kirjutaja oma arvamusi ega seisukohti esitada.
Referaadi maht ulatub 10 - 15 leheküljeni, kui ei ole õppejõuga mingit muud kokkulepet lehekülgede arvu suhtes.
Referaat on kokkuvõte mingist teemast. Selle kirjutamisel kasutatakse kellegi teise poolt koostatud materjale, näiteks raamatuid, artikleid ajalehtedest ja ajakirjadest või interneti lehekülgi. Referaat ei tähenda teksti otsest kopeerimist internetist või raamatu ümberkirjutamist. Referaadis tuleb oma sõnadega välja tuua kõige olulisem ehk refereerida loetut.
Kuidas valida referaadi teemat?
Teema võib olla etteantud õppejõu poolt või tuleb ise valida laiema valdkonna käsitlemisel just üliõpilasele huvipakkuv teema. Kui teema on lubatud ise valida, siis tuleb lähtuda oma teadmistest või huvidest. Olulisemaks ohuks on teemast mööda kirjutamine. Vabalt valitud teema puhul on mõnikord parem kirjutada enne töö valmis ning alles seejärel panna pealkiri. Nii ei teki ohtu, et referaat on teemast mööda kirjutatud. Küll aga ei ole võimalik seda kasutada etteantud teema puhul. Kui teema on olemas, tuleb asuda selle kohta materjale otsima .
Kui palju peab leidma materjali?
Kogutavate materjalide maht on alati suurem kui referaadi oma, muidu ei ole ju võimalik nendest kokkuvõtet teha. Kasutatud peab olema vähemalt 5 erineva autori materjali. Interneti materjale, mille autor pole teada, pole soovitav kasutada. Kasutatavast materjalist peab kirjutaja omama ülevaadet. Refereerida ei saa seda, millest pole aru saanud.

Keel ja stiil

Valida tuleb selline väljenduslaad, mis tuleneb käsitletava aine sisust ja vastab sel alal kujunenud sõnastusele ja mõistete struktuurile. Esitus on põhiolemuselt mitteemotsionaalne. Töös avaldatavad seisukohad ei tohi olla mitmetähenduslikud. Juhul kui võõrkeelsele terminile ei leita adekvaatset eestikeelset vastet, on soovitav eestikeelse vaste järel sulgudes esitada võõrkeelne termin.
Kõneviis ja -vorm olgu ühtlane kogu töö ulatuses. Soovitav on olevikuline või minevikuline umbisikuline vorm (“töös käsitletakse…”; “töös on käsitletud…”). Kui soovitakse esile tuua isiklikku seisukohta, kasutatakse mina-vormi. Samuti sobib mina-vorm pedagoogiliste projektide kirjeldustesse. Kolmanda isiku kasutamist tekstis (“uurija tegi…”) soovitatakse vältida.
Kirjutamisel peetakse silmas järgmisi nõudeid:

• korrektne ja loogiline keelekasutus.
  
• üldtunnustatud terminoloogia ja lühendite kasutamine.
  
• paljusõnalisuse, sõnakorduste ja võõrsõnadega liialdamise vältimine.
  
• kõne- või konspektistiili, liigse lakoonilisuse vältimine.
  
• slängi ja üliemotsionaalsete väljendite vältimine.
  

Millistest osadest referaat koosneb?

• Tiitelleht
  
• Sisukord
  
• Sissejuhatus
  
• Töö põhiosa (peatükid ja nende alajaotused)
  
• Kokkuvõte
  
• Allikad
  
• Lisad (vajadusel)
  

Tiitelleht peab kindlasti olema. Tiitelleht on töö esimene lehekülg, mis kajastab teatud formaalset ja töö sisuga seotud informatsiooni ( vt lisa 1). Tiitellehe tähtsaimaks osaks on pealkiri, mis peaks selgelt ja tuumakalt kajastama töö sisu.

• Õppeasutuse (keskel, suurtähtedega), teaduskonna ja osakonna nimetus (väiketähtedega)
  
• Autori ees- ja perekonnanimi (pealkirja kohal keskel, väiketähtedega, va esitähed)
  
• Töö pealkiri (keskel, suurtähtedega)
  
• Töö üldnimetus (pealkirja all keskel: seminari-, diplomi -, bakalaureuse- või magistritöö)
  
• Töö juhendaja andmed (paremal servas : teaduslik kraad lühendatult, ees- ja perekonnanimi). Kui tööl on mitu juhendajat ja/või konsultanti, siis kirjutatakse nende andmed esimese juhendaja andmete alla. Kui juhendaja/konsultant on väljapoolt kõrgkooli, tuuakse nime ees ära ka töökoht ja amet).
  
• Töö tegemise koht ja aasta (all keskel).
  

Sisukord pane sel juhul, kui sinu referaadil on mitu peatükki. Sealt saab vaadata, millisel leheküljel üks või teine neist paikneb. Kui sinu referaadil peatükke ei ole, siis ei ole vaja ka sisukorda teha. Sisukorras märgitakse ära ainult peatüki alguslehekülg.
Sissejuhatus on lühema referaadi korral lõik töö alguses ja pikema puhul eraldi lehel. Sissejuhatusest saab lugeja teada, millest sinu referaat on kirjutatud ning miks seda on tehtud. Sissejuhatuses tuuakse välja eesmärgid mida töö kirjutaja soovib referaadi kirjutamisega saavutada.
Referaadi põhiosa jaotatakse teemakohasteks peatükkideks. Mahukama teemakäsitluse puhul võivad peatükid omakorda olla jagatud alapeatükkideks.
Kokkuvõte on sama suur kui sissejuhatus. Sinna kirjutatakse, mida referaadi autor tööd tehes ise uut teada sai ja milline on tema arvamus sellest. Kokkuvõttes ei refereerita enam töös viidatud autoreid ega tooda sisse ka uusi mõtteid refereeritavatelt.
Allikad on viimasel lehel ja seal on tähestikulises järjekorras ära toodud autorid, kelle materjale oled kasutanud. Kõikidele lõpus ära toodud autoritele peab olema referaadis viidatud. Kõik tekstis viidatud allikad peavad olema äratoodud allikate loetelus .
Kuidas referaat valmis kirjutada? (Kasulikke nõuandeid)

• Sissejuhatust korrigeeri ja kokkuvõte kirjuta lõpus, kui muu töö on valmis.
  
• Kui sa kasutad valmiskirjutatud lõiku raamatust või internetist, pead sa selle sõnastama oma sõnadega ja sellele viitama , märkides vastava materjali autori lõigu taha sulgudesse, näiteks: (Vahtre 1996: 34). Ära kasuta ainult viitamist, vaid seo viidatud lõigud oma lausetega tervikuks.
  
• Põhiosa peatükid tuleb nummerdada. Peatüki number peab olema pealkirja ees nii sisukorras, kui põhiosas. Peatüki pealkiri kirjutatakse läbivalt suurtähtedega ja pealkirja lõpus punkti ei ole. Tähemärgi suurus on 12 p (võib kasutada bold ’i) või 14 p.(1. KOOLIVALMIDUSE MÕISTE JA OLEMUS) Alapeatükid eraldatakse lisanumbritega, näiteks 1.1 ja pealkiri kirjutatakse väiketähtedega (v.a. suur algustäht). Tähemärgi suurus 12 p. (1.1 Koolivalmiduse mõiste)
  
• Referaadis kasutatakse reavahet 1,5
  
• Tähemärgi suurus on 12 p, kiri Times New Roman
  
• Kõik leheküljed alates tiitellehest kuni lisadeni saavad leheküljenumbri. Numeratsioon paigutatakse lehekülje alla keskele . Tiitellehele ja sisukorrale leheküljenumbrit ei kirjutata .
  
• Iga uus peatükk peab algama uuelt lehelt. Pealkirja ja teksti vahele jäetakse 2 tühja rida. Alapeatükk võib alata samalt lehelt, kui lehekülje lõppu mahub vähemalt 2 rida peatüki teksti. Alapeatüki pealkirja ja teksti vahele jäetakse üks tühi rida.
  
• Pealkirjad peavad olema lühikesed, lakoonilised ja vastama töö sisule. Pealkirjaks ei sobi küsilause.
  
• Lõikude vahet tähistab üks tühi rida. Taandrida ei kasutata.
  

Tekstisisene informatsioon

Lühendid

Töös tuleks kasutada võimalikult vähe ja soovitavalt üldtuntud lühendeid (nr, lk, a jms). Kui tööd läbib mitmest sõnast koosnev kategooria, siis võib luua uue lühendi, mille sisu avatakse esmakordsel tekstis esinemisel. Lühendi peab defineerima täieliku kirjapildi kaudu (näiteks: Eesti Raamatu Aasta (ERA)). Üldlevinud lühendite kasutamisel (ÜRO, USA) ei ole vaja esitada täielikku kirjapilti.
Üldtuntud lühendeis, meetermõõdustiku lühendeis ning riikide, ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide suurtähelistes lühendites ei ole punkt vajalik. Kui lühend langeb kokku mõne eestikeelse sõnaga, siis on soovitatav panna lühendisse sõnavahet märkiv punkt (e.m.a.- enne meie ajaarvamist).
Üle paarikümne vähetuntud termini, lühendi või sümboli korral töös soovitatakse koostada lühendite ja tähiste loetelu . Viimane esitatakse koos vastavate selgitustega eraldi alajaotusena (tavaliselt pärast sisukorda). Selles paigutatakse tähised tähestikulises järjekorras vasakpoolsesse veergu , paremal esitatakse nende selgitused .

Loetelud

Loetelu punktid tähistatakse kas araabia numbrite või väiketähtedega, mille järel on ümarsulg või märgistega (mõttekriipsud, tärnid, punktid vms).
Loetelus kasutatakse nummerdamist, kui tahetakse rõhutada loetelu osade järjestust või kui tekstis soovitakse mõnele neist viidata. Muudel juhtudel on soovitav kasutada märgiseid (*, - , · ).
Igasugusele loetelule peab lisama kommentaari või hinnangu.
Loetelu paigutus ja kirjavahemärkide kasutamine oleneb loetelu punktis olevate sõnade hulgast.
Kui loetelu koosneb üksikutest sõnadest või sõnaühenditest, siis kirjutatakse loetelu punktid üksteise järele ja eraldatakse komaga . Näiteks:
1) ,2) ,3) . või a) ,b) ,c) .
Kui loetelus on pikemad sõnaühendid või laused, milles esineb koma , sulud jms, siis kirjutatakse loetelu punktid üksteise alla eraldi ridadena semikooloniga eraldatult:
__________ ;
__________ ;
__________ .
Kui loetelu mingis osas on kaks või enam lauset, siis pannakse järjekorranumbri järele sulu asemel punkt ja loetelu iga osa lõppu samuti punkt:
_______________ .______________ .
_________ . _______________ .
Kui mõni loetelu sisaldab omakorda loetelu, siis üldisema loetelu osad nummerdatakse ja all-loetelu osad tähistatakse väiketähtedega.

Arvud

Ühekohalised arvud kirjutatakse tekstis sõnadega. Suuremad arvud ja murrud kirjutatakse numbritega. Järgarvu järele pannakse punkt. Protsentide esitamisel on soovitav piirduda ühe kuni kahe komakohaga.

Valemid

Valemid esitatakse omaette real soovitavalt lehe keskele paigutatuna. Kõigi töös esitatud valemite ja matemaatiliste avaldiste saamist tuleb selgitada. Kirjandusest võetud valemite selgitus piirdub viitega allikale. Kasutatavate tähistuste seletused paigutatakse valemite järele, kusjuures igas uues valemis selgitatakse ainult esmakordselt esinevaid tähiseid.
Kui töös on mitu valemit, nummerdatakse nad üldnumeratsiooniga (valem 2) või peatükkide lõikes (valem 1.3 – kus üks tähistab peatüki-, kolm valemi järjekorranumbrit). Valemi number kirjutatakse ümarsulgudes all valemist paremal. Viidates tekstis valemile, paigutatakse selle numeratsioon sulgudesse.

Tabelid

Tabeleid kasutatakse arvuliste andmete ja oluliste tekstiosade ülevaatlikuks ja kompaktseks esitamiseks . Tabelid pealkirjastatakse ja nummerdatakse.
Tabeli kohale lehe vasakusse serva kirjutatakse üldnimetus – Tabel -, millele järgneb tabeli number. Lühendit nr. ja punkti numbri järel ei kasutata. Tabelid nummerdatakse araabia numbritega läbiva numeratsiooniga kogu töö ulatuses või iga peatüki ulatuses eraldi. Näit. Tabel 10 või Tabel 3.4, mis tähistab kolmanda peatüki neljandat tabelit. Kui töös on ainult üks tabel, siis seda ei nummerdata.
Tabeli number paigutatakse tabeli kohale vasakule. Tabeli numbrilisest tähisest ühe rea võrra allapoole kirjutatakse tabeli pealkiri, mis peab olema võimalikult lakooniline kuid sisu ammendav .
Tabelis esitatud andmed tuleb siduda töö tekstiga . Selleks võib kasutada otsest suunamist (Järgneva tabeli andmed iseloomustavad….) või kaudset viitamist. Viimase puhul pannakse lause lõppu sulgudesse tabeli number (Tabel 3.4).
Soovitav on paigutada tabel ühele leheküljele. Kui tabel jätkub järgmisel leheküljel, on soovitav esitada uuesti veergude nimed või veerud numereerida. Suuremad ja töötlemata arvmaterjali sisaldavad tabelid paigutatakse töö lisasse.

Illustratsioonid

Töödes kasutatakse sõnalise osa visualiseerimiseks mitmesugust illustreerivat materjali graafikute, diagrammide, arvjooniste, skeemide, jooniste , fotode jne. kujul.
Illustratsioonid tähistatakse üldnimetusega –Joonis-, millele järgneb järjekorranumber. Araabia numbrites numeratsioon võib olla läbiv töö ulatuses, kui jooniseid on vähe (kuni kümme) või peatükkide lõikes. Näiteks Joonis 3.5 – kus kolm tähistab peatüki-, viis joonise järjekorranumbrit. Numeratsioon esitatakse illustratsiooni all. Sellele järgneb samal real illustratsiooni sisu avav lakooniline allkiri .
Illustratsioon peab sisuliselt ja viite kaudu olema seostatud tekstiga. Viitamisel esitatakse ümarsulgudes illustratsiooni number (Joonis 3.5).
Suuremahuline illustratiivne pildi- või joonismaterjal paigutatakse töö lisasse.
8.5.7. Viitamine
Töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, arvandmed, valemid jms tuleb varustada viidetega . Kõik töö lõpus loetelus esitatud allikad peavad töös olema viidatud. Üldtuntud seisukohtadele ei viidata (nt: Kiskjad söövad liha).
Kasutusel on mitmeid viitamissüsteeme. Sotsiaalteadustes eelistatakse tavaliselt APA (American Psychological Association ) viitamissüsteemi, millele toetutakse ka selles juhendis.
Teiste autorite seisukohti või uurimisandmeid esitatakse tekstis kas tsitaatidena või refereeringutena.
Tsitaat peab kõigis oma osades vastama originaaltekstile ja esitatakse jutumärkides või kursiivis . Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke või kursiivi lõppu. Kui viidatakse lausele, tuuakse viide ära enne lause lõpu punkti. Kui tsiteeritav seisukoht on liiga pikk või kõik samas lauses esitatu ei ole oluline käesoleva töö seisukohalt, võib tsitaati lühendada. Tsitaadis lause algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Tsitaadis ei ole lubatud liita üheks lauseks mitmest kohast võetud lausekatkendeid. Iga eraldi seisev lauseosa tuleb varustada omaette jutumärkidega või kursiiviga ja viitega originaalile.
Viites esitatakse allikmaterjali autori perekonnanimi, töö ilmumise aasta ja viidatud materjali paiknemise lehekülg (leheküljed). Nt: “Kükametsa elanikest 25 % on kiskjad ja 75 % taimetoidulised” (Jänes, 2000, 18). Artiklitele viitamisel tekstis lehekülje numbreid ei panda (need esitatakse vaid allikate loetelus). Kui allikmaterjali autor on asutus või organisatsioon (autoreid ei ole välja toodud nimeliselt), siis käsitletakse asutust või organisatsiooni autorina. Nt: (Kükametsa Loomakaitse Ühing, 2000, 14).
Kui allikmaterjalis pole toodud töö autorit , esitatakse ümarsulus enne aastaarvu allika pealkiri või pikema pealkirja puhul selle esimene sõna või sõnaühend lisades kolm punkti (…). Nt: (Loomariigi…, 1999, 10).
Refereering kujutab endast teise autori või allika sisu konspekteerivat või kommenteerivat omasõnalist esitust . Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma , missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid.
Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud seisukohti võrreldakse teiste autorite omaga, alustatakse viidet sulgudes lühendiga vrd. Nt: (vrd Johnson -Laird & Wason, 1977). Kui viide puudutab üht lauset, siis märgitakse viide sulgudesse enne lause lõpu punkti, kui aga viide puudutab mitut eelnevat lauset, märgitakse kõigepealt viimast lauset lõpetav punkt ja siis järgneb sulgudesse paigutatud viide, mille järel enne sulgu on samuti punkt:
Esimene refereeriv lause. Teine refereeriv lause. (Karu, 2001, 11.)
Soovitav on märkida leheküljenumber ( numbrid ), eriti kui tegemist on faktide, arvandmete, definitsioonide, loetelude või muu otseselt viidatava autori originaalse panusega seostuva infoga . Nt: Kükametsa elanikest veerand on kiskjad ja kolmveerand toituvad taimedest (Jänes, 2000, 18).
Kui allikal on kaks autorit, tuleb nende mõlema perekonnanimed viites esitada, eraldades nad märgiga &. Nt: Kükametsa elanikest veerand on kiskjad (Jänes & Karu, 1999, 24–26). Kui autoreid on kolm kuni viis, esitatakse esimesel viitamisel kõikide autorite perekonnanimed. Edasistel viitamistel esitatakse esimesena märgitud autori nimi, lisades sellele lühendi jt. Nt: Kükametsas on palju elanikke (Jänes jt, 2000).
Refereeriva tekstilõigu sisesel viitamisel, kui tekstis on esitatud allika autor, esitatakse sulgudes allika ilmumisaasta. Nt: J. Jänese (2000, 23) andmeil on enamik Kükametsa elanikest taimetoitlased .
Kui refereerivas tekstis on tekstisiseselt esitatud nii autor kui ka ilmumisaasta, pole eraldi viitamine vajalik. Nt: Juhan Jänese artikkel aastast 2000 pakub kiskjate ja taimetoitlaste vahekorraks Kükametsas 1:3.
Kui allikale tuleb viidata samal leheküljel palju kordi, on soovitav pärast esimest viitamist kasutada väljendit samas koos leheküljenumbri äratoomisega: (samas, 22).
Enam kui ühte allikat sisaldava refereeringu puhul tuuakse viites välja kõik allikad.

Sama autori puhul esitatakse tööde ilmumisaastad kronoloogilises järjestuses. Nt: (Jänes, 1999, 2000).
Sama autori samal aastal ilmunud tööd tähistatakse aastaarvu järgselt väiketähega. Nt: (Jänes, 2000a, 2000b).
Erinevad autorid järjestatakse tähestikuliselt ja eraldatakse semikooloniga. Nt:
(Jänes, 2000; Karu, 1999).
Taastamatu materjali (allikad, mida pole võimalik teistel näha või kuulda – isiklikud kirjad, vestlused jms) puhul tuuakse autori seisukohad ära tekstis, kuid mitte allikmaterjalide loetelus. Taastamatule materjalile viitamist tuleb võimalusel vältida. Tekstisisesel viitamisel on sel puhul vaja ära tuua lisaks info esitamise viis ja aeg. Nt: (Jänes, telefoniintervjuu 18. mai 2000).
Kui autori seisukohad on põhjapanevad ja/või esmaesitatud, kuid originaalne allikmaterjal ei ole kättesaadav, võib viidata läbi teise allika. Nt: Nagu J. Jänes ütles 1970. aastal: “Kõik loomad on võrdsed” (viidanud Karu, 1999, 82). Kõik loomad on võrdsed (Jänes, 1970, viidanud Karu, 1999, 82). Sel juhul tuleb allikate loetelus ära tuua teisese, s.t tegelikult kasutatud allika (Karu, 1999, 82) andmed. Läbi teise allika viitamist tuleb võimalusel vältida.
8. 6. Allikad
Allikate loetelu sisaldab ainult töös kasutatud ja viidatud allikaid . Kõik töös viidatud allikad peab välja tooma allikate loetelus. Loetelu vormistamise üldiseks aluseks on APA juhend. Viitamise ja allikate haldamise hõlbustamiseks on olemas ka tarkvara (nt EndNote), mis automaatselt vormindab viite ja allika kirje nõuetekohaseks ning lingib soovi korral allika viitega.
Iga kirje esimene rida algab ilma taandreata, järgmised taandrealt.
Allika kirje koostatakse põhimõttel: Autor (aasta). Pealkiri. Lisainfo .
Kirje koostatakse viidatava allika keeles. Allikad esitatakse autorite tähestikulises järjekorras ilma järjekorranumbrita. Kui allika autor on asutus või organisatsioon, järjestatakse allikas tähestikuliselt vastavalt selle nimetusele. Allikate puhul, kus pole näidatud autorit, paigutatakse see loetellu tähestikulises järjekorras vastavalt pealkirjale.
Kui loetelu sisaldab mitte-ladinatähestikulisi allikaid, tuuakse esmalt ära ladinatähestikulised allikad, seejärel teistes tähestikes teosed originaaltranskriptsioonis.
Kui loetelus on mitu tööd ühelt autorilt, järjestatakse need ilmumisaja alusel, alustades varasemast. Kui autorilt on samal aastal mitu tööd, siis järjestatakse need pealkirja esitähe alusel ja lisatakse nii tekstisiseses viites kui allikate loetelus aastaarvule järjekorda tähistav väiketäht. Nt: 1999a, 1999b.
8.6.1. Trükised

8.6.1.1. Tervikteosed

Tervikteoste (raamatute, lõputööde, brošüüride jms) puhul esitatakse järgmised andmed:
Autor(id) (ilmumisaasta). Pealkiri. Trükikordusandmed. Ilmumiskoht: Kirjastus.
Autori perekonnanimi (nimed) esitatakse koos initsiaalidega. Ilmumisaasta esitatakse sulgudes, sulu järel on punkt. Ilmumisaasta puudumise korral asendatakse see lühendiga s.a. (sine anno ).
Pealkiri esitatakse kaldkirjas (italic), alapealkirjad eraldatakse põhipealkirjast kooloniga .
Väljaande number antakse sulgudes, vajadusel koos iseloomustusega (3., parand . tr.) (esimese trüki puhul pole vajalik).
Kui raamat on korraga mitmes kohas välja antud, siis märgitakse esimesena nimetatu.
Kirjastus eraldatakse ilmumiskohast kooloniga. Kirjastuse nimes ei kasutata lühendeid ega jutumärke.
Lehekülgede arvu märkimine raamatute puhul ei ole vajalik.
Kera, S. (1989). Õpilaste tegevus isiksuse kujundajana. Tallinn: Valgus.
Lõputööde puhul (bakalaureuse-, magistri - ja doktoritööd) lisatakse nurksulgudes töö liik. Nt: Kuusk, R. (1996). Luule olemuse tõlgendamise võimalusi. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjanduse õppetool.
Brošüüride, buklettide jms puhul lisatakse nurksulgudes väljaande liik. Nt: Harju Maavalitsuse Haridusosakond. (1994). Lapse mõttemaa. Minialmanahh. [Brošüür]. Tallinn: AS Infotrükk. Raamatute puhul, kus tiitellehel pole märgitud autoreid, asetatakse ilmumisaasta pealkirja järele, seejärel väljaandmiskoht ja kirjastus. Nt: Vabakasvatus . (1992). Tallinn: Eesti Õppekirjanduse Keskus.
Autorita raamatu puhul kirjutatakse koostaja või toimetaja nimi eestikeelsetes töödes üldiselt pealkirja ja ilmumisaasta järele koos lühendiga koost . või toim. Nt: Mis on koolilapsel muret? (1997). Toim. L. Mehilane . Tartu: Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinik.
Ingliskeelses kirjanduses asetatakse koostaja(te)/toimetaja(te) nimi/nimed autori positsioonile koos sulgudes järgneva märkega (Ed.) või (Eds.), saksa keeles (Hrsg.). Nt: Stanton, D. C. (Ed.). (1987). The female autograph: Theory and practice of autobiography. Chicago : University of Chicago Press.
8.6.1.2. Artiklid
Artikli kirje koosneb kahest põhiosast: andmetest artikli ja andmetest väljaande kohta, milles artikkel on avaldatud.
Artiklid kogumikus. Artikli autor. Ilmumisaasta sulgudes. Artikli pealkiri. Lühend sõnast “raamatus” (Rmt. või ingliskeelsete teoste puhul In) kogumiku autor(id) või toimetaja, sulgudes märkega Toim.; ingliskeelsetel Ed./Eds.; saksakeelsetel Hrsg.. Kogumiku pealkiri kaldkirjas. Trükikordusandmed. Ilmumiskoht: Kirjastus., Artikli leheküljed kogumikus. Nt: Paats , M. & Tiko, A. (1999). Lääne-Virumaa koolinoored ja huvitegevus. Rmt. T. Tulva (Koost.). Teaduselt praktikale: Uurimusi ja arutlusi sotsiaaltöö teemadel. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 11–20.
Artiklid ajakirjas. Artikli autor. Ilmumisaasta sulgudes. Artikli pealkiri. Ajakirja või jätkväljaande nimetus kaldkirjas. Väljaande number kaldkirjas, artikli leheküljed. Nt: Kukk, K. (1997). Arvuti kui haigus. Arvutimaailm, 3, 24–25.
Artiklid ajalehes. Artikli autor. Ilmumisaasta, kuupäev sulgudes. Artikli pealkiri. Ajalehe nimetus kaldkirjas. Lehekülg(küljed) mahukate lehtede puhul. Nt: Talts, L. (1997, mai 28). Barbie kui lapse kasvataja. Maaleht , 16–17. Autorita artikli puhul on artikli pealkiri autori positsioonil. Nt: New exam for the doctor of future. (1989, March 15). The New York Times. B-10.
Kui artiklil puudub nii autor kui ka pealkiri (lühisõnum, repliik jms), paigutatakse autori positsioonile sulgudesse sisu avav lause. Nt: (J. Aaviku kõne Soome Emakeele Seltsis ). (1906, november 29). Postimees .
Artiklid teatmeteoses. Artikli nimetus. Ilmumisaasta. Teose nimetus kaldkirjas. Köide. Ilmumiskoht. Lehekülg (-küljed). Nt: Eesti. (1933). Eesti entsüklopeedia. 2. kd. Tartu: Loodus, 521–671.
Normatiivmaterjalid (õigusaktid)
Akti nimetus. Vastuvõtmise aeg ja allikas, milles akt on ametlikult avaldatud. Nt: Perekonnaseadus (1994). Riigi Teataja I. 75, 1326.
8.6.1.3. Muud trükised
Arhiivimaterjalid. Arhiivi nimetuse lühend, fondi (f), nimistu (n), säiliku (s), lehekülje(l) number kui säilik, lehekülgede arv.
Kirjanduse loetelus:
Diplom Kaitseliidule. (1935). ERA, f. 1962, n. 1, s. 270.
Auaadress K. Pätsile. (1924). ERA, f. 1278 , n. 1, s. 274.
Wiiralt , E. (1917). Paarike tänaval. EKM G 13836.
Wiiralt, E. (1946a). E. Wiiralti kiri Pariisist N. Poomile Stockholmi, 16.
oktoober 1946. EKM arhiiv.
Wiiralt, E. (1946b). E. Wiiralti kiri Pariisist N. Poomile Stockholmi, 6.
november 1946. EKM arhiiv.
Wiralt, A. (1867). A. Wiralti sünni registreerimine. SMPO arhiiv, f. 23, s.
644. EELK Järva-Peetri koguduse 1867. a sünnimeetrika kanne nr 184.
Tekstis:
(Diplom Kaitseliidule, 1935).
(Auaadress K. Pätsile, 1924).
(Wiiralt, 1917).
(Wiiralt, 1946a).
(Wiiralt, 1946b).
(Wiralt, 1867).
"EKM" tähistatakse, kui allikas asub Eesti Kunstimuuseumi ekspositsioonis. "EKM arhiiv" tähistatakse, kui allikas ei asu Eesti Kunstimuuseumi ekspositsioonis. "EKM G" tähistatakse, kui allikas asub Eesti Kunstimuuseumi graafikafondis.
Kirjanduse loetelu lõpus esitatakse lühendid:
EAA - Eesti Ajalooarhiiv
EKM - Eesti Kunstimuuseum
ERA - Eesti Riigiarhiiv
Kaardid. Eesti topograafiline üheverstaline kaart 1:42 000. (1894-1896). Sankt -Peterburg,
lehed 3–45, 4–46, 5–44, 5–45, 6–44, 7–43, 7–44, 8–44, 8–46. (Kaardimapp Eesti TA Raamatukogus).
Kirjad. F. Puksoo kiri A. Sibulale, 22. aprill 1925. Säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis .
Käsikirjad
Genss, J. (1948). Eesti Kunsti materjale. Kunstnike leksikon . Tallinn: käsikirjad. Rahvusraamatukogus.
Raunam, O. (1980–1990). Eesti tarbegraafika I. Eessõna. Finantsgraafika. Tallinn: käsikirjad. S. Raunami valduses.
Publitseerimisel olevad artiklid. Zuckerman, M. & Kieffer, S. C. (in press). Race differences in face-ism: Does facial prominence imply dominance? Journal of Personality and Social Psychology.
8.6.2. Elektroonilised allikad
Interneti materjalide puhul alustatakse sama informatsiooniga nagu paberkandjatel: autori nimi, ilmumise aasta, pealkiri. Ilmumisaja puudumise korral asendatakse see lühendiga s.a. (sine anno). Lisatakse nurksulgudes kuupäev, millise seisuga materjale kasutati ja eraldi real Interneti aadress. Elektroonilisele kirjavahetusele viidatakse kui personaalsele kommunikatsioonile ainult tekstis ja seda ei kajastata allikate loetelus.
Terviktööd
Kirch, A. (1997). Mitte-eestlaste integratsioon : kas kogu Eesti Ühiskonna ülesanne?
[2000, aprill 21].
http://www.integratsioon.ee/est/artiklid_1.html
O’Keefe, E. (1990). Egoism & the crisis in Western values . [2000, aprill 21]. http://www.onlineoriginals.com/showitem.asp?itemID=135
Bruckman, A. (1997). Learning in a networked virtual world for kids . [Doctoral dissertation]. Cambridge: Massachusetts Institue of Technology . [2000, aprill 21].
http://www-static.cc.gatech.edu
Tööde osad
Children with Special Needs . (7. Chapter). (1999). The White Paper. [2000,
oktoober 28].
http://www.irgolv.ie/educ/Ready%20%to%Learn/07/Main.html
Mitchell , H. W. (1913). Alcoholism and the alcoholic psychoses. In W. A. White & S. E. Jelliffe (Eds.). The modern treatment of´nervous and mental diseases. (Vol. 1, pp. 287–330). PsycBOOKS database.
Elektroonilised artiklid perioodilises väljaannetes
Artikkel, mis on ainult Internetis ilmuvas ajakirjas:
Sillick, T. J., & Schutte, N. S. (2006). Emotional intelligence and self-esteem mediate between perceived early parental love and adult happiness. E-Journal of Applied Psychology, 2(2), 38–48.
http://ojs.lib.swin.edu.au/index.php/ejap/article/view/71/100
Elektrooniline versioon artiklist , mille trükiversioon on samuti olemas:
Vendla, E. (2000). Õpetajaid kimbutab stress. Haridus , 4, 6-10. [2000, oktoober 28].
http://haridus.opleht.ee/arhiiv/2000/haridus4/index.html
Griffith, T. L. (1993). Monitoring and performance : a comparison of computer & supervisor monitoring. [Electronic version ]. Journal of Applied Social Psychology, 23(3), 549-572.
Või
Stultz, J. (2006). Integrating exposure therapy and analytic therapy in trauma treatment. American Journal of Orthopsychiatry, 76(4), 482–488. doi:10.1037/0002-9432.76.4.482
Ajakirjad
Vendla, E. (2000). Õpetajaid kimbutab stress. Haridus, 4. [2000, oktoober 28].
http://haridus.opleht.ee/arhiiv/2000/haridus4/index.html
Ajalehed
Kruusmaa, M. (1999, juuli 12). Kirjaklambrimees aitab. Luup, 14. [2000, juuli 24].
http://www.postimees.ee/luup/99/14/teadusl.sht m
Listisõnumid
Tamm, R. (2000, september 30). Õpetajal on probleeme. Õpetajate Lehe
Diskussioonilist. [2000, oktoober 2]. E-mail: opleht@ lists .ut.ee
8.6.3. Audiovisuaalsed allikad
Filmid
Jamnes, P. ( Projektijuht ). (2000). Käitumine töölevõtu intervjuul . [ Film ]. AMI.
Holdt, D. (Producer) & Ehlers, E. (Director). (1997). River at High Summer : The St.
Lawrence . [Film]. ( Available from Merganser Films, Inc., 61 Woodland Street, Room 134, Hartford, CT 06105).
50
Kassetid
Rebane, T. (Režissöör). Jõulujutud. VAT muinasjutt . [Kassett]. Tallinn: Eesti Raadio.
CD-d
Agu, M. ( Produtsent ). (1997). Kodused tantsud. [CD]. Tallinn: Eesti Raadio.
Arvutiprogrammid
Estonia. (1998). Microsoft Encarta 98 Encyclopedia. [CD ROM]. Microsoft
Corporation.
Loengumaterjal
Brieger, B. (2005). Lecture 3: Recruitment and involvement of trainees. [PowerPoint slides].
[2010, January 10].
http://ocw.jhsph.edu/courses/TrainingMethods/ContinuingEducation/lectureNotes.cf m
Veebipõhine sõnastik
Heuristic. (n.d.). In Merriam -Webster’s online dictionary.
[2010, January 10].
http://www.m-w.com/dictionary/
Kvalitatiivsed andmed
Moist, J. (Interviewer) & Guy, R. (Interviewee). (2006). Mrs. Rose Guy. [ Interview transcript]. [2010, January 10].
http://www.aliveintruth.org
TÄIENDAV KIRJANDUS
Järgnevalt on toodud allikad, mille abil saab põhjalikumalt tutvuda üliõpilastööde ülesehituse, kasutatavate meetodite ja andmeanalüüsi võtete ning järeldamisviisidega. Kõik allikad on kättesaadavad TLÜ Akadeemilise raamatukogu lugemissaalides
Üldised käsitlused kasvatusteadusliku uurimistöö kohta
Babbie, E. (2007). The Practice of Social Research. Belmont; Thomson Wadsworth.
Bryman, A. (2008). Social Research Methods. Oxford : Oxford University Press.
Creswell, J. (2005). Educational Research. Planning, Conducting and Evaluating Quantitative and Qualitative Research. Upper Saddle River: Pearson, Merrill, Prentice Hall.
Krathwohl, D. (2004). Methods of Educational and Social Science Research. Illinois: Waweland Press.
Erinevate uurimisstrateegiate, uurimismeetodite, analüüsivõtete käsitlused
Angrosino, M. (2007). Doing Ethnographic and Observational Research. Los Angeles : Sage.
Barbour, R. (2007). Doing Focus Groups. Los Angeles: Sage.
Charmaz, K. (2009). Constructing Grouded Theory. A Practical Guide Through Qualitative Analysis . London: Sage.
Elliott, J. (2005). Using Narrative in Social Research. London: Sage.
Gillham, B. (2007). Developing a Questionnaire. N.Y.: Continuum.
Gillham, B. (2005). Case Study Research Methods. N. Y.: Continuum.
Have, P. (1998). Doing Conversation Analysis. London: Sage.
Jurevitš, N. (2003). Rakendusstatistika. Tallinn: Ilo.
Koshy, V. (2005). Action Research for Improving Practice. A Practical Guide. London: Paul Chapman Publishing.
Kvale, S. (2007). Doing Interviews. Los Angeles: Sage.
Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis . Tallinn: Infotrükk.
Litosseliti, L. (2003). Using Focus Groups in Research. N.Y.: Continuum.
McCulloch, G. (2004). Documentary Research. London: Routledge Falmer.
Patton, M. (2002). Qualitative research & Evaluation Methods. Thousand Oaks: Sage.
Reaves, C. C. (1992). Quantitative Research for the Behavioral Sciences . New York: Wiley.
Roomets, S. (2003). Statistika algkursus. Tallinn.
Stringer, E. (2004). Action Research in Education. Upper Saddle River: Pearson, Merrill, Prentice Hall.
Tooding, L.-M. (2007). Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes. Tartu: TÜ Kirjastus.
Yin, R. (2004). The Case Study Anthology. Thousand Oaks: Sage.
KASUTATUD KIRJANDUS
American Psychological Association (September 5, 2000). Electronic Reference Formats Reccommended by the American Psychological Association. [3. jaanuar 2004]. http://www.apa.org/journals/webref.html
Hirsjärvi, S. & Huttunen , J. (2005). Sissejuhatus kasvatusteadusse. Tallinn: Medicina .
Hirsijärvi, S., Remes, P. & Sajavaara, P. (2005). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina.
Jurevitš, N. (2003). Rakendusstatistika. Tallinn: Ilo.
Kõverjalg, A. (1999). Üliõpilastööde koostamise metoodika. Tallinn: Eesti Riigikaitse Akadeemia.
Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: Infotrükk.
Metsämuuronen, J. (2002). Tutkimuksen tekemisen perusteet ihmistieteissä. Helsinki : International Methelp KY.
Niglas, K. (2004). The Combined Use of Qualitative and Quantative Methods Educational Research. Tallinn: TPÜ Kirjastus.
Publication-Manual of The American Psychological Association (6th ed.). (2010). Washington, DC: American Psychological Association.
Roomets, S. (2000). Üliõpilastööd ja nende vormistamine arvutil . Tallinn.
TLÜ doktoriõpingute ja doktoritööde kaitsmise eeskiri (vastu võetud Tallinna Ülikooli senati 6. aprilli 2009 määrusega nr 2).
Lisa 1 TIITELLEHE NÄIDIS
TALLINNA ÜLIKOOL
Rakvere Kolledž
Õpetajakoolituse osakond
AP2
Juhan Jänes
TAIMETOITLASTE INTEGRATSIOON KÜKAMETSAS
Referaat
Juhendaja: Lehte Tuuling magister
Rakvere 2010